No nii, suur suvi käes, aeg minna rahulikult ja mõnusalt suvepuhkusele, aga ... Aga tegelikult on mingil tasandil tunne, et meie teiega oleme määratud hoopis suvetööle. No nagu kooli ajal mõned pidid tarkust taga nõudma ka suveajal, et järgmisse klassi pääseda. Pole küll enesel niisugust kogemust, kuid nüüd ... Nüüd on tunne nagu peaks suvepuhkuse ajal tegelema ... suvetööga. Krt (ei tähenda korterit) Milles küsimus?
Olen segaduses. Olen suures segaduses. Poliitturg kihutab pimesi „oma õigust“ taga ajades „iseenese tarkusest“ tohutu kiirusega kokkupõrkekursil. Ja muide, mis on selle kihutamise eesmärk. Milline on see reis mis peaks meid teiega kõnetama ja kaasa kutsuma. Kas eesmärk ongi kokkupõrge. Kokkupõrge kui sündmus? Meelelahutus? Kellele?
Kui me poolesajandilisest koomast (80/90ndate vahetusel) ärkasime, siis teadsime, et meil saab olema raske meie kujutlustemaailmale järele jõuda. Raske igas mõistes. Raske, keeruline, pingutust nõudev ja puudusi põdev aeg oli saabunud. Kuid meil teiega on alati olnud mingi väärt eesmärk, mis korvas ebamugavused, kaotused ja muhud. Kuid kunagi ei osanud me arvata, et meil tuleb puudust nutikusest, mõistusest ja paindlikust tahtest. Vanaema Marie ütles ikka, et „Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.“ Meie Mäe Andrestest ja Kaval Antsudest on saanud enesekesksed sümbioosid „Kauka jumala“ Mogri Märdist ja „Säärase mulgi“ Peremehest, kes teevad oma tegusid „iseenese tarkusest“. Kuid kapseldumine ja paindumatus ei anna ei head tulemust eesmärkide seadmisel ega nende saavutamisel – energiakulu on liiga suur. Kõigis kriisides oli meil teiega alati olnud eesmärk mille poole püüelda. Nii oli 80/890 vahetusel oli ülimaks eesmärgiks iseseisvus. Seejärel iseseisvuse kindlustamiseks püüdlemine esialgu ÜROsse ja siis nii Euroliitu, kui NATOsse. Pingutasime ja saime hakkama. Kuid eesmärgid jätkusid, seejärel pürgisime rahaliitu ja OECD-sse. Tehtud. Meie teiega elu on läinud paremaks, jõukamaks ja turvalisemaks. Ärkamisajal ei osanud ka kõige julgemates unistustes sellist arengut loota. Meie teiega olime edukad oma selgelt seatud eesmärkide saavutamisel, oleme jõukate riikide klubis ja parimas kaitsealliansis, kuid …
Kuid siis tekkis meil pettekujutelm edu saavutamise tegelike mehhanismidest, sellega kaasneva tohutu töö ja edu klantspildiliku väljanägemise vahel. See tohutu edu, mida me oleme saavutanud, see on vaid esialgne edu, me pole oma edu põlistanud, me pole isegi esimesse baaslaagrisse jõudnud. Kuid siis kandusid meieni EL rammusate keedupadade lõhnad (abid, toed, soodustused) ja me arvasime, et oleme ise rammusa supi omanikud ja võime hakata seda jagama heldel käel ja mõõdutul hulgal. Kaotasime selles rammusas lõhnauimas sihi ja eesmärgi.
Demokraatia uus vorm … või lihtsalt jaburus?
Niisiis oleme olnud tublid, kuid praegu oleks nagu midagi puudu. Eesmärk? Kuhu me tahame jõuda? Kuid selge eesmärgi puudumisele lisaks tekitab küsimust ka edasiliikumise meetodid. Kas meie elukorraldus ja riigi juhtimine on jõudnud nüüd mingisse uude faasi, mida ei juhita enam parlamentaarse tavakorra järgi vaid läbi usaldushääletuste ja umbusaldushääletuste. Nagu märgib Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 301) „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“
„Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on
rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda
toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, eet selle koostlagunemine tooks
kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus
mõnikord vundamendist tähtsam.“ Nii, et usaldushääletus on pelgalt
katusekinnituse ülekontrollimine … ei midagi muud.
