Meie edu pant: helkurvest ja suitsuandur

Oleme ambitsioonikas rahvas.  Tahame olla edukad. Tahame jõuda „päris“ rikaste sekka, tahame kasvatada kahele miljonile, tahame …. Kuid „tahame“ üksi ei garanteeri soovitud tulemust, selleks peavad olema plaan, instrumendid ja selged prioriteedid. Kui ambitsioonidest räägime tihti ja õhinal, siis instrumentidest, … harva.  Massimeediumis tundub meie edu sõltuvat põhiliselt  helkurist ja suitsuandurist. Kas sellest piisab?

Mark Twaini mure

Niisiis kuidas saada rikkaks ja suureks?  Tööandjate konverentsil „Tuulelohe lend“ jäi kõrvu mõttekene, et tunneme liiga palju muret selle üle, mis ei ole üldse meie mure, ehk nagu ütles M. Twain „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud“ ( J. M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012 lk 25). Niisiiis on maailm täis kujutletavaid muresid, meie peaksime keskenduma meie eneste muredele, kui neile lahendus leitud, siis muretseme ka teiste muresid. Maailm on erinevaid muresid täis, nii kujutletavaid, kui tegelikke, kui me oma mured ise ära lahendame on maailm juba parem. Üks mure ikkagi vähem.

Puravik … väikeste valgete täppidega?

Millised on meie tõsiseid mured, mida vaid helkuri ja suitsuanduriga ei ravi.  Meie tegeliku põhimure on rahvastikupüramiidi areng ehk nagu konverentsil Tuulelohe lend väljenduti - meie püramiid on võtmas seene kuju. Esmapilgul tundub olevat punase kübaraga puravik ju päris nunnu, kuid lähemal vaatlemisel, ilmneb, et on ilmunud esimesed valged täpid. Püramiid on muutumas kärbseseeneks. Nämma? Soovite ampsu?

 Rahvastikupüramiid pole pelgalt püramiid, see on eelkõige ühiskonna jätkusuutlikkuse pilt ja prognoos tööjõu kättesaadavusele. Hoiatus. Meie püramiid näitab, et oleme langenud „nii madalale“ (sündivuselt), et ilma korralikult planeeritud tööjõu suunatud impordita on majanduse areng ja sellega seoses ka maksutulude laekumine pandud tugeva surve alla ehk taandarengusse. Statistika on karm, aastani 2040 jääb meil puudu keskmiselt 5000 maksumaksjat aastas. Erasektori töötajate arv väheneb ligi 500 000 alla 400 000. Ülalpeetavate arv ühe erasektori maksumaksja kohta tõuseb 1,66-lt 2,04-le (T. Tamsare ettekandest). Hirmutav perspektiiv.

Väljarabelemine ja väljavabandamine.

Millised on meie võimalused sellest ebameeldivast arengust välja rabeleda? Või kui me ei taha välja rabeleda, siis kuidas uue olukorraga kohaneda? Mittemidagit tehes saamegi mittemidagi. Isegi väga usinalt mittemidagit tehes saame ikkagi mittemidagit, ainult suuremas koguses.

 Väljarabelemisstrateegia: on meil võimalus luua loominguline majandus- ja elukeskkond. Isiklikult usun, et just selline keskkond genereerib meie jõudsat arengut. See oleks võimalikult väheste regulatsioonidega ja dr Riigi poolse sekkumiseta, mis on ka sedavõrd odavam ülal pidada. Tühikäiku oleks vähem. Keskkond ise aitaks kohendada meie kärbseseent jälle korralikuks püramiidiks.

Väljavabandamisstrateegia: kui me ei tee midagi oma püramiidiga ehk loo majandus- ja elukeskkonda, siis peame tegema teise valiku. Teine valik tähendab, et me peame panustama tulevikus igaüks ise oma pensionisse, oma tasulisse meditsiini ja … kui kavatsete kaua elada, siis ka oma vanadekodu osakutesse. Midagi pole teha, kui me esimest varianti ei vali,  saame esialgu vanade kodumaa ja seejärel Vanadekodumaa.

Tööta kauem, maksa … kauem, lõpuks ...

