Kõik
kriisid algavad enamvähem ühtemoodi - ootamatult. Selle vallandab mingi
tavaline, võib-olla ebameeldiv, kuid esialgu tähtsusetuna näiv sündmus.
Sündmust ennast üksikult võetuna ei peeta ohtlikuks, nagu näiteks eelmise
kriisi trikliks olnud Lehman Vennakeste panga aitamata jätmine fõderaalvõimude poolt. Ühe panga kuhtumine pole ju mingi unikaalne sündmus, ka pangad ebaõnnestuvad. Kõik
oleneb tausta talumisvõimest. Võib arvata, et kui oleks osatud arvata, et ühe
panga kukkumine (enne seda oli mitmed pangad mitmete keeruliste skeemidega
föderaalvahenditega „ära päästetud“) mõjub kogu maailma majandusele nii
laastavalt, lausa ülemaailmse kriisina, oleks talitatud teisiti. Kuid ohtu ei
hoomatud ja kogu majanduse habrasstruktuurid kukkusid doominoefektiga kokku, maailm
läks säästurežiimi, mis omakorda pärsis majanduse tervenemist. Kriisis on
esmatähtis õigete ravivõtete leidmine (ärahõõrutud kanda ja nohu ravitakse
erinevalt). Täna paistab, et eelmise kriisi ravimeetmed ise olid pigem külma
veega karastamine ja siis palaviku
allasurumine, mitte tervendamine. Mingil moel põeme seda kriisi siiani, nüüd
siis on meil uus kriis. Milline kriis veel ei tea, kuid tundub, et tegevus
maailmas ei keskendu ravimisele st. struktuursetele muudatustele (avaliku
teenistuse kaasajastamine, haridussüsteemi muutmine, loovuse kasvatamine,
teadus jne), mis suudaksid meie tootlikkust viia uuele puhtamale ja targemale arenguastmele,
vaid piirdub eelmisest kriisist tuleneva tagantjärgi tarkusega, et kriisi tuleb
uputada rahaga. Tuletab meelde ütlemist, et kindralid valmistuvad ikka
eelmiseks sõjaks, majandusjuhid … eelmiseks kriisiks.
V.U.L
kriis ja häiriv hajusus
Nüüdne
kolmikkriis osutus eriliseks vaid selletõttu, et selle vallandas
meditsiinikriis, muus osas „arvas“ maailm sama valesti nagu kõigi eelnevategi majandus-
ja meditsiinikriiside puhul. Lähtudes eelmise epideemia kogemustest, mis tegi
poolele ilmale tiiru peale, kuid õnneks väsis enne meieni jõudmist. Loodeti
kiiret V kujulist kriisi – oleme mõni kuu isoleeritult, viirus kuhtub ning meie
alustame (abipakettide toel) peaaegu sealtsamast, kus olime enne
meditsiinikriisi. Kõik on õnnelikud. Oli hea plaan. Tuleb tunnistada, et V
mudeli raames olid tõrjemeetmed igati mõistlikud ja … üllatavalt kiired. Kuid
ilmnes et tegemist polegi V mudeliga, vaid U (mõnede arvates UUUUU) mudeliga,
mis võib üle minna L mudeliks. Mnjah, viimane poolaasta on „arvamise“ osas
olnud väga heitlik, nii on ennustatav SKT langus tänavu ja järgnev (ikka veel
oodatav) kiire majandustõus saanud väga erinevaid väljundeid kõrgetelt
analüüsimajadelt. Meie prognoosid majanduse võimaliku languse osas on kõikunud
tänavust aastat silmas pidades -4 ja -14% vahel. Eks me kõik looda, et läheb
hästi ja seni on läinudki paremini, kui ka kõige positiivsemad stsenaariumid ette
nägid. Tore. Kuid siiski „arvamiste“ hajusus on häirivalt suur, vast on ainuke
kalju selles arvamiste paljususes Eesti Panga (EP) kriisialguse „arvamiste
võti“, et iga täiendav nädal
piiranguid toob kaasa majanduse kahanemise 0,5% võrra. Nüüd siis on
kõrged analüüsimajad esitanud viimased prognoosid ja need on muret tekitavalt haralised,
kui RAMI prognoos näitas 2020 a negatiivset majanduskasvu -5.5% ja järgmisel aastal positiivset kasvab 4.5%, siis EP prognoosis tänavuseks languseks
pigem 3.8% ja 2021 a kasvu pelgalt 0.2%
ning majanduskasv taastub alles ülejärgmisel aastal. Päris suur erinevus.
