„Hariduslik Rahvuskaart”

„Ajalollisest” tarkusest

Inimene on alati tahtnud olla tark. Tarkust on peetud juba meie muinaslugudes ülemaks kui hõbevara ja kallimaks kui kullakoormad. Isegi „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”, „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

Kuni : „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.” „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” (F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004)

Nagu te ülaltoodud lauluisa kirjutisest hoomate, isegi targal on ohtlik lolli teeselda, ... võib saada harjumuseks.

1.september - Tarkusepäev

Nüüd oleme tarkuse vajalikkuse  meeldetuletamiseks enesele isegi Tarkusepäeva välja mõelnud. Jälle üks Tarkusepäev on möödas. Kuidas see lugu siis tiksub, et tarkusepäeval tark ja teistel päevadel … ka tark? Või … mitte nii tark? Oleme vist  targemaks saanud. Juttu, kuidas targemaks saada … seda oskame me küll, kuid tegu … tuleb visalt. Nagu iga tegu. Siiski tundub, et  nii mõndagi oleme õnneks õppinud, näiteks seda, et enne tegutsemist tuleks võimalusi ja variante uurida. Isegi haridusküsimustes:

-  Riigikogu poolt on  2014 kinnitatud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia „Teadmistepõhine Eesti” ( 2014–2020).

-  2014 a. otsustas Teadus- ja arendusnõukogu  tellida raporti Eesti ülikoolide ja teiste teadusasutuste, sealhulgas rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade kohta.

-  Raporti koostamise töörühma juhiks määrati (?) Gunnar Okk’i.

Lõppraport? Mille lõpp? Mille algus?

Viimane nädal kõlises sellest, et antud teemal on esitatud  - lõppraport. Lõppraport kõlab kuidagi … lõplikult. Fataalselt. Nagu võiks raportiga midagi lõppeda? Võib-olla võiks siinkohal kasutada Churchill ütlust:  „ See pole ju veel lõpp, See pole isegi lõpu lagus. Kuid vahest on see alguse lõpp.”” (liitlaste dessandi kohta Põhja Aafrikas 10 novembril 1942 a. Londoni City lordmeeri lõunasöögil Manson House´is).

Niimoodi, churchillilikult kõlab raporti sisu ja mõte hulka tuumakamalt.

Igatahes nüüd on see raport siis valmis – „Eesti ülikoolide, rakenduskõrgkoolide ja teadusasutuste võrgu tegevussuundade lõppraport”. Esiteks on mul heameel, et sellise raporti koostamine usaldati selge pilguga tuntud majandusinimesele. Võiks tuua paralleele , et Soome teemaksu võimaluste analüüsi töögrupi juht  ja raporti esitaja oli Jorma Ollila, Soome üks tunnustatumaid majandustegelasi.  Sellised valikud näitavad, et edukate majandusinimeste kogemusi püütakse väärtustada, väärindada ja rohkendada. Teisalt saavad ka edukad võimaluse anda oma panus ühiskonna asjadele kaasaaitamises. Just aitamisse, koostegemisse. Seega igati hea ja julgustav algus.

Kuid nagu ikka, kui tegemist on huvidega, pole mitte kõik rahulolevad.  Juba on kuulda kriitikat, et  raport olevat liiga tehnokraatlik ja osad „mittetehnilised asjad” selle ühtse vormi sisse ei mahu. Teised arvavad, et ettepanekud/kohustused olevat ahistavad, peaaegu inimõiguste kallale minek. Kuid ärgem unustagem, et nagu H Pajula oma raamatus „Majanduslik inimene ja poliitiline loom” välja toob, on : „Ühe polise piires on ühe kodaniku kohustus aga teise vara”. Ühelt kohustuste maharaputamine langetab selle teiste õlgadele. Kelle?  

Nii või teisiti, on raport  baasiks, millest edasi minna ja  igati väärikas esitlus. Seda enam, et mitmed suunad,  mis tõhustavad õpet, konsolideerivad ressursse, kehutavad meie konkurentsivõimet ja kahivad välja erialad, mida ühiskond ei vaja, on igati sümpaatsed.  Ütleme – ajastukohased. Oleme saanud targemaks.

Tasuline haridus kui tasuv haridus

Mulle kui süsteemianalüütikule ja perspektiivplaneerijale meeldis meie võimalusi arvestav lahendus, et kõrgharidus peab (isegi mitte peaks) olema edaspidi (jälle) tasuline. Vaadake, kui kiiresti inimeseraas harjub tasuta asjaga, alles see oli, kui meil oli suures osas tasuline kõrgharidus ja nüüd oleme justkui nii harjunud, et endise olukorra ennistamine  tundub põhiõiguste rikkumisena.

Ühest küljest on tore, kui meil on palju kõrgelt haritud noori (ja ka vanu), kuid meie ühiskonna ressursid ei võimalda sellise „tasuta” mudeli jätkumist. Eriti selliste „lõpetajate” tootmist, kelle järgi ühiskond ei tunne vajadust. Kummaline küll, ise tellime, ise näeme vaeva, ise õpetame, kuid … kasutada pole kuskil? Pehmelt öeldes on „tasuta” tagajärgi juba praegu näha ja tunda meie kõrgharidusmaastikul. Kõik viitab saabuvale säästukõrghariduse saabumise ajastule. Pealegi paneb „tasuta mõtteviis”  vildaka aluse noore inimese maailmakäsitlusele – nagu oleks maailmas midagi võimalik saada tasuta. Mäletan valusa selgusega  seda aega, mil kõik oli odav või tasuta, … mille tulemusena polnud midagi saada või oli pööraselt kehva kvaliteediga. Seega õigeim  oleks, kui me liiguksime (võimalikult kiiresti) tasulise kõrghariduse, kuid väga (väga, väga) kvaliteetse ja paidlike lepingutega vormistatud kõrgharidust pakkuva süsteemi poole. Paindlikud, stimuleerivad, jõukohased ja isegi individuaalsed lepingud oleksid meie tee arenguks. Meid on nii vähe, et me ei saa kedagi maha jätta. Muide me ei saa lubada endale ka luksust, kedagi valesti harida.

