Saturday, March 29, 2014

Riigireform & TitulaarMinistrid


Riigireformist

Räägitakse uuest valitsusest. Palju räägitakse. Kirglikult räägitakse. Räägitakse, et ... Nojah räägitakse palju, kuid mitte küll selle sihtidest, vaid enam väljapaistvatest  pisiasjadest: ministritest, portfellidest, rahast, kuid võimalikest … suurtest muutustest ei midagi. Vaikus. Pimetähn. Kas neid suuri muutusi üldse ongi? Võib-olla lihtsalt niisama vaikne loksumine? No kui lugeda vennastumislepingu ühe peatüki pealkirja – RIIGIREFORM, siis muudatused võiksid olla lausa revolutsioonilised. Mnjah, võib-olla polegi selles kirjatükis pealkiri ja sisu väga tihedas seoses, kuid suured teod algavad väikestest sammudest. Ja mis kõige kummalisem, sõna ise tingib teatud tegevused.
Siiski, uue valitsusliidu lepe ja PM-i esinemine tekitavad igatahes ootusäreva tunde (nii mõnegi jaoks ähvardava tunde). No vähemalt verbaalselt on muudatusi, ka põhimõttelisi muudatusi, oodata. See on hea algus. Meeldivaks üllatuseks on kiire tegudele asumine. Eriti seetõttu, et kogu publikum on määratlenud valitsust, kui midagi ajutist, asendus ja üleminekuperioodi, kelle ülesandeks on vaid … kohta järgnevatele soojas hoida.  Aga nagu öeldakse, ei arvanud ära, tundub, et tegemist on energilise/teotahtelise „mansaga”. Ette on võetud ka mõned väga pika sihikuga tegemised nagu mainitud riigireform. Riigireform, selle olemus, seostub minu jaoks eelkõige Jüri Raidlaga visa riigiraformi propageerijana. See on omamoodi riigi kohandamine meie võimalustele ja vajadustele vastavaks. Siiani pole selliseid eksistentsiaalseid küsimusi tahetud tõsiselt arutada. Nüüd -  Riigireform.  Kas tõesti? Nii kiiresti? Või on sügavmõttelisest ja vajalikust ettevõtmisest kaaperdatud vaid pealkiri ja täidetud tühi kest bürokraatiaga? Või on ikkagi tegemist millegi suurema algusega?

Mitut moodi RIIGIREFORM

Riigireformi võib teha mitut moodi:

-Esimene on puht formaalne, a´la  liidame ja lahutame asutusi lootes … Lõpuks kõik korrutavad, et ei jaga enam midagi. Puhas matemaatika? Tegelikult pole selle variandi puhul tähtis tulemus, tähtis on tegevus e. tegevus ise ongi eesmärk. See on omamoodi illusionistlik trikk tegevusest. Seda on küll vahva tsirkuses vaadata, kui keegi kappi ära kaotatakse või pooleks saetakse, kuid päriselus me seda ju ei usu. Või usute? Poolekssaagimist? Nojah, jäägu igaühele tema usk, kuid ministeeriumide poolitamine, ametite ümbertõstmine ja ministrikohtade juurdetegemine või ka kahimine, ei ole reform. Heal juhul on see töökorralduse muutmine, halvimal juhul segaduse tekitamine. Täpselt samuti nagu tsirkuseillusionistidel. Võiks püstitada sellise lihtsustatud bürokrattehnoloogilise hüüdlause, et „Palju õnne kahe ministeeriumi rahvas, ennelõunat oli teil üks minister ja juba pärastlõunat kaks ministrit. Hüüdkem nüüd kõik ühises heameele tuhinas „Riigireform on sündinud!”. „. Mnjah, kuid see kõik oleks vaid bürokraatehnoloogia, mitte elu edendamine.

-Teiseks teeks on kindlatele visiooniga määratletud tulemusele suunatud tegevus. Ehk vastavalt eesmärgile valida kohased mehhanismid selle saavutamiseks. Senine probleem ongi seisnud pikas mitteotsustamises ja siis selle kompenseerimises kiirustamisega. See omakorda viib esimese variandi ihaluseni, mil vahend muutub eesmärgiks ning eesmärk … ununeb. NB! Riigireform iseenesest ei ole eesmärk, see on vaid vahend, visiooni saavutamiseks, et me paremini toime tuleksime muutuvates oludes.

Iga visioon vajab unistust. Kas me unistame, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse? Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Tuleviku planeerimisel peaksime lahti saama regulatsioonikesksusest ja tööstus/majanduskesksusest vaid nägema teenuse keskmena INIMEST ja tema vajadusi. Vaid niimoodi on võimalik vähenevaid ressursse tõhusalt kasutada.

Minumoodi RIIGIREFORM


Räägime praegugi ülevoolavalt inimestest, kaasamisest, kuid kaasamine vaid loosungliku kaasamisena ei toimi. Inimesed tüdinevad olles kaasatud … tühjusse. Kaasamises peab olema struktuur, õigused, vastutus ja mis peatähtis tagasiside koos väljundi, tulemusega. Kõige selle puudumine on praeguse korralduse nõrkuseks, kuid samas ka … ammendamatuks kasutamata ressursiks. Praegused ministeeriumide tegutsemis/võimaluste mudel on tõeline ime selles mõttes, et püütakse ise toime tulla kõigi küsimustega nii sügavuti, kui laiuti. Siiski inimlikel võimetel on kindlad piirid, mis määravad ära ka tulemused. Maailm on muutunud, muutuma peavad ka juhtimisstruktuurid. Kui naturaalmajapidamises künti põldu, lüpsti lehma, raatati metsa jne. igas talus, siis oli see igati mõistlik kogukonna ellujäämiseks. Tänapäeval? Tänapäeva maailm on spetsialiseerunud, võrgustunud ja seda kasutame me riigi korraldamisel häbematult vähe. Ehk kuigi me elame kosmose, IT, geenitehnoloogiate ajastul, siis riigijuhtimisstruktuurid on meil naturaalmajapidamisaegsed. Alepõllundus. Tänapäeval peame me hulka rohkem analüüsima, nii oma tegevuse mõjusid, kui ka kõrvalmõjusid. Just niimoodi edukad riigid teevadki, raiskamata ja tõhusalt. Meie ei analüüsi, meie „toodame” üha uusi regulatsioone, olenemata sellest, kas need toimivad või mitte.

Nagu kirjutatud jutukeses „Mina: RIIGI MEES”, kas tõesti peab regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine. No hea küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate stsenaariumide maksumustega, väljumisstrateegiate ja väljumismaksumustega, siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel. Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine. Põletamine ereda leegiga. Tihti vaatame juba veidi üleolevalt põhjanaabri poole, kuid asjata.  Soome MKM moodustas kaks aastat tagasi töörühma nimetusega "Õiglane ja tark liiklus". Töörühma juhiks oli Jorma Ollila, liikmeteks kahe min kantslerid, teised tippametnikud, kahe ülikooli esindajad, ametite ja äri esindajad. Vahemärkusena olgu lisatud, et töörühma liikmeid ei tasustata, see on lihtsalt kodaniku panus oma riigi edendamiseks. Lisaks oli veel mitu alamtöörühma, millised tegelesid seadusandluse, andmekaitse ja taustaraportitega. Vaat niimoodi. Ja raport, isegi mitte seadusloome töörühmaraport, ei sisalda kuivi seaduspunkte, vaid kirjeldab erinevaid arengustsenaariume. Muidugi pole ka imestada, kuna ministeeriumi väärtusteks on: Julgus, Õiglus, Koostöö. Selline koostöö ja ühiskonna sidusus võimaldab tõhusalt kasutada ühiskonna käsutuses olevaid ressursse. Kui meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse sidusalt kasutama õppima. Ja muide siin ei aita õpetaja Lauri pool rehnungit ... Küll tahaks, et kõigi seaduste mõjude kohta tehtaks „täisarvutus” (mitte täiarvutus), nii nagu ärimaailmas võrdlevate pakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.

