Administratiivne puupiirituse joomine

No nii, eluke hakkab jälle Bürokraatiamaailmas huvitavaks minema. Tundub, et kabinetid on soojaks istutud ja bürokraatiakakkude vänge aroom hakkab murelikuks tegema. Siiski, mõned asjad on sümpaatsed, teised ... Teistest saada aru, et tahetakse midagi teha, kuid toimemehhanisme ei mõistea ja kokku tuleb üks hingetu ... mittemidagi. Täpselt niimoodi juhtus ametnike arvu vähendamise üritusega. Nimetasin seda Gabrovo kassi juhtumiks. Ilmselt räägitakse maailma igas otsas anekdoote  paikadest, kus inimesed on eriti kokkuhoidlikud.  Bulgaaria kokkuhoiu pealinn on Gabrovo. Teate, miks nende kassid on sabata? Kohalikud olid tähele pannud, et kassid väljuvad tarest väga harva saba uhkelt püstiasendis nagu lahingulipp, ikka volksati välja saba vaikselt taga loovimas ja ukspiita siludes. Taadid tegid kiire rehkenduse: kassi saba on sama pikk kui kass ise, järelikult, kui uksest väljuvad kass ja tema saba, siis läheb sooja kaduma kaks korda rohkem, kui vaid kassi väljumisel. Seega tõhususe eesmärgil …  Ehhee, pealegi ega saba hiiri  püüa, niisiis otsustatud - kärbime. Teile ei meeldi see näide e. „Gabrovo kassi meetod”? Mulle ka ei meeldi. Ma lausa jälestan seda, kuid elus eneses oma majandusotsustes tundub selline „tõhustamine” igati õige olema.

Tundub, et avaliku teenistuse (AT) moderniseerimiseks oleme kasutusele võtnud just „Gabrovo kassi meetodi”. Meetodi põhipostulaat on ju, et  tuleb raiuda: vähendame AT kulutusi, kõigepealt vähendame palkasid, siis kahime igal aastal mehhaaniliselt ca 750 ametnikku. Tulemus: kui Gabrovo kass sai sellega poole kiiremini uksest välja, siis AT muutub – poole aeglasemaks. Ehk nagu väga õigesti märkis  ühe ameti pealik … teid pannakse ootejärjekorda. Väga pikka järjekorda.

AT kärpimine  puulõhkumise näitel
Tõhusalt kärpida saab vaid tehes õigeid asju, õiges järjekorras: kõigepealt tuleb vähendada regulatsioone. Alustades (jälle) ametnike arvu kärpimisest muudame riigi toimimise lõputult venivaks  hädatapuks. Vähenev kontrollijate arv ei suuda lihtsalt kõike menetleda, menetleb pisteliselt või menetletakse seda ebanormaalselt kaua. See omakorda toob kaasa üldise seaduskuulekuse vähenemise. Aeg on lõpetada kurja riigi mängimine ja minna üle tõhusale avalikule teenindusele, kõigest teenindussektoris sisalduvaga.
Tõhusust ei saavutata, kui meil on näiteks kaks inimest 10 m2 puid lõhkumas, siis ühte ametikohta ära kaotades ei saa me puid kiiremini lõhutud. Tegelikkuses tuleb neid lõhkuda kaks korda kauem või pole vähem või poole kehvemalt. Muide ei aita ka see, et üks puulõhkuja (ametnik) viiakse üle näiteks kirveteritajaks või higipühkijaks (nimetades ametniku ümber töötajaks, ostetud teenus), kulu tellijale sellest ei vähene, pigem tõuseb. Tõhustamiseks tuleb … asjale uutmoodi läheneda, panna tavategevusse „midagi”, mida teised pole mõistnud teha. See midagi võib olla kas talgutöö või puulõhkumismasina soetamine. Niisama lihtne see ongi. Ametnike arvu mehhaaniline vähendamine ei ole mingi uuenduslik edasiliikumine, vaid samm kõrvale. Seisakusse. 

Ärka ja märka

Ega avalik teenistus ei parane sellest, kui ametnikke vähemaks võetakse, vähendada tuleb regulatsioonide arvu. Mnjah, kuid see on juba keerulisem ülesanne. 

