Muutustesein V11: Väikesed suurmuutjad

 

Foto kõige mõttetumast ristmikust: kolm üle tee ulatuvat massiivset raudkaaki, 19 foori ja mitukümmend liiklusmärki

Sõidan Pi-Ritalt Ka-Lamaja poole. Kuulan raadiot. Glasgow´s istuvad maailma targad koos ja püüavad ilma sutsu külmemaks timmida, meie … Meie püüame ka. Püüame teha … midagi. Teemegi õhinapõhiselt. Tundub, et  kõik püüavad ühe korraga „teha suuri asju“ (keelata, lõpetada, piirata), kuid maailma koosneb hoopis pisiasjadest. Mammut teatavasti ei koosne mammutitest, vaid rakkudest või … ampsudest. Sellest tulebki lähtuda, probleeme tuleb lahendada ampsukaupa, muidu võib suur tükk kurku kinni jääda. Prr. Pealegi, küsigem endalt, kas me elame tõeliselt säästa tahtvas maailmas või teeme vaid õhinapõhiseid irdtegevusi (sest nii on kombekas ja kõik ju teevad), mis vaatamata kaunikõlalisusele raiskavad meie aega, raha ja ressursse? Kuidas nii? Võtame mõne lihtsa igapäevaelu näite. Istun autosse … Ja-ja tunnistan täiesti avalikult, selgesõnaliselt ja häbenemata, et istun autosse ja sõidan linnapoole. Ma ei kasuta selleks ratast, tõuksi ega tuulelohet  ühel lihtsal põhjusel, et päev on ajasäästlikult kokku pakitud mitmetest kohtumistest ja aruteludest linna eri piirkondades ja kohtumiste vahed on ajakriitilised. Tegemist on kõige säästlikuma liikumisviisiga minu töökorralduses. Kulutan vähe, jõuan palju. Järgmised päeva kodukontoris … jõuan palju, kulutan veel vähem. Seega esimeseks keskkonnasäästuks on paljudel juhtudel läbimõeldud logistika, taaskasutus ja seadmete elukaara pikendamine. Praegune kliimapoliitika tundub keskenduvat selle, kuidas miljardeid maksumaksja raha kõige kunstipärasemalt raisku lasta, mitte sellele, kuidas pisiraiskamistest suurt kokkuhoidu kumuleerida. . Muidugi ei lasta raisku kõike, tekkivad uued tehnoloogiad, sest turg (ja meie teiega) nõuavad seda, kuid kliimapoliitika põhihoob asub hoopis mujal, see asub väikeste, kuid tihedate tegevuste normaliseerimises ja sellest nii raha kui keskkonnasäästu kogumist. Muidugi ei ole see nii glamuurne, kuid see eest tõhus.

Niisiis … läksime liikvele.

Niisiis … ärme tee sama viga, mida enamuses tehakse tahtes maailma muuta, mitte iseennast. Alustame väikeste ampsudega, et seederikkeid ei tekiks. Võtame näiteks mingi lihtsa valdkonna mida me igapäevaselt kogeme, nagu oma igapäevase liikumise. Hea algus, sest  transport on peale tööstust kõige suurema jalajäljega inimtegevuse valdkond. Kuna tööstusega meie teiega igapäevainimesed midagi tarka teha ei oska ja rumaluse tiražeerimine vaid halvendab olukorda, siis parem jätame tööstuse rahule ja tegeleme igapäeva liikuvusega.

Tööle minekuks on suures piiris kolm võimalust: ühiskondlik transport (ÜT), auto või jalakäik (ratas ei kuulu praegusel aastaajal ilmselt niivõrd transpordivahendite kui ekstreemspordi vahendite hulka). Kuigi me räägime palju ÜT eelistamise vajadusest, siis tõsiasi on, et tööl käijatest kasutab ÜT vaid 20% ehk piinlikult vähe. No-jah eelmisel EL eelarveperioodil pumbati küll ÜT edendamiseks lähes 700 milj EUR, mille tulemusena kasutatavus … langes 2+%, nii et ainult raha asja ei paranda vaid võib valede otsuste puhul seda halvendada. Järelikult kasutab suurem enamus tööle jõudmiseks autot. Sellest alustamegi.

Niisiis teeme koduukse lahti ja … Võib arvata, et enamuse meist teiega kodu asub õuealade piirkonnas (ilmselt on suurem osa meie Peamise Linna territooriumist tähistatud lausaliselt õueala märgiga), kus liikumiskiirus on piiratud (20/30 km/h). Roomame välja … administratiivsele takistusrajale. Mnjah, roomame aeglaselt, sest administratiivõhin on  igaks juhuks tänava täis pikitud ka „lamavaid politseinikke“ (edaspidi: lamajad). Kuigi oma kasutegurilt  võiks need ümber nimetada tapetud kliimaks. Miks? Kas olete mõelnud, mis nendest kasu võiks olla … kliimakontekstis? Või on need projekteeritud vaid teedeehitajate rõõmuks? Administratiivse enesenäitamise rõõmuks? Ei tea. Vaadake, kliimakonks on selles, et iga lamaja eel tuleb kiirus peaaegu peatumiseni maha pidurdad, sest isegi kui juht juhtub sõitma 20/30 km/h siis lamaja ületamiseks alandab ta selle -5 km/h ja roomab üle kui ei taha autot rikkuda ja peaga lakke lennata riskides kaelaluu murruga. Peale lamajat muidugi juht kiirendab (kirudes), mis nõuab ekstraenergiat, ehk selle üha lamaja ületamiseks (+ lamaja enese tootmiseks ja paigaldamiseks) kulutatud süsinikujälg on kogumis meeletu ja tarbetu.  Muidugi, kui eesmärgiks on autosõidu kaotamine ajaloost, siis on lamajad omal kohal, kuid CO2 emissiooni seisukohalt on tegemist täiesti vastupidise tegevusega võrreldes kogu maailma kliimaeesmärgiga. Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lamajad kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Iga päev? Iga aasta? Eks ole hea küsimus?

Inimkonna rumalaim leiutis

Midagi veel põriseb, kuid see pole auto ega autokujuline mopeed vaid … No muidugi see on  inimkonna üks kõige mõttetum ja samas toksilisem leiutist – administratiivlehepuhur. Aeglaselt jalutavad mehepojad liiguvad puhuritega lehti hunnikusse ja … tossutavad mõnuga rohkelt CO2 taeva poole. Muidugi  järgmine tuuleiil lükkab lehehunnikud jälle liikvele. Usinad koristusmehed jälle … tossutamas. Ja niimoodi ringiratast kuni lumi maha tuleb või kui lehed pakitakse lõpuks … kilekottidesse (fossiilmaterjal) ja veetakse autodega (fossiilkütus) Jäätmejaama (igati tarvilik ja üha paraneva teenindusega struktuur). Kuid Jäätmejaamades näeme pilti neist hunnitutest nüüd juba räbaldunud kilekottidesse mässitud lehekuhjadest, mis küll kuidagi keskkonnasäästu mõõdet välja ei anna. Õhinapõhiselt loodi tummisest kompostimaterjalist … prügi. Milline on siis on ühe mahakukkunud lehekese jalajälg kogumis? Hakkame „kaardistama“: puhuri fossiilkütus, teisaldava auto fossiilkütus, kotikile on suure tõenäosusega toodetud fossiilsest materjalist ja selle absorbeerimine kulutab jälle fossiilkütust. Kas me pole mitte  CO2 jälje vähendamise mõttest õigesti aru saanud? Või see meid ei huvitagi? Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lehepuhurid, lehekotid ja nende vedu/töötlus  kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Eks ole hea küsimus?

