Põrgatamisteooria V2: Mida Juku ei õpi …

 

 

Järgnev arutlus hariduse aja töö iseloomu üle (millest üks on vaid teise komponent) hõlmab töö olemust korilasküttidest kuni küborgideni. Segadusttekitav? Kindlasti, kuid kui me kasuta kogemusi, mida me oleme õppinud ega planeeri oma liikumist, siis  … kuhu me üldse läheme? Milleks? Niisiis …segadus alaku.

Just uus hariduslik põhi, meie edasise elu ja loovuse kujundamiseks, on see, mis määrab tegelikult meie arengutempo ja heaolu taseme. Praegune aegunud, mingist eelmisest arengufaasist tulenev, institutsioonide ja avaliku teenistuse ülesehitus, ei suuda meid enam piisavalt heatasemeliselt teenida/teenindada – need on muutunud arengu takistajateks. Süsteem kohmakas ja loovust pärssiv. See on probleem, probleem mida meie teiega küll tunnetame, kuid mis igapäevaaskeldustes vajub kuidagi tahaplaanile. Administratiivvõimul, sellel meie poolt loovutatud kõrgeima võimu (kandmise) teostajal ei jätku samuti mahti niivõrd kaugele horisondi taha vaadata, sest … No te ju teate, millega poliitturul tegeletakse, millega kaubeldakse, igatahes ei ole need rammusad tulevikuoptsioonid ega –visioonid. Kuid peaks ju.

 Õpetatud tarkused kui … laojäägid

 Kõik see, milliseks me kujuneme, kelleks me saame, saab põhja lapsepõlvest ja kooliteest. Nii või teisiti mõjutab meid see keskkonna, enamgi veel see suuresti defineerib meid ja ka … programmeerib meid. Me kõik oleme eelprogrammeeritud, vahe on vaid selles, kas me oleme programmeeritud isearvajaks või mugavusarvajaks. Väga tõsist tähelepanu väärib  M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013) kirjutatu, et  praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 a ja meie ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb, kuid ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada. (Vahemärkusena arvan, et nad ei lähe mitte 2065 ega ka 2075 a pensionile, igatahes meil mitte. Töö saab olema elukestev ja õppimine ka. See on midagi sellist nagu rockstaari elu (näiteks Susi Q) kes suurlavad vahetas Antsla laada vastu. Kõik me peame tegelema võimetekohase tööga). Ehk siis mille „selle“ jaoks me oma inimesi harime? Svensson kardab, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ja püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. „Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.“ Just õudne, me kasvatame töötute põlvkonda. Juba pragu on paljude erialadega niimoodi, et me koolitame inimest 15-20 aastat, et temast saaks … töötu. Erialasid, mida õpitakse Ühisruum lihtsalt ei vaja, kuid kujutlusvõimet ja loovust, millega ta saaks oma teadmised rekombineerida lähtudes Ühisruumi ja aja vajadustest, talle ei õpetatud. 20 aastat õpetati normide järgimist ja distsipliini, mitte ise endale (ja teistele) töö(koha) loomist. Kahju. Kuid see pole nende 20 aastat töötuks õppinute kahju, vaid see on  aegade lõpuni päritav kahju (kui seda ei kaksata läbi), sest õppimine, isegi mitte õppimine, vaid „hariduse andmine“ hariduse enese andmise pärast, muutub tavaks ja seda tava antakse põlvest põlve edasi. See muutub liturgiaks. Juku võib küll õppida, kuid … Kõik see on kasutu, kuna ta kogub oma „lattu“ teadmisi, mis uutes tingimustes on kasutud. Teadmised ei muutu vaid siis kasutuks, kui neid kasutatakse loominguliselt, a´la kui haamrit ei ole lööd naela seina kirvesilmaga.

Kuid „Hariduse andmine toimub jätkuvalt tööstusrevolutsiooniaegse  tehasemudeli järgi Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ Teile jäävad kätte kasutamatud laojäägid. Kahjum. Ühisruumi ja iga indiviidi kahjum.

