Head uudised & kosjakaup

Tallinna Vanta lennujaaam?

Ega üks hea uudis ei jää ilma teiseta, lisaks Rail Baltic (RB) reibastele raportitele on nüüd massimeedia kõlisemas rõõmusõnumist, et soomlased on tõelises tunnelihulluses,  tahaksid haarata labidad ja kaevata enese välja aastatuhandeid kestnud eraldatusest Euroopa ühiskodust. Nojah, Soome minister, targa ja praktilise  inimesena arvas, et vaja arvutada, kaaluda, kuid unistada on ikka vaja. Õige. Õige mõlemas mõttes, tuleb unistada ja siis ka selle unistuse realiseerimise viise leida. Need läbi arvutada. Niimoodi soomlased teevadki. Aga meie?  Muidugi on tunneli ehitamise eeltingimuseks RB. Pole raudteed pole tunnelit. Sõltuvus on ka vastupidi, meie jaoks ülioluline - pole tunnelit pole lootustki unistusele tasuvast RB-st. Juba arutatakse, et tegemist on „töölesõidu rongiga“, mis 30 min viib reisija ühest linnast teise, nagu Kopli tramm. Kaksiklinn tulgu.  Veelgi vahvam on, et siis on  poole tunni kaugusel ka  „Tallinna Vanta“ lennujaam. Maailm valla. Vahva. Mulle meeldib. 

Unistamisest.

                                                     

 Muide, miks RB Helsingini, mitte põhja ( Rovaniemi kanti) välja? Kas unistamiskvoot lõppes? Mulle meeldib unistada. Unistad tuleb suurelt, mitte ainult Läänemere piires. Tunnen tõelist põnevust, kui taevakanal näitab ideekavandit mandritevahelisest veealust süstikrongist, mis teeb Londoni  NY-st  tunnikese kaugusel asuvaks eeslinnaks ja vastupidi. Selles allveerongi idees on haaret, nagu sisekosmose avastamine. Selle  kasutuselevõtt ning rongi nimetus on selles teemas üpris tinglik määratlus. RB-s ei ole midagi uut, ei sisekosmost, ei unistust, see on vaid kahe sajandi vanuse tehnikaime kohendatud variant. Sellest unistamegi? Minu unistused on teistsugused, siiski mulle rongid meeldivad (lootuses, et need toimivad tõhusalt). Iial ei unune igavese rahu tunne kui esimest korda Amsterdamist Haagi sõitsin. Vaikus. Üldmulje oli, et maastik hakkas liikuma, mitte rong. Vahva.

RB kui püsisuhe

Unistamine unistamiseks kuid, RB ehitamine ei ole mingi „tedremäng“ ega üheõhtu flirt – RB ehitamine on püsisuhtesse asumine. Püsisuhe peaaegu igaveseks. Meie suhe pannakse paika kõrgetes kontorites pidulike sõnadega „ … igavesti, kuni pank teid lahutab“.

Meie osalus  selles suhtes ei tähenda mitte ainult trassialuse, ülese ja selle taha jääva maa eraldamist ehitamiseks vaid tähendab enesele laenukoormuse võtmist. Kui suurt pole veel õrna aimugi. Kui me otsustame selle suhte kasuks, siis peab meil olema lõplik selgus, et me suudame sellega, st nii suhte, laenu teenindamise, kui ka RB infrastruktuuri kasumliku opereerimisega, ka toime tulla. Püsisuhe ikkagi, aegade lõpuni. Me peame muutma oma suhtumist RB-sse, oma filosoofiat, see saab olema mitte midagi kõrvalist vaid osa meist. Kas oleme valmis altari ette astuma, „jah“ sõna ütlema? Nojah, ämmad-äiad on jah-i öelnud, aga meie? Teie ei tea? Pole mõelnud? Kuis siis niimoodi, pulmad ju lausa ukse ees. Mõtleme siis!

Üks tee, kaks filosoofiat

Tallinnast Kaunasesse kiire raudtee ehitamine on üks filosoofia – tupikjaama filosoofia. Sellest ei näe ma kuidagi meie tulevikule tulu tõusmas. Tupikjaam ju. Kuid muidugi tuleb see projekt läbi arvutada, sest maailm muutub, tehnoloogiad muutuvad, regulatsioonid muutuvad, millalgi võib tekkida kasulik olukord. Hoopis teine filosoofia on kui vaadelda projekti koos Tallinn-helsingi tunneliga. Sellel kosjal on juba rohkem jumet. Siiski on ka sellel projektil kaks filosoofiat. Helsingist RB liini ehitamise puhul on tegemist küll ühe rauast teega, kuid kahe erineva filosoofilise probleemiga eestlaste ja soomlaste jaoks. Tee toob kaasa kaks täiesti erinevat tulemust, soomlased kaevavad enese oma eraldatusest välja, meie jällegi tekitame eraldatuse enese sees. Ei saanud aru? Sel ajal, kui soomlased hakkavad ühendustunnelit kaevama , hakkame meie ka kaevama: „ jõge kaevama“. Laia jõge, mida saab vaid ületada sildade kaudu. Eraldusriba. Vaadake, kõik eraldiseisvad tasulised teed ja raudteed tekitavad sarnaselt looduslikele jõgedele maastikule senist liikuvust takistava tsooni. Eraldatuse. Raudtee puhul on see võrreldav 300 m laiuse jõe kaevamisega maastikule. Tekkib topelteraldatus, „vana“ raudtee jääb ju ka alles, nagu väiksem lisajõgi oma ülekäikudega. Soomlased ei kaeva endale takistust, nende tunnel on vee all ja ei sega liikumist, vastupidi – soodustab seda.

