Midagi harivat ka: Hinnatõusu oodates, Vol 1

 

Kogu meie elu koosneb ootustest. Me kõik ootame kedagi või midagi. Nii ka majanduses, me ootame midagi, vahel isegi loodame midagi. Kui mingi ootus on täitunud (või täitmata jäänud), siis hakkame ootama mingit järgmist sündmust või tulemust.

Tänapäevane majandus põhinebki  suuresti ootustel ja arvamustel. Börs on nagu suur ilmatarkade konklaav, kus ennustatakse aktsiate väärtuse muutust vastase põrna pealt.  Börsil pole tihti tähtsust konkreetse ettevõtja edu või ebaeduga vaid aktsiaomanike ootustega.

Sama lugu on ka hinnamuutustega, seda iseloomustab üksainus suur ootus. Ostjad ootavad, et saaksid odavamat kaupa, tootjad ei jõua ära oodata hinna tõstmise võimalust. Reeglina. Tegelikult toimid hinnamuutuste anatoomia niimoodi, et ühest küljest liigutavad hindu toote objektiivsed tegurid, milleks on toote sisendite hinnamuutused, konkurents, trendide/tehnoloogia muutus ja teisalt ühiskonna valmisolek või lausa ootus hindade tõusuks. See, et ettevõtja … tahab … hindu tõsta ei ole midagi ebaloomulikku, pigem üldinimlik. Samas sellele seisavad vastu kaks võimsat mehhanismi: konkurents ja meie ostuvõime ehk laiemalt öeldes ostjate käitumine.

 Kui majandus läheb ülesmäge, siis isegi toimiva konkurentsi puhul, on ostjad valmis soetama kaupu kõrgema hinnaga, sest nende sissetulekud võimaldavad seda. Vähemalt tunnetuslikult. Selline tendents oli valdav masu eelsele perioodile. Siis tundus, et heaolu kasvul ja ühtlasi sissetulekute kasvul pole piire. Masu aga piiras ostjate võimalusi, nii tegelikke, kui ka unistatavaid, millega seoses tekkis ka surve hindade langusele.

Lisaks tihenenud konkurentsile ja ostuvõime kahanemisele, mängis otsustavat rolli ühiskonna ootus. Just ootus hindade languseks. Nüüd on tekkinud uued ootused. Ootus palgatõusule, ettevõtjate lootus oma toodangu minna tõusule. Käivad jutud, et … Kuivõrd võimsalt toimib inimeste toimimisele (sh. hinnatõusu ootuse tungrauana) kuulujutt, ei ole vaja kaugest minevikust otsida. Kuulujutt on nagu  tuntud lastemäng „rikkis telefonist”, sõna liikuma panija ei tunne tihtipeale oma algset sisendit enam „telefoni” teises otsas äragi. Kui lastemängus on sellisest tulemusest palju nalja ja naeru, siis pärismaailmas tekkib teatud võimendatud ringlainetus ja kuuldus hakkab elama oma iseseisvat elu. Nojah, sellel pole liikuma panijaga ega tema eesmärkidega mingit sidet. Kuna kuulduse liikuma panija ei tunne oma juttu tagasisides ära, siis ta käsitleb seda kui uut allikat või kinnitust oma esialgsele jutule. Siit tekibki võimendus, mis läheb järgmisele ringile ja lisab ootust mingi sündmuse toimumisele. Meedia, vahendades päevast päeva sõnumeid hinnatõusu võimalikkust ,tootes oma parima äratundmise järgi uudiseid, võimendab tihti  hoopis kuulujutte. Võimendatud „rikkis telefon” tootab tegelikult hinnatõusu ootust. Tootjad omakorda loovad teadlikult ja pikaaegselt  õhkkonna hinnatõusu, kui „paratamatuse” peatseks saabumisest. Võimalikud on mitu stsenaariumi, mis tähelepanematut kuulajat eksitavad nagu näiteks: sisendite hinnatõus. See on küll objektiivne, kuid kas see on ka proportsionaalne sisendite hinnatõusule? Kaheldav. Teise variandina võidakse luua nn inimsõbraliku ja hea onu müüt. See käib umbes nii, et peaksime tõstma kakskümmend viis protsenti, kuid tõstame (vastu tulles laiade masside soovidele) vaid viisteist protsenti. Kolmandaks tulevad kõige veidramad/piinlikumad/asjatundmatumad põhjendused nagu näiteks: hindu on vaja tõsta efektiivsuse säilitamiseks või kui suur leivatootja tõstab hindu, siis ei pääse väikesed leivatootjad hinnatõusuga kaasaminemisest. Tegelikus maailmas on efektiivsus efektiivsus ja hinnatõstmine pole efektiivsus vaid kasumi suurendamine. Teisalt ,kui üks ettevõtja tõstab hindu, siis tuua seda oma hindade tõusu põhjuseks näitab vaid majanduse toimemehhanismide mittemõistmist. Kui teie konkurent on sunnitud hindu tõstma, kuid teie ei pruugi seda veel teha, siis  on teil ju parem võimalus oma toodetega konkureerida. Kõik need veidrad avaldused, mis on kantud iharusest hindu kergitada. Tõstmine tõstmiseks, kuid põhjendus peab usutav olema, nagu see, kui tudengid palusid professoril endale piiritust välja kirjutada aparaadi optilise telje puhastamiseks. Mnjah, piiritusega puhastatud optiline telg. Vahva.

Nagu öeldud, kui on juba loodud hinnatõusu ootuse õhkkond, … siis inimesed harjuvad mõttekesega ja hinnad … tõusevadki. Täiesti vabalt. Nüüd on vaid küsimus selles, kas meie, Kuningad, laseme sellel toimuda või mitte. See, et Tarbija on Kuningas pole lihtsalt sõnakõlks. Iga Kuningas peab ennast oma kuningriigis kehtestada oskama. See, kui palju meis Kuningat on oleneb meist endist,  oleneb kui paljud meist oma kuninglikku õigust kasutavad. Kui me kasutame oma kuninglikku õigust osta leiba mitte kõrgemalt kui X EUR/kg, juustu Y EUR/kg, sinki Z EUR/kg, siis ei jää ettevõtjatel üle muud, kui kohaneda kuningliku tahtega. Vastasel juhul peab Kuningas kohanema tootjate tahtega, kuid mis pann kuningas ta siis enam on?

Kuulutades, et kriis maailmas on taandunud, annab kergeusklikele petliku signaali , nagu me võiksime nüüd põlve lõdvaks lasta ja hakata hindu ning palkasid tõstma vastavalt … vajadusele, mitte vastavalt võimalusele. Kuid tegemist on vaid pealahingu lõppemisega. Praegu peab ettevõtlus taandumislahinguid ja küsimus on vaid selles, kas see on organiseeritud taganemine või üksikute uljaspeade mõtlematuse tõttu paaniliseks põgenemiseks kujunev areng.

Igasugused selgitused, kuidas tegelikult protsessid kulgevad, enamasti suurt osa inimestest ei huvita. Kuid ikkagi – kui pragmaatiliselt ja emotsioonidesse laskumata arutleda kainelt, kus me asume ja mis meil toimub, siis võib-olla polegi tegemist vandenõuga kliendi vastu, vaid tavalise (majandus)lahingujärgse ümberrivistusega. Rivistuvad need, kes suudavad. Osasid püütakse veel päästa kreeditoride ja saneerimise abil. Nõrgemad, aga pankrotistuvad ja need maetakse maha ning unustatakse.

Kui rääkida vajadustest, siis peale mõneaastast koondamist, optimeerimist ja hingevaakumise piiril toimetamist on kõigil ettevõtjatel vajadus hindu tõsta. Samas - majanduses ei tähenda vajadus midagi, tähendab võimalus. Kuna sissetulekutega on meil nii nagu on, siis meie ostuvõime ei ole kasvanud.  Seega pole ülemäära võimalik ka hindu tõsta, sest pole lihtsalt vahendeid. See tähendab, et meil Kuningatel, ei ole vahendeid veelgi kallimate kaupade ostmiseks. Või teistpidi seletades, kui hinnad tõusevad ja meie sissetulekud ei tee seda teps mitte, siis me ostame midagi vähem või jätame ostmata. Selline lihtne ühendatud anumate trikk. Seega toimub raha ümberjagamine nende ettevõtjate kasuks, kelle teenustest me ei pääse või ilma milleta me hakkama ei saa.

Hindade tõstmise võimalikkus ühele või teisele tootele, niivõrd niru ostuvõime korral, oleneb tarbimishierarhiast. Hierarhia ülaotsas on meie esmavajadused nagu toidu ostmine, kodu säilitamine, transpordikulud. Alles peale nende vajaduste rahuldamist on võimalik maksta ka teiste kaupade eest, mis tähendab, et ka seal saab võib-olla millalgi hinda tõsta. Kui saab. Kuigi mainitud hierarhias on esikohal toit, siis võetud kohustustest ja asendamatusest lähtudes võetakse esmalt meie käest raha ära kommunaalkuludeks ja linnatranspordiks, mis ei ole vabalt kujunevate hindadega tooted, vaid reguleeritavad. Kommunaalteenuste hinnad on küll suures osas reguleeritud, kuid kaetud garanteeritud mõistliku kasumiga. Samasse Kuninga kohustuslikusse kuluritta mahuvad ka kõiksugused finantskohustuste täitmised.

Alles pärast neid „prioriteetseid” tulevad „elutähtsad” kulutused. Esimeseks nõudmise-pakkumise keskkonnas tekkivateks hindadeks ongi toidukaubad. Toidukaupade hinnad on väga sensitiivsed ja emotsionaalsed. Ilmselt mäletate nn. liha-, piima, saiasõdasid, mil tootjad/töötlejad/kaupmehed kompasid turu valmisolekut. Samas, kui hindu alandati, siis mõnda sõda me ei märganudki. Kuid ka hindade alandamine on „sõda”. Mõnede toodete puhul tekitas aga mõni „tühine”  hinnatõus nördimuse ja kartellipaanika. Ilmusid süüdistuse liiga väheses konkurentsis. Kurbloolisus on selles, et toiduainetetööstus on meil üks konkurentsitihedamaid valdkondi. Vaid avatud majandus muudab selle väga kõikuvaks. Mitmetel aladel on rusikareegel selline, et kui välisturud on suletud,  on meil tootmisvõimsust topelt üle. Kui avaneb ükski suurem välisturg, on pool kaubakogusest koduturule puudu. Miks peaks meier müüma oma kauba koduturule, kui välisturul maksab või, juust, piimapulber kaks korda rohkem, kui koduturul? Välisturu avanemine tähendab koheselt ka toorainenappust ja omakorda põllumajandussaaduste hindade tõusu. Selline kiire hüplemine on omane kõigile väikestele ja avatud turgudele. Seega hinnatõus näiteks toidutootmise ahelas ei pruugi olla mingi kurikaval konspiratsioon ja kokkulepe tootjate/töötlejate/kaupmeeste vahel, vaid hoopis tiheda konkurentsi tulemus. Mnjah, kas me just seda tahtsimegi – nii tapvalt tihedat konkurentsi?

Hinna ülemäärasele tõusule seisab vastu seesama avatud turu ja konkurentsimehhanism ehk tooteid tuuakse kas välismaalt või tekib kohalikke ettevõtjaid juurde. Nagu mitmed nimekad majandusinimesed on märkinud, vajavad kõik ettevõtjad praegu lisaraha. Samas on majanduses kõik kõige ja kõigiga seotud. Teate ju seda efekti, et kui liblikas tiivaga kord liigselt vehkleb, siis selle tulemusena puhke Saharas liivatorm? No vaat, majanduses on umbes samamoodi. Näiteks saiatootja, lähtudes tarbimishierarhiast peab olema väga ettevaatlik hinnatõstmisega, sest kui kogu olemasolev raha läheb „saia ostmisele“, siis pole võimalik enam särke osta ning särgitootja lõpetab tegevuse. Pankrot. Ja siis pole ka selle haru töötajal enam võimalik saia osta. Samas, kui kallinevad elekter, jahu, tõusevad maksud, ei saa oma toodangut pikema aja vältel müüa alla omahinna. Turuvalitseja puhul võib see olla lausa kuritegelik.

Seega majanduses on kõik seotud ja kõik hinnatõusud ei johtu pahatahtlikkusest või kuritegelikkusest, vaid majanduslikkust loogikast. Muidugi võivad meeleheitlikud olukorrad tekitada meeleheitlike otsuseid. Meie tarbijatena ei peaks raiskama oma energiat selleks, et rikkuda oma närvikava hinnapaanika või kartelliparanoiaga, vaid tegelema omapoolse aktiivse hoiakuga turul. Nagu eelpool tõdesime, kui tarbija on otsustanud, et ta mingit toote eest üle 5 EUR välja ei käi, siis pole ühtegi väge, mis suudaks tema tahet väärata ja kogu ahel peab oma hindu korrigeerima. Tähtis on, et me mingite väärarusaamade segadikus ei muudaks toidutööstuse ahelat toitumisahelaks. Vaenamine ja vaenlase otsimine on ühe teise ühiskonna omadus.

