Raha – voolav energia ehk Riigieelarve, kui SMS laen

 

Hiljuti toimus arvult teine, bussitranspordile keskendunud,  transpordikonverents. Mõningad muudatused meie elus toimuvad justkui märkamatult, kasvõi see, et vaid sotsiaalne, vajadusepõhine ühistranspordist (ÜT) on kujunemas meie kõigi ühine, nauditav transport. Tähtsaim küsimus on selles, kuidas hoida paraneva kvaliteedi trendi jätkusuutlikuna nii, et kulud oleksid ühiskonnale jõukohased. Kas selle aluseks võiks olla tasuta või peaaegu tasuta ÜT? Kui ÜT on tasuta, siis kes selle eest maksab? Millise signaali see annab? Kas see tähendab nauditava ÜT jätku või ÜT tagasipöördumist igava/kvaliteeditu turvavõrgu staatusesse?

Aga mitte ühisest transpordist ei tahtnud ma teile pajatada. Valmistades konverentsi ettekandeks sattusin ma mitmetele veidratele arvudele. Nojah, ega need arvud veidrad ei olnud, kõik ilusti araabia numbritega kirjutatud, kuid  suhtumine neisse oli veider. Ehhee, kui ma oleksin massimeedik, siis teeksin siinkohal kohkunud näo ja ütleksin, et suhteliselt õõõõõõvastav suhtumine. No nii hull asi just ei olnud, kuid kui ma kirjutasin oma eelmise lugulaulu ja rääkisin harjumismängust, siis tohutult palju on asju, sh tähtsaid asju, mida me enam ei märkagi. Need harjumuspärased asjad on muutunud meie elutoa tapeediks, ei me märka sellel enam lillemustrit ega möödunud sünnipäevaaegset ketšupilaiku. See kõik on vaid taust, kuid …

Energia jäävuse seadus

Kuulsin möödunud nädalal kuidas minister uhkusest pakataval rinnal raporteeris, et: Kokku on kolme aasta jooksul toetust eraldatud 447 elektriauto ostuks, kogusummas 7,4 miljonit eurot. No igati ilus number. Muljetavaldav … hunnik riigi raha. Aga … nagu oleme juba eelnevates käsitlustes selgeks teinud, pole olemas „riigi raha”, on vaid olemas meie maksudest kogutud ühine raha. Niisiis kordame veelkord üle, mitte riik ei maksa, KOV ei maksa, ega isegi mitte ministeerium ei maksa,  vaid MEIE ISE maksame. Osa meist on vaid kasu saajad ja teised vaid maksjad. Võtame selle teadmiseks. Raha on küll meie oma, kuid liigub täiesti vabalt ühest taskust teise. Ometi on siingi tegemist füüsikaseadustega, kui tahate, siis energia jäävuse seaduse või ühendatud anumate seadusega. Ühelt poolt ei tule suletud süsteemis energiat juurde ega jää vähemaks, see läheb vaid ühest vormist teise ja ühendatud anumate seaduse järgi ühest anumast vedelikku ära võttes jääb seda vähemaks ka teises. Meie näitel, kui me kingime el auto ostjale 18 tuh Eurot, siis … kuhu seda raha, mille me iluasjaks ära kinkisime, kuhu seda oleks eluliseks vajaduseks vaja võinud minna?

Väike raha?

Mõtlete jälle, et mis siin jahuda mingist 18 000 EUR-t? Kuid taotlusi on rahuldatud viimase statistika järgi 449 korral, kui oletada, et nad said kõik „täislaksu”, siis on see üle 7,5 milj EUR. Kas see on juba „suur raha”? Või veel ei ole? Vaat niimoodi muutuvadki väikesed arvud suurteks.

Seega mõistlik oleks edaspidi loobuda gigantomaaniast, suurustlevast suhtumisest, a´la  „mis need mõned tuhanded eurotugrikud  ikka loevad” ja mõtlema kas me edaspidi teeme iluasju või tarbeasju. Selles on küsimus.

 

 

 

 

 

Ei ole olemas sellist raha nagu väike raha, on vaid selline raha, mis meile mitte midagi ei ütle või me ei oska seda panna konteksti. Muidugi on ka olukordi, mil see suurusjärk on nii hoomamatult suur, et ei kõneta meid.

Kõik selgub võrdluses.

