Raha – voolav energia ehk Riigieelarve, kui SMS laen

 

Hiljuti toimus arvult teine, bussitranspordile keskendunud,  transpordikonverents. Mõningad muudatused meie elus toimuvad justkui märkamatult, kasvõi see, et vaid sotsiaalne, vajadusepõhine ühistranspordist (ÜT) on kujunemas meie kõigi ühine, nauditav transport. Tähtsaim küsimus on selles, kuidas hoida paraneva kvaliteedi trendi jätkusuutlikuna nii, et kulud oleksid ühiskonnale jõukohased. Kas selle aluseks võiks olla tasuta või peaaegu tasuta ÜT? Kui ÜT on tasuta, siis kes selle eest maksab? Millise signaali see annab? Kas see tähendab nauditava ÜT jätku või ÜT tagasipöördumist igava/kvaliteeditu turvavõrgu staatusesse?

Aga mitte ühisest transpordist ei tahtnud ma teile pajatada. Valmistades konverentsi ettekandeks sattusin ma mitmetele veidratele arvudele. Nojah, ega need arvud veidrad ei olnud, kõik ilusti araabia numbritega kirjutatud, kuid  suhtumine neisse oli veider. Ehhee, kui ma oleksin massimeedik, siis teeksin siinkohal kohkunud näo ja ütleksin, et suhteliselt õõõõõõvastav suhtumine. No nii hull asi just ei olnud, kuid kui ma kirjutasin oma eelmise lugulaulu ja rääkisin harjumismängust, siis tohutult palju on asju, sh tähtsaid asju, mida me enam ei märkagi. Need harjumuspärased asjad on muutunud meie elutoa tapeediks, ei me märka sellel enam lillemustrit ega möödunud sünnipäevaaegset ketšupilaiku. See kõik on vaid taust, kuid …

Energia jäävuse seadus

Kuulsin möödunud nädalal kuidas minister uhkusest pakataval rinnal raporteeris, et: Kokku on kolme aasta jooksul toetust eraldatud 447 elektriauto ostuks, kogusummas 7,4 miljonit eurot. No igati ilus number. Muljetavaldav … hunnik riigi raha. Aga … nagu oleme juba eelnevates käsitlustes selgeks teinud, pole olemas „riigi raha”, on vaid olemas meie maksudest kogutud ühine raha. Niisiis kordame veelkord üle, mitte riik ei maksa, KOV ei maksa, ega isegi mitte ministeerium ei maksa,  vaid MEIE ISE maksame. Osa meist on vaid kasu saajad ja teised vaid maksjad. Võtame selle teadmiseks. Raha on küll meie oma, kuid liigub täiesti vabalt ühest taskust teise. Ometi on siingi tegemist füüsikaseadustega, kui tahate, siis energia jäävuse seaduse või ühendatud anumate seadusega. Ühelt poolt ei tule suletud süsteemis energiat juurde ega jää vähemaks, see läheb vaid ühest vormist teise ja ühendatud anumate seaduse järgi ühest anumast vedelikku ära võttes jääb seda vähemaks ka teises. Meie näitel, kui me kingime el auto ostjale 18 tuh Eurot, siis … kuhu seda raha, mille me iluasjaks ära kinkisime, kuhu seda oleks eluliseks vajaduseks vaja võinud minna?

Väike raha?

Mõtlete jälle, et mis siin jahuda mingist 18 000 EUR-t? Kuid taotlusi on rahuldatud viimase statistika järgi 449 korral, kui oletada, et nad said kõik „täislaksu”, siis on see üle 7,5 milj EUR. Kas see on juba „suur raha”? Või veel ei ole? Vaat niimoodi muutuvadki väikesed arvud suurteks.

Seega mõistlik oleks edaspidi loobuda gigantomaaniast, suurustlevast suhtumisest, a´la  „mis need mõned tuhanded eurotugrikud  ikka loevad” ja mõtlema kas me edaspidi teeme iluasju või tarbeasju. Selles on küsimus.

 

 

 

 

 

Ei ole olemas sellist raha nagu väike raha, on vaid selline raha, mis meile mitte midagi ei ütle või me ei oska seda panna konteksti. Muidugi on ka olukordi, mil see suurusjärk on nii hoomamatult suur, et ei kõneta meid.

Kõik selgub võrdluses.

