Piir peab ja pea piiri

Minu lapsepõlves oli kaks piiri: üks oli see, et igal sammul meelde tuletati, et pea piiri ja teine oli piir, mis tuletas ennast suveti ise meelde. Suvise  supelranna üheks komponendiks  oli ülesküntud piiririba.  Lapsele mingi kummaline asjandus, mis kõlkus ülima ranguse (piiriload, koerad, okastraat, küntud liivariba) ja minnalaskmise vahemikus, kui ujujad kokkuleppe kohaliku jupijumalaga liivaraja kätega iga kord jälle õigeks patsutasid. Piir oli küll valvatud, kuid tehnoloogiliselt lihtne, seesama künniriba, ajateenijad, koerad, okstraat ja tornid ehk nii nagu palju muidki asju tehti seda tööd põhiliselt inimtööjõul, pealegi suuresti tasuta tööjõul

Nüüd on meil oma riik. Vaba ja edukas riik. Väga uhke tunne on, kuid ka kohustused on vabale riigile kohased. Üheks selliseks kohustuseks on, et „piir peaks“. Seda enam, et meil on idas lausa neli piiri: Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu, Shengeni ja NATO välispiir. Seega tegemist on ülitähtsa rajatisega. Kolm aastat tagasi, kui arvutati esimesi võimalikke piirirajatiste maksumusi, polnud selle tehnilismajandusliku küsimusega eelnevalt tõsiselt tegeletud. Oodati läbirääkimiste tulemusi ja arvati midagi umbkaudu teadvat. Kuid üks asi on arvata, kuid teine asi on, kui Dr Riik esitab tellimuse maailma kõige parema piirilahenduse leidmiseks. Harilikult ongi niimoodi, et inimene on oma olemuselt optimist ja see võimaldabki tal julgelt edasi liikuda. Ehituses tähendab optimism seda, et reeglina läheb esialgne „arvamine“ kas kaks korda kallimaks või võtab kolm korda rohkem aega. See on optimistliku ehitaja jaoks peaaegu loodusseadus. Nii, et ka piirirajatiste lõpliku hinnakalkulli üle võivad imestada vaid asjatundmatud inimesed. Või teesklejad. Muidugi on põhiküsimus selles, millist ja milleks me piirirajatisi vajame. Sellest valikust oleneb ka piiri maksumus. Kui seda teha nii nagu minu lapsepõlvemälestus, siis pole see eriti kallis, sõidad ühest otsast teise sihi sisse, lased adraga üle ning riputad tokkide otsa okastraadi ja hoiatustahvlid. Tehtud. Kaasaegse mulje jätmiseks paned ka mõned piilukaamerad ja riputad paar drooni selle kohale. Kõik. Odav ja kiire. Hoopis teine asi on kui  „Eesti ehitab praegu välja oma idapiiri ja meie eesmärk on luua üks Euroopa kaasaegsamatest piiridest. See ei tähenda ainult innovaatilisi tehnilisi lahendusi vaid ka mõtteviisi muutmist. Seni oleme olnud arvamusel, et inimesed valvavad piiri ja tehnika abistab. Arvutite, anduritehnoloogia ning droonide kiire areng võimaldab aga praegu ehitada välja piiri, mis on 100% ulatuses tehnoloogiliselt valvatud,“. (17.11.17 Valitsuse kommunikatsioonibüroo). Loomulikult on see õige tee, sest kaitstakse ju selle piiriga nelja julgeolekut. Samas on selge, et arhailise ja parima idapiiri (mis on ühtlasi Euroopa Liidu ja NATO välispiir ning milles järeleandmisi ei tehta) maksumus on erinev. Peamine minister selgitas, et piiri kogupikkus on 338 kilomeetrit, maismaa 135, järvepiir 126 ja jõepiir 176 kilomeetrit. „Kallimaks on läinud siis eeskätt maismaapiiri rajamine, mis oli ka kõige pikema kilometraažiga, 135. See vahe nendest hinnangutest, mis oli veebruar 2015 ja mis on täna, on umbes 100 miljonit. Jõepiiriks on plaanitud 11 miljonit eurot ja tegelik vajadus on 25 miljonit, et seal umbes14 miljonit on piir kallinenud,“ Seega maksab iga piirikilomeeter 581 000 EUR, kuid kui arvestada seda, et põhiliselt kallineb maismaapiir, siis läheks maismaapiiri iga kilomeeter kallimaks veel 637 000 EUR võrra, mis teeb kokku reipalt 1,2 milj EUR/km  Samas pole see tühja läinud raha, valmiv idapiir on plaani kohaselt terves ulatuses kaetud tehnilise seire- ja valvevõimekusega. Tore, tundub, et meie piir peab, on lukkus.

