Poliitilise looma söötmine. Vol 5/11. Valimistuudio

Minuga juhtus selline lugu, et kutsuti ERR valimisportaali valimisdebatti kommenteerima, kui majanduseksperti.  Teemaks oli: suur raha ja maksud. Nojah, ausalt öeldes ega ma neid valimisplatvorme viimasel ajal eriti lugenud ei ole, need rohkem sellised kirjandivõistluse formaadis teosed, mis võivad küll pretendeerida heale stiilitunnetusele või huumorisoonele, kuid ei kvalifitseeru „arveametniku” analüüsimaterjaliks. See käsitlus on puhtalt minu subjektiivne arusaamine otsustusprotsessist. Otsustamiseks tuleb teada, kui palju mingi asi maksab, kes maksab ja kui asi nihu läheb, siis millised on väljatõmbamise teed ja kulud.

Nii, arvasin, et tean üldjoontes kõigi erakondade suundumusi ja orientatsioone, kuid … lisaks tavapärasele oli ka mõndagi uudset. Nojah, uudset, kuid kallist ja segase kattepõhjaga. Üllatuslikult leidsin ka  terve rea ettepanekuid, mis suuremal osal erakondadest  kattus või oli lähedane:

Bürokraatia vähendamine. Riigireform või selle sugemed

Teaduspõhine majandus. Tagada kõrge tööviljakusega töökohad

Erisoodustusmaksu kaotamine tervisekuludele ja haridusele

Maavalitsuste ülesannete üleandmine OV liitudele

Ettevõtte tulumaksu taastamine

Üürikorterite temaatika

Kodumaise põllumajanduse/maaelu toetamine /mahetoodang/

Laevad Eesti lipu alla

Energiajulgeolek ja madala(mad) energia hinnad

Noortele praktikavõimaluste loomine

Tööjõumaksude vähendamine

Tarbimismaksude vähendamine

(See viimane puudutas põhiliselt käibemaksu alandamist. Muide, just üks selline küsimus, mis lahknes niimoodi, et 4 langetamise poolt ja 2 pigem tõstmise poolt. No minu praktika on näidanud, et mingi maksu alandamine ei pruugi vähendada toote hinda. Hind kujuneb ju võitluses: võitluses müüja soovide ja ostja võimaluste vahel. Kaupmees ei jäta iialgi proovimata võtta kõrgemat hinda, muidu ta polekski kaupmees. )

No igatahes on tore, et peale lahknevuste on erakondade vahel ka mingeidki ühiseid visioone.

Meeleoludest

Debati enese tonaalsus mulle meeldis. Kuigi tunda oli kirge, valitses stuudios lausa uskumatu hillitsetus. Enne saadet mõtlesin just, et mida ma sooviksin debatist? Nii vormiliselt, kui ka sisuliselt. Ma lootsin, et  esinejad püüavad meile, valijatele, (Vahemeestele), kõrgema võimu esindajatele, selgeks teha, miks just nemad on parim valik, miks nende projekt on parim, mitte miks teiste oma halb on. Lootsin rohkem sallivust. Sallivust, mida me vajame rohkem kogu ühiskonnas.  Vaadake, kõik algab meeleoludest, kui kõik peavad oma väitluspartnerit rumalaks, siis on meil lõppkokkuvõttes valida vaid rumalate ja rumalamate vahel. Kui väitlejad esitlevad oma projekti paremust, siis on meil valida paremate ja parimate vahel. See mulle meeldib. Nämma! Eelnevatel debattidel on olnud ridamisi  juhuseid, mil  esineja jutu vahele on räigelt segatud. Lausa häbematult üle räägitus. Ohjeldamatult. See on leebemas definitsioonis käsitletav maitsevääratusena, karmimas … . Sellise vahelesegamise bilanss on see, et siis ei saada ei segaja ideest ega segatava ideest aru. See osa minu lootusest, et väitlus toimus enam-vähem korrektses vormis, läks täide. Tore.

Sisuliselt.

Sisuliselt ajan oma arveametniku joru edasi. Valimisplatvormid olid, no kuidas seda ilusamini öeldagi … eee … võib-olla enam reklaamprojektid. Lausungid, millega endale turule tulekuks tähelepanu võita. Lootsin, et debati käigus paljastub ka midagi ettepanekute maksumusest … Ei arvanud ära.

Nagu mainisin, vaatasin platvormid läbi. Mitmeid häid ja huvitavaid ettepanekuid oli. Tore, et nendes on hoolivust, inimlikku kaasatundmist, abistamissoovi. Mõned ettepanekud olid tüütuseni vanad, teised väikeses kirjas nagu lepingu üldeeskirjad, mõned kiirelt tuule tiibadesse saanud. Mõnel võib tuule asemel tuli tiibadesse lüüa. Igasuguseid lubadusi oli, alates mõistlikest kuni jaburateni. Ma ei taha halvustada neidki ettepanekuid, mida mina isiklikult ei mõista. Iga ettepanek näitab mingi grupi valijate soove ja neid tuleb tähelepanelikult kuulata. Võib-olla ei saa neid aidata sellises vormis nagu pakutakse vaid mingis teises vormis. Mis mind häiris, et tihti olid eesmärgid ja vahendid segi aetud.

Kummastas, et  nii platvormides, kui ka esinemistes, et vanker oleks justkui hobuse ette rakendatud. Mnjah, mitmed on ideed on esitatud justkui valet pidi. Näiteks üks kuumemaid teemasid e. alampalga tõstmine. Kui me tõstame (kes meie? või kes teie?) alampalga 800-1000 EUR kuus, siis see tähendaks olemasoleva ökonoomilise/ökoloogilise süsteemi kokkukukkumist. Miinimumpalga tõstmine 800-1000 on sedasi, et palgad on küll kehvakesed käesoleval ajal, kuid lihtsalt plõksust tõsta, on sama pann rumal, kui samas rütmis jätkata. Selge see, et me peame siin tõesti (siinkohal on – meie – asjakohane)  looma keskkonna,  mis võimaldaks sellist palka maksta.  „Tõstame” …  on vale signaal PoliitInimesekeste suust. See tekitab meeleolu, et meie, saajad, ei pea midagi tegema, vaid ootama, millal meile hakatakse maksma. Hullumeelne mõttekene. Kuid jah, muuta tuleb palju, kogu süsteem peab muutuma hulka efektiivsemaks. Ärge pabistage, ma pole selline, kes arvab, et kõik on nihu, pigem oleme hästi hakkama saanud, kuid aeg muudab vajadusi. Samuti pole ma mingi „kõikemuutja” vaid arvan, et ajaga tuleb kaasas käia.

Tühja sest palgast, nii või teisiti loksub see paika, kuid valesid lootusi ja valesid eesmärke ka püstitada ei tohiks. See on vastutustundetu. Mulle teeb rohkem muret natukene mittekaugem tulevik, ehk millele meie Dr Riigi fookus peaks olema suunatud näiteks perioodiks 2020-2030. Millised on eesmärgid ja fookused? Praegu tundub mulle, et fookus … ujub. Ärge laske ennast selles segada, see on jällegi minu subjektiivne arusaam. Süsteemianalüütiku ja perspektiivplaneerija arusaam. Kui minu jutuvada pole arusaadav, siis võtame appi klassikud:

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

Ehhee, eks ole, päris hästi formuleeritud: selge eesmärk/kavand paneb riigi püüdlema parima arenguvariandi poole ja vähendab rabelemist.

On olemas lühemaajalisi eesmärke, näiteks selleks hooajaks RK pääseda, kuid on ka pikemaajalise eesmärke. Meil on üks väga tõsine ja eksistentsiaalne eesmärk. See on kuidas tulla toime olukorraga, mil meid jääb vähemaks, me jääme vanemaks ja …

Selle kohta on öeldud mitu tarka mõtet („Megamuutused 2050”):

Lk32 „Madal sündimus muudab märgatavalt  tasakaalu rahvastiku eri vanuserühmade vahel. Lihtsamalt öeldes, sündimuse langus tekitab põlvkondliku mulli.”

Lk32 „Esialgu „mullipõlvkonna” lapsepõlves, peavad riigid kõvasti investeerima haridusse ja lastele vajalikesse ressurssidesse. Tavaliselt on see riigi elus suurte perekondade ajajärk: ringi sebib palju lapsi. Ent vanavanemaid on vähe.

Kui aga põlvkond suureks sirgub, asub see tööle ning umbes 40 aasta jooksul – töövõimelise täisea vältel – naudib riik „demograafilisi dividende”.

Lk 33 „Seejärel muutub kuldne põlvkond hõbedaseks ning läheb pensionile. Korraga saab dividendidest võlg. Vanu inimesi, kes vajavad neile järgneva väiksemaarvulise põlvkonna tuge, on ebaproportsionaalselt palju.”

Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”

Lk 167 „Kuid kui valitsus loobub siin osast oma vastutusest, tuleb sel võtta uusi kohustusi mujal, eriti teadmistepõhise majanduse edendamisel ning vanemate inimeste tööea pikendamise soodustamisel. 2050 aasta riik on sel juhul ühtaegu nii nutikam kui saledam.”

Lk 169” Vanade šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.”

