Eesmärk oli vist …

Just praegu pannakse uue Pilvepiiri osapoolte vahel kokku meie teiega tulevikku. Uut tulevikku? Külluslikku tulevikku? Pelgalt poliittulevikku? Saame näha. Võimalusi on mitmeid, küsimus on pigem selles, millist teed valida, milline on meie (ühine? ühendav? üldine?) eesmärk?.

Milleks meile eesmärk? Andke meile tulemus. Kuid ilma eesmärgita ei saa. Eesmärk aitab keskenduda oma otsustustes paremate tulemuste saavutamiseks.  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” ( „Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Lihtne. Kuid ainult sellest, et on strateegia, nägemus, visioon jne ei piisa, meie teiega  peame ka aru saama, kuhu meid kutsutakse, ja mida see kaasa toob. Kui näiteks kutsutakse käibemaksu langetama, siis mida see kaasa toob, kui aktsiise tagasi pöörama, siis kuhu me tagasipöördega jõuame, kui pensione tõstma ja ravijärjekordi vähendama, siis millised on need allikad, mida meil kasutada on, kui pensionisambaid raiuma, siis kas meile pensionikindlustussüsteem pähe ei kuku?  Meil teiega peab olema arusaam, mida teha, millal teha, kuidas teha ja kuidas see lõppeda võib. „Tuleviku kujundamiseks peab firma esmalt tulevikku ette kujutama ja töötama välja visuaalselt ja verbaalselt veenva tulevikupildi.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 107). Niisiis, mida meie teiega ette kujutame? Mida visualiseerime? Väike Peeter igavesti Suure Peetri võileiba söömas? Ikka veel? Kuid võileib on ju otsas. Suur peeter ostis viimase võileiva struktuurse rahaga nominaalset tasakaalu arvestades. Või oli see vastupidi? Peame mingi muu tulevikupildi looma. Veenva tulevikupildi. Kas see on Vanainimeste Vabariik, kus igaühel on rahatrükkimise masin nurgas? Aga noored? Mida nemad peaksid visualiseerima? Kuhu pürgima? Alati on noored tahtnud olla edukad, kuid täna on nad lisaks tahtmisele ka ambitsioonikamad, hästi haritud ja … Küsimus on selles kuidas me meid kõiki motiveerime. Mis on meist igaühe ja selle koosmõjus edu aluseks? Kui me jätkame tänast unelaulu õigusest saada, eelkõige saada, aga mitte panustada, siis on lood kehvad. Oleme edutud. Ülalpeetavad. „Sinu edu ei määra mitte küsimus: „Mida sa soovid nautida?“ Hoopis olulisem küsimus on: „Millist valu sa soovid kannatada?“ tee õnnele on täis sitahunnikuid ja häbi. Sa pead midagi valima. Sa ei saa elada valutut elu. Kõik ei saa olla kogu aeg ainult roosid ja ükskssarvikud.“ ((M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 46).  „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“  (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 48) Lihtne. Ilma eesmärgita pole ka tulemust. Liikumine küll, kuid kaootiline, raiskav ja lammutav.

Lammutades turvavaheseinu

Milline on meie kui riigi eesmärk? Visualiseeritud visioon? Tasuta transport, sajakas otsa pensionile ja veel palju tasuta asju, lisatoetusi ja lisalisatoetusi, seda on poliitinimesed meile illusioneerinud, kuid kas see on eesmärk? Ei ole! Eesmärk on uskumatult lihtne ja lakooniline: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade (…)“ Tundsite ära? Õige, see on Põhiseadus.  Kas tasuta ja toetus ongi sünonüüm mõistele „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki“? Või oleme vankuvas usus ja kõikuvas tahtes eksinud eesmärgistatud Põhiseadusest pigem Suure Peetri ja Väikese Peetri muinasjuttu, kus kõigepealt süüakse ära Suure Peetri võileivad ja siis sööb igaüks oma. Just seda teed oleme läinud. Me oleme oma jagamishulluses lammutanud metoodiliselt oma riigi ühise rahalaeva vaheseinad, kaotanud turvavaheseinad riigieelarve ja töötu-, pensioni-  ning haigekassa rahaliste vahendite vahel. Kasutanud viimaste kogutut Dr Riigi jooksvate kulutuste (loe „heategude) rahastamiseks ning samal ajal pumbates riigieelarve raha pensioni- ja haigekassasse (riigieelarve eraldised pensionifondi ja osade tervisekindlustuse valdkondade rahastamise viimine riigieelarvesse). Täielik segapuder. See on nagu teil oleks teil keldris suhkruriiul ja rotimürgiriiul, mida te otsustate ruumi ökonoomsuse huvides ümber paigutada ühele riiulile, ainult et see segitõstmine lõppeb varem või hiljem: kas rottide nuumamisega suhkruga ( millest neil on kindlasti hea meel) või sellega, et keedate oma nominaalset maasikamoosi struktuurselt tasakaalustatud rotimürgiga. Mõningate asjade eraldihoidmisel on oma kindel ja kaugeleulatuv põhjus. Ellujäämiskunst ja -tahe.

Kuid see pole veel kõik, kütuseaktsiisi vahesein lammutati ju ka aastate eest ära. See mis varem läks teedega seonduvatesse arengutesse, on nüüd kulunud „üldiste vajaduste“ kõrbe, jättes teede ressursijanusse. Analüüside hinnangul on vaid riigiteede akumuleerunud remondivõlga hinnatud kogusummas ca 840 milj EUR.   „Aastast aastasse kulub teedehoiule 220–315 miljonit eurot, kuid pikaajalist remondivõlga sellega siiski ei vähenda“ (ÄP 28.08.18). Milles asi, kas raha ei jätku? Kuid ka siin on ressursside segipumpamine, sest kütuseaktsiisi (2017 a. prognoos ca 530 milj EUR, 2018 a. 580 milj, 2019 a 583 milj., + u 5,5 milj  raskeveokimaksu/aastas) tuulde laskmine korvatakse Eurofondide rahade pumpamisega (kuniks on) teehoiu- ja investeerimissüsteemi. Kõik see ümbertõstmine hägustab konstruktsiooni ja selle jätkusuutlikkust. Me ei tea enam kui palju miski asi/teenus maksab. Hinnasignaal, mis peaks olema majanduse häirekell, on täielikult sumbunud. Vaheseintel on ehituskonstruktsioonides väga selge otstarve, eriti turvavaheseintel, need võivad olla ebamugavad ja kulukad, kuid need säästavad katastroofiliste tagajärgede eest. Kui meie strateegiaks on lammutada vaheseinu hetkelise mõnutunde laksu saamiseks, siis on see vilets ja vildakas eesmärk. Suure Peetri võileivad kipuvad ära lõppema, kas edaspidi peaksid kõik need kes on harjunud Suure Peetri võileiba näksinud hakkama oma võileiba sööma? Kuid nad ju ei oska enam oma võileiba teha. Kuidas edasi?

Lõhutud vaaside poe pidamise juhis

Edasi on nii, et head ajad kipuvad otsa saama, rahavarud ka. Headel aegadel võisime teha juhuotsuseid (isegi eksperimenteerida vastuoluliste otsustega), kuid nüüd tuleb kõik otsustused teha mitte vajaduspõhiselt vaid võimaluspõhiselt. Kuna meil kavandit ei ole, hinnasignaali ei ole ja kpoliitinimeste poolt kehutatud kujutletavad vajadused ületavad kordades võimalusi, siis teema lihtsalt oludest lähtuvaid reflektoorseid liigutusi. Hea seegi? Võib-olla, kui mitte arvestades et me ei asu tühjas ruumis. Iga liigutus/otsust toob kaasa tagajärjed. Vahel häid, kuid kokkuvõttes ikkagi juhuslikkuse juhuslikkust. Me ei ole oma tuleviku konstrueerijad, pigem  asume nagu pimedas poes, mis on täidetud kallihinnaliste vaasidega. Kusjuures pimedas seepärast, et me pole taibanud/viitsinud valgustust st visiooni sisse lülitada. Iga liigutus visioonitus pimeruumis toob kaasa mõne vaasi purunemise, olgu see siis aktsiisivaas, pensionivaaas, tööjõuvaasi, tootlikkusevaasi või haigekassavaas.  Kuid kui me pimeduses vaasi maha kukutame, siis ei küünita ikkagi mitte visioonilist valgust sisse lülitamast, et vaadata mis ja miks,  vaid püüame igat lõhutud vaasi ikka uuesti ja uuesti käsikaudu kokku liimida. Vahel mitu korda lõhkudes ja liimides (nagu aktsiisid, pensionid jne). Kui ei leia õiget kildu, siis püüame vägisi ühendada vaasitükki kalossiga, lootuses, et teised seda ei märka. Võib-olla ei märkagi, kuid kui me hommikuses päikesevalguses pood avatakse, siis on kõigil näha, et oleme lõhutud vaaside poepidaja. Mis sellest halba on? Lõhutud vaasi võib küll kokku liimida, kuid vett see ikkagi ei pea. Majandusarengu õisi seal ei kasvata. Lihtsalt iluasi. Katkine iluasi?

Räpakas aktsiiside tõstmine lõhkus toiduainetööstusevaase,  lõunarinde kaubandusevaase, turismivaase, majutusvaase, laevandusvaase ja veel palju väikeseid ja suuri vaase.  Dr Riigi ebaõnnestunud ahnusepuhangu kaskaadiefektina kaasa toonud kaotuste kogusummat saame veel näha. Aksioom on, et lõhutud vaasides majandusarengu õied närbuvad. Kaotused on rängad ja paljudel juhtudel pöördumatud. Juhtus? Aga kes vastutab?  Kas see oli õppetund? Kas visioonilambini mõni käsi ka ulatub?  Ilmselt ei, sest juba räägitakse kuskohast uute lubaduste täitmiseks raha „võtta“, „saada“ ja „muretseda“.  Dr Riigi puhul on iseloomulik, et ei suudeta tunnistada vigu. Ümberotsustada. Ümberrivistumisest muutunud majandus ja tehnoloogiamaailmas selleks, et vajalikku liikumiskiirust ja tõhusust saavutada. Vastupidi, valeotsuseid püütakse kõige piinlikumal moel uute kulutustega „ära seletada“. Kui isegi Muhu saare 80+  poepidaja sai piirikaubanduse mõjudest aru (tark inimene ju) kohalikule kaubandusele , siis RAMI pidi mõjude  kohta analüüsi tellima. Veel pea „sadatuhhi“ meie raha läinud nagu plirtsti. Isegi seda analüüsi ei osatud RAMI tellida nii, et see oleks otsustajate rinnaesise puhtaks küürinud. Kuid „sadatuhhi“ (mis on valeotsuste sadade miljonite kõrval köömen) pole niisama sada tuhat euronit, sellel on ekvivalent. Milline? Kõik selgub võrdlusest. Näiteks (17.03.19 ERR) „Kampaaniaga "Aita päästa elu" kogus Colonna heategevusfond üle 90 500 euro. Sellest rahast jagus ka Kuressaare, Rakvere ja Võru haigla sünnitusosakonna uute KTG-aparaatide ostuks“. „Stabiliseerimislaud võimaldab paljusid enneaegse lapse abistamiseks vajalikke protseduure nagu hingamise ja südame töö toetamine teha sünnitustoas. See säästab elu päästmiseks vajalikku aega ja vastsündinu saab olla ema läheduses.“ Niisiis raha mille RAMI raiskas „analüüsile“ jättis tervishoiusüsteemi ilma kolmest vägagi vajalikust seadmest. Kurb tõsiasi. Kuid meie  inimesed on head ja raiskamise kompenseerisid vabatahtlikud annetajad. Heastasid RAMI patu meie raha kasutuse ja meie laste ning emade suhtes. Kuid kui need Lätti reisinud miljonid oleks suubunud tervishoiusüsteemi, siis kui palju inimeste elusid see oleks päästnud? Kuid …