Mõeldes pisiasjadest

Sõidan, õigemini sõitsin, nüüd … istun autos. Istun autos kesklinnas. Istun järjekorras. Foorijärjekorras. Istun värskelt tekitatud administratiivses ummikus, kus kaks Narva maanteelt Pronksi tänavale pööravat rada on asendatud ühega. Tuiksoone läbilaskevõime langes poole võrra. Tromb. Liiklustromb. Administratiivne liiklustromb. Istun, aga mõte töötab, mootor ka. Kuulan raadiot. Valikus viirus ja rohepööre, rohepööre ja viirus ja õhinapõhine. Vaadake, vahel leiame me kõik ennast olukorrast, kus saada aru, et midagi on valesti, kuid … aru ei saa mis nimelt. Viimased aastad on olnud õhk ja eeter täis arutlusi rohepöördest, CO2 jalajälje vähendamise vajadusest, liikuvusest ja … Oeh, terve maailm sõitis ju Glasgowśse, et kokku leppida keskkonnalastest ühistegevustes, kuid maailma päästmine ei alga maailma päästmisest korraga, vaid pisiasjadest kogumis, meis enestest, meie mõttemudelitest ja nende muutmisest.

Niisiis istun ja mõtlen pisiasjadest ja pisiasjade kumulatiivsest suurefektist. Pi-Rita poolt sõites on iga natukese vahemaa järel jalakäijate isetoimiv demokraatlik vöötrada asendatud administratiivse fooriga. Foorid plingivad 24/7. Põletavad „surnud mammuteid“. Igaüks eraldi võttes … pisiasi. Isegi uhke värk, nagu aastaringsed jõulupuud. Turvaline, kuid … Keskkonnavaenulik. Kuidas nii? Vaadake kui üksik jalakäija vajutab individuaalset foorinuppu ja läheb üle tee individuaalfoori süsteemis, mitte tulede sujuva tsüklilisuse liikuvuse süsteemis, siis on see reostus (peaaegu nagu ohvritule süütamine). Kuidas nii? Lihtne, sest ühelpool foori seisab u 30 autot ja teisel pool foori seisavad veel u 30 autot – seisavad ja tossutavad. Üksik uitaja on ammu kadunud, kuid 2x30 autot seisavad ja tossutavad. Ühe sellise individuaalületuse hinnaks on kogumis umbes tund töötava mootoriga seisvat autot. Kujutate ette – tund tarbetut tossutamist? Kuid foore on ju viis sellel lühikesel teelõigul. Seega viis tundi seisvat tossutamist. Kuid see pole veel kõik, sest tunnis seiskavad need foorid liikluse kümneid kordi. Kas see tähendab, et tunnis saame hüpoteetiliselt sadakond tundi administratiivtossu? Kui kujutada seda ette kogu linna mastaabis (tuhanded seisvad ja tossutavad autod), siis on see hirmuäratav. Samas iga foori taga me justkui ei märka seda administratiivset hävingutendentsi. See on energia kadu (ja CO2 emissioon), kuid see pole veel kõik, lisaks kaotame me selle energia mis kulub 2x30 kordsele autode  mahapidurdamisele ja üleskiirendamisele. Nagu märgitud, siis Pi-Rita teel on umbes viis sellist foori järjestikku ehk  linna sõites võib juhtuda, et viis jalakäijat tekitavad u 7 min jooksul viie tunni jagu asjatult kulutatud energiat, tootes tarbetult CO2? Pärast peab regulatsioonirobot „kangelaslikult“ mingitelt elulistelt teenustel kokku hoidma, tehaseid või kaevandusi sulgema, sest, meil on ju omad keskkonnaalased kohustused täita. Tuletab meelde kogemust sõjatehasest, kus vanarauaplaani katteks lõigati tuliuued metallplaadid juppideks (plaani täiteks) ja kuu lõpus otsiti kõik tsehhitagused läbi, et viimastest rämpsust toorikumaterjali kokku keevitada (jällegi plaani täiteks). Muide kui tegemist oli vöötradadega, siis sujus liiklus hoopis sujuvamalt/keskkonnasõbralikumalt, jalakäija lasti üle ja sõideti edasi, mitte ei põristatut tühjalt tuima. Muide ka fooride jõulutuled ei plinkinud ööpäevaringselt (jälle kokkuhoid).  Nii, et kokkuvõttes on kaotajaks kõige suuremalt ülehooldatud jalakäija (maksumaksja ka), kes hingab sisse kogu selle saasta ja ühtlasi maksab selle lisasaaste kinni. Kui nüüd mõelda, kui palju on meil tühikäigulisi ja süsteemituid foore, siis see mida me saaksime lihtsama, kuid läbimõeldud eesmärgistatud sujuva  liikluskorralduse ja intelligentsete fooridega kokku hoida on kogu Eesti ulatuses tohutu.  Aastas? Üüratu. Seega kui me tahame tõesti puhtamat kodulinna (ja planeeti), siis peame lõpetama tuimade „kahtehtud“ tegevused ja mõtestama kuidas muuta tehnoloogiaid. Eesmärgiks peab olema kestlik, kuid sujuv ja nauditav liikuvus – mõtestatud tegevus, mitte „kahtegevus“.

Mis on „kahtegevus“? Näiteks eelmainitud lehekoristus, kus lehed aetakse fossiilkütusega kottidesse, mis on toodetud fossiiliga fossiilist, viiakse autodega (fossiiliga) jäätmejaamadesse (kus nendega opereeritakse fossiiliga) ja kotijäätmed tuleb jällegi ümber töötada fossiiliga. Uskumatult vanaaegne, uskumatult raiskav, uskumatult saastav. Või liikluse kiuslik reguleerimispoliitika, tänavate ühesuunaliseks muutmisega (iga ümbersõit tegelikult asjatult kulutatud kütus ja toodetud CO2), teede kitsamaks ehitamine, kõverad teeotsad ja vormeliraja tsikaanid, lamajate paigaldamine, tavaliste ületee pöörete kinniehitamine, see kõik suurendab kokkuvõttes CO2 emissiooni, sest autosõidule alternatiivi ehk  nauditavalt toimivat ühistransporti ju pole. NB! Veelkord üle korrates: laias plaanis asendust autodele pole. On administratiivne kius. No jah, muidugi rattasõit on üks lahendus, aga … ei sobi kõigile. Õigemini sobib meie tingimustes ja vananevale elanikkonnast vähestele. Titaanpuusaga memmed ja vitagevanamehed ei kvalifitseeru sellele rajale.

Liikuvusstrateegia kui liikumatuse strateegia.

Rattur emeriitusena on rattad mulle alati meeldinud, võib öelda, et olen  pigem rattalemb, kuid igal asjal/tegevusel on oma aeg ja koht. Olen sõitnud rattaga poris ja lumes, krusade vahel ja metsas, olen olnud märg ja sopane kui mudakäi. Kuid seda kõike sportlikul eesmärgil ja enese vormis hoidmiseks. Ma ei kujuta kogemuslikult väga hästi ette, et see võiks tänasel novembripäeval olla viis tööle sõiduks (ei kontorisse ega ehitusplatsile). Muidugi on see võimalik, kuid see vajab teistsugust infrastruktuuri neile vähestele, kes seda naudivad. See vajab riietuskappe ja dušširuume töökohtadel, kus ennast pesta ja riideid vahetada, see nõuab riiete kuivatuskohti ja kinniseid rattaparklaid. Te ju ei lähe higihaisusena ja porisena oma kontorisse klientidega kohtuma? Elementaarne. Kümmekond kilomeetrit sõtkumist vastutuules võtab ka kõige treenitumal naha märjaks, midagi pole teha, selline on meie süsteemne ülesehitus. Rattasõit ei ole ainult päikesepaiste ja linnulaul, see on tõsine pingutus. Muidugi on meile teiega vaja liikumist, kuid liikumine peab olema jõu ja eakohane, minu 80+ vintagenaabrimees on igati traksis nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid rattasõit vihmas/lörtsis pole talle eakohane, ka minu ämm oma 95 juubelil (samuti traksis) arvas, et ta püüaks vältida rattasõitu, kui vähegi võimalik. Edasi. Kui paljudes töökohtades on meil võimalus ennast sõidujärgselt kasida ja ratast kuivalt parkida? Talvine sõit …

Mnjah, talvel siis kui kahel jalal tuleb liikuda aeglaselt ja harkisjalgselt nagu maamõõdu sirkel, ei soovitaks ma kellelgi rattasõitu, see on ekstreemsport (testitud). Seega rattasõit on tore harrastus ja edu kõigile neile kes seda ekstreemsust harrastavad aastaringselt, kuid see ei ole ega saa kunagi olema üldine liikuvusviis suuremas linnas. Kuid kõik need teed, mis on rajatud ja millede avamislinte on pidulikult läbi lõigatud seisavad suuresti tühja. Kasutult? Mitte päris, sest annavad aastaringselt tööd ja leiba tänavakoristusfirmadele. Muide ainuke rattur, keda talvel trehvasin nägema sõitis … sõiduteel. Nii on.