Tegevusi olukorra õigeks väänamiseks on veel hulganisti, kuid tõukudes Tuulelohe lennu temaatikast, vaatleme vaid ühte neist ehk inimest kui tööjõudu. Inimene kui ressurss. Ressursse on esmapilgul vaid kaks: kasutada paremini ära oma inimesi ja leida lisaressurssi mõistlikult korraldatud sisserände abil.  Sisseränne on praegu tabuteema ning selle mõistlik käivitamine võtab veel aega. Kokkuvõtlikult, millised on meie võimalused, kui „ ise lapsi ei tee“, keskkonda/trendi lasterikkuse jaoks ei loo ja välistööjõudu ka ei aktsepteeri

Mittemidagit tehes saamegi mittemidagi. Isegi väga usinalt mittemidagit tehes saame ikkagi mittemidagit, ainult suuremas koguses. Kõik need, kes ütlevad, et „lapsi on vaja teha“ on … õigus. Enamgi veel, oleks tore, kui meil sünniks palju, palju lapsi, kuid … Ma ei tea, kas oleme liiga laisaks muutunud, tormame lõbustuste järgi ( kuigi ka see on otse loomulikult vajalik) või mingi osa lootusest kaotanud. Tõsiasi on see, et meid jääb ikka vähemaks ja just seepärast pole vaja rääkida nilbukaid, et „tehke lapsi“ (enesel vaevalt üks lapsuke ja seegi Londonis, NY, Pariisis) vaid luua tuleb keskkond, millises oleks trendikas olla suurpereline. Minu üks lemmikume tulevikuvisioonides „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013, kirjeldab tulevikku niimoodi:

Lk 25 „Maailm on muutunud, kahelapselisest perest ja 70 aastat ületavast oodatavast elueast saab pea üldine norm. See muudab valitsuste tööd ja seab uusi suuri nõudmisi avalikele teenustele.”

Lk 30 „2050 aastaks langeb maailmas kogusündimus – jämedalt võttes laste arv, mida naine oma viljaka ea jooksul sünnitab – 2,1-ni. See on sündimuse „taastootmismäär”, täpselt see, mille juures rahvastik end taastoodab. … Tavaliselt on aga 2,1 see maagiline arv, mis toob kaasa rahvastiku kasvu aeglustumise  ja seejärel stabiliseerumise.”

Lk 31 „Riikides, kus on olnud kaua madal – näiteks Põhja-Euroopas – on sündimus hakanud aeglaselt kasvama, kasv jätkub sedavõrd, kuidas inimesed TAASAVASTAVAD SUURE PERERÕÕME.”

Just, selle suurte perede kui rõõmu allika ajajärguni peame vastu pidama. Me peame praegu eksistentsiaalseid tõrjelahinguid, mitte pealetungi- ega  taganemislahinguid. Seepärast on hädasti vaja plaani ka tõrjelahinguteks. Muide tõrjelahingud on üks kõige raskemaid ja nutikust vajavaid lahingu vorme.

Kuid kahjuks on meie bilanss tänapäeval puudujäägis just seepärast on vaja kas välja rabeleda või ennast kokku pakkida ja siis saavad poliitinimesed ennast välja vabandada.

Vastus: peame kasutama oma ressursse - töötama nutikamalt, elama tervemalt ja kauem. Paljuräägitud tööturu reformist oleks küll veidi kasu, kuid selle rahaline „kasu“ on ilmselt ülehinnatud. Pigem on kasu moraalne, aidates seni ühiskonnaga nõrgalt seotud inimesi tööturu kaudu enam tunda ennast osana tervikust. Tööturu uued instrumendid toovad küll kaasa töökohti (eelarvelised töökohad e. kulu) ja natuke töökäsi, kuid ei too kaasa tööjõukriisi tegelikku tasandamist ja ühiskondlikku rikkust. Haigekassaressursse ka mitte. Oleme nullsummaringis. Kui veab. Tööjõu defitsiidi küsimus jääb ikkagi püsima.