Teavituskampaania „Ise oled loll!“

Ilmselt on ka tervishoiusüsteemis raha „üleliia“. Kuidas nii? Mnjah, mida te arvate, kui palju on kasu teavituskampaaniast „Tervisemurega alusta perearstist“? Te ei teadnud varem, et alustada tuleb perearstist? Muidugi teadsite, probleem on ju mujal. Te pole mõelnud sellele? Vaadake, sama hästi võiks bussipeatuse „teavituse“ vahetada teavitusega „Hommik algab päikesetõusuga“, „Ära unusta hingamist“ või „Ise oled loll!“. Päike tõuseb ikka igal hommikul ja hingamine on automaatne protsess. Raha raiskamine sellisele teavitusele on probleemi mittemõistmine. Puht bürokraatlik-masinlik meetmetäide. Probleem, et EMO-sid külastab tervisehädadega ebaproportsionaalselt palju inimesi, koormates need üksused üle, pole seotud sellega, et inimesed ei tea, et nad paeavad alustama perearstist (õnneks on perearstisüsteem tõesti tugev ja kompetentne nii nagu eriarstiabigi), vaid selles, et nad ei jõua eriarsti järjekorda ära oodata (või pole neil tervisekindlustust). Sinna on vaja investeerida iga vaba sent. „Teavitusele“ raisatud raha oleks heaks seemneks olnud selle probleemi lahenduse alustuseks. Muide selle maksumus oli umbes samas suurusjärgus  nagu RAMI „analüüsi“ raha ehk 3+ stabiliseerimislauda. Mille poolest see rahakasutus vale oli? Teavitati ju? See oli põhimõtteliselt vale, põhjani vale kasutus, sest viis meie kindlustajate (NB! pidage meeles, et tegemist ei ole ei Haigekassa ega "riigi" rahaga, vaid see on meie teiega ehk kindlustajate raha) välja tervishoiuteenuste turult ja põletas selle ära reklaamitootjate turul. Kas te tegite kindlustusmakseid selleks, et oma raha reklaamibüroode heasse käekäigu tagamiseks põlema panna? Ei pannud? Kampaania väljatöötamine ehk loovlahendus ning selle teostamine ehk raadio- ja teleklipid, trükireklaamid ning teema kommunikatsioonitegevused maksid 66 693,74 EUR (+KM)  ja kuna osa kampaaniast on ka erinevad meediapinnad (telereklaam, raadioreklaam, trükireklaam, välireklaam), siis selle hind oli 45 000 EUR (+KM). Mis teeb kokku reipalt u 134 tuh EUR. Kas see leevendas mingil moel teie hingelisi või ihulisi vaevuseid? Ei? Just, nii et kui järgmine kord näete bussipeatuse plakatil mõnd „seppa“ teatamas et „Ise olete loll!“ ärge olge vait vaid märgake ja ärgake. Meie raha, meie raviraha tilgub tühja.

Kuid kui nüüd mõelda järgmistele bürokraatilistele meetmelahenditele a´la paneme EMO-desse „väravavalvurid“, kes mittekvalifitseeruvad patsiendid tagasi saadavad (peksavad?), siis ärge seda tehke. Palun ärge isegi mõelge sellise hulluse peale. See ei lahenda tervishoiu ressursi suurendamist,vaid vastupidi raiskab seda ja pole kindel, et hädas inimene ei muutu mitte , kuidas seda nüüd ilusamini öeldagi … võib-olla kontrollimatult aktiivseks? Kas see oligi eesmärk? Oot-oot, aga mille eesmärk? Tervishoiupoliitika eesmärk? Rahvatervise eesmärk? Meetmete täitmise eesmärk? Sellised asjad saavad juhtuda vaid siis, kui ei ole üldist strateegiat (suuline treening siin ei kvalifitseeru) ja ei tunta asjade olemust ning liikumapanevaid jõude. Raske on ka aduda tegelikke vajadusi ,kui kulubaasi pidevalt muudetakse (segatakse suhkrupurke rotimürgi omadega) viies osa tervisega seotud kulutusi tervisekindlustuse süsteemist riigieelarvesse, samal ajal andes riigieelarvest lisaraha süsteemi, mis peaks olema kindlustussüsteem. See on ju pankrotis kindlustussüsteem ega  muuda ju kumbagi süsteemi tervemaks. Strateegilist kava pole, on vaid juhuslikud meetmed.

Külluslik … illusioon?

Niimoodi suurte voogudena ja pisikeste „sajatuhhiste“ lörtsatustena oleme kaotanud piinlikult palju meie ühist ressurssi. Nüüd siis hakkame pensionisambaid saagima. Eh, pensionisammastega käib strateegilise arengu kava puudumisel mõttetu rapsimine. Meil ei ole aja/võimaluste/vajadusekohast pikaajalist pensioniplaani. Ja ega ei sagi olla, sest me asetme rõhu valesse kohta: saamisele, mitte panustamisele. Kes veel pole märganud, siis Vaheriik läks hingusele juba 25+ aastat tagasi, kõik mida me endale lubada saame, peame ise välja teenima. 
.Kuid pilt pensioniparadiisi tulekust on maalitud nii hunnitu, et tegelikkus ja ootused on ühildamatud. Ütleme nii, et arvestatava määra tänaste penskarite elu (vaid pensionist ja eriti üksikutel) on üpris nigel. Nigel on see seetõttu, et meie kindlustussüsteemstartis alles u 25 a tagasi. Kuid tegelikult on tänased pensionärid kõigi aegade kõige paremini kindlustatud penskarid siin maanurgas. Ja nii jääbki, enam paremaks ei lähe, kui me mängu ei muuda.Miks? Murrangulised sündmused 90tel nullisied nii Vaheriigi, kui sinna kogutud pensionirahad. Pensionide uueks rajajooneks sai 1991 a … nullvaraga. Selle nullimise maksis kinni töötav sugupõlv, sest oli selline strateegia ja vahel küll maksujõuetuse piiril lonkav süsteem pidas vastu. Tänaseks on suurest osast selle aja kindlustusmaksjaid muutunud ise kindlustuse saajateks, pensionärideks. Tänane penskar naudib kindlustusfondi laekunud veel päris mahukat maksjate kogust, mis võimaldab pensione nihutada paremuse poole. Kuid homsed pensionisaajad enam sellist „head taset“ enam ei naudi, rahvastikutrend muudab selle ikka nigelamaks.  Kui täna pensionile minevad pensionärid maksid 90-tel pensionikindlustuse algaastatel nullist alustanult meie venematele ja vanavanematele pensionit elatisrahana, sest rohkem lihtsalt polnud, siis praegune riigikassast vahendite pumpamine paneb kahekordse koorma alla need, kes on oma tööpõlve hiljuti alustanud. Nad kaotavad kahest otsast esiteks nende maksud lähevad mitte tulevikukeskkonna ehitamiseks vaid mingite poliitmiraažide ülalhoidmiseks ja neile ei ole enam suurt kedagi pensioni maksmas.  
Arutledes pensionitest peaksime arutama pigem selle üle, kuidas meie nappe riigieelarve vahendeid suunata tulevikukeskkonna väljakujundamisele, milles inimesed saavad ise endale kujundada pensioniplaane ja varasid, mitte kaduvateks jooksevkulutusteks. Kindlasti peavad inimesed ise panustama sellesse ja samuti oleks üheks võimaluseks tööandja pensioni mõistlik seadustamine. Ilmselt on veel mitmeid eneseabi nippe et oma pensionipõlve kujundada. Riik … Riik peaks andma meile teiega selleks kujundamiseks võimaluse.

Tulevikku silmas pidades oli pensioni II sammas üks mõistlikumaid allakäiva riikliku pensionisüsteemi parendamiseideid, kuid  seda taheti teha liigkindlaks ja tulemusi taheti liiga vara. Ootused olid liiga suured ja enneaegsed. Seega, mõte ise on hea, kuid selle raha opereerimine oli ja on niru. Väga niru. Pigem peeti silmas ärisektori turvalise tuksumise huvisid, kui kindlustusvõtja pikaajalist kasu.  „Siin on ainult üks probleem: oleme seda riskihajutuse-mantrat kuulnud juba niivõrd pikka aega, et suuda enam mõistusega aru saada selle vältimatust tagajärjest – keskpärasusest.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 184). Ülekindlustamine on jäik ja kallis lõbu.

Seega tootluse ja tõhususega peab (kindlas kõneviisis) kiiresti ja tõsiselt tegelema. Kuidas? No mõned on juba saed käime tõmmanud ja  valmis pensionisüsteemi toestavaid titse läbi saagima, kuid see on lühinägelik ja hetkeline leevendus. NB! Kui poliitinimestel ja administratsioonil on mõistus otsas „kuidas teha“, siis tuleks välja kuulutada, äriringkondades levinud ja edukalt ennast tõestanud rahvahange, paremate tulemuste leidmiseks. Mitte mingil juhul ei tohi uue süsteemi väljatöötamist uputada ekspertide töörühmadesse, see ei too mitte uusi ideid, vaid vihaseis vastasseise.  Umbtee.

