Kolmikkriis V12 Mõtteharjutus: Suvepäev rannas

Seekordne suvi on õige omapärane, õigemini nagu kaks suve oleksid korraga. Üks suvi on jahe ja vihmane ning teine kuum ja päikeseline. Ja niimoodi ikka vaheldumisi. Eelmisel nädalal oli just see „teine suvi“ ehk rämepalav. Mõnus rannas laisalt lesida. Mida siis veel? Akud vajavad laadimist … isegi inimestel.

No nii, lesin laisalt rannal, aga mõte liigub. Laisalt. Vabalt. Ajuteadlased on välja uurinud, et aju ei puhka kunagi, sel ajal kui meie magame, ketrab aju erinevaid võimalikke stsenaariumeid, mida kõik võib juhtuda ja mida võiks juhtuda. Selline omamoodi piloodi trenažöör, et ennast paremini erinevateks võimalusteks valmis seada. Laisalt rannal lebades tunnetasin samasugust kuivtrenni tegelikkuse ja võimaliku (kuid mitterealiseerunud tegevuste) vahel.

Kui mõelda sellele, kuidas võiks olla kujundatud avalikkuse teenindus (mitte kui avalik teenistus, mis toob silme ette hierarhilise sõjaväestatud organisatsiooni), siis „kujutletava korra“ saavutamiseks on ka teisi vahendeid, kui sund. Me äris ei sunni ju inimesi ostma meie teenuseid … trahvi ähvardusel? Mee meelitame teda, me loome uusi teenuseid, et tema vajadusi suunata. Õige ju? R. H. Thaler, C. R. Sunstein nimetavad seda nügimiseks ( „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 16) „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid.. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“ Näiteks (Lk 52) Chicago Lake Drive magistraali S kurved, kus kiirus 40 km/h. Paljud autojuhid ignoreerivad märki ning sõidavad teelt välja  „Ohtliku kurvi alguses kohtavad juhid teele maalitud märki, mis hoiatab neid kiirusepiirangu eest, ning sellele järgneb asfaldil hulk valgeid vööta. Need vöödid ei pane autut rappuma (tegu ei ole nn lamavate politseinikega), vaid annavad juhile vaid visuaalselt  märku: Esimest korda nähtavale ilmudes on vöödid üksteisest üsna kaugel, aga lähenedes kurvi kõige ohtlikumale lõigule, tuleb neid tihedamalt, mis jätab mulje sõidukiiruse suurenemisest. Loomulik aje on siis kiirus maha võtta. Sõites seda tuttavat teed mööda, tunnene nagu vöödid tahaksid meile midagi öelda, innustades enne kurvi kõige järsimat leebelt pidurile vajutama. Meid on nügitud.“. Vaat selline võimalus saavutada tulemusi avalikkuse teenindamises

Rannatee perv või haljasala?

Et mitte väga keeruliseks minna, proovime kõige pealt harjutada paari lihtsama näite najal. Eh, kui nipi kätte saame, eks siis ole aega keerulisemate avalikkuse teenindamise vormide manu liikuda. Uskuge, see on päris põnev ja mis peamine, muudab meie elu tunduvalt rõõmsameelsemaks. No näiteks meie randa tulles jookseb sellega paralleelselt sõidutee, mida iidamast-aadamast on kasutatud ühtlasi sõidukite parkimiseks. Pargitakse täiesti tervemõistuslikult ja tavaõiguslikult üks ratas pervel, teine teel (iga tobugi saab aru, et niimoodi kasutatakse ühisressurssi – teed – kõige tõhusamalt, tavaõigus), kuid möödunud aastast käivad sellel teelõigul „mupsid“ valeparkimise eest trahvi tegemas. Kord peab muidugi olema, kui … see vähegi mõistlik on. Kui on kord, siis … Muidugi oleks tore, kui me ise „kujutletavast korrast“ ise kinni peaks, kuid sellega on nii nagu ikka – oleme mugavad. No tegelikult me ei te, me isegi ei aima, et meie teiega (isegi kõige teadlikumad, rikuvad päevas sadu seaduseid, ilmselt olete hommikul tööle jõudes juba rikkunud oma teadmatuses tosinat seadust või olnud sellele ohtlikult läheda.) Mis see siis on kas avalik teenistus/teenindus või mingi hälbinud trahvimaanika? Hm, tundub, et vahepeal on tavaõiguslikust teepervest saanud seaduskribijate usinusest haljasala ja sellel parkimist on ikka karistatud. Igatahes ei ole see teenus ja ilmselgelt ei ole see teenus, mida linnkodanik oleks avalikult teenistuselt ega avalikkuse teenindamiseks tellinud. Meie mõttemudelis on midagi õigelt suunalt ära nihkunud. Miks? Millal? Kuidas juhtus, et avalik teenus avalikkuse teenindamise peateelt valest teeotsast ära keeras ja sattus bürokraatiasohu?

Tolmutuuslarid avaliku teenistuse erivorm

Juba pikemalt kedratakse meil CO2 kahjulikkusest loodusele sh inimese tervisele. Kõik teame seda, samas on vähem räägitud tolmu kahjulikust mõjust. Kuid vaatame, mida teadus selle kohta ütleb: „Tartu ülikooli arstiteaduskonna uurimusest Tallinna välisõhu kvaliteedi mõjust inimeste tervisele saab teada, et enim on saastunud Kompassi, Tõnismäe ja Tatari asum ning südalinn. Hinnangute järgi põhjustavad ülipeened osakesed aastas 296 inimese varase surma. “Kui kaotus jagada kogu populatsiooni ning tema eluea peale, elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu hinnanguliselt 7,7 kuud vähem,” seisab doktorant Hans Orru eestvedamisel valminud uurimuses. Neile lisandub 275 haiglaravijuhtu aastas — õhusaaste ärritab silmi, ülemisi hingamisteid ja kopse. Tolmuosakesed tungivad kopsu alveoolidesse, ultrapeened aga isegi vereringesse.“ (22.08.08 Delfi) Kole lugu? Võtame teadmiseks

