Põrgatamisteooria V2: Mida Juku ei õpi …

 

 

Järgnev arutlus hariduse aja töö iseloomu üle (millest üks on vaid teise komponent) hõlmab töö olemust korilasküttidest kuni küborgideni. Segadusttekitav? Kindlasti, kuid kui me kasuta kogemusi, mida me oleme õppinud ega planeeri oma liikumist, siis  … kuhu me üldse läheme? Milleks? Niisiis …segadus alaku.

Just uus hariduslik põhi, meie edasise elu ja loovuse kujundamiseks, on see, mis määrab tegelikult meie arengutempo ja heaolu taseme. Praegune aegunud, mingist eelmisest arengufaasist tulenev, institutsioonide ja avaliku teenistuse ülesehitus, ei suuda meid enam piisavalt heatasemeliselt teenida/teenindada – need on muutunud arengu takistajateks. Süsteem kohmakas ja loovust pärssiv. See on probleem, probleem mida meie teiega küll tunnetame, kuid mis igapäevaaskeldustes vajub kuidagi tahaplaanile. Administratiivvõimul, sellel meie poolt loovutatud kõrgeima võimu (kandmise) teostajal ei jätku samuti mahti niivõrd kaugele horisondi taha vaadata, sest … No te ju teate, millega poliitturul tegeletakse, millega kaubeldakse, igatahes ei ole need rammusad tulevikuoptsioonid ega –visioonid. Kuid peaks ju.

 Õpetatud tarkused kui … laojäägid

 Kõik see, milliseks me kujuneme, kelleks me saame, saab põhja lapsepõlvest ja kooliteest. Nii või teisiti mõjutab meid see keskkonna, enamgi veel see suuresti defineerib meid ja ka … programmeerib meid. Me kõik oleme eelprogrammeeritud, vahe on vaid selles, kas me oleme programmeeritud isearvajaks või mugavusarvajaks. Väga tõsist tähelepanu väärib  M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013) kirjutatu, et  praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 a ja meie ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb, kuid ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada. (Vahemärkusena arvan, et nad ei lähe mitte 2065 ega ka 2075 a pensionile, igatahes meil mitte. Töö saab olema elukestev ja õppimine ka. See on midagi sellist nagu rockstaari elu (näiteks Susi Q) kes suurlavad vahetas Antsla laada vastu. Kõik me peame tegelema võimetekohase tööga). Ehk siis mille „selle“ jaoks me oma inimesi harime? Svensson kardab, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ja püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. „Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.“ Just õudne, me kasvatame töötute põlvkonda. Juba pragu on paljude erialadega niimoodi, et me koolitame inimest 15-20 aastat, et temast saaks … töötu. Erialasid, mida õpitakse Ühisruum lihtsalt ei vaja, kuid kujutlusvõimet ja loovust, millega ta saaks oma teadmised rekombineerida lähtudes Ühisruumi ja aja vajadustest, talle ei õpetatud. 20 aastat õpetati normide järgimist ja distsipliini, mitte ise endale (ja teistele) töö(koha) loomist. Kahju. Kuid see pole nende 20 aastat töötuks õppinute kahju, vaid see on  aegade lõpuni päritav kahju (kui seda ei kaksata läbi), sest õppimine, isegi mitte õppimine, vaid „hariduse andmine“ hariduse enese andmise pärast, muutub tavaks ja seda tava antakse põlvest põlve edasi. See muutub liturgiaks. Juku võib küll õppida, kuid … Kõik see on kasutu, kuna ta kogub oma „lattu“ teadmisi, mis uutes tingimustes on kasutud. Teadmised ei muutu vaid siis kasutuks, kui neid kasutatakse loominguliselt, a´la kui haamrit ei ole lööd naela seina kirvesilmaga.

Kuid „Hariduse andmine toimub jätkuvalt tööstusrevolutsiooniaegse  tehasemudeli järgi Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ Teile jäävad kätte kasutamatud laojäägid. Kahjum. Ühisruumi ja iga indiviidi kahjum.

 Vedamisest

 Haridusega on nagu iga muugi asjaga, selles peab olema mingigi komponent vedamist. Mul on õpetajatega vedanud. Juba Vanaema Marie õpetussõnad, et: „Ära vaata pelgalt seda, mis asi see on, vaid mida sellest teha saab.“ on tervet omaette aktiivinimese loengusarja vääriline. Mitte ära tee tingimata seda, mida sulle õpetati, sind treeniti, vaid laienda selle piire, keera uus vint peale, muuda kvantiteet uueks kvaliteediks ja tee seda, mida teised teha ei taha.  Muidugi oli Vanaema Marie pärit ajast ja oludest kus tuligi teha ei millestki midagi, tuli olla nutikas. Isa õpetas mulle pikkadel vestlusjalutuskäikudel taktika ja strateegia vahet ja nendevahelist suhet. Asjade tegemise õiget järjekorda. Jäle vedamine. Tööõpetusõpetaja oli tõeline leiutaja, kes nakatas meidki uurima ja kätt proovima sh fotograafiaga tegelema. Puhas vedamine, peale seda pole „peedist pesumasina tegemine“ mingi kunst.  Emakeele õpetaja oli loova mõtlemisega, kes eraldas minu õigekeeleoskuse ja kirjandiidee niimoodi, et ei pannud seda ühte rahuldavasse hindesse, vaid kahte hindesse, mis näitas milles olen hea ja milles tuleks ennast järgi kasvatada. Kuid kõige suurem vedamine ja eelprogrammeerimine toimus ikkagi Ülimkoolis, kus ajastuomaselt tuima käsutäitliku ja tühiainete seas oli ka vaimustavaid kogemusi. Vedamine oli see selles mõttes, et planeerimiseriala, milleni lõpuks peale erinevaid valikuid jõudsin (tegelikult oli see minu viies valik), osutus see valdkonnaks, kuhu olid kogunenud selle aja ühed parimad asjatundjad, majandusmõtlejad, kes lähtusid pigem oma välismaa stažeerimise kogemusest, kui kehtivast planeerimis- ja juhtimisreeglistikust. Puhas vedamine, puhas kuld, mis on likviidne olnud ka aastakümnete möödudes. Muidugi oli selles perioodis ka palju sellist, mis oli vaid aja täitmise distsipliinid. Kuuest semestrist statistikast ei mäleta ma suurt midagi (peale põhimõtete muidugi), kuid standardiseerimise õppejõu avalauset, et „Ma ei ole siin selleks, et teile reegleid pähe istutada, vaid selleks, et õpetada teile seda, mida ja kuskohalt otsida, kui teil elus juhtub seda vaja minema.“ Geniaalne. See üks lause oli minu jaoks väärtuslikum (ja kasulikum) kui lõputute (u pooleteistleheküljeliste) valemite pähetuupimine.

 Mida Juhan ei mäleta

 Muide, kas teate hr  Hermann Ebbinghausi? Ei tea? Ei mäleta? Tuletame meelde: „Teda teatakse peamiselt kui ühe kõige kurvema haridust puudutava fakti avastajaks: inimesed unustavad 90% õpitust 30 päevaga. Edasi näitas ta, et suurem osa unustatakse paar tundi pärast õppetunni lõppu.“ J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 107). Vaat selline lugu ehk mida Juku õpib, seda Juhan nagunii ei mäleta. Ei saagi mäletada, kuid kui ta mäletab seda, mida soovitas meile meie standardiseerimisõppejõud ehk ta mäletab kuskohalt mida otsida ja seda mida ütles Vanaema Marie ehk vaata, mida sellest teha annab, siis võiks ju lugeda harimisprotsessi kordaminekuks. Õnnestunuks. Me saame indiviidi, kes suudab mõelda „ Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“

Kuid võib karta, et Ühisruumis, kus meie praegu äratõuget soovime sooritada, milles kõike püütakse standardiseerida, tsentraliseerida, reguleerida ja turvata muutub iseseisev mõtlemine … kuidagi teisejärguliseks. Eee … võib-olla pole mul õigus, täpsustagem siis järgnevalt: teisejärguliseks (isegi mittesoovitatavaks) muutub mõtlemislihase arendamine „vanaemamarielikus“ suunas, st. iseseisva mõtlemise ja iseseisva toimetuleku mõistes, kuid areneb jõudsalt suunas kuskohalt saab taodelda abi, toetusi ja kes (teine) vastutab. No iga lihas pole veel lihas, ehk mõni „lihas“ on nagu lödi „õllelihas“. Igatahes pole see loovmõtlemise konkurentsilihas. Üha suurem hulk inimesi mõtleb tänapäeval juba sellele, kuidas toetusi saada, ehk teiste loodut ümber jaotada, kui ise luua. Mida annab pidevas konkurentsisituatsioonis tegutsemine näeme metsloomade peal.  „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“ (lk 65). Meie teiega maailm võib saada vale suuna, otsime õnne valest kohast. Võib arvata, et praegused toetused ei ole nagu inimeste põhiõigused (mis on ju ka väga värske õigus) mida tuleb vastuvaidlematult täita,  ja siis tuleb ise hakkama saada või … Maailm ei koosne õigustest, toetustest, vikerkaarest ja roosamannast, vaid õiguste ja kohustuste tasakaalusüsteemist. Kõik muu on eksitav ja fataalsete järelmitega. Ah, et niimoodi on lapsi haritud aastakümneid? Mismoodi? Kui mina Ülimkoolis õppisin, siis õpetati meile arvutiasjanduses Malgol keelt (ja keskkoolis esperantot). Te ei tea, mis see on? Polegi vaja tead, kui te just arheoloogiks ei õpi, see on üks unustatud arvutikeel koos unustatud perfokaartide, lintide ja toasuuruste arvutitega. Kuid, kui me võtame aluseks et „niimoodi on alati tehtud“, siis … te saate aru, et selline mõtlemine ei vii kuhugi, see on kalkuni mõtlemine  „Menuraamatu „The Black Swan“ autor Nissiam Taleb on rääkinud loo kalkunist, keda talunik igal hommikul toitmas käib ja nii 1000 päeva järjest. Kalkunil tekkib sellest järeldus, et taluniku külaskäik tähendab toiduportsjonit. Kuna niimoodi on alati olnud, mõtleb kalkun, et ainult nii see olla saabki. Kui tuhat päeva on möödunud, on kalkun selles nii veendunud, nagu olla saab – ja see veendumus põhineb tõendatud kogemuspagasil. Kuidas saaks sellise tõendusmaterjaliga midagi üldse valesti minna? Aga siis saabub tuhane esimene päev. Kahe päeva pärast on tänupühad  ja (…)“ „Kalkun saab kiiresti aru, kui katastroofiliselt ekslikud  tema järeldused olid – vanad head ajad ei jäänud igavesti kestma.“ Kogemus, minevikukogemus, pole alati tõendusmaterjal vaid hoiatus.

 Kui homme …

 Kuid nüüd seisame me tõesti ja tõeliselt uue ajastu lävel, kus enam ainuüksi vedamisest ei piisa. S. Hawking („Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 181/185) : „Kui tehisintellekt muutub arukamaks kui selle loonud inimesed, nii et on suuteline end iseeneses ja ilma inimese abita täiendama, võime seista silmitsi intellektiplahvatusega, mille tulemuseks on masinad, mille intellekt ületab meie oma rohkem kui meie arukus tigude oma. Kui see juhtub, peame tegema kõik, et meie eesmärgid ühtiksid masinate omaga.“.

