Tuesday, October 29, 2013

Turu jahuussilik tapmine




No nii, nüüd me siis oleme jälle kord sealmaal, et arvame, et riiklike hindadega on võimalik kõiki maailma hädasid ravida (a`la riik on targem kui inimene?). Viimasel ajal on märgata just seda tendentsi, et mitte meie oma tegude ja käitumisega muudaks maailma (mõjuta turgu), vaid dr Riik jäikade kehtestatud hindadega sekkuks konkureerivatele turgudele. Riiklik hind (miinimum- maksimum-, piir-, kooskõlastatud hind) on ettevõtja vastutuse ülekandmine riigile, koos sellele järgneva kalli riikliku järelvalvega. Selline vastutuse ülekandmise suuremastaabiline ja pretsedenditu samm oli mõningate kommunaalteenuste (vesi, kanalisatsioon, soojus) hinna kehtestamise üleviimine KOV-st keskvõimu tasandile (a`la riik on targem kui KOV/inimesed). Menetluses on Ühistranspordiseadus, mis teeb ettepaneku kehtestada taksoteenustele miinimumhinnad, nüüd siis ka naivistlik ettepanek alkohoolsetele jookidele. Alkoholi mõistliku tarbimise kasvatusega tuleb kindlasti tegelda, kuid miinimumhindadest küll kasu ei ole. Mille me järgnevalt "head tehes" piirhinnad kehtestame? Leivale? Piimale? Ja niimoodi jõuamegi sinna kuhu jõudis vanariik, et riiklikke hindu kehtestati kiluvõileibadele , jahuussidele ja puruvanakestele. Tupik. Turu surm. Läbimõtlematud "heateod" nagu näiteks ka apteekide asutamispiirangute kehtestamine, toovad meile pikemas perspektiivis vaid kahju. Oeh! Kahju on tühja kulutatud sadadest tuhandetest ametniktundidest. Ja muide ettevõtja tahab vaid konkreetseid, kindlaid lahingureegleid, mitte pidevalt muutuvat ... sik-sakitamist. Hindade kehtestamise, kontrollimise ja karistamise aja, raha ja mõistuse peaksime rakendama hoiakute kujundamisele. Kasutades kuulsa tšehhi publitsisti väljendit "inimesed olge valvsad": Riiklike hindade kehtestamine on kurjast. See on oma olemuselt totalitarismi ja korruptsiooni kasvupinnas ning muudab ühiskonna uskumatult aeglaseks ja ebatõhusaks.

Mõned lihtsad probleemid on aetud nii keeruliseks, et neist arusaamiseks tuleks need lõhkuda algosakesteks lahti … ja siis ilmneb, et need ongi lihtsad küsimused.

Lihtne majandusregulatsiooni küsimus apteekide asutamispiirangutest on muudetud tõeliseks segapuntraks. Lausa selliseks segapuntraks, et sellele peab Põhiseadusega kallale minema. Ehk, siis küsimus, mille meie seadusandja ehk Riigikogu on raiunud seadusesse on justkui, mingil imelikul moel, muutunud/väändunud turul toimivate suuremate firmade vastaseks rünnakuks. Justkui nemad oleksid selle piirangu kehtestanud ja nüüd on selle kaotamise vastu? Muide ega nad seda piirangut ei tahtnud ka, seda otsustasid riigikogulased (a`la riik on targem, kui ettevõtjad/inimesed) paari initsiaatori algatuse, et inimestele „head teha”. Selline heategemine haises juba algusest peale populismi järgi mistõttu nii VV kui ka asjaomased ametid (sh. Konkurentsiamet) asjale vastu olid. Aga ei kuulatud, sest ilmtingimata oli tarvis tormata „head tegema” . Selge see, et asutamispiirangu kehtestamine täistuuridel toimivale konkureerivale turule oli lauslollus: suured kohanesid olukorraga, väikeste manööverdusvõime lõi kiduma. Tulemus oli oodatav, toimus turu tehislik kontsentratsioon. Nojah, pele selle mõeldi välja veel terve rida lollusi nagu apteegikohtade avamise õiguse loosimine. Loosimisega – see on ikka täielik mõttepausi tipp!!! Olukord on kurb, kuid mis puutuvad siia ettevõtjad? Reeglid on ju kehtestanud dr Riik. Õiguskantsleri büroo ettepanekud tühistada asutamispiirangud on tänases päevas ajast ja arust, ütleme lausa välja, see lihtlahendus viib järjekordse rahvusliku kapitali põletamisele ehk suured muutuvad veelgi suuremaks ja teised … muutuvad kompostiks konkurentsi viljapõllul. Kogu ravimituru regulatsioon tuleks ükskord läbi analüüsida, üle rehitseda ja vaadata, mida me homseks tahame saada (pole ju tõsiseltvõetav idee ravimibussidest ja automaatidest), mitte jälle kord  otsustamatult pöörduma arameelsete lihtlahenduste poole. On lausa piinlikkust tekitav, et Õiguskantsleri büroo peab seadusandja tegemata tööd katsuma parandada läbi Põhiseaduse. Tühjagi see põhiseaduslik küsimus on, see on põhiseaduslikuks küsimuseks konstrueeritud tavavaidlus. Seda enam konstrueeritud mulje jätab argumentatsioon, et tegemist on ettevõtlust liialt piirava kitsendusega, mis  ei tööta. Mnjah, siis võiks Õiguskantsleri büroo Põhiseadusele toetudes muuta kehtetuks ka mõningad teised piirangud, näiteks Liiklusseaduse parema käe reegli. See ju ei toimi. Tegelikkuses toimib otsetee seadus või suurema auto õiguse seadus. Kui te püüaksite oma põhiseaduslikku õigust mõnel kaupluse parkimisplatsil realiseerida, siis olete esimesel käänakul avariis. Nii, et … paluks tühistada!  Nii, et iga majandusregulatsiooni külge Põhiseadust siduda ka pole kohane, selline priiskamine võib olla ohuks Põhiseadusele. Nagu see muinasjutt, kus karjapoiss küla appi hüüab hundihirmus, lõpuks kui häda käes ei võtnud enam keegi hoiatust tõsiselt, sama ka iga prügi koristamisel Põhiseadusega. Oma kogemustest tean, et advokaatide viimane liin, kui mitte mingeid argumente ei ole, siis tullakse kaitseliinil välja toetumisega Põhiseadusele, kuid see on sama nagu toetuda hea ja kurja äratundmise puule. Mnjah, hea asja raiskamine, ja administratiivse ressursi raiskamine.

