Mis värk võrguga on? Värkvõrk on!

Kui poliitmaailmas käib praegu kõva sebimine, kes kellega või kes kellele, siis varjatum ja tähtsam jagamine käib ühes teises maailmas – Tuleviku Maailmas. Tuleviku Maailma või maailma tuleviku jagamises? Ükskõik, igatahes uued tehnoloogilised lahendused pakuvad inimkonnale võimalusi ligi pääseda tohutule seni kasutamata ressursile ja kiirustele, see on nagu Uue Maailma, terve senitundmatu mandri avastamine. Mnjah, kurbloolisus on selles, et kui me kujutame ette, et Pilvepiir  viib edasi meie tulevikku, siis tegelikult jagab see suuresti ümber minevikku, tulevikku …. 
Tuleviku põhja luuakse hoopis teises kohas ja teises koosseisus. Tulevikku luuakse järgmise tehnoloogiarevolutsiooniga, millest tähtsamad suunad on biotehnoloogia ja arvutilogaritmid. Need on arengusuunad, mis määravad ära meie tuleviku. Asi on isegi tsipake tähtsam (või hullemgi), sest kes sellest avastusretkest õigesti purjesid seada ei oska või need odavmüügil maha müüa, On kvalifitseerunud mahajääjaks, ilmselt igavaeseks. Igavene sõltlane. Kuid ligipääsu Tuleviku Maailmale  luuakse praegu kiretu bürokraatliktehnilise jaotuse alusel, mitte avaliku arutelu kaudu. Pole ka märganud, et Pilvepiir oleks Tuleviku Maailma jõudmise osas oma selged sihid seadnud. Seda küll osatakse tahta, et kordistada pensione, kuid see, et uue tehnoloogia tõhus kasutuselevõtt oleks lubaduste võimaks tegelikustaja, see jääb kaugeks ja mõistmatuks. Siiani.  Mis „värk“ selle tulevikuga siis on? Lihtsalt võiks öelda, et värkvõrk. Kui tänaste ettevõtmiste edu käib läbi platvormide võtme, siis homseks on tänased platvormid lootusetult vananenud. Tulevik on värkvõrgu arengus. Vaat selline värk

Maadeavastajad ja ettevõtjad kiirustavad … tulevikku

 Ega sellele, kes nüüd järsku huvitub teemast, pole kerge valdkonnast aru saada. Kuidas teha endale selgeks seda, mida veel ei ole? On plaanid, kavatsused, unistused. Palju kätega vehkimisi, muinas- ja udujutte.  Muidugi on ka kõva konkurents turuosaliste vahel esimesena tulevikku jõudmise nimel. Teadagi, need kes jõuavad esimesena tulevikku … teevadki tulevikku. Isegi siis teevad nad tulevikku, kui nad lähtuvad valedest eeldustest. Kõik oleneb suhtumisest, ka avastuse. „Iga innovatsioon on oletus. Alustad probleemiga ja püüad seda lahendada teadmata, milline lahendus tegelikult toimima hakkab. Mida rohkem katseid probleemi lahendamiseks tehakse, seda suurema  tõenäosusega leitakse parim lahendus. Seda lähenemisviisi kirjeldas Edison oma kuulsate sõnadega:  „Ma pole kordagi läbi kukkunud (elektripirni töölesaamiseks). Ma olen edukalt leidnud need 700 varianti, mis ei tööta. Kui ma olen kõrvaldanud kõik mittetöötavad variandid, leian selle, mis töötab.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 120). Leidiski. Kui Kolumbus oleks teadnud Maa tegelikku ümbermõõtu (u 40 tuh km), siis poleks ta ilmselt riskinud uue kaubatee avastamise kavatsusega, kuid ta lähtus Ptolemaiose aegsest planeedi ümbermõõdu (u 28 tuh km) arvestusest ja komistas Uue Maailma otsa. Komistas valedest eeldustest lähtuvalt oma aja Tuleviku Maailma otsa. Tegi tulevikku, kuigi on ka arvamus, et  „Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi, kuhu saabus“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ L. Liides & Tänapäev 2016 lk 88)). Ikkagi tasub proovida

