Kolmikkriis/Administratiivkriis V 16: Kodanikualgatus & ilus omavoli

 

 

Kuigi administratsioonid üksteise järel on püüdnud tavainimese tegevust suruda üha kitsamatesse ja jäigematesse raamidesse, siis õnneks pole inimese teha tahtmise põhialge kuhugi kadunud. Pole tehisinimene (ilma intellektita). See annab lootust. Miks ma niimoodi arvan? Lugesin seitungist sellist huvitavat nuppu, et Jänese matkarajal tekkis omavoliliselt rajatud kanalile sild. Hm, juba läks huvitavaks. Lausa põnevaks. Mis asi? Saate ju aru, täiesti ekstraordinaarne, süsteemi mittesobiv tegu, omavoliline kanal ja kui sellele „tekkis“ sild, siis järelikult oli ka see omavoliline. Õige? Või … oli see hoopis kodanikualgatus, isiklik initsiatiiv? Te ei mäleta enam mis asi see oli? Mõtlete et kodanikualgatus tuleneb vaid Dr Riigi poolt rahastatud MTÜ-dest? Või ajate kodanikualgatust segamine sotsiaalmeedia „mina ka“ kampaaniatega? Kuid need ei ole kodanikualgatused, need on … enamasti midagi muud. No igatahes olid Jänese matkarajale selle kõrval elavad inimesed omavoliliselt lasknud kaevata mitu kanalit, mis raja järsult läbi lõikavasid. Matkajate rõõmuks tekkis Vorbusel Ööbiku kinnistu kõrval olevale kanalile läinud nädalal justkui üle öö sild. Ime? Sillaehitaja arvas, et, „Kui mina ei ehita, siis ehitab KOV ja halvimal juhul ei arvesta meie soovidega või jääb üldse ehitamata.“ Lugesin seda ütelust ja mõtlesin - hm, administratiivkriis on siis jõudnud nii kaugele/sügavale/madalale, et kodanik peab kartma, et äkki KOV teeb „midagi“ ja kui teeb, siis see „midagi“ ei ole selline mida (päris)inimesed soovivad. Kui sellesse situatsiooni süüvida, siis on tegemist üpris ärevaks tegeva ilminguga – kodanik ei usalda (kohalikku) administratsiooni. Lausa pelgab. Ja pelgab nii seda, et see midagi ei tee, kuid veel rohkem, st see midagi teeb. Täitsa pöörane olukord. Selles suhtes mulle meeldib inimeste initsiatiiv, see tekitab lootust, nagu ka Taluperenaise initsiatiiv, teha ise oma tulevikku.  Omavolilisel kanalil on omavoliline sild ja see on …  ilus omavoli. Õigemini meie teiega inimkonnast, kes ei ole regulatsioonisohu uppunud, nimetavad seda lihtsalt kodanikualgatuseks, inimliku teo ja tahte päästesillaks. Meie esivanematel on selle kohta isegi ütlemine „Kus viga näed laita seal tule ja aita“.  Vaat niimoodi. Aitasivadki. Ise. Tore. Mis aga tore ei ole, siis see, et KOV, kelle me ju ise oleme valinud, et see meie elu ühiselt korraldaks (vaid)  seal, kus me ise üksikult või kogukonnaga hakkama ei saa (jõud ei käi üle), tekitaks ühistöölise sünergia, on hakanud tegutsema isetahtsi. On muutunud suurema ohu allikaks. Tuleb välja, et ühistöö eesmärk on asendunud sellega, et KOV tuleb karta, sest see ei tee mida meie tahame, piirab meid seal, kus me ise hakkama saame ja  kui juhtub tegema, siis teeb seda niimoodi, et see ei vasta meie soovidele. Kui kellelgi on veel näiteid vaja, siis Muraste kooli lugu, milles on vastakuti 97% õpilaste vanemate soov hea hariduskorralduse ja valla bürokraatliku hariduskorralduse vahel on veelkordne sünge näide sellest, milline ei tohi olla avalik teenistus ega avalik teenus. Õigemini kerkib Muraste kooli puhul küsimus, millist teenust vald OMA valla elanikele pakkus? Haridusteenust? Administreerimisteenust? Ei arvanud ära, vald pakkus oma valla lapsevanematele … kohtuskäimise teenust. Uskumatu. Lapsevanemad käivad kohut oma raha eest, vald käib kohut nende rahade eest ja kohus mõistab õigust meie teiega rahade eest. See on ju päris pöörane, kui avalik teenistus (aga KOV seda on ju) pakub hoopis … Ei-ei siin on midagi väga korrast ära. Siinkohal on avalik teenistus täiesti teelt hälbinud, kaotanud oma eksistentsi alusmõtte – olla avalikkuse teenindaja.

Sügava asjatundmatuse sünged järelmid

Kui aga tuua siia juurde see segadus (pigem sigadus), mille on Sotsiaalamet korraldanud diabeeti põdevate laste puude ümber, siis pole see mitte teenus ega teenistus, vaid kas sügav asjatundmatus, leigus laste tervise suhtes  või mingi äraspidine kokkuhoid, mis piirneb kuritegelikkusega. Igatahes vanemad ( NB! jällekord) ei mõista Dr Riigi sellist käitumist. Ja kuidas saaksidki.Ministrilt küsides avab SOMI oma pastorihäälse telefoni automaatvastajaliku sõnajada, teatades, et „ Me toetame lapsi, tõstame toetusi, kedagi ei jäeta maha, me hoolime, me ….“ Kuid inimesed ei mõista seda sõnajada, kui tegelikkus on teine. Hoopis teine, vanemad on selles võitluses laste elude eest üksi jäetud, lapsed on bürokraatia poolt maha jäetud. Selline on tegelikkus. Igatahes on just selline vanemate ja valdkonnaspetsialistide arvamus. Siinkohal oleks sobilik tuua üks teine, kuid kõnekas paralleel:   „Ühe pommirünnaku järel valimatut vastulööki andnud merejalaväelased tapsid kakskümmend Iraagi tsiviilisikut, mis näitas Ameerika sõdimisviisi sisuliselt pankrotti – inimesi ei ole võimalik kaitsta neid tappes.“ („Kindralid“ lk 367). Just niisama lihtne see ongi seda ei selet mitte mingi sõnajadaga ära. See on pankrott. Õigemini on see  ju täielik pöördpilt sellest milline peaks olema meie teiega kui kodanike suhe KOVga ja Dr Riigiga laiemalt. Kas sügav asjatundmatus enda töös kvalifitseerub ka mingiks sügavaks puudeks? Milles asi? Miks seda ei märgata? Teenindaja on usurpeerinud teenindava positsiooni? Pööre. Võimupööre? Kuid selle peale tuleb meelde Vanaema Marie ütlemine „Uhkus ajab upakile, kangus käima käpukile!“. Ah, et mida see tähendab? Võib-olla on selle kohta parim tähelepanek et: „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). No näete, jällegi jõuame inimliku rumaluseni, kui … maailma liikuma paneva jõuni. Kahju, kui maailma mida saaks tarkusega liigutada, tuleb hädapärast rumalusega liigutada. Valusalt. Ai!

 Jäiksüsteemide põhimõtteline viga

 Käesolevasse avalikku teenistusse, kui jäika regulatsioonisüsteemi, on sisse kirjutatud põhimõtteline konstruktsiooniline viga. Nagu me eelpool märkasime, siis E. Musk formuleeris seda väga täpselt. „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda. Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.( Vance „Elon Musk“ 199). Muidugi tekkib küsimus, milleks üldse reegleid kehtestada kui neid peab (kuid ei saa) pärast muuta. Tundub, et üldiselt aitaks vaid kahest regulatsioonist: esiteks piibellikust „sina ei pea mitte tapma“  ja teiseks, et liiklus on parempoolne, paremakäereegli alusel, kõik muu … on ülehinnatud, segadusttekitav ja mitmetitõlgendatav. Vaadake, kui anda kellelegi võim … Võim teiste inimest üle, siis see võim hakkab enamikel juhtudel ise ennast kuritarvitama. Korrumpeeruma ka. Isegi eelmise kriisi „reisisaatjad“ Peamise Linna ühistranspordis hakkasid pärast mõnepäevast „saatmist“ ennast tundma väikeste füüreritena. Mis aga puudutab korruptsiooni, siis … Tundub, et selle väljajuurimisega oleme nii mõnelgi juhul üle piiri läinud, nähes igas inimtegevuses korruptsiooni, mõjuvõimuga kauplemise, pistise vms  ilminguid. Tegelikult, ... võib-olla ongi mõne asjapulga arvates kogu inimtegevus tõlgendatav korruptsioonina, sest vaadake võimalusi (tänapäevases tõsieestlaslikus käsitluses) ju peaaegu igaühel on. Ehk nagu kirjutab J. Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 47/lk 50): „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“.  „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“. Vaat selline lugu. Kui nüüd selle uudse külje pealt vaadata, kas siis näiteks ametkondade hüdrojaamadele, tuuleparkidele ja ehitustele lubade mitteandmine ehk jõud ja vabadus mitte teha võib olla korruptsioon? Eks ole, huvitav vaatenurk.

Kuid kui me paneme selle imetlusväärse bürokraatia „immuunsuse ühiskondlike ootuste“ suhtes koosmõjusse Hans Roslingi pikaaegsete uuringutega („Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 13/15/16), mis näitavad selgelt ja veenvalt, et inimene lähtub suuresti mitmekümneaasta vanusest kogemusest, mitte niivõrd tulevikuvisioonist, siis on enamus otsuseid reegleid ja keelde tehtud valel ajal vales kohas. Need pigem segavad (tekitavad ka segadust), kui korrastavad ühiskonna arusaamu.

H. R. „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“. „ Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“

H. R. on hämmingus:  „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“

//Kuigi ainult tänu vedamisele, oleks šimpanside tulemus igale kolme vastuseringiga küsimustele vastates 33 protsenti ehk neli õiget kaheteistkümnest. Tuletan meelde, et inimesed kes on mu teste teinud, vastavad samadele küsimustele õigesti vaid kahel juhul kaheteistkümnest//

„Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“

Kõigest sellest tekkib huvitav küsimus, mida me suuname ja reguleerime, kui meil on vale teekaart? Vale linna kaart, valest ajast. Meie arusaamad haridusest on süstemaatiliselt valed, meie arusaamad liikuvuse (sh ühistranspordi) korraldamisest on süstemaatiliselt valed, meie arusaamad avalikust teenistusest/teenusest on süstemaatiliselt valed, meie …. Kuhu me teel oleme? Vaataks õige ringi? Vaataks kaasajas ringi? Vaataks tulevikku. Julgelt. Kaotada pole ju midagi, sest isegi šimpansi juhuvalik on parem, kui meie teiega harjumuspärased minevikuvalik.