Paralleelmaailm. Kommunismi võimalikkusest Eesti Vabariigis

Või ei peagi me edaspidi enam tundma muret tööjõu pärast? Võib-olla teeb homne tehnoloogia meie eest kogu töö ära? Ei peagi töötama? Elu nagu ulmekommunismis? Mulle tundub selline maailmapilt  „veits“ võõrana, kuid nn kodanikupalga küsimus on jällegi päevakorda tõusnud. Näiteks õiguskantsler on vaadanud tulevikku ja prognoosib, et tehnoloogia areng toob kaasa: «Töö ja sissetulek koondub üha väiksema kihi kätte. See tekitab hulganisti probleeme. Andekatel ja kiiresti kohanevatel inimestel on väga palju teha, aga teistel pole midagi» «Kodanikupalk on mõistena eksitav, aga tagada minimaalset väärikas sissetulek, mida tagatakse tegelikult juba praegu, aga ebaproportsionaalselt suure bürokraatia tulemusena, on mõistlik ja see tuleb. Ka Eestis. Selle suurus sõltub sellest, millal see tuleb» (PM 4.03.16). Mnjah vaata kui huvitav, kui erinevalt võivad inimesed maailma näha ja selle probleemidele lahendusi leida. Mina mõtlesin kogu aeg, et „poetagused“ on ühiskonna arengus maha jäänud, kuid ilmneb, et eksisin, nad on oma ajast lihtsalt ees. Valmistuvad saama … „vähemvõimekuseks“. Sellise stsenaariumi järgi toimimine tähendaks inimkonna mandumist. Vanaema Marie arvas ikka, et : „Kui inimene jookseb, kuid saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui saaks seista, siis seisaks, kui istuda, siis istuks, kui lamada, siis lamaks.“ … ja nii nad välja surevadki, omandatud abituse sündroomi. Milleks töötada, kui väärikas sissetulek on kindlustatud? Kes ja miks peaksid need kelle kätte koondub töö ja sissetulekud neid jagama? See oleks nagu tagurpidi orjapidamine või pantvangikriis. See ei saa olla lahendus. Ei ole vähemvõimekaid inimesi, on vaid inimesed kes pole sattunud oma õiget/võimetekohast tööd tegema. Sellest tulebki lähtuda. Nii, et kuskohalt saada lisaressurssi, kui tööjõu import pole moodne?

Aksioom: kaks reformi (paralleelset sirget) ei ristu iialgi?

Üks hiiglaslikult suur reserv tööjõu probleemi mahendamiseks on olemas – meie töö ja reformikorralduste sünergia. Tõhusus. Pole mingit mõtet teha reforme, mis üksteist ei toeta. Kuid midagi on lahti meie reformide sihtide ja nende täitmise ning sidustamisega. Neil puuduks nagu ühendav lüli. Kui võtta näiteks kasvõi tööturureform ja tervisekorraldus, siis kohati tundub nende toimimine koos nagu pilapilt:  kõigepealt vigaseks ja siis aitame tööle. Nagu mingi äraspidine konveier?  „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.” (H. Kissinger „Diplomaatia“ Varrak 2000 lk 865). Just sellest riigimehelikust võrgustiku hoomamisest reformimisel sooviks enam. Toimib lihtne põhitõde:  „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc. Lk 142). Kas meie hoolime? Mitte  ükski reform, ei tööturu, tervise, haridus ega riigireform ei hakka toimima, kuni  inimesed teavad, et reformi tegijad hoolivad. Neist. Sellised reformid on mõttetud.

 Klaveriga põõsas

Üks lavapilt, nagu klaver põõsast. Lavaseade ja osalised:  kolmekümnendates naisterahvas kelle randme vana vigastus on saanud uue arengu. Tegevus: Õigupoolest on randmest pudenenud mõned luukillud, mille kohta arst tõdes, vajalik on operatsioon. Ilmnes, et eelnevalt on vaja teha pildistus, mille järjekord on … üle kahe kuu. Upsti, kuidas sellistes oludes tööhõivet arendada? Tööl ju sellise käega käia ei saa, mis tähendab, et ta on julgelt aastakese tööga hõivamata. Peale selle on veel taastumisaeg, jälle hõivamata. Oleks ju mõistlik operatsiooniga (no vähemalt piltniku juurde jõudmisega) kiirustada, et hõivamatuse aeg väiksem oleks. Kui mõelda veel sellele, et tegu võib olla väikese lapse üksikemaga, kellel on oma üüri ja  liisingkohustused täita, siis saate aru, et selle ühe edasilükke tulemusel võivad probleemid kumuleeruda ebamugavusest, kannatusest, tragöödiani.  Nii, ei jõua me edasi, kui paneme kolvid ühte kasti, kepsud teise, tihendid kolmandasse, selline käsitlus ja iga eraldi kolvi innukas poleerimine/peentuunimine ei anna mingitki võimalust „mootorit“ käima saada, rääkimata edasiliikumisest. Kõik reformid peavad üksteist toetama.

