„Ma keelan – järelikult olen olemas !!!“

 

 

Ma mõtlen …

Ma mõtlen, et …

Ma mõtlen, et me oleme mingil segaduslikul  nõrkuse hetkel arengu peateelt eksinud ning üha ahenevale vaenamise tupikteele sattunud.

Kui prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane Descartes, keda on peetud uusaja filosoofia isaks kirjutas "Mõtlen, järelikult olen olemas", siis meil on see lihtne põhitõde teisenenud kuidagi märkamatult tegevusjuhendiks "Ma keelan - järelikult olen olemas"

Kuidagi ahistav kitsikuse tunne on. Kiirust enam ei ole, on vaid lõputu vintsklemine, vaidlemine, süüdistamine ja vaenamine. Oleme kiirteelt kõrvale keeranud. Kõrvale keeranud ja ära eksinud. Eksinud  seadusvõssa, kujutledes, et seadusvõsa ja kõige keelamine ongi peatee. Ei ole. Võsa on võsa, on … võsa. Selles võsas on sotsiaalne kapital/kütus paratamatult hääbumas ja ühiskonna tehingukulud kasvamas.

 Üheksakümnendate alguses oli neid Läänekaare tarku süle ja seljaga, kes andsid nõu kuidas meie seadusraamistikku üles ehitada. Mnjah, tõsi see on, et maa oli omamaistest  seadustest lage ja  tärkamas olid alles esimesed seadusehakatised. Nii nunnud, ikkagi omad. Piiranguid oli vähe, õigemini oligi põhiliseks piiranguks fantaasia või selle puudumine. Hakkajamate vaade ulatus silmapiirini ja kõik tundus võimalik …

Ja siis … Ja siis hakkasime me vastavalt nõuannetele istutama seadusematsa. Istutasime ja istutasime. Istutasime kiirest (sest põhiasjadega oligi kiire), ilma tagasi vaatamata. Seadustega on sama lugu nagu puudega, et … puud kasvavad suureks ja seadused hakkavad muutmis-muutmise-muutmise seadustega silmapiiri piirama. Kui neid õigel ajal ei harvenda, siis saame kidura võpsiku. Sellise tihetigeda, millest läbi pugedes oled marraskil ja vermedes.. Sama juhtus ka meie seadusloomega – tahtsime iluaeda, kuid saime võsa ja valguspeetuse.

„Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 50). Nii on, seaduste vohamine näitab usalduse puudumist. Usaldusega on just nii nagu on – see on pidevalt muutuv ressurss. Usaldust saab kas kasvatada või kahandada. Usaldamatuse keskkonda on kallis ülal pidada ja lõpuks kukub see oma raskuse all kokku.

Meie administratsioonid on juba ammu kaotanud silmist eesmärgi luua keskkond kus vabad kodanikud ise hakkama saavad, kaotanud ka usalduse nendesamade kodanike tervemõistuslikkuse ja kreatiivsuse osas, asendanud selle ülejõu käiva administratiivse ülehooldusega.

 Kerge mõõta

 Tänaseks on eesmärk asendunud vahendiga ehk keeluvõsaga. Keeldude tootmine muutus mingil hetkel eesmärgiks, sest kui eesmärke on raske saavutada (kas laiskusest või teadmatusest), siis keelde on kergem mõõta kui heategu. Nii juhtuski, et administratsioonid ja poliitturg tootsid ning toodavad hullunud tempos juurde üha uusi regulatsioone ja keeldusid lootes sellega peita ideetust, kuid … Kuid iga keelamine nõuab ka järelvalvajat ja see omakorda menetlemist (loe: aega. Inimesi, raha) ja ... nende järele valvamist ja järelvalvamise järelvalvamise järelvalvamist. Menetlemist läbi kolme kohtuastme (kui kodanikku ei õnnestu kohe alguses ära ehmatada). Nii need kulud administreerimisele (mida makstakse meie ühisest rahast) kasvavad. Mis see muud saab olla kui võsa, sest aastas menetletakse Pilvepiiril umbes neljasada seadust.

