KODUMAA JA VÕÕRASMAA.
Ma ei tea, kas see on meil mingisugune
alaväärsuskompleksi väljaelamine või mõni muu puue, kuid sügav on see kaev, mis
toidab meie mõtteviisi paremast elust võõral maal. Kindlasti on mitmelgi pool
huvitavam, parem, kergem ja lõbusam, kuid kodu on kodu. Meie kindlus, nii
ehitise, kui ka kindlustuspoliisi mõttes. Võõrsil jääd alati võõraks, see on
aksioom. Nagu ütles vana inglane küla servas oleva häärberi asukata kohta: „Need on meil uusasukad, nende vanavana…isa tuli
siia koos Villu Vallutajaga”. Selline tohutult hea ja sisutihe Inglise nali, mis
tegelikult peegeldab sügavat filosoofiat. Isegi meie külades on täiesti
erinevad inimeste ringkonnad olenevalt nende päritolust ja saabumise ajast.
Nojah, vanariik püüdis kõike ühtlustada, segada ning ühetaoliseks pügada, kuid
mingi inimlik kaitserefleks võõraste, kui ohu vastu, toimib jäädavalt. Kui te
pole seda oma külas või suvekülas märganud, olete ilmselt sügava puudega,
sügava märkamispuudega, mis võib teile saatuslikuks saada külakogukonnaga
suhtlemisel. Küla see on maailma väike ja lihtne mudel. Ja isegi kui te tulite
oma külla koos Villu Vallutajaga, siis olete ja jääte ikkagi VÕÕRAMAALASEKS.
Selle võõramaalaseks saamise, hakkamise ja tahtmisega on
kaks teed. Esiteks on alati olnud osa Inimesekesi uudishimulikumaid,
liikuvamaid ja riskialtimad, need on ka alati liikumises, kuid on terve rida
inimesi keda me peletame minema. Vaadake, see on nagu majanduses paremate
tulemuste saavutamiseks pead lisama positiivseid faktoreid või vähendama
negatiivseid tegureid. (E. M. Goldratt
„Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Me teame, et on olemas kahte liiki
kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.” „Aga kõige
kergemad ja kiiremad lahendused tulevad, kui keskenduda negatiivsete aspektide
ellimineerimisele. Klient tunnetab neid oma nahal väga hästi, sa ei pea talle tõestama, et need on olemas, sa
pead teda veenma, et ta võiks nendest lahti saada. „) Mõningal juhul mõtleme
liialt lihtsakoeliselt ja ka tegutseme lihtsakoeliselt, kui midagi „ei tööta”,
siis püüame karmistada regulatsioone. Ikka üks keeld teise järel ja üks
karistus seotud edasiste tegevustega. Ja loodame, et karmistamine lahendav kõik
meie probleemid, kuid niisama lihtne see maastikul siiski e ole. Kindlasti
olete kuulnud teooriast, et liblika tiivalöök (no või mis löök see on, rohkem
kerge hõljutamine) võib kaasa tuua liivatormi Sahara kõrbes? Nii ka
regulatsioonidega, me ei pruugi saada kerget liblika tiivalööki vaid terve
ahelreaktsiooni tormituultes lahkujateni. Inimestele lihtsalt ei meeldi, kui
nendest lugu ei peeta ja iga tühise asja eest karistatakse. Ja õige kah, ei
peagi laskma ennast närutada. Nii, et me ei teagi kui paljusid Inimesekesi me
oleme oma pahelise karistusihalise keskkonnaga oleme ära tõuganud – teinud neist
VÕÕRASMAA ASUKAD.
Millised võiksid siis olla meie positiivsed faktorid?
Sellised mis soodustaksid meie inimeste jäämist siia? Mnjah, see on raskem
küsimus, nagu ülalgi täheldasime, vaatame siis pigem milline võiks olla „negatiivse
ärakaotamine”? Äkki võiks selle ühisnimetajaks olla inimlikkus?
LIBLIKA TIIVALÖÖK
Üks näide” liblika tiivalöögist” elust enesest. Niisiis
lavakujundus järgmine: Ilus kevadilm kesklinnas. Noor naisterahvas, kes just on
lõpetamas gümnaasiumi, viimane eksam tulekul, ületab tänavat ja siis … me jäime tast ilma.