Teeme oma otsuseid läbikaalumatult, arvestamata oma tegelikku olukorda, tegelikke võimalusi ja eksiotsusteist tulenevaid kahjusid. Enne teeme, siis üllatume, siis teeme … järjekordse … läbikaalutlemata teo, nagu … hädatapmise. Ja siis üllatume jälle.

Ja muide ärakeelamise ärakeelamisest ei muutu regulatsioon /loe: turuolukord/ paremaks, muutub lihtsalt teistsuguseks. Kui me tahame olla edukas ettevõtlusmaa, siis peame me kehtestama kindlad reeglid, mille järgi ettevõtjad saavad oma sihte seada ja investeeringuid teha. Niisama lihtne see ongi, pidev reeglite muutmine on vaid rahvusliku kapitali põletamine … isegi siis kui see on tehtud headel eesmärkidel jääb see ikkagi … põletamiseks. Tahaks ikkagi näha, et ravimipoliitika oleks kõiki osapooli arvestav, süsteemne ja tulevikkuvaatav. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Targutusi:

-I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969

Lk 569 „Koidikul nägid nad vange. … Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale kolonn umbes kuuekümne ameeriklasega. Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”

-Indrek Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010

Lk 144 Apteeker Melhiorile Kohtufoogt Dorn „Mõnikord mina arvan, et sina lihtsalt tahad asju niimoodi näha, et need imelikud paistaksid.”

- Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Lk156 „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.

Thursday, October 17, 2013

Pühakiri ja tuumapomm


Võistlusseadus - 20 aastat hiljem

Lähipäevil möödub 20 aastat Konkurentsiameti loomisest. Õigemini polnud see tehniliselt võttes loomine, vaid 1990 aastal asutatud Hinnaametile pandi täiendavalt konkurentsi riikliku järelevalve ameti funktsioonid ja nimetati Hinnaamet umbest Riigi Konkurentsiametiks. Seega justkui nimepäev. Konkurentsireeglite formuleerimist alustati juba 1989 aastal ning seegi polnud esimene algus vaid juba 1931 aastal oli EV kehtestanud kõlvatu võistlemise vastu võitlemise seaduse. Oma olemuselt oli 1931 aasta seadus enam tarbijakaitselisi aspekte sisaldav, kuid siiski esimene Võistlusseadus. Aus konkurents ja tarbijakaitse olid sihiks ka uue Konkurentsiseaduse arhitektidel.

Meil räägitakse konkurentsist ja selle imettegevast jõust palju ja innustatult, kuid tihti asjade sisu mõistmata. Tänase päevani kasutatakse vääralt mõisteid nagu kõlvatu konkurents ja dumping. Muide see ei ole nii mitte ainult mingite väikeettevõtjate juures vaid vahel hälbivad sellesse tihnikusse ka tippadvokaadid. Kogu „konkurentsivärk” on keeruliseks aetud ja müstifitseeritud, kuigi tegemist on kõige lihtsamate asjadega, ütleks, et tegemist on omamoodi filosoofilise süsteemiga:

Esiteks on konkurents nagu ahelreaktsioon tuumapommis, selleks peab olema kriitiline mass. Kui kriitiline mass ületatakse, siis konkurents toimib ja kui kriitilist massi ei ole, siis ka konkurentsi ei ole. Võib olla küll mingi reeglistik, mis püüab imiteerida konkurentsi, kuid see ei ole konkurents.

Teiseks reeglistik. Reeglistik on väga lihtne: suur poiss ei tohi väiksemale „ketukat” anda (turguvalitseva seisundi kuritarvitamine) ja väiksed poisid ei tohi teha „kambakat” kolmandate poiste vastu (keelatud lepingud). Kõik muu, riigiabi, koondumiskontroll jne on vaid mehhanismid nende ka kahe põhitingimuse täitmiseks.