 „Lühidalt väljendudes: üliintelligentse tehisintellekti sünd on kas parim või halvim asi, mis inimkonnaga eales juhtuda saab. Tehisintellekti tegelik oht ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid pädevuses. Üliintelligentne tehisintelekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia ning kui need eesmärgid ei lange kokku meie omadega, oleme suures jamas. Tõenäoliselt pole te õel sipelgavihkaja, kes puhtast pahatahtlikkusest sipelgatele peale astuks, aga kui teie juhtida on hüdroelektrilise rohelise energia projekt ning üleujutamisele mineval alal kõrgub sipelgapesa, siis … paha lugu küll, sipelgad. Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“

 "Lõpliku õnne" poole?

Kui homme on meie teadmised vananenud, kasutud ja kui meie ise oleme töötud, siis mida me tegema hakkame, kui meid pole õpetatud isegi mõtlema ega rekombineerima? Nagu Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 342) pakub ühe variandina oludes, kui masinad on „töö“ (ja õppimise) üle võtnud:  „Mida nad siis päevad läbi tegema hakkavad? Üheks vastuseks võivad olla narkootikumid ja arvutimängud. Tarbetud inimesed võivad veeta üha rohkem aega 3D-virtuaaltegelikkuse maailmas, mis pakuvad neile palju rohkem pinget ja emotsionaalset rahuldust kui välise maailma morn tegelikkus. Kuid selline areng annaks surmahoobi liberaalsele usule inimelu ja inimkogemuste pühadusse. Mida on püha kasututes loodrites, kes veedavad päevi lollidemaal enesesse tehiskogemusi ahmides?“ Ka see ongi „lõplik õnn“? No ja vaevalt meie teiega mõtleme, et ülim õnn on olla omas mullis istuv narkarist mängusõltlane.

Nii, et töö … peab olema ja selle eelkomponendid tuleviku planeerimine ja haridus peavad ka olema.  Ehhee, kasvõi selleks, et olla vahelduseks pidevale mängimisele. Vaadake, kui tegemist on pideva mänguga (ükskõik millises vormis see ka pole), siis see pole enam lõbu, see on …töö. Sunnitöö. Töö ja lõbu on vahetanud kohad. Harari käsitluses on õnne ja õnne ootusega sellised lood: „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ (lk 43). 

Niisiis, mida me peaksime ette võtma? Kuidas ühildada arengukiirendust, tööd, õnne(tunnet) ja haridust. On suur vahe, kas me tegeleme mängulise tööga või mängime töö tegemist. Ja haridusel on selles osas otsustav käiviti funktsioon. Töö on muutunud ja muutub ikka edasi, meie teiega ei saa jääda endisteks. Kuid arendades hariduse andmise/võtmise süsteemi peame aduma, et tegemist on kahepoolse funktsionaalsusega, mitte ainult tänapäevase „andmise“ vaid ka õpetatava poole nõudliku „võtmisega. Praeguse haridussüsteemi nõrkuse juurpõhjus ongi selles, et „targad tädid ja onud“ (TTO) annavad, harilikult vägisi, nn tarkust õpetatavale, kuid see ei vasta enam tänapäeva „võtmise“ vajadusele. Kui TTO „annavad“ vägisi teadmisi (nagu minugi tudengipõlves), siis pöördub „eluline vajadus“ teiste allikate poole ja administratiivne normeeritud süsteem kaotab üha enam „võtjaid“. Kaob ka administratiivse süsteemi võime suunata õpetatavaid eneses loovuse arendamisele. Selle koha peal lähebki haridussüsteem katki. Õigemini ongi juba läinud.

 Harari arvates „Bioloogiliselt määrab meie ootused ja õnne pigem biokeemia kui majanduslik, sotsiaalne või poliitiline olukord. Epikurose sõnul oleme me õnnelikud siis, kui tunneme meeldivaid aistinguid ja oleme vabad ebameeldivustest.“ „Me ei reageeri kunagi välismaailmas aset leidvatele aistingutele, vaid alati üksnes oma keha aistingutele.“ (lk 43). Vaat selline lugu ka veel.

 Kuid kuidagi me peame noori aitama õige arengutee otsale, sest töö kui selline, elu kui selline nõuab oskusi ja teadmisi. Just aitama, sest ma pole enam väga kindel, et seda saab teha läbi tänapäevase mõiste „õpetama“. Õpetamine muidugi jääb, kuid selle sisu muutub, muutub pigem suunamiseks. Täpselt samuti muutub töö mõiste. Vargamäe andreselik mõte, et tee tööd siis tuleb ka armastus … Ma pole päris kindel, et see mõtteliin on reformismi igand, pigem võiks seda mõtet laiendada läbi töö mõiste laiendamise, sest …

 Töö mõiste ajas

 … ka töö pole alati olnud lihtsalt töö.  Töö on kas nauding, eesmärk või sunnitöö. Esimese kohta kõlbab M. Thacheri ütlus (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 141) „Meie, konservatiivid, vihkame töötust. Me vihkame mõtet, et meestel ja naistel pole võimalik oma oskusi kasutada. Me taunime rahvuslike ressursside raiskamist ning inimväärikuse sügavat solvamist, kui inimene on tööst eemal mitte enda süül.“. Selles ütlemises on eesmärki ja järgnevas naudingut. „Jätkan tegutsemist, kuni astun sisse taevaväravatest ja ütlen, olen kohal – kas teil on mulle juba tööd?“ (lk 226) Eks ole nii eesmärk, kui nauding on paigas, kuid on ka teistmoodi arvamisi:  „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. (E.Doty „Kompromissilõks” Äripäev 2011 lk 189). Ja see on kurb ja sihitu töötamine. Töö on kaotanud mõtte? Paha lugu.

Just siis leidsin ühe vaimustava töö muutumise käsitluse P. Heimaneni raamatust  „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003. Raamat ise käsitleb just seda, mida pealkiri ütleb, kuid töö mõtte ja maailma käsitlemine läbi selle oli üpris huvitav, et mitte öelda meie teiega tuleviku planeerimise seisukohalt silmiavav. Töö jääb tööks, kuid tööle tuleb anda mõte – eesmärk. Just selle koha peal on tuumlahendus. Tööd ei „tehta“ töö pärast ja haridust ei „anta“ hariduse pärast, vaid haridus on suunaja, mis võimaldab meil (õigemini meie teiega lastlastel) leida tööle (ükskõik mis selle sisu siis oleks) eesmärk ja selle eesmärgi täitmisel nauding. 

 Oodates … pühapäeva

 Niisiis pole töö alati olnud selline nagu me tänapäeval seda mõistame, töö tugisüsteemid ja motivaatorid on olnud teised, hoopis teised.  Enne protestantismi oli nägemus tööst kirikule täiesti võõras. „Reformatsiooni eel kaldusid kirikumehed juurdlema seda laadi küsimuste kallal nagu „Kas surma järel on elu?“, aga keegi neist ei tundnud muret, kas elu järel on tööd. Töö ei kuulunud kiriku kõrgemate ideaalide hulka. Jumal ise tegi kuus päeva tööd ja puhkas seitsmendal päeval. Inimelu kõrgeim või lõplik eesmärk seostus arusaamaga, et nii nagu pühapäev on tööst vaba, ollakse tööst vaba ka taevas. Paradiislikult mõnus „äraolemine“ oli in ja argine vaevarikas „ärategemine“ oli out. Võiks öelda, et ristiusk andis küsimusele „Mis on elamise mõte?“ algselt vastuseks: „Elamise mõte on pühapäev.“

See ei olnud nali. Näiteks leidis kirikuisa Augustinius viiendal sajandil, et inimese maapealse elu on samahästi kui reede (päev, mil vastavalt kiriku õpetusele leidis aset Aadama ja Eeva pattulangemine ja Kristus kannatas ristil). Taevas aga valitseb Augustinuse järgi igavene pühapäev. (pühapäeval puhkas Jumal loomistööst ja pühapäeval leidis aset ka Kristuse ülestõusmine): „See saab tõesti olema sabatite sabat, mil õhtu ei saabu kunagi.“ Elamine pidi niisiis olema ainult pika nädalalõpu ootamine.

Et kirikuisad ei näinud töös midagi muud kui ainult pattulangemise tagajärge, olid nad Aadama ja Eeva Paradiisi aegset käitumist kirjeldades oma sõnavalikus eriti hoolikad. Kui Aadam ja Eeva Paradiisis midagi tegidki, siis tööks seda kutsuda ei sobinud. Augustinius näiteks toonitas, et Eedenis tehtav olnud „mõnus“ mitte aga „vaevarikas“ – ei midagi enamat kui meeldiv harrastus.“ (lk 29)

 Kui pühapäevast sai… reede

 Ja siis tuli reformatsioon, mis muutis kogu … võib öelda, et kogu maailmapilti.  „Sisyphose saatuseks oli lõputu kiviveeretamine mäkke, kust kivi aga alati alla veeres, nii seda tuli jälle hakata veeretama. Sisyphost ja Dante „Põrgu“ patuseid kannustab lähenev pühapäev – mis aga iialgi ei saabu. Nad on mõistetud igavesse reedesse.

See taust võimaldab paremini aru saada, kui sügav oli reformatsiooniga kaasnev muutus suhtumisest töösse. Piltlikult öeldes kanti raskuspunkt pühapäevalt reedele. Protestantlik eetika muutis ideoloogilist orientatsiooni nii põhjalikult, et Taevas hakkas toimuma see, mis oli seni aset leidnud Põrgus ja ümberpöördult. Kui tööst sai maapealse elu iseväärtus, oli kirikumeestel raske näidata Taevast jõudeolemise ja ajaveetmise paigana, tööd aga Põrguga seotud karistusena. Reformist Johann Kaspar Lavater selgitas 18 sajandil, et isegi Taevas „ei saa õndsaks, kui puudub amet. Amet tähendab seda, et on kutsumus, töökoht, oma ülesanne tuleb täita“. Baptist William Clarke Ulyat võttis 20 sajandi alguses niisuguse arusaamise Taevast lühidalt kokku sõnadega „praktikas tähendab see töökoda.“ (lk 31) Vaat selline huvitav pööre. Põhimõtteline pööre, sest protestantlik eetika muutis ideoloogilist orientatsiooni nii põhjalikult, et Taevas hakkas toimuma see, mis oli seni aset leidnud Põrgus ja ümberpöördult. Tööle oli tekitatud täiesti uus tugisüsteem, enam ei oodanud inimene mitte pühapäeva, kui lõputut leotamist, vaid oma isiklikku töökoda, millele ilmekalt viitab ka M.Thacheri tsitaat.

 Eesmärgiks on … töötus

 Kui nüüd räägitakse meile tehisintellekti kiirarengust, mil inimene jääb tööta nagu üks Harari käsitlus sedastab ja mida kordab üle ka A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ ( PM 2018 Lk 224), siis tundub, et ring on täis saamas. Või kas on?  „Defitsiidiprobleem asendub palju meeldivama küsimusega, mida hakata peale ülevoolava jõukusega ning ohtra vaba ajaga. Nagu olevat väitnud Arthur C. Clarke: Tulevikueesmärk on täielik töötus, nii et me saaksime mängida.““, siis kas see tähendab … püsivat sisenemist igavesse pühapäeva – paradiisi maa peal? Kuigi jah, selle käsitluse juures jäi mul veidi arusaamatuks, kuskohalt tuleb " ülevoolav jõukus"?