Teiseks, ei lase enamusel meist mõista II samba väärtust, sellele omistatud väär  ajahorisont. Olen ise kirunud kehva tootlust ja poliitinimeste valesignaalide edastamist II samba osas, mille tulemusel heapalgaline töötaja saab tänapäeval II sambast lisaraha vaid u 60 EUR (madalapalgaline ei saa sedagi, kui üldse midagi), kuid see pole süsteemi olemuslik viga, vaid selle opereerimise ja ajahorisondi valesti hindamise viga. Kuidas nii? Elementaarne,  II sammas ei ole veel „küps“.  NB! II sammas on oma jõus ja ilus nähtav alles siis, kui see on konkreetse inimese jaoks töötanud 50 aastat.  Võrdluseks, kui te  kahetunnise leivaküpsetusretsepti puhul leivaalge poole pealt ahjust välja võtate ei ole tulemus apetiite. Tegelikult on see lausa vastik. Mitte söögi, vaid solgipangeküps. Sama ka II sambaga. Laskem sel küpseda ja … reguleerige kuumust (tootlust, haldustasusid, tõhusust). Kuid tõsiasi on selles, et isegi neist kahest lihtsambast ei piisa unistuste täitmiseks meie rahvastikutrende ja majandusarengu mudelit arvestades. Igaüks peab panustama oma vanaduspõlve planeerimisse rohkem, tunduvalt rohkem. Vaid I ja II sambaga  mõnusat elustandardit ei kindlusta. Midagi pole teha, enamiku jaoks meist on kaks teed: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 309).  Nii pensionimoodustusel kui terviseteenustes tuleb osaleda hulka suuremal määral oma rahakotiga. Plaanipäraselt ja pikaajaliselt. Kuid lüüa II pensionisamba titsid, mis olid mõeldud kaela langeva riikliku pensionikindlus süsteemi toestamiseks pole küll mingi eesmärgipärane liikumine. Enamusele tähendab see seda, et katus läheb sõitma või langeb pähe. Enamasti mõlemad.

Raiskamisiha

Lk 344 „(…) Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.“

„Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise kümneks võrdse soorusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428)

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. (…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“

„Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Mõistus otsas? Küsi rahvalt 

Eesmärkide püstitamine ja täitmine on nagu lahing oma olukorrahinnangute ja hämarolekutega.   „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.” (C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 lk 133). Nii, et objektiivset tarkus tuleks juurde hankida rahvahanke korras. Mis see rahvahange on? Minu lemmiknäiteks on (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 263) 2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahele tekkinud 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala. Absorbeerimise lahendi leidmine rahvahanke kaudu.  Reostuse likvideerimise tõhususe hindamiseks oli välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min ja nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt  seni parima ORE. Võitja saavutas lausa uskumatu ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min.Kuid kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis. See näitas kujukalt, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi. Nii, et tasuks proovida. Kaotada pole ju midagi.

Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

Lk 30 „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, haanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma l

keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

 A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2o18

Lk 8 Polonyi paradoks „Me teame rohkem, kui oskame öelda.“

Valikus tulevikujaam või minevikujama

Õhk on tiine poliitpeojärgsetest valimistulemustest ja ka … tulemusetusest. Nüüd siis arutavad pidukonnad (ja meie ka)  väga sügavmõtteliselt ja põhimõttekindlalt, kellel on nina viltu, kellel mitte,  aga mitte selle üle, kes meie valitutest on parimad operaatorid meile parimat elu- ja majanduskeskkonda pakkuma. Poliitpidu jätkub. Teatud muudatustega, sest . Börsipäeva aktsiad (valimised) on märgitud, nüüd kihab täies ilus ja inetuses poliitiline järelturg. Pidu peoks, kuid kui  tolm maha  langeb, peame meie teiega oma eluga edasi minema. Arenguga ka. Minema edasi jõudsalt ja julgelt. Võib arvata, et ükskõik milline komplekt pidukondi sel korral rongijuhiks saab, siis koalitsiooniosaliste vastandlikud valimislubadused nüristavad lõppkokkuvõttes KOLE üpris keskpäraseks. Kogu selles keskpärasuses peame meie teiega peale passima, et see tulevikku viiva veduristide seltskond vale perrooni ääres ei peatuks või hoopis valesse jaama ei suunduks. Milles selline pelg? Vaatamata sellele, et meie pidukondade ettepanekutes oli nii mõndagi uuenduslaadset ja isegi märkimisväärset, siis kahjuks pole nad suutnud kokkuleppele jõuda tuleviku majanduskeskkonna loomises, mis võimaldab meie ettevõtjatel  eksponentsiaalset kasvu taodelda. Kuni seda ei suudeta, kui ei mõisteta tulevikutrende ja kasvumootoreid, siis saamegi elama petlikus statistilise võnke ja selle võnke ümberjagamise hämus. Statistikaameti (SA) andmetel suurenes  sisemajanduse koguprodukt  2018. a võrreldes 2017. a 3,9%. Tore, kuid võrreldes meie kasvuvajadustega vaid  lineaarne võnge. Ka pangaanalüütikud arvasid, et 3,9 % SKP reaalkasv ületas isegi veidi ootusi. Kas see on tubli? Võib-olla, võib-olla mitte. Kõik oleneb mida millega võrrelda. Kaeme perra, mis selle kasvu sees on ja millised on kasvumootorid.

Meie kasvumootorid

Kui me saaksime rahulduda vaikse lineaarse kasvuga, siis oleks tõesti kõik hästi, kuid me ei saa. Me vajame kasvu,  eksponentsiaalset kasvu (mis tähendaks mängu muutmist) , nagu uppuja sõõmu õhku. Mitte, et meie kasv oleks väga kehvake, ikkagi plussi poolel, kuid lõhe meie inimeste soovide puu, tagakehutatud taevani kerkinud ootused, nõudmiste ookeani ja praeguse majandusmudeli suutlikkusega on muutumas ületamatuks. Enamgi veel, see on enese sabast söömine. Me ei uju sellest ilma raju kasvuta välja. Me lämbume ümberjagamise petlikku kuvandisse. Kõik tõstatatud probleemid: tööjõu puudus, noorte ja vanade harimine, teaduse rahastamine, keskkonnasäästlik energiatootmine, ravijärjekorrad, õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palgad ja pensionid, sõltuvad kõik vaid ühest asjast – kasvust. Kasvust ja kogutud ühise raha võimalikult heaperemehelikust kasutamisest. Just kasvust ja mitte ümberjagamisest.

 SA andmetel mõjutas kasvu kõige rohkem ehituse, töötleva tööstuse, veonduse, laonduse ning info ja side tegevusalad ning kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Milline  neist on  arengumootor? Ehitus? Kui me süüvime asja sisusse, siis ilmneb, et ehitus … on lihtsalt ehitus.  Ehitamine on kohapealsete vajaduste momendiline lahendamine, annab tööd (lülitades tasa meie tööjõuvajadust ja annab tööd kasvavale võõrtööjõule?), paneb raha liikuma. Kuid ärgem eksitagem end, see ehitamine pole tuleviku ehitamine. Ka veondus ja ladustamine on kindlasti  tarvilikud tegevused, kuid progressi vedurina ma neid valdkondi hästi ette ei kujuta, pigem on tegemist tublide ja väga vajalike  määrdemeistritega. Ehk kui see mõte ümber pöörata, siis määri sa suuski kui palju tahad, kuid kui sul hea võhma ja treeninguga suusatajat pole, siis edasiliikumist ka ei ole. Elementaarne. Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus? Kõlab juba põnevamalt. Äkki on sellest eksponentsiaalset kasvumootorit? Palun väga: juriidilised toimingud ja arvepidamine, peakontorite tegevus; juhtimisalane nõustamine, arhitekti- ja inseneritegevused; teimimine ja analüüs, teadus- ja arendustegevus, reklaamindus ja turu-uuringud, muu tegevus sh fotograafia ja veterinaaria. Teadus ja inseneritegevuse kasvumootorisse võib küll uskuda, eriti kui teaduse rahastamine ja inseneride väljaõpetamine korraliku rahastamise saab, kuid, kas veterinaaria on meie arengumootoriks?  Fotograafia? Kahtlen. Jälle üks abistav valdkond, kuid liidervaldkondi ei ole. Paistab, et ka ei tule, sest …

Ambitsiooni on vähe

Meil enam eriti ei räägitagi ambitsioonidest ega ettevõtlustahtest. Pigem oli viimase poliitturu sõlmpunktideks, kuidas vähem tööd teha (2,5 h/päevas või 4 päeva/nädalas), rohkem palka nõutada ja lahedalt ära elada.  Polnud ju pahad pakkumised, kuid viitab pigem sellele et poliitinimesed pole koolis energia jäävuse seadust omandanud. Sellise mudelige poleks ilmselt Homo Sapiens kunagi sündinudki. Inimene on inimene just seepärast, et ta on ambitsioonikas, pürgija, nutikas ja väga uudishimulik.

Mugavuspakkumine, hakata nutiseadet jõllitavaks diivanipadjaks, on vastuolus meie olemusega. Inimese põhiolemusega. Sellised uurimused a´la 2,5 h tööaega, on ülemakstud ja alamotiveeritud kontoriinimeste tühitegemiste põhjendamise hõlbustamiseks välja mõeldud viigilehed. Samas, seletage seda 2,5 tunnise töö tühijuttu väikeettevõtjale-perefirmale, kus pere on päristööl 24/7. Kas see ambitsioon - olla edukas, olla isetegija, olla sõltumatu - on muutumas anomaaliaks? Seltskond, milles enamus meist teiega liigub küll niimoodi ei arva. Kui USA konsultandi tavaliseks töönädalas on 80 h ja eduadvokaadid pigistavad kohati välja isegi 120 h, siis see on ambitsioon, mis neid on viinud heale järjele ja mida meiegi peame järgima. Jõukuse toob vaid kõrge tootlikkus + töötatud aeg, mitte lebotamine ja almuse ootamine.

Ambitsiooni defitsiidist

Kahjuks kehutatakse meil kahte vastandlikku tegevust: keritakse meie ootusi „kõrgemale palgale“, „tasuta teenustele“ üles ja ambitsioone alla. Selline kulu-tulu jaotus ei anna bilanssi kokku, kuid selline taustsüsteem vormib meie ambitsioonikuse taset. Tekkib ambitsiooni defitsiit. Mäletate seda hala, kui kasv kippus üle  5%? Oeh, see oli analüütikute arvates üle meie jätkusuutlike võimaluste. Muidugi oli neil õigus, sest nad on head, kvalifitseeritud ja laia silmaringiga valdkonna asjatundjad. Kuid probleem on selles, et nad hindavad kõike olemasolevate mängureeglite raames  ( ja mida muud nad saaksidki teha?). Me peame muutma mängu. Meie teiega  peame muutma mängu niimoodi, et me hüppaksime homsesse viivasse eksponentsiaalse kasvu  rongi ning meie tootlikkus esmalt kahekordistuks ning siis liiguks edasi vastavalt eksponentsiaalsele valemile. Me ei suuda? Miks mitte? Kõik arvavad niimoodi? On ennegi „arvatud“. Arvati, et me ei suuda iseseisvuda (ärge kõigutage paati), arvati, et me ei kanna välja oma raha, arvati, arvati et me ei suuda tagada kiiret majanduskasvu (olid ajad kui kasv oli 15%), arvati, et me ei kvalifitseeru Euroopa Liitu, arvati, et me pole NATO kõlbulikud, arvati, et me oleme liiga vaesed ja organiseerimatud OECD rikaste klubi jaoks. Kõik väljapool meid endeid arvasid et see on võimatu ja … eksisid. Kõik on võimalik, kui me usume, kui me tahame, kui me teeme põhiküsimustes õigeid otsuseid. Kui me jääme arengu(peetuse)algoritmi, et kasv 5% on   juba üle meie võimete, siis selles mõõtkavas on 3.9% tõesti tubli … Mis asi? Võnge.

