Järgmist sada planeerides: esimene samm 101-l

Vahva on omada oma riiki, vaba riiki, tunduvalt mõnusam, kui olla riigi vaba.  Riigi jaoks pole 100 aastat mingi vanus, pigem järjekordne kiire arengutsükkel. Vahefiniš. Kõnnime juba 101-st aastat ja aeg oleks vaadata järgmise juubeli suunas. Plaane teha.  

Õnneks ei ole plaani pidamine minu üksiku uitaja uitmõte  Hiljutisel õigusinimeste suurel juubelivastuvõtul astus üles lp J Raidla oma tuntud headuses võttes jutuks ka homne modernse riigi loomise teed. Sügavalt filosoofiline, samas tabavalt praktiline arutlus alates Andrese-Pearu tõest ja õigusest kuni meie tänase õigusriigini. Samas ei jätnud ta puudutamata ka üliolulise riigireformi vajalikkust ja selle senist edenematust, asjakohase hoiatusega (järjekordne) seadusloome vohamise peatamiseks. See oli kui meeldetuletus ületootmise ohtlikkusest. Isegi õigusaktide ületootmine võib viia  õiguse vähenemiseni. Riigikesksetest õigustest muutub oma riik meie jaoks väljakannatamatult koormavaks. Ja-ah, riigi surnuksseadustamine selle ülereguleerimise kaudu pole just õigus, kuid võib osutuda õiguse ületootmisel tõeks.

Pärast  pidukontserti oli võimalus, lisaks seltskondlikule viisakusjutule, tarkade inimestega ka  tõsise  ajugümnastikaga tegeleda. Mis alal? Ikka riigi arendamise alal, nagu spordis kiiremini, kaugemale kõrgemale teemadel. Ega riigi reformimine homseks modernseks riigiks pole mingi tugitoolisportlaste jututuba, treenida tuleb. Reformi kallal toimetajaid on mitu leeri, ühed ütlevad, et on vaja suurt pilti, teiste arvates on maailm nii kiireks läinud, et enne suure pildi joonistamist on see juba vananenud, seepärast tuleb teha tükati ja kohe. Kasvõi vägisi, kasvõi valesti, kuid avaneva poliitilise tahte ajaaken tuleb ära kasutada.  Ja siin on mõlemal omajagu õigust, sest suures plaanis tuleb paika panna, kas minna näiteks Haapsallu või Narva, siis sammudes hoopis Võru poole kohale ei jõua. Ei kumbassegi.  kui just ringi ümber maakera ära ei tee. Teisalt on õigus ka neil, kes teeksid asju tükikaupa, sest kohapeal mediteerides, kuid ühtegi sammu valitud suunas astumata, ka kohale ei jõua. Tegelikult muidugi vastuolu ei ole, mingi müstilise suurpildi järgi oodata pole vaja, et kirjeldada igat Haapsalu poole tehtavat sammu, söögi- ja peatuspaiku. Kuid suund tuleb ikkagi ära määrata,  jutud detailsest „suurpildist“ on vaid mittetegijate ettekääne tegematuseks. Suund peab ikkagi õige olema „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” (…) „ „Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” („Strateegiline sõda” G Potseptsov  Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Me pole üksi maailmas, me peame eksistentsi jätkumiseks olema konkurentsivõimelised. Me saame panna paika suured asjad nagu näiteks nutikas majandus, ülihea haridus, kommunikatsioon, liikuvus, deregulatsioon. Need on kõik „suured asjad“, mille osas peab olema konsensus pikaks ajaks.

Võõrutus halbadest harjumustest.

Lp J Raidla tuletas meelde, et „Inimarengu aruandes esitatud prognooside kohaselt on aastal 2100. Eesti elanike arv ca 800 000. Kahetsusväärsel kombel on aastal 2100 Eesti elanikkond vanem kui täna ning karta on, et ka haigem kui täna.“ Küsides,  kas tõesti on nende prognoositavate numbrite taustal meie poliitiline peavool ikka veel seda sama meelt, et „põrutame aga sama kalli riigiga edasi“, siis selles küsimuses peegeldubki riigimehelikkus ja kaugema perspektiivi tunnetamine. Sellise küsimuse peaksid meie poliitinimesed endale esitama iga päev. Juba enne hommikuputru. Palju on neid tegevusi mida me peame muutma, milles ümber harjuma, sest teisiti ei saa. Palju on neid probleeme, mida peame kokku leppima ühiskonnaüleselt pikkadeks aegadeks ette, täpselt nii nagu oleme kokku leppinud kaitsepoliitika. Kuid peale seda, õigemini enne seda, on võimalik muuta tuhandeid pisiasju, detaile, mehhanisme, mis muudavad meie elu vabamaks, vabale riigile kohasemaks, mõnusamaks ja tõhusamaks. Võiks alustada väljakujunenud „halbade  harjumuste“ hülgamisest. Näiteks kokkulepitust kinnipidamiseks ei pea mingit reformi tegema, piisab tavaõiguse järgimisest. Teisalt, keegi ei käsi teha sadu „strateegiaid“, mis jutustavad ümber EL dokumente, pikkides neid olupoliitiliste sõnajadadega. Ajaraisk. 

Järgmiseks. Me saame fikseerida menetlustähtaegu nagu seda on konkurentsiõiguse koondumiste puhul st 30 päeva ja kui bürokraatiamasin pole vastust andnud jõustub luba automaatselt. Seda meetodit kasutavad enamus konkurentsiasutusi ja edukalt, nii edukalt, et sellist läbikukkumist pole kunagi juhtunud. Vaid teatud kindlatel väga keerulistel asjaoludel on võimalik menetlustähtaega pikendada veel mõni kuu, kuid selliseid juhtumeid on 1–2 juhtumit aastas. Muide, sellel süsteemil on väga distsiplineeriv mõju. Sellist häbi, et otsus jõustub automaatselt seoses sellega, et organisatsioon on otsustusvõimetu, ei olnud võimalik lubada. See oleks nagu iseenese likvideerimisotsusele allakirjutamine

Samas oleme küllaga kuulnud juhtumitest, lõpptähtajata aladelt, mil kooskõlastus võtab aastaid, sest kord pole ühte ametimeest kohal, kord on teine haige, küll ei saanud komisjoni kokku, siis läks esimees puhkusele, siis muudeti tööjaotust osakondade vahel, siis koliti. Ja upsti! Siis läks teie dokument kaduma. Täiesti arusaadavad põhjendused, kuid vabandage väga, mis see kunde asi on? Kunde ootab ju Dr Riigi poolt määratud monopoolset sundteenust. Dr Riik on peatanud ettevõtja ja kunde jaoks aja. EK arvates ei pea kunde kannatama seepärast, et ametnik ei jõudnud otsust teha, olenemata sellest, kas ta oli puhkusel, lähetuses, kolis või oli haige. Sellises väärtushinnangute süsteemis, mille keskmes on kunde, peab teenuse kätte saama kindlaksmääratud aja jooksul. Ja on pealike asi, kuidas ressursse paigutada või ümber paigutada, et töö saaks tehtud. Jäik lõpptähtaeg aitab kõigi osapoolte aega planeerida. Ja mis peatähtis, lõpetab lõputu ringkäenduse ja kooskõlastamiste kooskõlastamised (et vältida vastutust). Sellisel juhul on otsus ja sellega seotud vastutus. Selline põhimõte peab saama iga (avaliku) teenuse osutamise aluseks.

Iseteeninduslik ja koostööline avalik teenindus

Tähelepanu! Kogu maailm liigub iseteenindamise poole, nii ka bürokraatia. Näiteks endine individuaalsete erandite lubade andmine on asendunud iseteenindusliku lubade võtmisega.  Kuidas nii? Täpsel nagu selvepoes. Toimib lubatud ja keelatud mõjude nimekiri ja iga ettevõtja peab ise hindama, andes firmadele lubatavate ja keelatud tegevuste nimekirja, andis reguleerija neile sellesama instrumendi, millega nad enne ise mõõtsid lubatavust/keelatust, tekitades firmade poolse iseteeninduse. Selline iseteenindus nõuab ka firmalt suuremat vastutust. Ega iseteenindus ei vabasta kedagi vastutusest, järelkontroll jäi ju ikkagi alles. Olukord nagu iseteenindavas poeski: võta kaupa palju tahad, kuid maksmata välja ei saa ehk kaupa saab võtta vaid selles ulatuses, kui suur on maksevõime. Selle süsteemi eeliseks on  halduskoormuse kahanemine. Ja oh imet, lubade väljaandmise lõpetamine ei langetanudki maailmamajandust põrmu. Selline julge, läbikaalutud otsus võiks mõtteaineks olla meilegi, kui tahame vähendada halduskoormust. Üheks iseteeninduse alamliigiks peaks olema ka tunduvalt laialdasem tegevusloamaksude kasutamine.

Kui me tahame muuta riiki modernseks, siis me ei peaks ootama millal ettevõtja eksib (NB! eesmärgiks on protsesside suunamine mitte karistamine) vaid  kujundama avaliku teenistuse avalikuks teenuseks. Näiteks on brittidel võimalik viia koos järelvalvajatega läbi viia konkurentsiolukorra audit. Ühisauditiga korraldatakse oma töö ümber seadusest lähtuvaks ilma karistust kartmata. Milleks seda? Vaadake, audit on hulka efektiivsem  meetod turutõkete likvideerimiseks, kui aastate viisi kohtus käija ja samal ajal on turul ikkagi tõrge.

Väljumisstrateegia

Meil on suuresti tublid ja hea ettevalmistusega ametnikud, olen tihti uhke nende tegemiste üle. Ärgem alahinnakem ega halvustagem seda jõudu. Nemad on riigi toimimise skelett.  Samas on just nemad need, kes jäävad kriitikatulva alla. Täiesti asjatult, nemad täidavad olemasolevaid Pilvepiirilt kehtestatud regulatsioone.  Bürokraatliku, riigikeskse mõtlemisega tulemusena oleme pannud tuhanded inimesed tegelema päevast päeva sellega et nad keelaksid teistel inimestel loovust, selle vabaduse alge. Ja siis oleme me pannud tuhanded inimesed seda kontrollima ja karistama. Deregulatsioon peaks esimese hooga 1/2 regulatsioone tühistama ja vabastama märkimisväärse inimressursi. Näiteks on ka Google käivitanud programmi Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad). Milleks raisata ülihea ettevalmistusega ametnike aega ja milleks raisata teotahteliste ettevõtjate vahendeid?  Deregulatsioon kaob korruptsiooniohtlik olukord ehk kolm kasu korraga. Just niimoodi ennast harjumuse raamest välja murdes saamegi riigi kergemaks ja tulevikunõuetele vastavaks vormida.  Tore.