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 

Eks ole, targalt kokku võetud. Millistest funktsioonidest meie Dr Riik on valmis loobuma? Õigemini sunnitud, kui me jätkame sellist rahasadu erinevateks toetusteks ja „tasuta” asjade juurutamiseks? Kaitsevõimest? Hooldusest? Ei saa loobuda ei ühest ei teisest, seepärast ongi tähtis eesmärgid, tulevikukavandid paika panna, mitte rabeleda. Arvare, et see meid ei puuduta? Vale jutt puha. Arengurööpad on juba maha pandud aastani 2040. Aga palun:

Meie statistikaamet on väljastanud tormihoiatuse , et

´  - Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest

´  - Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le

´  -Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

 

Sellisel foonil oleks paslik mõelda kuidas tendentse muuta. Milline oleks kokkupõrkekursi vältimine. Ja sellise numbrijada juures on minu kui ökonomisti seisukohalt kohatu rääkida kõiksugu tasuta asjadest ja toetuste tõusust.

 Vaadake, meil on kaks võimalikku strateegiat. Esiteks me ütleme, et tendentsid on kehvad, me teame mida teha, kuid selleks peame me kõik panustama (me veame oma haavatud ja langenud endaga kaasa). Teine variant on uinutamine, et me hoolitseme teie eest, me anname teile, me teeme teie eest. Ja kest talve ütleme, et ups, ei tulnud välja, sahver on tühi. Kui me teeksime esimese variandi järgi, siis me piltlikult kaevaks muruplatsi ülesse ja paneks porgandi ja kartuli kasvama, agaramad peaksid vannis seapõrsast või rõdul kanu ja talv saaks üle elatud. Teisel juhul … jääksime nälga.

Mul on kahtlus, et lühiajaliste eesmärkide nimel on osad PoliitInimesekesed mängimas ennast pikemaajalisi eesmärke silmas pidades lubaduste lõksu. Näiteks, kui käivitad  mingi järjekordne ”tasuta asi” , siis võib see ju tunduda vahva algatusena.  Aga, kui jõud varsti enam üle ei käi, siis „tasuta” asja äravõtmine on väga valus. Inimesed harjuvad sellega, see muutub peaaegu nende inimõiguseks. Ehk strateegilise sõja mõttes tõmmatakse meid veatsooni, kus meie igasugune tegevus viib kokkuvõttes meie  positsioonide halvenemisele. „Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (Strateegiline sõda)

 

Tagasi eesmärkide juurde

Üks suuremaid eesmärke on Riigireformi tegemine. Nojah, see sõna sisaldab igaühe jaoks erinevaid asju, kuid igaüks võiks vaadata siinkohal konverentsi „Tuulelohe lend 2015” Lp hr Jüri Raidla (JR) „10 käsku” Riigireformi (RR) läbiviimiseks. ( Et te ei arvaks, et mul endal pole selle kohta midagi öelda, siis mainin nii möödaminnes, mina olen selle reformi võimalikud teed ja oma visiooni lahti kirjutanud e-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaemas”). Austatav JR arvas, et RR peaks juhtima Peaminister (PM) isiklikult ja reform võiks aega võtta ca 10 aastat. Ma arvan selleks, et RR asja saaks, tuleks seda pideva tähelepanu all hoida. Lähtudes JR analüüsist on paari nädala pärast erakonnad saanud valimistel meie mandaadi RR läbiviimiseks. Oletame, et kuu aega läheb VV kokkupanekuks. Ma olen sama meelt, et PM peab olema RR (jõuline ja aktiivne) peastrateeg. Kui PM peastrateegiks ei hakka, juhtub sama mis Haldusreformiga, see … muutub korduvkasutusega materjaliks, mis muutub taaskasutusmaterjaliks, mis lõpuks muutub toksiliseks prügiks. Seega, kui 100 päeva jooksul, pole PM loonud alget RR Mõttekojale, on RR selleks korraks läbi kukkunud. Niisama lihtne see asi ongi.

Seega võtame mingi ümmarguse numbri ehk 10 juuli 2015, kena reedene päev, siis teame, kas „Tuulelohe lend 2015” õhku keerutatud  lohe lendab või on tegemist vaid pabertiiger. Miks? Väga lihtne. Juulis lähevad kõik puhkusele, sügisel ootavad ees rasked eelarvelahingud ja varsti ongi uus aasta käes jne ... Nii, et tõehetk on 10.07.2015. Ajaloendur tiksub.

 

 

Suured rahad või suured lubadused?

Tagasi valimisstuudiosse. Debatis pidi räägitama suurtest rahadest. Olen piinlikus seisus. Olen kahekordselt piinlikus olukorras. Esiteks ei räägita valimisplatvormides  rahadest, räägitakse küll pigem … suurtest lubadustest. Lubaduste hindamine pole ökonomisti pärusmaa. Öeldakse küll, et valimisplatvorm on üldise poliitika, väärtuste ja hoiakute, mitte ainult konkreetsete lubaduste kogum. Ma ei ole selle seisukohaga absoluutselt nõus.

Pullerits kirjutas mõned päevad tagsi PM-s : „Seega, unustage lihtlabased rahalubadused! Arukam ja kasulikum on süüvida sellesse, kuhu ja kuidas lubavad erakonnad Eestit lähiajal tüürida. Ainus häda, et need sisulised teemad on uppunud uhkete, ent kaheldavate rahahunnikute alla. „

Õige, ma lootsin, et jutt stuudios ei kujuneks pelgalt selliseks, et me anname teile nii ja naa palju raha, kui teie meid valite. See oleks olnud natukene madal. Peaaegu nagu pistise pakkumine. Õnneks oli reklaamide ja isikliku sõnumi vahel päris sünnis vahe. Päris ülepakkumiseks ka ei läinud. Pealegi PoliitInimesekesed ei saa meile mingit raha anda, … see ongi meie raha. Ei ole olemas riigi raha, valla raha, kooli raha … on vaid meie, valijate,  poolt kokku kantud raha. Meie saame seda - meie raha - anda  PoliitInimesekeste kätte, et teie osa raha tõeliselt puudusekannatajate vahel ära jagaksite ja ennekõike anname me teile raha, et te selle raha kasvama paneksite. Et meil oleks hea meel sellest.

Mille alusel meie, valijad,  siis otsustame, kui me arvudest ei räägi. Kas see on mingi jutuvestjate konkurss? Mina olen majandusinimene. Ma olen koolituselt ja maailmavaatelt ökonomist. Seega vaatan ma ka RK valimisi kui äriprojekti. Erinevad osapooled esitavad oma ideed meile valijatele ehk Vahemeestele, kuidas meie elu järgmised 4 aastat ja enamgi paremaks muuta. Me usaldame oma elu, raha , saatuse ja laste saatuse 4 aastaks nende inimeste kätte, keda me usaldame või kõige vähem ebausaldame. Maksudega on see lugu, et need on maksed meie ühise tellitud teenuse eest, mida meile osutab Dr Riik. Me teeme neid sissemakseid lootuses, et need Inimesekesed, kelle me välja valime,  on mingil määral targemad, ausamad, nutikamad  ja parema vaistuga kui meie, et nad panevad selle raha, mille me nende kätte usaldame kasvama. Ja me loodame, et nad ei kasuta seda raha püramiidskeemideks, mille tulemusena oleme me mingi aeg justkui õnnelikud, kuid siis kuulutatakse välja pankrott.

Vaat selline kummaline maailmapilt.

Maksudest

Maksud ei ole mingi omaette asi. See on majandusliku elutsükli üks osa. Me peaksime parema mõistmise nimel natukene pildi rakurssi muutma. Tegelikult on niimoodi, et meil on „nii suur raha hunnik vajalik” riigi funktsioonide täitmiseks, Maksud on ja jäävad. Iseküsimus on, kas seda võetaks soola, bensiini, habemete või akende pealt. Teisalt me ostame teenust riigilt, just, just …  ostame teenust. Oleme hankijad. Hankekomisjon. Riik ei ole mitte mingi iseenesest olev „asi” vaid suur teenindussektor. Muide just teenindus on Dr Riigi põhiolemus: me ostame turvatunde teenust, me ostame hariduse teenust, meditsiiniteenust jne . Milliseid teenuseid meil on mõistlik tellida koos Dr Riigilt, milliseid eraldi? Seega valimiste kontekstis on ülimalt tähtis, kas me tahame, et Dr Riik kõike reguleeriks ehk, kas me tellime temalt seda teenust või saame ise, kodanikuühiskonna formaadis sellega hakkama. Kui me tellime teenust Dr Riigilt, peame selle eest ka maksma. Makse maksma. Mida rohkem me laseme Dr Riigil enese eest otsustada ja ära teha, seda suurem arve meile esitatakse. See omakorda tähendab, et … makse tuleb tõsta.

Kuidas mõjutab ühe või teise maksu muutmine, käivitamine majandust, inimeste käitumist, selles suhtes tahaks jällegi risttabelit .

Lootustest ja huvist

Ma loodan, et järgmiseks RK valimiseks on ühiskond arenenud enam kodanikuühiskonnaks. Et kandidaadid, erakonnad ei saa vaid jutuvestmisega hakkama. Et nad peavad käima välja oma kasvõi lihtsustatud bilansi, kus kohta juurde lisada (mitte anda), kuskohalt vähemaks viilida. Ja ei tasu arvata, et inimesi see ei huvita.  Huvitab. Väga huvitab.