Pool kuningriiki … majandusveduri eest

«Hobust! Hobust! Pool kuningriiki hobuse eest!» hüüdis Richard III Bosworth Fieldi lahingus (või vähemalt on W. Shakespeare, niimoodi kirja pannud «Richard III». Vikipeedia). Nagu me teame, Richard hobust ei saanud, kaotas lahingu, kuningriigi ja elu. Ja kõik vaid selle pärast, et ei leitud õigel ajal  … hobust. Kiirust ja dünaamilisust. Meiega võib juhtuda sama lugu, kui me ei leia enda ainuomast majandusvedurit (oeh, vedur on nii vanaaegne, et võtab pisara silma, pigem võiks see olla kiirendi, lennuk, kosmoselaev). Kuid majandusveduriga on see lugu, et me peame kõigepealt mõtlemist muutma. Me mõtleme praegu setuka kategooriates, mitte kosmoselaeva omas.

 Tihti kuuldub hala, et meil pole turgu, tööjõudu ega investeeringuid. Tõsi ka või? See on tüüpiline vanamoodne mõttemudel. Mammutiküttide järglasena võin ma lisada ka et mammuteid pole. Kahju, pean kana ja kalaga leppima. Olud muutuvad kogu aeg, kes vaid kord mõtleb, et nüüd on kõik korras, siis elu ütleb … Eksisid! Jälle! Koduturg on meil muidugi väike, sellega rallit ei võida, võiduks tulebki kogu maailma vaadata kui suurt turuplatsi. Kas see on liiga väike? Kui see on väike võib ju kosmoseprogrammidesse panustada, laiendada turgu näiteks asteroididelt toorme kaevandamise projektidesse. Tööjõudu pole saada? Mille jaoks ja millist tööjõudu? Odavtöödeks?  Oot-oot, see pole ju käesirutus homsesse,  see ongi vaid võnke enam-vähem püüdlik kordamine, mitte majandusvedur. Kes investeeriks? Keskkonda, mis toodab odavat pahna, odav(välis)tööjõuga ei investeeri tõesti keegi, või kui siis need, kes ise on arengurongist lootusetult maha jäänud. Arengupeetuse investeering arengupeetusse. Kuid astenduva majanduskasvu eeldustega majanduskeskkond investeeritaks kindlasti. Lausa järjekorras seistaks. Vana, mageda tootlikkusega, majandusmudeli juures ongi see, et inimesi kes töötavad võrdlemisi madala palga eest ja teevad odavat toodangut (mida kõik võivad teha), siis inimvajadus kasvab pidevalt, kuigi …  jõukus ei kasva.

Ainuke võimalus ennast sellest lonkamisringist välja murda on muuta majanduse keskkonna profiili niimoodi et tekkiks ettevõtlustahe, ettevõtlusjulgus ja isegi ettevõtluskirg, see võimaldaks ettevõtjad tekitaksid juurde uusimaid ettevõtmisi. Investeeringud? Kuskohalt raha võtta? Raha on maailmas küllaga, see lausa januneb heade projektide järgi. „Pisipehme“ ega „Näoraamat“ ei alustanud suurtest investeeringutest vaid nutikusest. Teie ei suuda? Miks?  Lõpetame ära selle ninnu-nännu saamahimulise ümberjaotamise mentaliteedi, muudame mõttemudelit. Nagu kirjutas ÄP (12.03.19) Iisraeli uuema aja trendidest, siis idufirmade riigi kultus paistabki Iisraelis silma kõikjal. Kas kujutate ette – idufirmade riigi kultus? Vahva.  Kui riik otsib võimalusi, kuidas üha enam inimesi idufirmade heaks tööle panna ning kuidas müüa idufirmad maha hiljem, kui väärtus on suurem, siis see ongi vahva. See ongi hoiakute muutmise küsimus, olla ettevõtja on menukas. Olla ettevõtja ja mitte almuselunija.  „Tunne, et sa pead tegema oma idufirma, poogitakse sulle külge sõjaväes ja ülikoolis ning ka emad saadavad võsukesed kodust välja sõnadega "mine ja ole edukas“. (ÄP 12.03.19)

Ehk: “ Mine ja idane! Ole ambitsioonikas!“ võiks olla meiegi juhtlase, kuid juhtlausest üksi on vähe, selleks peab olema keskkond ja seda toetavad võrgud.

Kasvutu jagelemine ja kasvukas jagamine

Tänapäeval me kõik usume kasvu vajalikkust ja õige kah. Kasv on muutunud omaette religiooniks, kuid see pole alati niimoodi olnud.  Y. N. Harari on välja käinud  sellise ajaloolise vaatenurga kasvu, majandusseisaku ja uskumise korrelatsioonist, „Kui tänapäeval on kasv kõigi kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see inimesi ei huvitanud. Valitsejad, preestrid, ja talupojad eeldasid, et inimeste tootlikkus on enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste inimeste arvelt ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla kuidagi parem „. „Kapitali oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei uskunud kasvu, inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal. Majandusseisak põlistas end seega ise.“ Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 213)

 Mõte, et kui usku ei ole, siis seisak põlistas ennast ise, jäi mind kummitama. Tundus kuidagi vägagi tänapäevane. Just see mõttekäik põlistab ka meie tänast edasi liikumise võimekuse või võimetuse. Kui me usume et 3.9% kasvu on hea saavutus ja kasv 5% on juba ülekuumenemine ning … Tõesti, tõesti me ei suudagi rohkem. Pole usku, pole tegevust, pole tulemusi. Kuid 3+% pole perspektiivis mitte kasv, isegi mitte paigalseis vaid tagasilangus. Me võime küll enesele ära seletada, et meil läheb ladustamisel ja fotograafiasektoris hästi, kuid harilikult järgneb sellele „Kodaki efekt.

Kuidas muuta mängu

Toome näite. Kasv 3+% on nagu kõrgushüppes oli rullhüpe saavutanud oma taseme lae. Valeri Brumel sai 1964 a Tokyo Olümpiamängudel kulla tulemusega 2.18. kuid Mexico Olümpiamängudel …  Võideti võistlus uue hüppestiiliga, mängu muutnud hüppestiiliga:  „Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” (H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” lk71). Meiegi peame tehnikat muutma, oma „halva koordinatsiooni“ uueks tehnikaimeks muutma. V B oli viimane rullstiilis võitja, edasi võidutsesid vaid uusstiillased. Meie kasv 3+ on just vana (kasvu)hüppestiilinäide. Eriti murelikuks teeb kui vahel kuuldub sekka mõttearendusi, et peaks ikka "karjapoisi stiilile pühenduma. Oeh! Selle oskamatu mõtteviisi viljelejaid ei soovitaks küll  malet mängidameie , seda enam meie tulevikku planeerima, sest males võib oskaja selliste "planeerijate" mängu kolmekäigulise "karjapoisi" avanguga lõpetad, päriselus ... läheks meil raskeks. Väga raskeks.

Uut hüppestiili otsides

Nüüdisaegne majandus ei põhine karjapoisi- ega rullistiilil vaid flopil. Edukad hüppavad flopis, otsides üha uusi lahendusi. Esmapilgul täiesti pööraselt ebaloogilisi stiile. Tänapäeva edukad majandusmudelid põhinevad platvormidel. Kusjuures väga õhukestel platvormidel. Kuid ka see on tänane päev, homme … Homme on see ärimudel vananenud ehk meil tuleb ehitada ülehomset, see, kes ei ehita ülehomset ei jõua esimesena homsesse. Elementaarne. „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285). Vaat selline lugu. Võib osutuda eelnevast tulenevalt, et kui me ei oska sellele tulevikurongile hüpata, oleme ise vananenud algoritmid. Kuid, kas me seisame tulevikurongi oodates üldse õige platvormi ääres?

Lehvitades tulevikurongi sabatuledele?

Kui me vaatame selles perspektiivis, et tulevikuarenguid veavad üha suureneva kiirusega geenitehnoloogia ja arvutialgoritmid (Moore´i seadus) ning kasvu vajalikusse ja loovuse võitu, siis sinna me peaksimegi panustama. Sellise keskkonna loomina on Dr Riigi püha kohustus maa ja rahva ees. Sellest vaatevinklist lähtudes tundub pidukondade jagelemine selle üle, kas tõsta ühtedele maksu, et anda teistele ja niimoodi tulevikumootori kütus ära raisata, täiesti kohatu. Lausa jaburana. See on aegunud algoritmi tase. Kõik see, mis meil jääb homsesse keskkonda panustamata, mõjutab meie eduvõimalusi (ja ka kulutamisvõimalusi) tulevikus. Me ei saa tulevikku eirata, me saame olla kas selle eesotsas või siis tagaotsas (mõlemas mõttes). Kuid miks me siis teeme otsuseid mitte tänasest teadmisest ega homsest vajadusest lähtudes vaid paarikümne kohati lausa poole sajandi vanusest olukorrast lähtudes? Seda fenomeni on uurinud põhjalikult H. Rosling  ( „Faktitäius“ Tänapäev 2018), kes oli  aastakümne jooksul esitanud sadu  faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna alal  tuhandetele inimestele. Tegemist oli hästi dokumenteeritud faktidel põhinevate „vaidlemiskindlate“ küsimustega.  Üllatuslikult oli enamiku inimeste tulemused kehvakesed. No lausa nirud. H Rosling esitas küsimuse „Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“ . Ilmnes, et inimeste teadmised (sh. isegi Nobeli preemia laureaatidel) olid vananenud. Nad vastasid kasutades aastakümnete taguseid teadmisi, mis teatavasti kiirelt arenevas maailmas enam paika ei pea. Pole just kiita olukord. Tegelikult murettekitav „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“. Eks ole, kuidas siis? Mis sellest tulemuseks võib olla? Kui me ootame vananenud sõiduplaani järgi vales jaamas, siis me jääme rongist maha.

Teel värkstoast värkvõrku

Mäletan tudengiaega, kui mustvalge sahisev ja virvendav Soome televisioon näidatas  majavärvi reklaami, mis kestvat isalt pojale. Uhke värk. Isad andsid oma tööoskusi, ilmatarkusi ja värkstubasid edasi oma lastele, elu kulges aeglaselt. Tänapäeval … Tänapäeval küsib tark isa pojalt, et „Pojake, kas Sa oleksid nii hea ja seletaksid mulle selle äpi/arvutiprogrammi/droonikasutusjuhendi ära“. Seda küsimust esitavad muidugi vaid väga targad vanemad, teised … Teised jäävad elust maha. Ka need poliitinimesed kes ei küsi arvamust valdkonnaspetsialistidelt, jäävad ajast maha. Kahjuks jääme siis meie ka. Maailm on muutunud pööraselt kiireks, kuid kohati tahame ikkagi teha otsuseid nagu värkstoa pidaja. Kuid kui meie tulevikumootorid on konkurents, geenitehnoloogia ja arvutiteadus, siis peame oma tulevikuvõimalused lahti mõtestama läbi  nende majakate.  Ja kuigi teadusasutused ja  mitmed erialaliidud on lugematu arv kordi küsimuse nii tööjõust, haridusest kui arenguperspektiividest ülesse tõstnud, siis on see jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Nüüd oleks päramine aeg see vajakajäämine korvata, eilne väär pöörata homseks väärtuseks. Teema vajab arutamist ja lahendamist, kui riiklikult tähtis küsimus.