Avalik teenistus (teenindus) ise tuleb ümber mõtestada. Näiteid? Tihti raiskame oma energiat kõikvõimalikele konkurssidele. Konkursid on kindlasti vajalikud, kuid loomulik oleks võtta pealikud tööle oma arengukava/strateegia ja „mansaga“. Kui pealik võetakse tööle vastavalt võitnud strateegiale ja taktikale, siis omandab mõtte ka strateegiate tegemine, nende finantseerimise kaitsmine ja arengukavad. Seega vastutust kannab nagunii pealik ja kuidas ta komplekteerib edukalt toimiva meeskonna, kas kogemuslikult, horoskoobi abil või konkursiga,  on pealiku risk, otsus ja vastutus. Ka see on pealiku taktika küsimus, kas ta kasutab esimesel aastal näiteks kaheksakümmend protsenti eelarvest ja teisel aastal seitsekümmend viis protsenti eelarvest, et kolmandamal aastal teha midagi grandioosset ja läbimurdelist. Tegevust tuleb mõõta vaid kokkulepitu  järgi. Strateegia ei tohi olla paberipahn vaid osapoolte vaheline täidetav leping ponnistuste, ressursside ja hüvitistega.

Strateegia ja arengukava kui leping.

Praegune Dr Riigi poolne ülesannete püstitamine ja nende finantseerimise planeerimine on täiesti äraspidine. Milles kokku lepitakse, millise töö ja millise töö mahu eest ning milliste tulemuste eest makstakse? Nüüd väidab kindlasti keegi, et kõik see on juba olemas. Tegelikult mingit analüüsi või läbirääkimisi ei toimu, on vaid „ülaasutus” (ministeerium) ja „allasutus” (amet, inspektsioon jne), kes räägivad täiesti erinevatest asjadest. „Ülaasutusel” on ees risttabelid ja ta vaatab sealt omaette „allasutuse” rahasaamisi ehk baasi eelmiste aastate lõikes ja pakutavaid arenguid pikkadeks aastateks ette. Sellised andmed on „ülaasutusel“ kõigi „allasutuste” lõikes. Kui nüüd „allasutus” on teinud oma arvestused, et nende funktsioonide täitmiseks on meil vaja X töötajat, neist Y juristi ja meil on vaja osta valdkonnaspetsiifilist oskusteavet ning meil on ette nähtud näiteks Brüsselis Z kohtumist/komiteed/konverentsi ja koolitusteks …, siis vangutab „ülaasutus” pead ja ütleb, et ei, nii see küll ei lähe, möödunud aastal kasvasid teie palgakulud M protsenti ja milleks teile uued arvutid ning pole vaja jõlkuda välismaa vahet nii palju, saate … poole tarvis minevast. Kuid see pole niimoodi, nagu õpetaja Laur ütles, et kui kogu rehkendust ei jõua ära teha, tee pool. Milliste valikute ette on nüüd „allasutuse” pealik pandud, kas ta peaks täitma vaid pooled kohustused, s.t võtma vastu taotlusi pooltelt kundedelt? Või peaks ta tegema tööd poole aeglasemalt, sest tal pole vajalikke tehnilisi, informatsioonilisi vahendeid. Mida siis teha? Kuidas innustada/sundida/motiveerida Inimesekesi tegema rohkem tööd vähema reaalsissetuleku eest? Piitsa ka ei saa viibutada nagu Papa Carlo, Inimesekesed jooksevad siis lihtsalt laiali. Ainukene võimalus ongi rõhuda isamaa-armastusele ja kohusetundele. Ja niimoodi logistataksegi kahekümne esimese sajandi tehnoloogilisel kiirteel oma pikkvankri ja kurnatud kronudega silmapiiri poole. Midagi ei aita, loodusel ja majandusel on oma seadused ja inimvõimetel on omad piirid, kõik kulgeb vaid aeglasemalt ja vahel tehakse ka vigu. Kuid Inimesekene on uskumatult visa, eriti hea ametnik, ta veab oma koorma kohale … kunagi niikuinii. Aga see ei ole ju teps mitte see, mida me  teenusepakkuja poolt tahaksime saada, me tahame ju hoopis paremat ja kiiremat teenust. See oli ühe teise riigi mentaliteet, kus ühed tegid näo, et maksavad, ja teised tegid näo, et teevad tööd – meile see ei sobi. Seega oleks partnerite vahel omamoodi teenuse osutamise lepingu sõlmimine üheks avaliku teenistuse moderniseerimise nurgakiviks.

Modernses riigis peame mõtlema pigem sellel, milliseid valdkondi viia Dr Riigi valdkonnast välja ja avada need konkurentsile. Näiteks miks peaks korrakaitsejõud kontrollima sõidumeerikuid või teljekoormust? Võib arvata et sellega saab huvitatud ettevõtja palju efektiivsemalt hakkama, säästes korrakaitsele ressursse raskemate rikkumistega tegelemiseks. Võib mõelda veelgi pöörasematele ideedele nagu näiteks kõikvõimalikud bürokraatia ehitusload. Milleks? Kui üldplaneering on tehtud ja üldnõuded kehtestatud kas seaduse (kaugus piirist) või planeeringuga (kõrgus), siis ehitagem vabalt. Võib minna veelgi pöörasemaks, milleks meile kasutusload? See kõik võiks ja peaks oleme „iseteenindus“. Miks Dr Riik peab olema vahendaja kahe osapoole tehingus? Tulevikuriigi peaks ülesse ehitama iga isiku õigustele ja vastutusele. See on kõige tõhusam ja kindlam viis. Oleme mõne asjaga lihtsalt valesti harjunud, ka sajand tagasi oldi harjutud tanumaal käima, tänapäeval ei kujutata elu ilma vesikempsuta ettegi. Näete harjusime ümber. Õnneks. Just niimoodi peaksime igale regulatsioonile otsa (ja saba alla) vaatama, veidi skeptilise pilguga, küsides: kes sa selline oled, mis sa siin teed, kas sind üldse vaja on? Kas seda peab tegema riigi jõuga? Kas maailm on siis puhtam ja parem paik? Või kujuneb hirmkallis bürokraatlik jalajälg nii koormavaks, et lämmatab kogu loovuse ja nutika majanduse võimalused? Küsimus pole, kas teha riigireform või mitte vaid kas olla või mitte olla.

Lähtepositsioon

Selleks, et minna kuskile, peame määrama oma praeguse asukoha, algpunkti ja hindama oma ressursse. Kas olete märganud kuidas kulgevad tüüpilised tulevikuperspektiivide arutelud? Harilikult kulgevad need selliselt: andke meile raha, küll me siis arendame või seda ei saa ju teha. Stopp! Täitsa vale lähe. Ei maksa võtta kohe alguses kapitulantlikku hoiakut: me ei tea mida teha. Alustame sellest, mida me teame. Kui hoolikalt vaadata, siis polegi seda nii vähe. Täiesti vale enese häälestamine noodile: seda ei saa ju teha! Peaks küsima hoopis, miks mitte? Kuidas?  Saab küll. Tegelikult ainult niimoodi saabki sest  „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…)  Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28)

Me oleme harjunud paljude asjadega, kuid aeg, tehnoloogia ja meie teadmised arenevad. Seepärast peame ümber hindama oma võimalused, oma 15 miljardi vanused aatomid ümber pakkima. See nõuab uut vaatenurka. Veel mõnikümmend aastat tagasi peeti täiesti enesestmõistetavaks, et telegraaf, raudtee, sadamad olid riigi omanduses, polnud mõeldav et notar, kohtutäitur, pankrotihaldur võiksid tegutseda nagu ettevõtjad. Hullem veel, et arstid, õpetajad, apteekrid võiksid olla ettevõtjad, see oli mõeldamatu, kuid tänaseks täiesti normaalselt toimiv süsteem. Elu osa. 

Muret teeb hoopis vastupidine tendents (impeeriumi vastulöök), mil tiheda konkurentsiga turgudel toimivad teenused püütakse Dr Riigi või KOV poolt alla neelata. Väike arusaamatus regulatsioonis, ebaõnnestunud hange või korraldaja oskamatus viivad koheselt mõttele luua oma linnafirma, kas prügiveo, kooliturva, üürituru, tänavakoristuse või toidupoodide sektoris.. Väga kahetsusväärne, kui me tapame juba toimivad turud, selle asemel et neid juurde luua.

Lahinguvälja nihkumine ja võrgustikud

Tuleb ka tõdeda, et regulatsioonide kehtestamise lahinguväli on nihkunud suuresti Pilvepiirilt Brüsselisse. Raamotsused tehakse seal.. Selline on reaalsus millega peame arvestama ja vastavalt tegutsema. Peame oma avaliku teenistuse ressursi ümber paigutama just meid huvitavatesse sõlmpunktidesse, kaasates asjatundjate võrgustikke. Milleks? Elementaarne. Oma huvide kaitseks. Oletame, et meil on tegemist valdkonnaga mida ministeeriumis katab 1/10 ametnikku ja me peame andma oma arvamuse seoses EL ettepanekute paketiga „X“, siis vastame harilikult, et „Meil ei ole vastuväiteid”. Elegantne, kuid ebapiisav. Enamikel juhtudel tähendab seda, et me ei tea sellest probleemist ööd ega mütsi. Kui meil oleks olemas asjatundjate võrgustik, siis oleks meil suuremad võimalused kaitsta oma huve. Lugu on selles, et kui Pilvepiir ei muutu heas mõttes EL  eelnõude hindaamise „kindralstaabiks“, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”, passides valel väljal. Igavusest hakatakse tootma tühidokumente. 

Seepärast ongi tähtis, et Pilvepiir mõistaks oma muutunud rolli uuel regulatsioonilahingu väljal ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Pilvepiir täita seda ülesannet, mida meie oleme  talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmise.  Asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva EL liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Pilvepiir, atrofeerub … vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.

Lootus loovusest ja nutikusest

Midagi pole võimalik muuta ühe võluvahendiga. Seega, vaid avaliku teenistuse moderniseerimisega ei jõua me kuigi kaugele. Avalik teenistus/teenindus on vaid vahend meie elu korraldamiseks. Ka riigireform on vaid vahend, meie tuleviku kindlustamiseks.

