Pahelised maksud ja maksulised pahed

Ilmunud 25.12.16 Ärilehes 

Veel natukene aega tagasi teadsime, et oleme edukad, saama kohe-kohe kõige rikkamate sekka. Hea tunne oli. Ja saimegi. Nimelt rikkamate sekka, sest OECD seda ju ongi, aga head tunnet … enam ei ole. Jõukamate seas oleme, kuid tuleb välja, et oleme pahelised ja üha pahelisemaks muutume. Ise pole märganudki, kuid … Õnneks on meil moraalijüngrid (loe: maksujüngrid), kes meid õigel teel püüavad hoida.

No seda, et alkohol ja tubakas on pahed, mida on läbi aegade maksustatud, me teadsime. Kuid mullune jutt mootorkütuste aktsiiside tõstmisest, et maksustatavat pahesid, oli ikka väga piinlik. Uus jutt. See oli juba paheline maksustamine, mitte pahede maksustamine. Selline jutuke näitab, et Pilvepiir peab meid täiesti tobudeks.  Uus seltskond läheb täpselt sama rada, tõstavad gaasiaktsiise jutukese saatel, et see olevat paheline välismaine rämps, selle tarbimist tuleks vähendada. Mõned aastad tagasi oli küll teistsugune jutt, et tarbige rohkem, säästate loodust. Nüüd … kas loodussääst on pahe? Teise pahelise välismaise rämpsu ehk diiselkütuse pahelisus on valitsusvahetusega sedavõrd langenud, et selle aktsiisitõus peatati. Õige muidugi, aktsiisilüps oligi igasuguse mõõdukuse kaotanud, kuid kus on loogiline seos gaasiaktsiisi tõusuga? Ühed energiakandjad mõlemad?  Ma saan aru, et kui Pilvepiir vajab raha, siis niimoodi öelgegi: raha letti, meil on vaja (rohkem kui teil), kuid jätke palun oma moraalituse (lepetest mittekinnipidamine, rahaahnus, tõega koonerdamine) rüütamine moraalijutlusesse. Piinlik on. Kuulajatel.

Pikkkaeltest ja lamelaupadest

Pealegi, mis on energia? Kui raha on majanduse vereringe, siis energia on majanduse lümfiringe. Ärge suruge neid kinni, sel on fataalsed tagajärjed. Mõneski maailma paigas võivad olla moes puukingadega sandistatud väikejalad, otsmikuplaadiga saavutatud lamelaup või võrudega. See „mood“ on väljastvaatajale eksootika, kuid tegelikult on tegemist molekulaarsüsteemide (mida inimene ju on) sandistamisega. Meiegi veidrused, mis on rüütatud pahedega võitlemise loosungitesse, on tegelikult majanduse sandistamine. Suurtootjatest gaasitarbijate (sh. laevade punkerdamine) äriplaanid, kodumajapidamiste keskkonnasäästlik kütmine – kõik ühe suletõmbega kassi hänna all. Mis nad siis tulevad siia meie õuele äri ajama? Jälle? Meil oleks nagu mingi äraandmise tamka mängimine käsil. Mis edasi? Tuuleenergia ja päikeseenergia astuvad jõudsaid samme, kuid mitte nii jõudsaid, et tavakütustest loobuda. Sõber küll rääkis, et hiinlastel pidi olema juba selline energiat tootev värv, et tõmbad enda savihüti õlgkatuse sellega üle, kaks klemmi külge ja elekter olemas. Mnjah, see oleks vahva, kuid selle ajani peame toasoojaks ahju ajama puitu ja turvast. Tänu teile pühamehed.

Hämamine, karskuse ema?

Isegi pahede maksustamist osatakse meil teha pahelisel viisil. Pahelisel viisil sellepärast, et ei peeta kinni kokkulepitud tõusu määradest ja ajast. Ega tavainimene enam vist jõuagi järge pidada, kui palju ja kui tihti on „käraka“ aktsiisi tõstetud, ikka sellesama mantraga, et võitleme rahva tervise eest. See, et rahva tervise eest võideldakse on hea … Peaaegu pidin kirjutama, et hea asi, kuid asja ju pole, on vaid eneseupituslik, mõõdutundetu jutt. Õige, tervise eest tuleb seista ja ka napsupruukimist võiks vähem olla, kuid … Ütleme, et mitte Pilvepiiri pingutustest või majanduslikust sunnist, vaid pigem trenditeadlikkusest, kohtab üha rohkem seltskondi, kus alkoholi pruukimine on viidud minimumini või täiesti lõpetatud. Trend on selline. Maailma praktika on näidanud, et  viinaga võitlemine keeldude ja mõõdutundetute majanduslike hoobadega on täiesti lootusetu. No vahel sünnib sellest võitlusest ka vägevaid asju, nagu … ameerika organiseeritud kuritegevus. Mida raskemini kätte saadav ja kallim „pahe“ seda huvitavam. Kõik see võitlus on juba olnud, selle resultaadid on teada

Meenutame?

Nõuka ajal polnud napsud toidupoes müügil, olid eraldi alkoholipoed. Need ei olnud avatud 24/7 vaid piiratult.  Ja püha müristus, reklaami ei olnud üldse. Kuidas need inimesed juua teadsid? Kuid teadsid ja jõid, jõid niimoodi, et praegugi on veel paha olla. Põhjuseks kõlbas kõik, lõpuaegadel tähistasid punaveteranid kärarikkalt isegi Tallinna mahajätmist. Olevat olnud kangelaslik mahajätmine, seepärast joodigi. Nagu minu isa  märkis, et viinaviskajale piisab kahest põhjusest: kas sakusmenti on või sakusmenti ei ole. Nii, et põhjuse leiab alati. Tundub, et põhjuse keelamiseks leiab ka alati, kuid … Mida asemele pakutakse? Inimesel peab olema võimalus valida midagi huvitavamat, paremat. Positiivseid valikuid on vaja mitte kõige keelamist, sest viinakeeluga on impeeriume kaotatud. Isegi kaks korda ühte impeeriumit.

Impeeriumikukutajad

 „ Sõja teine traditsiooniline paarimees viin pandi keelu alla. Viimase mobilisatsiooni ajal 1904 aastal, kui reservväelased tuigerdades kohale saabusid ja tsaariarmee tagavarapolgud joobnud magajate ja katkiste pudelite segaputru meenutasid, oli korratuse likvideerimine võtnud  terve nädala lisaaega. Nüüd, kus prantslased iga päevapikkust viivitust elu ja surma küsimuseks pidasid, kehtestas Venemaa mobilisatsiooniperioodiks ajutise abinõuna keeluseaduse. (…) … iseloomuliku hilisromaanovliku järelemõtlematusega kehtestas valitsus  22 augusti ukaasiga keeluseaduse kogu sõja ajaks.. Et viinamüük oli riigi monopol, lõikas see toiming hoobiga ära kolmandiku valitsuse sissetulekuist. „ (Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977.Lk 220). Ja nii nad sõja kaotasidki ja impeeriumi, kuid sellest ei piisanud.

80-te karskuspoliitika lõikas jalad alt NL niigi tudisevalt majanduselt, sest nii suurest sissetulekuallikast nagu alkoholiaktsiis loobumine oli fataalse tulemusega. Suurem osa toidukaupade dotatsioonist tuli ju sellestsamast pahelisest aktsiisist. Ega seepärast pahe pruukimine ei vähenenud, välja korjati vanaemade koduveiniretseptid ja … proosit. Ämbris õlletegemisest pole mõtet rääkidagi. Proosit. Kangemad mehed panid toanurka praaga mulksuma aurutades selle ühiskorteris kiirkeedupotis piirituseks. Proosit. Ehhee, villiti kolmeliitristesse purkidesse, hea januga võtta. Hull lugu oli selles, et see peaaegu muidu märjukest tilkus nii ohtralt, et ka täiskarsklased olid pigem täis kui karsked. Vastik, ohtlik, tervistkahjustav, perekondi lõhkuv. Selline oli mõtlematu võitluse bilanss. Aga kavatsused olid ju head, rahvatervis ja … Riik sai otsa. Teist korda läks impeerium oskamatu alkoholipoliitika nahka. Vaat niimoodi. Kas sellest on midagi õppida?

Uued impeeriumikukutajad?

Mille poolest tänased pühamehed erinevad eelnevatest impeeriumikukutajatest? Vahet ei näe, ainult, et impeeriumi pole mida kukutada, kuid oma väikese majanduse võime „keeluriigiga“ ära rikkuda. Me oleme nii väikesed et iga pudenev kild meie majandusest oleks maailma mastaabis katastroofilise väärtusega. Näiteks lõunapiiril rahvas oigab kaubanduse hääbumise käes. Kerge on targutada linnamehel, eriti pealinnamehel, et selline kaubandus, mis seisab vaid alkoholil ja tubakal polegi midagi väärt. Õige, kuid nendes poodides on iga käibesent elu hinnaga. Maapood ja ühistransport on veel viimased maa ühendused planeediga Maa. Kõik on juba evakueerunud: avalik võim, kool, postkontor, isegi pangaautomaat. Jaa-ah, kui külapood evakueerub, siis … Ei, ärge paanitsege, elu planeedil Maa jätkub, kuid külakohas ei pruugi  jätkuda. Lihtsalt veel üks ebamugavus võib kogumis kallutada valima mugavat linnaelu. Ja ka selles pole midagi laiduväärset, kuid poliitinimesed ei peaks siis ühe sama sooja hingeõhuga välja hüüdma kui väga nad regionaalpoliitikat harrastavad. See on pahe.

Külapood kui mudel

Külapoodidest ei peaks suurte „head tegemise“ tuhinas üldse arutama (küll me pärast neile dotatsiooni maksame), kuid külapood on väike majanduse erosiooni mudel.