Ei teagi, millal me oma avaliku teenistusega rahva teenimise peateelt bürokraatlikusse „tehtud“ mentaliteediga  võpsikusse pöörasime, kuid minu uneaju ketras sellist tolmust  pilti. Niisiis tegelikkus: tegevuskoht lämbe suvepäev sinilipurannas. Mõnus on lõõgastuda, kuni mingi müra tekitab ärevussignaali. Tänavapuhastuspõrnikas tormab usinasti rannaga paralleelselt kulgevat kergteed meeletu tolmupilv järel lehvimas. No puhastavad. Tore. Avalik teenus, kuid kas seda peab tegema kl 11.30-12.30 päeval? Iga päev? Sellel ajal on ju rand suvitajaid juba paksult täis. Kaks korda (edasi tagasi) rikastades peesitajate õhku paksu (tervistkahjustava) tolmuga? See teenus oleks nagu karuteeneline teenus. Tegelikult avaliku teenuse pähe pakutav legaliseeritud massimõrv. Kui palju inimesi iga päev kodanike tervist (massiliselt) kahjustatakse? Samas oleks see teenus igati omal kohal (ja ajas), kui seda tehtaks varahommikul, kui rand veel tühi on. Lihtne ju? Tuleb tunnistada, et rand ise on saanud aasta aastalt puhtamaks, kuid kui söögi-, mängu-, dušši- ja kemmergukohti ka vastavalt vajadustele lisada, siis oleks ju päris mõnus. Oleks avalikkuse teenindamine, selle kõige otsesemas mõttes. Vahva akusid laadida.

Sinilipp rohemere veeres

Meie rand on sinilipurand. Oivaline. Sinilipurannakesel on ka avaliku teenusena tellitud kohane rannavalve. Tore. Turvaline tunne. Käivad edasi tagasi, kuid … Eee … kas rannavalve eesmärk on ainuüksi randa valvata . Seda maariba, mere ja metsa vahel, et peesitajad seda ära ei „pätsaks“? Või on „valvel“ veel mingeid funktsioone? Vaadake, enne kui te randa jõuate on seal sildid (piltkiri), mida kõike ei tohi rannas teha ja esimesena on läbikriipsutatud koerapilt. Elementaarne piltkiri, mitte pangadokumendi 25 lk kirbukiri. Isegi ürgrahvad saaksid sellest üheselt mõistetavast piltkirjast aru, kuid meie kaaskodanikud ei saa. Mõnel rannapäeval on rannas hulgaliselt neljajalgseid värisevatest pisivormidest kuni hingeldavate suurkuhjatisteni. Neid jagub nii liivale, kui merre. Hm, kuid pole kordagi juhtunud trehvama, et rannavalve (või korrakaitse) oleks kellelegi koeraomanikest märkuse teinud rannaeeskirjade rikkumise pärast. Aga võiks ju? Või peaks? Kui ei peaks, siis milleks sellised eksitavad piltkirjad? Tean ontlikke inimesi, kes käivad oma lemmikutega varahommikul või hilisõhtul piki randa oma terviseprogrammi tegemas (koer on viinud omaniku jalutama) ja selline tegevus ei sega kedagi. Nii, et kas piltkiri on tegelikult piltmõistatus, need kes võiksid (hommikujalutajad), neile kehtib keelupilt, neile, kellele peaks kehtima need sellest välja ei tee. Tüüpiline regulatsioon, mis lõikab ühtlaselt, kuid toimib valesti või üldse mitte. Ärge saage valesti aru, mulle loomad meeldivad, kuid neile on oma koht ja aeg, pealegi on tänapäeva segases maailmas paljudel inimestel allergiad, mis paneb selle rühma eriti täbarasse olukorda – organismi tugevdamiseks on vaja akusid laadida, kuid selle asemel … Teisalt puht põhimõtteline küsimus, kui auto parkimine teepervele (minu jaoks jääb see ikkagi perveks, mitte haljasalaks) on keelatud, sest on keelatud, siis miks koer rannas on lubatud, kuigi on keelatud. Ha-ha, inimese parimad sõbrad mõlemad ju? Kuid see on tupiktee, läheme edasi.

Mida meie palgatud rannavalve teenuse raames peaks veel tegema? No sellel lämbel suvepäeval näiteks liigutab laisk laine ranna poole midagi, mida võiks võrrelda herne püreesupiga. Tuleb tunnistada, et sellist tummist merd pole minusugune põline mereinimene enne näinud. Veits hirmutav. Vaatan rannavalve lipumasti poole, kuid kuna tuult ei ole, siis pole meie kaugest rannaotsast näha, mis või kas üldse mingit lippu on (krt, „binokulust“ ka ei taibanud kaasa võtta). Paanikaks pole ilmselt põhjust, sest rannavalve patseerib rahulikult edasi tagasi. Tundub, et ka massimeedikud puhkavad, sest kiire otsing ühestki kanalist ei teavita, et midagi  oleks juhtunud. Mida? No näiteks sinivetikad meie randu ründamas. Kui massimeedikud teemat ülesse pole võtnud, siis probleemi järelikult pole. Niisiis … Julgemad on igatahes ennast vette kastnud … Hm, rannavalvurid käivad ikka  piki randa reipa, ulja sammuge, ega hoiata, et veesolek võib olla ohuks teie tervisele. Aga võiks ju? Või peaks käima mööda randa ja hõikuma „Ettevaatust, sinivetikad, see on ohtlik teie tervisele!“ Lihtne ju. Niimoodi saaksime ka tarviliku teenuse. Massimeedikud ärkasid suverammestusest alles järgmise päeva pealelõunaks, kui vesi oli juba paks kui hernepuder. Eh, oligi sinivetikas. Ametlikultki  kinnitati sinivetikate vohamist meie vetes.  Vaat selline lugu. Või teenus?

Vetika ametliku infoga käis kaasas üks esmapilgul märkamata  jäänud mõttemudel, milles teatati, et sinivetikad võivad halvasti mõjuda vanadele/noortele ja lemmikloomadele. Ups! Lemmikloomadele? Kas nendele, kes ei tohi randa üldse siseneda, … veest rääkimata? See on sama hea teavitus, kui „Märka mootorratturit!“ reklaam. Hea meelega märkaks, kui nad liikluseeskirjadele vastavalt liikleksid. Kuid ei liikle. Nad ületavad pidevalt kiirust, sõidavad autoridade vahel ja mööduvad paremalt (teepervelt). Ütleme nii, et neid on raske märgata (isegi kui oled tähelepanelik oskavad nad ikka üllatada), kuna nad ilmuvad välja kõige ootamatutest kohtadest, kõige ootamatul ajal.  See reklaam peaks olema veidi teistsugune „Mootorrattur märka autot, järgi liikluseeskirju!“. Sama mõttekäik puudutab ka jalgrattureid, tõuksidest rääkimata. Me tahame ju, et kõik turvaliselt koju jõuaksid. Niisiis märka … avalikkust teenindada nii nagu näeb ette teenindamise hea tava.