Ei, ei ärge kartke, ta ei jäänud auto alla, ta jäi … riigi alla. Küsite kuidas
niimoodi? Väga lihtsalt, neiu kelle pea oli ilmselt eksamimõtteid täis, vaatas
vasakule ja paremale, ei mingit liiklust ja astuski julgelt edasi, sest … julgete
päralt on maailm. Kuid oh häda, samal ajal oli oma tööd tegemas Kontrolör, kes
fikseeris tee ületamise punase tulega. No nii, selge see, et Kontrolöri töö
tahtis tegemist ja väär tegu tuli vormistada. Kuid meil on lisaks konkreetse
teo karistamisele veel järelmeid, peaaegu nagu mõningates riikides jäetakse
ilma valimis-või kodanikuõigustest. Meil on „säherdune” süsteem, et kui oled
jalakäiana liikluseeskirjade vastu eksinud, siis juhiluba selle karistuse
kustumiseni taodelda ei saa. Just selline oligi situatsioon, et üks teeületus,
mida oleks saanud lahendada märkusega, hoiatusega, tähelepanu juhtimisega,
päädis mõttetu karistamisega ja … nii-kui niuhti olime Inimesekesest ilma.
Inimesekene, kes oli hea sportlane, viieline koolis, aktiivne kogukonnas, kes
oleks võinud olla ehteks ja rõõmuks meie ühiskonnas, kaunistab nüüd toreda Prantsusmaa sallivamat
ja inimlikumat ühiskonda. Seepärast ei ole ka kõige väiksem bürokraatlik, või
karistuslik tegevus isaleeritud akt, vaid pika vinnaga asi, oma järelmite ja
tormidega. Milline on meie bilanss sellisest regulatsioonist? Mõned eurod trahviraha?
Kuid teisalt kaotasime aktiivse, haritud, edasipürgiva Inimesekese, tema
järglased, terve liini aegade lõpuni ja sealt edasigi. Mis meile jäi?
Mõni inflateeruv euro, auk rahvuse geneetilises koodis, nagu vigane
naeratus, ja ennast tuimalt taastootev
Bürokraatiamaailm. Kehv bilanss. Väge kehv bilanss!
Karistamisega on meil üldse kuidagi vildakas suhe. Ma ei
tea, kas see on osadel inimestel seljaajus, DNA-s või pärand vanariigist, kuid
osadele inimestele meeldib karistad: lapsi, loomi, kaaskodanikke, peaasi, et
karistada saaks. Karistamine pole eesmärgipärane, vaid muutunud mõne
Inimesekese lahutamatuks eluosaks, akude täitmise mehhanismiks, oma töögraafiku
arvestuse aluseks ja preemiapunktide
kogumise süsteemiks.. Olen suurema osa oma arveametniku elust veetnud
asutustes, kellel on võim ja voli Inimesekesi karistada ja … siiani pole ära
harjunud … karistamisega. Kuid asjal on ka teine tendents, karistamine on
muutunud karmimaks, see mis enne oli administratiivküsimus, vaidlus osapoolte
vahel, on muutunud kurjaks teoks. Kui niimoodi edasi läheb hakatakse varsti
maha laskma. Aga keegi nagu ei märkakski. Harjumus? Tuimus? Ükskõiksus? Oskamatus?
Karistus on meil muutunud eesmärgiks, kuid karistamine ei ole ju ei ühiskonna
ega regulatsiooni eesmärk, ei saa olla eesmärk. Karistamine võib olla vaid
teatud mehhanism, juhtliin, mingi olukorra saavutamiseks. Ja kui saab läbi ilma
karistamata, eesmärki saavutades, siis tulebki just sellised vahendid valida,
mis oleksid võimalikult vähem koormavad dr Riigile ja auväärsed Inimesekesele.
Näiteks seesama tänavaületamine või valesti parkimine? Kas selle kohta peaks
olema väära teo pügal seaduse? Kogu see hunnitu aega raiskav ja väärikust
alandav bürokraatlik mehhanism? Mina
arvan et ei pea. Arvan, et kui eesmärgiks on liikluse korraldus või
liiklusohutus, siis dr Riik ei peaks Inimesekesele lahtise käega näkku äsama
vaid talle teenust pakkuma. Avalik teenistus ongi ju teenussektor. Ma ei tea,
et keegi meist oleks tellinud endale käega näkku löömise teenuse. Võib-olla on
selleks mingisugune kaduvväike veidra orientatsiooniga osa rahvastikust, kuid
see on nende probleem ja jäägu neile nende rõõmud, kuni nad ülejäänuid ei sega.
Seega, kui keegi pargib valesti/kauem, siis ta saab avalikkuselt mingi lisa- või
eriteenuse. Eriteenuse eest tuleb maksta eri hinda, müüme talle siis selle
pileti eriteenuse eest. Müügem talle teenus, mis tal ei unune! Milleks
karistada? Küll rahakott karistab, kuid see on juba Inimesekese enese asi - suhe
rahakoti ja Inimesekese vahel. Ei mingit bürokraatiat, solvumist, lihtsalt
teenuse ostmine. Nagu ütleb üks reklaamlause jupp: Kõigil oleks puhtam ja
kuivem tunne. Punkt.
Seega pole keskkonna loomine mitte ainult rahaga
turgutamine, vaid keskkond on suuresti see ühisnimetaja, mida me nimetame inimlikkuseks.