 Poodi ei minda õlut/suitsu ostma, vaid minnakse ostma tikke, leiba, soola jne, kuid ostetakse ühtlasi ka õlut. Kui majanduslik surve ütleb kodanikule, et mingit kaupa on odavam osta Lätist, siis sinna minnaksegi ostma „kärakat“, kuid ostetakse ka teisi kaupu, mida kodupoest enam osta pole vajadust. Selles ongi probleem, et ostluse loogika pööratakse ümber. Sama mudel töötab näiteks ka gaasihindade puhul, kui aktsiisid viivad Soome lõunakaldal punkerdamise kallimaks kui põhjakaldal, siis toimubki ost seal. Kuid see pole veel kõik, peale kütuse ostetakse ilmselt ka mitmed teised kaubad sealt nagu külapoeski. Usun, et Soome sõbrad on tänulikud, kuid … Kuid meil jääb kasu saamata, ilmselt mõjub ka tööhõivele. Täpselt samuti nagu külapoe müüjatele. Niimoodi pudenevad paheliste maksude või pahelise kehtestamisega meie majanduse küljest nii tükke, kui lausa lahmakakaid

Tavakodanik mõtleb juba hirmuga, mida võidakse kuulutada järgmiseks maksuliseks paheks. No ühe juba leidsime – magusjoogid. Hurraa, nüüd teame miks me elu ei edene – magusjoogid segavad. Paneme maksu alla. Oeh, sedagi on teised proovinud, ebaõnnestunud, kuid meie proovime ikka ja jälle. Nagu kaks põhjala meest kinos, kes veavad kihla kas osaline hüppab kaljult alla või mitte. Kaotaja pärast imestab, et no on ikka lugu, ma olen seda filmi ju enne näinud, kuid ei uskunud, et ta nii loll on ja teist korda hüppab. Nojah, on millest õppida. Milline on siis järgmine pahe?!

Meie enese mugavuse pahe

Meie lapsed pidid sööma hunnitutes kogustes maiuseid, kõpse ja selle magusveega alla loputama. Ja niimoodi kogu aeg. Lisaks sellele ei tegele nad kehaliste tegevustega vaid istuvad kogu aeg „nutis“. Hull lugu tõesti. Ega siin midagi muud ei aita, kui … teate küll tuleb „pahe“ kallimaks teha. Maksustada! Stopp! Mõelge nüüd natukene selle olupildi üle. Mõtlesite? Mis sellel pildil valesti? Ei arvanud ära? Ka see on kirjeldus, meie, kui vanemate, mugavusest? Kas  me oleme andnud oma lapsed „viisurionule ja nutitädile“ hoida? Täisväärtusliku toiduga toita me neid ka ei viitsi? Meie laste rasvumine on meie enese laiskuse tulemus. Kuidas ravib „mulinaadimaks“ vanemlikku laiskust? Te ei tea? Mina ka ei tea. Mida teha? Prantslased teavad: „ Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.” (: K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014. Lk 25)

      

Teateid tegelikkusest

Poliitinimesed võiksid enne tegutsema asumist mõelda järgi inimeste tegeliku käitumise mehhanismide üle. Neid mustreid tuleb ära kasutada. Keelates, halvustades saavutame hoopis vastupidise efekti soovituga võrreldes. Raamatus „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini, Elmatar) tuuakse näide rahvuspargist, kus keelava sildiga püüti vähendada kivistunud puidu kadu.  „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“. Milline oli tulemus? Üks jutustanu ehmus, kui tema muidu seaduskuulekas kihlatu  sosistades: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ Ehk inimese tegelik reaktsioon hoiatusele oli vastupidine. Edasised katsed olid mõtlemapanevad. „Katsetulemused, mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke, varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise strateegia vaid väärtegude arvu suurendamise strateegia.„. „(…) Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi  olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.“

Eeskujude mõjust. Nimelt mõõdeti asumis elektritarbimist. Tulemused, nii keskmised, kui individuaalsed riputati iga maja uksele. „Avastasime, et need kes tarbisid rohkem energiat kui naabrid, vähendasid paari järgmise nädala jooksul energiatarbimist 5,7% võrra. See ei üllatanud eriti. Palju huvitavam oli aga avastus, et need, kes olid tarbinud vähem energiat kui naabrid, suurendasid oma energiatarbimise mahtu 8,6% võrra. Tulemus näitab, et see, mida enamik teeb, mõjub nagu magnet – see tõmbab inimesi, kes erinevad keskmisest, justkui enda poole. Nad muudavad oma tegevust, et sarnaneda normiga rohkem, hoolimata sellest, kas nad enne käitusid sotsiaalselt soovitaval või ebasoovitaval viisil.“

Rammusast tulubaasist

Nii, millise järelduse võiks eeltoodust teha? Kas „pahedest“ targutamine, pidev ähvardamine, keelamine, piirangute tegemine edendab meie tegevust sotsiaalselt soovitaval või ebasoovitaval viisil? Kas meie „pahedega“ võitlemine on väärtegude suurendamise strateegia? Ei julgeks küll uskuda, et meie inimesed on oma põhiloomuselt kuidagi teistsugused, kui ülejäänud maailm. Üks on selge,  et maksutõstmine pole mitte kantud meie eest hoolitsemise tahtest, vaid mesijutuna meid rahaliselt pügada. See on küll pahe.  Pahe on kui valimistel võetakse lubaduskohustusi, mida pole võimalik täita muul viisil kui suvaliselt makse tõstes. Maksude tõstmine kokkulepitud rütmis ja ajahorisondis on täiesti aktsepteeritav, kuid oma poliitlubaduste lunastamine viisil, mis on võrreldav pangrööviga päise päeva ajal ei ole aktsepteeritav. See on pahe. Samuti on sõnamurdlikkus pahe. Kas keegi võiks sellise pahe maksustamiseks seaduseelnõu kokku kõpitseda? Tundub, et tulubaas oleks rammus ja kasumimoraal (moraali kasv, mitte marginaal) kõrge.

Artikli lõpp

Targutusi:

Freedman „Strateegia“ Grenader 

Lk 111 „Vaenlast, kes tahtis ja suutis oma jõupingutusi mitmekordistada, oli raske purustada. Clausewitzil oli veel üks oluline mõiste „võidu kulminatsioonipunkt“. Sellest punktist peale viiks ründetegevuse jätkamine saatuse pöördumiseni. „

Lk 193 Heidutamise destabiliseerimisest „Mõlema poole tagasihoidlik soov ise salamisi esimene pauk teha – kiusatus, mis iseenesest on liiga nõrk, et rünnakut esile kutsuda – võimendub vastastikuse ootuse najal. Rünnakule annavad lisatõuke üksteisele järgnevad tsüklid: „Ta arvab, t me arvame, et me arvame … ta arvab, et me arvame, et ta ründab; seega ta arvab, et me ründame; seega tema ründab; seega peame meie ründama.“

Lk 267 „„Strateegiline mõtlemine nõuab põhjalikkust ja holistilist meetodit. Püütakse mõista, kuidas komponendest moodustub tervik. Selleks vaadeldakse komponente ja nende vahekordi – mõju, mida komponendid teineteisele minevikus on avaldanud, olevikus avaldavad ning lähitulevikus võivad avaldada.“ Holistlik perspektiiv nõudis „põhjalikke teadmisi sellest, mida strateegilises keskkonnas veel toimub ning millised esimese, teise ja kolmanda järgu toimet avaldavad omaenda valikud kõrgemal, madalamal ja strateegia enda taseml seisjate tegevusele“. Põgusatest pilkudest ja kiirest edust ei piisanud: „Strateeg peab hädapärased kiirlahendused kõrvale heitma ja pikas perspektiivis töötama.““Lk 485  Reaganist „Üks tema mänedžeridest selgitas hiljem, et nad tegelesid kogenematuse süüdistusega, nõustudes, et „Reagan ei olnud professionaalne poliitik. Ta oli kodanikust poliitik. Selles oli meie automaatne kaitse. Tal ei olnud kogemusi vajagi. Kodanikest poliitikutelt ei eeldata kõigi vastuste teadmist kõigile küsimustele.““ See pani löögi alla tema konkurendi, pikaajalise kuberneri Pat Browni, et tema on professionaal.“

Lk 537 „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“

Carlo Rovelli „Seitse lühikest füüsikatundi“ Ajakirjade kirjastus,2016)

Lk 25 „Oma artikli sissejuhatuses kirjutas Einstein: „Mulle tundub, et vaatlustulemusi, (…)“

Need lihtsad ja selged read on kvantteooria reaalne sünnitunnistus. Pange tähele toredat algusfraasi „Mulle tundub, et …“, mis meenutab fraasi „Ma arvan …“, millega Darwin juhatas oma päevikus sisse suure idee liikide arenemisest. Või kõhklust, millest kõneles Faraday oma revolutsioonilist magnetväljade ideed esmakordselt tutvustades. Geenius kõhkles.

Pidukondade turuuuring (järjejutt) V4:Kes kuhu astus/astub/astuks kolme anekdoodi põhjal

Mõni päris lihtne lugu on vahel kõiksugu libajuttude, eneseupituse, tühikargamise hämus nii segaseks aetud, et enam ei saa otsa kätte, mis selle asjanduse juurde kuulub, mis lihtsalt peibutusvärk. Kõige keerulisemaid lugusid, mida kõik juba uskuma on hakanud (nagu näiteks muinasjutt „Kuninga uued rõivad“) võib tõevalgust heite kas lapsesuu või naljahammas. Teate, miks naljahammas? Seepärast et see hammas lõikab eriti puhtalt ja valusalt. Niisiis … Proovima ka meie poliitturu olukorda analüüsida läbi anekdootide, ehk saame  selgust.