 Vedamisest

 Haridusega on nagu iga muugi asjaga, selles peab olema mingigi komponent vedamist. Mul on õpetajatega vedanud. Juba Vanaema Marie õpetussõnad, et: „Ära vaata pelgalt seda, mis asi see on, vaid mida sellest teha saab.“ on tervet omaette aktiivinimese loengusarja vääriline. Mitte ära tee tingimata seda, mida sulle õpetati, sind treeniti, vaid laienda selle piire, keera uus vint peale, muuda kvantiteet uueks kvaliteediks ja tee seda, mida teised teha ei taha.  Muidugi oli Vanaema Marie pärit ajast ja oludest kus tuligi teha ei millestki midagi, tuli olla nutikas. Isa õpetas mulle pikkadel vestlusjalutuskäikudel taktika ja strateegia vahet ja nendevahelist suhet. Asjade tegemise õiget järjekorda. Jäle vedamine. Tööõpetusõpetaja oli tõeline leiutaja, kes nakatas meidki uurima ja kätt proovima sh fotograafiaga tegelema. Puhas vedamine, peale seda pole „peedist pesumasina tegemine“ mingi kunst.  Emakeele õpetaja oli loova mõtlemisega, kes eraldas minu õigekeeleoskuse ja kirjandiidee niimoodi, et ei pannud seda ühte rahuldavasse hindesse, vaid kahte hindesse, mis näitas milles olen hea ja milles tuleks ennast järgi kasvatada. Kuid kõige suurem vedamine ja eelprogrammeerimine toimus ikkagi Ülimkoolis, kus ajastuomaselt tuima käsutäitliku ja tühiainete seas oli ka vaimustavaid kogemusi. Vedamine oli see selles mõttes, et planeerimiseriala, milleni lõpuks peale erinevaid valikuid jõudsin (tegelikult oli see minu viies valik), osutus see valdkonnaks, kuhu olid kogunenud selle aja ühed parimad asjatundjad, majandusmõtlejad, kes lähtusid pigem oma välismaa stažeerimise kogemusest, kui kehtivast planeerimis- ja juhtimisreeglistikust. Puhas vedamine, puhas kuld, mis on likviidne olnud ka aastakümnete möödudes. Muidugi oli selles perioodis ka palju sellist, mis oli vaid aja täitmise distsipliinid. Kuuest semestrist statistikast ei mäleta ma suurt midagi (peale põhimõtete muidugi), kuid standardiseerimise õppejõu avalauset, et „Ma ei ole siin selleks, et teile reegleid pähe istutada, vaid selleks, et õpetada teile seda, mida ja kuskohalt otsida, kui teil elus juhtub seda vaja minema.“ Geniaalne. See üks lause oli minu jaoks väärtuslikum (ja kasulikum) kui lõputute (u pooleteistleheküljeliste) valemite pähetuupimine.

 Mida Juhan ei mäleta

 Muide, kas teate hr  Hermann Ebbinghausi? Ei tea? Ei mäleta? Tuletame meelde: „Teda teatakse peamiselt kui ühe kõige kurvema haridust puudutava fakti avastajaks: inimesed unustavad 90% õpitust 30 päevaga. Edasi näitas ta, et suurem osa unustatakse paar tundi pärast õppetunni lõppu.“ J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 107). Vaat selline lugu ehk mida Juku õpib, seda Juhan nagunii ei mäleta. Ei saagi mäletada, kuid kui ta mäletab seda, mida soovitas meile meie standardiseerimisõppejõud ehk ta mäletab kuskohalt mida otsida ja seda mida ütles Vanaema Marie ehk vaata, mida sellest teha annab, siis võiks ju lugeda harimisprotsessi kordaminekuks. Õnnestunuks. Me saame indiviidi, kes suudab mõelda „ Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“

