Muutustesein V7 Tiibu murdes

 

Viimastel aegadel räägitakse üha rohkem keskkonnas ja kliimast. Nüüd mitte ainult ei räägita, vaid see on tunnetatav ka rahakotis.Kummalisel kombel meie teiega rahakotis.  Esialgu vaid rahakotis, mitte energeetilise paradigma muutuses ja sellest on kahju. Jällekord väändusid head kavatsused regulatsiooniveskis keelamiseks, piiramiseks, trahvimiseks, ilma et head eesmärki oleks saavutatud. Kirge on palju, juttu on palju, kätega vehkimist on palju, isegi vihkamist on palju, kuid ... Kuid isegi mõisted pole selged. Mida me tahame, kas piirata heitmete kogust atmosfääri  või on eesmärgiks kasutada rohkem taastuvenergiat? Need ei ole päris sama asi. Nimelt.  „Mil iganes me põletame puitu, sütt, naftat või gaasi oksüdeerub süsinik kütuses, et moodustada süsihappegaas (CO2), mis kandub atmosfääri.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 172)

  Seega proovime koos aru saada, millest räägitakse ja mida tahetakse saavutada. Mulle igatahes meeldib keskkonna (mitte ainult säästlik vaid) tõhus  kasutamine. Muide minu lemmikpuu on … 5x15 pruss). Ökonomisti värk.

Nüüd, kui olen viimase paarikümne aasta jooksul (algselt) innustunult lugenud ja läbi töötanud EL energeetika, transpordi ja keskkonnaalaseid Valgeid ja Rohelisi ja muid määrdunud segavärvilisi ja raamatuid raamatuid siis … ütleme niimoodi, et esialgne entusiasm on asendunud millegi muuga. Millegagi, mis võiks olla mõne nõrganärvilise jaoks lootusetus ja mõne teise jaoks käiviti teha õigeid asju õiges järjekorras.

Möldritarkus

 Minu vanaisa/vanaema olid veskiomanikud ja Vanaema Marie õpetus oli, et „Sa pead tuult tundma, tuult armastama ja tuult austama, muidu ei saa jahu jahvata ja suurustlev hoolimatus murrab tiivad maha“. Murrab tiivad maha? Ehhee, tänapäeva mõistes oli tuuleveski protsess ju  pidev taastuvenergia ja süsinikuvaba energia kasutamine, kuid tähtis oli muu – see töö ei olnud jutuveskites ulmepabula jahvamine vaid  elu/olemasolu vorm ja eksistentsi alus. Ega sellest eksistentsi alusest pole suurt midagi muutunud, tuult/energiat tuleb tunda ka tänapäeval ja veskipurjed õigel ajal tuulde seda ning  rajuga kibekähku rehvida. Elementaarne. Kas meie oleme ilmatuult austanud või jahvame niisama poliitpabulat kuni raju meil tiivad maha murrab? Mõelgem sellele: „Murrab tiivad maha“. Kas juba murdis? Või ei murdnud? Kas hinnatõus ja energianälg on vaid hoiatused, et tiivad tuleb asjakohaselt õigesse tuulde keerata või hoopis pinnad rehvida?  Ah jaa valimistest niipalju, et siis kui ma poisike olin (ja valimistest midagi ei teadnud, sest Vaheriigis oli ainult nominaalne "hääletamine", mitte valimine) ütles Vanaema Marie üha Ilmasõja eelse valimiskorra kohta, et külameestele vanaisa valik ei meeldinud ja ütlesid, et: „Edaspidi jahvata selle pidukonna essu!“ Selline valimiste värk siis. Mida meie teiega saame jahvama … oleneb meie valikutest ja tähelepanelikkusest. Meie teiega arusaamisest ja tähelepanelikkusest ja vahetegemisest mis on sõnaveskites peenpüül võib tegelikkuses olla see mida külamehed minu vanaisale soovitasid.

  „Heade asjade“ kokkusattumisest.

 Igas protsessis on tähtis selle õige ajastatus, järjestatus ja mõistliku rütmi hoidmine. Kriisis ajal on kriisirütmid ja ajastusest niipalju, et üheaegselt lahendada mitut kriisi heas rütmis on pea võimatu. Mõistlik on mitmikkriiside puhul mõned kriisis summutada mitte luua lisaks uusi kriise. Keskkonnaküsimused on tähtsad. Raudpolt. Kuid on täiesti elementaarne, et keskkonnaküsimuste lahendamine ei peaks kaasa tooma lisakriise. No vähemalt mitte eksistentsiaalseid. Kuid elementaarne pole alati poliiturgu juhtiv suunaviit. EL-s on nüüdseks lisaks immigratsiooni kriisile, väärtuste-demokraatia tekitatusepõhisele kriisile (nn Poola näitel) ja kolmikkriisile (tervishoiu/administratiiv/majandus) on EL administratsioon otsustanud meid teiega ka energianälga manööverdada. Uued/oskamatud järskregulatsioonid on sundinud paljude riikide administratsioone üle minema fataalsete tagajärgedega lihtlahendustele tulevikku silmas pidades. Ja ega neil midagi muud üle ka ei jää, kui (liht)kodanikud seda ködi alla ei neela. Nagu näiteks massiivsetele ühisvara ümberjaotamisele, omamoodi uuskommunismi võrdsustavate meetmeteni. Uh, „Euroopa Komisjon plaanib veel ju päris kõvasti raha külvata sellesse sektorisse,  72 miljardit eurot eraldatakse vähemkindlustatud peredele elektriautode ostmise toetamiseks. Tuleb eeldada, et see läheb suures osas siiski ikkagi autotootjariikide vähemkindlustatud  peredele selleks, et tootmine ja töökohad  seal säiliksid.“ (ERR 13.09.21) .  72 MILJARDI EUR eraldamine elektriautode kompensatsiooniks tundub … arutuse tipuna. Mis siis järgmisena?