Täiskõhu tingimused

Olles ise  majandusinimene,  alustan ka haridusjuttu … majandusest e. räägin eelkõige sellest, mida ma tean ja siis ohtralt sellest … mida ma ei tea.

Majandusest:

Väärtuste loomise aluseks on tõhus majandus. Muidugi, on olemas väga tähtsad väärtused peale materiaalseid väärtusi, kuid … Mnjah, kultuur ja filosoofia õilmitsevad tunduvalt paremini täiskõhu tingimustes. Näljas ja viletsuses toimib inimorganism vaid ellujäämisrežiimil, mil kõrgeteks kunstideks ressurssi ei jätku.  Säästurežiim. Paratamatus.

Seega, peaksime esmalt küsima, kuidas majandada niimoodi, et meil oleks võimalik korraldada „über” head kõrgharidust? Muide mitte ainult  kõrgharidust, vaid kogu hariduskonveierit. Tootmistsüklit! Kuid siin ongi süsteemne viga, me tahame vinget superhariduslikku tulemust, kuid meil ei ole paigas ei majandusperspektiivid ega sellel (perspektiivil) põhinev hariduse mudel. Eesmärk!? „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009). Hea haridus ise ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend, millegii saavutamiseks. Mille? Niikaua, kuni eesmärki pole paigas logiseb meil ka kogu hariduslik konstruktsioon ja ... laguneb iga natukese aja tahant laiali. Ega sellest midagi, oleme harjunud. Usinate inimestena klopsime kokku uue süsteemi, kuni ... Ka niimoodi võib, kuid see ei ole ressursikasutuslikult tõhus. Eesmärgi ja tõhusa liikumise küsimus on esmane, kui tahame saada head haridust. Kõrget haridust. Kõrget haridust, mis on kasuks nii hariduse omandajale, kui meie (ja ka teiste) ühiskonnale.

Rääkides haridusest

Haridusest rääkimine on vahva, selle üle oskavad arutleda peaaegu kõik. Teate küll seda peaaegu, et seltskonnamängu, mil diagnoosi panekul ja laste kasvatamisel on kõik „targad” … vaid arstid ja õpetajad … ei tea kuidas seda teha. Ütleme niimoodi, et ma pole just sellise filosoofia pooldaja. Mulle millegipärast meeldivad asjatundjad. Selline veider viga man, nagu ütles Vanaema Marie. Seega majandus ja bürokraatia on alad, mida ma tunnen, haridus on aga ala, millest ma ei tea suurt midagi. Kuid võtame olukorra lihtsustuseks jälle kord appi Vanaema Marie lõpmatu varasalve õpetuse, et mõnus on arutada asjade üle, mida te ei valda, sest siis ei piira teid  kehtivad reeglid.  Nagu hoomate selle definitsiooni järgi, on haridus just see ala, millest võiksin „vabalt” arutada. Mida võiks siis teha võhiku vaatevinklist? Küsite, miks võhik, kes peab lugu asjatundjate arvamusest järsku oma seisukohaga susserdab? Vaadake, on olemas ka selline käsitlus, et kõik geniaalne maailmas on lihtne, kuid kõik on teadnud, et „seda”  teha ei saa. Ja järsku tuleb mägedest karjus, kes ei tea, et „seda” ei saa teha ja … teeb ära. Võhik selline! Hei karjused, tulge mägedest alla, … teid vajatakse. Vist.

Harimatu haridusjutt

Siinkohal luban endale veelkord korrata üht mulle meeldivat mõttetera: „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001Lk 80).Nii see ongi, et kui me istume igaüks oma “künka “ otsas, siis me edu ei saavuta. Ei koos, ei eraldi. Vaid süsteemi nägemine võimaldab saavutada uut arengutaset. Kuid ...

Kuid süsteemne lähenemine on meile vöötas, me oleme kõik „omakünkakuningad”. Enamikel strateegiat puudutavatel aruteludel sh. ka haridusalal, alustatakse debatte  sellest, et meil ei ole raha ja siis tunnistatakse häbelikult, et … me ei tea täpselt, millises suunas minna.  No minu sügava veendumuse järgi on meil raha juba olemas, küsimus on vaid selles, et meil on seda raha nii palju, et jääb üle mõttetute tegevuste rahastamiseks. Seega küsimus on pigem selles, kuidas me oma raha kasutame.

Kuidas me “liigse” raha „koju tagasi” tooksime?

Süsteemne rahakas juhtmõte: Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi/hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks

Niimoodi mõeldes (ja eriti tegutsedes) on meil võimalik luua oma „vulkaaniline jõud”. Haridussüsteemi enese ülesehitamise edu  lähtub vaid osaliselt, isegi vaid väikeselt osalt haridussüsteemi enese kaunist ülesehitamisest. Vulkaanilise jõu sellele annavad eelnimetatud raskepärase avaliku teenistuse muutmine, loomingulisuse/innukuse väärtustamine ja majanduse edendamine. Nii, et raha on olemas, me raiskame seda vaid valedel eesmärkidel. Ütleme mittetootlikel eesmärkidel.