Kuid võib karta, et Ühisruumis, kus meie praegu äratõuget soovime sooritada, milles kõike püütakse standardiseerida, tsentraliseerida, reguleerida ja turvata muutub iseseisev mõtlemine … kuidagi teisejärguliseks. Eee … võib-olla pole mul õigus, täpsustagem siis järgnevalt: teisejärguliseks (isegi mittesoovitatavaks) muutub mõtlemislihase arendamine „vanaemamarielikus“ suunas, st. iseseisva mõtlemise ja iseseisva toimetuleku mõistes, kuid areneb jõudsalt suunas kuskohalt saab taodelda abi, toetusi ja kes (teine) vastutab. No iga lihas pole veel lihas, ehk mõni „lihas“ on nagu lödi „õllelihas“. Igatahes pole see loovmõtlemise konkurentsilihas. Üha suurem hulk inimesi mõtleb tänapäeval juba sellele, kuidas toetusi saada, ehk teiste loodut ümber jaotada, kui ise luua. Mida annab pidevas konkurentsisituatsioonis tegutsemine näeme metsloomade peal.  „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“ (lk 65). Meie teiega maailm võib saada vale suuna, otsime õnne valest kohast. Võib arvata, et praegused toetused ei ole nagu inimeste põhiõigused (mis on ju ka väga värske õigus) mida tuleb vastuvaidlematult täita,  ja siis tuleb ise hakkama saada või … Maailm ei koosne õigustest, toetustest, vikerkaarest ja roosamannast, vaid õiguste ja kohustuste tasakaalusüsteemist. Kõik muu on eksitav ja fataalsete järelmitega. Ah, et niimoodi on lapsi haritud aastakümneid? Mismoodi? Kui mina Ülimkoolis õppisin, siis õpetati meile arvutiasjanduses Malgol keelt (ja keskkoolis esperantot). Te ei tea, mis see on? Polegi vaja tead, kui te just arheoloogiks ei õpi, see on üks unustatud arvutikeel koos unustatud perfokaartide, lintide ja toasuuruste arvutitega. Kuid, kui me võtame aluseks et „niimoodi on alati tehtud“, siis … te saate aru, et selline mõtlemine ei vii kuhugi, see on kalkuni mõtlemine  „Menuraamatu „The Black Swan“ autor Nissiam Taleb on rääkinud loo kalkunist, keda talunik igal hommikul toitmas käib ja nii 1000 päeva järjest. Kalkunil tekkib sellest järeldus, et taluniku külaskäik tähendab toiduportsjonit. Kuna niimoodi on alati olnud, mõtleb kalkun, et ainult nii see olla saabki. Kui tuhat päeva on möödunud, on kalkun selles nii veendunud, nagu olla saab – ja see veendumus põhineb tõendatud kogemuspagasil. Kuidas saaks sellise tõendusmaterjaliga midagi üldse valesti minna? Aga siis saabub tuhane esimene päev. Kahe päeva pärast on tänupühad  ja (…)“ „Kalkun saab kiiresti aru, kui katastroofiliselt ekslikud  tema järeldused olid – vanad head ajad ei jäänud igavesti kestma.“ Kogemus, minevikukogemus, pole alati tõendusmaterjal vaid hoiatus.

 Kui homme …

 Kuid nüüd seisame me tõesti ja tõeliselt uue ajastu lävel, kus enam ainuüksi vedamisest ei piisa. S. Hawking („Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 181/185) : „Kui tehisintellekt muutub arukamaks kui selle loonud inimesed, nii et on suuteline end iseeneses ja ilma inimese abita täiendama, võime seista silmitsi intellektiplahvatusega, mille tulemuseks on masinad, mille intellekt ületab meie oma rohkem kui meie arukus tigude oma. Kui see juhtub, peame tegema kõik, et meie eesmärgid ühtiksid masinate omaga.“.