Kuigi, jah raske koorem on olla ise aktiivne turu kujundaja, nii ahvatlev on leida „süüdlane”.  Ja siis seda suure pahelise naudinguga vemmeldada. Harilikult me selle „süüdlase”  ka leiame või kui ei leia, siis leiutame. Näiteks tüdimuseni kedratud lood sellest, et kaubandusketid ahistavad töötlejaid, töötlejad tootjaid ning rahvusvahelised vahendajad/hankijad igaühte eraldi ja kõiki korraga. See ei peaks olema üllatus. Üllatus on see, et iga kord, kui keegi jääb nõrgemasse situatsiooni, lastakse liikvele hädajorin, et tegemist on sõjaga: piimasõjaga, lihasõjaga, ketisõjaga jne. Seega see, mis oleks normaalne võistlus (konkurents) muutub meie majanduskultuuri ruumis võitluseks (sõjaks). Tõsi on ka see, et töötleja/hankija moto on: „kui Sind ketis ei ole , pole Sind olemaski”. Tegemist on põlise konfliktiga erinevate üksteisele järgnevate majandussektorite vahel, mis on süvenenud seoses majanduslangusega ning ostjate tarbimiskäitumise muutustega. Perioodiliselt lahvanduv ajakirjanduslik piima/liha/ketisõda on nagu jäämäe veepealne tipp, erevalge ja kaugelt nähtav. Nii nagu jäämäega on ka piima jaehind või lihatarned vaid väike osa põllumajandustoodangu ahela probleemidest . Nii nagu karistamatult  ei saa  eirata jäämäe veealust osa, ei saa ka eirata piima/liha/ketisõjaga üles kerkinud kitsaskohti ahelas tootja-töötleja-kaupmees.

Kuigi põllumajandustoodangu jätkusuutlikkuse tagamiseks on ühisturus mitmeid ajaloolisi ja komplektseid mehhanisme, alates toetustest kuni nõustamiseni, on üheks probleemseks võimaliku kasumi jaotus toidutööstuse ahela erinevate lülide vahel. Nojah, see ei ole muidugi vaid EL küsimus, sama probleem painas ka NL juhte, mille tulemusena loodi isetappev administratiivmonstrum Agroprom. Üleadministreerimine on teatavasti andestamatu patt majanduspiibli järgi. Kindlasti on kõige tõhusamaks viisiks tarbijate kaitseks toimiva konkurentsiga turg. Vaba ja aus turg, kus kaubandusettevõtjad võistlevad üksteisega teenuse taseme, toote kvaliteedi ja hinna suhte osas on igati tervitatav. Tõsiasi on ka see, et konkurents tekitab pideva surve omahinnale, selle alandamisele. Üks selge vahend selle saavutamiseks on kulude optimeerimine läbi protsesside tõhustamise ja mastaabisäästu. No nii, ja olemegi konkurentsi positiivsest areaalist liikumas suurettevõte loomise poole. Suur on efektiivsem, suur on odavam. Seda me ju tahtsimegi! Odavamat! Veel odavamat! Olukord   muutub drastiliselt, kui keegi saavutab turul olulise jõu, mis lubab tal teatud ajal või teatud territooriumil toimida sõltumatult tarnijatest, ostjatest või konkurentidest. Tundub, et mõningaid selliseid jooni  on jaekaubandusketid. See ei pruugi olla kooskõlas avaliku huviga. Muide masu ajal näitasid mitmedki kaubaketid kahjumit või vähemalt kasumi langust. See oli nagu mingi eneseõigustuslik viigileht. Kuid see, et enamus kaubanduskette näitavad aeg-ajalt kahjumit ei pruugi näidata seda, et nad oleksid nõrgad ja väetid, vaid võib näidata näiteks liigset enesekindlust laienemisel, st. vale investeerimise ja laienemispoliitika tagajärgi … mille meie kõik kuninglikult kinni maksame.

Nagu oleme kogenud, langeval turul püüab igaüks päästa oma hetkeolukorda, jättes nõrgemad läbirääkimispartnerid kogu ahela kahjusid kandma. Häda on ainult selles, et toidu tootmise ahelas ei saa panna põllumehi ja meiereid külmikusse, … niikauaks kui neid jälle vaja läheb. Toiduahel ettevõtluses on ka toitumisahel. Lühinägelik on see ettevõtja, kes oma lühiajaliste huvide täitmiseks pügab tühjaks oma toitumisareaali ehk suretab välja tootjad ja töötlejad. Viimased paarkümmend aastat on näidanud, et olenevalt turuolukorrast ja ressursside olemasolust võib väga lühikese aja jooksul üks või teine ahela lüli muutuda dikteerivaks osapooleks või ahistatavaks. Pole ammused need olukorrad, mil nappis toorpiima ja siis olid jõupositsioonil põllumehed. Siis olid head ajad töötlejatele seoses praktiliselt piiramatutele ekspordivõimalustele ja väljaveotoetustele ning siis otsis sõbrakätt kaubandus.

Ega dr Riik ja KOV-i ka ei hellitanud kaupmehi raskel ajal. Keset kõige karmimat masu perioodi tõsteti nii käibemaksu, kui ka lisati müügimaks. Seega üldise languse puhul olid maksukogujad sundimas jaekaupmehi tõstma hindu ca kolm protsenti.  Mõtlete, 3% - tühiasi? Ei ühti, summaarselt võrdub see ühe ahela lüli kasumiga. Ja seda ajal, mil toimus massiivne surve hindade alandamiseks. Vana lugu on see, et kui tõsta ei saa, tuleb alla suruda. Ja surutigi. Vaat selline lugu. Vaat selline „kuri maailm”.

Muidugi kujundab selline „Tahan ja Võtan” mentaliteet kõigi turuosaliste tegevusmustri. Ei jätnud situatsiooni muutust kasutamata ka kaubandussektor, elades oma eelneva perioodi solvumus täie jõuga välja. See võitlusest, mitte võistlusest, kogunenud solvumine, kuidas osalisega on käitutud, ei lasegi turul käituda, kui võistlusel vaid, kui sõjal. Mida peaks siis tegema: kas peaksid põllumehed piimatööstusi ja supermarketeid ehitama või piimatööstused lehmi kasvatama ja supermarketeid ehitama? Ja kui tootjad ja töötlejad küllalt tugevaks saavad, et vastu astuda jaekaubanduskettidele, kas siis jaekaubandusketid peaksid hakkama lehmi kasvatama ja piimatööstuseid rajama?  Loomulikult on see kõik finantsiliselt võimatu ja administratiivselt mõttetu.

Samas pole olukord, kus valitsevad pinged kaubanduse ja tarnijate vahel Eestile ainuomane. Mitmete riikide Kaubandustegevuse seaduses või Konkurentsiseaduses (Ühendkuningriigid, Iirimaa, Ungari jne) on sätestatud eriregulatsioon olulise turujõuga toidukaupu müüvate jaekaubanduskettide suhtes. Need seadusemuudatused on tehtud heas usus, et ennetada või vähendada vastuolu avaliku huviga. Nende regulatsioonide eesmärgiks on vajadus saavutada tasakaal, mis aitab tagada, et meetmed on tasakaalus ja õiglased, tagades lõppkokkuvõttes kõigi osapoolte huvid sh. tarbijate huvid. Kuigi pooldan „täiega” vaba konkurentsi, on vahel ilmselt tarvilik luua mõnes valdkonnas täpsustav raamistik nõrgema osapoole kaitseks, säilitades võimalikult palju vaba konkurentsi elemente. Võib-olla võiks seda nimetada treeningprogrammiks, mille tulemusena õpitakse turuosalisi aduma seotust üksteisega ja oma eksistentsi võimalikkuse tunnetamist läbi teiste turuosaliste eksistentsi. Tegelikult on administratiivsete reeglite lisamine majandusellu vaid majandust risustavad, lõppkokkuvõttes leiavad nii inimesed, kui ka firmad, kuidas neist mööda loovida. Nagu näitas Läti kogemus, kus mõned aastad tagasi kehtestati Konkurentsiseadusesse olulise turujõuga ettevõtjate (kaubandusketid)  tegevuse regulatsioon, ei suutnud see erilist efekti saavutada. Arvatavasti oleks lühim tee ahela toimimise korrastamisele ühise koodeksi loomine nagu kaubandusettevõtted isekeskis juba teinud on. Selline koodeksite ja ühtsete mängureeglite loomine on soositud ka teistes riikides kuna toimub kõige efektiivsemalt ja ei koorma avalikku haldust. Siinkohal tahan üle korrata, et kogu selline raamistik peab jääma rangelt konkurentsiseaduse raamidesse.

Konkurentsiõigus iseenesest on primitiivsuseni lihtne: suured poisid (monopolid) ei tohi peksa anda väiksematele poistele ja väikesed poisid ei tohi kambakat teha kolmandate isikute vastu (kartellid). See mida ärimaailm käsitleb, kui „paneme seljad kokku”, käsitleb konkurentsiõigus 98% ulatuses kui „kambakat”.  Konkurentsiõiguse mõistes on „kambakas” kriminaalselt karistatav kuritegu.

Muide õpetussõnad ellujäämiseks võiks leida näiteks Yann Marteli romaanist „Pii elu”. Seal on peategelasteks laevahukust pääsenud poiss ja tiiger. Triivides paadikesega keset Vaikset ookeani ei saa neil olla ei ühist keelt ega diskussiooni, küll aga on neil teatud kokkulangevad huvid: tiigrile on vaja poissi selleks, et see talle kala püüaks, poiss aga toidab tiigrit, et see teda nahka ei paneks. Uskumatu lugu, kuid mõlemad suudavad sellest aru saada ja mõlemad jäävad ellu.

Oma tegevuses peaksime lähtuma tegelikkusest, mitte soovunelmatest. Soovunelmaid on mitu. Esiteks ihalus, et meilgi oleksid sellised organisatsioonid nagu Soome/Rootsi põllumajandustootjate/ töötlejate tugevad ühistud. Sellised kooslused  on olnud Põhjalas tugevaks vastukaaluks kaubanduskettidele. Teiseks soovunelmaks on: väikepoodide nostalgia. Tegelikkus on see, et meil on: hajus põllumajandustootmine, meil on hajus ja kohati üleinvesteeritud töötlemisvõimsused, meil on ühine turg Euroopa piires, meil on kaubandusketid, meil on tasahaaval arenev/taaselavnev väikekaubandus ja turgude kaubandus. Igasugune muutus sellest olukorrast nõuab suurt raha, piisavalt aega, kõva tahtmist või mängureeglite täpsustamist. Ja muide kõigepealt tuleks selgeks teha, mida me tahame? Miks me tahame? Palju see maksab? Ja kõige tähtsam, kes selle eest maksab?

Muide, mitte kõike ei saa jätta teiste õlule: teised tehku talusid, teised tehku külapoode, teised tehku regionaalpoliitikat, teised tehku mahetooteid ja memmemusimoosi, teised …. Seda ei suuda „teised”, seda suudavad vaid Kuningad ehk  „esimesed esimeste seas”, st meie. Minul on näiteks minu isiklik kaubanduspoliitika ja minu isiklik regionaalpoliitika. Mis asiloom see veel olgu? Väga lihtne, kui lähete suvitama, kas oma suvemõisa või lihtsalt telkima, ärge ostke betoonkindluse ülipoest kõike kaasa, alates seebist kuni õlledeni välja: ostke seda nendest kohtadest, kuhu sõidate. Saate kaks ühes, arendate nii väikekaubandust kui ka regionaalpoliitikat. Ja nagu reklaamlause ütleb „Ja see pole veel kõik … „ lisaks saate hea enesetunde, et olete kellelegi andnud tööd. Lihtne ju? Kuninglikult lihtne.

Karjäärinõuanne: Laip nr. 118

See, kelle eluunistuseks ja kõrghetkeks on mängida märulifilmis Laip nr 118, on mul lihtne soovits, … õppige hästi liikumatult lamama. Ei kõlba kuskile, kui te lahkamisstseeni ajal grimasse teete või aevastama kipute. Ühesõnaga lamage vaikselt … nagu laip. Mõtlete, et naljatlen? Ei ühti, isegi laiba mängimiseks peab olema annet ja püsivust, muudest rollidest rääkimata …

Järgnev on üks veidi lohisev, haraline ja segasevõitu targutamine selle üle, mida me võikime õppida, millal me võiksime õppida, kelleks me tahame saada ja mida teha, et selleks kellekski saada. Ühesõnaga, kuidas teostada oma teostatavad unistused. „Lotovõitjaid” alljärgnev ei puuduta.