Üks näide. Kuulsin millalgi, ühe haigla toetusfondi, rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. See on ju suurepärane tulemus, kodanikuaktiivsuse, aidatasoovimise ja hoolimise ere näide, kuid … Kuid samal ajal nägin reklaami, et on võimalik soetada endale elektriauto, millest kuni pool kompenseeritakse, kuid mitte üle 18 000 EUR „per nose”. 18 000 EUR? Tekkis ehe võrdlusmoment. Mitte ainult võrdlusmoment vaid kõhedus. Kuidas hinnata dr Riigi tegevust (edevust?) sellises kontekstis? Peaaegu sama palju annab dr Riik kellelegi raha, ma ei teagi milleks, kas kütusekompensatsiooniks, moevoolu toetamiseks või millekski muuks, kui entusiastid koguvad annetustena kokku koguda väikelaste hingamisaparaadiks? Nüüd võiks panna käe puusa, ajada lõua ette, astuda postamendile ja küsida „Mis on tähtsam, kas …?”. Nojah, aga see on juba eraldi jutt. Mnjah, midagi oleks justkui viltu. Prioriteetides? Suhtumises? Võib-olla hoopis suhtlemises? Mingid jämedad traagelniidid sellel rätsepa ülikonnal , mida ilmselt pole teinud rätsep vaid mingi teine sepp jätavad kuidagi näotu mulje.  Võib-olla soss-sepp? Välja kukkus, kuidagi maotult kokkukortsitud asjandus. Kui nüüd reklaamimaailmas edasi sumada, siis nägin alles hiljuti, teleklipis rõõmsameelset prouat, kes teatas, et elektriauto ost (ja riigi toetus) võimaldasid tal tunduvalt kokku hoida kütusekulusid. Mis siis välja tuleb? Tuleb välja, et dr Riik annab igale elektriauto ostjale kingituseks kaasa 18 tuh EUR väärtuses kütust? See on umbes kahe sama klassi mitteelektriauto maksumuse jagu kütust? Nojah, jõukas värk!

 Me kõik ostame vahel asju mida me ei vaja, mis on mõttetud, kuid prestiižed ja ülehinnatud, kuid toetus Minu, Sinu, Teie rahast on kurjast. See ei ole ühise raha heaperemehelik käitamine. Peame hakkama/õppima, väheneva ja vananeva rahvana, raha lugema ka pisiasjades. Kui me räägime, et elektriauto on keskkonnasõbralik liikumisviis, siis arvestades asjaolu, et kuskil tuleb mittekeskkonnasõbralikest ainetest elekter toota, toota akusid, mis pole kaskkonnasõbralik ja kuskil tuleb, eriti kulukalt, utiliseerida akud, siis pole ilmselt tegemist niivõrd keskkonnasõbralikkusega globaalses mõttes, vaid pigem paikkondlikkus mõttes. Ehk saastamise koht jaotatakse ümber või laotatakse laiali. See mõtteviis on täiesti omal kohal suurtes umbe sõidetud linnades. Muus kohas … pole veendunud. Samas jutu tasandil ja isegi seadusandluses (isegi sama ministeeriumi piires) oleme tõdenud, et kõige mõistlikum liikumisviis on ühine transport.

 

Ühine transport?

Ja õige kah! Ühisel transpordil on rida eeliseid (majanduslikke, ökoloogilisi ja ka ajalisi eeliseid), eriti, kui see on muutumas nii kvaliteetseks, mugavaks ja keskkonnasäästlikuks nagu täna paistab jätkuvat. Kuid mida siis tähendaks 18 000 EUR ühise transpordi kontekstis, kui püüaks lähtuda ÜTS-t? Aga palun: see on ca 1 800 bussireisi Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu või Tallinn-Viljandi liinil. Üks inimene võiks kahe poole aasta jooksul iga päev selle raha eest sõita Tallinnas Tartusse …ja tagasi, puhkepäevad ja riigipühad kaasa arvatud. Narva oleks see keskmiselt 2 250-2 500 piletit. Rongiga veidi rohkemgi. Rongiga võrdlemine on jällegi veidi triki värk. Kui uskuda MKM aruandeid, siis piletitulu katab vaid 20% sõiduga tehtud kulutustest, eesmärgiks olevat küll jõuda selleni, et pool kulutustest kataks piletitulu, aga selleni on veel tükk maad oodata. Kui niipidi jällegi võtta, siis võiks püstitada täiesti müstilise teesi, et ühe ca 200 kohalise rongi täituvuse dotatsioonist võiksime igale metsatagusele osta liiklemiseks oma auto? Ei usu? Lihtne aritmeetika. Hei-hopsti hajaasutuse ala transpordiprobleem lahendatud nagu niuhti!