 Sellises tempos tekkib kindlasti ka äpardusi, vigu ja mitmetimõistetavusi, siis … Siis seadust parandatakse. Ilmuvad sellised uusseadused nagu Seaduse muutmise  seaduse muutmise muutmise  (jne) seadused. Vaevalt saab istutatud seadusevitsakene kasvama hakata, kui sellele mingi võõrliik külge poogitakse (sest vaadake, teised teevad niimoodi). Ja nii ikka uuesti ja uuesti. Oleme nii usinasti seaduseid/regulatsioone istutanud, seljataha vaatamata, mis sellest kõigest saanud on ja … Kui meie kujutluspilt oli, et kasvatame õhuküllast ja kaunist mastimännimetsa (või lausa parki), siis oleme saanud, nagu eespool märgitud, kõrgeks kasvanud tihe/tige võsa. See on kasvanud üle pea ja me ei saa enam aru kuhu liikuda, õigemini enam liikuda ei saagi, sest igal sammul takerdume mingi regulatsioonirägastikku.

Ehk nagu tõdeb J. L. Norman („Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 Lk 99) Kas oled kuulnud, et uur regulatsioon tehakse selleks et muuta asi keerukamaks, kallimaks jne? Ei? „Loomulikult mitte, seetõttu nimetataksegi seda alati lihtsustamiseks, bürokraatia vähendamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks või muuks selliseks. (…) Üldloogika, kuidas selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on selline: lihtsustamine muudab alati asju keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru, mis toimub.“ Vaat selline lugu.

Lõpptulemuseks on see, et need, kes püüdsid probleeme lahendada on muutunud ise … probleemiks.  „Ma mäletan, kui ma kunagi siin Asutuses tööd alustasin, siis ma mõtlesin võimalustest. Ma nägin väljakutseid ja lahendusi ning me muutsime asju. Kui keegi esitas mulle probleemi, siis ma otsisin lahendusi. Kui mulle esitati lahendus ja kästi otsida probleemi, siis ma soovitasin käskijal tutvuda anaalsete sügavustega. Kui lahendusel oli ees bürokraatlik takistus, siis ma leidsin tee, kuidas sellest kõrvale hiilida. Praegu aga … Kui ma praegu mõtlen, siis ma ei näe enam bürokraatia taga lahendusi. Kunagi selgetel ja arusaadavatel teedel kasvavad takistuste metsad. Probleemid tunduvad lahendamatud. Ja ma ei tea, kas see on selle pärast, et probleemid on suuremad, või … või on selles, et mina ise olen muutunud probleemiks.“ (lk 250) Regulatsioonid ei lahenda inimeste probleeme, regulatsioonid/seadusvõsa muudavad inimese probleemiks.

 Emapuu ümberdefineerimisest

 Ainult Põhiseaduse Emapuu kõrgub uhkena seadusvõsas, kuid sellelgi pole enam sama mõjukust sest … seda Emapuud defineeritakse kogu aeg ümber. Mõned nimetavad seda tegevust moderniseerimiseks, mõned hägustamiseks, mõned … võimuga manipuleerimiseks.  Pole midagi uut sest  W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 14) kirjeldavad seda igipõlist „moderniseerimist“ järgnevalt:  „Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutati, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt.“ Seda selgitust lugedes võime arvata, et oleme jõudnudki arenenud riikide sekka, ainult et …. Ikka oleme võsas. Hoog on kadunud ja püüame seda uut teed leida luues kabinetiigavuses üha uusi seaduseid, uusi regulatsioone, uusi „tegevusi“ (Sic! Näiteks, bussipeatuste mätaskatused). Kummaline. Harjumus? Visioonitus? Seda kõike selle asemel, et harvendusraie teha lasta osadel tõeliselt vajalikel regulatsioonidel ( nagu: sina ei pea mitte tapma, parema käe reegel ja kinnistusraamat) tõhusalt toimida ja puhastatud regulatsioonimetsas leida taas tee arengu kiirteele.