Üks näide. Kuulsin millalgi, ühe haigla toetusfondi, rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. See on ju suurepärane tulemus, kodanikuaktiivsuse, aidatasoovimise ja hoolimise ere näide, kuid … Kuid samal ajal nägin reklaami, et on võimalik soetada endale elektriauto, millest kuni pool kompenseeritakse, kuid mitte üle 18 000 EUR „per nose”. 18 000 EUR? Tekkis ehe võrdlusmoment. Mitte ainult võrdlusmoment vaid kõhedus. Kuidas hinnata dr Riigi tegevust (edevust?) sellises kontekstis? Peaaegu sama palju annab dr Riik kellelegi raha, ma ei teagi milleks, kas kütusekompensatsiooniks, moevoolu toetamiseks või millekski muuks, kui entusiastid koguvad annetustena kokku koguda väikelaste hingamisaparaadiks? Nüüd võiks panna käe puusa, ajada lõua ette, astuda postamendile ja küsida „Mis on tähtsam, kas …?”. Nojah, aga see on juba eraldi jutt. Mnjah, midagi oleks justkui viltu. Prioriteetides? Suhtumises? Võib-olla hoopis suhtlemises? Mingid jämedad traagelniidid sellel rätsepa ülikonnal , mida ilmselt pole teinud rätsep vaid mingi teine sepp jätavad kuidagi näotu mulje.  Võib-olla soss-sepp? Välja kukkus, kuidagi maotult kokkukortsitud asjandus. Kui nüüd reklaamimaailmas edasi sumada, siis nägin alles hiljuti, teleklipis rõõmsameelset prouat, kes teatas, et elektriauto ost (ja riigi toetus) võimaldasid tal tunduvalt kokku hoida kütusekulusid. Mis siis välja tuleb? Tuleb välja, et dr Riik annab igale elektriauto ostjale kingituseks kaasa 18 tuh EUR väärtuses kütust? See on umbes kahe sama klassi mitteelektriauto maksumuse jagu kütust? Nojah, jõukas värk!

 Me kõik ostame vahel asju mida me ei vaja, mis on mõttetud, kuid prestiižed ja ülehinnatud, kuid toetus Minu, Sinu, Teie rahast on kurjast. See ei ole ühise raha heaperemehelik käitamine. Peame hakkama/õppima, väheneva ja vananeva rahvana, raha lugema ka pisiasjades. Kui me räägime, et elektriauto on keskkonnasõbralik liikumisviis, siis arvestades asjaolu, et kuskil tuleb mittekeskkonnasõbralikest ainetest elekter toota, toota akusid, mis pole kaskkonnasõbralik ja kuskil tuleb, eriti kulukalt, utiliseerida akud, siis pole ilmselt tegemist niivõrd keskkonnasõbralikkusega globaalses mõttes, vaid pigem paikkondlikkus mõttes. Ehk saastamise koht jaotatakse ümber või laotatakse laiali. See mõtteviis on täiesti omal kohal suurtes umbe sõidetud linnades. Muus kohas … pole veendunud. Samas jutu tasandil ja isegi seadusandluses (isegi sama ministeeriumi piires) oleme tõdenud, et kõige mõistlikum liikumisviis on ühine transport.

 

Ühine transport?

Ja õige kah! Ühisel transpordil on rida eeliseid (majanduslikke, ökoloogilisi ja ka ajalisi eeliseid), eriti, kui see on muutumas nii kvaliteetseks, mugavaks ja keskkonnasäästlikuks nagu täna paistab jätkuvat. Kuid mida siis tähendaks 18 000 EUR ühise transpordi kontekstis, kui püüaks lähtuda ÜTS-t? Aga palun: see on ca 1 800 bussireisi Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu või Tallinn-Viljandi liinil. Üks inimene võiks kahe poole aasta jooksul iga päev selle raha eest sõita Tallinnas Tartusse …ja tagasi, puhkepäevad ja riigipühad kaasa arvatud. Narva oleks see keskmiselt 2 250-2 500 piletit. Rongiga veidi rohkemgi. Rongiga võrdlemine on jällegi veidi triki värk. Kui uskuda MKM aruandeid, siis piletitulu katab vaid 20% sõiduga tehtud kulutustest, eesmärgiks olevat küll jõuda selleni, et pool kulutustest kataks piletitulu, aga selleni on veel tükk maad oodata. Kui niipidi jällegi võtta, siis võiks püstitada täiesti müstilise teesi, et ühe ca 200 kohalise rongi täituvuse dotatsioonist võiksime igale metsatagusele osta liiklemiseks oma auto? Ei usu? Lihtne aritmeetika. Hei-hopsti hajaasutuse ala transpordiprobleem lahendatud nagu niuhti!

Mulle sellised arvestused meeldivad. Ütleme nii, et need on lustlikud. Oleme juba harjunud ja tüdinud kõikvõimalikest statistika väänamistest, mis suudavad ära põhjendada (näiliselt) ka kõige tobedama, ups, vabandust sõnakasutuse pärast, ebatõhusama otsuse. Mul on selle vast rohi olemas – see on Istuva Tamme primitiiv-nahaalne meetod, mis võimaldab vaadelda asju veidi teise nurga alt ja nn targad otsused viia absurdi ja groteski piirile. Seda meetodit kavatsen edaspidigi kasutada ohjeldamatult. Niisiis …

