Lõpetage olümpiamängud! Kohe! Valimised ka!

Elame kummaliselt duaalsel ajal. Ühest küljest taodeldakse kõige (peaaegu sündsusetuseni minevat avalikustamist) ja läbipaistvust, teisalt püütakse kõikvõimalikke (normaalseid) andmeid salastada. Seda ühel ajal. Nagu tahaks korraldada üheaegselt nii parem, kui pahempoolset liiklust? Ühe hingetõmbega nõuame näiteks kõigi inimeste tulude avalikustamist ja samas ei julge enam avaldada konverentsiosalejate nimekirja, kuna need on privaatsed isikuandmed.

Püha müristus, konverentsi osalejate nimestik tundlik isikuteave? Kas see on salajane konverents? Või osavõtt on salajane? „Espioonid“ konverents? Absurd. Ei tea, kas see tuleb meie heitlikust meelest, ihast maailma kõiki suurtepoiste trende järele ahvida  või kaalumisvõime vähenemisest. Muidugi tuleb trende tähele panna, kuid kss kõiki tobedusi just isiklikult järele peab tegema, selles kahtlen sügavalt. Küsimus on pigem äratundmises, millal õige ja hea õpetus/käitumine/trend läheb üle totruseks. Just seda kaalumisoskust meil napib, sest me ei ole endale selgeks teinud paljude meile seni tundmatute protsesside teoimemehhanisme. Me ei tunne seda piiri, mil hea asi läheb üle halvaks või väga halvaks asjaks. Psühholoogid B Schwartz ja A Grant väidavad, et tegelikult käivad kõik asjad, millel on vähegi mingit tähtsust, tagurpidi U järgi. „Pole olemas midagi, mis oleks täielikult hea. Kõigil positiivsetel kalduvustel, seisunditel ja kogemustel on hind, mis väga suureks kasvades ei tasu enam ära“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk55/56)

 U-kõverad on kolmeosalised: vasak külg , kus rohkem tegutsedes läheb asi paremaks, keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei anna midagi juurde ja  parem külg, kus rohkem tegutsedes lähevad asjad hullemaks. „Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“

Hinnete väljapanek kui saladus.

Meie oleme oma protsessides ilmselgelt selles halvas, kolmandas faasis. Asjast sain aru siis kui koolide spordivõistluste tulemuste kohta hakkas liikuma arvamus, et spordivõistluste tulemused on … tundlikud isikuandmed – seega salajased. Kummaline, üle püksivärvli rippuvat pekki demonstreerib inimene täiesti avalikult, kuid spordivõistluste tulemused (ripub kangil kui märg pesu) olgu salajased? Kõigi palgad olgu avalikud, kuid hinded salajased? Isegi Õiguskantslerilt küsiti arvamust spordivõistluste nimekirja kohta (Sic! Küsijaks oli koolipsühholoog. Kui psühholoog peab õigusinimeselt küsima arvamust hinnete avalikustamise või mahasalgamise kohta, siis … Tundub, et ühiskonnas on midagi väga paigast ära, kui normaalsuse üle arutavad psühholoogid/juristid võtmes, et kas normaalsus on ikka lubatav või võiks selle ära keelata.).  Õiguskantsleri sõnul peaks hoiduma kooli spordipäeval osalenud õpilaste tulemuste nimelisest avaldamisest. Selline info võib saada kiusamise ajendiks ja tingida halva kohtlemise. (15.10.19 Delfi).  Seega salastame, aga … Sellel lool on ju ka teine pool, loomulik pool, ehk võistlusi korraldatakse selleks, et välja selgitada parimad (mitte halvimad, eesmärgiga neid kiusata). Need võitjad jäävad ju ka sellisel juhul tunnustamata. See on juba halb, väga halb - nagu luureohvitseri auraha, meeldiv kodus (üksinda) peegli ees vaadata, kuid ilma üldise tunnustuse ja aupaisteta. Milleks siis üldse võistelda? Kogu selle mõttetu ülereageerimise ja ülereguleerimise juures on muidugi seegi iluviga, et õpilased ise teavad niikuinii millised hinded või tulemused kellelgi on. Muide, niipalju kui mina mäletan, siis pandi hindeid ikka selleks, et õpilased saaksid ennast võrrelda teistega, mitte et hinded võrdsustaksid õpilasi. Võrdlus ongi see, mis paneb pingutama. Lõuatõmbamine pani ka pingutama, no kaua sa ripud nagu märg pesu. Endal oli piinlik. Tuli harjutada. Küsimus polnud selles, et rippujaid oleks narritud (võib-olla küll aasiti) või kiusatud, vaid selles, eneseuhkus pani pingutama. Järgi jõudma. Mööda rebima. See ongi ju võistluse/konkurentsi mõte. Kuid ei esiametnikud püüavad tupsu-nunnu tehismaailma luua, mis pole kooskõlas tegelikkusega.

Mõttejada mõttetusse

Mõtleme natukene, milline tupsu-nunnu maailm välja näeks? Seega spordivõistluste tulemused – saladus? Mis edasi? Salajased spordivõistlused? Individuaalne sooritus, sirmi taga? Miks? Selgitus: kehv sooritus tekitab õpilastel stressi. Ja nagu õiguskantsler selgitas siis „"Laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust. Seetõttu peab kool tunnistama hinnetega seotud teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Kuna spordipäev on kehalise kasvatuse osa, tuleks spordipäeva tulemuste avaldamisse suhtuda samamoodi nagu ülejäänud õppetöö tulemuste avaldamisse.“ Seega õpilase hindeid ja muud edasijõudmisega seotud infot on õigus teada vaid lapsel ja tema vanemal või eestkostjal. Saladus läbipaistvas maailmas? Ei sobi nagu kokku

Salastress 

Nüüd saan ma ka aru, miks tahetakse põhikooli eksamitest loobuda. Liiga isiklik värk. Sellise mõttemudeliga edasi minnes on täiesti loomulik kihk  lõpetada põhikooli eksamid, sest sellest tuleneb õpilaste stress. Oeh, kuid tähelepanu … kogu elu ongi üks suur stress. Kool pole ainuüksi (kasutu) faktituupimine, vaid eluga toimetuleku, teistega läbisaamise, võrgustike loomise ja stressitalutavuse kasvatamise aeg. Treening eluks. Või peaks kasutama salastressi mudelit? Eee … nagu salapuss? Halbade tulemuste salgamine ongi nagu salapuss, ei aita olukorda parandada, kuid kõik teavad, kes … libastus. Ebaõnnestumine on ebameeldiv, kuid õnnestumiste loomulik osa, kui kogu aeg oleks vaid õnnestumised, siis me ei oskaks õnnestumist ära tundagi. Ei oskaks ka ennast teistega võrrelda ega oma pingutusi suunata.  Mina tegin ühe suvega neliteist eksamit ja … jäin ellu. Võib öelda, et harjusin ära. Eksamite tegemisega. Kõlab nagu Silicon Valley juhtlause „Ebaõnnestu varakult, ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasi“ Just see viimane edasipoole liikumine ongi tähtis. Järgmine kord õnnestusin esimese korraga, sest olin teinud järeldused, treeninud … ajumusklit.  Normaalne, kasvatasin stressitalutavust ja esinemisjulgust (isegi kui ma teemast midagi ei teadnud). Ülikoolis oli semestreid, mil tuli teha kuus täiseksamit ja kümmekond kirjalikku arvestust. Eh, kasvatasime veelgi keskendumisvõimet ja … kunstimeisterlikkust. Need ained, mida me õppisime … Oot-oot, aga milliseid aineid me õppisime? Polök? Teadvusetu kommunism? Marksistlik filosoofia? Täidisained. Peale selle olid ka mõningad kohustuslikud „põhiained“, mille süvateadmisega  polnud samuti elus midagi peale hakata.  Hm, mina isiklikult ei mäleta kuuest semestrist statistikast ja kolmest eksamist mitte poolt pudrunuiagi. Kuid seda, kuidas eksamit teha nii, et tulemust kirja saaks, õppisime me küll. Me kõik õppisime. Mis on aga tähtis, siis see, et eksamid sundisid meid õppima ja pingutama või … toime tulema, isegi seal, kus esmapilgul oli positiivse tulemi saavutamine pea võimatu.  Treeningu värk. Muide ajuteadlased on kindlaks teinud, et „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“ „Sama lugu on ka inimestega. (…) Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 65/66) Ehk teistpidi öeldes, kui aju ei treeni, siis (aju)muskel vastavalt ka kahaneb. Me ju ei taha, et meie järelpõlv oleks kui lötakas broiler? Kõik ju kujutame ette, et kui nad just kotkaks ei sirgu, siis tubliks vaba(mõtlejaks) siblijaks ikkagi saab. Miks me teda siis broileriks kasvatame? Kummaline.

Kotka paratamatus

Ilma selle teadmiseta, et eksamid ja võistlused on möödapääsmatud, kui talve tulek, ja selleks tuleb valmistuda, ei varuks keegi küttepuid ega kasukaid. Milleks? Teadmiseta, et  „ilma ei saa“,  kaob nii mõnelgi õppuril, kes muidu enese „läbi veaks“ igasugune stiimul õppimiseks ja edu saavutamiseks. Võib arvata et see „haigus“ tabab ka osasid õppureid, kes praegustes tingimustes kvalifitseeruvad järgmisele tasandile. Inimene on teatavasti oma olemuselt laisk, nagu ütles Vanema Marie: „Kui inimene jookseb, kuid saab kõndida, siis ta kõnnib, kui seista siis seisab, kui istuda siis istub, kui lamada, siis lamab.“ Vanad inimesed ärge enese laiskuse ja juriidiliselt segipööratud maailmapildi pärast meie laste tulevikku kihva keerake. Redelit pidi ülesse ronimiseks, peavad sellel olema võimetekohased pulgad, millest ennast järgmisele tasandile tõugata/vinnata. Vaadake, teema millest ma olen valmis pikalt ja kirglikult rääkima on eelnimetatud statistikaeksamid. Kuigi ma ei mäleta peast (ja miks peakingi) statistilisi pooleteist leheküljelisi valemeid, tean ma kuidas statistikat „tehakse“ ja mida üks või teine tulemus näitab. Kõike seda ma ei teaks, kui ma ei oleks pidanud eksamiteks valmistuma ja neid sooritama (muide eksamite edukas ja õigeaegne sooritus kindlustas semestriks stipendiumi ehk iseseisvuse).  