 Kiri sõbrale

 Kirjutasin ühele vanale sõrale (üks targemaid ja taibukamaid valdkonn asjatundjaid Dr Riigi (avalikus) teenistuses) kriisi haripunktis, et tunnustada/toetada teda (ja teisi ametnikke)  raskel ajal, nimetades teda eesliinlaseks. Kangelaseks ka. See ei olnud nali ega tögamine. Minu väärtussüsteemis on ametnikud täna just eesliinlased (või vähemalt peaksid seda olema), muidugi mitte tervishoiutöötajate, sisekaitse, pääste ja vabatahtlike moodi, kuid just ametnikest, nende oskustest/teadmistest/suutlikkusest oleneb, kuidas me sellesse võitlusse läheme, kuidas ja milliste ressursssidega sõdime ja kuidas me sellest kriisist väljume. Nemad on riigi kandekonstruktsioon, kõike kandev tugisüsteem, luustik millele kinnitub kõik muu.  Just seepärast on ladus avalikkust teenindav administreerimine ülioluline, kuid … Kuid sõber ei saanud aru, millest ma kirjutasin. Kahju. Oli üldises avalikus teenistuses muutunud tundetuks? Eh, või ei mõistnud ametnikud enam oma missiooni. Liidudokumentide ümberkribimine meie seadusraamistikku ei ole ametniku missioon, see on vaid kaasnev pahe. See kärbib lootust uuendusteks ja läbimõeldud plaani koostamiseks. Mitmelgi puhul olen ennegi põrganud ametnikega vesteldes seisukohale, et Dr Riik on oma olemuselt järelereageeriv, mitte proaktiivne vaid re-aktiivne. Proaktiivsus oleks nagu mingi pahe. Niisiis meil on re-aktiive, mitte proaktiivne riik st. tehke teie oma vead, meie pärast selgitame välja mida te valesti tegite ja karistame. Kuid  kriisi 2/9 ajaks tuleb kogu avalik teenistus pöörata ümber loovjuhtide ja tugiisikute võrgustikuks. Miks? Muidu me sellest kriisis ennast välja ei vea.

 Avalik … mis?

 Aga mis loom see avalik teenistus tänapäeval ülepea on? Vanasti oli teada - olid riigiametnikud, nad teenisid riiki, kuningat, keisrit. Kuid avalik teenistus? Keda teenib avalik teenistus? Riiki? Bürokraatiat? Avalikkust? On see avalikkuse teenistuses? Hea küsimus. Igatahes praegune avaliku teenistuse seadus (ATS) on lootusetult vananenud nii stiimulite, inimeste valikute, kui töö vormide ja meetodite kohalt. ATS ise on hirmuäratavalt vanaaegne  bürokraatlik soperdis. Juriidiline mülgas. Juba seda luues oli selge, et see ei vasta ei aja, ei tööturu, ei kaasaegse töökultuuri tingimustele. Mis aga peatähtis, see ei vastanud avalikkuse hea teenuse pakkumise tavadele.  Muide, värskeim näide ATS-i mõttetusest tuli äsja seoses uue haridusalase ühendameti pealiku palgataseme  määramisega. See oli ilmne näide avaliku teenistuse seaduse kriisist (no palk tehti vähemalt avalikult, mitte leiutatud lisa-lisa-lisa tasude jadana). Minul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed saavad hea/rohke/pingsa töö eest väärilist palka, pigem on seda palgalist tunnustust avalikus teenistuses olnud liiga vähe. Pean igatahes pöialt, et uuel pealikul ametite ühtevanutamine õnnestuks. Miks ei peaks? Kuid kui uue ühendameti pealik saab palka rohkem kui Peamine Minister (mis tähendab, et ta saab ka rohkem palka kui peatud ministrid), veidra põhjendusega et ta vastutus ja valdkond on lai, siis … No tobedamat põhjendust andis välja mõelda, või peeti meid teiega täistobudeks? Kas Peamise Ministri valdkond on ahtakesem, kui ühe „büromüraka“ pealiku vastutusala? Veider. Tegelikult kõik see kaunikene mida tehti ATS-is palgaastmete seadusesse raiumisega lendas nüüd pidulikult ja lõplikult tühja. Lõpuks tuli ka THM-l tõdeda, et turg paneb hinnad sh tööjõu hinnad, paika. Sellele seadusele kulutatud aeg ja raha läksid tühja. Täitsa tühja, isegi taaskasutada ei saa. Täpselt nii nagu Vanaema Marie oleks öelnud: „Ma ju ütlesin!“.

 Avalikkuse teenindamise teenus - loovjuht ja tugiisik

Seega riigireform ja avaliku teenistuse reformimine avalikkuse teenindamiseks,  muutes selle loovjuhtide  ja tugiisikute süsteemiks, on ainuke väljapääs tekkinud olukorrast. Eh, Ford T oli ka tore masin, mis avardas inimeste liikumisvõimalusi, kuid tänapäeval ei piisa enam maailma avardamiseks isegi mitte  Teslast, sest Musk on orienteeritud homsesse ja see on pigem kosmoselendudele. Tesla-auto on üksnes vahend edasiste kosmoselendude reklaamimiseks ja rahastamiseks. Aga tõsiasi on ilmselt selles, et meil ei osatagi enam unistada rakettidest, veel vähem nende ehitamisest ja kosmosest, piirdutakse … paberlennukitega. Perepileti riiklik definitsioon? Justkui uhke saavutus, kuid … Siinkohal tekkib küsimus, milline on sellel riiklikul regulatsioonil ja kolmekümneaasta tagusel riiklike hindade kehtestamise vajadusel jahuussidele ja puruvanakestele erinevus? Mõlemal juhul püüdsid bürokraadid inimestele (vägisi) head teha. Pidasid inimei tobukesteks, kes ei oska ise mõelda ega otsustada. Mikrojuhtimise pillerkaar.  Kuidas eelmine st jahuussihinna katsetus lõppes seda me teame – riik lõppes. Just seepärast, sellest kogemusest lähtudes, tuleb meil keskenduda „kosmosele“ ka administreerimises, mitte paberlennukitele. Ah te arvate, et alati on niimoodi olnud, siis …  „Menuraamatu „The Black Swan“ autor Nissiam Taleb on rääkinud loo kalkunist, keda talunik igal hommikul toitmas käib ja nii 1000 päeva järjest. Kalkunil tekkib sellest järeldus, et taluniku külaskäik tähendab toiduportsjonit. Kuna niimoodi on alati olnud, mõtleb kalkun, et ainult nii see olla saabki. Kui tuhat päeva on möödunud, on kalkun selles nii veendunud, nagu olla saab – ja see veendumus põhineb tõendatud kogemuspagasil. Kuidas saaks sellise tõendusmaterjaliga midagi üldse valesti minna? Aga siis saabub tuhane esimene päev. Kahe päeva pärast on tänupühad  ja (…)“ „Kalkun saab kiiresti aru, kui katastroofiliselt ekslikud  tema järeldused olid – vanad head ajad ei jäänud igavesti kestma.“ ( A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 239). Ära ole kalkun. Isegi kalkun sai selle jutu järgi lõpuks aru, kuid siis ... oli juba hilja. 

 Ära hiline. Ära ole tehis, ära ole ehis, ole päris, ole …. inimene. Mõtlev inimene. Loov inimene

PS Ah-ja, millest me seda seeriat alustasimegi? Unustasite? Kordame:  „Internet on muutnud valgekraede töö millekski Egiptuse püramiidide ehitamise sarnaseks. Keegi ei suudaks üksi kogu kupatust valmis ehitada, aga kõigile on jõukohane vinnata kohale üks tellis“. (S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 lk 27). Nii, et igaühel meist teiega on jõukohane kohale vinnata oma tellis(ed), kui  … me tahame midagi ehitada. Tahate või (ootate 1001 päeva)?

 Targutusi:

 

S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

Lk 35 „Mõned töökohad ilmselt jäävadki kehvalt tasustatuks, neil on halb meine ja suur kaadri voolavus. Need on töökohad, kus osalus (kohale ilmumine) ongi kõik, mis loeb. Teised töökohad, need head töökohad, täidetakse asendamatute inimestega, kes toovad uuendusi ja teevad tööd, mida kelleltki teiselt oleks raske nõuda.“

Lk 37 „Loomulikult ei kao keskpärasus kuhugi. Eilne märkimisväärsus on täna väga hea ning homme keskpärane. Keskpärasus on kõigest läbikukkunud katse olla väga hea.“

Lk 39 „Sa ei muutu asendamatuks vaid seepärast et oled erinev. Aga ainus viis olla asendamatu on olla erinev. Seda seepärast, et kui sa oled sama, on seda ka paljud teised.

Ainus viis saada seda, mida väärid, on paista silma, teha emotsionaalset tööd, näidata end asendamatuna ning luua vastastikkuseid suhteid, millest organisatsioonid ja inimesed sügavalt hoolivad.“

I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019

 Lk 67 „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15 protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“

Lk 71 „Kreeka heaoluriik muutus „sõjaoluriigiks“. Valitsus, suutmata ümber jagada jõukust, tegi ületunde selle nimel, et ümber jagada süüd.“

 

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 Lk 13 „Valikuarhidektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad“ Toidu väljapaneku näide.

Lk 16 „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid.. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“

Lk 37 Ankurdamisest ja nügimisest „Me saame mõjutada arvu, mille te teatud olukorras valite, andes väikese  vihje selle kohta, kust peaks mõtlemisprotsessi alustama. (…) Kui annetuste kogujad oma tegevusala vähegi tunnevad, siis nad ei vali neid arve suvaliselt, sest pakutud variandid mõjutavad rahasummat, mille inimesed annavad. Kui variantideks on 100, 250, 1000, 5000 dollarit, annetavad inimesed rohkem, kui aga 50, 75, 100 ja 150, siis vähem.

Paljudes valdkondadest pärit tõendid näitavad, et mida rohkem küsid, seda rohkem saad, vähemalt mõistlikkuse piires küsides.“

Kolmikkriis/Administratiivkriis V 15 Mitteandmete analüüsi oskusest

 

 

Andmete kokkukuhjamine on kasutu, kui neid ei osata tõlgendada või tõlgendatakse valesti. Üks näide statistiliste andmete lugemisest H RoslingI „Faktitäius“ (Tänapäev 2018 lk.84) ainetel kus Pascola Mocumbi (Mosambiigi PM 1994-2004) avaldas oma arvamust majanduskasvu mõõtmisest SKP-ga: „Ma uurin neid andmeid küll, „vastas ta, „aga need ei ole täpsed. Seepärast on mul lisaks saanud harjumuseks vaadata iga-aastast esimese mai rongkäiku. See on meie riigis populaarne traditsioon. Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. Lisaks vaatan ma riigis ringi sõites pooleli olevaid ehitusi. Kui rohi kasvab värsketel vundamentidel, on pahasti. Aga kui laotakse uusi telliseid juurde, siis tean, et inimestel on raha investeerimiseks, see ei kulu ainult igapäevaseks tarbimisele.“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“

Nii, et tõlgendamine on kogemuste ja teadmiste kogusumma. Kuid  ka andmete mitteesitamine on statistika, enamgi veel, selle põhjal saab teha mitmeid järeldusi ja juhtimisotsuseid.  Ärgem alahinnakem mittesitatud andmeid. Näiteks on SA andmeil neid kes vaaguvad hinge, kuid olid veel eelmisel aastal „täies jõus“  lisandunud  30%. (tähtaegne esitushulk 50%lt 35%le). Esitamata andmetest võib välja lugeda veel terve portsu tendentse nii muudatustes majanduses, kui ka muutumatuses avalikus sektoris … kui tahtmist, vajadust ja nutikust jätkub.  Kuid üks on selge, ega trahvimine laibaloenduse tulemust ei paranda. Sunniraha? Laibad, ka majanduslikud laibad, trahve ei maksa. Punkt.