LiigutajaMinistri RIIGIREFORM


Nagu hoomate, mitte see pole tähtis mitu ministrit ministeeriumis on, vaid see, kuidas läbi ministeeriumi, kui sünteesikeskuse, saada kokku meie vähesed parimate valdkonnaspetsiifika asjatundjate arvamused/arvestused, et seeläbi anda ministrile vajalik „laskemoon”, visioonide edasi liigutamiseks. Ja pole tähtis, kas seda visiooni liigutab edasi üks või kaks ministrit, põhiline on, et midagi oleks edasi liigutada. Mitte edasi-tagasi liigutada. Ma ütleksin, et see sünteesist ja prognoosist tekkiv liigutamisjõud on just see jõud mis meid edasi võib aidata. E. Lefevre on kirjutanud „Aktsiamänguri pihtimuses” lk 65 „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.”

Siiski see, et VV on asunud uuendama ministrite rolle on samm õiges suunas. Ainult, et … Bürokraatiamaailm on julm. Väga julm. Kui alumised korrused reformimisega kaasa ei tule, veelgi hullem, kui nad tunnetavad selles enesele ohtu, siis see reform ka sureb. Jah paberil võidakse seda „poolelus hoida”, kuid kasu asemeel toob see vaid kahju ja … kahjumit. Nendest neljast ministrist, kes juhivad tulevikus, kas kahte lõhestatud (lõhutud) ministeeriumi või annavad uue hingamise ministeeriumide, kui ühiskonna vajaduste sünteesikeskustele, ja seega kogu riigireformile, sõltub väga palju. Sõltub, kas juhtimisuuendus õnnestub või vajub see tagasi oma vanasse sängi. Kui õnnestub, tekitab see VV ja PM kindlustunnet üritada enamatki. Väga keeruline  olukord, neil ministritel ja PM-l (ega teisedki ministrid varju jää, kõik on ju käe alla pannud, nii et pärast pole kellelgi parastamisruumi), seda enam, et kõike tuleb teha käigult. Kui meedias on viidatud Soome ja Rootsi kogemustele, siis nendes kultuurides analüüsitakse EELNEVALT võimalikke arenguvariante, et leida optimaalne. (Meie bürokraatkultuuris on asjalood veidi teistmoodi, selles tuleb kõiki üllatada, lausa tummaks lüüa, siis võib mingi väärt algatus isegi idanema haklata.) Soomlased tegid mitu aastat enne oma juhtimiskorralduslikke muudatusi selja ja sülega  analüüse, lisaks töörühmad, tagasiside, ettevalmistus, üleminekuaeg, koos ametnike teavitamise ja uue juhtimisstruktuuri promomisega.  … ja õnnestusidki. Näiteks liideti tööjõuküsimused majandusministeeriumi haldusalasse. Küsite miks? Aga see on ju lihtne Watson! Tööjõud ei ole mitte midagi muud, kui tooraine komponent majanduse jaoks. Pole tööjõudu, pole majandust! Niisama lihtne see ongi. Meil millegipärast seostatakse tööjõudu haigusega. Haige tööjõud? Tööjõud kui tooraine haigemajadele ja ravimitööstusele? Ei saa aru. Nojah ja ega mina ei peagi kõigist maailma loogikatest aru saama. Samas see, et Töötuskassa nimi muudetakse Töökassaks on jumet. Just nimi annab sellele asutusele tema õige suunitluse. Positiivsus ruulib! Kui nüüd veel muutmistuhinas Haigekassa nimi ära muuta (kasvõi Tervisekassaks), siis oleme lihtsamate muutmistega ühele poole saanud ja võime tõsisematele asjadele keskenduda. (Haigekassa nimi iseenesest on segadusttekitav: Miks see kassa haige on? Kui haige on? Kas seda usaldada saab, kui on haige? Jne. Peaaegu sama mitmetimõistetav nagu „Terve Eesti … „, aga miks keegi ei pöördu oma reklaamides   haige Eesti poole. Või „Hea klient … „, aga kuhu jääb halva kliendi „moosimine”?).
Seega soovin nii neljale ministrile, kui kahele ministeeriumile edu ja ärge unustage, et … kogu Bürokraatiamaailm vaatab teie peale. Kas kadeduse või kahtlusega, see oleneb teist.

TitulaarMinistrite RIIGIREFORM


Seega siseriiklikult ei sõltu meie edenemine mitte ministrite arvust, vaid asjatundjate (ja ka asjatundmatute) võrgustike toimimise võimekusest. Veidi teine lugu on väljapoole suunatud tegevustega. See väljapoole on muidugi tinglik, kuna suurema osa meie elu korraldavatest otsustest tehakse juba nüüd EL-s e. ühiselt. EL regulatsioonid on teadagi otsekohalduvad, olenemata sellest, kas need meile sobivad või mitte. Seega, on meil ühest küljest vaja oma riiki reformida niimoodi, et meie huvid oleksid meie võrgustikele toetudes kaitstud juba kaugelt enne EL otsuste vastuvõtmise protsessi. See on jällegi analüüs, aktiivne, isegi agressiivne, liitlaste otsimine, huvi tekitamine ja lahenduste pakkumine. Teisalt muutub just siin kriitilise tähtsusega elemendiks ministrite arv. Vaadake, meie võime siin küll arvata et võime „karjapoisiga” iga male suurmeistri alistada, kuid maailmas valitsevad oma kindlad hierarhilis/bürokraatlikud reegid/lävendid. Nemad ei aimagi meie suurelise meele olemasolu. Kui ministrite nõupidamislaua taha ilmub  meie asekantsler või os. juhataja (tavaliselt seinaäärsele pingile) , siis on see märk meie mittetõsisest suhtumisest arutatavasse küsimusse. Kui see on valveametnik, kes ei valda sisulist küsimust, kuid teab vaid üldtunnustatud eurostandardset õiget sõnavara (tavaliselt „Meil ei ole vastuväiteid”), siis on see märk meie mittetõsisest suhtumisest. Meie suhtumisele vastavad on ka tulemused. Siin on just see koht kus pole mõtet koonerdada, ei rahaga ega ametinimetustega, pagunid loevad. Niisiis, meil oleks vaja ministreid, kes on kiire mõtlemise ja osava ütlemisega. Võitlusväljale minnes tuleb minna õigele võitlusväljale ja tuleb minna õigete vahenditega, antud juhul mitte ainult esinduskujudega, vaid tõeliste liidritega - nimetagem neid hellitlevalt titulaarministriteks.

Ennetus RIIGIREFORM


Raskuspunkti suunamine EL suunale oleks nagu haiguste ennetamine, mitte ravimine. Mõtlete mis jama see nüüd olgu? Aga ei ühti, puhas ökonoomika. Praegu töötab Bürokraatiamaailm niimoodi, et suurte otsuste juures, mida EL tehakse meie kohalolekut ei märgata või  meid ei ole, mis tähendab seda, et ellujäämiseks peame kodus tegelema kahjude minimiseerimisega. Ehk maakeeli lahtiseletatult, kõiki neid otsekohalduvaid regulatsioone oma kavalustega ja nihverdamisega meile mitte nii otse kohaldama. No see, et EK-e illusionisti tempu teha (jätta mulje, et täidame, aga ei täida) on vaja väga kõrget kvalifikatsiooni, ehk kallist ressurssi. EL bürokraatiamasin on aastakümneid näinud neid „karjapoisse”, kes püüavad neile „ära teha”, seletades suu kõrvuni moosine, et nemad ei tea mitte midagi.  Ma arvan, et neil, st Eurobürokraatial,  on piinlik nii mõnegi selgituse üle. Kuulaksid nagu jälle ja jälle vana ärakedratud anekdooti.  I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969 Lk 748 „” … Niisugust anekdooti kuulis kahtlemata juba Makedoonia reamees Anakreon kuningas Philippose kampaania ajal Pärsiasse kuskil Bagdadi külje all, et Caius Publius, Caesari leegionide tsentuurio, jutustas umbes samasuguse õpetliku loo paar päeva pärast maabumist Britannias; et Julian Saint-Crique Murat` Korpuse adjutant ajas oma sõjamehed naerma selle anekdoodi õnnestunud tõlkega enne Austerlitzi lahingut. See lugu oli tuntud kindlasti juba lipnik Robinsonile Walesi sapöörirügemendist, kes võitles Ypres`i all … ning samuti veltveebel Fugelheimerile Tannenbergi all, või seersant Vincent O`Flahertyle esimesest merejalavärügemendist, kes kuulis seda lühikese puhkehetkel teel Aregonne`i metsa”
Nojah, kui meie läheme seda lugu üle jutustama, siis … Tüdimus on vist õige sõna.