Kuid küsimuste küsimus on: kelleks me tahame saada?  Tegelikult on selline küsimuse asetus vaid meie enese (pette) probleem, meie liigne enesekesksus ja tihti ka moevooludega kaasaminek. Et edaspidi mitte pettuda, oma soovides või pettekujutelmades, peaksite alustama hoopis teisest, õigemini esimesest küsimusest: „Kes meid tahab?”, „ Milliseid „meid” „nemad” tahavad?” „Nemad” on need, kellel on tööd pakkuda. Nüüd võite rahulikult järele mõelda, milleks või kelleks te kõlbate ja teha valikuid lähtudes sellest, kelleks teil on lootust saada. Sedagi peale rasket tööd ja pikka aega. Mina tahtsin saada arheoloogiks. No teate küll, kuldseid hauakambreid ja kadunud linnu välja kaevamas.  Käisin isegi Eesti vanimat asustust välja kaevamas, mis polnud mitte midagi muud, kui raske kraavihalli töö: palav, tolmune, kurnav ja tuhande ahne parmukese seltskond. Sain aru, et töö on küll huvitav, kuid ajaloo eriala lõpetajal terendas suure tõenäosusega ees ajalooõpetaja kutse. Tolleaegses mõistes ei olnud see just unelmate perspektiiv, kanda rütmikalt ette kongresside töövõite ja muid sellesarnaseid kangelastegusid. Peale erinevaid valikuid ja tagasilööke ning edasisööste sai minust hoopis ökonomist. Vahva.

Kelleks me tegelikult tahame saada? Vaatan „viisurist” saadet ja kena noor inimene räägib, et tahtis küll näitlejaks saada, kuid õpib sotsiaaltöötajaks, kui ei põlgaks ära ka poliitiku ametit. Kelleks ta siis tahab saada? Kelleks ta võiks saada, kui ta teeb seda, mida ei taha teha? Kas ta siis näitleb sotsiaaltöötajat või … poliitikuks olemist? Vanasti tahtsid väikesed poisid saada autojuhiks, tuletõrjujaks, kosmonaudiks; väikesed tüdrukud modelliks, baleriiniks … Tänapäeval tahetakse ka saada. Selles mõttes, kellekski ja midagi(gi) tegeleda. Ajaga soovid muidugi muutuvad. Soovid on head asjad, kuid valikud on hoopis teine teema. Kas meie ise valime või meid valitakse?

Kuidas aeg ja koht meid valivad? Proosalisel väljendudes oleme tööturul kõik vaid „töövahendid”, muidugi kepsakam ja eneseteadlikum kui haamer või kulp, aga ikkagi protsessi osa.  Üks kogenud pealik ütles mulle kunagi, et iga töö jaoks on vaja leida õige vahend, õige võte ja õige inimene. Pole midagi hullemat, kui INIMENE sattub vale (töö)koha peale. Nüüd pööran ma pildi teistpidi ehk eelkõige oleme me inimese ja vaid seejärel „vahendid”. Nõuka ajal räägiti „kaadritest” (a`la kaadrid otsustavad kõik), tänapäeval räägime personalist ja personali värbamisest. Prr! Millised nurgelise, lausa ebainimlikud väljendid, lausa ropud väljendid, looduse krooni kohta. Kas teie tahate olla värvatud personal? Inimesest … Inimesest ei räägita suurt midagi, niimoodi juhtubki et isikupärane, oma unikaalsete omadustega, inimene võetakse tööle isikupäratu „kaadrina”, värvatud personalina. Suure tõenäosusega tähendab see seda, et inimene sattub valele tööle: tööle mida ta ei armasta, tööle mida ta ei oska, tööle, milleks tal ei ole võimeid. See pole õnnetus mitte üksnes  sellele inimesele, vaid võib olla õnnetuseks ka kogu satsile. Toon näite. Kunagi ammusel ajal, asudes uuele töökohale, kohtasin inimest, kes oli lõpetanud kauges  pealinnas tunnustatud aiandusalase ülikooli. Tegemist oli vägagi tööka spetsialistiga, pealegi hingelt ja ihult aiandusagronoomiga. Tal oli nii „hea käsi”, et ükskõik, mis asja tema mulda pani, see ka kasvama läks. Naljatlesime isekeskis, et kui ta oleks ka tindipliiatsi potti pannud, siis oleksid sellele ilmselt täitesulepead otsa kasvanud. Temaga juhtus just selline lugu, et aeg ei valinud teda, ehk kui tema diplomiga koju jõudis, polnud aiandusagronoome vaja. Üleküllus? Asus ta siis tööle ökonomistina. Nagu mainitud, tegemist oli kohusetundliku inimesekesega ja võisid kindel olla, et kõik tabelid olid õigesti täidetud, tehted õigesti tehtud, ainult, et … need arvud ei kõnetanud teda. Ehk analüüside tegemisel osutus ta täiesti kasutuks, ta vaatas numbritele otsa ja need jäidki tema jaoks vaid numbriteks. Tal ei tekkinud mingit mõttepojakest, miks need arvud on muutunud? Kas need võiksid põhjustada katastroofi või maailma päästmise? Millised võiksid olla muutust käivitanud põhjused? Kas tegemist oli vaid statistilise hälbega või murranguga? Minul, vastavalt minu dressuurile, hakkavad arvud elama ja tekkib terve rida oletusi ja võimalikke variante muudatuste põhjuste kohta. Lähtudes neist oletustest ongi vaja kontrollida, kas hüpoteetilised põhjendused on õiged või näitab süvaanalüüs hoopis muid põhjuseid.  Seega, kui keegi väidab, et spetsialiseerumisel pole tähtsust, siis päris niimoodi see ka ei ole. Kui tegemist on hea õppeasutusega, siis programmeeritakse teid (heas mõttes) nägema ja märkama asju, mida ilma erihariduseta te iialgi ei märka. Kogemused ? Kogemused on tarvilikud asjad, kuid  ei asenda seda algimpulssi. Näiteks oleks tohutu lisaväärtuse mulle andnud, kõrvuti ökonomisti kutse omandamisega, ka õiged juuraõpingud. Vahetaksin, praegu iga kell, oma kuus semestrit statistika kursust, kolme semestri juurakursuste vastu. Seega praktika on hea asi, kuid see ei asenda ikkagi korrektset algväljaõpet. Praktika ilma ettevalmistuseta on nagu ooperikoori võrrelda rahvakunstikollektiiviga, kui sa just imelaulja Susan  ei ole.

Tagasi vaadates hoomad, et kool ja koolitus on ühed väga imelike mõjuritega asjandused. Olles viimasel ülikoolikaaslaste kokkutulekul, mörises nii mõnigi, et see kool ei andnud talle mitte midagi. Olin sügavas hämmingus, kuna minu isiklik kogemus oli otse vastupidine ehk mina sain sellest koolist ülimalt palju eluks vajaliku. Mnjah, seejuures polnud ma just mingi mustertudeng, rohkem selline keskmik. Ma paneksin selles küsimuses rõhu sõnale – andnud. Kool, eriti ülikool, ei olegi selline koht, kus antakse või kui antakse, siis antakse võimalus. Ülejäänud tuleb võtta. Ega tänapäeval midagi muutunud ei ole, ka tänapäeval ei oska kõik tudengid võtta, … mida neile pakutakse, kuigi nad ise valivad aineid, … mis peaksid neid huvitama või vähemalt kasulikud olema. Olen sattunud loengut lugema auditooriumisse, kus tudengid on rohkem huvitanud ilmselt eelmise õhtu meeleolurikkad sündmused. Aastate pärast kurdavad nad kindlasti, et neile ei andnud see kool ei midagi. No-jaa, võib-olla olid mu loengud lihtsalt igavad. Või oli lihtsalt esmaspäevane varahommik unises provintsilinnas? Ei tea. Ütlema küll keegi kippuma ei hakanud, pigem kiideti, kuid see võis ka lihtsalt viisakus olla. Ei tea. Aga ega kedagi vägisi targaks teha ka ei saa, see tekitab pigem trotsi.

Mnjah, ma ei tahaks hakata targutama siinkohal, et küll need tänapäeva noored on hukkas, ei taha ei tööd teha, ei õppida. Põhimõtteliselt ei ühine ma nende „maailmalõpu kuulutajate” kurva kooriga. See soigumine on pärit juba iidsetest Rooma impeeriumi aegadest ja kui otsida, siis ilmselt leiab sellekohast  hala ka Sumeri  ürgeeposest. Vale puha, noored on vahvad, kuid nad tahavad ja peavadki olema paremad, kui nende vanemad. Kuulge, kui see niimoodi poleks, oleksime me ikka veel puu otsas või püüaks koopas pulga nühkimisega tuld leiutada. Kuid üks probleem on küll ja see on asjaolu, et maailma areng muutub üha kiiremaks. Enam ei ole niimoodi, et oled kõigepealt palgata õpipoiss, siis abiline, sell ning alles seejärel tekkis võimalus meistritööd proovida. See oli pikaajaline õppimine, pikaajaline kogemuste omandamine ning siis pikaajaline kindlustunne. Tänapäeval on asjad natukene teistmoodi, uue stabiilsuse aluseks on pidev kiire areng ehk ebastabiilsus. Ebastabiilsus kui stabiilsuse alus?

Meie olukorrale lisab vürtsi ka paarikümne aasta eest, seoses ajalooliste sündmustega, tekkinud normaalse karjääriredeli uppikeeramine. Kõik oli võimalik! Kõigil (kellel oli pealehakkamist) oli võimalik! Tekkis täiesti uuelaadne olukord, et need, kes oleksid normaalse karjääriplaneerimise puhu ootama 20 aastat, said oma „kindrali kohad” kätte kadetikursusi lõpetamata. Iseenesest oli see tore (aeg), niipalju vahvaid ja pööraseid mõtteid, millest tähtsamad ka elule aidati, on ajaloos harva kogetud. Uskumatult vahva ja kordumatu aeg. Kuid karjääri planeerimises tekitas see hetkelise stagnatsiooni murdmise asemele  uue probleemi - karjääripeetuse. Need kes 25-lt said pealikeks, on tänaseks vaevalt 45-50 aastased, ehk selles eas, mil nad oleksid asjade loomulikku kulgu arvestades pealikeks saanud. Nüüd on neil töö selge ja … nad on „pukkis” veel 20-25 aastat. Kui nad on vanahärra Buffeti vurhvi tüübid, siis veelgi kauem. Kui aga W. Churchilli tüüpi, kes kannatas puht kiusu pärast 90 elusaastani, enne kui kanna maast lahti tõstis, siis veelgi kauem. Nii, et bilanss on selline: meil on üks põlvkond ehk „endised” karjääri elutsüklist välja visatud (ei jõudnud oma järjekorda karjääriredelil ära oodata) ja üks (võib-olla kaks) põlvkonda määratud karjääripeetusse, enne  normaalse karjääritsükli taastumist. See tekitab jätkuvalt pingeid erinevate ootuste ja tegelike võimaluste vahel. Lisaks on veel üks minevikust tulenev hõõrdekoht: nn vana nõukaaegne haridussüsteem andis  stuudiumi läbimisel automaatselt/sundusliku töökoha, kasvõi kehva palgaga, kuid siiski sundsuunamise kaudu töökoha. Initsiatiivitutele inimestele see kindlasti sobis, ülejäänud pidasid seda küll jälestusväärseks. Nüüd ilmneb, et osadel inimestel on see mingi seljaaju tundega või geenipärilikkusega edasi antud. Ainult, et aeg on vahepael dramaatiliselt muutunud: need, kes piltlikult väljendudes mentaalselt nende kahe aja  vahele jäävad ongi omadega hädas.

Ajaga ja aja vaimuga peab kaasas käima. Seda ka elukutse valikul ja karjääri edendamisel. Need kaks tendentsi: maailma tehnoloogiline kiirareng ning meie karjääripeetuse omapära, määravad ka meie võimalused  ja reaalsed arenguteed.

Nüüd, siis on meedias palju kõneainet tekitanud noorte haridus- ja töövõimalused. Tegelikult on see lausa fantastiline, kuidas täiesti tavaline aastasadu ja aastakümneid maailma vedav küsimus, kas enne töö ja siis õppimine või enne õppimine ja siis töö, võib paisuda ühest artiklist lausa hüsteeriaks. Räägitakse sellest, kui keeruline on leida töökohta. Eriti keeruline on leida unistuste töökohta. Eh-ee, unistuste töökohta ei garanteeri meile mitte keegi, see koht tuleb endale luua. Niisama lihtne see ongi. Need kes ootavad … Jäävadki ootama. Mulle jääb küll arusaamatuks, kuidas on võimalik midagi(gi) saavutada näiteks disaineril, kes enne seda kui talle, „enam kui mitu tuhhi puhtalt käepeale ei maksta” ülepea näppu näpu peale lööma ei hakka? Kes tunneb sellist disainerit või oskaks talt midagi tellida? Me  ei teatagi/aimagi, et ta olemas on? Ennast varjav geenius? Jah, veider see maailm. See ootajate maailm.