Miks riiklikult tähtis?

 Tegemist on eksistentsiaalse küsimusega. Sel ajal, kui meil jageldakse kirglikult mingite banaalsete olmeküsimuste üle, pole me märganud, et seisame vale platvormi ääres, me ei seisa eksponentsiaalse arengu platvormi ääres. Ups! Vaadake ringi, see polegi platvorm, see on vana rongiajami perroon. Isegi perroon on vale. Tulevikurong väljub hoopis teisest jaamast. Platvormide maailmas seista perroonil tähendab, et kasvu ei ole, kasvu ei tule. Ei tule lahendust tööjõu puudusele, noorte ja vanade harimisele, teaduse rahastamisele, keskkonnasäästlikule  energiatootmisele, ravijärjekordadele, õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palgaprobleemile ja pensionidele. Oodates vales jaamas, oleme jamas. Suures jamas.

Targutusi:

S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018

 lk 48 „Seadus, mis peab paika vaid mõnikord, pole mingi seadus. Minu arvates peaksime üritama mõista universumi algust teaduse põhjal. See ülesanne võib meile üle jõu käia, aga peaksime vähemalt üritama.“

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

Lk 34 „Ahnus ja isekus tekitavad veel ühe sagedase vea: omakasu nimel rikume ära kõigi ühise asja. Ühiskonnateadustes tuntakse seda möödapanekute liiki „sotsiaalse lõksu“ ja „ühisomandi tragöödiana“, mis tähendab seda, et rühm inimesi käitub viisil, mis üksikisikule näib lühiajalises plaanis igati mõistlik, aga kui nii käitub palju inimesi korraga, siis lähevad asjad pikemas plaanis põhjalikult nihu.“ /Keskkonnareostus/ „See on ühtlasi seotud majandusest tuttava mõistega „negatiivsed välismõjud“ – tehing, mille puhul mõlemad osapooled saavad kasu, kuid kahjud jäävad kuskile mujale kellegi teise kanda, kes polnud üldse tehinguosaline.“

11. Poliitilise looma söötmine Anno 2019 Poliitbörsi järelturu turbulentsid

Põnev, väga põnev poliituru aeg. Börsipäeva aktsiad on märgitud, nüüd kihab täies ilus ja inetuses järelturg. Nii, et vähemalt analüütikutele on väga huvitav aeg, veendunud pidukonnajüngritele ... mitte nii huvitav. Kuid pidukondlastele võiks tekkinud (või pigem isetekitatud?) olukord olla õpetuseks, et kuigi males öeldakse et valged alustavad ja võidavad, siis annab see mõttekäik küll teatava võiduvõimaluste avarama komplekti, kuid ei taga võitu ennast. Sama lugu on eestkäega ja serviõigusega, need annavad vaid võimaluse.

Turgu liikumapanevad jõud

Selleks, et kujunenud turuolukorrast veidigi sotti saada tuleb vaadata millised on turu liikumapanevad jõud. Olukorra muudab veidi segaseks see, et tegemist on  järelturuga mille põhilisteks liikumapanevateks jõududeks on … võimutaotlus ja solvumisest tulenev tagasitegemisiha. Need jõud mõjuvad erinevatele pidukondadele ja nende vahelistele suhetele erineva jõu ja suunaga. Seega pole need jõud monoliitsed, vaid koosnevad mitmetest segmentidest kattudes vaid osaliselt ja ajutiselt, kuid piisavalt püsivalt, et mõjutada turgu.

Võimutaotlusturg on kõige selgem ja puhtam jõud, kõik pidukonnad taotlevad võimu, kõik pidukondade pealikud taotlevad Peamise Ministri (PM) tooli. Iga pidukonna DNA-ks (ja pühaks kohuseks) on tulla võimule. Pole ju mõeldav, et poliitinimeste eesmärgiks on olla opositsioonis. Keegi ju ei kandideerinud opositsioonikohtadele, kõik tahtsid võimu. Ei, opositsioon on vaid valijatepoolne hoiatus, desinfitseerimine ja omamoodi puhastustuli. Seega võimu taotlevad kõik, see on loomulik. Meie börsisüsteem, vabandust valimissüsteem, on selline, et ühe pidukonna võimalused võimu üksinda teostada on kaduvväikesed.

//Üks vahemärkus sõna mõjust tegelikkusele

Ilmselt pean ma edaspidi mingites konstruktsioonides kasutama sõna „valitsema“, nagu näiteks eelmise lause keerulise konstruktsiooni puhul oleks võinud lihtsalt kirjutada „ühe pidukonna valitsemine oleks kaduvväike“, kuid minu arvates on sõna „valitsema“ just selline sõna kus sõna saab „lihaks“ ehk teoks, sõna ise hakkab mõjutama tegusid.  Pidukond kelle meie teiega kui aktsionärid oleme valinud meie asjade operatiivkorraldajateks hakkavadki tõemeeli „valitsema“.  NB! Meid ei valitseta, me oleme vaba rahvas vabal maal. Täpselt samamoodi nagu me kortermajas valime hankega maja koristaja/haldaja, siis ei muuda see  haldajat meie peremeheks. Kojamees ei muutu valitsjaks, ei hakka valitsema vaid tegelema meie poolt kindlaks määratud töödega, et meie elu mugavamaks, puhtamaks ja tervislikumaks muuta. Täpselt samamoodi ei muuda meie valik Pilvepiirile ja nende koostatud administratsioon, mida minetatakse Valitsuseks … valitsejaks. Just see keele omapära, mis kätkeb visuaalselt lähedasi, kuid sisult äärmiselt erinevaid mõisteid – valima, valitsus, valitsema – tekitab valearusaama tegevjuhtkonnas, kes sätibki  tihtipeale ennast valitsema, mitte operatiivse tegevusega (majarahva püstitatud ülesandega) tegelema. Arvate, et see sõna muutumise jutt on niisama õhu võngutamine? Vaadake, igas visiooni õpetuses rõhutatakse, et kui te loote visiooni, siis te peate selle enese jaoks visualiseerima. Kui nüüd võitnud pidukond(ade komplekt) visualiseerib endale visiooni valitsemisena, siis niimoodi seda visiooni ellu viima hakataksegi – valitsemisena. Valitsemisena, mitte volitatud tegevjuhina, haldajana. Me ei taha endale tunnistada, kuid ilmselt on selles valitsemiseks sättimise tahtmises keenud midagi üles ka Vaheriigi aegsest mentaliteedist: „Mina ülemus sina loll, sina ülemus mina loll“. Phüi, loll mentaliteet.//

 Niisiis, kuhu me jäimegi?

Ah ja, meil on poliitturul põhimõtteliselt kaheastmeline valikute süsteem, milles valikuid teevad erinevad osalised. See toimub poliitturul umbes samade põhimõtete järgi nagu aktsiaseltsiski. Esiteks peab valikutes kaasarääkimiseks olema aktsiaomanik ehk omama kodakondsust, omanikud/kodanikud valivad  tasavõrdsete häältega esimese ringis Nõukogu ehk Pilvepiiri. Sellega meie kui aktsiaomanike osa valimistes lõppeb. Punkt.  Kuna ühe pidukonna hääled ei anna kellelegi selget enamust, võimu ega voli oma poliitika läbiviimiseks, siis tehakse Nõukogus/Pilvepiiril vastavalt saadud häältele järgmine valikute ring, et moodustada komplekt pidukondadest (edaspidi: kombo), millised suudaksid jätkusuutlikult oma kohandatud eesmärkide poliitikate komplekti edasi viia. Muide see on juba pidukondade asi, nad ei sõltu enam juriidiliselt meie tahtest. Meie oleme oma tahte ju neile delegeerinud hääle andmisega ja vaatame nelja aasta pärast (vahepeal karmimalt või hellemalt kirudes tehtud valikuid), kas nad on meie tahet täitnud. Muidugi hiilivad pidukonnad valimiste vahelisel ajal silmanurgast, mida meie, valijad, sellest või teisest asjast arvame, kuid otsus on nende teha. See, et pidukonnad kasutavad ühiskondliku arvamuse nihutamiseks  „ergutustüdrukute (ja poiste)“ rühmi nagu korvpallis või ameerika jalgpallis, siis see on iga meeskonna südametunnistuse, väärikuse ja eneseusalduse (ka eneseuhkuse) küsimus. Kunstiliselt kaunis vaadata (või siis mitte nii kaunis), kuid „tantsutüdrukud“ on ju vaid meelelahutus, nemad ei osale mänguajal väljakul.  Ei asenda meeskonda mittekvalifitseerunud ründemängijat.

Niisiis Pilvepiirile laekunud seltskond peab tegema omavahelise sobivustesti. Isegi see, kui keegi turuosalistest saab mäekõrguse ülekaalu teiste võimalike kombopartnerite ees, siis on tal küll eestkäsi Vabariigi Valitsuse (VV) moodustamiseks, kuid … Kui ta servima minnes palli maha kukutab, siis on ümberringi „näljaseid“, kes selle ebaõnnestumise suure heameelega enese võimutaotluseks pööravad. Mõistmatus, et poliitinimese mahe (uinutav) jutt ja (väliselt) alandlik meel on hulka vahedamad võitlusvahendid, kui kõigi teiste turuosaliste ja klientide/valijate jagamine lollideks ja lollimateks kukutas kahjuks juba teist korda Edasipoole pidukonna eestkäe õiguse läbi.

Mis „ruulib“: solvamine, solvumine või …  alandlikkus?