Turu – energiaturu, autoturu, liikuvusturu – solkimine pole just kõige targem lahendus keskkonnaprobleemidele. Pigem vastupidi, see tekitab juurde hulgaliselt uusi probleeme - lahendamata algprobleemi. Kuid põhiküsimus, mis mind kogu selle „puhtusemürriaadi“ puhul vaevab, on küsimus, „kui kõik läheb elektri peale“ (ja värkvõrkude ajastul pole mingi teine alternatiiv mõeldav), siis „kuskohast tuleb“ elekter? Nii EL kui meie administratsioonid lootsid karistusmeetmetega sundida energiaturgu muutuma, karistades tootjaid heitmekvootide drastilise tõusuga. Vana hea feodaalne nipp – anna nuuti. See on muidugi (õige) signaal turule, et leida uusi energia muundamise viise, kuid see ei toimu nii kiiresti. Isegi nuuti andes mitte. Ambitsioonide ja elektri vajaduse vahel on üüratu tühimik. Must auk.

 Hobuseparsniku lugu

 Kogu see EL energia, liikuvus- ja keskkonnapoliitika tuletab meelde üht vana kihvajuttu. Niisiis …. Olnud kord hobuseparsnik, kes tahtis harjutada hobust „mittesööma“. Eesmärgiks oli pidada hobust 10 päeva ilma söömata, et peale seda hobune ei mäletagi, et peaks sööma. Ei saa öelda, et projektil poleks olnud jumet – hobune pidas 9 päeva vastu. Siis kooles ära. Hobuseparsnik kurtis, et näe kui vähe jäi puudu, oleks suksu veel ühe päeva söömata vastu pidanud … Eh, ei jõudnud söömisest ära harjuda. Kurb. Umbes samasugune on EL „puhta energia“ projektidega – ei arvesta tegelikkust, kuluvat aega ega taju rütmi. Meie teiega ei usu ju, et  energiasuksu söömata (piirangud tuule/tuuma/jne parkide ehitamiseks) vaid piitsatoel  (sanktsioonid/trahvid) finišisse ennast välja veaks. Edukaks finišeerimiseks tuleb leida EL ( või meil) uus rütm koos vaheetappidega, jootmise, söötmise, masserimise ja stiimulitega (suhkrutükiga). 

Muutuste energiasektoris nii tehnoloogilist laadi, kui tehnilised vajavad majandusküpsuseni jõudmine võtab aega. Kui kaua? Ei tea. Võib-olla kümme aastat, võib-olla viiskümmend aastat. Edison  ei leiutanud elektripirni, see oli avastatud juba 50 aastat varem, Edison leidis üksnes selle töötava variandi, katsetades läbi kõik 600 mittetöötavat varianti. Galileo ei leiutanud pikksilma, see oli põhimõte avastatud juba … 1600 aastat varem, Galileo viis lihtsalt teadmise ja klaasilihvijad kokku, Watt ei leiutanud aurumasinat,  aurumasina ajalugu venib sajanditele: „Esimese kaevandusest vee välja pumpamiseks praktiliselt kasutatava aurumasina ehitas hispaanlane Jeronimo de Ayanz y Beaumont 1606. aastal. Seeriaviisiliselt hakkas samaks otstarbeks enda ja oma kaasosaniku Thomas Savery 1712. aastal leiutatud aurumasinaid tootma Thomas Newcomen. Selle pärast on teda kutsutud ka tööstusrevolutsiooni isaks. Kuigi James Watt on ekslikult tuntud aurumasina leiutajana, muutis ta 1784  aastal Newcomeni aurumasina konstruktsiooni sellele eraldi kondensaatori lisamisega. See tõstis aurumasina tõhusust kordades ja muutis ta ka palju kiiremaks, mis omakorda tegi võimalikuks selle kasutamise transpordivahendites.“ (Vikipeedia) Vaat selline lugu, kõik võtab aega, enne kui mingi tehnoloogia leiab tõhusat ja ärilist kasutamist. Ilmselgelt oleme praegu vahefaasis, mil investeeringuid vanadesse tehnoloogiatesse enam suure tõenäosusega ei tehta, kuid uued pole veel turuküpsed. See saab turuküpseks. Kindlasti. Kunagi … kuid mitte piitsaga vaid ühistöös rekombinatsioonina juba tuntud teadmistest. Samal ajal on poliitinimesed unustanud puhta elektrienergia (muinas)juttu  vestes, et rohepööre on eesmärk. Kuid rääkida ühe hingesoojaga, et kõik hakkab toimima elektripõhiselt, kui tootmisvõimsusi veel ei ole … annabki tagurpidi efekti. Enamgi veel, tossutajate sanktsioonid ei puuduta turudefitsiidi puhul mitte tootjaid vaid löövad kõige rängemalt  … tarbijat. Mäletate tarbijat? Seda ollust, kelle nimel kogu poliitturg ponnistab, kuid samas unustab. Lööb mitte ainult läbi kodumajapidamise elektrihinna vaid läbi kõige – leivast kuni prillaudade ja prilliraamideni. Kui niimoodi edasi liibatakse siis … Parafraseerides üht vana ütlemist siis … kui Luumees tegi enda arvates karmi prognoosi, et inflatsioon võib kujuneda  isegi 6% ja enamgi, siis …: „6% inflatsioon on see milles ma tahaksingi elada!!!“. Karta on, et see protsess saab olema karmim. Hulka karmim. Elektrienergia nälg kihutab seda protsessi vaid edasi.

 Näljas hinnatase

 Niisiis, eelkõige elektrienergia vajadus kasvab aasta aastalt. Samas, kui uusi investeeringuid vanasse tehnoloogiasse ei tehta, mis vähendab see ilmselgelt pakutava kauba kogust. Elementaarne. Puhtad tehnoloogiad? Hm, samas tuule ja tuumaparkidele tehakse administratiivseid piiranguid eriti erainitsiatiivi osas. Tulemuseks on energianälg. Näljane maksab mida iganes nälja kustutamiseks. Nii ongi juhtunud heitemaksud ja heitepoliitika on vähendanud tootmist (võrreldes vajaduste kasvuga), mis kurioossel kombel on vanad tossutajad muutnud jälle kasumlikuks. Mis me siis „rohepöörde“ sellisest korraldamisest saime? Õhu puhtamaks muutmise nimel tõstsime heitmekvootide hindu, kuid saime … topeltkallima elektri sama saastatud õhuga. Pinge kasvab. Pinge kasvab kuid mitte voltides, vaid Ühisruumi taluvuse mõistes. See kasvav pinge maandatakse ilmselt poliitturule tagasi.