Kuid usaldushääletus oma masskasutuses on see kaotanud oma usalduse näitamise mõttes, sest
see ei näita enam usaldust vaid kinnitab igakordselt jäiga võimukuse
võimalikkust. Me teeme, sest me saame? Sellise olukorra kohta on M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 187)
tabavalt täheldanud: „ Ma tahan öelda, et vahet pole, kui suur on enamus, kui
inimesed toovad välja midagi, mis pole arvesse võetud, tuleb seda arvesse
võtta.”. Eks ole, hästi öeldud (kuigi MT on öelnud palju asju nagu näiteks: „Minu
jaoks näib konsensus olevat kõigi uskumuste, põhimõtete, väärtuste ja poliitika
hülgamise protsess, otsides midagi, millesse mitte keegi ei usu, kuid mille
vastu keegi ei protesti; lahendamist vajavate probleemide vältimise protsess
vaid seetõttu, et eesseisvake ei saada nõusolekut. Millise suure idee eest
saaks võidelda ja võita plakati all Ma seisan konsensuse eest“?“ Dale, G.
Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 33) – demokraatia on mudimise mitte murdmise kunst. Ja veel …
… üle korrates ja meelde tuletades: „Eraldi
tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes
tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi
järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas
pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole
enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse
võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha
täpsemalt ja nüansseeritumalt lõimida.
Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi
(näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused,
et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriistu kasutada jm.) Pealegi tuleb
arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii
on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt
arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on
nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)). (M Ott „Vägi“ TLÜ
kirjastus 2015 lk 372). Vaat niimoodi, iga enamus peab (kindlas kõneviisis)
meeles pidama, et millalgi/kuskil on ta vähemus.
Moraalitu moraalsus
Õigete ja valede otsuste, õigemini neile hinnangu andmine, sõltub paljuski vaatepunktist. Näiteks, kui lähtuda poliitturu praktikast, et maailm loodi alles KOLE allakirjutamisega, siis on asjad ühtemoodi ja kui uskuda Suure Paugu teooriat, siis sai kõik alguse 13,8 miljardit aastat tagasi, siis annab see asjade seisule hoopis teistsuguse värvingu. T. Sarrazin („Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 Lk 178) on täheldanud, et: „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või vähemalt ohtlike vahenditega ning halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ Nii, et kellelgi ikkagi on eesmärk? Ja siin meie teiega nüüd oleme … eesmärgitud, kasutades kahtlaseid vahendeid ja kaotades aega. Kaotades aega kaotame energiat. Kaotades aega ja energiat kaotame püsivalt. Nagu MacArtur on öelnud“ Iga kaotuse võib kokku võtta kahe sõnaga „Liiga hilja“. Krt, me jääme hiljaks.
Otsustamis-, tegevus- ja saavutuskulud
Iga otsuse tegemine nõuab mitte ainult teadmisi ja tahet vaid ka energiat. L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 337“) on viidanud president Obama otsustusprotsesside energiatõhususele järgnevalt: „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““ Vaat selline lugu. Kui panna eeltoodu konteksti meie poliitturu toimimisega, siis tuleb tunnustada, et rutiin on saavutatud – ebatõhususe rutiin. Kulud poliitturul ületavad tulusid. Otsustamisenergia kulutatakse sinna kus see ei saa tuua tulu, selline kokkupõrkekurss on pikaajaline tulutu kulu. Kui kogu energia kulub vastasseisule, siis tegelikuks arenguks ja eesmärkide püstitamiseks, kiirendusest rääkimata, poliitturul enam võhma ei jätku (nagu kõrvalolevalt pildilt näemegi). Nii kaotamegi kiirust, kuid kiirus, paindlikkus ja nutikus on meie ainsad tugevused (baasressursid), millega oleme siiani arvestada saanud. Nüüd …
Kaotus: kiirusekaotus