Vaadake, ka poliitturul, nagu päristurul,  müüb iga turuosaline oma kaupa. Peaaegu oleksin kirjutanud oma ainuuomast kaupa, kuid sain juba kirjutades aru, et päris nii see ei ole. „Rändrüütlid“ on oma siirdumiste ja külastussuhetega kandnud edasi oma isiklikku vaadete (pigem huvide) DNA komplekti, muutes niimoodi „tooted“ hägusaks ja  „põhimõtted“ venivaks. Niimoodi kandub mööda poliitturgu laiali nii head kui halba, väärikat kui vääritut. Ka võitlusviise, tehnoloogiaid ja valuvõtteid. Suuremeelsust, kiuslikkust, salalikkust. Kõike.  Kuid selge on see, et need pidukonnad kelle vaated (huvid) valijaid/kliente eriti ei huvita, kelle kaup ei müü,  peavad võistlema teistsuguste relvadega kui suuremat populaarsust ja teovõimet omavad pidukonnad. Üheks selliseks vahendiks/tooteks on  tõstnud solvumine. Nii isiklik solvumine, kujutletavate teiste solvamine, mis on läinud üleüleüldise solvumise tooteks. Igas tegu või sõna peetakse solvavaks. Eh, kurb maailm(avaade). Hull lugu on aga selles, et külalisesinejad on solvumustrendi nagu nakkust edasi kandnud nii käremeelset solvamist, ohver-solvunu tehispoosi. Vastavalt vajadusele muidugi. Võib-olla peakski mõne  pidukonna ümber nimetama Solvunute pidukonnaks? Kuid solvumise kasutamine turuvõitluses on osutunud mõnele nõrgemapoolsele pidukonnale lühiterspektiivis ja eriti lühidistantsil (oma koalistioonikaasleste vastu) üllatavalt tõhusaks.  Näiteks solvus Kurakäelise pidukonna pealik RAMI peale ja suutis ta kohalt välja kangutada. See oli kui näpuharjutus, edasi läks juba „mehetegudeks“, sest suudeti koalitsioonist välja kangutada juhtivpidukond (Edasipoole). Tehtud. Uus kombo koos. Kuid edukas kangutamine hakkas ilmselt meeldima, mindi nii hoogu, et üha suureneval solvumislainel oleks ühe valimistsükli kestel saavutatud kohalik rekord ja ka uus kombo oleks lõhki aetud. No õnneks (nende eneste õnneks) said pidama.  Kuid kõik teised pidukonnad nägid ära, et jahile minnes seda partnerit selja taha lubada ei tohi, võib selga tulistada. Millest tuleneski, et solvumisstrateegia lühiperspektiivis ja lähidistantsil andis võidu, siis pikemas perspektiivis andis see topeltkaotuse. Esiteks ei meeldinud valijale/kliendile pidev mossinovskilik mossitamine, solvunud olek, see polnud toode, mida taheti osta. Teiseks said ka ülejäänud pidukonnad aru, et parem on karta, kui kahetseda, ehk jahile minnes oleks otstarbekaks turvameetmeks kurakäelisi mitte kaasa võtta. Julgem olek.

Kui alandamine solvumise kaudu oli seni Kurakäelise pidukonna leivanumber, siis nüüd on sellesse mängu millegipärast liitunud ka Edasipoole pidukond. Kahju. Pidev virisemine ja teiste halvustamine ei ole võitjapidukonna vääriline, kuid … Ilmselt on siingi toimunud üha uute liikmete juurdetulekuga ja vanade kaugenemisega toimunud DNA komplekti muutus – uhkus, tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on asendunud virisemise, uhkustamise, ülbitsemise ja halvustamisega.

Kuidas kaotada palli keset siledat maad?

Kuid kuigi Kurakäelise pidukonna solvumisstrateegia sai korraliku tagasilöögi, siis ilmselt tajudes oma eelseisvat läbikukkumist, suutsid nad sokutada poliitmaastikusse aeglaselt toimiva, kuid kiirelt tapva topeltmürgikarika – lõhestatuse ja välistuse. Just see, enne valimisi välja toodud punaste joonte ja välistuspoliitika mõjutab tänast poliitturgu. Ehkki, pidukond ise pole momendil just edulainel, on nad lõhestanud poliitmaastiku väga osavalt. Põhimõttekindlalt.  Esmalt näitasid nad justkui eeskuju, et kellega nemad ühes liivakastis ei mängi, ning seejärel kehutasid ka teisi (kuigi teised allusid kavaltükile väga vastumeelselt) mitte mängima ühes liivakastis „pahade poistega“. Kerge on jääda ustavaks oma liivakastis mittemängimise põhimõtetele, kui sul pole liivakastigi, kuid teised … Teised, kes sellest mürgikarikast jõid (naudivad?) tunnetavad selle tagajärgi. Mürgikarikast joonud (ehk liitudes välistamismänguga)  ahendasid enese mänguruumi ja läbirääkimisvõimalusi just niimoodi, et unustasid kogu mänguväljaku jälgimise, vaid otsides kujutletavaid punaseid jooni, jäädi servil  koperdama ja pall kukutati maha. Teisalt on mõistetav, et Edasipoole pidukond valis esimeseks läbirääkimispartneriks Kahevahel pidukonna, sest valides „vana koalitsiooni“ oleks ta kaasanud jahiseltskonda jällegi turuosalise, kes oleks võinud talle igal momendil kuuli selga lasta (nagu kaks korda juba juhtunud oli). Seda püütigi vältida, mis välistmismängust lähtudes jättiski ainsaks mängukaslaseks  Kahevahelpidukonna. Kuigi, puht tehniliselt oli mõistlik läbi arutada teise häältesaagi saanud pidukonnaga millised on nende kombo võimalused. Protsessil oli aga juba valekäärimine sees, sest valimisööl oli ju peaaegu avalikult kositud Maaisa ja Kurakäelist pidukonda, kes tundsid ennast nüüd solvatuna. Kuna kurakäeliste kehutusel oli kindlasõnaliselt välistatud koostöö Konserviti pidukonnaga, vähendades Edasipoole pidukond sellega oma läbirääkimisvõimalusi … olematuks.

Supertormi (solvumuse ja tagasitegemise supertormi) valmistamise õpetus

Miks olematuks? Olematuks seepärast, et lisaks võimutaotlusele hakkas turul toimima väga võimas solvumisest tulenev tagasitegemisiha. Suikuva tagasitegemisiha äratas täiesti kogemata Edasipoole pidukond ise, lubades esialgu läbi rääkida Maaisa ja Kurakäelise pidukonnaga, kuid … Kutsus teki alla hoopis Kahevahel pidukonna. Nüüd purskus pinnale kogu kogunenud sapp. Kahevahel pidukond oli solvunud sellest, et Edasipoole erakond oli neid ignoreerinud pikki aastaid ( sallides küll neid viimases hädas kord vahe- või asenduspartnerina) ja  värske solvumus et nad ei olnud äravalitud võiduööl tekitas solvumuse karikas ülekeemise. Vähe sellest, solvunud olid ka Maaisalased ja Kurakäelised, sest neid oli ju valitud esimesel võiduööl, nii, et … Turg küllastus solvumusenergiast, mis andis oma vägagi spetsiifilise tulemi. Teised-kolmandad-neljandad lõid punti ja mängisid võitjad platsilt välja. Väga peen kombinatsioon. Nojah, selle tulemusena oli jällegi Edasipoole pidukond solvunud. Väga solvunud.

Kõik olid solvunud (või teesklesid seda). Kuid see, solvumine mis eelnevatel kordadel oli poliitturu soolosolvumine ja pigem reaktiive võimaluse kasutamine, siis sel korral on tegemist poliituru selge suunaga, ühendatud jõududega, aktiivse solvumisega, mis väljendub selles et pea kõik poliitjõud (va Kurakäelised, kuna nende jalg jäi lühikeseks ja valikuvõimalusi lihtsalt pole) tahavad Edasipoole pidukonnale korraliku (vabandage väga väljenduse eest) tou hargivahele anda, et ta ükskord ometi õhk välja lasta ning teda kummardamas näha. Niisiis siin saavad kokku  kaks turu mootorit: ühelt poolt võimutaotlus ja tahe Edasipoole pidukonnale õpetust anda ehk  nõutada veelkordset meelelist kompensatsiooni ülbuse eest (olgu see siis kujutletav võitegelik). Ja miks ei võiks võtta mõlemat, kui see võimalus on? Saite aru, see ongi uue komplekti käivitav mootor ja siduv tsement. Nad tahavad mõlemat ja kolmikkomplekt on selleks ainuke võimalus. Nad kasutavad seda, kui vähegi saavad, sest see on liiga ahvatlev. MOTT.

Püha Jüri (Lohetapja) tulemine 

                   

Välistamismäng teises valikuastmes on eriti rumal mäng. Valijad/kliendid, kes esimeses ringis poliitinimestele ja pidukondadele oma hääle kaudu neile  jõu annavad (või siis ei anna)  on oma otsuse teinud. Valikud teises ringis on ülimalt piiratud. Valikuid saavad teha vaid valitud ja matemaatika. Selline nagu Pilvepiiri jõujooned said on valija tahe. Igasugune jõujoonte ümbermängimine klakööride ja tantsutüdrukutega on solvang, valija solvang. Tantsutüdrukutel ei ole volitust hakata seletama, mida valija mõtles või lootis, kui ta oma hääle, oma otsustusõiguse neljaks aastaks delegeeris poliitinimesele. Nad ju ei tea tuhandete inimeste mõtet valimiskasti päeval, vaid võimendavad üksnes oma isiklikku pettumust valijate otsuse üle. Tantsutüdrukute ja klakööride valjuhäälne protest (?) millegi vastu on kohatu, see on mõjutamine. Valimisväline mõjutamiskatse. Valija laeb iga pidukonna kontole oma poolehoiu ( või vähemalt usaldus, ka tingliku usalduse) hääle lootoses, et temagi tahe oleks arvestatud.  Lugesin just Mehepostist ühte artiklit mille mõte võiks olla midagi sellist et ei tahaks hakata andma hinnangut, kas Konserviti  kaasamine koalitsioonikõnelustele on hea või halb mõte.  Mõttemall, et kas ühe või teise parlamendipidukonna osalemine ( mitte kaasamine) on üpris pöörane, sest ei vasta tegelikult poliitmaastikule. Ja tuletagem meelde, et 20 aastat polnud Kahevahel pidukonna kaasamine hea mõte. Kuid  hea või halb mõte sellele annavad hinnangu valijad/kliendid, mitte arvajad.

Niisiis kaks tormi on Edasipoole pidukonna jaoks moodustanud muserdava supertormi, mida veab olukorda kasutanud Kahevahel pidukond. Arvajad on „tihedalt arvanud“, et nende pealik (hellitusnimega) Püha Jüri on heitlik, rabe, oma toolist kinni hoidev ja … Oeh, sildikuhi on nii hunnitu, et inimest enam sealt näha polegi. Nad eksivad. Eksivad, sest see kui edukalt on Püha Jüri ellu viinud kõik Kahevahel pidukonna eesmärgid ja lubadused kehtiva KOLE järgi, siis on see … hirmuäratav. Tehniliselt märkamatu, kuid reaalsuses toimiv.  Poliitinimest, kelles on ühendatud äärmiselt hea lastetuba, kokkuleppekunst, Eedu karm poliitkoolitus, minema lippamine Eedu eksekutsioonikomando käest ning kes jäänud ikka, vatamata kõigile vintsutustele ja hauguldustele,  oma kodupidukonda, suutnud sisemiselt lõhki kistud pidukonda koos hoida (võidulainel) ning teinud sellest pidukonnast PM-i pidukonna  ei ole niisama lihtsake. Ilmselt on Pühal Jüril olemas plaan. Pikem plaan. Ta on oma käigud pikalt ette arvutanud ja ... Kõik need, kes seni on arvanud, et ah „Jürka“ on niisama augutäide on senini hävinud. On alahinnanud ja hävinud. Niisiis hävivad ka edaspidi. Ma arvan, et Püha Jüri ja tema pikka plaani tuleb (kindlas kõneviisis) tõsiselt, väga tõsiselt võtta.