Kolmandaks on konkurentsijärelvalve paljuski hinnanguline ja suhteline (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele.

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA süsteem, mis luges kartellikuritegusid rasketeks, kriminaalseteks, föderaalseteks kuritegudeks ja teine, põhjamaade süsteem, mis oli rohkem vahekohtulik ja ettekirjutusi tegev süsteem. Mis siis oli kahe süsteemi eripära? Esimest tüüpi süsteemid lähtuvad karistamisest ja lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul lähtus süsteem sellest, et uurimise esimeses faasis peeti ettevõtjatega läbirääkimisi, selgitati välja turgu moonutavad asjaolud ja tehti ettevõtjatele kohustuslik ettekirjutus olukorda parandada, ennistada või hoiduda teatud tegevustest. Vaid siis, kui ettevõtjad ei nõustunud või ei täitnud ettekirjutust, võis neile määrata erikohtu kaudu trahvi kuni kümme protsenti möödunud majandusaasta käibest. Selles süsteemis töötasid hoopis teised hoovad. Esiteks olid ettevõtjad uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad, kuna neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid. Teiseks eeldas põhjamaade süsteem seda, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas tihti võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Tegelikult ongi kogu maailmas teatud vastasseis juristide ja ökonomistide visioonide vahel, mil ühed tahavad mõjusalt karistada, teised kiiresti turutõrkeid likvideerida, sest aeg on raha. Aeg on raha kahes tähenduses, ühest küljest võib pikk menetlusaeg tähendada ebaterve turusituatsioon jätkumist, teiseks on menetlemine ise kallis.

Eesti konkurentsijärelvalve jaguneb kahte suurde etappi: esimesed kümme aastat põhjamaine regulatsiooni(läbirääkimis)põhine, mis oli süsteemi käivitamiseks ja tutvustamiseks igati asjakohane.  Järgnevad kümme aastat oleme pruukinud jõulist karistuspõhist süsteemi. Viimasel ajal on valdkonnaspetsiifikasse pühendunud advokaadidki arvamust avaldanud, et valdkonnas, kus kõik on tõlgendatav, suhteline  ja põhiliseks regulatsiooniks on „hea ja kurja äratundmise puu”, on kriminaalmenetluse kasutamine kurjast. Olen alati olnud seisukohal, et konkurentsijärelvalves ei ole kohane kasutada kriminaalmenetlust ja kriminaalkaristusi eriti füüsiliste isikute  vastu – see on liiga kallis ja ebaefektiivne. Muide ega Karistusseaduse loojadki ei pidanud konkurentsijärelvalvet „kriminaali” vääriliseks, kõik see oli ette nähtud korraldada, kui väärteo menetlust, kuid karistus, 50 000 EEK, oli selleks naeruväärselt madal summa. Seega konkurentsiteod sattusid kuritegudeks, mitte põhimõttest lähtudes,  vaid seetõttu, et jäik Karistusseadus ei võimaldanud muidu rikkumisele vastavat karistust määrata.

No nii või teisiti, nende kahe dekaadiga oleme ära proovinud konkurentsijärelvalves kaks täiesti erinevat järelevalve ja karistusmeetodit. Mõlemal on olnud oma head ja vead, kuid kuidas edasi? Kuidas minna kolmandasse aastakümnesse? Konkurentsi järelevalve väga tähtis tururegulatsiooni element. Isegi nii tähtis, et konkurentsiinimesed nimetavad seda majanduse põhiseaduseks. Siiski pole see mingi võluvits, millega kõiki maailma hädasid ravida,  vaid üks instrument terves vahendite ahelas normaalse turu toimimiseks. Ja muide võistlus peab käima turul, mitte kohtusaalis. Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, nende menetluste arv on umbes sama, mis meil, kuid ressursi põhiosa on suunatud konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas  riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega lammutavad firma tegevuse „pulkadeks” ja hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevuse, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine kahtlases olukorras. Tegelikult tähendab see üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile, mis vabastab järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

See, kuidas kaasata ja siduda ettevõtlust ning avalikku teenistust, ei ole midagi uut, kuid see on kogu maailmas tõusev trend. Näiteks mõne aasta tagune põhjanaabrite Transpordirevolutsiooni üheks nurgakiviks on: kuidas vähemate vahenditega saavutada rohkem. Siiski on selle programmdokumendi esmaseks aluspõhimõtteks, et mõttemudeleid tuleb muuta. Muudame siis … mõttemudeleid.

 Minu siiras tänu kõigile neile, kes on oma osa andnud modernse konkurentsisüsteemi loomisse ja edasiarendamisse.


Targutusi:

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005


Lk45 Moosesest ja juutide Egiptusest põgenemisest. „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.”


Lk 56 Konfutsius ministeeriumiametnik kes ”… langes professionaalse kadeduse ohvriks” … Tema Kuldreegel on oma lihtsuse ja tervemõistuslikkuse poolest imelihtne: „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele”.” Riigiametnik, filosoof, religiooni rajaja.
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012
Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”
Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „
Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”
lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.
Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”