 „Lühidalt väljendudes: üliintelligentse tehisintellekti sünd on kas parim või halvim asi, mis inimkonnaga eales juhtuda saab. Tehisintellekti tegelik oht ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid pädevuses. Üliintelligentne tehisintelekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia ning kui need eesmärgid ei lange kokku meie omadega, oleme suures jamas. Tõenäoliselt pole te õel sipelgavihkaja, kes puhtast pahatahtlikkusest sipelgatele peale astuks, aga kui teie juhtida on hüdroelektrilise rohelise energia projekt ning üleujutamisele mineval alal kõrgub sipelgapesa, siis … paha lugu küll, sipelgad. Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“

 "Lõpliku õnne" poole?

Kui homme on meie teadmised vananenud, kasutud ja kui meie ise oleme töötud, siis mida me tegema hakkame, kui meid pole õpetatud isegi mõtlema ega rekombineerima? Nagu Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 342) pakub ühe variandina oludes, kui masinad on „töö“ (ja õppimise) üle võtnud:  „Mida nad siis päevad läbi tegema hakkavad? Üheks vastuseks võivad olla narkootikumid ja arvutimängud. Tarbetud inimesed võivad veeta üha rohkem aega 3D-virtuaaltegelikkuse maailmas, mis pakuvad neile palju rohkem pinget ja emotsionaalset rahuldust kui välise maailma morn tegelikkus. Kuid selline areng annaks surmahoobi liberaalsele usule inimelu ja inimkogemuste pühadusse. Mida on püha kasututes loodrites, kes veedavad päevi lollidemaal enesesse tehiskogemusi ahmides?“ Ka see ongi „lõplik õnn“? No ja vaevalt meie teiega mõtleme, et ülim õnn on olla omas mullis istuv narkarist mängusõltlane.

Nii, et töö … peab olema ja selle eelkomponendid tuleviku planeerimine ja haridus peavad ka olema.  Ehhee, kasvõi selleks, et olla vahelduseks pidevale mängimisele. Vaadake, kui tegemist on pideva mänguga (ükskõik millises vormis see ka pole), siis see pole enam lõbu, see on …töö. Sunnitöö. Töö ja lõbu on vahetanud kohad. Harari käsitluses on õnne ja õnne ootusega sellised lood: „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ (lk 43). 

Niisiis, mida me peaksime ette võtma? Kuidas ühildada arengukiirendust, tööd, õnne(tunnet) ja haridust. On suur vahe, kas me tegeleme mängulise tööga või mängime töö tegemist. Ja haridusel on selles osas otsustav käiviti funktsioon. Töö on muutunud ja muutub ikka edasi, meie teiega ei saa jääda endisteks. Kuid arendades hariduse andmise/võtmise süsteemi peame aduma, et tegemist on kahepoolse funktsionaalsusega, mitte ainult tänapäevase „andmise“ vaid ka õpetatava poole nõudliku „võtmisega. Praeguse haridussüsteemi nõrkuse juurpõhjus ongi selles, et „targad tädid ja onud“ (TTO) annavad, harilikult vägisi, nn tarkust õpetatavale, kuid see ei vasta enam tänapäeva „võtmise“ vajadusele. Kui TTO „annavad“ vägisi teadmisi (nagu minugi tudengipõlves), siis pöördub „eluline vajadus“ teiste allikate poole ja administratiivne normeeritud süsteem kaotab üha enam „võtjaid“. Kaob ka administratiivse süsteemi võime suunata õpetatavaid eneses loovuse arendamisele. Selle koha peal lähebki haridussüsteem katki. Õigemini ongi juba läinud.

 Harari arvates „Bioloogiliselt määrab meie ootused ja õnne pigem biokeemia kui majanduslik, sotsiaalne või poliitiline olukord. Epikurose sõnul oleme me õnnelikud siis, kui tunneme meeldivaid aistinguid ja oleme vabad ebameeldivustest.“ „Me ei reageeri kunagi välismaailmas aset leidvatele aistingutele, vaid alati üksnes oma keha aistingutele.“ (lk 43). Vaat selline lugu ka veel.