Mis see „akuraha” veel võiks olla, kui see oleks „meie raha”? 2012 tervishoid ja sotsiaalhoolekanne keskmine brutopalk 822EUR. Avalik haldus ja riigikaitse 1037EUR ehk iga dr Riigi osalus elektriauto ostul maksab sama, mis enam, kui kahe tervishoiutöötaja aastapalk koos maksudega? Aga, kui tõsta väärikatele väärika töö eest väärivat palka 100 EUR kuus? Kui palju siis elu „paremaks läheks”. Kui palju inimesi saaksid siis oma vajadusi rahuldatud ilma Poliitinimesekseste „heategudeta”? Hea küsimus. Samas on massimeedias ülepäeva südantlõhestavad kirjutised, kuidas meie õed, õpetajad, politseinikud, bussijuhid jne väikese palga survel välismaale tööle pagevad. Või äkki hoiaks üks dr Riigi sutsakas elektriautode ostu stimuleerimise asemel kaitseväkke ära Eesti ohvitseride põgenemise palgaarmeedesse? Piraadikaitsevägedesse? Nende päästmise India vanglatest? Ühine raha ei ole mingisugune müstika, see on meie raha ja me peame väga kiivalt vaatama kuhu, miks, kellele ja millal me maksame. Kui meid jääb vähemaks, aga eriti kui jääb vähemaks aktiivseid väärtuse loojaid, siis peame aru saama, et varsti pole enam kedagi kes maksaks … ülepea.

Sellist tühja jooksvat raha märkame igal päeval ja igas kohas. Kas oleme liialt ükskõiksed või ei hooli? Võõras raha? Las raiskavad? Ei, seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Nagu enda raha. Oma isiklikku raha. Tõhus - on meie keeles täiesti kindel mõiste ja kindlasti ei hõlma see näiteks lihtsalt raha ära kasutamist. Selle kohta on eesti keeles terminid nagu raiskamine, laristamine jne. Kui näiteks lugeda „seitungist”, et siseministeerium andis Saaremaa omavalitsuste liidule 7000 EUR toetust, et uuritaks välja, mis on maakonna tõmbekeskus, siis … kes keda tõmmata tahtis? Maavanem, tark inimene, teatas kohe, et see keskus on kahtlemata Kuressaare, aga Bürokraatiamaailm sellist tõhusust ei usu. Enne kui 7000 EUR kulutatud ei ole, niikaua ka tõmbekeskust ei ole. Nojah, ütlete, see ju väike raha, mis siin norida! Kuid kui te vaatate oma rahakotti, … oma isiklikku rahakotti, kas seal on teil üle selline summake? Vau 7 000 EUR! Ei ole? Seega ei ole see tühine summa. Seitse tuhat eurotugrikut on mõne inimese AASTASISSETULEK!. Ja muide mitte ainult mõne vaid väga paljude inimeste aastasissetulek. Vaat niimoodi.

M.T. – PM – paruness

Ja kui me sellist raha „libisemist” või tulude erosiooni ei märka, siis ometigi märkame  selle tagajärgi. Siis me hakkame rääkima, et ühiskonnas on valupunktid: lasteaedu on vähe (lapsi ei sünnitata), meditsiinitöötajate palgad on väikesed (pagevad välismaale), ohvitsere on vähe (pagevad palgaarmeedesse), kordnikke on vähe (SM kärbib ja kärbib), üürikorterid on kallid …. Oeh! Need ei ole ju ühiskonna valupunktid, need on hoopis vale rahakasutuse ja valede hinnasignaalide tulemus.

Margaret Thatcher on ühes oma esinemise öelnud ühiskonna kohta:  „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

Üleseletatult „Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse.”

Isiku vastutus

Just nii see ongi, kas me valime iluasja elektriauto dotatsiooni või eluasja väikelaste hingamisaparaadi. Keegi meist teeb ju sellise valiku. Kuid kui valikud on valed? Või kui mõtlemiskramp on tulnud peale? Kui minister hoolitseb õpetajate eest öeldes, et : «Meie õpetajate töötasu alammäär on 800 eurot kuus, millest kätte saab õpetaja 637 eurot. Näiteks Tallinnas maksab kahetoalise korteri üürimine 300-500 eurot, millele lisanduvad veel kommunaalkulud. See tähendab, et tänaste üürihindade juures õpetaja palgast äraelamiseks ei piisa. Õpetaja töötasuga võrdses või isegi madalal positsioonil on veel paljud teised spetsialistid, näiteks lasteaiaõpetajad, meditsiinipersonal, politseinikud jt,». … ja hakkab ehitama doteeritavaid üürikortereid, et see olevatki põhjus välimaale pagemiseks, siis … Mnjah, siin ongi mõttekramp, teeme „head” – teeme meie ühise raha eest „odavaid kortereid”. Ei, ei, mitte korterid ja nende üür ei ole kallis, vaid näiteks õpetaja/kasvataja/sanitari palk on liiga madal. Aga miks see on madal? Selle jutukese ülemist otsa ikka lugesite? Loogiliselt mõelda oskate? No nii, see raha mis me oleksime võinud, kasvõi nende paari näitekese varal, maksta vajalike elukutsete esindajatele, nende väärtusliku töö vääriliseks , raiskasime me ju ära. Peale selle seame  me need väärikad inimesed veel teistkordselt ebaväärikasse olukorda, raisates nende palgaraha eluliste asjade asemel iluasjade peale, paneme me nad veelkord almusesaajate olukorda. Need tublid inimesed peaksid justkui seisma käsi pikal almust paludes „heategijatelt”, et „andke meile odavaid kortereid, ühistransporti, toidupoodi …”. Täielik jama. No näete nüüd milleni välja jõudsime ühtede raiskamine on teiste inimeste väärikuse kadu.