Maginot liini ja tõhusus

 Murelikuks  võiks teha, mitte niivõrd maksumus, vaid  hoopis muu asi. Tõhusus.  Teatavasti on idapiiri kavas välja ehitada alates Narva-Jõesuust kuni Eesti-Venemaa-Läti ühispiiripunktini Parmu külas. Kas lätlased, leedulased teevad sama vinge piirirajatise kui meil või ehitame uut Maginot liini, mis oli omas ajas insenertehniliselt tippteos, kuid millest mindi mööda? Sellisel juhul oleme oma miljonid ebatõhusalt kasutanud.

Nii et küsimus kas piiriehitus on liiga kallis või mitte tuleneb sellest, mida me tahame saada. Nüüd on tõesti valikute aeg, ehk kõige kehvem variant on see, kui me valime mingi vahepealse variandi algelise post-traadi ning kõrgtehnoloogilise vahepealse. Sellise, mis pole üks ega teine. Selgitan. Odav on lihtsalt odav, kuid ka odav on seda eirata, raske seirata, kõrgtehnoloogiline võib edaspidi olla mitte lihtsalt kitsetaraks vaid hakata tootma julgeolekut iseenesest. Mitte tankikindluse mõttes, see polnudki eesmärk, eesmärk oli tõkestada illegaalne inimeste ja salakauba liikumine. Kui meie piir peab, on lukkus, ja see on üldteada, siis puht majanduslikust riskist lähtudes ei ole illegaalne piiriületus teoreetiliselt meie sektoris enam „kasumlik“, mis tähendab, et oleme saavutanud oma eesmärgi nii julgeolekuliselt kui majanduslikult. Kõik need kotimehed, kes metsa vahel tuiavad ja aktsiisikaupu üle piiri veavad, jääksid olemata. Muidugi leitakse mingid teised teed, kuid kõige ilmsem ja lihtsam on ära lõigatud. Üks majandusalane mõttepojuke selle juurde, kui me teadetest kuuleme, et mõne naabermaa maksumärkidega kaupa on üle toodud siis tähendab, et see naaber on riigina oma maksutulu kätte saanud, meie jääme ilma. Seega piiri komplekteerimisel ei tohi vaid odavusest lähtuda vaid tõhususest

Piir peab ja piiri pidamine

Piiri ehitamisse tuleb suhtuda täie tõsidusega, meie liitlased suhtuvad selle täie tõsidusega. USA on näiteks teinud kaalutletud otsuse toetada 5 milj USD-ga  radaripositsioonide rajamist, et tagada Narva jõe parem kaetus elektroonilise valvega.   See toetus näitab, et meisse usutakse, me peame vaid ise tegema tõhusaid valikuid. Tuletame meelde hollandi farmeri vastust naiivsele küsimusele kui palju nende lehmad piima annavad, mis kõlas umbes niimoodi, et saad täpselt niipalju millisesse karja oled investeerinud ja kuidas neid söödad. Näete, isegi lehm on puht  tehnoloogilismajanduslik ülesanne. Küsite, kuidas  piirinvesteeringud lehma piimaanniga seotud on? Elementaarne, mõlemad annavad just sellise tulemuse millesse investeerid ja kuidas seda hooldad. Süüdistada projekti maksumuse kokkuarvestamises  politseipealikke on pehmelt öeldes näotu. Dr Riigil võiks usaldada rohkem oma palgalisi professionaale, tippasjatundjaid ja omada  „veits“ rohkem lojaalsustunnet nende vastu. Uskuge saate selle kuhjaga tagasi … nii lojaalsuse kui mittelojaalsuse. „Lojaalsus on vastastikune. Sa ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku. Lojaalsed liidrid loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad. Aina kiiremini muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad väärt kaup.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 175). Ametnikud teevad seda mida nad teevad Dr Riigi tellimusest lähtudes nö. tellija materjalist. Kui ametnikule antakse kits ja tahetakse sellelt saada piima nagu 10 hollandi lehmalt, siis pole see lihtsalt teostatav. Teades veidi selliste projektide köögipoolt siis võib arvata, et iga natukese aja järel tuli mõnel poliitinimesel „hea idee“, kuidas veelgi vahvamat piiri ehitada. Lisati niisuguseid ja naasuguseid vidinaid ja ütleme niimoodi, et poliitinimeste tahtmistele pole tänapäeval kerge ära öelda. Iga „hea lisavarustusega“ eraldi vaielda ka pole mõtet, pigem ongi mõttekas  lastagi see kogumis absurdi. Absurd torkab harilikult teravamalt silma ja on arusaadavam. Ilmselt just niimoodi kuhjusidki head ideed ja veel paremadki, kuid samas kasvasid ka kulud. On täiesti eri asi maksumuses , kas lasta läbi maastiku siht või ilustada see kõikvõimalike elektrooniliste vidinatega. Kuid see pole mitte ainult meile ainuomane probleem, USA eriüksuslased kirjeldavad sama probleemi vägagi tabavalt „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” „Kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”  („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013 lk 227) Niisiis oligi, et esialgne askeetlik piiriprojekt hakkas võtma ilmet ja mõõtmeid mida selle alustajad ei osanud uneski näha. Nüüd siis kui politseipealikud kogu soovidepuu maksumuse kokku lõid … Nüüd on Dr Riik reaalsusest üllatunud, pahane, solvunud. Mis jama see olgu, et ametnikud, sindrinagad ei oska mustkunstitükke vaid pelgalt matemaatikat. Kes on süüdi? Arvata võib, et süüdi on Dr Riigi edevus.