Olin nädalavahetusel juubelil. Noorusliku rahva juubeli, pereproua sai neljas kord kahekümne aastaseks ehk siis kaheksakümmend täis. Mullu kaheksakümneseks saanud  pereisa  töötas juubelini välja. Toredad, vitaalsed Inimesekesed siiamaani. Võiks öelda, et keskmised Eesti Inimesekesed:  ei kõrgemat ,ei ülemist haridust, keskmine. Hoolsad ja usinad spetsialistid. Ei ole nad ka kunagi virisenud. Ei ole saanud nad ei pärandust, ei tagastatud neile mitte midagi. Kõik, mida on teinud, on ise teinud – usina töö ja ratsionaalse meelega. Vaat selliseid Inimesekesi huvitab küll, kuskohast raha tuleb ja kuidas seda kasutatakse. Nemad ei  küsinud mitte seda, palju nad pensi juurde saavad, sest nad olid teinud kõik enesest oleneva et „vaesusriski” vältida … ja vältisidki. Neid huvitas see, kuidas luuakse 60 tuh töökohta, kuidas ja miks riik üürikortereid ehitama hakkab ja veel rida teisi majandusalaseid küsimusi , mille peale minagi polnud tulnud. Kõige rohkem huvitas, kuidas on võimalik neid lubadusi täita.  Palju need lubadused maksavad? Mnjah, mina ei osanud midagi kosta, jäin vastuse võlgu. Ja teie arvate, et Inimesekesi ei huvita majandusküsimused? Huvitab! Vägagi!

 

Innovatsioon –  ooteaeg 1600 aastat.

Mõned stuudios pakutud ideed mulle meeldivad, kuid ei meeldi lahendusteed. No ma lihtsalt ei usu nende realiseerimise võimalusse. Arve ju pole. Seega jääbki vaid usu küsimus. Selliseid ettepanekuid ei usuks ükski panga laenukomisjon ega hankežürii. Kuidas viia head ideed ja lahendused ühte? See on suur innovatsiooniülesanne. Teleskoop avastati teoreetiliselt juba Vana-Kreeka tarkade poolt, kuid teostus viibis, kuna targad olid küll targad, kuid ei trehvanud kokku käsitöölistega ehk klaasilihvijatega. Nii juhtuski, et mõtte ja teostuse vaheks kujunes 1600 aastat. Täna me teleskoopi stuudios ilmselt ei saanud. Loodetavasti ei pea selleks ootama … eee … sajandeid.

Mandaat, kuid väikeses kirjas

Poliitikud kurdavad, et tahaks küll seda ja teist teha, kuid  … mandaati ei ole. Millele siis täna mandaati küsitakse?  Palgatõusu, miinimumi tõusu, pensioni tõusu, midagi ka lastega peredele. Selline on põhiline retoorika, kuid kuidas tulla välja sellest kahest vektorist, et me jääme vanemaks ja meid jääb vanemaks ma valimisesinemistel  ei ole kuulnud. See teeb mind ärevaks. Või on siis need tähtsad asjad kirjutatud nii kaude ja väikeses kirjas nagu laenutehingu üldeeskirjad. Selline  väikese kirja rubriik. Kuulge, kui te kirjutate seda suurt asja väikeses kirjas, siis ei saa me anda teile mandaati. Suurt/tugevat mandaati. Palgatõus ei ole mitte vahend vaid eesmärk, sellele me mandaati anda ju ei saa. Me saame anda mandaadi, kuidas sellise eesmärgini jõuda, et saada suuremat palka. Kui see mehhanism meile meeldib. Peaksime alustama hoopis sellest, et välja uurida, mis tööd need on ja kes neid teevad, et neile Inimesekestele on nii vähe võimalik maksta. Nad teevad valet tööd, see on raiskamine. Tööjõu, kui defitsiitse ressursi raiskamine. Sellest tulekski alustada. Tegelikult peaks palga kergitamist alustama Dr Riigist enesest, riigihangetest. Kui Dr Riik täiesti tuimalt laseb läbi hankeid, milledes on valdkonnainimestel selgelt näha, et tööjõu kulud ei ole õiged. Selliste hangete tulemusena pärispalka töötegijatele maksta ei saa, sellist pakkumist saab teha vaid, kas osa töötasusid ümbrikus makstes, või lasta töötegijatel veidi ise businessi teha (riigist ja omanikust mööda minnes, ehk varastades), siis ei maksa rääkida palga tõstmisest. Kõigepealt peaks Dr Riik ikka oma õue korda tegema ja siis pisarat ka teiste pärast nõristama. Oma õue jutt ei ole niisama, Dr Riik on esiteks nii suure majandusjõuga, et määrab oma hangetega mitmete turgude hinnatasemed, teisalt on ta ka moraali eeskuju. Või siis ei ole? Ja nii ongi, et räägime alampalga tõstmisest, kuid me ei maksa paljudel juhtude  tegelikult alampalka või madalpalka, see on vaid see osa mis on ametlik (+ ümbrik + vargus) palk. Milline see palk tegelikult on, me ei teagi. Küsisin paarilt ettevõtjalt, kas teil on alampalgaga töötajaid? Nad jäid mõttesse ja … ei tulnud ette. Üks ütles küll, et meil on proua, kes käib pool päeva teisipäev ja reedel koristamas. Kuid tema ei ole ju alampalga saaja, tema on ilmselt suurpalga saaja ehk kui palk ja töömahud läbi korrutada on tegemist kõrgepalgalisega. Ärgem tehkem järeldusi rahvaluule baasil.

Sümptomid ja põhjused

Võitleme sümptomitega mitte põhjustega.  Kui me tegime õigeid asju õigel ajal, olime edukad. Kui te nüüd analüüsite veidi sügavamalt debateerijate juttu, siis te saate aru, et palk on vaid sümptom meie probleemidest, mitte probleem ise. Kui me suudame majanduse ümber korraldada tänapäevastele vajadustele/nõudmistele vastavaks, siis ei ole meil vaja maksta enamust toetustest, sest Inimesekesed ise saavad oma igapäevase töö viljaga oma vajadused rahuldatud. Need on uhked iseseisvad ja väärikad Inimesekesed. Need ei ole sõltlased, abisõltlased. Siis ei vaja Inimesekesed  tasuta ühistransporti, ei vaja riigi üürikortereid ja palju muid poliitsõltlaseks tegevaid ja kalleid kaudteid. Kõik need „heateod”, mis tunduvad hädavajalikud, on tegelikult veelgi sügavamasse mülkasse ronimine, me kulutame meie raha minevikule, mitte tuleviku ehitamisele. Niisama „lihtne” see ongi, me peame muutma majanduse struktuuri, mitte sellest ainult rääkima. Kui me tihti küsime (veidi vimmaselt), et kuidas Eesti jõuaks järele Põhjamaadele, no kasvõi Soomele, siis Soomel ei lähe hästi mitte seepärast, et neil on ca 3,5 X kõrgemad palgad ja nad korjavad kokku rohkem makse, vaid seepärast, et nad teevad maailmaturul asju/teenuseid, mille eest ollakse valmis maksma korralikku tasu. Ja seda tööd tehakse suurema tõhususega. Kas maksud on kõrged või madalad selgub vaid peale seda, kui kõik maksud ja esmavajadused on tasutud. Maksudega madala/kõrge taseme mõõtmisega on niimoodi, et peale nende maksmist, kohustuslike maksete tegemist (üürid, kommunaalmaksed, transport, side, pangalaenud, söök, riided jne) jääb Inimesekesel kätte „vaba raha”. See raha mille eest ta võib lõbutseda, reisida, investeerida. Mõni aasta tagasi tegin arvestused et „see raha” on põhjanaabritel suurem, kui meil peale maksude maksmist vältimatuteks makseteks kätte jääb. Kuid see ei peaks olema kadeduse allikaks vaid stiimuliks järelejõudmiseks. Järelejõudmiseks on vaid üks tee: riigireform +  majandusstruktuuri reform. Sümptomite ravi ei aita, ravida tuleb põhjuseid.

Võitjad?

Kes võitis valimisdebati? Banaalsustesse laskudes: võitma oleks pidanud valija. Vajadused on kirjeldatud: targad töökohad, sissetulekute kasvu võimaldava keskkonna loomine, õige haridus, riigipidamise reform, ühistuline tegevus, kodanikuühiskond. Seega debati tulemus: tugev koolipoisi number. Parem hinna tuleb siis, kui … teleskoop valmis.

Kes tegelikult võitis? Ma ei tea, sest ma ei ole näinud kingipakkide sisse, ma ei tea ikkagi, kas seal on komm või pomm. Seega võin ma ainult oletada ja … uskuda, et pakk, mille peale on kirjutatud komm, see ongi komm.

 

Edasi

President on öelnud et see, mis meid siiani on toonud, meid eriti hästi edasi ei vii. Ma arvan, et me oleme paarikümne aastaga tohutu hüppe teinud, kuid … hoog ja painduvus on kadumas. Mõttelend ka. Ajame direktiividest ja seadusparagrahvidest ninaga rida,  saamata pead tõstagi ja püüame … kõike keelata.  Loodame mingitele EL toetustele, tahame iga maailma liigutuse pealt kasu saada. See  näitab, et meil on fookus ujuma läinud. Me rabeleme pisiasjades mitte prioriteetides vaid saja viienda järgu küsimustes.

Seega stuudios oli palju häid mõtteid, kuid prioriteetsus, mida teha esimesena, et jõuda teiseni või mida jõuaks esimesest sammust tekkiva kasuga teha, et esimese ja teise sammu kasu kasutada kolmanda sammu astumiseks, seda ei olnud.

Ennast korrates: Lp JR esitatud RR 10 käsku, just see on pikem vaade elule siin Eestimaal, see tähendab pingutamist, kuid on praktiliselt ainuke väärt strateegia mis meie elu mitte ainult paremaks muutmise lootust  annab, vaid üldse elu säilumisele aluse annab.

Tänud

Igatahes oli põnav õhtu ja ladus korraldus. Tänud kõigile asjaosalistele selle eest.