Raskuspunkti ümbertõstmisel oleks ka teine positiivne külg, ehk kui me koormame Bürokraatiamaailma mõistlike ja vajalike analüüside/prognooside ning regulatsioonide meisterdamisega, siis jääks vähem aega mittemõistlike jaoks. Pealegi uskuge mind, inimene teeb parema meelega mõtestatud tööd, kui tegeleb mõtestatud töö imiteerimisega. Praegu ongi nii, et kuna meie oma seadusandlus on valmis, uued regulatsioonid tulevad suures osas EL-st, siis „masina soojas hoidmiseks”, mõeldakse kunstlikult välja kõikvõimalikke piiranguid, nagu näiteks: asi, mis näeb välja nagu auto, liigub nagu auto on tegelikult „sääreväristaja”, või kaua võib lapsi üksi jätta jne. Kas olete viimase viie aasta jooksul näinud mingit regulatsiooni, mis lubaks? Ei ole? Muidugi, ikka keelata on vaja, nagu tavainimene oleks mingi tobukene. Nojah see ülehooldus muutub teatavast ülejõu käivaks hoolduseks. „Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013 Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

 

Ekspordiartikkel RIIGIREFORM


Seega kasutades oma võrgustike ja titulaarministrite oskusi/võimeid väljaspool kodukamarat, ennetame ka paljude otsekohaldatavate mitteotsekohaldamiseks kohendamise vaevast. Oeh!. Kui nüüd kellelgi ei meeldi see haiguste ennetamise teooria, siis võib seda ressursi rõhuasetuse ümberpaigutamist käsitleda ka kui meie ekspordiartiklit. Meie administratiivse suutlikkuse eksporti. Kui me midagi toodame, siis püüame ju mahu ja kasumi jahil hõlvata välisturgusid. Õige? Sama ka reeglite, kehtestamises – kes kehtestab reeglid, see lõikab kasumi. Kes jõuab esimesena homsesse, see kahtestab reeglid ja … lõikab kasumi. Vaat niimoodi.

 

 
Lihtne juriidilis-rahvalik RIIGIREFORM

Muidugi saab ka lihtsamalt . Kui lugeda kommentaare, siis jääb mulje, et mitte keegi ei oska midagi õigesti teha (välja arvatud kommenteerija ise). Ikka loed, et Riigikogu on niisugune ja VV on naasugune, PM on vähemalt nina viltu ja tule seesamune sealtsamusest appi, need ministrid …  Mida me sellise sapisaju ja „kõva käe” summaarumine saaksime? Aga palun järgnevalt üks „rahvalik” variant (järgnevat palun võtta mittenaljaka naljana)! Riigikogu „ei oska” seadusi teha, mida näitab see, et Õiguskantsler ja Riigikohus peavad neid ümber tegema. Kui ei oska teha, kahime ära. Ilmne kokkuhoid olemas. Las seadusandlusega tegelebki Riigikohus Õiguskantsleri abiga. Basta! Kuna enamuse seaduseid esitab valitsus  ( min poolt ette valmistatud), siis neid ka pole vaja. Järelikult ka ära kahida. Valitsus nagunii ei tule mitte millegagi toime, nii, et kahime ära. Ainsana, kes mõistab midagi valitsemisest on Riigikontroll, mida näitavad ilmekalt selle asutuse suurepärased auditid ja analüüsid. Las siis valitseb. Personali ja hanketegevusega võiks tegeleda Riigiprokuratuur kuna vaid sealt saab lõppkokkuvõttes teada, kes oskab hankeid korraldada ja kes oma omadustelt juhiks sobib. Seega uus riigikorralduse, Justiitsriik,  mudel: Riigiprokuratuur + Riigikontroll + Riigikohus. Mnjah, siis on jälle põhjust küsida: kas me sellist riiki tahtsimegi. Muidugi, nagu hoomasite, siis valitsus, milline püüaks sellist reformi korraldad, leiaks et tal endal pole uues skeemis enam kohta.

Nii, et kuhu lähed Riigireform? Kas sellest on jäänud järgi vaid kõmisev, kuid tühi kest? Kas raidlalik Riigireform või selle  pealkiri on kaaperdatud? Kas me tahame üles ehitada modernset riigikorraldust, kui vahendit?

Aga üldiselt on niimoodi, et minge metsa (valige ise millist tähendust te selle soovitusel anda tahate, vaba rahvas, vaba maa), ilm on nii ilus, et toas istumist küll kellelegi  ei soovita. Minge ja tuulutage oma pead, siis paistavad paljud asjad mis olid keerulised lihtsatena. Siis saate aru Mark Twainist, kes ütles, et „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.”. Võib-olla tõesti?

 

 

Targutusi:

V. Suvorov „Puhastus” Olion” 2000

Lk 82 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?” 

Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012

Lk 22 „Muelleri üks esimesi käske oli seada akadeemias //FBI akadeemia// sisse analüütikute väljaõppekursus ning muuta põhjalikumaks andmeotsingute ja juhtimiskoolitus. Ta rajas 2008 aastal FBI luurekooli, kus põhitähtsus on sõnadel „ennetav tegevus”. Väljaõppel olijatele õpetatakse, et oluline on „teada mitte ainult seda, mida me teame, vaid ka seda, mida me ei tea”, ütleb agent Jeffrey Mazanec. „Kui tead täpselt, mida sa veel ei tea, saad selle kohta teavet koguda. Me peame ennetavalt tegutsema; me ei saa endale lubada luksust oodata, mis juhtuma hakkab, ja reageerida alles sellele”.”

 

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””

Lk 274 „Konstitutsioonilise monarhina teadis Edward VII, kuidas vabandada. Kuid ta ei võtnud oma tegu tagasi …”

 
G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 73 „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”.

Lk 74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”
Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986
Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”
Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”

Tuesday, March 18, 2014

Mina: RIIGI MEES


Cato (Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”

Olen korduvalt määratlenud ennast kui ökonomisti, no arveametnikku. Nii koolituselt, maailmavaatelt, elukäsitluselt, kui igapäeva töölt. Siiski on tänapäeva majandusmaailm poliitikaga niivõrd läbi põimunud, et on muutunud lausa majanduse kõrgeimaks vormiks. Seepärast, ka siis kui alljärgnevast võib jääda mulje, et selles võib olla poliitika sugemeid, siis vaid niipalju, kuipalju see on seotud majandusmaastikuga, majandusinimese vaatenurgast. Majandusinimesi huvitavad kindlad reeglid ja selged sihid, mitte pidev tõmblemine ja rahvusliku kapitali põletamine. Heleda leegiga. Seega puhas ökonoomika.

Mina pole mitte mingi riigimees, vaid üks neist paljudest, kes on oma valikud juba ammu teinud ja kellel läheb selle riigi saatus korda, me oleme selle riigi mehed ja loomulikult riigi naised. Meile läks korda ja läheb korda ning jääbki korda minema.

Midagi on liikuma läinud, võib-olla on need kevadveed võib-olla vaid pinnavirvendus. Nojah minu kui ökonomisti jaoks on ihalus presidendi otsevalimise, parteide rahastamise suuruse ja võimaluste või suurema arvu parteide järgi tõesti vaid pinnavirvendus. See pole isegi mitte iluoperatsioon, vaid lihtsalt meigitooni valiku vääriline arutelu.  Ärge nüüd mõelge, et ma mingi tobuke olen, kes poliitika tähtsusest või poliitikute osast selles protsessis aru ei saaks. Muidugi saan, kaheksateist aastat, kolmeteistkümne valitsuse teenistuses Bürokraatiamaailmas pealikuks olemist paneb nii mõndagi aru saama. Kuid …  kuid tähtis ei ole see, mis värvi on kass (või armastus) vaid et see hiiri püüaks. Meie vaatame jällegi tihtipeale, et kass va nirakas on valet värvi, seepärast ei kõlba see ka hiiri püüdma. EV President ütles Tuulelohe lennutajate aastakonverentsil, et see, mis meid siia toonud on, meid edasi ei vii. Ja teiseks, midagi sellist, et kui me oma inimesi ei hinda neist ei hooli, siis ta ei tea kuidas edasi …

… Tänan hr President!