Väärtuste loomise aluseks on ikkagi majandus, jah, muidugi, on olemas väga tähtsad väärtused peale (või enne) materiaalseid väärtusi, kuid kultuur ja filosoofia õilmitsevad tunduvalt paremini täiskõhu tingimustes. Nutikus ja nutikas majandus on see, mille poole peame pürgima. Nutikus, mitte nihverdamine, a´la Eesti kaheks jagamine, et oma lusikat teiste suppikaussi susata. Meie jaoks on meie väiksust ja mobiilsusvõimet arvestades tuleviku eduka majandusmudeli eelduseks on loovuse innustamine ja hea kommunikatsioon. 

Me peaksime oma mõtlemises lähtuma sellest, et arendame Eestit, kui  tehnoparki. Mida me teeme tehnopargi või loomeinkubaatori rajamisel? Õige, me rajame vajaliku infrastruktuuri: teed, transpordi-, elektri-, side- ja tugi süsteemi. Ühesõnaga, me loome ahvatlevad tingimused. Tegelikult on kogu see mõte naeruväärsuseni lihtne ja meie „suurust” arvestades teostatav. Muidugi on sellise mastaabi juures tähtis, et tegemist oleks mitte ainult infrastruktuuriga vaid elukeskkonna loomisega. Sellise elukeskkonna loomisega, mis tõmbaks ligi nutikaid töökohti. Ega meie valikud edaspidiseks kestmajäämiseks väga suured ei ole, kas olla Tehnopark Eesti või Etnopark Eesti.

Miks on üldse vaja rääkida nutikatest töökohtadest? Eks ikka seepärast, et me kõik tahame paremini elada, mida pelk vaesuse ümberjaotamine ei anna. Midagi pole teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas head hinda, toob meile jõukust, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi, et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku.

Probleemid võimalusteks

Millest alustada? Me ei saa kõike korraga teha, vaid peame tegema valikuid selliselt et esimesed valikud toetaksid järgnevaid. Maailmas on kõik omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Karm värk, kõigeks kohe ei jätku.

 Teatavasti on pea iga asi jääde või ressurss, probleem või võimalus. Oleneb kui targalt midagi kasutada. Just seepärast tuleb igat ressurssi kasutada kui võimalust. Piltlikult öeldes on kõdune haluhunnik õuel probleem – võtab ruumi, ohtlik, ajab prahti. Ahju panna ka ei kõlba. Kui panna, siis sooja ikka ei saa. Sammas, kui hunnik ära korrastada, varjualuses riita laduda, siis saab probleemist ressurss. Hea ahju kütta, mõnus õdus soojalt kodune. Niimoodi saamegi probleemist väärt ressursi, kuid … Kuid ka väärt ressurssi võib väärkasutada.  No näiteks niimoodi, et te ei tunne ahjukütmise tehnoloogiat ja panete üksikud halud ahju nagu üksikprobleemid. Nüüd on probleem selles, et te küll põletate halge (ühekaupa), kuid eesmärki (õdusat kodusoojust) te ikka ei saa. Istute kodus joped üll, saapad jalas, raiskate väärt ressurssi ja kõike vaid seepärast et te ei pane kohe ahju portsu kaupa täis.  Nii ka ühiskonnas, tormame probleemi lahendama ikka ühe halu, vabandust probleemi, mitte tervikliku portsu kaupa. Meil on hunnik probleeme: on probleem aeglase majanduskasvuga, meil on probleem majandusstruktuuri muutmise suutmatusega, meil on probleem madala tööviljakusega, meil on probleem tööjõuga, meil on probleem  rahvastiku struktuuriga, meil on probleem liigse bürokraatiaga, meil on … Tegelikult on probleem selles, et  me tormame neid lahendama ühekaupa, hoomata, et nn probleemid on kõik üks probleem. Need ei lahendu ühekaupa. Dr Riik ei taju tervikut ega perspektiivi

Igaüheriigist

Paljud ütlevad, et „Niimoodi ei saa ju teha!”. „Ei saa mentaliteet“ tähendab, et elame liiga hästi. Inimene pole kunagi väsinud unistamisest. Öeldakse, et head ideed tekkivad siis kui on rasked ajad. Pea kümme aasta tagasi, kõige rajuma surutise keskmes kui oli kõige raskem, hüpitati paljudes seltskondades ideepalli, mida tuleks muuta, et olusid parandada. Kuidas vedada ja tõugata majandus liikuma. Paljud inimesed sh ettevõtjad olid heitunud. Heitumus ja pahatahtlikkus on kehvad  abilised, sellest tuli kuidagi välja pääseda. Kas te kujutate ette, et riigi arengumootoriks võiks olla tahe, pahatahtlikkuse vormis? Võimatu. Positiivmootoreid on vaja.  Milline müüt võiks olla arengu põhjaks? . Ütlete jälle, et võimatu? Kuid nagu kirjutab Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 ) on Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö (moderne riik, keskaegne kirik, muistne linn, arhailine suguaru) tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses. Me oleme loonud kujutletava korra. Meie oleme selle loonud, meie saame seda ka muuta. On aeg mõelda raamidest välja ja oma müüte muuta.  Mis riik see oleks, et kõik seal kaasa lööksid, oma panuse annaks, oleksid vabad, kuid kannaksid ka vastutust? Kas see on kõigi riik? Kuid mida tähendab kõigi? Kõigi oma ei saa miski olla, juba Vaheriigi ajal saadi aru, et kui kõik on kõigi oma, siis pole see kellegi oma. See on kaos.  

Samas tahame ju et igaühel meist oleks võimalus tuleviku loomisel kaasa lüüa,  ennast hästi tunda. Me oleme seda ideed juba paaril korral arglikult kasutanud (Minu Eesti mõttetalgud, Rahvakogu jne) kogudes hulgaliselt häid mõttekilde, kuid siis … Siis me unustasime need ideed riita laduda ja kaotasime need.  Kaotasime ka osavõtjate innukust, teotahet. Samas kogunes nendest ühismõtlemistest uskumatult huvitavaid ja tuumakaid ideid ainult et need jäid süstematiseerimata, sünergiliselt kasutamata ja edasi koos arendamata. Ideekorje küll õnnestus, kuid ideekasutus ebaõnnestus. Kahju. Muidugi võime bezoslikult mõelda, et: „Mõned neist investeeringutest tasuvad end ära, mõned mitte – väärtusliku õppetunni saame igal juhu.“ (Esimesest kõnest ettevõtte aktsionäridele) (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017 lk 79). Ideekorje lõpetamatuse kogemuse ärahoidmise peame kindlasti käsitlema õppetunnina, et mitte vigu korjata. Inimesed ei viitsi liiga tihti reageerida karjapoisi igaks juhuks tehtud hundihoiatusele.

 Just seepärast võiksime panna oma tulevikuriigi aluseks mõtte, et igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras moodustub väärt elukeskkond. Riik kui keskkond, igaühe keskkond.

Sellisest vaatepunktist võiks üles ehitada loovusel põhineva modernse riigi. Igaühe riigi loomine on igatahes tummine ettevõtmine ja suur väljakutse, millest jätkuks enam kui ühele inimpõlvele.

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 129 „Euroopa 1970-1980 aastate majandusajaloo õppetund ütleb, et tsentraliseeritud plaanimajandus ja kontrollimehhanismid ei toimi, isiklik ettevõtlikkus ja initsiatiiv aga küll. Riigi kontrollitav majandus annab tulemuseks madala kasvutempo, samas kui seaduse piires toimiv vaba ettevõtlus annab paremaid tulemusi.“

Lk 29 „Poliitika kritiseerimine ei ole uus nähtus (…) Richard Sheridan, kes esines parlamendi alamkojas väidetavalt parima kõnega, mida seal kunagi on kuuldud ning mis kestis 5 tundi ja 40 minutit, ütles: „Südametunnistusel on vaprusega sama vähe pistmist kui poliitikaga.“ Kõige armutum on olnud Anatole France: „Ma ei ole sedavõrd andetu, et peaksin minema poliitikasse.“

Lk 31 „Parteipoliitilisest struktuurist võrsub üksikasjalik programm, mida tuuakse valijaskonna ette. Võimule naasmine sellise programmi toel on viinud uue doktriinini, mille kohaselt on võimuparteil mandaat oma programmi täies ulatuses ellu viia. Mina isiklikult kahtlen, kas valijad ikka toetavad partei programmi iga punkti, kui nad valitsuse ametisse valivad

Valimisprogrammi selline moodne tõlgendus on minu meelest mõjutanud teatud vaijate hoiakuid; natuke liiga tihti on hakatud küsima: „Mida te minu heaks ette võtate?“, eeldades, et valimisprogramm on loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Kõik see on viinud kummalise suhteni valija ja valitava vahel. Kui valijal on kahtlus, et poliitik jagab lubadusi ainult tema hääle püüdmiseks, põlgab ta teda, aga kui lubadusi ei jagatagi, võib ta poliitiku ametist tõrjuda.

Mina usun, et parteid ja valimised tähendavad siiski midagi enamat kui mitmesuguste lubaduste konkureerivaid loetelusid ja kui see nii poleks, ei oleks küll suuremat mõtet demokraatiat alles hoida.“

Lk 34 „Aga tulemus oli, et poliitiliste debattide rõhuasetus kandus selle käigus inimestelt majandusele“

„Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetavate ametnike jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus. „

„Ent viis, kuidas saavutada isiklik seotus ja osalus, ei seisne mitte inimeste kaasamises järjest enamatesse valitsuste otsustesse, vaid selles, kui valitsus vähendab enda reguleeritavat ala ja kaasab kodaniku – kui seda moodsat väljendit kasutada -, võimaldades tal rohkem ise otsustada.

Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhteline vähenemine.“

Lk 38 „Vabaduse nime on väärt kandma ainult vabadus taotleda omaenda hüvangut omaenda valitud viisil, nii kaua kui me ei röövi sedasama võimalust teistelt ega tee takistusi nende püüdlustele seda saavutada. (…) Inimkond võidab rohkem selle kaudu, et laseb igaühel elada oma tahtmise järgi, kui sundides igaüht elama nii, nagu tundub hea teistele.“

Piir peab ja pea piiri

Minu lapsepõlves oli kaks piiri: üks oli see, et igal sammul meelde tuletati, et pea piiri ja teine oli piir, mis tuletas ennast suveti ise meelde. Suvise  supelranna üheks komponendiks  oli ülesküntud piiririba.  Lapsele mingi kummaline asjandus, mis kõlkus ülima ranguse (piiriload, koerad, okastraat, küntud liivariba) ja minnalaskmise vahemikus, kui ujujad kokkuleppe kohaliku jupijumalaga liivaraja kätega iga kord jälle õigeks patsutasid. Piir oli küll valvatud, kuid tehnoloogiliselt lihtne, seesama künniriba, ajateenijad, koerad, okstraat ja tornid ehk nii nagu palju muidki asju tehti seda tööd põhiliselt inimtööjõul, pealegi suuresti tasuta tööjõul

Nüüd on meil oma riik. Vaba ja edukas riik. Väga uhke tunne on, kuid ka kohustused on vabale riigile kohased. Üheks selliseks kohustuseks on, et „piir peaks“. Seda enam, et meil on idas lausa neli piiri: Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu, Shengeni ja NATO välispiir. Seega tegemist on ülitähtsa rajatisega. Kolm aastat tagasi, kui arvutati esimesi võimalikke piirirajatiste maksumusi, polnud selle tehnilismajandusliku küsimusega eelnevalt tõsiselt tegeletud. Oodati läbirääkimiste tulemusi ja arvati midagi umbkaudu teadvat. Kuid üks asi on arvata, kuid teine asi on, kui Dr Riik esitab tellimuse maailma kõige parema piirilahenduse leidmiseks. Harilikult ongi niimoodi, et inimene on oma olemuselt optimist ja see võimaldabki tal julgelt edasi liikuda. Ehituses tähendab optimism seda, et reeglina läheb esialgne „arvamine“ kas kaks korda kallimaks või võtab kolm korda rohkem aega. See on optimistliku ehitaja jaoks peaaegu loodusseadus. Nii, et ka piirirajatiste lõpliku hinnakalkulli üle võivad imestada vaid asjatundmatud inimesed. Või teesklejad. Muidugi on põhiküsimus selles, millist ja milleks me piirirajatisi vajame. Sellest valikust oleneb ka piiri maksumus. Kui seda teha nii nagu minu lapsepõlvemälestus, siis pole see eriti kallis, sõidad ühest otsast teise sihi sisse, lased adraga üle ning riputad tokkide otsa okastraadi ja hoiatustahvlid. Tehtud. Kaasaegse mulje jätmiseks paned ka mõned piilukaamerad ja riputad paar drooni selle kohale. Kõik. Odav ja kiire. Hoopis teine asi on kui  „Eesti ehitab praegu välja oma idapiiri ja meie eesmärk on luua üks Euroopa kaasaegsamatest piiridest. See ei tähenda ainult innovaatilisi tehnilisi lahendusi vaid ka mõtteviisi muutmist. Seni oleme olnud arvamusel, et inimesed valvavad piiri ja tehnika abistab. Arvutite, anduritehnoloogia ning droonide kiire areng võimaldab aga praegu ehitada välja piiri, mis on 100% ulatuses tehnoloogiliselt valvatud,“. (17.11.17 Valitsuse kommunikatsioonibüroo). Loomulikult on see õige tee, sest kaitstakse ju selle piiriga nelja julgeolekut. Samas on selge, et arhailise ja parima idapiiri (mis on ühtlasi Euroopa Liidu ja NATO välispiir ning milles järeleandmisi ei tehta) maksumus on erinev. Peamine minister selgitas, et piiri kogupikkus on 338 kilomeetrit, maismaa 135, järvepiir 126 ja jõepiir 176 kilomeetrit. „Kallimaks on läinud siis eeskätt maismaapiiri rajamine, mis oli ka kõige pikema kilometraažiga, 135. See vahe nendest hinnangutest, mis oli veebruar 2015 ja mis on täna, on umbes 100 miljonit. Jõepiiriks on plaanitud 11 miljonit eurot ja tegelik vajadus on 25 miljonit, et seal umbes14 miljonit on piir kallinenud,“ Seega maksab iga piirikilomeeter 581 000 EUR, kuid kui arvestada seda, et põhiliselt kallineb maismaapiir, siis läheks maismaapiiri iga kilomeeter kallimaks veel 637 000 EUR võrra, mis teeb kokku reipalt 1,2 milj EUR/km  Samas pole see tühja läinud raha, valmiv idapiir on plaani kohaselt terves ulatuses kaetud tehnilise seire- ja valvevõimekusega. Tore, tundub, et meie piir peab, on lukkus.

Maginot liini ja tõhusus

 Murelikuks  võiks teha, mitte niivõrd maksumus, vaid  hoopis muu asi. Tõhusus.  Teatavasti on idapiiri kavas välja ehitada alates Narva-Jõesuust kuni Eesti-Venemaa-Läti ühispiiripunktini Parmu külas. Kas lätlased, leedulased teevad sama vinge piirirajatise kui meil või ehitame uut Maginot liini, mis oli omas ajas insenertehniliselt tippteos, kuid millest mindi mööda? Sellisel juhul oleme oma miljonid ebatõhusalt kasutanud.

Nii et küsimus kas piiriehitus on liiga kallis või mitte tuleneb sellest, mida me tahame saada. Nüüd on tõesti valikute aeg, ehk kõige kehvem variant on see, kui me valime mingi vahepealse variandi algelise post-traadi ning kõrgtehnoloogilise vahepealse. Sellise, mis pole üks ega teine. Selgitan. Odav on lihtsalt odav, kuid ka odav on seda eirata, raske seirata, kõrgtehnoloogiline võib edaspidi olla mitte lihtsalt kitsetaraks vaid hakata tootma julgeolekut iseenesest. Mitte tankikindluse mõttes, see polnudki eesmärk, eesmärk oli tõkestada illegaalne inimeste ja salakauba liikumine. Kui meie piir peab, on lukkus, ja see on üldteada, siis puht majanduslikust riskist lähtudes ei ole illegaalne piiriületus teoreetiliselt meie sektoris enam „kasumlik“, mis tähendab, et oleme saavutanud oma eesmärgi nii julgeolekuliselt kui majanduslikult. Kõik need kotimehed, kes metsa vahel tuiavad ja aktsiisikaupu üle piiri veavad, jääksid olemata. Muidugi leitakse mingid teised teed, kuid kõige ilmsem ja lihtsam on ära lõigatud. Üks majandusalane mõttepojuke selle juurde, kui me teadetest kuuleme, et mõne naabermaa maksumärkidega kaupa on üle toodud siis tähendab, et see naaber on riigina oma maksutulu kätte saanud, meie jääme ilma. Seega piiri komplekteerimisel ei tohi vaid odavusest lähtuda vaid tõhususest

Piir peab ja piiri pidamine

Piiri ehitamisse tuleb suhtuda täie tõsidusega, meie liitlased suhtuvad selle täie tõsidusega. USA on näiteks teinud kaalutletud otsuse toetada 5 milj USD-ga  radaripositsioonide rajamist, et tagada Narva jõe parem kaetus elektroonilise valvega.   See toetus näitab, et meisse usutakse, me peame vaid ise tegema tõhusaid valikuid. Tuletame meelde hollandi farmeri vastust naiivsele küsimusele kui palju nende lehmad piima annavad, mis kõlas umbes niimoodi, et saad täpselt niipalju millisesse karja oled investeerinud ja kuidas neid söödad. Näete, isegi lehm on puht  tehnoloogilismajanduslik ülesanne. Küsite, kuidas  piirinvesteeringud lehma piimaanniga seotud on? Elementaarne, mõlemad annavad just sellise tulemuse millesse investeerid ja kuidas seda hooldad. Süüdistada projekti maksumuse kokkuarvestamises  politseipealikke on pehmelt öeldes näotu. Dr Riigil võiks usaldada rohkem oma palgalisi professionaale, tippasjatundjaid ja omada  „veits“ rohkem lojaalsustunnet nende vastu. Uskuge saate selle kuhjaga tagasi … nii lojaalsuse kui mittelojaalsuse. „Lojaalsus on vastastikune. Sa ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku. Lojaalsed liidrid loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad. Aina kiiremini muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad väärt kaup.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 175). Ametnikud teevad seda mida nad teevad Dr Riigi tellimusest lähtudes nö. tellija materjalist. Kui ametnikule antakse kits ja tahetakse sellelt saada piima nagu 10 hollandi lehmalt, siis pole see lihtsalt teostatav. Teades veidi selliste projektide köögipoolt siis võib arvata, et iga natukese aja järel tuli mõnel poliitinimesel „hea idee“, kuidas veelgi vahvamat piiri ehitada. Lisati niisuguseid ja naasuguseid vidinaid ja ütleme niimoodi, et poliitinimeste tahtmistele pole tänapäeval kerge ära öelda. Iga „hea lisavarustusega“ eraldi vaielda ka pole mõtet, pigem ongi mõttekas  lastagi see kogumis absurdi. Absurd torkab harilikult teravamalt silma ja on arusaadavam. Ilmselt just niimoodi kuhjusidki head ideed ja veel paremadki, kuid samas kasvasid ka kulud. On täiesti eri asi maksumuses , kas lasta läbi maastiku siht või ilustada see kõikvõimalike elektrooniliste vidinatega. Kuid see pole mitte ainult meile ainuomane probleem, USA eriüksuslased kirjeldavad sama probleemi vägagi tabavalt „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” „Kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”  („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013 lk 227) Niisiis oligi, et esialgne askeetlik piiriprojekt hakkas võtma ilmet ja mõõtmeid mida selle alustajad ei osanud uneski näha. Nüüd siis kui politseipealikud kogu soovidepuu maksumuse kokku lõid … Nüüd on Dr Riik reaalsusest üllatunud, pahane, solvunud. Mis jama see olgu, et ametnikud, sindrinagad ei oska mustkunstitükke vaid pelgalt matemaatikat. Kes on süüdi? Arvata võib, et süüdi on Dr Riigi edevus.