Elu hinnast

 Kuidas edasi?  Muudaks kõigepealt vaatenurka. Mis te arvate, kui kaotaks surmanuhtluse? Küsite nüüd, mis jama see veel on, meil on see juba ammu kaotatud? Aga ei arvanud ära, nuhtleme küll. Jaa-ah, kurjategijaid me muidugi surmaga ei nuhtle. Me nuhtleme surmaga vaid süütuid inimesi. Olete imestunud? Kuidas siis niimoodi? Väga lihtsalt, iga kord, kui me suureliselt raiskame ühist raha mittetarvilikule, ühiskonnale ülejõukäivale, mõistame me kellegi süütult surma. Tema ravimiseks/ravimiteks lihtsalt „ei jätku“ raha. Ilmselt mäletavad mitmed aastatetagust patsient M-i võitlust oma elu eest. Meil (haigekassal, administratsioonil) ei jätkunud tol ajal 25 tuh EEK elu säilitavate ravimite jaoks ja … mõistsimegi inimese surma. Mnjah, te pole ilmselt raha väärkasutust sellisest vaatevinklist vaadanud? Kuid asjata. Just niimoodi maailm toimibki, läbi valikute, ühtede õigus on alati kellegi teise kohustus. Või surm.

Olen uhke ja … mul on häbi

Õnneks on meie ühiskond oma algtasemelt terve, leides lahendusi ka seal, kus dr Riik tühja toimetab. Kõik need tänuväärsed kodanikualgatused,  mis võitlevad elu eest: kingitud elude, sinilillede ja pardirallide jne. näol , on see mis meid edasi viib. Annab lootust. Ühiskond on juba aru saanud, et kui ei aita ennast ise, siis ei aita meid mitte keegi

Kui pardirallide tulemusena peab ostma lastehaiglasse jälgimismonitore, siis on mul uhke tunne meie inimeste üle ja mul on häbi oma administratsiooni üle, kui meie inimesed koguvad raha kõnnirobotite peale meie viga saanud kaitseväelastele, siis on mul uhke tunne oma inimeste üle ja häbi, sügav häbi, meie administratsiooni peale, kui meie inimesed koguvad raha süsteemis kingitud elu, siis on mul uhke tunne meie inimeste üle ja ma ei mõista oma administratsiooni. Mul on häbi, kui dr Riik ei suuda prioriteete paika panna kõige elementaarsemates küsimustes, kui arutatakse soovahetusoperatsioonide tasumist ühisrahast, ajal mil hambaravi, vaktsineerimine jt vajalike tegevuste jaoks sedasama ühisraha ei piisa. Mul on häbi, sest kulutades raha tilu-lilu peale mõistame me iga päev inimesi surma ja eraldatusse, üksikvangistusse. Lõpetame surmanuhtluse. Meie ühise raha kasutamisel peavad oleme paigas prioriteedid.

Kiirtee 

Ühiskond vananeb pöörase kiirusega ja tööturg ühes sellega, mis tähendab, et tööturg ja selle järelturg ehk tervishoid peavad kaasas käima ühiskonna muudatustega. Küsimus pole varsti enam tööjõuturus vaid üldiselt meie võimekuses avalikke teenuseid pakkuda. Kui me ei tee oma valikuid nüüd ja praegu (kui meil veel on valikvõimalust) peame küsima, mitte kas, vaid millal tervishoiu teenus muutub valdavalt tasuliseks teenuseks. Arvestades praeguseid suundumusi ühiskonnas võib arvata, et vaid soovahetusoperatsioonid jäävad tulevikus haigekassa ühisrahastusele, kõige muu eest peame maksma ise. Võrdõiguslikkus ruulib! Hurrei, võrdõiguslikkus maksta, võrdõiguslikkus surra. Kuid ka tasuline terviseteenus vajab pikemaajalist planeerimist, mitte lihtsalt „juhtumist“. Pole vaja piinlikkust tunda, aus ülestunnistus, et dr Riik ei suuda kõiki ravida, on omaette väärtus. Annab vähemalt võimaluse igal inimesel oma plaane teha nii tööeluks, erandjuhtumiteks kui vanaduspõlveks

.