Esimene anekdoot

Vaheriigi ajal oli üks asi hea, anekdoote oli palju. No selge, kui meel on mõru, siis on kaks võimalust, kui ei taha „dresseeruda“, pead kas „depresseeruda“ või „humoreeruda“. No paljud valisid humoreerumise. Elu oli kesine, kuid huumor mahlakas, nüüd on elu mahlakas, kuid huumor … kidub. Mnjah, võib-olla on see mingi omapärane tasakaaluvärk? Ei tea. Seega Vaheriigis räägiti anekdooti … eee   … astumisest. Parteisse astumisest. Nagu näiteks Kusti teatab „laupäeõhtal“ saunas, et astus parteisse. Uhkusega teatas. Mnjah, mitte kõik ei arvanud seda uhkuseasjaks, sest Ants porises lavanusrast rahulolematult: „No juhtub sinuga ikka igasuguseid asju, eelmine nädal astusid lehmakoogi sisse, sel nädalal parteisse. Äh!“ Miks ma seda vana vigurjuttu pajatan? Ikka selleks, et kui me vaatame pidukondade liikmete ja toetajate järelkasvu potentsiaali, turu  mahtu noh, siis läheb meel kurvaks. Turu kasvupotentsiaal on kesine. Keegi ei taha ju lehmakoogi sisse astuda. Vist. Selle teise asjaga jällegi: maine on kuidagi …

Teine anekdoot

Tuletabki meelde järgmise anekdoodi, milles küsiti mis ühist on „Zaparožetsil“ (nõukogude väikeautol) ja lõbumajal? Vastus kõlas umbes niimoodi: „ Sisse ja välja minna on piinlik, kuid sees on päris mõnus!“ Mnjah, ei tea, pole kummaski olnud, kuid jutt on ju vahva. Selline selge huumor meie kahetasandilisele mõttemaailmale. Moraalile? Mingi selline … väikeauto  (või oli see teine asi?) mentaliteet on kahjuks külge kleepunud ka pidukondadele. Kahju. Jõudu pole suurte asjadega tegelemiseks, kogu energia kulub sellele, et keegi ei tabaks poliitinimest väljumas … väikeautost.  „1789 aasta Prantsuse revolutsioon päästis valla tohutu energia, mis ilmnes laastamistöös ja hämmastavas leidlikkuses.“ (Freedman „Strateegia“ Grenader. Lk 90). Ka meie üheksakümnendad olid hämmastava leidlikkuse aastad. Kõik olid leidlikud, kõik tahtsid saada peremeheks. Täna on see ind kuhtunud. Ka ind poliitikaturul sõna sekka on kuhtunud või õigemini muteerunud virisemiseks ja võrgustatud halvustamiseks. Tühikäik. Mootor käib, kütus kulub, tuba tossu täis, kuid liikumist pole. Mahtu pole. Nagu pärismajanduseski, on mainet on mahtu, on mahtu elad ja arened, ei ole … Tuut-tuut ja varsti on rööpad koos.

Väga kahju, sest kehv maine pärsib turu arengut. See, ei kutsu kaasa, nagu kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendate alguses. Pole enam indu, on vaid bürokraatia ja poliitbürokraatia. Lk 354 „Michels tõestas uuringuga sõjaeelse SDP kohta, et kasvamine ja valimisedu riisuvad parteilt tegutsemiskihu. „Partei tõeliseks loomuseks saab organisatsioon!. Partei kasvamise vältel on juhtkond rahul. Parteiladvik ei soovi organisatsiooni ohtu seada ega riiki südikate sammudega ärritada. Micels märkis, et niipea kui partei enesealalhoiust hoolib, „moondub organisatsioon vahendist eesmärgiks“.

Kolmas anekdoot

Kolmas naljajutt on legendaarsest Jukust. Vaheriigiaegsest Jukust. Lugu järgmine: külakooli oli tulemas inspektor kaugest kõrgest „organist“. Isegi sel ajal tahtsid õpetajad head välja paista ja miks ka mitte. Mängisid siis tunni enne läbi. Nagu peaproovi, noh! Küsimus oli muidugi aja vaimust kantud (kuigi igihaljas) – mida uut on külaelus? Jukul kohe käsi püsti, kuid õpetajad juba teadsid, et sel poisil, sindrinahal,  on alati mingid krutskid. Ei julgenud Jukut küsitleda, küsiti ikka ühelt Mannilt ja teiselt Annilt, kuid Jukul ikka käsi püsti. Lõpuks otsustati rahuldada Juku innukust. Lasti vastata. Juku siis teataski, et nende pere kass sünnitas kaheks kassipoega, kõik … revolutsionäärid. Vaat selline uudis. Õpetajad olid üllatunud, no täiesti kõlblik vastus. Poliitiliselt korrektne. Nädala pärast inspektorionu külaskäigul saigi Juku esimesena sõna ning teatas: „Meie kassil sündis kaheksa poega, kaks nendest revolutsionäärid!“ Ups, see läks nüüd küll halvasti. Nii kasvatuslikult, kui poliitiliselt. Kui Jukult küsiti, et kuule, mis jutt see nüüd olgu, nädala eest olid su kassi pojad ju kõik revolutsionäärid, siis oli vastus varmas tulema: „Nädalaga on kuus kassipoega nägijateks saanud!“ Silmad avanenud, noh! Vaat selline lugu. Tundub, et meil on midagi samasugust toimunud, inimesed ei usu (usalda?) enam pimesi poliitturgu, nad on saanud nägijateks. Nii ilmuvadki arvamuseavaldused, et : „Taavi Rõivas ei sobinud peaministriks ja see oli aru saada kohe alguses. Seda ei saa talle süüks panna, tegu võib olla ju täiesti tubli mehega. Aga peaministriks ei saanud ta ju mitte selle pärast, et säras erilise kompetentsiga, vaid veidra kombinatsiooni tulemusena, mis teenis õige lühiajalisi eesmärke. Häda on tegelikult selles, et 30. eluaastates elukutseliste poliitikute plejaad on võõrandunud ja ei suuda defineerida, miks nad on seal, kus nad parasjagu on. Aur ja võhm läheb lühiajaliste poliittehnoloogiliste eesmärkide saavutamise peale, mis on aga Eesti arengu perspektiivis kaunikesti mõttetud“ (ÄP 9.11.16 Reformierakond ajas asju üldiselt mõistlikult, aga asja keeras tuksi 2014 võimule saanud noorpoliitikute põlvkond, leiab ettevõtja Jussi Pärnpuu.). Inimesed saavad nägijateks varem või hiljem.

Niisiis mida ütleb meile kolme anekdoodi analüüsi meetod?  See ütleb, et oleme hädas. Väga hädas. Majanduses oleksime me igatahes väga-väga hädas, kui meil oleks firma, millel on kehva mainega toode, mis genereerib kahjumit, millel puudub tootearendus, mille tooteturg tõmbub pidevalt kokku, mille juhtkond pajatab mingeid suurushulluset kantud plaane (kohe-kohe algavast külluseajast), millega ei taha liituda andekaid insenere ja millega hirmutavad emad lapsi („ Kui sa seda putru ära ei söö, siis tuleb poliitkoll ja viib su kaasa!“). See oleks lühim tee pankrotti, kindlasse pankrotti, kuid … Kuid poliitturul niimoodi asjad ei käi. Mäletate, meie pidukonnad toimivad ju mittetulundusühingutena. Tulu pole ette nähtudki, kuigi nad räägivad, et mida kõike …

Teadjameeste arvamus

ÄP 8.11.16 Ettevõtja Jüri Mõisa hinnangul pole uuel võimalikul Keskerakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonil rahva toetust ning tema jälgib toimuvat suure murega. „Ma pole Taavi Rõivast kunagi pidanud tõsiseltvõetavaks peaministriks. Aga teisalt, ühe Euroopa Liidu riigi valitsus ei peagi olema tõsiseltvõetav. See polegi probleem. Võib-olla oleks võinud otsustamist rohkem olla, aga äkki praeguses ELis ei saagi otsustavust rohkem olla? (…)“  Mnjah, kurb tõdemus, et kaup on kehvakene ja turul , ka EL turul ei osata toimetada. Veelgi konkreetsem on ÄP 23.12.16 „Äripäeva aasta ärimeheks valitud Rain Lõhmuse sõnul oleks tema hääletanud USA presidendivalimistel Trumpi poolt. Ta leiab, et aastaid poliitilist hämamist ja pakazuhhat on viinud Eestis olukorra selleni, et riik tuleks uuesti üles ehitada.“  Kui niimoodi arvavad meie edukad, siis on asjad halvasti. Riigi uuesti ülesehitamine on väga pretensioonikas ja ilmselt kujundlik, kuid neid asju mida tuleks teha teistmoodi, homse moodi, on küllaga.

„Homset polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.

Muudatuse rakendamise esmaseks põhimõtteks peaks olema organiseeritud loobumine terves organisatsioonis“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk 86).

Aga üldiselt pole ülevaltoodud kolmes situatsioonis mitte midagi naljakat. Anekdootlikku jah, kuid naljakat ei ole. See näitab vaid veelkord, et turgu tuleb põhjalikult uurida ja tootearendusega tegeleda. Kuidas? Eee … Äkki on teil mõni hea idee? Andke julgelt teada

Järgneb ….

Targutusi:

M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013

Lk 95 „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“

Lk 117 „Reeglina me ei salli ebakindlust. See muudab meid rahutuks. Kindel maailm on märksa sõbralikum paik. Ja nii me pingutame kõvasti selle nimel, et vähendada ebakindlust niipalju kui  võimalik, tehes sageli harjumuspäraseid ja praktilisi valikuid, mis kaitsevad status quo´d.“

„Loovus seevastu nõuab uudsust. Kujutlusvõime seisneb uutes, enneolematutes ja vastupidises võimaluses, elementide uudses ümberpaigutamises. See seisneb kontrollimatuses. Ja kontrollimatus teeb ebakindlaks. See hirmutab – isegi kui me ei ole teadlikud sellest, kui väga see meid isiklikult hirmutab.

N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008

Lk 23 „Ühisel ükskõiksel eiramisel! Millist sõnumit edastab niisugune lause ja pilt, mida näidatakse selles reklaamis? See ütleb vaatajatele, et hoolimata saastava käitumise tangest hukkamõistmisest, teevad paljud inimesed seda ikkagi. Kuigi niisugune käitumise hukkamõistmine võib kindlasti osutuda motiveerivaks, väljendab teave, et see käitumine on valdav, siiski teatavat sotsiaalset heakskiitu sellelesamale halvale käitumisele. Kuna sotsiaalse heakskiidu põhimõte kinnitab, et inimesed kipuvad järgima kõige populaarsemat tegevust, võib sellel olla nii kahjulik kui ka kasulik sisu.“

Lk 24 „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ (…)

Mees sai sildi lugemise ajal šoki, kui tema igati seaduskuulekas kihlatu müksas teda küünarnukiga ja sosistas: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ (…)

Katsetulemused, mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke, varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise strateegia vaid väärtegude arvu suurendamise strateegia.