Kuid praegusest turuosaliste positsioonidest kumab läbi, et Püha Jüri (ja teised pealikud) teevad oma kombinatsiooni ära. Selle mängus Püha Jüri jaoks ilu selles, et (alguses) kõik osalised võidavad.  Kuid kui asjad (poole aasta pärast, aasta või kahe  pärast?) enam ei too dividende, siis on Pühal Jüril võimalus minna järgmisele ringile. Minna järgmisele ringile kui Püha Jüri – Lohetapja, tehes Edasipoole pidukonnale ettepaneku, millest on võimatu keelduda. No muidugi, kui Edasipoole pidukonda selleks ajaks veel on.

Menüü: lõhesupp  (ettevaatust, mittesöödavad)

Ilmselt oleme me kõik kogenud, et kui oleme võidulainel, siis on meil palju „sõpru“ ja kui me ei ole edulainel, siis jääb meil ... vaid tõelised sõbrad, kuid nn „sõbrad“ on endale leidnud uue toitja. Sama ka poliitikas. Mitu meie pidukonda seisavad koos vaid edulainel. Edulaine ja võimalus otsustada, annabki pidukondadele elujõu. Kui edu kuhtub algavad sisesõjad. Kuid sisesõjad võivad puhkeda ka liiga heast elust nagu juhtus Ühendpidukonna, Vabariiklaste ja ka Edasipoole pidukonnaga langeti oma edu tipul. Selles mõttes on edutuslaine kõige karmimad kogemused üle elanud Maaisa ja Kahevahel pidukond. Esimene küll maadeldes iga kord valimiskünnisega, kuid selle siiski kindlalt ületades, kuid kahevahel pidukond on vaatamata kaotusterohkele sissisõjale suutnud jääda suurimaks pidukonnaks. Tõsiasi on see, et osadel pidukondadel on kogemus lõhedega,ja nendest ülesaamisega, teistel mitte. Millistel teistel? Ehhee, neid pidukondi enam pole. Mis aga põhitähtis, siis on Kahevahel pidukonnast kogu aeg tükke kukkunud andes ehitusmaterjali teistele pidukondadele. Kuid siin on üks silmamoondus, mida harilikult ei arvestata, sest kui raudbetooni küljest pudeneb tükke, siis ühest küljest hoiab raudbetooni koos ikkagi sarrused ning teisalt, kui irdunud betoonitükk ühineb näiteks Puupidukonnas puiduga, ei saa sellest puitu. Betoonitükk kandes edasi oma betooni DNA-d (ülekantud tähenduses) muudab Puupidukonna Puubetoonisegadiku pidukonnaks. Muidugi mõned betoonitükid püüavad meeleheitlikult varjata oma betoonilikku olekut, kuid DNA-d ei tee ümber, seda vaid peidetakse. Kuid kuna neil rändavatel irdtükkidel on nii lagundamise, lagunemise kui irdumise kibedad kogemused (üldjuhul sülgas pidukond nad ju välja kui kõlbmatud) siis nende käitumises on ürgne lagundamiskihk endiselt olemas. Kuna ka lõhestsmiskihu DNA-d muuta ei saa, siis varem või hiljem lööb see välja kas sisesõjana uuspidukonnas või üleskutsena teistel pidukondade liikmetele sisesõda alustada.

Menüü 2: lõhesupp  (ettevaatust, jätkuvalt mittesöödavad)

Vaadake, poliitturul on nii lõhed (mida on võimalik edulainel kinni kasvatada) ja edasi minna „tugevama ja ühtsemana kui kunagi varem“. Fakt. Kui poliitturul tegutsevad ka lõhestajad. Põlised ja põhimõttelised lõhkujad. Kui nüüd Kahevahel pidukond üritas jõuliselt üllatuslikku kombot kokku panna, siis oli see muidugi teistele turuosalistele suureks üllatuseks. Muidugi oli see üllatuseks ka võitja pidukonnale, kuid see oli ka halvaks uudiseks Kurakäelisele pidukonnale. Kadus nende õhkõrn võimalus (ja ainus võimalus) Edasipoole ja Maaisaga ühine kombo luua. Mida teha? Pelgalt solvumusega siin asja ei paranda, hea nõu oli kallis. Ja leitigi.

Meie poliitikas on uskumatu hulk karisid, kaljusid, laide ja randu (Sic! mere riik ju), eks mõni neist on ikka rahulolematu. Nii oligi et üks neist eelpoolnimetatud poliitinimestest astus Kahevahel pidukonna poliitilise turuhõive taktika ( mitte strateegia) vast välja, astus nii välja, et pidas targemaks kasvõi pidukond lõhki ajada, kui et taktikaliselt konservatiividega liitu teha. Mnjah, kas see oli põhimõttekindlus? Eneseupitus? Rumalus? Ei tea, eks aeg näitab, kuid lõhestuskihu oli see kindlasti. Ei jäänud see märk märkamatuks ega hääl hüüdja hääleks kõrbes. Juba järgmine päev kutsusid Kurakäelised üles rahulolematut pürgima Kahevahel pidukonna pealikuks. Palun väga, kurakäelised oskasid jälle ühe lõhe tekitada, seekord mitte pidukondade vahel, vaid kombo esimoodustaja pidukonnas. Tehtud.

Kuid muidugi pole Kahevahel pidukonna ühtsuspüsivus just kiita, neil veel ka teine lõhepada  ahjus kõrbemas nn venetiib. Ka sinna püütakse tugevalt talva sisse rammida, nii et kui Püha Jüri asja korda .... ei räägi, siis võib kogu kupatus laiali kukkuda kolmeks pisivihaseks. Millest järeldub, et Kahevahel pidukond peab ilmtingimata VV moodustama PM pidukonnana. Teist valikut ei ole. Vaid võidulaine hoiab pidukonda koos. Annab manöövervõime ja dünaamika. Pealegi, kui Püha Jüri  nüüd loodavast kombost enese aasta, paari pärast välja keerutab, siis on tal ilmselt alust nõuda PM positsiooni, sest ta on Lohetapja. Püha Jüri, Lohetapja. Kõlab hästi? Või siis mitte nii hästi.

„Ergutustüdrukud“ ameerika jalgpalli ei  mängi

Lõhed on muidugi ka Konserviti pidukonnas. Õigemini on see väga tiivuline. Tiivulisus on pidukonda seni lennus hoidnud, kuid võib karta, et mõni tiib tunneb ennast uutes oludes kasutuna ja otsustab iseseisvalt lennata, kuid … Ehhee, kas olete kohanud ühetiivalist lindu? Pole? Niisiis on selle eraldustiiva edulootus olematu (seniks kuni enesele paarilise leiab).  Isegi Kurakäelisel pidukonnal on lõhed, kuigi teda ennast pole Pilvepiiril. Ollagi. Muide ja peavadki lõhed olema. Ainukene pidukond, milles lõhed … on kohustuslikud. Muidugi, peale sellist valimishävingut on demokraatlikus maailmas pretsedenditu, et pidukonna pealik tagasi ei astu. Harilikult näema sellist Põhimõttekindlat tagasiastumist juba valimispäeva õhtul. Põhimõte on lihtne, ebaõnnestusin , astun tagasi ja lasen uuel mansal üritada. Vaat sellised punased jooned ja põhimõttekindlus. Tava. Korrektsus ka. Kaotada kolmandik Pilvepiiri mugavuskohtadest, võimalusest kaasa rääkida VV loomisel, on täielik häving. Andestamatu. Meil algas "põhimõttekindla" pealiku põhimõttelage eneseõigustus ja otsatu virisemine. See asi on nüüd selge.Millegipärast pole Kurakäelistel pealikuvalimisega läbi aegade vedanud (kuigi pidukonnast enesest on käinud läbi arvestatav hulk tarkasid ja tarmukaid inimesi), ikka on kokkuvõtteks kujunenud mingi lahja supi mäng. Vast asjalikeim valik selles pikas reas oli eelmine pealik. Kuid millegi pärast pidasid pidukonna liikmed paremaks sisse ostetud uut pealikku. Ikka juhtub, et vaikselt, kuid visalt, tegutsejad jäävad kirjusuleliste varju.

Kõige suurem lõhesupi oht varitseb aga valimiste võitjat, Edasipoole pidukonda. Kui nad peaksid sattuma opositsioonilisse puhastustulle, siis sisemised pinged, mida ei hoia enam koos edulootus, muteerub nii välis- kui sisevihaks. Välisviha on juba praegu näha igast august. Selle asemel, et olla soliidsed võitjad, on hakatud kõiki teisi sildistama, pidev virisemine, süüdistamine ja kurakäelistelt ülevõetud solvumine... Oeh!  Pehmelt öeldes piinlik. Pole võitja vääriline. Selleks kõigeks ei ole mingi põhjust, ega vajadust. Palli mahapillanud ja „ergutustüdrukud“ ei suuda muuta olukorda, pigem tekitab pettumust ka vanades pidukonna toetajates.

Tegelikult on olukord selline, et kõik pidukonnad on niikaugel, et edulainelt taganemine kisub nad lõhki. Kuid võitja mannetu virisemine on pannud paljud nii tulihingelised Edasipoole pidukonna toetajad, kui ka neile tingimusliku andeksandmise möönnud valijaid kahtlema, kas nad ikkagi on oma vigadest õppust võtnud või pole. Ilmsel pole. Tuleks see alandav vingumine lõpetada, käituda võitjana ja oodata … nagu vana indiaanlane, millal vaenlaste laibad mööda ujuvad. Lohutada ennast mingite „tantsutüdrukute“ ja klakööride väljaastumiste ning avaliku arvamuse küsitlustega on enesepete. Ei „tantsutüdrukud“ ega klaköörid  pole saanud mandaati VV moodustamiseks.

Rasked teemad

See, et „rasked teemad kõrvale tõsttakse (esialgu) on igati mõistlik taktika, sest kõigepealt tuleb üldiselt aru saada, millised on ühised suundumused või kas neid üldse on? Kui ilmneks et ühisosa pole, siis pole mõtet ka vaeva näha „raskete teemadega“ kokkuleppimiseks. Kuid kui ilmneb, et kokkuvõttes on kombo lahend päris jumekas, siis lihvitakse erisuunalisi arusaamu ja võimalik, et leitakse kombo mustrisse sobiv lahendus. Kuid kui ei leita, siis on võib-olla mõistlik (mitte ainult osapoolte vaid ka ühiskonna jaoks) need „mittesobilikud raskused“ ooterežiimile panna. See on nagu poeskäik. Kui te lähete poodi, näete mingit huvitavat vidinat ja tulipalavalt tahate seda osta, siis soovitan teil teha väike rahusta/värskendav pooletunnine jalutuskäik ja mõelda, kas te ikka vajate seda? Kas see on hädavajalik või vaid hetkeemotsioon? Harilikult ongi tegemist hetkeemotsiooniga ning … te jätate selle ostmata. Vahva, saate kaks asja – emotsiooni ja raha jääb järgmiseks (tõeliseks?) emotsiooniks. Saate emotsiooni, kuid … tasuta. Nii ka poliittahtmiste kokkuleppimise kunstiga, võib-olla ühismustris te seda esialgu vaga vajalikku detaili ei vajagi. Te saate oma emotsioonilaksu hoopis teisel moel. Pange see mõte ootele ja võib-olla saate teises tootes selle või selle komponendid, kuid teises komplektatsioonis ära kasutada. Seda avatud läbirääkimiste kunsti peaksid kõik pidukonnad endale selgeks tegema. Alustades läbirääkimisi välistamisest ja punastest joontest (Prr, milline väljend) ja rasketest küsimustest on läbirääkimised juba alates …lõppenud.  Aga oleks ju võinud ….