Segane värk 

Selle nimel, et teha tulevikku (või vähemalt osta ennast tulevikku) rabelevad praegu maailmas paljud turuosalised ja vastavalt on neil ka ennast esiletõstev esitlusviis. See vastuolulisus teeb asjast arusaamise meile veelgi vaevalisemaks. Õigupoolest sain umbes kolmel-neljal korral täiesti valesti aru, vaid valdkonna tippasjatundjatega sidususi üha uuesti ja uuesti üle vaadates, vaieldes, kuulates  ja jälle küsides tekkis mul sellest turust ja selle võimalikest arengutest mul oma pilt. Eee … ega ma väga kindel ei ole, et nüüdki „värgile“ pihta olen saanud, kuid eks valdkonna asjatundjad parandavad kui täitsa valesse randa purjetanud olen. Eneseõigustuseks, mainin, et ma ei püüagi vaadata Tuleviku Maalilma jõudmist tehnoloogilise lahendina, vaid süsteemianalüütiku ja konkurentsiinimese vaatenurgast. Ning lisastiimuliks on see, et tundub, et ka asjatundjad (ja turuosalised) on nüüdseks nii kirglikult vaidlusse asunud, et ühtede ja samades sõnadega käsitletakse läbisegi erinevaid probleeme. Nii, et vast aitab see arutlus neilgi korrastada oma maailmavärki (või maailmapilti).  Pealegi, kui mina sellest aru ei saanud, mitte et ma nii tark oleksin, et kõigest aru saaksin, vaid seepärast, et mul meeldib asju/protsesse süsteemselt uurida ja neid huvitavaid/vastuolulisi või lausa pööraseid detaile leida, siis enamik  kõrgema võimu kandjad ei tea sellest huvi või ajapuudusel poolt pudrunuiagi. Millest? Eks ikka sellest kuidas, kes ja milliseks meie tulevikku kujundab
.

Pika jada mõju kogumis

Mida meie teame sellest imelisest Tuleviku Maailmast?   Vaatame. Telia koduka rubriigist Asjade Internet ehk IoT saame teada, et „Nutikad käekellad, autod, külmkapid ja isegi köögimööbel pole ju enam midagi revolutsioonilist. Revolutsioon tekib 5G mobiilsidevõrgu arenemisega, mis võimaldab võrku ühendada senisest tuhandeid kordi rohkem asju, senisest oluliselt suurema andmemahuvahetuse, kiiruse ja andmeside olematu viitajaga. 5G võrk võimaldab ka asjade omavahelist suhtlust, mida ei võimalda 4G võrk.“. Niisiis ootame … revolutsiooni (asjade suhtluses?) Edasi. Vikipeedia sedastab, et: „ FCC president on öelnud, et 5G saab olema „totaalne kannapööre“ (inglise keeles „game-changer“) ja 5G-tehnoloogia loomine peaks olema rahvusvaheline põhieesmärk“ Seega revolutsioon ja mängu muutus. Edasi . Arenguseire Keskus ( „Tootlikkuse arengustsenaariumid 2035“  Tallinn 2018 lk 23) sedastab, et:  „Uutel esilekerkivatel tehnoloogiatel on potentsiaal muuta põhjalikult seni toiminud ärimudeleid ja tervet meie elukeskkonda“ „5G tulek võib sisuliselt mõjutada kõiki tööstusi; on hinnatud, et see toob kaasa samasuguse muutuse nagu trükimasinatelt personaalarvutitele üleminek.“  Seega Revolutsioon + mängu muutus + elukeskkonna muutus.   Digigeeniuse  (23.01.19) toob välja sidususe sageduste oksjoni ja 5G võrgu vahel välja, märkides, et  Dr Riigi poolt allkirjastatud 5G sageduslubade konkursi korraldamise määrus annab võimaluse uue põlvkonna mobiilsidevõrgu ehitamist esimeste seas Euroopas. „Uue põlvkonna 5G internetivõrk viib meid uude ajastusse. Elisa ei raja 5G võrku ainult tuleviku nutitelefonide ja sülearvutite jaoks, vaid eelkõige selleks, et ühendada omavahel miljonid seadmed, andurid ja sõidukid. Sellest tekkiv uus väärtus majandusele on unikaalse potentsiaaliga ja mitte ainult linnades, vaid kõikjal tööstusaladel ja tootmises.“. “ Tänane globaalne “game-changer” on vaieldamatult tehisintellekt ja sellel põhinevad lahendused. Tehisintellekti laialdaseks toimimiseks on oluline kiire ja kvaliteetne 5G võrk“. Millele Levicom lisab, et  5G võrgud ei ole olulised mitte tavapärase mobiiltelefoni- või internetiteenuste kasutuse seisukohalt, vaid omavad oluliselt laiemat tähendust – 5G võrgud on vajalikud asjade interneti , tehisintellekti , virtuaal- ja liitreaalsuse, suurandmete, blokiahela jpm taolistel tehnoloogiatel baseeruvate uute rakenduste ja teenuste turule tulekuks, millest hakkavad otseselt sõltuma riigi majandus, tervishoid, avalik haldus jm valdkonnad“. Kokkuvõttes kõikjal.  Seega, me suundume revolutsiooni (õnneks küll järjekordse tehnoloogilise), mängu muutumise, elukeskkonna muutuse, teaduse (sh biotehnoloogia, arvutialgoritmide jne)   ja ärimudelite muutuse maale. See ongi Tuleviku Maailm. Vaat selline kogum. Pikk jada arenguid, mille paneb paika tehniline sageduslubade andmine maapealsetes süsteemides üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamiseks  (sageduste andmine). Seega tuleks vaadata turu- ja konkurentsisituatsiooni mitte sageduslubade seisukohalt, see on üksikakt, vaid hinnata tuleb protsessi kogumis.