Odavate üürikorterite ehitamine on järjekordne vale hinnasignaali andmine. Vale signaal ettevõtjatele, vale signaal üürilistele, vale signaal moraalile. Sama vale signaal nagu  ühises transpordis. Statistikaameti andmetel maksti mullu selles valdkonnas 120 milj EUR dotatsioone. Kui lisada siia veel varjatud subsiidiumid ja kulude ebaõige kandmine, võiks see summa reipalt ületada paarisaja miljoni eurotugrikujoone aastas. Aga kui see raha oleks läinud mittedotatsiooniks? Mis siis oleks juhtunud? Kas meie rahvaarvu ja selle arenguid arvestades on üldse jätkusuutlik uute dotatsioonivaldkondade lisamine? Kas meil ikka on võimalust tulevikus selliseid massiivseid dotatsioone maksta? 70-80% teenuse maksumusest? „Tasuta” teenuste osutamine e. selle teenuse eest maksab keegi teine mitte selle teenuse kasutaja. Selge see et ei ole, kuid juba harjunud dotatsioonidest loobumine on „pann” raske ja nõuab poliitilist julgust. Väga suurt, lausa meeleheitlikku, julgust. Milleks siis veel selliseid valesignaale juured meisterdada? Hetkelise populaarsuse jaoks? See populaarsus kestab vaid hetke, kuid vastutus? Isiku vastutus? See on ju jääv.

Elu peremeestest ja sõltlastest

Toimetulematuse ja toimetuleku õpetus kuluks meile kõigile ära, kuid … Kui vaadata meie otsustuste tendentse, siis tundub, et  käib mitte hoogne omaabi/toimetuleku, aktiivse eluhoiaku õpetamine, vaid massiivne õpetatud abituse õpetamine. Küsite mis jama see on? Me oleme ju edukas konkurentsimaa? No üldjoontes see niimoodi ongi, kuid tendentsid teevad murelikuks. Kõik need väikesed, justkui märkamatud muudatused, ihalused odavate asjade järele - transport, korter, toidupood – viib selleni, et igal pool peab olema keegi vahendaja, ümberjagaja. Vaat ja siin ongi tõe hetk, kui lähtuda füüsika (muide ka finants) seadustest, siis kulub ülekannetele ja energia vahendamisele teatud hulk sedasama energiat ehk iga head tegemise süsteem ise vajab töös olemiseks samuti raha (energiat). Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et oleme sügavalt mures, kuna tudengid, kellele on küll ette nähtud vajaduspõhine toetus, ei kipu seda välja võtma. Tskae hullusid, meie oleme iseenese tarkuses välja arvestanud, et neil on vajadus toetuste järele ja nemad … Tänamatud sellised, ei võta toetust välja. Peame lausa „raadiumi” kaudu tegema korduvaid üleskutseid … ärge õppige elu peremeesteks, õppige sõltlasteks. Mage lugu. Õnneks on „süütanoorus” targem paljudest kirjatsuradest. Harjuda ülalpeetava mentaliteediga on ohtlik, sest kui see kaob, siis oleme … nagu kalad kuival. Täpselt samasuguste fataalsete tagajärgedega.

Vaatame prognoose:

1 SA uuringu kohaselt väheneb meie rahvaarv 30 aasta jooksul ca 125 tuh võrra. Rahvastik vananeb tunduvalt. Pensioniealiste osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

2 „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013

Kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekkinud lõhe tekitab ohu,

et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.

-London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

-Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda

 

Prognoosid annavad meile järgmised põhipunktid:

1.    Rahvastik vananeb, väheneb ja paikneb ümber linnadesse (suureneb vaid Tallinna ja Tartu elanikkond)

2.    Toimub riigi lahkumine. Millised on need teenused, milliseid on riik võimeline ühisteenust pakkuma. Kas ÜT doteerimine on selle nimekirja tipus?

 

 

Tasakaalupunkt

Me peame neid kaht piirajat teades arvestama, kus asub meie võimaluste ja vajaduste tasakaal ÜT ja kaitsekulude vahel, kus asub tasakaal „odavate üürikorterite” ja hoolduskulude vahel. Kus asub tasakaal doteeritava asja  ja õpetajate palga vahel. Vähenevate ressursside puhul saame me iga päev kaaluma seda tasakaalupunkti. Kas sellises perspektiivis on võimalik nii massiivselt doteeritud/tasuta ilu asju? Või ainult eluasju?