Tülid enne pulmi

„Jõe kaevamine“ on tekitanud juba terava siseriikliku konflikti, sest ei „ rongi alla jääjad“ (põliskodudest ilmajääjad), muidu mõistlikud inimesed ega  looduskaitsjad (sood, karstid, Natura alad) ei mõista, kuidas siis niimoodi, et Natura sildi all on meie inimesel nendel aladel peaaegu kõik tegevused (peale nina nokkimise) keelatud, kuid riik, see meie ühislooming, sõidab üle meist, soodest, karstidest ja kaevaudest, Naturast. Kõigest. Kõigist. Rahvaluule on juba aretanud laulujupikesegi: „Ei takista karstid ei takista kaevud, kui sohu tahab sumada rauane ruun“ Vaat selline lugu. Seega on meil juba enne ehitamise algust ka terve rida tegureid, mis toodavad meile negatiivset tulemit. Seepärast peame olema väga tähelepanelikud, et me saame RB ehitamisest ikkagi  selgelt määratletud kasu. 1/3 Eestimaa eraldamine laia jõega, põliskodudest loobumine, soode ja muude mutukate eksistentsi halvendamine, peab olema kindlalt korvatud mingi teise üldise kasuga. Just kasuga, mitte illusiooni ja pärastise dotatsiooniga meie eneste rahast. Sellisel juhul saame me eraldatuskahju, looduskahju ja tagatipuks ka üldist püsivat majanduslikku kahju. Ja muide seda arvestust tuleb teha kahes kategoorias: RB nagu see praegu on planeeritud ja RB koos tunneliga. Mitte segi ajades unistusi ja unistuste unistusi.

Kujutluspilt pulmadest ja tegelikkus

RB kohta on paljud meist loonud oma kujutluspildi. Kuid enamus meist näebki vaid seda mõttelist kujutlust, mitte tegelikkust. Lugesin hiljuti (ÄL 23.12.15), et RB pealiku sõnul peaks esimene rong mööda uut raudteed Tallinnast teekonda Leedu-Poola piirile alustama 2025. aastal. Vahva. Kuid ilmneb, et „paradiis pole pilvitu“, jätkuvalt on õhus küsimus,  mis saab Rail Balticu läbi Poola planeeritud osast. Selgub, et seal pole veel siduvaid lepinguid, mis võib tähendada mitte nii kiiret sõitu või jääda venima aastateks. Kõlks, siin läksid mul kujutluspilt ja tegelikkus risti.  Oeh, minus ärkas kõige inetumal moel majandusanalüütik. No mitte kuidagi ei klappinud kokku ülalesitatud RB pealiku teadaanne ja meie peades kujunenud/kujundatud visioon RBst, kui kiirteest Helsingi ja Berliini vahel.

Seega tegelikkus: kümne aasta pärast saame sõita Tallinnast vaid Leedu-Poola piirile? Kiirelt. Milleks meil on tarvis kiirustada Leedu piirile? Nii, et  Leedu piirile saame väidetavalt 10 aasta pärast iga 2 h järel sõita kiire rongiga, sealt edasi …

Tapke lennukid?

Peab ütlema, et raudteeehitus Berliini ajab mind veidike segadusse. Sada aastat tagasi poleks see mind segadusse ajanud, pigem oleks tekitanud vaimustust. Nüüd ajab segadusse, kuna juba üle saja aasta tagasi tõstsid vennad W-d esimese lennuki õhku. Pool sajandit tagasi algasid mehitatud kosmoselennud, aga meie unistame üle-üle eelmise sajandi tehnikaimest. Kas me peame keskenduma üleeelmisesse sajandisse vaid seepärast, et EL „annab raha“? Mnjah,  EL  teistsugune, et mitte öelda kummaline suhtumine raudteesse uputatavasse ühisesse rahasse on häirivalt vanaaegne. Nagu mingi raudteefetiš.  Kui EL majanduse aluseks on konkurentsireeglid (sh riigiabireeglid, mis nii või teisti moonutavad turgu), siis raudteele need ei laiene. Riigiabi reeglid, mis võtavad raudlinnud üksteise järel taevast alla parvede ja firmade viisi, lubavad raudteel kasutada raha konkurentsi tapmiseks peaaegu blanco veksli alusel. Uputa, palju tahad ühist raha ebatõhusasse tegevusse. Arusaamatu. Arusaamatu ka selles mõttes, et kogu maailm liigub teenusmajanduse ja individuaaltellimuste ehk „rätsepaülikonna“ poole st kiireid ja paindlikke väikepartiisid. Just „rätsepaülikond“ on meie edu nišš.

