Kolmikkriis/Administratiivkriis V 16: Kodanikualgatus & ilus omavoli

 

 

Kuigi administratsioonid üksteise järel on püüdnud tavainimese tegevust suruda üha kitsamatesse ja jäigematesse raamidesse, siis õnneks pole inimese teha tahtmise põhialge kuhugi kadunud. Pole tehisinimene (ilma intellektita). See annab lootust. Miks ma niimoodi arvan? Lugesin seitungist sellist huvitavat nuppu, et Jänese matkarajal tekkis omavoliliselt rajatud kanalile sild. Hm, juba läks huvitavaks. Lausa põnevaks. Mis asi? Saate ju aru, täiesti ekstraordinaarne, süsteemi mittesobiv tegu, omavoliline kanal ja kui sellele „tekkis“ sild, siis järelikult oli ka see omavoliline. Õige? Või … oli see hoopis kodanikualgatus, isiklik initsiatiiv? Te ei mäleta enam mis asi see oli? Mõtlete et kodanikualgatus tuleneb vaid Dr Riigi poolt rahastatud MTÜ-dest? Või ajate kodanikualgatust segamine sotsiaalmeedia „mina ka“ kampaaniatega? Kuid need ei ole kodanikualgatused, need on … enamasti midagi muud. No igatahes olid Jänese matkarajale selle kõrval elavad inimesed omavoliliselt lasknud kaevata mitu kanalit, mis raja järsult läbi lõikavasid. Matkajate rõõmuks tekkis Vorbusel Ööbiku kinnistu kõrval olevale kanalile läinud nädalal justkui üle öö sild. Ime? Sillaehitaja arvas, et, „Kui mina ei ehita, siis ehitab KOV ja halvimal juhul ei arvesta meie soovidega või jääb üldse ehitamata.“ Lugesin seda ütelust ja mõtlesin - hm, administratiivkriis on siis jõudnud nii kaugele/sügavale/madalale, et kodanik peab kartma, et äkki KOV teeb „midagi“ ja kui teeb, siis see „midagi“ ei ole selline mida (päris)inimesed soovivad. Kui sellesse situatsiooni süüvida, siis on tegemist üpris ärevaks tegeva ilminguga – kodanik ei usalda (kohalikku) administratsiooni. Lausa pelgab. Ja pelgab nii seda, et see midagi ei tee, kuid veel rohkem, st see midagi teeb. Täitsa pöörane olukord. Selles suhtes mulle meeldib inimeste initsiatiiv, see tekitab lootust, nagu ka Taluperenaise initsiatiiv, teha ise oma tulevikku.  Omavolilisel kanalil on omavoliline sild ja see on …  ilus omavoli. Õigemini meie teiega inimkonnast, kes ei ole regulatsioonisohu uppunud, nimetavad seda lihtsalt kodanikualgatuseks, inimliku teo ja tahte päästesillaks. Meie esivanematel on selle kohta isegi ütlemine „Kus viga näed laita seal tule ja aita“.  Vaat niimoodi. Aitasivadki. Ise. Tore. Mis aga tore ei ole, siis see, et KOV, kelle me ju ise oleme valinud, et see meie elu ühiselt korraldaks (vaid)  seal, kus me ise üksikult või kogukonnaga hakkama ei saa (jõud ei käi üle), tekitaks ühistöölise sünergia, on hakanud tegutsema isetahtsi. On muutunud suurema ohu allikaks. Tuleb välja, et ühistöö eesmärk on asendunud sellega, et KOV tuleb karta, sest see ei tee mida meie tahame, piirab meid seal, kus me ise hakkama saame ja  kui juhtub tegema, siis teeb seda niimoodi, et see ei vasta meie soovidele. Kui kellelgi on veel näiteid vaja, siis Muraste kooli lugu, milles on vastakuti 97% õpilaste vanemate soov hea hariduskorralduse ja valla bürokraatliku hariduskorralduse vahel on veelkordne sünge näide sellest, milline ei tohi olla avalik teenistus ega avalik teenus. Õigemini kerkib Muraste kooli puhul küsimus, millist teenust vald OMA valla elanikele pakkus? Haridusteenust? Administreerimisteenust? Ei arvanud ära, vald pakkus oma valla lapsevanematele … kohtuskäimise teenust. Uskumatu. Lapsevanemad käivad kohut oma raha eest, vald käib kohut nende rahade eest ja kohus mõistab õigust meie teiega rahade eest. See on ju päris pöörane, kui avalik teenistus (aga KOV seda on ju) pakub hoopis … Ei-ei siin on midagi väga korrast ära. Siinkohal on avalik teenistus täiesti teelt hälbinud, kaotanud oma eksistentsi alusmõtte – olla avalikkuse teenindaja.