Mnjah mõnda asja me mõistame ja näeme, teist, mis on nii suur, et varjutab terve mõistuse … ei näe teps mitte. Lausa meeleheitlikult oleme asunud SMS ja teiste kiirlaenude vastu. Laenuvõtjate kaitseks, nende enesehävitusliku rumaluse vastu. Seadusandjad on seda üritamas lausa seadusalgatuslikul tasandil ja … Kuid kõik sõltub ju võrdluses: SMS ja kiirlaenud on taunitavad, kuid Poliitinimesekeste  rahajagamine ilma pikaajlise jätkusuutlikkuse ja tagatiseta? Kas see on midagi teistsugust? Õige, see ongi teistsugune … see on mitme suurusjärgu võrra teistsugune.

Targutusi:

O. James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013

Lk 31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub  sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 86 „… ei olnud Tuneesiasse saabunud ühtegi varustuslaeva. See viis asja niikaugele, et sõjaväel tuli väheväärtuslikkust veinist alkoholi destileerida, et sõidukitele kütust saada.”

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.”

 Lk Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Lk156 „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.

Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012

Lk 22 „Muelleri üks esimesi käske oli seada akadeemias //FBI akadeemia// sisse analüütikute väljaõppekursus ning muuta põhjalikumaks andmeotsingute ja juhtimiskoolitus. Ta rajas 2008 aastal FBI luurekooli, kus põhitähtsus on sõnadel „ennetav tegevus”. Väljaõppel olijatele õpetatakse, et oluline on „teada mitte ainult seda, mida me teame, vaid ka seda, mida me ei tea”, ütleb agent Jeffrey Mazanec. „Kui tead täpselt, mida sa veel ei tea, saad selle kohta teavet koguda. Me peame ennetavalt tegutsema; me ei saa endale lubada luksust oodata, mis juhtuma hakkab, ja reageerida alles sellele”.”

Lk 175 „FBI kriminaalharu pealikuna nägi Harrington lähedalt, millist mõju majanduslangus finantskuritegevusele avaldas.

„Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.”

 

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 

Lk 17 „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele. Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus, umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE INTELLIGENTS”

 

Lk 21 „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”.

                                                                                                

LÕPETAMATUS, HULLEM KUI TEGEVUSETUS.

 

E. V. Saks „Eesti viikingid” : Kuralaste kuningas Dorno - „Vaenlast saab hävitada tegevusetusega”.

Kas olete märganud, kui palju meil tehakse ettepanekuid?  Kui palju on nii imelisi, kui ka imelikke ideid? Vahel ka tobedaid ning isegi jaburaid. Kuidas neil vahet teha? Või õigemini, kas nendel tehakse üldse vahet? Kas püütaksegi üldse vahet teha? Või võetakse järjepanu nagu puuriidast halge ja pannakse ahju. Keegi ei vaevu vaatama, et kas mõni pahalane pole puuriita mõnd mürsku sokutanud. Ja kui mürsk avastataksegi, siis maskeeritakse see jutukesega lõhkeaine kütteväärtusest ahjuküpseks ja … ahju see lähebki. Põmm! Ups! Vabandust, ikkagi juhtub, andke meile … järgmine ahi. Järgmine elu? Ja siis proovime uuesti. Igat asja ei pea kohe tulipalavalt proovima, tuhandete eelnevate põlvkondade kogemus on meile õpetanud, et enne tegemist võiks ikka asjade tegemise mõttekuse  läbi kaaluda. Nagu seletab eestlaste varieepos - Kilplaste Raamat, et kuigi üks arvamus võib-olla targem, kui teine, kuid kui nõupaadike KATSEKS merele viidi, leidus ikka mõni oksamulk, kuskohast vesi sisse pääses. Muide see katsetamise värk oli Kilplastel au sees siis, kui nad veel üleilma kuulsad targad olid ja nõu pidasid kuidas oma sugu … alpusega päästa. Ma ei ole nüüd nii kindel, et meie tarkus nii üle ääre ajab, et seda alpusega maskeerima peaks.

Miski-mittemiski

Vaat niimoodi, katsetamata/mõtlemata, ideid rakendades nagu puuriidast halge võttes, jäävad need ideed ka poolikuks ehk  ümberseletatult, mitte ideed ei jää poolikuks, vaid teostus jääb poolikuks. Poolikuks jäänud idee on tühikargamine: nii ressursi kui ka  aja raisk (raiskamise mõttes). Kas olete juhtunud näiteks märkama looduslikus kaunis kohas nn kergteed, mis kulgeb järsku ei kuskilt ja mõne kilomeetri järel lõppeb jälle ei kuskil? Vaat sellist teelõiku võikski pidada idee lõpetamatuse materialiseerituse võrdkujuks. Materjal on raisatud, raha on raisatud, aeg o raisatud, aga tulemus, … tulemust ei ole. Muidugi kui mitte arvestada asfaldiga kaetud rohumaad. Mnjah. Seda reeglit võiks defineerida järgmiselt:

„Miski, mis algab eikuskilt ja viib eikuhugi, on tegelikult … eimiski!” või „Miski, mis algab kuskilt ja lõpeb ei millegagi, mille tulemusel juba alustatud miski muutub … ei miskiks.”