Valmistumine lahinguks

Iga ettevalmistus mingiks uueks ärilahenduseks on nagu valmistumine otsustavaks  lahinguks. Just eduka lahingutulemuse saavutamiseks tehakse tasuvusanalüüse, taustaanalüüse ja sisenemisstrateegiaid. Muide väljumisstrateegiad ka ehk tõrjelahingud.  Nagu kirjutas Clausewits: „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.” (C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 lk 133).

Kas pole sarnane olukord RB tegevuse planeerimisega?

Kuidas hoiduda pettemanöövritest?

Kas meil on karta pettemanöövreid? Muidugi, iga suure projekti ümber on hulgaliselt püramiidiehitajaid. Põhiliselt küll püramiidskeemide ehitajaid. Äri aluseks on kalkulatsioon. Kuid kalkulatsioon, tasuvusanalüüs ise võib olla pettemanööver.  Kuidas teha tasuvusanalüüse? Meetodeid on erinevaid, sest ka eesmärgid võivad olla erinevad.  Näiteks. Lugesin millalgi J. Perkins „Majandusmõrvari pihtimus” ( Ersen 2013). Süžee oli vahvalt vandenõuteoorialikult umbes selline, et majandusmõrvari (kõrgetasemeline majandusanalüütik-konsultant)  tööl on kaks põhieesmärki:

-Esiteks peab ta põhjendama tohutuid rahvusvahelisi laene, mis suunavad raha mahukate projekteerimis- ja ehitusobjektide kaudu tagasi „õigetesse” firmadesse.

-Teiseks peab ta viima pankrotti laenu saanud riigi, nii et see oleks igavesti laenuandja lõa otsas ja oleks lihtsaks sihtmärgiks, kui  on vaja „ mingeid teeneid ”. Mehhanism on piinlikult lihtne. Näiteks X riigile pakutakse võimalust saada tänapäevane elektrivõrk, ning majandusmõrvar peab näitama, et säärane võrk toob kaasa piisavalt majanduskasvu, mis seda laenu õigustaks. Tegelikkuses sellist võrku ega võimsust riigikesel vaja ei lähegi e. toimub üleinvesteering. Üleinvesteering tähendab enamikul juhtudel ebatõhusust. Ebatõhusus tähendab … Õige, võlaspiraali. Sõltuvust. Igavest.

Teine eksitamisstrateegia. „Paradiisi (või parasiidi) saarte“ moodus. Juhtusin nägema põhjanaabrite dokki, kui Soome pangad põletasid millalgi lõunameredel hoiustajate ja investorite raha. Sellel oli isegi oma termin „kasinopeli“. Süsteem oli lihtne: tingimused olid ahvatlevad, kuid esitatud tingimustel ei olnud võimalik kasumlikku äri teha, küll aga oli võimalik investeerimislepingusse panna väikeses kirjas klausleid, mida isegi pangajuristid lahti ei hammustanud. Ühesõnaga tagatised polnud tagatised ja Soome pangad kaotasid hävitavalt raha. „Kasinopeli“ ja NL majanduse kokkuvarisemine viis Soome majanduse pikaajalisse „lamasse“, millest hakati toibuma vast peale EL-ga ühinemist. Kuid tähelepanuväärne oli filmi lõpp, sama nippi kasutasid kohalikud „arendajad“ veel paar korda pügades lihtsameelseid, kuid filmi lõpu ajal oli kohalik puhkemajandus kenas kasumis. Film lõppes resümeega: „Iga äri muutub kasumlikuks peale kolme pankrotti!“. Õige. Küsimus on vaid selles, kelle oma see „äri“ lõpuks on? Meie? Teie? Nende?

Ei midagi uut, pettus on üks majanduse osa. Kahjuks. „FBI kriminaalharu pealikuna nägi Harrington lähedalt, millist mõju majanduslangus finantskuritegevusele avaldas. (…) Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.” Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 175

 Ühesõnaga üks paras vandenõuteooriate värk, kuid skeemid ise panevad mõtlema. Mnjah, mõtlete, miks ma teile seda räägin?  Eks ikka selleks, et see, mida nüüd tehakse, kui täiendav tasuvusanalüüsi, oleks tõeline ja päris, mitte mõni ülaltoodud skeem, sest suurte investeeringute juures on reeglina ahvatlused liiga suured ja arvestused … liiga nadid.

Oma elu elavad projektid

Lihtsalt meeldetuletuseks: „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:

Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”

„Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 32)

Tundub, et ka RB projekt on hakanud elama „oma elu“, kuigi peaks elama meie elu, mitte meie eludega.

Tõelisest tasuvusanalüüsist

Kõrgetest kodadest on teada antud, et täpsustatud tasuvusuuring ja RB rahastusmudel valmib septembriks. Tore, ma loodan, et see analüüs oleks „päris“ analüüs, mitte selline nagu eelmine lõpparuanne (kirjand etteantud teemadel), mille järgi oleks kogu Eesti elanikkonna pidanud  vedama jõuluks Riiga. Mnjah, ja niimoodi iga aasta. Kaubakogustega oli ka veidike, kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi … vist üle pingutatud.  Vaadake,  mis on pandud laeva peale, see nii kaugele kui võimalik ka laevaga läheb. See on lihtsalt kõige odavam transporditeenus peale torujuhtme.  Kui Soome eksport-import vedudest toimub 80% veeteed mööda, siis … Siis ma ei näe ühtegi head põhjust, miks peaks panama kauba Soomes laevale, Tallinnas laevalt maha võtma, laadima selle jälle rongile ja siis, tsuh-tsuh. Kuhu? Berliini? Arusaamatu. Soome eksperdid arvavad, et ka tunneli olemasolul liigub enamus kaubast siiski meritsi. Seega kogused mida meile esitatakse ei pruugi kõik tõesed olla.  Nii, et ma pean pöialt, et uus tasuvusanalüüs näitaks, et ettevõtmine on tasuv.  Kui on?