 Või on see midagi muud? Midagi veel ürgsemat?

 Mida me sellises paradiislikus keskkonnas peaksime õppima? Milliseid teadmisi vajame me uutes oludes? Ka see on haridusstrateegia küsimus.  Kas meie teadmised peaksid olema spetsiifilisemad või universaalsemad? Juba täna on meie teadmised väga kitsukesse ratta aetud, kuidas edasi?  „Tänapäeval ei ole suuremal osal industriaalühiskondade inimestest vaja kuigi palju teada, et ellu jääda. Kui palju peab üks arvutiinsener, kindlustusagent, ajalooõpetaja või tehasetööline tundma loodust, et hakkama saada? Ta peab teadma palju omaenda konkreetse tegevusala kohta, kuid kõiges muus toetub ta pimesi valdavalt asjatundjate teadmistele, mis omakorda piirnevad üksnes nende endi kitsa pädevusalaga. Inimkond tervikuna teab tänasel päeval tunduvalt rohkem kui meie varased eelkäijad. Üksikisiku tasandil aga on kogu ajaloo vältel kõige rohkem teadmisi ja oskusi olnud just toonastel küttidel-korilastel.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 71). Hm, ärgem sellest tehkem järeldust, et küttkoriluse aeg oli teadmiste paradiis, kuigi … ka see aeg oli „vähetöötamise“ mõistes kuldaeg.

Lk 72 „ Kui tänapäeva jõukates ühiskondades töötavad inimesed keskmiselt 40-45 tundi nädalas ja arengumaades 60 ja koguni 80 tundi nädalas, siis praegused kütid-korilased, kes elavad kõige keerulisemates keskkonnatingimustes üldse – näiteks Kalahari kõrbes -, töötavad keskeltläbi üksnes 35-45 tundi nädalas. Nad peavad tihti jahti kolm korda päeva jooksul ning tegelevad korilusega kolm kuni kuus tundi päevas. (…) Pealegi lasus küttide-korilaste õlul palju väiksem majapidamistööde koorem. Nad ei pidanud nõusid pesema, vaipu tolmust puhtaks imema, põrandaid poleerima, mähkmeid vahetama ega arveid tasuma.“ (lk 72). See osa elukorraldusest oleks muidugi paljudele meeltmööda, kes see ikka tahab tolmu imeda ja põrandat poleerida. Ah jaa, üks positiivne nüanss veel - jäätmeprobleemi polnud ka. Niisiis: „Varasel pärastlõunal olid nad juba laagris tagasi, et süüa teha. Nii jäi neil hulgaliselt aega keelepeksuks, juttude vestmiseks, lastega mängimiseks ja lihtsalt olemiseks. Loomulikult tuli ette, et mõnikord sai tiiger nad kätte või hammustas neid madu, aga nad ei pidanud kokku puutuma autoõnnetuste ja tööstussaastaga.“ (lk 73). Nojah, muidugi oli see kõik idülliline, kui õnnestus ellu jääda, kuigi need kes ellu jäid „võisid edukalt elada 60- ja mõned isegi kuni 80-aastaseks.“

Ja siis tuli põllumajandusrevolutsioon …

  „Põllumajandusrevolutsioon  suurendas kindlasti inimkonna kasutada olnud toiduvarusid tervikuna, kuid lisatoit ei tähendanud automaatselt paremat toitumist või rohkem vaba aega. Pigem tõi see endaga kaasa demograafilised plahvatused ja ärahellitatud eliidi. Keskmine põlluharija nägi rohkem vaeva kui keskmine kütt-korilane ning sai vastutasuks nigelama toiduvaliku.“ (lk 110) Veider, eks ole? Kuid kui vaadata eluslooduse liikumapanevaid jõude, siis saab kõik selgeks:  „Evolutsiooni vääringuks ei ole mitte nälg või vaev, vaid pigem DNA heeliksite koopiad. Just nii nagu ettevõtte majandusedu mõõdetakse selle pangakontol olevate dollarites, nii mõõdetakse ühe liigi evolutsiooni edukust selle järgi, kui suur on selle DNA koopiate arv. (…) Sellest vaatenurgast vaadatuna on tuhande koopiat alati parem kui sada. Just selles seisneb põllumajandusrevolutsiooni olemus: võimes hoida kehvemates tingimustes elus rohkem inimesi.“. „Milleks peaks ükski täiearuline inimene langetama oma elukvaliteeti üksnes selleks, et paljundad Homo sapies´i genoomi? Inimesed ei valinud põllumajanduslikku revolutsiooni. Nad langesid lõksu.“ (114)

Ja siis tuli bürokraatia

 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.“ (lk 163)

 „Nagu kõik muistsest ajast kuni tänapäevani välja väga hästi teavad, ei mõtle ametnikud ja arvepidajad nii, nagu ülejäänud inimesed. Nad mõtlevad nagu kartoteegikapp. See ei ole nende süü. Kui nad sel moel ei mõtleks, läheksid nende sahtlid sassi ning nad ei saaks oma valitsusele, ettevõttele või organisatsioonile vajalikku teenust pakkuda. Kirja kõige olulisem mõju inimajaloole seisneb just selles, et see on järk-järgult muutnud viisi, kuidas inimesed mõtlevad ja maailma näevad. Vabad seosed ja holistline mõtlemine on asendunud lahterdamise ja bürokraatiaga.“ (lk 173). Kahju küll, kuid me mõtleme tõesti nagu kartoteegikapid, me ei oska enam seostada ilmselgelt seoses olevaid asju/protsesse, sest see üks või teine tegevusvaldkond asub teises ministeeriumis, ametis või kartoteegikapis.

Kurb, kuid tõsi, et: „Kirjast, mis sündis inimteadvuse teenijannana, on üha enam saamas isand. Meie arvutitel on raske mõista, kuidas Homo sapiens räägib, mida ta tunneb ja millest unistab. Seega õpetame me Homo sapiens´i rääkima, tundma ja unistama numbrite keeles, millest arvutid aru saavad.“ (175). Nojah, arvutid saavad, kuid meie teiega ikka ei saa aru. Teisalt kui arvutite kiirarengu tulemusel (Moore´i seadus) tulemuse tekkib tehisintellekt ja inimesel pole enam vaja tööd teha, kas siis on arenguring täis saanud? Või on tegemist spiraalikeeruga? Kas ülespoole? Või alla? Kas meie teiega saaksime neid võimalikke tendentse arvesse võtta meie hariduse ja töö suunamisel? Peaks ju! Vähemalt planeerimise seisukohalt. Või laseme sellel kõigel isevoolu (allavoolu?) kulgeda?

Tuleviku poole …

Nagu kirjutas M.Rother („Toyota kata” ÄP 2014 Lk 27/29) lähtudes Toyota arengustrateegia alustest: „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.” „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.” „Just seda – võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest. „  „Idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Just siin mängib rolli visioonist tulenev suunataju. Ärge laske finantsarvutustel üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt, Salmet millegi poole püüelda, otsib ja rakendab valmis lahendusi, mitte ei arenda nutikaid uusi. Majanduslik tasuvuspunkt on sõltuv muutuja, mitte aga suunda määrav sõltumatu piirang.” (lk 62). Hm, see on küll huvitav vaatepunkt. Veidi võõrastav, kuid kui järele mõelda, siis uusi ideid just niimoodi tegelikkuseks muudetigi – suunatajuga, mitte majandusliku kasumiga, mitte rabeleva eilse taastootmisega. 

Mida see Juku peaks õppima? Kas Juhan teab seda? Kas mäletab?

 

Järgneb …

Targutusi:

A.    Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

 

Lk 11 „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“

Lk 16 „Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest.“

Lk 17 „Raskustes ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha? Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa. Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“

Põrgatamisteooria V1: Rekombineerimine

 

Niimoodi, Põrketeooria võimalused on suures piires läbi katsutud, mille tulemusena võib teha kokkuvõtte, et kui me mängu strateegiat ei muuda, kolmikkriisi kõigi kriisidega eraldi ja kõigiga koos aktiivselt ülesmäge põrgatama ei hakka, siis Põrketeooriast lähtudes põrkub kõik allamäge … üha suurenevate hüpetega. Võib öelda, et sellisel juhul toimub põrkamine meie tahtest sõltumatult ja vääramatult  eksponentsiaalses taktis. Kehv lugu? Just seepärast peame mängu strateegiasse tooma esialgu aktiivse taktika ja seejärel minema üle uuele intuitiivsele strateegiale. Ehitame senise Põrketeooria alusele Põrgatamisteooria, kui aktiivse tegevuse

Vaadake, tõsiasi on see, et meil teiega on aktiivseks põrgatamiseks kõik vahendid olemas, tulemus oleneb vaid  nutikast materjalikasutusest – rekombineerimisest. Kuidas siis nii? Me kuuleme iga päev, et meil on puudus sellest ja tollest ja siis veel ….

Tegelikult pole me „puudulikkuse teooriast“ lähtudes saanud aru maailma toimimisest – see on üks pidev rekombineerimine. Taaskasutuse suurvorm. Nagu väljendus M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 Lk 28): „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” Muide samuti taaskasutuslik idee sest F Johansson raamatus „Medici efekt“ (Pegasus 2008 Lk 2) toob rekombineerimise näite 15 saj Itaaliast: „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Kusjuures just Leonard da Vinci võis olla kõigi aegade suurim ristmikel kõndija (ja renessansiajale sisu andnud mees). Ta uskus, et millegi läbinisti mõistmiseks tuli vaadata seda vähemalt kolmest erinevast vaatepunktist.

 Uskumatult täppi pandud, lihtne ja … innustav. Mida meile siis öeldi? Hm, et elu on üleüldine taaskasutussüsteem? Kui niimoodi nüüd mõelda, siis oleme me kõik ise ja meie ideed veidi … taaskasutatud (et mitte öelda välja alasti tõde, et täiesti taaskasutuse ja taastaastaastaaskasutuse uhked tulemid), aatomeid ju kuskilt juurde ei tule. Ühest küljest nagu … noh pelutav, võib-olla isegi solvav, et me polegi kogu oma ilus ja tarkuses täiesti uued, isegi sündides mitte, kuid siiski … me oleme (nagu märgitud) unikaalsed. Teisalt on selles mõtteviisis üks lohutav sõnum, nimelt,  et meie algosad pannakse kunagi uuesti kokku ja loodetavasti veel paremas kvaliteedis , tarkuses ja ilus. Lootma ikka peab. Ühesõnaga rekombineerimine tulgu ja rekombineerimine saagu … elu normiks.

