Jätkuvalt „„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset …“

 

Hurraa!!! Lõpuks ometi!

Head uudised:  „Valitsus jõudis energiameetmetes kokkuleppele.

Reformierakond ja Keskerakond jõudsid neljapäeval kokkuleppele kõrgete energiahindade leevendamise meetmetes. Valitsus plaanib kompenseerida elektri hinna, mis ületab 0,12 euro kilovatt-tunnist, samuti seatakse lagi gaasihinnale.“ Õige …

Ainult et, miks ma ennast seda lugedes nii sandisti tunnen? Miks on mul selline Pinocchio tunne Lollidemaal? Miks ….? Kas see ongi lahendus? Mille lahendus? Kas see ongi leevendus? Kui leevendus siis kellele? Mille leevendus? Kelle arvel? Ja kõige tähtsam – kelle … arvele?. Kelle arvele on väga tähtis küsimus, sest: „Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot“ (ERR 20.01.22). On ju meie ühise raha kulu, mitte meie tulu. Ja see kulu pole veel kõik,  ÄP 21.01.22 täpsustab, et ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama“ ehk „toetusmiljoneid“ tuleb veel juured …

 Eks ole tore, kõik saavad justkui midagi, kuid kui valgus ja heliefektid välja lülitada, siis näeme tegelikkuse trööstitut pilti, sest Dr Riik jagab tegelikkuses  meie kogutud ühise raha (küll näiliselt ja vormiliselt  turutõrkest või kokkuleppest tekitaud)  inimeste aitamiseks, kuid tegelikult … Tegelikult kiidab Dr Riik heaks vigase hinnakujundusmehhanismi energeetikavaldkonnas ja püüab mahendada oma juhtimisvigu sektori arendamisel ja selle kaudu megakasumite väljavõtmise majanduse vere/raha ringlusest. Tegelikult absorbeerib Dr Riik enese paarikümne aasta otsustamatuse (otsusta+matus) hinnasildi meie ühise raha arvel.  Jagades meie raha hoopis vigasele turule, mitte nende vigade parandamiseks ega karistamiseks, vaid premeerimiseks ja uue turutaseme kujundamiseks. Vaadake, kuni valdkonna hinnamehhanismi, investeerimiskeskkonda ja administratiivselt nõu ja jõuga toetatavat ettevõtluskeskkonda ei tekitata, siis hinnad ka ei stabiliseeru ja Dr Riik peab vigase hinnamehhanismi korrigeerimiseks üha uusi „toetusmiljoneid“ nii inimestele kui firmadele välja maksma. Meie ühist raha põletama. Selline on „poliitiline tahe“. See on nagu aadri laskmine Ühisruumi elumahladest, kuid mitte mõõdukas ja ühekordne raviprotseduur, vaid pidev väljavool. Väidetavalt saadi just niimoodi Robin Hoodist lahti, lasti liiga palju aadrit. Tegelikult on juhtunud just see, mille osas Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173) meid hoiatanud on: „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

 Poliitika ilma poliitilise tahteta?

Otsi või tikutulega, kuid hinnamehhanismi korrigeerimist, investeerimis- ega ettevõtlussõbralikku keskkonna loomise algeid pole kuskilt märgata. No kui mitte arvestada, et Tootsi tuulepargi osas on kaks Dr Riigi omanduses ikkagi omavahel vaenujalal (või kohtujalal), mis tähendab, et protsessid ei liigu ning meretuuleparke püütakse sama usinalt maha niita nagu viimasel kümnendil harjunud ollakse. Kui loed „Majandus- ja taristuministeeriumi asekantsler Timo Tatar ütles, et on tõesti mõned projektid, mis on pikalt seisnud. "Ei ole olnud poliitilist tahet just varasemate valitsuste puhul neid otsuseid teha. Need otsused on olnud teatud juhtudel ebapopulaarsed, ei ole tahetud seda "ei" sõna välja öelda ja seda ametlikult vormistada," lausus ta.“ (ERR). Hm, huvitav milline või kelle poliitiline tahe? Meil on ju olemas energeetikavaldkonna pikaajaline strateegia, mis ongi kinnitatud ja tunnustatud strateegia ehk Pilvepiiri poolt heaks kiidetud poliitiline tahe? Meil on ka taastuvenergia strateegia. Millist „poliitilist tahet“ ootab MKM? Poliitilise tahte poliitilist tahet? Arusaamatu. No ja, võib-olla on strateegia ja poliitika selles, et taastuvenergeetikat mitte arendada, sest „Kaheksa aasta jooksul ei ole Eestis ehitatud ühtki suurt maismaatuuleparki. Esimene meretuulepark valmib Eestis eeldatavalt 2028. aastal.“ Kuid oh õnne menetlused on viimase paari aasta jooksul kiirenenud. Niisiis on ilmset „poliitilise tahte poliitiline tahe“ leitud või on leitud need õiged, kes on kutsutud ja seatud tuult jahvama.