2x3 seadus.

Kõrgetest kodadest on teada antud, et „vastav Eesti omafinantseeringu tõenäoline suurus on  vahemikus 197-574 miljonit eurot“. UPS! Me oleme ikka tõelised rikkurid, kui võime nii lobedalt miljonitega opereerida. Meil eksisteeriks nagu kaks eraldiseisvat maailma, ühes me ostame haiglatele elektroonilisi beebikaalusid eraannetuste kaudu, teisalt sadade miljonitega …  Kas keegi kujutab ette, et eraettevõtluses (või pereisa kodumajapidamises) saab tegevjuht (mitte omanik) planeerida investeeringut 3X lõtkuga? No esiteks saadab iga pank sellise plaani sinna … kus selle õige koht.

Üldiselt on suurte ehitustega niimoodi, et seal tuleb arvestada „2x3 seadust“.  See tähendab, et projekt võtab harilikult 2x rohkem aega, kui plaaniti ja maksab 3x rohkem.  Tuletagem meelde Inglise kanali tunneli ehitamist või soomlaste uue tuumajaama rajamist. Lõputud tähtaegade nihkumised ja lõputud lisakapitali süstid. Tegemist on projektidega, mida pooleli ka enam jätta ei saa. Nii, et nii kui öeldakse, et on vaja, tuleb rahakotilõuad jälle lahti rebida. Meie tingimustes võiks see tähendada, et rongid hakkavad sõitma ca 2035 aastal (Tallinnast Leedu piirile?) ja projekti meiepoolne osa on 1,5 miljardit EUR.  Lisaks, Soome insenerid on arvestanud, et tunneli ehitamine maksaks 10 miljardit EUR (värskemad andmed, et 9-13 miljardit ja ära ei tohiks siingi unustada  2x3 seadust), mis tähendab, et ka sinna peab jätkuma meie „omaosalust“.  „Omaosalus“ oleks isegi siis, kui EL maksaks 80% kinni mitte vähem kui 1,2 miljardit, 2x3 seadusega 3,6 miljardit. 40% EL toetusel (nagu toetatakse Saksa-Taani tunneli ehitust) oleks meie osa kindlalt 3 miljardit ja 2x3 seadusega … Oeh! Kas te meie eelarvemahtu ikka mäletate? 8-9 miljardit EUR ja sedagi koos EL (ja teiste) fondide rahaga (9-11%). Seega me peame oma arvestustes olema ülimalt „peentuunimise“ võimelised nagu tänapäeval on kombeks öelda.

Venimise hind

Veel üks kulukomponent, millest pole juttu olnud. 2x3 seaduse mõju võib olla dramaatiline, kuna kallim raudtee tähendab suuremaid kulusid vedajatele ehk infratasudele, mis võib raudtee muuta konkurentsivõimetuks. Võib tekkida olukord, et raudtee on, kuid kaupu veetakse endiselt mereteed pidi kuna see on odavam. Aja venimine kallindab omakorda raudteed kuna sellel ajal opereerimist ei toimu ja tulu asemel on kulu, ka saamata tulu. Nii, et 2x3 seadust ei saa kuidagi rehkendusest välja jätta. Pangaonuna küsiksin ma igatahes just selliseid küsimusi. Meie ühise raha puhul …

Me oleme olnud uskumatult edukad viimase paarkümmend aastat, eiranud kõikvõimalikke loodus ja majandusseadusi, kuid ikkagi on vaja arvestada reaalsusega.  Kasvõi vahelgi. „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 119)

 Kuidas teha analüüsi?

Arvestades möödunud analüüsi ja tellijate ootusi tundub mulle, et uus analüüs võib mitte kõiki vajalikke komponente arvesse võtta. Igatahes senine analüüs tuletas mulle meelde oma esimest õpipoisitööd, milleks oli konkureerivate pakkumiste analüüsimine ühele piimatööstuse seadmele. Tehes kõik õpitu ja valemite järgi, ilma valdkonnaspetsiifikat tundmata, tuli vastus üllatuslikult negatiivne. Esitledes osakonnajuhatajale, ütles too: „Mõtle nüüd ise ka, kapitalistid teevad seda seadet ja teevad edukalt, see tulemus ei saa tulla negatiivne.” Tegin uuesti, võtsin arvesse üht, teist ja kolmandatki ning saingi positiivse tulemuse. Osakonnajuhataja oli muhelevalt rahulolev: „Hästi tehtud, aga seda seadet teevad kapitalistid, see tulem ei saa nii väike olla. Tuleb arvesse võtta veel seda ja toda …” Kolmas kord sain juba päris hea tulemuse ja mind saadeti pealiku manu, kes vaadates minu analüüsi. Esitledes tulemusi ütles ta armastusväärselt: „Päris hea, aga …” Ühesõnaga, peadirektori juures käisin veel kaks-kolm korda ja vajalik tulemus oligi käes. See kogemus andis mulle edasiseks eluks mitu eluliselt tähtsat teadmist: esiteks edu peitub valdkonnaspetsiifika tundmises, detailides, aga eriti nende esitamise oskuses. Teiseks sain selgeks, et ühtede ja samade arvude põhjal võib anda ordeni või lasta maha. Kõik oleneb soustist. Tahtmisest. Nüüdse kogemustepagasi najal lisaksin siia, et oleneb ka poliitikast.