 Usaldusest, kui määrdeainest

 F Fukuyama  artiklis „Sotsiaalne kapital“ on täheldanud, et: „Sotsiaalset kapitali võib defineerida kui mitteametlike väärtushinnangute ja käitumisnormide kogumit, mida grupi liikmed ühiselt tunnistavad, et ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Kui grupi liikmed veenduvad üksteise usaldusväärsuses ja ausas käitumises, jõutakse usalduseni. Usaldus toimib nagu määrdeaine, mis paneb igasuguse grupi või organisatsiooni tõhusamalt tegutsema.“ (L E Harrison, S P Huntington „Kultuur on tähtis“ Pegasus 2002 Lk 96). Väga tabav – usaldus kui tõhusa toimimise määrdeaine.

Usalduse kahanemine või kadu paneb mehhanismi aeglasemalt ja krigisedes liikuma. Elementaarne. Meil … Usaldust enam pole, on ainult usk …karistamisse. Saabunud on Uus-Juuraaeg. Ei mingit kahetsemisvõimalust, ei mingit andestamist, ei mingit meeleparandamist. Kõiki küsimusi tuleb käsitleda kui kuriteomenetlust ja  läbi vaielda kohtu kolmes astmes, sest seadused ise on laialivalguvad, kuid menetlemine tehtud nii jäigaks, et keegi ei saa järelandmisi teha. Nendes vaidlustes (ja essuloopimises) küsime sageli „Kellel on õigus?“  Tegelikult on asjalood kulgenud nii võsastunuks, et … kellelgi pole õigus, isegi Seadusandjal enesel ei ole õigus. Ainukene, kellel on õigus (lõplik  jumalik õigus?) , ja seda õigust ei saa vaidlustada, on Riigikohus. Kuid kui meil on parlamentaarne vabariik ja Seadusandjal ei ole õigust, selle peab üle vaatama Riigikohus, välja uurides mida mõtles Seadusandja (ilma süüvimata, kas üldse mõeldi), mida kirjutati ühe või teise seaduseelnõu seletuskirjades ja andes oma lõpliku otsuse, siis kas meil on ikka parlamentaarne vabariik? Või on meil Riigi Kohtu Vabariik? Eks ole hea küsimus (ärge hakake sellele vastama, küsimus oli retooriline ja teoreetiline), sest tundub, et Seadusandja ise on aldis liialt tihti otsustusõigust andma (veeretama) kohtu pädevusse/õlule. Eks ta ole, otsustamine ongi raske töö. Väga raske töö.

 Kuid üks on selge, kui luua institutsioonid, kui luua võimalus kaevata, siis kaebajad ka leidub. Menetlejaid ka. See, mis tavaolukorras, tavaõigusest lähtudes,  leidis lahenduse „isekeskis“ ja „omavahel“ on nüüd väljunud tavaõigusest ja kurnab ühiskonda menetlusrägastikuga. Usaldus enam ei kehti. Lepped ei kehti. Andestusse ei usuta. Meeleparandusse ka mitte.

 Vale pööre?

Tundub, et vale pöördekoht oli Karistusseadustiku jõustumine. Kogu inimtegevus mahutati võistlevasse protsessi ja kahte kasti: kurjad teod ja väärad teod. Ja need naelutati kinni. Heateod, abiteod, halastusteod … need jäid administreerimisest välja ja unustati. Unustati, et hea sõna võidab kurja väe. Kuid Karistusseadustiku ülesehituses ei olnud mingi jumalik ettemääratus, mingit ainuõiget, see oli vaid inimeste (sic!) püüd parimate välismaa näidete ja teooriate varal luua omamaine süsteemistik. Kuna tegelikult oli tegemist teooriate kokteiliga, siis selle pügalad vahel … vaid juhtusid. Juhtusid juhuslikult ja löödi lukku ning nüüd arvatakse, et tegemist on jumaliku ilmutusega, mida muuta ei saa. Tegelikkuses muidugi saab (vt. Harari –kujutletav kord), kuid ei osata, mõisteta ega julgeta. Õigusruum on üles ehitatud eksimisruumita, kuid … Kuid inimene on teatavasti ekslik. Olemuslikult ekslik.