Mõeldes ühisest transpordist

Aga liikuda on vaja, liikumine ongi elu, kuid … Ajal, mil elamise viis muutub päev-päevalt ikka kiiremaks peab (kindlas kõneviisis) ka liikumisharjumusi, -tehnoloogiaid ja –strateegiaid muuta. Samas, kui meie liikuvuspoliitika põhineb millegipärast mitte sujuvusel/tõhususel vaid rahustamisel, piiramisel, keelamisel ja karistamisel. Tänase liikuvusstrateegia sogan võiks olla „Parim liikuvus on liikumatus!“ Kõik see on toimunud nagu tuntud lugu konna aeglasest keetmisest, meie teiega oleme iga jaburuse peale ürginstinktlikult leidnud mingi mahendava lahenduse ja pole tähele pannudki, et liiklejatevalikud administratiivkiusus hakkavad otsa saama.  Kaotame kiirust ja sellesamaga suurendame saastet, kuigi peab olema vastupidi.  Kiirus ja aeglus on paljuski suhtelised mõisted ja on  mõistetav, kui kellelegi meeldib näiteks aeglast valssi tantsida (elegantne ja nauditav vaatemäng), kuid kui meie elu kulgeb tegelikult džaivi rütmis, siis … Ilmselt on sellistes tingimustes valsi lohistamine ohtlik ja inetu. Jah võimalik, kuid inetu, mis tähendab, et ka liikuvuse ajakohastamiseks tuleb plaati ja rütmi muuta, muidu jäämegi hullumajja, kõige sellest tulenevaga. Seega sujuv, nauditav, kuid kiire liikumine on see mida me vajame. Enam ei ole mõeldav, et laulupeole tuldaks kagunurgast nädalakese. Nii et … Mis siis üle jääb? Loomulikult ühistransport (seniks kuni pole leiutatud teleportatsiooni).  

Ühine transport + taaskasutus

Tegelikult on ka ühistransport kui süsteem, täpselt samuti kui kunagine ühiskondlik transport oma aja ära elanud, see mille poole me püüdlema peame on ühine transport. Võrgustik noh! See ei ole tasuta teenused (tasuta tähendab seda, et selle eest ei maksa kasutaja vaid keegi teine). Vahel me hälbime kiires elutempos reaalsusest ja teeme oma mõttemaailmas kiirühendusi. Vahel lühiühendusi. Kui me mõte jookseb seda rada pidi, et bussisõit on tasuta ja selle eest maksab riik, siis see ongi lühiühendus. Riigil ei ole mitte mingit raha (enamgi veel, riigil on vaid halvast administreerimisest tekkinud võlad), raha on meie oma, meie ühine raha. Seda raha kannavad kokku nii noored kui vanad, kestlikud ja puhta väetid, kavalad, targad ja need teised ka, selle rahaga peame me ümber käima eriti tähelepanelikult ja säästlikult. Eriti säästlikult, kuid eriti tõhusalt. Meie ühise raha eest üha uute busside ja rongide ostmine ei ole heaperemehelik ei meie raha suhtes ega keskkonna suhtes. Põhjamaade KOV-d on juba ammu aru saanud, et buss peab olema nägus, turvaline, kestlik kuid mitte ilmtingimata uus. Nemad on aru saanud, et taaskasutus pole mitte ainult vanade raamatute ja vaaside mitmekordne ringlus/taaskasutus, vaid raiskamise vähendamise üks suuri ressursse on ka transpordivahendite elukaare pikendamine. Just, kui kasutatud, kuid heal bussil vahetada kulunud sõlmed, asendada osa vidinaid tänapäevaste vidinatega ja asjatundlikult kere kohendada, sõidab see buss veel ühe (või kaks) ringi. See on keskkonnahoiu seisukohalt õige suhtumine. Hoiab kokku nii metalle, kui kütust vähendades ülemaailmset saaste jalajälge. Mis veel selle juures head on, on see, et elukaaremeistrid asuvad siinsamas Eestis. Seda ka Põhjamaade jaoks.

Ühise transpordi intelligentne võrgustik

Kuid nauditavus ja ühise transpordi eelistamine tekkib vaid siis, kui selleks on loodud tingimused. Tänane administratiivkius autosõitjate suhtes ei meelesta neid ümber istuma ÜT-i vaid meelestab neid administratsioonide vastu. Kuid ühine transport saab elu sisse siis, kui on loodud võrgustik kõigist võimalikest transpordivahenditest, alates „piimaautodest kuni tõuksideni“. Kuid põhivõrk (ühise transpordi kandekonstruktsioon) peab olema selline, et buss on mõnesaja meetri kaugusel meie teiega ukseesisest, järgmine buss nägemiskaugusel, bussides IKT lahendused/ekraanid ümberistumisvõimalustest ja marsruudiplaneerijatest. See on tuleviku ühine transport, selle poole tuleb püüelda, mitte rammida autosõitjaid laiendatud bussiradade ja tühjade rattateedega liikuvuspaketist välja. Mõelgem selle üle, et praegu kasutab töölkäivatest inimestest vaid 20% ühistransporti, mis tähendab, et … Õige väike osa käib jala ja mõni ka rattaga, kuid ülejäänud autoga. Ups! Arvata võib, et 90% autoga tööl käijatest ei naudi hommikust autoga töölesõitu (lumi, pori, ummikud), vaid kasutab autot ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et teist võimalust ei ole. Kiruvad administratsiooni ja jätkavad sõitmist, sest valikut ju pole. Tekitame valiku. Päris valiku (mugava, kiire),  mitte tahtliku administratiivse teelt väljarammimise kui mittevaliku. Kui valikut ei ole, siis igasugune liiklusvoo sujuvuse piiramine toodab juurde CO2 ja akumuleeritud viha, mis purskub välja kõige ootamatutes kohtades.

Olupilt surnud mammutite osavõtul

See, et me ikka üldse ei saa aru kliimaolukorra keerukusest ja selle komplektse lahenduse vajadusest ilmestas ühe  hommiku Terevisiooni kaks järjestikku esitatud intervjuud.  Ilmselt just seetõttu, et need olid järjestikulised, torkasid ka silma suuga räägitava ja tegelikkuses tehtava karjuv vastuolu. Esimeses rääkis Tädi Glaskow konverentsilt, et me peame saavutama kliimaeesmärgid muidu oleme silmitsi pöördumatute protsessidega nagu näiteksliustike sulamine ja teises rääkis Onu talve(jõulu)valgustusest, et seda peaks olema rohkem, et see peaks olema monumentaalsem, see peaks olema püsivam. Mnjah, niipalju siis „jalajälje vähendamisest“ ehk … Kas me üldse suudame süsteemselt mõelda/tegutseda või  jooksutame rohejutu taustal  linnas surnud mammuteid? Tänapäeva energia on suures enamuses põletusenergeetika, põletusenergeetikaga kaasneb CO2 tootmine. Ilmneb, et oleme jutulobas valmis piirama CO2 emissioone (teiste) tehaste ja tootmise ning liikluskisu hinnaga, kuid ise laristame seda nii suurtes mahtudes, kui väikestes püsikogustes. Kui me tahame tõesti vähendada CO2 heitmeid (ükskõik millisel põhjusel), siis peame seda tegema eelkõige ise, komplektselt ja läbimõeldult. Senini seda pole, on veidrad jõulukomad Pi-Rita linnaosas, ürgvanamoodsad lumehelbekesed teises linnaosas, monumentaalvalgustused pidevalt plinkivate mõttetute fooride näol on tunnistus, et kliimakokkuleppeid me täita ei suuda, kui just … Kui just administratiivvõim tootmist ja liikuvust nii tasumatuks/talumatuks ei kruti, et … see lakkab. Vaat selline hommikune olupilt uljalt kappavatest surnud mammutitest ja jõulutuledest

Alustagem algusest, nii nagu liikuvuse korraldusel, nii ka oma jalajälgede (sh ka administratiivse reostsusjalajälje) hindamisest, nii ka maksudebatis. Esitagem esimene küsimus – MIKS? Ja siid kuidas, mida, kes, millal? Vaat niimoodi. Ikka ampsukaupa, järjekindlalt ja pidevalt, muidu võib rohepööre osutuda ohepöördeks. 