 Kidumise statistikat arvestades

 Kuid ka esitamata andmete pärast ei tasu paanikasse sattuda, ettevõtted liiguvad lihtsalt mööda oma elukaart, need alustavad ja lõpetavad. Tavaline elutsükkel. No kolmikkriis lükkas mõne lõpetamist varasemaks, andis ajendi ja viisaka põhjuse, kuid üldiselt on nii, et  „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“ (A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 Lk 11). Mida me sellest statistikast võime arvata?

Kui palju on meie elujõulisi ettevõtjaid järgmisel aastal (olenemata sellest kas 2/9 tuleb või mitte), kui me ei leia lahendust administratiivsele kriisile. Niikaua kuni adminstratiivkriisi pole lahendatud, pole ka meditsiiniliseks kriisiks valmisolekut olemas. Jah, on tublid ja ennastsalgavad eesrinna kangelased, kes teevad võimatust võimaliku, kui tervishoiuadministratsioon neid teovõimetuks ei kontrolli (või hangi, või reorganiseeri), kuid majandus ja kõik muu sellest lähtuv kuni kultuuri ja sotsiaalhooldeni langeb koomasse ehk vaikselt hääbuvasse riiklikku plaanimajandusse ja majanduses saab kõige levinumaks ettevõtlusvormiks … kidumine. Statistiliselt elus, kuid majanduslikult mõttetu.

 Mina, minu …

 Kogu selle askeldamise juures jääb kummitama mõttepojuke, miks  administratiivtasand ei hooma plaanide ümbertegemise või  mõttemudeli muutuse vajadust? Kas administratiivtasand on muutunud nii palju, et ei hooma muutuste vajadust?   Võib-olla pole eelnev Gemini ja Apollo raketimeeste võrdlus õige? Võib-olla annab aja ja kommete muutusele vastuse hoopis T. E. Ricks  „Kindralid“ (Grenader 2015 Lk 274) toodud uuring: „Ettekanne algas nii: „Ameerika maaväe traditsioonilisi standardeid võib kokku võtta kolme sõnaga – kohusetunne, au ja kodumaa.““ (…) „Ettekande üks autoreid, pärastpoole sotsiaalpsühholoogiks saanud jalaväekolonel Malone võttis hiljem ettekande lakooniliselt kokku üheainsa lausega: „“Kohusetunde, au ja kodumaa“ asendasid „Mina, minu nahk ja minu karjäär““. Vaat niimoodi. Mulle isiklikult meeldib tunduvalt rohkem Prantsuse ametniku Caboni suhtumine endasse, enese vastutusse ja selle kõige sidususest riiki: „Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1012, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.”. „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”    (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 lk 169/170).

 Meil …

 Ka meil  jätkub „Mina, Minu ja Mulle“ eneseupituslik enesepettus. Ühest küljest on see muidugi inimlik, kuid see peab käima mingiski korrelatsioonis ühishuvidega ja pikas ajaperspektiivis.  Kuid ma ei näe mitte mingit ühiskasu ega ajahorisonti kui näiteks meie ühist raha kühveldatakse mõõdutundetult raudtee veeremi  ostmisse, mis muudab kogu raudteel reisijateveo üha kahjumlikumaks (kuigi Ühistraspordiseadus seab eesmärgiks „vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi transpordile, energiale ja taristule“), raudtee elektrifitseerimisse, mis pidavat olema keskkonnasäästlik ja teistesse suurte moehullustesse. Samas pole teada kuskohast seda roheenergiat niipalju saaks, sest sama hingetõmbega seesama Dr Riik püüdleb mingi äraspidise loogika järgi lammutada Eesti suurimat hüdroelektrijaama. Likvideerida roheenergiat? Eriti tobe on, et omavahel kemplevad hüdroelektrijaama saatuse üle ettevõtja, vald, muinsuskaitseamet ja teiselt poolt Keskkonnaamet ( millegipärast pole selles nimistus MKM, kes peaks hea seisma elektrivarustuse eest. Kuigi  järelpärimisele vastati, „et need kaks hüdrojaama ei kvalifitseeru elutähtsa teenuse osutajaks“ ehk pole meie asi). Keskkonnaamet on kindel, et 700 kala hea elu on tähtsam kui mõne tuhande inimese varustamine roheenergiaga. Hm, kindlasti oleks sellise ühe füüsilise isiku vastuolulise tegevuse kohta mingi meditsiiniline termin, mis ei rõõmustaks meid. Miks ma seda hullujuttu räägin? Vaadake Eesti Vabariik on üks juriidiline isik. Ei ole olemas MKM Vabariiki, ei Kultuuriministeeriumi Vabariiki ega Keskkonnaameti Vabariiki. Ühe juriidilise isiku vastuolulised otsused ja tegevused on tunduvalt ohtlikumad kui füüsilisest isikust hullukese tegevus. Pikaaegsel Vabariigi puudumisel on pikaaegse tagajärjed. Päramine aeg oleks seda praktikat muuta ja teha otsuseid Eesti Vabariigina. Pikaaegne administratiivkriis on arenemas eksistentsiaalseks kriisiks. Dr Riigi otsustamatus, ühtse energiapoliitika puudumine on paisanud pikaaegsesse kaosesse nii ettevõtjad, kohtud, kui ametnike hulgad (ministeeriumid, ametid, vallad). Tegemist on eheda ametkondliku kiusuga, milles ei nähta arengute kogupilti. Keskkonnaamet leiutas isegi põhjenduse, miks ei saa luba anda HEJ edasiseks tegevuseks, nimelt ei saa seda anda, kuna loa menetlemise tähtaeg sai läbi. Ups, see on täiesti uus tase. Tundub, et viiekümne aasta tagune geneetiline kood administreerimises on taastunud või on nõukaaegne büroviirus meie ametkondi nakatanud.

 Ära sega!

 Siinkohal täpsustuseks paar sõna loa andmise tähtaja möödumisest meil ja mujal. Vaadake, kui konkurentsialal nõutab ettevõtja mingit luba ja ametnikud seda õigeaegselt vormistada ei jõua (ka eitavat vastust) olenemata sellest, kas ametnik oli puhkusel, haige või reorganiseeritud, siis luba tegevuseks jõustus(b) automaatselt. Nimelt ollakse selles valdkonnas kindlalt veendunud, et ametniku „mittejõudmine“ pole põhjus, mis peaks ettevõtja tegevust kammitsema. Administratsiooni, selle ühe juriidilise isiku, põhiseaduslik ülesanne on teenindada avalikkust sh ettevõtjaid. Vastavalt sellele peab administratsioon OMA TÖÖD organiseerima nii, et see avalikkust võimalikult vähe segaks, mitte ETTEVÕTJA TÖÖD SEGAMA. Vahva ju? Nii, et kui me moderniseeriks oma avalikku teenistust avalikkuse teenindamiseks, siis oleks hüdroelektrijaamal igati korrektne tegevusluba juba olemas. Oleksime kokku hoidnud hunnitu hulga taastumatut ressurssi – aega - ja reostanud tokslise avaliku teenistusega tunduvalt vähem ühiskonda ehk mentaalkeskkonda.

Milles siis asi, miks avalik teenistus ei ole progressi „vedur“ vaid selle rööpad jooksevad ajahorisondil kokku? Kokku jooksvate rööbastega ei saagi midagi head juhtuda, sest põhi, konstruktsiooni põhi on vale. Vast on seda kõige paremini märganud E. Musk: „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda. Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.( Vance „Elon Musk“ 199). Mnjah, kurb lugu.

 Kui valmisolek pole valmisolek

 Nüüd me siis kuuleme kõige erinevamatelt administratsiooni tasanditelt pidulikke raporteid, et järgmiseks kriisiks olme me valmis. Valmis rohkem kui kunagi varem, siis … Kas tõesti? Mis sellist valmisolekut peaks ilmestama? Kas see, et edasiseks on varutud näomaske ja teisi kaitsevahendeid ongi piisav valmisolek? Kusjuures valmisolek on ilmselt mingi kirjanduslik väljend, sest äsja selgus, et Dr Riigil on varutud AINULT ¾ eeldatavalt vajaminevatest varudest.  Mida krt? See ei ole küll see koht, kus kokku hoida. Pigem peaks olema 1,5x valmisolek, siis oleks ka vahetusressurss olemas? Nagu öeldakse, igaks elujuhtumiks. Muidugi on see parem valmisolek meditsiiniliseks kriisiks, kui eelmine valmisolematus, kuid mitte valmisolek uueks kolmikkriisiks. Ma ei taha üldse arvustada seda, mida võimalikku ja võimatut, tehakse praegu tervishoiuasutuses,  kuid kas ühiskonna jaoks on piisav sellest, kui tehakse juurde palateid ja ostetakse medikamente? Ilmselgelt on see hädavajalik, nagu esmaabipakk sadulakotis, kuid kui käntsu käimine on suurem, siis üksi esmaabipakkiga välja ei vea. Selle koha peal läheb kriisitõrje üle kõige laiemale administreerimisele. Võib peljata, et just esmaabipaki tasanadile sadulakotis ulatub ka administratiivne valmisolek kriisi(de)ks. Kuid järgmine kriis ei ole eelmine kriis, see on hoopis teistsugune kriis. Pealegi ärgem unustagem, et enamuse elanike enese hool ja vaev ning õnn (näiteks Kirkurovi kontserdi ärajätmine artisti, mitte administratsiooni, poolt) ise hoidis meid halvimast. Tänud õnnele. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Tänud ka eesrinnale! Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Tõeline valmistumine tegelikuks kriisiks (2/9) tähendaks praktiliselt kogu avaliku teenistuse ümberkorraldamise vajadust.  Meie teiega, aga eelkõige poliitinimesed ja administratsioonid, peame oma mugavustsoonist välja astuma. Meil on avalik teenistus muutunud regulatsioonide juurdetootmise sektoriks, see ei paku avalikku teenust. Kordame üle, nagu ütles Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177): „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“. Kuid kuidas sundida bürokraatiat viima ennast vastavusse tegelikkusega? See on hea küsimus.