Targutusi:

R.Stark „Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015

Lk 126 „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.”

V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015

Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“

J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015

Lk 123 „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“

J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011

Lk 47 „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“

Võitjate marss (minooris või mažooris)

Argipäev peale sünnipäeva

Aastaring on täitunud ja meie riik aasta jagu vanemaks saanud. Vanur? Ehhee, vara veel vanakest mängida, kaminatule/peentuunimise paistel ennast soojendada. Riigi mõistes oleme ju veel noor (sellestki pool aega koomas olnud), alles 100 tulemas. Kas ma sellist Eestit tahtsingi? Ei tahtnud. Õigemini ei osanud tahta. Kui mõelda 25-30 a tagasi, siis tundub meie tänane tegelikkus ulmelise saavutusena. Kuid see imeline  areng (paarkümmend aastat tagasi tehtud õigete otsuste tulem) on ajanud „hamba verele“, tahaks veelgi paremini. Eriti, kui me selleks võimelised oleme.

Mina, Riik

Igaüks kogeb riiki erinevalt. Mõnele on see  tarbeese, teisele reliikvia. Väga harva mõtleme me sellele, et riik see oleme meie. Mina Riik. Sina Riik. Meie Riik. Vahva. Mõni asi oli, on ja jääb, kui see areneb. Mnjah, kunagi olid ka kivikirves ja takupüksid innovatsiooni tipp. Riik ei tohi jääda kivikirveks/takupüksiks, riik kui ühiskonna tugisüsteem peab kogu aeg edasi arenema. Nagu ütles meie tuntud suusatreener, oleme pidevas arengus, hetkel oleme taandarengus. See viimane käis suusatamise, õnneks mitte riigi kohta. Riikki  ei arene iseenesest, nii nagu suusatajagi, seda peab treenima/reformima, et edu saavutada. Pidevalt pingutama.

Eesti Tööandjate Keskliit ja  Praxis on algatatud Riigireformi Radari, mis hindas riigireformi edenemist 3-. See hinne olevat innustuseks poliitikakujundajatele – avansiks. Arvan, et radar on seekord olnud liig suuremeelne. Ärgem tehkem endale illusioone, mingit riigireformi ei toimu, on vaid erisuunalistele tegevustele riigireformi sildi külgekleepimine. Näilikkus. Tõelisuseks on osutumas, et kõikvõimalikele tühitegemistele pannakse külge riigireformi silt ja … niimoodi tõeline riigireform tapetaksegi. Kuulge, reformi ei saa ju olla, alles nüüd oleme jõudnud  äratundmiseni, et peaks kokku leppime, milline reform olema peab. Muidugi, enne kui kasvõi suusatama minna, tuleks määrata, kas tahame jõuda Pärnusse või Narva. Mõlemasse korraga ei saa. Jutud sellest, et „asjad on käima lükatud“ on eriti eksitavad, sest kui me ei tea kuhu me liigume, siis kuhu poole on „asju lükatud“? Võib-olla vales suunas? Muide, sihitu rapsimine maksude ümber pole mingi riigi- ega maksureform, vaid paaniline teadmatus, mida teha. Piltlikult, millist pileti hinda meil küsitakse, kui me ei tea kuhu ja millega me sõidame? Maksame seisutundide eest või? Rapsimine pole reform

 Paremaks saamise komme

 Riigireform ei tohi olla vaid ballisaalikindralite ja kabinetistrateegide üritus, see peab olema laiem, hulka laiem, et sisaldaks laiemalt rahva kogu loovust ja … hullust. Häid kaasamise näiteid on ärimaailmast küllaga, näiteks: „Toyota usub, et väikeselt panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri  - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse harjutades.” .( M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009. Lk 53). Kas poleks tore, kui meil oleks riigi tasandil selline  „paremaks saamise komme“. Selline harjumus.