Meie investorid? Või …

Ja millist osa taastuvenergia tootmise kiirendamisel on mänginud taastuvenergia tasu, mida me kõik juba pea veerand sajandit oleme maksnud? Ühest küljest justkui maksame lisa, kuid teisest küljest pole „poliitilist tahet“ valdkond arendada. Siinkohal soovitan lugeda KONKURENTSIAMETI HINNANG TAASTUVENERGIA TASUDE KOHTA 2021 „Taastuvenergia toetusi on tootjatele makstud üle 20 aasta. Esimene toetuste skeem rakendati 1998. aastal kehtima hakanud energiaseadusega…“  See, et taastuvenergia tasusid oleme maksnud juba nii kaua kipub ununema. Tegelikult on see kujunenud juba kliendi püsikuluks.  Sestap on KA ka teinud oma tähelepanekuid ja ettepanekuid. Nagu näiteks: " ELTS-i eelnõu (156 SE) raames saatis Konkurentsiamet Riigikogu majanduskomisjonile 2019. aasta augustis kirja, kus märkis, et ausa konkurentsi toimimise tagamiseks on vajalik, et elektrisektoris arvestatakse vajadust säilitada tehnoloogia neutraalsuse printsiip. Tehnoloogia neutraalsuse printsiibi alusel ei soosita konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, vaid vähempakkumisel võidab soodsama pakkumise teinud ettevõtja, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Nimetatud printsiibi rakendamine tagab tarbijale väikseima maksukoormuse. Konkurentsiamet tõi lisaks välja, et kehtivas seaduses sätestatud konkurentsineutraalsusest loobumisel ei saa välistada olukorda, kus suunatud pakkumise tulemusel kujuneb kõrge toetuse määr koos olulise koormusega elektritarbijale.“ Seega hinnaregulatsioonis on lihvimiskohti igal tasandil. Nii soovitab KA kokkuvõtteks: „Oluline ressurss on olemas meretuuleparkide näol, mis taastuvenergiana muutub aina hinnalisemaks ning selle kasutusele andmine peaks toimuma oksjonite teel, mis annaks parima tulemuse. Kuna taastuvenergia tootmiskulud ajas odavnevad siis võib eeldada, et tulevikus suudetakse ehitada valdav osa ilma toetusteta. Tänase kehtiva toetusskeemi juures on ka tarbijatele peale pandud põhjendamatult suur maksukoormus ja see jätkub veel aastakümneid. Eesti on täitnud küll võetud taastuvenergia kohustused, kuid tarbija jaoks ei ole see tulnud odavalt: aastatel 2007 kuni 2020 oli tarbija maksukoormus kokku 827,9 mln € ning prognoosi kohaselt lisandub järgnevate aastate jooksul (2021 kuni 2030) veel täiendavalt 642 mln €. Kokku teeb see ligi 1,5 miljardit € mis ei ole tarbija jaoks väike raha. Võttes arvesse rakendatud oksjonite skeemi, maksab tarbija taastuvenergia tasu aastani 2045. Seega soovitab Konkurentsiamet vastavalt taastuvenergia direktiivile üle minna turupõhisele lahendusele ja järk-järgult kaotada taastuvenergia toetused.“ Seda kokkuvõtet lugedes tasub mõelda sellele, kui palju ja kui tõhusalt me selle tasuga maksame meile endile meie endi rahaga ja mida meie teiega selle eest saanud oleme. Energiasõltumatust (energiasõlyu+matus)? Kindlustunnet? Hinnaedu? Mida meie teiega kui investorid sellest investeeringust kasu oleme saanud? Või polegi? Ups! Ka võimalik.

Tasalülitus

Eelnevast ilmneb selgelt, et meie teiega oleme alternatiivenergia valdkonna investorid. Eks ole, sellele pole te ju mõelnud? Pole tundnud ennast investoritena? Muide siin koorub välja veel üks märkamata jäänud tasalülitussüsteem: meie teiega investorid (mitte Dr Riik) maksma kinni arenduse  uute keskkonnasäästlike energiamuundamise süsteemide investeerimiseks ( meie teiega makstud taastuvenergia tasu) ja Dr Riik püüab igati regulatsioonide ja bürokraatiaga takistada uute energiamuundamise võimsuste tegelikuks tekkeks. Vaat selline tasalülitussüsteem. (Selle koha peal võiksin aretada kibekähku mitu vandenõuteooriat, kui oleksin vandenõuteoreetik. Õnneks ei ole.) Kui Dr Riik oleks omanud „poliitilist tahet“, siis oleks ettevõtlus oma hulluses täitnud maa uute energiasüsteemidega ja meil poleks mingit energiahinna kriisi. Oleksime kuiva jalaga ühest paadist, ühest ajajärgust, ühelt laamalt teisele laamale naerusuiselt astunud. Erainitsiatiiv on uskumatult … energiarikas. Energiarikkuse, lausa ülevoolava energiarikkuse tõestuseks on see asjaolu, et meie ettevõtjad paigaldavad oma parke nii Lätis, Leedus, Poolas, kui Soomes. Meie …

Turvalisus: mentaalne, energeetiline ja riigikaitseline

 Meie administratiivmõtlemine mõtleb välja üha uusi piiranguid. Viimane hittlugu on selles, et idaaladele päikeseparkide ehitamine on kurjast, sest peegeldus segavat radarite tööd ja kaitsevõimet üldiselt. Kaitsevõime seisukohalt pole midagi tingida, see peab olema meie jaoks igati tõhus, kuid …. Kuid kaitsevõime tugevus algab nutikusest. Mõttelaiskuses radarite taha pugeda on üks võimalik viis kaitsevõime õõnestamiseks. Nagu näitas tuulikute keelustamise lugu, siis asi polnud selles, et tuulikud segasid radareid, vaid selles, et kehvad radarid olid. Kui kümme aastat tagasi oleks vanad radarid välja vahetanud oleksid tuulikud meile täna energiat jahvanud. Nüüd siis … Samas kui ülesse ehitada kaitsevõime radarvõimele, kuid üha tõusvad elektrihinnad  tekitavad ühiskonnas frustratsiooni/rahulolematust/mässumeelsust, siis läheneb oht riigikaitsele pigem seestpoolt, selja tagant ja maad mööda. Sellisel juhul pole radaritest mingit kasu. Riigikaitse peab olema riigi igakülgne kaitse, mitte „bürokraatline“ tabelarvutus. Vaat selline lugu. Jälle üks altenatiivkulude ja loobumiskulu valikute küsimus. Õigemini järjestuse küsimus. Pealegi tänasel päeval tasuks meelde tuletada seda millele juhtis tähelepanu kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja: „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). Põhiline, et sõnumid ja ajahorisondid oleksid selged, mõistetavad ja teostatavad.