Millisest prognoosist meie teiega peaksime lähtuma oma kriisilahjendussamme
kavandades? Mitmed ettevõtjaid arvavad, et prognoosides pakutud arv neid ei puuduta, see
rohkem poliitinimestele. Hea teada, kuid meie teiega peame oma tugevusvaru
arvestused tegema igaüks ise konkreetse turu, konkreetsetest toodetest ja
klientidest lähtudes. Samas Pilvepiiri
tasandil, kus määratakse ära riigi strateegia investeerimis- ja abivaldkonnad
järgmiseks aastaks, puudutab see prognoos ettevõtjaid vägagi ja otseselt. Selle
prognoosi põhjal arvutatakse (arbutakse) ju palju meil järgmisel aastal võiks
olla kulutusraha. Seega kas kasv on 0.2% või 4.5% pole naljaasi ega retooriline
küsimus, vaid see tähendab eelarve mõistes miljoneid. Põlise optimistina võiks omalt poolt arvata, et mõlemad
majandusprognoosid on … õiged ehk sel
aastal on kahanemine 5.5%, järgmisel tõus 0.2% (kui hästi läheb) ja päris tõus
algab alles ülejärgmisel aastal. Ettevõtjate seisukord ja ka seisukoht on väga
erinev, sest kuigi tänavusel Äriplaanil tõdeti, et ollakse selges
majanduskriisis (tõsiasi on see, et päriskriis pole veel üldiselt kohale
jõudnud) ja taastumine tuleb pikk ja aeglane, kuid toru otsast paistab valgus,
siis ilmselt oleneb see sellest, millise toru otsas keegi on. Kas see valgus on
vabanemine kriisi kammitsaid või on see vastutormava regulatsioonirongi administratiivne
esilatern.
Hammaste
ja saba suhe
Kui
võrrelda käesolevat kriisi eelmiste kriisidega, siis kõik märgid näitavad, et
riigi pidamine ise ja selle administreerimine on jõudnud kriitilisse faasi.
Visonääride juba paarikümneaastane, üha tungivam, osundamine tõsiasjale, et
riigi funktsioneerimist/administreerimist on vaja reformida, on jäänud
tulemusteta. Nii kriisid kui head ajad selle tegemiseks on raisku lastud.
Enamgi veel, administratiivregulatiivne saba ühiskonna küljes on oma abistavast
funktsioonist muutunud raskeks arengut, kiiret liikuvust ja paindlikke muutusi
takistavaks ballastiks. Loomulikult peab igas riigis olema kujutletava korra (Y. N.
Harari) parimaks toimimiseks regulatsioonipakett, kuid see peab olema tegevusi
toetav, mitte iseenese rõõmuks eksisteeriv … saba. Sabariigid on paratamatult sabasörkijad.
„Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba
ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks,
kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et
toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma
kohustust täita.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 183). Lihtne Juba nüüd näeme oma kohkumuseks (kes viitsib
vaadata), et administratiivsaba ei jõua lähiajal enam kriisidega sammu pidada,
see on liialt reguleeritud, iseenesesse pööratud, jäik ja … hambutu. Meie
esimene kriis (taassünnitus 1990-1994) toimis administreerimine usaldusel,
asjatundjate võrgustikel, kreatiivsusel, iga hinna eest lahenduste leidmisel,
otsustustasand oli viidud madalale ja seadusi (ja nende eluliselt vajalikke
muudatusi) tehti paari päevaga. Eesmärgiks oli ellu jääda. Eelmises kriisis kooskõlastati ja muudeti
riigieelarvet (kokku saamata) kiiresti ja põhjalikult e-kirjade teel,
eesmärgiga tulla kriisist välja ja saada veelgi tugevam alus edasiliikumisele.