 Hirmujuttu ka

 Kuid uut masskasutustehnoloogiat pole, on vaid kasvav energiavajadus (ilmselt energianälja vormis), on kallid kvoodid (õhu legaalseks saastamiseks?), on kallis/kallinev energia. Samas toob S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 186) välja ühe kurioosumi, kuidas vähendada heidet niimoodi, et heidet ei vähendataks: „Õnnetul kombel väheneb tuumaenergia kasutamine just nüüd, mil see peaks kasvama. Ühendriikides on hiljuti suletud või sulgemisega ähvardatud ühtteist tuumareaktorit, mis tühistaks kogu päikese- ja tuuleenergia kasutuse laiendamisega saadud CO2 heite vähenemise mõju. Saksamaa, mis on oma elektritootmise suuresti tuumaenergiast sõltunud, sulgeb samuti oma tuumajaamu ja asendab need söega köetavate elektrijaamadega, suurendades seega koguheitekoguseid. Prantsusmaa ja Jaapan võivad seda eeskuju jälgida.“. Kummaline lugu kui me ei karda ettepanekuid a´la lennukite armaadaga pihustada atmosfääri mingeid temperatuure vähendavaid kemikaale pihustama, mis tahes tahtmata mingi aja pärast kindlustatult meile kaela sajab ja on teadmata/kontrollimatu mõjuga, kuid süsinikuvaba energiat kardame?

 Rutta aeglaselt

 Tore ju … kivijaamadele see tuumakartus, aga … Süsinikneutraalse energia tootmise seisukohalt nullsumma mäng. Nii, et maailm mängib puhta õhu mängu  edasi ja saastab sama rõõmsameelselt ka edasi. Ainult et kallimalt. Tunduvalt kallimalt.

Õnneks ei jõudnud meie poliitinimesed meie oma kivijaamu veel maha lõhkuda (kuigi kihk oli suur) ja nüüd päästavad need meid (nagu prognoosistud ühes eelnevas pikkjutus), meid energianäljast. Tulemus - kallis, kuid mitte näljas. Asi seegi, teistel (need kes oma tuuma- ja söejaamad maha lõhkusid) selliseid valikuvõimalusi ei ole.

Aga äkki me teeme midagi valesti? Või teeme küll õigeid asju kuid vales järjekorras? Või teeme õigeid asju õiges järjekorras, kuid vale rütmiga? No inglise valsi tantsides (pikkkleidis ja frakis)  rokirütmis kisub varem või hiljem ka kõige kogenuma tantsija leemendama või kleidisabasse takerduma..

Puidu põletamise hullusest 

Nendele, kes arvavad, et parim maailma päästmine (ja uus tehnoloogia) on suurtes kogustes puidu põletamine elektrijaamades (taastuv energia ju?) väike nuputamisülesanne CO2 emisioone silmas pidades: „ Valgustatud vastus kliimamuutustele on leida, kuidas saada võimalikult palju energiat võimalikult vähese kasvuhoonegaaside emissiooniga.“ „Süsivesikud kraamis, mida põletame koosnevad vesinikust ja süsinikust, mis vabastavad hapnikuga ühinedes energiat, moodustades H2O ja CO2. Vanimad süsinikkütuse, kuiva puidu süttivate süsinikaatomite ja vesinikuaatomite suhe on umbes 10:1. Söel, mis asendas selle tööstusrevolutsiooni käigus, on keskmine süsiniku-vesiniku suhe 2:1. Naftakütusel – nagu petrooleumil – võib see suhe olla 1:2. Maagaas koosneb valdavalt metaanist, mille keemiline valem on CH4 suhtega 1:4.“ (lk 180). Eks ole põnev? Nii juhtub, kui järgitakse mingeid rütme/eeskirju mille sügavamast sisust aru ei saadagi. Tähtis on raporteerimine, mitte rütmitunnetus ega kestlik tulemus. Muide ei tohiks strateegiaid meisterdades segi ajada taastuvenergia probleemi ja süsinikuemissiooni probleemi, nagu eelnevast näha on siis puit on küll taastuvenergia kuid süsinikujälg on selle põletamisel üüratu. Kui Dr Riik plaanib meie teiega elektrijaamades (EE) suuremahuliselt puitu (turvast, õlgi, jäätmeid, autokumme) põletada, siis … kõik see on suuremahuline heiteemissioon (lisaks CO2-le igasugust muudki mudru), mitte loodushoid. Kas tasakaalustuseks keelab Dr Riik autosõidu? Tobedus, aga mitte strateegia. Isegi üleminekutaktika mitte.

Just äsja lugesin lp. R. Vare postitust: „ Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel oli 2020. aastal maailmas fossiilkütuste osatähtsus 83,8 protsenti, elektritootmisel 61 protsenti. Euroopa Liidus olid vastavad protsendid 72,2 protsenti ja 37 protsenti, sealjuures tuumaenergeetika osatähtsus 24,8 protsenti...“ (F) Mida need andmed näitavad? Ilmselt mitmeid asju, kuid ka seda, et maailma mastaabis on rütmid paigast ära.

 

Valides rütmi

 

Kas te teate, mis on rütmihäire? Ei tea? Muidugi ei tea ja need kes teaksid ja võiksid seda ebameeldivat kogemust jagada … Mnjah, nendest pole enam jagajat. Just seepärast on nii molekulaarsüsteemi (inimese), muusika, kui riikliku arengu puhul säilitada tervislik/harmooniline/jätkusuutlik rütm. Kuid ärgem unustagem, et selles tormamises on „Võimalik, et Euroopa postmodernistlik kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.“ (lk 15) Tulemus? Kui EL on nii eesrindlik, et teised ei suuda seda järgida, siis … nad ei järgigi seda. Tossutavad edasi? Mis siis sellest meie kokkuhoidlikust kallidusest või kallist kokkuhoidlikkusest maailma mastaabis kasu on? Eks ole hea küsimus? Kasu on teistel, sest nad ei koorma ennast, nad koormavad meid.  Ärakasutamine? Meie ärakasutamine? Või suudame siiski üksi maailma päästa? Oleks tore. Tegelikult oleneb kõik inimeste võimalustest: Nagu tõdeb S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 157) viidates ökomodernistide seisukohtadele: „Kolmas eeldus on, et tingimusi, mis määravad kindlaks inimliku heaolu vahetamise keskkonna kahjustamise vastu, saab tehnoloogia abil läbi rääkida. Kuidas nautida rohkem kaloreid, lumeneid, bitte, miile ja kütteühikuid vähema reostuse ja maakasutusega, on iseenesest tehnoloogiline probleem ning selline, mille lahendamisel inimkond jõudsalt edasi liigub. Majandusteadlased räägivad keskkondlikust Kuznetsi kõverast, ebavõrdsust majanduskasvu funktsioonina näitava U-kujulise kaare teisikust. Kui riigid arenevad, projetseerivad  nad kasvu kõrgemalt kui keskkonna puhtust. Ent kui nad muutuvad rikkamaks, pöörduvad nende pilgud keskkonnale. Kui inimesed võivad endale lubada elektrit ainult mõninga sudu hinnaga, elavad nad koos suduga,  ent kui nad võivad  endale lubada nii elektrit, kui ka puhast õhku, maksavad nad puhta õhu eest. See võib juhtuda väga kiiresti, kui tehnoloogia muudab autod, tehased ja elektrijaamad puhtamaks ning värske õhu seega kättesaadavamaks.“ Vaat selline õpetlik lugu.

