Järjejutt Vol7: Meie Paristajapojad Varblasetapp

Hiina kogemus ja varblased

Ega iga innustunud tegevus ei too tulu. B.G. (Villu Väravad) on öelnud midagi sellist, et ebeffektiivse tegevuse effektiivistamine suurendab vaid ebaefektiivsust. Kuldsed sõnad, mida tõestasid ka hiinlased kult-uuri-revolutsiooni ajal. Nimelt olid nende innukad teadlased välja arvutanud, mitu riisitere päevas söövad varblased. Iga varblane. Korrutades selle koguse varblaste üldarvuga … saadi meeletu kogus kaotsi läinud riisi ja seda ajal, mil revolutsioonisõduritel enestel kõht korises. Piinlik ja kohatu lugu. Asuti siis revolutsioonilise kirega probleemi lahendama – surm varblastele ja meie elu saab olema ilus ning kõht paksult riisiködi täis. Mõeldi välja pann kaval trikk. Ütleme lausa innovatiivne. Kogu rahvas aeti linnas ja maal pannide ja pottidega välja, et nad kindlal ajal hakkaksid korralikku müra tegema. Asja iva oli selles, et varblased nobedad, kui arglikud linnukesed ei julge sellises müra keskkonnas maanduda ja … Nojah, lendavad niikaua kuni võhma on ja siis kukuvad surnult alla. Nagu küpsed ubinad. Nii ka juhtus, „kukkusivadki” alla. Linnadest veeti koolnud varblasi veoautode kaupa välja, see oli omaette õõvastav pilt. Isegi telekast vaadatuna. Pilt Inimesekese mõistmatusest süsteemide ühtsusest ja sidususest. Lausa rumalusest. (Siinkohal siiras tänu hiinlastele, et nad sellise eksperimendi enese nahal ära tegid, et ülejäänud maailma hoiatada suuremastaapsete vigade eest väikestes kuid süsteemsetes asjades). Nojah,  tulemus oli nagu sulgedeta kanagi puhul – vastupidine loodetule. Kasu asendus suure kahjuga. Varblased olid mitte niivõrd riisitera näppajad, vaid eelkõige röövikute ja putukate hävitajad. Kuna hävitajad olid hävitatud, siis oli kahjuritel tõelised õnnepäevad, pistsid suure osa riisisaagist pintslisse. Saak hävis. Tõusis lausa näljahäda, kuni mitne-setu aasta pärast varblaste vapper vennaskond jälle kord oma arvukuse taastada suutis. Vaat selline õpetlik, tõestisündinud lugu. Hiinlased targad Inimesekesed tegid juhtunust omad järeldused ja muutsid kogu oma filosoofiat majandusele. Ja õigesti tegid, ei rapsinud enam. Ütlesid, et alguses teeme osad Inimesekesed jõukaks ja siis kõik teised. Senini on saavutatud üpris märkimisväärseid tulemusi. Ikka inimese isikliku initsiatiivi näitamise läbi, mitte selle initsiatiivi segamise läbi. Kas meil oleks sellest eelnevast loost midagi õppida?

Piir innuka varblasetapu ja mõistliku innovatsiooni vahel

Regulatsioonide meisterdamine on ka muidugi töö, nagu iga teisegi töö tegemine, kuid kus see läheb üle mõistetavalt sarnaselt käitumiselt nagu parempoolne liiklus, või enne lastakse uksest välja ja siis sisenetaks üle varblasetapuks nii, et ettevõtjad regulatsioonimüras surnult maha kukuvad on omaette küsimus. Kui me vaatame ÜT korraldust, siis tundub mulle, et me oleme jäänud oma regulatsioonidelt ja turu mõjutamise instrumentide valikult möödunud, kuid võib-olla ... ülemöödunud sajandisse, tegelikult ju lausa eelmisesse aastatuhandesse, sellisesse Richard Trevithick (1803) ja George Stephenson (1814) esimeste raudruunade ehitamise ajastusse. Kuid kvantmehhaanika ja täheruumi avastamise aegade jaoks on see sobimatu. Sama sobimatu nagu Stephensoni vedur tänapäeva ÜT-s.