 Kuid kuidagi me peame noori aitama õige arengutee otsale, sest töö kui selline, elu kui selline nõuab oskusi ja teadmisi. Just aitama, sest ma pole enam väga kindel, et seda saab teha läbi tänapäevase mõiste „õpetama“. Õpetamine muidugi jääb, kuid selle sisu muutub, muutub pigem suunamiseks. Täpselt samuti muutub töö mõiste. Vargamäe andreselik mõte, et tee tööd siis tuleb ka armastus … Ma pole päris kindel, et see mõtteliin on reformismi igand, pigem võiks seda mõtet laiendada läbi töö mõiste laiendamise, sest …

 Töö mõiste ajas

 … ka töö pole alati olnud lihtsalt töö.  Töö on kas nauding, eesmärk või sunnitöö. Esimese kohta kõlbab M. Thacheri ütlus (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 141) „Meie, konservatiivid, vihkame töötust. Me vihkame mõtet, et meestel ja naistel pole võimalik oma oskusi kasutada. Me taunime rahvuslike ressursside raiskamist ning inimväärikuse sügavat solvamist, kui inimene on tööst eemal mitte enda süül.“. Selles ütlemises on eesmärki ja järgnevas naudingut. „Jätkan tegutsemist, kuni astun sisse taevaväravatest ja ütlen, olen kohal – kas teil on mulle juba tööd?“ (lk 226) Eks ole nii eesmärk, kui nauding on paigas, kuid on ka teistmoodi arvamisi:  „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. (E.Doty „Kompromissilõks” Äripäev 2011 lk 189). Ja see on kurb ja sihitu töötamine. Töö on kaotanud mõtte? Paha lugu.

Just siis leidsin ühe vaimustava töö muutumise käsitluse P. Heimaneni raamatust  „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003. Raamat ise käsitleb just seda, mida pealkiri ütleb, kuid töö mõtte ja maailma käsitlemine läbi selle oli üpris huvitav, et mitte öelda meie teiega tuleviku planeerimise seisukohalt silmiavav. Töö jääb tööks, kuid tööle tuleb anda mõte – eesmärk. Just selle koha peal on tuumlahendus. Tööd ei „tehta“ töö pärast ja haridust ei „anta“ hariduse pärast, vaid haridus on suunaja, mis võimaldab meil (õigemini meie teiega lastlastel) leida tööle (ükskõik mis selle sisu siis oleks) eesmärk ja selle eesmärgi täitmisel nauding. 

 Oodates … pühapäeva

 Niisiis pole töö alati olnud selline nagu me tänapäeval seda mõistame, töö tugisüsteemid ja motivaatorid on olnud teised, hoopis teised.  Enne protestantismi oli nägemus tööst kirikule täiesti võõras. „Reformatsiooni eel kaldusid kirikumehed juurdlema seda laadi küsimuste kallal nagu „Kas surma järel on elu?“, aga keegi neist ei tundnud muret, kas elu järel on tööd. Töö ei kuulunud kiriku kõrgemate ideaalide hulka. Jumal ise tegi kuus päeva tööd ja puhkas seitsmendal päeval. Inimelu kõrgeim või lõplik eesmärk seostus arusaamaga, et nii nagu pühapäev on tööst vaba, ollakse tööst vaba ka taevas. Paradiislikult mõnus „äraolemine“ oli in ja argine vaevarikas „ärategemine“ oli out. Võiks öelda, et ristiusk andis küsimusele „Mis on elamise mõte?“ algselt vastuseks: „Elamise mõte on pühapäev.“

See ei olnud nali. Näiteks leidis kirikuisa Augustinius viiendal sajandil, et inimese maapealse elu on samahästi kui reede (päev, mil vastavalt kiriku õpetusele leidis aset Aadama ja Eeva pattulangemine ja Kristus kannatas ristil). Taevas aga valitseb Augustinuse järgi igavene pühapäev. (pühapäeval puhkas Jumal loomistööst ja pühapäeval leidis aset ka Kristuse ülestõusmine): „See saab tõesti olema sabatite sabat, mil õhtu ei saabu kunagi.“ Elamine pidi niisiis olema ainult pika nädalalõpu ootamine.

