„Autu-ullus”

 

Hiljuti üllatati mind küsimusega: „Kas riigi omanduses olevate äriühingute juhtide autode ost/maksumus peaksid olema avalikud, kas nende autodel peaks olema hinnapiir?”. See oli nagu öeldud üllatav küsimus ja pani mõtlema. Nojah, üldiselt on mul üpris ükskõik, millise kepphobuse või luuaga keegi ringi sõidab ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Kennegi tege, nagu kennegi näge.”

Avalik huvi või paheline uudishimu?

Nonii, midagi on muutunud, senini oli avaliku huvi (uudishimu?) objektiks rohkem ametnike autod, nende maksumus ja kasutamine, kuid ilmselt on need teemad ammendunud või lihtsalt on aja kulg need suhted ühiskonnas paika loksutanud, kuigi … mingi jutukene liikus alles hiljuti ringi ägeda linnamaasturi ostu soovist. Nojah paneme selle keskkonnavahetuse järelmõjude arvele. Ikka juhtub. Nagu lõunamaalt suvitamast tulles võib kergelt nohu saada, kui keskkonna muutust ei märganud. Muide, ega ma ei saagi aru, miks iga avaliku teenistuse pealik peaks  ise endale auto ostmise/rentimisega vaevama, kui ühishange kogu riigi tarvis oleks odavam ja hoiaks ära inimeste libastumise ahvatluste teel. See oleks nagu kõlvatusele ahvatlemine. Saksa sõjaväe määrustiku järgi karistati sõdurit, kes jättis oma kapikese lukustamata – kamraadi vargusele ahvatlemise eest. Pealegi pole ametnik asjatundja autode tehniliste jm üksikasjade kohta. Tal pole valdkonnaspetsiifilisi teadmisi, on vaid emotsioon. Niimoodi ongi kerge „lohale” minna.

Mõistetav oli, et kui me tulime vanade „mossede” ja „sikside” ajastust, siis oli mingi „välismaise” auto (kasvõi viimase rondi) omamine tõeliselt märgiline sündmus. Ikkagi välismaine välismaalt! Mida kõike välismaist ei korjatud: pastakatest õllepurkideni jne. Nojah, tol ajal käidi ka pastapliiatsi südamikke täitmas, oli selline teenus koos saapaparanduse ja võtmetegemisega. Aga praegu? Mõistmatu. Mind hämmastab, et autode mark ja suurus on meil jätkuvalt mingiks edukuse aseaineks. Just edukuse aseaineks, mitte mõõdupuuks. Ja veelgi kummalisemaks muudab selle iha asjaolu, et seda – ihaluse täitumist – püütakse varjata. Et sõidan küll, kalli autoga, aga ei ütle. Imelik on see situatsioon ka selle pärast, et kui ütleks, siis poleks ka uudishimu ehk poleks lugu. Niikui salgad, nii hakkab tööle … paheline fantaasia, miks ta varjab, mida ta varjab … Oeh, ja niimoodi muudkui ringiratast edasi, nagu oleksid koerapööri rohtu söönud.

Laiskus ja uudishimu - arengumootorid

Ilmselt on inimese kaks põhiomadust: uudishimu ja laiskus, olnud kogu inimkonna progressi mootorid. Need on pannud inimesed uurima, kuidas asjad toimivad ja leiutama , mis nende elu kergendavad. Kui nad selle on välja mõelnud, siis ei malda nad laiselda, vaid leiutavad endale uued probleemid, et jälle uurida ja leiutada. Ajaloolises mõttes ajastud mööduvad, kuid Inimesekese põhiolemus jääb samaks. Ajalooliselt on olnud kiviaeg, rauaaeg jne., käesolevalt elame infoajastul (selle alamjaotuses – avatud ühiskond). Me elame täiesti uuelaadses keskkonnas. Keskkonnas, kus me igapäevaselt kuuleme üleskutseid avatusele, läbipaistvusele, kaasamisele on millegi niivõrd avaliku asjanduse, kui auto maksumus varjamine tõeline kiviaega kinnijäämine. See ei vasta ajastu vaimule.