Selleks, et kiduvaid või lausa kahjulikke ideid maskeerida, kasutatakse

Summutusmänge

Ehk üleseletatult, iga idee vajab lõpetatust ja konkreetseid vedajaid, muidu muutub mõte ise ja selle rakendamiseks kulutatud aeg mõttetuks kulutuseks. Tundub, et siin toimivad kaasajal mingisugused paralleeluniversiumid – nähtav ja nähtamatu maailm. Ühelt poolt avaliku sektori poolt näiline, lausa paaniline, kaasamisemängu soov. Või on see lihtsalt viisaks seltskonnas omaks võetud maneer.? Mäng? No mõelge nüüd ise:  Ministeeriumid Twitter´is? Kuidas teile kõlab hüüdlause: „Hakka Pilvepiiri Ministeeriumi sõbraks”. Lustakat? Mis asjapulk see sõber siis on, kas sõber ja sõprus on saanud uue sisu? Mnjah. Teisalt toimib ülivõimsalt Pilvepiiril „ruuliv” põhimõte „ärge segage, me teame ise kuidas teile head teha”. Tegelikult polegi siin tegemist vastuoluga vaid ühe protsessi kahe küljega – kaasamisega, et summutada.

Kaks kaasamismängu

Kaasamise võib seega jagada nn avalikuks ehk Dr. Riigi poolseks kaasamiseks ja kodanikualgatuslikuks kaasamiseks. Naljakas on muidugi see, et kaasamise saab arvestatuks lugeda ka siis, kui teie arvamusega teps mitte ei arvestada, kuid tehniliselt … olete ju oma arvamust avaldada saanud. Nii panemegi „dokustaati” kirja – kaasatud (veelgi parem kirjutage: koostööpartnerid) … sada arvamisühikut. See on selline mänguline element dr Riigi kaasamismängu erivormis, mis tegelikult on summutamismäng.

Lõpetamatusemäng.

Samas kodanikualgatuslikud tegevused on oma olemuselt väga kirglikud … alguses. Aja möödudes tekkivad kaks asja: esiteks, kas vedajad väsivad ja asi sumbub või asi vormistatakse ja esitatakse Dr Riigile, kuid siis asi … sumbub. Sumbub + sumbub = umbsumb. Lõppjaam. Ja muide tihtilugu sumbub nii matslikult, et isegi aitäh ei öelda. Ei kellelegi, ei kellegi poolt. Dr riik ei ütle aitäh kaasatutele ja kodanikualgatus ei tule samuti selle peale, et öelda aitüma osalenutele. Vist on kasvanud peale selline seltskond, kellele TÄNAN-PALUN pole mitte elementaarne viisakuseavaldus vaid nõrkuse tunnistus. Seega kaasaegne toimiv kaasamise mehhanism on mittekaasav ja mittetoimiv. Ja mida rohkem meie õigussüsteemi veidrused süvendavad olukorda, mil kodanikujulgust käsitletakse, kui kuritegu, seda suletumaks, mittekaasavamaks,  süsteem muutub. Ametnik-Inimesekene ei julge enam nõu pidada Ettevõtja-Inimesekesega jne, sest iial ei või teada, mida mõni usin Roberspier-Inimesekene sellest tegevusest välja loeb. Äkki polnudki nende vestluses tegemist anekdoodiga, vaid sügavalt konspiratiivse salaliiduga? Hea nõu võis juuraajastu vaatevinklist osutuda  hoopis mõjuvõimuga kauplemiseks? Mnjah, parem mitte rääkida ja mitte teada. Kalevipoeg arvas küll , et kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada, kuid meil tundub maad võtmast arusaam, et vaikimine /ja mitteteadmine/ on kuld.

Unistada ikka võib … vist?

Mina usun, et teadmine ja rahva arvamuse ärakuulamine annab pikemas perspektiivis parima tulemuse. See on piiramatu ideede varasalv. Nojah, vahel juhtub küll imelikke asju, et rahva arvamus tahab habemega naist, kes on … mees, kuid … Kuid ka hulluse energiat tuleb asja eest kasutada. Kui isegi nali on energia, mis siis veel idees peituvast energiast rääkida. Lugesin kunagi, et inimeses peituv energia on ca 6x10/18 astmes J-i, mis võrdub ligikaudu paarikümne termotuumapommi energiaga. Vaat selline tohutu kätketud energia. Kuidas ühitada siis see tohutu kodanikualgatuslik potentsiaal arenguga niimoodi, et sellest tekkiks meile kõigile kasu. Kabinetivaikuses läheme lihtsalt kopitama. Olen läinud aastatel vedanud paari mõttetalgute seltskonda ja võin kinnitada, et see „lihtsa inimese” terve idee ja mõttepotentsiaal on tohutu, et mitte öelda lõpmatu, kuid … lõpetamata ja … lõplikult raisku läinud.