Et kirikuisad ei näinud töös midagi muud kui ainult pattulangemise tagajärge, olid nad Aadama ja Eeva Paradiisi aegset käitumist kirjeldades oma sõnavalikus eriti hoolikad. Kui Aadam ja Eeva Paradiisis midagi tegidki, siis tööks seda kutsuda ei sobinud. Augustinius näiteks toonitas, et Eedenis tehtav olnud „mõnus“ mitte aga „vaevarikas“ – ei midagi enamat kui meeldiv harrastus.“ (lk 29)

 Kui pühapäevast sai… reede

 Ja siis tuli reformatsioon, mis muutis kogu … võib öelda, et kogu maailmapilti.  „Sisyphose saatuseks oli lõputu kiviveeretamine mäkke, kust kivi aga alati alla veeres, nii seda tuli jälle hakata veeretama. Sisyphost ja Dante „Põrgu“ patuseid kannustab lähenev pühapäev – mis aga iialgi ei saabu. Nad on mõistetud igavesse reedesse.

See taust võimaldab paremini aru saada, kui sügav oli reformatsiooniga kaasnev muutus suhtumisest töösse. Piltlikult öeldes kanti raskuspunkt pühapäevalt reedele. Protestantlik eetika muutis ideoloogilist orientatsiooni nii põhjalikult, et Taevas hakkas toimuma see, mis oli seni aset leidnud Põrgus ja ümberpöördult. Kui tööst sai maapealse elu iseväärtus, oli kirikumeestel raske näidata Taevast jõudeolemise ja ajaveetmise paigana, tööd aga Põrguga seotud karistusena. Reformist Johann Kaspar Lavater selgitas 18 sajandil, et isegi Taevas „ei saa õndsaks, kui puudub amet. Amet tähendab seda, et on kutsumus, töökoht, oma ülesanne tuleb täita“. Baptist William Clarke Ulyat võttis 20 sajandi alguses niisuguse arusaamise Taevast lühidalt kokku sõnadega „praktikas tähendab see töökoda.“ (lk 31) Vaat selline huvitav pööre. Põhimõtteline pööre, sest protestantlik eetika muutis ideoloogilist orientatsiooni nii põhjalikult, et Taevas hakkas toimuma see, mis oli seni aset leidnud Põrgus ja ümberpöördult. Tööle oli tekitatud täiesti uus tugisüsteem, enam ei oodanud inimene mitte pühapäeva, kui lõputut leotamist, vaid oma isiklikku töökoda, millele ilmekalt viitab ka M.Thacheri tsitaat.

 Eesmärgiks on … töötus

 Kui nüüd räägitakse meile tehisintellekti kiirarengust, mil inimene jääb tööta nagu üks Harari käsitlus sedastab ja mida kordab üle ka A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ ( PM 2018 Lk 224), siis tundub, et ring on täis saamas. Või kas on?  „Defitsiidiprobleem asendub palju meeldivama küsimusega, mida hakata peale ülevoolava jõukusega ning ohtra vaba ajaga. Nagu olevat väitnud Arthur C. Clarke: Tulevikueesmärk on täielik töötus, nii et me saaksime mängida.““, siis kas see tähendab … püsivat sisenemist igavesse pühapäeva – paradiisi maa peal? Kuigi jah, selle käsitluse juures jäi mul veidi arusaamatuks, kuskohalt tuleb " ülevoolav jõukus"?