Tagurpidi pilt on õigetpidi pilt

Oh, kui vahva, kohe hakatuseks pool muret murtud (raha olemas)! Jääb üle vaid väide, et me ei tea, mis suunas minna ja milliseid asjatundjaid ette valmistada. Aga teeme väikese eksperimendi, keerame kõik tagurpidi ja lähtume sellest, mida me teame. Mnjah, kui me hakkame arutama selle üle, mida me ei tea, siis on tohutult palju asju/nähtusi, mida me ei tea. Meid, inimesi pole kunagi seganud see pisiasi, mida me ei tea. See, et me ei teadnud, et Maa pöörleb ümber Päikese, ei takistanud meid aastatuhandeid elamast, isegi  arenemast. Sama on ka meiega, lähtume nendest teadmistest, mis meil täna on.  Muide üks põnev vahelugu teadusest ja selle rakendamisest räägib sellest, et teleskoobi idee leiutati juba antiikajal, kuid kuna sel ajal polnud nii osavaid klaasilihvijaid, siis sai teleskoop tegelikkuseks alles 1600 aastat hiljem. See on näide teadmisest, mitteteadmisest ja teadmiste rakendamisest. Teadmistest pole kasu, kui need teadmised ei jõua meistri kätte. Seega mida me teame?

Kõige tähtsam:  teame, et kogu maailm jahib nutikaid/talendikaid.  Seega, kas meie oleme sissevõtjad või väljaandjad? Tegelikult? Nutika juttu oskab meil igaüks veeretada, kuid kui asi läheb tegudeni, siis … pole raha, pole seda  … ja pole … teist …  See mida tegelikult pole, on mõtteerkus, tahtmine teha, julgus võtta vastutus ja uuendusmeelsus. Mnjah, vaatamata kogu tehnika ja tehnoloogia üha kiiremale arengule on vaid inimene selles protsessis katalüsaatoriks. Ega meil midagi targemat üle ei jää, kui luua programm „Tooda ise oma nutikad.” Ja just nimelt sõnal „tooda”, ilma mingi valehäbi ja keerutamiseta.

Tootmine: Nutikate tootmine

Niisiis, mida me hakkame peale teadmisega, et kogu maailm (ja ka meie) jahib NUTIKAID INIMESI JA NUTIKAID TÖÖKOHTI? Ootame ja vaatame? Sama kirglikult nagu betooni tahkumist? Naksti ja juba hilja? Nutikus tuleb ära tunda ja treenida (ehk käivitada tootmisprotsess). Nutikuse aluseks on loovuse arendamine inimestes. Mitte ainult see pole tähtis, kuidas midagi on tehtud, vaid kuidas seda teistmoodi teha saab. Või mida sellest teha saab. Mõtlemist, nagu iga muudki oskust tuleb treenida. Ehk siit üks suunaviit: „Treeni inimene mõtlema!”

Kuidas siis korraldada nutikate tootmist? Eks ole harjumatu küsimus? Lausa pühadust rüvetav küsimus? Kuid tõsiasi on see, et maailma on kogu aeg otsinud, lihvinud ehk tootnud talente. Me poel neid protsesse vaid nimetanud tootmiseks. Kuidas nii? Vaadakem kord spordimaailma. Seal analüüsivad talendiotsijad juba varakult „kellest toota” võitjaid, planeerides nende treeningukava pikalt  ette. Mitte keegi ju ei imesta sellise „tootmise” üle? Vastupidi, see on täiesti traditsiooniline ja hinnatud meetod. Talendiotsijad otsivad tulevasi jalgpallitähti mägede kolkaküladest ja tasandike laagritest, hokivirtuoose Siberi taigast ja korvikütte linnade slummidest. Kõik selleks, et leida õigeid inimesi teatud asju tegema. Asju, milleks neil on ürganne.  Minust näiteks ei saa muusikut, mina ei kuule midagi sellist nagu minu lähikondlased kuulevad, umbes nii  et „ Ah, no nüüd pani pool/veerand tooni mööda!” Mulle pole sellist annet antud, kuid see ei võta minult ära muusika nautimise võimalust. Mina kuulen vaid, kas hääl heliseb või mitte. Asi seegi. Mina jällegi suudan tabada paljusid seoseid, mida nii mõnigi teine tähele ei pane. Mind on selliseks „toodetud”. Süsteemselt „toodetud”. Ja ma tunnen selle üle uhkust, eelkõige tunnen ma uhkust nende õpetajate ja kolleegide üle, kes suutsid mind õpetada. Sama ka muude oskustega/annete, need tuleb ära tunda ja arendada. Minu kogemus ütleb, et ei ole halbu töötajaid, on vaid valed inimesed valedel töökohtadel. Puhas raiskamine. Istuta nad õigele tööle ja nad säravad ja naudivad oma tööd. Kui te peate töötama oludes, mis sarnanevad järgneva tsitaadiga: „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””.( E.Doty „Kompromissilõks” Äripäev 2011), siis oletegi valel alal. Lahkuge sealt kiiresti. Raiskate enda ja teiste elu. Raiskamine noh! Ilmselt on tootmisprotsessis on midagi valesti läinud. Täitsa vussi! .” Martin Hilti: „ Üks tema juhtpõhimõtteid, mida ta oma töötajatega suhtlemisel lakkamatult rõhutas, oli :” Te olete vabad inimesed. Te otsustasite meie juures töötada. Kui keegi teist ei taha enam siin töötada, sest ei suuda oma tööga või töötingimustega samastuda, siis peaks te firmast lahkuma … Ma pean oma esmaseks ülesandeks luua selline õhkkond, kus igaüks saab ja peab ennast välja arendama pühendumuse ja tahte töötada nii hästi, kui ta suudab ning tunda oma tööst rõõmu.””  (H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004)