Vaadake, areng on nagu tünnisõit, kui kaotad kiirust, siis kukud alla. Kiiruse kaotamine on ebaturvaline. Tänane poliitturg, mis ise toimib EL uinutavas turvatsoonis, püüab kõiki asju reguleerida … turvaliseks, võrdsustavaks ja ühtlaseks. Kuid ületurvatud tünnisõit ongi … ebaturvaline. Lausa ohtlik. Kui meie teiega vaatame tänast poliitturgu, siis … Kas keegi oskab tuvastada, mis on eesmärk, mille poole meie teiega kirglikult pürgime? Ainukene selgepiiriliselt tuvastatav eesmärk tundub olevat riigieelarve tasakaalu saavutamine ja siis riputatakse selle külge veel paar kohustuslikku (lausa elementaarset) ehtevidinat nagu rohepööre, julgeolek ja kaitsekulud. Ja seegi tundub olevat vales järjekorras, sest julgeoleku ja kaitsevõime baasnäitajaks on tasakaal ühiskonnas, mitte selle teravateks kildudeks lõhkumine. Vaadake, kui Valitsemishanke ajal saime meie teiega poliitinimestelt hunnikute viisi lubadusi „toetuste jätkumiseks ja laienemiseks (mis igale arvutada oskavale inimesele tundus võimatuna), siis tegelikkuses (võimul olles) järsk pööre maksutõusudeks ja toetuste kärpimiseks ei ole just parim tehnoloogia tugeva kaitsekindla kodanikuühiskonna vundamendi loomiseks. Kuidagi kummaline tundub mõttepojukene luua ebatõdedele tõeline õigusriik ja tugev/ühendatud/kaitsetahteline ühiskond. Nagu märgivad K Farrazzi, T Razz („Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020 Lk 50): „Enne kui hakkame eesmärke paberile ritta seadma, tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid sugugi ei rõõmusta.“
Eesmärk,
kui energia
Eesmärk
ise võib kujuneda energeetiliseks ressursiks või siis … piduriks. Kui
poliitinimesed ütlevad, et meie (st nende) eesmärgiks on eelarvetasakaal, siis …
Kas see paneb meid unistama, lendama, pingutama? Kas selline eesmärgipüstitus
peale teisesuunalisi lubadusi üldse jõuab kohale? Ilmselt mitte. Narratiivid on
liiga erinevad. Kuid oleks võinud püstitada lennuka eesmärgi ja sellega koos ka
eelarve tasakaalu saavutada. Aga ei … lihtsakoelise raamatupidajaliku
eelarvetasakaalu. See eesmärk ei lenda, see lohiseb mööda maad, õigemini see
mitte ainult ei lohise vaid seda tuleb pingutatult lohistada. Lasime jälle ühe
energeetilise ressursi tühja kaduda. Kuid J. F. Kennedy Kuufantaasia oli eesmärk, mis
andis USA teadusele ja majandusele täiesti ootamatu ja täiendava energialaksu.
„Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule
ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast,
et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku
võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F.
Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394). Ja lisaks mobiliseeris selle eesmärgi täitmisse
iga üksiku osaleja ja terve riigi:
„Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane,
iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas
saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“ „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene.
(…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks
peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle
unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.
Kas selleks oli mingigi eelvalmidus? „ Vastus on lihtne: kui president John Kennedy
1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast
tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega
varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid,
arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et mei ei olnud
vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud
varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie
ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule
lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“
(Fishman „Võidujooks
Kuule“ Helios 2019 Lk 77/76/11). Võimas. Võimas eesmärk, võimas kutse, võimas
motivatsioon. NASA koristajad vastasid küsimusele, et mis tööd nad siin teevad,
et „Me aitame inimest Kuule saata!!!“. Pakatav, pulbitsev positiivne energia
oli loodud paarist õigest sõnajadast.
Laupkokkupõrge?
Nüüd siis ollakse Pilvepiiril jõutud laupkokkupõrkeni. Liikluseksperdid õpetavad, et kui on oht laupkokkupõrkeks, siis (kuigi see võib tunduda ebaloomulik) keerake teelt välja, sellisel juhul on mingigi võimalus pääseda kõige halvemast. Võib-olla on see (mida praegu Pilvepiiril harrastatakse) mingil eriti targal/keerukal moel nutikas kombinatsioon (millega on küll väga raske suhestuda), kuid milline on nende tegevuste eesmärk jääb tavalisele kõrgeima võimu kandjale arusaamatuks sest … Sest eesmärki pole meile teiega antud. On antud ainult seosetuid sõnajadasid. Eelarve tasakaalustamine ei saa olla eesmärk, see on vahend.