Isegi tuupimisest on kasu … kunagi

Tuleb välja, et see mida eksamite ajal pidasin mõttetuks, osutus lõppkokkuvõttes siiski tarvilikuks elust arusaamiseks. Kui ma neid eksameid poleks pidanud tegema, siis vaba valiku juures poleks ma õppinud (süvendatult) statistikat. Ütleme, et  pole minu kirg, kuid … Ma poleks saanud aru (ja tundub, et enamus ei saagi aru, kuna pole õppinud või ei mäleta) miks justkui ühtede ja samade asjade kohta tehtud küsitlused nii erinevad on. Peavadki olema, puht tehnoloogiline küsimus. Ma ei sattu paanikasse ega eufooriasse, kui kaks agentuuri annavad erinevaid tulemusi, sest neil ei ole mitte erinevad tulemused vaid erinev paneel, metoodika  ja valik. 2+2 on ikka neli, kuid 2 ja 2 võib olla hoopis 22. Lihtne. Pealegi tean ma kuskohalt midagi otsida, kui midagi on vaja täpsemalt teada. Statistika põhiväärtus ei ole mitte momentülesvõte, vaid aegrida: mis muutub, miks muutub? Muide, iganädalane pidukondade populaarsusküsitlus on pelk meelelahutus, mitte pidukonna tegelik võimekus ega löögijõud. Siit jõuamegi selle tõdemuseni, et tähtis pole see, mida sa õpid, vaid mida sa omandad. Tuupimine vs. sünteesija analüüsioskus. Ehk „Tsiteerides Thoreaud, ütles Buffett: Mitte see ei loe, mida te vaatate; loeb see,, mida näete.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 172)

Analüütilise kaalumisvõime hääbumine

Mida on teinud meiega tuupimisteadus ja Vaheriigi käsutäitliku meele edasikandumine (et mitte öelda geneetilise mutatsiooni tagajärg) näemegi tänapäeva mugavusotsustes ja teiste pealt (suurriigid) mahaviksimise harrastamises. Loomingulisus ja analüüsivõime on üldjuhul jäänud kängu. Selle tulemus ongi üleüldine võrdsustamine, mitte ühiskondlikult võrdsed võimalused, mida rohkendavad isiklikud pingutused vaid võrdne saamine ilma isikliku pingutuseta. Ainukene isiklik pingutus on tänapäeval nõuda „õiguseid“ ja soosustusi endale, kohustusi ja karistusi teistele.

Nagu mainitud, on praegune pidukondade reitingu mõõtmine  meelelahutus, mitte teadus. Neil ei ole mingit väärtust.  Uurida, milline on iganädalane reiting on sama kui võrrelda, milline on selles kuus sprinterite paremusjärjestus … rahva arvates. Medaleid jagatakse soorituse eest olümpiamängudel, mitte mängudevahelisel aja rahvahääletustest lähtuvate reitingute  järgi. Tähtis on sooritus. Sooritus eksamil, sooritus valimistel. Kuid selle asemel on inimesed suunatud üksteise peale kituma ja oma suutmatust peitma tundlike isikuandmete sõnajada varju. UPS! Võib-olla peaks Pilvepiirile  kandideerijate nimekirja ka salajaseks kuulutama, sest tegemist on ju isikuandmatega? Tundlike isikuandmetega. Tundlike inimeste tundlike isikuandmetega. Püha müristus, minnes seda jada mööda edasi peaksime ka valimiste tulemused salastama, sest väga piinlik on saada kolm häält. Tundlik teema ju! Isiklik ka. Jaburus? Muidugi. Aga 3A spordivõistluste tulemused on ju salajased, isikuandmed ja mida veel? Nüüd põrutaksid tipupoole juristid kohe lauda trumpässa: „Kas tegemist on ebavõrdse kohtlemisega?“ või „Tegemist on põhiseaduse räige rikkumisega!“ Mnjah ja nii see demokraatia alla käiski.

Paremaks saamise tahte murdmine

Seega, kas meie valik on salajased olümpiamängud, salajaste sooritustega? Avalikustamata tulemustega? Või valimised, salajaste tulemustega? Kuna valimistsükkel on sarnane olümpiamängudega, kus parim saab au võimete ületamise eest ja mittevõitja osalemise eest (mis samuti võib olla võimete ületamine), siis kas ka olümpiamängud tuleks teha salajaseks? Piinlik lugu kui teivas pehmeks osutub või vaim närtsib?. Absurd? Kuid eksamitulemuste ja spordipäeva tulemusta mittesalgamine on täiesti normaalne? Ei ole, see on ülehooldus, vanade ülereageerimine. Me pole esimesed, kes sellesse võrdsuslõksu langevad. S Thilo („Soovmõtlemine Lk 78) on kirjeldanud Saksa kogemust: „Sellist raskelt mõistetavat hoiakut saab seletada võrdsuse utoopiaga: soovitakse vältida õpilaste tasemevahe nähtavaks saamist, milleks kõigepealt langetatakse nõudmisi ja seejärel – langetatud nõudmised ei viinud soovitud tulemuseni – takistatakse erinevuste mõõtmist.“ „Aastal 2015 üritas Prantsusmaa sotsialistlik valitsus kaotada kakskeelseid klasse Euroopa ja muu maailma koolides. Haridusminister Najat Vallaud-Belkacem ei eita, et seal õpitakse väga hästi saksa ja inglise keelt. Aga talle ei meeldi, et sellest on kasu vaid 155-le lastest. (…) Tema arvates on parem, kui kõik õpivad vähem ning mingi väike vähemus ei saa õpitu kaudu elluastumisel teiste ees edumaad.“ „Selline võrdsuse ideoloogia vorm on täiesti utoopiline, kuna esiteks on selle eelduseks reaalsuse eitamine ja teiseks saab see oma kujutletavat õigust kinnitada vaid sellega, et raskendab reaalsuse tunnetamist või teeb selle täiesti võimatuks. Sellist käitumist nimetan ma utoopiliseks ignorantsuseks. Minu arvates on sellest nüüdisaja poliitikas saanud üks tähtsamaid juhtmotiive.“

 Kokatädi, põline diskrimineerija.

Meil ongi maad võtmas üldine (ja avalik) mentaliteet, et paremaks saada on justkui häbiasi. Salajas tahab igaüks (või vähemalt enamus) olla parem, mis on ka loomulik. Milleski oleme me kõik paremad, kuid tihtilugu ei tunne me oma paremaks olemise ala ära ja püüame trügida sinna, kus me iialgi ei saa parimaks. Sellest ka see tahtmine, pidurdada neid, kes omal alal (õigel alal) on tipud. Me pelgame paremaks olemist, isegi häbeneme seda. Kuid see ei ole normaalne.

Näide võrdsusest või demokraatia enesehävituslik grimass, kui juhid ei suuda mõista demokraatia ja võrdsuse filosoofilist sisu. Ilma filosoofilist sisu mõistmata läheb demokraatia üle vaid reeglite täitmiseks ehk diktaadiks ehk diktatuuriks. Mu enda lemmikuks võrdsustamisrindel on (PM 8.10.12) artikkel „Rootsi see koolikokal keelati hea söögi tegemine ära“ Rootsi Faluni koolikokal keelati ise leiva küpsetamine ja rikkaliku köögiviljavaliku pakkumine, sest seda peetakse ebaõiglaseks, et teistel koolilastel pole juurdepääsu nii maitsvale söögile. Faluni koolikokale Annika Erikssonile öeldi, et tema toit on lihtsalt liiga hea, kirjutab Local. Tema kooli õppurid on harjunud värskelt küpsetatud leiva ja 15 erineva köögiviljaga lõuna ajal, kuid nüüd on need head ajad möödas. Omavalitsus käskis koolikokal menüüd muuta, kuna teistes koolides ei saa õpilased sama hästi süüa ning see pole nende suhtes õiglane. Samuti ei vasta senine menüü kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud nõuetele. «Püüame teha kollektiivse pingutuse, et parandada koolitoidu üldist taset ja püüame tagada kõigile samaväärse toidu,» rääkis kohaliku koolitoidu eest vastutav ametnik Katarina Lindberg. Ametnik ei olnud kursis Erikssoni kulinaarsete saavutustega ega teadnud, millist pahameelt see otsus tekitas õpilaste ja vanemate seas. Koolikoka sõnul ei too tema erimenüü mingeid lisakulutusi omavalitsusele. Erikssoni sõnul on tema töö pakkuda õpilastele söögikordade ajal erinevaid valikuid. Kuna kõik toidud ei pruugi kõigile sobida, siis püüab ta pakkuda erinevaid köögivilju, mille seast valida, aga ka kana, krevette ja veiseliha.  Nüüd on köögivilja valik vähenenud poole võrra ning Erikssoni küpsetatud leiva asemel pakutakse poe oma.“