 Meie & Iseendale

 Kuid praegune „toetusmiljonite“ lahendus ei ole lahendus, see on asendustegevus. Kuigi tükati võib see välja näha kui päästeaktsioon, siis on see samasugune lahendus nagu turuvärava sõrmkübara mäng. Kiire poliitotsuste/sõrmkübarate liigutamine (kohati ka kangutamine) ei lahenda probleemi eraisikute (ega ka firmade) jaoks, see üksnes  peidab juurprobleemi – administratiivse saamatuse ja börsisüsteemi vildaka ärakasutamise sümbioosi. See, et „Dr Riik kompenseerib“  tähendab ainult ühte, meie ise maksame iseendale  kompensatsiooni kinni.   Asesõnade tegelikule sisule pööravad tähelepanu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 208) läbi riigivõla näite:  „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“. Nii et meile ja iseendale pole mitte päris sama.

 Hinnalagi? Kellele?

 Hinnalagi, mis peaks kaitsma meid kõiki ülemääraste hindade eest kaitseb tegelikkuses ainult üht – kaitset saab kogu ebatõhusat, konkurentsimoonutustega ahel kuni lõpptarbijani välja. Meie … Meie jäämegi maksma kinni ahnust ja rumalust, kui ei nõua tungivalt energiaturu korrastamist. Kes eelpoolmainitud pidukondade „kokkuleppest“ rõõmu tundsid, siis … palju õnne kõigile Pinicchiodele.

Hinnalagi on üks järjekordne illusionistlik trikk, meie teiega rahustamiseks.Lugedes ametlikku teadet, et:  "See tähendab, et kui elektri hind kas börsil või fikseeritud hinnaga paketis ületab 12 senti kW/h, maksab selle osa elektriarvest kinni riik.“ tunnen et mul püütakse keset selget päeva, käigu pealt, pooltaldasid alt ära hiivata.  RIIK? Tule seesamune sealtsamusest appi, kes see hea onu veel on? Meie teiega olemegi RIIK! Meie teiega  ise maksame endale enda kogutud raha eest kompensatsiooni? Pöörane lugu. Vaadake, kõik see, mida meile deklareeritakse kui suurt võitu, kui hunnitut kokkulepet meie hüvanguks, lõpuks kui meie tulu või kompensatsiooni – võrgutasude alandamine/kaotamine, hinnalaed – on ju tegelikult meie KULU!!!. Mitte RIIK ei maksa, vaid meie teiega maksame. Niimoodi me peame ka sellesse suhtuma, kui meie teiega raha kulutamisse. („Sarnane lagi on ka gaasi hinnale, mis on kodutarbijatele 65 eurot megavatt-tunni kohta, seda ületava osa kompenseerib riik 100 protsenti kuni tarbimiseni 2,75 megavatt-tundi.) 

Sama jama jätkub ka ettevõtete suhtes: „Valitsus jõudis kokkuleppele ka elektri võrgutasu langetamises ettevõtetele. "Kui see täna on kõigile 50 protsenti, siis ettevõtete osas viime selle nulli. Mille üle meil veel arutelu jätkub, on see, kuidas teha gaasiga meedet ettevõtetele," (ERR 20.01.22). Niisiis … nende enda arvelt. Kokkuvõttes on niimoodi, et „

Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot. Siiski ÄP 21.01.22 täpsustab, et“ Ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama. No  ootavadki …Kui jõuavad ära oodata. Ettevõtluse laibaloendus juba käib. Paljud eelneva kolmanda aasta kolmikkriisist nõrgestatud ilmselt ei jõua oma ootejärjekorda ära oodata vaid asuvad uude järjekorda ootama. Töötukassa ootejärjekorda.

 Alternatiivkuludest

 Niisiis lähevad Dr Riigi  tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks maksma üle 325 milj EUR, kuid … Kuid see pole veel kõik, sest ettevõtjad ootavad oma õigustatud leevendusi. Ärgem unustagem ka pisiasja, et kui mingi leevendus/hüvitis/toetus kehtestatakse, siis kipub see venima ajas ja ruumis … lõpmatusse. Lõpetamine on raskem kui lõpetamatus eriti … kui aasta pärast toimuvad Pilvepiiri valimised. Mnjah, üpris suure tõenäosusega läheb viimase paarikümne aasta administratiivne otsustamatus (otsusta+matus), olukorra tõsiduse mõistmatus (mõist+matus), initsiatiivitus ja valeotsused meile teiega veel sel aastal maksma umbes miljardijagu … meie enda maksuraha.  Ups! Miljard? Meile meilt? Meile neilt? Neilt meile? Tegelikult pole see tähtis, tähtis on see, et kui see tühja läinud miljard oleks õigel ajal läinud alusteadustesse ja alternatiivenergeetika  arengusse, kui oleks lastud ettevõtluse enese ülevoolavat energiat kasutada, siis poleks meil teiega praegu vaja olnud „hüvitada“ seda mida ei saa hüvitada – aega.

Et paremini mõista millest jutt, siis J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ (Varrak 2016 Lk 97) on olukorra väga ilmekalt lahti seletanud: „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada. Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Vaat selline kuldaväärt õpetus. Nüüd mõelgem millest meie teiega ilma jäime? Igatahes ei olnud see uus baar ega kääritamistõrred, see millest meie teiega ilma jäime on energiaalane julgeolek ja sõltumatus. Selleks, et järgmine miljard tühja ei läheks õpetavad õllepunkarid, et „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (lk 26)

Kuhu investeerida?