Järgneb …

Targutusi:

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 

Lk 96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“

Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“

Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“

 

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

 

Lk 180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa kuningale vastata, naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le kiidukõne, millest ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest vastu reisi.“

Lk 191 1745 a Sileesia sõjad  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“

Muutustesein V10: Administratiivne Pearl Harbor

 

Vaikuse loo kolm lugu: eellugu, pärislugu ja järellugu

1. Esialgu eellugu:  

 Olles lõpetanud oma eelmise mõtteharjutuste-pikkjutu  („Müürimurd“ Bürokraatiatõlk), sain   õpetatud sõbralt hea lugemissoovituse: „Meelis Kiili: tahad rahu, valmistu sõjaks. Aga kui valmis me oleme rahuks?“ ERR 21.10.21. Just-just, hea küsimus - kui valmis me oleme rahuks? Või kas oleme?

 Kui te seda artiklit ei lugenud, jäite ilma ühest viimase aja parimast olukorrahinnangust.  Aus, arusaadav ja asjalik strateegiaalane teemakäsitlus. Võib arvata, et sellesuunalisi murelikke mõtteid mõlgutavad paljud  meist teiega, kuid  pole osanud oma mõtteid nii hästi struktureerida.  Ja meie teiega muremõtted ei lähtu mitte sellest, et meil   heale konkurentsipositsioonile, kuid see „hästi minek“ on tekitanud teatud „mürgise rahulolu“.

 Artikkel tuletab meelde kindral Bufordi mõttekäiku enne Gettysburgi lahingut:  „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” („Surmainglid“ Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998 lk 63). Töö saigi tehtud, seekord Bufordi mõttekäiku kuulati ja Gettysburi lahingust sai sõja pöördepunkt.

M. Kiiligi arvamuseavaldusi ei tohi (kindlas kõneviisis) tähelepanuta jätta.  Juba L. Freedman „Strateegia“ (Grenader 2016 Lk 10). eessõnas kirjutas  M. Kiili (MK) väga leebelt, kuid korrektselt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ 

 Kui põhjanaabrid kutsuvad ennast 1000 järve maaks, siis meie võiksime nimetada ennast häbenemata 1000 strateegia maaks. Meil on iga asja kohta strateegi. Paberil. Kantseliitlik. Mittetoimiv. Tõsiasi on, et kui meil on 1000 paberstrateegiat, siis meil strateegiat tegelikkuses ei ole. Tõsi see on, meil ei ole strateegiaid, meil on koodsõnade jadad. Aastat tagasi, kui olin tegemas ihu ja hingega ühe valdkonna strateegiat, mida valdkonna asjatundjad ja selle kõik osapooled olid hoolega kaalunud , sõelunud , sünteesinud ja teinud mitmeid muid parandavaid efekte ning minu ülesandeks oli see lõppkokkuvõttes üheks innustavaks looks kirjutada … Vaat selle koha peal murdus minu usk strateegiatesse, sest üks kõrgametnik väga tark ja asjatundlik kolleeg, ütles mulle välja lihtsa tõe: „Pole tähtis mida sa kirjutad, mida te kavandate – tähtis on strateegiasse saada õiged sõnad (koodsõnad), mille alusel pärast … raha jaotada ja EL saavutusraporteid koostada..“ Plõnksti, selle koha peal muutus kõik selgeks ja loogiliseks strateegiate strateegilise mitteõnnestumise strateegias.. Strateegiad ei olegi bürokraatiamaailmas selleks, et midagi saavutada, vaid selleks, et raha jagad „sinna kus vaja“. Näiteks paned eelarveperioodil 700 milj EUR sisse ja tulemus … langeb umbes  20% võrreldes sihiga. Normaalne? Ei ole. Selline strateegialaadne toodang ei ole normaalne. Kuid selline strateegiatus viitab millelegi veel sügavamale – vajadusele ümber mõtestada ja rivistada kogu avalik teenistus, muutes selle selleks, mida see olema peab konkurentsipõhine avalikkuse teenindus. Just seepärast ei tohi (jälle kindlas kõneviisis) jätta tähelepanuta MK, kui tippjuhi, olukorrahinnangut.

 Kolmanda võimaluse neljas võimalus

 Ausate olukorrahinnangutega on teatavasti kolm võimalust. Esiteks, et see annabki impulsi tegevusi ümber hinnata ja süsteemseid vigu parandada, teiseks  autor lüüakse tõe kuulutamise eest  kohe "ninaaukudeni maasse" või kolmandaks,  püütakse tema ideed või teda ennast aeglaselt "ära viilutades" marginaliseerida ja … unustada. Muidugi loodame me kõik, et käiku läheb esimene variant, kuigi lähiajalugu pakub rohkem näiteid teise ja kolmanda variandi kasuks. Kuid lootma ikka peab …. Õpetatud sõber pakkus välja ka neljanda variandi: „Mind huvitab see, kas seda lugu  laiemalt tähele pannakse ja see mingit keskustelu või vähemalt kommenteerimist leiab. Kui ei, siis on asjad küll kehvad.“ Väga tummine tähelepanek (ja käesoleva pikkjutu algtõuge). Nüüd siis olen oodanud … Oodanud …. Kehv lugu, mitte ainult laiemalt ei pandud bufordlikku abipalvet tähele, … üldse ei pandud tähele. Vaikus. Edasine on katse turgutada õpetatud sõbra usku … Bufordil see ju õnnestus ja hea strateegiatunnetus ning positsioonivalik  andis võimaluse luua pöördepunkt . Meie … - Olupilt on nagu L. Childi krimkast: „Nad tegid vastupidi, „ (…) „Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.” („Tagaotsitav”  Varrak 2014 Lk 198). Vaikus. Ükskõiksus? Lootusetus? Hoolimatus? Tüdimus?

 2. Pärislugu 1000 strateegia maast:

Olles ise osalenud kümnetes (kui mitte sadades) avaliku teenistuse strateegiaaruteludes , siis tundub, et selle maanurga põhiline strateegia on strateegia puudumine. Pigem on tegemist rituaaltantsuga. Mnjah, kuigi igale sõnajadale püütakse külge kleepida kas strateegia või vähemalt riigireformi tühisuse varjamise viigilehte (ehhee, kontekstis lugeda kui paberileht), siis see leht ei varja strateegiatust. Kas meil üldse on tummiseid strateegiaid olnud? Ikka on.  Kümnendi parim strateegiaettepanek Lp Jüri Raidla Riigireform, kuid see viilutati udupeeneks, tassiti laiali ja nüüd värvivad administratiivarbujad ja poliitrobotid oma kodukülas iga koeraputka ja seltsimaja katust riigireformi värviliseks, kuigi sellel pole mingit tegemist tegeliku riigireformiga. Kuid kõik pole veel kadunud, JR reform ja põhitõed ootavad vaid alustamist. Valmis pakett ju olemas.

Millest alustada? Peame esiteks peeglisse vaatama ja mõningaid selfisid tegema, et teada kes me tegelikult oleme. Miks me vajame tegelikku strateegiat, mitte koodsõnade jada, et El meeldida ja EL rahasid jagada? Miks see meile vajalik on? Lihtne: „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Vaat selline lugu. Headel aegadel, kui tõusuvesi tõstis kõiki paate, siis polnud strateegia puudumine meile teiega nii märgatav, kuid nüüd kolmikkriisis on strateegia puudumine viinud meid sinna kus praegu oleme – sihitu hulpimise ja pilbastunud Ühisruumini.