Nii, et ikkagi tuleb ise ennast ülesse töötada. Muide, nn teenindaja amet pole mitte mingi alaväärtuslikku, tänapäeval saavad mitmedki „teenindajad” rohkem palka, kui „lihtsalt kõrgharitud”. Muide vahe teenindaja ja „teenindaja” vahel on hägustunud. Need elukutsed, mis veel eile said läbi lihtsa virtsapumba ja ebatsensuurse sõnaga kasutusega, nõuavad tänapäeval mitut võõrkeelt, mehhaanika ja elektroonika kõrgtasemel tundmist ja pidevat täienduskoolitust. „Teenindaja” kutse vajab rohkem õppimist, teadmisi ja enesetäiendust, kui mõni klassikaline ülikooliala. NB! Oleme maabunud teenusmajanduse ja meelelahutustööstuse maailma. Selles maailmas on ka kõrge lisandväärtusega töökohad ehk lihtsamalt öeldes palgad. Lihtsamalt väljendudes, teenuse osutamiseks on vaja teenindajat. Seega, kui me tahame lõppkokkuvõttes arendada kõrge lisandväärtusega majandust ehk teenusmajandust, siis peavad meil olema ka teenindajad.

Kogu hädaoru kõrval juhtusin lugema ometi ka üht positiivset artiklit noorelt visiooniga inimeselt, (Lii Raudsepp: Ka klienditeenindaja amet pakub karjäärivõimalusi EP-s), ei mingit virisemist, puht tegemislust. Ta kirjutas, et: „Lugedes viimasel ajal ilmunud artikleid jääb tahes-tahtmata mulje, nagu oleks teenindaja amet viimane võimalus üldse tööd teha. Ükski haritud ja karjääri teha sooviv inimene sellisest ametikohast ju ometi huvitatud poleks. Olles tegutsenud teenindussfääris mitmeid aastaid, võin omast kogemusest öelda, et teenindaja amet õpetab mitmeid kasulikke omadusi, alates keele- ja suhtlemisoskusest meeskonna ning klientidega kuni võimaluseni rakendada ka oma loovust, omandada uusi kogemusi ja laiendada silmaringi. Samuti võib olla teenindaja amet kogemuse mõttes rahuldust pakkuv. Innustavalt mõjub ka klientide tagasiside.”. Nii, et igat tööd on võimalik enese jaoks võimalik teha/mõelda huvitavaks. Selline suhtumine ja sellised inimesed on tegusa/eduka  „mansa” aluseks. Mõtled töö enese jaoks huvitavaks – teed seda hästi – oledki edukas.

Mul oli kunagi grupikaaslane, kes tahtis läbida korraga kaht-kolme kõrgemata haridust andvat stuudiumit. Selline hirmandekas ja töökas tüüp. Tol ajal sellist priiskamist ei lubatud, pidi leppima ühe diplomiga. Valis siis majanduseriala, kuid talle millegipärast see eriala ei istunud ja kvalifitseerus ümber  … aknapesijaks. Mnjah, magisteraknapesija.  Oleks võinud minna veel hullemini, kui oleks oma kolm „kõrgemat” ära teinud, oleks olnud kolmekordne „magistreeritud” (magistraadi?) aknapesija. Oli teisigi, kes ei läinud oma erialale, ei läinud üldse sellisele tööle, mis vajaks kõrgharidust. Tegid nii-öelda lihttööd, kuid haridus läks raisku, mõne oleks see vast päästnud … vähemalt kroonu eest. Teisalt, ega tööd, mida ei armastata, ka pole mõtet taha. E.Doty „Kompromissilõks” (Äripäev 2011.Lk189) on toonud  „reljeefse” näite rääkides ühest uurimusest „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Mnjah, pole just rõõmustav perspektiiv. Raske endale ja teistele.

 

 Teine „põlisteema” hariduses, mille üle annab kõvasti lokku lüüa on: kas tudeng peaks õppima täiskoormusega või peaks ka tööl käima. Mida ütlevad selle kohta autoriteedid? Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” ( kirjastus Pilgram 2012. Lk 121) „Kandidaadid võidavad punkte selle eest, kui nad kesk- või ülikoolis poole või täiskohaga töötasid. See näitab midagi inimese pühendumise kohta, kui ta peab kraadi omandamisel oma hariduse maksumuse kas osaliselt või täielikult ise kindlustama”. Seega pole see, kas te õpingute ajal töötate või „panete vaid pidu”, mitte teie vabaduse küsimus, vaid üks tellis või lausa müür teie karjääriehitises. Pärast võib hilja olla, et ehitama hakata. Ega maja, isegi mitte unistuste maja ei saa rajada ilma tugeva alusmüürita.

Mulle küll tundub, et igavesti vahva on, et on nii palju valikuvõimalusi, peaaegu nagu igaüheke oma maitse järgi rätsepaülikonna õmblemine. Aga ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on, nüüd on veel uuenenud hädaorgu hüüdjate koor selle teemaga, et valisin vale eriala õppimiseks ja … pean töötama klienditeenindajana. Minu grupikaaslase näite peal oli näha, et tegemist pole mitte mingi uue nähtusega. Ikka juhtub, et arusaamine tuleb natukene liiga hilja. Tegelikkuses on niimoodi, et me kõik oleme klienditeenindajad, kõik me teeme midagi kellegi jaoks, kuid seda midagi peame me tegema hästi. Iga kogemus sellel võimalikul karjääriredelil tuleb meile kasuks. Nojah, see kasu ei pea just materiaalne olema, see võib elu huvitavamaks muuta. Kui mina oma kõrghariduse „kätte sain” langes mu palk, võrreldes „tootval tööl” oldud ajaga, kolmandiku võrra. Materiaalselt kaotasin kõvasti, kuid töö läks huvitavaks … loominguliseks. Ja peab tunnistama, et see loomingulisus ei olnud üldsegi see loomingulisus, millest ma kunagi unistanud olin. Päästis Vanaema Marie mõttetarkus, et kui sulle mingi töö ei meeldi, siis mõtle see enese jaoks huvitavaks ja teine mõttetera, et kui mingi töö on vastumeelne, … no kohe väga vastumeelne, siis … tee see ruttu ära. Oled „essust” tööst vaba ja hea võitja tunne (kasvõi iseenese või iseenese laiskuse üle) on veel lisatasuks. Jah, kui hakata mingit tööd tegema sellise mõttega, et oi-oi seda ma küll teha ei taha/suuda/viitsi, siis olete protsessi lõpuks väsinud, muserdatud ja tüdinenud nagu … laip.

Vanaema Marie rääkis mulle kunagi ühte tsaariaegse lugemiku lugu kahest poisist. Sügisesel kooliminekuajal läks üks kooli ja teine arvas, et vahvam on minna metsa mängima ja mähka kaapima. Ilmselt ongi see lugu mul meeles selle tundmatu väljendi „mähke kaapima” pärast, mitte niivõrd õpetliku sisu pärast. Tänapäeval tean, et selle peenem nimetus on kambium ehk taime koore all olev algkude. Nojah, see algkude või mähk olevat magus ja vanadel kehvadel aegadel oli see maiuse eest. Inimene on ju leidlik, kuid tagasi Vanaema Marie jutu juurde. Aastate möödudes sai ühest poisist kooliõpetaja (selles ajal väga tunnustatud ühiskonna liige) ja teisest  vallasant. See vallasant siis kurtiski kooliõpetaja ukse taga, et talle pole haridust antud ja elas almusest. Vaat selline õpetlik ajalooline ekskurss õpimisse, hariduse andmisse/võtmisse ja virisemisse/almusesse. Mina olen küll arvamusel, et sattusin väga heasse seltskonda, kus õppejõud olid tõelised omaaja mõttehiiglased. Kuigi õppeaeg oli täidetud ajastuomaselt paljuski tühiainete ja täiteainetega, olid viimased kolm semestrit nii tõhusad, et ratsutan nende najal ka tänasel päeval. Sain õige põhja alla. Ja kui vaadata veelgi kaugemale minevikku, võime leida õpetajaid, kelle mõju võib ilmneda, kui hästivarjatud saladust, vaid aastate pärast. Meil „keskas” oli tööõpetuse õpetaja, kes polnud vaid õpetaja vaid ka leiutaja ja eksperimenteerija. Selline visionääri tüüpi vaikne innustaja. Ta ei õpetanud meid vaid prügikühvleid ja harjavarsi tegema vaid nakatas meid oma vaatega elule, mitte mis see on, vaid mida sellest teha saab? Peale selle, et ta valmistas innuka allveekalastajana, küll kahe, küll kolmeraudseid harpuune, oli tal ka meile maiuspala, fotolabor. Õpetaja tegi kõike niisuguse innuga, et meid ei olnud küll tarvis tööõpetustundi minekuks sundida. Pealegi andis fotograafia, nii vaatlemise, kui ka analüüsioskuse. Kannatlikkust õpetas ka. Selliseid õppeaineid nagu loovus, innukus ja pühendumus, ei õpetata kuskil maailmas, ei üheski koolis, küll aga võib selliseks katalüsaatoriks olla ühe pühendunud, loovalt mõtleva õpetaja sattumine meie eluteele. Aga ega meist keegi pole lõpuni täiuslik. Seega kuigi ma tean arvudest nii mõndagi ja oskan neist päris toredaid, vahel ka naljakaid, võrdlusi meisterdada, tuleb tunnistada, et minule ei olnud mitme aasta vältel, töötades osakonna juhatajana, õrna aimugi, mis vahet on pistikul ja istikul. Kui nüüd keegi teist rõkatab: „Mina tean! Mina tean, pistik, see on seinakontakt!”, siis pean  ütlema, sellisel hauatagusel kõmiseval häälel: „See vastus on vale”. Pistik on vastavalt autoriteetsetele teatmeteostele taime küljest eraldatud osa, mis soodsasse keskkonda asetatuna areneb iseseisvaks taimeks. Vaat selline lugu, et õpime jätkuvalt, midagi uut … kui tahame. Selle arutluse kokkuvõtteks võiksime nentida, et pole valesid/saamatuid/küündimatuid inimesi (kaadreid/personali?), on vaid inimesed valel (töö)kohal.

Tänastel noortel on raske kokku viia illusioone ja tegelikkust. Mitte sellepärast, et nad oleksid rumalad, ei tänapäeva noored on kadestamisväärt targad/haritud/iseteadlikud, kuid … illusiooni, et iga kahekümne viie aastane peabki olema pangapealik või minister, lõi kahekümneaasta taguse tühjuse täitmine.  Eeskujud olid lati viinud nii kõrgele, et kõik muu tundus tühine ja mõttetu. See ohtlik pettekujutlus on küll kahanenud, kuid kestab siiski veel tänapäevalgi edasi. Vaadake, see, et Napoleon sai selles vanuses, ei tähenda, et kõik kahekümne viie aastased peaksid olema kindralid. Nii need asjad looduses lihtsalt ei toimu.

Muide, kui juttu tuli vanusest, siis ühest küljest sai Napoleon kahekümne viie aastaselt kindraliks, kuid Tsingis-khan läks alles viiekümne ühe aastaselt maailma vallutama. Või mine sa tea, kuidas ja kui täpselt vanasti neid sünnidaatumeid arvutati. R. Reagan sai vanuigi, kui kõik teised juba pensionipõlve naudivad, superriigi presidendiks … kaks kord järjest. Nii, et vanus pole probleemiks, kui on tahet ja teadmisi. Organisatsiooni ehteks võivad olla nii kahekümne viie aastane Napoleon, kaheksakümne aastane Buffet tüüpi inimene, kui ka viiekümne viie aastane Tsingis-khan, pealiku ülesanne on nad üles leida või välja lihvida. „Manager-magister-marginalide” tüüpi lõpetanud, kes arvavad, et need terminid pole mitte midagi muud, kui sünonüümid tema karjäärimagistraalil, oskavadki tarvitada neid ja teisigi sõnu, nende sisust aru saamata, mingit lihvimist muidugi ei vaja. Nende osas meenub mulle minu austatud emakeele õpetaja, kes püüdis igati meie huvi äratada kirjanduse vastu. Tagantjärele tundub, et tal läks see korda. Kuid see polnud mingi igav tuupimine, vaid segatud „lugudega, elust enesest.” J. Liivi käsitledes poetas ta vahele killukese, mille meie luulemeister olevat kirjutanud tüütu autogrammi jahtija raamatusse . „Oh, oleks mina näinud, kui Sind tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke. Siiralt Teie J. L.” Vaat see emakeele õpetaja räägitud killuke tuleb mulle vahel meelde. Ei tea, miks ometi?