 Arengukoridorid

Niisiis kähku rekombineerima. Kuigi kiire on, väga kiire, siis on selge, et kiirelt pöörata Ühisruumi pole tõenäoline. Kui me seda tahaksime teha, siis kaasneks sellele sund, isegi vägivald, kuid vägisi tehtud asjad pole kunagi hea lõpuga ega saa armsaks. Edukaks ka mitte. Iga asi/protsess peab küpsema, et selleks üleüldine rõõm tõuseks. Niisiis, tundub niimoodi, et Ühisruumi parimale võimalikule arenguteele suunamiseks peab pigem looma paar suunavat arengukoridori, mis piisava järjepidevuse juures annavad (justkui iseenesest) Ühisruumile  edasikäigu, mõistmise ja  võimendava jõu rekombineerimiseks. Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus, meditsiin, kultuur ja tuhat teist  tegevusvaldkonda, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste  arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt (sh loovuse suunamist) ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks ning vaba loovuse arenguks. Seega tegemist oleks muutumise võtmega või kolme vaalaga, millegi muutumise äratõuke paiga sarnase asjandusega. („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Eesti Digiraamatute Keskus 2012). Tundub ju nämma, kuid …

XXXX

(KÕVER KÕRVALLUGU: Keskkonnast, poliitturu keskkonnast

Ei tahaks tõsist tulevikuarutelu poliitturu soustiga ära rikkuda, kuid poliiturg on just see plats, kus lepitakse kokku edasised arengud või taandarengud. Ilma poliitturu otsuseta jääb kõik vaid õhu võngutamiseks.  Samas poliituru olukorrahinnanguta liikuma hakkamine on täpselt sama nagu ilma geoaluseta (ja –uuringuta) maja ehitada. Põhi peab kindel olema. Just selleks, et leida tehnilis/tehnoloogilised lahendused edasiliikumiseks, kus vaja seal tunnel läbi mäe ehitada, kus vaja ebakindlasse pinnasesse vaiasid rammida. Seega midagi ei jää üle, meie teiega peame teadma millised on (poliit)keskkonnalised olud liikumissuunal, sest vastavalt ikoonilisele poliitevangeeliumile „Jah, Härra Minister“ (J.Lynn, A. Jay Varrak. 1999 Lk 267) võib juhtuda, et meil teiega on õigus, kuid: „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?“

Mis tähendab, et kui meie teiega peame arengu poliitinimestele magusmaitsvaks ja häälterikkaks muutma. Teisiti ei tule lihtsalt välja, see on peaaegu põhiseaduslik reegel.

 Kuid kas Pilvepiiril on sellist tahteühtsust, et midagi tõsist ette võtta? Nüüd ja praegu? Viimased arengud poliitturul on näidanud, et loota Pilvepiiri nii äkilist indu (lausa kooskõlalist plahvatuslikku meie teiega elu mõttekamaks muutmisel),  pole põhjendatud. Nagu juristid ütlevad, et siin pole tegemist õigustatud ootustega.  Pigem jätkub nii, et: „See oli ikka vana tuntud „N.I.H.“ sündroom: mitte-siin-leiutatud (Not Invented Here)“ J. Carlton „Apple“ K-Kirjastus 2000 Lk 295). Kuid N.I.H. sündroom pole ainuke takistus, olukord Pilvepiiril on läinud veelgi pingelisemaks.

Tundub,  et kaabuvahetustrikk(mustad kaabud marssisid välja, punased kaabud sisse) tekitas Ühisruumi pigem ussitamist juurde, mitte ei vähendanud pingeid. Miks? Elementaarne Kõik poliitturu osalised on suuremal või vähemal määral solvunud, duubeldades seda veel kogu Ühisruumis levinud „šiki ohvripõli sündroomiga“, siis saamegi supersolvunud Pilvepiiri (peaaegu igaüks eraldi ja enamvähem kõik kokku). Esiteks on konservatistid solvunud, kuna tunnevad ennast (ja ka väljenduvad valjusti) reedetutena, teiseks on kurakäelised kibestunud, kuna uue administratsiooni kokkupanekul ei tulnud nemad üheski koalitsiooniskeemis jutukski, Maaisa pidukond on solvunud, sest on kahes eelmise administratsiooni kokkupanekul ( ja sellest kahe eelmise lõhkumises) olnud võtmepidukonnaks, Edasipoole pidukond on pea kahe aasta jooksul (ja sellele eelnenud kahe aasta jooksul) o-positsioonis istudes enesesse kogunud nii palju hapuks läinud solvumust ja jõuetusetunnet, et see pööratakse nüüd ilmselt täie jõuga (mõnuga?) täitmisele, Kahevahel pidukond … Kahevahel pidukond on ainsana rõõsa ja rahulik, nemad saavutavad läbirääkimistel (nagu siiani kuulda on olnud) kõik oma eesmärgid, milleks ÜmarKOLE (ümmargune koalitioonilepe) kindlasti ka palju lisavõimalusi pakub.  Nagu viimasel ajal ikka kasutab Kahevahel pidukond taktikat kaks sammu edasi, üks tagasi, mille bilansiline väärtus on (märkamatult) üks samm ikkagi edasi oma eesmärkide poole. Mis aga puutub Pilvepiiri töövõimesse, siis … Raskeks läheb, väga raskeks läheb. Nagu märgib D Rumsfeld oma raamatus  „Rumsfeldi reeglid“ ( PM 2020 Lk 184): „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.“ Prantsuse suursaadik F De Rose“ Mnjah, need järjestikused obstruktsioonipillerkaared, mida kurakäelised koos edasipoolsetega konservatistidele lahkelt (koos praktiliste õpitubadega) selgeks õpetasid, saavad kardetavasti usina õpilase poolt innukalt ja täie mõnuga kasutatud ja ka ära kasutatud. Korduvalt. Ühesõnaga järgmise Poliitturu hankeni Pilvepiiri komplekteerimiseks tuleb meil läbi ajada ülitoksilises keskkonnas. Kahju. Aeg ja energia kaovad … Võimalused ka

Kummaliselt hästi sobib meie teiega olukorda ilmestama  Briti mereminister Winston Churchill innustunud kirjaread enne I Ilmasõda: „Kõik kisub katastroofi ja hävingu poole, „kirjutas ta 28 juunil oma abikaasale. „Olen elevil ja õnnelik.””  (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 434). Mis sellest välja tuli teame tagantjärele tarkusest kõik. Siiski … Selline olukorrahinnang ja kõrvallugu siis. Kõrvalloo lõpp

 XXXXX

 Tõeline rekombineerimine: Hariduse eri

 Tagasi, õigemini edasi, meie arengukoridoride manu. Niisiis milline võiks olla tõeline rekombineerimine? Kui eelpool sai tõdetud, et rekombineerimiskoridorid võiksid olla haridus, majandus ja avalik teenistus, siis arvate ilmselt, et alustan majandusinimesena …majandusest. Ei arvanud ära. Kuigi majandus on kõige alus (minu kui arveametniku arvates), siis saab see edasi areneda vaid siis, kui meil on kasvatatud ette põlvkond ajastukohase haridusega initsiatiivikaid loovinimesi. Miks? P.F. Drucker („Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk152/173) toob välja, et: „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”  “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”. Vaat selline lugu

Meie praegune  haridussüsteem ei vasta homse maailma nõuetele. See ei vasta isegi tänase nõuetele. Majanduse seisukohalt on haridus/teadus ja loovus tähtsad sest nagu väidab Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223) on tegemist ressursi: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“. Teadmised on kõige alus, tuleviku põhiressurss.

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240/248) on veelgi konkreetsemalt esile toonud teadmiste ja heaolu seosed: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

 „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest haridustasemest.“

 Hariduslik ja institutsionaalne kriis

 Vaat selline lugu, kuid need on teatud säravad mõtteavaldused on teatud mõttes tagasivaated või õigemini konstateering, mis on tegelikult olnud meie viimase aja kiire arengumudeli aluseks, kuid kuidas on homsega? Sellega mida meil meeldib planeerida. Strateegiaid tehakse ju kümneks aastaks ette, isegi maakondlikke bussihankeid tehakse kümneks aastaks. Kas keegi suudab ette ennustada, milliseid teadmisi meil oleks vaja 10-20 aasta pärast? Ega vist, kuid noori õpetame ikka vanade käsulaudade ja meetoditega. Isegi sellistest igapäeva asjadest nagu lepinguõigus või rahakasutus, mida vajab tänapäeval iga inimene, on nad pehmelt öeldes nõrgad, muust keerukamast rääkimata. Selleks et seda hariduslikku puuet tasandada on otsustatud tekitada üha uute järelvalveametite tekitamisega. Täiesti valetpidi arengud. Milleks luua katkiseid vaase, et neid siis „riiklikult“ kokku liimida? Täiesti arusaamatu, nagu massiline karguparaad. J. Medinal  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 74) toob siinkohal välja veel ühe haridussüsteemi jäikusest tuleneva ressursi raiskamise valdkonna: „Mul on meie koolisüsteemi puhul paar muret. Praegune süsteem põhineb ootustel, et teatud vanuse saabudes tuleks saavutada teatud õpieesmärgid. Ent puudub põhjus uskuda, et õpilaste ajud nende ootustega arvestaksid. Ühevanused õpilased on väga erineva intellektuaalse tasemega. Sellised erinevused võivad väga palju mõjutada õpilaste sooritust tunnis. Seda on kontrollitud. Näiteks pole umbes 10 protsenti õpilaste ajud piisavalt valmis, et nad suudaksid lugeda vanuses, mil me seda neilt ootame. Paindumatu mudel, mis põhineb pelgalt vanusel, ei sobi kindla peale ajubioloogiaga kokku ja töötab selle vastu.“ Kahju. Kui arvata, et tervelt 10% õpilasi on edasises elus kogenud edasijõudmise raskusi seetõttu, et süsteem on liiga jäik, siis … milleks meile selline „süsteem“?

Huvitava põike probleemistikku toob H Rosling „Faktitäius“ (Tänapäev 2018  Lk 238): „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime. Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ Nii, et uuendagem oma teadmisi ja vaadake, et olete õige GPS sisse lülitanud sest: „Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.! „ (lk 242)

 Suur Nihe

 Selle koha peal tuli mul meelde M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317): „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““

 „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““ John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

Just see ongi probleemi iva, me õpetame inimestele üha uusi kargukasutusreeglistikke, käsutäitlikkust, abiootust, mitte loovust ja taaskasutuslikku rekombineerimist. Nii, et arutada administratsioonide tasandil selle üle, et lapsed jäävad tobuks kuna nad on paar nädalat või kuu kaugjuhitaval õppel, on probleemi olemuse mittemõistmine ja aegunud süsteemi reanimatsioon. Viga on selles, et tööstusrevolutsiooni ajastu on läbi, alanud on uus ajastu: „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ (lk 314) See tõdemine haakub hästi kolmanda koridori teemaga  ehk avaliku teenistuse ja riigireformi hädavajalikkusega.