Mulle sellised arvestused meeldivad. Ütleme nii, et need on lustlikud. Oleme juba harjunud ja tüdinud kõikvõimalikest statistika väänamistest, mis suudavad ära põhjendada (näiliselt) ka kõige tobedama, ups, vabandust sõnakasutuse pärast, ebatõhusama otsuse. Mul on selle vast rohi olemas – see on Istuva Tamme primitiiv-nahaalne meetod, mis võimaldab vaadelda asju veidi teise nurga alt ja nn targad otsused viia absurdi ja groteski piirile. Seda meetodit kavatsen edaspidigi kasutada ohjeldamatult. Niisiis …

Mis see „akuraha” veel võiks olla, kui see oleks „meie raha”? 2012 tervishoid ja sotsiaalhoolekanne keskmine brutopalk 822EUR. Avalik haldus ja riigikaitse 1037EUR ehk iga dr Riigi osalus elektriauto ostul maksab sama, mis enam, kui kahe tervishoiutöötaja aastapalk koos maksudega? Aga, kui tõsta väärikatele väärika töö eest väärivat palka 100 EUR kuus? Kui palju siis elu „paremaks läheks”. Kui palju inimesi saaksid siis oma vajadusi rahuldatud ilma Poliitinimesekseste „heategudeta”? Hea küsimus. Samas on massimeedias ülepäeva südantlõhestavad kirjutised, kuidas meie õed, õpetajad, politseinikud, bussijuhid jne väikese palga survel välismaale tööle pagevad. Või äkki hoiaks üks dr Riigi sutsakas elektriautode ostu stimuleerimise asemel kaitseväkke ära Eesti ohvitseride põgenemise palgaarmeedesse? Piraadikaitsevägedesse? Nende päästmise India vanglatest? Ühine raha ei ole mingisugune müstika, see on meie raha ja me peame väga kiivalt vaatama kuhu, miks, kellele ja millal me maksame. Kui meid jääb vähemaks, aga eriti kui jääb vähemaks aktiivseid väärtuse loojaid, siis peame aru saama, et varsti pole enam kedagi kes maksaks … ülepea.

Sellist tühja jooksvat raha märkame igal päeval ja igas kohas. Kas oleme liialt ükskõiksed või ei hooli? Võõras raha? Las raiskavad? Ei, seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Nagu enda raha. Oma isiklikku raha. Tõhus - on meie keeles täiesti kindel mõiste ja kindlasti ei hõlma see näiteks lihtsalt raha ära kasutamist. Selle kohta on eesti keeles terminid nagu raiskamine, laristamine jne. Kui näiteks lugeda „seitungist”, et siseministeerium andis Saaremaa omavalitsuste liidule 7000 EUR toetust, et uuritaks välja, mis on maakonna tõmbekeskus, siis … kes keda tõmmata tahtis? Maavanem, tark inimene, teatas kohe, et see keskus on kahtlemata Kuressaare, aga Bürokraatiamaailm sellist tõhusust ei usu. Enne kui 7000 EUR kulutatud ei ole, niikaua ka tõmbekeskust ei ole. Nojah, ütlete, see ju väike raha, mis siin norida! Kuid kui te vaatate oma rahakotti, … oma isiklikku rahakotti, kas seal on teil üle selline summake? Vau 7 000 EUR! Ei ole? Seega ei ole see tühine summa. Seitse tuhat eurotugrikut on mõne inimese AASTASISSETULEK!. Ja muide mitte ainult mõne vaid väga paljude inimeste aastasissetulek. Vaat niimoodi.

M.T. – PM – paruness

Ja kui me sellist raha „libisemist” või tulude erosiooni ei märka, siis ometigi märkame  selle tagajärgi. Siis me hakkame rääkima, et ühiskonnas on valupunktid: lasteaedu on vähe (lapsi ei sünnitata), meditsiinitöötajate palgad on väikesed (pagevad välismaale), ohvitsere on vähe (pagevad palgaarmeedesse), kordnikke on vähe (SM kärbib ja kärbib), üürikorterid on kallid …. Oeh! Need ei ole ju ühiskonna valupunktid, need on hoopis vale rahakasutuse ja valede hinnasignaalide tulemus.