Karjääri planeerimisel peate mõtlema ka sellele, kas te tahate ülepea pealikuks saada? Kas te suudate vastutuse, stressi ja pideva otsuste tegemisega toime tulla? Maailm võibki  jagada nendeks, kes tahavad pealikuks saada ja nendeks, kes selleks mitte mingil juhul saada ei taha. Nende kahe äärmuse vahele terve kirju üleminekupalett, alates nendest, kes tahavad, kuid ei viitsi, … tahavad, kuid kardavad vastutust, … tahavad, kuid võimed ei luba, … tahavad, kuid asjaolud ei võimalda ja lõpuks need kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et keegi neid ei segaks. Vanaema Marie ütles et: „Maailmas on ainult üks asi ükskõik, see on siis kui võtta pihku midagi haisvat, siis on tõesti täiesti ükskõik, kas nuusutada seda ühelt poolt või teiselt poolt, haiseb ikka ühtemoodi!”, kõik muu ei olnud tema arvates ükskõik. Lähtumegi siis sellest, et teil pole teie tulevikuarengud „ükskõik” vaid kõik. Siit algab ka karjääriplaneerimine. Muide, ei maksa ära segada oma professionaalse arengu planeerimist, et teie elu iga etapp oleks huvitav ja lihtsat karjerismi. See on üks keeruline küsimus kuna murrangulistele aegadele ja ebaõnnestunud regulatsioonile ,loomulik edenemine  karjääriredel rikutud. Mäletate, „kõik” tahavad ju kohe ministriks saada, keegi ei arva, et kõigepealt tuleks alustada spetsialisti tänamatust ametikohast. Sellise vaatepunkti järgi polegi karjääriks eriti palju ruumi. Kuid ikkagi, milline võiks olla põhimõtteliselt Inimesekese unistused karjääriks? Vaatan vahel telekast „krimkasid”. Selge see, et ilma rohke „ketsupita” ja laibahunnikuteta sellised filmid ei kulge. Näitlejaid on mitut sorti, mõned on peaosatäitjad, mõned saavad kuulsaks kõrvalosatäitjana, mõned osalevad massistseenides. No, vaat, neid krimkasid jälgides, tekkis mul mõttekene, et kes siis morgis pataloogi valvsa pilgu all „laipa” mängib? Kas see inimene ongi unistanud juba lapsepõlvest peale saada märulifilmis laipa mängida? Need „laibad” seal filmis pole ju mingid elutud topised vaid elavad inimesed, ainult et näitlevad laipa. Mõnele tundub see püsiroll olevat. Kas eriti võikalt moonutatud laiba nr 118 mängimine võiks olla mõne tänase ülikooli lõpetaja karjääri tipp ja elu unistus? Või läks midagi karjääri planeerimisel nihu.  Kas midagi jäeti tegemata? Mingil konkursil osaemata? Mingil koosviibimisel käimata?

Omaette lugu on, kas kõigil konkurssidel osalemine ja nende võitmine on tegelikult võit? Mõtleme, kuidas suhtuda võistlusesse juhul, kui Raekoja platsi jõulukuuse konkursil osalevad neliteist ilusat põliskuuske. Konkursi võitja võetakse „auhinnaks” jalapealt maha ja korraks lampidega kaunistatakse. Kuidas sellesse suhtuda? Kas see oli võit? Kelle võit see oli? Kas teised kuused tunnevad kergendust või kadestavad võitnud kuuske? Ja, kadedus on suur jõud. Kahjuks pole see alati edasiviiv jõud. Õhata kadedalt külapoe taga ja edukaid kadestada on üks asi ja hoopis teine, kui ise tehakse midagigi, millegi saavutamiseks. Sellisel taustal on pürgimine laip nr 118 osatäitmiseks juba suur samm edasi karjääriredelil. Siit saamegi selgeks, et igaüks kannab midagi kaasas, mõni kannab marssalikepikest ranitsas, mõni rusikat taskus. Kuid need on kaks täiesti erinevat energia suunamise viisi, täiesti erinevate tulemustega. Võib ka mõelda niimoodi et, kui meie tipud poleks ennast ja oma lühiajalisi huvisid maha salanud, oma laiskust maha surunud ja teinud tööd 24/7, siis oleksid nad ju koos teiste virisejatega külapoe taga kirumas või teleka ees pekki väristamas. Seega karjääri planeerimisel peab olema kaks tähtsat majakat, esiteks õigete eesmärkide seadmine ja teiseks süsteemne sellele lähenemine.  See pole mingi karjääri planeerimine, et tuleks õhtu rutem ja saaks kiiremini külapoe taha sumisema minna. Pole ka  mõtet planeerida oma karjääri niimoodi, et lähen ülikooli ja samal ajal hakkan (panga) presidendiks ( ja modell olen ka ja saatejuht ja laulutäht ja … ). Pealegi peab karjääri planeerimine olema paindlik. Kui see on jäik, hakkab see iseenda vastu töötama, tekitades pisimagi graafiku nihke puhul ebaõnnestumise tunde. Kui soov teha karjääri on nii suur, et varjutab Päikese, lõppeb see harva eduga. (kuigi tean ka selliseid juhtumeid, pole need Inimesekesed õnnelikud). Selliselt saavutatud võit on löönud liiga palju haavu ja võtnud liiga palju energiat, et seda saavutust nautida. See saavutus/võit on tegelikult tõeline ebaõnnestumine. Muide, on täiesti omaette kategooria inimesi, keda võiks nimetada karjäärisõltlasteks ja nende vastandid, kes mitte mingil tingimusel ei taha saada pealikuks. See mittetahtjate seltskond on iga pealiku unistus ja salarelv. Enamus mittetahtjad on äärmiselt kompetentsed, enesekriitilised, oma ala spetsialistid, kes ei talu otsustamisega (seega ka vastutusega) seotud stresse. Muude ametioskuste ja isikuomaduste poolest võiks ta teha karjääri, kuid on otsustanud sellest oma meelerahu säilitamiseks loobuda. Nad on ka usaldusväärseks ankruks organisatsioonis. Need on sellised inimesed, kes kindlustavad organisatsiooni ajaloolise mälu säilimise ja DNA koodi edasikandumise.

Et edukalt teenistuses edasi liikuda, peab natukene tundma ka pealike hingeelu. Just, just, tundma pealiku hingeelu, mitte pugemise tehnikat. Te peate aduma, mida pealikud hindavad ja millised on need faktorid, mis pealikutöö spetsiifikat arvestades võiksid teid tema silmis märgatavaks teha. Salajast geeniust märgatakse väga harva. Seega pealikest. Eduka pealiku töö eelduseks on see, et ta teeb vaid neid asju, mida pealik peab tegema, mitte ei torma nagu Superhiir kõigi teiste tööd „parandama” ja „õigesti tegema”. Seega, ärge segage pealikke neil nende tööd teha. Võtame kõige lihtsama näite, ehk oletame, et inimene tuleb pealiku juurde enda poolt koostatud kirjaga? Kas te pealikuna parandate seda, teete selle ümber või lasete inimesel  enesel seda parandada? Kui te lähete esmapilgul kergema vastupanu teed ja hakkate kirja ümber tegema, siis jäätegi, aegade lõpuni, oma alluvate tööd tegema. See pärsib ka alluvate pürgimust, sest „ … see tolvan (pealik) teeb nagunii mu kirja ümber, milleks pingutada …”. Niimoodi on iga tööga, mida tormate ise parandama ja jättes tegeliku täitja kõrvale, siis lõppkokkuvõttes pole tema oma tööd teinud ja ka te ise pole oma tööd st juhtimist, teinud. Muidugi võib selline asendustegevus pakkuda suurt isiklikku meelelist, võib-olla lausa pahelist, naudingut :”Oh sa pann, kui tark ma  olen! Ükski kirjaprojekt pole minu jaoks liiga hea, ikka leian midagi parandada. Oma punase pliiatsikesega oskan ma iga koma ja tähevea ära parandada.” Kurbloolisus on selles, et pealiku töö jääbki  tegemata. Lihtsalt aeg on piiratud ressurss ja seda ei jätku kõigega tegelemiseks. Niipalju siis mugavusest. Parem õpetage inimene õigeid asju tegema, isegi kui peate seda tegema mitu korda järjest, olete lõppkokkuvõttes oma ajabilansiga pluss poolel. Minu isiklik õppimiskogemus on igatahes olnud sellisel meetodil positiivne, minu pealikud lasid mul esimest tasuvusarvutusi ümber teha (kuldaväärt õpetussõnade saatel) vähemalt kaheksa korda.  Kui nad ise oleksid selle arvestuse ära teinud, ei oskaks mina siiamaani analüüse teha.

 Mul on üks sõber, kes ütles, et :” Inimesekesi ei tohi segada tööd teha!”. Tema pealiku filosoofia oli selline, et kui juhtub olema selline moment, et teil „ei ole kohe mitte midagi teha”, siis jooge kohvi, lugege lehti ja kasvõi nokkige nina, aga ärge te mitte mingil juhul mine inimesi segama nende töötegemise juures. Kui on probleem tuleb vastavalt motiveeritud ja treenitud inimene ise teie juurde, selle momendini on kõik sekkumised vaid töörütmi häire tekitamine. Muide tegu on väga eduka pealikuga. Muidugi ei saa niimoodi igal pool talitada, kõik oleneb asjaoludest ja kollektiivist. Võiksin tuua otse vastupidise näite pealiku tegevusest tegevusetuse ja tegude piirimailt. Ta tüdines olemast kõrge ametimees , selline tipupoole pealik ministeeriumis ja suundus nö tootvale tööle, firmat juhtima. Ütleme, et tegemist polnud just väga prestiiže firmaga ja kollektiivi moodustasid, kui mitte asotsiaalid, siis mitte just väga sotsiaalsed tüübid. Pealik, intelligentne siidikäsi, ministeeriumi taustaga kuldsuu, kus tuli rääkida, rääkida ja siis veel kord rääkida, tegi sama ka oma uues töökohas. Selgitas töökollektiivile visioone ja strateegiaid ja motosid, kuid olukord kippus kuidagi käest ära väänduma. Kuna tegemist oli hulka brutaalsema seltskonnaga, kui ministeeriumi rahvas. Neid  motiveeris neid vaid palgapäev ja sellele järgnev pidev peaparandus. Mida siis sellises olukorras teha? Üks võimalus on tunnistada oma lüüasaamist ja lahkuda või teise võimalusena näidata kõva kätt. See pealik otsustas näidata kõva kätt, selle sõna kõige otsesemas mõttes …  ja igal esmaspäeva hommikul. Ilma pikema jututa ja profülaktika mõttes. Veidi darvinistlik, kuid toimis - töödistsipliin läks ülesmäge, seoses sellega ka efektiivsusnäitajad, oli tagatud nii töörahu, kui ka pealiku prestiiž ja igaüks tegeles talle ette nähtud tööga. Ilmselt poleks mina sellises situatsioonis hakkama saanud, kuid see oli vaid näide, et edukas võib olla erinevalt ja ka lootusetutes olukordades, kui valite (õige?) edasiviiva tee. Mõlemad pealikud andsid inimestele, seda mida neile oligi vaja. Ja mõlemad olid ka edukad pealikud.

Nüüd on EV aastapäev tulemas ja ametlik põhjus kiita mingitki osa vaevanägijatest. Mis puutub tunnustamisse ja kiitmisse, siis seda on tõesti vähe. Seda võiks nimetada lausa Vaegkiitmiseks. Pann vähe. Tunnustamine on üks tähtis juhtimise komponent, mis innustab inimest endast parimat andma. Tuleb tunnistada, et olen ise selline tüüp, kes ei taha väga kurjustada kolleegidega, pigem kiita, … kui on põhjust. Samas võib kiitmine (ka mööndustega ja avansiks kiitmine) organisatsioonis muutuda  normiks, mida enam ei märgatagi. Kiitus kui tapeet? Mäletan ühte meie organisatsiooni andekat ja töökat liiget, kes lahkus nn sõsarorganisatsiooni veidi iseseisvamale ametikohale. Räägiti, et ta tundis, et teda ei hinnata piisavalt selles uues organisatsioonis. Suur oli tema üllatus ja nördimus, kui poole aasta jooksul ei öelnud uus pealik talle kordagi „Tubli!”, „Hästi tehtud!” Seega organisatsioonide kultuur ja käitumine on erinev ja kaotatud hüvedest (olgu need vaid mentaalsedki) saame me aru kunagi hiljem. Usun hea õhkkonnaga organisatsiooni edukuse võimalustesse . Juba ülikooli ajal oli meie rühm üks kokkuhoidev ja abivalmis grupeering, aidati neid, kes hakkama ei saanud ja tulemuseks oli see, et päris lõpetamata ei jäänud meist keegi. Naabergruppidel, kus kiivalt varjati oma konspekte ja vaadati vaid kuidas ise hakkama saada, nii hästi ei läinud. Seepärast usun, et edu aluseks on organisatsioonisisene koostöö ja süntees. Head õhkkonda ilma hea sõnata ei ole võimalik luua, ei ole võimalik areneda. See hea sõna jutt ei ole mitte selline, et kogu aeg peaks ninnu-nännu tegema, vahel tuleb ka valusaid otsuseid teha ja öelda ebameeldivaid asju (näiteks pidada „Pealiku mäejutlusi”).