Talendiotsijate kiituseks

Talendiotsija on  just see nuuskurkoer, kes metsahämarusest trühvlid üles leiab. Ilma talendiotsijateta jääksid tuhanded noored lihtsalt kitsekarjusteks, noorkurjategijateks või küttideks, kellelgi poleks aimu nende erilisest andest. Ilma nendeta oleks meie elukeskkond vaesem ja igavam koht elamiseks. Õnneks toimib spordimaailmas talendiotsimise süsteem ja sellele järgnev arendus. Meie kõigi eduks ja rõõmuks.

Mõttetee lahti mudimine

 Miks me siis meelelahutusse leiame sellisel moel talente, kuid eluliselt vajalikel elualadel ootame, et meile kuskilt „tekiks” talent? Miks nad peaksid tekkima? Millal? Muidugi ütlevad nüüd teadjainimesed, et me ei tea ju, millistele aladele meile talente näiteks 10 aasta pärast on vaja. Kuid me leppisime ju eelnevalt kokku, et me ei hakka muretsema selle pärast, mida me ei tea. Me lähtume sellest, mida me teame. Me teame ju päris palju! Näiteks:

- Esiteks, et me vajame edasiseks arenguks nutikaid töökohti, me mitte ainult ei vaja neid, vaid see on meie kui väikese, vananeva ja väheneva ühiskonna jaoks lausa eksistentsiaalne küsimus.

-Teiseks, et praegu (ja ka lähema paarikümne aasta jooksul) on maailma liigutavateks suundadeks IT-valdkond ja biotehnoloogia ning seda hoiab koos igihaljas inseneriteadus.

-Pluss nendele kolmele alale on globaliseerunud maailmas oma keelerohkuselt tarvis kommunikatsiooniks … supertõlke. Supertõlgi all pean silmas selliseid tõlke, kes oskaksid tõlkida inglise-prantsuse-hispaania-hiina-jne keeli ning  ka näiteks … eesti keelt. (Muidugi on võimalik, et üha kiirenev tehnoloogiline areng loob tõlkeks tehnoloogilised vahendid, mida juba ka kasutatakse. Samas pole keel vaid keel vaid koosneb väga paljudest valdkonnaspetsiifilistest keeletest, mis vajavad eriteadmisi)

Arvan, et nüüd kui mõttetee on lahti muditud, tuleb igaühel robinal meelde vajalikke asju, mida me … teame. Teame, kuid ei ole viitsinud teadvustada seda, mida me teame (kergem on ju elada mitteteadmise maailmas, kus ei pea ka mitte midagi tegema)  Just, just alustame sellest mida me teame, mitte sellest, mida me teha ei saa. Ja mõelge … loovalt. „Ingliskeelne sõna serenddipity on sisuliselt nende asjade leidmise kunst, mida ei ole osatud otsidagi. Horace Walpole definitsiooni järgi aastast 1754 tähendab see nii „õnnelikku juhust”, kui „terasust”. Olgugi, et seda mõistet väga sageli kasutatakse, teavad vähesed selle ebaharilikku ajalugu ja seda, et selle algne tähendus on ammu kaotsi läinud. Kaasajal on kogu rõhk pandud õnnelikule juhusele ja terasusest ei ole enam juttugi. Loovus kätkeb tihti eneses ümberkombineerimist või omavahel näiliselt täiesti erinevate asjade või nähtuste vahel seose loomist.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001). Ehhee, ärgem jäägem vaid õnnelikule juhusele lootma, me oleme ju terased!

Konveierist ja üksikdetailidest

Nüüd küsib mõni teadjainimene, et mis kasu on meile talentidest, kui nad „lähevad kõik ju  ära”. No, jälle ei saa, … jälle ei tea! Oeh, oleme jälle ununenud vaatama kogumi  üksikfragmenti. Fragmendi vaatamine on alati segadusttekitav. Samuti oleme segaduses, kui vaadata autode koostekonveieril momentülesvõtet komplekteerimata kerest. Pole sel tegu ega nägu. Kuid  konveieri lõpus vaatab meile vastu lõpptoode, tõeline iludus. Kas mäletate talentide tootmise juttu alustasime me ju ka sellest, et tegemist on nutikate tootmise konveieri korraldamisega? Seega, „lähevad ära” on kogumi üks detail, me peaksime kujutama ette üldist süsteemi ehk milline see konveier võiks olla ja milline see lõpp-produkt võiks olla? Ehhee, mitte ükski detail „ei lähe „ konveierilt „ära”, kui see on õigesti seadistatud.

Õiguste/kohustuste programm – Eduprogramm

See konveier, nimetame seda (suureliselt?) „Eduprogrammiks”, ei ole pelgalt õppeprogramm, vaid kohustuste, õiguste ja garantiide süsteem, mis pakub õppuritele parimaid võimalusi valdkonna tippasjatundjaks saamisel. „Eduprogrammis” osalejad on seotud õiguste ja kohustustega. Just õigused ja kohustused muudavad selle programmi jätkusuutlikuks.