Targad inimesed ebatargal turul
Kõik arengud ja ka
kriisid on erinevad. Eelmises kriisis saime me vahendeid (ja isekeskis) kokku
hoides (ja enne seda varusid soetades) hakkama, sest eesmärgiks oli kindlalt
fikseeritud. Eesmärgiks oli vastata rahaliitu kuulumise kriteeriumitele.
Rahaliit oli veel üks kindlustuspoliis. Paradoksaalselt küll, kuid osadest meie
majanduslikest õigustest loobumine
kindlustas majanduslikku stabiilsust ja julgeolekut. Seega eesmärgiks oli kriis
ületada väga kitsaste valikuvõimaluste ajaraami ja menüüga rahaliitu saada.
Saime hakkama. Enne seda oli eesmärgiks vabaks saada ja seda kindlustada. Nüüd
… eelarvetasakaal? Ja selle jaburuse saavutamiseks asub Dr Riik täiesti
destruktiivselt, lausa paanilis-hüsteeriliselt makse tõstma ja lisama, eirates
igasuguseid varasemaid kokkuleppeid kõrgeima võimu kandjatega (toetused,
maamaks, automaks jne). Olen segaduses. Kogu see poliitturu paindumatu, kõrk, „mina
ja minu õigus“ maailm on kuidagi võõras. Oleksin nagu sattunud võõrasse
keskkonda. Kummaline, kui kiirelt konstruktiivne ja lahendusi otsiv vaim
asendub kärkiv-käskiv-süüdistava vastasseisuga. Nüüd on kaks tarka inimest (J.
Raidla ja A. Jõks) teinud mõistlikud ettepanekud … ebamõistlikule
turuolukorrale, kuid … Mõistlikel ettepanekutel ebamõistliku turu
ebamõistlikele figurantidele tundub omavat vähe edulootusi. Pole kuulnud, et
vastasseisu osalised oleksid nende ettepanekute osas mingitki arvamust
avaldanud. No kasvõi viisakusest, et: „Väga huvitavad ettepanekud, aga …“.
Vaikus.
Mina igatahes tänan, sest see ei lase kaduda minu arusaamal, et mõistlike lahendustega maailm on võimalik. Eee … kunagi. Tegelikult mitte täielik vaikus, sest laupkokkupõrke kursil liiguvad osapooled endiselt edasi. Edasi … kuhugi. Kuhu? Kui suusatreener Mati Alaveer ütles ühe situatsiooni kohta midagi sellist, et „me oleme pidevas arengus, seekord siis taandarengus“, siis … Kas demokraatia on arenenud (või taandarenenud?) oma järgmisesse faasi, mil riiki juhitakse usaldus hääletuste ja umbusaldushääletuste kaudu? Mida sellega saavutada tahetakse? Ja siis tuli mul järsku meelde M Gladwell`i ( „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 53) arutlus: „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud inimesi.“. Vaat selline lugu. Kuid immigratsiooni vorme on ka teistsuguseid. Eee …tundub, et olen minagi immigrant – ajaimmigrant. Siinkohal oleks kohatu hakata Vana-Rooma aegadest tuntud soigumisega, et „noored on hukas“ ja noored ei saa aru kuidas asju tuleb „õigesti“ teha.. Ei ole hukas. Vastupidi. Üldjuhul on noored meie teiega eneste edasiarendused ja rohkem tarkust täis laetud kui meie, kuid … Kuid siinjuures tuleb mängu üks teine faktor, mida mainib Mary Roach („Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 Lk 30) kosmosemeeskondade kohta: „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud.” See kirjeldus sobib hästi ka tänapäeva riigijuhtimisse (mõnes riigis) selle lisamärkusega, et Apollode meeskonnad ei püüdnud missiooni ajal üksteisel kõri läbi lõigata.