 Kuidas tappa iseennast … Põhiseadusega

 Kogu meie tänase päeva inforuum on täis justkui huvitavaid, kuid eksistentsiaalselt valesid küsimusi. Valesid eelduseid ka. Meelelahutus? Eksistents kui meelelahutus? Kummaline. Tundub, et poliitinimesed oleks nagu koerapöörirohtu söönud (ja seda suures koguses). Dr Riik ei ole suutnud siiani välja mõelda majanduskriisi ületamise meetmeid, peale selle (laenu)rahaga uputamise. Kuid kuhu on jäänud institutsionaalsed muudatused, loovuse kaasamine? Kui kaugele nendega oleme jõudnud? Ei midagi. Kui SOMI-lt küsiti, mida on ettevõetud uue lainega hakkama saamiseks, siis läks ta nagu telefoni automaatvastaja tööle, et: “Me oleme tõstnud hüvitisi ja …“. Tegelikult midagi peale hüvitiste polnudki. Tühi pilk ja tühi jutt. Kordusnupule vajutades tuleb sama jutt. Oeh!

 Samas millegipärast arvame, et mõnes asjas on meil tulevikupilk terav kui kotkal. No vaadake, sel ajal kui meie kõik teiega peaksime keskenduma kriisitõrjele (nende kõigi kolme), siis poliitinimeste kahurvägi, ametnikkond, administratiivarbujad ja klaköörid kulutavad energiat hoopis pensioni II samba põhiseaduspärasuse asjus (ja USA advokaadibüroode trikoovoorule). Käesolevat aega arvestades - kaotatud aeg ja kaotatud ressurss. Õigus, õiglus, põhimõtted on muidugi tähtsad, lausa põhitähtsad, kuid neid tuleb teha õiges järjekorras. Olen korduvalt väitnud, et ma ei usu riiklikke pensionisüsteeme. Selline on minu usk. Kuid antud juhul ongi tegemist põhimõtteliseks keeratud usulise vaidlusega, mitte niivõrd sisulise vaidlusega. Tegemist on usuküsimusega. Osa seltskonda arvab, et kui II sammas annab lisapensioni u 40 EUR/kuus siis see ongi riigi poolt Põhiseaduslik garantii auväärse pensioni kindlustamiseks, teine seltskond on aru saanud, et 40 EUR (ega ka 100 EUR) ei kindlusta midagi ja püüavad sellest projektist eemalduda. Ütleme niimoodi, et on usu kaotanud. Tegelikult on niimoodi, et kõik saavad aru, et süsteem ei tööta, ainult et osa püüavad „lootust“ ülal hoida ja vastuse andmist vihastele penskaritele järgmise põlvkonna poliitinimestele pärandada. Kavalpead? Nagu ma ütlesin, siis pensioni küsimus pole Põhiseaduslik küsimus, see on usu küsimus, kuid ka … korralikkuse küsimus.

 Kuid vaadake, kõik see on tühja vaidlemine, mingitki pensioni (ei I, ei II samba pensioni ei tule, tuleb vaid minimaalne elatisraha, kui hästi läheb), isegi  seda „edasilükkamist“ ei tule kui me praegu ei tegele kriisiga. See, mis praegu toimub globaalse strateegituse taustal saab lõppeda vaid ühtepidi: inflatsioon, mis sööb säästud, siis hüperinflatsioon mis sööb kõik, mis võimalik ja selle järel rahareform, mil seierid pannakse nulli ja mäng algab jälle otsast peale. Tik-tak, kuni järgmiste rumalusjadade lõpuni mil kõik  kordub. Tik-tak.  PensioniVabaRiik. Lugege kuidas tahate. Raha lihtsalt pole.

 Plaanitu Võim ja plaanitu Vastasrind

 Kurbloolisus on selles, et praegune vaidlemise eesmärk pole mitte penskarite Põhiseaduslik kaitse, vaid võimupoole destabiliseerimine. No see on muidugi täiesti loogiline tegevus vastasrinna poolt, kuid vastasrinnal pole samuti mingit plaani, strateegiat ega eelduste analüüsi kolmikkriisi ületamiseks. Vastupidi, kogu intellektuaalne ressurss on kuhjatud eilsete küsimustesse, mitte homsete hädade ärahoidmisse. Väga varsti tunduvad meile teiega need vaidlused lausa naeruväärsed. Praegu on see muidugi meelelahutus, kuid … Kuid vastasrind oleks ju võinud (pigem pidanud) esitama oma  eesmärgid, eelduste analüüsi ja tegevuste jada, see oleks olnud hea võrdlusmaterjal. Oleks olnud mida millega võrrelda. Kuid kui vastasrind saabki praegused võimulolijad destabiliseerida ja võimult tõugata, siis … Mis siis? Kas siis hakatakse uusi komisjone, nõukogusid jututubasid ja mokalaatasid korraldama? Aga aeg ju läheb. Selle situatsiooni illustreerimiseks kõlbaks siinjuures üks võib-olla teisest „ooperist“ näide, kuid probleemi olemust vägagi hästi avav. Niisiis: J Rubenstein („Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016 Lk 176/178/186) „ Ma tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani. Meil  pole isegi ühtset arusaamist, mida ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud isu vastu vaielda.“  „Hughesi arvates tekitas tulevikku suunatud plaani puudumine poliitilises diskursuses tühiku, mille peagi täitsid „prohvetite ja unistajate, paanikaõhutajate ja fanaatikute“ fantaasiad.“

Lõpuks ütles president Eisenhower „Ma olen tüdinenud, „ütles ta Hughesile, „ja ma usun, et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi öelda. Pelgalt kõnedega Malenkovile muljet ei avalda.““

Tundub, et oleme samas seisukorras, kui see valitsus lõpetaks, siis hoolimata suurest jutust (mossis nägudest ja kätega vehklemist mõlemal pool)  plaane pole. Vastasrinnal on suupruukimise tulemusel plaanidest vaid suur ümmargune null, plaanide puudumine on täidetud paanikaõhutamise, fanatismi ja vihkamisega (mis on sujuvalt asendanud tervet konkurentsi). 

Parafraseerides Eisenhowerit: Ma olen tüdinenud ja ma usun, et kõik on tüdinenud valitseva administratsiooni süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on TEIL maailmale pakkuda? Mida olete TEIE koos MEIEga valmis tegema? Kui me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi öelda. Kas on siis midagi öelda? Kõigil osapooltel? Millised on teie/meie plaani A, B, C punktid mida teha? Plaani pole. Plaani pole kellelgi. Ühe väljaõppinud planeerija ja süsteemianalüütiku jaoks on see päris kohkumist valmistav hetk.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

 

Lk 147 „Ulmekirjanik Larry Niven ütles kord: „Dinosaurused surid välja, sest neil ei olnud kosmoseprogrammi. Ja kui meie sureme välja, sest meil pole kosmoseprogrammi, siis on see meile õieti paras!““

Lk 263 „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ Austraalia põuavööndist.

 

M Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020

 

Lk 244 „Isegi mu südametunnistus hakkas muutuma kalkuleerivaks, mis võimaldas mul tunda piisavalt süüd, et iseendaga elada, aga mitte nii palju, et see takistaks mul tõbrastele ära teha.“

Lk 285 „Kui Wall Streetil üldse midagi õppisin, siis seda, et kui investeerimispankur hakkab põhimõtetest rääkima, kaitseb ta sellega ühteaegu oma huve ning vaid haruharva püstitab ta telgi moraalipõhimõtete maastikule, kui ta pole just kindel, et tema lõkkeaseme all on kuld peidetud.“

 

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

 

Lk 384 „Üks pataljoniülem ütles kunagi Afganistanis oma kaptenile: „Paljude minu ohvitseride jaoks võrdus edu sellega, et nad ei paistnud aasta jooksul millegagi silma. Nii, et mida vähem kordi sa oma eesliinibaasist lahkusid, mida vähem kordi sa kohalikega suhtlesid ja mida vähem kordi sa üleüldse midagi tegid, seda edukam sa olid.“ See oli tema alluvate jaoks mõistlik valik, sest ta ütles, et tänapäeva maaväes läheb hinde „B miinus ja C pluss“ saanud ohvitseridel paremini, kui „A peale sooritajal“, kes vahetevahel riskivad ja ebaõnnestuvad.“

Kolmikkriis/Administratiivkriis V14. Salakaval kriisiosa & ametlik laibaloendus

 

Mis kogu selle kriisi juures muret teeb, siis see, et pole aru saada, et kriisi juhitakse. Toimuvad mingisugused hädapärased paikamised, kuid tõsimeelset strateegiat, juhitud strateegiat justkui polegi. Kriisi juhtimiseks ( nii sellesse sisenemist, olemist, kui väljumist) tuleb … juhtida. Peaga. Kõik algab probleemi püstitamiset mida tahetakse lahenda ja selle lahendamise eelduste analüüsist. Kui eeldusi probleemi lahendamiseks pole, siis pole ka kõige vahvamal strateegial mingit mõtet. See ei tööta. 

Kriisi juhtimisel kehtivad kindlad reeglid: tegutseda selge suunaga, ettepoole, kiirelt,  paindlikult. Selline tegevusmudel vajab otsustus- ja ka vastutusjulgust. Seda ressurssi on meil kahjuks lahjalt käes, kuid ikkagi … Keerulistel aegadel on kõige kahjulikum teeselda pseudodemokraatlikke protsesse (loe: hajutada vastutust)  a´la mängida soldatite nõukogu, et kas läheme rünnakule või sõõme suppi. Teadagi kipub sellise valiku juures supisöömiseks. Kuni veel on.  Praegu veel on EL ühiskatlas suppi, õigemini suppi pole, kuid on illusioon supist, mida nüüd hoogsalt (kohati vihameelselt) jagama asutakse. See illusioon lõputust supilürpimise võimalusest/võimekusest on hägustanud meie pilti reaalsusest, tegelikest vajadustest. See, et oleks vaja muuta institutsioone, vähendada regulatsioone ja elavdada loomingulisust ei tule poliitinimestele  veel pähegi. Eh, järelikult pole elu poliitmaailmas veel taluperenaiselikult „võimatuna tunduv olukord“. Pigem vastupidi, kriisi varjus toimub hoogne tsentraliseerimine, standardiseerimine ja mikrojuhtimise süvenemine. Kõik „õilsate eesmärkide“ nimel (perepileti definitsiooni treimine on lausa naeruväärne (või kuritegelik ühisressursi väärkasutus), aga keegi ei naera). Ehhee, on käibele lastud lausa uued terminid nagu EL maks mis ei ole maks. Plasti mittemaks?  No kuulge? Kogu raha mida administratsioonid meie karmanist enda omasse suunavad on maksud (või trahvid). Nimetades asju õigete nimedega saame ka ise aru, mida teeme ja miks. Enesepettus kriisis on suurim pettus ja üks administratiivkriisi ilminguid. Suutmatus muutuda vastavalt oludele. Nagu ütles Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177): „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Kuidagi tuttav? Kohati tundub, et just niimoodi luuaksegi reaalsust – kõige kummalisemad bürokraatlikud väljamõeldised viivad tegelikkust vastavusse väljamõeldistega. Kolmikkriisiga väljamõeldiste osa suureneb. Immuunsüsteem, … Ja-ah immuunsüsteemiga on kehvad lood, sest loomulik immuunsüsteem, mis peaks hülgama liialdused ehk bürokraatilised jaburused, lastes süsteemil jätkusuutlikult arenda on ülesse öelnud. Loomulik immuunsüsteem on asendunud tegelikkust hülgava bürokraatliku immuunsüsteemiga, mis on osutunud üllatavalt visaks. Valeks ja võltsiks, kuid visaks.