 Mõõtes valesid asju …

 Niisiis … Eksimisruumi ei ole, vabandamisruumi ei ole. Heastamisruumi ka mitte. Põhiline on karistamine, karistamine võimalikult karmilt. Vahel lihtsalt tobedalt. Hullem veel – edukust mõõdetakse rikkumiste vormistamise arvu järgi. Kuid vaadake kui M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009  Lk 100): „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” Kirjutasid seda innovatsiooni kohta, siis kehtib sama printsiip ka laiemalt. Meil mõõdetakse head tööd administratsioonides karistamiste ja keelamistega. Kuidas mõõta ametnike tööd, kui seda saab arvutada vaid süüdimõistmistes, rahalistes karistustes, trahvides, tagandamistes jne? Kujutagem ette noorametnikku, kes tahab karjääri teha. Kujutasite ja … Mida ta kirjutab oma tööaruandesse? Tegin head? Aitasin mõista? Olin hea inimene? Selgitasin? Ja niimoodi päevast päeva?  Keegi ei saa ametikõrgendust seetõttu, et ta on probleemi lahendanud, osapooled lepitanud või esialgse olukorra taastanud, ta saab eduvõimalused läbi süüdimõistmiste või keelamiste. Süsteem ongi nii üles ehitatud ja niimoodi mõõdetakse ka tulemusi. Need on lihtsalt mõõdetavad (kuigi valed mõõdikud). Kuna me teisiti ei oska, siis me loome juurde üha uusi kuritegusid, väärtegusid ja pealekaebamise võimalusi ja … me oleme sellega leppinud, see olekski nagu normaalsus. Kuid see ei ole normaalsus, see on sügavalt ebanormaalne, see on ühiskonna arengu mõttes lausa … kriminaalne.

 Luues kujutletavat korda

 Kurbloolisus on selles, et kogu praegune administratiivsüsteem (mis ei ole orienteeritud teenindamisele, abistamisele ja heatahtlikkusele) tekitab olukorra kus ametnikel, nagu märgitud, on võimalus edenda vaid kahel viisil: esiteks mõelda kabinetiigavuses välja uusi tegevusi (regulatsioone, järelvalvet ja karistamisi) sest need loovad/säilitavad ametikohti ning toovad ametkonda võimutunnet ja eelarvesse raha. Trahviraha. Teine võimalus on vormistada võimalikult palju trahve juba olemasolevate regulatsioonide raame laiendades. Kuid kogu selle innuka (ja justkui toimeka) tegevuse juures on meelest ununenud, et trahv ei ole eesmärk, see on vahend.

Selles vales mõõtsüsteemis ja tegutsemise tuhinas eesmärk mitte ainult ei unune, vaid  jääb menetlejatel tihtipeale märkamatuks. Isegi hoomamatuks. Eesmärgi püstitus (arusaadaval viisil) vajab süvenemist, teadmisi ja kaalutlusvõimet. Ups, nüüd läksin küll libedale neid kolme omadust võidakse pidada tänapäeval meie õigusruumis kummalisel kombel … korruptsiooniks.  Nojah muidugi pole see korruptsioon vaid just see mida avalik teenistus pakkuma peab (kindlas kõneviisis) – teenust. Pakkuma teenust sujuvaks kooseksisteerimiseks. Vaadake, reeglistikku on meil vaja vaid ühel eesmärgil saavutada võimalikult tõhus laiapõhjaline koostöö.

Nagu Y. N. Harari ( „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016  Lk 42/50) tõdeb, siis:  „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“

 „Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda. Kujutletavad korrad ei ole sugugi salakavalad vandenõud või kasutud soovunelmad. Pigem on need viis, kuidas suur hulk inimesi saab üksteisega tulemuslikult koosööd teha.“ Vaat selline lugu. Kas meie kujutletav kord, kujutlus karistamisest kui korra emast, on see mis kindlustab „laiapõhjalise koostöö“? Isegi mehhaanikas kasutatakse istude ja tolerantside standardiseeritud eksimuste süsteemi (kui meie järelevalve loeks õppematerjalist „Mõõtmestamise üldprintsiibid. Ümbrikunõue, maksimaalse materjali tingimus“, siis alustaks ta kindlasti menetlust kas altkäemaksu, korruptsiooni või ümbrikupalga tuvastamiseks) .  Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” Pilgram, 2012 lk 109) selle põhimõtte sõnastanud järgnevalt:  „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” Hea mõte. Järgimisväärt mõte.