Ajanihe & tahtenihe
Ja-jah, ajad on muutunud ning ilmselt ei kõlba enam need, kes suutsid juhtida meie teiega arengulaeva oma teadmiste järgi selle täheavarustele enam juhtima. Selge see, et arengulaeva juhtimine uhkes üksinduses, käpikusuurusest illuminaatorist nähtu ja fantaasiaküllase visiooniga on midagi muud, kui tänapäeva sidusjuhtimine. (Pealegi ajavad Mercury tüübi liiga tarka juttu mis piirneb targutamisega ja teavad kõike mida ei saa teha ning mis ei toimi). Tänapäeva juhtimiskeskustes illuminaatoreid enam ei ole, on kuvarid, kaamerad ja tsensorid. Nende järgi juhitaksegi, aga … Aga kui on mingi selline muutuja, mida algoritmides kirjas ei ole, siis juhtimiskeskus seda ei näe ja … ei reageeri rutuliselt. Pimetihe euroseadustik (+ meie enda tekitatud regulatsioonimiinid) ei luba meil seda näha ega teha. Hullem veel, regulatsioonidest lahkneva ette kujutamine on juba iseenesest kurjast. Fantaasia ja unistamine on lahkunud meie juhtruumist.
Viimase eesmärgi varemetel
Viimane väärt eesmärk ja visioon (või fantaasia?) oli: „Eesti viimine viie rikkama riigi hulka!“. See oli tõesti vägev eesmark, nii särav, et paljud … jäid selle särast pimedaks. Nii pimedaks, et seda ei usutud, kuid … Kuid kui oleksime seda uskunud, selle eesmärgiks võtnud ja selle poole järjekindlalt sammuma hakanud (nii nagu me uskusime iseseisvuse võimalikkusesse, EL liitumisse, NATO liikmeliisusse jne), siis oleksime ilmselgelt selleni jõudnudki. Kindlalt oleksime jõudnud. Selle asemel hakkasime oma krapsakust, EL turvatsooni ja esmast edu pidama püsiseisundiks, kuid nagu õpetab „Toyota kata“, siis areng tähendab pidevat täiustamist: „Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.”
„Mõte on
selles, et protsess, kas liigub tagasi või täiustub, ning parim ja isegi ainus
viis vältida tagasilibisemist on püüda liikuda edasi, isegi kui see toimub
väikeste sammude haaval. Pealegi tähendaks paigalseis konkurentsiturul
mahajäämist, kui konkurendid liiguvad edasi. Lihtsalt taseme hoidmine, isegi
kui see võimalik oleks, võrdub ikkagi libastumisega.” (M.Rother „Toyota kata”
ÄP 2014 Lk 31/32). Mida see praktikas tähendab? Toyota töötajad teevad igal
aastal u 750 000 (sic!) protsesside täiendusettepanekut, millest umbes 500 000
võetakse kasutusse. Nii seda edu luukasegi väikeste sammudega, kuid pidevalt.
Pole paigalseisu ega tagasilibisemist. Kuid ettepanekute ja kaasamõtlemise
mehhanismi Pilvepiiri ja Dr Riigi tasandil meil ei ole. Tuleb tunnistada, et
paar katsetust „Minu Eesti“ mõttetalgute ja Jääkeldri protsessi kaudu on
tehtud, kuid oma oskamatuses ei osanud administratsioonid seda energiat ära
kasutada. Kahju. Miks on tagasiside tähtis? Siinkohal võiks tsiteerida P.F.
Druckeri ( „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks Lk 182)
“Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti
valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.“ Ja ei tasu unustada ka seda
tõsiasja, et: 183 „Analüüsist võib selguda, et
inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed
jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed
– taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“ (lk 183). Nii on –
tagasiside toob välja ülbusest tuleneva võhiklikkuse. Organisatsiooniline
määrdeõli ehk head kombed tulevad kasuks igas olukorras.
Siinkohal võiks meie poliitturu kõrkuse
vähendamiseks olla abi … vähemusvalitsustest. Taanis see pikka aega igatahes
toimis, sest seaduse jõustumiseks oli vaja kõikehõlmavat kompromissi. Võiks
arvata, et sellisel juhul peavad pidukonnad oma seisukohti selgemalt ja
laiapõhjalisemalt selgitama nii teistele pidukondadele kui ka kõrgeima võimu
kandjatele. Põhjendama ja lihvima. Üha uuesti … põhjendama ja lihvima. Toimib
nagu treeningprogramm.