 Uus geoloogiline ajastu

 Meie koolid ja institutsioonid on tööstusrevolutsioonile vastavad koolid ja institutsioonid, kuid teadus tehnika ja majandus on juba järgmises geoloogilises ajastus. Mis mõttes geoloogilises ajastus? Kuskohast see veel tuli? James Lovelocki raamatu „Novatseen“ (PM 2020 lk 11) eessõnas kirjeldab B. Appelyard  uut geoloogilist ajastut niimoodi. „Novotseen on nimi, mille Jim annab uuele geoloogilisele ajastule planeedi ajaloos – ajastule, mis järgneb 1712 aastaga alanud ja peagi lõppevale antropotseenile.“ Olen kindel et enamus meist teiega polnud kuulnud ei midagi antropotseenist ja seda vähem novotseenist, kuid selle (raamatu kirjutamise ajal 99 a) äärmiselt mitmekülgse ja mõtteerksa teadlase mõttejadale tasub pöörata tähelepanu. Tõsist tähelepanu. See pole mitte ainult mõtterida, vaid teatud punktiir võimalikku tulevikku. Milline areng või valik on õige ning millised tuleks üle vaadata on meie teha, kui me ennast liiga kinni ei pitsita olemasolevatesse vormidesse ja loogika süsteemidesse (a´la kitsel on neli jalga, järelikult on see koer kits). Näiteks „Keerulised kõnesüsteemid ja kiri teevad meid loomade hulgas ainulaadseks, kuid mis hinnaga? Mulle tundub, et kuigi suuline ja kirjalik suhtlemine alguses inimese ellujäämisvõimalusi parandas, on see olnud kahjulik meie mõtlemisvõimele ja lükanud edasi novotseeni tõelise esiletõusu. Kuidas võis kõne, see evolutsiooni suurepärane and osutuda ebasoodsaks? Minu arvates põhiliselt seetõttu, et muutis lineaarse mõtlemise dogmaks, lubades intuitsiooni halvustada. Olen leiutaja ja tagasi vaadates mõistan, et peaaegu kõik mu edukad leiutised on mulle pähe tulnud intuitiivselt. Ma ei leiuta, rakendades loogiliselt teaduslikke teadmisi. Aga ma teadvustan, et nende teadmiste olemasolu ajus toob need kuidagi intuitiivselt kokku leiutiseks.“ (Mul on kuri kahtlus, et olen vähemalt ühe sellise intuitiivse leiutise oma kits-koer loogikaga maha surunud. Kahju. Piinlik ka). Vaat selline lugu. Teadmised on loomulikult vajalikud, kuid intuitiivsust seda enam. Just seda peame me ka haridussüsteemis kasutama, eriti kui arvestada, et meie järgnevad põlvkonnad võivad suure tõenäosusega elada ja töötada uues geoloogilises ajastus.

 Y. N. Harari on kirjutanud: „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Ja  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. (310/311). Siin me nüüd oleme ristteel ja … teadmatuses. Vaid kaks asja on teada, paigalseis tähendab tagasiminekut ja tagasiminek on …tagasi minek.

Eespool konstrueeritu on üks võimalikke arenguteid, tüüpiline juba olemasolevate ideede taaskasutus ehk rekombineerimine. Proovige ka, võimalik, et ... harjute ära ja siis hakkab meeldima.

Järgneb ….

 

Targutusi:

F Forsyth „Šaakali päev”

 Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

 

         Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

 Lk.35 „Põhimõtteliselt on astronaudid teenindustöötajad – me oleme rahva teenrid, valitsuse töötajad, kellele on antud ülesanne teha midagi keerulist meie riigi inimeste nimel“

Lk 47 „Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“

 

 

      Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

 

Lk 153 „Kui Bloomi meeskond maailmaklassi pianistide ja nende vanemaid intervjueerima hakkas, ootas neid ees järgmine üllatus. Pianistid polnud oma klaverõpinguid alustanud silmapaistvate klaveriõpetajate käe all. Tavaliselt võtsid nad alguses klaveritunde mõnelt naabruskonnas elavalt õpetajalt. (…) „Teaduse vaatenurgast paistis asi sedamoodi, nagu oleksid uurijad avastanud, et maailma kõige kaunimate luikede esivanemad pärinevad laudaõue kanakarjast.““

Lk 151 „1960 aastal tuli edumeelne psühholoog Raymond Cattell välja intelligentsuse investeerimine teooriaga. Ta pakkus välja, et just huvi millegi vastu on see, mis sunnib inimesi investeerima oma aega ja energiat mingite kindlate oskuste ja teadmistebaasi arendamiseks. Nüüdseks on leitud veenvaid tõendeid, et andekuse väljakujunemisele eelneb huvi. Tuleb välja, et motivatsioon on põhjus, miks inimestel üldse mingil alal andekus kujuneb.“

Põrketeooria: V 8 Isearvamuslik mõttekäitis

 

 

No nii, nüüd on see siis käes – uus aastakümme.

Kui te ei teadnud, et aastakümmet hakatakse lugema ühest, siis pole sellest ka mingit lugu, see on lihtsalt üks neid inimlikke hulluseid, kujutletava korra elemente,  mida nimetatakse kokkulepeteks.  Ikka selleks, et oleks üksteist kergem ja selgem mõista. Teisalt, võivad kokkulepped muuta meie nägemispanoraami ahtaks piluks, justkui muud peale Bürokraatlike reeglite maailmas ei kehtikski. Lugesin äsja J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 lk 26/27) kes kirjutas: „ Oleme siin kus oleme, ja näeme ainult seda, mida on võimalik näha. Aga intuitsioon lubab meil praegu teada palju rohkem, kui näha suudame“. Intuitsioon on inimesi kogu arengu jooksul kordumatuid kordi päästnud. Seistes kuristiku veerel ei hakka me tegema keerulisi integraalarvutusi, me … tegutseme vaistlikult. „Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. Ja nüüd kui me asume keset kolmikkriisi, siis on intuitsioon üks äraütlemata vajalik ellujäämisinstrument. Niisiis, olles astunud uude aastakümnesse mida ütleb meile meie vaist?

 Vaadates tagasi, mõeldes edasi.

 Ikka on niimoodi, et mõned vanad lihtsad asjad/kogemused/oskused kipuvad ajapikku ununema, kuid keerulistel aegadel tuleb mõndagi asja lihtsustada, et selle keerukusega hakkama saada. Hakkame vaistlikult taasavastama mitmeid lihtsaid, kuid töökindlaid asju. Mulle on alati meeldinud mõnede ununenud sõnade taasavastamine, need võivad olla kui meeldetuletus asjade tegelikust olemusest, olemusest mille me oleme unustanud.  Näiteks nagu  vanalt telefonilt loetud lipik -  „Kõnetraadi nr“. Või siis jällegi bussidele sõidusihiks kirjutatud (sihitu?) „Juhuvedu“. Sõna „Kõnetraat“ oli lihtsalt väga kõnekas – mõelge vaid, traati mööda liikuv kõne. Selge ju. See pole mitte võõrapärane telefon ega tänane „mobla“. Hm, mida see mobla sõna teile meelde tuletab? Millist assosatsioone tekitab? Midagi lõtva, püdelat? Midagi möla ja loba segu? Kui niimoodi vaadata, siis on mobla tänaseks …  täiesti kohaseks sõnaks muutunud. Samas „Juhuvedu“ tekitas minus alati … ma ei teagi, kas just segadust, kuid kindlasti küsimusi, mis selles veos juhuslikku on? Kas buss oli juhuslik, või sattus see juhuslikult sinna kuhu sattus või kas reisijaid võeti peale juhuslikult, juhuslikes kohtades? Segane sõna, kuid vahva mõttekäiviti, võimalus fantaseerida.

Siis oli veel sõna „käitis“. Vikipeedia sedastab, et: „Varasemas eesti keeles on ettevõtte sünonüümina kasutatud ka terminit "käitis", alates 1950ndatest on terminist "käitis" ettevõtte tähenduses loobutud.“ Sõna sisust on loobutud küll, kuid … loodus teatavasti tühja kohta ei salli, tuleb välja, et ka sõnu saab võtta taaskasutusse mini teise (jõukohase?) sisuga. Nojah, seesama Vikipeedia annab teada, et sõna „käitis“ on omandanud järgmise uue tähenduse: „Käitis on saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse järgi paikne tehniline üksus, milles tootmine toimub keskkonnakompleksluba vajavas tegevusvaldkonnas ning tegevuskohas tootmisega otseselt liituvas ja tehnilist seost omavas muus tegevusvaldkonnas, mis võib mõjutada heite ja saastuse hulka. Samas seaduses nimetatakse käitise valdajat või selle kasutajat käitajaks“ Käitaja? Prr, nagu oleks ettevõtlus ise sõna sisu muutusega uputatud solgiauku. Kahju. Peaksime oma sõnade (ja ka kõige muu) taaskasutusega olema austavamad nende algtähenduse suhtes.

 Isearvamus

 Nüüd, pikkade pühade ajal, leidsin veel ühe vaimustava sõna -  ISE-sõna, tegelikult lausa väljendi. K. Arjakas („Konik“ EPL 2008 Lk 92) kirjutas: „Saral andis teada, et tema pole nõus otsusega, et maavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajaks võib saada üksnes arst, kuigi see võis olla ka loomaarst, ning et tema endiselt „oma isearvamise juurde jääb“ (jutt on 1917 a linnasaadikute arutelust). Kas pole vaimustav? Inimesel on ISEARVAMUS – täiesti iseseisva inimese iseseisev arvamus. Vahva! Pange tähele, et tegemist ei ole eriarvamuse ega lahkarvamusega. Võib arvata, et eriarvamus juurdus (nii mõiste kui sisuna) meil Vaheriigi ajal, mil kõigil pidi olema ühine arvamus ehk „kollektiivi ühisarvamusest“. Eraldi arvamine oli midagi pahelis-kriminaalset. Ütleme niimoodi, et eriarvamuse omamine oli tänapäeva termineid kasutades tungivalt mittesoovitatav sotsiaalne norm. Isearvamine …Ise arvamine (nii sõna kui mõistena) läks pikaks ajaks tuttu. Mulle tundub, et aeg oleks jälle kord tõsta au sisse ISEARVAMUS nii mõistena, kui süsteemi rikastava vahendina. Mis selles isearvamises head oleks? Näiteks Kolumbusel oli iseseisev arvamus, kuidas lühemat teedpidi Indiasse jõuda, tal ei olnud eriarvamust ega lahkarvamust, oli isearvamus. Üldine arvamus oli, et see on võimatu ja Indiasse saab vaid ümber Aafrika purjetades. Oli üldlevinud teadmine ja praktika. Punkt. Hea küll, Kolumbus Indiat ei leidnud, kuid leidis uue mandri (ja kaks maailmajagu), kuid Indiat ei leidnud ta seepärast, et Ptolemaiose astronoomia järgi oli juba ammustest aegadest eksitud Maa ümbermõõdu suhtes. Intuitsioon oli õige, kuid algandmed olid valed, mitte Kolumbuse isearvamise käik polnud vale. Isearvamisel ja katsetamisel on oma selged kasulikud tulemid.