Sagedustest ja segadustest

Nii nagu ikka on tulevikuvõidujooksul juba tekkinud arusaamatused. Kätte on jõudnud jagamise aeg. Ilmset teavad paljud meist teiega anekdooti mille peaküsimus oli kas jagada võrdselt või vennalikult. Sama küsimus on ülesse kerkinud Tuleviku Maa avastajate ees. See , mis turuosalistes paksu verd tekitab, selle ametlik nimetus on „Avalik konkurss sageduslubade andmiseks maapealsetes süsteemides üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamiseks sagedusalas 3410–3800 MHz“. Uh, kui ebaatraktiivne nimetus, ei tekita meis tarbijates kirge. Isegi huvi mitte. Kuid kirg turuosaliste poolt on täiesti reaalne, sest sagedusi on vähem kui tahtjaid. Konkurss, nagu hangegi, on konkurentsi erivormiks turgudel, kus ressurss on piiratud või turg ilma reguleerimata ei toimi. Seega omamoodi eelkonkurents ja konkurentsi tehniline imiteerimine. Konkurentsi imiteerimise edukus (st kuivõrd lähedane on tema toime vabalt toimiva turuga) sõltub sellest kuidas hange/konkurss üles ehitada.

Sama ka Tuleviku Maailma jõudmise ja jagamise turu kujundamisel, see sõltub sellest, kuidas laotakse alust uuele, tulevikuturule ja kuidas laotaks põhi selle esimesele astmele ehk sageduste jagamisele. Teema on tähtis, isegi ülitähtis (tulevikku määrav), sealjuures mitte ainult turuosaliste jaoks (kes piiratud ressursi pealt tulevikku ehitama hakkavad), vaid ka meie kõigi teiste, nii ettevõtjate, teadlaste, kui selliste tavainimeste jaoks nagu meie teiega. Kuid meie, tavainimeste (st kõrgema võimu esindajate), jaoks on praegusel hetkel Tuleviku Maailma ehitamise projekt sama arusaamatu kui KOLE kokkulepped. Tunnetame, et tähtis, kuid kaasarääkimiseks oleme kas liiga asjatundmatud, mugavad või valesti asjadest aru saanud (ja ega kedagi eriti ka põhimõtteid lahti seletamas pole). Umbes nagu vanas anekdoodis, kus „tunnetatakse“, et 1/4+1/4= pool liitrit, aga seletada  … ei osata. Seega mõtleme oma mugavuses, et .... äh, tegemist on kõrvalise, tehnilise ja justkui kitsa ringi klubiline tegevusega, las nad siis isekeskis arutavad seda kitsast ja tehnilist värki. Kuid … siin me eksime. Kumbki, ei minevikusaavutuste poliitiline ümberjagamine ega tuleviku kujundamine pole kitsa ringi klubiline tegevus, vaid meie tulevikku määravad otsustuskohad. 

Sealjuures on sageduste „andmine“  pikema vinnaga ning püsivam otsustuskoht kui neljaaastane poliitkombo. Kuigi, muidugi võib olla ka vastupidi. Miks? Lihtne iga otsus on õige vaid konkreetses ajas ja asjaolude kombinatsioonis, seega õige otsus valel ajal on vale otsus. Kui otsus ei haaku üldise edasiviiva arenguga on see valeotsus. Kui üldist edasiviivat arenguplaani polegi, siis on see … Browni liikumine. Kas meil on plaan? Ei ole. Pole plaani, pole tulemusi, otsustest hoolimata. Kui praegune lõdva püksikummi poliitika tulevikupoliitikate määramisel jätkub, siis kuigi meil on järgmise nelja aasta pärast võimalik teha uus valik Pilvepiiri koosseisu suhtes, siis tulevikuotsustamisel pole meil enam midagi kaasa rääkida. Aeg ja olud on muutunud, oleme tulevikuehitamisel hiljaks jäänud. Konkurendid tulevikuehitamise valdkonnas on kadunud silmapiiri taha. Me oleme olukorras, kus meile oleks nagu räägitud kaugest meretagusest maast, kus kõik on võimalik ja meie kibeleme uut mandrit avastama, kogu selle kasutamata ressursi ja uskumatute võimalustega. Aga kuidas sinna jõuda? Kes sinna jõuab? Oleme tänapäeva Kolumbused? Või kuninglikud tindininad?