(…) Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi  olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.

Pidukondade turuuuring (järjejutt) V3: Lambumisest

A.              Balague´ „Cristiano Ronaldo“ Tänapäev 2016

Lk 121 „Protestantlik reformatsioon Inglismaal erines mandri-Euroopas toimunust selle poolest, et oli oma olemuselt rohkem poliitiline kui teoloogiline. Vastasutatud anglikaani kirik võttis omaks Saksa luterluse range teoloogia selle rõhuasetusega kõvale tööle, tugevale eetikale ja pühakirjal põhinevale rangele moraalipsühholoogiale.“

„Protestantlik eetika on rangelt legalistlik. Reeglid on selleks, et neid järgida. Omakorda on kaks tuhat aastat katoliku moraali peent häälestust toonud kaasa mentaliteedi, mis üritab reegleid painutada, väljumata samal ajal lunastuseks vajalike parameetrite piirest. Alati on olemas võimalus pihtimiseks, et saaks puhtalt lehelt alustada. Katoliiklike maade elanikud ei hooli tavaliselt eriti reeglitest. Neid huvitab hoopis see, kuidas neist ilma vahele jäämata mööda hiilida.“

Poliitturu erosiooniilmingud

Majanduses on üldjuhul niimoodi, et kui majandus on tasakaalust väljas, siis püütakse seda stabiliseerida erinevate meetmetega sh. rahapoliitikaga (kui võimalik). Mõõdukama hälbe ja poliitika raames võib olukorda tasakaalustada kontrollitud inflatsiooniga, kuid kui ikka täitsa „essus“ on siis ei aita muud kui devalveerimine või lausa rahareform. Poliitikas on peaaegu samamoodi, poliitturg on meil esiteks erinevate tuletisinstrumentidega (valimislubadused) segamini löödud. Teiseks on nii poliitinimeste pidevast saalimisest erakondade vahel, kui ka põhimõtete piinlikkusttekitava erosiooniga tekkinud identiteedikriisi nähud. Peaaegu mitte ükski erakond ei seisa enam nende põhimõtete eest, mis olid tähtsad nende  loomisel. Olukorda võiks võrrelda kaubanduskeskuste tekkimisega. Pidev jaht jaeturu hõlvamiseks on enamuse endised kingapoed, rauapoed, pagaritöökojad ja rätsepmeistrid sulatanud ühenäolisteks keskusteks, millest saab oma vajadused rahuldada nii see, kes vajab porgandeid, kui see kes vajab petrooli. Koloniaalkauplus, noh! Kas meie, kliendid/valijad oleme selle olukorraga rahul, mis turul toimub? Kas me leiame oma kauba? Või saame poliitpoest petrooli asemel porgandi? Poliitporgandi? Petroolimaitselise? Hm, mida me selle porgandiga tegema peaksime? Ideetu porgand, mida sellega teha? Ebakonkreetse porgandilaadse mittekindla lubadusega?  „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.” (Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995. Lk 81). Mnjah, keeruline.

Poliittehnoloogiline lambumine

Tagasi meie poliitturu juurde. Pidevas turuhõlvamise tuhinas pole poliitturuosalejad märganudki, et on purjetanud täiesti teise suunda kursivalikuga võrreldes. Te ei usu? Kas keegi teist viitsis läbi lugeda eelmiste valimiste platvorme? Muidugi ei viitsinud, te olete ju normaalsed inimesed, kuid … Kuid mina ei ole normaalne, mina olen analüütik. Analüütik ei saa uskuda üldlevinud tavaarvamusi, tema peab arvestama tõsiasjadega. Näiteks pidin kunagi analüüsima Lõuna-Eesti põllundusmajandite kahjumlikkuse põhjuseid. Kõik teadsid unepealt öelda, et selle põhjuseks on kuppelmaastik ja lambakasvatus. Isegi PÕMI (põlluministeerium) ökonoomikapealikud arvasid samamoodi, kuid … ei arvanud ära. Tegelik põhjus polnud lammastes, vaid töö kehvas korralduses, kõik oli natuke kehvasti, mis kokku andis püsiva megakahjumi. Siis loodigi kohapeal müüt, et ega me ei saagi midagi teha, teate ju küll, need lambad ja … Ja see teadmine kinnistuski, isegi juhtiv ministeerium, kellel kõik numbrid käepärast ei suutnud legendist läbi murda – teate lambad ju. Loll on kes põhjust ei leia. Vanaema Marie ütles ikka, kui ta midagi teha ei tahtnud, et:  „Ei saa teha, pöidlad on ühel pool!“ ja pani käed kenasti kokku. Ehhee, olidki … pöidlad ühel pool. Nagu meil kõigil, kuid mittetegemise põhjenduseks hea küll. Ähh, miks ma seda lambajuttu nüüd valimisplatvormide vahepeale pajatama hakkasin? Ikka, seepärast, et platvorme analüüsides ilmneb lambajutuga sarnane legend. Te ju kõik teate, et meil on tihe rebimine poliitturu paremal tiival – kõik justkui parempoolsed. Teate ju? Muidugi, kõik teavad! Aga ei arvanud ära, valimisplatvormid näitavad kristallselgelt, et kõik erakonnad viljelevad majanduspoliitikat, mis on omane vasakpoolsele ilmavaatele. Kõik kasvataksid makse ja siis jagaksid selle …. Pole isegi tähtis kellele, tähtis on poliitinimeste jagamisrõõmu tunne. Just jagamise ja ümberjagamise ihalus on omane vasakpoolsele majanduspoliitikale. Lk.160 „Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist” – see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012)

Nojah, seda ümberjagamise tuhinat küll ilustatakse igasugu kaunisnimedega, kuid see ei muuda asjade olemust. Seega kui me eelnevalt arvasime, et Ühendpidukond on parempoolne luuraja vasakpoolsete tagalas, siis pole see päris korrektne, sest valimisplatvormist jääb mulje, et nad on lihtsalt maskeeritud uussotsid. Nii vägevat „vähekindlustatute trummi“ tagumist ja „tasuta“ asjade hullust (kodualune maa, kõrgharidus) pole isegi ükski ennast vasakpoolseks ilmavaate esindajaks deklareerinud pidukond tagunud. Parempoolse ilmavaatega pidukond oleks leidnud hoopis teised, jätkusuutlikud  mudelid selle segmendi murede lahendamisele. Nii, et erosioon on viinud ennast parempoolsena deklareerinud pidukonna turuvõitluse tulemusena hoopis teisel turule, sotside turule. See tähendab, et poliitturg on üleküllastatud varisotsidega: meil on turul  lisaks pärissotsidele uussotsid, reformisotsid, kesksotsid, konservatiivsotsid ja vabasotsid. Vaat selline piinlik lugu, et parempoolse ilmavaate esindajaid meil poliitturul polegi. Üldse pole. Turu paremsegment on kui mitte täitsa tühi, siis väga hõre. Ettevõtlust esindavat pidukonda igatahes turul pole. Tühi, täitsa tühi. Ja kõik teie errosioonilised varisotsid ärge pahandage, et ma teie lambad, vabandust valimisplatvormid, üle lugesin. Ehk annab see teile võimaluse ennast kõrvalt vaadata ja  enda tegemisi muuta enne kui hunt teie lambad pintsli paneb. Sellest oleks küll kahju.

Kui hoiate oma uted kaitstult, siis ei pääse suted neid ründama,

 Seega jääb püsti enne uue valitsuse moodustamist kõlanud küsimus: Kas poliitturule mahub veel mõni turuosaline? Uus pidukond. Või toimub erakondade uuestisünd suurema ülejooksmise tulemusena? Nagu igal turul on kõik võimalik. Kui  C. Hitch (USA kaitseministri parem käsi) 1960 aastal väitis: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad  ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ (F. Freedman „Strateegia“ Grenader lk 173), siis võib ka poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks. Ja muidugi ressursi jaotamises, kuivõrd otstarbekas see on, see on iseküsimus. Jaotada oskavad meil poliitturul kõik, mis viga võõrast raha jaotada, pigem on asi selles, kas on kedagi kes veaks uue pidukonna kokku, käima. Annaks sellele hinge. Teine küsimus on:  kas turg on küps selleks, et sinna investeerida.

Millist erakonda luua?

 Poliitparteisid jaotatakse erinevate tunnuste järgi, meie klassika on parempoolne ilmavaade, kuid vasakpoolne silmavaade, mille tulemusena on kõik erakonnad kõõrdsilmsed. See ei toimi, võib-olla võiks jaotada niimoodi: „Poliitiline turundus on sihitud selle tulemuse saavutamiseks, mida elanikkond kõige rohkem nõuab”

„J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi: Tulemustele, müügile või turule orienteerituks. Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad kommunikatiivsed  jõud, mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.  Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 20). Pole paha, müügipartei. Ehhee, olen uhke müügipartei liige!  Kuidas kõlab? Tegelikult pole sellel mingit tähtsust, kuidas neid tulutuid, ups, vabandan ebatäpsuse pärast, mittetulundus ühinguid nimetame, tähtis on, mida nad teevad. Eee … enamuses teevad ühtemoodi asju, nagu näiteks: Valimiseelne koosolek Rootsis „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” („Parteijuht lahkub surma läbi“. Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995. Lk 146)

Järgneb ….

Targutusi:

A.    S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004

Lk 262 Fraklini hinnang J. Adamisle „Sellegipoolest olen ma veendunud, et ta soovib meie riigile head ning on alati aus ja tihti tark mees, kuid mõnikord ja mõnedes asjades täiesti peast põrunud.”

Lk 264 „Tema karjäär Ameerika ametliku kerjusena Prantsusmaal oli andnud talle liigagi selge pildi asjadest, mis olid Ameerikas valesti, (…)”

Lk 270 „Ta meenutas oma kaaslastele, et iga valitsuse edu sõltub „üleüldisest usust selle valitsuse headusesse ning valitsuse liikmete tarkusesse ja aususesse.”

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 34 „Enamiku uuendustega kaasneb reeglite väänamine või rikkumine. Mitte ebaeetiline ega ebaaus reeglite rikkumine, vaid selline, mis on vajalik idee loomiseka, valmis saamiseks ja laia maailma saatmiseks.”