Vabadus olla … nautleja

„Inimesed on mõnikord imestanud, miks lubab meie ülemkohus ühel või teisel grupil marssida paraadil, kuigi see on kõige provokatiivsem asi maailmas, ja nad kannavad loosungeid, mis solvavad üht või teist gruppi,“ rääkis Kerry. „Põhjus on, et see on vabadus, sõnavabadus. Ameerikas on sul õigus olla loll, kui sa seda tahad. Ja sul on õigus ennast teistest lahti öelda, kui sa seda tahad. Ja me lubame seda. Me saame sellest kuidagi üle. Tegelikult arvan ma, et see on väärtus. Ma arvan, et see on midagi, mille eest võidelda. Tähtis on, et oleks sallivust öelda, et sul võib olla teine seisukoht.“ Delfi 27.03.13)

Nii, et nende vähestega, kes tahavad olla topskid, see ongi nende ülim väärtus, siis peame me sellest kuidagi üle saama nagu … ameeriklased. Ameeriklased võivad endale seda luksust lubada, puht mastaabi küsimus. Kuid meie ülesanne on see, et luua keskkond, mis ärgitaks inimesi leidma see „miski“ eneses, milles nad on head ja mis neile meeldib ( ja mis oleks enam-vähem seaduslik). Ilmselt on suur osa inimesi sattunud õppima ja töötama sellistesse valdkondadesse, mis neid ei huvita. Enamgi veel, nad lausa jälestavad seda, mida teevad. Enamusel pole ka vedanud nii nagu minul Vanema Mariega, kes ütleks: „Mõtle see töö/õppimine enda jaoks huvitavaks“. See juhtliin muutis minu elu. Suhtumise ellu. Või arvategi, et tahtsin saada arveametnikuks? Ei arvanud ära. Tahtsin saada ….  Kuid kui mõelda töö/õppimine enda jaoks huvitavaks, siis peab seda tegema mingi teise, ebatraditsionaalse nurga alt, vaatama uuest lähtepunktist. See ongi põnev, sest vaadates mittetraditsionaalselt näed ja koged hoopis uusi võimalusi. Maailm pole enam hall ega igav paik.  Kui seostada need tulemused veel mingi teise valdkonnaga, siis …  Puhas nauding.  F Johansson („Medici efekt“ Pegasus 2008 Lk 2) on kirjeldanud mis juhtub, kui erinevad valdkonnad ja erinevad vaated kokku saavad: „(…) kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Lugu on selles, et sellist „uut maailma“ on vaja luua kogu aeg, muidu pole tegemist uuenduslikuga vaid kivistunud arengusetusega.

Astudes ristmikule …

Vaadake te ei saa lihtsalt astuda ristmikule, te peate selleks olema ette valmistunud, muidu jääte progressi igaliikuri alla. Tänapäeva eluviis nõuab meilt konkureerimisvalmidust, pidevat kiiret analüüsi ja sünteesi. Kõik (vähegi tasuvad) töökohad, projektid, grandid põhinevad konkursil ehk eksamil. Me peame oma noored selleks ette valmistama, valmistama neid süvaanalüüsijateks, kiirsünteesijateks, toimetulijateks, pidevaks kohanemiseks üha kiirenevas maailmas. See uus situatsioon ongi stressirohke, kuid kui mõelda see protsess enda jaoks huvitavaks, siis on see positiivne stress. Need, kes tahavad luua ninnu-nännu maailma rikuvad meie noorte konkurentsivõime. Küll aga peaks väga tähelepanelikult vaatama, mida üldse õpetada, kuidas õpetada  ja millised „täidisained“ prügilasse saata. Broilerikasvataja mentaliteet, ole vagusi ja tarbi võimalikult palju, tapavad meie kotkad. Prr! Broilerid on puuris, nemad ei astu ristmikule. Õigemmini ei astu nead kuskile.

Niisiis, kas keelame olümpiamängud? Või treenime edasi. Eee, treenime edasi ja kasvatame ajumusklit?

Targutusi:

J. Webb „Mitte midagi“ ÄP 2013

Lk 201. „“Mitte miski pole muutumatu, mitte miski pole lõplik, kõik on ajutine.“ Lihtsamalt öeldes – niipea kui sa mõne teooriaga ära harjud, tuleb keegi lagedale sellest paremaga. Siiski unustatakse sageli ära, et teooriast on kasu ka siis, kui need õiged pole. Levinum teooria ongi just selle pärast levinum, et see kirjeldab reaalsust teistest teooriatest paremini.“

J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014

Lk 28 Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neoronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“

Lk 39 „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“

„keskkonna julmusest võitu saamiseks on kaks viisi: te muutute kas tugevamaks või targemaks. Meie valisime teise viisi. Asjaolu, et selline füüsiliselt nõrk liik võis planeedil võimust võtta mitte skeletile muskleid vaid ajule neuroneid lisades, tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga me saime sellega hakkama (…)“

Uus väeliik: Pealekaebajate Maakaitsevägi?

Paul Romer rõhutab rekombineeriva innovatsiooni vajadust: „Majanduskasv toimub alati siis, kui inimesed võtavad ressursi ning korraldavad need ümber nii, et väärtus kasvab. (…)Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatasa hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: sedalaadi metaideid leitakse“ (E. Bryjolfsson, A. McAfee „Teine masinate ajastu“ post_factum lk 102)

Süsteemi allakäigu mudel

Rekombineeriv innovatsioon lähtub asjade/nähtuste/tegevuste uutmoodi kokkupanemisest, kuid see eeldab avatust ja vaba mõttelendu. Üldjuhul tapavad regulatsioonid vaba mõtlemise. Mis vaba mõtlemist saab olla, kui kõik on ümbritsetud regulatsioonidega? Sellest murdepunktist algab süsteemi allakäik. Kui iseotsustamise ja vastutuse soon läbi lõigatakse, siis kasvabki peale almuseootajate ja kaeblejate lärmakas kogukond. Ja muidugi kui on kaeblejad, siis tuleb luua ka kaebamisvõimalused … kuhu vaja. Üpris pelutav on, et pea igal asutusel on mingi vihjetelefon või äpike, kuhu saab kõige vähemenergiakululiselt teada anda, kui naaber ei meeldi või keegi kõvera pilguga vaadanud on. Me oleme kaugenenud loomulikust keskkonnast ja asendanus slelle kaebeõiguse keskkonnaga. Nagu Keskkonnainspektsiooni pealik asiselt tõdes, et varem maainimesed teadsid, et s*** haiseb, nüüd … Kulutab inspektsioon palju ressurssi üha tundlikumate inimeste kaebuste kontrollimisele (PL 6.05.19). Inimesed lihtsalt ei tea enam, et ess haiseb ja püüavad essuhaisu mahendada kaebamisõigusega.

Kituma, kaebama, pealekaebaja … igaks juhuks. See muutub trendiks nagu osadel Ameerika hõimudel pea lamedaks koolutamine, Aafrikas poolemeetrise kaela kasvatamine võrude abil või Vanas Hiinas jalgade kängitsemine, saavutamaks võimalikult väikest jalalaba. Mõtlete, et oh rumalaid? Ei tegemist oli ajastuomase moega, Kujundati ilu ideaali. Meie oleme samasugused nagu kõik meie eellased, tekitame trendi ja pärast imestame, miks kõik nihu läks (kael ei kanna, pea valutab, kiirust pole). Te ei saanud sellest paralleelist aru? Mille poolest erineb  poolemeetrise kaela kasvatamine võrude abil üha suurenevate keeldude ja käskude hulgaga meie ühiskonnas? Ei erinegi, mõlemad on ebaloomulikud ja tekitavad edaspidi toimetulekuraskusi. Kui pikkkaelalt ühel päeval võrud maha võtta, siis on ta abitu, (ilmselt peab kahe käega pead üleval hoidma), kuid sama kehtib ka meie kohta, kui Dr Riik kõike reguleerib, käsib ja karistab, siis momendil mil Dr Riigil selle süsteemi ülalpidamiseks võhm välja läheb (ja see läheb ilmtingimata), siis ei tule kõigereguleeritud inimesed enam loomulikus ja loomingulises keskkonnas hakkama saada. Eh, kaotavad pea. Just seepärast on päramine aeg küsida, kas ka meil on mingid lihtsustusmeetmed? Või kasvatame oma poolemeetrist kaela kahemeetriseks? Hakkame kaelkirjakuteks?

Pealekaebamise koolitus

Me elame vastandlikus maailmas, ühest küljest peaksid paljud andmed olema avalikud, et oleks võimalik laialdane rekombineeriv innovatsioon, kuid teisalt salastame andmeid mis on naeruväärne. Kui ühest küljest isikuandmete kaitsmine on kiiduväärt, siis selle tegelikkuses regulatsioon muudab kaitsmise tobeduseks. Võib-olla see polegi tegulatsiooni süü vaid meie enesetsensuur, eneseregulatsioon, enesealalhoiuinstinkt, sest kui konverentsi korraldajad ei julge enam osavõtjate nimesid kirjutada vaid piirduvad „igaks juhuks“ vaid Firma nimega, siis on regulatsiooni mõte regulatsioonis eneses kaduma läinud. Regulatsioon kui vahend töötab bürokraatliku eesmärgina.

Hiljuti juhtusin kokku üha tavalise ettevõtjaga, kes oli tulnud järjekordselt kursuselt. Samas polnud see ettevõtja mingi suurkaupmees ega ülivahendaja, selline väiksemat sorti isetegija. Enesetäiendus on üks väärt ja lugupidamist väärt ettevõtmine tänapäeva kiirelt muutuvas majanduskeskkonnas. Kuid kõigi nende koolitustega on niimoodi, et selles on nii huvitavat, tarblikku, igavat tühitäidet, kui ka „moekaupa“. Peale õekeste Sündsus ja Usaldus eksimist danskemetsa ja mehkeldamist Suure Kurja(hundi) endaga on koolituste üheks stamteemaks rahapesu tõkestamine.  Hm, justkui tarvilik ja asjalik näpunäide. Meeldetuletuseks ja tähelepanemiseks kindlasti kõigil tarvilik teadmine. No, et oskaks tähele panna.