Lennakem

Mõne päeva  pärast me valime endale seadusandja ja valitsuse. Me loovutame neljaks aastaks oma sünnipärase õiguse, kõrgeima võimu õigused nendele PoliitInimesekestele, kes meie ees sel nädalal rinda pistavad. Seega kuulake tähelepanelikult nende Inimesekeste juttu, kas te usute et see on võimalik, mida teile lubatakse, kas teie lapsed saavad sellest innustust ja meid saab palju või ei. Ärge mitte mingil juhul jätke oma arvamust avaldamata, kui te arvate, et teie häälest ei sõltu mitte midagi, siis on see vale, sest kui liblika tiivalöök Andides vallandab liivatormi Sahaaras, siis teie jõud on ju määratult suurem. Muide lugesin millalgi, et kui inimene  täitsa laiali jagada sisaldab ca 20 tremotuuma pommi jagu energiat. Teie hääles on see jõud olemas. Tiivad lahti – lennake!

 

PS. Kui kellelgi tundub, et on eelnevat juttu juba mitmel puhul kuulnud siis ärge arvake, et olen eksinud või mul on „kõvaketas täis”, see on taotuslik. Seega jääb vaid toetuda jälle kord autoriteetidele (olgu see targutuspaneeli asemel):

 „ –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei tehta välja.

- Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”

Sünnipäevameeleolu

Sünnipäevad on ikka meeldivate sündmuste meenutamiseks. Teeme seda meiegi. Pealegi pole mitte midagi tähtsamt, kui õige meeleolu. 

Nagu on öelnud targad Inimesekesed : 

„Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.”

 Mina olen valinud positiivse stsenaariumi, ... selles on lootust. Lootus annab teatavasti jõudu. Jõudu edasi rühkida. Jõudu ka muudatusi esile kutsuda ja neid muudatusi ... eee ... taluda.

Paljudest meie suhtumine  „riigi asjadesse” ja „kohaliku omavalitsuse asjadesse” on muutunud. Enne ütlesid Poliit-Inimesekesed: „Ärge segage meid, küll me teame, kuidas teile head teha”. Sellega lepiti kriisieelsel aegadel, kuna elul polnud vigagi. Tekkimas olid juba esmased heaoluühiskonna haiguse sümptomid: ambitsioonitus, otsustusjulguse vähenemine, mugavus ja mis peamine .... omandatud abitus. Kurb, kuid tõsi, et see higus tabas meid ilma eelneva hoiatuseta, ilma heaoluühiskonna saabumiseta, nagu oleks mäepealsete rammusate lihaleemekatelde lõhn meid uimastanud. Täielik narkoosiuim. Peapööritus edusammudest? Enesekiitmise tuhinas nimetasime isegi edenemise raportid edukuse raportiteks. Ega  eneseturgutus enesekiituse näol halba tee, ikka tuleb ennast turgutada. Eriti, siis , kui üldkokkuvõttes oleme ju hästi hakkama saanud. Mnjah, kujutan juba ette, kuidas mõni püsipahandaja (punase tulukese vennikesed) juba kopsud õhku täis tõmbab, kui pidagem hoogu. Kõiki asju tuleb vaadata võrdluses. Õiges perspektiivis. Kui vaadata arengut võrdluses ja tõdeda, et meie jaoks lõppes Teine maailmasõda napilt kakskümmend aastat tagasi, siis on põhjust olla rahul(olev), et mitte öelda uhke. Kui me võrdleme ennast nendega, kelle moodi me tahame olla ja nende elatustaset paarkümmend aastat pärast sõja lõppemist, siis on meie tulemus .... ulmeline. Me oleme kindlasti praegu paremal järjel, kui meie eeskujud võrreldaval ajal. Iga areng võtab oma aja. Oma õige aja. Samas oleme pikaleveninud sõja lõpuga ühe arenguspiraali vahele jätnud. Oleme palju rumalusi tegematta jätnud ja kergema koormaga on ka kergem edasi astuda. Tegelikult oleme viiskümmend aastat, Vaheriigi ajal,  sel ajal kui teised kapitali akumuleerisid, vales suunas sammunud. Täitsa vales suunas tatsanud. Niisiis, viiskümmend aastat vales suunas pluss viiskümmend aastat tagasi õiges suunas ja paarkümmend aastat võitlust (tõsi küll, tänu sõprade abile), et ennast korralikule konkurentsipositsioonile manööverdada, selline võiks olla bilanss tänaseks päevaks. Ehk ümmarguselt paarikümne aastaga oleme läbinud seitsmekümne aastase vahemaa. Ärgem häbenegem seda saavutust.

Tundub, et isegi "masu" tuli ajaloolises perspektiivis kasuks. Paljud on jälle maapeale tagsi pöördunud, ka Poliitinimesekesed, paljud kallid projektid on ümber hinnatud. Kõik see annab lootust õiges suunas arenguks, kui me just ei taha teiste vigu järele ahvida. Kuid loodame oma tervele mõistusele ja ratsionaalsusele. Nüüd me teame, et meie riik vajab meid – Inimesekesi. On tekkinud hoopis teistsugune Inimesekeste suhtumine ümbritsevasse ja seal toimuvasse. Hoiakud on muutunud aktiivsemaks. Võib-olla on niimoodi, et kuigi kaotasime materiaalses kapitalis, oleme juurde võitnud sotsiaalses kapitalis – tahtes? Aktiivsuses. Loodetavasti. Peamine, et me ei lase enese üle võimust võtta omandatud abitusel. VM: Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi. Ikka tasub üritada.

Aktiivsust ja tahet meile kõigile "sünnal" ning peale sedagi soovides.

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/10 Emotsioonidest ja tunnustusest

„Tuhtlivaba riik & Tuhtlivabariik”

Mõned postitused tagasi sai tehtud mõttepiruett, „Õiguskohtu riigiga”, tuletab mulle meelde veel ühe kontrollpunkti valimieelistuste kujundamisel. No mõnele lausa meeldib leida nii teistele Inimesekestele, kui ka  meie riigile ebameeldivaid epiteete. Umbes niimoodi, et mida rohkem oma koda roojan, seda uhkem? Populaarsem? Mina, arveametnikuna,  võin ju mingites mõttekonstruktsioonides lubada endale vabadust viisakate kaudnimede kasutamisel, kuid PoliitInimesekene, kes kandideerib seadusandjaks, ei või seda teps mitte. See õõnestab tema tõsiseltvõetavust, … puhtusepidamise võimest rääkimata. Kolmekümnendatel aastatel olevat opositsioonitegelased nimetanud seda riiki „tuhtlivabariigiks”, mis viitab siis meie  jõudsale kartulikasvatuse võimele. No banaanivabariigiks ei saanud seda ju nimetada, sest siis oli banaan enamusele selle maa asukatele lihtsalt tundmatu. Tänapäeval püütakse meile külge kleepida pahatahtlikult „banaani silti”. Just, just pahatahtlikult ja kleepida, sest „banaanivabariik” on täiesti selge mõiste, mis minu kujutluses ei haaku mitte kuidagi meie olukorraga. Jah, meil on probleeme (kellel neid ei oleks?), kuid see pole „banaanivabariigi” probleem. Kõrvalseisja ei pruugi meie PoliitInimesekeste kodukootud poliittermineid ja eneseroojamise iha mõista, vaid mõistab seda rahvusvaheliselt aktsepteeritava mõistena ja … Ja olemegi sisemudamaadluse meistrivõistluste raames  tekitanud endale väga raskesti mahapestava rahvusvahelise maine. Rumalus ja pahatahtlikkus. Mulle pahatahtlikud Inimesekesed ei meeldi, mina neid ei vali. Pahatahtlikkus ja  oma pesa roojamine ei saa tuua head lahendust.

Au ja väärikus

Enne Vabariigi aastapäeva on paslik üle seletada veel üks negatiivne „nähtus”. Ma ei teagi, millest see tuleb, kas kadedusest või madalast enesehinnangust või kibestumisest, kuid vahel nihutame mingeid sõnu suure naudinguga. Võib öelda, et mitte lihtsalt naudinguga, vaid lausa pahelise naudinguga. Võtame lisaks „banaanivabariigile” näiteks väljendid „pingviiniparaad”. Kurb lugu. Ühest küljest tahame olla kõigist paremad, kõigist ees, me nimetame küngast … mäeks ja oja … jõeks. Teisalt oleme valmis alavääristama oma täiesti korralikku ja arenevat riiki. Umbes nii, et meie kõik oleme tublid ja tragid, aga keegi pann dr Riik on kehv. Justkui ei olekski dr Riik meie eneste summa, vaid vana vaenlane, kellega on vaja võidelda. Veider kahestumise sündroom.