Ka meie oleme paaril korral üritanud kaasamist (Minu Eesti mõttetalgud, Rahvakogu, Arvamusfestival), kuid me pole arendanud seda tohutut loomingulist ressurssi lõpptooteks. Meie kaasamised on jäänud vaid kogumiseks, ilma edasise tegevuse ja tagasisideta. Ilma järjepidevuseta. Olen ise mõnda mõttetalgud juhtinud, te ei usu, kui palju vahvaid/eluterveid/geniaalseid ideid on „lihtsatel inimestel“, kui häälestada neid loovalt mõtlema, mitte virisema. Järgmisel korral peame olema targemad/säästlikumad, juba ennetavalt looma konveieri, mis suudaks jõuda lõpptooteni ja peatähtis tagasisideni. Tagasiside ise toodab uusi ideid. Ka tagasiside peab muutuma harjumuseks.

Kapseldumisest tulenev risk on poliitmaastikul tihti lõppenud katastroofiga: „(…) tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „( …) John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (Tim Harford „Kohanemine”  Hermes 2012 lk 51,60). Just selliste eneseveenmise pettuste vältimiseks on kohane laiema osavõtjaskonna  kaasamine riigireformi.

Uus maailm – „Uberism“?

Mõtleme, milliseks on maailmas muutunud? See on muutunud meelelahutus- ja teeninduskeskseks, mis tähendab, et ka riik peab muutuma üha rohkem teenindusüksuseks. Lisaks sellele on tehnoloogia võimaldanud „uberismi“ tekke ehk teenuse pakkuja ja tarbija saavad otsekontakti „kohe ja praegu“, ilma kulukate ja aeganõudvate vahelülideta. „Uberism“, kui kõige ökonoomsem tarneahel on tänase konkurentsimajanduse lihvitud tipptoode. Kas riik saab toimida kui takupüks sel ajal kui elu käib hoopis uuel tasandil? Minu ettekujutuses on riik suur teenidussektor ja tugiteenuse pakkuja. Riik kui tugiteenuse osutaja on midagi muud, kui eilse päeva põhjala hoolekanderiik ja koomaaja kõigekeeluriik. Riik kui tugiteenuse pakkuja loovusele. Vahva.

Pegasuse sandistamine

Meie senine keelupõhine toimimine on nagu tagurpidi Pegasuse lennutamine. Raiu tiivad maha ja siis „abista“ teda vankri ostmisel. Me ei lase loovusel lendu tõusta, me surume mittelubamise protseduuridega loovuse vastu maad. Köndistame üha uusi tegevusalasid keeldude ja riigimajanduse monopoolse sekkumisega loomulikku turutegevusse ehk kunstliku arengupeetusega ja seejärel  „abistades“ neidsamu köndistatuid, ei abista me mitte kedagi, vaid loome väärpildi tegelikkusest. Selline mudel annab küll head tööhõivet (ajutiselt), kuid ei aita kaasa meie konkurentsivõimele. Kuid me ju tahame olla edukad

Me peame tegema valiku, kas me tahame Pegasuse lendama saada või hobuselihasuppi süüa. Pegasuse tiivad oleme juba mõtteliselt maha raiunud, parastades, et oled laisk ja lohakas. Osa nuiamehi arvavad, et uue maksunuiaga jalgade pihta anda on kõige õigem „laiskuse ravi“. Kui Pegasuse tiivad ära kärpida, siis ei aita enam mingi „abi“ ega nui, Pegasus ei lenda enam. Iialgi. Kirjeldasin seda bürokraatiamaailma arenevale  hullumeesusele kalduvat, kuid meile harjumuseks saanud olukorda, mõne aja eest näitlikult ka ülevaates „Bürokraat, võim ja Vanaema“. Asjatult, jätkuvalt loome igapäevaselt juurde tühitegevusi paisutades nende osakaalu, kes tarbivad, mitte ei loo.