Nii, et MK tähelepanekud võiksid siiski olla teemaks, mida arutada või mis vallandaks mingid protsessid, mis suudaksid tasalülitada süsteemseid vigu ja ehitada kaasaegse juhtumis ja strateegiamehhanismi, kuni … Kuni seegi ennast ammendab ja me vajame midagi veel tõhusamat. Inimlikumat.

Alguses oli … analüüs

 Nagu mainitud MK-lt väga asjalik, ajakohane ja tähelepanu vääriv strateegiline olukorrahinnang.  Kuid alustame algusest nagu artiklis soovitatud (alustada tuleb olukorra ausast hindamisest, saadud õppetundide analüüsist, vigade tunnistamisest).

 Kuid kuskohalt alustada hindamist?

Kui enamasti alustakse teemakäsitlust momentülesvõttega  sellest, „kuidas meil siis kriisist jagusaamisega lood on“, siis õigemini tuleks alustada sellest, et määratleda, millises kriisis me oleme ja millisest kriisist me väljuda tahame. Meditsiinilisest kriisist? Majanduskriisist? Veel mingist kriisist? Harilikult ei ole kriis lihtsalt kriis, vaid mitmete halbade kokkusattumuste sümbioos. Võimendus. Meie teiega oleme kärsitu rahvas, räägime läbisegi ja erinevatest asjadest korraga. See ei tekita kõige paremat tõenäosust õige järelduseni jõuda. Ka kriisi käsitlemisel on mõistlik kõigepealt põhi paika panna. Niisiis …

Antud kriisi puhul tuleb meil teiega omaks võtta teadmine (ja siis vahet teha), et meil on tegemist kolme kriisiga e. kolmikkriisiga: meditsiiniline-, administratiivne- ja majanduskriis. Kuigi need kolm kriisi on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, on neil erinev kulg ja toimimisaeg. Ehk, kui meditsiiniline kriis laheneb …  millalgi, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja administratiivse suutlikkuse/suutmatuse kriis halvendab nii meditsiinilise kui majandusliku kriisiga kiiret toimetulekut. Seega tegemist on omamoodi kolme tormi sümbioosiga ehk supertormiga. Kõiki neid kriise ja nende omavahelist toimet peame analüüsima. Need ei ole eraldiseisvad kriisid.

Kriisi juhtimine ilma selle tüüpi teadmata, teadmata miks me midagi teeme, pole kriisist väljumise strateegia, vaid järelreageerimine – „kahtegevus“. Näiteks, me ei tea isegi seda, milline majanduskriis meil on. Hullem veel, me justkui ei teagi, et meil majanduskriis on. Kummaline. Kihutame nagu lihtsameelsete ullikeste kari kriisi poole ja .. oleme ikka rõõmsad. Vaadake, suur osa majandusest kulgeb kunstlikus koomas ehk  riigi toetusmehhanismide (loe: meie teiega maksuraha) najal ja suur osa rahast otsib varjupaika (kasvõi kinnisvarasse ja sellega külgnevas), sest ei usus Dr Riigi meetmetesse, tekitades mulje majanduskasvust. See ei ole tegelik majanduskasv, see on arvutusmetoodiline ja statistiline hälve.  Kui meie analüüs on vildak, siis on ka ravi vildak. Muidugi on kriisis ka edumudeleid, kuid pigem administratiivkriisi kiuste kui targast riiklikkust strateegilisest juhtimisest johtuvalt. Selle tarkusetera võiksime küll kriisilahenduses kasutusele võtta.

 Otsustamatuse (otsusta+matus) energeetiline hind

 Meil ei suudeta strateegiliselt otsustada sellegi üle kas taevalage kivijaamadega edasi kütta või raju strateegilise „boostiga“ alternatiivenergiatesse investeerida. Mõlemat korraga ei saa, selle asemel saadakse kõigepealt energiavaesus ja siis energianälg. Energianälg ei ole mitte mingi isetekkeline nähtus vaid administratiivkriisist tulenev otsene strateegituse tulemus. Strateegitus on viinud järgmiste lihtlahenduslike strateegituseni -  tarbijatele elektrihindade ja võrgutasude kompenseerimiseks. See ei ole strateegia, see ei ole isegi taktika, see on hale ja vale. Selline „administratiivtegu“ rüüstab meie teiega isiklikku rahakotti ja ühise raha kassat ning halvendab üleminekuvõimet uutele energiamuundamiste tehnoloogiatele. „Kompenseerimine“ ja käibemaksu näppimine on nagu lausaline seemnevilja söömine, andes jällekord vale hinnasignaali turule ja see ei ole korvatav ega tagasipööratav. See on vale signaal. Hale ja vale. (Minister Hackeri näitel  J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 469 „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“). Dr Riik arutleb nutuselt ja kompenseerib suuresõnaliselt  lasnamäegede hinnatõusu kus keskmise kahetoalise korteri elektriarve on seni olnud 10 EUR ringis, mis tähendab, et kui see tõuseb 100%, siis on see 20 EUR. Tehtud? Kuid peavad need kümned tuhanded koduehitajad, kes on meelitatud kasutama „puhtaid“ kütteliike (elektrit ja gaasi) kasutavad selle talve üle elama?  Nende arved mis olid 150-200 EUR kuus muutuvad talvel pooletuhandesteks? Veel kallimateks? Ilmselt. Need on tavalised inimesed, võib-olla veidi püüdlikumad, enamuses noored pered, kuid mitte mingid rikkurid, kuidas nemad selles energeetilises valemängus vastu peavad?   Millised on Dr Riigi tegevused? Uusim uudis on see, et Dr Riik hakkab kompenseerima ahjuküttest loobumist … ehk loe toota juurde maksujõuetuid majaomanikke. Strateegiatus.

 Tüübiomane mökutamine, mõistmatus (mõist+matus) ja otsustamatus (otsusta+matus) muudavad meid selles globaalses mängus ja turukonkurentsis väga haavatavaks. Vaadake, kui primitiivne keskkonnakäsitlus taandab „puhtuse“ vaid elektrienergia kasutamisele, siis …. Siis elektrit kõigeks ja kõigile hõreenergia allikatest ei jätku. Kui fossiilkütuse- ja tuumajaamad välja lülitada, siis kellelegi ei jätku. Vastupidiselt praegusele KOV-de energeetikaarengu tõrjepoliitikale tuleb ilmselt juba järgmisel Pilvepiiril igale KOV-le kinnistada energia omatoodangu minimaalkvoot. Miks? Lihtne, praeguste strateegiate juures muutub energia defitsiidiks, kui ise ei täida energiatootmise vajadust (kasvõi osaliselt), oled külmas ja pimedas. Strateegiatus viib energeetilisse sõjakommunismi. Otsustamatus (otsusta+matus) ei ole valik. Nagu kindral U. S. Grant olevat öelnud, otsustamatus on kõige halvem valik, kui me otsustame ja eksime, siis saame uuesti otsustada ja teha midagi paremini. Valik tähendab otsustamist ja igal otsusel on energeetiline väärtus, nagu kirjutab  L Bock „Töö ruulib“ (ÄP 2015 Lk 337)“ „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““

Energeetilises mõttes pole otsustamatus (otsusta+matus) lihtsalt otsustamisest loobumine/edasilükkamine, vaid on otsus mitte teha otsust. Energeetiline tühikäik, mis muudab järgmiste otsustamiste/valiku tegemise raskemaks ja energiamahukamaks.