Tänaseks eesmärgiks pole enam ellujäämine, vaid punktuaalne regulatsioonide
täitmine, oleme osanud oma riigi lukku reguleerida. Eh, ainuüksi majanduse elavdamise ekspertkogu idee
väljakuulutamisest, selle kokkuistumiseni võttis pea kuus nädalat,
väljakuulutamisest kuni ettepanekuteni kolm kuud ja millal neid salaprotokollilisi
ettepanekuid ellu viima hakatakse ei tea me siiani. Lihtsalt võrdluseks, suur
osa firmasid teevad (ja teevad ümber) plaane igal reedel, siis kui Dr Riik
esitleb kriisiolukorda. Need firmad, kes kohe ei muutunud ja veelkord ei
muutunud, need pole enam isegi abikõlbulikud. Kiirus kriisis on üks edu pant. See
mis eelmistes kriisides Dr Riigil võttis tunde või päevi, võtab nüüd kuid. Kui
niimoodi edasi tuterdame lohmakat saba kaasa tarides, siis järgmises kriisis
võtaks tegudele jõudmine ilmselt aastaid. Kasvatame saba veelgi massiivsemaks
ja hammaste jaoks ei jää midagi. Looduses kooleks selline ebaproportsioon
nälga. Paratamatult. Targemad isendid just seepärast vahel ohuolukorras saba
maha jätavadki. Enesealalhoiust.
Tuletame
meelde, PS on ju loodud selleks, et meie inimesed ja riik kestaksid põlvest
põlve, seal ei ole kirjas et te peate surema selle punktuaalse täitmisega
heasse Põhiseadusesse. Ei, Põhiseadus on ellujäämisõpetus. Seda enam, et
administratiivsete „staabiharjutuste“ käigus on poliitinimesed osanud kõige
erinevamal (ja vahel ka veidramal) moel „sisustada“ Põhiseadust, rääkimata
Põhiseaduse mõtte ja väärtuste kasutamisest piinlikkust valmistava poliitmalakana.
Kuid oli ju suur võimalus, et see mõttetu „kangelaslikkus“ lõppeb kogu
seadusandja (ja KOVde volikogude) haigestumisega. Enamgi veel - muutudes
haiguslehvikuks nagu „vollepomm“? Seekord meil jälle vedas, inimlik rumalus ja
regulatsiooniusksus jäi karistamata. Kui Y. N. Harari käsitleb inimlikke
regulatsioone kui inimest eneste loodud
kujutletavat korda, mis aitab inimestel ühiselt, üheskoos, saavutada
paremaid tulemusi, siis niimoodi tulebki neid regulatsioone käsitleda. Meie
eneste loodud regulatsioone on võimalik
ka muuta, vaid loodusseadusi ei saa muuta. Oskab Pilvepiir ju ühtlase kapakuga luua või muuta aastas
(rahuajal) lähes poolttuhandet õigusakti. Pool tuhat õigusakti? Kas keegi üldse
mõtleb, kui massiivne peab see administratiivsaba olema, et sellist kogust
regulatsioone toota? Mnjah, toota küll suudab, kuid kuna energia on läinud saba
kasvatamisele, siis hambad seda enam läbi närida ei suuda. Tulemuseks on
funktsionaalsed seedehäired, mida püütakse kaalujälgimise asemel ravida uute regulatsioonidega
ehk uuel koogitükiga.
Lennud
eikuhugi
Kriisid
sünnitavad kõige veidramaid ideid nagu näiteks lennud eikuhugi. Niimoodi müüdi
Qantase reis välja kümne minutiga, mis olevat ilmselt kõige kiirem reisi
täitumine. Inimestel on lihtsalt harjumus lennata, isegi siis kui see on üksnes
lend lendamise pärast ilma, et see viiks kuhugi. Ilmselt on meil midagi sarnast
„regulatsioonimaanikumiga“, inimesed on lihtsalt harjunud tegema üha uusi
regulatsioone, ilma et need kuhugi viiksid, või midagi parandaks. Lihtsalt
rutiin. Kuid mõtleme hetkeks, milline on üks kõige pisemagi õigusakti tööde
maht? Tegin aastate eest ühe väikekse seadusekese ajamahulise arvestuse ja sain kokku
tublid 3600
ametniktundi (ametniku u 2 aasta
töömaht, ilma kohvi, kempsu ja suitsupausideta
jne). Kinnitan
teile, et seadusloomega tegelevad ametkondade helgemad pead. Kui kas või pooled
esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamised”, siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult u 400
ametniku aastase tööaja. Ja niimoodi igal aastal? Samas
pole ametnike töö tasuta, enamgi veel, see on väga kallis. Helgem
pea maksab alates kahekordsest keskmisest palgast, kuni kantslerite,
ministrite, seadusandjate, (riigi)kohtunike ja presidendini välja. Seega võime
keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada kolm pool kuni viis keskmist
palka kuus. Ilmselt oleksid võinud need ametnikud (kui neile oleks selline
tööülesanne antud, andekad valdkonna asjatundjad ju) tühja kulutatud aja
jooksul välja mõelda midagi perpertuum mobile’le lähedast. Kui me
arvestame, et ATS-i muutmisega „tegeldi” viisteist aastat, s.t vahetult selle
kehtima hakkamisest peale, siis mitu perpertuum mobile’t oleksid need
andekad ametnikud, kes on „tegelenud” selle seadusega, välja suutnud mõelda?