Tähelepanekud

Selleks, et uued analüüsi tegijad ei raiskaks aega üha uute ümbertegemistega, siis paar mõttekest, mida võiks veel arvestada:

Loobuda soovmõtlemisest, teha analüüsi nagu paneks oma viimased veeringud mängu.  Lugedes hoolikalt seniseid arvestusi, võttes abiks „2x3 seaduse“ ja hinnaökonomisti kogemused ei näe ma küll, kuidas võiks RB-le sattuda nii palju kaupu ja reisijaid, et nende vedude eest makstav infratasu millalgi suudab RB tegevuse kasumlikuks muuta. Soovmõtlemine, et aastas sõidaks Pärnusse iga päev 5000 reisijat ei aita küll kuidagi kaasa kasumi tekkimisele. Oludes, mil praegu sõidab seda marsruuti ca 1500 inimest päevas kõigi busside ja rongiga kokku? Miks nad sõidavad? Kuhu? Milleks? Veider. Hoopis erinev asjade käik oleks, kui tõesti õnnestuks tunneli kaudu reisijaarvukust tõsta. Kaubamahtusid ka.  Kuid tunnelit veel pole, on vaid unistus unistusest. Meile võib ju muinasjuttu rääkida, kuid kuidas kirjeldada unistust unistusest pangaonudele? Mnjah.

„Valge karbi“ ost

Reisijateveo põhireegel on: reisijaid on – elad, reisijaid ei ole …. Reisijate arvu  määrab mugavus, prestiiž, kvaliteet ja  piletihind. Lihtne. Praegu on  piletihind T-P vahel 7.60 EUR, kuid arvestades, et piletitulu katab 20-25% tegelikust sõidumaksumusest, mis tähendab, et sõidu tegelik maksumus võiks olla ca 30 EUR. Sellise hinnaga reisijaid pole just ülemäära palju. Ilmselt rohkem veidrike värk. Või snoobide. Konsulteerides piletihinna suhtes erinevate eriala asjatundjatega olen saanud „ebalevaid vastuseid“. Võib-olla võiks nende arvamuse võtta kokku niimoodi „ Kui eeldada, et opereerimine kaetakse kaubaveo ja reisirongiliikluse arvelt ning riik dotatsiooni ei maksa, siis on Tallinn-Pärnu pilet nii kallis, et keegi selle rongiga ei sõida. Kui aga kulud osalt kaetakse dotatsiooniga, siis on pileti hind poliitiline suurus.“. See tähendab, et ka rahvusvahelist reisi tuleb doteerida. Et keegi üldse sõidaks. Seega peaksime projekti kulupoolele arvestama ka dotatsiooni. Miks?  Vaadake, küsimus on piltlikult selles, kas me ostame valmis maja koos sisustusega või „valget karpi“. Selleks, et maja oleks kasutatav peab ka kõik sisetööd, tehnika ja sisustuse peale kulutama. See on meie kogukulu. Valges karbis ei kõlba elada. Ei saa ju niimoodi, et maksan karbi eest, kuid elada tahan täisväärtuslikus mugavuses, isegi luksuses.  See oleks trikitamine. Investorite petmine. Valskus.

Ja see pole veel kõik nagu ütleb tuntud reklaamlause, meil säilub ju ka „vana“  raudtee (ilmselt väiksema reisijate arvuga), mida mööda vuravad praegugi doteeritavad raudruunad. Lelle rahvas tahab ju ka liikuma pääseda. Pole mõeldav, et kiire rong iga piimapuki juures peatuks. Kas riik hakkab siis kahte operaatorit doteerima? Ühte kiiret ja teist aeglast? Iseendaga konkurentsi mängima? Meie raha eest? Mnjah, veider olukord, selle kohta tahaks küll selget kalkulatsiooni näha. 

Tupikjaamast välja

Projekti esmane kasumlikkuse tingimus on maismaaühenduste haarde laiendamine, mis tähendab, et ilma Tallinn-Helsingi tunnelita pole kasumit loota. Oleme tupikjaam.