 Salakaval kriisiosa

 Administratiivkriis on  keskmine osa kolmikkriisist, mis mõjutab nii meditsiinikriisist, kui ka majanduskriisist väljumist.  Administratiivkriis on salakaval üldkriisi komponent, seda pole justkui märgata klantsi pealispinna ja  usina tegelikkuse ümberkujundamise varjus. Mis aga põhitähtis, administratiivkriisi sümptomid ei avaldugi niivõrd administreerimise valdkonnas (kui just pole põletavat vajadust mõnda pealikku kahida). Avalik sektor toimib ja jätkab usinalt toimimist vanade kavade alusel usinalt: trahve määratakse, regulatsioone karmistatakse. Samal ajal vajab avalikkus  ravina tegelikult avalikult teenistuselt  loovjuhi ega tugiisiku teenust. Seega administratiivkriisi mõjud avalduvadki pigem meditsiinilises ja majanduse valdkonnas (kaitsevahendite puudus, otsustuspelgus, regulatsioonide karmistamine, kontrolliiha), see kulgeb peaaegu märkamatult. Kuna  mõjud avalduvad meditsiini- ja majandusvaldkonnas, siis hakkabki administratsioon otsima „süüdlasi“ nendes valdkondades, kuigi kriisi algpõhjus on administratiivkriisis. Ja nagu oleme juba näinud – süüdlased ka leitakse. Elementaarne. „Kaseklosett“ (case closed).  Meie teiega keskendume küll meditsiinilise ja majanduskriisi tõrjumisele, kuid ilma ladusalt toimiva kaasaegse administratiivsüsteemita ja autonoomse otsustusõigusega „põllul“, pole see tõrje kõikehõlmav, jätkusuutlik ega tõhus. Seekordse kriisi kallal toimetamise üheks eritunnuseks on nagu laulusalm ütleb …„meil aega on veel“ … küllaga. Aga just aega, seda taastumatut ressurssi ei ole. Aega ei saa taaskasutusse võtta ega ümber töödelda.

 (Majandus)Keskkonna kaitse: vanade plaanide ümbertöötlemise vajalikkusest.

 Aega ei saa küll ümber töödelda, kuid vananenud plaane saab küll ümber töödelda, sellega säästes aega ja teisi ressursse. Selles kriisis tundub, et kahte asja, mida eelmistes kriisides polnud – raha ja aega – on kuhjaga. A. Einstein on küll väitnud, et tema teada on vaid kaks lõputut asja, inimese rumalus ja universum, kuid teise osas pole ta mitte päris kindel. Nii, et lõputu inimlik rumalus tekitab meile teiega pildi lõpmatust aja- ja raharessursist. Kuid taluperenaiselikust tarkusest lähtudes … Muidugi, te saite aru – see pole võimalik. See on illusioon. Mõõtmatult ja lõputult illusiooni? Eksitamine? Kuid mõelge oma peaga (nagu Taluperenaine või Einstein), see ei saa olla nii ei loodus ega majandusseaduste järgi. Illusioon lõpeb ja mida me siis teeme? Probleem on selles, et meie teiega nagu ullikesed, vaatame lummatult illusiooni, kuid illusiooni loojad loovad selle varjus oma tulevikku. Tulevikku arengu uuel tasandi. Rammusat ja nauditavat tulevikku. Kui nemad on selle loonud, siis on meie jaoks juba hilja tegutseda. Meie teiegagi peame nüüd suu klõpsti kinni panema ja tegutsema hakkama. Kasvõi taluperenaiselikul tasandil, siis oleme kindlad võitjad. Võib-olla olen  liiga kärsitu, kuid eks meil kõigil on ka omad harjumused ja kogemused. Ajad muutuvad, muutuvad ka nõuded tegevustele ja inimestele. Ilmselt just seepärast olen tihtilugu hämmingus tänastest otsustusprotsessidest, õigemini küll otsustamatuse protsessidest. Nagu Mary Roach („Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012. Lk 30) teravmeelselt täheldab, siis „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud.”. Vaat niimoodi

 Eks ole, tuleb tuttav ette meiegi viimase aja jutuveskitest. Kuid suhtumine teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga, kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne, võime luua stabiilseid ja häid suhteid on alati olnud eduka organisatsiooni aluseks (no meie oludes huumorimeel selles paketis juba kurjast, igatahes momendil mitte soovitatav). Kuigi olen ilmselt šnitti võtnud Mercuri aegadest, pole tegelikult ka Apollode ajastu olnud ninnu-nännu ajastu, sest ilma kriisijuhtimisoskuseta poleks Apollo 11 Kuule jõudnudki (kogu lend oli mitte niivõrd laeva, kui kriisi juhtimine) ja Apollo 13 ei räägiks me kui hiilgavast meeskondlikust/võrgustiku kriisivõidust, vaid kui katastroofist. Moraal on selles, et igal ajal tuleb olla valmis kriise juhtima, eelnevat eirama, võtma vastu aja- ja asjakohaseid otsuseid.

 Vaadake, kui Apollo 13 kriisis käskis kinnitatud juhtimiskeskus lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus ilmnes nende kaante kasutamises CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis me peaksime tegema sama moodi, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Kui me püüame vana lennuplaani järgi edasi toimetada, siis saame katastrooffilmi laadse toote, kuid kahjuks … tegelikkuses. Kui meie teiega kuuleme igapäevaselt, et ametkonnad on (juba) valmis järgmiseks (2/9) kriisi laineks, siis tekitab meis kõigis petlik enesekindlus. Minul tekitab deklaratiivne, pinnapealne administratiivsest valmisolekust raporteerimine, mis piirneb ülbusega, kergemat sorti paanikahooge. Valmisolek milleks? Võrreldes millega? Võrreldamatuga? Kui te võrdlete eelnevaid avaliku teenistuse tegevusi (hüdrojaama järjekindel lõhkumine, pimestatud rongiusksus, perepiletiga nikerdamine, tõuksiseadused jne) Kas teile tõesti jääb mulje, et kogu poliitmaailm ja avalik teenistus on valmis … Oraalset küll, kuid tegelikkuses - EI OLE JU!!! Meie ühine kindlustuspoliis, Dr Riik, ei toimi vastavalt kriisiolukorrale. uude kriisi minnakse sama tuimalt kui sellesse milles praegu oleme (ja ärgu keegi tehku endale illusiooni, et me kavandame meetmeid kriisist väljumiseks, me peame praegu valmistuma kriisis olemiseks ja siis sellest väljumiseks), ainult selle vahega, et suur osa ressurssi on oskamatu kasutamise tingimustes tühjusse hajumas. Veelgi hullem, see on tekitanud võltsturvalisuse tunde. Kui ohutunne kaob, siis ... kaob ka kiirus ... mõtlemises.

Võrreldes võrreldamatut.

Kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure depressiooniga kui sõjaga, kuid asi on selles, et seda kriisi ei saa võrrelda mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment  paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse puudub. Tehnilis-majanduslik seotus ja isiklik läbikäimine maailmas on selline, et see on andnud tohutud kasvuvõimaluse majandustele, kuid ka pahalaste levile. Seda olukorda saab küll  võrrelda  sajanditaguse Hispaania gripiga, kuid see võrdlus on sama kui võrrelda Ford T ja  Teslat. Autod ju mõlemad, kuid …. Võrdlusmoment puudub. Turud on teised, mõjud on teised ja turutõrked on teistsugused.

Aga muidugi mingi võrdlus peab olema, ega me tühjas ruumis pole. Küsimus on selles, mida me võrdleme ja milliseid järeldusi nendest teha võib. Mida meil siis täna võrreldakse? Me võime meediast lugeda (põhinedes firmade avaldatud aruannetele ja SA andmetele), et selle või teise firma kasum ( käive, eksport) on langenud võrreldes möödunud aasta sama ajaga X%, maksulaekumine on vähenenud Y%. Kahju küll,  kuid need arvud on head vaid artiklipealkirjadeks, nendes numbrites pole midagi võrreldavat operatiiv- ja strateegiliste otsuste tegemiseks ettevõtjate jaoks. Tänaseid tulemusi ei saa võrrelda möödunudaastastega, sest olenemata sellest, kui raske kellelgi meil teiega mullu oli, oli see ikkagi hea aasta. Me saame seda aastat mäletama kui kuldajastut, lootuste ja unistuste ajastut. Sellel on mõnus ajalooline väärtus. See on umbes sama kui võrrelda meie põllumajandustoodangu mahtu 1913 aastal ja 1939 aastal ehk põllumajandus oli nii palju muutunud, et Ilmasõjaeelset toodangutaset poldud veel saavutatud.  Hea teada muidugi, kuid … elu ketras oma rada, inimesed olid teised, majandusüksused olid teised, turud olid teised. Suurtootmislikud mõisamajandid olid lihtsalt tootlikumad ja investeerimiskindlus kõrgem. Kuid selle teadmisega polnud midagi peale hakata, kui ma jagati väiketaludeks (muide üks EW targemaid otsuseid üldse omas ajas, mis ilmselgelt lõikas ära kõik revolutsioonilised kasvulavad, peremehed ei tee revolutsiooni, nemad teevad tööd), siis oli majandus tarvis üles ehitada täiesti uut moodi ja idasuunaline suurturg asendada lääneturgudega, millega 1939 aastaks päris hästi ka hakkama saadi. Kuid võrdlus? Mille võrdlus? Just, polnud võrreldavad.

Avalikkuse teenindamine investeeringute põletamise ajastul

Just praegu on aeg mil  pannakse kokku suuremat osa firmade aastaaruandeid ja … Sellel, nagu nägime, ei ole enam omanike ega nõukogude jaoks muud väärtust, kui ajalooline. Täna elatakse (kes veel elab) hoopis teistes tingimustes ja teisel turul. Möödunud aasta(d) on tähtis vaid sedavõrd, kui palju suudeti koguda varusid investeerimiseks, kuid mida nüüd tuleb heleda leegiga põletada olematul turul püsimiseks, lootuses turu taastumisele. Mnjah, investeering seegi ju. Võrreldavad pole ei möödunud aasta kvartali ega kuu võrdlused tänavusega (va mõned valdkonnad nagu maskitootjad, ravimifirmad ja kilekinnaste tootjad). Seal pole midagi võrrelda, ei kulu, ei tulumudelit, kõik tuleb uuesti üles ehitada. Tegelikult tuleb uued tooted üles ehitada. Luua uus turg. Muuta ennast, mitte ainult ainulaadseks vaid  asendamatuks.

Ja siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse küsimuse üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada. Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi turge. Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud, siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L tüüpi kriisiks. 

Kui  majanduse pole midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine, kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses toimuvast. Majandusmaastiku muutumisel peab muutuma ka avalik sektor, peavad muutuma selle funktsioonid, eesmärgid ja tegevusmeetodid.