Nürimeelsed eeskirjad, vihameelsed täitjad

Eeskirjadest veel niipalju, nagu eespool märkisime, sel ajal kui meie teiega rannas peesitame, siis korrakaitse (avalik teenus) trahvib teid suure tõenäosusega valesti parkimise eest. Vaadake, kui teie auto rattad on ühelt poolt tee pervel, mitte kõigi nelja rattaga teel, siis on see nagu eelnevalt tõdesime, kehtiva regulatsiooni rikkumine. Te ei teadnud? Ärge kurvastage, mitte keegi ei teadnud (peale üksiku kirjatähetarga) kuni möödunud aastal hakati selle eest trahvi tegema. Mäletamatutest aegadest alates on autod pargitud ikka tee pervele, et mitte segada liiklust, see on normaalne. See on solidaarne. See on ühiskondliku ressursi tõhus ja heaperemehelik kasutamine. Ühise liiklusruumi tõhus kasutamine. Kuid sellest normaalsusest tehti andekalt (kuid pahatahtlikult) bürokraatlik trahvimasin. Ei mingit hoiatust, ei mingit teavitamist – nätsaki trahv tuuleklaasile, märk karistusregistrisse. Ja jätke see jutt, et seaduse mittetäitmine ei vabasta vastutusest. 98% inimestest elab tavaõiguse järgi ja tavaõigus ütleb just seda, et paiguta oma sõiduk niimoodi, et ka teised saaksid liigelda. Nüüd siis mõistliku talupojatarkuse kasutamise eest – trahv. Krt! Rsk! Just sellised kombinatsioonid plahvatasid tuhandete autojuhtide peas rannast tulles. See pole „naeratage“, teie on üllatus. Tegemist pole mitte ainult trahviga, vaid see on väärteo asi. Asi mida menetleda. Asi mida plaanitäitmise graafikusse panna. Asi mille üle uhkust tunda? Kuid kas meie teiega oleme ikka tellinud sellise vihameelse teenuse? Ilmselt ka üpris kalli teenuse, sest kohale sõidetakse maasturiga, kaks ametnikku (oskamatule silmale paistab, et täies märuliüksuse varustuses), pildistavad igat autot eest ja tagant, siis kirjutavad välja trahvi, asetades selle hellalt aknapuhastaja vahele. Tehtud! Seaduserikkuja on tabatud. Järgmine. Ja siis järgmine … Aga … Tegelikult on hea ja tarvilik teenus – liikuvuse parandamine ja korraldamine – valede eesmärkide püstitamisega muudetus karsitusteenuseks. Bürokraadile küll hea lihtne tegevus, püüad saaki nagu sissesöödetud kalakohast. Soojal suvepäeval lendab linnarahvas nii või teisiti kohale, et korterikuumusele leevendust saada. Neid soojasegaseid ongi hea trahvida. See on nagu lapse löömine keset tordisöömist. Ootamatu, alandav ja viha tekitav. Kas avaliku teenistuse ülesanne ongi viha tekitada? Või vihkamist? Ettevaatust, sest nagu ütleb laulusalm „kunagi prahvatab vimm, mis kogunend salaja.“ Selline tegevus on kogu avalikku teenistust diskrediteeriv tegevus. Kokkuvõttes kahjulik. Kogu ühiskonnale.

Nüüd mõtlete, et aga kord peab olema. Kuid see on tavaline laagritüüpi mõtlemine. Mõelgem, mida me tahame saavutada ja miks? Seda teenust saaks ju ka teistmoodi pakkuda. Esiteks võiks panna välja hoiatavad sildid, teiseks võiks neile kes ikka aru ei saanud panna autole teavitus (esimesel korral). Kuid need on elementaarsed heatahtliku, inimesi teeniva avaliku võimu tegevused. Elementaartasand. No nüüd mõtlete, et ega meie inimest hoiatamine ei mõjuta, paneme ikka karmi trahvi siis … Mis siis? Kui minister teeb ettepaneku tõsta roolijoodikute karistusmäära, 12 aastalt 15 aastale, et ära hoida roolijoomarlust, siis … Kas te usute, et see et kinni tuleb istuda 12 aasta asemel 15 aastat paneb teda mõtlema enne rooli istumist? Ei usu. Ainuke mis aitab on see, et meie teiega ei lase teda auto ligigi ja kui ta saab ligi, siis kisume ta sealt välja. Ja niimoodi iga kord. Kõik oleneb meie teiega suhtumisest, mitte karistusmäärast. Praegune olukord, mil hoiatamine ei mõju on meie enda loodud keskkond, mis põhineb kõige keelamisel ja selle vastaspoolel ehk regulatsioonide eiramine ongi popp, cool, in jne. Regulatsioone on liiga palju.

Tegelikult tuleks heatahtlikul avalikul võimul, milline töötab inimeste heaks,  korraldada sellistel suvepäevadel mõistlik ja mõnus parkimine. Miks? Kuulge, kui aastas on kümmekond päeva sellist ilma, mida ei saa defineerida, kui kehva suusailma, siis on see ainuke aeg, mil meie teiega saame oma akusid laadida järgmiseks tööaastaks. Miks see tähtis on? Seepärast, et kui meil on akud hästi laetud, siis saavutame tööl paremaid tulemusi ja paremat sissetulekut, millest üksikisiku tulumaks läheb ju kohaliku omavalitsuse kaukasse. Seega just KOV peaks olema huvitatud meie heast akulaadimisevõimalusest. Mida võiks teha? No seni on vaid ahistamine ja ressursi raiskamine: teeperve mittekasutamisega vähenes liikluse läbilaskevõime poole võrra, muutudes kahesuunalise tee praktiliselt ühesuunaliseks; samas suur peateeäärne parkimisplats muudeti tasuliseks (äri vä?) jne. Esiteks võiks perved korda teha ja suvepäevadel korraldada seal tõhus, ruumisäästlik parkimist ehk panna tee mõlemasse otsa ametnik (ja paar veel vahele), kes vabade kohtade olemasolul näitavad juhile kohta, parkida võiks mitte otsati vaid diagonaalis, mis suurendaks parkimiskohtade arvu umbes poole võrra. Selline oleks teenus, mida mina unesegusena ette kujutan. Lihtne, kulusäästlik, lahemeelne. Kõik oleksid tänulikud ja läheksid rõõmsameelselt õhtul koju kiidusõnadega avaliku teenistuse ja avalikkuse teenindamise aadressil. Ühtlasi suureneks ka ühiskonna sidusus, pole enam vangi-vangivalvuri suhe, vaid ühistegevus. Sellist teenust ma telliksin.