Kiirus ja kiirustamine

Majanduses ja rallisõidus on kiirus üks väärt asi, kuid kiirustamine … Eh, võib põhja alt ära sõita, võib velje lõhkuda, kõigest sellest johtuvaga. Võidab mitte kõige kiirem, vaid see, kes esimesena finišijoone ületab. Kuid meie tulevikulgu on  haaratud kiirustamispalavik. Nii, kiire, et  „ühe hingetõmbega“ räägitakse nii sageduste jagamisest (millesse püütakse segada nii sigadust kui segadust), 5G tehnoloogiast, värkvõrkudest, iseliikuvatest autodest ja „nänkupiltide“ (ninnunännu & jänkupildid) kiirlaadimisest. Kuid kõik need on eraldi asjad ja vajavad ka eraldi või vähemalt õiges järjekorras käsitlemist.

Niisiis, igal asjal on algus ja lõpp, me peame iga otsuse juures hindama kahte asja, esiteks esialgset otsust, sest sellest johtuvalt sünnivad teised otsused ehk kui võtta pilet Narva, siis sama piletiga ja samal ajal Tartusse sõita ei saa. Elementaarne. Peame tegema valiku. Teiseks peame otsustamisel silmas pidama lõppeesmärki. Kas me kogemata, kiirustades, ei osta piletit Narva, kuigi eesmärgiks oli sõita Tartusse. Nagu väidetud on, mammut ei koosne mammutitest vaid rakkudest, rakud …  Ehk kui esmane otsus e. „ehitusmoodul“ on paika pandud, siis saab sellest kasvada ainult mammut, mitte sipelgapesa. Meie paneme praegu „nännupiltide“ jutu taustal paika esimese ehitusmooduli …

Millele? Hm, hea küsimus. Õigemini ongi see põhiküsimus. Ühest küljest räägitakse tulevikutehnoloogiast kui imedemaast, kuid lahendatakse seda  tehnilist jagamisülesandena. Imedemaa tehniline jagamine? Veider. Miks me niimoodi teeme? Harjumus? Või me ei soovigi uut moodi maailma näha? Pimetähn? „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud.„. „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ (T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 lk 30). Vaat niimoodi, meie ja meie (lõputu) õigus.

Kolumbuse töökirjeldus

Kuid valdkonna arengu ja konkurentsi seisukohalt on tegemist millegi enamaga, see pole ainuüksi tehniline lahend või oksjon, see on küsimus Tuleviku Maailma ressursside kasutamisest.  Kui Kolumbus  suundus uut mereteed avastama, siis ei hinnatud tema tegevust mitte selle järgi, et ta hiivas ankru ja heiskas purjed, tema tegevust hinnati siis ja praegu protsessina ja tulemuspõhiselt. Ilmselt ei kirjutanud ta Hispania kuningale Projekti „Kuidas hiivata lähtesadamas ankrut“. See oli rohkem selline töökirjeldus, et avastan uue lühema/kiirema kaubatee Aasiasse, mis toob tema kuninglikule kõrgusele sisse nii- ja naapalju lisa reaale. Vaid selle peale andis Hispania Kunn Kolumbusele õiguse ja ressursi avastusretkeks. Ja kuigi ta ei avastanud uut mereteed Aasiasse, avastas ta Uue Maailma. Meie tänased kõrgema võimu kandjad (kuningad) peaksime oskama kaasa rääkida rohkem sellesse meie aja Tulevikumaailma purjetamisel, seda protsessi tuleb hinnata kogumis, mitte üksikkonkursina – hiivame ankru.

Fordimust?

Dr Riik valis sageduste (piiratud ressursi) välja andmiseks tehnilise lahenduse, mida on enne kümneid kordi tehtud, kuid …  Oot-oot,  tegemist on ju revolutsiooniga, murranguga, uute ärimudelitega, elukorralduse muutusega, siis seda menetleda vana korra järgi on küll , no vähemalt pentsik või mugavuslahend. Kas Dr Riik ei saanud aru „värgi“ sisust ja tegi mugavusotsuse – teeme nii nagu alati? „Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 395). Ehk, kui ei saa aru, siis tee kiiresti, käratult, tehnilis-bürokraatlikult ja lihtsalt. Kui mõningatel juhtudel on lihtsus õigustatud, lausa soositus, siis mitte alati.