Lugemisoskus: Kunstlike võrdluste reaalsed otsused

 Pealegi on võrdlustel veel üks viga man, need on kunstlikud: „Üks probleem on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu) ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon, tegelikkuse loob loodus” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 156).  Vaat niimoodi. Näiteks loeme, et maksulaekumise vähenes mais võrreldes mullusega 6%? Ainult? Hea tulemus, see pole 16% ega 26% nagu oli käivete ja ekspordi langus. Muidugi on -6% vaid illusioon, sest meie ühisraha ümberpumpamise tulemusel  palgatoetustesse on meetmete perioodil riigil ekstrakulusid olnud juba üle veerand miljardi EUR jagu, siis nii seda tulebki lugeda. Kui tugi ära kaob, siis … Mnjah, siis on maksulangus muidugi vastav käibelangusele või ilmselt enamgi, kuid selleks ajaks tulebki leida teised teed, et turgu tagant piitsutada, uusi tooteid luua, uuelaadseid mobiilseid töökohti luua ja uued turud käima tõmmata. Kõige lähemal olukorrakirjeldusele ja turu peatamisele, on ilmselt Raivo Vare (ÄL 13.07.20) viidates paralleelidele eelmistes suursõdades ja epideemiates  „Aga turg ei saa ju toimida olukorras, kus vaba turu tingimusi ei ole. Kõige jaburam ongi see, et me ei taha endale teadvustada: see ei ole tavaline majanduskriis. Ma ei ole riigiusku. Hetkeline kinnipanek ei võimalda ju vabal turul toimida. Vaba turg toimib siis, kui teda administratiivsete vahenditega ei piirata. Sajaprotsendiliselt ei hakka turg kohe toimima. Vaba turg ei toiminud ka eelmiste kriiside ajal. Midagi ei ole teha, kriiside lahendamisse tuleb kaasata riiklikku ressurssi. Seda tuleb targalt teha. Riik ei peaks mitte nii palju raha peo peale maksma, kuivõrd toetama tegevusi, mis võimaldavad minna edasi.“ Vaat niimoodi. Elementaarne. Edasiminekut toetavad tegevused on need hoovad, mis võimaldavad turutõrget ületada.

Samas lugedes massimeedikuid ilmneb, et ettevõtluse eesliin teab, et asjad on hapud, väga hapud.  Maksu- ja tolliameti andmetel on kriisi ühed suurimad kaotajad tööstusettevõtted (muidugi näevad nemad (ja pangad) kõige esimesena, kellel hakkab võhm välja minema), kuid sektori ettevõtjate sõnul võib mõnes valdkonnas tõeline madalseis saabuda alles järgmisel aastal. Seesama efekt millest enne rääkisime, ettevõtjad põletavad kangelaslikult investeeringuteks kogutud raha, et sandistatud turul püsida, lootuses selle taastumisele. No kauaks neid varusid jätkub tühikäiguks? Tugevamatel ilmselt tuleva aasta II kvartali alguseni, siis …  Sealt see tõeline madalseis tulebki. Selles uudises on kaks tähtsat teavet, esiteks teavad tööstusettevõtted, et tegelik langus jõuab meieni (teieni ka!) alles järgmisel aastal, kuid teisalt iga päev, mis suudetakse toimetada „enne madalseisu“ on tõeline võit. Iga madalseisueelne päev annab võimalusi kohendada nii firmadel (kui Dr Riigil) olusid enda/meie  kasuks. Seda muidugi juhul, kui administreerimistasand vähegi ümber seadistada. Nii, et tunduvad tulema sünged ajad. Muidugi tahab  Dr Riik aru saada, mis tegelikult toimub, kuid … Kuidas? Isearenevat, paindlikku, muganduvat ja kohanevat andmetekke võrksüsteemi ju pole. Eks siin aita (vanaaegselt mõeldes) ikka riiklik sund, statistikaandmete sundkogumine. Ainult, et sunni mis sa sunnid, koomakundedelt vastust ikka ei saa.

Administratiivne laibaloendus?

 Muidugi on statistikast kasu. Minul küll on. Eriti stabiilsetel aegadel mil ühesuguse valemi järgi, üht ja sama paneeli uurides, võib paljugi teada saada. Kuid tavainimene ei hinda statistiliste andmete kogumist nii nagu majandusanalüütikud, õigemini hinnatakse seda tüütu lisakohustusena, mis sööb nende niigi õhukest ajabilanssi. Kuidas muidu kirjeldada olukorda, kus ¼  ettevõtjatest jätab igal aastal oma majandusaasta aruande esitamata (?). Tavapärane on, et aastaaruanne esitatakse hilinemisega. Statistikaameti (SA) andmeil esitati 2018. aasta aruannetest vaid 50% esitati tähtaegselt ning  2019 septembriks oli 62 % juriidilistest isikutest esitanud oma 2018 majandusaasta aruande. Seetõttu on oht, et pole korrektset statistikat majanduse kohta ja moonutatud statistika võib mõjutada vales suunas juhtimisotsuseid nii riigis kui ka erasektoris. Nüüd on asjad läinud nii hulluks, et (ÄL 20.7.20). „Majandusaasta  aruannetega viivitamine tekitab statistikaametis nördimust Majandusaasta aruanded on esitanud vaid 35% ettevõtteid. Nii väheste andmete põhjal pole võimalik kvaliteetset statistikat koostada. Kahju võib ulatuda sadadesse miljonitesse eurodesse ja tuua lõpuks kaela EL-i trahvi. „Olukord on katastroofiline. Kolmandiku pealt ei ole võimalik korrektset ja konkreetset statistikat teha,” ütles statistikaameti peadirektor Mart Mägi (ÄL 20.07.20). Nii ongi, et väike valim ei anna õiget ülevaadet ja võrreldavust ka pole.  Kahju. Kuid valikud tuleb teha suurema ja väiksema kahju vahel. Õiges ajalises järjekorras.

 Võrreldamatuse normaalsus & normaalsuse võrreldamatus

 Kuid ajal mil mitte miski pole võrreldav on võrreldamatus uus normaalsus. Millist võrdlust see uus võrreldamatu normaalsus meile annab. Isegi siis kui andmeid ei ole või need pole võrreldavad võivad need olla vägagi informatiivsed.  Peaaegu nagu kõrvulukustav vaikus. Tegelikult on SA pealiku toodud  arvud väga kõnekad – igati elujõuliste ja korrektsete ettevõtjate arv on vähenenud kolmandiku võrra. Põmm. Ja see on strateegiliste, mitte mikrojuhtimislike valikute tegemiseks väga tähtis teadmine. Teine tähtis teadmine on et ettevõtjad võitlevad oma olemasolu eest ja kõrvalisteks ilutegevusteks pole aega. Tõsiasi. Laskem neil siis oma võitlust pidada.

No võib-olla on mitteelujõulisi ettevõtjaid natukene vähem (protsent sinna-tänna ei muuda üldpilti), sest päris arvestatav ports tugevategi ettevõtjate aastaaruandeid istub veel audiitorite kontorites, kuid need on … puhkusel. Suvi ju. Audiitoreid mainisin mitte selleks, et neid kuidagi halvustada, vaid selleks, et juhtida tähelepanu ühele seni kummaliselt vähemärgatud administratiivkriisi ilmingule, tegelikult võttis Pilvepiir  18. mail 2020. aastal vastu seadusemuudatuse, mille kohaselt said ettevõtted muuhulgas eriolukorrast tulenevalt, sel aastal ajapikendust majandusaasta aruannete esitamiseks ehk osaühing, aktsiaselts, täisühing ja usaldusühing, kellel on kohustus esitada majandusaasta aruanne registripidajale ajavahemikul 2020. aasta 12. märtsist 31. augustini, peab esitama aruande hiljemalt 2020. aasta 31. oktoobril. Niisiis Äriregistrile andmete esitamine lükati täiesti mõistlikult ja mõistetavatel põhjustel edasi, et lasta ettevõtjatel tegeleda pakilisemate asjadega, kuid statistika osa (EKOMARi ja EKOMAR-i küsimustik eeltäidetakse majandusaasta aruannete põhjal, mis on esitatud äriregistrile.), mis põhineb aastaaruandel, edasi ei lükatud. Hm, mingi administratiivne kius? Või paralüüs? Ilmselt administratiivkriis. Küsisin ühe firma finantspealikult igaks juhuks järgi ja sain vastuseks: „EKOMAR põhineb suuresti maj aasta aruandel ja ongi selle alusel juba Statistikaameti poolt eeltäidetud. Minu arust lausa dubleerib aastaaruannet. Selge see, et firmad, kes pole aastaaruannet lõpetanud, ei hakka aega ka statistikale kulutama.“ Õige kah. Kuid Dr Riiki see talupojatarkus ei veena, SA  annab „lahkelt“ teada, et: „Kui Te seda veel teinud ei ole (st aruannet. PT), siis tuletame meelde, et küsimustiku täitmine on kohustuslik ja andmed tuleks esitada võimalikult kiiresti. Seoses eriolukorraga peatasime sunniraha kohaldamise kuni 1. augustini“. Olgu kriis või mitte, me trahvime teid niikuinii? Laibaloendus jätkub. Ilmselt.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

 Lk 314 J. S. Brown  „Praegu toimub miski, mida me tsivilisatsiooni ajaloos kunagi varem pole kogenud (…). Kõik varasemad taritud on alguses kujunenud aeglaselt kuni kriitilise massi saavutamiseni, mis seejärel põhjustab plahvatusliku laienemise ja omaksvõtmise. Lõpuks asjad rahunevad ja stabiliseeruvad aastakümneteks, tihti 70-100 aastaks. Minu jaoks on huvitav, et taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt.“

Lk 316. „Vanad firmad ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised firmade tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest. Peaaegu mitte ükski üle 20 aasta vanune firma pole selleks üles ehitatud. Tegelikult väidan ma, et seda pole isegi viie aasta vanused firmad.“

 B.  Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019

Lk 12 „See arvuti navigeeris maailmaruumis ning aitas astronautidel laeva juhtida. Ent ühtaegu olid Kuule lennanud astronautidel kaasas paberil tähekaardid, et nad saaksid sekstandiga taevakehade nurkkõrgusi mõõta – samamoodi, nagu tehti 1700 aastate maadeuurijate laevade pardal – ning nõnda arvutinavigatsiooni kontrollida.“

Lk 76 Kennedy Kuule laskumisest: „Kui keegi ainult mulle ütleks, kuidas järele jõuda. Leidkem keegi – ükspuha kes. Minu mees olgu ta või kojamees, kui ta ainult teaks, mismoodi seda teha.“

 M Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020

 Lk 148 „Raha tehti seega aina peenemate analüütiliste vahenditega. Küll aga ei muutunud rafineeritumaks maaklerite käitumine. Iga edusammuga turutehnoloogias astusid nad inimarengus sammu tagasi.“

Kolmikkriis/administratiivkriis V 13 Strateegia puudumise strateegia

 

Vaadake, edasine arutlus võib tunduda veidi hägune, kobav või isegi  eklektiline, kuid olukord on ka ebatavaline, vajab läbimõtlemist ja kohati lausa fantaseerimist. Pigem on see mingi ehitusmaterjali kogumise ja korrastamise laoplats.  „Internet on muutnud valgekraede töö millekski Egiptuse püramiidide ehitamise sarnaseks. Keegi ei suudaks üksi kogu kupatust valmis ehitada, aga kõigile on jõukohane vinnata kohale üks tellis“. (S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 lk 27). Nii, et igaühel meist teiega on jõukohane kohale vinnata oma tellis(ed), kui  … me tahame midagi ehitada. Praegu küll tundub, et me ei taha organiseerida lao- või ehitusplatsi vaid ... prügimäge. Kahju. Kuid tänapäeval ei saa isegi prügimäge pidada kui lägahunnikut, see peab olema organiseeritud, sorditud ja taaskasutatud. Vaatame siis mida meil annab kokku kantust kasutada, eraldada see ilmselgelt kahjulikest jäätmetest. 