Lõpetamatuse vänge lehk

See on sama nagu kasvataksite vinge kurgisaagi ja selle asemel, et neid purki panna ja aasta läbi nautida lasete selle konservitehase kõrval ära mädaneda. Nii ongi, et nämma leivakõrvase asemel saame vaid taevani tõusva leha ja  nurina.

Harjutamise mäng

Sama lugu on regulatsioonidega, millest või mille vajadusest aru ei saada. Arusaamatus uutest regulatsioonidest ajab asjale „kifti”  sisse … ja haisema see lähebki.  Inimene on oma olemuselt kahene: ühelt poolt tahab ta kindlust ja kindlustunne tuleb harjunud asjadest, teisalt tahab inimene kogeda ikka uusi „väljakutseid” nagu öeldakse tänapäeval. Kui me uut ei oleks tahtnud, siis poleks me koopast välja tulnudki, nii et pürgimine uue ja veel uuema poole on meile igiomane. Kuid see areng on olnud kombineeritud senise turvalisust pakkuva harjumuspärasega selliselt, mis on taganud meie, kui inimkonna,  eksistentsi ja jätkusuutlikkuse tõusu. Sellest ka selge järeldus, et uut tuleb harjutada. Harjutada selliselt, et uus muutuks harjumuseks. Sellisel taustal tunduvad kõik viimase aja harjumatud regulatsioonid Inimesekestele nii „pann” vastuvõetamatud. Või on need lihtsalt harjumatud. Alates rattakiivrist (ilmselt fooliumvooderdisega) ja töövõimereformist , kuni kooseksisteerimise seaduseni välja. Kui näed, et isegi need kellele „tahetakse teha head” asjast ehk heast aru ei saa, siis on harjutustöö tegemata. Kui harjutamismäng on tegemata, siis ei käivitu uus regulatsioon vaid karistusaktsioon. Me hakkame riikliku sunniga sundima Inimesekesi tegema seda, mida nad harjumuslikult teeksid iseenesest – vabatahtlikult. Võib-olla isegi rõõmuga. Uhkusega? Ah jaa, et meelest ära ei läheks …

Reforme ja muudatusi tuleb osata „müüa”!!! Müügimäng.

Vaadake, müügitehnika regulatsiooni või uuelaadse süsteemi käivitamiseks on esmatähtis, isegi siis kui see tehnika veidi … vildakas on. Näiteks oleksin ma „elektrituru tekitamise” alla neelanud, kui  seda oleks reklaamitud, kui vajalikku turvalisuse elementi. Ja see on tõsi, teine juhe Põhjalasse oli kindlasti vajalik, kuid turgu, kui sellist ei tekkinud, tekkis vaid rahade ümberjaotus. No tühja sellest, meie maksime selle turu tekitamise (mis pole turg) kinni, kuid saime osta juurde turvalisust. Vahva! Elektriautode müüt ökoloogilisusest ja kasulikkusest ei lähe mulle mitte üldse „peale”. Lihtsalt energia jäävuse seaduse järgi ei ole võimalik, et kõige kallima energialiigiga sõites oleks tulemus ökonoomne või ökoloogiline. Ilmselt tekkib kunagi akumuleerimise paranemisel mugavuse faktor, kuid mitte midagi muud. NN ökoloogilisuse ja ka ökonoomsuse annab süsteemis lihtsalt moonutatud hinnasignaal. Ma ei pea el autot üldse mitte halvaks lahenduseks, kindlasti pean ma seda mugavaks, sama mugavaks nagu oma maja kütmist elektriga. Millegipärast kardame kõik kui kurja elektriküttel kinnisasja ostmist, kallis ju, kuid kuidas saab see olla teistmoodi autoga? Mitte ei mahu pähe. Lepime kokku, et el auto on kahte moodi tore kaup: esiteks mugavuskaup ja kuna see on nii „pann” kallis siis ka prestiižne kaup. Teiseks. Suurlinnade halva ventilatsioonipiirkonnaga aladel on el auto kindlasti väljapääsuks, kui globaalselt kukub saast piltlikult lihtsalt naabri aeda. Küll aga oleks see el autodele kulutatud meie ühine raha (vist 7,5 milj EUR) olnud asja eest, kui see oleks Eesti reklaamimise üritus: a´la kui ei jõua täita maad lastega, siis täida maa elektriautode laadimise seadmetega. Mnjah, see toob meid liiga lähedale Lenini  plaanile – kogu maa elektrifitseerimisest. No tühja sellest, kuid maailmamastaapse  promoüritusena oleks el autode programm igati nämma. Sellises võtmes võik isegi osta … Ei, ei mitte autot vaid ideed. Või megahulluse hellitusnimega Rail Baltica müümine. Turvakanali müümine oleks jällegi olnud omal kohal, kuid rääkida mingist rongisõidust Tallinnast Berliini …? Sellise äri eduvõimalused? No kuulge, sellisel juhul peetaks meid ikka täitsa tobudeks. Majanduslikult on asjalood väga lihtsad, kui Põhjala ja Loode-Venemaa kaubavoogusid taga ei ole, siis ka kasumit ei ole. Lõpuks ütles isegi PM välja alasti tõe, et reisiliiklusele peame me peale maksa, kuid kaubavedudel vist oli see umbes selline lausung, et loodame suunata kaubavedusid mere ja maanteetranspordilt raudteele. Mnjah … üle seletades PM mõttekese - autovedajad asuge oma kompse kokku pakkima.