  Ilmselt oleme me kõik mingis kontekstis kuulnud fordilikku ütlemist, et autod võivad olla ükskõik mis värvi, peaasi et need oleksid mustad. Must oli lihtsalt tol ajal kõige odavam ja kiiremini kuivav värv ning olenemata sellest, et auto võis põhimõtteliselt olla „ükskõik mis värvi“, oli valik alati must. Seega olenemata sellest, milline oleks olnud konkurss, tulemus oli ette teada. Fordimust. 90-date meie riigihangete algaastatel käibis anekdoot, et kõik autotootjad on konkursile oodatud, kuid neil peab olema ainult X kere, kõik mööblitootjad on kutsutud, kuid parameetrid vastasid vaid Y tootja spetsifikatsioonile jne.  Seda õpetlikku anekdooti analüüsides võib öelda, et konkurss/hange oli korraldatud tehniliselt „õigesti“ (selles seisnebki taibuka bürokraatia võlu), kuid see ei taganud konkursi eesmärki (selgitada välja parim pakkuja), vaid juba (eel)valitud pakkuja.  Kuidas sagedustega lood on ei tea, siin seisavad vastakuti kaks vihast vaenuväge. Kuid meie, kui piiratud ressursi omanike, jaoks on vaenuväed üles rivistunud valel lahinguväljal.  Antud momendil  pole tähtis mitte niivõrd küsimus selles, kas ja kes võidab oksjoni, vaid kuhu me jõuda tahame. Kui me teame kuhu me jõuda tahame, alles siis tuleb esimene aste ja see on ikkagi kuidas on laotud sageduste jagamise konkursi alus? Fordimustalt? Mugavuslahendina? Nii, et kogu vaidlus käibki põhiliselt lubade arvu üle (mitu Kolumbust me reisile lubame, kellel laseme ankru alla ja kellel purjed üles), mitte kuhu, kuidas ja millal siirdume. Vale küsimus, vale lahing … vale tulemus

Tehniliselt laitmatu … tuleviku müük

Konkurss on tehniliselt laitmatu, nagu teame, selliseid konkursse on läbi viidud kümneid, kuid kui me väidame, et uus tehnoloogia on revolutsiooniline, maailma muutev, kas siis on ikkagi õige sellele uuele „värgile“ kasutada samu riistu, mis vanadel. Veelkord toonitades, see sageduste „andmine“ ei ole pelgalt sageduste andmine/jagamine, see on turu ostmine ja tuleviku ostmine. Nii tulekski seda tulevikutoru ja konkurentsi vaadata.

Kas on ikka õige, et konkursi ainuke mõõdupuu on raha? Kui raha, siis võidavad (loe ostavad) selle need kellel raha jätkub. Pole ka paha variant, kuid lahjake. Kuid kui konkursi mõõtkavas on ka nutikus, kiirus ja avatus, siis paneb see turuosalisi mõtlema, pakkuma uusi lahendusi, pingutama, konkureerima nutikuses/kiiruses. See võib tuua turule värskeid tegijaid. Üllatajaid üllatavate lahendustega. Mõtteviis, et sageduste lubade eraldamise ja meie tulevikuarengu rütmi määrab ühekordne sissemakse, tundub  hirmutavalt vanaaegne.  Sageduslubade „andmine“ pole pelgalt tehniline ülesanne, vaid väga selgelt võitvatele turuosalistele tulevikuturgude müümine. Enamgi veel, see on arengute määramine aegade lõpuni (või kuni võrgud kokku kukuvad), sest need kes arendavad välja võrgustiku kasutades selleks eraldatud sagedusi võivad oma tulevase turujõuga liikuda ka kõrvalturgudele, moodustades vägagi võimsaid ühendusi. Mis aga peamine, need kes võidavad 5G võidujooksu on ilmselt ka ainsad konkurentsivõimelised osalejad 6G rallis (mis see siis iganes ka on). Nii, et väike tehniline lahendus, mille aluseks on lihtne konkurss polegi nii lihtsake. Kui siin väidetakse, et teenuseid hakkavad arendama teised teenuseloojad ja pakkujad, siis muidugi on see nii, et sidefirma ei hakka ise arendama ei iseliikuvat autot, selle tarkvara ega andureid kuid kogu see „värk“ käib läbi  selle toru, kellel on sagedustele rajatud värkvõrk.  Ilma sageduste ja värkvõrguta ei saa mitte kuidagi. Vaat selline värk.