„Reeglite kehtestamine meeldib juhtidele, kes arvavad, et nende töö on saavutada inimeste kuulekus, vastuvaidlematu korralduste täitmine ja pimesi järgimine. See on lihtne. Kehtestad seaduse, hoiad tõenäolistel rikkujatel silma peal ja karistad neid kohe, kui nad üle joone astuvad. Probleem on aga selles, et inimesed ei üritagi enam tööd tehtud saada. Targad inimesed sattuvad masendusse, kui peavad tegema midagi, milles nad mingit mõtet ei näe. Isegi kui nad üritavad, aeglustavad reeglid tulemuste saavutamist ja teevad innovatsiooni tihti võimatuks.”

„Ainsad ettevõtted, kes ei pea innovatsiooni nimel reegleid rikkuma, on need, kes muudavad reeglite proovilepaneku lihtsaks! Nad muudavad küsimuste esitamise lihtsamaks ja tasuvamaks. Nad julgustavad reeglite muutmist kui üht paremaks muutmise osa.  Sa ei pea paluma midagi muuta; nemad küsivad, mida sina soovid muuta. Selline avatus reeglite muutmise osas on suhteliselt haruldane. See nõuab ettevõttelt reeglipiiridest kinnipidamist, reeglimuutmise süsteemi ja väga suurt usaldust selle suhtes, et saab olema kiire, intelligentne, julge ja toetav.”

Lk44” Kooskond koguneb ümber algse probleemi või võimaluse. See võib ise organiseeruda olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse struktuuri ja asjade käigu eest.”

Lk47 „Inimesed kasutavad soikeperioode, et leida loomiseks vajalikku kaost.”

„Google kasutab soikeaega nii: iga töötaja aeg on 70 protsendi ulatuses täidetud põhiülesannetega, 20 protsendi ulatuses individuaalselt valitud põhieesmärkide poole püüdlemisega ja 10 protsendi ulatuses tavatute ideede otsimisega.”

Lk 48 „Soikaeg tähendab ka tarkade inimeste usaldamist. Maailm on kontrolli all hoidmiseks liiga keeruline, mistõttu igasugused kontrollikatsed vaid aeglustavad innovatsiooni.”

Lk 178 „Usu mind, seda ei juhtu mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel minevikuteadmisel ja soovmõtlemise jääl.”

Einstein ja kapitihend

Avaldatud Ärilehes 18.12.16 /algtekst/

Kui „asjatundjad“ räägivad (ja räägivad ja ….) majandusest (programmidest rääkimata), siis tundub see hirmkeerukas ja segane, kuid võtame mingi lihtsama analoogi. Ilmselt on meil kõigil kogemusi mingi ärapeetud kodumasinaga. Muidu päris korralik riist, aga mingi pisiviga teeb elu kas ebamugavaks, kalliks või ohtlikuks. Just sellises järjekorras. Näiteks kui teil  on külmkapi tihend kulunud, siis on see ebamugav: põrand märg, toit on riknemisohu. Kallis: elektrit kulub rohkem, hallituskahjustuste likvideerimine. Kui ka  juhe narmendab siis on see juba eluohtlik. Olenemata sellest, kas me lükkame tihendirikkega kappi vasakusse või paremasse seina, sellest olukord ei parane, muutub vaid veeloigu asukoht põrandal. Kuid väike vaeva nägemine tihendi vahetamisel muudaks meie elu jälle rõõmsaks. Muidugi me võime ka vilistada sellele, et külmkapp tilgub, ära harjuda ( mis see siis ikka on paar korda päevas põrandat kuivatada). Võime  eneserahustuseks öelda, et see ongi uus normaalsus. Võib välja mõelda isegi positiivseid mõjusid: näiteks ei vaja te õhuniisutit, põrand on pidevalt pestud (kuni läbi mädaneb). Ka nii võib elada, kuid kas peab?

Ambitsioonituse lämmatav hallitus

Mingi sarnane lugu on meil praegu ka majanduses. Suures kapilohistamise tuhinas (uued maksud, vanad maksud) on tihend, ehk põhiküsimus, täiesti ununenud. Ka meie ise, valijad, olema takerdunud kapilohistamise jälgimise lummusesse. Põnev ju! Aga asjata. Juba mõnda aega püütakse meid veenda, et paar protsenti majanduskasvu ongi meie jaoks normaalne. Pidavat olema uus normaalsus. Kui loed , et meie majanduskasv jäi meie võimetele 3x alla, siis teeb see nukraks. Mõelda vaid 3x! Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv on viimase aasta jooksul kõikunud kummalgi pool üht protsenti, mis jääb kolm korda alla meie potentsiaalile, kommenteeris kolmanda kvartali SKT kasvu rahandusministeeriumi analüütik (ÄL 9.12.16).  Nukker on see, et meie tegelik võimekus, võimete lagi olekski nagu max vaid 3%?  Oeh! Kui Tallinnas on +1´C ja Sauel +3 ´C, siis see ei mõjuta meie  riidevalikut ju? Sama ka majanduses, hinnata meie potentsiaali (ja seegi kasutamata) vaid 3%-e on pööraselt ambitsioonitu, see ei ole meie jaoks normaalne. Majanduskasv statistilise vea piiril on selge märk, et meil on tihend korrast ära. Ambitsioonituse hallitus vohab. See, et me vigase tihendiga kappi ühest seinast teise nihutame, ei muuda tihendit paremaks, ega kappi ökonoomsemaks, küll aga on märg keskkond ja pidev liigutamine ohuks toitekaablile – kogu süsteem võib sisse kärsata.

Elementaarne: Hellest Pilleks

 Nüüd küsite, mis see tihend oleks, mis võimaldaks meie masinat jälle töökorda saada? Elementaarne, see on tõeline, mittemänguline, riigireform. Muide heaks alguseks riigireformile oleks see, kui me hakkaks asju nimetama õigete nimedega, siis me saame ise ka aru, mida me teeme või tegemata jätame. Kui eelmine Pilvepiiri seltskond nimetas riigi poolt pakutavate teenuste optimeerimise kava riigireformiks, siis uued  Pilvepiirlased on astumas edasi  samade nimemaagia  susside sahisedes. Eh, sellisel tasandil peaks küll vahet tegema mis on maks, mis lõiv. Või ei tee? Seletan üle. Vaadake rahaliselt pole mingit vahet, kas nimetada mingit tegevust, millega Dr Riik  võtab  valija rahakotist raha: maksuks, lõivuks või hollandi juustuks. Lihtsalt igaüks tunneb seda oma tühjenevas rahakotis, kuid vahe on selles,  et kui meile lõivu kehtestamise (mis on ette nähtud toimingu kulude katteks) juures seletatakse, et sellega tahetakse meile „reguleerida“ puhtamat loodust, siis … meid peetakse tobudeks, keda võib nii haledate nimevahetustega alt tõmmata. Ehhee, mul on sõber, kes ütles kord, et  kõik vahetavad kaasasid, mood olevat selline. Tema tahtvat ka olla moodne mees, kuid … Ta olevat laisk, seepärast ta ei vaheta kaasat, vaid nimetas kaasa Hellest Pilleks. Moodne mees, kuid ratsionaalne. Ümbernimetamisega vähem jama. Nojah naine oli ikka Helle nagu ennegi, nii ka automaksuga, mis on autolõiv, mis pole lõiv vaid on maks. Saite aru? Ei saanud? Pole viga, rahakotist saate aru.

Kokapoiste sümpaatne õppetund

On täiesti loomlik, et uus Pilvepiir tahab ennast näidata jõulise reformijana, seda enam, et kõike tuleb teha kohe ja kahe aastaga normaalse nelja asemel. Nüüdseks on selge, et maksupakett seati kokku kiirustades – lendstardist, mis on toonud kaasa nii õigustatud, kui õigustamatu kriitika. Nüüd kui on ilmnenud, et kõiki soove ei ole võimalik täita (EL ei luba  , mahud ei klapi, korje on kallis) on asutud taandumislahingutesse. Kas see on rabe rabelemine? Võib-olla, kuid mulle meeldib see rohkem kui teerullidemokraatia. Nagu usinad kokapoisid ikka, panid piruka ahju, võtsid välja, selgus, et on toores, panid ahju tagasi. Normaalne. Nüüd hakatakse analüüsima ja olulisi detaile lihvima. Parem hilja, kui üldse mitte. Põhiline, et peenlihvimiseks ei lähe. Kui õppetunnid hoolikalt ära teha, siis on veel  võimalik saada jõuliseks reformijaks, mitte pelgalt maksukehtestajaks, kapilohistajaks.

Pildi maalimine

Vaatamata ebatõenäolisele kooslusele, esmastele tagasilöökidele ja viltuvedamistele on uuel Pilvepiiril on ikka veel suured šansid teha midagi … tõeliselt suurt. Just seepärast, et on viltu vedanud, kaotada pole ju enam midagi. Meenutades oma kunstiihaluse perioodi, siis need pildid, mis tundusid, et läksid nässu, said lõpuks kõige paremad. Miks? Sest kaotada polnud midagi, võis vabalt värve kasutada. Ropult, paksult, kakofooniliselt. Eksperimenteerida. Ainuke suur asi mille praegune Pilvepiir ette võiks võtta on nagu märgitud, tõelise riigireformi käivitamine. No vähemalt ettevalmistamine. See oleks märgilise  tähtsusega. Finišini on vaid napid kaks aastat, sellega jõuab panna aluse tihendiparandusele ja saaks lahti kapilohistaja mainest.