Vahemärkus

Kuigi ma olen optimist ( õigemini positivistlik fatalist) ja loodan parimat, siis see ei tähenda, et ma maailma asjadest aru ei saaks. Saan ikka, kuid nagu alustasime, siis ajuteadlased on tulnud järeldusele, et aju töötab ka meie magamise ajal läbi erinevaid tegevusvõimalusi. Seda ma just praegu teengi. No ja muidugi loodan ma sellele, et „Parafraseerides Winston Churchilli: „ Võib olla kindel, et inimkond käitub alati õigesti, (…) kui kõik muud võimalused on ammendunud.““ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 lk 272). No, et võib-olla tõesti saavad kõik tobedad valikud otsa ja siis …

 Nüüdki keerutades seda liikluskorralduse juttu rannahämuses laineloksus, on mul kuri kahtlus, et liiklusprobleem lahendtakse, kuid … Ilmselt täiesti traditsionaalsel ja vihameelsel viisil ehk tee muudetaks ühesuunaliseks ja parkimine ning peatumine keelatakse sootuks. Tehtud.

Vihameelsusest lahemeelsusesse

Niimoodi võiks igale avaliku teenistuse tegevusele sisse vaadata, mida nende tegevustega saavutada tahetakse, kas need muudavad meie elu mugavamaks või on need vihameelsed bürokraatlikud hälbimused avalikkuse teenindamisest. Kindlasti leiate koheselt kümmekond teenust kus ainuüksi mõttemudeli muutus muudaks teenuse sisu ja tõhusust. Eks ole, palju asju oleks sellise mõtteviisi juures vihameesest muuta lahedaks. Pealegi ühiskonna kulu oleks väiksem, kuid sotsiaalne ja majanduslik kasu suurem (mitte segi ajada uduprojektidega, mille kulu ja tulupool kokku ei klapi ja ülekulu püütakse õigustada müstilise „sotsiaalmajandusliku kasuga e kahjumiga). Lihtne.

Aga laine muudkui loksub. Laisalt. On aeg unenäod tegelikkuseks muuta. Vaat niimoodi.

Targutusi:

J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 122 Juht „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“ 2Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“

Lk 150 „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efehtiivselt ringi käima“

Lk 206 Eetiline ja ebaeetiline susserdamine. „Eetiline susserdamine toimub igasugust isiklikku heaolu ja kasu täielikult eirates Eesti riigi üldiseks hüvanguks – meie tegude eesmärgiks on kehtestatud ebamõistlikkus regulatiivses raamistikus saavutada riigi raha eest riigile ja ühiskonnale maksimaalselt avalik ja kasutamiskõlblik tulemus, seda isegi siis, kui selleks on vaja rakendada kasutamiskõlbmatute seaduste kasutamiskõlblike tõlgenduste kogu ulatust. Võiks isegi öelda, kui dramaatiliselt väljenduda, et tegemist on riiklike ja üldrahvalike poliitiliste eesmärkide rohkemal või vähemal määral ennastohverdavalt isetu kangelasliku elluviimisega. Ebaeetiline susserdamine, sinu näitel, on aga see, kui oma tegude tagajärjel saad sa reeglite painutamisest isiklikku kasu – näiteks korruptiivse kommikarbi näol“. Jurist „Korrektne lähenemine sellele dilemmale oleks, et sa oleksid pidanud avamata karbi tooma minule, misjärel mina oleksin hoiustanud ettenähtud kohas.“ //Raudkapis, hoiustatakse realiseerimisaja lõpuni amortiseeritakse ja utiliseeritakse e juuakse ära.//

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

Lk 75 Texase ametiisikuid häiris, kui edutuks osutusid nende kallid ja laialt reklaamitud kampaaniad, mis üritasid inimesi veenda, et nende kodanikukohus on lõpetada prahi loopimine. Kõige hullemad lagastajad olid 18-24-aastased mehed, keda ei morjendanud, et bürokraatlik eliit üritab nende harjumust muuta. Niisiis otsustasid ametnikud, et vajavad „karmi hüüdlauset, mis väljenduks Texase ainulaadse ja uhke vaim.“ Just eelnimetatud sihtrühma arvestades värvati reklaamidesse Dallas Cowboysi Ameerika jalkaklubi    ülipopulaarseid mängijaid, kes kogusid neis prügi, lömastades käte vahel õllepurke ja urisesid „Ära jama Texasega!“

„Seda hüüdlauset tunneb nüüd umbes 95 protsenti teksaslastest.“

„Aga mis veelgi tähtsam, kampaania esimese aasta järel vähened prahi hulk maanteede ääres lausa 29 protsendi võrra. Kuue aastaga vähenes maanteede ääres nähtava prahi hulk lausa 72 protsenti. Ja mitte tänu käskudele, ähvardusele või sunnile, vaid loova nügimise tõttu.“

Lk 84 „Paljud riigiametnikud teavad hästi, et käitumist saab muuta rõhutades statistilist tegelikkust, ning nad üritavad seda kasutada inimesi nügimisel paremuse poole. Näiteks Montanas käib ulatuslik harimiskampaania, kus rõhutatakse, et enamik Montana kodanikke ei joo. Ühes reklaamis üritatakse kolledžilinnakutes levinud väärettekujutusi kummutada, andes teada: „Enamik (81 protsenti) Montana kolledžitudengitest tarbib neli või vähem alkohoolset jooki nädalas.“ Montana on sama üritanud ka suitsetamisega seoses, sest ühes reklaamis kuulutatakse: „Enamik (70 protsenti) Montana teismelistest ei suitseta.“ Selle strateegia abil on sotsiaalseid arusaamu märgatavalt parandatud ning statistikagi näitab, et suitsetatakse vähem.“

Lk 106 „Inimesed teevad vigu. Hästi kujundatud süsteem eeldab, et kasutajad eksivad“ Pariisi metroosüsteem „Nimelt selgus, et sellees, kuidas kaart masinasse sisestada, ei ole vahet.“ Chicago parkimismajades vaid üht moodi kuigi võimalusi on neli.“

Kolmikkriis V11 Igal ühel oma …pill?