Tagasi karjääri nõuannete juurde nendele, kelle ülimaks sihiks pole just Laip nr. 118 mängimine. Arenguks või karjääri tegemiseks on kaks head lahendust: esiteks muuda ennast asendamatuks. Teiseks: võta vastu selline töö, mida teised ei taha vastu võtta, pidades seda liiga riskantseks. Teine võimalus on raske, kuid huvitav. Kui suudate moodustada piisavalt asjatundliku meeskonna (või olete selle liige) ja olete saja kahekümne protsendiga pühendunud eesmärgi saavutamisele, on edu tõenäosus küllaltki suur.  Siin on ainult kaks tingimust, esiteks peab teil olema „see vana hea postilenduri filosoofia”, et lendate edasi tänu huumorimeele ja isiklikule uhkusele, isegi siis kui paagid on tühjad. Teiseks,  te ei tohi oma „kohast kinni hoid”. Nii kui te hakkate tegema otsuseid lähtudes sellest, kuidas oma isiklikku kohta säilitada, nii plärtsatate alla. Plärtsatate alla seepärast, et te olete juba vang, te ei saa teha enam vabalt ratsionaalseid otsustusi. Seega sellise tee valikul peavad teil olema alati teie töökoht  lahkumiskorras, ilma liigse paberilasuta ja kaabu ning kott uksekõrval, et oleks võimalik väärikalt lahkuda. Kohe. Kiiresti. Tagasivaatamata. Siis olete vaba. Võib-olla pole teil vaja lahkuda kümne aasta jooksul, kuid vabaduse säilitamiseks peate olema just niimoodi meelestatud ,nagu oleks see teie viimane tööpäev. See jutuke ei ole mitte ülesse kindlale ebaõnnestumisele vaid kaalutletud riskile. Kuid ilma riskita ei toimu mitte midagi. Vanaema Marie ütles, et isegi oma maja uksest välja astudes on risk, et teile kukub katuskivi pähe. Seega ka esimene võimalus ehk enese asendamatuks muutmine, võib olla seotud riskiga, et sellest saab omakorda karjääripidur ehk lõks. Elus on tihti niimoodi, et tõeliselt head asjatundjat tahetakse säilitada iga hinna eest enese alluvuses/lähedal. See tähendab, et vaid enda vajadustele orienteeritud pealik hoidub sellise asjatundja edutamisest, kui see tähendab Inimesekese lahkumist tema isiklikust tähesüsteemist. Pigem võib kohata olukorda a`la , kui inimest ei ole võimalik vallandada, eduta ta … eest ära. See on pikemas perspektiivis väga ohtlik tendents ehk nagu ütles üks MAMI : „See on nagu püksi pissimine, alguses on mõnus ja soe ja siis pikalt märg ja külm!”. Selline selektsioon on sama nagu kartulisaagist ilusad suured kartulid ära süüa ja vaid pisikesed nirakas seemneks jätta. Niimoodi valides oleme varsti olukorra ees, et paneme pangetäie kartuleid maha ja … võtame sügisel pool pange üles. Sama laastav on organisatsioonile „mugav kaadrivalik” või „personalipoliitika”. Kui edutada pealikuks see, kes ei saa hakkama oma igapäevatööga, lootes, et ta ka pealikuna on sama saamatu (noh, ei sega enam), siis on see asjata lootus. Esiteks saab ta hakata võimu näitama/nautima, püstitades ühe tobeda ülesande teise järel teie ette, nõudes nende punktuaalset täitmist. Teiseks, olete ise sattunud karjäärilõksu, kuna küündimatus valib enda ümber vaid endasarnaseid, kuid vajab püsimiseks ka andekaid „grenadere”.  J. Rankini „Mustas märkmikus” on üks hea näide ülalkirjeldatud situatsioonist :” Kuulujuttude järgi oli Hendry nii hea kriminalist, et tal polnud vähimatki lootust ametiredelil ülespoole tõusta. Kurjad keeled rääkisid, et edutatakse ainult neid, kes ei saa oma tööga hakkama. Siis nad ei jäävat teistele jalgu.” Seega karjääri ja karjäärilõksu küsimus pole vaid meile igiomane vaid üldinimlik faktor.

Siiski lähtugem sellest, et tegemist on normaalse organisatsiooniga, mis tähendab, et vajatakse asjatundjaid. Ammutuntud tõde on, et ühesilmaline on kuningas pimedate maal, samuti on suhteliselt kerge saada tunnustatud asjatundjaks valdkonnas, mis enne on läbi töötamata või süstematiseerimata. Näiteks on mul  kogemus, mil tööde ümberorganiseerimise tulemusena maandus ministeeriumist minu, noore spetsialisti,  kabinetti umbes pooleteise tihumeetri jagu süstematiseerimata kaustu. Seda veel alalt, millega ma enne tegelenud ei olnud. Lammutasin kogu hunniku lahti ja istusin paberikuhjade keskel pea kolm kuud, sorteerides ja ümber sorteerides. Lõpuks, kui süsteem oli loodud ja kataloogid valmis, olin ainukene kogu tööstusharus, kes seda bürokraatiat valdas. Olin asendamatu, olin esmakordselt süsteemi kunn.! Vinge tunne oli. Sellel jutul on kaks mõtet, esiteks võib ennast üles töötada juba vanal alal, lähenedes sellel uue nurga alt, muutes kvantiteedi kvaliteediks ja teiseks minna uuele alale, kus asjatundjad puuduvad ning kõik on iseõppijad, asjaarmastajad.

Koolituse ja õppimisega on selline lugu, et muutuvad ajad nõuavad ka pidevat kursisolekut muutustega ehk igikestvat õpet. Tänapäeval ei ole sellest piisav, et käisid mingid kursused läbi ja kolmkümmend aastat kasutadki vaid neid tolles ajahetkes õigeid oskusi. Niimoodi ei saa tänapäeval läbi isegi puulusika nikerdaja, sest temalgi on vaja kaasas käia uute arengutega turunduses ja tööõiguses. Nojah, sellest ühe konspekti Inimesekesest me juba rääkisime, kuid sellised peaks elu ise välja kahima, kui koolitatavad neilegi hindeid paneksid. Või saaksid nad palka selle pealt, kui palju Inimesekesi nende kursust külastab. Olenevalt keskkonna või olukorra muutusest on mõnda teadmist vahel õppida üha uuesti ja uuesti. Vahel on vaja omandada oskusi mitte kõrgemal tasandil vaid õigeks kommunikatsiooniks on vaja omandada oskusi mingil lihtsamal, madalamal tasemel.  Näitlikustamiseks vaatame minu kunagisi vene keele õpinguid. Mis te arvate mitut vene keelt ma olen õppinud? Nüüd mõtlete, et ajan jälle jama? Kuid pidage hoogu. Esiteks õppisin kümme aastat sunduslikku vene keelt, sellist Puskini, Lermontovi, Majakovski keelt et, mida kellegi vanaisa Borodino all tegi ja kuidas tormilind kuskile ära lendas. Sellist uhket, rikast ja klassikalist keelt. Kui sõjatehasesse tööle läksin, et mitte sõjaväkke minna, polnud seal sellise ilusa keelega midagi peale hakata, seal käis asi palju lakoonilisemalt, kuid mahlakamalt. Kui meister mulle ütles, et : Kuule Petro, kui see naisasi tuleb, siis asjata need asjad sellele meesasjale, sest muidu see asi asjatab asja”. Möh? Puskini vene keelest oli mulle arusaadav vaid lause algus ehk kuule Petro, ülejäänud pidin uuesti õppima. Iseenesest on lausa võluv, kui nappide vahenditega, ilma „vanaisade ja tormilindudeta” on võimalik edasi anda töökäsk, et :” Kui see sildkraana juht tuleb, läheta need detailid, sellele treialile, muidu pole tal midagi teha.”. Midagi polnud teha, pidin ka selle keele ära õppima. Sellele järgnes kaks aastat ülikooli „ilu” või „õige” vene keele õpet, mis oli jällegi sunduslik ehk väheresultatiivne. Peale ülikooli oli järg kolmanda vene keele käes ehk Moskva kantseliitlik piimanduskeel. See oli kahest eelnevast keelest totaalselt erinev ja tahtis usinat harjutamist. Sellele järgnes sõjaväekeel, mis oli natukene sarnane tehase keelega, kuid oma kindla spetsiifikaga, mis väljendas eelkõige hingeliselt muserdatud allohvitseri keelena, koos kõigi lisanduvate „emade”, „kitsedega” ja muude pudulojustega.  Viies keel oli hinnaala keel. Algselt arvasin, et see on samasugune nagu piimanduskantseliit, kuid hoomasin juba peale paari koosistumist, et sellel alal on oma, täiesti isikupärane kantseliit, mis erineb teistest kantseliitidest. Seega jälle kähku õppima. Ega see õppimise ja ümberõppimise vajadus tänapäevalgi kuskile kadunud ei ole. Sama lugu olen hoomanud nii soome kui ka inglise keele puhul. Isegi tõlgid peavad valvel olema. Ühelt rahvusvaheliselt ürituselt naastes, küsis meie tõlk minult ühe termini kohta, mida te oli tõlkinud, kui maksusoodustust, kuid mis „meie bürokraati keeles” tähendas hoopis grupierandit. Hea, et küsis … lõpuks st. siis kui konverents lõppenud oli. Ise ma tõlget ei kuulanud, kuid iseenesest tekitas see kaks järeldust, kas need kes kuulasid ei saanud niivõrd suurest erinevusest aru? Või nad ei kuulanudki, ainult osalesid. Ja teiseks, et tõlkidel ja tõlkidel on vahe … suur vahe. Nagu igal alal on tõelised proffid, mille poole tasub püüelda ja on … mitte nii professionaalid. Igas valdkonnas on oma valdkonnaspetsiifilised väljendid, mis teises valdkonnas võivad tähendada hoopis teisi asju. Seega õppimise ja õpetamise ressurssi tuleb kasutada ratsionaalselt. Pann, ratsionaalselt

 Ja veel üks pisiasi, õnne peab olema. Õnne peab olema nii karjääri valikul, kui ka planeerimisel ning samuti kaadrivalikul.. Õnn on see, kui te sattute õigel ajal õigesse kohta, näiteks kohtate kolmapäeval kelle kolm viisteist Vabaduse platsi nurgal mõnd pealikku/kolleegi/ilmaparandajat, kellel on just teiesugust tööriista vaja. Kui te sinna nurga peale sattute kell kolm ja kümme minutit või kolm kakskümmend, siis pole teil võib-olla õnne, et just teie tulete sellele pealikule meelde ja ta teeb pakkumise just teile. Ärge saage nüüd valesti aru, et peategi kogu elu seisma nurga peal, kella all ja ootama õnne, nii see asi ka ei käi. Ikka see vana tammsaarelik tõde: tee tööd, siis tuleb ka …. ametikõrgendus. Te ei saa mitte kunagi edukaks ja õnnelikuks aviaatoriks, kui te lennundust ei õpi, praktikat ei omanda ja järjest uutele mudelitele ümber ei istu. Mnjah, vaid mõttelohet poe taga lennutades, ei tekkigi ei iialgi võimalust, et teil õnne on.

Millist karjäärinõustamist anda siis Laip nr. 118-e? Ei mingit, see on lõpppeatus … kuid enne seda … Vanaema Marie ütles selle peale: „Kennegi tege, nagu kennegi näge!”. Selles veidras lühiütlemises oli kaks universumit läbivat mõttearendust; esiteks, et on vaja teha ja teiseks, teha tuleb oma äranägemise järgi. Nagu rätsepaülikond, noh!

Kõigile teistele asjasse mittepuutuvatel "kaubasakstele on mul ka üks isekas soovitus: ärge segage noori soovitustega, kuidas "kergelt" ja "kergemini" eluteel hakkama saada. Selline pseudokergus vaid ähmastab maailmapilti. Laske noortel ise teha oma valikud ja olla selle üle uhked ... ärge õpetage neid enesesarnasteks ise omandatud puudega virisejateks. Nagu Vanaema Marie tavatses öelda: "Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!"

 

 

Märkmed kogumiselt - rahvakogumiselt.

Mul on küll praegu pooleli paar muinasjuttu nagu näiteks: karjäärisoovitus Laip nr. 118-le ja lugu sellest, kuidas Vägev Vaarao kipskarkass püramiidi hankis, kuid räägime vahelduseks millestki sellisest, mis toimub praegu ja kohe meie silme aal, mis ei ole veel muinasjutuks/ajalooks muutunud vaid toimub meie silme all. Mitte ainult ei toimu vaid me ise võime selles osaleda … kui viitsime. Räägime Rahvakogust.