Kui me need mõttekesed nüüd enda edenemise juhtmõtteks võtaksime (et tulevik on teistsugune ja inimkond on niikaugele jõudnud vaid läbi koostöö) ning püüaksime edasi minna mitte vaid omavahel junnates, siis võivad meie kehvakesed rahvastiku ja tööjõuprobleemid paremusele pöörata. Me oleme junnamisest, ärapanemisest, alandamisest ja tühja õhu võngutamisest lihtsalt väsinud. Väsinud sellest, et vektoritel aeg/võimalused, toob iga päev otsustega venitamist kaasa valikuvõimaluste vähenemist.  Kas meil on selliseks priiskamiseks piisavalt tugevusvaru. Võib-olla on meil kuskil muinaspõlves, sajandite jooksul, kogutud varusid, et võime endale eksimusi lubada? Nii nagu näiteks rootslastel, kes peale sõdurkunni Karla selle kaheteistkümnenda  lõppu aru said, et sõdimine on kehv äri ja pühendusid järgmised sajandid varade akumuleerimisele ja rohkendamisele. Mnjah, pole nagu märganud.

Seega on meil võimalus positsioneerida ennast kas oleme järellohisejad või eesastujad. Sõltlased, teiste poliitika järgijad? Kopeerijad? Kopeerimine pole pahe, kuid kui sellele jäädakse pidama, siis määratakse ennast tagantvantsijaks.


Vintsklemine.                                                                                                           

Ma ei saa aru, kas seadusandjad ei saa aru või arvavad, et meie ei saa aru, et seadusandlus ei ole mäng? Kus siin aru on? See pole mingi täringuviskamine, et palju silmi tuleb? Näiteks ravimikaubandus on kogu aeg olnud ala, mida iseloomustab kõige paremini muinasjutt Pinociost ja Lollidemaast. Küll keelame, küll lubame, küll jälle lubame ja … Nüüd valitsusvahetuse hämus esitame lausa ravimimüügi „radikaalse muudatuste seadus”. Asjaosalistega läbi arutamata? See on meie ühise ressursi häbematu raiskamine, tagurpidi tegemine. Mitte pole alustatud turu ja sihtgruppide analüüsist, ettepanekutest, vaid diktaatorlikult, nagu Peeter see Suur ütles keset soid ja tühermaad: siia rajame linna … Kuid tänapäeval? Kui me räägime ühiskonna sidususest, kaasamisest, demokraatiast? Oeh! Seda lugu võiks edaspidi käsitleda õpikutes, kui halva halduse ja regulatsioonipoliitika musternäidis. Jääb mulje nagu oleks meil kaks paralleelmaailma. Üks see päris maailm ja teine mängutoa maailm. Ettevõtjate Tuulelohe lennutamisel ilmnes sama tendens, justkui kõik teavad, mida teha, kuid ... kokku ei saa. Justkui ei kuuleks üksteist? Arvutada vist ka ei oska?

Raha põletamise seadused

Ravimikaubanduse muutmine niivõrd radikaalsel moel nõuab pikemat ettevalmistust ja analüüsimist, eriti vananevas/vähenevas ühiskonnas, kus tervisega seotud kulutused ühiskonnas üha suurenevad. Kõik see, mis julgusepuuduses paarikümne aastaga tegemata jäetud, ei saa ühe päevaga muuta, seda enam, et maailm on muutunud. Kas tõesti peab regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine. No hea küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate stsenaariumide maksumustega, väljumisstrateegiate ja väljumismaksumustega, siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel. Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine. Põletamine ereda leegiga. Värskem näide: kaks aastat tagasi moodustas Soome MKM töörühma nimetusega "Õiglane ja tark liiklus". Töörühma juhiks oli Jorma Ollila liikmeteks kahe min kantslerid, teised tippametnikud, kahe ülikooli esindajad, ametite ja äri esindajad. Vahemärkusena olgu lisatud, et töörühma liikmeid ei tasustata, see on lihtsalt kodaniku panus oma riigi edendamiseks. Lisaks oli veel mitu alamtöörühma, millised tegelesid seadusandluse, andmekaitse ja taustaraportitega. Vaat niimoodi. Ja raport, isegi mitte seadusloome töörühmaraport, ei sisalda kuivi seaduspunkte vaid kirjeldab erinevaid arengustsenaariume ja te ei usu ... isegi arvestab need läbi. Muidugi pole ka imestada, kuna ministeeriumi väärtusteks on: Julgus, Õiglus, Koostöö. Selline koostöö ja ühiskonna sidusus võimaldab tõhusalt kasutada ühiskonna käsutuses olevaid ressursse. Kui meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse sidusalt kasutama õppima. Ja muide siin ei aita õpetaja Lauri pool rehnungit ... Küll tahaks, et kõigi seaduste mõjude kohta tehtaks „täisarvutus” (mitte täiarvutus), nii nagu ärimaailmas võrdlevate pakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.

No nii, mille tähtsaga (meigivarjundiga) me siis veel tegeleme? Mnjah, et elu liiga ilus ei tunduks kutsume ise esile valitsuskriisi ja siis kiljume hüsteeriliselt lausa pahelises ihaluses erakorraliste valimiste järgi. Stopp! Erakorralisel valimisel ei ole võitjaid, see on meie ühine kaotus, me kaotame ühe demokraatliku riigi tugipiilari. Erakorralised valimised ongi sellepärast erakordsed, et need on vajalikud/võimalikud vaid erakorralistes olukordades. Täielikus krahhis, noh!  Nagu varuventiil ülerõhu korral. Tehes üks kord ukse lahti erakorralistele valimistele jäämegi … erakordselt valima. Tulemuseks võib olla EW  algusaegade ebastabiilsus a`la igal aastal valimised. Kuhu see välja viis? Mnjah, kehv äri.

Vahepala

„Parteijuht lahkub surma läbi”  Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mee, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

Vaat selline küpse demokraatia humoorikas vahepala, kuid tagasi meie huumorivaesesse tänapäeva


Pahatahtlikkus, kui tahte väljenduse uus vorm

Ja seda pahatahtlikkust … Ma ei tea kuskohast seda küll nii lõputult välja immitseb ja kohati lausa vohab. Mitte kellelegi ei tihka me head sõna öelda, kiita, tunnustada. See o juba muutumas normiks, et kui essu sõna kellegi kohta öelnud ei ole on päev täitsa nässu läinud. Päeva kordaminekut võib juba mõõta sellega, kui palju on sappi pritsitud ja muide, mida edukamate inimeste kohta, seda „kordaläinum päev”. Olin möödunud nädalal ühel projekti presentatsioonil. Oli huvitav. Mitte, et ma kõigega nõus oleksin olnud, kuid töörühmad olid ära teinud suure töö, loonud baasi edasisteks diskusioonideks. Vahva! No muus maailmas käivad asjad niimoodi, et iga vähegi viisakas konverentsil küsimuse esitaja kiidab kõigepealt ülevoolavalt ettekande tegijat ja siis esitab oma küsimuse. No mulle meeldib ka kui inimeste tegevust tunnustatakse mitte ainult ei taunita. Meile igiomaselt ei olnud keegi märganud eelnimetatud esitusel tegijaid tänada, küll aga … Jah ikka” ninani maa sisse lüüa” tarkust oli rohkelt  ja oma tarkust näidati. Kahju hakkas, sest sellises õhkkonnas ei saa ka mitte mingeid sisulisi vastuseid, vastaja on lihtsalt suletud tõrjepositsioonil. Huvitav oli see, et minu tänusõnad pigem ehmatasid ettekandjaid. Nende pilgus oli tõeline segadus. Saate aru, me ei ole harjunud enam tunnustamise ja kiitmisega. Me teame, et meie muinasjutt käib sedaviisi, etlähed paremale kaotad pea, lähed vasakule kaotad hobuse ja selle tulemusena ka pea. Väljapääsmatu olukord. Kaunist kuningatütrest ei julge keegi enam unistadagi. Kas see on muutunud normiks? Kui jah, siis seda normi tahaks küll murda.