                                                   „Igal ühel oma riigiprojekt.“ Riigivalla vanasõna

Peale paarikuulist hädist olukorda mil olud olid nii ärevad, ahistavad ja (mõningal juhul) majanduslikult laastavad, siis tundub kõik see mis praegu toimub on peaaegu mõnus. Isegi vihmane suveilm vabaduses on mõnus. Hingame kõik veidi kergemalt. Oeh! Kuid, jah, majandusega on segased lood, sest vaatamata meditsiinilise kriisi leevendusmeetmetele kolmikkriisis on neid tegureid, mis meist ei olene, hirmuäratavalt palju. Kohanemisraskused uue olukorraga kogu maailmas seisavad alles ees. Samas „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk  33). Nii, et olgem rõõmsad, rõõmsad, sest me oleme olemas ja tuleb lihtsalt tegutsema hakata. Selles mängus omab tähtsust vaid see, mida me teeme, mitte see, mida me ei tea/tee. Kuigi muidugi ka mittetegemine on valik, kuid seda meie menüüs ei ole.

Kaks teed

Kriisidega hakkamasaamiseks  on üldjuhul kaks teed: teha kohe, kasvõi valesti, kuid läbi tegevuse enese tõmmata taastusprotsess käima või luua organisatsioon, mis on väikeste sammudega pidevas arengus/kohanemises ehitades ennast igast „kriisist üle“.  Esimesel juhul soovitab J. Owen ( „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 197) tugineda kolmele põhimõttele: lepi tõsiasjaga et probleem eksisteerib (eitamisel kriis paisub), keskendu lahendusele ( väldi süüdistamismängu), tegutse kiiresti. Kokkuvõtteks: „Midagi teha on alati parem, kui tegevusest hoiduda. See võib olla väike samm või samm vales suunas, kuid vähemalt näitad oma  juhtimisvõimet, külvad hirmu asemele lootust ja paned aluse õigetele ootustele: päästerõngaks ei kujune analüüsimine, vaid tegutsemine.” Teine tee on  toyotalik tee, mis ei toetu kiiretele tulekahjude kustutamisele, vaid teeb panuse pidevale arengule (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk  48): ” Me kiirustame vastumeetmete kasutamisega. /…/ Inimest tasustatakse probleemi lappimise, tulekahju kustutamise eest, mitte aga analüüsimise eest, ehkki edaspidi võib probleem tagasi tulla, kuna sellest ei saadud piisavalt aru.” Toyotakatalik lahendus oleks (Lk 27) „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.” Võtmetegevuseks on pidev areng ja kohanemine. „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.”. Ehk mudel on järgmine: suur hulk inimesi (mitte üksikud kriisinõukogud, päästemeeskonnad, jututoad), täiustavad, kohandavad süsteemi paindlikult igapäevaselt (mitte vaid kriisist-kriisi), pidevate väikeste sammudega (mitte oodates imelahendusi). Lihtne. Elegantne. Tegelikult, polegi toyoyalik lähenemine kriisile mitte kriisi „kangelaslik“ ületamine, vaid kontseptsioon kriisi mittesattumiseks, selle vältimiseks. Mõlemad variandid kõlavad sümpaatselt: esimene seepärast, et just niimoodi me olemegi harjunud siinkandis toimetama – kriisist kriisi, teisel juhul … oleks põnev luua pidevalt liikuv ja ennast ning selle osalisi arendav süsteem. Mida võiksime teha meie teiega? Siiani … oleme valinud enam-vähem harjumuspärase, kangelase tee.

Kangelaslikud komisjonid/kojad/jutotoad

Niisiis matkakem kangelaslikkuse teel. Juba kevadel  (28.05.20) saime teada, „et valitsus lõi majanduse ekspertnõukogu, mis hakkab andma valitsusele ülevaadet majanduse olukorrast ja sealsetest muudatustest.“ Vahva, süttis lootus, et kriisiga hakatakse tegelema süsteemselt ja tõsiselt. Kõik sellised ettevõtmised on nagu muusika süsteemianalüütiku kõrvadele, kuid siis … Vaikus. Kriis kogub tuure, kuid ekspertnõukogus ei kippu ega kõppu. Nagu salaseltsi loomine.  Läks terve kuu kuni  esimesele (pidulikule) istungile kogunes valitsuse majandusarengu komisjoni juurde loodud ekspertkogu (nõukogust oli vahepael saanud kogu ilma nõuta, ehk valituse komisjoni kogu), „kelle eesmärk on nõustada valitsust majanduse ergutamise, inimeste toimetuleku parandamise ja ettevõtete konkurentsivõime kasvatamise küsimustes“. Tuleb heameelega tõdeda, et ekspertkogu  ise sai soliidne ja usaldusväärne. Panen selle seltskonna tegevusele suurt lootust. Enamgi veel, teie (kogu liikmed) olete meie nn päästekomitee, teie mõtteärksusest, kangekaelsusest ja nõust hakkab olenema meie hakkamasaamine (kui teis just rõhu/rahuventiilina ei plaanita kasutada). Meie teiega hakkamasaamine, olete ajalooratta otsustuspunktis. Suure vastutusega punktis. Igatahes eesmärgid (välja töötada terviklik ja tulevikku suunatud lähenemine  majanduslangusest väljumiseks,  keskendudes inimeste väärtustamisele, ettevõtete teadus- ja arendustegevusele, investeeringutele, bürokraatia vähendamisele ning kliimaeesmärkide saavutamisele) on südamelähedased ja mõistetavad. Samas on nii mitme ambitsioonika ülesande püstitamises üheaegselt, kitsas ajaaknas, oht peamiste tegevuste laialivalgumiseks. See on nagu seada ühele bussile ülesandeks samaaegselt suunduda nii Tartusse, Haapsallu, kui Narva. Ütleme keerulisevõitu. Kõiki neid sihtkohti on küll võimalik saavutada, kuid õige järjestuse ehk optimaalse logistikaga. Tuleb teha valikud. „Mitme tegevusobjekti samaaegne defineerimine ja käikulaskmine ning vahel isegi hääletamine nende prioriteedi määramiseks annab tunnistust sellest, et me ei tea, mida on vaja parandada. Parem oleks lihtsalt peatuda ja öelda, et me ei tea veel täpselt mida teha. „Ma ei tea” on täiesti aktsepteeritav vastus ja palju parem kui teha nägu, et me teame küll. Paraku näib see olevat raskemaid asju, mida öelda” („Toyota kata“ lk 47). Nii, et paljude eesmärkide seadmine võib tähelepanu peatähtsatelt tegevustelt kõrvale juhtida.