Teisalt ei ilmne ühestki auditist ega inspektsioonist, kui palju aega sellisele
tegevusele kogumina kulutati. Just kulutati, mitte ei kasutatud. Vaevalt keegi
mingit kronometraaži sellel alal toimetanud on, kuigi oleks väga huvitav ja
hariv teada. Enamgi veel, ma arvan, et kõigi seaduste esitamisel peaks selles
seletuskirjas olema osas, mis käsitleb seaduse rakendamise maksumust,
kohustuslikult ka seaduse ettevalmistamise kulud, sh selleks kulutatud
kronometraažil põhinev aeg (+töötasu ja muud kulud ka. juhtimiskulud). Samasugune
ajabilanss ja kogumaksumus võiks olla ka kõigi arengukavade ja strateegiate
kohustuslikuks lisaks. Meie teiega aeg ja raha põlevad heleda leegiga
igavikulises regulatsioonitõrvikus, kuid mammograafia bussi peavad abivajajad ise hankima annetuste toel ja ka vastsündinute
stabiliseerimislaudade ostuks peame küsima samuti annetusi. Samas
bürokraatiliseks enesesügamiseks, raudteedele ja akuautodele jagub
poliitmaailma jaoks vabalt miljoneid. Kummaline valik. Ja kuhu mahuvad sellise
valiku juures paljuräägitud väärtused? Et asi oleks selgem, siis suur osa
majandusedust pöörleb mahuturul, kui mahtu on, siis oled edukas, kui mitte,
siis … Kui me riigina järelkasvu igat nubelat ei püüa elule päästa ja kui me ka
teisest otsast ei püüa inimesi elule säästa, siis kes hakkavad sõitma nendel
hunnitutel infrastruktuuridel elektriga või ilma? Eks ole, polegi kedagi.
Milleks meile siis miljardiprojektid, kui need on mitte kellelegi? Väärtusetud.
Probleem on selles, et kõige elementaarsemaid alteratiivkulusid ei suudeta/viitsita/osata
ratsionaalselt läbi kalkuleerida.
Pöördeline
aeg
Meile
räägitakse praegu, et meil on pöördeline aeg - digipöörde ja rohepöörde aeg. Tore.
Kuid mitte mingit jõulist pööret ei tule kuni me pole administreerimist ja
reguleerimist pööranud meile jõukohasesse tasakaalu, et hambad suudaksid saba
püsti edasi tuisata, mitte ei pea saba nagu vangipommi kaasas tarima. Meil on
tõesti võimalik esimesena tulevikku jõuda, kui me nüüd oma ressursid õigesti
ritta sätime. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest
ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega
ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on
ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja
USA.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240). „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja
tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on
peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja
Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal
kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus,
teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid.
Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse.
Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste
põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna
praegusest haridustasemest.“ (lk 248). Väga lohutav on teada, et ma pole ainus
imestaja. Kogu elementaarne tarkus näitab, et heaolu aluseks on tootlikkus,
haridustase pluss intelligentne ja kvaliteetne töö. Miks see tähtis on?
„Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme.
Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal praegu prognoositavast 1%
kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad. Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks
USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi
raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha
eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E.
Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127). See vaatenurk on eriti
tähtis tänases päevas, mil elame kriisi (suubumise) oludes, mil kulud ületavad
tulusid. Levima hakanud mõttelaad, et praegu võetud laene ei peagi tagasi
maksma on väga ohtlik. Selle on tagajärjed, sest kui seda ei pea tagasi maksma,
siis on see kas kingitus või vargus. Niisama lihtne see ongi. Ärgem petkem
ennast, isegi kui laene ei pea „tagasi maksma“ siis „edasi peab maksma“
kindlasti. Britid refinantseerivad siiani Napoleni sõdade ja Krimmi sõja laene.
Vaat selline lugu. Maksavad edasi. Mida teha?
Ressursid: teadmised
NB!
} Selleks, et 2030 a. oleks Eesti hulgaliselt nutikaid
töökohti omav võrkstruktuurne mõnus ühiskond, SELLEKS:
} ON VAJA ARENGUT SOODUSTAVAT KESKKONDA JA
MOOTORIT
} Arengumootor
= ülihea haridus + ülihea
ühistransport + ülihea elektrooniline side
Targutusi:
P. Heimanen „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst
2003
Lk 26 „Näiteks käskis Benedictuse kuuenda sajandi kloostrireeglistik kõiki munki võtta neile antud tööd kui kohusetäitmist ja hoiatas tööd võõrastavaid vendi, et „tegevuseta kätele leiab tegemist Kurat.““
Lk 29 Enne protestantismi oli nägemus tööst kirikule täiesti
võõras. „Reformatsiooni eel kaldusid kirikumehed juurdlema seda laadi küsimuste
kallal nagu „Kas surma järel on elu?“, aga keegi neist ei tundnud muret, kas
elu järel on tööd. Töö ei kuulunud kitiku kõrgemate ideaalide hulka. Jumal ise
tegi kuus päeva tööd ja puhkas seitsmendal päeval. Inimelu kõrgeim või lõplik
eesmärk seostus arusaamaga, et nii nagu pühapäev on tööst vaba, ollakse tööst
vaba ka taevas. Patradiislikult mõnus „äraolemine“ oli in ja argine vaevarikas
„ärategemine“ oli out. Võiks öelda, et ristiusk andis küsimusele „Mis on
elamise mõte?“ algselt vastuseks: „Elamise mõte on pühapäev.“
See ei olnud nali. Näiteks leidis kirikuisa Augustinius viiendal
sajandil, et inimese maapealse elu on samahästi kui reede (päev, mil vastavalt
kiriku õpetusele leidis aset Aadama ja Eeva pattulangemine ja Kristus kannatas
ristil). Taevas aga valitseb Augustinuse järgi igavene pühapäev. (pühapäeval
puhkas Jumal loomistööst ja pühapäeval leidis aset ka Kristuse ülestõusmine):
„See saab tõesti olema sabatite sabat, mil õhtu ei saabu kunagi.“ Elamine pidi
niisiis olema ainult pika nädalalõpu ootamine.
Et kirikuisad ei näinud töös midagi muud kui ainult
pattulangemise tagajärge, olid nad Aadama ja Eeva Paradiisi aegset käitumist
kirjeldades oma sõnavalikus eriti hoolikad. Kui Aadam ja Eeva Paradiisis midagi
tegidki, siis tööks seda kutsuda ei sobinud. Augustinius näiteks toonitas, et
Eedenis tehtav olnud „mõnus“ mitte aga „vaevarikas“ – ei midagi enamat kui
meeldiv harrastus.“
R. M. Edsel, B. Witter „Monumendimehed“ Tänapäev 2013
Lk 169 „Veel üks juhtum peegeldab Dampierre`is valitsevat olukorda. Sakslased
olid kasutanud raamarukogu kuulsaid Bossuet`kirju tualettpaberina, kuid pärast
nende lahkumist leidis valvur metsast hunnikud, puhastas kirjad ja viis need
raamatukogusse tagasi. See alles oli pühendumus. Mäherdune kohusetunne.“
Lk 218 USA kokkuhoiust sõjaajal „Säästmaks riiet telkide ja
mundrite jaoks, kandsid naised lühemaid kleite. Harry nägi nende vormikaid
sääri, kui nad jalgsi kodu poole tõttasid või järgmist bussi ootasid. Samal
põhjusel ei tohtinud mehed kanda püksimansette.“