Hästitoimivad süsteemid on tasakaalustatud süsteemid. Pole olemas kohustusi ilma vabadusteta ja vabadusi ilma kohustusteta. Seni on küll Dr Riiki peetud ullikeseks, kes koolitab spetse kalli raha eest „tasuta” ja siis nad läheb vastu kaugetele väljakutsetele. Ja jälle kord tekib see meis sellise tõmmata saanu tühja tunde. Mõtleme: Kas haridus on mingi heategevuse erivorm? Minu arust on see lihtsalt administratiivne saamatus. Sügav saamatus.

Kui nüüd tulla veelkord selle tasuta kõrghariduse juurde, siis tasuta ei tähenda, et see ei maksa midagi. Muidugi maksab see „midagi” ja „mitte vähe midagi”. Kuid kui see on tasuta, kas seda osatakse ka väärtustada? Või vaadatakse sellele nagu papa kingitud maasturile. Puusse ja punkt!  Järgmine palun!   „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”). Kas pole asjalik võrdlus?

Seega ei ole olemas tasuta haridust, on vaid teiste poolt kinni makstud haridus. Kui erasektoris mingi firma maksab kinni kellegi hariduse, siis tehakse seda lepingu alusel, kus firma ühelt poolt võtab kohustusi ja töötaja teiselt poolt on seotud kohustustega. Samuti peaks olema lepingute süsteem „Eduprogrammiga” liitunutele. Tegemist on omamoodi

„HARIDUSLIKU RAHVUSKAARDI”

loomisega, kus Dr Riik ühelt poolt katab tipphariduse andmise kulud (sealhulgas maailma tippülikoolides ja laborites ning projektides), kuid omab alati õigust kutsuda osalejad „lippude alla”. USA-s toimib selline süsteem juba aastakümneid, et liitudes Rahvuskaardiga maksab Dr Riik liituja hariduskulud kindlatel tingimustel kinni, mitte ei anna tasuta haridust ja omab õigust igal ajal kutsuda liitujaid teenistusse. Võib-olla ei juhtu seda iialgi. Kuid alati on võimalus, et pead oma võla Dr Riigi ees tasuma … väga karmil moel. Süsteem toimib ja miks ei võiks see meil toimida, eriti kui võlga ei pea tasuma väeteenistusega kuskil kõrbelagendikul, vaid  moodsas laboris. Vaid niimoodi on võimalik edasi liikuda, igal muul juhul on tegemist sotsiaalabiga. Kas te tahaksite tulevikus sotsiaalabikõrgharidust? Mida te sellega teete? Õpite kirjutama vaid abitaotlusi?

Ei ole siin mingit diskrimineerimist, vaid hämamise lõpetamine. See on kahe poole lepinguline suhe ja igaühel on õigus sellega liituda või mitte. Vastupidi, selline süsteem ei ahista, vaid laiendab võimalusi. Just selline süsteem on erinevate majanduslike võimalustega õppurite šansside ühtlustamine ja ühiskonna sidususe suurendamine. Tuues veel kord jalgpalliklubide näite, siis ei otsita jalgpallitalente mitte põhimõttel, kelle perekonnal on kõrgem ühiskondlik staatus, rohkem „pappi” või millises koolis ta käib, vaid kelle talent ilmneb just jalgpalli mängimisel. „Eduprogrammi” selline talendiotsijatele rajatud ülesehitus võimaldab jõuda ka noorteni, kelle anne jääks muidu avastamata. Nendest ei kasvaks ilma sellise toeta tublisid einsteine, mozarteid, vaid nad jääksid poe taha … „sellesamuse” seltsi.

Nutikas pea + nutikad käelised osavused

Meie kujutuses on nutikad töökohad sellised veidi müstilised IT üksused. Kuid maailm ei koosne ainult nutikatest IT-kuttidest. Midagi on vaja ka konkreetselt ja materiaalselt teha. Ükski nutikas ei saa läbi ilma autoremondi lukksepata või proovigu ta virtuaalselt likvideerida oma WC-poti ummistust. Ikka tuleb asjatundja appi kutsuda. See tähendab, et ühiskond, tööturg ja iga kodanik vajab selliseid asjatundjaid. Nutikaid asjatundjaid. Neidki on hädasti vaja harida, kellel on mingi käelise tegevuse oskus.  Tegelikult on siin piiri tõmbamine IT nutika ja käelise nutika vahele üpris sümboolne. Mõlemad peavad olema eelkõige nutikad. Näiteks hea autotehnik on nii nutikas, kui ka IT spetsialist ja leiutaja ning insener. Nojah, kehvast tehnikust pole midagi rääkida, ilmselt ta pole nutikas või on sattunud vale ala peale.

Nutikuse järelturg

Kuid on tõsi, et need töökohad, mida me pidasime esmalt silmas nutikate all, ei evi erilist vajadust käeliste oskuste järgi. Arvestades tema sissetulekute taset, vajadusi ja võimalusi annab ta  tööd nii lapsehoidjale, autoteenindusele, elektrimehele, pesupesijale, meelelahutajale, restoranipidajale, torujürile, ehitajale ja paljudele teistele inimestele. Raha läheb  liikvele. Tekkib lõpuks tööjaotus ja spetsialiseerumine praegu levinud arusaama asemel, et inimene peab olema „mihkel iga töö peale”. See rohkem sellise agraarühiskonna „värk”, kui kõike tehti talus ise ja perega, arenenud tööjaotuse korral on see vaid kaigas kodaras. Vaadake, töid milles te pole spetsialist, teete te kordi kauem ja kehvemini kui hea asjatundja. Arvare, et odavamalt? Tühjagi. Pöörake oma aeg rahaks, et teisele nutikale tööd anda.