 Energiasõltumatus on turvalise arengu aluseks. Kuid vaadates praegust mõttemudelit, siis tundub, et arengumõte on kinni kiilunud. Kui arengumõte on kinni kiilunud, siis kiilub ka arengu kinni. Praegu on nii, et päikese ja tuulepargid oleksid justkui pääsetee energiakriisist, kuid ei ole, sest tegemist on hõreenergiaga ja meie geograafilises asukohas vaid täiendava mitte põhienergiaga. Tuumaenergia …. No tuumaenergia on põlu alla pandud, kuid siiski ainukene tiheenergia tüüp, mille kohta praegu tehnoloogia olemas on. Kõik muu … Kõik muu tuleb leiutada.

Paul Romer on arvanud:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 102). Eh, kui palju ideid on jäänud avastamata ja kui palju oleks võinud avastada kui oleks õigel ajal teinud õigeid/julgeid/innovaatilisi otsuseid. Kuid kes peaksid avama ukse uude energiamaailma?

 „Kaua aega arvati, et suurimad novaatorid on soliidsed suurfirmad. On ju neil piisavalt vahendeid, et rajada suuri laboreid ning neisse inimesi palgata. Sellele seisukohale vaidles vastu suur Austria majandusteadlane Joseph Schumpeter. Tema väitis, et väiksemad, nooremad, ettevõtlikumad firmad, kes ei ole huvitatud status guo säilitamisest, oskavad tõenäoliselt uusi kaupu ja teenuseid välja mõelda tõenäolisemalt. Nagu ta seda väljendas: „Postitõldade omanik üldiselt raudteid ei ehita.““ (lk 229). Võib vaid lisada, et raudtee omanik ka teleportatsiooni seadet ei ehita ega kivijaama omanik vihmaveetorust kolinal kanalisatsiooni vuhisevat energiavoogu juhtima ei hakka. Niisiis …rada vabaks … küll nad tulevad.

 Meie hundirahvas

 Meie teiega oleme valinud hundi enda rahvusloomaks. Oleme hundirahvas. Kui oleme hundirahvas, siis peame ka vastavalt käituma, mitte kui uruhiir ega küülik vaid kui hunt

 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 126)  „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (lk 114). Meie ka.

 Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

 Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma lkeerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

 Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 Lk 190 „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“

„„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset …“ V1

 

Just niimoodi kirjutas V. Suvorov  („Puhastus” Olion” 2000 Lk 82):  „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?”  Jutt oli ühest üldtuntud tähtpäeva tähistamisest, mille kohta oli välja kujunenud traditsiooniline arvamus, kuid mis lähemal uurimisel ja kõrvutamisel arhiividokumentidega ei saanud kuidagi toimuda just nimetatud ajal. Kanoniseeritud ja ajaga lihvitud „sündmus“ oli muutunud uueks ajalooliseks tõeks. Arvatavast oleme meie teiegagi põrkunud samale tundele. Eriti aktuaalseks ja segadusttekitavaks muutub hullumeelsuse/normaalsuse vahest arusaamine nüüd mil kolmikkriisile on  lisandunud veel (vürtsiks?) spetsiifiline energiakriis.

 Ilmselt oleme viimasel ajal kõik suuremal või vähemal määral segaduses, sest  Ühisruumis kostub kõikvõimalikke ja võimatuid selgitusi, arvamusi arvamustest, asendustegevuse asendustegevusi tekkinud/tekitatud energiahindade järsu kasvu kohta, kuid juurprobleemide ja tuumlahendusteni ei jõutagi. Mis aga peamine (ja see on pelutav), kogu poliitturu selgitus on kokkuvõtlikult selline, et me ei saanud midagi teha selle kriisi ärahoidmiseks ja me … ei teinudki, aga nüüd … Nüüd me ka ei tee, sest esimesed uued võimsused/ühendused valmiksid kõige kiiremini 10+ aasta pärast, kuid valimised on järgmisel aastal, seepärast mängime „kompenseerimismängu“…eriti suures mahus.  Kuulad ja imestad, imestad ja enam ei kuulagi, sest küsimus pole enam ju selles, kuidas tädi Maalile ja onu Antsule energiahinna tõusu kompenseerida, vaid eelkõige kuidas majandust päästa. Muidugi tädi Maali ja onu Ants tuleb ka päästa, kuid kolmikkriisile energiakriisi lisades läheb majandus ilmselgelt vabalangusse kõige sellest tulenevaga.  Ahelreaktsioon, mis lõppkokkuvõttes lööb veelgi karmimalt nii Maalit kui Antsu. Fakt. Selleks, et tädi Maalit ja onu Antsu päästa tuleb alustada majanduse päästmisest.

 Õpetatud sõbrad …

 Tegelikult on tegemist teemaga, millest ei tahakski arutleda, olukord on lihtsalt nii jabur. Kuid minu õpetatud sõber helistas ja küsis minu arvamust, et pole viimasel ajal Bürokraatiatõlgis uusi arutlusi trehvanud, et, on ikka tervisega kõik korras, et …? On, on …aga arutada ikka ei tahaks.  Ei taha, kuid … õpetatud sõber ju ootab. Tema ka segaduses, tahab asjade käigust aru saada. Eks arvame ja arutame siis seda jaburust koos teiega, mitte et see arutlus  mingile tõsiteaduslikuks analüüsiks pretendeeriks (või hoidku selle eest et sellest midagi kasu oleks), vaid vaataks seda  olukorda eneseharimislikult teiste nurkade alt. Nurkade alt, milleni õhinapõhises arutlustuhinas peateel arutlejad harilikult ei jõutagi. Nii jääbki enamus turu tegelikke mõjutegureid nurga taha ja pühitakse vaiba alla. Vaatame üheskoos, kuidas midagi teha, et tuli ei kustuks ja kevadsoojadeni vastu peaks.