Sügava asjatundmatuse sünged järelmid

Kui aga tuua siia juurde see segadus (pigem sigadus), mille on Sotsiaalamet korraldanud diabeeti põdevate laste puude ümber, siis pole see mitte teenus ega teenistus, vaid kas sügav asjatundmatus, leigus laste tervise suhtes  või mingi äraspidine kokkuhoid, mis piirneb kuritegelikkusega. Igatahes vanemad ( NB! jällekord) ei mõista Dr Riigi sellist käitumist. Ja kuidas saaksidki.Ministrilt küsides avab SOMI oma pastorihäälse telefoni automaatvastajaliku sõnajada, teatades, et „ Me toetame lapsi, tõstame toetusi, kedagi ei jäeta maha, me hoolime, me ….“ Kuid inimesed ei mõista seda sõnajada, kui tegelikkus on teine. Hoopis teine, vanemad on selles võitluses laste elude eest üksi jäetud, lapsed on bürokraatia poolt maha jäetud. Selline on tegelikkus. Igatahes on just selline vanemate ja valdkonnaspetsialistide arvamus. Siinkohal oleks sobilik tuua üks teine, kuid kõnekas paralleel:   „Ühe pommirünnaku järel valimatut vastulööki andnud merejalaväelased tapsid kakskümmend Iraagi tsiviilisikut, mis näitas Ameerika sõdimisviisi sisuliselt pankrotti – inimesi ei ole võimalik kaitsta neid tappes.“ („Kindralid“ lk 367). Just niisama lihtne see ongi seda ei selet mitte mingi sõnajadaga ära. See on pankrott. Õigemini on see  ju täielik pöördpilt sellest milline peaks olema meie teiega kui kodanike suhe KOVga ja Dr Riigiga laiemalt. Kas sügav asjatundmatus enda töös kvalifitseerub ka mingiks sügavaks puudeks? Milles asi? Miks seda ei märgata? Teenindaja on usurpeerinud teenindava positsiooni? Pööre. Võimupööre? Kuid selle peale tuleb meelde Vanaema Marie ütlemine „Uhkus ajab upakile, kangus käima käpukile!“. Ah, et mida see tähendab? Võib-olla on selle kohta parim tähelepanek et: „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). No näete, jällegi jõuame inimliku rumaluseni, kui … maailma liikuma paneva jõuni. Kahju, kui maailma mida saaks tarkusega liigutada, tuleb hädapärast rumalusega liigutada. Valusalt. Ai!

 Jäiksüsteemide põhimõtteline viga

 Käesolevasse avalikku teenistusse, kui jäika regulatsioonisüsteemi, on sisse kirjutatud põhimõtteline konstruktsiooniline viga. Nagu me eelpool märkasime, siis E. Musk formuleeris seda väga täpselt. „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda. Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.( Vance „Elon Musk“ 199). Muidugi tekkib küsimus, milleks üldse reegleid kehtestada kui neid peab (kuid ei saa) pärast muuta. Tundub, et üldiselt aitaks vaid kahest regulatsioonist: esiteks piibellikust „sina ei pea mitte tapma“  ja teiseks, et liiklus on parempoolne, paremakäereegli alusel, kõik muu … on ülehinnatud, segadusttekitav ja mitmetitõlgendatav. Vaadake, kui anda kellelegi võim … Võim teiste inimest üle, siis see võim hakkab enamikel juhtudel ise ennast kuritarvitama. Korrumpeeruma ka. Isegi eelmise kriisi „reisisaatjad“ Peamise Linna ühistranspordis hakkasid pärast mõnepäevast „saatmist“ ennast tundma väikeste füüreritena. Mis aga puudutab korruptsiooni, siis … Tundub, et selle väljajuurimisega oleme nii mõnelgi juhul üle piiri läinud, nähes igas inimtegevuses korruptsiooni, mõjuvõimuga kauplemise, pistise vms  ilminguid. Tegelikult, ... võib-olla ongi mõne asjapulga arvates kogu inimtegevus tõlgendatav korruptsioonina, sest vaadake võimalusi (tänapäevases tõsieestlaslikus käsitluses) ju peaaegu igaühel on. Ehk nagu kirjutab J. Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 47/lk 50): „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“.  „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“. Vaat selline lugu. Kui nüüd selle uudse külje pealt vaadata, kas siis näiteks ametkondade hüdrojaamadele, tuuleparkidele ja ehitustele lubade mitteandmine ehk jõud ja vabadus mitte teha võib olla korruptsioon? Eks ole, huvitav vaatenurk.