Edevuse hinna kujunemine autoostu näitel

Võib arvata, et enamik meist ei taipa piirirajatistest, nende tehnoloogiast ega ehituse spetsiifikast „poolt pudrunuiagi“ ja kuidas me saaksimegi tunda seda küllaltki erandlikku ja salastatud ala. Seepärast hakata andma soovitusi, mida võtta, mida jätta oleks kohatu, kuid üldpõhimõtete üle valikute tegemisel võiks küll mõtiskleda. Seda enam, et valikud ja otsustamisosavus ei puuduta mitte ainult piiri vaid ka teisi meie eneste ja Dr Riigi tegemisi laiemalt. Võtame näiteks midagi igapäevasemat, arusaadavamat. Ilmselt on suuremal osal meist autoostu kogemus. Mõnele meeldiv, mõnele piinav. Oletame, et teil on nipilt-napilt +18 tuh EUR selleks otstarbeks. Tulete selle hinnaga lahedalt välja, ei pea kütet maha keerama ega peret näljutama. Seega … Millist marki autot osta, kas odavat või kallist ja ega te üksi ju osta, kogu „vahmiil“ elab sellele kaasa. Soovitab, laidab, targutab. Näiteks olete otsustanud soetada ökonoomse ja elegantse sõidusõbra Toyota Auris 1.8 . Loodussõbrana valite muidugi HYBRID-i hinnaga u 18-20 tuh EUR olenevalt soodukast. Just see  mida vaja. Kuid siis meenub teile et naabri Antsu autol on navigatsiooniseade, mürasummutus ja sportlikumad veljed. Kaasale meeldiks laemonitor ja parkimisabi, ämma arvates on ilmtingimata vaja iluliistude komplekti ja pedaalide LED valgustust. Äia teada ei ole auto mingi auto, kui sellel pole kärukonksu. Aiamaale tuleb ju käruga sõita, kuidas siis ilma konksuta?  Olete segaduses, ei taha kedagi solvata ja pererahu huvides tellite kogu lisakomplekti: navigatsiooni seade 951, parkimisabi ette + taha 833, iluliistude kmpl 634, toonklaas 150, laemonitor + DVD mängija 885, lisa mürasummutus XL pakett 1590, püsikiiruse hoidja 314, telefonihoidik 158, tuulesuunajad 172, eelsoojendi puldiga 1890, lisakaugtuled 399, pedaalide LED lisavalgus 327, katusespoiler 288, alarm 352, veokonks 942, sportlikumad veljed + rehvid 1293.  Valitud. Uhke värk ja mis põhitähtis, kõik lisad on ju millalgi, millegi ja kellegi jaoks vajalikud ja  iga ükski lisa eraldivõetult pole eriti kallis (158-1590 EUR), elame üle. Kuid lüües kõik lisad kokku saate muljetavaldava  11178 EUR. Seega olete soetamas 30 tuh EUR autot.  Muide isegi luksusliku Lexus CT 200h Hybrid 1,8 R4 baashind on „ainult“ 28 990 EUR. Läksite ostma ökonoomset ja tõhusat töölooma, kuid lisadega koos jõudsite märkamatult juba luksusklassi autode hinnaklassi, luksust saamata. Pealegi, tuletame meelde, teil oli ju ostu planeerimisel +18 tuh EUR, teil ei ole rohkem „katet“.  Kas sportveljed on ikka tähtsad, kas laemonitor ja pedaalivalgustus on hädavajalikud? Kas ilma nende vidinateta ei täida teie auto oma eesmärki? Ei võta kohalt äragi? Mis puutub sellesse valikusse ämma iluliistude ihalus ja äia torisev konksutarve? Ostku ise. Millised valikud meil nüüd on? Kas osta esialgu plaanitud auto eelarve piires,  milleks on „kate“? Või kulutada kõigepealt lisadele ja auto ostmata jätta?  Või mõtlete osta auto koos „kõigega“ ja  pere siiski paastuma panna? Kauaks? Mnjah, elu on täis valikuid.

Pidav piir ja piiri pidamine

Elu on täis valikuid, kuid meie peame otsustama, milliseid valikuid targalt teha. Otsustamine on ülimalt komplitseeritud, energiamahukas töö. Valikutesse ei saa suhtuda kerglaselt ega uppuda lisavarustusega tegelemisse, jättes põhiküsimused unarusse. “ „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 337). Tõeliseks otsustamiseks tuleb võtta aega.

Pole kahtlust, et me saame endale parima piirisüsteemi, nii et piir peaks, oleks lukus. Kuid autonäide ilmestab  ilmselgelt ka seda, miks  Dr Riik erinevate kulutamiskihudega peab piiri pidama. Kui lustlik autostu näide ilmestas, kuidas võib piiri pidamatus kulutamisel säästlikku sõidusõpra ostusoovilt viia märkamatult peaeesmärgilt luksusklassi auto ostule (Aurisest sai Lexus), siis Dr Riik samaliigiline hälbimine pole üldse lustlik.  Just äsja kuulsime Dr Riigilt vastuseks Pilvepiiri arupärimisele, et praegusel hetkel Mäoni kavandatava neljarealise tee ehituseks pole Dr Riigil veel täies mahus rahalist „katet“. Kurb lugu, kuid võib-olla on Dr Riik kulutamishulluses pööranud liiga palju tähelepanu ämmade-äiade nõuandeid, raisanud raha valuvelgedele, nahksisule ja laeekraanidele? Seepärast Tallinn-Tartu maanteed, meie põhilist transpordiarterit, tänapäevaseks ehitada ei saagi? Vaadake, see et „katet“ ei ole on ikka täitsa veider jutt. Ka auto jääb ostmata, kui kõigepealt kulutatakse valuvelgedele j iluliistudele, siis ei ole auto ostuks enam „katet“. Dr Riigil on raha nagu raba, võiks ehitada mitte neljarealise, vaid kaheksarealise ja kahekorruselise maantee. Te ei usu? Otsime. Hakkame otsima tehtud või tekitatud kuludest ehk sealt kuhu meie ühine raha on kulunud.  Kõigepealt võiksime raha „võtt“ valest aktsiisistrateegiast – 55 milj EUR, siis tasuta maakonnaliiklusest 21 milj EUR (mõlemad on igaaastased kasvavad kulud),  pluss „riigikorteriteks“ 62,5 milj (2017-2020). Nagu hoomate, tegemist ei ole ühekordsete kuludega vaid iga aastaste kuludega. Lisada võiksime veel mitmeid igaaastaseid kaotusi või mitteesmavajaduslikke kulutusi. Nii, et „kate“ Eesti peamagistraali väljaehitamiseks on täiesti olemas, kuid … Eelneva autoostu näite põhjal võiks öelda, et Dr Riik on kuhjanud kokku hunniku sportvelgesid, kuid autostuks enam „katet“ ei ole. Nüüd kavatseb Dr Riik sellesse tulutute velgede hunnikusse lennutada veel 500 milj EUR eest ekstrapensionitõusuvelgi. Muide ka igaaastane kulu.. Piinlik lugu. Piiri pidamine on üks väärt mõte. Õigemini kaks väärt mõtet.

Targutusi:

M Beard „SPQR“ Varrak 2017

Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikig oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „

Lk 322 Gaiuse (Caligula) „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“

B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk l13 „(..) kuid inimesed unustavad ära, et enamiku arvates oli Amazon hukule määratud, sest sellise kulustruktuuri juures polnud võimalik kasvada. Aha Jeff oli väga nutikas, talle meeldis lobiseda. Ta on klassikaline äri asutaja, kes mõistab asja tehnilist poolt ja iga detaili ning hoolib neist rohkem, kui keegi teine.“

Lk 18 „“ Tegelikult ei ole see Amazon, mis raamaruäriga juhtus, „ meeldib talle öelda autoritele ja ajakirjanikele, „vaid tulevik oli see, mis raamatuäriga juhtus.““

Lk 18 JB „“Me oleme ehedalt kliendikesksed, vaatame alati tulevikku ja meile päriselt ka meeldib leiutada. Enamik ettevõtteid nii ei tee. Nad keskenduvad kliendi asemel konkurendile ning tegeleda sellega, mis teenib neile dividende juba kahe või kolme aasta pärast, ning kui seda ei juhtu, siis liiguvad edasi.“

Riigiolümpia eri

Mõnus, lähinädalad on sisustatud, olümpiamängud on alanud. Visa võitlus ja mõnus konkurentsi suursündmus. Kuid konkurents pole mitte ainult spordimaailmas, poliitinimesed valmistuvad oma olümpiaks – 2019 a Riigikogu valimisteks, riigiolümpiaks. Nii nagu olümpialgi on mängude avapauk juba 8.02, kuid avatseremoonia alles 9.02, nii ka Riigikogu valimistega, pauk ja tseremoonia on ajanihkega. Seekord juhtus küll niimoodi et riigiolümpia avapauk läks kuidagi üllatuslikult vara lahti. Kuna maratoni ei jõua keegi jälgida, siis ilmselt täidetakse pealtvaatajate (ehk meie) aega sellise poliitilise rämpstoiduga nagu solvumine, ahistamine ja halvustamine. 

Juba mullu novembris andis peamine minister  teada, et 2019. aasta riigikogu valimiste kampaania juba käib. Ütleme niimoodi, et avalduse momendil võis tunduda veidi enneaegne, kuid tagantjärgi vaadates õigus. Valimiskampaania juba käib, lonkab, halvustab, solvub ja lubab.  Kui siiani püüti käimist, lonkamist ja halvustamist ehk tavalist poliitturu hõlvamise kampaaniat koalitsioonis kuidagigi hillitseda, siis JUMI hoogne poliitilise näidistapmise algfaas näitas, et lahing poliitturu hõlvamiseks on alanud. Isegi partnerite vahel. Veidi vara, sest maratoni sprindi tempoga ei pea ka kõige vintskemad vastu, või kui peavad, siis väsivad vaatajad/tarbijad sellest kindlasti. Parafraseerides J. Bezost , et elame ajal, mil pikaajaline tähendab 10 minutit, siis  maratoni ei jõua keegi jälgida. Vaadake, ega 50 km klassikasuusk  pole ka enam nii populaarne, kes see tänapäeval ikka viitsib tundide viisi talvist piltpostkaarti vahtida. Aeg on kiire, aeg on raha ja piltpostkaart on asendatud kiire tulemuse andva  „kildise“ sprintsumamisega (või suusavahetusvõistlusega,)  linnasüdame lirtsuval kunstlumel. Huvi säilitamiseks on järgmine uusala ilmselt sprint kostüümivahetusega.