Autod riigifirmades? Kasutan siin „firma” nimetust (kuna niimoodi mulle ka küsimus esitati), sest juriidilised mõisted nagu „ettevõtja” tekitavad inimestes tavatähelepanelikkuse juures vaid segadust. Teiseks on nimetus „riigifirma” küll suupärane, kuid võib tekitada jällegi vääritimõistmist. Kunagi olid meil tõesti olemas riigiettevõtted, kuid see oli ammune aeg. Käesoleval ajal on meil riigile kuuluvad äriühingud. Need on oma olemuselt samasugused äriühingud nagu kõik teised ja lähtuvad oma tegevuses Äriseadustikust, teistest seadustest ja omaniku tahtest. Õiguslikult on võimalik aretada jada, mille järgi oleme kõik (selle riigi kodanikud) nende firmade omanikud/aktsionärid/osanikud, mis tähenda, et meie esindajad (ministrid) annavad firmade nõukogudele suunised nii firma arendamiseks, kui ka selles suhtes, milline on firmad kuvand avalikus ruumis. Kas tegemist on säästliku-innovaatilise või laristav- suurustava ettevõtjaga? Seega oleks meil kõigil õigus/kohustus ( vähemalt omaniku esindaja, ministri, kaudu ) selles poliitikas ja kuvandis kaasa rääkida. Muidugi oleks tore, kui see kaasarääkimine oleks asjalik mitte kiuslik/kadestav. Teate küll, see ”positiivmootorite” värk.

Varjamine infoajastul?

Aga auto maksumuse varjamine on kas lapsik või olude mittetundmine. Infoajastul pole midagi lihtsamat, kui avada automüügi firmade veebileht ja vaadata, kui palju mingi auto maksab, millised on soodustused/allahindlused, lisade hinnad jne. See, et firmad väidavad, et neil on siduvad lepped, mis ei kuulu avaldamisele on muidugi tõsi. Õige, lepinguid tuleb täita. Küsimus on pigem selles, kas salalepinguid on mõistlik teha, pole ju autode hinnad mingi strateegiline saladus? Seega kui BMW 7 seeri maksab ca 87 tuh EUR, MB V klass 50 tuh EUR, Toyota Land Cruiser 40-90 tuh EUR, WW Toureg Hybrid 70 tuh EUR, Audi A8L 80-100 tuh EUR, siis niipalju ju need autod maksavadki (pluss  lisa ja erivarustust). Kui keegi saab ekstraallahindlust, siis tekkib mõttekesekene, et … mille eest? Kui me räägime päevast päeva avatusest, kõige kõrgemal tasandil, siis peavad siin just riigijuhid ja meie ühises omandis olevate firmade juhid selles ka eeskuju näitama. See on riigi poliitika. Vist? Seda enam, et midagi varjata ju polegi, ega kepsaka autoga ringi sõites, seda heinasaoks maskeerita.

Lepingutega on jällegi niisugune lugu, et kui lepingupartner teab, et lepingu sisu on avalik, siis ta … Ei, ei mitte et ta ei müü teile seda autot hea hinnaga vaid ta kohandab enese tegevuse turuoludega vastavaks. Vaadake automüüja tahab, väga taha, oma autosid müüa. Samas muudaks läbipaistev leping ka turu klaarimaks, võin kihla vedada, et müüja räägib igale kliendile, et „see allahindlus on vaid sinule”, „ekstra tehtud”, „erilisele kliendile” jne. Selline aastatuhandete vanune müügitehnika. Tegelikkuses järgib müüja vaid mingit „peakontori” allahindluste poliitika maatriksit. Aga inimlikult on ostja mentaalne seisund muidugi mõistetav. Selline nirvana lähedane tunne, et „mind austatakse”, „vaid mind arvestatakse” jne. Nämma! Lisaks saab veel nädalalõpusaunas sõpradele poetada, et „ tee ei kujuta ette kui kasuliku „diili” ma tegin”. Mnjah.

Kuldne kingalusikas ja staatus

Auto, kui staatuse sümbol? Tundub, et seegi on mingi vanaaegne rudiment, möödaniku märk. Kuid olen nõus, et oma raha (rõhuga „oma”, mitte meie ühise raha) eest võib igaüks teha mida tahab, uhkustada kuldse kingalusikaga, plaatinast kempsupotiga või „üleelusuuruse autoga”. Maitse või maitsetuse küsimus. Samas tean mitmeid päris kopsakate firmade omanikke/juhte, kes sõidavad ilma mingi „häbitundeta” tavaliste keskklassi mõnusate „tööloomadega”. Ma ei hakka neid siin ülesse lugema, et mitte tõmmata neile „autu-ullude” lõõmavat viha, vaid piirdun paari välismaise näitega. Mu põhjala sõber sõitis aastaid (isikliku) Fiestaga, kui see liiga räbalaks muutus ( no ikka nii räbalaks, et töökoda keeldus edasisest teenindamisest) ostis pruugitud Swifti. Seegi auto oli enne kuulunud nende kodukoha vallakooli direktorile, kellel tekkis iha millegi kopsakama järele. Kuigi see pealik oleks võinud mitu sellist autot osta, mis paljudel autoihalejatel oleksid põlved nõrgaks võtnud, arvas lihtsalt, et tal rohkemat vaja ei lähe. Kuuldavasti on ka maailma ühe rikkama inimese IKEA asutaja Ingvar Kampardi vana Volvo (mida üks õige autoihaleja ei julgeks kuuri alt väljagi lükata),  kasutamine lähtuv sellest, et see oli mugav. Praktiline. Sedasorti inimesed on iseenesest „nii kõvad tegijad”, et neil ei ole mitte mingit tarvidust autodega oma edukust palistada. Kuid nii või teisiti on küsimus omaniku prioriteetides ja soovides.