Edevuse hinna kujunemine autoostu näitel

Võib arvata, et enamik meist ei taipa piirirajatistest, nende tehnoloogiast ega ehituse spetsiifikast „poolt pudrunuiagi“ ja kuidas me saaksimegi tunda seda küllaltki erandlikku ja salastatud ala. Seepärast hakata andma soovitusi, mida võtta, mida jätta oleks kohatu, kuid üldpõhimõtete üle valikute tegemisel võiks küll mõtiskleda. Seda enam, et valikud ja otsustamisosavus ei puuduta mitte ainult piiri vaid ka teisi meie eneste ja Dr Riigi tegemisi laiemalt. Võtame näiteks midagi igapäevasemat, arusaadavamat. Ilmselt on suuremal osal meist autoostu kogemus. Mõnele meeldiv, mõnele piinav. Oletame, et teil on nipilt-napilt +18 tuh EUR selleks otstarbeks. Tulete selle hinnaga lahedalt välja, ei pea kütet maha keerama ega peret näljutama. Seega … Millist marki autot osta, kas odavat või kallist ja ega te üksi ju osta, kogu „vahmiil“ elab sellele kaasa. Soovitab, laidab, targutab. Näiteks olete otsustanud soetada ökonoomse ja elegantse sõidusõbra Toyota Auris 1.8 . Loodussõbrana valite muidugi HYBRID-i hinnaga u 18-20 tuh EUR olenevalt soodukast. Just see  mida vaja. Kuid siis meenub teile et naabri Antsu autol on navigatsiooniseade, mürasummutus ja sportlikumad veljed. Kaasale meeldiks laemonitor ja parkimisabi, ämma arvates on ilmtingimata vaja iluliistude komplekti ja pedaalide LED valgustust. Äia teada ei ole auto mingi auto, kui sellel pole kärukonksu. Aiamaale tuleb ju käruga sõita, kuidas siis ilma konksuta?  Olete segaduses, ei taha kedagi solvata ja pererahu huvides tellite kogu lisakomplekti: navigatsiooni seade 951, parkimisabi ette + taha 833, iluliistude kmpl 634, toonklaas 150, laemonitor + DVD mängija 885, lisa mürasummutus XL pakett 1590, püsikiiruse hoidja 314, telefonihoidik 158, tuulesuunajad 172, eelsoojendi puldiga 1890, lisakaugtuled 399, pedaalide LED lisavalgus 327, katusespoiler 288, alarm 352, veokonks 942, sportlikumad veljed + rehvid 1293.  Valitud. Uhke värk ja mis põhitähtis, kõik lisad on ju millalgi, millegi ja kellegi jaoks vajalikud ja  iga ükski lisa eraldivõetult pole eriti kallis (158-1590 EUR), elame üle. Kuid lüües kõik lisad kokku saate muljetavaldava  11178 EUR. Seega olete soetamas 30 tuh EUR autot.  Muide isegi luksusliku Lexus CT 200h Hybrid 1,8 R4 baashind on „ainult“ 28 990 EUR. Läksite ostma ökonoomset ja tõhusat töölooma, kuid lisadega koos jõudsite märkamatult juba luksusklassi autode hinnaklassi, luksust saamata. Pealegi, tuletame meelde, teil oli ju ostu planeerimisel +18 tuh EUR, teil ei ole rohkem „katet“.  Kas sportveljed on ikka tähtsad, kas laemonitor ja pedaalivalgustus on hädavajalikud? Kas ilma nende vidinateta ei täida teie auto oma eesmärki? Ei võta kohalt äragi? Mis puutub sellesse valikusse ämma iluliistude ihalus ja äia torisev konksutarve? Ostku ise. Millised valikud meil nüüd on? Kas osta esialgu plaanitud auto eelarve piires,  milleks on „kate“? Või kulutada kõigepealt lisadele ja auto ostmata jätta?  Või mõtlete osta auto koos „kõigega“ ja  pere siiski paastuma panna? Kauaks? Mnjah, elu on täis valikuid.