Eesmärgi valik

Riigiolümpial on ala valik sama tähtis, kui pärisolümpial. See mille kohta öeldakse et poliitturu hõlvamise kampaania on juba alanud on tegelikult katsetused, millist ala valida. Igaühel on oma trumpala ja seda riigiolümpia peaalaks sokutada tahetaksegi. Vaadake, kui te tahate saada võitjaks kiiruisutamises, siis pole mõtet treenida bobisõitu ja vastupidi, ujumisest rääkimata.  2018 a OM alavalik on lai, kuid algavad jääkeegli ja suusahüpetega. Uh, suusahüppe valikuna ma küpse sajaaastasena, kes pool aega sellest koomas on olnud, ei riskiks alustada. Liiga hilja ja liiga ohtlik. Turu mõistes ka liiga suured investeerinud, ahtake turuplats ja väike tarbijaskond. Kuid see kojameeste harjasahkamise võistlus, mida tänapäeval jääkeegliks nimetatakse võiks küll kaalumisele tulla. No vähemalt ei löö ennast ära ja kui kukkuda, siis madalalt. Ala muidugi on selline kõrvaline, pole just suusasprint ega hokilahing, kuid teisalt olümpiavõit on olümpiavõit. Midagi vähemat kui olümpiavõit me enesele eesmärgiks ju ei sea? Just meile jaksumööda, uus ala, vähem tungi rohkem võimalusi.

Umbes samamoodi peaksime arutama riigiolümpiaks valmistudes. Esiteks mis on eesmärk? Teatavasti on olemas lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid. Riigiolümpial võitluses poliitturul pjedestaalile tõusmine on kindlasti väärt eesmärk, kuid lühiajaline. Selleks lühivõiduks antakse kõikvõimalikke lubadusi nii täidetavaid kui puhta jaburaid. Pikaajalisem eesmärk on … Oot-oot, kuhu tormata, sest järgmised valimised on ju tulemas ja nendeks tuleb valmistuda, seega muutub lühiajaline eesmärk pikaajaliseks lühieesmärgiks. Nii rahmimegi riigiolümpial mingites imelikel aladel tehes midagi vigursuusatamise laadset ühe kaenla all bobikelk, teise all kolm paari suuski. Ütleme niimoodi, et põnev, kuid veider ja ebatõhus. Nüüd siis on jälle päevakorrale kerkinud rida lubadusi, kes pakub hokikeppi, kes saani, kes kellukeste ja tutikestega suuski, kuid mis alal me ikkagi võistleme? Kas suusasprinis, jääkeeglis või hokis? Mis eesmärk on? Võita? Või publikumi naerutada? Kuulge, milleks meile tutikestega kelk, kui meil on vaja tippu jõuda jääkeeglis? Kõik see mida tahetakse aladena riigiolümpiaks pakkuda ei ole eesmärgid vaid vahendid erisuunaliste eesmärkide tekitamiseks (saavutamine võib siinkohal olla kohatu). Pikaajalise  eesmärgi  püstitamine võiks olla selline nagu seda on formuleerinud lp J. Raidla oma riigireformis. See on pikaajaline teadlik treeningprogramm 10 aastaks ja kolmele valimistsüklile. ÄP kirjutas, et maksude teema on 2019 a valimiste eel selgelt poliitinimeste töölauale tõusnud ja ÄP loodab, et debatt kujuneb sisukaks aruteluks meie majanduse konkurentsivõime üle. Täiesti mõistlik arvamine sest viimase KOLE maksulapitekk on küll hirmus ja mandaaditu ja konkurentsivõime üle peaks ka arutama, kuid … Mis alal? Maksud on ju vahend – hokikepp, kelk – mitte eesmärk. See pole isegi mitte ala valik, kui mitte mudamaadlust arvestada.

Valikuabi

Tundub, et kõrgeim võim ehk meie peame minema siinkohal võistlejatele eesmärgi ja alavalikul appi, sest kui võistlejad ise valivad teemad/alad siis muutub edevuse laat meie jaoks õuduste poeks.  Ka OM-l ei määra võistlejad millisel alal nad tahaksid võistelda, vaid alade ringi määrab kindlaks olümpiakomitee. Meil on asi kuidagi nihkesse läinud, võisteldakse vahenditega oma isiklike lühiajaliste eesmärkide nimel, kuid pjedestaalil tehakse pikaajalisi otsuseid kogu ühiskonnale, millel polnud saadud mandaadiga mingit pistmist. Kõrgema võimuna (just meie), mitte võistlejad,  peame  määratlema oma võistluseesmärgi näiteks mis võiks raidlalikust riigireformist lähtudes olla: nutikas majandus ja keskkond kus me tahaksime elada ja kestma jääda. Ja siis alles tuleb valida vahendid ja keskenduda nende vahendite valikul eesmärgile.

Pikaajalise eesmärgi määratlematus on meile hukatuslik. Me ei tea milline peaks olema meie treeningtsükkel ja võistlusgraafik. Ala veel ei tea, kuid treenerid pakuvad juba välja erinevaid sporditarvikuid küll hokikeppe, kinnisvaramaksu, kelke, astmelist tulumaksu, iluuiske, pensitõusu, ettevõtte tulumaksu, suusakiivrit, kapitalimaksu jne. Kõik pakuvad, läbisegi, kuid millist ala valida, millele keskenduda, seda pole keegi veel tihanud paika panna. Kõik tahaksid nagu osaleda olümpial, kuid … pigem treeneri või delegatsioonijuhina.

Stardipauk ja võistlejate alavalik

Seega on meil küll kuhi probleeme, kuid eesmärke pole, kuid kaudne alavalik käib võistlejate seas juba tükimat aega. See, kes suudab kehtestada valimiste peateema, see ka valimised võidab (no mõni arvab, et kellel rohkem raha). Õige, kui valida peateemaks hokikepp, siis iluuisutamisest, kui ala võitmise eesmärgist ju midagi välja ei tule, kuid … Kuid seegi valik oleks alles algus. Mille algus, seda me veel ei tea, sest valida tegevust põhimõttel, et meil on pakkumisel üks hokikepp, teeme hokimansa (mängijad, treenerid, tehnikud, masseerijad jne), kui tegelikult on meil ressursivalikus vaid kolm baleriini ja kuus pensionääri oleks hokikepist lähtumine  küllaltki „julge“ valik. Siiani on asjalood sellised, et esimene hokikepp pakuti juba mullu, mil peamise ministri KOV-de  valimisteöö tänukõnes  ütles, et alanud on riigikogu valimiste kampaania. Edasi saime teada, et:  "Keskerakonna volikogu teeb Keskerakonna juhatusele ettepaneku töötada erakonna riigikogu 2019 valimisprogrammi koostamisel välja uued lahendused pensionipoliitikas. Meil tuleb tagada tänaste pensionäride igapäevane toimetulek ning pakkuda tulevastele pensionäridele kindlust“.

 Nii, et hiljutine Kahevahelerakonna avaldus tõsta 100 EUR pensioni ei oleks pidanud tulema üllatusena. Niisiiis üks ala on valitud. Kuid kas saab riigiolümpia keskenduda nii kitsale pealegi tuletuslikule alale? Saab, kuid ei pruugi, see on meie, poliitturu kundede, teha. Sõltub ju pensionide lisamaksmise võimekus majanduse üldseisust, konkurentsivõimest, see ei ole omaette ala.

Kuid maksualast debatti on tõesti vaja. Just viimase KOLE,  maksumuudatuste lapitekk, peaks tegema meid valvsaks, sest suuri ja pikaajalisi majandusotsuseid tehakse lühieesmärkidest lähtudes ja selge mandaadita. Kuid eks ,meil kipubki sujuvalt peale võitu lubadused ununema. Näiteks kirjutas ÄL 18.04.15 et (nimed on teadlikult välja jäetud, sest tekst on ajatu ja kõlbab (h)igihaljalt iga opositsiooni-koalitsiooni tarvis) … aseesimees … esines täna …erakonna … aastakoosolekul ettekandega poliitilisest olukorrast. … rõhutas, et ükski koalitsioonierakond ei küsinud rahvalt mandaati kütuseaktsiisi tõstmiseks. „Eesti inimesed hääletasid Riigikogu valimistel … poolt, sest erakonnad lubasid alandada madalapalgaliste maksukoormust ning suurendada erinevaid toetusi. Reaalsuses on valitsuskoalitsioon otsustanud eelarve puudujäägi katmiseks tõsta kütuseaktsiisi, mis toob lisaks diisli- ja bensiinihinna kallinemisele kaasa ka üleüldise hinnatõusu,“ Nagu hoomate, teeb opositsioon targaks, kuid koalitsioonis kaob see tarkus kuhugi. Nii on ka praegune koalitsioon hakkas kohe näppima aktsiise kõige sellest johtuvaga. Nii, et sellele mida poliitinimesed enda võistlusalaks tahavad valida, ma ei keskenduks, küsimus on pigem selles, kuidas sundida poliitinimesi riigiolümpial esitama neid alasid, mis meid, kundesid, huvitab.

Pensioni eri: Küüniline

Kindlasti on pensioniteema tähtis. Ülitähtis. Kuid tegemist on ikkagi teatud tulemusega meie võimaluste bilansist. Me ei peaks inimesi hullutama „pensioni andmise“ võistlusega. Pensioni tõus ei ole mäehüppe võistlus, kes kaugemale pakub.  Või kukub? Teatavasti on selleks, et hüppemäele üldse minna vaja ette valmistuda füüsiliselt ja vaimselt, treenida alustades väiksemast mäest. Tulemused tulevad ajaga. Saata treenimata võistleja kohe K90 otsa, siis ärge imestage. Kukuvad alla, mitte ei hüppa. Murdmaad suusatades olen noorukieas Mustamäe hüppemäest nii mõnigi kord hüppajaid alla tulemas stiilis, mida võiks pidada pigem „peakaks“.  Vanaema Marie ütles kui nägi üht „sukeldujat“ teist päeva tornihüppeid tegmas umbes samas vettehüppe stiilis, et „Kõva tahe ja kõva pea ei anna alati kõva tulemust vaid ülikõva kukkumise.“ Moraal on selles, et pension saab kasvada, vaid siis kui kogu majandus kasvab või igaüks ise on hoolsam koguja. Selline võistulubamine ei ole kooskõlas meie võimalustega, see on dopingujooks. See mida me peame tegema on see, et me suuname inimesed ise säästma, ise hoolitsema oma sissetulekute moodustamise eest ka vanuigi. Praegune pensioni erakorralise tõstmise lubamise seadmine valimiste keskpunkti (100 EUR mis juba vaikselt visise 60 EUR-le) on ikka väga küüniline. Eriti peale seda kui targimatele vanemaealistele  „panustas“ Dr Riik just äsja 60-80 EUR ekstra tuluvähendust. Vahva poliitmatemaatika, võtan 80 ära, annan 60 tagasi ja ongi õiglusriik loodud. Lubadus täidetud. Tehtud?