Kuid siinkohal oli uuelaadne see, et ettevõtjad said teada, et nad peavad igast neile formaalselt teada saanud sellelaadsest ilmingust teatama … kuhu vaja.  Nüüd siis ettevõtjad teevadki … mida vaja ja loovad enese kaitseks ja Bürokraatia Moloki nälja rahuldamiseks hulgaliselt dokumendivorme, milles nende koostööpartneritelt nõutakse enese pesu- ja plahvatuskindluse deklareerimist. Tundub, et Dr Riik on loomas Koputajate Maakaitseväge, uus „Mielke Vabariik“ on sündimas? (Erich Mielke SDV riikliku julgeoleku minister (Stasi) alates 1957 a.) . Kõik peavad kõigi kohta ette kandma, kas nad teavad midagi või ei tea. Igaks juhuks, nagu tervisekontroll, et enesele nakkus külge ei jääks. Kuid kõige selle tulemuseks on tõsiasi, et protsessid majanduses muutuvad aeglasemaks, ebatõhusamaks ja tootlikkust kärpivaks.

Enesekaitse

Ärge arvake, et ma kaitseksin mingit rahapesu. Ei, see on selgemast selgem, et rahapesu on mitte ainult taunitav, vaid vastavalt karistusseadustikule ka karistatav. Kuid selle järelevalve peaks jääma professionaalsete organisatsioonide pärusmaaks, mitte sõltuma üldisest pealekaebamisinnukusest. Isegi mitte innukusest vaid lausa sellele kehutamisest. Sellisel kehutamisel on kolm+  tagajärge. Esiteks suurendab see administratiivset koormust … kõigile, nii neile, keda see oht (või võimalus) puudutab, kui ka neile, kellel pole sellst aimugi ja kes sellega kokku ei puutugi. Teiseks, suurendab selline regulatsioon ametkondade töökoormust, sest koputatakse "nii igaks juhuks", kui ka selleks, et konkurenti administratiivvõimudega välja kurnata. Kui arvestada isikuandmete kaitse regulatsioonist arenenud ettevõtjate enesekaitselist (enesealalhoiu) abinõusid, siis toimub see nii dokumanttalne enesekaitse, kui ka igaks juhuks tegutsemise vormis. Kolmandaks, loob see väära, uinutava õhkkonna, justkui kõik olekski korras – kõik ju valvavad. Parafraseerides Fridrich Suurt siis „kui kõik valvavad, siis ei valva keegi“. Kolm+ on kõige kahjulikumate tagajärgedega, see  harjutab kodanikule juurde moe igaks juhuks ette kanda naabri/koostööpartneri tegevusest.

Tehniliselt – ajatapja

ÄL 14.04.2019 selgitab  advokaat, et rahapesu tõkestamise reeglid muudavad igapäevase äri keerulisemaks „Viimase aja arengud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamisel on näidanud, et isegi pangad, kelle finantsvõimekus võrreldes nö tavaettevõttega on märkimisväärselt parem, on raskustes kõigi neile esitatavate nõuete täitmisega.“ Regulatsiooni vastuvõtmine kabinetilaua tagant vaadatuna on ilmselgelt tarvilik ja asjalik, ainult, et … Kasvuhoones võib igasuguseid imeasju kasvatada, kuid maastikul pidevas olelusvõitluses need reeglid ei toimi. Õigemini reeglid toimivad, kuid söögitaimed surevad välja, umbrohi, mille vastu regulatsioon kehtestati lokkab edasi. Meie regulatsioonid on nagu mahapõlenud metsa valvamine, kuigi püromaan toimetab juba järgmise kuhja kallal.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse baasviga on selles, et väga suur hulk ettevõtjaid on määratletud "kohustatud isikuteks". Kohustatud isik peab seaduses sätestatud rahapesu tõkestamise nõudeid järgima, kohaldama seadusest tulenevaid hoolsusmeetmeid ning tegema palju muudki. Seaduse nõuete rikkumine toob kaasa märkimisväärseid karistusi. Kellele? Pesijale? Ei, „hoolsusmeetmetesse“ hooletult suhtujasse. Regulatsioon on hakanud elama iseseisvat elu, muutes regulatsiooni kui vahendi eesmärgiks.

Regulatiivselt on loodud võltsturvalisus. Dokumentiide järgi on kõik tehtud, kuid …Tädi Maali kes peab Siku-sortsi-soos muruniidukipoodi ei tea poolt pudrunuiagi, et ta on kohustatud isik, et tea peab, et tal on kohustus, et … Tema teab, et ta peab ellu jääma, ja kui keegi tuleb ostma murutraktorit, siis pole tal õrna aimugi, et tegemist võiks olla riikliku taustaga isikuga või varisikuga ja ta peaks võõra „üles andma“ ja ostust keelduma. Oeh, selline regulatsioon on nõme. Sama nõme on panna maakler Ljudat aru saame, et kui ta vahendab suvilamüüki ääremaal, mille hind on 12 000 EUR, siis … igaks juhuks peab ta teatama? Midagi? Kuhugi? Jaburus. Kui eluvõõras peab olema, et kehtestada nõue „Kohustatud isik kehtestab protseduurireeglid, millega tõhusalt maandatakse ja juhitakse muu hulgas käesoleva seaduse § 13 kohaselt koostatud riskihinnangu raames tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riske. Protseduurireeglite täitmise kontrollimiseks kehtestab kohustatud isik sisekontrollieeskirja, mis kirjeldab sisekontrolli süsteemi toimimise, sealhulgas siseauditi ja vajaduse korral vastavuskontrolli rakendamise korda, kus on muu hulgas kirjeldatud töötajate kontrollimise kord.“ Külapoele või väikeettevõtjale? Sellises „bisnisis“ ei tehta  hulka vajalikumaid  analüüse ja auditeid vaid elatakse päev korraga. Talupojatarkusest. Tal pole aimugi, kuidas koostada „juhendit, kuidas tulemuslikult kindlaks teha, kas tegemist on riikliku taustaga isikuga või kohaliku riikliku taustaga isikuga või isikuga, kelle suhtes rakendatakse rahvusvahelisi sanktsioone, või isikuga, kelle elu- või asukoht on suure riskiga kolmandas riigis või riigis, mis vastab käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 nimetatud tingimustele“ Ta isegi ei aima, et on olemas selline loom nagu riikliku taustaga. Miks tal peakski olema? ;See mis on kohane SuurPangale-SuurPahale (ja pole jõukohane isegi neile nagu eelnevalt kuulsime) pole kohane väikeettevõtjale. See on groteskne et mitte öelda kriminaalne regulatsiooniäpardus. Dr Riigi vastutustundetu eneselt kohustuse äralükkamine.

Potentsiaalsed kurja tegijad

Lihtsalt meeldetuletuseks, mullu andis SA teada, et Eestis on 158 000 majandusüksust. „Kaks kolmandikku tegutsevatest majandusüksustest moodustasid äriühingud (66%), füüsilisest isikust ettevõtjaid oli 15%. Mittetulundusühinguid oli tegutsevate majandusüksuste koguarvust 17%. Riigi- ja omavalitsusasutusi oli nii nagu ka varasematel aastatel alla 2%.“ Töötajate arvu järgi oli ettevõtteid, kus oli 250+ töötajat 186, 50-249 töötajat 1172, 10-49 töötajat 6548 ja alla 10 töötaja 123 744 ettevõtjat.

 Niisiis hoolitsedes „puhta raha“ eest, muudame me haavatavaks suure osa kaupmehi ja teisi asjatajaid. Ehk loome juurde kurja tegijaid. Mida me siis saavutame? Kas rahapesu väheneb sellega? Vaevalt, see leiab vaid uusi vorme, kanaleid ja mooduseid. See on samamoodi nagu me mõne mängusõltlase pahede pärast küsime igalt õnneloosi ostjalt pildiga „dokustaati“ või seepärast et vastutustundetuid laenuvõtjaid (0,001% elanikkonnast?) kaitsta lõhkilaenamise eest pidime igast järelmaksu pakkuvat putkat käsitlema kui „panka“, milline annab laenu. Ülehooldus on kõige selle nimi. Täiesti selge, et kui Dr Riik käsitleb kõiki kodanikke, kui sõimejõnglasi (potentsiaalseid kurjategijaid), siis sellise lapsehoidjariigi me ka saame. Ups! Vabandust saime. Vaadake, me ei suuda kogu inimlikku rumalust ja ahnust riiklike regulatsioonidega tasandada. Kõik katsed kõiki kõigi eest kaitsta (ka iseenda eest) lõppevad range riikliku regulatsioonisüsteemiga ja sellest kasvava dotalitarismiga. Meie teiega peame õppima ise hakkama saama ja oma valikuid tegema.

Administratiivne koormus

Administratiivse koormuse tõusu saame tavakodanikena tundma igal sammul, kuid ÄL 14.03.19 artiklis „Pangad on Taanis politsei rahapesukahtluse teadetega üle ujutanud“ toob ilmekalt välja ainuüksi pankade poolt tekitatud lisakoormuse järelvalveorganitele. Eelmisel aastal saatsid pangad 26 403 rahapesukahtluse teadet (43% kasv) … sinna kus vaja.  2015. a. tehti „vaid“ 9124 teadet. Lumepall on pandud liikuma. Või on see hoopis majanduslik lumelaviin?  „Danske Banki rahapesuskandaal on pangad nii ära hirmutanud, et viimase kolme kuni viie aasta jooksul on palgatud tuhandeid pangatöötajaid ainult rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitluseks. Taani justiitsminister lubas, et tänavu võetakse rahapesuga politseisse võitlema juurde 30 töötajat.“ Niisiis pangad on võtnud juurde tuhandeid ja politsei kümneid rahapesusõdalasi, mis muudab kogu süsteemi järjest aeglasemaks ja kallimaks. Küsimus on vaid selles, kas andmate vähesuse asendamine andmete paljususega aitab probleemi ravida või vastupidi, uputab tegelikud „pesumasinad“ hunnitusse informatsioonilaviini.