 Ah-jaa, kui meiegi teiega arutlus kisub ka õhinapõhiseks ja siht käest ära ei läheks, siis mainin ära, et ainukene pärispõhjus elektrienergia hindade tõusuks on kütusehindade tõus ja seegi on selline kepsakas ainuüksi seepärast, et kartelli (OPEC+) kokkulepped toimivad (karistamatult). Ilma kartellileppeta võiks nafta/gaasi hind olla vabalt 3x odavam kõigest sellest johtuvaga. Nagu me teame, siis kartell ei ole turg, vaid turu moonutus, mis tähendab, et kogu valdkonna hinnapõhi on vale. Vaat selline lugu. Kuigi legaalkartelli vonkslemisega oleme me juba harjunud, kuid praegune isetekitatud lisakriis on võimendunud läbi  administratsioonide ebarealistlike ambitsioonide, julgusetuse, rumaluse ja ahnuse sümbioosi.

Tehnoloogiliste laamade hõõrdekoht

  Meil oli ambitsioon muuta maailm puhataks ja paremaks paigaks. Õige ambitsioon, kuid tee selle ambitsiooni täitumiseks osutus tegelikkuses keerulisemaks kui paberlikel staabiõppustel. Nagu lahingutes ikka. Ja võitlus energiamuundamise tehnoloogilise uuendamise eest on lahing uue ja vana vahel. Ilmnes, et  rohepöörde segaduses energiavaldkonna turg ei toimi nii nagu turg peab toimima. Tegelikkus on selline, et elektri tootmine mammutite põletamisest on pandud ülemaailmselt paberlikult ja meil tegelikkuses põlu alla ja sellesse valdkonda investeeringud on pidurdunud (loe: tootmisvõimsused vähenevad), kuid linnulaulust energiat veel toota ei osata ja sinna ka ei investeerita (parim järgmine variant tundub olevat väljal tuult taga ajada, kuid seegi on hõreenergia). Lisaks ilmneb, et elektrikaubandus on nii intensiivne (kuigi mitte kasvav), et „ülekandelohvide“ võimsus on piiri peal, mis omakorda mõjutab hindu. Elementaarne. Miks parematesse ja kindlamatesse ühendustesse investeeritud pole, mis oleks turgu tasakaalustanud, on arusaamatu.

Nüüd siis asume kahe tehnoloogilise platoo murdekohal, ühest küljest tahetakse (ja ega teist võimalust polegi) panna kõik liikuma elektrienergial, sest ega näiteks iseautot ju briketiga ei küta, teisalt vajab see massiliselt süsinikuvabade elektrivõimsuste lisamist. Pealegi mõjutab kahe tehnoloogilise laama hõõrdekohta asjaolu, et ega eilsed mammutiõlist elektritootjad ei taha välja surra nagu mammutid, vaid püüavad turgu viimase minutini enda kasuks kallutada. Ja kui mitte kasuks, siis võtta sealt nii palju kasumit kui vähegi võimalik. Nemad veel saavad  , … kuni saavad. Kuigi, mida kehvemaks kartell olukorra maailmamajanduses muudab, seda kiiremini leitakse ja võetakse kasutusele uued muundamisviisid. Selline kaheteraline mõõk, mis võib mammutipõletajate ajastu kiiremini lõpetada.  Mnjah, meie teiega  oleme selles suures üleminekus kukkunud kahe paadi vahele. Mõned riigid on suutnud kuiva jalaga paadist paati astuda ja naudivad uuenduslike protsesse, kuid meie … me astusime ilmselt hoopis valelt poolt paadist välja, mitte uuenduste poole vaid vana (energia)kaevu täisajamise poole. Nüüd siis oleme tegemas täispööret tuuleenergia poole. Veskiomaniku pojapojana on selline mõte muidugi igati tervitatav, aga …

 Topeltinvesteerimine kui kindlustuspoliis

 Kuid kõik need tuulikud ja muu  on vaid kõrvaline küsimus, need on hõreenergiad, mida kord on hõredamalt ja siis … veel hõredamalt. Kui tuult ei ole, siis … siis tõmmatakse generaatorid käima ja köetakse neid surnud mammutitega.  Tiheenergia …

Mõned aastad tagasi ütles Riigipea „Tuuleohe“ konverentsil, midagi sellist, et ees on huvitavad ajad (nii ongi), tehnoloogia/infrastruktuuride kiire areng, kuid see võib tähendada seda, et tuleb investeerida kahel tasandil, sellesse infrastruktuuri ja tootmisse, mis on eilne, et elu saaks jätkuda ja samal ajal teha investeeringuid homsesse tehnoloogiasse, et mitte elule/arengule jalgu jääda. Võib-olla ei öelnud ta seda niimoodi, võib-olla ei lugenud mina õigesti välja mida ta ütles, kuid mõte ise oli kuldaväärt – mingil ajal me peame tegema topeltinvesteeringuid, et edukas olla ja sealjuures … ellu jääda. Nii ongi. Ainult et millised need uued valdkonnad on kuhu kindla peale investeerida meie piskut raha? . Siinkohal tuleb paralleelina meelde, et  „Iga reklaamitellijat vaevab mõnes mõttes variandis nukker märkus, mida tihti omistatakse USA kaubamajade pioneerile John Wanamakerile: „Pool rahast, mida ma kulutan reklaamile, läheb raisku. Häda on selles, et ma ei tea, kumb pool.““ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 13). Selles faasis  jooksis administratsioonidel rihm veorattalt maha ja otsustati investeerida … mitte kumbagisse.