Kuid kui me paneme selle imetlusväärse bürokraatia „immuunsuse ühiskondlike ootuste“ suhtes koosmõjusse Hans Roslingi pikaaegsete uuringutega („Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 13/15/16), mis näitavad selgelt ja veenvalt, et inimene lähtub suuresti mitmekümneaasta vanusest kogemusest, mitte niivõrd tulevikuvisioonist, siis on enamus otsuseid reegleid ja keelde tehtud valel ajal vales kohas. Need pigem segavad (tekitavad ka segadust), kui korrastavad ühiskonna arusaamu.

H. R. „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“. „ Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“

H. R. on hämmingus:  „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“

//Kuigi ainult tänu vedamisele, oleks šimpanside tulemus igale kolme vastuseringiga küsimustele vastates 33 protsenti ehk neli õiget kaheteistkümnest. Tuletan meelde, et inimesed kes on mu teste teinud, vastavad samadele küsimustele õigesti vaid kahel juhul kaheteistkümnest//

„Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“

Kõigest sellest tekkib huvitav küsimus, mida me suuname ja reguleerime, kui meil on vale teekaart? Vale linna kaart, valest ajast. Meie arusaamad haridusest on süstemaatiliselt valed, meie arusaamad liikuvuse (sh ühistranspordi) korraldamisest on süstemaatiliselt valed, meie arusaamad avalikust teenistusest/teenusest on süstemaatiliselt valed, meie …. Kuhu me teel oleme? Vaataks õige ringi? Vaataks kaasajas ringi? Vaataks tulevikku. Julgelt. Kaotada pole ju midagi, sest isegi šimpansi juhuvalik on parem, kui meie teiega harjumuspärased minevikuvalik.

 Kiri sõbrale

 Kirjutasin ühele vanale sõrale (üks targemaid ja taibukamaid valdkonn asjatundjaid Dr Riigi (avalikus) teenistuses) kriisi haripunktis, et tunnustada/toetada teda (ja teisi ametnikke)  raskel ajal, nimetades teda eesliinlaseks. Kangelaseks ka. See ei olnud nali ega tögamine. Minu väärtussüsteemis on ametnikud täna just eesliinlased (või vähemalt peaksid seda olema), muidugi mitte tervishoiutöötajate, sisekaitse, pääste ja vabatahtlike moodi, kuid just ametnikest, nende oskustest/teadmistest/suutlikkusest oleneb, kuidas me sellesse võitlusse läheme, kuidas ja milliste ressursssidega sõdime ja kuidas me sellest kriisist väljume. Nemad on riigi kandekonstruktsioon, kõike kandev tugisüsteem, luustik millele kinnitub kõik muu.  Just seepärast on ladus avalikkust teenindav administreerimine ülioluline, kuid … Kuid sõber ei saanud aru, millest ma kirjutasin. Kahju. Oli üldises avalikus teenistuses muutunud tundetuks? Eh, või ei mõistnud ametnikud enam oma missiooni. Liidudokumentide ümberkribimine meie seadusraamistikku ei ole ametniku missioon, see on vaid kaasnev pahe. See kärbib lootust uuendusteks ja läbimõeldud plaani koostamiseks. Mitmelgi puhul olen ennegi põrganud ametnikega vesteldes seisukohale, et Dr Riik on oma olemuselt järelereageeriv, mitte proaktiivne vaid re-aktiivne. Proaktiivsus oleks nagu mingi pahe. Niisiis meil on re-aktiive, mitte proaktiivne riik st. tehke teie oma vead, meie pärast selgitame välja mida te valesti tegite ja karistame. Kuid  kriisi 2/9 ajaks tuleb kogu avalik teenistus pöörata ümber loovjuhtide ja tugiisikute võrgustikuks. Miks? Muidu me sellest kriisis ennast välja ei vea.