Kui veel mõni aeg tagasi tahtsid kõik kõrgkooli minna, et õppida juurat või „manageriks”, lõpetades kuskil tolmuses, igavas kontoris, siis tänapäeva noored teavad, et kutseoskus – see on omaette väärtus. Üks võimalus eneseteostuseks ja oma töö tulemuste nautimiseks. Kui te teete teisiti, siis  „…beebipuumi järgsed ja X-generatsiooni lapsed ei ole päris kindlasti nii tolerantsed. Kui teil ei ole asjad õiges järjestuses, siis sellega teete te neile liiga lihtsaks lahkumise parematele jahimaadele. /…/ Nad leiavad, et neil on täielik õigus nõuda tööd, mis oleks põnev, eriti lahe ja mis annaks neile võimaluse iseennast avastada. Töö ei tähenda ainult rendi maksmist, töö on eneseteostus.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001)

Eriti teadlikud on nutikam osa sellest nutikate rühmast, sest pele töörõõmu võib nende  palk  olla kuni neli korda kõrgem, kui kontorirotil või poolteist korda kõrgem avaliku teenistuse pealiku palgast. Seega häbeneda pole midagi, uhke tuleb olla, … oma oskuste üle. See peaks olema selline moto, et „Mõnus on olla Meister!”

Õpeta otsima

Peame endalt küsima, kas tänapäeva staatiline hariduskonveier on jätkusuutlik? Kas see staatika ei jää maha tohutu kiirusega edasi tormava elu ja tehnoloogia arengust? Ups, siin tekkib vahva duaalsus: kiiruse lisamine toob kaasa mahajäämuse? Ei või olla? Kuid kui te kujutate ette konveierit, millele kogu aeg kiirust juurde kruvitakse ilma protsesse muutmata, siis mingil momendil te enam ei püüagi oma „juppi” kohale kruvida. Kiirus on muutunud teile ülejõukäivaks. Olete muutunud mahajääjaks, sest teie konveierilt ei tule toodangut.

Kuidas me traditsiooniliselt püüame selle kiire arenguga hariduses kaasas  käia? Õige, lisame üha uusi õppeaineid/mahtu ( või kuidas neid iganes nimetatakse). Lisades üha uusi ja uusi õppeaineid,  riskime sellega, et innukalt haridusteele asunud väikesed õppurid muutuvad üle jõu käiva koorma all ( „Ah, ma nagunii ei jõua”) tundetuteks. Tekkib käegalöömise tunne. Maailmas, mis on nii pann informatsiooni täis, et seda ei suuda keegi enam läbi töötada, peaks võib-olla loobuma sellisest mehhaanilisest harimisest ja õpetama lastes loovust, tegemisrõõmu ja entusiasmi? Vabandust: mitte peaks vaid peab!

Treeneri valikust

Seega inimese  treenimisega mõtlejaks … tuleb alustada võimalikult vara. Kuid kes see treener siis peaks olema? Mul on vedanud oma eluteel küll tööõpetusõpetajaga ja auväärt emakeele õpetajatega ja ka matemaatikaõpetajatega. Standardiseerimise  õppejõud ütles kohe, et tema õpetab meile vaid seda, kuskohalt vajalikud materjalid ülesse leida, kui elus vaja läheb. Tänan teda sellise novaatorliku suhtumise eest. Kuid oli ka selliseid õpetajaid, kes võisid küll olla head oma ala tundjad, kuid nad polnud võimelised õpetama. Nad pobisesid midagi tahvli ees, kuid see ei jõudnud minuni. Siis oli minu õpetajaks, näiteks füüsikas, pinginaaber, kes seletas mulle aine üksipulgi lahti. Ja, oh ime, selge see oligi. Auk täidetud.  Eee … milline oli siinjuures õpetaja funktsioon? Kas tema funktsiooniks oli vaid „ainet anda”? Või oleks ta pidanud teadmised, oma teadmised, meieni tooma? Et Ohmi seaduses ( elektrivoolu tähtsamaid seadusi: alalisvoolu tugevus I ahela lõigus on võrdeline selle lõigu otste potentsiaalide vahega U:( RI=U, kus R on lõigu takistus)) vaid  enesepeegeldusena Ohmu seadust ei näeks? Intrigeeriv, eks ole?

Huvidega inimesed

Asjalugu on niimoodi - teadmiste omandamine peab olema huvitav. Põnev!  Sellist  huvi saavad tekitada ainult HUVIDEGA HUVITAVAD inimesed. Ja pole tähtis, kas seda teeb pedagoogi diplomiga inimene või mõni teine, tähtis on, et tal on õppijatele midagi anda. Me vaid räägime, et meil ei jätku häid õpetajaid, noh, teate küll, … raha ei jätku. Jälle see raha jutt, hea ja universaalne kattevari sellele, et midagi ei saa teha. Või ei taha teha? Kuid teha oleks mõndagi. Esiteks muidugi õpetaja staatuse küsimus. Vaatame üht ajaloolist paralleeli.