 Äraseletamisest

 Üllatus, leidsime ennast järsku jäises talivees suplemas. Oleme ehmunud – miks, kes, millal? Segasus. Paanika. Kirumine. Meie teiega ootame vähemalt äraseletamist, kuid administratsioonide äraseletamise oskus jätab igatahes soovida.  Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 151) kirjutas: „Preestrite ja gurude tegelik pädevus ei ole kunagi olnud vihmategemine, tervendamine, prohvetlus või maagia. Pigem on selleks alati olnud tõlgendamine. Preester ei ole keegi, kes oskab vihmatantsu tantsida ja põuale lõppu teha. Preester on keegi, kes teab, kuidas õigustada seda, miks vihmatantsust pole tolku ja miks peame oma jumalasse edasi uskuma ka siis, kui näib, et meie palveid ei kuulata.“ Meie „preestrid“ pole osanud hinnatõusu usutavalt ära seletada. Pigem vastupidi. Tänane olukord meenutab enam üht jantlikku lavapilti: Kaks tegelast arutamas, et milleks lennukil propellerid on: „Ma tean“ ütleb esimene “ selleks, et pilootidele tuult puhuda!“. Teine küsib hämmeldunult: „Kas ise mõtlesid välja?“. Esimene vastama: „Ei, kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid hakkasid piloodid higistama“ „???“. Mnjah, administratsioonil on veel tükk maad harjutada äraseletamise (parem oleks küll tegemise) kunsti. Muide -  ära seletamine võib viia ära tegemisele, kuid asendustegevus ei asenda iial tegevust.

 Välenäpp sõrmkübaraid liigutamas

 Praegused administratiivsed äraseletamised on nagu kübaramäng turuväravas, nii kui mõne ärasletamise/sõrmkübara alla piilud nii vaatab vast vaid tühjus. Nüüd siis tõsiasjadest, millest ei räägita, need ei mahu lihtsalt „äraseletamise raamidesse“. Esiteks elektri tarbimisest. Me kuuleme igapäevase äraseletamise käigus, et elektri hind on kasvanud kuna majandus „kasvab mühinal“ (millesse tuleb suhtuda sügava ettevaatusega) ja tarbimine on jõudsalt kasvanud, kuid ... ilmneb, et kasvumühin tuleb põhiliselt madalast baasist, mitte tegelikust kasvust. Lihtsalt statistiline numbrimäng. Vaadake, kui te Iru ülesõidu  alt läbi sõidate ja sel momendil on väljas -1C, kuid teisel pool silda on temperatuur -2C, siis võib ju väita, et Harjumaal on poole külmem. Eks ole? Vahva numbrimäng ja kõik on õige, ainult et … tavatähelepanelikkuse juures eksitav. Sama on ka „mühinal kasvamisega“.

Siinkohal soovitan lugeda Konkurentsiameti värsket/asjakohast energia valdkonna analüüsi, millest ilmneb et: „Seega on tarbimismahu taastumine mõjutanud tõenäoliselt hinnatõusu küll mõningal määral võrreldes 2020 aastaga, samas oli siis ikkagi veidi erandlik aasta pandeemia tõttu, seega suuremas plaanis võime öelda, et tarbimise muutus pikema ajaperioodi vältel, arvestades ka pandeemia eelset aega, on siiski olnud marginaalne järelikult ka antud parameetri mõju hinnatõusule on pikema ajaperioodi lõikes (näiteks võrreldes 2021 aasta hindu 2019 aastaga) olnud vähene. Tabel 4. Põhjamaade ja Baltikumi tarbimine 2019-2021 (Allikas: Nord Pool ) . Tarbimine 2021 vs 2019 Põhjamaades -0,3%, Baltikumis -0,2%, Eestis -0,6%

Teise komponendina analüüsime elektrienergia toomise, kui ühe hinda mõjutava ja ka hinnast sõltuva parameetri muutust Põhjamaades ja Baltikumis. Põhjamaade aasta tootmine on olnud 2019 ja 2020 aastate baasil suurusjärgus 395 TWh, Baltikumis 15 TWh ja Eestis 4TWh ümbruses. Tootmine 2021 vs 2019 Põhjamaades +7,2%, Baltikumis -5,9%, Eestis -13% . Punkt. Tarbimine pole kasvanud. Pole kasvanud kogu Nordpoli „piirkonnas“. Vaat selline lugu.

 Kummaline börs

 Nii, et …mitte tarbimise kasv pole hinnakasvu põhjus vaid tootmisvõimsuste allakäik, lahja ühenduskaablite seis ja vigane börsisüsteem. Vigane börsisüsteem kus viimane pakkuja (kasvõi käsidünamoga) teeb turu hinna on absurdne, mida on usinasti ära kasutama asunud need, kes … (ütleme leebelt) tunnevad süsteemi. Igat süsteemi, kui see „lahti hammustatakse“ on võimalik ära kasutada ja poleks ka ime, kui nii magusal „juhuslikkusel“ lastaks tühja minna. Tühjagi lastakse. Äge edasi-tagasi energia müümine „heade põhjendustega“ ilmestab ilmekalt turu hüppelisust. Ning veel üks tegur, hinnapiirkonna tootmisvõimsuste koordineerimatu (või siis just koordineeritud?) sulgemine/seiskamine hoolduseks/remondiks on kindlasti valdkonna hinnavõngete üks märkimisväärne hooandja. Nüüd tähelepanu, kuna tarbimine pole suurenenud ja tootmine on tegelikult hinnapiirkonnas kasvanud, siis kukuvad ära senised „selgitused“ hinna (mitte turu) liikumiste osas. Kuid kuna kõik tootjad saavad tekitatud või tekkinud hinnatipust (loe: manipulatsioonidest) kasu, olenemata sellest kas nad selles osalevad või mitte, ja ka administratsioonid saavad kasu (kas käibemaksu või aktsiisimaksu absoluutkordistumisel), siis kõik valdkonna osalised teevadki kurbliku näo, laitavad käsi ja … ei tee midagi (no kui mitte arvestada ekstrakasumite vastuvõtmist). Niikaua, kuni riikide valitsused ei viska rätikut ringi ega peata matši valevõtete uurimiseks ja ausa mängu taastamiseks jäämegi maksma üüratuid arveid. Vaadake, see et kartell (OPEC+) on hindu tõstnud on üks asi, see on justkui (millegi pärast?) majandusarhidektuuri sisse kirjutatud, kuid meie börsi mehhanism on täielik kass Basilio ja rebane Alice osavõtul Lollidemaa rahapuu kasvatamisel. Meie teiega muide ei ole ei Basilio ega Alice. Meie oleme Pinociod.