 Avalik … mis?

 Aga mis loom see avalik teenistus tänapäeval ülepea on? Vanasti oli teada - olid riigiametnikud, nad teenisid riiki, kuningat, keisrit. Kuid avalik teenistus? Keda teenib avalik teenistus? Riiki? Bürokraatiat? Avalikkust? On see avalikkuse teenistuses? Hea küsimus. Igatahes praegune avaliku teenistuse seadus (ATS) on lootusetult vananenud nii stiimulite, inimeste valikute, kui töö vormide ja meetodite kohalt. ATS ise on hirmuäratavalt vanaaegne  bürokraatlik soperdis. Juriidiline mülgas. Juba seda luues oli selge, et see ei vasta ei aja, ei tööturu, ei kaasaegse töökultuuri tingimustele. Mis aga peatähtis, see ei vastanud avalikkuse hea teenuse pakkumise tavadele.  Muide, värskeim näide ATS-i mõttetusest tuli äsja seoses uue haridusalase ühendameti pealiku palgataseme  määramisega. See oli ilmne näide avaliku teenistuse seaduse kriisist (no palk tehti vähemalt avalikult, mitte leiutatud lisa-lisa-lisa tasude jadana). Minul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed saavad hea/rohke/pingsa töö eest väärilist palka, pigem on seda palgalist tunnustust avalikus teenistuses olnud liiga vähe. Pean igatahes pöialt, et uuel pealikul ametite ühtevanutamine õnnestuks. Miks ei peaks? Kuid kui uue ühendameti pealik saab palka rohkem kui Peamine Minister (mis tähendab, et ta saab ka rohkem palka kui peatud ministrid), veidra põhjendusega et ta vastutus ja valdkond on lai, siis … No tobedamat põhjendust andis välja mõelda, või peeti meid teiega täistobudeks? Kas Peamise Ministri valdkond on ahtakesem, kui ühe „büromüraka“ pealiku vastutusala? Veider. Tegelikult kõik see kaunikene mida tehti ATS-is palgaastmete seadusesse raiumisega lendas nüüd pidulikult ja lõplikult tühja. Lõpuks tuli ka THM-l tõdeda, et turg paneb hinnad sh tööjõu hinnad, paika. Sellele seadusele kulutatud aeg ja raha läksid tühja. Täitsa tühja, isegi taaskasutada ei saa. Täpselt nii nagu Vanaema Marie oleks öelnud: „Ma ju ütlesin!“.

 Avalikkuse teenindamise teenus - loovjuht ja tugiisik

Seega riigireform ja avaliku teenistuse reformimine avalikkuse teenindamiseks,  muutes selle loovjuhtide  ja tugiisikute süsteemiks, on ainuke väljapääs tekkinud olukorrast. Eh, Ford T oli ka tore masin, mis avardas inimeste liikumisvõimalusi, kuid tänapäeval ei piisa enam maailma avardamiseks isegi mitte  Teslast, sest Musk on orienteeritud homsesse ja see on pigem kosmoselendudele. Tesla-auto on üksnes vahend edasiste kosmoselendude reklaamimiseks ja rahastamiseks. Aga tõsiasi on ilmselt selles, et meil ei osatagi enam unistada rakettidest, veel vähem nende ehitamisest ja kosmosest, piirdutakse … paberlennukitega. Perepileti riiklik definitsioon? Justkui uhke saavutus, kuid … Siinkohal tekkib küsimus, milline on sellel riiklikul regulatsioonil ja kolmekümneaasta tagusel riiklike hindade kehtestamise vajadusel jahuussidele ja puruvanakestele erinevus? Mõlemal juhul püüdsid bürokraadid inimestele (vägisi) head teha. Pidasid inimei tobukesteks, kes ei oska ise mõelda ega otsustada. Mikrojuhtimise pillerkaar.  Kuidas eelmine st jahuussihinna katsetus lõppes seda me teame – riik lõppes. Just seepärast, sellest kogemusest lähtudes, tuleb meil keskenduda „kosmosele“ ka administreerimises, mitte paberlennukitele. Ah te arvate, et alati on niimoodi olnud, siis …  „Menuraamatu „The Black Swan“ autor Nissiam Taleb on rääkinud loo kalkunist, keda talunik igal hommikul toitmas käib ja nii 1000 päeva järjest. Kalkunil tekkib sellest järeldus, et taluniku külaskäik tähendab toiduportsjonit. Kuna niimoodi on alati olnud, mõtleb kalkun, et ainult nii see olla saabki. Kui tuhat päeva on möödunud, on kalkun selles nii veendunud, nagu olla saab – ja see veendumus põhineb tõendatud kogemuspagasil. Kuidas saaks sellise tõendusmaterjaliga midagi üldse valesti minna? Aga siis saabub tuhane esimene päev. Kahe päeva pärast on tänupühad  ja (…)“ „Kalkun saab kiiresti aru, kui katastroofiliselt ekslikud  tema järeldused olid – vanad head ajad ei jäänud igavesti kestma.“ ( A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 239). Ära ole kalkun. Isegi kalkun sai selle jutu järgi lõpuks aru, kuid siis ... oli juba hilja. 