Pidav piir ja piiri pidamine

Elu on täis valikuid, kuid meie peame otsustama, milliseid valikuid targalt teha. Otsustamine on ülimalt komplitseeritud, energiamahukas töö. Valikutesse ei saa suhtuda kerglaselt ega uppuda lisavarustusega tegelemisse, jättes põhiküsimused unarusse. “ „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 337). Tõeliseks otsustamiseks tuleb võtta aega.

Pole kahtlust, et me saame endale parima piirisüsteemi, nii et piir peaks, oleks lukus. Kuid autonäide ilmestab  ilmselgelt ka seda, miks  Dr Riik erinevate kulutamiskihudega peab piiri pidama. Kui lustlik autostu näide ilmestas, kuidas võib piiri pidamatus kulutamisel säästlikku sõidusõpra ostusoovilt viia märkamatult peaeesmärgilt luksusklassi auto ostule (Aurisest sai Lexus), siis Dr Riik samaliigiline hälbimine pole üldse lustlik.  Just äsja kuulsime Dr Riigilt vastuseks Pilvepiiri arupärimisele, et praegusel hetkel Mäoni kavandatava neljarealise tee ehituseks pole Dr Riigil veel täies mahus rahalist „katet“. Kurb lugu, kuid võib-olla on Dr Riik kulutamishulluses pööranud liiga palju tähelepanu ämmade-äiade nõuandeid, raisanud raha valuvelgedele, nahksisule ja laeekraanidele? Seepärast Tallinn-Tartu maanteed, meie põhilist transpordiarterit, tänapäevaseks ehitada ei saagi? Vaadake, see et „katet“ ei ole on ikka täitsa veider jutt. Ka auto jääb ostmata, kui kõigepealt kulutatakse valuvelgedele j iluliistudele, siis ei ole auto ostuks enam „katet“. Dr Riigil on raha nagu raba, võiks ehitada mitte neljarealise, vaid kaheksarealise ja kahekorruselise maantee. Te ei usu? Otsime. Hakkame otsima tehtud või tekitatud kuludest ehk sealt kuhu meie ühine raha on kulunud.  Kõigepealt võiksime raha „võtt“ valest aktsiisistrateegiast – 55 milj EUR, siis tasuta maakonnaliiklusest 21 milj EUR (mõlemad on igaaastased kasvavad kulud),  pluss „riigikorteriteks“ 62,5 milj (2017-2020). Nagu hoomate, tegemist ei ole ühekordsete kuludega vaid iga aastaste kuludega. Lisada võiksime veel mitmeid igaaastaseid kaotusi või mitteesmavajaduslikke kulutusi. Nii, et „kate“ Eesti peamagistraali väljaehitamiseks on täiesti olemas, kuid … Eelneva autoostu näite põhjal võiks öelda, et Dr Riik on kuhjanud kokku hunniku sportvelgesid, kuid autostuks enam „katet“ ei ole. Nüüd kavatseb Dr Riik sellesse tulutute velgede hunnikusse lennutada veel 500 milj EUR eest ekstrapensionitõusuvelgi. Muide ka igaaastane kulu.. Piinlik lugu. Piiri pidamine on üks väärt mõte. Õigemini kaks väärt mõtet.

Targutusi:

M Beard „SPQR“ Varrak 2017

Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikig oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „

Lk 322 Gaiuse (Caligula) „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“

B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk l13 „(..) kuid inimesed unustavad ära, et enamiku arvates oli Amazon hukule määratud, sest sellise kulustruktuuri juures polnud võimalik kasvada. Aha Jeff oli väga nutikas, talle meeldis lobiseda. Ta on klassikaline äri asutaja, kes mõistab asja tehnilist poolt ja iga detaili ning hoolib neist rohkem, kui keegi teine.“

Lk 18 „“ Tegelikult ei ole see Amazon, mis raamaruäriga juhtus, „ meeldib talle öelda autoritele ja ajakirjanikele, „vaid tulevik oli see, mis raamatuäriga juhtus.““

Lk 18 JB „“Me oleme ehedalt kliendikesksed, vaatame alati tulevikku ja meile päriselt ka meeldib leiutada. Enamik ettevõtteid nii ei tee. Nad keskenduvad kliendi asemel konkurendile ning tegeleda sellega, mis teenib neile dividende juba kahe või kolme aasta pärast, ning kui seda ei juhtu, siis liiguvad edasi.“