Olles maailma näinud nii ametnike poole pealt, kui ka ettevõtjate poole pealt on mul mõistmist mõlema jaoks (värskendav kogemus). Nagu oleksid tõlk kahe umbkeelse  (vahel lausa vaenuliku) suguharu vahel.  Selline kahelt poolt nägemisel on oma suur eelis, samuti nagu olla tegev nii alamkomiteedes, kui ka ülemkomiteedes ( kui su ülemused ei viitsi osaleda ei ühes ega teises). Kirgastav kogemus. Selline kogemus võimaldab mõista erinevusi nende maailmade vahel.
Regulatsioone "toodavad" meil harilikult ametnikud, kes turul ise pole toimetanud. Seega on küsimus pigem selles, kas ametnikul on piisavalt kodanikujulgust kuulata, milline on turu tegelik olukord, suundumused, karid või istub ta EL regulatsioonikindluses ja püüab mõistatada, mida üks või teine regulatsioon küll tähendada võiks. See on ohtlik olukord. Üliohtlik. Küsimus on millise neist regulatsioonidest on loomulikud, millised vajalikud, millised isetekitatud, millised lihtsalt teadmatus, milline asjatundmatuse peitmine, milline mugavustsoon. Neis maailmades  leidub, nii innustunud, maailma liikumist mõistvaid ametnikke, kui ka mitte nii mõistvaid ametnikke. Nagu pärismaailmaski. Kuid oma tööde planeerimises on administratiivse poole ja äripoole vahel selge vahe, olenemata sellest, kui innustunud üks või teine persoon on. On vähe, väga vähe neid  ametnikke, kellel on geneetilises koodis vajadus  näiteks käija  nii nagu innustunud ettevõtja, kronomeeter käes mõõtmas peatusevahede ajakulu, loendamas külmal vihmasel sügishommikul inimesi erinevates peatustes, ja märkima üles kütusekulu. Ei käi ja ei peagi käima, Dr Riigi korraldus peab andma selleks võimaluse ja impulsi ettevõtjale. Siin selgubki kõige tähtsam vahe, kui ametnik tahab üle võtta ettevõtja töö, siis jääb tal oma töö tegemata. Pealegi hakkab ta tegema tööd mida ta ei mõista ja milleks tal puudub kvalifikatsioon. See on sama ohtlik, kui kindral hakkab täitma veebli ülesandeid. Nii on suuri sõdu kaotatud, lihtsalt juhtumis(tasandi) vea tõttu. Kuidas seda teha? Mina ka praegu ei tea lõplikku tõde … õnneks. Kui teaksin, siis tuleks uurida minu … Ah jätame selle kõrvalteema. Samas on mul oma kindel kujutluspilt, kuidas ojakesi ja jõekesi niimoodi suunata, et neist tekkivad tugevad jõed, mitte lombid või soostunud lammid.  Üks on kindel, kui me mõtleme ühelt poolt et ametnik sindrinahk on laisk ja lohakas (kuigi on hästiharitud ja motiveeritud) ja teisalt et ettevõtja on kasuahne ja nihvetdaja (kuigi on hull töörügaja) niikaua me mitte mingit ühist transporti ega riigivalitsemise reformi ei loo. Ainuke mille me loome on uus bürokraatia, mis on veelgi tuimem. Usaldagem üksteist.

Järgneb …

Targutusi:

Guido Knopp „Tippspioonid” Olion 2001

Willy Brandt luureskandaali kohta lk 184 „Ma tolvan, poleks pidanud ilmaski teise tolvani nõuannet kuulama!”

V. Suvorov „Jäälõhkuja” Olion 2000

Lk 20  „Strateegial on lihtsad, kuid ranged seaduspärasused. Strateegias on peamine kontsentreerumine. Strateegia peamiseks „saladuseks” on kontsentreerumine otsustaval hetkel, otsustavas kohas rusuv ülekaal vaenlasele hellas kohas. Et rusuvat ülekaalu saavutada, selleks peavad vajalikud jõud asuma reservis.”

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 180 „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.”