 Või on see midagi muud? Midagi veel ürgsemat?

 Mida me sellises paradiislikus keskkonnas peaksime õppima? Milliseid teadmisi vajame me uutes oludes? Ka see on haridusstrateegia küsimus.  Kas meie teadmised peaksid olema spetsiifilisemad või universaalsemad? Juba täna on meie teadmised väga kitsukesse ratta aetud, kuidas edasi?  „Tänapäeval ei ole suuremal osal industriaalühiskondade inimestest vaja kuigi palju teada, et ellu jääda. Kui palju peab üks arvutiinsener, kindlustusagent, ajalooõpetaja või tehasetööline tundma loodust, et hakkama saada? Ta peab teadma palju omaenda konkreetse tegevusala kohta, kuid kõiges muus toetub ta pimesi valdavalt asjatundjate teadmistele, mis omakorda piirnevad üksnes nende endi kitsa pädevusalaga. Inimkond tervikuna teab tänasel päeval tunduvalt rohkem kui meie varased eelkäijad. Üksikisiku tasandil aga on kogu ajaloo vältel kõige rohkem teadmisi ja oskusi olnud just toonastel küttidel-korilastel.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 71). Hm, ärgem sellest tehkem järeldust, et küttkoriluse aeg oli teadmiste paradiis, kuigi … ka see aeg oli „vähetöötamise“ mõistes kuldaeg.

Lk 72 „ Kui tänapäeva jõukates ühiskondades töötavad inimesed keskmiselt 40-45 tundi nädalas ja arengumaades 60 ja koguni 80 tundi nädalas, siis praegused kütid-korilased, kes elavad kõige keerulisemates keskkonnatingimustes üldse – näiteks Kalahari kõrbes -, töötavad keskeltläbi üksnes 35-45 tundi nädalas. Nad peavad tihti jahti kolm korda päeva jooksul ning tegelevad korilusega kolm kuni kuus tundi päevas. (…) Pealegi lasus küttide-korilaste õlul palju väiksem majapidamistööde koorem. Nad ei pidanud nõusid pesema, vaipu tolmust puhtaks imema, põrandaid poleerima, mähkmeid vahetama ega arveid tasuma.“ (lk 72). See osa elukorraldusest oleks muidugi paljudele meeltmööda, kes see ikka tahab tolmu imeda ja põrandat poleerida. Ah jaa, üks positiivne nüanss veel - jäätmeprobleemi polnud ka. Niisiis: „Varasel pärastlõunal olid nad juba laagris tagasi, et süüa teha. Nii jäi neil hulgaliselt aega keelepeksuks, juttude vestmiseks, lastega mängimiseks ja lihtsalt olemiseks. Loomulikult tuli ette, et mõnikord sai tiiger nad kätte või hammustas neid madu, aga nad ei pidanud kokku puutuma autoõnnetuste ja tööstussaastaga.“ (lk 73). Nojah, muidugi oli see kõik idülliline, kui õnnestus ellu jääda, kuigi need kes ellu jäid „võisid edukalt elada 60- ja mõned isegi kuni 80-aastaseks.“

Ja siis tuli põllumajandusrevolutsioon …

  „Põllumajandusrevolutsioon  suurendas kindlasti inimkonna kasutada olnud toiduvarusid tervikuna, kuid lisatoit ei tähendanud automaatselt paremat toitumist või rohkem vaba aega. Pigem tõi see endaga kaasa demograafilised plahvatused ja ärahellitatud eliidi. Keskmine põlluharija nägi rohkem vaeva kui keskmine kütt-korilane ning sai vastutasuks nigelama toiduvaliku.“ (lk 110) Veider, eks ole? Kuid kui vaadata eluslooduse liikumapanevaid jõude, siis saab kõik selgeks:  „Evolutsiooni vääringuks ei ole mitte nälg või vaev, vaid pigem DNA heeliksite koopiad. Just nii nagu ettevõtte majandusedu mõõdetakse selle pangakontol olevate dollarites, nii mõõdetakse ühe liigi evolutsiooni edukust selle järgi, kui suur on selle DNA koopiate arv. (…) Sellest vaatenurgast vaadatuna on tuhande koopiat alati parem kui sada. Just selles seisneb põllumajandusrevolutsiooni olemus: võimes hoida kehvemates tingimustes elus rohkem inimesi.“. „Milleks peaks ükski täiearuline inimene langetama oma elukvaliteeti üksnes selleks, et paljundad Homo sapies´i genoomi? Inimesed ei valinud põllumajanduslikku revolutsiooni. Nad langesid lõksu.“ (114)