Sama pahatahtlikkuse lugu on „pingviiniparaadiga” ehk tegelikult Vabariigi aastapäeva vastuvõtuga. Vabariigi aastapäev peaks olema igale Inimesekesele suursündmus. Kui mitte üdini, siis üldiselt  positiivne ja rõõmsameelne päev. Mida siis Inimesekene teab Vabariigi aastapäevast? Ilmselt teavad paljud kaitseväe paraadi, mõned teavad ka Vabariigi Presidendi kõnet, aumärkide andmist, rohkemale meenub pidulik kontsert. Kõik. Aga vaat Presidendi vastuvõttu teavad kõik. Ja nüüd läheb põnevaks, miks me nihutasime igati mõistliku sõnajada: „Vabariigi Presidendi pidulik vastuvõtt” -  „pingviiniparaadiks”? Kas meile ei meeldi see vastuvõtt iseenesest? Üldse ei meeldi? Või me ei austa neid Inimesekesi, kes sinna on kutsutud? No kindlasti on siin oma osa kadedusel, kui tohutul jõul. Miks kadestada, rõõmu peaks tundma … eee … teiste õnnestumistest. Üldine õnnestumine peaks peegeldama oma positiivset energiat kogu ühiskonnale.  Ei tea, kas parem oleks kodus istuda ja, küünarnukk laual, sülti haugata ning vaadata kahesaja kuuendat korda muidu head, kuid paljuekspluateeritud, filmitoodangut? Või lasta Vabariigi Presidendil küll kõne kõrgest puldist ette lugeda ja öelda kõigile: „Minge nüüd „kotto” ära!”? Ma ei tea, vist oleme veel liiga noored ja püsimatud, et lihtsatest asjadest rõõmu tuna. Ikka pürgime kuhugi, tungleme, tormame. Ikka on meil kiire. Oleme teel. Põhjanaabrid oskavad oma riigi aastapäeva väärikalt välja kanda. Võib-olla seetõttu, et nad on selle riigi (vaba riigi) eest rohkem ohvreid kandnud. Vaeva näinud. Me nagu häbeneksime oma vabadust ja väärikust, kuid Vabariigi aastapäev ongi ju väärikate kodanike väärikas tähtpäev. Seda tulebki tähistada väärikalt. On ju tegemist suure vedamisega, lausa kahekordse täisvõiduga maailmaajaloo täringumängu laual. Mis aga puutub sellesse, keda kutsutakse, keda mitte, siis minu sügava veendumuse järgi tuleks rohkem kutsuda/tunnustada Inimesekesi nagu Tädi Maali ja Naabri-Ants. Nende jaoks on see sündmus. Võib-olla kogu küla jaoks märgilise tähtsusega sündmus. Nemad ei igavle sellel vastuvõtul. „Tavalisele” Inimesekesele on teadmine, et teda on märgatud, valitud ja  kutsutud „üüüüüüüratu” tähtsusega. Sain aastaid tagasi aimu sellest tundest, istudes pidupäevalauas noore Inimesekesega, kes oli tuisusel õhtul tulnud järgmise päeva kaitseväe paraadi harjutuselt. Temale, Kaitseliidu liikmele, oli see SÜNDMUS, teda oli valitud, teda oli tunnustatud, ta oli … õnnelik. Kui mõelda, et see noor Inimesekene ei saanud ei ordenit, ei aukirja, ei rahalist preemiat ega … Presidendi vastuvõttu, kuid ta sai emotsiooni, mis kindlasti andis talle kauaks kütust edasi võidelda oma igapäevase eksistentsi eest. Kindlasti räägib ta kunagi aastate pärast oma lastele ja lastelastele: „See oli sellel tuisusel Vabariigi aastapäeva paraadil, kus ma koos Mati ja Volliga marssisin üle Vabaduse platsi!” Võib olla räägivad tema lapselapsed, et „See oli siis kui vanaisa …”. See oli sündmus ja sündmus mitte ainult Inimesekesele, vaid tema kaudu ka mitmetele lähedastele.  Igikestev sündmus. Kuidas me nüüd seletame sellistele Inimesekestele, et oma rikutuses oleme me muutnud oma riigi tähtpäeva „pingviinide paraadiks”? Mida võiks selle kohta öelda eelmainitud noor Inimesekene? Arvan, et kõigepealt tulevad paar krt-i ja seejärel „Banaan Sind võtku ja pingviin Sind söögu!”.

Märka ja tunnusta

Muide märkamist ja sündmuste tekitamist on vähe, pann vähe. Nagu eelpool hoomasite võib sündmuse tekitada paljudest lihtsatest asjadest, Inimesekeste jaoks oleks võimalik korraldada palju SÜNDMUSI, alates kutsest hommikusele lipuheiskamisele, kirikuskäigust, paraadist ja muudest sündmustest, kus piiriks on vaid mõttelennu kõrgus. See teeks Presidendist … ühendaja. Sellisel isiksusel oleks voli olla ka arbiiter ja sidususe tekitaja ühiskonnas. Hea sõna ja südamesoe kutse külma veebruarihommikusse ei maksa materiaalses mõttes mitte midagi, kuid võib tuua moraalses ja sidususe mõttes ülikasumeid. Sidusus, väärikus, sündmus see on arengu võti.

Kiirust meil on, paindlikkust ka, kuid tänulikkust … ? Tänulikkust meil napib. Pean silmas siirast tänulikkust. Igas juhtimisõpikus korrutatakse, et märgake Inimesekest. Kiitke neid, tänage neid, siis nad töötavad rohkem ja paremini. Inimesekene on juba selline, et ta tahab tunnustust oma tegudele. Isegi külakrants januneb tunnustust, … miks siis mitte Inimesekene? Kas olete märganud, et meil on kinnistunud kuvand, et riik peab olema selline kivinäoga karm tegelane, kes karistab, kuid ei kiida ega täna. Igaõhtust massimeediat koos kõikvõimalike karistamiste kajastamisega võtame, kui iseenesestmõistetavat. Karistamine on elu osa. Kuid tänamine on midagi … eee … justkui kohatut? Isegi kord aastas, vaid kord aastas, suhtume paaniliselt teenetemärkide andmisse? Teenetemärgid (aumärgid) ongi selleks, et märkida kellegi erilisi teeneid. Aumärgid on aastatuhandeid vastu pidanud stimuleerimispakett. Ma ei ole kuulnud, et Soomes oleks olnud suuri poleemikaid selle üle, et liiga palju on antud välja aurahasid, kuigi seal käib hea tava hulka, teatud ametikohtadel, anda juubelikingitusena kaasa ka mingi orden. Või on keegi ehk märganud, et prantslased häbeneksid Auleegioni ordenit. Mitte sinna poolegi. Nad on uhked selle üle ja kannavad ordeni rosetti iga päev, mitte ainult pidupäevadel. Aumärk ongi tänu, tänu riigi poolt, meie kõigi poolt ja niimoodi tuleb seda käsitledagi. Ei ole vaja oma kadedust nii ilmselt välja paista lasta, vaid tuleb uhkust tunda nende Inimesekeste tunnustamise üle ja püüda teha ka ise samme, mis tooksid kaasa positiivse tunnustuse. Vaat niimoodi! Tunnustagem ja tänagem, ärme viriseme. Ehhee, kuidas kõlaks valimisloosung „Virisemisvaba Eesti!”?

Virikihulased (Virisejad & Kihutajad)

Tihti räägitakse kõrgetes kodades, et me elame ühises maailmas, et maailm pole enam mitte mingi suur ega kauge vaid maailmaküla. Maailmaküla tekitab mõtte millestki ühtsest ja siduvast. Toetavast. Kaitsvast. Teisalt tundub mulle, et pole mingit ühtset maailma, on lõputu hulk väikeseid maailmakesi. Ilmselt niimoodi see ongi, sest mina elan maailmas, kus küsitakse kuidas seda (või teist) teha, millal teha, mitte kas seda teha ja võib-olla saab selle („und” teise ja kolmanda ka) tegemata jätta. See teine maailm, see lõputu virisemise maailm on mulle tundmatu. Mind on ikka hämmastanud, et leidub nii palju virisemist, mõttetut virisemist. Mõttetut kaeblemist mingite „vanade heade aegade” üle. Milliste heade aegade üle? Mida siis head oli? Ehhee, see mis teil head tol ajal oli, oli … noorus. Seda ei saa ükski valitsus teile tagasi tuua. Tehkem teene järeltulevatele põlvedel jätke see virisemine , me oleme paarkümmend aastat ise oma asja ajanud ja rääkida et … kõike tehti vales. See pole lihtsalt õige. Muidugi, tegijal juhtub mõndagi, kuid … Vanaema Marie ütles ikka, et „tegijal juhtub mõndagi, magajal, ei midagi”. Ja teie, „stammvirisejad”, ärge kütke PoliitInimesekesi ülesse, tehke maale ja rahvale veel üks teene, olge … leplikumad. Kui me oleme mõõdukal leplikud ja mõõdukalt kriitilised, siis ei pea ka Poliitinimesekene visklema ühest äärmusest teise … jättes seega ebaveenva, ebakompetentse, ebaausa, ebakindla, ebausaldusväärse, eba … mulje. Ta, pole seda, kuid püüab teile kõigile nii pann meelejärgi olla. Lõpuks ei teagi ta kuhu poole joosta, kaotab orientatsiooni ja lõpuks ka iseenda. Andke PoliitInimesekesele veidike hingamisruumi, no vähemalt ... mõtlemisruumigi.

Järgneb …

Targutusi:

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk96 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

 

M. C. Beaton „Uimastisõltlase surm” lk183 Tänapäev 2011

 „Kahjuks ei osanud superintendant Daviot teha vahet kohusetundlikkuse ja pugemise vahel.”

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 181 „ Nad kordasid ikka ja jälle, et ei võitle mitte orjapidamise, vaid hoopis oma kuste eest. Lõpuks hakkas mulle koitma, et too sell pidas oma õigusi silmas, aga jutus ei maininud ta õigust vaid kust. Säh sulle. Siis küsisin sellelt mehelt, et milliseid tema õigusi me rikume, tema aga vastas, et seda ta küll ei tea, kuid kindlasti on mingid õigused olemas, millest ta veel aimugi pole.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk 267 Koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte „Palju ma kuus pean tagasi maksma?”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 495 „ „ Teate, mis ma teile ütlen, Svejk, „ alustas ülemleitnant Lukas raske ohkega, „te ise ei oska aimatagi oma tegude ulatust. Mulle endale on juba vastik teid lakkamatult lolliks sõimata. Teie lolluste kohta ei leidu üldse enam sõnu. Kui ma teid lolliks nimetan, siis on see teile lihtsalt meelituste ütlemine. Te olete nii hirmsa asjaga hakkama saanud, et kõik teie koletud vembud selle aja jooksul, mis ma teid tunnen, on lausa inglite laul.”