Enne Esimest maailmasõda peeti Saksamaal raudtee logistikat niivõrd tähtsaks, et parimad ohvitseride kooli lõpetanud saadeti raudteevägedesse. Seega sõjaväes, kus võiks arvata, et panustatakse esmajoones lahingohvitseridele (manageridele?), tehti panus hoopis teatud logistilis-ettevalmistussüsteemile. Põnev. Selline mobiilsuse väljaarendamine võimaldas kasutada oma ressursse märgatavalt paremini teistest. Huvitav on see, et kõik teavad lugu Pariisi taksojuhtidest, kes viisid vägesid ühekordselt rindele, kuid lugu tervest hästituksunud süsteemist teavad vähesed. Mida me võrdleme või esile tõstame, kas prantslaste valearvestustest tekkinud katastroofi ja siis selle kangelaslikku päästmist või peaks selleks eeskujuks olema meil hästituksuv, mobiilne  süsteem. Kas õpetaja ei ole mitte selline ettevalmistussüsteem elulahinguks? Sama märkamatu, kuid tõhus nagu logistik ( see on mõeldud tunnustusena), kes suunab inimeseraasu õigel ajal, õigele teele? Võib-olla tasuks temale teha panus? Küsimus pole ju mitte ainult palgas, vaid ka prestiižis ja tunnustatuses.  Ühiskonna hoiakutes.

Patentvõti ja spetsiaalvõti

Tänapäeva tööstuses ei saa peaaegu ühtegi tööd teha „patentvõtmega”, iga töö jaoks on olemas spetsiaalvõti või instrument. Tänapäeva spetsialiseerumine muutub ikka kitsamaks. „Praktiseeriva arstina esitles ta kord haruldast rasedusega kaasnenud haigusjuhtumit, rääkis ta. Kuna sarnaseid juhtumeid on ajaloos teada vaid 35, sai temast omal alal juhtiv autoriteet  maailmas. „teisisõnu, kui te kavatsete spetsialiseeruda, tehke seda nii kitsalt kui võimalik.” (K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012)

See nõuaks ka koolitusprotsessis võimalikult varajast spetsialiseerumist. Muidugi väidetakse kohe vastu, et nii „õrnas eas” pole õige last sundida spetsialiseeruma. Et noor ise ei tea, mida ta tahab ja … meie ka ei tea, mida ta tahab ja peale selle ei tea me isegi, … mida me ise tahame. Kuid harida inimest  mituteist aastat, ilma talle mingitki eriala andmata ja saates ilma mingi kutseoskuseta/kutsetunnistuseta tormisele elumerele, me oskame? Mida sellise meie „mitte teadmise” oskusega peaks peale hakkama „lõpetanu” (õigemini alustanu)?

Õpime 15 aastaga „töötuks”?

 Kuid, kas „mitteõrnas eas” inimene oskab teha paremaid valikuid? Me teame, et kaugeltki mitte kõik gümnasistid ei saa tudengiks. Need, kes saavad tudengiteks, nendest pooled valivad … vale eriala, mida nad elus ei naudi ja järelikult ei saa olla selles ka edukad. Tuleb välja, et kõik need „lapsukesed”  on rahmeldanud mituteist aastat ja kõik … tühja. Lõpetavad midagi, kuid ikkagi pole ei ettevalmistust tööks ega eluks. Kuulsin üht  kurtmist, et pojake lõpetas  filoloogi eriala (magister), aga pole õrna aimugi, millega edasi tegeleda. Kas see tähendab, et me tootsime viisteist-seitseteist aastat pühendunult … töötut? NB! Meie kõik tootsime töötut, sest meie tellisime, meie õpetasime ja meie … maksime!!! Me oleme süüdi!  Kas meie tegevuse/tegevusetuse tulemusena on ülikoolist kujunenud töötute tootmise vabrik? No kuulge, ülikooliharidus peab olema lisakapital karmis konkurentsis, mitte … Kui ettevalmistussüsteemis on mingi tõrge, mille tulemusena valguvad tööturule ilma kutseoskuseta „lõpetanud”, justkui ebavajalikud inimesed, siis tuleb seda ka tunnistada. Midagi tuleb  muuta. Kui õmblustööstuses teeb juurdelõikaja praaki, siis pole tähtis kui virtuoosne on õmbleja, … tulemuseks on ikkagi praak. Hädapärast võib seletada, et  pluusi üks käis on pikk ja teine lühike, et tegemist on moeröögatusega, kuid see on ju ainult ajutine hädavale. Müügitrikk noh. Ajutine. Haritud töötu on ikkagi vaid töötu.

 „Rakettpoisid”