 Edasitee eilsesse: Aega küll

Dr Riik on siiski optimistlik:“ Eksperdikogu on valmis andma oma sisendi valitsuse majandusarengu komisjonile augusti keskpaigaks ja siis on õige aeg läbi arutada majanduse toetamise meetmed ka valitsuses, sest algavad tulevase aasta eelarve läbirääkimised“. Kõik see on tore, kui tegemist oleks tavaolukorraga, kuid meil on käsil täie hooga kriisi sukeldumine, aeg voolab, mis tähendab, et valikuvõimalused vähenevad. Vaadake, ekspertkogu loomise mõttekene tekkis Dr Riigil juba kevadel, suvel tuldi kokku, kesk hapukurgihooaega annab ekspertkogu oma paketi/sisendi/ettepanekud majandusarengu komisjonile, sealt läheb see ministeeriumidesse, siis valitsusse (või vastupidi), siis on sügis ja eelarve arutamine ja siis … Siis lõppevad palgatoetused, puhkused, ilusad ilmad ja illusioonid. Paljud asjad lõppevad, milline on olukord siis? Kas siis on juba 2/9? Kas siis on ekspertkoja sisenditest veel ka midagi kasutatavat? Olukord on ju muutunud!  Ma ei saa lahti tundest, et meil käiakse ajaga kuidagi pillavalt ringi, kuid aeg on ainukene tõeliselt taastumatu ressurss. Enamus ettevõtjaid elavad täna päev korraga, pidades küll silmas pikemaid plaane (pigem küll unistusi), kuid igaõhtuselt neid korrigeerides, nemad ootavad selget sõnumit. Tegevusjuhendit. Teevad nad ise, kuid mängureeglid nagu lahingureeglid peavad olema paigas. Nemad ei saa oodata kuni kogud, komisjonid, jututoad, administratsioon „teeb eilset“. Just „teeb eilset“, sest ainult ekspertkogu loomine on küll tummine samm, kuid ikkagi eilne lahendus. Maailm on muutunud mitte ainult kolmikkriisi tõttu vaid andmete maht nende töötlemise võimekus ja kaasatud mõistuste kogum on hoomamatult avaram, kui vaid „eilset tehes“ kasutada saab. Maailm on muutunud, ka valitsemise ja administreerimise maailm.

Pealegi, nagu mainitud, tekitab ärevust asjaolu, et püstitatud ülesandel on liiga palju fookuseid. Mis juhtub, kui te püüate mitut objekti samaaegselt fookusesse saada? Õige, kõik on hägune. Kobate käsikaudu … kuhugi, millekski. See pole pideva iseuuenemise, kohanemise, arenemise tee vaid käsijuhtimine. Igat asja on keskmes vaja uuesti ja uuesti otsustada üle timmida, uuesti fokuseerida. Mikrojuhtimise paradiis. See pole tõhus. Muidugi on mõistetav, et poliitilise korrektse mõttes on vaja  ülesse lugeda (mänguilu mõttes) kõik inimtegevuse valdkonnad, et kedagi ei solvataks. Kuid tõsiasi on, et kõik algab algusest ja vahet tuleb teha peamiste ja (ka) tähtsate asjade vahel. Näiteks „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015lk 48). Mis siis on meie puhul peamine? Millised soovitatavad? Päris hea pähkel kogu otsustajate jadale.  

See ei kõlba kuhugi …

Meie teiega ei tea milliste järelduste ja ettepanekuteni ekspertkogu jõuab, kuid võib päris kindlasti arvata, et olenemata sellest, kui briljantse paketiga ekspertnõukogu välja tuleb, siis neid, kes sellega rahul pole on kindlasti hulgem.  Kindlasti lendab süüdistusi, et tegemist on meritokraatlik eliidi, rumaluse, asjatundmatuse, valdkondlike või erahuvide edendamise või millegi veel hullemaga.  Nagu me täna näeme, solvunuid leidub alati, eriti, kui see muuta moekaubaks. Kahju. Kuid me võime mõelda ja teha ka teistmoodi. Teha omamoodi.  Positiivselt, loovalt. Teha oma terviklik ja tulevikku suunatud pakett  majanduslangusest väljumiseks ja sealt edasi. Te ei suuda? Kuidas te seda teate? Kas te olete seda proovinud? Kuid P. H. Diamandis, S. Kotler („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 263/266) on toonud ühisloome hanke näite  2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel, mil tekkis kuni 10 000 km2  reostusala. Välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min. Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid salongi kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis. „ „Meilt küsitakse pidevalt „Kui kaua te olete naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb arvesse?“ See näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi.“. Niisiis kus on meie teiega mullivann?

Vaadake, see heitlus, mis meil ees seisab saab olema enneolematult keerukas, sellesse tuleb kaasata kõik ühiskonna ressursid, midagi ega kedagi ega midagi ei tohi kõrvale jätta. Ka need, kelle kohus on olla sillaehitaja, kuid on tegevustiheduses kaotanud suuna ja kehastunud vandiraiujateks, peavad hetkeks peatuma, mõtlema ja asuma oma põhitegevuse  - sildade ehitamise – juurde. Ühisloome platvorm on just selline koht, kuhu kõik saavad oma panuse anda, olla abiks/toeks/mõjutajaks nii administratsioonile, kui ka ekspertkogule, et mitte pärast viriseda a´la, mul oli hulka parem plaan, oleksin võinud päästa maa ja rahva. Päh, tagantjärgi targutusel pole mingit mõtet.