Kuid see mis toimub Taanis on vaid laviini algus. Kui lisada sellesse meie uued rahapesu vältimise reeglistikud, mis loovad Pealekaebajate Maakaitseväe võrgustiku, siis jookseb süsteem kinni.  Tuletagem meelde  Agatha Christie  mõttekäiku, et mõrvu on kõige paslikum peita mõrvade sekka. Huvitav-huvitav mida tehakse selle infolaviiniga, kui kõik majandusringkäigu osalised seda teavitamisnõuet hakkavadki täitma saksa täpsuse ja eestlasliku innukusega? Tundub, et sellisel juhul peaksid pooled inimesed töötama rahapesutõrje sõduritena ja pooled pealekaebajatena. Kes väärtusi loob? Ahhaa, saite aru? Loojaid enam polegi, on vaid valvurid, pealekaebajad ja ümberjagajad.

Tegelikkus on selline, et kui uus teavitussüsteem on loodud, siis need keda sellega püüda taheti on juba asunud uude metsa elama, tehes oma kurikavalusi täies rahus, sest kogu ühiskonna ressurss on aheldatud juba mahapõlenud metsa kaitsmisse. Vandenõuteoreetikud võiksid selle mõõtepojukese peal välja mõelda mitmeid arenguid selles suuna, et kas lauskitumine oli SuureKurja eneste järelvalvemasinate kinnijooksutamise idee või Bürokraatia kõike kontrollimise ihalus ehk administratiivne rumalus. Meenub üks Skandinaavia järelevalvepealiku kirjeldus, kus talle laekus menetluses ühelt osaliselt 4 m3 paberdokumente kõikvõimalike tühipaberitega. No, et otsige … kui leiate midagi. Kindlasti oligi, kuid … Millised olid tarvilikud, millised segavad? Juhtum soikus menetlustähtaegade umbe minemise tõttu. Kõik. Palju teavet, kasu ei tühjagi. Muidugi on tänapäeval arendatud eelkõige terrorismi, kuid seejärel ka konkurentsi, maksunduse, rahapesu jne. valdkondades välja töötatud algoritmid, mis tuvastavad ohuolukordi lähtudes nii formuleeringutest kui muudestki näitajatest, kuid siingi on omad piirid.

Kafka lapselapsed

Mis aga põhitähtis, siis praktika kujuneb enamasti selliseks, et iga uus regulatsioon koormab ebaproportsionaalselt ja –mõistlikult tavakodanikku, kuid suured „Pesumajad“ töötavad edasi muutes vormi ja nime. Kauaaegne sõber rääkis isiklikust pangakogemusest, kui rahapesu polnud just kõige populaarsem teema. Nimelt oli ta ostmas üht vana suvilaronti ning pangast oli vaja teha ülekanne. Kuna sõber oli palgatöötaja, siis Panka settis tema igakuine töötasu/pension. No selge see, et vaid palgatööst oleks jäänud väheseks, kuid kuna ta oli saanud hiljuti ka väikese pärandusetombu, siis oli „rondi“ raha koos. Tore. Kuid Pangas tekkis tal  täiesti Kafkalik kogemus. Pangaametik (ilmselt alles tööle tulnud), püüdes ülipüüdlikult täita kõiki äsja loetud regulatsioone, pidi ta vigaseks piinama küsimustega kuskohalt see raha pärit on. No tule seesamune sealtsamusest appi, kui  kontole laekub igakuiselt töötasu (ja niimoodi aastast aastasse), kuskohalt see siis pärit peaks olema? Ja pühdevahe, pärandus? Kuskohalt see pärit on? Miks saite päranduse? Kes pärandas? Lõpuks tundus sõbrale, et Pank kahtlustab teda eaka sugulase mõrvas, kui mitte milleski hullemas. Lõpuks täideti mingi tobepaberite rida ning ülekanne sai tehtud, kuid sõbra meel oli must. Kõik see „kottimine“ ja kontrollimine toimus ajal, mil dansekmetsas käis pidu ja pillerkaar, pesumasinad huugasid miljardites. See lugu tuli meelde, kui kuulsin koolituselt tulnud ettevõtjat, reeglid kehtestatakse liiga hilja ja valedele tegevustele ning õigused analüüsiks ja sekkumiseks püstitatakse valesse kohta. Muidugi tavaliste inimeste, tavaliste tehingtegijate „kottimiseks“ (nagu minu sõber) ning bürokraatliku tühikargamise õigustamiseks need kõlbavad, kuid tulemused saavad olema nigelad. Meeldetuletuseks, tänapäeva sõdu ei võideta maakaitsevägedega vaid professionaalsete kõrgtehnoloogiliste ja treenitud meeskondadega.

Tuleb välja selleks et professionaalsele järelvalvele ei antud ei õigusi ei riistu danskemetsaga võitlemiseks peame meie nüüd, nagu karistuseks, astuma kui üks mees maakaitseväkke. Koputajate Maakaitseväkke. Läheme massilise asendustegevuse teed

Tegelikkus on selline, et Dr Riik maandab  oma administratiivse suutmatuse ja valed strateegiagad väikeettevõtjate peal. Regulatsioon on selline, et lubab rõhuvat enamust väikeettevõtjaid vahele võtta. Oot-oot, kuid mis oli regulatsiooni eesmärk? Kas oma pahaaimamatuid ettevõtjaid, kes niigi taluvuse piiril toimivaid, lõksu meelitada ja neist kurjategijaid teha? Ei olnud ju? Millist kasu me saame kabinetitarkuses välja mõeldud regulatsioonist, mis lööb mitte rahapesu vürste vaid aluspesu müüjaid?

Kolm+ on kõige kahjulikumate tagajärgedega, see  harjutab kodanikule juurde moe - igaks juhuks ette kanda naabri/koostööpartneri tegevusest. Kas me sellist …

Institutsionaalsed kaebajad

 „ Juba tsaariajast saadik oli Venemaal olemas tugev „funktsionaalsete“ pealekaebajate traditsioon: talumees kaebas kohalike võimukandjate, mõisnike, ja teiste peale neist kõrgema võimu esindaja juures, süüdistades neid korruptsioonis, vales majandamises, maksudest kõrvalehiilimises või milleski muus sarnases. Sellele traditsioonile omistatakse isegi  demokraatlikku või õigusriigile asjaajamisega võrdne staatus ning seega neutraalne või isegi pigem positiivne väärtus. Kommunistlikul ajajärgul elas see traditsioon katkematult edasi ning koguni elavnes nõukogude võimu „viljastavates tingimustes“.“  (J. Gieseke „Mielke Kontsern“ Olion 2006 lk 106)

Mentaalne kahju

Teisalt tekitab selline lauskpealekaebamise nõue mingil ühel alal väärtushinnangute muutust kogu ühiskonnas. Soomes oli 90 alguse äga arutelu selle kohta, et kas on ikka moraalne  teha kaebeliini narkorahade osas. See arulelu vertikaalriigist äsja väljapääsenule tundus kuidagi veider. Muidugi tuleb teatada kuhu vaja ja … Mida siin arutada? Kuid ilmnes, et tegemist oli väärtusahela ühe väga tähtsa lüliga. Kui ühe tegevuse osas on paslik teada anda, siis mille osas veel? Mis on järgmine tase. Millisest teost lõppeb ära ausus, kodanikukohustus ja läheb üle totaalseks nuhkimiseks ning kitumiseks? See on küsimus ka meile, kui me praegu ehitame ülesse Totaalkaitset sundusliku Pealekaebajate Maakaitseväe näol. Kas see on juba totaalne jälgimissüsteem? Head tegemine? Kasulik ühiskonnale? Või on see nii materiaalsete, kui mentaalsete ressursside väärkasutus? Me ei mõtle ega arutle selle üle, me teame, et danskemetsas oli taud (no ütleme selline nagu meie metssigu tabas)  ja vaid sellest lähtudes, teeme me otsuse, et me ei piira mitte ainult sigade liikumist, vaid laseme maha kõik kes liiguvad. Vinge lahendus.

Siinkohal meenub  Y. N. Harari formuleering, et:  „Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada.Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. „ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 27). Hm? Kas see tähendab, et Büroraatiahärg on oma hulluses meie elu segi peksmas? Kas need, kelle vastu Bürokraatiamaailm oma regulatsioonidega astuda tahtis on sellelesamasele Bürokraatiale kõrva sumisenud sellise viisi, mille tulemusena porikas on oma eesmärgi saavutanud? Meie vaatame protsessi võlutult pealt ja …  laseme oma elu rikkuda.

Me pole märganudki, et peaaegu igale poole saab kaevata. Kaebamine on tehtud ülilihtsaks. Enam pole vaja ametkonna (või massimeedikute) kodulehelt vihjeliini otsida, kõike saab teha äpiga. Kuid kaebamise loogika on selles, et kui lood võimaluse kaevata, siis tekkivad ka kaebused. Kõige kehvemad on anonüümkaebused. Imestama paneb vaid see, et kui isegi Vaheriigi ajal, mil kõigis ametkondades olid ruudulised kladed pealkirjaga „kodanike kaebused ja avaldused“, siis sinna ühtegi anonüümset kaebust ei fikseeritud. Need läksid prügikasti. Nüüd … Vaadake, ega enamus teadaandmisi (sinna kuhu vaja) pole tegelikkuses eksisteerivad, enamus on neist kas üleaedsele käru keeramine, ülemusele käki keeramine või konkurendile kaika kodaraisse suskamine. "Härg värk" porika teenistuses?