Iga projekti õnnestumise eelduseks on see, kuidas tööd on planeeritud.  Georgi Potseptsov  oma „Strateegilises sõjas” toob välja mõningad põhimõtted, mida meiegi ei tohiks unustada oma (poliit/majandus/sotsiaal)elu planeerimisel:

- „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

-„ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

- „Kaitsestrateegiad töötatakse välja sama intensiivselt, kui ründestrateegiaid, kuna kaitsjatel on mida , mida kaotada ja nad võivad kaasata kaitsele sama suuri ressursse kui need, kes ründavad. Kuid kummalisel kombel tuleb tunnistada, et kaitse jääb alatasa hiljaks, kuna ühest küljest võib selle korraldamist lükata ikka ja jälle homsele, teisest küljest on rünnak alati loomingulisem.”

No nii nüüd on põhi paigas: me pole üksi maailmaruumis vaid konkrentsisituatsioonis.

Mul on olnud õnne nii osaleda, kui ka juhendada mitut visiooniprotsessi. Kogemus on näidanud, et  nende protsesside edukaks läbiviimiseks vajatakse  paari mehhanismi: esiteks, et ei surutaks  maha inimeste ideid. Iga idee võib algselt tunduda tobedana, kuid see nn. tobe idee võib vallandada mingi geniaalse idee, nii et pole põhjust loobuda ka esmapilgul veidratest mõtteavaldustest. Teiseks peab olema meeskond, kes suudaks esitatud ideed „läbi seedida”, eraldada korralduslikud (lihtsad) lahenduse nagu tõmbelukumeetod, kahe/kolme/neljakojaline parlament jne, ning sisulised ettepanekud. Idee edasiarenduse (tundmatuseni?) võime tuleb protsessile ka kasuks. Kolmandaks: tagasiside mehhanism, mis annab igale ettepaneku tegijale tagasisidet, mis tema ettepanekust on saanud. No meil on harilikult kujunenud niimoodi, et kantakse ideehunnik kokku ja sinna see jääbki … kuni järgmise korrani. Seisab seal, ei idane, ei mädane – isegi komposti väärtust ei oma. Siis hakatakse järsku, mingi hetkelise emotsiooni najal jälle ideid kokku kandma, kuid siis juba parastatakse, et see ettepanek on juba olnud, selles pole mitte midagi uut. Unustatakse ainult, et seda ettepanekut polegi mitte keegi analüüsinud, süsteemi pannud ja selle „kullaproovi” uurinud. Lihtsalt vana ettepanek, järelikult ei kõlba.

 

Nagu arvata võiski, oli seegi kord ettepanekuid seinast seina. Oli huvitavaid, oli kordavaid, oli jaburaid ja oli naljakaid. Kuigi fookus oli 5 rubriigil, siis läbisid paljud ettepanekud kõiki neid rubriike. Kindlasti on palju neid, kes lähiajal ei suuda vastu panna kiusatusele ja avaldavad oma lõpliku tõe nii erakondade moodustamise, rahastamise, kui ka sundpolitiseerimise kohta. Ma ei näe küll mingit vahet, kas erakonda võib luua tuhande liikmega või sajakonnaga. Kas igamehe taskuparteid teevad midagi paremini, tõhusamalt või … Tulemus sõltub eelkõige iga inimese veojõust, tahtest kaasa rääkida, mitte niivõrd hara/hägu süsteemide loomisest. Seega keskenduksin vaid ühele rubriigile, mis minu arusaamise järgi on põhitähtis st. kaasatusele. Tegelikult on ju kõik kaasa rääkimise/tegemise/vedamise instrumendid kogu aeg olemas olnud. Mnjah, kuulatud on küll vähe, seega kaasatus pole justkui piisav? Kuid kaasatus on selline libe termin, kuidas seda öeldagi, … see on passiivne. Keegi peab mind kaasama, selline mitte aktiivne positsioon, mis ei eelda vedaja või vähemalt aktiivne osaleja vastutust. Seega kaasatus, kui positiivne, pidev, huvitav protsess on küll see, mille poole tasuks pürgida. Aktiivse kaasalöömise puhul on ka see hea külg, et tegevustuhinas jääb vähem aega passiivseks/agressiivseks/kärehäälsetks virisemiseks.  Ehk lahtiseletatult, kui kaasatus on elujõuline, siis on ka erakonnad rohkem sellised nagu me tahame ehk meie tahte väljendajad, siis pole vaja ka tegelda desundpolitiseerimise, valimissüsteemide kavaluste ega erakondade väärrahastamisega, sest läbi kaasatuse hoiame meie, aktiivkaasatud, protsessidel pidevalt silma peal, ega lase neil omasoodu hälbida. Tundub naiivne? Kuid ilma liigse sõnavahuta see baas just selline välja näebki – tähtis on inimeste enese aktiivne tegevus, mitte laudade, kabinettide või kodade asetus.

Seepärast, et mitte jääda vaid paljasõnaliseks, vaid olla aktiivkaasatu, teen väikese vahekokkuvõtte, sellise  osaleja analüüs just kaasamise rubriiki tehtud ettepanekutest. Iseenesest on see huvitav ja kõnekas kogum. Nende grupeerimisega võib tekkida tõsiteadlastel raskusi, erisuunalisi arvamusi on palju, kui paar teemade gruppi jäävad silma. Mina tõsiteadlane ei ole, seega võin mina lasta mõtte vabalt uitama. Ja muidugi on see minu arusaamine asjadest ja nende grupeerimiseks. Vaba rahvas, vaba maa, igaüks võib ise oma jaotuse välja mõelda. Seega:

Esiteks: ehmatamapanevalt palju on demokratiseerimise-kaasamise protsessis karistav-käskivat suunitlust: kaotame, välistada, lõpetada, keelata, peatada, karistada, kohustada. Mõtlemapanev, et kaasamine seostub paljudel inimestel oma arvamuse pealesundimisega. Mnjah, eks seepärast maailm ongi tore, et on palju arvamusi. Kuigi minu arvates, käsukorras ega käskude keeles, kaasatust küll ei arenda. Siiani ongi kogu probleemi idu olnud selles, et meie kaasaskäimine on olnud väheaktiivne. Esiteks on meil olnud võimalik olnud valimistel, paremini või halvemini, oma arvamust avaldada (erakonnamaastiku oleme ju meie ise, valijad, kujundanud). Teiseks, kaasamisportaalides nagu TOM jt. (ka praegu on võimalik teha ettepanekuid nii ministeeriumide kui Riigikogu menetluses olevatesse seaduseelnõudesse … lootuses, et keegi selle üles korjab), on võimalik olnud oma arvamust avaldada, kuid need on kuidagi , kuidas seda viisakamalt öeldagi, huvi puudusel või mittetõsise suhtumise tulemusena tühja jooksnud. On teada tõde see, et headel aegadel meid eriti ei huvitagi, mida „nemad seal” st. seadusandjad/valitsus toimetavad, kõik saavad enam-vähem hakkama. Kui ajad muutuvad keerulisemaks, siis on selge, et tuleb leida … ei mitte lahendus, vaid … süüdlane. Tean omast käest, et harva tundub mulle, et ise olen süüdi, ikka keegi teine on midagi valesti teinud. Ja kui tuleb ilmsiks, et mina olen süüdi, siis vaid seepärast, et keegi teine on selles süüdi. Selline üldinimlik lähenemine.

No ja sinna see energiakene kaobki, tegevuseks enam ei jätku. Kui  midagi keelamist vääriks, siis ehk see, et poliit-inimene, kes juba on valitud ühte ametisse, näiteks Riigikokku, ei kandideeriks lisaks veel igasse võimalikku „külanõukogusse”. Inimlikel võimetel on ju loomulikud/looduslikud piirid. Siingi arvan, et see võiks olla pigem enesekontrolli/eneseväärikuse, kui keelamise küsimus. Kuidagi piinlik on kuulata kärehäälset enesereklaami, et olen parlamendi liige, kuid olen nii asendamatu, et tahan olla ka vallavolikogus ja külakoori dirigent ja … Teate see on suurushullustus, et peale teie ei suuda mitte keegi väärikalt rahva tahet esindada. Või asjale on ka teine seletus, et te ei usalda kohalikke erakonnaliikmeid? Tegelikult on sellisel egomaniakaalsel tegevusel sügavad, lausa fataalsed tagajärjed, kogu teie era-konnale ja kogu-konnale - teil pole loomulikku järelkasvu. Krooks-krooks, järgi jäävad vaid üli-konnad. Pole neid, kes oleksid kasvanud välja nn rohujuure tasandilt, on vaid broilerid. Broilerid teadagi pole just ideegeneraatorid, rohkem käsutäitjad. Jamad juhtuvadki siis, kui toimub midagi reeglipäratut ja pole ülemust ligiduses, kes ütleks mida või kuidas teha.

Ja muide, sellist tegevust ei pea kirja panema mitte mingisugusesse seadusesse, see võiks olla tava – hea tava. Selliseid tavasid on ajaloost mitmeidki võtta. Näiteks mitmetes põhiseadustes on kirjas, et parlamendi liige omab saadikupuutumatust, kuid hea tava on, et parlamendi esimesel kogunemisel in corpore sellest loobutakse. Lihtsalt hea tava. Samuti oli USA-s tava, mitte seadus, et president üle kahe hooaja riiki ei juhi.  Tava lõid esimesed presidendid Washinton ja Jefferson. Seadus tekkis vaid peale seda kui FDR oli seda tava rikkunud (mis küll johtus osaliselt käimasolevast sõjalisest kampaaniast). Samuti oli tava, et valitsus ei osta üle 750 USD maksvaid autosid, seepärast pidi seesama FDR sõitma Kongressi Jaapanile sõjakuulutuseks Al Caponelt konfiskeeritud soomustatud autoga. Seega miks ei võiks meie poliitinimesed nüüd luua sellist tava, et kandideerivad vaid need, kes kindlalt on valmis minema KOV kogudesse ja ei teeks seda kohakaasluse alusel – haltuurana? Poliitikute oleks see (oma)kaitse vahendid: loobunud puutumatusest, loobuda kandideerimast kohaliku külakoori dirigendiks, laske noortel/uutel tulla loomuliku rada mööda poliitikasse. See oleks omamoodi kaitseventiil, muidu tullakse poliitikasse teisel moel, … kogenematult, vihaselt ja lõhkuvalt.

Tuleb tõdeda, et kui lugeda laekunud mõtteid, siis mõned ettepanekute tegijad on aja edenedes läinud  ikka rohkem ja rohkem hoogu. Algselt mõistlikkuse lähedased ettepanekud on muutunud ikka uljamaks. Kohati kipuvad lausa üle võlli virutama. Ikka rohkem keelamisi, karistamisi, välistamisi.  Veel uusi kogusid ja kodasid, mis saaksid midagi keelata, Põhiseadust parandada jne. Hüsteeria on jõudnud juba erakorraliste valimiste ootuseni. Pidagem ikka hoogu, ärgem lõhkugem seda head ja järjepidevat, mis meil on juba olemas. Ega igakord ei pea põllundust alustama alepõllundusest, metsa raatamisest ja kände põletamisest. Täiesti korralikult põllult tuleks lihtsalt mõned ohakad ja naadid välja katkuda.

Kui inimese ainukene sõnum sedastab, et: seda/toda on vaja karistada, seda/toda piirata, siis tuleb TEMA/MINA, puhas, kui lilleke, ja teen nii nagu on õige, siis … mida see teile meelde tuletab? Diktatuuri? Teisalt  pole ka imestada, sellise „lõpliku tõe” väntamise üle, kui isegi ilmateate kohta on võimalik hommikukohvi kõrvale lugeda 23 mitte just positiivset kommentaari. Kuid looduses ei tohi midagi niisama raisku minna lasta, negatiivne energia tuleb muuta positiivseks. Iva peitub igas ettepanekus, kui … tähelepanelikult lugeda. Selline ju Rahvakogu eesmärk oligi?

Teiseks: Ülivõimsalt oli esitatud ettepanekuid seaduste rahvaalgatusliku õiguse ja referendumite kohta. See on muutunud peaaegu sakraalküsimuseks, abiks kõigi maailma hädade vastu, imerohuks. Iseenesest tore idee, kuid sellega ei tohi liiale minna, sellisel juhul muutub see takistuseks ehk nagu arstid ütlevad, et iga hea asi teeb lõppkokkuvõttes kas laisaks või lolliks. Mulle, kui majandusanalüütikule/bürokraatiatehnoloogile, on nii laialdane ihalus referendumite järgi veidi arusaamatu. Rahvaalgatus  ja referendum on väga raskepärased instrumendid, see on nagu miljoni aktsionäriga korporatsiooni igapäevane operatiivjuhtimine läbi aktsionäride üldkoosoleku. Ilus, aga ebatõhus. Tundub, et ideaalmudeliks on mõnelgi puhul nn „täielik rahvavõim” ehk rahvareferendumid ja permanentne hääletamine lintmeetod a`la hommikul enne kohvi ei saa, kui hääletanud ei ole. Väga raskepärast varianti ihaleme.