Kui W Churchilli kohta öeldi, et ta mõtleb rääkides (mis ilmselt ei olnud tõsi, arvestades kui täpselt ja sihitatult ta enne kõnesid need läbi oli komponeerinud), siis mina püüan „oma telliste“ korraldusest aru saada kirjutades. Kirjutades ilmneb, kas kõik komponendid sobivad kokku või tuleb neid veel lihvida, võib-olla midagi väljagi jätta, telliste järjekorda muuta. Selline omamoodi tehniline kontroll.  Lihtsalt õhku liigutada ja kätega ilmekalt vehkida on kerge (kõrvalt vaadates isegi elegantne), kuid see ongi vaid kaunikõlaline võnge õhus.  Kuid kui hakkad seda võngutatud  jutujada kirja panema, siis ilmneb, et otsad ei lähe kokku. Siis tuleb oma mõttekonstruktsioonides korrektsioone teha. Ilmselt  on mind õpetanud sellist meetodit kasutama lugematute otsuste kirjutamised/lugemised, mida õpetasid mind koostama minu õpetatud sõbrad. Lihtne, otsuse lõpuks pidid jõudma loogilise konstruktsioonini., kõik ülejäänud tuli kõrvale heita. Kuid ilma proovimata, ei saavuta midagi, võnge õhus kuhtub ja ununeb. Pealegi nagu väidavad M. Lissack´i ja J. Roos`i ( „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 154) on tegemise eelis selles, et: „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?” Vaat selline lugu.

Kas meie olemegi tehisintellekt?

Mittetegemisel ja mittesüvenemisel on ka teine, süngem pool. Kui me ei avarda oma teadmisi ega süvene tegelikkusesse, vaid jätame kogu infokorje meediale (eriti sotsiaalmeediale), siis ei oska me enam iseseisvaid otsuseid teha, me otsustame selle põhjal, millist infi (mis on läbinud juba mitmeid-setmeid seedekulglaid ja oma esialgse olemuse minetanud) on meile sisse söödetud, mitte mida me oleme ise omandanud ja läbi proovinud. Tegutseme automaatrežiimil? Kelle režiimil? Kohati jääb mulje, et meie inimesed on mingil märkamatul moel ümber arenenud/seadistunud/mugandunud … tehisintellektiks. Eee … võib-olla ma siinkohal liialdasin, mitte tehisintellektiks, kuid selliseks lihtsamaks sorti automaatpingiks või kodumasinaks küll, kes (või milline?) aktiveerub üksnes siis, kui talle uus koodijupp – seadus – kirjutatakse. Kuidas muidu seletada seda, et iga inimtegevuse (või siis koodkästud masina)  kohta on vaja seadust. Mõelge sellele. Mis vahet on siis inimesel ja masinal? Vaid koostekomponendid: räni või süsinik? Kui mõelda, et me ei saa justkui täna enam elada   ilma velorikšadeseaduse, „tõuksiseaduse“, ühisrahastusseaduse, laulupeoseaduse  ja sisemise ministeeriumi üllitatava  perepileti ümbermõtestamise definitsioonita, siis (need on viimase nädala ilmingud),  mis või kes me oleme?  On kaks võimalust esiteks, et me olemegi masinad või teiseks on tegemist sellega, et administratiivkriis jätkub täie hooga. Hoogne tühja tegemine vaid maskeerib tegelikku tegemattust. Aga võib-olla saaks ilma nende regulatsioonideta? Seni ju saime. Kas inimesed ise ei peaks natukenegi ise tegema, mõtlema, vastutama? Kui tõuksiga sõidetakse kiiremini kui autoga (prrr!), sõidetakse kahe/kolmekesi, jäetakse keset teed ristseliti vedelema peale kasutamist, et teised ennast sinna otsa puruks sõidaksid, siis kas selleks, et olla normaalne liikleja peab andma välja erikorralduse? Võib-olla peaks hoopis andma välja seaduse „Inimeseks olemise seaduse“? Sarkasm. (Kuigi jah Jaapani keiser andis II Ilmasõja järgi välja inimeseks olemise deklaratsiooni. No enne seda oli ta ju jumal, kuid siis teatas, et nüüdsest on … inimene). Kuid võib-olla (ja kindlasti ka on) 99 muud võimalust enesehävituseks. Kas ka need kõik peaksime ülesse lugema? Kui inimlikul hullusel pole piire, kui oleme kõik teadaolevad enesehukutuse meetodid ära kirjeldanud ja keelanud, leiab tõelise tegevuseta mõtlemissüsteem järgmised sada vastu seina elegantselt sõitmise viisi. Kas ka need keelame? Ja järgmised tuhat ka? Nii arvategi? No näete, oletegi tehisintellekt või kodumasin, mis reageerib ebaintelligentselt. Teile on sisse söödetud vangivalvuri koodijupp. Kahju. Kuid kui kõike administreerida, siis palju on vaja administraatoreid? Hea küsimus. Igatahes on kuidagi kummaliselt IT ajastul ausse tõusnud … käsitsi- ja mikrojuhtimine. Strateegiat, selle tõelises mõistes … Kas oskate mõnda nimetada? Ei tule ette?

 Igale ametnikule oma Vabariik!

Kuid tõsiasi on, et kõrgkohalised mikrojuhid ei mõista, et nende tööks on strateegiate kujundamine, mitte pisiasjadesse sekkumine. Lihtsalt segamine. „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537). Niisiis segamine kui strateegia? Vaatame, mis maastikul toimub:  möödunud nädala andsid massimeedikud teada, et jätkuvalt püütakse toimivat Linnamäe Hüdroelektrijaama (paisu) likvideerida  (roheenergia hävitamine?), et kalade elujärge parandada. See segamisstrateegia trall käib juba mitmeid aastaid, Dr Riigil puudub ühtne liikumissuund, üldsiht, mille poole püüelda. Dr Riik ise ei tea millist poliitikat või strateegiat ta viljeleb, kas roheenergia (milles meil on EK ees siduvad kohustused), muinsuskaitselist, kalakasvatuslikku või mingit muud poliitikat. On lihtsalt rida irdpoliitikaid, mida siis erinevad administratsioonid püüavad vastassuunaliselt oma äranägemise järgi (jonnakalt) täita. Vaadake lõhkudes tammi, saab küll parandada kalade (ja ilmselt ka mõnede kalameeste) elujärge, kuid muinsuskaitse, taastuvenergia ja julgeoleku poliitilisi eesmärke ei saa täita. Lihtne, kui tammi pole, pole energiat - ei sinist rohelist ega mingi muudki, kohalikust energiavarustuskindlusest rääkimata. Muinsuskaitset ka pole, kes selle ahervareme eest hoolitseks?  Kõike seda ühe riigi, ühe (juriidilise(isiku) piires?.Võib-olla tegemist bürokraatlisie pahatahtlikkuse poliitikaga? Ei tea. Ei saa aru. Ainuke mida aru saan on see, et sellist olukorda ei tohiks olla. See pole ei avalik teenistus, aga veel vähem avalik teenus, avalikkuse teenindamisest rääkimata.  Siin ilmnebki, et on mikrojuhid, mikroametites, kuid strateegilist juhtimist pole. Kui just strateegitus polegi strateegia? Kehv strateegia muide.

Roheenergiaga jätkates tuli samal nädalal paljudele ilmselt üllatuseks audiitorfirma Grant Thornton analüüs selle kohta, et rongid on saastavamad kui bussid. CO2 jälg teistel hulka rasvasem, kui seni ette kujutati. (muide ilmselt lihtsustamise huvides polnud seal käsitletud lämmastikühendite ja NOx heidet, mis on kohati kordades rongide kahjuks). Niipalju siis Dr Riigi poolsest keskkonnakaiteliste siduvate kohustuste täitmisest. Kas näide Dr Riigist kui kohustuste/lubaduste täitmise eeskujust? Mis aga eriti huvitav oli, siis see, et eriti saastavaks on lähemal analüüsil osutunud … elektrirongid. Hm, üllatav? Ilmselt, kuid võib-olla on asi selles, et juba Kioto protokollist saati on pekstud diiselmootoritootjaid, et nemad on keskkonna saastamises see kõige kõigem kurja juur, siis mootoritootjad enesekaitseinstinktist lähtudes arendasid oma mootoreid selliselt, et ühe reisijakoha liigutamiseks on diiselmootor tunduvalt keskkonnasõbralikum kui bensiinimootor ja elektrimootor.  Fakt. Kuid harjunud, aastakümnete taha ulatuv mõttemudel mängib laiskadele mõtlejatele tihti vingerpussi. Mis aga märgiline, siis ega keegi Dr Riigi poolt ei vaevunud asja uurima, vaid esmased reaktsioonid olid „see jutt on jama“, „valed algandmed“, „mustades toonides võrdlus ei ole asjakohane“ jne. Aga võib-olla on asjakohane? Võib-olla peaks uurima? Liinide elektrifitseerimine läheb ju maksma pool miljardit euronit (+ veeremi väljavahetamine, ümberõpe, taristu moderniseerimine, dotatsioonide suurenemine ja võib-olla ka keskkonnatrahvid)?  Kui soliidne audiitorfirma sellise ohuhoiatuse välja annab, siis  ta garanteerib andmete ja analüüsi õigsust. See ei käi niimoodi, et telliti mingi analüüs ja nemad vastavalt tellimusele teevadki, sest vaadake, nad panevad iga analüüsiga panti oma tõsiseltvõetavuse. Ja tegemist on tõsiseltvõetava audiitorfirmaga. Jättes kõrvale kõik valdkondlikud huvid ja erihuvid, siis  põhimõtteliselt andis audiitorfirma välja tsunaamihoiatuse. Sellist hoiatust ei tohi (kindlas kõneviisis) avalik teenistus, kui ta on avalikkuse teenistuses (mitte rongiistide/bussiistide/velorikšaistide teenistuses) eirata. See on ohu märk, sellest, et me valmistume tegema megasuuri investeeringuid valel ajal, täiesti valesse tegevusse. Raha kulub, kuid keskkond ei parane. Teenus ka mitte. Kogu maailm panustab praegu vesiniktehnoloogiasse, võib-olla oleks mõistlik natukene oodata, ja siis seda tehnoloogiat kasutades olla arengu ja keskkonnasäästlikkuse esirinnas? Kui me praegu hakkame elektrifitseerima praeguseid raudteid kogu hirmkallilt opereeritava elektrivõrguga, siis ei saa me pikalt, väga pikalt, üle minna vesinikenergeetikale, sest investeeringud tuleb ju amortiseerida, tasa teenida. Või kanname kümne aasta pärast maha? Miljardi? Nii, et poliitinimestel ja administratiivarbujatel on mille üle mõelda.