Tunnel tähendaks, et rong hakkaks liikuma (tulevikus) Rovaniemi kandist Berliini. Arvestades, et Soome rahvaarv on ca neli korda suurem, kui meie oma, siis võib-olla ei peagi mina (ja teie kõik teised ka) iga aasta sundkorras sõitma Riiga, et õigustada tasuvusuuringutes ennustatud reisijaarvu. Soome velled on meid alati aidanud. Aitavad ka RB-ga. Üks probleemikene muidugi on veel, nimelt on Soome raudteed küll hästi korras, kuid nende laius on nii nagu meilegi „Vene laius“. Vale laius. Sellest tulenevalt tuleks sujuvaks liiklemiseks kogu Soome poolne raudtee „õigesse“ mõõtu rautada/rahastada. Mnjah, see on tõsine probleem, sest kui reisija võib astuda oma kompsudega ühest rongist teise, siis kaupade ümberlaadimine on juba selge aja- ja rahakulu. Nii, et vaid tunneli ehitamisega Soome ei pääse, tuleb ehitada õiges mõõdus raudtee. Lisaks tuleb põhjalasse (nende jaoks kes unistavad põhja mereteest) ehitada õiges mõõdus „rasvane niit“, et kogu kaupa ära vedada. Lisaks …

RB kasumliku toimimise tingimused

Kuid pidage, see on praeguste tingimuste juures. Kui me muudame mängu parameetreid, siis on tegemist täiesti uue mänguga ja seda mängu võime me võita. Niisiis asume muutma majandusmaastiku parameetreid, sest  kui olud muutuvad, siis muutuvad ka tasuvusarvestused. Millised võiksid olla need muudatused, mis muudaksid RB kasumlikuks, ehk kuidas saada massid ( nii reisijad, kui kaubad) liikuma?. Mõned uitmõtted:

1      Reisijateveost: Kõige tõhusamad hoovad mingi projekti õnnestumiseks on lobitöö korras  lüüa normaalselt toimiv turg administratiivselt turutingimustest välja. Seega oleks igati kasulik RB projektile, et aastaks 2025 on Euroopas lõppenud lennuliiklus,  EL direktiiviga keelatakse lendamine. Vaid siis on võimalik, et inimesed eelistaksid kiiremale õhutranspordile aeglasemat ja kohati kallimat raudteetransporti. (vt. odavlennu firmade pakkumisi)

2      Hädapärast võib kasutada ka tehnilisi põhjendusi lendude lõpetamiseks/piiramiseks (näiteks tuhapilv, elektrooniline püsitorm)

3.  Kaubavedudest: Hoiatus! Nõrganärvilistel mitte lugeda! Nüüd läheb mõttelend päris pööraseks.  Ilmselt ootavad meid ees suured kliimamuutused. Nii suured et juba uneletakse Põhja meretee avamisest  Selle tulemusena hakkavad eeldatavasti Hiina kaubad Euroopasse liikuma mööda põhja mereteed.

4. Kuid see poleks piisav, sest, kui kaup juba Hiinast laevadele pandi, siis sõidab see laevadel, kui kõige odavamal transpordivahendil võimalikult kaugele ehk see läheb Põhjalast mööda. Seepärast oleks asjakohane, et meil oleks käepärast „reguleeritud“ kliimamuutus ja  Skandinaavia Sabanukist edasi lääne poole oleks alates 2025 aastast paksult jääd nii talvel kui suvel. Lahjema alternatiivina võiks pakkuda, et Taani väinade veetase muutuks nii madalaks, et sealt suured laevad enam liikuma ei pääseks.

5. Ainult kliimamuutus RB-d, meid ja Soomet ei aita. Kasumlikkuse saavutamiseks on vaja leida veelgi mõjusaid lisafaktoreid, et kaubakogused meie „torusse“ sattuksid. Kui keegi juhtub tänapäevast kaarti, mitte 90 aasta tagust vaatama, siis saab ta aru, et Soomel pole põhjalas sadamaid. Soome peab välja mõtlema  mingi tehingu oma idanaabriga, mille tulemusena saab tagasi kaotatud põhjala sadamad, pluss idas asuvate laevatatavate sadamate opereerimise allutamine  Soomele. Jääb vaid ehitada Põhjalasse uus raudteede võrk õiges laiuses ja õigesse kohta.

No nii, kui need tingimused on täidetud siis oleks positiivse tulemi saavutamine RB-l võimalik. Muul juhul on kasumlikkus soovmõtlemine. Naerate? Pole põhjust. Nutma peaks.

Soovmõtlemise näiteid elust enesest

Lugedes RB 2011 a. lõppraportit tabas mind déjà-vu  efekt, nii neetult sarnana arvutusmetoodika võrreldes Nõuka aja põhjajõgede ümberpööramisega.

Siis osati lõunavoolu jõed niimoodi tuksi kerata, et Araali ja Kaspia meri kippusid kuivaks jääma. Samas suubusid Põhjajäämerre suured veerikkad jõed. Täiesti tulutult. Tekkis mõtteke. Mõtteke ise oli see, et põhja jõgede veevool keerata lõunasse. Keerata jõed ümber, noh! Olukord  oli tõsine, kui lõunajõed lisaressurssi ei saa, siis jääb puuvilla kasvatamine Kesk-Aasias kängu. Kuidas siis kommunismi ehitada ilma puuvillasaakide pideva tõusta? Tehti ka tasuvusarvestused, mis näitasid, et täitsa tasuv projekt. Kõik teadsid, et tarvilik projekt, rahvamajandusele kasulik projekt, progressiivne jne, kuni … Kuni kohtasin kolleegi kõrgest hinnakontorist, eksperti, kes oli tulnud just impeeriumi Pilvepiirilt. No ikka kõige kõrgemalt. Tundus teine murelik. Ilmnes, et arvutused klappisid, kuna hinnad olid võetud 25 aasta tagusest hulgihindade hinnakirjast. Rumal lugu oli selles, et selle aja jooksul oli toimunud neli hulgihinnareformi, mis oli ajastuomaseks eufismiks hindade laustõstmisele. Nii, et projektis kõik klappis nagu kirjandis etteantud teemadel pidigi klappima. Tegelikkusega polnud sellel arvestusel küll mingit puutumust. Seega, arvutused olid valmis, kopad ja sahad looduse ümberkorraldamiseks stardivalmis, kuid … riik lõppes ära. Seekord läks napilt, sest mis oleks juhtunud, kui põhja sooja vett viivad jõed oleksid ümber pööratud on hirmus ettegi kujutada. Kuid arvutused olid tiba-toba. Spetsialistide tehtud. Paberil.