Kolmandaks: Ikka loodetakse et keegi teine teeb ära, keegi teine on targem, keegi teine vastutab - vanematekogu, tarkadekogu, ülikooliteadlased, spetsialistid jne. Milline oleks nende kogude vastutus? Ikka see mugavusmõttekene,  et keegi teine otsustaks … meie eest ja … vastutaks meie eest. Meie aga saame jätkata virisemist, kritiseerimist ja halvustamist. Jätke meile meie põhiõigus – virisemine. Virisemise „tervendavasse jõusse” ei ole minul  usku, samuti nagu „kastide ümberjoonistamisse”, kodade loomisse. Minul on usku inimese arukusse ja võrgustikest ammutatavasse teadmiste summasse ja sellest kasvavasse mõjuanalüüsidesse ning perspektiivplaneerimisse. Ühesõnaga isiklikku tegevusse.

Neljandaks: Valija-saadiku suhe.  Kummaline, et suhe, mis peaks olema ühiskonna sidususe alus, on muutunud probleemiks. Millal see juhtus? Miks see juhtus? Aga millalgi juhtus, meile endalegi märkamatult. Kas meie laiskusest? Meie tähelepanematusest? Meie usalduslikkusest? See küllaltki tihti korduv mõte erinevates ettepanekute rubriikides, tekitab hoopis ümberpööratud mõtte – mitte, kuidas meid kaasata, vaid kuidas meie esindajaid, saadikuid, kaasata meie igapäevaellu. Mitmed saadikud, kes oma valimisringkondades on harrastanud kohtumist  või vähemalt seda üritanud, on tõdenud, et huvi selliste kohtumiste vastu on väike. Mnjah, tänapäeva üha kiirenevas maailmas, kohtuda rahvamaja tolmuses saalinurgas,  pole ilmselt kuigi ahvatlev õhtu veetmise viis. Küll aga oleks võimalik elavdada tava-inimeste ja poliit-inimeste vahelist mõistmist, kui meil oleksid telesaated, kus saadikud arutaksid seduste/muudatuste üle ja seda ei teeks vaid 2-3 erakonna reklaamnägu, vaid kõik peaksid oma tarkust ilmutama. Peeter Suur olevat pannud kõik oma bojaarid kõnet pidama, et teada oleks, kes on tark, kes … mitte nii tark. Kui poliit-inimene usub seadusese muudatusse, selle positiivsesse mõjusse, siis ta oskab seda ilmtingimata ka argumenteeritult selgitada tava-inimesele. Kui ei oska …, siis pole ka seadus mitte midagi väärt.  Ja veel üks poliitikute (oma)kaitse vahendi idee: oleks tore, kui iga poliit-inimene mingi aja tagant esineks selgitusega, miks ta nii või teistmoodi hääletas, puudus või millise ettepaneku/algatuse tegi. Muud elektroonilised vahendid on ka muidugi teretulnud ja lausa soositud, kuid kuna mingi osa meie kaaskodanikest on vaid teleka-inimesed, siis oleks TV variant kõikehõlmavam. Kõik see aitaks kaasata ka poliit-inimesi tava-inimeste ellu ja annaks neile tagasisidet tegelikust eluolust. Muide ma ei kirjutanud mitte juhuslikult poliit-inimene ja tava-inimene, kui eesliide ära jätta, siis on tegemist vaid inimestega. Ärgem siis peljakem poliit-inimesi, nad ju ka inimesed, kaasakem siis kõiki inimesi, isegi poliitikuid, see võib olla neile värskendav kogemus. See kogemus võib olla hariv, distsiplineeriv ja ka treeniv. Treenimisega saab palju erinevaid lihaseid arendada, sealhulgas ka „mõtlemislihast”. Ja uskuge mind, see on hulka mõnusam, kui vaid vaatamislihast harjutada … et näha, kas esimees on üles seadnud punase või rohelise pliiatsi.

Muide, kui harjutakse mõtlema, siis võib ilmneda, et tegemist on tätsa mõnusa tegevusega. Tähelepanu: see võib saada sõltuvuseks.

Viiendaks:  Pakutud on ohtralt uudseid ja erinevaid  demokraatiate vorme, alates igaühe virtuaalsest osalemisest Riigikogu töös, omademkraatiast (deliberative democracy DD), arutlusdemokraatiast, esindusdemokraatiast loobumise ja  selle asendamist "liquid Democracy" tüüpi otsedemokraatiaga, Reykjaviki mudelist ja loteriiga ametipostide täitmiseni välja. Huvitavad mõttearendused kõik, kuigi loterii käib minu jaotuse järgi rohkem kuuenda alajaotuse alla. Siiski pole see mõte mitte päris tuulest toodud, mõningates maades just niisuguse juhuvaliku alusel vandekohtuid koostatakse. Eks demokraatiagi ole omamoodi arenev protsess. Mind ennast intrigeeris mõte, et igal kodanikul võiks olla õigus, iga seaduse üle, ise elektrooniliselt hääletada ja kui ta ei soovi olla ühiskondlikult aktiivne, võib ta oma õigused kõikide otsuste osas delegeerida  kindlaks ajaks teisele isikule või erakonnale. Lugesin seda ettepanekut ja mõtlesin esimese hooga, mis „värk” see on? Seda ütles mulle nimelt kogemus, kui viimase Ülemnõukogu aegu oli iga saadik iseenda eest väljas ja praktiliselt oli võimatu mingitki vähegi keerulisemat seadust ellu kutsuda. Teisalt peaks saadik olema ju meie tahte väljendaja, meie kõnetoru. Või on ta meie tahte väljendaja läbi omaenese tahte või oma tahte väljendaja meie tahtest olenemata? Seega pannes kokku kogemuse ja tulevikuvõimalused, jällegi päris huvitav mõttekese alge. Alge just selles mõttes, et millise tulemuse saame me siis, kui aktiivsed on vaid need nobenäpud, kes 23 korda ilmaennustust kommenteerida suudavad?

Kuuendaks: Kõikvõimalikud haralised ja intellektuaalselt huvitavad mõtted. Kuid ära põlata ei maksa ühtki aktiivsuspuhangut, … isegi mitte „Z” tähe diskrimineerimise lõpetamise taotlust. See viimane näitab, millisesse nõukaaegsesse nomenklatuurilõksu me võime välja jõuda, kui me hakkame ühiskonda või parlamendikohti jaotama kuntslike kvootide, tõmbelukkude, sebrade, rahvusliku kuuluvuse või mingite klubiliste tegevuste alusel (margikorjajad, pudelipaikajad, makaronipuurijad jne.).

Seitsmendaks: Ja lõpuks need ettepanekud, mis minu maitse järgi võiks nõksutada meie elu paremuse suunas. Mulle isiklikult on sümpaatsemad J. Kivirähki „Käivitada Rahvusliku Arenguvõrgustik”, K. Lamboti „Hea õigusloome tava” ja V. Parve „Luua kord prognoosimaks RK ja KOV otsuste mõju”.  Nendeski ettepanekutes pole küll mitte midagi ürguut, tegelikult on kõik see seadustatud ka tänases õigusruumis, kuid ei toimi. Või oleks õigem öelda, et meie ei toimi, või ei nõua piisavalt järjekindlalt? Siiski oleks minu arvates just selliste mehhanismide käivitamine tegelikkuses need hoovad, mis  võiksid suurendada kaasatust selle positiivses ja aktiivses mõttes. Tegemist võiks olla sünergiliste süsteemidega, kus kvantiteet võib üle minna kvaliteediks.

Minu eelpool esitatud liigitus ja vaade asjadele on rangelt erapoolik. Lihtsalt ühe osaleja mõtteharjutus. Majandusanalüütikuna on minu tööks koondada ja tihendada lohmakaid uuringumaterjale, leida neisse peidetud iva. Juhtidel, kes neid ivasid vajavad otsuste tegemiseks,  lihtsalt poleks aega lugeda sadu või tuhandeid ettepanekuid, nemad tahavad lühidat kokkuvõtet.  Samas annavad sellised üldistused mulle endalegi selgema pildi probleemidest ja kindlama tunde.  Kuid eks mindki on vorminud minu töö ja ümbrus. Esiteks olen inimene, kes pikka aega on olnud riigi teenistuses, teiseks erinevalt mõnest, kuid õnneks mitte paljudest, arvan mina, et me oleme 20 aastaga ära teinud tohutu arengu ja virisemiseks pole küll suuremat põhjust. Kuid iga asja annab teha paremini ehk ka riigi pidamist annab korraldada paremini. Toon vaid ühe näite selle nädala teleuudistest: tublid, südamlikud inimesed kogusid 17 tuh EUR selleks, et osta/annetada lastehaiglale hingamisaparaat vastsündinute kopsude ventileerimiseks. Igati tubli ja tänuväärne ettevõtmine, kuid mõtlikuks teeb see, et kas meie ühist raha tõesti ei jätku selliseks esmatähtsaks asjaks nagu väikse inimesehakatise ellujäämisele panustamiseks? Raha ei ole? Aga näiteks elektriautode kompenseerimiseks igale soovijale kuni 18 tuh EUR maksta raha jagub? See on ju meeletus. Need pole võrreldavad asjad - inimese elu ja elektriline mänguasi. Vaat see ongi koht, mis näitab, et areng vajab vahetevahel korrigeerimist, et meelde tuletada, mis on tähtis ja mis lihtsalt ilus või lihtsalt mänguline asi.

Mnjah! Mida me sellest kogust siis saime. Arvan, et kui bilanss kõiksugu hägust puhastada, oleme plussi poolel. Te ei usu? Olete negativist? Kui pahatahtlikult asjale läheneda, siis võib tõesti poriseda, et saime vanu ettepanekuid, uus-vanu ettepanekuid, vanu-uusi ettepanekuid ja pöörasusi. Kuid me ei märkagi, et tegelikkuses kasutame me igapäevaselt nii „pöörasusi”, kui ka  „vanu” ja lausa iidseid ideid, ainult, et uues kuues. Kui aga vaadata positiivselt, siis on nendes ettepanekutes ja tähelepanekutes palju õpetlikku, geniaalsuse ja hulluse vahe võib vahel olla juuspeen. Olen kaugel arvamusest, et kõike tuleks kohe tulipalavalt ellu rakendada (see oleks küll hull lugu), kuid pea igas ettepanekus on mingi iva, mida annaks edasi arendada, siduda teiste ettepanekutega ning saavutada niimoodi uus kvaliteet. Iga uus on harjumatu ja puht inimlikust kaitsemehhanismist lähtudes pelutav. Kuid proovima peab. Kui Richard Fosbury 1968 aasta Mexico olümpiamängudel kõrgushüppes esmakordselt  flopihüppe tegi, siis oli kogu maailma hämmingus. Puhta pöörane oli sisseharjunud rullhüppe maailmas lennata latile selg ees ja kukkudes, enam kui kahe meetri kõrguselt, kuklale. Kuid see pöörasus oli võidukas. Tänapäeval on see ainuvõimalik edukas hüppestiil (kuni järgmise veidriku leiutiseni), kuid see, kes tänapäeval hüppab rulli on ise veidrik. Nii ka meie ettepanekutega, ärme kardame midagi uudset, kuid nagu Fosbury ütles, et kuigi tegemist on stabiilse stiiliga, siis kõigepealt tuleb tehnika kätte saada. Nii ka meil … kui ainult treeningul võhm välja ei läheks ja võistlusteks ära ei väsiks!

 

Meeldetuletus:

 1.Peatükk: Hilinenud bilanss  „Valitseja kuulas mind tähelepanelikult ära, nõustus minu analüüsi ja järeldustega”

„Ja mis siis järgnes?”

„Vaadake, tema väline leplikkus tähendas vähe. Ta jäi ju meelsasti nõusse mitte ainult minuga …”

„Kas ta tõepoolest kõigiga kergelt nõustus?”

„Ei midagi sarnast! See oli näilik. Seesmiselt oli valitseja jonnakas, uskumatult jonnakas. Ta pani ennast ühes punktis paika ja peaaegu mitte kellelgi ei õnnestunud teda paigast nihutada. Ja see oli üks tema hukkumise põhjusi, kuigi võib-olla kaugeltki mitte kõige olulisem. Minu arvates hukutasid tema võimetus manööverdada, vastikus initsiatiivi suhtes, uskumatult kangekaelne klammerdumine tardunud situatsioonidesse, ükskõiksus iga ürituse organisatsiooniliste elementide suhtes …”

2. „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.” „Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.” Lk. 171 „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud. (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012)