Margaret Thatcher on ühes oma esinemise öelnud ühiskonna kohta:  „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

Üleseletatult „Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse.”

Isiku vastutus

Just nii see ongi, kas me valime iluasja elektriauto dotatsiooni või eluasja väikelaste hingamisaparaadi. Keegi meist teeb ju sellise valiku. Kuid kui valikud on valed? Või kui mõtlemiskramp on tulnud peale? Kui minister hoolitseb õpetajate eest öeldes, et : «Meie õpetajate töötasu alammäär on 800 eurot kuus, millest kätte saab õpetaja 637 eurot. Näiteks Tallinnas maksab kahetoalise korteri üürimine 300-500 eurot, millele lisanduvad veel kommunaalkulud. See tähendab, et tänaste üürihindade juures õpetaja palgast äraelamiseks ei piisa. Õpetaja töötasuga võrdses või isegi madalal positsioonil on veel paljud teised spetsialistid, näiteks lasteaiaõpetajad, meditsiinipersonal, politseinikud jt,». … ja hakkab ehitama doteeritavaid üürikortereid, et see olevatki põhjus välimaale pagemiseks, siis … Mnjah, siin ongi mõttekramp, teeme „head” – teeme meie ühise raha eest „odavaid kortereid”. Ei, ei, mitte korterid ja nende üür ei ole kallis, vaid näiteks õpetaja/kasvataja/sanitari palk on liiga madal. Aga miks see on madal? Selle jutukese ülemist otsa ikka lugesite? Loogiliselt mõelda oskate? No nii, see raha mis me oleksime võinud, kasvõi nende paari näitekese varal, maksta vajalike elukutsete esindajatele, nende väärtusliku töö vääriliseks , raiskasime me ju ära. Peale selle seame  me need väärikad inimesed veel teistkordselt ebaväärikasse olukorda, raisates nende palgaraha eluliste asjade asemel iluasjade peale, paneme me nad veelkord almusesaajate olukorda. Need tublid inimesed peaksid justkui seisma käsi pikal almust paludes „heategijatelt”, et „andke meile odavaid kortereid, ühistransporti, toidupoodi …”. Täielik jama. No näete nüüd milleni välja jõudsime ühtede raiskamine on teiste inimeste väärikuse kadu.

Odavate üürikorterite ehitamine on järjekordne vale hinnasignaali andmine. Vale signaal ettevõtjatele, vale signaal üürilistele, vale signaal moraalile. Sama vale signaal nagu  ühises transpordis. Statistikaameti andmetel maksti mullu selles valdkonnas 120 milj EUR dotatsioone. Kui lisada siia veel varjatud subsiidiumid ja kulude ebaõige kandmine, võiks see summa reipalt ületada paarisaja miljoni eurotugrikujoone aastas. Aga kui see raha oleks läinud mittedotatsiooniks? Mis siis oleks juhtunud? Kas meie rahvaarvu ja selle arenguid arvestades on üldse jätkusuutlik uute dotatsioonivaldkondade lisamine? Kas meil ikka on võimalust tulevikus selliseid massiivseid dotatsioone maksta? 70-80% teenuse maksumusest? „Tasuta” teenuste osutamine e. selle teenuse eest maksab keegi teine mitte selle teenuse kasutaja. Selge see et ei ole, kuid juba harjunud dotatsioonidest loobumine on „pann” raske ja nõuab poliitilist julgust. Väga suurt, lausa meeleheitlikku, julgust. Milleks siis veel selliseid valesignaale juured meisterdada? Hetkelise populaarsuse jaoks? See populaarsus kestab vaid hetke, kuid vastutus? Isiku vastutus? See on ju jääv.