 Strateegia asendamine sõnajadadega

 Viimase kümnendi populaarseim administratiivne sõnajada on, et: me „monitoorime“, "kaardistame probleemi", „tõstame selle küsimuse lauale“, „vaatame sellele otsa“, „prioritiseerime“, „ kooskõlastame laiapõhjaliselt, kooskõlastame kõigi huvigruppidega „…, mis tähendab, et tegeleme vastutuse hajutamisega, ja siis pühitakse probleem harilikult „vaiba alla“. Selline tegevus on õhu võngutamine, keskkonnareostus ja  ei tähenda mitte midagi. See ei ole strateegia. Meie administratsioonid  (ja huvirühmad) on „lauale tõstnud“ nii palju lahendamist vajavaid probleeme, vorminud need strateegianimelisteks dokumentideks, et me ei tea enam, mida me teeme, kes teeb, miks teeb. Lõppkokkuvõttes ei tea me miks me midagi teeme. Administratsioonid on harjunud nina maas ajama „oma asja“ maldamata mõtlema sellele, kuidas see seondub teiste strateegialaadsete toodetega. Meile tundub, et oleme tublid, tragid ja krapsakad … omal alal. Kuid kui  droonilennult vaadata meie laua pealset ja vaiba alust, siis ei tunneks me iseennastki ära. Ilmselt on pilt päris ehmatav. Päramine aeg on iseendaga kohtuda. Kuidas?

Lugesin kevadel vahvat uudist (PM 31.03.21): „ Künka otsa roninud marsikulgur Curiosity tegi endast selfie. Pilt on pandud kokku kulguri kahe kaameraga tehtud 71 fotost. Fotode tegemise ajal oli kulgur kuue meetri kõrguse künka otsas.“ Mis sellel lool meie strateegiatega pistmist on? Vaadake, kui pisikene marsikulgur pidi enesest tervikkuvandi saamiseks tegema 71 fotot, siis meil läheb tunduvalt rohkem selfiesid vaja, et saada kokku kogupilti meie regulatsiooni ja strateegiasüsteemide toimetõhususest. Ja kuigi me ei pea selleks kulgurit Marsile saatma, siis arvestades huvide virr-varri, nende  tugevtõmbeid, lõplike (kuid vananenud) tõdede kivistumist saavad turbulentseid olema millegi selgitamiseks (seda enam tõhustamiseks) olema tunduvalt raevukamad kui Marsi tormides tehtavad selfied. Kuid lugu on selles, et kui me selfiiet ei tee, ei saa me ka aru kes või mis me oleme. Eh, võib-olla oleme lihtsalt prügimägi? Või antikvariaat? Või marsikulgur? Ei tea. Selfit ju pole. Riigikontroll teeb vahel realistliku kolepildi Dr Riigi strateegiatest ja tegevustest, mida administratsioon ehmunult siis ilusamaks püüab tuunida. Kõik. Kuidas seda teha?

 Lõpu strateegia ja strateegiatuse lõpp veelkord  Nokia näitel

 Meie teiega mäletame Nokia hiilgeaegu, me mitte ainult ei mäleta neid hiilgeaega vaid tahtsime ka ise olla Nokia, kuid … Kuid siis komistas Nokia oma edu mürgistele viljadele ja läinud see oligi. Kuidas siis nii? Vast oleks abi R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020) arutlusest Nokia allakäigust ja selle uuest tõusust. Nii mõnigi häda, mis Nokiaga juhtus tuletab meelde meiegi probleeme. Ohtlikult sarnased meeleolud ja mittevalikud: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi näha, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ See tõdemus on väga võimas tähelepanek.  Olles igapäevaselt süsteemi osaks ei pruugi me märgata oma vigu, vaid püüame neile leida … Lahendusi? Ei-ei pigem selgitusi, miks peaks just samamoodi jätkama. Eriti raske on vigu tunnistada, kui „veel läheb hästi“ ehk kogu infotulvast võetakse arvesse vaid positiivsed uudised (neid ka võimendatakse enda jaoks), kuid ohu märgid, olgu neid vaid mõned protsendid, jäetakse tähelepanuta, kui ebaolulised. Ka Nokia strateegilised eesmärgid olid igati mõistlikud, püüti anda endast parimat, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid (kui neid märgata taheti) halba. Miks?

Nii meie kui Nokia olid omaaegsed imelapsed, kiirarenejad, millest tekkis nii edu kui ka …mürgine edu. Mürgise edu neli sümptomi: 1. halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani;  2. töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega; 3. otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse; 4. sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Hm, näeb välja nagu tüüpiline kabinetiistung?

Nokia kukkumiseelne 3 a strateegia nägi välja sama „mõistlik“ ja loosunglik nagu meiegi strateegiad: valmistada parimaid mobiilsideseadmeid, keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele, tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega.  „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“ Täpselt sama laialivalguv nagu meie strateegida „sotsiaalmajandusliku kasu“, „rohepööre“, „lõhede likvideerimine“ liturgiaga. Liturgiline osa on ju õige, kuid … Kuid miks seda tehakse? Milline on mehhanism? Seda pole. Tegemist ei ole strateegiatega vaid loosunglike koodsõnade ja  ilulausetega.

 Banaanikoore selfi?

 Nokia  teine põhjapanev tõdemus oli: „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“. Tundub ju lihtne? Kuid pole – süsteemirike.  Selfiet ju pole. Nokial läks selfie tegemisega nii kaua aega, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“. Siis … Siis hakati ennast välja kaevama ja üles ehitama.

Vaat niimoodi, kuni me riigiselfiet pole teinud ei tea me, kas meil on näpud põhjas või jalad põhjas. Saate ju aru, et nendel tulemitel on kaks täiesti erinevat strateegilist lahendust. Kõige halvem on kui meil on näpud põhjas ja jalad pole põhjas, kuid ka see teadmine on väärt teadmine, mille peale kolmikkriisist väljumise strateegiat ehitada. Teadmatus on hukatuslik. Täpselt nii nagu seda olukorda defineerib M. Kiili: „Tõde võib olla valus, kuid petmine ja eriti enesepetmine hävitav. Endel Lippmaa on kunagi öelnud, et mitte alati ei ole tegevustel tulemusi, kuid alati on tegevustel tagajärjed.

Aus oleks tunnistada, et riigina ei saanud me koroonapandeemia lahendamisega kõige paremini hakkama ja otsida vastust küsimusele "miks?". Kui panite tähele, siis nii nagu Siilasmaa nii esitas ka Kiili esimeseks baasküsimuse – miks? Professionaalsed strateegid ju.

 Valikumudel

 Kõigil pealikel sellist strateegioskust pole, seda tuleb juurde hankida, kuid … Siinkohal ilmneb järjekordne süsteemirike – Avaliku teenistuse seadusest tulenev jäik värbamispoliitika ja tasustamisvõimalus.  MATS-e  (muudetud avaliku teenistuse seadus) ja palgaskaalad, ei luba mitte alati loomulikul moel spetsialiste ette kasvatada. Paljudel juhtudel pole nimetus nõunik seotud sellega, et ta pealikule nõu annaks, vaid sellega, et ühe või teise inimese palganõuet on üksnes sellisel kõveral moel võimalik täita, mis devalveeribki ametikoha väärtust ja tõsiseltvõetavust. Pealegi on praktika näidanud, et iga koha peale  konkursi tegemine on sügavalt mõttetu ja kaheldava väärtusega, demokraatiamäng, põhinedes esinemisoskusele, mis paljudel juhtudel langetab valiku igaveste õppijate kasuks, kes kahjuks pole töövõimelised.   Nõustun täielikult MK arvamusega, et: „Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest.“ Kuid …