 Moe asi

 Nagu igal ajal on ka meil, täna ja praegu, mõned tegevused moes, mõned mitte. Mõned lausa pööraselt või lausa hullutavalt moes. Esiteks on tooni andvaks moevooluks „Šikk ohvripõlv“. Nagu tõdes M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 119): „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“  Tundub, et sellest moevoolust on kantud ka meie viimase aja „suurskandaalid“ – šikk on olla ohver, sest kangelased … No seda me teame (ja oskame ikka tõhusamalt) lastakse maha ja kui maha ei õnnestu lasta või mingi menetlusega elumahladest tühjaks kurnata, siis essuga määritakse sügavalt ja silmini. Kui kõikvõimalikke eluilminguid käsitletakse vaid kui halba või halvimat, siis jookseb ühiskond kinni. Sulgub. Suletud ühiskond. Mood, olla pidevalt solvunud on ülimalt ohtlik. Ülereguleerimine ja ülereadeerimine on ohtlikud moevoolud, mis hakkavad iseennast genereerima. Ja selles šiki ohvripõlve leemes, mis tekitab vastupandamatu soovi nii kaevelda, kui kaevata, tuleb poliitturg lahkelt vastu võimaldades nii kaevelda kui kaevata. Nüüd siis ka EL tasandil vastu võetud regulatsioonide kaudu, mille mittejärgimine kergendab meie teiega kukrut 600 EUR päevas. Pöörane, kuid kui oleme klubi liikmed, siis on klubi reeglid ka täitmiseks. Elementaarne. Kuid küsimus on selles, kuidas juhtus niimoodi, et klubi reeglid selliseks kujunesid, et loodi järjekordne kaebamiskanal? Kohustuslik kanal. Kas me tahtsimegi seda? Saime me asjade sisust ikkagi aru? Kes meist sai aru? Poliitturg? Administratsioonid? Meie teiega? Need ei ole lihtsalt niisama küsimused, sest vaadake … kogu sellele justkui õigluskindluse loomise protsessile võib vaadata ka teistmoodi. Kuidas? C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022 50/45) jutustab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riirametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“ „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otsest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“

Lisaks või õigemini enne eeltoodut selgituseks: „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“ Eks ole huvitav ja mõtlemapanev konstruktsioon?

 Jaburuse kiirtee

Tundub, et näiliku aktiivse „head tegemise“ tuhinas on administratsioonid ületanud hea maitse ja kasulikkuse piiri ning jõudnud avaliku väärtuse kahandamise faasi. Nii ongi, et eesliini töö vältimiseks mõeldakse välja üha uusi jaburusi, selleks et mitte tegeleda stessirohkete valdkondadega vaid endale meelepärasega. No ja need stressirohked valdkonnad püütakse lükata kellegi teise hoovi või unustada. Viimane jaburus (kui tahta kõige leebemalt väljenduda, mis piirneb kuritegeliku hooletusega) on Idaalade eriesindaja koha loomine. Te ei saanud aru, miks see jabur on? Jabur on see sellepärast, et kõik Eesti ametkonna, kõik Eesti poliitinimesed, on kutsutud ja seatud (ning seotud vastutusega) arendama Eestit kui tervikut. Probleem ei ole selles, et Idaaladel oleks midagi erilist vaid selles, et ametkonnad pole seniseid strateegiaid ellu viinud. Eriesindaja institutsiooni loomine on kahjulik seepärast, et lõhub selget riigi hierarhilist juhtimisstruktuuri, andes „erilistele“ võimaluse üldiste nõuete eiramiseks, lisarahade saamiseks rahastamise  üldformaadist eemaldumiseks, mis muudab regiooni püsisõltlaseks ja muidugi avab uksed pärani korruptsioonile (nii praegusele üldlevinud, kui ka tubasele). Peale selle lõhub selline „erilisus“ Eesti territoriaalset terviklikkust ja piirkonna kapseldumist. Kui vaid esindaja oleks „eriline“, siis võiksime selle kulu kuidagi alla neelata, kuid regiooni ettevõtjad, ametnikud ja lihtsalt inimesed hakkavad ennast selle tõttu pidama erilisteks, siis nõudma erikohtlemist ja siis … Millist eri- või eraldiseismist veel nõutaks? Halb valik, väga halb valik. Ainukene „hea asi“ (mis tegelikult on halb asi) on see, et poliitturg saab raporteerida, et me tegime midagi ja … Kirjutades seejuures alla oma juhtimissuutmatusele.