Indrek Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010

Lk 278 „… inimestega peab rääkima. Isegi kui nad tahavad sulle valet rääkida, ei valeta nad kogu aeg. Ikka lipsab nende juttu tõetera. Ükski vale pole nii pikk, et seda lõpmatuseni rääkida. Vale peab olema usutav ja seepärast pole pikas vales kunagi

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/9 Võlapeetus

 

Mitmekesisusest

Maailm  on vahva oma mitmekesisuses, mõne mureks on võlakriis, kuid mõnel on võla võtmatuse kriis.  Meil on tekkinud lausa  paanika, lausa hüsteeria, et me ei saa ära kasutada EL rahatrüki „eeliseid” võlglastele. Äri ongi selline, kõiki eeliseid ei saa kunagi kasuks pöörata. Ega igas pulmas ei saa olla peigmees ja seda vähem saab olla igal matusel kadunuke. Vaadake, kui te tahate olla kadunuke, siis see on, vaid üheks korraks. Lõpp. Samuti ka usalduse ja usalduskrediidiga. Muide matustel saab vaid kord olla kadunuke ja see mida meile pakutakse on kadunukeste ball, matustes saab kasu vaid matuse korraldaja, mitte kadunuke. Positsioneerigem ennast õigesti.

Ilmajäämisest. Me jääme justkui teiste „rahapillerist” ilma. Ei jää ilma. Teatavasti on kohustused ja vabadused tasakaalus, mida vähem on meil kohustusi, seda vabamad me oleme, meil on vabadus otsustada ja see maksab. Iseolemisel ja kindlustundel on oma hind. Kui te ostate kindlustuse, siis selleks et olla kindlam, mitte selleks et õnnetus toimuks. Kui te nüüd kindlustusperioodi lõpuks pole katuselt alla kukkunud või autot ümber posti keeranud, kas te olete siis kahju saanud? Sama lugu on ka laenudega ja laenudeta elu puhul.

Uus võitlushüüd

Juba aastakese kostab vägev võitlushüüd: „Võtkem laenu”, „Meie riigilaen on liiga madal, me ei pääse pildile”. Minule, ettevaatliku arveametnikuna, teeb see „võtta tahtmine” muret. Mitte, et mul midagi tarviliku asja jaoks laenu võtmise vastu oleks. Olen isegi laenu võtnud. Kuid mille jaoks võtta laenu, kui meil ei ole kõige elementaarsem arengukava paigas. Riigi arengukava. Ütlete,  meil arengukavasid ju must miljon. Õige see on, et arengukavadelt ühe ruutkilomeetri kohta oleme ilmselt ühed edukaimad maailmas, ainult et need arengukavad ei peegelda meie arengu ainuomast „midagit”, mis meid teistest kiiremini ja paremini areneda aitaks. Need arengukavad on pigem tööplaanid, kuidas  EL rahasid finantsperioodil „ära jagada” ja kuidas ning millal EL dokumente kohaldada. Tööplaanid ei midagi enamat, olemegi juba muutumas magavaks. Eesmärki ei ole, kuid tagajärg on. Sellised  jaotuskavad ilma „omata” teevad meist sõltlased, abisõltlased, risustatud turu abisõltlased, mitte edukad konkureerijad. Mõelgem korraks tulemile: juba praegu me ei tule omaenese teenituga välja ja saame märgatava osa kulutusi teha EL abirahade (suur tänu EL-e), pluss meie edaspidine staatuse muutus netosaajast netomaksjaks, pluss elanikkonna vähenemine/vananemine. Millised oleksid sellisel juhul  meie võimalused edukalt teenindada veel suurt riigivõlga? Äkki pole see õige projektki? Kas riik peaks seetõttu mõnest oma põhifunktsioonist loobuma?  Näiteks maantee on, aga kaitseväe saadame laiali? Kuidas laiali? Aga kui raha ei ole, ei saa ka kaitseväge pidada. Niisama lihtne see ongi. Või arstiabi ja hoolduse? Vananeva elanikkonnaga riigis? No seda ei kannata ükski poliitiline süsteem välja, seda enam, et just nemad „vananenud” on valijad. Inimesekesed, kellel on laialt käes noortel mitteolevat ressurssi, ehk aega. Selle ajaga ja valimise/valimatusega teevad nad „kuningaid” või kukutavad neid.

Ring laiemaks

Väga tähtis, lausa eluliselt tähtis põhjus, miks riigilaen peaks olema laiema kandepinnaga rahvuslik projekt on see et, lähtudes meie, kui riigi, tegelikest vajadustest, mitte sõnavahust. Hetke moest. Läbiarutamata ja segaselt sõnastatud eesmärkide puhul võime saada  tulemuse,  mida me tellinud ei ole. Läbi arutades ja heakskiite võtame meie, maksjad, ka vastutuse selle projekti edenemise eest. Kas miljardilise maantee ehitus on meile hädavajalik või mugavus? Kas meie poolne miljardiinvesteering raudteesse toob meile käegakatsutavat kasu? Või kahju? Miljard läks, teine takka veel natukene sinna ja tänna ning olemegi valmis tegema „bürokreekat”. Ma ise pooldan mõistlikku investeerimist infrastruktuuri, kuid kas 21 saj. ainuke väljakutse on panna raha betooni ja rauda?  Mõelge vennad W-d said juba 112 aastat tagas lennuki lendama, kuid meie arutame raudtee kasulikkusest. Kellele? Kui lennukid ja kosmoselaevad lendavad, siis tuleb ka mõte lendama panna.

Plaanist ja „mõõdikutest”

Seepärast veelkord, ei mingit laenujuttu, kuni äriplaan paigas ei ole. Plaane on palju tehtud. Üks minu lemmikuid oli Arengufondi poolt veetud visiooniprotsessi „Kasvuvisioon 2018”, sest osalejatel kujunes välja kujutluspilt või sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. On ju tore, me kõik tahaksime elada just sellises Eestis. Kui te nüüd peatute ja pühite minema kogu hämu sõnajadast: areng, SKP, laenamine, majanduskasv ja palgatõus, siis saate aru, et kõik need ei ole eesmärgid, vaid vahendid eelpool nimetatud kujutluspildi saavutamiseks. Me ei ela selleks, et majanduskasvu edendad, me elame selleks, et olla õnnelik, hooliv, sõbralik … Kasv, see on vaid vahend, instrument/tööriist. Kaugele me siis nüüd juba mitme-setme aasta pärast oleme jõudnud? Proovime seda mõtet visualiseerida. Kui see pilv oleks nagu majaehitamise projekt. Kas meie projekti näitel valame alles vundamenti või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Riigi äriplaan e. riigieelarve peaks ju käsitlema mitte ainult tehnilisi lahendusi, vaid ka  eesmärkidele lähenemist nagu: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud. See on ju meie eesmärk, mille poole me pürgime, mitte SKP kasv. SKP on vaid suhtarv. Aga plaani ei ole. Ei ole plaani, kuidas olla õnnelik, ettevõtlik, hooliv, sõbralik, loov … Niisama lihtne see ongi, minge kuhugi, tehke midagi, kulutage midagi, tulemus või tulemusetus sumbub suhtarvudesse. Ja siis keegi küsib: ”Kas me sellist …”  Nii see ongi, et me ei tea mida võrrelda, meil pole ankurpunkti, on vaid suhtarvud samasugustesse arvude jadasse, eelnevatesse ja tulevastesse aastatesse.. Aga ankurpunkti pole! Kõik ujub, kõik on suhteline, nii eesmärgid, saavutused, kulutused kui ka edenemine. Suhtarvudega on aga see jama, et need ei näita eesmärgile lähenemist vaid ainult järgnevate numbrite omavahelist suhet. Suhteliselt hästi läks ka „Titanicu” reis, hinnanguliselt 75% läks väga edukalt, ainult et … laev läks põhja. Läks põhja mitte suhteliselt vaid totaalselt. On see ,siis normaalne tulemus või vaid ujuvad suhtarvud? Või kui me ütleme, et „meil läheb hardusse 7% SKP-st”, mis on kogu Euroopa foonil tubli saavutus, siis mida see küll peaks näitama? Kas seda, et meie hariduse korraldamisega on midagi korrast ära või seda, et meie SKP on liiga madal? Kui meie SKP oleks kaks korda suurem ja haridusse „läheks vaid 5%”, kas meie olukord on, siis kehvem või on see ikkagi pärisrahas tunduvat rohkem? Võib-olla sellise 5% puhul me ei peaks ebaväärikalt rääkima õpetajate väärikast tasust?

Kuulamise kunstist

Tundub, et igast ettekandest/esinemisest on võimalik välja lugeda nagu suhtarvudestki seda, mida lugeja soovib. Sama lugu ka OECD pealiku jutuga, mina  ei lugenud küll välja, et võtke nüüd ja kohe laenu, mina lugesin mina välja, et me oleme loonud teatud usalduse ruumi, kui vastutusrikast finantspoliitikat viljelevast riigist. Kui meil tekkib vajadus laenuks, siis ei tule see meile kahjuks, vaid vastupidi inimesed mõistavad, et me vajame ajutiselt seda lisaraha, kui vastutustundlikku  poliitikat ajav riik, ajutiselt või näeme selles vastupandamatut võimalust. Ja selline positsioon on igati mõistlik, tunnustus meie usalduskrediidi olemasolust ja pigem möönmine, et seda on võimalik kasutada, kui me seda vajame.