 Hälbinutest 

Kuid selle analüüsil oli ka üks kummaline, justkui kõrvaline, kuid märgiline tulem rongiistide reaktsiooni näol. Või oli see jõuline vastulöök? Seitungist võisime lugeda, et raudteeveo firma pealik pidas bussifirmasid (analüüsi initsiaatoreid) enda konkurentideks. Uh, see oli küll vägev avaldus inimeselt, kes oli olnud valdkonnaministeeriumi kantseleipealik. Olemuslikult näitas see, et Dr Riik on kaotanud strateegilise sihi nii majanduse üldise arengu, ühistranspordi kui keskkonnavaldkonnas. Vaadake, reisijatevedu raudteel pole meil äri, see pole äriettevõte. Tegemist on Dr Riigi poolt tellitud doteeritava teenusega, mis asetab selle veoettevõtja turule ainsaks linnadevahelist ühistransporditeenust avaliku teeninduse liini teenust pakkuvaks ettevõtjaks. Isegi see ettevõte ei sattunud sinna konkursi/hanke korras vaid määrati Dr Riigi poolt. Nii, et riigi firma, teeb riigi asja, riigi raha eest. Tal ei ole konkurente. Ta valitseb turgu. Bussifirmad seevastu tegutsevad hoopis teisel turul. Bussifirmad tegutsevad linnadevahelises kaugliiniveos tõesti konkurentsitingimustes, sest kogu nende tulu tuleneb teenuse kvaliteedist ja paindlikkusest, kuid rongid toimivad riiklikus plaanimajanduse sektoris, millele pole turuga mingit pistmist. Konkurentsiga ka. Busside põhikonkurendid ja (lisanduv) kliendibaas tuleb sõiduautodest, mitte rongidest. Bussid ei ole rongidele konkurendiks, nii nagu raudtee veofirma ei ole turupõhine firma, busside konkurendiks (ja kasvulavaks) on seda just ühistranspordi strateegiate (TAK, ÜTS, EL Valge Raamat jne)) mõistes autod. Eriti sõiduautod täituvusega 1,0-1,6 inimest. Muide kuigi rongid ei ole bussidega ühel turul, siis peaksid riiklikud rongiistid arvestades Dr Riigi üldist liikuvus-, ühistranspordi- ja keskkonnapoliitikat  pidama samuti oma konkurendiks just autosid ja busse ühistranspordilisteks liitlasteks. Aitavad nad ju mõlemad vähendada üheskoos keskkonnajälge (no uued bussid rohkem, kuid ka rongidel on oma osa). Mingil rajalt hälbimise hetkel on Dr Riik tekitanud „konkurentsi“ kahe ühistranspordiliigi, ehk Ühistranspordi ja ühistranspordi vahele, mitte nii nagu „strateegiad“ ette näevad ühistarnspordi ja sõiduautode vahele. Täielik absurd. Pealegi meie teiega ühise rahaga tekitatud absurd. Nii, et siingi on Dr Riigil meelest läinud, millised on mingi tegevuse eesmärgid, millised vahendid. Diagnoos: Kriis, administratiivkriis.

Administratsioonis tegelevad meil  pigem mikrojuhtimise kui strateegiliste suundade kavandamise. (NB! Mitte segi ajada nende tühitekstidega, mille pealkirjaks on Strateegia). Dr Riik ei suuda ettevõtluses konkureerida päris ettevõtjatega. See, et meil on riigi omanduses olevad firmad, mida juhivad palgalised tippjuhid, siis see ei ole see tihti  mitte ettevõtlus selle tavalises tähenduses, vaid meie ühise raha või ressursi abil turu imiteerimine (vahel ka turu solkimine). Pikemas perspektiivis on see meile teiega kahjulik kuna pärsib jätkusuutliku turu arengut. Näiteks otsustas Dr Riik läbi raiuda eraalgatusliku ettevõtmise Tallinn-Helsingi tunneli ehitamiseks, põhjendusel, et …  „täna teadaoleva info valguses on meil põhjust kahelda selle projekti elluviidavuses nii keskkondlikel, majanduslikel kui ka julgeoleku kaalutlustel“. Veidra kokkusattumuse tõttu kõlbavad kõik need põhjused (eriti see et reisijate ja kaupade võimalik maht on mitu korda kõrgem kui tegelikkus), mis käivad ka RB kohta. Ometi pingutab Dr Riik ennast kasvõi ribadeks, et ehitada RB nimelist tühiraudtee. Kuid eraalgatusliku ja riiklikult „planeeritud“ tunneli vahe ongi see, et eraalgatuslik tunnel valmib poole kiiremini, maksab 3x vähem ja suudab ligi tõmmata 4x rohkem kaupu ja reisijaid kui Dr Riigi ettevõtmine. Dr Riik ära sega. Ära võimenda administratiivkriisi. Aita kaasa elu võimalikkusele mitte ainult kaladele vaid ka inimestele.

Kuid see nädal oli külluslik transpordi ja roheuudiste osas.   Nädala viimane  transpordi-keskkonnaalane uudiseks tappis Dr Riik armukadedushoos salaja (salalikult?) eraalgatusliku Tallinn-Helsingi tunneliehitusprojekti. Dr Riik ilmutas siinkohal ootamatult täit kindlust,  et nii „kuulsusrikast“ projekti saavad teoks (ilmselt sõnast tigu?) teha vaid riigid. Dr Riik püüdis seda veretööd  ajada justkui Soome riigi kaela, et nemad ka …. Tahavad ise teha või midagi sellist segast. Kuid naabrite reaktsioon oli kiire ja … hämmeldumine. Nad ei saanud isegi aru, mida meie omad tahtsid öelda. Kriis, administratiivne kriis. Mikrojuhid tööhoos. Niimoodi edasi raisata ei saa, ei majanduslikult, ei keskkonnaliselt. Niisiis, klassikaline küsimus … mida teha? Kes peab tegema? Millal?

Tee oma tulevik ise, … kui sa pole lihtsamat liiki kodumasin.

Nojah, ajad küll muutuvad ja kriisid ka, kuid tuleviku tegemiseks on ikka vaid üks üldtuntud moodus – tee oma tulevik ise (muidu teevad selle teised). Mõned meist teiega on ise asunud tulevikku tegema nagu see Taluperenaine, kes on teinud isegi ilma elektri­liitumiseta võimalikuks maal hakkama saamise. See meie aja „hakkama saamine“ tuletab mulle meelde Vaheriigi aegset võistlust „lehmade ületalve pidamise“ arvestuses. Mõlema juhul on Dr Riik loonud ellujäämislaagri ainult kõige visamatele. Kui ikka kogu selle suurjutu pealemida meie poliitinimesed on ajanud teemal a´la maa tuleb täita lastega, regionaalne areng, igas Eestimaa nurgas peab saama elada, siis panna inimesed seisu, kus nad peavad näitama (kiusu pärast Võimule), et maal on „võimalik hakkama saada“, siis see pole poliitika, see on mannetus. Vaheriigi lehmade ületalve pidamisega oli sama lugu, sööta ise kasvatada ei suudetud, keskusest ei antud ja kui lehmad söödapuuduses kesktalveks lautade õlgkatused olid pintslisse pistetud ja köitega ülestõstetud lehmad kevadülevaatusel üle loeti, siis neil kellel oli kõige rohkem elus (või poolelus) lehmi, need said võitjapärja. Aga … mis selle asja mõte oli? Eee, üldiselt peetakse lehmi ju selleks, et piima saada? Mitte ju selleks, et võistelda selles kuidas ilma söödata lehmi elus hoida? Siin ilmneski (kuigi päris õieti ei saanud Võim lõpuni aru, mis on võistluse mõte, kui lehmad piima ei anna?) oligi Võimul meelest läinud, et kui ei sööda, siis ka piima ei saa. Kui väga mittesööta, siis ei saa … lehmagi. Mis siis tänapäeval muutunud on? Tolleaegne perenaine viis pere suu kõrvalt leivakannika lehmale, tänapäeval … sundinvesteerib Taluperenaine autonoomsesse energiasüsteemi. Ikka pere suu kõrvalt. Kui riiklik jaotusvõrk küsis perelt ülejõu käivat liitumishinda (ja siin ilmnebki Dr Riigi suuline poliitika ja Dr Riigi omanduses oleva firma tegevuspoliitika vastassuunalisus), siis tuli ehitada üles omavarustus. Täna, üheksa aastat hiljem, saab pere nii hästi hakkama, et võivad teha ükskõik millist elektrivõimsust nõudvat tööd ja kasvõi kõiki ühel ajal. „Inimene harjub kõigega. Kui oled võimatuna tunduvas olukorras, hakkab su pea tööle ja leiad lahenduse.“ (PM 30.07.20). Vaat niimoodi. Märkimisväärne. Kui talupere suutis administratsioonide leigusest ja jaotusmonopoli (tegevpoliit)jäikusest tingituna panna pea tööle (ja mitte ainult pea tööle, vaid pead uhkelt püsti hoidma) iseseisvalt hakkama saama, siis sellist peatööd vajame ühiskonnana kõigil tasanditel just nüüd, kui kolmikkriis meid kollitamast ei lakka. Isegi kui lakkab, siis ikkagi on vaja „peaga töötada“, et elujõudu taastada. Põhimõtteliselt peaksime unustama senikehtinud reeglistiku ja ehitama kriisi juhtimiseks ja sellest (uuel tasemel) väljumiseks aja nõudele vastava mudeli, muutma avaliku teenistuse mudeli avalikkuse teenindamise mudeliks.

Järgneb ….

Targutusi:

S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

 Lk 24 „Need on kaks ainsat võimalust. Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“

Lk 25 „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“

Lk 48 „Amazonist paremini Amazoni ei tee. Kui sa kihutad põhja poole maailmas, mis samuti põhja poole kihutab, siis kaotad. Ainukene võimalus on kihutada tipu poole.“

W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

 Lk 27 „Nii sai Saksamaa umbes pool teist miljardit naela laenudena, vastukaaluks hüvitisele ühe miljardi ulatuses, mis ta tasus ühel või teisel kujul, loovutades kapitalimahutusi ja valuutata välisriikides või manipuleerides hiiglasuure Ameerika laenuga. Kõik see kokku on kurb lugu keerulisest lollusest, mille tegemiseks kulus palju vaeva ja voorust.“

Lk 181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“