Kuigi  on välja kuulutatud mitu tarvilikku arengusuunda lähtudes riigi demograafilisest olukorrast, nagu näiteks dereguleerimine ja avaliku sektori töötajate vähendamine, siis avaliku sektori koormust kasvatavate seaduste meisterdamise konveier jätkab tegevust täie hooga. Hiljuti “märgati”, et seadus, mille eesmärgiks oli  korrastada kiirlaenuturgu  viib selleni, et tuhanded kaupmehed ( sh väikekaupmehed) peavad end peatselt finantsinspektsioonis arvele võtma, tegevusloa hankima. Kaasnev kahju? Kusjuures kahju nii ettevõtjatele kui ka avalikule sektorile. Teisalt pole veel „märgatud” tervet rida seadusi nagu ehitusseadustik, mis on üles ehitatud nagu lõputu rahamasin riigikassa täitmiseks, mitte inimeste teenimiseks.  Asi on selles, et ikka veel ei tehta seaduste ettevalmistusel piisavalt mõjuanalüüse. Neid ei tehta seepärast, et ei mõisteta majanduse tegelikke toimemehhanisme. Tagajärjeks on tohutu administratiivse ressursi ja ettevõtjate kasuliku tegevusaja kadu, meie ühise  ressursi kadu.

Milleks ärgata?

Vahel mõtlen, milleks me üldse reegleid kehtestame? Kui neid vaja on , siis need ei toimi ja kui neid vaja ei ole siis kasutame täie mõnuga, et … vaid trahve korjata. Kas avaliku võimu ülesandeks on tõesti trahvide korjamine ja mitte meie elu sujuvamaks, rõõmsamaks,  turvaliseks muutmine? Mina olen küll asjast niimoodi saanud, et avaliku teenistuse-teeninduse oleme me enesele ise tellinud selleks, et meie turvalisust suurendada, mitte, et meid pidevalt millegagi nuheldakse. Paar näidet. Möödunud nädalal katsetati Pirita teel automaatseid kiiruskaameraid, et kergendada politsei järelevalvet kiiruse ületajate suhtes. Esmapilgul igati mõistlik üritus, kuid … Kuid ilmnes, et 94% mõõdetuist ületasid kiirust. Mida see näitab? Massilist seaduskuulmatust? Pahatahtlikku eiramist? Või on regulatsioon vale? Pole ju võimalik, et peaaegu kõik eiravad mõistlikku regulatsiooni. Muide, kui keegi juhtub sõitma Pirita teel ( vanasti kehtis kiiruspiirang 70 km/h, nagu sarnasel Paldiski mnt praegugi) 60 km/h-s, siis on ta „pidur“ – segab ühtlast liiklusvoogu. Ei ole ka kuulnud erilisi liiklusõnnetusi sellele teel, seega on regulatsioon vale ja kodanikuühiskond reguleerib mõttetut administratiivset piirangut mõistlikuma suunas. Ma saan aru, et selle vaatepunkti vastu võib tuua terve rea „teaduslikke“ põhjendusi, kuid vaadakem praktikat. Kesklinnas, Kaarli kiriku ümbruses oli ca 10 aastat kiirusepiirang 30 km/h ja käis näotu võmmi-päti mäng ehk politseijõude sunniti tegelema täiesti mõttetu tegevusega (selleks et täita riigikassat?). Nüüd on see piirang kaotatud ja normaalne liikluskorraldus taastatud. Pole kuulnud massilistest õnnetustest selles piirkonnas. Ei saagi kuulda, sest liiklus jätkub harilikus, mõistlikus, tempos ja politseile jäi lisaressurssi, et tegeleda tähtsate asjadega. Kodanikuühiskond reguleerib lõpuks kõik mõistlikuks. Muide oli aeg mil poliitikud arutasid tõsimeeli totrust kehtestada Pirita teel kiiruspiiranguks 30 km/h, olevat tore merevaadet nautida. Sellise „huvitava” mõtte peale võib tulla küll eluvõõrik, kes kasutab autojuhi teenust. Võiks ju teada, et autojuht, kes sõites koju „naudib” merevaadet ei jõua iial koju. On sellistest pisiajadest arusaaminegi üks eduka analüüsi aluseid.

Miljonisussikesed

Veel üks näitlik piirang – sinised plastiksussid. Ilmselt oleme kõik neid ostnud kui külastasime arsti või mõnda sõpra haiglas. Nüüd on asjaolud muutunud ja võib vabalt oma poriste kotadega marssida kas südamehaige intensiivpalatisse või sünnitaja perepalatisse. Mis siis muutus? Midagi ei muutunud, vaid regulatsioon muutus. Mul on küll küsimus, miks me paarkümmend aastat maksime sussitootjatele? Need „paaritugrikused“ annetused andsid ju kokku kolossaalsed miljonid? Kellele?