Riigireform peab olema terviklik, algama tegevuste auditist, eesmärkide püstitusest ja lahenduskavast. See on pikk protsess, ehk nagu lp. J. Raidla mullu märkis, seda jätkuks mitme valitsuse jaoks. Kuid see peab olema tõeline reform, mitte läbisegi killukesed. Näiteks, ettepanek kaotada maavalitsused. Õige suund, aga juba nimetatud riigireformiks. Kuid see ei ole riigireform, see on bürokraatia ümberjagamine. See ei vähenda kulutusi ühiskonnale. Vastupidi, vales järjekorras asjade tegemine suurendab ühiskonna koormust. Kui me alustame reformi sellest, et määratleme ära, mida meil on hädavajalik reguleerida, siis näeme, et meil on terve rida toiminguid mida ei peagi tegema riigi jõuga, ettevõtlus ja kodanikuühiskond saavad ise sellega hakkama. Regulatsioonidest piisab täiesti piibellikust „Sina ei pea mitte tapma“ ja liikluseeskirjade punktist, et meil on parempoolne liiklus (meie regulatsioonimaailm on piltlikult selline, et iga kord liiklusse suundudes peab ametnikult küsima, kas ja millistel tingimustel tohib parempoolset liiklust kasutada), kõik ülejäänud … Arutame. Riiklik reguleerimine on hirmkallis tegevus.

Edev kokkuhoid

Raha meil napi, seetõttu on kaks võimalust: suurendada tulusid või vähendada kulusid. Tulude suurendamisel on ebatõhusaks abimeheks, nagu kõrvalolevalt pildilt näete, kõikvõimalike maksude tõstmine. Kõik kes pole liiga laisad pakuvad midagi (kuigi pakuvad enamasti valesti). Kulude kokkuhoiuga on meil tegeldud …“pidevalt“. See „pidev“ peaks nagu vähendama bürokraatiat, kuid bürokraatia ei sünni iseenesest nagu ütles kantsler sir Hamphrey: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 60). Normaalne. Mida rohkem on vaja reguleerida ja järele valvata (selle produtseerimisega meie seadusandja ju igapäevaselt tegeleb)i, siis peab olema ka rohkem ametnikke. „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.” (C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004.Lk 31). Meil käib asi muidugi vastupidi, on igaaastane koondamisplaan. Iseenesest õige, kuid vales järjekorras. Kõigepealt on vaja vähendada regulatsioone, siis on võimalik vabastada kõrgekvaliteedilisi asjatundjaid päris majanduse jaoks. Tagurpidi tehes muutub avalik teenistus ikka loiumaks, venivamaks, suutmata talle pandud ülesandeid täita. „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.” (A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 127)

Nõiaprotsessidest, kui heast haldustavast

Äkki on sellel mingi sügavam sisu? Olen ajaloohuviline. Millalgi aastaid tagasi arutasime kaaslasega avastuste üle inimkonna ajaloo ootamatutest keerdkäikudest. Juttu tuli ka Giordano Brunost, teate küll, see sell, kelle kohta Wikipeedia kirjutab: „Teda peetakse uusaegse teadusliku mõtlemise märtriks, kuna inkvisitsioon põletas ta elusalt ketserluses süüdistatuna, sest Bruno ei olnud valmis oma aadetest loobuma.“. Enne seda arvati, et kõik keerleb ümber Maa, Kopernik arvas küll (salaja) teisiti, kuid Bruno arvas avalikult ja  põletati see eest ära. Imelik ju? Mu tark kaaslane oskas seepeale vaid õhata: „Normaalne, teadjamehed ja nõiad põletatigi seepärast, et inimkond liiga kiiresti ei areneks ja ennast selle käigus ära ei hävitaks!“. Vaat selline vaatenurk tolleaegse administreerimise ja hea halduse kohta. Mh, see pani mõtlema, et kuigi, meil enam nõiaprotsesse ei ole, siis võib-olla on see asendunud mingi teise väljasuremisvastase administratiivse pidurdusmehhanismiga. Mõtlesin ja välja mõtlesin, nõiaprotsessid on asendunud bürokraatlike tõkenditega. Juhhei, bürokraatia kui maailma päästevalem.  Ka niimoodi võib maailma vaadata, kuid mina niimoodi ei arva. Nüüd oleme edukalt maskeerinud bürokraatia vohamise õigusloome (või oleks õigem öelda bürokraatialoome) hea tava ja nullbürokraatia „projektide“ taha. Need kumbki meede ei vähenda ühiskonna kulutatusi mitteasjastatud tööle, vaid võimaldavad täita bürokraatiat mugavamalt. Seepärast pole tähtsusetu, et kui me midagi teeme, siis oleks sellel ka eesmärk. Äpiga mugavalt koha tellimine tapalavale ei ole eesmärk!

Teha tulevikku

Kuidas siis saavutada edu?  „Ainus poliitika tõenäoliseks edu saavutamiseks on – üritada teha tulevikku“. „Üritada teha tulevikku on väga riskantne. Ometi ei ole see nii riskantne, kui seda mitte üritada. Üsna suur osa nendest, kes üritava ellu viia seda, millest siin peatükis juttu oli, ei saavuta kindlasti edu. Kuid edu ei saavuta mitte ükski neist, kes seda ei ürita.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 105)

Saite aru, teha on riskantne, kuid mitteteha on lihtsalt lõppjaam. Tulevik on teistsugune. Kui me ei vaata asju uue nurga alt, siis meie majanduskasv jääbki kõikuma statistilise vea piirimaile. Võiks ju ka niimoodi edasi tiksuda, see statistilise vea piir on tegelikult jõukam kui meil kunagi varem on olnud, kuid … Probleem on selles, et maailm on muutunud, maailm on avatud, maailm on kiirem ja meie majanduskasvu statistilise vea piir kujundab võrdluses teistega meie eneste eksistentsi statistiliseks veaks. Sellest oleks kahju. Tulevikku tuleb ehitada lihtsate käepäraste vahenditega, see on kõige tõhusam. Nii tõhus, et Dr Riik oma kabinetkindlustes ei tule iial selle peale. Kaks lihtsat näidet. „Parkimisäpiistid“ pakuvad teenust, mil suletud asutuste parklad on tühjad ehk teatrisse minnes pargid auto kontori X parklasse. Saite aru? Tühjalt seisev ressurss võeti ühe äpiga kasutusele. Ilma kellu kõlksuta, ilma labida liigutamiseta. Kõik on õnnelikud, seisev ressurss kasutatud. Isegi Dr Riigile pakutakse „pool milli“ kui oma öised seisvad parklad süsteemi lülitaks. Raha kui maast leitud. Vahva

Või jagamismajanduse uus näide ehk omaalgatuslikud hooldekodud. Meil napib hooldekodusid ja need tänuväärt ettevõtmised on (võrreldes meie sissetulekutega) pööraselt kallid. Kui nüüd talupere paar vanakest enese juurde seltsi võtavad (väikese tasu eest), siis … Mõtlete et Dr Riik on tänulik abikäe eest? Ei arvanud ära. See on Dr Riigi jaoks probleem, sest kuidas seda REGULEERIDA. Meie maailmas pole inimene tähtis, tähtis on reguleerimine. Kogu selles reguleerimistuhinas unustame ära sellised lihtsad iseteeninduslikud lahendused nagu näiteks aastalitsensid jm. Laske loovus vabaks. Kui Newton avastas gravitatsiooniseaduse õuna pähekukkumise teel ja Einstein relatiivsusteooria jaamas ronge jälgides, siis … Kuulge meie ei pea relatiivsusteooriat avastama, Einstein tegi selle juba ära, meie peame lihtsalt külmkapi tihendi ära vahetama. Kui uskuda (või õigemini nii nagu mina seda aru saan) C. Rovelli „Seitset lühikest füüsikatundi“ siis enne Einsteini oli tühi ruum, Eistein tõi käiku mõiste kõver ruum, kvantmehhaanika aga et ruum on sirge, kus „hüppavad energiakvandid“. Kuid kuna üldrelatiivsusteooria ja kvantteooria on vastuolus (kuigi mõlemad eraldi toimivad hästi), siis püütakse neid siduda silmus-kvantgravitatsiooni teooria kaudu. Ja jälle on ruum muutunud ehk „Kus need ruumikvandid on? Mitte kuskil. Need ei asu ruumis, sest need ise ongi ruum“. Vaat niimoodi sel ajal, kui maailma targimad pead püüavad siduda XX saj kahte suurimat avastust, on meie inimesed praktikas tõestanud, et pole sellist asja nagu tühi ruum, on vaid kasutamata ruum (parkla, talu jne). Kasutamata võimalus. Vägev. Laskem meie memmedel füüsikat edendada ja me ei pea mingist protsendilistest majanduskasvust heietama, analüütikud ei pea leiutama põhjuseid selle põhjendamiseks, ega Hellesid Pilledeks nimetama. Hakkasid toimima loomulikud protsessid.

Selle jaoks ei pea Einstein olema, isegi suhtelisuse seadust ei pea teadma, kui me tihendiga asju korda ei saa, siis on varsti kogu kapp mokas. Harilikult ütlevad kapid ülesse kõige ebasobivamal ajal, siis kui raha on otsas ja väljas 28´C. Kehv aeg kapiga tegelemiseks? Võib-olla püüaks ikkagi tihendi korda teha, nagu reklaamlause mudilastele et oleks  „puhtam ja kuivem tunne“. Ökonoomsem ka.

Artikli lõpp

Targutusi:

N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008

Lk 23 „Ühisel ükskõiksel eiramisel! Millist sõnumit edastab niisugune lause ja pilt, mida näidatakse selles reklaamis? See ütleb vaatajatele, et hoolimat saastava käitumise tangest hukkamõistmisest, teevad paljud inimesed seda ikkagi. Kuigi niisugune käitumise hukkamõistmine võib kindlasti osutuda motiveerivaks, väljendab teave, et see käitumine on valdav, siiski teatavat sotsiaalset heakskiitu sellelesamale halvale käitumisele. Kuna sotsiaalse heakskiidu põhimõte kinnitab, et inimesed kipuvad järgima kõige populaarsemat tegevust, võib sellel olla nii kahjulik kui ka kasulik sisu.“

Lk 24 „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ (…)

Mees sai sildi lugemise ajal šoki, kui tema igati seadukuulekas kihlatu müksas teda küünarnukiga ja sosistas: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ (…)

Katsetulemused, mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke, varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise strateegia vaid väärtegude arvu suurendamise strateegia.

(…) Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi  olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.