Valitsemine ja otsustamine

Pidupäeval kostus arvamust, et Eesti vajab Pilvepiiri, kes otsustab ja valitseb.           Selle koha peal läheb mul alati juhe kokku, tundub, et sellesse sõnasse sulatatakse kokku eilne monarhia, tänane bürokraatia ja homne (kodaniku ja teenuse keskne?) riigikorraldus ja kõik seepärast et sõnad valitsus ja valitsemine on sarnased. Alustame algusest. Ennevanasti, kui olid Kõigevägevama nimel võitud valitsejad, siis nad valitsesid. Oli selline riigikorraldus – absoluutne monarhia.  Tänapäeval, oleme meie ise kogumis  Kõigevägevamad, ehk vastavalt põhiseadusele on kodanikud  kõrgeim võim. Meie oleme riigi (nagu firma) omanikud. Valitsus on vaid meie valikute tulemusel palgatud (ajutine) tegevjuhtkond, millise ülesanne pole  valitseda, vaid ainult omaniku suuniseid täita. Vaat niimoodi, "valitsemine" tuleb valitsusel ära unustada. Küll aga peab tegevjuhtkond tegema otsuseid, mis omanike vara ja heaolu suurendaksid. Selleks peab olema pidev tagasiside omanike ehk kodanikega. Edukas riigi pidamine ei erine mitte millegi poolest eduka firma juhtimisest, sest ka riigid on omavahelises konkurentsis. Maailma üks pikaajalisemalt eduka firma, Toyota tegevjuhtkond, ei valitse firmat, küll aga on pidevas kontaktis nii tarbijate vajadustega kui ka oma personaliga. „Toyota usub, et väikeselt panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri  - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse harjutades.” .( M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009. Lk 53). Kas poleks tore, kui meil oleks riigi tasandil selline  „paremaks saamise komme“. Selline harjumus.

: „Boeing on teinud palju tööd selleks, et iga töötaja annaks endale aru: minevikku korrates tulevikku ei jõua.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes  2001 Lk 92)

 või kaasamise/osalemise harjumusest

Eesmärk

Kõik algab eesmärgist. Eesmärk on nagu tugipunkt, millele kogu konstruktsioon toetada.  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” ( „Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16). Mis on meie eesmärk? Olla põhjamaa).

Kuid, mis juhtub, kui me seame enesele valed eesmärgid? Õige, me võime omadega puhta rappa minna. Minus tekitab teatud segadust lipukiri - saada tulevaseks põhjamaaks. Lihtloogiliselt oleks see vahva, kuid arenguliselt oleme meie ülesse ronimas  hoopis teistsugusest mäest võrreldes sellega mille otsa nemad on roninud. Enamgi veel, mitte ainult mägi pole teine, vaid nad on nii kõrgel, et vaevlevad juba hapnikupuuduses, osadel juba pöördumatud tervisekahjustused, teised, nutikamad mitte ei roni hõreõhksesse  mäkke vaid on sealt kiiremas korras alla laskumas, et … ellu jääda. Kui me oma rutiine õigesti teeme ja kui meis oleks juurdunud paremaks saamise komme, siis me ei peaks ennast identifitseerima mitte kui tulevane Põhjamaa vaid uue mäetipuna. Sellise mäetipuna, kuhu tahaksid ronida hapnikupuudusest uimastunud põhjamaalased. Meie mudel peab olema parem

Riiki võib üles ehitada mitmeti, Gruusia vanglate minister Hollandis vanuriteminister, araablastel on õnneminister, oleneb, mida keegi tähtsaks peab. Riik kui toetaja/abistaja, võimaluste leidja koos  ettevõtja/ koolitaja/teenidajag.mitte karistaja. Millised ministrid peaksid olema meil (tulevikus?) Minooris või mažooris, ka jõuline mažoorne koostöö/kaastöö või minoorne virisemine, need on meie valikud. Noodid on samad kuid tulem teine. Hoopis teine. Proovige marssida ... minooris. Mnjah.

Kes vastutab?

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”

Kas meie võtame niimoodi vastutust kanda, või tulema sahvrist nägu moosine ja ütleme, et " Ei kinnita, ei lükka ümber."?

Esimene samm õiges suunas

Teatavasti on riikidel kaks põhilist ressursi: loodusvarad ja/või nutikad inimesed. Kui likviidsete loodusvaradega on kehvasti, siis tuleb seda enam  kasutada nutikaid inimesi nutikal moel. Kas meie nutikad inimesed teevad nutikaid asju? Või teevad harjunud asju? Kivikirveid? Takupükse? Selleks, et hinnata riigi tegevuste mõttekust/mõistlikkust/tõhusust peame alustama auditi tegemisest eesmärgiga hinnata, milliste regulatsioonideta me hakkama saame, millega tuleks toime kodanikuühiskond. Tegema auditi, mis põhineks kõigi tegevuste kronometraažil ja iga tegevuse taha tuleks panna selle tunnihind ning summaarne maksumus.  Miks?