Kaalud, tasakaalud ja tasakaalutus

Nagu poliitinimesed raporteerivad, tulumaksureform on  elluviimise järgus, seega on väga hea ja õige aeg alustada järgmise suure algatuse ettevalmistamist. Selleks saab olema eakate heaolu tõstmine. Tore. Heaolu tulebki tõsta, väga õige, kuid kuidas? Majanduskeskkonna parandamise, nutika majanduse käivitamise  ja üldise heaolu kasvuga? Nõus, kahel käel nõus. Käärime käised üles ja hakkame tegema. Kuid kui eakate heaolu tahetakse parandada ümberjaotamisega, siis tuleb ka öelda, kelle heaolu vähendatakse. Sest on kaks moodust heaolu tõusuks, üks on üldine edenemine ehk tõsuvesi kergitab kõiki paate. Teine võimalus on see, et jagatakse ressurss ümber, mis tähed, et kellegi heaolu väheneb. Energia jäävuse seaduse järgi väheneb läbi ülekande ja ümberjaotuse kulude ka ühiskonna üldine ressurss. Sellest lähtudes peaks alustama sellest, et kõigepealt antakse teada, kellelt kavatsetakse VÕTTA, sest kui pole võetud ei saa anda. Lihtne, võrrand peab

Haisuluku näide

Kuid lubatav 100 (või 60) ei ole vaid irdnumber, pensioniosa moodustub meil sotsmaksust (33%), millest 20% kantakse üle riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja 13% riikliku ravikindlustuse vahenditesse. Niisiis põhimõtteliselt tähendab pensionitõusu lubadus, et peaksime tõstma sotsiaalmaksu? Kuid samal ajal poliitinimesed räägivad, et tööjõumakse tuleb vähendada. Kumba siis teha? Alandada või tõsta. Kavalpead  juba teavad vastust - me „võtame“ teistest vahenditest. Mis asjad need teised vahendid on? Vaadake, ühiskonnas luuakse teatud hulk (ütleme vannitäis) väärtusi ja see kas te tõstate sellest kopsikuga vett välja vasakult poolt või paremalt poolt ei mõju vee nivoole vannis. Mõjub vaid väljatõstetava vee hulk. Niikaua kuni eksisteerib kohustuslik riiklik pensionikindlustussüsteem on see seotud tööjõuga ja järelikult tööjõukuluga. Kui me selle kulu kuskile ära peidame a´la „teised vahendid“, siis me petame ennast ja ei saa ikkagi õiget pilti tööjõu tegelikust hinnast. Juba on prognoositud, et ekstra pensionitõus maksan u 500 milj EUR (mõned püüavad olla tagasihoidlikumad pakuvad 300 milj EUR, kuid harilikult on sellised arvestused pigem suuremad, kui väiksemad). Kui praeguste plaanide järgi peaks laekuma sotsmaksu u 2,9 mlrd (2019 3,1 mlrd), siis peaks sellest pensionideks laekuma u 1,7 mlrd. Kui me lisame sellele kopsaka 500 tuh EUR, siis tähendab see seda, et koormus tööjõumaksude pensionikomponendile kasvab 28+%. Ja sotsmaks peaks kasvama  5% ringis. Ups! Kuidas võiks see kasvatada meie konkurentsivõimet jääb küll arusaamatuks. Teisalt on 500 milj EUR ikkagi 5% meie riigieelarvest. Ehk küsimus on selles, kui riigieelarve on juba praegu planeeritud defitsiiti, kui kõik tegevusalad on varasemaid kokkuleppeid eirates juba paljaks pügatud, siis kuskohast lisaressurssi leida? Võtame vanni vasakust servast? Kuid vabandage, me juba istume kuivaks immutatud külmal vannipõhjal. Miinus eelarves tähendab seda, et ka haisulukk on kuival. Kuhu edasi? Hoiame nina kinni ja istume edasi, oodates tõusuvett? Oeh!

Ühed tulutavad, teised kuulutavad

Muidugi võib kõike maksustada. Peeter Suur maksustas bojaaride habemed, keskaegne linn maksustas tänavapoolsed aknad ja tulemuseks polnud ei habemeid ega tänavale vaatavaid aknaid. Kuid kui järgi mõelda, siis olid need ühekordsed tulud. Inimene on ju alati osanud välja mõelda uusi trikke, eriti kui talle tundub, et Dr Riik teeb valskust. Kui habe oli ära aetud, siis ei saanud seda enam maksustada, kui aknad olid kõik hoovi poole, siis polnud ka aknaid võimalik maksustada, sama tulem tekib ka astmelise tulumaksu ja ettevõtjate tulumaksu kehtestamisel. Trikitamine. Kaob väga selge ja kergesti administreeritav maksusüsteem. Dr Riik muutub kallimaks ja kurjemaks. Ilmselt. Võiksime ju sellest kärakaaktsiisi prohmakast (või pohmakast?) õppida. Luua edukuse karistamise ja tugitoolisportlase premeerimise süsteem pole küll see mis meie ühiskonda edasi viiks. R Branson on kirjutanud et ärge tehke asju mida te ei naudi. „(…) kui uus ettevõtmine või ärivõimalus ei tekita põnevust ega pane mu ettevõtja- ja novaatorisüdant kiiremini põksuma; kui see ei tekita tunnet, et saan maailma muuta ja samal ajal tõelist loomingulist naudingut tunda, siis pigem lükkan selle kõrvale ja suundun millegi sellise juurde, mis mind tõeliselt erutab.“ Mitmed on talle öelnud, et mis temal viga, tema on olnud ju edukas, kuid „Neid peaaegu kindlasti ei oleks olemas, kui ma poleks ikka ja jälle endale kindlaks jäänud ning keeldunud raiskamast aega asjadele, mis ei tundu õiged.“ (R. Branson „Virgini viis“ ÄP 2017). Iva on selles, et igaühes meis on olemas mingi jumalik säde, midagi milles me oleme head, kuid me raiskame oma aega sellele, et raiskame oma aega tegeldes asjadega, mida me ei naudi, mis pole meile loomuomased. Astmeline tulumaks just sellist sunnismaist tuimust tsementeeribki. „ „Elu ei ole peaproov.“ Nii ongi! Seega, kui kavatsete oma parimat anda alles järgmises elus – juhul muidugi, kui sellise õnneliku võimaluse saate -, miks peaks siis riskima sellega, et raiskate oma piiratud aega maamunal millegi sellise peale, mis teid kaasa ei kisu?“ (RB). Kas saades 20, 50, 80 EUR  ühiskonna ühiskassast almust kisub meid kaasa? Teeb õnnelikuks? No nii, saite ju aru, mõelge välja mida te naudite, mis on õnn ja tehke seda. Kohe. Ühe hea retsepti annab ÄP 6.02.18 milles Läri IT juht soovitas „Arvestades, et Läti palgatase pole eriti kõrge, on tegelikult paljudele jõukohane muuta oma elu paremas suunas. „ "Selleks on vaja kätte võtta ja alustada IT-õpinguid. Pole oluline, kui vana te olete ja milline on teie praegune elukutse, põhimõtteliselt pole IT-sektoris ametioskuste omandamine sugugi pikk protsess. Selleks, et alustada iseseisvalt tööd, piisab vaid kuuest kuust,“ Vaat niimoodi. Muutkem mõttemudelit.

Ettevõtete vabastamine

Me kõik (ka ettevõtjad) tahavame kindlustunnet. Me tahame oma elu ette planeerida, niipalju kui see võimalik on. Just seepärast on ühiskonnas vaja suured muutused läbi arutada, anda turuosalistele kohanemisaeg ja arvestada nende muutuste kulusid ühiskonnale. Just ühiskonnale, mäletate, sellele kutile kes külmetab tühjas vannis, mitte konkreetsele kodanikule, kes kapaga vanni kõrval kõhutab oodates tõusuvett. Kui lugeda poliitinimeste arvamusi ettevõtte tulumaksu (taas)kehtestamisest selle vanaaegsel moel, siis põhineb see paarile vandenõuteoorial. Esiteks et rahvusvahelised ettevõtjad, sindrinahad, viivad meie ( mis on nende) raha Eestist välja ja teiseks et meie ettevõtjad sindrinahad hoiavad vaba raha firma arvel „bilansi kaunistamiseks“. Välja viimisel peavad kirujad silmas rahvusvahelisi suurfirmasid. Samas unustame ära, mis toimuks meie oma väikefirmadega ja püüavad koguda rahapabulat  invesreeringuteks ning seejuures ots otsaga kokku tulla. „Väljaviimise“ teooria on meis kõigis kinnistunud seljaaju viimase sopini. „Teame ju“, et viivad, kuid mõistlikke arvestusi selle kohta mida välja viiakse ja palju sisse tuuakse pole kohanud (siinkohal pole vaja toetuda mingitele kriminaalsetele  finantsmahhinatsioonide näidetele, see on omaette valdkond). Poliitinimesed on mingid üldistavad arvud paika pannud, kuid nende arvestuste väärtus on pigem oma teesi kinnitamise väärtus, kui tõsiasi. Kuid ütleme, et sellest vandenõuteooria väljapressimisstrateegiast on olnud ka mõningat „kasu“ (kuigi on väga kaheldava väärtusega mõttepojukene, kas väljapressimine võib olla kasu), kuna osa rahvusvahelisi firmasid ongi ehmatatud tulumaks Eestis maksma. Nagu Vanaema Marie ütles: „Igaks juhuks, ega hulle usku või.“.

Teisalt on hakanud levima mingi veider teooria selle kohta, et  tulumaksu kehtestamine on üdini progressiivne tegevus, lausa ettevõtjate aitamine, sõbrateene, kuna  „ettevõtted jätavad raha seisma oma kasumitesse ja kui raha seisab, siis ta ei anna lisaväärtust majandusele. Ettevõtte tulumaks motiveerib seda raha liigutama.“ Ja siis, et küsimuse fookust hägustada pakutakse kohe väike tervendav plaaster maharaiutud köndile, et  kuna dividendid on juba(sic!) maksustatud võiks ettevõtte tulumaks olla suhteliselt väike, sellised pisitillukesed 10% . Illusionismietendus mis toimus aktsiis räige tõusuga ja siis seda poolitati ning pensionidega seostuv tuluvähenemine asendatakse erakordse, kuid väiksema tõusuga jätkub. Illusionism on kujunenud Dr Riigi signatuuriks. Oleme sattunud seriaali. Tõsielu horrorseriaali. Õigemini toimub meie silme all järjekordne peeglite ja suitsu illusionismi trikk, mil tühjale maale ehitatakse vastandumine ettevõtjate ja mitte ettevõtjate vahele. Otse öeldes on tegemist vaenu õhutamisega.