Nii, et ilma müügistrateegiata pole mõtet uudistegevusteks, nagunii sellest head nahka ei tule. Kuidas müüa töövõime reformi …? Ei tea, kuid üks on selge, et kui need kellele „head lähed tegema” peavad tulema streikima või pikettima, siis see reform ei ole nende jaoks. Kui mina peaksin seda müüma … Kindlasti müüksin, kuid see on juba teise jutukese teema.

Jänesepabul ka asi vaesel ajal

Ja muide, „äraseletamine” ja „müümine” peaks olema ikka selline, mis ei alahindaks teisi Inimesekesi. No või vähemalt ei alandaks neid. Mõnede Pilvepiiriministeeriumi äraseletamiste juures tuleb mul lapsepõlv meelde. Mida kõike siis lihtsameelsuses ei usutud, nagu näiteks seda, et katusetõrvamise pigi nätsutamine teeb hambad valgeks. Nojah, olukorras mil nätsust teati vaid kuulduste järgi, oli see isegi mõningal määral jumekas arvamus. Igatahes aseaine. Samas liikus ringi hulgaliselt hulle jutte, et „ulakad” poisid olla pakkunud väiksematele lastele jänesepabulaid rosinšokolaadis pähe. Nalja olevat saanud nabani. Mnjah, tagasi vaadates, mis nali see oli? Või kui oli siis loll nali, mis markeeris rohkem initsiaatorite mõttemaailma, kui „süütalaste” lihtsameelsust ja … usalduslikkust. Küsite, mida ühist on sellel lapsepõlve mälupildil meie teemaga? Et kas mu mõte läks lihtsalt rändama? Ei, ei. See on lihtsalt selline tugev assosatsioon, kui mulle püütakse müüa midagi, mis pole tarbimiskõlblik. Ja siis on mul piinlik: mul on piinlik enese pärast, et mind nii tobuks peetakse, et püütakse täiesti varjamatult šokolaadikompu pähe sedasamust toppida ja siis on mul piinlik nende inimeste pärast, kes seda teevad, kas oma rumalusest, teadmatusest või pahatahtlikkusest. Ja kuigi ma pole rohkelt pakutavat sedasamust söönud, siis lõppkokkuvõttes  on essu maitse ikkagi suus. Täpselt samuti nagu ei kuskilt algavaid ja ei kuskil lõppevaid teid vaadates. Nukrus noh! Lõpetamatuse lehast. Aga oleks võinud ju saada nämma kraami!

Targutusi:

F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004

Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”

Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

 

Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012

Lk 534 Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk. 94 „Jefferson ütles korduvalt, et parim valitsus on väike valitsus, sest „valitsus pole rahva isand vaid rahva teener”. Abe Lincoln ütles kord, et. „Jeffersoni seisukohad on vaba ühiskonna põhimõtted ja aksioomid.”

Lk. 101 „Märkasin, et kui hädasolijaid aitasid eraisikud või nende loodud ühendused, siis ei läinud tegevuskuludeks nii suuri summasid kui riigisektoris, kus iga dollari abivajajale toimetamiseks kulus veel kaks dollarit.

Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012

Lk 112  „Tegelikult avaldus selles edukate käsitööliste ja kaupmeeste järjest kasvav  iseteadvus. Nende moto oli: „Kui sul midagi on, siis pead sa ka midagi olema””

Lk 152 „Hansa ühele silmapaistvamale poliitikule Hinrch Castropile omistatakse sentents „Tuleb pidada läbirääkimisi, sest sõjalippu on kerge masti heisata, aga selle auga langetamine kallis.” Ja „Hansalinn Lübecki eesmärk on raha teenida. Seda saab teha vaid rahuajal.”

Lk 176 „Hansa järkjärguline majandusliku allakäigu tähtsamaid põhjusi on, et ta minetas võime uutele olukordadele adekvaatselt reageerida. Tema suurim voorus hiliskeskajal oli paindlikkus, ehkki otsuste vastuvõtmiseks kulus vahel lõputult aega.”