Uute Maailma jagamine Kolumbus 5G ajal

Vaadake, kui Kolumbus 1492. aastal kobamisi Lääne-India saarteni jõudis, siis sai ta Ameerika avastamise au endale. Kuigi ilmselt polnud ta esimene Uue Maailma avastaja, sest näiteks Islandi saagades pajatatakse viiking Leif Eriksonist, kes seilas 1002(1003?). a meeskonnaga läände, randudes Ameerikas. Kuid nemadki polnud esimesed, arvatakse, et juba  foiniikia meresõitjad jõudsid Ameerikasse a. 500 eKr. Teisalt on püstitatud hüpotees, et  Hiina admiral Zheng He võis jõuda Ameerikasse 1421. Aastal. Kõigil Kolumbuse eelsetel meresõitjatel oli küll avastamisrõõm, kuid nad ei võtnud uut ressurssi kasutusele. Ei taibanud, et tegemist on uskumatult mitmekesise ja vähehõlvatud ressursiga. Isegi Kolumbus ise ei mõistnud oma saavutust vaid arvas olevat Indias (või selle lähedal). Kuid avastatud maad kuulutati olenemata selle nimetusest või olemusest ikkagi Hispania kuninga valdusteks . Siis ... Kuninglik keskvõim võis maade hõlvamiseks (mis küll polnud tema omad, kuid mida näljased huvigrupis ihalesid oma äri püstipanemiseks) anda välja lubatähti. Ja nii nad vallutasidki Uue Maailma. Said õiguse, vallutasid territooriumi, võtsid kasutusele, tekitasid hunnitud varandused ja osavamad neist said asekuningad. Ja jagatud see oligi ... Uus Maailm nimelt. Kas nüüd toimub tehnilisbürokraatlike kirjatsurade lubatähtede alusel Tuleviku Maailma jaotamine? 

 Niisiis, kuidas võiks välja näha tänapäeva Uue Maailma ehk Tuleviku Maailma,  hõlvamine?   "Kolumbus liignimega 5G" on  jõudnud  uude maailma ja kuulutanud kogu uusala Kõrgeima võimu kandja valduseks. Kõrgeim võim  on õnnelik ja asub realiseerima õigust oma valdustele, teatades, et „Sagedusload on riigile kuuluv väärtuslik ning samas piiratud ressurss, riigi ja ka tarbijate jaoks parima tulemuse saavutamiseks on vajalik korraldada võistlevate äriplaanidega konkurss“. (PM 2.11.18). Väga hea mõte. Siinkohal tuleb vaid vahet teha, et tegemist ei ole mitte 5G lubade või võrkude lubade jagamisega, mis tihti kõnekeeles segadust tekitab vaid 5G jaoks eraldatava kolm sidesageduse kasutusloaga. Piltlikult väljendudes on Kunn pannud oksjonile kolm maatükki , mitte seda milliseid maju (või tehaseid) sinna ehitatakse või millised kardinad kõige kaunimad ülakorruse verandal välja näevad. Kuna ma pole sidetehnika ekspert, pigem selline tavahuviline kallakuga konkurentsiinimene, siis meenutab praegune olukord seisu, kus kunn müüb/eraldab/jagab sageduslubasid (kinnistuid) ilma üldplaneeringuta, detailplaneeringutest rääkimata. Müüb kui tühermaad. Ühest küljest on ostjate poolel tegemist riskiga ( nad ei tea kellega neil lepingud või millised teenused üldse on) kuid samas võib kinnistu osutuda tulevikus kullarikkaks maardlaks või hinnatud linnasüdame ärikvartaliks. Kuna meil tulevikustrateegiat ei ole, siis me müümegi (ma tean küll, et mõnigi ütleb, et tegemist ei ole müügiga vaid firmale eraldatava sagedusalaga mida ESS alusel iga aasta pikendatakse, siis „andmine“ toimub ju raha eest, ehk müüakse mingit õigust) oma kroonimaid ilma mingite reservatsioonideta, ilma arenguplaanideta, ilma äriplaanita, lihtsalt raha eest. Toimub ostu-müügi protsess, mil Dr Riik müüd tulevikuvõimalusi ja arendajad ostavad endale tulevikuturge. Sellel kohal ilmneb, et tegemist pole mitte lihtsalt Dr Riigi poolt välja kuulutatud tehnilise jagamisülesandega, vaid väga selgelt võitvatele turuosalistele tulevikuturgude müümisega. 