Hüvasti … Nokkija(d)

Mida võiksime meie teiega uuel aastakümnel igaüks eraldi ja kõik koos Ise Arvata? Teha? (Ja vastupidi, mida me peaksime mittetegema, mittearvama, mittekaasaulguma?) Mis oleks see „midagi“, mis aitaks meid teiega igaüht ja kõiki koos edasi? Hea küsimus, eks ole? Mõtlete nüüd, et banaalne? Ma arvan, et mitte banaalne, vaid elementaarne. Me kõik mäletame riigipea Meri küsimust, milline/mis võiks olla Eesti Nokia? See oli ilus metafoor, hea ja õige küsimus. Õigeaegne. Soomlaste rehvivabrikust oli just saanud (tänu loodud keskkonnale, nutikusele ja õigetele investeeringutele) maailma üks juhtivamaid mobiilitootjaid. Firma jahvas raha enda, Soome inimeste ja riigi jaoks nagu muinassoome Sampo. Oli mida eeskujuks seada. Natuke hiljem, kui me otsisime, kuid takerdusime iseenda seatud bürokraatia ja kõige keelamise lõksudesse, ütles riigipea ikka visalt (lausa jonnakalt), et: „Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles otsida ja Eesti heaks tööle panna." Asutigi otsima … jälle. Otsisime millisest potikutehasest kullaveskit ehitada. Ikka ja jälle. Kuid …  Siinkohal tuleb tunnistada nende otsingute mentaalset piiratust. Ideelist piirangut. Sõnum mida meile toonane riigipea edastas oli pigem selles, et me looksime vaba, sünergiliselt mõtleva ja tegutseva, iseareneva ja kasvava keskkonna, mitte ei püüaks igast potikutehasest rahaveskit aretada. Kuna me ei suutnud ühte ega teist (kuigi meil on olnud väga avangardistlikke ja meeletu eduga üksikjuhtumid), siis hakati meil kasutama väljendit/üleskutset/eesmärki „Eesti oma Nokiat“ kõige banaalsemal ja kohatumal, lausa pahelisel, moel. Väärt ideed püüti pisendada/naeruvääristada, sellega et küll on hea, et meil pole Nokiat, sest Nokia ju … põrus. Lõppude lõpuks. Õige, kuid seda … peale paarikümneaastast rahasadu. Uppus. Parastavad, kahjurõõmsad raisakotkad lendasid kohale ja asusid head ideed nokkima ja nokkisidki surnuks. Eesti Oma Nokkijad (EON)!   EONd on valmis iga ideed „ära nokkima“.  Mis puutub Nokia käekäiku, siis uppus küll (peaaegu), kuid midagi keskkonnalist oli alles, mis lubas tal uuel turul uue tehnoloogiaga jälle edukamate ritta asuda (G5 seadmed). Ja see „värkvõrgu värk“ on tulevik ning puhas kuld. Nii, et tähtis on keskkond, mansa  ja suund, need koos muudavad esialgse kvantitatiivse liikumise uueks kvaliteediks.

Ütlemine, et küll on hea, et meil teiega Nokiat ei olnud, mis kahjumisse langes ja kõrbes, on mannetu eneseõigustus selle kohta, et me pole suutnud luua midagi sama mastaapset. Sest vaadake, kuigi Nokia käis mingi aeg allamäge ja tegi põhjariiveka, siis enne seda tootis ta paar aastakümmet kasumeid ja mis põhitähtis – oskusteavet,  mis settisid Soome majanduse kõigisse tasanditesse. Nagu rikkalik teadmiste-, oskuste- ja kullavihm, mida Soome Ühisruum sai kasutada iseseisvalt ja jätkuvalt ka Nokia madalseisu ajal. Meie leiutasime Nokkijad. Iga idee nokitakse ribadeks ja parastatakse, et oligi selline väetikene. Kahju, raisatud energia. Lõpuks jäävad ka EONd nälga. EONd lennake minema - head teed.

 Meisterlik kopeerimine ja räpakas võltsimine

 Öeldakse, et kopeerimine on suurim tunnustus tegijale. Kopeerimist nimetatakse ka ülimaks võrgutamiseks. Kuid hinnatud/lugupidav kopeerimine on kunst, eriti kui tegemist on protsessiga mitte staatilise pildiga. Oleme meiegi püüdnud häid asju kopeerida, kuid kahjuks  vaid nende välise kuju järgi, mõistmata nende liikumapanevaid mehhanisme. Nüüd oleme sellest mittemõistmisest õppinud ja kopeerime tuima järjekindlusega Liidupealinna tarkdokumente. Kuid kunagi me püüdsime … Püüdsime teha omamoodi …

Selline  lugu juhtus meil ühe teise põhjanaabrite eeskuju meile juurutamisega. Nimelt olid soomlased loonud ühe huvitava instrumendi, õigemini arengu jätkuveski  SITRA (Suomen itsenäisyyden juhlarahasto), sellise Soome Innovatsioonifondi (sõltumatu avalik sihtasutus,  tegutsedes parlamendi otsese järelevalve  all) . Selle eesmärk on edendada stabiilset ja tasakaalustatud arengut Soomes, kvalitatiivset ja kvantitatiivset majanduskasvu ning rahvusvahelist konkurentsivõimet ja koostööd, toetades projekte, mis suurendavad majanduse tõhusust, parandavad hariduse või teadustöö taset või uurivad tuleviku arengustsenaariume . Ja mis peatähtis Sitra toimib nii mõttekoja (NB!)  kui ka investeerimisfirmana.  Kuigi  Sitra asutati juba 1967. aastal Soome Panga koosseisus , riigi 50. aastapäeval, siis suurem osa tema  sihtkapitali väärtusest tulenes 1992. aastal Soome parlamendi annetatud Nokia (sic!) aktsiatest.  Sitra tegevuse sõltumatuse aluseks on  tema rahastamismudel, mis  ei  sõltu riigieelarvest (ega ole valitsuse  ees vastutav) vaid   tema tegevust rahastatakse sihtkapitali kasumi ja tegevuse kasumi põhjal. Seaduse kohaselt tuleb vahendeid investeerida turvaliselt ja kasumlikult. Sitra sihtkapitalilt naaseb keskmiselt umbes 30 miljonit eurot aastas. Rahastu ei kuluta põhikapitali ega saa maksudest saadavat valitsuse rahastust.  Nämma! Küll tahaks sellist arengumootorit omada. Meie teiega tegimegi  peaaegu sama (praktiliselt läbi koopiapaberi) luues Arengufondi, kuid … Pilvepiir unustas, et lame (tegelikult tükiline) kopeerimine ei too edu, sellele koopiale tuleb elu sissepuhumiseks püstitada vajalikud sihid ja ülesanded. Omamoodi sihid ja ülesanded. Kuid seda ei tehtud ja areng valgus laiali, arengu kiiruse arvel. Kui areng toimus mitte nii kiiresti (ja Nokia laadset rahaveskit polnud seda ka toetamas) ja asutaja ise ei asunud struktuuri tegevust täpsustama ja kaitsma, siis asusid ametisse EONd ja SuperNokkijad.  Ja nokkisidki ära. Ainult, et tegelikkuses oli lahjades tulemustes süüdi Pilvepiir ise (e. asutaja), kes ei osanud tegevust suunata, kui mitte arvata seda suunist, et tehke midagi minge kuhugi. Läksivadki… Suunata tegevus teatavasti  annabki mingi suunatu hägusa tulemuse. Võib-olla ka tulemusetuse, kui see ei ole esialgselt soovitud suund. Siis otsustaski Pilvepiir, et kuna ta ise ei saa aru, mida ta tahab või kuhu jõuda, tuleb Arengufond tuttu panna, korrastatud arengu juurutamine välja juurida.  Nii tehtigi. Arengu arendajatest jäid vaid seirajad – Arenguseire Keskus. Nüüd nad siis seiravad – teevad „puhast“ staabiuuringut (millest mõned on päris nutikad). Mõttekoda kadus ülepea ära. Arengu planeerimine ja tõukamine …see algmõte ununes Pilvepiiril reaorganiseerimise käigus sootuks.  Mnjah, ütleme niimoodi, et selleks pole ülesannet püstitatud, kuid piilurid/seirajad on oma staabitöös täitsa usinad. Aga fondivärk? Mis sellega juhtus? Arengufondi tütarettevõte AS Smartcap anti koos õiguste, kohustustega ja Arengufondi investeerimiskapitaliga üle sihtasutusele Kredex. Kuid Kredex on … Kredex. Ka vajalik instrument, kuid hoopis teistsugune instrument.  Aga mõttekoda meil pole.

 Kuigi Arengufondil oli mitmeid puudusi ja kasvuraskusi, siis ärgem unustagem ka säravhetki, millest oleks võinud kasvada midagi enamat kui seiramine. Vast ainus tõsine pikaajaline visioon Ühisruumi strateegiliseks planeerimiseks tui just sealt nimetusega  „Eesti kasvuvisioon 2018“.  Tulemuseks oli jagatud (sic! Mitte ühine vaid jagatud!) arusaam maailmas edukast ja koduselt armsast Eestist ning selleni jõudmise teedest. Mnjah, võib-olla selles nende „saatuslik viga“ oligi, et neil oli visioon? Nüüd  on seirajad ja on krediteerijad - mõlemad riigieelarveliste vahendite tarbijad. Iseseisvust nagu Sitral uusmoodustistel ju pole. Järjepidevust ka mitte, mõttekojalisusest rääkimata. Nagu osundas J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  (Thomas Nelson, Inc Lk 171): „Nende ebakindlus tegi neile teistele volituste andmise võimatuks. Lõpuks õõnestas see nende endi juhipotentsiaali, lõi ümbritsevate inimeste elus kaose ja kahjustas organisatsiooni. (…) Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.”

 Itaalia õnnetuim tund

 Miks on sellised mõttekojad ja jagatud arusaamad tähtsad?  M. F. Careddu „Ludovico il Moro“ (Odamees. 2009 Lk 150) toob ühe märgilise ajaloolise võrdluse: „On aasta 1494 – kõige õnnetum aasta Itaalia ajaloos.“ Prantsuse kuningat Charles VIII inspireerisid ristisõjad ja võimalus luua taas Ida-Rooma keisririik. Kuid selleks et jõuda Konstantinoopolisse pidi ta võimu haarama Napolis sest Vahemere sadamad, armeed ja rikkused olid eeldused ristiretkeks valmis olekuks. „Pilt mida Itaalia välisvallutaja sissetungi eel pakub, on kohutav. Nagu ikka paanika ja ükskõiksus, igapäevaaskelduste ja hirmu kasvamise vahel, on Itaalia valitsejad sageli moraalitusse mängu mässimas.“ „Tegelikult pole sel hetkel Charlesile vastuhakkamine kuigi raske olnud. Kaitseplaanid olid oskuslikult koostatud, kuid sellest ei saanud asja, kuna itaallased lihtsalt ei kasutanud neid. Tolle hetke itaallane oli kaose- ja anarhiatekitaja, organiseerimatuse pooldaja, lahknemise lipukandja.“ Ja niimoodi Charles neist üle marssiski. Kuigi vastuhakkamiseks olid olemas nii strateegia, head väejuhid, kui ressursid, kuid kõik luhtus lahknemisse. Kurb. Just seepärast, et ei oleks ruumi lahknemise lipukandjatele on vaja mingit ühist strateegiat. Strateegiat, mida igaüks mõistaks. Jagatud strateegia, mida meie teiega intuitiivselt mõistaksime.