Lk 27 „(…) Pärast seda riputasime iga majapidamise uksele väikese sildi, mis andis majaomanikele tagasisidet selle kohta, milline oli nende energiatarbimine võrreldes naabrite keskmisega.“

„Avastasime, et need kes tarbisid rohkem energiat kui naabrid, vähendasid paari järgmise nädala jooksul energiatarbimist 5,7% võrra. See ei üllatanud eriti. Palju huvitavam oli aga avastus, et need, kes olid tarbinud vähem energiat kui naabrid, suurendasid oma energiatarbimise mahtu 8,6% võrra. Tulemus näitab, et see, mida enamik teeb, mõjub nagu magnet – see tõmbab inimesi, kes erinevad keskmisest, justkui enda poole. Nad muudavad oma tegevust, et sarnaneda normiga rohkem, hoolimata sellest, kas nad enne käitusid sotsiaalselt soovitaval või ebasoovitaval viisil.

Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014

Lk 12 „Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja põhiväärtusi ning aitab langetada parimaid otsuseid. Muu keskendumine parandab suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab orienteeruda maailmas selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestatud oma sisemaailmale, on ilma tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need kes ei pööra tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.“

Pidukondade turuuuring (järjejutt) V2: Spordist: heited (meeleheide & pereheide)

Lk 253 „ Väljudes taipasin ma, et pean Bernardilt küsima, kas ma pean „jaa“ või „ei“ hääletama. „Ei,“ vastas ta ja hakkas selgitama. „ See on opositsiooni seaduseparandus ja teisel lugemisel on …“ Aga ma olin juba läinud. See mees on täitsa rumal. Pole mingit tähtsust, mis asjas see hääletamine on, ma lihtsalt ei taha valest uksest sisse minna.“

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

No nii, nüüd on siis uus valitsus kokku istunud (või lapitud?), kas see tähendab, et mured poliitikaturul on lõppenud? Ei usu. Prooviks siis vaadata, millised protsessid poliitikaturul toimuvad? Kas on oodata uute toodete turule tulekut? Või püütakse vanu tooteid ülesse soojendada?

Turuosalised:

Poliitturu analüüsimiseks loome kõigepealt analüütilise mudeli, mille järgi on meil Riigikogus järgmised pidukonnad: Kahevahelpidukond, Muutustepidukond, Kurvakestepidukond, Ühendpidukond, Konservipidukond ja Eriarvamustepidukond. Selline vahva hüpoteetiline turumudel, mida omakorda mõjutavad meedia, huvigrupid, uued turule pürgijad ja kõige võimsam jõud sotsiaalmeedia ehk kuulujutusektor. Nii turuosaliste eneste, kui ka mõjutajate tegevus muudab igal ajahetkel turu seisukorda.

Pidukondade reitingupada

Eriti vahva on kuulata massimeedikuid arutama erakondade reitingute osas. Arvan, et tänaseks päevaks peaks enamusel meil teada olema, et küsitlusfirmad küsitlevad erinevaid küsimusi ja erinevatelt küsitluspaneelidelt ning arvestavad ka tulemusi erineva süsteemi järgi. Ühesõnaga on selle asja nimi … metoodika. Ja metoodika on erinev, sama erinev, kui hobune või härg ehki mõlemaga võib koormat vedada. Meil ei ole mingit ühtset „riiklikku metoodikat” ja seetõttu ei olegi need võrreldavad.  Isegi seal, kus on riiklikud metoodikad ei mõõdeta alati ühtesid ja samu asju.  Igal küsitlejal/tellijal on omad huvid, mida ta teada tahab. Üks meetod pole halvem ega parem kui teised, kuid need on erinevad. Seega igat küsitlust või statistilist kogumit hinnates tuleb teada mida hinnati, millal hinnati, kelle poolt hinnati ja … milline oli küsitluse läbiviimise metoodika. Niisama lihtne see asi ongi: kui lugeda kokku vaid porgandeid, siis vastus ongi porgandites ja kui kokku lugeda kaalikaid, porgandid  ja kapsad saame vastuse köögiviljades. Kui me ütleme, et meil on sada ühikut köögivilja ja porgandite osakaal nendest on kolmkümmend protsenti, siis nii ka on. Kuid kui me ütleme, et me võtame arvesse vaid porgandid, siis on meil porgandite osakaal sada protsenti ja ei mingit valskust. Kõik klapib. Niisamamoodi toimub ka erakondade reitingute arvestamine (eri metoodikate alusel) ja tulemused peavadki olema erinevad. Kui siis kuuled justkui tarkasid, haritud, kogenud inimesi, kellel on arvamus alati varnast võtta arutamas :” No nüüd on lõpuks selgunud, et küsitlusfirmad on äraostetavad ja teevad täpselt niisuguse tulemuse nagu klient tellib!”, siis on … piinlik. Ja siis tuleb tunnikese jagu juttu, et küll need küsitlusfirmad on ikka ebausaldusväärsed. Kuigi küsitlusfirmad on eelnevalt väga püüdlikult seletada oma küsitluse metoodikat ja eriti seda, mida küsiti, millal küsiti ja kellelt küsiti. Vahel on küll selline tunne nagu tegu poleks mitte ainult ärakuulamise puudega vaid kuulmispuudega. Tundub kahe vaegkuulja vestlusena remonditöökoja ukse taga et : „Kas Su auto mootoril on midagi viga?”, „Ei mu auto mootoril on midagi viga.”, „ Ahha, tore on, ma mõtlesin, et Su auto mootoril on midagi viga!”. Saite aru? Ei saanud? Uuringud ongi rohkem klubisisene mäng, ärge laske ennast sellest tühiasjast häirida. Kõik me peame palehigis oma igapäevast leiba teenima, ka uuringu ja mainekujundusfirmad. MOTT.

Pidukondade pudenemine turbulentsis

Kuivõrd turbulentne ja muutlik on poliitikaturg näitab seegi uskumatuna tunduv tõsiasi, et kauaaegne turuliider, Muudatustepidukond, keset siledat maad ninuli kukkus ja … võimu kaotas. Pole esimene ega viimane kord, mil turuliider magab uue toote arengu turul maha ja ….  Ja siis on aeg otsida süüdlast. Kõigepealt ikka süüdlast, eks siis näe mida edasi teha. Esimesena langeb kahtlustuse vari kindlasti pealikule. Huvitav, et võimul olles pealikul … eee … puudusi ei märgata, kuid nii kui kukub, nii saavad kõik aru, et kuidas me siis enne ei märganud, et … Selle koha peal tuleb mulle ikka ja jälle meelde suurepärane muinasjutt „Kuninga uued rõivad“. Sel ajal kui naljahambad kuninga puupaljaks koorisid ja sisendasid talle, et tal on maailma kauneim kostüüm, vajati tõe väljaselgitamiseks lapsesuud, kes teatas süüdimatult – pole uusi rõivaid, kuningas on alasti. Oeh, siis „nägid“ ka kõik teised, et nii ongi paljas kui porgand. Miks alles siis? Kas kõik uskusid reitingupaja tulemusi? Nüüd järsku kõlab otsus, et oli nõrk juht : „Ta oli suurepärane diviisiülem, kuid nüüd juhatas ta korpust, aga sõjaväes valitses halastamatu tõde, et on mehi, kes juhivad küll laitmatult rügementi, kuid ei tule brigaadiga toime, ja tublisid diviisiülemaid , kes ei saa korpuse juhtimisega hakkama. Seda pole võimalik ette arvata. Jääb üle ainult mehesse uskuda.” („Surmainglid“ M. Shaara  Tallinn Kunst 1998. Lk 144). Mnjah, mina uskusin ka, et tulevad noored, indu täis poliitikud ja … viivad meid uue energia ja  tarmukusega edasi. Kuid ei arvanud ära, edasiminekut polnud. Oli vaid sõnajada, massiivne sõnajada. Muide oli kena kõrvale kuulata, kui oli aega kuulata. Tegelikult me kaotasime positsioone võitluses ja mitte vaid konkurentsivõitluses, vaid lausa olelusvõitluses. Nagu märkis Gettysburg´i  lahingu eel kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” (Lk 63).

Opositsioonikool

Muudatustepidukond ei osanud enam koalitsioonis olla, nüüd ei osata kuidagi opositsioonis olla. Pole opositsioonitaktika peent kogemust, on vaid isiklik solvumus  ja jätkuv teerullidemokraatia ihalus.  Riigikogu istungit oli lausa piinlik vaadata, kui esimeest tümitati tuhande protseduurilise küsimusega üldfilosoofilisest rubriigist: „Kuidas oleks parem ja mõistlikum teha“, aga … Aga kuulge te olite kaks viisaastakut ja üks seitseaastak valitsuspidukond, miks te siis nii vahvaid ja tervemõistuslikke ettepanekuid seadusteks ei vorminud? Nüüd teha piinatud geeniuse ja tagakiusatud õigusjüngri nägu on piinlik. Vaatad ja … Ja … eh võtke ennast vähemalt nüüd kokku. Sedasi jätkates olete varsti hoopis turukonkurentsist väljas. Piinlik. Nüüd oleks võimalus luua uus mentaliteet, selleks tuleb endale mõningad asjad selgeks teha: esiteks teerulli juhtkangid on nüüd teiste käes ja teiseks, ei ole vaja igal juhul peaga läbi kiviseina joosta, kui üks on kohe kõrval. Nüüd ei aita jõud, sest seda pole ja niimoodi mõttetult rahmeldades jääb seda üha vähemaks, kuni …  „Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt  ja nüansseeritumalt lõimida. Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi (näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused, et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriistu kasutada jm.) Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)). (M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015. Lk 372). Nüüd on teil mõlemad kogemused värskelt käes olla valitsuses ja olla … mittevalitsuses, kasutage seda sümbioosi. Muide ka uuskoalitsioonil on samad kogemused ainult et vastupidised. Saame näha, kas vana nõukaarmee „dedovšina“ jääb peale või saame millegi toredamaga hakkama. Lootma ju peab. Muide, ega opositsiooni aktiivne tegutsemine päris tühja ka pole läinud, sest paar suurtobedust (ühisdeklaratsioonid, gaasiaktsiis) on suudetus ära hoida. Tubli.