Tühja sest paberist, kuid põhihoiatus on see, et niimoodi majandades ja arvestades võib riik „ära lõppeda“

Kuidas saada „õiged“ numbreid?

Eelkõige oleneb numbrite valik, sellest, mida te tahate näidata ja kellele. Te teete valiku andmetest, võttest üldisest kasutusele vaid õigesuunalised andmed või summeerite neid, et ilusat tulemust saada. Näiteks oli vaheriigis elanikkonna varustamisel sealihaga lood kehvad, kuid statistiliselt oli kõik korras, sest kõigepealt võeti arvesse elussigade kaal, siis rümbad, siis kulinaaria ja lõpuks pakendatud ( kui oli) toode. Kõik kokku, kumuleeritult,  andis soliidse koguse liha. Tulemus: poes olid vaid seapead.

Veelgi lihtsamalt läks juustutoodangu numbrilise suurendamisega. Mingi „isake“, käis Inglismaal ja kuulis, et nemad nimetavad meie teralist kohupiima „cottage cheese“. Hea mõte, kui juustu nimi on tootes sees, siis tõstame selle toodangu ümber juustu reale ja oh imet …. Juustutoodang riigis kasvas meeletult. Nojah, poes oli ikka puudus „päris“ juustust ja pärast ka  teralisest kohupiimast (uue aunimetusega kodujuust).

Seega kõigisse kogustesse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult, nende sisu ja päritolu lahti pudistada, et tegelikku pilti näha, muidu esitatakse meile mingi „kumulatiivius“, mis ei anna tegelikku kulude ja võimalike tulude vahekorda.

 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.” Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012. Lk 134

Miraaži hukutav mõju

Mnjah, vaadake kui mina niimoodi kirjutan nagu eelpool tehtud aasivad „ettepanekud“, siis see võib olla antsakas, samuti on nukrat muiet vääriv põhjajõgede ümberpööramise mitšuurinlik looduse alistamise projekt, kuid mind teeb rahutuks juba osa poliitinimeste süvenematu suhtumine RB-sse lähtudes eelmisest tasuvusarvestusest (mille järgi peaksin ma igal aastal Riiga sõitma) a´la „antud objekt on piisavalt oluline, et selle rahastamiseks võiks Eesti isegi laenu võtta, kuna projekt on jätkusuutlik ning positiivse rahavooga.“  Kui ei osata nii suurte projektide puhul vaadata arvude taha, siis teeb see tõesti rahutuks.

Just seepärast ootan et uus tasuvusanalüüs suudaks meid, osanikke (mitte vaid rahvaesindajaid) veenda selle projekti tasuvuses. Vaadake, ma arvan, et tegemist on nii suure asjaga, et selle arutamisel peaksid osalema kõik, mitte ainult kitsas ring, sest eelmine arvestus oli vaid soovmõtlemise vili. Mnjah, ei maksa laia ringi teadmisi või vähemalt hirme märkamata jätta, sellest oleks kasu. Ühest telesaatest kuulsin head ütlemist, mis kõlas umbes niimoodi, et „Titanicu“ ehitasid asjatundjad, Noa laeva asjaarmastaja. No on mille üle mõelda, seda enam, et mõtlemast ja osalemast loobumise kogemusi meil ju on. Mõtlemise ja osalemise kogemus ka.

Hoiatav kogemus

Ükskord me juba tüdinesime ja lasime protsessi käest. Peaksime sellest õppust võtma. See on Vabadussamba lugu, mida ootasime 90 aastat ja nüüd „kannatame ära“, sest meid enam ei huvitanud, me olime tüdinenud pidevast arutelulaadsest. Tekkis tühja koha või samba ärakannatamise sündroom. See sündroom on otseselt seotud loobumise tagajärgedega üldisemalt. Õpetuseks meile kõigile. Sammas kui näide. Pole tähtis, kas see meeldib meile või ei meeldi, nagu teate, on ilu vaataja silmades. Kuidas siis juhtus, et sammas, mis pidi sümboliseerima meie suurimat võitu peale muistset Ümera lahingut, osutus mitte ühendavaks, vaid lahutavaks. Seda sammast planeeriti ja konkureeriti pea seitsekümmend aastat? Mis läks valesti? Mina ei tea sellele vastust, tean vaid, et terve rida eelnevalt osalenud ja kuulsaid loovisiksusi loobus väga erinevatel põhjustel konkursist osalemast. Osa tegid seda protestivaimust, osale ei meeldinud konkursi (ahistavad?) tingimused, osa ei uskunud enam, et aastakümneid käiatud konkurss ka tegeliku püstitamisega päädib. Ühesõnaga loobuti. Siin ongi selle protsessi esimene õpetlik iva – loodus tühja kohta ei salli. Bürokraatia ja regulatsioon võtsid kaalumisele vaid need (mida siis veel?) kavandid, mida esitati. Ja upsti! täiesti ootamatult osutusid võitjaks mitte kunstinimesed vaid insenerinimesed  sealjuures noored. Braavo