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 147. Intsident Indias, kui rootsi meditsiinitudeng pani ukse lifti ukse vahele, et peatada lift, kuna Rootsi ohutusnõuded nägid ette sensori, mis sulgumise peataks. Indias seda polnud „Hm. Järelikult on teie riik muutunud nii ohutuks, et välismaale minnes on maailm teile ohtlik.“

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 109 „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 33 „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“

Majanduslik Volkssturm ja alepõllundus

Pea iga päev võime lugeda, et meil on tööjõupuudus. Kõik teavad.  See kummitab meid igal sammul: õpetajaid ei jätku, tervishoiutöötajaid ei jätku, ehitajaid ei jätku, oskustöölisi ei jätku, kassiire ei jätku, postiljone ei jätku, itikaid ei jätku. Varsti jääb ka ühistransport seisma, sest bussijuhte ei jätku. Üha valjemalt kostab hääli, et on vaja lõdvendada võõrtööjõu kasutamise reegleid. Ettevõtjad on hädas, enam ei saa lähtuda sellest, milline on sinu hiilgav idee vaid sellest milliseid inimesi on (veel) saada ja nendest lähtudes arengut planeerida. Oleme oma arengus kukkumas kahe paadi vahele, kui meie otsustamatus jätkub, siis pole me enam majanduskaptenid, kes tüürivad ühiskonna elulaeva uutele randadele vaid tühipaljad korkpenderid  

Tööandjate seisukoht on selge (kiri Dr Riigile):  „Majanduse seis on selline, et kvalifitseeritud tööjõu puudus on Eesti majanduse suurimaid pidureid. Lisaks juhime tähelepanu sellele, et sisserände piirarvu ei ole üheski Balti riigis. Samuti teevad teised riigid samme, mis suurendavad veelgi nende konkurentsieeliseid võistluses kvalifitseeritud tööjõu pärast. Oleme korduvalt teinud ettepanekuid kogu välistööjõu poliitika tervikuna ümber hinnata ning viia see vastavusse tänapäevase tegeliku olukorraga, arvestades aina suurenevat tööjõu puudust, ning tagades kontrollitud töörännet. Tööandjate eesmärk on, et  meie riigi huvid oleksid laiemalt kaitstud ning õiguslikud regulatsioonid ei piiraks vaba ettevõtlust ja majanduse arengut“. Kindlasti on see üks võimalus, kuid … Kas sellest on abi? Kui kauaks? Kohati tundub, et tegemist on enesepettusliku lühiajalise kasuga, nii nagu vaataks vaid firma tulupoolt, jättes käsitlemata kulupoole. Räägitakse, et see aitab meie majandusarengule kaasa, et niimoodi tehakse rohkem tööd ja jõukus kasvab mühinal. Me oleme sellise mõttemudeliga harjunud, ega vaevugi enam analüüsima, kas selline vaatepunkt on tõene. T. Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 244) on väitnud: „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. (…) Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ Eks ole, kõlab nagu äratuskell? Lisaks peab ta loogikaveaks seda, et

 madala iibe tasandamiseks  vajatakse heaolu tagamiseks rohkem sisserändajad kuna  aetakse segamini töömaht ja -viljakus. „Keskmise tööviljakusega keskmist palka saava sisserändaja elu jooksul tekkiv kulu ja tulu ei ole suurem ega väiksem kui kohalikul ehk lõppsaldo on null. (…) Ainult siis, kui ta suurendab tööviljakust, näiteks ta teeb mõnda haruldast tööd või on kvalifitseeritud insener, on tema panus heaolusse nii suur, et ta ei tarbi seda ise ära, vaid suurendab ühiskonna üldist heaolu.“. Vaat selline lugu. See peaks meid panema veidi teisiti mõtlema tööjõule kui ressursile. Kas võõrtööjõud ilmtingimata suurendab ühiskonna rikkust või peaks esimese abinõuna panustama tootlikkuse ja tööviljakuse tõusule.

Veerimistase.

Vaatame kas oleme asjast õigesti aru saanud? Nagu Vanaema Marie õpetas: „Veerides N-U-G-A, loetakse see ikkagi kokku kui väits.“ Meiega on sama lugu oskame strateegiatesse kirjutada õigeid uuelaadseid eesmärke, kuid teeme ikka vanamoodi mugavalt. Ilmselt oleme arengukavade ja strateegiate vorpimises inimese kohta maailma esirinnas, kuid … Strateegiad on muutunud mitte tegevusjuhendiks vaid pelgalt eneserahuldamise rutiiniks: „Aga meil on selle kohta strateegia“ Arengukava, teemapaber ja eduraport ka! Ja muide, selle teise kohta  .., on ka strateegia(d)!“ Tegelikult strateegiat ei ole, on mingi nüri plaanitäitmine. Näiteks  KONKURENTSIVÕIME KAVA „EESTI 2020“ , mida valitsus igaaastaselt üle kinnitab. Märgiline on see, et eesmärgid on õiged, kaks peamist eesmärki on saavutada tootlikkuse kiire kasv  ja kõrge tööhõive tase, kuid kui tegevusi vaadata, siis algab kõik hoopis tööhõivest mitte tootlikkusest. Miks tööhõivest? Lihtne, sest tööhõives oleme saavutanud märkimisväärseid (hõive)tulemusi, peaaegu kõik on hõivatud. Hea lihtne lahendada, mõnus raporteerida. Peaaegu nagu Ilmasõja ajal, kui totalitaarsed režiimid tõid kõik kes vähegi liikusid püssi alla, ülejäänud pandi varemeid koristama. Nii ka meil tööhõive on pea 80%, mis tähendab, et pea on saadetud töörindele, kuid tootlikkus, mille keskmine  ei piirduks 100%-ga vaid võiv olla ka 120-170% ja annaks tõelise tõusu meie majanduses kõigub ikka u 75% juures EL keskmisest (sh. tööjõu tunnitootlikkus vaid 63%).  Mnjah, ega seda mida ei oska, millest aru ei saa, polegi lihtne edu toovateks tegevusteks formuleerida, pigem tuleb see peita tuntud ekstensiivse tegevuse jätkamise loosungitesse. Teisalt, kui  rahvastik väheneb põhiliselt tööealiste inimeste (15–64-aastaste) arvelt ning 20 aasta pärast elab Eurostati prognooside kohaselt Eestis üle 100 000 tööealise inimese vähem, siis majanduse mahu säilitamiseks vähemalt praegusel tasemel suureneb vajadus töötajate järele iga aastaga, mistõttu suureneb ka vajadus suurema tööhõive järele tulevikus. Kui hõivatuid on praegu hinnanguliselt 667 700inimest, siis Dr  Riik läheb aja vaimuga kaasa, lisades uuringute valimisse 75‒89-aastased isikud. Elukestev töö ja õpe on saanud tõelisuseks. Paratamatuseks. Niisiis „mobilisatsiooniküpseks“ on saanud ka kaheksa/üheksakümnendates olevad isikud.

Valikud

Statistikaameti viimane, 2014. aastal tehtud rahvastikuprognoos viitab, et seniste trendide jätkumisel väheneb 2040. aastaks Eesti rahvaarv 125 000 inimese võrra ehk kuni 1 195 000 inimeseni, sh tööealiste inimeste osakaal (vanuses 20-64) rahvastikust väheneb veelgi enam —160 000 inimese võrra ehk nende osatähtsus rahvastikus langeb 65%-lt 58%-ni (Eesti Statistikaamet, 2018). Tööealise elanikkonna vähenemisel on kaks peamist põhjust: negatiivne loomulik iive ja väljaränne, mis ületab sisserännet (ibid). Rahvastik vananeb olulisel määral — 2040. aastaks kasvab pensioniealiste (65+) osatähtsus rahvastikus 18%-lt 27,6%-ni, ülalpeetavate määr suureneb 50,9%-lt 70,2%-le (ibid). Seega on Eesti olukorras, kus rahvastik vananeb ja väheneb ning vajadus töökäte järele aina suureneb. Tööjõu uuringu andmeid analüüsides on leitud, et isegi, kui õnnestuks hõivemäärasid mittetöötavate tööealiste arvelt kasvatada, hakkab töötajate arv võrreldes 2013. aastaga vähenema, mis tähendab, et tööturu suurimaks väljakutseks on leida lähitulevikus juurde puuduolevaid töökäsi, kuigi peaksime enam muretsema mitte töökäte vaid mõistuse pärast.

 Paljugi sellest, mis tulevikus juhtub sõltub sellest, kuidas me maailma ette kujutame. Kui me mõistame majandust kombona toorainest/energiast, kapitalist ja tööjõust, siis oleme probleemi ees, kuna kõik on piiratud ressursid. Edu võib saavutada vaid kellegi tegevust piirata või  ressurssi üle lüüa. Kuid Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223) laiendas valikut, lisades sinna teadmised. „Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ Y. N. Harari laiendus on meile vägagi tähtis, sest meie üks põhiressursse, tööjõud, on ohtlikult vähenemas ja vananemas. Nüüd on valikuküsimus, kas asendada puudujääv ressurss võõrtööjõuga või teadmistel põhineval majandusarenguga.