Viie rikkaima …
Rikkus ei alga kogutu mõõdutundetus laialijagamises, vaid selle saavutatud edu rohkendamises. Meie pisiriigi pisipidukonnad sättisid ennast EL mugavustsooni ja hakkasid (meie väiksust mitte arvestades) käituma nagu oleksid hiiglaslikud lainerid. Kui poisiklutt paneb isa piloodimütsi silmini pähe, siis on see naljakas (isegi armas), kuid kui väikelennuki juht arvab, et tal on kütust nagu suurlaineril, siis lõppeb see just nii nagu füüsikaseadused ette näevad. Õnn ega jõukus ei kasva abidest. Mitte kuskile ei pääse, et kui me tahame veel paremini elada, siis on kõigutamatu tõsiasi, et „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“
„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud
töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita,
ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem
tööviljakuse kasvu najal.“
Lk 244 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste
toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest
ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa
korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on
mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on
Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku
kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit
pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või
sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb
äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng
rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole
aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu
mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii
on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA
vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse
juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240/244).
Vaat selline lugu.
Kuid eelnevat tuleb vaadelda läbi P.F. Druckeri ( „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk152/173) täpsustuse: „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud
nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud
majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid
võrdselt alaarenenud. Tänapäeva
alaarenenud või ka arenevad
majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö
tegijat produktiivseks muuta.”
“Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi
juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks
püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid
end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”.
Selline peab (kindlas kõneviisis) olemagi eesmärk. Poliitturu eesmärk on luua
selline raamistik, keskkond ja võrgustik mis soodustab arenenud majanduse
edenemist.
Tänane eesmärk: Maksuharvesteriga parkmetsas lageraiel?
Praegusel juhul tekitab eesmärgitu tegevus paljudes ängi ja kindlusetust. Pole just parim keskkond süvakriisidele vastu astumiseks.
Tuleb tunnistada, et viimase kümnendi rahanduspoliitika on mulle suuresti jäänud arusaamatuks. Mitte, et ma sellest tehniliselt aru ei saaks, kuid selle moraalne aspekt, kus Dr Riik püüab kavaljuttudega iseennast ja meid teiega üle kavaldada näidates, et kulutuste lisamine, varude kahandamine ja riigirahanduse veekindlate vaheseinte lõhkumine (riigieelarve, töötukassa, haigekassa, pensionikassa) on üks tulus ja nutikas tegevus … sellest pole ma kunagi aru saanud. Ilmneb, et tegelikkuses see nii ka ei olnud. Kui PM ütles süüdistavalt, viidates eelarvenõukogule, et „Eesti on pikalt elanud üle jõu“, siis kuidas niimoodi juhtus? Kes see Eesti on, kes üle jõu elas? Ja elas veel pikalt üle jõu? Meie teiega ei ole elanud üle jõu, aga Eesti on elanud üle jõu. Enamus meist isegi ei tea, kes on elanud üle jõu, aga riik on elanud üle jõu ja veel pikalt? Piinlik lugu. Nüüd siis otsustati piltlikult väljendudes kõõma ravida giljotiiniga. Kõik need, kes veel äsja rääkisid bürokraatia vähendamisest, personaalse riigi loomisest, nulleelarvest ja muudest tarvilikest ning toredatest ettevõtmistest on usku vahetanud ja muutunud maksujõhkariteks. Nagu maksuharvester oleks parkmetsa sisse rüsinud. Rüsinud kõrgilt – te olete pikalt üle jõu elanud, rüsinud mõtlematult – maksud muutuvad nagu 1940 aasta talumaade nõukogulikul ümberjaotusel, eesmärgitult, lihtsalt suvast lähtuvalt. Täielik paanika poliitturul. Niimoodi juhtubki kui eesmärki ei ole, on vaid vajadused. Kui Dr Riik väidab, et see „väike maksutõus“ ei muuda midagi, siis on ilmselt asjade seisust valesti aru saadud. Kui arvestad J Casti („X-sündmused“ Nebadon 2012 Lk 132) näidet, et: „90-kilogrammise mehe kehas on umbes 70 protsenti – 63 kilogrammi – vett. Kui keha kaotab kas või ainult 10-15 protsenti vett, ütlevad elundid üles ning sellega kaasneb palju muud ebameeldivat – ta võib surra. Selleks pole vaja süsteemis kaotada kogu vett. Piisab väikesest protsendist. Sama kehtib nüüdisaegses ühiskonnas. Tänapäeva industrialiseerinud maailm on põlvili juba siis, kui igapäevased naftavarud vähenevad õige pisut.“ Ja korrutada seda Pareto printsiibiga, mis sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest, siis on iga maksumuudatus suure tagajärjega. Nagu väidab J A Tainter („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ Lk 167) „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringupüsitunnus.“
„Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii
korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda
seaduseks.“ Muide selles arutluses on ka üks teine huvitav tähelepanek: Lk 329 „Olgu
veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus.
Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus
tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab
komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva
protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada
organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“ Niisiis … säästev
kokkuvarisemine? Või säästkem end kokkuvarisemise kuludest?
„Neil pole aimugi …“
Kui vaadata poliitturgu siis võistlus on muutunud vastasseisuks ning nüüd juba ületamatuks vaenamiseks. Tundub, et poliitturg toodab praegu Weimari vabariigi lõpu reinkarnatsiooni. See millega Dr Riik praegu peab tegelema (kindlas kõneviisis) on raju regulatsioonide kärpimine, et vabastada sadu miljoneid asjata mõttetult raisatud meie ühisraha ja vabastaks kodanike initsiatiivi ja aega.
Kogu see vintsklemine toodab vaid poliitilisi kodutuid ja suurendab ohustatud enamuse kriitilist massi kõige sellest johtuvaga. Siinkohal üks äratuslik mõttejada F Fukuyamalt ( „Identiteet“ PMK 2022 Lk 78) USA poliitturu meeleolude kohta, mis ilmestab ilmselt ka meie poliitturu suundumusi: „Valdavalt maal elavad valijad, kes toetasid vabariiklasest kuberneri Scott Walcerit Wisconsinis, selgitasid, et eliit pealinnas Madisonis ja suurtes linnades väljaspool osariiki neid lihtsalt ei mõistnud ega pööranud tähelepanu nende probleemidele. Ühe arvamuse järgi on Washington D.C. „iseseisev riik … Neil pole aimugi, millega tegeleb ülejäänud riik, nad on nii hõivatud oma naba uurimisega“.“ Nii, et kui poliitturg siirdub peale Pilvepiiri kevadsessiooni suvepuhkusele, siis teaks ta siirduma hoopis … suvetööle. Milleks? Ikka selleks, et sügiseks oma õppetükid selgeks saada ja otsustusenergiat õigesti kasutada. Kokkuleppepunkt leidub alati kuskil, kas ajas või ruumis. Tuletades veelkord meelde K N Waltzi („Inimene, riik, sõda“ Postimees 2023 Lk 17) ütlust, et: „Keegi on väitnud, et küsida, kes sõjas võitjaks tuli, sarnaneb pärimisega, kes võitis San Francisco maavärina. Et sõdades pole võitu, vaid erinevad lüüasaamise astmed.“
Eesmärgi jõust
Tulles tagasi JFK Kuulennu eesmärgi (mitte fantaasia) juurde, siis O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 116/117) Kennedy Kuu eesmärgi kohta märkis G Kranz „ … tundus idee saata inimene Kuule peaaegu liiga jahmatavalt auahne“ „Ta lihtsalt ei olnud sellega nõus, et olemasolev reaalsus tema riigi tulevikku juhib.“
„Kuulend sunnib algpõhimõtetele
mõtlema. Kui eesmärk on üheprotsendiline parandamine, võib töötada midagi
muutmata. Aga kümnekordset paranemist soovides tuleb status guo uksest välja
heita. Kuulennu poole pürgimine asetab teid konkurentidega võrreldes kõrgemasse
liigasse – ja tihti ka hoopis teise mängu -, mistõttu juurdunud tavad ja
reeglid muutuvad sageli ebavajalikuks.“ Kas panite tähele uut narratiivi -
„Poliitilised strateegid
James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama,
kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni
püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem
energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom,
seega on tema püüdmiseks vaja enamat kirrust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord
kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks.