 Kui mõelda mida kõike on vaja teha, selleks, et tegelikkuses keskkonda parandada ja et elukeskkond ka inimestele „inimlikuks“ jääks, siis tegemist on üüratult mahuka ümberrivistumisega majandusvaldkonnas sest: „Kes iganes seda teeb ja mis iganes kütust ta kasutab, sõltub süva-dekarboniseermise edu tehnoloogilisest progressist. Milleks oletada, et 2018 aasta oskusteave on parim, milleks maailm suuteline on? Dekarboniseerimineei vaja läbimurret ainult tuumaenergia osas, vaid ka teistel tehnoloogiarinnetel: see vajab akusid, et ladustada taastuvate energiaallikate katkendlikku energiavoogu; Interneti-laadseid nutivõrke, mis jaotavad hajutatud allikatest pärineva energia hajutatud kasutajate vahel hajutataud aladel; tehnoloogiaid, mis elektrifitseerivad ja dekarboniseerivad tööstuslikke protsesse nagu tsemendi, väetiste ja terase tootmine; vedelaid biokütuseid raskeveokite ja lennukite jaoks, mis vajavad tihedat. Kaasaskantavat energiat; ning meetodeid CO2 kogumiseks ja ladustamiseks.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 189). See kõik näitab, et tekkivad tohutud võimalused alusteaduste uuringute ärakasutamiseks ja samas ka uued investeerimisvõimalused. Maailm muutub, mitte ainult tuul. Põhitõed jäävad

Eh, peaaegu nagu Vanaema Marie veskitiiva jutt, tuult tuleb tunda, seda ära kasutada ja vajadusel tiivad õigesse suunda tüürida, tiivapindasid sättida, rütmi järgida ja kõik saab korda. Nüüd on küll päramine aeg, ärme laseme oma tiibasid maha murda. Oma Muutusteseinale võiksime lisada, et oma/jõukohase rütmi saavutamine ja hoidmine on tähtis , muidu laguneb kogu protsess laiali. 

 Järgneb…

Targutusi:

J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020)

 

Lk 51 Tuumarelva kohta „Teaduse väärkasutamine on kindlasti üks raskemaid patu vorme.“

Lk 56 „Ma tean, et on ennekuulmatu mõelda reostusest kui millestki heast, aga eluea piiratud skaalal on meie lühikese jäävaheaja Lõuna-Inglismaa olnud ja on praegugi hämmastavalt ilus koht. Aga see on samuti reostuse tagajärg. Jääaegadevahelised perioodidel tõuseb õhus süsihappegaasi sisaldus ja just see on taganud minu pehme parasvöötmekliima.

Kui vaatame tööstusajastueelsele kliimale kui Gaia geoinseneritegevuse soodsale tulemusele, võib see tunduda ihaldusväärne seisund, mille juurde tagasi pöörduda. Aga ma ei arva, et Gaia ise eelistaks jäävaheaja kliimat. Minu meelest näitavad jääkatte andmed (mis saadakse ürgvanast jääst võetud proovide abil), et planeet eelistab pideva jäätumise seisundit. Jämedalt öeldes, Gaia eelistab külma. Külmal Maal on elu rohkem – 70 protsenti selle pindalast moodustab maailmameri ja kui temperatuur tõuseb üle 15 C, on meri peaaegu elutu.

Kui joonistada temperatuuri ajalise muutuse kõver, on see üsna õnnetult saehambuline, kajastades soojade a külmade perioodide vaheldumist.. Jääb mulje, et kogu süsteempüüab jahtuda, muutuda nii külmaks kui võimalik, aga ei suuda. Aga ta pingutab edasi.

Seega kuigi ma usun, et peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et planeeti jahedana hoida, peame meeles pidama, et süsihappegaasi suhtelise sisalduse alandamine 180 miljondikosani (ppm), nagu mõned soovitavad, ei pruugi viia tööstuseelsesse paradiisi, vaid uude jääaega. Kas seda nad tahavadki. Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmes oleks elurikkus väga väike või olematu ja meie praegune tsivilisatsioon vaevalt et õitseks kuskil kolme kilomeetri paksuse jääkilbi all.“

 

R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020

 

Lk 87 „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“

„Nokia strateegilised eesmärgid olid mõistlikud ja me püüdsime anda endast parima, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid halba. Aga lihtne oli suurest infotulvast keskenduda üksnes positiivsele 90 protsendile ning jätta tähelepanuta ülejäänud 10 protsenti, mis teatasid halbadest uudistest.“

(Mürgise edu neli sümptomi: 1 halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani. 2 Töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega. 3 Otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse (Sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta.)

Lk 62 „See on vana tuntud püünis: kui ettevõttel läheb hästi, on lihtne jätta muutmata või parandamata kõik keerukad ja ebaloogilised punktid partnerlus- ja kliendisuhtes, kunaettevõttel läheb hästi, kuigi kõik ei pruugi olla korraldatud just päris loogiliselt. (…) Siis aga, kui ettevõttel hakkab halvasti minema ja varem üksnes häirinud probleemid kasvanud lausa ületamatuks, võib tunduda, et nõrgenenud ettevõte ei saagi lubada endale tülisid, mis probleemide lahendamisel võinuks järgneda.“.