Alepõllunduslik Eesti

Kujundlikult väljenduda, siis seisneb meie praegune heaolu jätkuvalt ekstensiivamajanduslikul mudelil nagu alepõllundus. Pea 30 a tagasi raadasime metsast uudismaad, põletades eelmise tsentraliseeritud majandusmudeli lagedaks, millest saime viljaka majanduskeskkonna. Märgime täpsustuseks, et alepõllundus on alahinnatud ja vääriti mõistetud majandamisviis. Tegemist on ekstensiivse arengumudeli puhul  väga tulusa tegevusega:  „Alepõllud andsid põlispõldudega võrreldes mitte mitu vaid mituteist, vahel paar-kolmkümmend korda rohkem saaki, kuid maa kurnati ruttu välja ja põllulapid tuli edasi kolida. (…) Kui aletamisele piir pandi, algas samal põhjusel soode kuivendamine – nii rajatud põllud ei andnud küll sama palju tagasi kui alepõllud, ainult kümmekond seemet, kuid tegid seda pikema aja vältel, ja põlispõldude kolme-nelja seemnega võrreldes oli seda ikka väga palju.“ (A. Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 lk 64). Meie oleme alepõllunduse faasi oma majanduses läbinud, edu saavutanud ja alepõldude kiire kasvuga põllud ärakurnamise piirile viinud ega saa aru, et kui me midagi uut ette ei võta (kasvõi bürokraatiasoode kuivendamisega algust ei tee), siis meie jätkusuutlik kasv, rääkimata kasumlikkusest, väheneb paratamatult. Väljakurnatud alepõllundusel põhinev majandusmudel ei suuda enam endist hulka inimesi ega bürokraatiat ära toita. Paratamatult väheneb nende elukvaliteet ja teenuste (saamise) ja tarbimise võime. Uut kvaliteeti on vaja, ehk nagu sedastas T. S „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest haridustasemest.“ (lk 248)

Nüüd siis oleme olukorras, kus tootlikkuse kasv on jäänud vaid strateegiadokumendiks  ehk „suuliseks treeninguks“ ja kogu majanduse jätkusuutlikkus seisab kahel ekstensiivarengu suunal, esiteks vanemaealiste tööea pikenemisel ja teiseks võõrtööjõu sisselubamisreeglite järk-järgulisel lõdvendamisel. Hõlvamisega on olukord nagu sõjalõpu Saksamaal, kõik olid hõlvatud, vanahärrad marssisid kaabude ja käesidemetega rindele, majaprouad tootsid tankirusikaid. Niimoodi paistis statistiliselt kõik „väga kena“ välja, kindralid said liigutada „paberdiviise“ ja planeerida uhkeid lahinguid, kuid vägede kvaliteet oli langenud.  Meie uhked raportid teemal, et tööjõuga pole probleeme tööjõudu on isegi rohkem, kui 10 a tagasi, siis tegelikkuses tööjõuturul sarnaneb sõjalõpu meeleoludega:  „Kõik lisaväed olid viletsad või eemaldatud teistest väeosadest, mis neid samuti karjuvalt vajasid. Ühte meest jalgrattaga peeti juba täienduseks, ning kui ta oli veteran, siis oli see lausa imeline.“ (R Bagdonas „Tankikrahv“ Grenader 2014 lk 297). Niisuguste „loodud“ tankidiviisidega opereeris ka toonased juhid. Mis sellest välja tuli?  Kaotajate ajalugu.

Asi on naljast kaugel, praegune majandusmudel on paisanud „töörindele“, pea kõik ressursid. Kui meie ametlik statistika mõnuleb teadmises, et kuigi meil rahvastik väheneb (tühja sellest?), siis tuues tööle nii vanad, kui eilsed haiged on tööjõuressursi bilanss numbriliselt justkui paigas, kuid see pole enam selle kvaliteediga. Kõik reservid on juba välja kaevatud, pensionäridest heitunuteni ja nii nad astuvad meie väärikad Volksturmi pataljonid uhkel sammul lootusetusse võitlusse.

Mitte et nad ei võiks töörindel osaleda, vastupidi see on isegi soovitatav nii enese heas vormis hoidmiseks kui ka sotsiaalse aktiivsuse mõttes. Kui see „võiksid“ ei tohi muutude „peavad“ või veel enam „sunnitakse“.

Majanduslik Volkssturm on vaid ajutine lahendus, seegi ressurss lõppeb ära. Deserteerub igavikku. Kui me ei julge endale tunnistada, et praegu kohe on vaja teha järsk pööre tootlikuse kasvule vaid püüame enesepettuslikult kasutada pelgalt võõrtööjõudu, siis on meie tulevikuväljavaated nii majanduskeskkonnana, kui ka rahvuse ja keele säilitusalana olematud.  Seega küsimus,  kas tööjõu puudujääk korvata teadmispõhise majanduse või ekstensiivse võõrtööjõul põhineva mudeliga (ka sellest ei pääse), pole lahendust saanud. Järgmise aasta tööjõupoliitika (sisserände kvoodid) ja strateegilised eesmärgid eelarve) ennustab jätkuvat mugavalt edasi tiksumist. Kuid edasi tiksuda ei saa, see lööb kihvti sisse. On valikute aeg, kuid … Valiti valimatus. Või oli see hoopis vali matus? Aga kuidas oleks piiramatu ressursi, teadmiste valimisega?

Vahekihis hulpides

Tegelikult on olukord neetult keeruline, me elame kahe ajastu vahekihis, kus tööjõu puudus on ajutine nähe. Lühiajaliselt mõjutavad seda majanduskriisid,  pikemas perspektiivis üha vähenev ja vananev ühiskond, kui ka see, et masinate aeg on tulemas. Kui üks ressurss ehk tööjõud muutub defitsiidiks, mida toob kaasa selle hinnatõusu, siis sellest ressursist loobutakse ja asendatakse millegi turvalisemaga. Masinatega. Nii on alati olnud.  Just viimane saab määravaks. Tundub, et arenenud majandusega riikide (sh meie oleme ju OECD liikmed) põhimure on tööjõu vähesus, mis on ka tõsi, sest tööjõu laiendatud taastootmine on muutunud mugavustsooni mõnusid (pahesid?) nautides tööjõu vähenemise ja tööea pikendamise protsessiks. Vahekihi algfaasis kasutatakse kõiki ja kõike ära selle (ajaloolises perspektiivis ajutise) defitsiidi lappimiseks ja siis … tulevad masinad. Tulevad üha kiirenevas taktis. Lihtsalt edasi „tiksudes“ tekkib vahekihi lõppfaasis ja masinaaja algfaasis  kolossaalne tööjõu kui ressursi ülejääk. Eriti ja ennekõike lihtsama füüsilise, vähenenud töövõime ja „ärapeetud“ tööjõu ülejääk. Masinateaja tulekul on mõningane füüsiline töö muidugi tarvilik, kuid neidki töid tehes tuleb tunda elektroonikat, võõrkeeli ja tehnoloogiaid. Juba räägitakse õuduslugusid sellest, kuidas masinate ajal kaovad töökohad müüjatest advokaatideni, tekib hoopis uus olukord, füüsilise tööjõu ülejääk ja … ei tehta midagi, sest see on ülehomne probleem. Kuid tänast probleemi (kujutletavat tööjõupuudust) ei saa lahendada tõhusalt ilma homseid trene arvestamata.  Kuidas mõista (ja lahendada) vahekihi tööjõu probleemi? P.F. Drucker defineerib väga selgelt: „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.” (lk 152) “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”(lk 173). Kuna oleme OECD liikmed, siis võiks see põhimõte kehutada ka meid. Kuid kuigi me „suulise treeninguna“ räägime innovatsioonist ja uutest tehnoloogiatest palju, siis tegelikkus (meie tootlikkus on nutused +-75% EL keskmisest ja majanduskasv 4+% on juba majanduse ülekuumenemine) räägivad hoopis teist keelt. Meie kiirele areng on asendunud halvas mõttes konservatiivsusega, paigaltammumisega, tahtmatuses olusid muuta ja mõnulemisega omandatud abituse keskkonnas.

 Meil on oht langeda alaarenenud seltskonna tasandile. Miks?  C. Newport ( „Süvenemine“ ÄP 201Lk 10/13)  jaotab tuleviku tööd ja nende võimalused kahte gruppi: „Süvenenud töötamine: professionaalne tegevus, mida tehakse segamatu keskendumise staadiumis ning mis sunnib tegutsema kognitiivsete võimete maksimumi piiril. Sellised pingutusedloovad uusi väärtusi, suurendavad oskusi ning neid on raske korrata.“ Ja  „Pinnapealne töötamine: kognitiivselt vähenõudlikud, logistilist laadi ülesanded, mida täidetakse sageli hajunud tähelepanuga. Need tegevused ei loo tavaliselt maailma jaoks mingit uut väärtust ja neid on lihtne korrata.“ Nii ongi, et pinnapealset tööd on kerge korvata masinajastul ja need töökohad kaovad. Kui me ei valmista ette tööjõu kvalitatiivset hüpet ega vastavate töökohtade loomist, siis olemegi varsti seal, kus me olla ei taha – uue normaalsuse skaalal alaarenenud riik.

Kui  P.F. Drucker formuleeris  elutargalt, et  vana mudeli säilitamise tulemuseks on  väärtuslike  ressursside, eelkõige võimekamate  inimeste väärkasutamine ning inimesi, kes on pühendunud eilse säilitamisele tuleviku loomisel kasutada ei saa, siis Toyotal on olemas lahendus pidevaks arenguks: „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 37). Panite tähele – ebakindlate olude käitlemine õpitud käitumisrutiiniga.

Tänane tõhus on homne ebatõhus ja eilne tõhus on homne vältimatu allakäik. Produktiivsus, töö tõhusus, -viljakus ja ressursside ratsionaalne (ja loodussäästlik) kasutamine on need hoovad, mis loovad ühiskonna heaolu ja see tõusuvesi tõstab kõiki paate sh ka keskmist palka.

Juhtimisest: Tööjõud kui haigus?