 Ära hiline. Ära ole tehis, ära ole ehis, ole päris, ole …. inimene. Mõtlev inimene. Loov inimene

PS Ah-ja, millest me seda seeriat alustasimegi? Unustasite? Kordame:  „Internet on muutnud valgekraede töö millekski Egiptuse püramiidide ehitamise sarnaseks. Keegi ei suudaks üksi kogu kupatust valmis ehitada, aga kõigile on jõukohane vinnata kohale üks tellis“. (S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 lk 27). Nii, et igaühel meist teiega on jõukohane kohale vinnata oma tellis(ed), kui  … me tahame midagi ehitada. Tahate või (ootate 1001 päeva)?

 Targutusi:

 

S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

Lk 35 „Mõned töökohad ilmselt jäävadki kehvalt tasustatuks, neil on halb meine ja suur kaadri voolavus. Need on töökohad, kus osalus (kohale ilmumine) ongi kõik, mis loeb. Teised töökohad, need head töökohad, täidetakse asendamatute inimestega, kes toovad uuendusi ja teevad tööd, mida kelleltki teiselt oleks raske nõuda.“

Lk 37 „Loomulikult ei kao keskpärasus kuhugi. Eilne märkimisväärsus on täna väga hea ning homme keskpärane. Keskpärasus on kõigest läbikukkunud katse olla väga hea.“

Lk 39 „Sa ei muutu asendamatuks vaid seepärast et oled erinev. Aga ainus viis olla asendamatu on olla erinev. Seda seepärast, et kui sa oled sama, on seda ka paljud teised.

Ainus viis saada seda, mida väärid, on paista silma, teha emotsionaalset tööd, näidata end asendamatuna ning luua vastastikkuseid suhteid, millest organisatsioonid ja inimesed sügavalt hoolivad.“

I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019

 Lk 67 „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15 protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“

Lk 71 „Kreeka heaoluriik muutus „sõjaoluriigiks“. Valitsus, suutmata ümber jagada jõukust, tegi ületunde selle nimel, et ümber jagada süüd.“

 

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 Lk 13 „Valikuarhidektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad“ Toidu väljapaneku näide.

Lk 16 „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid.. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“

Lk 37 Ankurdamisest ja nügimisest „Me saame mõjutada arvu, mille te teatud olukorras valite, andes väikese  vihje selle kohta, kust peaks mõtlemisprotsessi alustama. (…) Kui annetuste kogujad oma tegevusala vähegi tunnevad, siis nad ei vali neid arve suvaliselt, sest pakutud variandid mõjutavad rahasummat, mille inimesed annavad. Kui variantideks on 100, 250, 1000, 5000 dollarit, annetavad inimesed rohkem, kui aga 50, 75, 100 ja 150, siis vähem.

Paljudes valdkondadest pärit tõendid näitavad, et mida rohkem küsid, seda rohkem saad, vähemalt mõistlikkuse piires küsides.“