Loodetavasti ei loo OECD pealiku väljaütlemise ühekülgne tõlgendus maast (tegelikkusest) lahtitõusmist meie PoliitInimesekestes. Tahe on tähtis, lausa ülitähtis. Tahe on see, mis paneb asjad liikuma. Kuid ei saa pidada mõistlikuks salata maha oma tahe, asendada see mingi hädaliste tahtega, tahtega olla teistsugune st. …  võlglane. Mnjah, ma saan aru, et kui meie pealikud lähevad Europealinna nõu pidama ja kõik räägivad, et neil on probleem, suur probleem – ei suuda hästi võlgu teenindada, siis tunned ennast sellises klubis „orvukesena”. Ehk nagu mõned massimeedikud on märkinud, meil on vaja võlakirju selleks, et meid märgataks. Ma ei saa nüüd aru, kas mõne majandusmassimeediku jaoks on võlgu olemine mingi PR trikk? Ei tea, kas siin on ikka jalad maaküljes veel kinni või hõljutakse juba kõrgustes. Hõrehapniku kõrgustes? Muide kõrgustesse tõustes võib hakata kummitama ka hapnikunappus ja see on juba väga ähvardav olukord. M. Roach raamatus „Reisisiht Marss” kirjeldab hõreda õhu ja „kasulikku teadvusel püsimise aega”, kus ca paar minutit peale hapnikumaskita viibimist kõrgusel, kus kasuliku teadvuse aega on 2-5 min anti neile viis ülesannet, millest ühe sisuks oli see, et tuli lahutada oma sünniaastast 20. „Mu enesetunne oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus segaduses selle üle pead murdsin. Jätsin selle vahele”. Hõredas õhus tekkib inimesel lihtsalt hapnikupuudus, mida piiravad kasuliku teadvusel püsimise aeg ja tohutult aeglustunud mõtlemis- ja otsustusvõime.

 Kas selline hõreõhk võib olla ka kõrgetes kabinettides? Kas ei tule tuttav ette? Kui seda eelnevat lugeda, siis saab küll täie selgusega aru, miks ei suudeta projektide esitamisel kõige elementaarsemaid rehkendusi teha. Lihtsalt hapnikuvaegusest jäetakse rehkendus … vahele. Aga kahju!

Teooria, vandenõuteooria

Ja üks vandenõu jutt ka. Mis arutelu see olgu, kui mingitki, kasvõi pisitillukest, vandenõuteooriat ei ole taustal kumamas. Kasvõi arutelu ilmestamiseks. Et vandenõuteooria oleks muljekam, tuleb viidata autoriteetidele. Ehhee, kui see oleks vaid minu jutt, siis see liigitub vaid muinasjutuks. Võib-olla kuulujutuks, kuid kui välismaised autoriteedid välismaalt platsi tuua, on asjal kohe teine jume. Selline tõepärasepoolne jume? Mina viitan J. Perkins „Majandusmõrvari pihtimusele” .  Olen sellele raamatule kord ennegi tähelepanu pööranud. Pole just minu maitse järgi kirjutatud ning sündmuste konstruktsioon on uskumatu, kuid üks mõttepojukene on selles siiski võimas ja sügav. Nii sügav, et iga kord kui ma kuulen kedagi vägevaid (kasulikke, megakasulikke) laenuprojekte kiitmas, siis tuleb see majandusmõrvari motiiv mulle meelde.  Kõigepealt terminist majandusmõrvar, see on ökonomist, kes esitab tasuvusuuringu, kagu oleks mingi projekt väga kasulik, kuid tegelikult on laenulõks. Jutu sisu on umbes selline, et majandusmõrvari tööl on kaks põhieesmärki: esiteks peab ta põhjendama tohutu rahvusvahelisi laene, mis suunavad raha mahukate projekteerimis- ja ehitusobjektide kaudu tagasi laenu andjale ehk tema firmadesse, teiseks peab ta viima pankrotti laenu saanud riigi, nii et see oleks igavesti laenuandja lõa otsas ja oleks lihtsaks sihtmärgiks, kui laenuandjal on vaja „teeneid”. Näiteks  pakutakse riigile võimalust saada tänapäevane elektrivõrk/sadam/raudtee ning majandusmõrvar peaks näitama, et säärane võrgustik toob kaasa piisavalt majanduskasvu, mis seda laenu õigustaks … aga ei õigusta, nagu hiljem selgub.  Majandusmõrvari ülesandeks oligi veenda arengumaid võtma tohutuid laene infrastruktuuride rajamiseks – laene, mis olid palju suuremad, kui tegelikult vaja – ja kindlustada, et ülesehitust puudutavad projektid läheksid „õigetele”  firmadele. Kui riikidel olid meeletud laenud kaelas, võis nende riikide majandust … „kontrollida” .

Et teile ei tunduks maailm nii tiine olemast vandenõuline üks teine pihtimus ka, - Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” (Perioodika 2000)

Lk 26. „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.”

Lk 46 „Ma ei oska teile öelda, kuidas on võimalik, et mul läks nii palju aastaid selle äraõppimiseks, et minu ülesanne polnud mitte teha arglikke ennustusi selle kohta, millised võiksid olla järgmised paar noteeringut, vaid aimata ette, mis hakkab suuremas plaanis juhtuma.”

Lk 58 „”Hoia oma klienti ja sa saad rikkaks” on vana ja äraproovitud kõnekäänd …”

Lk 64 „Õpetamaks teile seda, mida ei tohi teha, on kogu varanduse kaotamine parim vahend. Ja kui te teate, mida mitte teha selleks, et mitte raha kaotada, hakkate mõistma ka seda, mida tuleks teha selleks et raha võita. Kas saite aru? Selge, te hakkate juba mõistma”

Lk 65 „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.”

Lk 104 „Kui inimene vigu ei teeks, võiks ta kuu ajaga kogu maailma omandada. Aga kui ta oma vigadest ei õpi, ei saa tal kunagi mitte midagi olema.”

 

Vaat see jutt tundub hoopis loogilisem ja enamus maailmast nii ka toimib, kuid laenulõksu püüdjaid ei maksa ka ära unustada. See ongi nende äri. Nii, et enne kui mingit projekti kiitma hakkame, vaadakem, kas nurga taga ei valitse, majandusmõrvar.

Heroiinisõltuvuse „kasulikkusest”?

Võib-olla olen ma liiga emotsionaalne, kuid see jutt, et me peame kasu lõikama EL rahatrükist ei anna mulle rahu. Kui niimoodi võtta, siis saavad heroiinisõltlased tasuta metadooni. No asendusaineks. Teatavasti on heroiin kallivõitu kraam ja ilmselt pole ka metadoon odav. Siit ka loogiline jada, kas selleks, et tasuta metadooni saada, a`la kasu lõigata, peaksime me kõigepealt heroiinisõltlaseks hakkama? Prr, väga hirmus mõttepojuke. Sama ka laenudega. Muide Tallinn-Tartu maantee ehitusel võib isegi jumet olla, kuid see ei saa olla eraldiseisev üritus, sellisel juhul on see mõttetus. Mõte tekkib vaid siis , kui see on üks süsteemi osa ehk Eesti arengumootorist. Selliseks arengumootoriks  võiks olla: ülihea infrastruktuur (kõige laiemas mõttes) + ülihea haridus (koos haritusega) + loovus/paindlikkus. Loovus ja haritus, kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale. Ilma selle "kolmainsuseta" jääb maantee vaid mõttetuks betooniribaks. Muide võlakiri on lihtsalt tehniline lahend ja kiri teie võla kohta. See ei ole lisaraha, see on raha, mis tuleb tagasi maksta. Samuti ei kao kuhugi EL eelarve tasakaalu nõuded. EL ja rahaliit on huvitatud sellest, et ei tekkiks enam hädalisi, kelle võlgu tuleks järele aidata, et ei tekkiks sõltlasi.

Muide lihtsa füüsika põhireegli järgi „joostes küsitava laenukausu” järgi, jääb meil mingi teine kasu saamata. Pikaajaline kasu.

Lõpetuse alguseks: Võlapeetuse „mure" kohta võin vaid korrata Mark Twaini:  „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.”

Seega võtta laenu või mitte?  Paradoksaalsel moel on siin kõigil õigus. Peaaegu nagu kvantfüüsika, on võimalikud mitmed õiged lahendused. Tõesti on primitiivne võlgu mitte võtta, kui sul on hea plaan ja distsipliin ning tegevuste lõpetatus. Sama primitiivne on võtta võlgu vaid seepärast, et olla võlgnike klubis.  Milline on meie riigi Suur Plaan ?

PS. Tundub, et laenu(võtmise) hullus kogub progresseeruvalt tuure, nüüd on juba käidud välja ideeke võtta laenu, et see laenatud raha kinkida aktsiatena rahvale, et need kohendaksid oma pensionisambaid. Mnjah? Võtta laenu, mida peab protsentidega tagasi maksma selleks, et laenatud raha kinkida Inimesekestele (kes siiani pole osanud börsimänge). Ehk siis laenatud rahaga börsile minna?  No see ei saa mitte mingist otsast kasu tuua. Järgmine palun ...  Jään huviga ootama. Seda huviga, ei ütle ma üldse sarkastiliselt, sest igas, ka kõige pöörasemas ja teostamatus idees võib olla koosmõjus mingi teise ideega mõtteke sees.

Targutusi:

F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004

Lk 148 „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Poliitilse looma söötmine Vol 5/8: Õppigem meistritelt

 

Läinud nädal,

Nüüd ka kaks,

Ei ole saanud

… targemaks.