 

 

Muutustesein V6: Kolme põrsakese neljas maja

 Viimaseid administratiivsündmusi jälgides tekkib küsimus, kas on üldse mõtet midagi Muudatusteseinale üles tähendada, kas üldse mingid muudatused on võimalikud või juhib kõike juba võimatult küündimatu tehismitteeintellekt. Vaadake, kui kuuled sellistest suurtest „Töövõitudest“ nagu Tervisetuseameti põrandakütte huugutamine  külmlaos suurkuumaga  või RaMi koostatud riigieelarve, milles on u 365 milj EUR puudujääk? Ups! Millega seda summat võrrelda? See on sama suurusjärk nagu on Kaitseministeeriumi sõjalise eelhoiatussüsteemi investeeringute kulu eraldivõetuna või  kogu Välisministeeriumi + Rahandusministeeriumi  + Kultuuriministeeriumi spordiinvesteeringute kulu (või E riigi ja sideturu arendamise kulu) kulu kokku. Eks ole pärsis suur summa, et märgata. Aga ei märgatud ja mis kõige toredam (või hirmutavam), sellest mittemärkamisest ei juhtu mitte midagi. Kummaline, kuid tõsi, et Dr Riigi tehtud administratiiv- ja arvutusvigadest ei juhtunud ega juhtugi mitte  midagi. Tundub, et tegelikkust on nii palju administratiivselt painutatud, et tegelikkuse ja tõhusa administreerimise vahel asetunud tinane bürokraatiasein. Mis aga eriti vahva, nüüdisaja bürokraatia on süsteemi timminud selliseks, et keegi süüdi ka ei ole. Ups, juhtus ja … kõik. Finita la comedia?

Kui möödunudajal astus Signe tagasi seepärast, et tema vastutusvaldkonna juht läks fondi rahaga kasiinosse ja Villu segaduste pärast maadevahetuse imelises maailmas, sest tundsid vastutust ... tundsid isiklikku vastutust, siis nüüd … Nüüd puhatakse edasi. Kõigil on õigused, aga vastutust ei ole. Just selle peab (kindlas kõneviisis) Muutusteseinale kinnitama (suurelt ja punaselt), et iga õigusega kaasneb isiklik vastutus. Kui vastutuse komponenti Muudatusteseinale ei kinnita, siis kukub mitte ainult vastutus ja usaldus kokku, kogu süsteem ja sein ise kukub kokku. Kes ei taha vastutada, ärgu trügigu juhtima ega otsustama. See on nagu omamoodi poevargus – saia tahaks, aga maksta ei tahaks.

Samas poliitturu tendents, oma vigade nuhtlemine oma alluvate kaela, on kuidagi nadi. Mannetu. Vääritu. Tundub, et selline taktika on omaks võetud meditsiinikriisi keskmes – juba kolmas, neljas, viies kõrgametnik lükatakse SOMI-le katte tegemiseks tühistamisrongi ette. Ka viimane ohverdus Tervisetuseameti pealiku tagasiastutamisega teenis sama eesmärki, nüüd võib kõik patud tema arvele kirjutada ja … kustutada. Pikalt. Kõik tema süü. Ja nagu me tänaseks teame siis SOMI vastutustundlikkus seisneb selles, et ta jätkab, mitte selles, et ta vastutab. Vaat sellised nüüdisaja vastutused.

 Lihtsate süsteemide keerukustamine

 Nagu eelarvemenetluse segadus selgelt (sic!) näitab oleme me kolmekümne aastaga osanud ajada oma süsteemid nii keeruliseks, nihutanud sõnade ja mõistete sisu sellisel määral, et ei saa enam ise ka aru süsteemi toimimisest. Milleks ometi? Mitte, et ma tahaksin nostalgitseda, kuid minu väliskolleegid olid vabariigi algusaastakümnel  „sillas“ meie lihtsate süsteemide üle. Seadusi oli vähe, kuid need olid jälgitavad/järgitavad ja arusaadavad, eelarved olid loogilised ja loetavad, siis … Siis hakati seadusi, sh. ka eelarveseadust, „paremaks ja selgemaks“ tegema (et iga lollgi sellest aru saaks mille tulemusena võisid eelarvest aru saada vaid need kes millestki aru ei saanud st. ei targad, ei lollid) ja nüüd ei saa enam keegi aru, kus on seadus ja kus eelarve. Tegijad ise ka ei saa aru. Ja ma saan neist isegi aru.

Lõppkokkuvõttes:  Riigieelarvega lendas Dr Riik (selle bürokraatliku tuuma toel) iseenda viskest selili. Dr Riik ise ju meisterdas ja kinnitas sellise eelarve tegemise mooduse, seda ei teinud keegi teine. Nagu ennemuistsetes lugudes – Ise tegi. Megaviga eelarves vajus takistamatult ja pidurdamatult (nagu kuum nuga võist) läbi kõigi bürokraatia ja poliitturu kontrollimehhanismida. Keegi ei saanud aru, et riigi koondbilanss ei klappinud, oli vigane. Ilmselt vaatas iga pidukond oma huvirida ja katuseraha, kuid üldbilanss kinnitati vigaselt. Ja siis tuli Riigikontroll … Ja kontrollis … Ja avastas … Piinlik. Kui tavaliselt kostub Riigikontrolli auditite peale Dr Riigi poolt üleolevat mõminat, et „nad seal kontoris ei saa asjast õigesti aru“ või et „nad ei saa üldse millestki aru ja üldse on nad segav ja tülikas nähtus“, siis seekora oli viga nii suur ja ilmne, et RaMi pidi viga möönma. Ilmselt on see esmakordne juhtum, mil administratsioon möönab, et viga tehti. Hea seegi. Alustuseks.

Tuleb tõdeda, et Riigikontrolli tähelepanekud poliitturul on olnud sügavalt ja krooniliselt alahinnatud. Samas on Riigikontrolli analüüsid läbi aja olnud nauditavad ja selged lugemisaines. Tegutsemisalus ka. Nii, et Dr Riik – Riigikontroll on välja mõeldud ja ellu kutsutud selleks, et see aitaks Dr Riigil paremaid tulemusi saavutada ja hoiduda pikaajalistest süsteemsetest vigadest, mitte selleks, et segada Dr Riiki. Riigikontrolli  analüüsid segavad ainult ühte asja - tegemast Dr Riigil süsteemseid, pikaajalisi vigu. Elementaarne.

 Usaldusest

 Kui on vastutus ja kontroll, siis tekib ka usaldus. Usaldus on teadagi omaette energeetiline ressurss. Usaldus, laialdane usaldus, on just see ressurss, mida meie oma materiaalses ressursikasinuses vajame arengute jätkumiseks.