Kuidas luua toyotakatalik Medici efekt

Milleks ühisloome platvorm? Ühisloome platvorm on meie võimalus. Kõik on võimalik, kui inimesi õigesti orienteerida ja innustada. Toyota näiteks usub ja toimib pideva täiustamise keskkonnas. Mis see on? „ Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.” (lk 31). Niimoodi ongi loodud keskkond, milles liigutakse pidevalt väikeste sammudena. Liigub iga töötaja, iga päev, sest aastas tehakse umbes 750 tuh täiustusettepanekut, millest pool miljonit realiseeruvad.  

Just seepärast on tähtsad keskkonnad ja nende mõju, milles me toimime. Mitte ainult looduskeskkond, vaid ka suhtlus-, äri- ja loomekeskkond mõjutavad meid ja meie tulemusi. Kui Mielke lõi SDVs pealekaebajate ühiskonna nn Mielke kontserni, siis oligi normaalne, et kõik kaebasid, kuid kui Medicid 15 saj. lõid oma valdkondadeülese keskkonna  nn valdkondade, distsipliinide ja kultuuride ristmiku, siis oli normaalne, et võidi olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid, lausa loomepurskeid (Medici efekt).  „Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Eks ole vahva valik, kas pealekaebamise (solvumus, kirumise, halvustamise) keskkond, mis on kerge tekkima ja mille poole me praegu teel oleme või valdkondade ristmik, kus olemasolevaid kontseptsioone kombineerides võib tekkida  erakordseid uusi ideid. Meie oma kompaktsuses ei ole võimelised „suuri“ järele ahvima (see oleks koomilisnukker), kuid me oleme võimelised kui me pingutame looma ideid. Võib-olla isegi tuumideid. Niisiis …

Meie valime … ühisplatvormi?

See on hea, et meil nii Dr Riik, kui ka Pilvepiir tegelevad väljapääsu otsimisega (tulevasest) kriisist, kuid vahel on niimoodi, et harjunud võtete kasutamine harjumatutes olukordades  ei ole väga palju edasiviiv. Vastupidi, see võib olla uinutav pettekujutelm lahendusest. W Churchill kirjutas II MS viinud justkui õigetest protsessidest: „Vaene Inglismaa! Elades päevast päeva oma vaba, muretut elu keset lõputut heatahtlikku parlamentaarset sõnamulinat, sammus ta hämmeldunult aina allamäge, rada mööda, mis viis kõige otsemat teed just niisugustele tagajärgedele, mida püüti vältida.“ (W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019 lk 256). Ja kuigi ma panen suurt lootust loodud ekspertnõukogu meetmetepaketile, siis pelgan ma ühtlasi, et see käsitlus jääb liiga traditsionaalseks.  Vaadake, kõik komisjonid/nõukogud on siiski kitsas ring mõttepotentsiaali, mis genereerib ikka uuesti ja uuesti samu mudeleid a´la Rahulik Põhjala, Uus Hansaliit, Taasavastatud Siiditee jne, mis on küll teoreetiliselt huvitavad, kuid ei vasta tegelikele võimalustele ja vajadustele. Sellised projektid peegeldavad pigem „suurte“ tarkraamatute ja eilse kogemusi, kui edasitungi. Just seepärast on päramine aeg käima tõmmata Eesti  Ühisloomeplatvorm, milles kõik soovijad saaksid esitada oma tervikliku mudeli väärika, loomingulise, tõhusa homse loomiseks. Just tervikprojekti, mitte kriitikavalingu, mida kõik teised on halvasti/valesti teinud, vaid just seda kuidas peaks tegema. Usun, et sellest koorub välja palju sellist, mida saame kasutada. Ei usu? Aga USA tätukakunstnikud mullivannis suutsid kordistada tegevuse tõhusust! Kas meie teiega oleme kehvemad? Ei, koristagem kogu see mentaal- ja regulatsioonireostus meie keskkonnast. Vaadake, see regulatsioonikeskkond, mille me enda jaoks oleme loonud on N. Y. Harari definitsiooni järgi ei midagi muud, kui kujutletav kord. See on üks võimalik kujutlus, mitte lõplik tõde sellest, kuidas meil üheskoos on võimalik saavutada paremaid tulemus.  Seega pole midagi muud vaja keskkonna muutmiseks, kui kujutlust korrast muuta. Võib ju ka niimoodi ette kujutada, et igat inimtegevuse tahku ei olegi pahatahtlik, vääritu ja kriminaalne ja ei vaja reguleerimist ega järele valvamist. Elementaarne. Liigne reguleeritus kammitseb meie võimalusi edule. Nagu ütles Paul Romer:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 102). Kui palju ideid jääb meil avastamata, meie teiega kasuks pööramata, sest me oleme liiga mugavad, liiga usklikud, uskudes et piiramine ja karistamine on suurim ühiskonna hüve, usume, et meie juhtimine on mikrojuhtimine ning tegelik juhtimine mitmel tasandil on asendunud haldamise ja sooritamisega? Nii,  et kujutlegem … milline võiks olla teie arengupakett Medici efekti või Toyota kataliku süsteemiga. Ka USA esimese astronaudi Kuule saatmisel kaheldi, kas kõik on õigesti, kas kõik on valmis. Ebalus, ebakindlus, poolt ja vastu argumendid, kuni üks nõunik küsis. „Miks peaksime edu edasi lükkama?“. Miks peaksime meie oma edu edasi lükkama jättes kasutamata avanenud tehnoloogilised ja kommunikatiivsed võimalused?

Kus on Sinu terviklahendus?

Ilmselt küsite just niimoodi, eelnevat lugedes. Minul oli kümmekond aastat tagasi aega, võimalust, kogemusi/teadmisi ja tahtmist läbi mõelda meie arengut (minu arvates) mõjutavad tegurid ja koondada need järeldused ja ettepanekud raamatusse „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp“. See lugu oli kirja pandud pikaajalise riigiametniku, majandusanalüütiku ja hiljutise majanduskriisi jälgedes. Tegelikult hakkas kõik peale hulka varem, 2000 aasta (muide veel üks kriisijärgne periood) EL konkurentsiametite Tallinna aastakohtumise kõnet ette valmistades. Just siis sain aru, kuivõrd ebatõhusat, ressursse raiskavat,  kõike kontrollivat teed me tatsume. Midagi pole teha, eraalgatus ja konkurents on need, mis viivad maailma edasi ja need oleme me asendanud samm sammult (lausa märkamatult) riikliku plaanimajanduse ja kontrollihullusega – üldise hallusega. Seega, minu terviklahendus on olemas, seda üle sirvides on heameel (või kurb?) tõdeda, et vaatamata need mõttekäigud ja järeldused on ajaproovile hästi vastu pidanud ja  sama aktuaalne kui 2012 a kui Bürokraadi Vanaema raamat ilmus. Võib-olla on mõni asi vaid grotesksemaks muutunud, mõnda tobedust on mahendanud tehnoloogia areng, tobedus on muudetud „mugavamaks“, kuid olemuslikult on kõik tiksunud ikka suurema reguleerimise ja piiramise suunas. Kahju, raisku läinud ajast.