Ja siis tuli bürokraatia

 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.“ (lk 163)

 „Nagu kõik muistsest ajast kuni tänapäevani välja väga hästi teavad, ei mõtle ametnikud ja arvepidajad nii, nagu ülejäänud inimesed. Nad mõtlevad nagu kartoteegikapp. See ei ole nende süü. Kui nad sel moel ei mõtleks, läheksid nende sahtlid sassi ning nad ei saaks oma valitsusele, ettevõttele või organisatsioonile vajalikku teenust pakkuda. Kirja kõige olulisem mõju inimajaloole seisneb just selles, et see on järk-järgult muutnud viisi, kuidas inimesed mõtlevad ja maailma näevad. Vabad seosed ja holistline mõtlemine on asendunud lahterdamise ja bürokraatiaga.“ (lk 173). Kahju küll, kuid me mõtleme tõesti nagu kartoteegikapid, me ei oska enam seostada ilmselgelt seoses olevaid asju/protsesse, sest see üks või teine tegevusvaldkond asub teises ministeeriumis, ametis või kartoteegikapis.

Kurb, kuid tõsi, et: „Kirjast, mis sündis inimteadvuse teenijannana, on üha enam saamas isand. Meie arvutitel on raske mõista, kuidas Homo sapiens räägib, mida ta tunneb ja millest unistab. Seega õpetame me Homo sapiens´i rääkima, tundma ja unistama numbrite keeles, millest arvutid aru saavad.“ (175). Nojah, arvutid saavad, kuid meie teiega ikka ei saa aru. Teisalt kui arvutite kiirarengu tulemusel (Moore´i seadus) tulemuse tekkib tehisintellekt ja inimesel pole enam vaja tööd teha, kas siis on arenguring täis saanud? Või on tegemist spiraalikeeruga? Kas ülespoole? Või alla? Kas meie teiega saaksime neid võimalikke tendentse arvesse võtta meie hariduse ja töö suunamisel? Peaks ju! Vähemalt planeerimise seisukohalt. Või laseme sellel kõigel isevoolu (allavoolu?) kulgeda?

Tuleviku poole …

Nagu kirjutas M.Rother („Toyota kata” ÄP 2014 Lk 27/29) lähtudes Toyota arengustrateegia alustest: „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.” „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.” „Just seda – võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest. „  „Idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Just siin mängib rolli visioonist tulenev suunataju. Ärge laske finantsarvutustel üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt, Salmet millegi poole püüelda, otsib ja rakendab valmis lahendusi, mitte ei arenda nutikaid uusi. Majanduslik tasuvuspunkt on sõltuv muutuja, mitte aga suunda määrav sõltumatu piirang.” (lk 62). Hm, see on küll huvitav vaatepunkt. Veidi võõrastav, kuid kui järele mõelda, siis uusi ideid just niimoodi tegelikkuseks muudetigi – suunatajuga, mitte majandusliku kasumiga, mitte rabeleva eilse taastootmisega. 

Mida see Juku peaks õppima? Kas Juhan teab seda? Kas mäletab?

 

Järgneb …

Targutusi:

A.    Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

 

Lk 11 „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“

Lk 16 „Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest.“

Lk 17 „Raskustes ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha? Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa. Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“