Lühiajaline odavhankepõhine riik ei ole parim lahendus ega usalduse tootja. Konkurents (ja selle alamliik hange) peavad muidugi olema, ilma selleta ei toimugi arengut, kuid peab teadma mida hankida, millal hankida ja mitte teha hanget hanke pärast. Usaldus on see mis peab (kindlas kõneviisis) olema meie Muutusteseinal kirjas. Tundub elementaarne? Vastutus? Usaldus? Otsustusjulgus? Ongi elementaarne, kuid tundub, et nüüdisajal unustatud tarkus, mis enam hästi ei toimi. Kuid ilma vastutuse, usalduse ja otsustusjulguseta ladus Ühisruum ei toimi. Kõike tehakse justkui õigesti, kuid tulemuseks saame hästiköetud külmlaod ja „arvestus ja arvutamisvigadega“ riigieelarve. Nüüd tekib küsimus, et kui me eelarvestame riigi tähtsaimas finantsdokumendis 365 milj EUR mööda ja keegi seda ei märkagi (va Riigikontroll), siis milleks meile üldse selline eelarvestamine? Või oligi sellise segaduse tekitamine eesmärk omaette? Milleks? Kellele?

Endiselt RAMI-lt saame teada, et  "Kokkuvõtlikult ei anna selline eelarvevorm täiendavat lisandväärtust ega infot, kas iga maksumaksja euro on kasutatud õigesti. Pigem vastupidi – see teeb arusaamise ilma liialdamata võimatuks, me ei tea enam, milleks maksumaksja raha kulutatakse,"  Enamgi veel, haridus- ja teadusministeerium., milline juurutas sellise mudeli esimesena: "Nende eelarve läks esimesena tõeliselt loetamatuks,". No ja siis läksid kõik teised eelarved ka loetamatuks. Kuid nagu endine RAMI märgib: "Aga riigikogu ei ole sellist eelarvet tellinud, ei ole sellist tellimust valitsusele esitatud. Miks see on tulnud – vaatan imestusega," ütles riigikogu saadik lõpetuseks.  „ ERR 3.09.21 Teine endine RAMI tõdeb süngelt, et: "Riigikogule visatakse 700-leheküljeline dokument, millest keegi midagi aru ei saa, vaieldakse katuserahade üle, mis on olematu suurusega riigieelarve mõistes. Aga sealt sõidavad sajad miljonid läbi nii, et keegi ei teagi ja selle kulu kontrollivad põhimõtteliselt kantslerid ja asekantslerid,". Kurbloolisuse juures on heaks uudiseks se, et vähemalt kantseleipealikud saavad asjadest aru. No vähemalt oma valdkonnas. 

Meile selgitatakse küll, et pole hullu, koondsummad on valed, kuid põhisummad on õiged, „vasakule“ pole midagi läinud. Eee … see jutt on vale, mitte koond pole vale või on tegemist mingi uuelaadse matemaatikaga. Teatavasti liidetavate järjekorrast liidetavate summa ei muutu. Muide see jutt, et „raha vasakule ei läinud“ tundub peale 365 milj mittemärkamist lausa kentsakas. Kustkohast me teame, et ei läinud? Kinnitavad needsamad asjapulgad jadas, kes ei osanud arvutada ega arvestada? Selle protsessi ja suhtumise kaasproduktina kerib küsimus, kuidas suhtuda nende samade institutsioonide poolt tehtavatesse majandusprognoosidesse? Teatavasti on need prognoosid eelarve kujundamise aluseks. Usaldusküsimus. Mnjah …usume sõnast, aga usaldusega on nagu on. Või siis pole. Selle asemel et häbeneda …

 Eneseõigustus, kui vastutamatuse tuulekoda

 Õige, tegijal juhtub, kuid sellest tehakse järeldus. Antud juhul kuuleme mingit eneseõigustust ja lausa hämmastavat ükskõiksust, hoolimatust. Kui RaMi  kantselei asepealik möönab, „et tööprotsessi eripärade tõttu võib ka uues riigieelarves tekkida vigu“ ja justkui uhkustundega "Seda, et eelarves kunagi ühtegi viga ei ole, me kahjuks ilmselt lõpuni tagada ei saa. Eelarve kokkupanek toimub väga suure ajasurve all väga paljude osapoolte ja asutuste koostööna ja inimlik faktor jääb alati,"  Vaat selline lugu, vigaseid eelarveid saame ka edaspidi.

Kuid ametimehed ei istu käed rüpes,  astutud on siiski hulgaliselt samme selleks, et vigade tekkimise tõenäosust vähendada. No kuulge, kui tuletõrje sõidaks sündmuskohale välja tühja paagiga ja astuks samme et järgmine kord vähemalt paar pudelit vett kaasa võtta, kas see oleks rahuldav sammude astumine? Ei? Nii ongi, kuid büdžeti kõrbemise puhul kuuleme targutusi, et: "Oleme analüüsinud ja muutnud oma äriprotsesse ning eelmisel aastal ka organisatsiooni struktuuri, et koormus jaotuks ühtlasemalt ja kontrollimehhanismid oleks paremini tagatud.“ Ja siis tuleb päeva nael, omamoodi maandusjuhe: „ Ametnike arvu ei ole seejuures suurendatud," Hm, mis see siia puutub? Värvata tuleb lihtsalt inimesed kes ka arvutada oskavad.

Kuna põhitegur vigade tekkimisel on ressursipuudus ja ajasurve, siis plaanib RaMi järgmisel aastal eelarveprotsessi tervikuna lihtsustada. Lihtsustamine mulle meeldib, see tekitab lootuse, et RaMi ise ja ka Pilvepiir saavad aru, mida riigieelarve sisaldab. Mida uut siis tehakse: "Nimelt, kui praegu käiakse protsess läbi kaks korda aastas, nii kevadel kui sügise hakul, siis edaspidi koostataks riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia koos sügisel. Nii jääb vähem võimalusi ka vigade tekkeks." 03.09.21 ERR. Ups! Vahva uuendus … kui see nüüd oli ikka uuendus. Meenub, et möödundaegadel tehtigi eelarve sügisel ja seda menetleti kuni  aasta viimse päevani. Menetleti närviliselt, sest ilma eelarveta oleks … No Dr Riigil oleks väga halb olnud. Kuis siis tehti poliittehnoloogiline vangerdus, et arutlusteravikku maha raiuda ja kogu eelarve pandi paika tegelikult  eelarvestrateegia menetlemisel … kevadel. Kes sügisesel eelarvemenetlusprotsessis tahtis targutama hakata, sellele öeldi juba hilja. Nii, et ring on täis saanud. Mnjah, kus siin „uus“ on jääb veits segaseks. Tuletab meelde huumoriajakirja „Pikker“ kunagist ratsionaliseerimisnalja, kus haamri puidust vars asendati metallvarrega ja saada 100% puidu kokkuhoidu ja seejärel tehti uus „rats“ ja metallvars asendati puitvarrega. Jälle kokkuhoid. Mis oli selle asja mõte? Ärgem unustagem, et Vaheriigi ajal sai iga „ratsi“ eest preemiat, mida tänapäeval saadakse, peale selle, et kontoril on kogu aeg tööd (sellest ka suured koormused ja vähe inimesi), seda küll ei oska arvata. 