Avaliku teenistuse rekombineerimisest

Kuid kompetentsus ja nõunikud pole iseseisvad küsimused, see on AT ajakohatu ülesehituse tulemus, Midagi Bismarci Preisimaa ja NSVL  lõpuaegse segu. See ei tööta enam tänapäeval. Liiga jäik. Liiga enesekeskne. Strateegiliselt tuleb kogu AT ümber kujundada. Rekombineerida. Kui vaadata administratiivkriisi koosmõjus meditsiinikriisiga (just selles järjekorras), siis praegune meditsiiniolukord on nagu meditsiiniline Pearl Harbor. Kuigi tervishoiutöötajad on kangelaslikult rinnet hoidnud ja nõuandeid/abipalveid edastanud Dr Riigile (jälle Buford), pole Dr Riik neist aru saanud. Nüüd kui nakatumuses oleme muutunud maailmameistriteks, siis peidame sellegi teadmise oma teadvuse sügavustesse ja asendame selle kaudsõnadega  nakatumiskordajatest ja tiraažist. Triaaž lendab meie meediaruumis enne ja peale sööki, justkui oleks mingi tavaline asi, me ei teadvusta selle sõna tegelikku toimet. Tähelepanu, tiraaž ei ole midagi muud kui „Pearl Harbor´is“ näidatud stseen valikutest – huulepulga jälg laubal määras iga patsiendi saatuse. Sellises situatsioonis rääkida mingeid banaalsusi iseleiutatud õigustest ja solidaarsusest on lihtsalt jabur. Olukord, millesse strateegiatus meid teiega on manööverdanud defineerib ümber ka mõiste solidaarsus (olukorra jätkudes ilmselt ka õiguse ja väärtused). Meie solidaarne tervishoiusüsteem omandab uutes oludes hoopis uue sisu, sest need kes ravi ei saa on oma eluga solidaarsed nende suhtes kes ellu jäävad. Saite ikka aru, kui strateegitu ja trööstitu ning … solidaarne meie olukord on? Kõik see tuleneb strateegitusest, mikrojuhtlikest tippjuhtidest ja otsustus-vastutus protsessi sõlmejooksmisest. Kas tõesti peab HAMI korraldama 10 min otsustuskatseid testrite hankeks? Kuulge, see on ju täielik jaburus, vale otsustus- ja  juhtimistasand. Käsitsijuhtimine. Muidugi HAMI-le tuleb au anda inimene julges otsustada ja vastutada, kui kõik kriisiotsused oleks tehtud nii kiirelt ja põhimõtteliselt poleks me ilmselt administratiivses Pearl Harboris,  kuid panna tippjuht sellisesse seisu … Piinlik. Mitme tasandi otsustamatuse (otsusta+matus) tulemus.

Hundid on andekamad strateegid kui …

Mis puutub neisse, pealikesse, kes peaksid selfisid tegema ja nende nõustajatesse (valdkonnaannaasjatundjad ja nõunikud), siis inimeste motiveerimine ja tõhusate töökodade loomine ongi kõige raskem ülesanna. Lihtsalt näiteks loodussõpradele vanadest huntide väärtusest  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 64): „Hundimaailm on suurepärane, kas pole? Seal ei hinnata mitte ainult naisi, vaid ka vanasid.

Isegi kui vanad hundid ei suuda enam kõiges eesliinil olla, on nad perekonna jaoks hindamatu eelis näiteks jahil. Ka üheainsa vana hundiga karjal on 150 protsenti suuremad võimalused jaht võita. Miks? Vanad hundid pole ju enam kehaliselt võimekad, nad võtavad jahist aina harvemini osa ning peavad rohkem usaldama noori tugevaid karjaliikmeid. Kuidas nad siis ikkagi edukad on?

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses. Nad on elus kohtunud paljude konkurentidega, näinud kuidas nende pereliikmed võitluses surma saavad, ja tapnud ise teisi hunte. Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi. Kogenud karjaliige tähendab seda, et kari saab kasu lõigata mineviku teadmistest. Nii võib isegi väike kari saavutada suuri asju.“ Eks ole hea võrdlus. Ajaloolise mälu ja noorusliku energia sümbioos ei peaks jääma vaid hundimaailma salarelvaks, eriti arvestades meie demograafiat. M. Kiilil on õigus: „Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest.“ Kuid me ei peaks neist vaid eeskuju võtma vaid seadma eesmärgi hoopis kaugemale – kujundama karistus-keelu süsteemi ümber abistamis-nõustavaks.  

Muide, veel üks eneseõigustuslik postulaat on vaja ümber lükata, kui lugeda, et „ :Üks tippametnik väitis mõni aeg tagasi, et kuna Eesti on õhuke riik, siis ei ole me võimelised sajaprotsendilisteks lahenduseks.“, siis see on sulaselge vale, meie keelu-karistusadministratsioon on liiga paks. Dr Riik (ega KOV) ei pea igat inimtegevuse valdkonda reguleerima. Me peame (kindlas kõneviisis) rajult vähendama regulatsioone, siis jõutakse tegeleda just nende valdkondadega (vähemate inimestega), mis vajavad ühisotsustust. Nagu kirjutab MK: „ Sellega ei saa ja ei tohi nõustuda, sellisel puhul ei teki meil kunagi juhtimist ega juhtimisabi, see viib paratamatule langusele. Kui me ei tee sooritust sajaprotsendiliselt, siis lõpuks ei tee me midagi“ Just, on asju millega ei saa nõustuda (kindlas kõneviisis).

 Tegema, miks tegema!

 Me elame tohutute kiirmuutuste ajal, me peame paljusid asju ümber hindama, et uue ajaga sünkroonis või natukene eespool olema. Nagu targad inimesed on öelnud, teiste järel esimesena tulevikku ei jõua. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis) paljusid asju uut moodi tegema. Just tegema. Esmajärjekorras peame jagu saama kolmikkriisis keskmisest osast ehk administratiivkriisist, siis on meie võimalused võita teisi kriise tunduvalt suuremad. Häbiasi, et igati mõistlik ja tõhus Riigireform, mille pakkus välja Lp Jüri Raidla, jäigi poliitturu poolt tegemata. Tummine algatus jäeti ilma sisust ja nimetust kasutati ohjeldamatult ja mõõdutundetult irdtegevuste õigustamiseks, millele polnud Riigireformiga midagi ühist. Kui meil oleks Riigireform tehtud, siis … Vähemalt oleks meil siis tõene selfi olemas, mille põhjal õiges suunas liikuda. Võib-olla nüüd? Miks? Sest meil on vaja palju asju ümber teha alates haridussüsteemist, mis vastaks sellele mida meie järelpõlved vajavad, avalikust teenistusest mis tuleb kujundada avalikuks teeninduseks, loovuse vabastamiseks tarbetutest piirangutest. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis, mitte peaksime) paneme strateegilise sihi tulevikku, mitte mineviku vigade õigustamisse.

 3. Järellugu

Strateegiatus on ohtlik  kogu ühiskonnale. Juhtimise seisukohalt on kõige tähtsam alguspunktist õige suund ja vahend leida. Kindlusetus olukorras, kus me olime möödunud aasta kevadel oleks pidanud andma kohe õigeid sõnumeid sh kõigil maskid ette. Selle asemel hakkas enese suutmatuse ilmingute hajutamine a´la maskid ei ole kohustuslikud, nende kandmine peab muutuma sotsiaalseks normiks (Millal? Kuidas? Kolme sugupõlve pärast?) , kõike tehti ülima bürokraatiaga ja kui tervishoiutöötajad (sh erameditsiin) poleks teinud uskumatuid pingutusi ja kangelastegusid oleks asi väga hulluks läinud. Aga ei, administratsioon ei võtnud õppust, „sotsiaalse normi“ loba jätkus, selle asemel, et kõikjal oleksid olnud tasuta maskid, kilekindad, desinfikatsioonivahendid ja kohene testimisvõimalus. Nagu kindral MacArtur on defineerinud: iga kaotust võib kokku võtta kahe sõnaga: „Liiga hilja“. Lõdva jutujadalise strateegiatuse  tulemuseks on segadus ja segaduses hakkavad inimesed ise lahendusi otsima ja grupeeruma. See, et nüüd on jõutud isehakanud relvastatud kaitsegrupeeringute loomise algfaasi on just administratsioonide selge ja arusaadava strateegia puudumine. Administratsioonid on niivõrd irdunud kõrgeima võimu kandjast (ja kõrgeima võimu kandjad administratsioonidest), et paljud kõrgeima võimu kandjatest  püüavad iseseisvalt leida lahendusi. Kommunikatsioon on selline, et katoliku kirikus viiks see ekskommunikatsioonini, meil … Eks meil loetletakse kommunikatsioonis üles kõik see mida meie ei tohi teha ja mida Dr Riik ei saa teha. Eh, mida hakata peale Dr Riigi  teadeannetega, et „koolis ei nakka“, „enne kl 23.00 ei nakka“, „kirikus ei nakka“, „teatris, muuseumis, kinos ei nakka“? Uh suurim nakkumine pidi olema pereringis. Mis nüüd? Sulgeme pered? Täielik jaburus. Strateegiat pole. Kehtestada üha uusi keelde, mida ei täideta just samamoodi nagu varem kehtestatud piiranguidki. See on vaid tegevus tegevuse pärast (tegevus tegevusetuse vormis), viirus teatavasti ei loe Dr Riigi keelukäske, viirus toimib tõhususpõhiselt – loodusseadustest lähtudes.