Vaat selline luulerida tuli meelde, kui selle nädala Valimisstuudiot vaatates. Mõtlesin, et tuleb vahva huumorisaade, kuid ei arvanud ära. Varematel aastatel on see formaat üsna lustlik olnud. Mnjah, seekord ei olnud. Oli kurbik, kuid isegi selles olid mingid oma terakesed. Et olla positiivne, siis arenguruumi veel on. Rohkem ei tahagi täpsustada, kuid reklaamist, enesereklaamist, varjatud reklaamist ja silmi eest mustaks tegevast vastase (vaenlase?) reklaamist arutaks küll.

Nurgalõige

Teatavast on tuntud termin - kuldlõige. No selge, et kuldlõikega poliitreklaamide alal midagi teha ei ole. Hoopis levinum on nurgalõige, mis mõnede mängu uppunute arvates on kuldne lõige. Aga ei ole, on selline räpasevõitu kibeka järelmaiguga ollus. Ega ma hästi aru, ei saa, milleks need valimisreklaami keelud välja mõeldud on. Keela mispidi tahad, ikka leitakse mingi moodus „üle nurga” lõigata. Muidugi hellitaval nimetades - nurgalõige ise toob tervele reale Inimesekestele leiva lauale. Ei, ei mitte nurgalõike tegemise/nuputamise  spetsidelt, nemad saavad oma rahanatukese kätte nii või teisiti, vaid on mõned ametigrupid, millised võivad sellega lausa paar kuud oma tööaega „ära sisustada”.

Varjamatult varjatud

Esimene, kes meelde tuleb on massimeedikud. Vaadake juba kuu aega muud ei kuulegi, kui: kes, kuidas, millal ja miks … reklaamireegleid on eiranud.  Ja siin ongi see mõttekoht, kas nurgalõike reklaamist pasundamine … eee … pole mitte varjamatult varjatud reklaami tegemine. Kui kuskil ukse peal roigub mõne ärapeetud kandidaadi üleelusuurune kangelaskujutis, siis karastunud poekülastaja möödub sellest reklaami märkamata. See on nagu taust. Inimesekesed harjuvad kõigega. Kui ma töötasin kõrge mäe otsas, kontoris vaatega linnale, siis peale mingi aja möödumist, muutus see minu jaoks „tapeediks”. Taustapildiks noh! Olin harjunud vaatama linnavaadet, kui igapäevast, isegi tüütut tausta. Kliendid muidugi ahhetasid sisse astudes: „Oo, nii vahva vaade!”. Vaat, siis ma pöörasin kenale linnapildile küll tähelepanu. Sama ka poliitreklaamidega, me (vähemalt mina) ei märka neid, kui need on vähegi sündsal moel vormistatud, kuid kui õhtul „viisurist” lajatab seitse ja pool minutit järjepanu, siis … Siis on kaks võimalust: kas ma märkan oma üllatuseks ja pahameeleks neid „viisuris” varjamatult eksponeeritud varjatud nurgalõikeid või … lülitan enese ka TV vaatamise „tapeedi kanalile”. No ma ise teen seda viimast, kuid ikkagi … tulemus on ju suure osa Inimesekeste jaoks saavutatud. Reklaam on edastatud. Massiliselt. Totaalselt. Varjamatult. Nüüd nad teavad seda seadusandja kandidaati, kellest neil enne aimugi polnud, tuhanded Vahekohtunikud. Missioon on sooritatud, reklaam valija navigatsioonisüsteemi söödetud. Segadusttekitavalt söödetud.

Miks õppida meistritelt?

Poliitreklaami maailmas on üks ületamatu (senini) liider. Võib-olla isegi nähtus. Nimetagem teda hellitavalt Vanameistriks (VM) Kahevahel erakonnast. Kõik kellel vähegi suu nina alla põiki raiutud on ja see ka lahti käib, see teda ka sarjab. Välja arvatud tõsiusklikud. Ta justkui ei teegi midagi, kuid temast räägitakse ja näidatakse. Kõike ilma erakonna rahata, ilma valimisreklaamita, ei lubatuga, ei lubamatuga. Vaat see on meisterklass. Bravo! Ja kujutage ette, nüüd pandi ta veel laulumängu sisse ja ülendati … Kunniks. Laulu sisse panek tähendab Inimesekese surematuks muutmist … igaveseks. Nagu Homerose eeposte kangelased. Ah, jaa, kui te olete vaadanud filmi „Trooja”, siis võis teile tähelepaneliku vaatajana jääda kõrva sõja ettevalmistava perioodi üks määravaid stiimuleid – nimelt arutavad sõdalased, et see tuleb suurim sõda, mille kulg jäädvustatakse legendides/eepostes/müütides ja nende sündmuste kangelased ka. Eriti kangelased. Just see „laulu sisse” panek oli sangarite põhiline motivaator sõjakäiguga liitumiseks. Mõeldes tänapäevaselt, mil maailm on täis kahetaktilisi lori- ja joralaule, ei ütle see mõtteviis midagi, kuid Vanas Kreekas oli see parim, mida võis ühe Inimesekesega juhtuda. Nimelt laulu sisse panek. Polnud ju audiosid-steriosid, oli vaid suuline pärimus, et see paremini meeles püsiks ja põlvkondi pidi edasi kanduks anti sellele värsi vorm. Nojah asjalood olid sellised, et helleenide usundites ei olnud nn paradiisi, kus mõnusalt igavest elu elada. Kuid helleenid olid nii targad, et nad teadsid: kui sinu nimi on laulu sisse pandud, siis oled sa ka surematu. Vaat milline lugu. Nii, et kui tulla tagasi meie päevadesse, siis oleme naljatamisi teinud VM-t surematu ja aegumatu tegelase/nähtuse. Jaa-ah, on mida õppida, pane teised tööle ja lase ise vilet, täpselt nagu Tom Sawery planguvõõpamise lugu. Te ei tea seda? Aga palun:

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

Vaat selline  õpetlik lugu.

No nii ja nüüd massimeedikud kirjutavad laulumängust, arvustades justkui kultuurinähtusest, kuid tegelikult räägivad poliitnähtusest. Palju õnne kõigile, oleme kõik varjatud reklaami tootjad ja edastajad. Avalikult. Valjuhäälselt.

Nagu ma mainisin, siis tegelikult ei saa ma mitte üks teps aru, milleks valimiskampaania käigus oleks vaja reklaamipiiranguid. Ei saa aru nende majanduslikest, eetilistest ega poliitilistest tarvidustest. Ainuke mida ma aru saan on see, et valija (Vahekohtunik) On taandatud täielikuks tobuks, kes ise mõelda ei suuda. Natukene mõtet edasi arendades tundub, et  Vandekohtunik on ju kodanik ehk kui me peame kodanikku tobuks, siis me ei tahagi ülesse ehitada kodanikuühiskonda vaid tobuühiskonda? Tundub tobe? Muidugi, me oleme ju uhked ja otsustustahtelised Inimesekesed. Me ei salli alandamist. Mõelge nüüd natuke, mis kasu on sellest, kui väireklaami võib teha teatud kuupäevani ja telereklaami naa päevani? Või kas valimispäeval tohib teha reklaami või mitte? Minu arvates ei muutu sellest mitte midagi.

Ametliku ja avaliku ajaressursi raiskamine.

 Ups! Nüüd läks küll valest, muutub küll, kuid mitte valimistes vaid avaliku raha kasutamises. Ja siin ma jõuan teise ja kolmanda kategooria ametimeeste juurde, kes „sisustavad oma aega” valimisreklaamiga seonduvaga. Nimelt Politseinikud ja Kohtunikud. Nemad ei tee seda niimoodi, kui massimeedikud vaid neile on needsamused Poliitinimesekesed pannud selle kohustuse kogu seaduse jõu ja raskusega. No kuulge, kas meie politseil pole tõesti mitte midagi muud teha, kui posti otsa kõlkuma riputatud poliitnäopiltide pärast väära teo menetlusi alustada ja läbi viia? Kas meie kohtutel on vähe tööd, et neid väära teo vaidlustusi läbi kolme kohtuastme lahendada? Neil auväärsetel Inimesekestel on palju muudki teha, kui muutuda naeruväärseks naeruväärsete tegude lahendamisega.

Ausus ruulib

Ja puht põhimõtte järgi, kui me valime oma esindusorganitesse oma kõige paremad, ausamad, targemad Inimesekesed, siis kuidas me arvame, et see parimatest parimate grupp on … valskusetegijad, nagu Vanaema Marie ütles. Miks me siis paneme need parimatest parimad mõttetute piirangutega naeruväärsesse  ja ebaväärikasse olukorda. Miks me piirame neid ja ei lase neil ülesse näidata kogu oma sisemist ja välimist ilu? Isegi valimispäeval? Ehhee, muidugi nende oma isikliku raha eest. Meie Vahekohtunikud oleme ju piisavalt targad, et arukat otsust teha. Just!  Ja avalikku raha ning avalikku tööjõuressurssi hoiame ka kokku.Eriti vahva on kui ausus ruulib, aususe demonstreerimine on au sees ja see hoiab kokku meie ühist raha ja taastumatut ressurssi ehk aega.

Seega oleme loonud ise endale piirangud, mida siis üle nurga ja salamahti varjatult ja varjamatult püüame eirata.

Aga kas on vaja? Õige! Pole vaja, pole üldse vaja.

Targutusi:

O. James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013

Lk 31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub  sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”

 

H. Troyat „Nikolai II. Viimane tsaar” Kunst 2014

lk. 69 „Aleksei Kuropatkin on uut ministrit oma päevikus iseloomustanud nii: „ Suur mees tähtsusetuteks asjadeks; loll mees riigiasjadeks.””

 

Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 45 „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” „Mille poolt?” „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.”

Lk 74 „ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.”