Ja veel ettevalmistussüsteemist. Muide, milline süsteemne viga on meie kõrghariduseelses süsteemis, et poisid alates üheksandast klassist välja lendavad haridussüsteemist … nagu raketid orbiidile? Tihti  kuuleme selliseid arvamusi, et kõiges on süüdi varanduslik kihistumine. Või pole piisavat riiklikku sundi. Juba on räägitud kohustuslikust keskharidusest (nagu Vaheriigi ajal?) ja vanemate karistamisest/trahvimisest seoses laste kehva õppetööga. No tule seesamune sealtsamusest appi, kas oleme suubunud Karistusriiki? Täiesti pöörased ja valesuunalised mõtted. Kas tõesti on koolitee katkemise ainsaks põhjuseks kehv majanduslik seis või riikliku sunni puudumine? (Vahepala: Ehhee, keegi pole veel ülesse rebinud soolise ahistamise motiivi, kuna viimased statistilised andmed näitasid, et kõrgharitud naisi on poole rohkem, kui mehi.) Võib-olla on viga süsteemis, selle liigses ühtlustamises. Minu meelest on hariduslike valikute tegemise momendil poisid ja tüdrukud lihtsalt looduse poolt seatud erinevasse arengufaasi . Poistel on see aeg, mille Dr Riik on määratlenud valikute ajaks nn „kukekese iga”. Aeg, mil  tuleb ennast näidata, maksma panna  ennast … eee … teistmoodi kui intellektuaalselt. Tundugu see pealegi  darvinistlikult, kuid poiste energiavoog on selles õrnas eas suunatud mujale kui koolile. Seega tuleb nende poistega tegeleda eraldi. Mul on üks kogemuslik gümnaasiuminäide elust enesest, kus just sellistest „tootsidest” loodi eraldi klass. Uskumatut tööd tegi klassijuhataja, kes vedas, nihutas, nügis ja tõukas igaühte eraldi ja kõiki koos. Kedagi ei jäetud maha. Tänuväärt töö tulemusena lõpetas kogu „tootsipere” kooli. Kas te kujutate ette, terve klassi jagu poisse päästeti elule. Tõelisele elule. Nii kui niuhti! Tehtud! Muide need „tootsid” polnud mingid tobud, mõnegi IQ oli ilmselt kõrgem kui õpetajatel, kuid nad olid sellised … energilised, püsimatud. Nad lõpetasid kooli, omandasid edasise hariduse ja kutse ning on täna täieväärtuslikud ja edukad ühiskonna liikmed. Ilma selle „erikohtlemiseta” oleksime saanud klassitäie heitunuid, tõrjutuid, häirituid ja … harimatuid. See on näide, mida tähendab Pedagoogi (suure tähega) pühendumus. Mnjah, koolijuhtide ja andunud pedagoogide väikesed, kuid tähtsad otsused võivad anda väärt tulemusi. Väärt inimesi. Meie rahvaarvu juures ei saa noori  vaadata, kui massi õppureid, vaid neid tuleb käsitleda kui indiviide. Igaühte eraldi.

Tagasi rahajutu juurde

Lõppraport on tummine asi, kuid ainult killuke sellest, mis mõjutab meie haridust ja haritust. Võib öelda, et see on … alguse lõpp. Loodetavasti. Seega oleks paslik siinkohal veelkord esile tuua  paljude eluvaldkondade dereguleerimise tähtsust. Just sellest vabanevad ressursid (nii rahalist, kui intellektuaalset) on võimalik suunata „hariduslikku rahvuskaarti”, „raketipoisid orbiidilt tagasi”, „õpeta inimene mõtlema/looma”, „mõnus on olla meistrisse”  programmisesse. Ühesõnaga - „Eduprogrammi”  arendamiseks, loovusest lähtuva haridussüsteemi ja nutikate loomiseks. Me õpime ju selleks, et … Oot, oot milleks me õpime? Selleks, et õppida? Ei, ei me õpime selleks, et paremini ja kiiremini kohaneda muutuva maailmaga. Kõige edukamad isendid pole mitte kõige kiiremad, kõige tugevamad ega isegi mitte kõige targemad, vaid kõige kohanemisvõimelisemad. On ka võimalik ( kuid mitte soovitatav) jätkata vanamoodi, mööda allakäigu treppialla /tipa tapa, allamägi on ikka kerge/ või lihtsalt viriseda, a´la me ei saa midagi teha, te ei tohi midagi teha / mis on lihtsalt allakäigu trepi derivaat/ . ( „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …” (Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013)). Kehv perspektiiv, ilmselt oli ka sõna “jätkamine” valesti kasutatud, sest see ei ole jätkusuutlik. Sellisel juhul midagi ei jätku, lõppjaam. Seepärast on mul heameel, et lõppraport on asjad õigesse perspektiivi pannud, jääb vaid ... teha. Ning veelkord, kõigeks selleks on meil võimalik saada ressurssi vaid dereguleerimisest ja inimeste loovusest. Siinkohal oleks paslik viidata S. Johnson-i raamatule: „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.”  (Äripäev 2013 Lk 155): „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”. Ehhee, selles osas peaks meil olema hea pagas, eksitud on oma jagu, ees peaks meid ootama mitte ainult õiged rajad vaid lausa promenaad. Nämma!

PS. Nagu hoomate, igavesti lahe on arutada teemadel, milles oled võhik. Selline vaba mägedest linna tulnud karjuse tunne. Juhei.

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 121 „Kandidaadid võidavad punkte selle eest, kui nad kesk- või ülikoolis poole või täiskohaga töötasid. See näitab midagi inimese pühendumise kohta, kui ta peab kraadi omandamisel oma oma hariduse maksumuse kas osaliselt või täielikult ise kindlustama”

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk105 „Kui araabia numbrisüsteem Euroopas levima hakkas, avanesid matemaatika ees uued võimalused … Ilma Araabia numbriteta poleks olemas kõrgemat matemaatikat, relatiivsusteooriat ega ilmselt ka mitte mingeid kosmoseprogramme.

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 144 „Täpselt samuti võivad bürokraatlikud süsteemid efektiivseks regulaarsete ülesannete täitmise mehhanismiks või nad võivad olla suureks takistuseks firma loomingulisuse ja uuenduslikkuse jõel. Iga bürokraatiamasinaga võitlemiseks kulutatud hetk on kaotatud loominguline moment.”

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk.137 „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.”