Thomas More olevat kunagi öelnud: olge üksteise vastu head ja kui te ei jaksa üksteisele head teha, siis
tehke vähem halba. Mnjah, niisama lihtne see ongi.
Kurru kartulivõtt
Mu auväärt ämm, kes on olnud elupõline maakooli õpetaja,
selline maasoola tüüpi Inimesekene, kuigi uhkest Tartu linnast pärit, kolis ühe
saatuse keerdkäigu järele Tapa linna. Oli tal seal väike armas majakene, kopsaka
ja lopsaka aiaga, nii et pensionipõlveks tegemist küllaga. Teadagi vanariigis
pidi ise hoolitsema selle eest, kui head ja paremat tahtsid. Igapäevane” ködi”
oli justkui garanteeritud, aga „magus/maitsva” jaoks pidi igaüks ise initsiatiivi
näitama. No ämmakene on mul oma vaiksel, kuid kindlal moel vägagi initsiatiiviks ja juhuse hooleks
jätab harva midagi. Isegi see kuidas lapselapsed teda kutsuma peaksid. Ei jäänud
juhuvaliku otsustada. Mõtlete, mis probleem see siis on? No jah, kui te ise
selle momendini pole jõudnud, st vanaema staatuseni, siis te ka ei adu selle (au)nimetuse
tähtsust. Minul olid näiteks vanaema ja memm (no vanaisa oli ka, nii et olin
tõeliselt „rikas laps”). Selge vahe. Kerge on vahet teha, ka siis kui üks vanaema elab linnas ja teine
maal, aga kuidas kutsuda vanaemasid, kui mõlemad elavad linnas: üks Tallinna
linnas ja teine Tapa linnas. Kas üks neist peaks olema loogilise tuletisena „tapavanaema”? Kas nii nagu vanariigi
algaastatel pandi Tapa linna ajalehe nimeks „Tapa kommunist”? No seltsimehed
said kiiresti aru, et kommunisti tapmisele kutsuv lehe nimi ei ole just kõige
sobivam lojaalsuse näitaja nõukogulikus riigis ja muutsidki lehepead. Innukus
ja rumalus pole alati mitte kõige paremad nõuandjad nimevalikul, sest leht sai
uue stampnime - „Tapa edasi”. Nojah! Saate isegi aru, et seljaajus olev „tapa
kommunist” ja uus nimi „tapa edasi” kombinatsioon ei saanud kaua kesta. Selle anekdootliku
loo kartuses ei tahtnud minu ämmakene mitte mingil juhul muutuda „tapavanaemaks”
ja õige kah. Ämm, elu peremehena, teatas
lihtsalt, et tema vanaema tiitel kõlab nüüd ja igavesti – Kurr. Teate küll seda
häälitsust, mida teeb mõnulev ja rahulolev kass. Vaat niimoodi.
Aga mitte nimevalikust ei tahtnud ma teile pajatada vaid,
ühest tähelepanekust seal Kurri aias ehk kartulipõllust. See võiks olla mingis mõttes väikeseks
mudelvõrdluseks meie rahvastikupoliitikale. No nii, kõigepealt tuleb tõdeda, et
vanariigi linnainimene oli küll kartuliga kindlustatud, kuid enamuses oli see
selline vesine, maitsetu sinakas „plönn”, mis oli küll asjakohane kõhu täitmiseks,
kuid maitse saamiseks pidi rohke soustiga üle katma või suitsusingiga praadima.
Võib öelda, et veerand sajandi eksistentsi jooksul ei teadnud ma sellist
mõistet nagu kartuli hea maitse, kui ühtäkki kõik muutus. Just, just Kurri
kasvatatud punakooreline kartul tekitas minus täiesti ootamatu maitsešoki.
Kartul oli iseenesest maitsev! Vägev. Seda lõbu sai maitsta paljude aastate
jooksul, kuni … Jah, midagi juhtus, sest saak jäi ikka kehvemaks ja kartulid
väikemaks, mis omakorda viis selleni, et suuremad söödi ära ja väiksemad läksid
seemneks ja … niimoodi ringi mööda edasi. Ja siis enam kartuleid ei kasvatatud.