 Miks,  „uberismi“ näitel

 Ühistranspordi seadust (ÜTS) lihviti, täiendati, täpsustati ligi 10 aastat, taheti administratiivselt „head teha“.  Kuid konkurentsimaailmas niimoodi ei saa, selles peab olema ruumi ka  tarbija omavastutusele, otsustamisel. Eksimustel. Isegi turuosalised möönavad, et kui taksonduse ülereguleeritud kruvid lahti keerata, siis nemad suudavad küll konkureerida. ÜTS on hoiatav näide viletsast valitsemisest – 10 a tehtud, üleeilsete kogemuste najal, mullu jõustunud ja täna … juba vananenud. Kas selline ongi moodne riigikorraldus? Kui te näeksite selle tühitegevuse kronometraaži, siis  te ehmuksite mitu miljonit kõrgelt kvalifitseeritud nutikate inimeste töötundi kulus ühiskonnal selle tegemiseks? Kõik tühja. Kogu selline raskepärasus tuleb riigireformiga välja kahida, vabastada kängitsetud energia, loovus. Võib-olla oleks mõni nutikas selle aja ressursi juures „perpertum mobile“ välja mõelnud? Miks mitte, tudengid ju suutsid Eestist teha 51 kosmoseriigi „tikutopsi ja niidirulliga“? Tulemus selgub võrdluses.

25 aastat hiljem

 Meie tänased otsused ei puuduta meid mitte niipalju täna, kui eluolu riigis 25 aasta pärast. Kas ka siis võidakse öelda, et areng on olnud ulmeline tänu ammustele julgetele otsustele? Et me jõudsime esimestena tulevikku? Oleme võitlejad. Võitjad.

Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk „Ministritel, „ ütles ta, „ on terve hulk hiilgavaid omadusi, nagu  … mmm … nooo, nagu kadestamisväärne intellektuaalne paindlikkus ja manööverdusvõime moraaliküsimustes.“

„Aga üldiselt valitakse ministreid, erinevalt riigiametnikest, täiesti juhuslikult – sõltuvalt peaministri tujust, tasuks kahtlase väärtusega teenete eest, või välistamaks kellegi tõeliselt võimeka isiku määramise, kes võiks tulevikus ohtlikuks muutuda (…)“

Lk 228 „Öeldakse, et riigilaev on ainus laev, mis lekib ülalt,“

Lk 245 „ Ma küsisin juhatajalt, kuidas ta ennast tunneb. Ta vastas, et tunneb ennast väga vanana. Aga ta naeratas. „Juba praegu olen ma anomaalia, varsti olen ma anakronism, ja mul on kindel kavatsus surra jubeda väärnähtusena. „Väga teravmeelne.“

Lk 247 „ Ma täheldasin, et see olukord on täiesti arusaadav ka igale karupoeg Puhhi intellektuaalse tasemega inimesele. Nad küsisid, kas Hacker ikka on karupoeg Puhhi intellektuaalse tasemega. Pole kahtlustki, et neil on ka varem poliitikutega tegemist olnud. Selles osas sain ma neid rahustada. Ma olen üpris kindel, et ta on karupoeg Puhhi intellektuaalse tasemega. Oma parematel päevadel.“

J.van der Kiste „Wilhelm II“ Kunst 2001

Lk 114 „Keiser märkis, et nagu krahv  Metternichil, nii oli ka Bismarckil „õnnetus lavauks silmist kaotada ja liiga kauaks rambivalgusse jääda.““

Lk 197 „Admiral Müller ütles Tirpitzile mornilt, et keiser „pühendab oma elu armetu templivaremetes tuhnimisele ja nõuab kaaskonnalt sama. Mitte keegi ei tee seda sisimast ja vaid mõned üksikud püüavad teeselda, nagu huvitaks see neid.“ Iga kord, kui Wilhelm ja tema kaaskond  Korfult lahkusid, suleti väljakaevamispaigad ning varustati need mujalt kogutud kildudega, et keiser saaks järgmise külaskäigu ajal teha uusi „avastusi““

Lk 260 „ (…) sõja tõttu on tal aega külluses: tsiviilmuresid enam pole ja sõjalise poole eest hoolitsevad mu kindralid, kes kannavad juhtunust mulle igal õhtul ette.!“