 Põhiküsimus

 Nagu viidatud, siis asi on selles, et kogu energiaturu põhi on vale, sest põhineb kartellileppel (OPEC+), millele on peale ehitatud vigane börsimudel, millele on kõrvale meisterdatud jabur kompensatsioonimehhanism. Tõe hetk saabub paari kuu pärast, kui kaupade/teenuste hinnad hakkavad kordistuma (ja miks need ei peaks kordistuma)  kui energiakomponent kordistub ja palgad kasvavad? Ka „kompensatsioon“ näitab selleks ajaks oma tegelikku mõttetust, sest see ei vääri kogu kulutatud administratiivenergiat. Näiteks kui minu juuksur maksis oma 2 toalise korteri elektri eest oktoobris 5 EUR ja novembris 10 EUR, siis … Eks ole elektri arve ju kahekordistus. Kui ta peaks oma vaesustunnistusele alla kirjutama, siis saaks ta tagasi paar „euronit“. Vahva? Või hale? Saada kompensatsiooniks kahe saiapätsi jagu naabri raha? Oeh!  Muide enamus „mägede“ 2 toaliste korterite elektri arve oligi oktoobris u 10-15 EUR (küte on omaette õudukas). Pange siia kulu-tulu kaalukausile juurde sajad (tuhanded?) lisaametnikud, kes seda vaesusedeklaratsiooni/demonstratsiooni menetlevad (+ kodanike kulutatud aeg ja väärikuse kadu) ja saate kasuteguri teada. Niisiis selline kompenseerimine siis? Aga tööstus/teenindus … saame näha. Kuni energiavaldkonna (mitte turu, sest turg ei toimi) regulatsioone korda ei saa, saame hüperinflatsiooni. Saame sügava majanduse allakäigu ja keskklassi ränga vaesustumise. Ilmset ka … väljarände.

Tegelikult on olukord selline, et kui elektrienergia kui majanduse/teeninduse ühe tähtsama sisendhinda ei õnnestu normaliseerida, siis langeb majandus kivina. Juurprobleem - börsiregulatsioon - tuleb kiiremas korras koos teiste kaaskannatajatega muuta aja vaimule vastavaks. Tähelepanu, mitte börsist loobuda ja ise dünamoid keerutada, vaid börsimehhanism ja ülekandevõimsused tuleb korda teha, pärast seda … ka kõik muu. Energiavaldkonna kiirele ja kvaliteetsele arendamisele tuleb nüüd tegelikkuses keskenduda. Tuumlahendused - uued energia muundamise tehnoloogiad - tuleb Dr Riigi poolt sättida keskkonda, kus neid tahetakse ja on mõistlik teha (mitte tõdeda, et me ei saa midagi teha). Dr Riigi paarikümne aastane praktika raiuda juurelt enamus eraalgetuslikke tuulikuinitsiatiive on meile juba negatiivse energiavoo andnud. Aitab keeldudest, piirangutest ja ettevõtluse vaenamisest, anname hoogu uutele initsiatiividele. Me suudame kui arvestada sellega, et meie tudengid/gümnasistid ehitavad kosmosesateliite ja noorteadurid Kuule elektrijaamu. Vahva!

 Mida teha? Rada vabaks.

 Ainukene võimalus on lõdvendada piiranguid ja  otsida „näljaseid“!!! Otsida neid, kelles on kirge ja tehatahtmist. Tuntud B Shaw ütlemine kõlab umbes niimoodi et inimkond jaguneb kaheks: ühed küsivad „Miks?“, teised „Miks mitte?“. Just neid kes küsivad „Miks mitte?“ me vajamegi. Just neile tuleb keskkond luua (no või vähemalt neid mitte segada)

 „Innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult seotud.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 107)

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ (OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 263/266) toovad sellekohase hea näite, kus  2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel. Tekkis 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala. Välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min.

Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis.  „Meilt küsitakse pidevalt „Kui kaua te olete naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb arvesse?“ See näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi. Vaat see on keskkond mida ma naudiks.

 Newcomeni pumbast

 Seega uusi tiheenergia muundamise arendusi pole kuulda olnud (no kui mitte tuuma lõhkumist mitte arvestada). Kuid milline võiks olla uus läbimurdeline selline Newcomeni  pumba laadne energiaallikas, milline käivitas tööstusajastu? Kes oleks uus Newcomen?

J. Lovelock („Novatseen“ PM 2020 Lk 94) maalib sellise mõttepildi: „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“. Tore mõte, mis vajaks uljast teostust.