Küsite, mis sellel meie rahvastikuprobleemiga ühist on? Aga sellel on ju otsene
seos! Esiteks väikesel territooriumil millegi viljelemine ilma seemet
uuendamata, suuremaid/andekamaid isendeid välja kahides (lähevad patta või
siirduvad tööle välismaale), jääb kodu(maale)aeda ikka väiksemad pabulad,
millest järgmisest saagist jällegi kobedamad lähevad patta või välismaale ja …
nii edasi. Siis ühel momendil on olukord, mil paned pange kartuleid maha ja
võtad ülesse sama pange jagu kartuleid, sellest järgmise ringiga juba pool
pange. Nii nagu põllumajanduses, nii ka inimmajanduses kehtib reegel, kui ei
vaheta kasvukeskkonda, jätad edasikasvuks kesise seemne ja ei uuenda sorte,
siis jookseb süsteem kokku. Põllumajanduses oleks muutuste läbiviimine lihtsam,
kas jätad ühel aastal oma kartulid söömata ja paned kõik ilusad kartulid
tallele, et järgmisel aastal jälle tugeva seemnega alustada või ostad uue
seemne (kasutad sissetoodud tööjõudu) ja sööd ühe talve jagu riisi ja „kevadekuulutajaid”
ehk makarone. Aga inimühiskonnas? See ei ole niisama, et meie kesiselt
põllulapilt osa aktiivsemast seltskonnast lahkub või peletatakse lahkuma, see
viib selleni, et me saame tulevikus pange seemnekartuli kohta pool pange saaki
(miinus seemnekartul) ja sellisel juhul talve me üle ei ela.
Nojah tagasi meie kartulite juurde. Kartulimaad meil enam
ei ole, küll aga on Kurr. Ka tema kolis Peamisse linna, kus elukestev õpe ja
töö lähemal ning jõukohasem. Ja kuigi Kurr sai mullu „kolmas kord kolmekümne aastaseks”,
pole tema töötahe raugenud. Ma ei tea kuidas praegu, kuid kaheksakümne viieselt
taheti teda vägisi tööle värvata. Siiski, siiski südikust on temas rohkem kui
paljudel nendel, kelle kesta aastanumber alles esimest korda kolmkümmend
näitab. Ja virisemist … Mis asi see on? Pension väike? Mis küsimus see veel on
kui pea ja käed küljes on? Võin teile öelda, et selliseid suurlina või
käpikumustreid nagu tema neid välja on mõelnud ja teostanud, näete te
haruharva. Need on kaunistanud nii presidendilossi kui väljamaa uhkeid kodusid.
Ja tundub, et see teadmine ei lähe kaduma, sest noored magistri ja
doktorikraadi omandajad käivad temalt tänuga „šnitti võtmas”. Tahe teha ja
rõõmu pakkuda, on teda kogu aeg vormis hoidnud. Mingis mõttes on meie
kartulijutu kaudu Kurrist saanud meie tulevikumudel. See on isetehtud väärikas
vananemine, kuid mitte üksinduse. Mitte selles mis tundub toitvat
massimeedikuid et „ärge segage meid” tüüpi headtegijaid. Liiga palju on
siginenud selliseid „Palun laske mul rahus … kannatada” tüüpi Inimesekesi. Kas
trend? Loodetavast lihtsalt ajutine kõrvalekalle.
Mnjah, võib-olla ma
olen siin tühja jahvatanud? Võib-olla polegi meie eesmärgiks/visiooniks
tasakaalustatud ja nutikate töökohtadega kaetud keskkond Eesti, selline
Tehnopark Eesti? Võib-olla on meie eesmärgiks Etnopark Eesti ja alepõllundus? Ei
tahaks uskuda, kuid mingi alepõletuslik mõttelaiskus tundub küll meil või neil kontides
olema. Kuskohast leida siili , kes Kalevipojale ütleks „Ikka serviti, Kalevipoeg,
ikka serviti”
Mis meie „siilid” (poliitikud) siis välja on pakkunud
1 tehkem lapsi
2 elagem kauem/tervelt
3 andkem lastele valimisõigus
4 töötagem kauem
Kas teiel ei tundu, et see „siil” ütleb hoopis, et "löö lauaga"? No kuulge, Kalevipoeg uheb juba tükki aega lauaga vehkida, milleks talle siis seda õpetada. Sama hästi võiks õpetada, et „lapiti”, „lapiti” … „lapitult”. Aga mis see "serviti" siis ikkagi on?
Targutusi
Surmainglid Michael Shaara Tallinn Kunst 1998
Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid
positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei
kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav
rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda
tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli
surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram,
2012
Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid,
kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”
Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja
ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me
alandada üritame”
-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja
austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi
teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See
tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on
nakkav.”
Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg.
Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad
viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid
kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik
märkimisväärselt suurendada.”
Parteijuht lahkub surma läbi Bo
Balderson Eesti Raamat Tallinn 1995
Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli
käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt
ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide
veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”
Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja
kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see
rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud
ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”
Lk „on küll hea, kui Rootsi poliitikul on
nägemused. Ja suurepärane, kui tal on selgelt seatud sihid. Ja lausa võrratu,
kui tal on energiat, entusiasmi ja hea kuulsus. Aga see, mida ta tõeliselt
vajab, on raudne kõht. Kõht, mis talub piiramatut arvu kohvitasse ja peaaegu
piiramatut kogust saiu ja kooke.”
Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja
ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum
oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”
No comments:
Post a Comment