Nüüdseks, kui Dr Riigi strateegiatus viinud selleni, et paljude jaoks on ainsaks  süvateadmiseks ja usu lätteks  „naabrinaine turul kuulis“. Tegemist on kinnistunud lõpliku tõega. Tõega, et  kõigil tekkinud õigused, lausa põhiseaduslikud õigused, millest veel eelmisel Jaanipäeval aimugi polnud.. Maailm muutub vahel üllatavalt vähe, kasvõi nimetatud Gettynburgi lahingu kontekstis, kui küsitleti lõuna vangilangenud sõdureid („Surmainglid“ Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998Lk 181) „ Nad kordasid ikka ja jälle, et ei võitle mitte orjapidamise, vaid hoopis oma kuste eest. Lõpuks hakkas mulle koitma, et too sell pidas oma õigusi silmas, aga jutus ei maininud ta õigust vaid kust. Säh sulle. Siis küsisin sellelt mehelt, et milliseid tema õigusi me rikume, tema aga vastas, et seda ta küll ei tea, kuid kindlasti on mingid õigused olemas, millest tal veel aimugi pole.”  Vaat selline lugu

Vaadake, olenevalt kriisi tüübist on ka erinevad lahendusvõtted nagu haiguselgi, kui olete jala ära hõõrunud, siis aitab plaaster, kuid nohu puhul ninatilgad. Ninatilgad ja rohke nuuskamine ei paranda rakkus kanda. Lihtne ju?  Kuid kuna administratiivkriisist lähtuv strateegitus väänab tegelikkust, siis strateegitust püütakse ravida uute ja kallimate strateegitustega. Strateegitus ja pidevad kommunikatsioonivead muudavad kolmikkriisist jagusaamise ikka keerukamaks. Tundub, et oleme jõudnud (jälle?) olukorda, mida kirjeldas juba Vana-Kreeka kõnemees/kõnekirjutaja Isokratese: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012Lk 89). Kõlab tuttavlikult? Kaitsemüüri ei saa laduda läbisegi klinkertellisest ja mudapätsidest – tulv viib kõik minema.

 Neljanda põlvkonna …

 Kui vaadata seda kuidas ühtäkki on kõigil meil nii palju õigusi tekkinud, et need ei mahu enam õigusruumi ära, siis …Kohati jääb mulje, et oleme sattunud mitte ainult viiruse (selle suurvõimu väikevormi) rünnaku alla vaid me laseme ennast kasutada mingis suurmängus ja selles suhtes on M. Kiili olukorrahinnang igati kohane. Ka riikliku enesekaitse seisukihast.

Tegelikult peaksime reaalsustaju säilitamiseks kasutama G Potseptsovi „neljanda põlvkonna sõja“ kontseptsiooni:  „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused: Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast kasvab manööverdamise tähtsus tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”  „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.“ Ja kes ei ole veel oma tegude tagajärgedest aru saanud, siis üle korrates: „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Kogu see lugu, olukord ja strateegitus on mõtlemapanev ja häiriv. Niisiis, kui meie teiega analüüsiks olukorda sellest vaatevinklist, siis on see, mis meil praegu toimub, klassikaline neljanda põlvkonna sõja ilming ( eesmärk luua ühiskonna sisemine kollaps ja seda lahingut peetakse meie endi ressurssidega, liikudes edasi mentaalse ruumi arvel). „ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 25/29). Kas ka see olukorrakirjeldus tundub tuttavlik? Reaalsusena meie ümber ja meie sees?

Kui Richard III hüüdis Bosworth Fieldi lahingus „Pool kuningriiki ratsu eest!“ sest ta teadis, mis on strateegiliselt tähtis, siis niisama tähtis kui Richard III-le oli ratsu, on meile teiega strateegia. Tegelik strateegia. Toimiv strateegia.

 Järgneb …

Targutusi:

A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013

 

Lk 129 nädal enne 1997 a valimisi T. Blairile „Ütlesin Tonyle: „Kui suudad valitsuskabineti ühtsena hoida, siis sul probleeme ei teki. Suurim oht ministritega on, et kõik nad hakkavad ajama oma rida, neil on omad liitlased ning kontaktid ajakirjanduses. Kõige raskem saab olema valitsuskabineti üle võimu säilitamine.““

„Tony pani selle nõuande kõrva taha. Kõik võimupositsioonid on tegelikult haprad. Suudan hästi mõista riigi juhtimisega kaasnevat tohutut vastutust ning samuti selles peituvat teatud üksildust. Kui ma istun õhtupoolikul oma kabinetis, kõik tööd tehtud, tahaksin kellegagi rääkida.Võimupositsioonil olles eraldab sind teistest ruum, millest inimesed ei taha läbi tungida.“

Lk 251 Väljakohtunikest „Võimupositsioonil olevad inimesed peavad olema võimelised vastu võtma otsuseid, kuid paljud neist ei suuda seda teha vajaliku kiirusega. Kuna tegu on inimestega, võib ka kohtunik eksida.  Ent head kohtunikud teevad õigeid otsuseid sagedamini kui valesid. Need kes teevad valesid otsuseis, ei pruugi tingimata olla viletsad kohtunikud. Neil puudub lihtsalt anne võtta vastu õigeid otsuseid piiratud aja tingimustes.“

 

J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

 

Lk 97 „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.

Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“

„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“

Lk 26 „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „

Lk 180 „Kui sa ei lisa meeskonda võrratuid inimesi, kulutad sa edaspidi kuradima palju aega, et õpetada keskpäraseid inimesi langetama hiilgavaid otsuseid. Ettevõtluse iva seisneb selles, kas panna süsteemi abil idioote tegema intelligentseid valikuid või palgata oivalisi inimesi, kes on suutelised niisamagi tarku valikuid tegema. Ilmselt on viimased märksa atraktiivsemad, aga säravaid isiksusi leida on sama, nagu otsida nõela hiiglasliku idiootlike nõelte kuhjast.“

„Silmapaistvad juhid otsivad oma meeskonda erilisi inimesi. Värbamisotsuste tasemest sõltub ettevõtte elu ja surm. Kui sa ei taha kuuluda sellesse viimati nimetatusse, siis väldi liiga paljude idiootide palkamist“

„Sinu meeskonna inimeste kehvad otsused on häiresignaal ja annavad märku su enda liidrivõimetest või nende puudumisest. Mis iganes ka juhtub, olgu see hea, halb või lihtsalt kole – see tuleneb otseselt sinu juhitegevusest.“

„Süüdistamisega tegelevad vaid jobud ja sõjardid. Kui asjad hakkavad viltu vedama (ja see on garanteeritud, et hakkavad), siis on kehvad juhid kiired näpuga näitama. „Mina pole süüdi, tema tegi“ – no kuule, muidugi oled sina süüdi. Head juhid saavad aru, et lõpuks osutavad kõik valikud nende endi juhiomadustele. „

„Parimad kaptenid võtavad iga tulemuse eest vastutuse täielikult enda kanda, samas kaasates, aidates ja õhutades meeskonda langetama järjepidevalt oivalisi otsuseid. Võim ilma vastutuseta toob kaasa anarhia. Võim koos vastutusega paneb kõiki ettevõtte liikmeid käituma juhina ja andma endast rohkem.