Tänan härra Peamine Minister

Meile ei kõlba enam keegi, kõigil on mingi viga man. Eelmine Peamine Minister (PM) ei kõlvanud, sest oli peast arvutamises liiga tugev? Statistikas oli ka liiga krapsakas. Üldse teadis liiga palju. Oli liiga kaua oma postil? Krt, keemik ka veel. Jne, jne. Oli avameelne ja ütles, et järgmist valitsust ta ei moodusta. Vaata rajakat, väsinud teine, me ei vaja väsinuid. Kleepisime selle „väsinud” nii väsimatult külge, et igaühte oleks see lõppkokkuvõttes ära väsitanud, kuid massimeedikuid ei väsitanud see teps mitte. Hea tuntud teema, ketrad nagu autopiloot tuntud maanteel. Mnjah, hale. Või pahatahtlik? Kuid kas ei oleks võinud tõlgendada seda teavet, lihtsalt puhta infina, et millised on Peamise Ministri inimlikud kavatsused. Küsite, millist inimlikkust võiks olla Peamises Ministris? Ta ju Raudmees, silm ka ei pilgu (kui rumalaid küsimusi esitada). Tal sopasadu ju palga sisse arvestatud? Stopp!!! See ei lähe nüüd teps mitte, et keegi arvab, et ta võib teist inimest „kottida”, sest see ongi tema ameti üks osa – olla „kotitud”. See ei ole ei õiglane, ei moraalne, ei lubatav. See on pahatahtlikkus. Mõistuslikust isegi mitte heatahtlikkust, vaid just mõistlikkust rakursist vaadatuna tuleks vaid tunnustada sellist Peamise Ministri teadaannet oma edasiste plaanide suhtes.  Meie massimeedikud kogu aeg ju väidavad, et keegi mitte midagi ei avalda, kõike tehakse salaja ja kui avaldatakse, siis … jälle halvasti. Kas peale seda tahab keegi veel mingeid avaldusi teha? Vaevalt! Nojah siis on jälle põhjust kiruda, et pann neid poliitikuid võtku … salatsevad. Ja jälle toodame megatonnides negatiivsust. Pahatahtlikkust.

Siis jätkasime tõusvas joones: järgmine PM kandidaat pidi olema liiga vana, liiga kaua eemal olnud, liiga … Ühesõnaga liiga tark meie jaoks, saadame ta tagasi Euroopa vigvami. Meil pole niisuguseid tarkpäid vaja, kes kunagi lõid riigi mitte millestki, kes oskavad kogu Euroopat juhtida. Ja mälu, tule seesamune sealtsamusest appi, mälu pole ollagi. Paneks õige taastusravile, mälutaastusesse? Nojah, see on nende inimesekeste arvamus, kes ise pole suuri süsteeme juhtinud. Kui keegi on pealik olnud, siis on kindel, et ta ei mäleta, millistele dokumentidele ta paarkümmend aastat tagasi allkirja andis (enamik inimesi ei mäleta sedagi millist võileiba nad viis päeva tagai haukasid). Mälu on üldse üks vahva asjandus, see on ühtlasi üks tähtsamaid enesekaitsebastioneid molekulaarsüsteemis nimega inimene. Tol ajal oli allkirju ilmselt sadu tuhandeid ja suur osa nendest allkirjadest olid „formaalallkirjad” ehk pealik pidi usaldama oma meeskonda, kes dokumente ette valmistas (lükkas). Nii, et tahte väljendajad pahatahtlikkuse vormis võivad alati leida mingi allkirja, transportida selle tänasesse päeva ja öelda, et … see küll ei sobi. Kuid kui te tooksite tänasesse päeva paarikümne aasta vanuse kleidi või püksipaari ja need endale selga paneksite, siis näeksite samuti tobe välja. Seega pole mõtet võrrelda võrreldamatuid asju. Või kuidas sai kaduda mingi raha, mida meil mitte kunagi pole olnudki? Mingi teises riigis olev raha, teise riigi külmutatud ja meie uurime, kas sealt midagi pihta pandi? Kummaline. See on ju puhas illusionism, et võttes selles, mida ei ole, midagi saame … Nojah Joosep Tootsil oli küll selle maakera sees teine maakera, mis oli tunduvalt suurem kui see päris maakera, kuid me naudime seda juttu ju kui head huumorit. Me ei moodusta parlamendikomisjoni, et uurida, kuidas selle sisemise maakeraga siis ikkagi asjad on? Oeh, milline raiskamine, pean silmas teie tänase päeva aja ja raha raiskamine. Võib-olla oleks selle ressursi võinud paigutada ühe korralikult läbi mängitud ja arvutatud ravimiseaduse tegemisse? „Mis te selle kohta arvate, mh, ah?” ütles selle kohta apteeker O. Lutsu „Suves”.

See meis pead tõstnud pahatahtlikkus on nii visa, et isegi kui suudame inimese ära peletada, ei saa me pidama. Ikka veel mõtleme välja erinevaid solvavaid epiteete, ilma et märkaksime, et muutume iga sellise sapipritse järel ikka näotumaks. Põgenes, loobus ….? Veel negatiivseid järelnoppeid? Nüüd on veel julgem rusikat püsti ajada, sest vastajaid ei ole. Oeh, seda meie hunnitut upsakust ja eneseimetlemist, NB!  PM kandidaat ei loobunud valitsuse moodustamisest, vaid ta loobus meist ja … see on kurb. Tema saab meieta läbi, kuid kuidagi piinlik on, nagu oleks hüüdnud Kalevipoega appi, et sortsid maal ja … Ja siis kui avitaja on tulnud, püüame ise tal tasa/sala jalgu alt ära kaksata. Mnjah, pann kui piinlik.

No nii või teisti – tehtud, nagu ütleb üks vana reklaamlause. Üks hea ja andekas tegija jälle kahitud. Aga ega saavutatule pidama saa jääda. Tahet tuleb pidevalt arendada, eriti usinasti tuleb harjutada tahet pahatahtlikkuse vormis. Mine tea, muidu võib juhtuda selline hull lugu, et keegi trügib mingi hea(tahtliku) sõnumiga vahele. Nojah, elu ju seisma ei jää, nii ka poliitika ei peatu. Meil on uus PM kandidaat (ja varsti ilmselt ka PM), kuid oh häda: liiga noor, ei kuulu poliitika tippklassi (?), must hobune, kas sellist PM rahvas siis ootaski jne, jne ringi mööda edasi nagu hullunud koerakari. Kui midagi muud ei leia, siis võiks öelda, et tal on nina kah viltu, mis ei tähenda, et see oleks viltu. Ja siis võiks iga päev küsida, et miks Teil nina viltu on? Ja kui vastab, et ongi viltu, siis tänitada, et see vastus pole piisav, kui aga ütleb, et pole viltu, siis küsida sügavmõtteliselt, et mida tal varjata on? Ja siis võiks veel … Kuid pidagem hoogu, kas see on nüüd tõeti halb? Noorus mõtlen, see mööduv nähtus?  Kas siis, kui Taavet astus Koljati vastu, kas siis kogu vägi ta selja taga „toetas” teda kirglike hüüatustega , et kes see poisike on ja mis pann ling tal on ja tule seesamune sealtsamusest appi, mis kivid need on millega ta lingutama on tulnud … Nii, et laskem ikka Taavetil oma vise ära teha. Vähemalt kontrollvise. Headeks tulemusteks on ju kõik eeldused olemas: parimas eas, noor mees, pereisa, valdkonnaspetsiifikas asjatundja, julge … ilmselt visa. Ärge virisege ja hädaldage. Ja muide noorte ja julgete päralt peab olema maailm. Mina loodan, et midagi uuelaadset saab toimuma, et tulevik pole vaid meigitooni muutmine, et tulevik on tulevik. Kes esimesena tulevikku jõuab, see määrab mängureeglid. Ja imelik lugu, et nende kolmeteist valitsuse jooksul, mil mina teenistuses olin, juhtus küll erinevaid asju, kuid iga PM kohta on mul hea sõna olemas, ühtegi päris kehva meest nende seas ei olnud. Järelikult on sõel ikka väga tihe, päris alamõõdulised maimukesed sealt läbi ei pääse. Kuid enamus neist (PM) olid ju alguses „tundmatud”, nüüd tagantjärgi tunduvad nad meile tuttavad, peaaegu nagu sugulased. Küll, aga oli kõigil neil ühine omadus, nad õppisid kiiresti. Nii, et ärgem peljakem.