Elu peremeestest ja sõltlastest

Toimetulematuse ja toimetuleku õpetus kuluks meile kõigile ära, kuid … Kui vaadata meie otsustuste tendentse, siis tundub, et  käib mitte hoogne omaabi/toimetuleku, aktiivse eluhoiaku õpetamine, vaid massiivne õpetatud abituse õpetamine. Küsite mis jama see on? Me oleme ju edukas konkurentsimaa? No üldjoontes see niimoodi ongi, kuid tendentsid teevad murelikuks. Kõik need väikesed, justkui märkamatud muudatused, ihalused odavate asjade järele - transport, korter, toidupood – viib selleni, et igal pool peab olema keegi vahendaja, ümberjagaja. Vaat ja siin ongi tõe hetk, kui lähtuda füüsika (muide ka finants) seadustest, siis kulub ülekannetele ja energia vahendamisele teatud hulk sedasama energiat ehk iga head tegemise süsteem ise vajab töös olemiseks samuti raha (energiat). Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et oleme sügavalt mures, kuna tudengid, kellele on küll ette nähtud vajaduspõhine toetus, ei kipu seda välja võtma. Tskae hullusid, meie oleme iseenese tarkuses välja arvestanud, et neil on vajadus toetuste järele ja nemad … Tänamatud sellised, ei võta toetust välja. Peame lausa „raadiumi” kaudu tegema korduvaid üleskutseid … ärge õppige elu peremeesteks, õppige sõltlasteks. Mage lugu. Õnneks on „süütanoorus” targem paljudest kirjatsuradest. Harjuda ülalpeetava mentaliteediga on ohtlik, sest kui see kaob, siis oleme … nagu kalad kuival. Täpselt samasuguste fataalsete tagajärgedega.

Vaatame prognoose:

1 SA uuringu kohaselt väheneb meie rahvaarv 30 aasta jooksul ca 125 tuh võrra. Rahvastik vananeb tunduvalt. Pensioniealiste osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

2 „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013

Kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekkinud lõhe tekitab ohu,

et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.

-London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

-Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda

 

Prognoosid annavad meile järgmised põhipunktid:

1.    Rahvastik vananeb, väheneb ja paikneb ümber linnadesse (suureneb vaid Tallinna ja Tartu elanikkond)

2.    Toimub riigi lahkumine. Millised on need teenused, milliseid on riik võimeline ühisteenust pakkuma. Kas ÜT doteerimine on selle nimekirja tipus?

 

 

Tasakaalupunkt

Me peame neid kaht piirajat teades arvestama, kus asub meie võimaluste ja vajaduste tasakaal ÜT ja kaitsekulude vahel, kus asub tasakaal „odavate üürikorterite” ja hoolduskulude vahel. Kus asub tasakaal doteeritava asja  ja õpetajate palga vahel. Vähenevate ressursside puhul saame me iga päev kaaluma seda tasakaalupunkti. Kas sellises perspektiivis on võimalik nii massiivselt doteeritud/tasuta ilu asju? Või ainult eluasju?

Mnjah mõnda asja me mõistame ja näeme, teist, mis on nii suur, et varjutab terve mõistuse … ei näe teps mitte. Lausa meeleheitlikult oleme asunud SMS ja teiste kiirlaenude vastu. Laenuvõtjate kaitseks, nende enesehävitusliku rumaluse vastu. Seadusandjad on seda üritamas lausa seadusalgatuslikul tasandil ja … Kuid kõik sõltub ju võrdluses: SMS ja kiirlaenud on taunitavad, kuid Poliitinimesekeste  rahajagamine ilma pikaajlise jätkusuutlikkuse ja tagatiseta? Kas see on midagi teistsugust? Õige, see ongi teistsugune … see on mitme suurusjärgu võrra teistsugune.

Targutusi:

O. James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013

Lk 31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub  sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 86 „… ei olnud Tuneesiasse saabunud ühtegi varustuslaeva. See viis asja niikaugele, et sõjaväel tuli väheväärtuslikkust veinist alkoholi destileerida, et sõidukitele kütust saada.”

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.”

 Lk Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Lk156 „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.

Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012

Lk 22 „Muelleri üks esimesi käske oli seada akadeemias //FBI akadeemia// sisse analüütikute väljaõppekursus ning muuta põhjalikumaks andmeotsingute ja juhtimiskoolitus. Ta rajas 2008 aastal FBI luurekooli, kus põhitähtsus on sõnadel „ennetav tegevus”. Väljaõppel olijatele õpetatakse, et oluline on „teada mitte ainult seda, mida me teame, vaid ka seda, mida me ei tea”, ütleb agent Jeffrey Mazanec. „Kui tead täpselt, mida sa veel ei tea, saad selle kohta teavet koguda. Me peame ennetavalt tegutsema; me ei saa endale lubada luksust oodata, mis juhtuma hakkab, ja reageerida alles sellele”.”

Lk 175 „FBI kriminaalharu pealikuna nägi Harrington lähedalt, millist mõju majanduslangus finantskuritegevusele avaldas.

„Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.”

 

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 

Lk 17 „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele. Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus, umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE INTELLIGENTS”

 

Lk 21 „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”.