 Inglise muru

 Veelkord: Milleks meile järjepidevus? Järjepidevus on see, mis kasvatab inglise murust inglise muru – kolmsada aastat pügada ja rullida, rullida ja pügada, ning … valmis see ongi. Kui iga aasta aiaplaani muuta või murulapilt kopaga läbi kaevata (küll on vaja panna uut toru, küll kaablit) ja siluda, siluda ja kaevata siis teatavasti inglise muru ei saa. Suurt midagi ei saa. Songermaa saab. Ehk üle korrates Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool”( Imeline Teadus 2012 lk 290) „Ühe ajaloo esimese mehitatud lennu kohta 1780-nendatel  vendade Montgolfier`de kuumaõhupalli pardal küsiti Franklinilt, millist kasu näeb ta seesuguses kergemeelsuses. „Mis kasu on vastsündinud beebist?” küsis ta vastu. Nii ongi igal ideel tuleb kasvada lasta.

 Sumbudes eimillessegi

Millest me  tänasel päeval, uue aastakümne künnisel räägime, mida arutame? Mis teile esmaselt meelde tuleb? Kas kanda maski , kas pidu võib pidada, kas lapsed jäävad tobuks kui kool on „kaugjuhitav“, kas … Massimeedikud ja poliitrobotid ketravad neid teemasid päevast päeva ja meie nagu Pavlovi koerakesed reageerime instinktiivselt ja arutame sama usinalt …sülg nirisedes mõnuootuses suunurgast.  Mida me arutame? Millist „mõnu“ võib sellisest otsustamatuse arutamisest saada? Millised on meie teiega teadmised nendes valdkondades, et me nii kirglikult viskume arutlustesse? Ühtede arvajate vahendatud teooriad, mis on „telefonimängus“ isegi esialgse arvaja mõtte ümber pööranud. Hea näide  J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ (Varrak. 1999 Lk 275) „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav  ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“ Kui arutajad võivad vahel pidada „staabiõppusi“ aladel millest nad mitte midagi ei tea, siis minister võiks siiski toetuda ekspertidele, eriti kui ta valdkonnas just väga tugev ei ole, kuid: „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (lk 287). Nii arutatakse ka meil täiesti pööraste teooriate üle millest meil mingeidki teadmisi pole, liigutame lihtsalt õhku. Sellistel puhkudel tuleb ikka ja jälle meelde president Obama kokkuhoid otsustustes, isegi ülikonnavalikul, et otsustusenergiat hoida tarvilike otsuste jaoks.

Arutame ja arutame, kuid unustame eneste ümber vaadata. Läti, Leedu, Prantsusmaa on jõudnud (peaaaegu) komandanditunnini. Aga viga oli selles, et mingil momendil (või ka momendiks) mindi ülbeks (kui kordajanumbrid olid madalad) ja arvati, et ollakse „paremad“ kui teised. Ei olnud, loodus tuletas kiiresti meelde põhireeglid. Rumeeniast meil palju ei räägita, kuid seal on olukord päris kehvake, ainult üks inimene perest nädalas võib poodi minna ja koerajalutus… Koerajalutus on seal tõeline vabaduse märk, sest koera võib jalutada. Ehhee, inimest ei või jalutada, kuid koera võib. No see ütleb Ühisruumi ja mõttemudeli kohta paljugi. Kuid Rumeenias on perekondade meelismänguks kujunenud tikumäng, kes tõmbab  pikka tikku … see saab minna koerajalutajaks. Ah jaa, koeral peab olema dokument, et tegemist on õige koeraga, õige omaniku küljes, mitte mingi „alatu businessiga“, koerarendi vormis.  Vaat selline maailm. meie pahandame iga piirangukese üle, loodetavasti ei lähe looduse vastu liiga ülbeks. Oleme katseajal.

Kas ka meie oleme looduse vastu „ülbeks“ läinud? Hm. Meie samal ajal arutame et kas kirik, kõrts ja kool on turvapaik või mitte? Ja siis läheb lahti propagandameistrite tulevärk, kes üksteise võidu kiidavad, et just nende promotud kohtades on täiesti ohutu. Kostub kõige pöörasemaid argumente, kuid inimesed on segaduses. Segadus tekitab uusi vandenõuteooriaid ja need … järgmisi. Veel pöörasemaid. Hm, tundub, et see mis vanasti suurt küla iseloomustas ja mis pidi oleme – kirik, kool, kõrts – on asendunud tänapäeval uue kolmainsusega – kirik, kontsert, kino. Kummaline valik, kuid … Usu küsimus nagu öeldakse.

Kui nüüd reaalsusse tagasi tulla, siis jutt ei käi praegu üksikisikute (ega juriidiliste isikute) kasumitest, mugavustest, vaid meie teiega eksistentsis. Tegeleme vaidlemisega vaidlemise pärast, kuid samal ajal toimub igal ajamomendil tohutult (ka meditsiiniväliselt) muudatusi. Me võime oma tühja toimetamisega need muudatused maha magada. Sellest oleks küll kahju.

Mudel ja intuitsioon

Kuigi kõrged analüüsimajad kinnitavad üha uuesti ja uuesti, et  midagi hullu pole tulemas varsti-varsti on uut tõusu oodata, siis põhimõtteliselt on neil õigus. Kunagi tuleb kellelgi tõus, kuid et see tuleb sel aastal ja üldine, siis … Siinkohal tuleb meelde meie pere oma maja ehitus, mil sõber küsis: „Millal valmis saab?“. Vastasin spontaalselt, et – jõuluks. Täppi läks … viis jõulu hiljem olime kenasti sisse kolinud. Vaat selline lugu. Nii, et tõus tuleb, tuleb teisel poolaastal, kuid ärge rikkuge mõnusat prognoosi ära liigkonkreetsete tärminitega.  Uut on küll oodata, kuid tõusevad need, kes on ajakohastunud (ja neil kellel on eelnevatest eduaastatest varu olemas), kuid suur osa meile harjunud majandusest … laguneb algosadeks, et seda rekombineerimise korras uuesti üles ehitada. Tundub, et see vaatenurk on nii analüüsimajadel, kui administratsioonidel lokaatoritelt kadunud. Muudatused võivad olla sunniviisisliselt kiired või planeeritult sujuvad. Tõsi on, et „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 Lk 73).

Samas, tundub, et me pole ära õppinud seda hobuse juhtimise peent kunsti,  näiteks „räägime“ me juba paarkümmend aastat sellest, et meile ei jätku IT spetsialiste. Paarikümne aastaga oleks võinud hea „hobujuht“ muuta IT meie haridussüsteemis teiseks kirjaoskuseks, kuid haridussüsteem toodab ikka mingit pudru-mudru. Samas homse kirjaoskuse valdajaid on äsjaste uuringute järgi ikkagi 8000 inimest puudu. „Ent eriala haridusega spetsialistidest on karjuv puudus ja seda tühimikku ei suuda Eesti koolid ega ümberõppeprogrammid ei lühemas ega ka pikemas perspektiivis täita. Sel aastal koostab kutsekoda OSKA suure IKT valdkonna prognoosi, kuid juba on teada, et puudu on tuhandeid tarkpäid.“ (ÄL 4.01.21) „Karjuv puudus“, „tühimik“, „ei suuda täita“? Täiesti arusaamatu, kas haridushobused kepslevad niisama koplis, oma lustiks  või püüab keegi neid ka pöörata õiges suunas? Kui „TransferWise’i Euroopa personaliosakonna juhi Jana Padabedi sõnul areneb TransferWise nii kiiresti, et järgmisel aastal luuakse üle maailma 750 uut töökohta. Need lisanduvad 2200 olemasolevale töötajale. Eestisse kavatsetakse värvata 165 uut inimest.“, kui lisada siia BMW arendusüksuse Eestisse loomise kava (u. 2000 iteisti), siis … Tuleb küsida, kas me oleme üldse võimelised uute arengutega kaasa minema? Me tõdeme tuima ükskõiksusega, et meil on 8000 iteisti puudu ja … Kuid kas keegi on mõelnud sellele, mida tegelikult  tähendab 8000 iteisti puudumine? See tähendab kümnete nutikate ettevõtmiste ärajäämist või nurjumist, meeletut võimaluste kadu, nii majanduses, teaduses kui meditsiinis. Pea igas valdkonnas. Kui meil oleksid need 8000 iteisti (+ eksponentsiaalsest kasvust tekkivad kordistavad vajadused), siis meie SKT oleks … eee … võimas. M a ei tea kas just esimese viie seas, kuid tootlikkus ei tilpneks küll mingi näruse 75% EL keskmise kandis. Ja selline kadu toimub iga aasta eksponentsiaalselt jääb kasutamata 8000+ ideed. Kohutav. Nagu märgitud, tänapäeva arengud on eksponentsiaalsed, magame ühe arenguringi maha ja olemegi 10 arengutaset maas. Lihtne. Keevitajate ja ehitajate puudusest saame me aru, kuid kullasoont ei tunne ära? Piinlik.  Võib-olla just seda suutmatust tunnetades veetaksegi meid arutlema selliste banaalsuste üle kas maskikandmise kohustuse kehtestamine on põhiseaduslik või mitte. Kui me niisama otsustamatult jätkame siis on meil varsti väga palju ülejäävat otsustusenergiat, sest obamalikku otsustusenergia kokkuhoidu ei lähe meil vaja, meil on vaid üks ülikond (seegi närune), kuid see ei tulene valikust, vaid vaesusest. Kui me praegu kohe oma IT ettevalmistust järje peale ei saa, seda teiseks kirjakeeleks ei muuda, siis pole meil ka mingit asja 5G ehk värkvõrgu maailma. Vabandust, asja küll on kuid tarbijana mitte turu kujundajana.

Perroonirahvaks?

Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285), siis: „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega.“ Praeguse tegevususinuse järgi tundub, et meie jääme sellele perroonile (isegi märkamata et MEIE tulevikurong on lahkunud. Meie arutame kas Põhiseadus luba meil maskide kandmise kohustust kehtestada ( ja muid jaburaid küsimusi). Samal ajal kui mitte keegi ei aruta selle üle, et seesama Põhiseadus on lubanud muuta kinnistuomanikud pärisorjadeks (teoorjuse vormis) kohustusega koristada riigi ja valla omanduses olevatel maadel.  Kui Põhiseaduse tõlgendus lubab pärisorjust, siis … Kõik teised arvamised on täiesti tühised ja mõttetud. Lõpetame need. On tähtsamaid küsimusi. Muudatused tabavad meid kas ootamatult või oodatult, kuid muudatused tulevad. Krt, rongist maha jääda ei tohi, see ongi selle aastakümne põhiülesanne. Ehk toetudes M. Perarnau („Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016 Lk 290) kirjutatule: „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“

 