Anekdootlik vahelugu noorusest

Üheksakümnendate alguses käis ringi selline rahvatarkus, et kui Savisaar sai valitsusjuhiks, siis näitas see, et Eestil võib olla ÜKS oma PM, kui peaministriks sai Vähi, siis öeldi, et Eestil võib olla rohkem kui ÜKS PM, kui peaministriks sai Laar, siis öeldi, et PM-s võib saada igaÜKS.  Vaat niimoodi arvati noorest PM-st, kes oli kui mitte kogu maailma kõige noorem PM, siis noorim Euroopas kindlasti. Nüüd teame me seda „igaÜHT”, kui Eesti ühte tunnustatumaid PM.  Seega pole vaja ennetavaid järeldusi teha, kui kellelgi midagi kripeldab, siis katsugu see valada huumori vormi, kasvõi anekdoodiks, selleks kriitika positiivseks vormiks. Ehee, millal te viimati head nalja kuulsite? Ei kuulnud? Ah, et essusadu on nii tihe, et läbi potsatuste ei kuulegi midagi? Rumal lugu näh!

Luksepad ja hapnikuvaegus

Mnjah, kui meil kogu aur läheb kellegi mahategemiseks, siis millal jääb aega millegi ülesehitamiseks? Mina Riigi Mees tahaksin näha rohkem riigimehelikkust ja seda mitte vaid riigimeeste poolt, vaid igaühe poolt. Kui me iga kribala skandaaliks puhume siis ei käitu me mitte Riigi Meestena ja ammugi mitte riigimeestena vaid haleda heidikutena, kes viie euro eest viiekümnetuhandesest mootorist vaske varastab. Ja muide see on just see tähtis koht, et vahet tuleb teha mootori parandamisel ja mähise sissevehkimisel. Nagu hoomate, puht ökonomisti arusaam.

Teisalt on teatud kõrkus (kindlusetus, enesekaitse?) ülakorrusel muutunud tavanähtuseks. Muide kõrgustesse tõustes võib hakata kummitama ka hapnikunappus ja see on juba väga ähvardav olukord. M. Roach raamatus „Reisisiht Marss” kirjeldab hõreda õhu ja „kasulikku teadvusel püsimise aega”, kus ca paar minutit peale hapnikumaskita viibimist kõrgusel, kus kasuliku teadvuse aega on 2-5 min anti neile viis ülesannet, millest ühe sisuks oli see, et tuli lahutada oma sünniaastast 20. „Mu enesetunne oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus segaduses selle üle pead murdsin. Jätsin selle vahele”. Hõredas õhus tekkib inimesel lihtsalt hapnikupuudus, mida piiravad kasuliku teadvusel püsimise aeg ja tohutult aeglustunud mõtlemis- ja otsustusvõime. Kas selline hõreõhk võib olla ka kõrgetes kabinettides? Kas ei tule tuttav ette? Kas poliitikas on samamoodi?

Või on selline ilming õigem?  Juttu on kolonel Joe Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).”

Alandlikkus (ka vabandamine) on märk enesekindlusest

Samas suured poliitikud, tõelised RIIGIMEHED, on alati osanud vabandada (kui põhjust on). See muudab nad inimlikuks, lähemaks (ekslike) tavainimestega. Inimene on ju ekslik, mis ei tähenda, et ta peaks olema ka pahatahtlik.

Paar stiilinäidet:

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.

Lk 44 T. Jefferson Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801

„Mõnikord öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol, kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.”

Lk 46. „Ma käitun sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis saavad sellest sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet kogu olukorrale. Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”


Vaat niimoodi, sel kohal oleks ilmselt viisakas lõpetada, kuid … meil läheb korda.


Targutusi:

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 142 „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””       

Lk 148 „ Kui oled juht,  leia aega, et teha end inimestele kättesaadavaks. Õpi nende nimesid. Ütle, palju sa neid hindad. Küsi, kuidas neil läheb. Ja kõige tähtsam – kuula. Juhid, kes suhtlevad oma inimestega ja saavad nendega tõesti kontakti, on juhid, kellele inimesed järgnevad kasvõi maailma lõppu.”

Lk 171 „Nende ebakindlus tegi neile teistele volituste andmise võimatuks. Lõpuks õõnestas see nende endi juhipotentsiaali, lõi ümbritsevate inimeste elus kaose ja kahjustas organisatsiooni. (…) Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.”

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 248 „Ole auahne. Auahnuse puudumine toob kaasa vaikse elu saavutuste puudumise kiiluvees. Paljude inimeste jaoks peitub suurim takistus edu saavutamisel nende peas. Nad asetavad isikliku lati liiga madalale. Madalad ootused kipuvad täituma. Auahnetel inimestel on enda ja teiste suhtes kõrged nõudmised. Nad küünitavad tähtede poole. Isagi, kui nad ulatuvad ainult kuuni, on nad ikkagi tunduvalt eespool neist, kelle suurim ootus on järgmise aasta suvel rannas peesitada. Auahnuseta inimesed ei ole kunagi maailma muutnud. Auahned inimesed ei lepi paigalseisuga. Nad tahavad asju muuta ja liikuma panna.”


„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk 75 C.Darrow Lõpukõne H. Sweeti kaitseks 1926 a aprill

„ Ma ei usu vihkamise seadusse. Võib-olla ma ei ole alati truu oma ideaalidele, aga ma usun armastuse seadusse ja ma usun, et vihkamisega ei saavutata midagi. Ma tahaksin näha aega, kui ligimine armastab oma ligimist, ja unustab oma nahavärvi ja põhimõtted. Me ei saa enne seda aega kunagi tsivileerituks.”

Lk147 J. F. Kennedy Inauguratsioonikõne Washingtonis 20.01. 1963.

„Ja seega minu kaasmaalased, ärge küsige, mida teie riik teie heaks teha saab, küsige mida teie saate oma riigi heaks teha. Minu kaasmaalased kogu maailmas, ärge küsige, mida Ameerika teie heaks teeb, vaid mida me saame koos teha inimese vabaduse heaks.”


Lk215 V. Havel Teadaanne Tšehhoslovakkia rahvale 1.01.1990.

„Inimesed, teie valitsus on teie juurde tagasi tulnud!”

Saturday, March 8, 2014

VÕÕRASMAALASI TOOTES


KODUMAA JA VÕÕRASMAA.

Ma ei tea, kas see on meil mingisugune alaväärsuskompleksi väljaelamine või mõni muu puue, kuid sügav on see kaev, mis toidab meie mõtteviisi paremast elust võõral maal. Kindlasti on mitmelgi pool huvitavam, parem, kergem ja lõbusam, kuid kodu on kodu. Meie kindlus, nii ehitise, kui ka kindlustuspoliisi mõttes. Võõrsil jääd alati võõraks, see on aksioom. Nagu ütles vana inglane küla servas oleva häärberi asukata kohta: „Need  on meil uusasukad, nende vanavana…isa tuli siia koos Villu Vallutajaga”. Selline tohutult hea ja sisutihe Inglise nali, mis tegelikult peegeldab sügavat filosoofiat. Isegi meie külades on täiesti erinevad inimeste ringkonnad olenevalt nende päritolust ja saabumise ajast. Nojah, vanariik püüdis kõike ühtlustada, segada ning ühetaoliseks pügada, kuid mingi inimlik kaitserefleks võõraste, kui ohu vastu, toimib jäädavalt. Kui te pole seda oma külas või suvekülas märganud, olete ilmselt sügava puudega, sügava märkamispuudega, mis võib teile saatuslikuks saada külakogukonnaga suhtlemisel. Küla see on maailma väike ja lihtne mudel. Ja isegi kui te tulite oma külla koos Villu Vallutajaga, siis olete ja jääte ikkagi VÕÕRAMAALASEKS.