Lugu, nagu ilmselt mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu.
Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale
minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja nad on
kaugel. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja
lõppeda tühja kõhuga.
Seega ei hakka me uut ettevõtet käivitama, sest arvame, et meis
pole selleks piisavalt sisu. Kõhkleme ametikõrgenduse taotlemisel, kartes, et
keegi hoopis pädevam saab selle endale. Me ei kutsu kohtama inimesi, kes ei ole
„meie liigast“. Mängides püüame mitte kaotada, mitte ei sihi võitu. „Inimkonna
lugu“, kirjutas psühholoog Abraham Maslow 1933 aastal, „on lugu meestest ja
naistest, kes end liiga odavalt müüvad.““
„Kui Kennedy oleks niimoodi mõelnud, oleks ta kõne hoopis
teistsugune (ja palju igavam). „Me teeme valiku, „ võinuks ta öelda, „saata
inimene Maa orbiidile tiirlema – mitte sellepärast, et see oleks pingutust
nõudev – vaid seetõttu, et see on meie ressursse arvestades teostatav“. Meie praeguse eesmärgitul poliitturul kõlaks see veelgi kurvemalt: "Me oleme teinud valiku, et me ei saada inimest orbiidile, sest see ei vasta meie ressurssidele, pole teostatav, pole teostatav ja on mentaalselt ning füüsiliselt pingutust nõudev."
Kui JFK oleks olnud hiirekütt, siis oleks USA majandus ja teadus
ja kosmoselennud ja kogu maailma areng olnud hoopis teistsugune. Õnneks ei
olnud JFK hiirekütt …
Aga kes oleme meie? Kas meie eesmärgiks on jätkuvalt mugavalt hiiri küttida? Eks ole hea küsimus? Aga kes siis tähtedele lendab?
Ja-ah, olen ajaimmigrant, olen segaduses, suures segaduses. Olen suures segaduses nagu immigrandid ikka, meie Mercuryd rautati ümber Apollodeks, teate küll nendeks rõõmsameelsete, empaatiliste ja kannatlike sellide laevaks, kuid ... Kuid siis tulid kärped, raha tuli kokku hoida ja eesmärgiks oli eelarve tasakaal. Eee ... Apollode projekt volditi kokku ja Apollod (niipalju kui neist veel järgi oli) said muuseumieksponaadid, sõbralikud kutid ... Ei tea, ilmselt läksid pensionile. Seejärel mõeldi välja kosmosejaamad uute inimeste ja uute omadustega. Kosmoseturismis veeti inimesi veeti suurel hulgal ja pikaks ajaks kosmosesse tiirutama. Kuid eesmärki enam polnud, oli vaid ümber Maa tiirutamine. Rahulik, tüütu kapak, mis tegi närviliseks ja heitlikuks. Igaüks muutuks närviliseks, kui tekkib oht, et laeva mis peaks neid Maale viima võib-olla ei tulegi (või o rikkis, või ...). Nii nad üksteisele kõri kallale läksidki. Kosmoses? Inimlik. Kuid oleks olnud eesmärgiks Mars, siis ... Me ei saa seda iial teada, sest oleme immigrandid, ajaimmigrandid. Aga lennata tahaks ikkagi ...
Targutusi:
Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014
Lk
30 „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist
eraldi.““
M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015
Lk 112 „Nagu ütles kord näitekirjanik George Bernard Shaw: „Mõistlik inimene kohaneb maailmaga: aga see, kes pole mõistlik, üritab visalt maailma enda järgi kohandada. Seepärast sõltub kogu progress maailmas sellest mõistetamatust inimesest.““
W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007
Lk 121 „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „
Lk 135 „Igas maailmaparandajas ja impeeriumiloojas varitseb edev
loom, kes uhkeldab oma sabasulgedega. Ja igas demokraatlikus valitsuses on kari
isahirvi, kellel on jooksuaeg ning ootavad võimalust sarvi ristata ja end
avalikkuse ees lolliks teha. Sest ei armastus ega raha pole need, mis maailma
liikuma panevad – selleks on edevus.“