Siinkohal tuleb nõustuda Y. N. Harariga ( „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177): „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Nüüd nad sunnivad reaalsust muutuma niimoodi, et me jääksimegi uskuma, et vigase riigieelarve tegemine on täiesti loomulik ja mitte ainult loomulik, vaid et me tegime vigaseid eelarveid, teeme vigaseid eelarveid ja jäämegi tegema vigaseid eelarveid. Kuid see ei ole reaalsus, see on kehvasti seletatud vigane eelarve. Arvutus- ja arvestamisvigadega eelarve.

Antsueelarve

 Kui Ants oli büdžetipealik (iseseisvuse algaastakümnel), siis ei tulnud kellelgi pähegi mõttekene et eelarves võiks olla viga. Viga? Eelarves? Viga eelarves on sama kui värvipimeda vajutatud tuumanupp – oli kiire, palju tööd, vähe inimesi – juhtus. Järgmine kord … Asjatundmatus, hoolimatus ja ükskõiksus on selle asja nimi mitte keerukus ja ajanappus. Eelarve on alati olnud keerukas ja ajanappuslik protsess. Kunagi aastate eest liftis Antsuga kokku trehvates küsisin imestunult, et „Kuule, Ants, ma sain aru, et oled puhkusel?“ Ants polnud ka suupeale kukkunud ja vastas muiates: „Muidugi puhkan, kas sa ei näe siis, et mul pole ju lipsu ees?“. Mnjah, muidu oli trikisis-traksis ülikonnas ja valge särgiga, aga lipsu polnud, millest kujunes omamoodi kood. Ajal, mil ametnikku võidi igal ajal välja kutsuda, et mingi kiire töö ära teha (nö. vabariiki päästa), kujunes lipsust märk, kas ollakse tööl või … tööl, aga puhkuse ajast. Kui nüüd vaadata lipsuta ametnikke, … Ups, kas kõik puhkavad? Kogu aeg? Nali (kuid mingite tõe sugemetega), kuid mingi hoolimatus ja külmus on protsessides tunnetatav.

 Nüüdisajal … Tõdegem ehmatuslikult, et ei Pilvepiir ega Dr Riik ei tea kuhu raha kulub. MOTT. Isegi Terminaator (A. Schwarzenegger) tõdes meenutades oma kuberneriperioodi, et  „ Sisimas tundis ta, et valitsusest oli saanud pigem probleem kui lahendus teiste probleemidele: valitsus oli institutsioon, mis ei töötanud rahva heaks, vaid poliitikute ja ametnike heaks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 179). Probleemide lahendaja kui probleem? Kehv lugu … neil seal Ameerikas.

 Kesta muutumatusest muutunud keskkonnas

 Ja nüüd siis pliitinimesed arutavad, kuidas muuta maksusüsteemi, selleks, et … Vaat just, milleks? Kui selleks, et nüüdisajaks välja kujunenud keerukust kinni maksta, siis selleks kulub tõesti tohutult raha, maksuraha.  Kuid nagu me just hoomasime, see süsteem on muutunud liiga keerukaks süsteemi enesegi jaoks. Nii keerukaks, et kergenduse ja tänutundega mõtlen sellele, et me ei ole … tuumariik. Uh, mis siis veel võiks „juhtuda“. Kuid kui kõik meie ümber muutub, siis peab ka administreerimine muutuma tõhusamaks, energiasäästlikumaks, keskkonnasõbralikumaks. Ärgem unustagem, et administreerimine on vajalik vaid Ühisruumi ladusamaks toimimiseks. Nagu täheldas kunagine USA president elutargalt oma kogemustest kokkuvõtet tehes: „Mul polnud tollal piisavalt teadmisi, et mõista seda, mida hiljem teada sain: bürokraatia esimene seadus on kaitsta bürokraatiat.” Lisaks sellel oli tal ka teisi nutikaid tähelepanekuid nagu: „Sajad inimesed üle kogu riigi kurtsid föderaalvalitsuse pideva laienemise üle, mis piiras meie iseenesestmõistetavaks peetud vabadusi. Olin samu jutte kuulnud juba nii sageli, kuni ühel hetkel veendusin, et ohus olid mõned meie põhivabadused, sest tekkinud oli pideva valitsemise keskkond, millega konstitutsiooni loojad polnud arvestanud. Föderaalbürokraatia masinavärk oli muutunud nii tugevaks, et suutis omatahtsi poliitikat teha ning maha suruda nii tavakodanike kui isegi nende poolt Kongressi valitud esindajate tahte.” Ja: „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitust kui ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.” (: R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 57/102/120). Mnjah, kehvad lood olid neil seal teiselpool lompi, kuid nemad said vähemalt aru, millised olid nende juurprobleemid ja oskasid vastavalt sellel ka muudatusi esile kutsuda. Igatahes hea alus tegutsemiseks. Kas just kõik hästi välja tuli selles muutustereas on maitseküsimus.

 Energiatõhususe universaalnõue

 Niisiis kui poliitinimesed räägivad, et meie maksusüsteem on vananenud, see vajab kaasajastamist, siis alustatkse probleemi lahendamist valest otsast, kõigepealt tuleb luua kuvand kaasajastatud Ühisruumist ja alles siis selle maksumusest ehk maksureformist. Milline on see tuleviku Ühisruum, mille jaoks tõesti kütet/maksuraha  vaja oleks. Ega siis Ühisruum ole midagi teistsugust kui kõige elementaarsem elamuehitus. Tõhusad peavad mõlemad olema.