Opositsioonikoosolek Rootsis

Jah, lootma peab, kuid olukord näeb välja teistmoodi:  Opositsioonipoliitikute koosolek „Asjad paistavad ju minevat kohutavalt hästi. Majanduslik seis on praegu liiga halb, et olla tõsi”

„Jah, seisukord on tõepoolest hiilgavalt vilets! Kui edaspidi läheb sama hästi, peab lõpuks kindla peale katastroof saabuma.”

„Üksnes toredad numbrid: kogutoodang läheb alla. Laenuprotsendid üles, tööhõive alla, hinnad üles.”

„Aga kahjuks pean ma esile tooma ka midagi ebameeldivat. Jah, valuutavarud. Need on viimastel kuudel kasvanud.”

„ Ooh, ära ole alati pessimist! Mul on ka hetki, kus ma näen kõike mustades värvides. Nagu näiteks märtsis, kui me saime need kohutavad andmed ekspordi kohta, kus kõigil rinnetel oli tõus kümme kuni viisteist protsenti. Siis olin ma tõesti hirmul, et kogu majandus hakkab tõusma. Naine ütleb, et ma olin siis mitu päeva mossis ja täitsa võimatu. Järsk pahur, ei hoolinud ei lastest ega koerast.”

„Minu naine kurdab ka, et mul on keskkonnakahjustused. Kui poiss tuli koju ja ütles, et sai kolmes aines viie, süttis mu silmades metsik pilk, ma rebisin tunnistuse oma kätte ja karjusin: „See ei või tõsi olla! See ei tohi tõsi olla! Statistikaga on midagi paigast ära!””.”

„Ei selles ametis ei ole ühtegi rahulikku hetke. Eriti mitte valimiste aastal. Mis kõik ei või viltu vedada ja hakata õiget teed minema …”

 („Parteijuht lahkub surma läbi“ Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995. Lk 102)

Uus spordiala – heited: meeleheide & pereheide

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014. Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”. Just – liiga hilja. Nii mõnegi asja jaoks on liiga hilja. Mõned protsessid mis on käima läinud, neid ei saa poliitturul tagasi keerata. Saab teha uut moodi, kuid tagasi keerata ei saa.

Poliiterrosiooni, poliitturgu ja poliitinimeste turgu pingestab see, et edukate firmadega/erakonnaga tahavad paljud liituda, tekkib tunnete segu pidevast edust ja ilmeksimatusest. Ehhee, eelmise valitsuse juhtpidukonna juhid ei saa siiani aru, mis juhtus. On solvunud, kuid : „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.” (Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000.lk 26). Turu peale solvuda on lausa  mõttetu, pole edasiviiv, nagu öeldakse. Tuleb mõelda hoopis õppetunnile: „Õpetamaks teile seda, mida ei tohi teha, on kogu varanduse kaotamine parim vahend. Ja kui te teate, mida mitte teha selleks, et mitte raha kaotada, hakkate mõistma ka seda, mida tuleks teha selleks et raha võita. Kas saite aru? Selge, te hakkate juba mõistma” (lk 64)

  Ning veel üks puhastav õppetund tuleb välja kannatada: nii nagu võitjad tõmbavad ligi juhuseotsijaid, niisamuti  kaotajast püütakse kiiresti eemalduda. Orbiidid muutuvad, oled ühel päeval Päike, mille ümber kõik tiirlevad ja ennast soojendavad ja järgmisel päeval oled kukkuv kivikamakas. Keegi ei taha tiirelda kukkuva kivikamaka ümber. Loogiline, võib viga saada. Eks me varsti näe, kes need eemaldujad on. Võib olla parafraseerides WC-i pole see lõpp, vaid lõpu algus.( J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015. Lk 105 Churchill liitlaste dessandi kohta Põhja Aafrikas „ 10 novembril 1942 ütles ta Londoni City lordmeeri lõunasöögil Manson House´is oma kuulsa lause „ See pole ju veel lõpp, See pole isegi lõpu lagus. Kuid vahest on see alguse lõpp.””)

 Üks on selge,  esmajoones Muutustepidukonnas muutub populaarseks uus spordiala: pereheide. Pereheide  tähendab, et turule ilmuvad „vabad radikaalid“. Või olid need vabad „liberaalid“? Pole tähtis, kuidas neid nimetatakse, tähtis on see, et tegemist on ohtliku mänguga. Mäng, kuid pole lastemäng, kuigi viis ja sõnad on meile tuttavad: „Mina otsin ja sina otsid, kes hooletu jääb ilma …“. Kes, keda otsib ja kes keda leiab, saab olema ilmselt üllatuslik. Otsijaid on ju mitmetest pidukondadest, mitte ainult juhuseotsijaid („rändrüütleid“ nagu ülejooksikuid käsitles möödunud aastatuhandel kuningriiklane K. Kulbok) vaid isegi „tõsiusklikke“.  Vurtsu turule lisab käärimine Ühendpidukonnas. Tõsimeelsed liikmed on nördinud Kahevahel pidukonnaga ühte liitu heitmise üle. Tuleb tunnistada, et eks see kooslus pentslik välja näeb. Nojah, ega neil eriti, langeva orbiidi tõttu, palju valikuid ei olnud. Kui nüüd vurtsu juurde poleks saanud oleksid järgmisel ringil atmosfääris ära põlenud. Sellest oleks kahju olnud. Mudel oleks hulka vaesemaks jäänud, mäng igavamaks. Lähiaeg näitab, kas nad on luurajad (nime poolest ju parempoolsed) vaenlase tagalas või tühipaljad kvislingid. Ma ei saa küll aru, miks Ühendpidukond oma RAMi paika jättis või paigale jääma ahvatles ( või oli see mõne kavala liidupartneri mesimokajutust tulenev tegu) igatahes on RAMI sellega pandud väga magedasse olukorda. Ütleksin, et lausa väljapääsmatusse, totralt väljapääsmatusse olukorda. RAMI peab nüüd rääkima juttu, mis, kantuna uuest liidulepingust on tihti ristipidine nädal varem räägituga ja … Kõige pehmemalt väljendudes jätab see piinliku mulje, kui teravamaks minna, siis …. Ühesõnaga, nagu te teate kogu maailma valitsustes mängitakse ringmängu, kus vastutuse hajutamiseks vahetatakse toole ja portfelle. Siis on hea öelda: „Ega mina süüdi ole, ma alles teist nädalat …“ Nüüd jättis Ühendpidukond selle poliittehnoloogilise sõrmkübaratriki võimaluse kasutamata. Tühja kah, igaüks peab oma võimalusi turul õigesti hindama, kuid RAMI-st on kahju. Päris asjalik inimene … saab asjatult hukka. Täitsa asjatult. Seepärast sisukamad Ühendpidukondlased pelgavad ennast määrida ainuüksi mõttest rohe/puna/sinise mundri selgatõmbamisest. Mõistetav, mis tähendab, et sealtki pudeneb tükke turule. Ega Kahevahel pidkonnalgi olukord kiita ole, kaks erakonda ühe erakonna sees on olukord, mis teeb igaühe närviliseks. Mis omakorda tähendab, et pudenemistõenäosus on ülisuur. Tähelepanu: mida valjemini kinnitatakse, et me oleme ühtsed kui kunagi varem, seda suurem on lagunemise tõenäosus.  Kõik lagunevad, mis tähendab, et ikka paremale positsioonile manööverdab ennast konservatiivid. Eriarvamustepidukond? Eh, sealt pole vist midagi pudenemas, sest on ise pude - Ühendpidukonna rahulolematu pude. Kui sealt midagi pudeneb, siis on neil „finita la comedia“. Lõppjaam noh! Pidukonnal muidugi, kuid need kes on juba harjunud poliitturul toimetama, need vabadvabapidukondlased jäävad suure tõenäosusega uut tõmbekeskust ootama. Midagi pole teha, äri on äri.

Tähelepanek: (peaaegu) Kõik pidukonnad on Kahevahelpidukonna nägu

Kas te suudate kohe öelda, millisest pidukonnast mingi rahvaesindaja pärit on? Muidugi ei suuda, siirded pidukondade vahel on olnud nii massiivsed, et vahel läheb ots käest ära. Ehhee, kui vaatate pidukondade juhtfiguure, siis suur osa neist on Kahevahelpidukonna kasvandikud. Jaa-ah, tõeline kaadrite sepikoda see Kahevahelpidukond.  Vaat selline lugu.

Järgneb …

Targutusi:

R.Stark „Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015

Lk 126 „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.”

A.    Dulong „Mazarin“ Kunst 2002.

Lk 23 „ Kui te ei ole roomlanna, olge roomlanna vääriline …“

Lk 54 „lits de justice (pr. k. ´õigusemõistmise voodi´) kuninga osavõtul peetavad pidulikud kohtuistungid, mida kasutati parlamentide opositsiooni vastu võitlemiseks ja millel kuningas otsese käsuga sundis parlamenti mõnda oma edikti seadusena tunnistama; kuningas oli ruumi nurgas baldahhiinvoodis.“

A.    Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

Lk 48 („Survivor“) „Sari on jooksnud aastaid ja kõik teavad, et teatud oskusi on võitmiseks kindlasti vaja – kuidas tuld süüdata ja okstest peavarju ehitada. Ometi on aastast aastasse selliseid võistlejaid, kes ei tea põhiasju. Ma ei saa sellest aru. Sa teadsid, et lähed „Survivor`isse“ – kas sa lootsid, et suudad hea välimuse ja sarmiga kala kinni püüda? Teades, et kaalul on miljon dollarit ja sootuks teistsugune elu, võiks ju selleks ette valmistada.“

Lk 50 „Mälestusväärne hetk on see, kui NASA autojuht Volodja otsustas mulle õpetada salapärast šašlõkiliha valimise, lõikamise ja marineerimise protsessi, millele kulub pool päeva, lisaks kaks päeva toibumiseks. Liha õnnistati viinaga, sea sugupuud tervitati Moldaavia konjakiga, poolkülmunud liha kuubikuteks lõikamise ajal rüübati Vene õlut, punase veiniga marineeriti liha ja joodi seda ka ise ning mida õhtu poole, seda emotsionaalsemalt kõneldi toore liha ilust ja meestevahelisest sõprusest. (…) Parim on asja juures see, et aeganõudev retsept, mida me hoolega järgisime, jääb endiselt saladuseks, sest ma ei mäleta täpselt mida me tegime.“