Selle võõramaalaseks saamise, hakkamise ja tahtmisega on kaks teed. Esiteks on alati olnud osa Inimesekesi uudishimulikumaid, liikuvamaid ja riskialtimad, need on ka alati liikumises, kuid on terve rida inimesi keda me peletame minema. Vaadake, see on nagu majanduses paremate tulemuste saavutamiseks pead lisama positiivseid faktoreid või vähendama negatiivseid tegureid.  (E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.” „Aga kõige kergemad ja kiiremad lahendused tulevad, kui keskenduda negatiivsete aspektide ellimineerimisele. Klient tunnetab neid oma nahal väga hästi, sa  ei pea talle tõestama, et need on olemas, sa pead teda veenma, et ta võiks nendest lahti saada. „) Mõningal juhul mõtleme liialt lihtsakoeliselt ja ka tegutseme lihtsakoeliselt, kui midagi „ei tööta”, siis püüame karmistada regulatsioone. Ikka üks keeld teise järel ja üks karistus seotud edasiste tegevustega. Ja loodame, et karmistamine lahendav kõik meie probleemid, kuid niisama lihtne see maastikul siiski e ole. Kindlasti olete kuulnud teooriast, et liblika tiivalöök (no või mis löök see on, rohkem kerge hõljutamine) võib kaasa tuua liivatormi Sahara kõrbes? Nii ka regulatsioonidega, me ei pruugi saada kerget liblika tiivalööki vaid terve ahelreaktsiooni tormituultes lahkujateni. Inimestele lihtsalt ei meeldi, kui nendest lugu ei peeta ja iga tühise asja eest karistatakse. Ja õige kah, ei peagi laskma ennast närutada. Nii, et me ei teagi kui paljusid Inimesekesi me oleme oma pahelise karistusihalise keskkonnaga oleme ära tõuganud – teinud neist VÕÕRASMAA ASUKAD.

Millised võiksid siis olla meie positiivsed faktorid? Sellised mis soodustaksid meie inimeste jäämist siia? Mnjah, see on raskem küsimus, nagu ülalgi täheldasime, vaatame siis pigem milline võiks olla „negatiivse ärakaotamine”? Äkki võiks selle ühisnimetajaks olla inimlikkus?

LIBLIKA TIIVALÖÖK

Üks näide” liblika tiivalöögist” elust enesest. Niisiis lavakujundus järgmine: Ilus kevadilm kesklinnas. Noor naisterahvas, kes just on lõpetamas gümnaasiumi, viimane eksam tulekul,  ületab tänavat ja siis … me jäime tast ilma. Ei, ei ärge kartke, ta ei jäänud auto alla, ta jäi … riigi alla. Küsite kuidas niimoodi? Väga lihtsalt, neiu kelle pea oli ilmselt eksamimõtteid täis, vaatas vasakule ja paremale, ei mingit liiklust ja astuski julgelt edasi, sest … julgete päralt on maailm. Kuid oh häda, samal ajal oli oma tööd tegemas Kontrolör, kes fikseeris tee ületamise punase tulega. No nii, selge see, et Kontrolöri töö tahtis tegemist ja väär tegu tuli vormistada. Kuid meil on lisaks konkreetse teo karistamisele veel järelmeid, peaaegu nagu mõningates riikides jäetakse ilma valimis-või kodanikuõigustest. Meil on „säherdune” süsteem, et kui oled jalakäiana liikluseeskirjade vastu eksinud, siis juhiluba selle karistuse kustumiseni taodelda ei saa. Just selline oligi situatsioon, et üks teeületus, mida oleks saanud lahendada märkusega, hoiatusega, tähelepanu juhtimisega, päädis mõttetu karistamisega ja … nii-kui niuhti olime Inimesekesest ilma. Inimesekene, kes oli hea sportlane, viieline koolis, aktiivne kogukonnas, kes oleks võinud olla ehteks ja rõõmuks meie ühiskonnas,  kaunistab nüüd toreda Prantsusmaa sallivamat ja inimlikumat ühiskonda. Seepärast ei ole ka kõige väiksem bürokraatlik, või karistuslik tegevus isaleeritud akt, vaid pika vinnaga asi, oma järelmite ja tormidega. Milline on meie bilanss sellisest regulatsioonist? Mõned eurod trahviraha? Kuid teisalt kaotasime aktiivse, haritud, edasipürgiva Inimesekese, tema järglased, terve liini aegade lõpuni ja sealt edasigi.  Mis meile jäi?  Mõni inflateeruv euro, auk rahvuse geneetilises koodis, nagu vigane naeratus,  ja ennast tuimalt taastootev Bürokraatiamaailm. Kehv bilanss. Väge kehv bilanss!

Karistamisega on meil üldse kuidagi vildakas suhe. Ma ei tea, kas see on osadel inimestel seljaajus, DNA-s või pärand vanariigist, kuid osadele inimestele meeldib karistad: lapsi, loomi, kaaskodanikke, peaasi, et karistada saaks. Karistamine pole eesmärgipärane, vaid muutunud mõne Inimesekese lahutamatuks eluosaks, akude täitmise mehhanismiks, oma töögraafiku arvestuse aluseks ja  preemiapunktide kogumise süsteemiks.. Olen suurema osa oma arveametniku elust veetnud asutustes, kellel on võim ja voli Inimesekesi karistada ja … siiani pole ära harjunud … karistamisega. Kuid asjal on ka teine tendents, karistamine on muutunud karmimaks, see mis enne oli administratiivküsimus, vaidlus osapoolte vahel, on muutunud kurjaks teoks. Kui niimoodi edasi läheb hakatakse varsti maha laskma. Aga keegi nagu ei märkakski. Harjumus? Tuimus? Ükskõiksus? Oskamatus? Karistus on meil muutunud eesmärgiks, kuid karistamine ei ole ju ei ühiskonna ega regulatsiooni eesmärk, ei saa olla eesmärk. Karistamine võib olla vaid teatud mehhanism, juhtliin, mingi olukorra saavutamiseks. Ja kui saab läbi ilma karistamata, eesmärki saavutades, siis tulebki just sellised vahendid valida, mis oleksid võimalikult vähem koormavad dr Riigile ja auväärsed Inimesekesele. Näiteks seesama tänavaületamine või valesti parkimine? Kas selle kohta peaks olema väära teo pügal seaduse? Kogu see hunnitu aega raiskav ja väärikust alandav bürokraatlik mehhanism?  Mina arvan et ei pea. Arvan, et kui eesmärgiks on liikluse korraldus või liiklusohutus, siis dr Riik ei peaks Inimesekesele lahtise käega näkku äsama vaid talle teenust pakkuma. Avalik teenistus ongi ju teenussektor. Ma ei tea, et keegi meist oleks tellinud endale käega näkku löömise teenuse. Võib-olla on selleks mingisugune kaduvväike veidra orientatsiooniga osa rahvastikust, kuid see on nende probleem ja jäägu neile nende rõõmud, kuni nad ülejäänuid ei sega. Seega, kui keegi pargib valesti/kauem, siis ta saab avalikkuselt mingi lisa- või eriteenuse. Eriteenuse eest tuleb maksta eri hinda, müüme talle siis selle pileti eriteenuse eest. Müügem talle teenus, mis tal ei unune! Milleks karistada? Küll rahakott karistab, kuid see on juba Inimesekese enese asi - suhe rahakoti ja Inimesekese vahel. Ei mingit bürokraatiat, solvumist, lihtsalt teenuse ostmine. Nagu ütleb üks reklaamlause jupp: Kõigil oleks puhtam ja kuivem tunne. Punkt.

Seega pole keskkonna loomine mitte ainult rahaga turgutamine, vaid keskkond on suuresti see ühisnimetaja, mida me nimetame inimlikkuseks. Thomas More olevat kunagi öelnud: olge üksteise vastu head ja  kui te ei jaksa üksteisele head teha, siis tehke vähem halba. Mnjah, niisama lihtne see ongi.