Äriplaanide konkurss või rahahulga konkurss

 Mõned väidavad, et sageduste konkursil ei saagi mingeid tingimusi olla – raha lauale ja kõik. Hm, veider. Teistes valdkondades me niimoodi ei tee. Kõigele on tingimused ja hanked.  Samas on, iga tühisemagi  bussiliini (ATL) võitmiseks  korraldab Dr Riik konkreetsete tingimustega  konkursi. Esitab terve rea tingimusi, mida vedaja peab täitma, kui ta liinile kvalifitseerub. Muide ka siin on Dr Riik kuulutanud et tegemist on piiratud ressursiga, seda isegi turupõhiste liinide puhul. Vahva, Dr Riik on kuulutanud enda Aja Peremeheks. Rendib aega soovijatele. Päris pöörane, eks ole? Nali naljaks, kuid Dr Riik  sõlmib ATL lepingud (dotatsioonil põhinevad) või annab  välja liiniload (turupõhine liinivedu) väga täpsetel tingimustel koos trahvidega ning kui vaja ka liini sulgemisega, kui ei täideta mingit kohustust. Sageduste andmisel selliseid „segavaid asjaolusid“ ei kehtestata. Nüüd ütlete, aga turuosalised peavad peale sageduste saamist ju investeerima, palju investeerima, kuid ka bussivedaja peab liini saades (liin ise ei sõida ju, see on vaid lubatäht veo teostamiseks) investeerima bussidesse, kütusesse, ühe piiratumasse bussijuhtidesse, IT arendustesse jne. Kas Dr Riik saab sageduskonkursilt  5-8 milj EUR ja kõik? Aga edasi?

 Edasi on nii, et asjatundjate arvates just see probleemiks, et ühiskonnas/riigis ei ole algatatud diskussiooni värkvõrgu teenuste loomise osas. Nende uute teenuste arendamise ergutamisel on Dr Riik väga passiivne olnud kuigi peaks olema innustaja ja juhendaja. Sideettevõtete kiituseks tuleb mainida, et sideettevõtted võtavad hetkel riski ja ehitavad sidevõrgu enne kui need värkvõrgud neilt neid (veel ei tea milliseid) teenuseid tellinud on. Seega ettevõtjad tegutsevad, purjed juba heisatud, nii et mastid lookas, aga Pilvepiir? Milline on Pilvepiiri strateegia selle täiesti uue ressursi vallutamiseks? Või polegi?

Riiklikult tähtsusetu?

Nüüd me siis seisame selle uue imelise Tuleviku Maailma lävel ja … Milline on meie plaan see „värk“ meie jaoks kõige kasulikumalt tööle panna? Sideettevõtete kiituseks tuleb mainida, et sideettevõtted võtavad hetkel riski ja ehitavad sidevõrgu enne kui need värkvõrgud neilt neid (veel ei tea milliseid) teenuseid tellinud on. Seega ettevõtjad tegutsevad, purjed juba heisatud, nii et mastid lookas, aga Pilvepiir? Uuesti. Milline on Pilvepiiri strateegia selle täiesti uue ressursi vallutamiseks? 

 Dr Riik on küll väitnud, et sagedused jagatakse välja vastavalt äriplaanile, kuid nagu nägime pole see pole õige. Konkursi tingimused on lihtsad, ei mingit äriplaani, osalejalt nõutakse, et ta peab olema registreeritud Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi äriregistris või Šveitsi Konföderatsiooni äriregistris või muus Euroopa samaväärses registris, netovara peab vastama äriseadustikus sätestatud nõuetele ( 25 tuh EUR?), tal ei tohi olla maksuvõlglane ja , ta peab omama tehnilist kompetentsust elektroonilise side võrgu loomisel ja haldamisel, sagedusloa alghind 1,6 milj EUR. Kõik mõistlikud tingimused, kuid … Kuhu jääb mängu ilu? Kuhu jääb nutikus ja konkurents? See on koht, kus minu kui konkurentsiinimese närv tuikama hakkab.

Kuid loodus teatavasti tühja kohta ei salli, kui Pilvepiir seda ei täida, siis täidab selle keegi muu: ametnikud, ettevõtjad, huvigrupid. Ja huvitatuid on palju, see on sama olukord kui Kolumbus avastas Uue Maailma. Piiramatu ressurss ootab jagamist ja kasutamist.

Võiduvalemist

Eduka hanke taga on harilikult asjatundlikkus ja visoon tulevikust. Hea näide julgusest ja asjatundlikkusest pärineb II Ilmasõja eelsest perioodist. "Briti Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite spetsifikatsiooni. … Teiseks aga tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu võimatu täita … Esialgne tulemus valmistas pettumuse. … Ministeerium kaalus isegi lennukite tellimist Poolast. … Üks osalenud firmadest oli Supermarine. Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör Henry Cave-Brownw-Cava otsustas tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning tellida lennuki huvitava eksperimendina. See lennuk oli Supermarine Spitfire

Vaieldamatult esindas Spitfire üht ajalooliselt olulist tehnoloogilist läbimurret. …"

Kui rääkida selle hanke tulemist kogumis, siis  " Winston Churchill tabas märki, kui ütles Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis polnud nii paljud inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele

Võib-olla polegi päris liialdus väita, et Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp läks valitsusele maksma umbes sama palju kui maja Londonis – 10000 naelsterlingit.”