Me ei ehita ju tänapäeval hõrepalkmaja sambla ja savitäidisega, soojustuseta ja muldpõrandaga, millest tuul läbi vihiseb ja kus elatakse koos pudulojustega (ikka sooja pärast). Ei, me taotleme täna iga ehitise puhul liginull- või nullenergiaga maju. Ja õige kah. Miks me siis oma Ühisruumi kujutame ette Nihv-Nihvi  majana? Isegi muinasjutus ei jäänud see püsima. „Kaasajastades“ Nihv-Nihvi  õlgmaja uute maksudega ehk tugevdades ja asendades õlekubusid ei saa me energiatõhusat maja. Selle ümberpuhumiseks pole isegi kurja hunti vaja. Teate ju seda muinasjuttu kolm põrsakest, kes terve suve  mängisid, aga kui saabus sügis ehitasid endale majad. Nihv-Nihv tegi maja õlgedest, Nuhv-Nuhv oli nutikam ja tegi okstest, aga Nahv-Nahv hoopis kivist. Vennad naersid Nahv-Navhi majaehit, milleks liialt vaeva näha, aga kui metsa sattus kuri hunt, kes nende õlgokskodud laiali puhus, siis …  Varju saadi püsivas ja tõhusas  Nahv-Nahvi kivimajas. Vaat selline õpetlik lugu, pole mingit mõtete üha uuesti ja uuesti üles ehitada nihv-nihvilikku õlgmaja, kokkuvõttes jääme külma kätte.

Sama lugu ka meie Ühisruumiga, see peab olema energiasäästlik, ressursitagastusega, mugav ja nauditav mitte ristseliti lahti uste ja akendega hankekuubik. Sellise kuubiku kütmiseks läheb tõesti palju kütet/maksuraha vaja. Kuid Ühisruum ei peaks olema selline ressurssiraiskav (iga administratiivne suvaotsus ja ümberjaotus on tegelikult ebaloomulik ressursikadu), vastupidi - ei tohi (kindlas kõneviisis). Niisiis kõigepealt peab Ühisruumi projekti paika panema ja siis vaatame kui palju ja kas selle kütmiseks ka lisaressursse vaja on, seniks … Seniks tegelemegi uue Ühisruumi projekteerimise ja selleks ressursside kogumisega, mitte ühisraha põletamisega.

 Kui me oleme ülesse ehitanud keerulised kõikehõlmava ja kõike kaitsvad süsteemid kuid ära näinud, et need süsteemid ei kaitse meid ega tekita kõige elementaarsematki turvatunnet/usaldust, vaid tekitavad segadust (millele järgneb ükskõiksus või viha) siis milleks meile sellised süsteemid? Eks ole hea küsimus? Lahendus? Lahendus on sama nagu majanduses administratiivselt imeõhukesed süsteemid mis võimaldavad areneda loomingulisusel, isiklikul initsiatiivil. Pole võimalik? Ikka on! Majanduses ja teaduses ju on! Kui te mõtlete „tehaste“ vertikaalsetele/hierarhilistele juhtimissüsteemidele – majad täis inimesi – ja tänaseid peaaegu olematuid „kontoreid“, siis te saate aru, et see on mitte ainuüksi võimalik vaid (ilmtingimata) vajalik.

 Projekteerides Ühisruumi … nauditavaks

 Kui me mõtleme natukene sellele, kuidas ja millised arengud toimuvad nüüdisajal majanduses ja teaduses, siis ühest küljest muudavad üha uued algoritmid meie teiega elu lihtsamaks ja mugavamaks, kuid ajavad meid selle mugavusega ja vabanenud ajaga avastama üha uusi võimalusi. Miks ei ehita me siis oma Ühisruumi üles nagu tänapäeva moodne majandus ja teadus? Harjumus? Mõttelaiskus? Mis peamine nii nagu „Goodvin ise nimetas ettevõtteid millest ta kõneles, „kirjeldamatult õhukeseks kihiks“ ja väitis, et „paremat äri pole olemas. Kuna sellised ettevõtted olid nii õhukesed – kuna nad omasid peamiselt rakendusi ja programmikoodi, mitte füüsilist vara ja infrastruktuuri -, olid nad võimelised kiiresti kasvama.“ „ (Uber. Airbnb. Facebook) (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 13). Miks me ei loo oma Ühisruumi administratiivosa nii õhukeseks, et paremat äri poleks olemas? Ärge saage ka äri mõistest vanaaegselt aru, kui panite tähele, siis ka RaMi nimetas eelarve tegemise protsessi äriprotsessiks. Niikaua kuni me uut administratiivstruktuuri ei projekteeri, selle püsivust, püstivust, tõmbe ja kandevõimet ei arvuta, me optimaalseid kulutusi ei saavuta. Maksud kasvavad – rahulolu ja nauditavus vähenevad.

Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) on kirjeldanud olukorda, mis ilmestaks ka meie nüüdisaega: „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“. (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 Lk 332).

Just – loovus ja eesmärk on need mis meie Ühisruumi arengut edasi aitaksid.

 

Järgneb ….

 

Targutusi:

 

Maj Sjöwall, Per Wahlöö „Terroristid“ Olion 1992

 

Lk 5 „Tema uksel võinuks rippuda deviis : Minu kabinet on minu kindlus.” See oligi vallutamatu kants, valvatud hästi välja drillitud sekretäri poolt, keda õigusega Draakuniks nimetati”.

Lk 21 „Süüdistaja tema kohtuasjas oli Buldooser …. Ta oli alati nii hõivatud ja käis kodus nii harva, et näiteks kulus kolm nädalat, enne kui ta avastas, et ta naine oli ta juurest ära läinud …”

 

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

 

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”

 

„Parteijuht lahkub surma läbi“ Bo Balderson  Eesti Raamat  1995

 

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

Lk80 „Kas te olete sellele mõelnud, et demokraatlikes riikides haugutatakse meid, poliitikuid, kuni me tegutseme? Aga kui me oleme lahkunud või surnud, siis kiidetakse meid taevani. Diktatuuririikides on täpselt vastupidi. Seal ülistatakse juhte, kuni nad juhivad. Aga nad sülitatakse täis, salatakse maha ja kuulutatakse riigireeturiks, niipea kui on ametist lahkunud või teise ilma kolinud”