Lähtudes sellest, et töö iseloom muutub (muutub paindlikumaks nii ajaliselt, geograafiliselt, kui suhetes) on Dr Riigi esmaseks, pigem ainsaks, ülesandeks lõpetada ülereguleerimine ja

 olla ressursside paindliku ühendaja, mitte vastandaja ja segaduse tekitaja.  

Kuid probleem on selles, et Dr Riik pole aru saanud, et tööjõud on üks majanduse põhilisi ressursse vaid käsitleb ja juhib seda kui haiguste ravi. Vahel ka kui puuet. Kui tööjõud on olemuslikult ressurss nagu energia, maavarad jne, siis miks asub selle ressursi strateegiline juhtimine Sotsiaalministeeriumis, mitte seal kus toimub kogu majanduse strateegilise suuna väljatöötamine. Või pole tööjõud Dr Riigi arvates mitte niivõrd ressurss, kui pigem haigus või puue?  Dr Riik suhtubki senini  tööjõusse ja püüab selle probleemidega tegeleda kui haigusega. Kui me tahame saada ressursside tõhusat kasutamist, siis peaks tööjõu kasutammise strateegia kuuluma MKM valdkonda, just sinna kuhu kuuluvad ka teiste ressursside strateegiate valdkond. Mõtlete, et mis seal vahet, kuskohas valdkonna juhtimine asub? Et üks valitsemise värk kõik? Kõik ju poliitinimesed ja ametnikud. Mnjah, vaadake, ka lemmikloomaarst ja teie perearst on mõlemad arstid, mõlemad diagnoosivad ja mõlemad leevendavad patsiendi probleeme, kohati väga sarnaseltki, kuid mitte ühtemoodi. Igal erialal on oma spetsiifilised ametioskused isegi kui need esmapilgul tunduvad sarnased, siis valdkonnaspetsiifiliselt on need vägagi erinevad. SOMI ametnikud, kuigi nende nimetuses seisneb „ametnik“ ei oska/suuda/mõista käsitleda tööjõu kui ressursi küsimust nii nagu võiksid MAMI ametnikud ressursiküsimust kogumis käsitleda. Elementaarne. Põhjanaabrid on oma ressursikasutuse toonud ühte strateegilise teravikku Töö- ja tööstusministeeriumisse, sinna kus on ka konkurentsi ja tarbijakaitselised küsimused. Soomekeelne nimetus Työ- ja elinkeinoministeriö, ise annab mõista kuidas naabrid suhtuvad majandusse sõna „ elinkeino“ üks tõlkevariant on  elatusvahend, väga sümpaatne - Elatusvahendi ministeerium.  Kuid, eesliide „elin-„  tähendab eesti keeles „elu“ ja „keino“ viisis, siis võiksimegi teha ülevindi üldistuse, et soomlastel on töö ja tööstuse, kui eluviisi ministeerium. Just seepärast on  mõistetav, miks Soome ettevõtlus on tootlikum ja palgad u 3x kõrgemad, ressursikasutus on tõhusam.

Kuid kuna meil tegeletakse tööjõuga kui puudega, mitte kui ressursi tõhusa kasutamisega, siis vupsavadki meile esile sellised mõttepojukesed, mis tapavad majandust ja ressursikasutust. Ravi ei ole õige. Kuid kui majandamine koosneb rahast, toorainest ja tööjõust, siis pole ka midagi imelikku, kui aeg ajalt mõnda komponenti ei jagu (kõigile). Siis tuleb leida lahendused, kuidas neid vajakajäämisi korvata. Näiteks kui on kapitali puud, siis kasutatakse laenukapitali, kui toorainest puudu, siis püütakse seda asendada mingi teise toorainega nagu naftat asendatakse biokütustega (mis on muidugi solk ja ebaefektiivne). Kui tööjõust on puudu, seetõttu, et tegemist on ebatõhusa oma aja äraelanud ekstensiivse majandusmudeliga, siis .... ? Õige, siis muudetakse majandusmudelit, et see oleks efektiivne, toodaks rohkem lisandväärtust jne. Kuid meil on selline võimalus vaid üksikute entusiastide pärusmaa, kellede najal Dr Riik peesitab kuulsusesäras, jätkates ebetõhususe taastootmist.

Rööplüke

Kuid me ju vajame ehitajaid, keevitajaid … Õige, kuid kui me tootlikkus oleks 150% EL keskmisest, siis me ei peaks rööplükke majanduspoliitikat ajama, et meie omad (ehitajad, kalkunikitkujad, leiutajad) rändaksid välja ja võõrtöölised rändaksid sisse, siis oleksid meie enda inimesed siinsamas tööl. Teisalt, kui me petame ennast tehes erandeid strateegiates või kvootides, siis oleme varsti nii puntras, et ei saa enam majandusest selget pilti ette. Näiteks pole poliitinimesed nõus (põhimõttekindlalt) lõdvendama sisserännu kvoote, küll aga (põhimõttelagedalt)  lubama osasid erialade spetse kvoodivabalt sisse tuua. Niisiis kvoodid pole tegelikult piirmäärad, enamgi veel, ega loodus tühja kohta ei salli, ettevõtjad leiavad mooduseid kuidas neidki piiranguid eirata. Eh, kui siseriiklikult oleme töörindele saatnud Volkssturmi, siis tegelikkust õõnestab omakorda majanduse loodud Werwolf, ettevõtjate poolt loodud vastupanujõud, mis toimib piirangute joone taga ja on hellitusnimetuseks saanud – renditööjõud. Kokkuvõttes me ajame ranget tööjõupoliitikat, kuid nii Volkssturm, kui Werwolf muudavad tegelikud vajadused ja kvaliteedi kontrollimatuks ja segaseks. Lausa sogaseks.

Nüüd püüame oma valeregulatsioone ja –investeeringuid parandada võõrtööjõuga, sest meie enda inimesed töötavad Soomes, Rootsis jne.  Rööplüke on alati toiminud, meie käisime Soomes maasikaid korjamas ja ehitamas, nüüd käivad ukrainlased meil maasikal ja ehitustöödel, meie ... Tänapäeval minnakse vanaduspõlve kindlustamiseks  põhjalasse hooldustöötajaks. Kõik sellepärast, et Dr Riigil on kodutöö tegemata.  Kui Dr Riik oleks loonud innovaatilise majanduskeskkonna, väheste piirangutega (sina ei pea mitte tapma ja liikluses parempoolne liiklus ja parema käe reegel) siis oleks meil kodus võimalik toota kaupu/teenuseid, mis võimaldaksid meil ka ehitajatele, hooldajatele, õpetajatele, päästjatele ja bussijuhtidele maksta palka mis võimaldaks neil kodus elada. Kuid asjalood on niimoodi, et ehitusturg ilma Ukraina, Moldova, Poola jne. ehitajateta oleks olematu.  Võõrehitajad pole kehvemad kui eestlased, kes Soomet ehitavad, kuid nad teevad pikad tunnid tööd ja küsivad  mõistliku palka. Täpselt sama mõistlikku, kui meie ehitajad Soomes. On ainult kaks võimalust „mõistliku hinnaga“ toodangu jaoks: lihtsam (nagu püksi pissimine et algul on soe ja kerge ning siis märg ja külm),  kasutada selleks odavat välistööjõudu või teiseks, hambad ristis ära kannatada ning luua majandusmehhanism, mille tulemusel muutuks ettevõtlusstruktuur niimoodi, et me suudaks kõigepealt müüa ja siis osta kaupu/teenuseid ka uuel mõistlikkuse tasandil. Uus mõistlikkuse tasand tähendab seda, et oleks võimalik ka mõistlikke palku maksta, mis tähendab, et ei peagi Soomet ehitama, piisab Eesti ehitamisest.

Kui meie põhinäitajad on sogased, siis millele ja kui pikaks perspektiiviks me planeerime oma majanduskasvu? Arvate, et see pole tähtis? Kuid „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127). Vaat selline lugu, kui me tootlikkuse tõusu soosivat keskkonda ei loo, siis pole ka vastutustundlikku ja jätkusuutlikku majanduskasvu oodata. Eriti ohtlik on see, siis kui elanikkond väheneb ja vananeb. Praegune pensionisüsteemi arutelu tundub sügavalt mõttetu, nagu kamp päevavargaid arutaks kuidas arendada Bonzi  skeemi niimoodi, et kõik saaksid kasu. Oeh, pensionisüsteem, mis olemuselt ongi ju püramiidskeem, sellisena nagu seda ihaletakse toimis vaid üha kasvavate aastakäikude najal, kui süsteemiga liitujate arv kokku kuivab, siis laguneb süsteem laiali. Lihtne. Mõttetu arutelu, selle asemel, et tegelikke elukorralduslikke vabadusi. Just vabadusi, mitte vajadusi.

Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma l

keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019

Lk 201 „Miks nad üldse sõtta läksid? (…) See kõik oli lihtsalt rumal valearvestus. 1930 aastatel jõudsid Jaapani kindralid järeldusele, et ilma kontrollita Korea, Mandžuuria ja Hiina ranniku üle tabanuks Jaapanit majandusseisak. Nad kõik eksisid. Tegelikkuses sai Jaapan kuulus majandusime alguse pärast seda, kui Jaapan oli kaotanud kõik mandril asunud valitsusalad. Inimese rumalus on üks suurimaid toimejõude ajaloos, kuid me kipume seda pahatihti eirama.“

Lk 253 „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul. Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja oma vaimusünnitisse uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud inimkooslust omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele ainuomasele võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad inimesed, kes suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et suudme leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“

Lk 299 „Ühelt vanalt targalt mehelt küsiti kord, mida ta on elu mõtte kohta mõistnud. „Vaadake,“ vastas ta, „ma olen mõistnud, et ma olen siin maa peal, et teisi aidata. Aga millest ma endiselt aru pole saanud on see, miks teised inimesed siin on.““

Lk 301 „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“