Hea küll, see on selge, kui seda lora ajavad poliitinimesed, see on  valmistumine riigiolümpiaks. Igaüks teeb trenni nagu oskab ja kiidab poliitturul oma kaupa, kuid ärevaks teevad levivad mõttepojukesed massimeedikute seas, et ettevõtte tulumaksu kehtestamise arvel võiks alandada sotsmaksu. Eh, räägitakse justkui samadest asjadest, kuid …

Astu raamist välja, mitte ämbrisse.

Tõsi on, nutika majanduse käivitamiseks on vajalik sotsmaksu piirmäära kehtestamine. Nüüd on möödunud u 10 a ajast mil „Tark Eesti“ tuli välja sellekohaste ettepanekutega ja arvestuste ja mõjuanalüüsiga. Kahjuks polnud Pilvepiiril julgust seda eksperimenti käivitada. Oleksime elanud praeguseks hoopis teistsuguses majanduskeskkonnas, hoopis teistsuguse kulumudeli ja tulubaasiga. Need mured mille üle kurdame poleks enam olnud probleemid.

Kuid tulumaksu kehtestamine, et alandada sotsmaksu, ei ole astumine raamidest välja, vaid ämbrisse. Ämbrisse seepärast, et  vaatamata teoreetilisele ilule on uues maksupoliitikas mitu reaalset komistuskohta. Esiteks kannab see puid juurde nende lõkkesse, kes tahavad muuta ettevõtte tulumaksu lisakulutuste pumbaks ehk eelkõige pensionitõusu ja tasuta asjade katteks. Mäletate ju, et vann on tühi, kuid veekulu 500 milj, ootab täitmist, ka tasuta bussiliiklus vajab lisaraha, enne riigiolümpiat mõeldakse välja veel rida tasuta asju, et ennast turule osta jne. Aktsiisipohmakas tuleb ka kuidagi katta, nii mullune, kui tänavune. Seega  tööjõumaksu alandamiseks küll midagi ei jää. Pole olemas mitte mingit mõjuanalüüsi, isegi sea põrna pealt pole ükski „poliitilmataat“ vaadanud, mis on selle maksu  tagajärjed. Tundub, et selle kehtestamisega on sama tulem nagu viinaaktsiisil – me kaotame tulukust, investeeringuid, maksuraha ja töökohti – ainult suuremates hulkades. Ülitähtsa mehhanismi nagu tulude maksustamist ei tohi teha ülepeakaela, sest kõik ettevõtjad on oma tegevust, investeeringuid planeerinud kehtivas süsteemis. Liiklusnäitel pole parempoolse liikluse asendamine vasakpoolsega pelgalt teistpidi sõitmine Vaid uus investeerimisotsus ja vajadus. Esiteks tuleb investeerida „õigetesse“ autodesse ja vanad kahjumisse kanda. Lisaks tuleb teed ümber joonida, märgid ja foorid vahetada. Meil ei ole õrna aimugi, kes oma investeeringud jätavad tegemata, palju töökohti kaob ja mis peatähtis, meil pole õrna aimugi kui palju võiks  maksu koguneda. Pealegi, inimene on nutikas, ajab habeme maha ja oleme plaanitud habememaksust ilma. Elu ei ole mudel. Teoreetikud ei ole ilmselt päriselus ettevõtjate „sisikonda pahupidi keeranud“. Mina olen. Õigemini see ongi minu töö „keerata ettevõtja sisikond pahupidi“, et seda siis tervendada. Ei ole olemas mingit sellist asja, et ettevõtjad, sindrinahad, hoiavad raha ihnusest arvel. Ei ole seda, et nad ei pürgiks nutikatele rohkem (kui endale) palka maksma. Ei ole investeerimislaiskust. Ei ole. Kui kellelgi on olnud, siis siin toimib turusanitar konkurents ja utiliseerib need viivitamatult. Enamuse ettevõtjate kulgemine majandusmaastikul on lendamine. Lendamine ühest kriisist, krahhist  teise, nende lahendamine. Selline on ettevõtlus tegelikult.  

Kirstulauad parte peal

 Majandust ei ole mõistlik juhtida lähtudes vandenõuteooriatest ja kuulujuttudest. Jääb arusaamatuks, kui me ühe maksu asendame teisega, siis kuidas sellest väärtusi rohkem tekib? Või kuidas võiks arendada ettevõtlust see, et  nende kogutavast investeerimisrahasse, sest jaotamata kasum ei ole enamusele mitte midagi muud kui vahendite kogumine investeeringuteks, käärid brutaalselt sisse lööme? Väikesel varul on ka täiesti kindel põhjus. Või on nüüd ka tugevusvaru ja perspektiivitunne kuulutatud paheks? Esiteks on varu läbirääkimistugi investeeringute kaasamiseks, parandades ettevõtja läbirääkimispositsiooni laenuandjatega. Hea läbirääkimispositsioon võimaldab saada  soodsamaid krediite, mis mõjub positiivselt ka omahinnale ja konkurentsivõimele. Ta ei hoia raha ilu pärast kontol. Igal ettevõtja rahapabulal on investeerimisunistuse lipik küljes. Muide, miks need ettevõtjad pangakontorite vahet saalivad, kui neil on endal „liigset raha“, mis ei teeni? Kas arvate, et neile lihtsalt meeldib pangaonudele visa tööga väljateenitud raha laenuprotsentideks maksta?  Kuid on üks vana talupojatarkus, sundides midagi ka varuks hoidma. Talumehel olid kuivad kuuselauad alati parte peal, iial ei või teada, millal vaja läheb. Varu pole ilutsemine ega laiskus, see on nagu kindlustuse ostmine, te ei osta ju liikluskindlustust mõttega ajada auto kraavi ja selle pealt teenida? Ei, te kindlustate selle mittetuluga ennast suurema kulu vastu. Sama ka ettevõtja „seisurahaga“, see on kindlustuspoliis, tugevusvaru. Tugevusvaru peab olema, teisiti meie keskkonnas ei saa teps mitte.  Meil peabki olema varu, sest kunagi ei tea millise vimka Dr Riik oma ahnusest ja asjatundmatusest viskab.  Asjalood oleksid hoopis teised, kui oleks tegemist strateegiliselt planeeritud tegevusega. See oleks partnerlusel põhinev ühiskond, mitte nii nagu meil, et Dr Riik annab teada et rikub ühepoolselt kokkulepet. Külmalt. Tuimalt. Üleolevalt.

Eriti pöörana tundub aga mõttepojuke, et  jagamata kasumi saab investeerida töötajate palkadesse, selle asemel, et sellega lihtsalt bilanssi paisutada. Püha müristus, kuskohalt te niisuguseid ettevõtjaid leiate?  Pigem näitavad analüüsid, et tänapäeval pole mitte tähtis see, et ettevõtjal on hea idee, vaid see kas ta leiab inimesed idee ellu viimiseks. Uskuge u 600+ tuh töötaja keskelt on raske neid leida nii mõnegi idee ellu viijat. Mis omakorda tähendab, et leiutamise idee on ümber pööratud, sa ei saa ellu viia oma briljantseid ideid, vaid sa saad luua ideid mille jaoks on olemas inimesed, täpselt nii nagu juhtus teleskoobi ideega, mis pidi ootama üle pooleteist tuhande aasta, kui nutikad klaasimeistrid selle idee realiseerisid. Nutikate ja töökate inimeste palkamise pealt ei hoia keegi kokku. Pole võimalik, parafraseerides vana reklaamlauset: kui ettevõtjal pole nutikaid, pühendunud inimesi pole teda olemaski.

Milles saada suureks?

 Kogu  vaidlus maksude üle tuletab  meelde eesmärgitut lubadust  - loobuda viina joomisest … asendades selle rummi joomisega. Ainult et tunduvalt kangemaga 

Kui me ei püüa tulla välja ohtlikust illusioonist (hallutsinatsioonist), et lühiajaline ümberjagamine, mitte pikaajaline eesmärk ja ühiskonna kulude kahimine, ongi edu vedur, oleme hädas. Riigiolümpia ei ole taidluskontsert, see on konkurentsi karmim vorm,  olelusvõitlus. Kui Jacob Hurt kutsus 1870 aastal üles, et: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“, siis tänapäeva vaim ongi see, et saagem nutikaks ja ettevaatavaks. Mõtleme välja teed kuidas tulevikku jõuda ehk käivitame loovuse ja tegevusvabaduse . Alles peale seda räägime sellest kui palju see maksab. Maailm on raha, seisvat raha täis, mõtteid … Neis napib. Kas teil on mõtteid? Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017) Tuim maksutõstmine on väga kitsas vaatenurk, me vajame laia ja pikka vaadet. Nutikas mõte ja selle teostus on need milles me peame saama suureks. Võitjaks.

Targutusi

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Lk 142 „Üks väljakutse, millega me Google´is silmitsi seisame, on see, et meie arvates peaksid inimesed tegutsema nagu omanikud, mitte nagu töötajad.“

Lk 146 „Kas mäletate, et kunagi ammu nimetati hullumaju varjupaikadeks? Töökoha üks üllamaid püüdlusi peaks olema olla varjupaik, kus inimestel on vabad käed luua, ehitada ja kasvada. Miks mitte lasta patsientidel hullumaja juhtida?“

M Beard „SPQR“ Varrak 2017

Lk 26 „Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam võlgadesse.“

Lk 241 „(…) näis Caesari kui diktaatori positsioon mitmesugustes vormides alates aastast 49 e.m.a paljudele hukatust toovana. Esmalt määrati ta ametisse lühikeseks ajaks, viima läbi järgmise aasta konsuli valimisi, mis oli täiesti tavapärane protseduur, kui mitte arvestada täiesti ebatavapärast asjaolu, et ta juhatas iseenese valimist“

Lk 242 „Ta rääkis palju oma clementiaśt, oma leebusest (…) Afa clementia oli mitmel viisil Caesari diktatuuri poliitiline loosung. Ometi kutsus see esilesama palju vastuseisu kui tänulikkust sellel lihtsal põhjusel, et ehkki see oli voorus, oli see täiesti kuninglik voorus. Armulikkust võivad üles näidata vaid need, kelle võimuseson teha ka teisiti. Teisiti öeldes oli clementia Rooma liberatasé vastand.“

Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikig oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „

Lk 322 Gaiuse (Caligula) „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“