 Kui turu lööb … kiilaks

Isegi proosalisematel aladel kui ITK on muudatused vältimatud. ÄP 27.12.20 kirjutab, et:  „Ryanairi juht Michael O’Leary ütles intervjuus Financial Timesile, et 30 aasta jooksul pole ta niisugust puhastust lennunduses näinud kui nüüd. Tema sõnul on võimalused palju suuremad kui pärast majanduskriisi või 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid.“ See, mida O´Leary ütles lennunduse kohta, kehtib pea kogu majandustegevuse paleti kohta, toimub puhastus. Ja kuigi kõrged analüüüsimajad arvavad et „Selle aasta teises pooles peaks Eesti majandus olema tagasi kriisieelsel tasemel“ (AP 5.01.21), siis on see väga vähetõenäoline. Kui situatsiooniruumi staabiõppuste täistossutatud ruumist välja tulla, siis avaneb heledas päevavalguses (isegi kesktalvel) hoopis teistsuguse pilt – vapper tühiseis. Vapper, kuid kurnav. Majanduse paljud valdkonnad on kurnatud. Põhjalikult.  Senised õigeaegsed Dr Riigi abimeetmed on aidanud paljusid ettevõtjaid esilaines ellu jääda, kuid samas hägustanud majandusseisu tegelikku pilti. Võib arvata, et mõned tegevusvaldkonnad lööb täiesti kiilaks (ei taha ära sõnada, kuid eks me kõik aima kus hoitakse viimase väega, viimase võimaluse eksistentsist kinni), mis tähendab, et tekkivad uued võimalused, uued tooted ja uued turud. Millised need turud võiksid olla? Kõik tooted/teenused oleks ju justkui tehtud. Nagu üks tark inimene ütles Amazonist paremat Amazoni ei tehta. Ka kevad näitas, et põhiliselt püüti juba olemasolevaid teenuseid mugandada (äpitaksod, toidukullerid, internetikaubandus). Kõik tehtud vägisi ja vaevaga. Aga midagi põrutavalt uut? Nojah, hea vabandus on ju see, et ei saanudi midagi „vaud“ teha, sest … 8000 iteisti … Teate isegi. Kuid on tuhandeid valdkondi, kus on tühja maad küllaga. M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 53) annab järgmist nõu: „Konkureerimise juures on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama ruumi pärast. Ühel ja samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks mitte leida endale oma nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus saad teha head tööd inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.” „Tehes seda, mida nemad ei tee, lood oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida konkurendid teha ei taha, kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on vastukarva või tundub lihtsalt tobe.”. Vaat niimoodi, otsige igavaid ja tobedaid tegevusi ja teil läheb hästi. Mis aga puudutab analüüsimajade ennustust, et rikkad muutuvad veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks, siis see on klišee, mis oleks justkui ässitus, kuid ei avalda seda, miks selline asi võimalik on. Esiteks kõik rikkad ei saa rikkamaks, usutavasti on neid eilisrikkaid, kes homme on vaesunud sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid. Nad käivad meie seas, kuid me ei tea veel et need on vaid tühjad kestad, mis seisavad püsti vaid isiklikul au ja uhkusetundel (paljud neist enestestki veel ei tea).  Teiseks on tänane „rikkus“ paljuski illusioon, sest tegelikult pöörleb kogu tsirkus krediitidel, kui muusika vaikib siis kukub kõik kokku. Kolmandaks (ja see on eriti tähtis),  need kes muutuvad rikkamaks siis muutuvad nad rikkamaks vaid selle tõttu, et nad on leidnud/leiutanud uue meile teiega vajaliku toote, mida me ostame. Nad rahuldavad meie vajadusi/kirgi/veidrusi. Tubli, saage selle kolmanda teguri kandjateks.

Valede lõhede kalavetel

 Kuid me ei oska (meid pole õpetatud?) leidma kolmandat teed, meid on paljuski õhutanud (mulle küll arusaamatu) destruktiivne kadedusejõud. Suudame oma energiat kirglikult kulutada asjadele, mis esmapilgul tunduvad hirmtähtsad, kuid millede probleemide juured ei asu üldse seal, kus neid ravida püütakse. Näiteks on üks arutluse stamteemasid sooline palgalõhe. Palgalõhe on üks kummaline nähtus ja see eksisteerib kindlasti, kuid kas see eksisteerib selliselt nagu seda kogu aeg üle kedratakse? Igatahes Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 lk 286/287) jagab inimesed mitte soo järgi, vaid inimtüübi käitumise järgi võtjateks ja andjateks.

Sellisest jaotusest selgub, et:„Ometi pole naised ainsad, kes läbirääkimiste laua taga endaga manipuleerida lasevad. Jalamatiefekt on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on nii meessoost kui naissoost andjad olnud nõus tegema suuri järelandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud.“

 „Selgus, et andjate sissetulek oli ligikaudu 14 protsenti väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. Andjaks olemine läks neile aastas maksma ligikaudu 7000 dollarit. Kui eri sugupooli puudutavad andmed lahku löödi, selgus et sissetuleku puhul oli kaotus andjatest meestel kolm korda suurem kui andjatest naistel. Naissoost andjad teenisid keskmiselt 5,47 protsendi võrra vähem, kui nende kaastöötajad – aastane palgaerinevus oli seega 1828 dollarit. Meessoost andjad teenisid aastas keskmiselt 18,31 protsenti vähem kui nende kaastöötajad ning nende palgaerinevus aasta peale oli 9772 dollarit.“ Niisiis kas me otsime ja püüame paigata lõhet vales kohas?

 Teine harjumuslik parandusteema on pensionid. No nüüd kui II sammas on maha raiutud, siis ennustatakse hädaorgu nendele kes (maharaiutud) II sambast üritavad lahkuda. Pensioni kindlustamine on iga inimese isiklike otsustuste küsimus. Üldiselt võib arvata, et edu pole mitte niivõrd sammastes (kuigi ka nendest on abi nõrgema finantsdistsipliini ja suue hõivatuse puhul oma põhitegevuses) kes jätkavad või ei jätka vaid jällekord inimtüübis, tema käitumuses. L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2011 Lk 344) esitleb järgmist stsenaariumi pensionivara kogumisest:  „(…) Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.“

„Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise kümneks võrdse suurusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428)

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. (…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“

„Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ Nii, et olenevalt inimtüübist, tema suutlikkusest taltsutada oma raiskamisiha taltsutada. Ka huvitav ja kasulik teada. Üldiselt tuleb nõustuda W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309) kontsentreeritud kuid täpse formuleeringuga: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“. Loodetavasti ei kukkunud teie ettekujutatav maailm nüüd kokku, sest olete aastakümneid kirglikult püüdnud parandada seda mida polegi vaja parandada ja jätnud parandamata need vedrud, mis võiksid edu tuua.

Kui me neid tõsiasju teame, mis on meie soorituste tegelikeks põhjusteks, siis on meil kergem ka õigeid lahendusi leida. Vana hea „kadunud võtmete otsimine tänavalaterna alt“ ei pruugi anda tulemust, eriti siis kui need võtmed läksid kaduma pimedas põiktänavas kolm kvartalit eemal. Ja selle koha peal oleks tore, kui meil oleks olemas mõttekojad (mitte ainult kaklusklubid), millistes saaks arutada tegelikke probleeme ja leide tegelikke lahendusi.

Eeltoodu on vaid paar näidet millesse me oleme kaevunud täis võitlusindu ja õiglustunnet, kuid mis ei pruugi olla üldse need teemad mis tegelikult vajavad läbikaalumist ja parandamist. Mida ütleb siinkohal meie teiega intuitsioon?

 Me püüame kõike ära seletada loogikaga, mitte vaid ära seletada vaid luua ise endale meelepärast loogikat, kuid J. Lovelock  („Novatseen“ (PM 2020) Lk 26/27) on veidi teistsugusel arvamusel, nimelt peab ta intuitiivsust esmaseks. „Minu arvates on ebatavaline, et nii palju tublisid teadlasi on sattunud eksiteele, püüdes klassikalise loogika abil seletada seletamatut. (…) Nagu leidis ka Newton kaua aega tagasi, ei tööta loogiline mõtlemine dünaamiliste süsteemide puhul ehk asjadega, mis ajas muutuvad. Lihtsalt öeldes pole võimalik seletada midagi elava toimimist põhjuse ja tagajärje loogikaga.“ Kui me tuletame meelde seda uurimust kus selgitati välja korrelatsioon Nicolas Cage filmides esinemiste arvu ja sel aastal basseini uppunute vahel, siis ilmnes, et mida vähem Cage filmides esines, seda vähem oli basseini uppunuid, millest võiks teha sündmuste järgnevuse ( kui toimub tegevus A, siis toimub ka tegevus B) järelduse, et kui Nicolas ei esineks filmides siis ei upuks kedagi ka basseini? Elu koosnebki väga erinevatest kildudest, mida me ei oska ja mida võib-olla ei peakski „ära seletama“.  Ehk nagu selgitab JL: „Järgmine kord, kui sõidate üle poolteise kilomeetri pikkuse rippsilla või lendate kaheteistkümne kilomeetri kõrgusel. Mõelge sellele, et silla või lennuki projekteerimiseks kasutatud matemaatika on alguse saanud millestki üsna ebaloogilisest. Insenerid kasutasid vaid tunnustatud pettust. See näis selgitavat, kuidas süsteem töötab, kuid tegelikult kõigest kirjeldas seda.“ Ehhee, „tunnustatud pettus“ on jällekord üks hea mõttejupp, mida vaagida. Seda enam, et: „Teadus pole kunagi kindel ega täpne. Parim, mis me teha saame, on väljendada oma teadmist tõenäosusena.“ Seega …  Mõelgem nüüd uue aastakümne alguses, mis on meie jaoks tähtis, mis teisene, meie pidurlikud eriarvamused kõiges võiksid muutuda väärt mõtet omavaks ISEARVAMUSTE JAGATUD kogumiks. Isearvamuslik mõttekäitis oleks üks tummine asi meie teiega arenguteel.P Knight („Jala jälg“ Helios 2016 Lk 412) „Argpüksid ei alustanudki ja nõrgad said teel otsa. Järele jäime meie, mu daamid ja härrad. Meie.“

 Järgneb …

 Targutusi:

M Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020

 

Lk 148 „Raha tehti seega aina peenemate analüütiliste vahenditega. Küll aga ei muutunud rafineeritumaks maaklerite käitumine. Iga edusammuga turutehnoloogias astusid nad inimarengus sammu tagasi.“

 

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

 

Lk 405 „Ausalt öeldes, härra minister, ma tahaksin omada sellist töökohta, kus ma ei peaks kulutama lõputut hulka aega informatsiooni, mis ei oma mingit tähtsust, edastamiseks teemadel, mis on täiesti ebaolulised, ja inimestele, kes ei ole sellest vähemalgi määral huvitatud. Ma tahaksin tööd, kus saaks ka midagi saavutada, selle asemel, et lihtsalt tegutseda. Ma olen tüdinenud paberimäärimisest.“

Lk 406 „Aga ma ei palunud teil enda eest lahingut pidada. Ma ei ole sugugi meelitatud mõttest, et peaksin kuuluma mingi kahekümne viie protsendi kvoodi alla. Naised ei ole mingi alaväärtuslikud olendid ja mulle ei meeldi, kui minusse patroneerivalt suhtutakse. Mul on kahju, kuid te olete täpselt samasugune paternalist ja šovenist, nagu kõik ülejäänudki. Ma lähen kuhugi, kus minusse suhtutakse kui võrdsesse, kus aluseks võetakse minu kui isiku omadused“

 

V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015

 

Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“

Lk 186 „Nõukogude Liidu ja kogu sotsialistliku leeri rahvad mõistsid: me jääme maha ning     s e a l on elu parem. (…) Mis siis teha? Tarvis oli midagi välja mõelda, et seal muutuks sama halvaks kui meil. Või isegi halvemaks. Selleks tuli Lääne-Saksamaa panna sotsialistliku arengu teele, langetades selle elatustaseme Ida-Saksamaa standarditeni, aga veel parem – Nõukogude Liidu tasemele või veel madalamale.“

Lk 151 „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…)

Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“