Teiseks saab poliitturg rahulikult „meelepärast tegevust harrastada oma kabinettides ja kõik ebaõnnestumised kirjutada Idakomissari arvele. Kui kasutada „Ülesküntud uudismaa“ analoogi, siis Jakov Lukitšid on seadnud lihtsameelsetele ullikestele valmis ja mitmed lehmad murravad saba. Kogu see lisastruktuur tõstab meie teiega jaoks tehingukulusid ehk nagu ütles kunagine minister: „Tulemus nagu püksisoristamine: alguses on hea ja soe, kuid siis märg, külm ja haiseb.“ Nii oli ja on. Tegelikult on nii, et kõik ametkonnad peavad (kindlas kõneviisis) tegema oma ametialast tööd, aga mitte lükkama keerulisemaid kompleksprobleeme edasi (tõstame lauale, vaatame sisse, lükkame edasi ja pühime vaiba alla). Järjekordne ummiktee administratiivvõpsikus. Oeh!

 Ülereguleerimisest kognitiivse nihkeni

 Kuigi Harari on toonud välja hädavajalikkuse kujutletava korra hädavajalikkuse järgi inimeste ühises tegevuses, siis on sellel kujutletava korra määral oma optimaalne … määr. Õigemini optimaalne usalduse (kui määrdeaine) ja kujutletava korra ehk regulatsioonide vahekord. Kui see määr ületatakse siis juhtub administratiivsüsteemiga sama mis juhtub kõigi U kõverate puhul.

 „Psühholoogid Barry Schwartz ja Adam Grant väidavad ühes oma geniaalses uurimuses, et tegelikult käivad kõik asjad, millel on vähegi mingit tähtsust, tagurpidi U järgi (…) Pole olemas midagi, mis oleks täielikult hea. Kõigil positiivsetel kalduvustel, seisunditel ja kogemustel on hind, mis väga suureks kasvades ei tasu enam ära“

 „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tee erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „

„Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015  Lk 55/556). Arvestades eelnevat on meie regulatsioonisüsteem juba ammu ületanud mõistlikkuse piiri ja … on mitte „lõpuks halb“ vaid lõputult halb. On aeg tulla välja hukatuslikust kõrvaliste otsustajate pikeest ja pöörata tagasi kaine mõistuse radadele.

 Targutusi:

 Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016  

Lk 163 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.

Lk 164 „Sel varasel perioodil piirdus kirjutamine faktide ja arvude kirjapanemisega. Sumeri romaane, kui neid üldse oli, ei kantud kunagi savitahvlitele.“

Lk173 „Nagu kõik muistsest ajast kuni tänapäevani välja väga hästi teavad, ei mõtle ametnikud ja arvepidajad nii, nagu ülejäänud inimesed. Nad mõtlevad nagu kartoteegikapp. See ei ole nende süü. Kui nad sel moel ei mõtleks, läheksid nende sahtlid sassi ning nad ei saaks oma valitsusele, ettevõttele või organisatsioonile vajalikku teenust pakkuda. Kirja kõige olulisem mõju inimajaloole seisneb just selles, et see on järk-järgult muutnud viisi, kuidas inimesed mõtlevad ja maailma näevad. Vabad seosed ja holistline mõtlemine on asendunud lahterdamise ja bürokraatiaga.“