Tuntud naljalugu pajatab inimesest, kes lambiposti alt kadunud võtmeid otsib, kuigi kaotas need pimedal kõrvaltänaval. Miks ometi? Sest lambi alt on mugavam otsida. Tundub, et samal põhimõttel käib meilgi probleemidele lahenduse otsimine – mitte seal, kus probleem on vaid seal kus poliitmaalimale atraktiivsem. Elektrituru lahendused (võrgutasude/käibemaks alandamine) on ju masendavad ja probleemi mitte lahendav ning turu haiguskolde laialikandmine kogu majandusele ja sealtkaudu kõigile meile teiega, maksumaksjatele. See kus me praegu oleme on administratsioonide tegevuste ja mittetegevuste kogum ja kogemus. Kogemus sellest, et loosungid sooja ei anna.  Ükski neist lahendustest „lühemas perspektiivis“ ega ka „pikemas perspektiivituses“ ei anna meile ju lahendust, vaid ainult peidab probleemide tekkepõhjuseid. Poliitturu soov lahendada süsteemimoonutust uute hinnamoonutustega ainuüksi süvendab moonutust. Probleemi lahendamise võti asub järjekindlas energiastrateegias ja selle hälvete regulatsioonides. Praegune rohepööre on just toimemehhanismide ja planeerimise mittemõistmise tulemusel muutunud roheohkeks. Niigi kolmikkriisis vaevlev ja võnkuva majanduskriisilise osa lükkas just õhinapõhine tulemus ohtlikusse pikeesse. Nii on. Nüüd tuleb leiutada, kuidas sellest pikeest välja tulla ja püüda majandusi tasakaalustada. Esialgne kriisistrateegia, et maksame rahaga kriisikahjud kinni ja siis mõõduka inflatsiooniga korjame üleliigse raha jälle kokku enam ei toimi. Inflatsioonitorm on kohe-kohe käes.  Kui  targemad pead (ja ka lihtsa talupojatarkusega inimesed) hoiatasid juba kolmikkriisi alguses hukatusliku inflatsioonipöörise eest, siis nüüd on see teadmine kohale jõudnud. Inflatsioon ei ole mingi lemmikloom, mida nunnutada, vaid ettearvamatu kiskja, rünnates ootamatult ja valusalt. Toita inflatsiooni ekstrakorras energiakriisiga oleks kurjast.

Üks ülepinge lugu - restart

Meil on praegu analoogiline juhtum, kui maailmamajandus oleks terve ja treeningprogramm jõukohane, siis oleks võib-olla olnudki võimalik saavutada püstitatud eesmärke, kuid nii nagu minu ujumistreeningnäitel (kaks kuud ilma treeninguta ja kurguhädast mitte just kõige stimuleerivamat mõju) lõppes treeningtsükkel  … selle algusest alustamisega.  Minu kunagine ujumistreeninguline ülepinge andis reaktsioonina selle, et kaks nädalat käisin (jälle) arstide manu, taastusin ja alustasin siis treeningutega uuesti. Mitte ei jätnud treeninguid ära, vaid tegin tasa ja targu, kuni vormi taastasin. Restart, öeldakse tänapäeval

Sama ka kolmikkriisi mõjudega, need on maailma majandust nõrgenenud, osa valdkondi lausa kängunud, püsides vaid toetustel nagu kunstlikul hingamisel. Sundida energeetikat nüüd täiskoormusel (lisaks meie poliitrobotite asjatundmatud kilked, et teeme ennaktempos) ei luba treeningplaani sellises mahus jätkata. Kui eelmine majanduskriis oli panganduse nägu, siis seekordne kriis saab olema roheohkest tulenevalt energeetika nägu. Ja ärgem unustagem inimese loomust, nagu kirjutas S. Kean („Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 lk 309):  „„Mulle tundub, et ainus reaalne lahendus on kliimatehnoloogia rakendamine – atmosfääri jahutamiseks teaduslike sammude astumine. Selguse mõttes tuleb öelda, et mis  tahes laadi objektiivses taustsüsteemis näib kliimatehnoloogia ühtaegu meeleheitliku ja hullumeelse ettevõtmisena. Me ei saa seda ideed katsetada  väiksemas kui planeetarses mõõtkavas ning on täiesti arusaadav võimalus, et ajame asjad kuninglikult vussi ja muudame olukorra veelgi hullemaks. Aga ükskõik kui palju ma ka ei usu soovimatute tagajärgede seadusesse, usun ma veelgi rohkem inimloomuse püsivusse. Võttes arvesse, et laiskus ja lühinägelikkus on meie käitumises olnud valdavad minevikus, ei näe ma põhjust, miks need ei peaks need olema valdavad ka tulevikus. Ma ei taha rääkida inimestest nii süngelt – mõni mu parimatest sõpradest on inimene. Aga meil on omad puudused, ja püüdluses kliimamuutustega hakkama saada toovad esile neist kõige hullemad. Seevastu probleemile tehnoloogilise lahenduse leidmine, kuigi see pole kerge, võiks aidata ära kasutada kõike seda, mida inimesed teevad hästi – panevad seljad kokku, kui olukord lootusetuks kisub, ja seejärel leiavad mõne niru lahenduse.“ Üks „niru“, kuid jõukohane ja toimiv  lahendus oleks väga teretulnud lahendus.

 Targutusi:

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 365   „Riigid peavad teenima ennekõike oma kodanike huve. Nad teevad isegi palju, kui nad sealjuures ei kahjusta teisi riike ja rahvaid. Neid ei saa süüdistada teiste hädades ja lahendamata probleemides.“

 Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

  Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet: „Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”.

 

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

 

Lk 119 „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni üksik.“

„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“

Lk 121 „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks.“

Lk 128 „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“