Olgu see sammas ühtlasi meile meeldetuletuseks ja õpetuseks, et ei tohi loobuda. Mõtlemast. Arutamast. Ka juttudest RB-st oleme me juba ära väsitatud. Nüüd on siia külge kleebitud tunneliprojekt nagu dolomiitsambale kleebiti külge klaasist helendav jõulupuu. Kõik läks vaid kulukamaks. Nii kui loobute, pole teid olemaski. Ja kui laiendada kogu see „tühja koha kontseptsiooni” poliitikale, siis kõlbab siinkohal korrata igipõlist teadmist, et kui teie ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb teiega … või tegeleb teiega bürokraatia.

 Püsisuhte loomise eeldused

Mina olen koolituselt, maailmavaatelt ja elukutselt ökonomist, mina usun (või ei usu) majandusanalüüse. Ma usun mõtlemisse ja arvutamisse. Loovusse.  Ma tahaksin väga sõita kiirelt igasse võimalikku kohta, kuid mõistliku hinna eest. Ma ei taha muinasjuttu, vaid tegelikke lahendusi. RB on projekt, mis mõjutab meid kõikki nii heas kui kurjas. See võib olla meie võimalus, kui me seda õigesti ajame. Kuid ei pruugi, kui me lähtume vaid sundmõtetest.

„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.” E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998).

Just-just,  hakakem mõtlema ja arvutama „ jõe“ ja tunneli kaevamise/käitamise maksumust. Tegelikku maksumust: tunneliga ja tunnelita. Eraldi ja koos. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kas meie ehitatu on konkurentsivõimeline. Vaadake tarnija ei osta mitte niivõrd raudteed ega sadamat, vaid kõige sobivamat (ajaliselt, rahaliselt, kvaliteedilt) logistilist süsteemi ehk transpordikoridori. Teda ei huvita selle koridori kümned punktid ja seal toimetajad, teda huvitab lõpptulemus. Seda peamegi arvestama, kas meie osakene selles tarnspordikoridoris on konkurentsivõimeline, kas me üldse sattume koridori, või koos juba mõne toimiva koridoriga lisab sünergiliselt konkurentsivõimet. Konkurentsivõime küsimus on põhiküsimus.  Sel momendil, kui RB käiku läheb saabub tõehetk, siis ei saa ennast õigustada sellega, et lootsime kogu rahvast sõidutada Riiga ja tagasi, või et Põhjajäämeri sulab ehk lahti, siis näitab turg, kas meie arvestused olid õiged. Kas meid valitakse. Lihtne, saame kohe näha, kes läks alasti ujuma, kes mitte. Piinlik, kui me oma pulma ilmuksime … püksata.

Targutusi:

 C.Clark  „Uneskõndijad”  (Varrak, 2015 Lk 49)

 „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.”

. „G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 151

„ Tööstuslikku ettenägelikkust avardades ja strateegilist arhitektuuri rajades konkureerivad juhtkonnad ettenägelikkusele. Ent esimesena tulevikku jõudmiseks on vaja ka midagi muud peale hoolega läbimõeldud strateegilise arhitektuuri. Strateegiline arhitektuur on kaart – aga kütus? Nagu näeme, raha üksi reisimiseks ei piisa. Paljud ressursside poolest rikkad firmad on tuleviku loovutanud endast palju vaesematele rivaalidele. Tegelik tulevikukütus on töötajate emotsionaalne ja intellektuaalne energia“

Lk 129 „Kui tippjuhatus ei ole võimeline mõistma „lihtsaid” inimesi ja „tavaliste” klientide soove, ei saa neid soove enne teisi konkurente rahuldada. „ „Selleks, et tagada tootearendusmeeskonna võime mõista potentsiaalseid kliente, vastav Honda töörühma liikmete vanus ostjate sihtgrupi vanusele, kellele toode on mõeldud.” „Ühendriikidesse saadetud rühm, kes oli võtnud huviorbiiti pakiruumid, veetis terve päeva Disneylandi parkimisplatsil ja vaatas, mida inimesed auto pagasiruumi panevad, missuguseid liigutusi seejuures teevad. Honda ei palganud mõnda teist turu-uuringute firmat, et see annaks statistilise ülevaate pakiruumi kasutamisest. Tema vahetum lähenemisviis päädis viimaks pakiruumi uue disainiga.” „Asi on selles, et kõige ettenägelikumad otsused sünnivad klientide tundmisest – see aga tähendab, et kliente peab tundma isikliku, mitte vahendatud turu-uuringute põhjal”