Meelelahutus ja eelhäälestus või tõsine küsitlus

Nüüd on välja ilmunud mingid küsitlused, kui palju on pidukonnad võitnud või kaotanud toetust peale valimisi, kuid … Kuid see mõõtmine ei puutu üldse asjasse. Olümpiavõitja on see, kes teevad parima tulemuse olümpiamängude võistluse ajal, see, et keegi oli parim aasta enne või päev pärast olümpiat ei muuda olümpiavõitja staatust.

Et mõista küsitluste tegelikku sisu ja mõttekust arutleme natuke ka „küsitluste“ väärtusest. Ilmselt olete kuulnud üldlevinud ütlemisi statistika kohta: esiteks, et statistika on nagu voorimees, kuhu käsid sinna sõidab ja teiseks, et on olemas vale, suur vale ja statistika? Muhe nali, kuid ei vasta tõele. Olles isegi õppinud statistikat ( ja selle lehekülgedepikkuseid arvutusvalemeid), siis on tulemus sõltuv pigem valemites, küsitluspaneelidest ja metoodikas. Arvamusküsitlustes nagu õhtused meeleolukad uudistemagasini küsimused on veel lihtsam seal pole ei valemeid ega metoodikat.  Sama edukalt võiks küsida Inimesekeste arvamust :” Kas te sooviksite, et homme päike tõuseks kell 6.30?” ja võib suure tõenäosusega arvata, et üle poole vastanutest pole sellega rahul. Mis siis selle teadmisega peale hakata? Kas sellisel küsitlusel on mõtet või on tegemist vaid meelelahutusliku nipiga? Või tuleks algatada liikumist „Päike tõusku kell 7.30!” millele opositsioon vastaks omapoolse sirgjoonelisusega, et : „Päike tõusku kell 5.30 ja mitte sekunditki hiljem!” Ja ongi loodud konflikt, mida massimeedikud saavad ekspluateerida mõnuga ja kaua. Päikese puhul on ainult see hea asi, et Päike ei tea nendest vaidlustest mitte midagi ja liigub omasoodu, maised asjad seevastu tihti ähmastuvad tohutus meediasudus.

Kui küsida näiteks televisiooni jutusaates, kus esinevad erinevad poliitikud, küsimus saate vaatajatele: „Mida te arvate (või kas te olete rahul) järgmise aasta riigieelarvega?”, siis milline võiks olla selle vastuse tõsiseltvõetavus? Olles tegelenud paljude eelarvetega ja uurinud ka riigi tasandil eelarveid, seega tean nendest kindlasti rohkem, kui keskmine inimene. Siiski  peab tunnistama, et riigieelarve on nii keeruline kulude ja tulude klapitamise süsteem, et mina küll ei oska iga rea kohta õiget vastust anda ja olen sügavalt veendunud, et vastust võib anda vaid RAMI  büdžetipealik.  Seega inimene tänavalt, kes ei ole näinudki eelarvet, tunne metoodikat ega muid trikke, ei saa avaldada tõsiseltvõetavat arvamust eelarve kohta. Ta võib vaid avaldada arvamust selle kohta, kas talle meeldib ühe või teise poliitinimeste jutustus sellest eelarvest.  Nüüd avaldab poliitinimese jutustusest eelprogrammeeritud inimene arvamust eelarve kohta (mida ta näinudki pole) ja oletame, et teleka ette juhtub selline komplekt vastajaid, kes arvab kaheksakümne protsendi ulatuses, et riigieelarve ei kõlba kuskile. Saatejuht vangutab teadvalt/halvustavalt pead ja mainib, et näe kehva eelarve olete teinud. Möödaminnes tuleks ära märkida, et saatejuht ka pole seda eelarvet näinud, kuid pealiigutus on soliidne. Seda jutukest annab nüüd kohe mitu päeva veeretada ja rääkida, et seadusandja pole oma tööga toime tulnud, kuid … Õigupoolest ei  puutu ju kogu see küsimine ja vastamine üldse mitte tegelikku eelarvet, vaid seda kompotti, kuidas poliitIinimesed suutsid oma ümberjutustuse eelarvest esitada, kuidas Inimesekesed sellest aru said, kuidas oli erakonnaliikmeid instrueeritud/installeeritud ja millised inimesed juhtusid saadet vaatama. Kõik. Puhas meelelahutus, kuid … mõjutab meie meeli. Eelhäälestab.

„Rahvas tahab …“

Sageli aetakse segi tõsine statistika ja arvamusküsitlused , mille üheks populaarseks alaliigiks on meelelahutussaadete arvamusküsitlused. Neist ei pruugiks rääkida, kuid kui meie teiega seda meelelahutus koos uudistega sisse ahmime, siis on suur tõenäosus, et see mõjutab meie hoiakuid. Eel programmeerib meid. Kui näiteks telesaates küsitakse (konkreetselt) kas te tahate Kahevahel ja Edasipoole pidukondade kombot ja sellele vastavad kas juhuslikud või pidukonna kontori  koopiameistrid, siis võib vastuseks saada et näiteks 72% inimestest tahavad sellist kombot, kuid … Tegelikult ei ole see mingi esinduslik küsimusplatvorm vaid meelelahutus, mille tulemus olenes sellest kes viitsis helistada, kes pääses helistame ja kui palju pidukonnakontorid sellele kaasa aitasid. Tegemist on vaid kõnede momentvõttega. Kõik. Kuid meile jääb meelde, et … Kui küsitakse siis me teame öelda, et kuulge rahvas tahab ju … Mida? 200 või 2000 kõnet stuudiosse pole ju rahvas.

Seega igat küsitlust või statistilist kogumit hinnates tuleb teha selgeks mida hinnati, millal hinnati, kelle poolt hinnati ja milline oli küsitluse läbiviimise metoodika. Niisama lihtne see asi ongi, kui lugeda kokku vaid porgandeid, siis vastus ongi porgandites ja kui kokku lugeda kaalikaid, porgandid  ja kapsad saame vastuse köögiviljades. Kui me ütleme, et meil on sada ühikut köögivilja ja porgandite osakaal nendest on 30%, siis nii ka on. Kuid kui me ütleme, et me võtame arvesse vaid porgandid, siis on meil porgandite osakaal 100% ja ei mingit valskust. Niisamamoodi toimub ka erakondade reitingute arvestamine (eri metoodikate alusel) ja tulemused peavadki olema erinevad. Kui siis kuuled justkui tarkasid, haritud, kogenud inimesi, kellel on arvamus alati varnast võtta arutamas :” No nüüd on lõpuks selgunud, et küsitlusfirmad on äraostetavad ja teevad täpselt niisuguse tulemuse nagu klient tellib!”, siis on piinlik. Ja siis tuleb tunnikese jagu juttu, et küll need küsitlusfirmad on ikka ebausaldusväärsed. Kuigi küsitlusfirmad on eelnevalt väga püüdlikult seletada oma küsitluse metoodikat ja eriti seda, mida küsiti, millal küsiti ja kellelt küsiti. Vahel on küll selline tunne nagu tegu poleks mitte ainult ärakuulamise puudega vaid kuulmispuudega. Ühest küljest võib aru saada kahe vaegkuulja vestlusest remonditöökoja ukse taga et : „Kas Su auto mootoril on midagi viga?”, „Ei mu auto mootoril on midagi viga.”, „ Ahhaa, tore on, ma mõtlesin, et Su auto mootoril on midagi viga!”, kuid oma hääle imetlemiseks massimeedias ja Inimesekestes usaldamatuse tekitamine ei ole aktsepteeritav. Igatahes ei ole see aktsepteeritav võimu poolt. Nii, et küsitlused on keerulised asjandused ja nende mõistmine on veelgi keerulisem, kui … tahate aru saada, mida see küsitlus mõõtis. Meelelahutus on meelelahutus, küsitlus on küsitlus ja statistika on statistika. Ärge segamini ajage. Olge nutikas, mitte eelprogrammeeritu.

Valikus vahuvein või äädikas?

Mis aga kogu selle tantsutüdrukute, klakööride ja meelelahutusküsimuste ja halvustamise pilleri juures on jäänud täiesti tahaplaanile, on see, et millist tulevikukeskkonda üks või teine kombo meile pakkuda võiks. Me justkui teame, kes on „pahad“ ja kes on „head“ ja teeme sellest eelprogrammeeritult järeldusi, milline võiks olla kombo tulemus. Kuid tegelikult me ei tea. Kombode läbirääkimine on üks salapärane (ja tihti arusaamatu) kogemuslik kokkuleppimise kunst, mis sellest välja tuleb ei tea. Kui iga võimaliku kombo iga liikme valimislubadustes on nii mõndagi uudset ja nutikat, siis samas on ettepanekuid, mis on arusaamatud, teostamatud ja isegi tobedad. Läbi aegade on iga  kombo puhul  sees  tobedaid, ajast ja arust ning nürisid ettepanekuid, kuid on ka nutikaid ja ootamatuid. Valikute ja ühiskeemi küsimus. Kui üldiselt on hallitus paha-paha, siis hallitusjuust on delikatess ja penetseliin on päästnud miljonite inimest elu. Kõik oleneb lihtsalt juuretisest ja kääritamise protsessist. Meie komboistid praegu kääritavad, vaatame millise toodanguga nad välja tulevad. Kui kääritavad õigesti saame vahuveini (hõissa!), kui valesti siis kehva äädika, kõhulahtisuse ja valijapoolse põlguse koos sellele järgneva opositsioonilise puhastustulega. Lihtne. Ootame ära.

Mida karta, mida vältida, mida oodata? Tegelikult ongi  ainus asi mida vältida, tulevikuarengust maha jäämist. Selleks peaksid poliitinimesed oma solvumused maha salgama ja (võimalikult) ühiselt töötama selle nimel, et meie majanduskeskkonda kujundada selliseks mis võimaldab eksponetsiaalset kasvu. Siin ei saa oodata.

Ilma ekspnentsiaalse kasvuta ei tule lahendust tööjõu puudusele, noorte ja vanade harimisele, teaduse rahastamisele, keskkonnasäästlikule  energiatootmisele, ravijärjekordadele, õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palgaprobleemile ja pensionidele. Oleme jamas. Suures jamas.