Mida me peaksime tegema esmajärjekorras?

1.    Meie ühiskonna reguleeritus on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri, kuid kui kõike reguleeritakse, siis inimesed enam ei oskagi ise otsuseid teha, na ootavad uut regulatsiooni. Vabadus ja vastutus paika. Vabadus otsustada, vabadus vastutada.  Meie administreerimine on jõudnud tasemele mida kirjeldas P. Dawkins 1965 a USA maaväe arusaamast juhtimises: „Ideaaliks näib praegu olevat inimene, kes on teinud nii vähe – kes on ilmutanud niivõrd tühises koguses enesealgatust ja kujutlusvõimet -, et ta ei ole eales midagi valesti teinud,“ (…) Oli aeg, mil inimest ei peetud just väga veetlevaks edutamiskandidaadika, kui tal ei olnud ette näidata üht-kaht armi … Kui (mees) käib mitte konformismi ja kõigega nõustumise, vaid vapruse ja tarmukuse rada, siis ta vahel ka eksib““. (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 179). Asjakohane on ka järgmine tähelepanek, mis on otseselt seotud eelmisega  ( 2010 a.) „Kolonelleitnant Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta hinnangus selle kohta nii: „Maavägi saavutas küll taktikalise ja operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada välja selliseid juhte, kes oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks strateegilise edu saavutamisel.“ (lk 314). See tähendab, et arendati välja mitte juhte vaid mikrojuhte, kes ei juhtinud ja ei aidanud poliitilisel tasandil vastu võtta otsuseid vai tegelesid haldamise ja sooritamisega.  „Maavägi ja merejalavägi tungis 2003 aasta kevadel parajasti Iraaki, kui Military Review avaldas veel ühe artikli, milles väljendati muret selle üle, et maaväe juhtkonnas nähakse kolonel Peter Varljeni sõnutsi inimesi, kes on „omakasupüüdlikud, lühinägelikud, vähese informeeritusega, ebaeetilised ja riskikartlikud.“ Maaväe eesotsas ei seisnud mitte juhid, vaid haldurid ja „sooritajad“.“ (lk 339). Kõigi nende karmide analüüside tegelik väärtus seisneb selles, et need uuringud teostati organisatsioonis endas, mitte kõrvalseisjate poolt. See tähendab ka võimalust kohendada oma tegevusi, kaasajastada. Nii, et meiegi esimene valik peaks olema mikrojuhtimise kahimine ja avaliku teenistuse ümbervormimine avalikuks teeninduseks.

2.    Haridussüsteem. Väga tõsiselt ja põhimõtteliselt on vaja läbi mõelda, milline peab olema homset teenindav haridussüsteem. See on praegu nii vanaaegne, et … me taastoodame eilset

Milles probleem?   „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod eo erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ (. M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 lk 314). „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“ (lk 313). Ja nüüd me muudkui jätkame industrialismi vajaduste rahuldamist, kuigi elame digiajastul ja liigume tehisintellekti poole. Meie haridussüsteem ei ole mitte eilseid vajadusi rahuldav vaid üksikutele viledele ja tuledele vaatamata üleeelmise sajandi taristul baseeruv, kõige sellest johtuvaga.

Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““

 „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

 „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“ (lk 317/319)

3.    Vaadake, kui me ei saa administreerimist kontrollifriikluse, mikrojuhtimise ja (kõigi ning kõige) usaldamatuse kivi tagant liikuma ja ei muuda haridust ennast kui taristut, pole ka eriti suur edulootus loova ja inspireeiva keskkonna tekitammiseks. Sellest oleks kahju, sest me väärime seda.

Miks on laiapõhjalisem, hästi administreeritud ja korraldatud platvorm/konkurss vajalik? Vaadake, kui juhtub nii, et ekspertnõukogu tuleb välja oma ettepanekutega, mida esialgu võidakse vastu võtta isegi hurraahüüetega, kuid mis tegemiste edenedes muutub lõvi möirgest hiire piiksusk, mis kõigi eelnevate projektidega on juhtuski, siis pole meil reservis enam midagi. Oleme pool aastat kulda väärt aega raisku lastud ehk nagu „Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel … lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleks olnud võimalik luua Vietnami külades turvalisus.“ Kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisest Vietnamist (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 190). Kaotatud aeg tähendas seda, et kõik edasised valikud olid vildakad, mis viis kogu kampaania kaotamiseni.  Meil ei ole sellist tugevusvaru, et võiksime veel ühe „kampaania“ kaotada. Nagu kirjutas J. Webb („Mitte midagi“ ÄP 2013 Lk 201.) „“Mitte miski pole muutumatu, mitte miski pole lõplik, kõik on ajutine.“ Lihtsamalt öeldes – niipea kui sa mõne teooriaga ära harjud, tuleb keegi lagedale sellest paremaga. Siiski unustatakse sageli ära, et teooriast on kasu ka siis, kui need õiged pole. Levinum teooria ongi just selle pärast levinum, et see kirjeldab reaalsust teistest teooriatest paremini.“ Milline on teie reaalsuse kirjeldus?

Targutusi:

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

Lk 13 „Valikuarhidektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad“ Toidu väljapaneku näide.

Lk 16 „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid.. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“

J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 33 „“Iga päev leian uusi valdkondi, kus olla ebakompetentne,“ ümiseb Juhataja omaette. „Täna on selleks siis selgeltnägemine.“

Lk 99 Kas oled kuulnud, et uur regulatsioon tehaks selleks et muuta asi keerukamaks, kalllimaks jne? Ei? „Loomulikult mitte, seetõttu nimetataksegi seda alati lihtsustamiseks, bürokraatia vähendamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks või muuks selliseks. (…) Üldloogik, kuidas selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on selline: lihtsustamine muudab alati asju keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru, mis toimub.“

Lk 212 „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“