Joomine, kloorijoomine

Niimoodi ei tohi regulatsioone lihtsalt välja mõelda. Seda enam, et siis kui meil administratiivset sekkumist on vaja, siis laiutame käsi ja ütleme, et me ei saa midagi teha. Just selline olukord on  tekkinud “ kloorijoojate juhtumiga“. Nimetan seda juhtumit teadlikult „kloorijoojate juhtumiks“, sest see viitab kurvale sündmusele, mis meil oli seoses metanolimürgitusega ehk „puupiirituse joomise juhtumiga“. Kuidagi võõrastav on kuulata avaliku võimu esindajate selgitusi, et me ei saa midagi keelata, sest klooriühendid on legaalsed ained. Neid vaid kasutatakse valesti. Ainsaks teeks oleks selgitada rahvale, et niimoodi teha on paha-paha.  Selles juhtumis on minu arvates on jällekord kaotsi  läinud mõte, miks üldse reguleeritakse, mis on selle eesmärk, jäänud on vaid bürokraatlik keeld/käsk. Kui me lähtuksime lihtsalt sellest, et legaalset vahendit kasutatakse ja avalik võim ei saa midagi teha, siis ei oleks saanud karistada ka puupiirituse juhtumi korral, sest see „aine“ on legaalne vahend, kas puhastuseks või põletuseks, see ei ole mõeldud joomiseks. Täpselt samuti kui klooriühendite joomine. Enamgi veel, pesapalli kurikas on täiesti legaalne sporditarve, kuid kui seda kasutatakse kellegi pea lõhki löömiseks, siis on see kurika väärkasutus. Selleks ei pea kurikat ära keelama, vaid kurikaga virutaja ühiskonnast eraldama. Nii ka kloorijootjate puhul, tegemist on raskete kehaliste vigastuste tekitamisega, selle eest tulekski nuhelda.

Tagasi, et minna edasi

Reguleerimiste mõte, olgu see siis kiirlaenuturg, piirkiirus või sussikasutus, peab olema mõistuspärane ja andma selge signaali milleks seda tehakse. Me raiskame järelevalve korraldamiseks mõttetutes suundades miljoneid meie ühist raha ja kasutame miljoneid üle ühiskonna suutlikkuse ja vajaduste käiva järelevalve suutmatuse õigustamiseks. Tõsiasi on see, et me ei tea, mida meil on riikliku jõuga vaja järele valvata ja millega saab kodanikuühiskond ise hakkama. On aeg pöörduda tagasi juurte juurde: reguleerida võimalikult vähe, lasta kodanikuühiskonnal areneda, aitab administratiivsest puupiirituse joomisest. Just selline peaks olema dereguleerimise ja jõuetekohase riigi loomise eesmärk

Targutusi

A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001

Lk 129 „ Mida aga Machiavelli ei ütle, on see, et kui inimesed sulle tõtt ütlevad, siis ei pruugi see tingimata tõde olla; see võib olla üksnes nende arusaam tõest.”

Lk 163 „Ma võrdleksin teda (saatust) nende tormitsevate jõgedega, mis ujutavad marutades üle tasandike (…) kõik põgenevad nende eest, kõik taandub nende tulva eest, suutmata mingil moel neile vastu panna. Ja kui jõed ongi oma loomult sellised, siis ei tähenda see veel, nagu ei saaks inimesed rahulikel aegadel tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid, rajades tamme ja paise, nii et jõed taas üle kallaste tõuseksid, suubuksid nad kanalisse või ei oleks nende vood nii taltsutamatud ja ohtlikud. Nii on lood ka saatusega, mis näitab oma võimu seal, kus tublidus ei ole valmis talle vastu seisma ning suunab oma löögid sinna, kus ta teab, et tema ohjeldamiseks pole rajatud paise ega tamme.””

Lk 165 Machiavelli paneb tähele, et rasketel aegadel ei ole üksnes ettevaatlikud inimesed need, kes ellu jäävad ega headel aegadel üksnes energilised inimesed need, kes läbi löövad. Machiavelli järeldab: „ See ei tulene muust kui sellest, kas nende käitumisviis on kooskõlas aja iseärasustega või mitte.” Kui te loodate edu saavutada – mitte ainult äris, vaid ka mistahes teisel elualal – siis on eluliselt tähtis olla kooskõlas aja vaimuga.”

G. R. R: Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012

Lk 186 „Aumehed teevad oma laste huvides asju, mida nad enda huvides mitte kunagi ei teeks”  „ … kuid valed, mida ma talle pakkusin, olid meeldivamad kui tõde.”

Lk 196 „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.”