 

Kurru kartulivõtt

Mu auväärt ämm, kes on olnud elupõline maakooli õpetaja, selline maasoola tüüpi Inimesekene, kuigi uhkest Tartu linnast pärit, kolis ühe saatuse keerdkäigu järele Tapa linna. Oli tal seal väike armas majakene, kopsaka ja lopsaka aiaga, nii et pensionipõlveks tegemist küllaga. Teadagi vanariigis pidi ise hoolitsema selle eest, kui head ja paremat tahtsid. Igapäevane” ködi” oli justkui garanteeritud, aga „magus/maitsva” jaoks pidi igaüks ise initsiatiivi näitama. No ämmakene on mul oma vaiksel, kuid kindlal  moel vägagi initsiatiiviks ja juhuse hooleks jätab harva midagi. Isegi see kuidas lapselapsed teda kutsuma peaksid. Ei jäänud juhuvaliku otsustada. Mõtlete, mis probleem see siis on? No jah, kui te ise selle momendini pole jõudnud, st vanaema staatuseni, siis te ka ei adu selle (au)nimetuse tähtsust. Minul olid näiteks vanaema ja memm (no vanaisa oli ka, nii et olin tõeliselt „rikas laps”). Selge vahe. Kerge on vahet teha,  ka siis kui üks vanaema elab linnas ja teine maal, aga kuidas kutsuda vanaemasid, kui mõlemad elavad linnas: üks Tallinna linnas ja teine Tapa linnas. Kas üks neist peaks olema loogilise tuletisena  „tapavanaema”? Kas nii nagu vanariigi algaastatel pandi Tapa linna ajalehe nimeks „Tapa kommunist”? No seltsimehed said kiiresti aru, et kommunisti tapmisele kutsuv lehe nimi ei ole just kõige sobivam lojaalsuse näitaja nõukogulikus riigis ja muutsidki lehepead. Innukus ja rumalus pole alati mitte kõige paremad nõuandjad nimevalikul, sest leht sai uue stampnime - „Tapa edasi”. Nojah! Saate isegi aru, et seljaajus olev „tapa kommunist” ja uus nimi „tapa edasi” kombinatsioon ei saanud kaua kesta. Selle anekdootliku loo kartuses ei tahtnud minu ämmakene mitte mingil juhul muutuda „tapavanaemaks” ja õige kah. Ämm, elu peremehena,  teatas lihtsalt, et tema vanaema tiitel kõlab nüüd ja igavesti – Kurr. Teate küll seda häälitsust, mida teeb mõnulev ja rahulolev kass. Vaat niimoodi.

Aga mitte nimevalikust ei tahtnud ma teile pajatada vaid, ühest tähelepanekust seal Kurri aias ehk  kartulipõllust. See võiks olla mingis mõttes väikeseks mudelvõrdluseks meie rahvastikupoliitikale. No nii, kõigepealt tuleb tõdeda, et vanariigi linnainimene oli küll kartuliga kindlustatud, kuid enamuses oli see selline vesine, maitsetu sinakas „plönn”, mis oli küll asjakohane kõhu täitmiseks, kuid maitse saamiseks pidi rohke soustiga üle katma või suitsusingiga praadima. Võib öelda, et veerand sajandi eksistentsi jooksul ei teadnud ma sellist mõistet nagu kartuli hea maitse, kui ühtäkki kõik muutus. Just, just Kurri kasvatatud punakooreline kartul tekitas minus täiesti ootamatu maitsešoki. Kartul oli iseenesest maitsev! Vägev. Seda lõbu sai maitsta paljude aastate jooksul, kuni … Jah, midagi juhtus, sest saak jäi ikka kehvemaks ja kartulid väikemaks, mis omakorda viis selleni, et suuremad söödi ära ja väiksemad läksid seemneks ja … niimoodi ringi mööda edasi. Ja siis enam kartuleid ei kasvatatud. Küsite, mis sellel meie rahvastikuprobleemiga ühist on? Aga sellel on ju otsene seos! Esiteks väikesel territooriumil millegi viljelemine ilma seemet uuendamata, suuremaid/andekamaid isendeid välja kahides (lähevad patta või siirduvad tööle välismaale), jääb kodu(maale)aeda ikka väiksemad pabulad, millest järgmisest saagist jällegi kobedamad lähevad patta või välismaale ja … nii edasi. Siis ühel momendil on olukord, mil paned pange kartuleid maha ja võtad ülesse sama pange jagu kartuleid, sellest järgmise ringiga juba pool pange. Nii nagu põllumajanduses, nii ka inimmajanduses kehtib reegel, kui ei vaheta kasvukeskkonda, jätad edasikasvuks kesise seemne ja ei uuenda sorte, siis jookseb süsteem kokku. Põllumajanduses oleks muutuste läbiviimine lihtsam, kas jätad ühel aastal oma kartulid söömata ja paned kõik ilusad kartulid tallele, et järgmisel aastal jälle tugeva seemnega alustada või ostad uue seemne (kasutad sissetoodud tööjõudu) ja sööd ühe talve jagu riisi ja „kevadekuulutajaid” ehk makarone. Aga inimühiskonnas? See ei ole niisama, et meie kesiselt põllulapilt osa aktiivsemast seltskonnast lahkub või peletatakse lahkuma, see viib selleni, et me saame tulevikus pange seemnekartuli kohta pool pange saaki (miinus seemnekartul) ja sellisel juhul talve me üle ei ela.

Nojah tagasi meie kartulite juurde. Kartulimaad meil enam ei ole, küll aga on Kurr. Ka tema kolis Peamisse linna, kus elukestev õpe ja töö lähemal ning jõukohasem. Ja kuigi  Kurr sai mullu „kolmas kord kolmekümne aastaseks”, pole tema töötahe raugenud. Ma ei tea kuidas praegu, kuid kaheksakümne viieselt taheti teda vägisi tööle värvata. Siiski, siiski südikust on temas rohkem kui paljudel nendel, kelle kesta aastanumber alles esimest korda kolmkümmend näitab. Ja virisemist … Mis asi see on? Pension väike? Mis küsimus see veel on kui pea ja käed küljes on? Võin teile öelda, et selliseid suurlina või käpikumustreid nagu tema neid välja on mõelnud ja teostanud, näete te haruharva. Need on kaunistanud nii presidendilossi kui väljamaa uhkeid kodusid. Ja tundub, et see teadmine ei lähe kaduma, sest noored magistri ja doktorikraadi omandajad käivad temalt tänuga „šnitti võtmas”. Tahe teha ja rõõmu pakkuda, on teda kogu aeg vormis hoidnud. Mingis mõttes on meie kartulijutu kaudu Kurrist saanud meie tulevikumudel. See on isetehtud väärikas vananemine, kuid mitte üksinduse. Mitte selles mis tundub toitvat massimeedikuid et „ärge segage meid” tüüpi headtegijaid. Liiga palju on siginenud selliseid „Palun laske mul rahus … kannatada” tüüpi Inimesekesi. Kas trend? Loodetavast lihtsalt ajutine kõrvalekalle.

 

Mnjah, võib-olla ma olen siin tühja jahvatanud? Võib-olla polegi meie eesmärgiks/visiooniks tasakaalustatud ja nutikate töökohtadega kaetud keskkond Eesti, selline Tehnopark Eesti? Võib-olla on meie eesmärgiks Etnopark Eesti ja alepõllundus? Ei tahaks uskuda, kuid mingi alepõletuslik mõttelaiskus tundub küll meil või neil kontides olema. Kuskohast leida siili , kes Kalevipojale ütleks „Ikka serviti, Kalevipoeg, ikka serviti”

 "SIILI" aher päev

Mis meie „siilid” (poliitikud) siis välja on pakkunud

1 tehkem lapsi

2 elagem kauem/tervelt

3 andkem lastele valimisõigus

4 töötagem kauem

Kas teiel ei tundu, et see „siil” ütleb hoopis, et "löö lauaga"? No kuulge, Kalevipoeg uheb juba tükki aega lauaga vehkida, milleks talle siis seda õpetada. Sama hästi võiks õpetada, et  „lapiti”, „lapiti” … „lapitult”. Aga mis see "serviti" siis ikkagi on?
 
Targutusi
Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998
Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”
Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”
-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”
Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”
Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995
Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”
Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”
Lk „on küll hea, kui Rootsi poliitikul on nägemused. Ja suurepärane, kui tal on selgelt seatud sihid. Ja lausa võrratu, kui tal on energiat, entusiasmi ja hea kuulsus. Aga see, mida ta tõeliselt vajab, on raudne kõht. Kõht, mis talub piiramatut arvu kohvitasse ja peaaegu piiramatut kogust saiu ja kooke.”
Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”