Millist tulu lootis saada Henry Cave-Brownw-Cave 10000-naelane investeering? 430 000 inimest päästeti gaasikambrist ja Hitleri ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski ökonomist hinda määrata.”  (Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 lk 75/76). Vaat selline hange.

Teadmiseks purjelaevade omanikele: tulevik saabus ... eile

Tähelepanu tuleb pöörata hoopis muule, ikka on juhtunud nii, et kui omad kaklevad siis võtab võidu keegi kõrvaline. Tänapäeval ei saa kindel olla et kui "meil on mastid" , siis meie võidame. Ka purjelaevade omanikud arvasid niimoodi, kuni tulid raudlaevad ja aurumootorid, mastid … Mastid saeti küttepuiduks. Teised tulijad võivad seda turgu näha hoopis teistmoodi Võivad näha meile paremat moodi või halvemat moodi.  Ajal, mil mopsid mõtlevad ikka veel vanades kategooriates, kuid maailm on pööranud platvormidee usku, pole võimatu, et keegi suudab välja mõelda hiilgava ärimudeli sageduste kasutamiseks.Tore mõttepojuke, kuid pole tõenäoline, kui konkurss tehakse purjekate mastikategooriatest lähtudes.. Seega on küsimus siiski pigem selles kas konkurss, kui selline on tuleviku mõttes heal ja kindlal alusel. Vaadates senist pilti, sellist kindlust ei ole.

Longates kuhugi …tulevikku. Vist.

Nüüd seame ennast lonkama tulevikku sama strateegitu tegevusmalli järgides. Tulevik tuli juba eile, kuid me pole seda veel märganud. samal ajal kui ärimaailmal sülg suunurgast naudinguootuses juba tilgub, kujutame meie poliitmaastikul ette Vanainimeste vabariiki igaühe rahamasinat. Ega sellinegi tuleviku visioniseerimine ju paha pole, kuid selleks tulev otsustada milline on meie strateegia uue tehnoloogia kasutuselevõtul, meie osa ja kasu värkvõrgus. 5G-võrk toob kaasa murrangulise hüppe tehnoloogiamaastikul, mida hakatakse kasutama tulevikus selleks, et ühendada miljonid seadmed, andurid ja

mis tänu suurematele andmemahtudele ja  kiirustele annab võimaluse luua uus, seni kujutletamatuid,  ärimudeleid. See mulle meeldi, mulle on alati meeldinud kujutleda ette kujutletamatut. Vahva. Kuid ... me läheme üle täiesti uuele arengutasandile, uued kiirused muudavad maailma, kuid meie ei saa väga hästi aru veel tänaseski toimuvast. Teeme tänaseid otsuseid aastakümneid vananenud teadmiste põhjal. Kahjuks.

Uus Manhattani tehing? 

Kas Dr Riik saab sageduskonkursilt  5-8 milj EUR? Võib-olla isegi 10-12 milj. Kuid vaevalt. miks peaksid turuosalejad maksma rohkem sest ära on vaja arvata vaid milline on küllalt kõrge ja piisavalt madal hind ühe sagedusala saamiseks ja ... Ja kõik? Uh, sai kaelast ära? Kui niimoodi vaadata, siis tunnen ennast tõelise tobujussina, sellise  lihtsameelsena.  Põlisasukad Uues Maailmas said  Manhattani eest peotäie klaaspärleid ja …. Olid ka rahul. Olid rahul oma teadmatuses ja lähtudes pelgalt momendi ja kohaliku väärtushinnangu mõõtkavast. Ei tunnetanud tulevikku. Nii ka meie, me ei adu, et nendele sagedustele ehitatud võrgud hakkavad genereerima kogumis sadade miljardite eest äri ja … Võib-olla see küsimus on ikkagi strateegilist arutlust väärt. Võib-olla tasub Pilvepiiril endale selgeks teha Uue Tuleviku Maailma jagamise võimalused. Riikliku tähtsusega otsused ja lisavahendid on just seal, … uuel ressursimandril. Ja muide nagu targad inimesed on tõdenud, siis „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310). Mis kinnitab veelkord, et kui me siiani oleme teinud ühtemoodi, siis edaspidi on võimalik (tulevikku teha) väga erineval moel.

Targutusi:

Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Lk 16 (Juttu on viis kuud enne Apollo 11 starti alanud protsessist). Ettekande pealkiri kõlas nii: „Kus ükski lipp pole veel käinud: lipu Kuule asetamise poliitilistest ja tehnilistest aspektidest.” Äsjamoodustatud Kuulennu Sümboolsete Tegevuste komitee kogunes arutama lipu Kuule asetamise sobilikkust.”

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”