Kasutus ja eesmärk

Auto valik oleneb ka selle kasutusest. Kui presidendil, peaministril jne on see töökabineti jätk, siis kas firmajuhi auto täidab seda funktsiooni? Auto maksumuse küsimus on üldjuhul riigi omanduses olevates suurfirmades majanduslikult tühine, küll aga märgiliselt väga tähtis, kuidas pealik suhtub meie ühisesse rahasse. Kuna ühiskonda on ikka veel nii huvitatud, nii riigijuhtide, kui ja firmajuhtide  autode maksumusest, siis ei näe ma mingit põhjust selle varjamiseks. Avalikustamine ise on kõige kindlam rohi haiglase uudishimu vastu. Teisalt võib väita, et tegemist on ikkagi omaniku tahtega. Eriti küsitav on nende ettevõtjate „vabadus” ilutegevuses, kellele makstakse dotatsiooni. Need on ju oma olemuselt ebatõhusad firmad, kahjumiga tegevad, millele me omakorda turusolkimise korras, oma ühist raha peale maksame. Nendel juhtudel küll mingit põhjust autouhkustustuseks.

Keelamine või kokkulepe?

Keelamine, käskimine, piirmäärade kehtestamine on muidugi üks lahendusvariante, kuidagi vanamoodne. Või kuidas mahutada piirmääradesse erinevate firmade ja juhifunktsioonide erinevad vajadused? Samas pea kõigist keeldudest on võimalik kavaljuriidiliselt ümber hiilida. Mina isiklikult eelistan keelamisele pooltevahelisi siduvaid kokkuleppeid. Selliseid mis määratleksid poolte õigused ja vastutused ning ei jätaks kohta „valestimõistmisele”. Maailmas käib asi üldjuhul niimoodi, et juhi palkamisel lepitakse kokku nii saavutatavad tulemused, saadavad tasud ja võimalikud boonused, kuid samas ka sotsiaalkindlustuspaketid, pensionipaketid, optsioonid, samuti lepitakse kokku milliseid firma varasid ja milleks juht kasutada võib sh ka millist autot/jahti/lennukit ta firma vahendite eest ostab/rendib oma tööde tegemiseks (muide ka seda kuidas ta seda tööväliselt kasutab). Seega iga juht võetakse omaniku poolt tööle teatud kohustuste-õiguste paketi alusel. Sellisel juhul ei tekkigi tagantjärele tarkust, et auto on liiga kallis, või pealik sõitis sellega perega kuurordisse.

Kõik selgub võrdluses

Teisalt on olemas ka kodanikuühiskonna  mõjutuse meetodeid Praegu ei ütle igapäevasele omanikule/palgasaajale, kelle aastasissetulek ongi 6-7 tuh. EUR, auto maksumus 100 tuh EUR, mitte midagi. See arv on tema jaoks hoomamatu. Sellisel juhul tuleb see teha mõistetavaks nagu näiteks, et see on tema ca 15 aasta palk. Vaat niimoodi. Andestage mulle, kui kasutan „100 tuhhi” näidet, see ei ole mingi tüüpiline riigifirmajuhi auto maksumus, kaugel sellest (võib-olla sobiks paremini „50 tuhhi”), kuid hea ümmargune arv illustratsioonideks. Kõik selgub võrdluses. Veel üks võrdluse võimalusi (võrdluses ei ole silmas peetud konkreetseid kortereid või firmasid, vaid tegemist on hüpoteetilise konstruktsiooniga): kui meie kahetoalise korteri elektri aastaeelarve on ca 120-150 EUR (soojusel 700-800 EUR), siis sellise masina maksumus võrdub 600-700 perekonna aastase elektriarvega või 150 pere aastane soojaarve või 15 tuh ühistranspordipiletit või …. No võrdlus 15 tuh ühistranspordi piletiga läks veidi üle võlli, selles mõttes, et nii suurt arvu on raske millegagi samastada. Vaevalt tahaks ükski pealik ringi sõita autoga, millel on sogan: „Hea kaaskodanik sõidan mõnusalt autoga, mis sisaldab Sinu 600 (või 300) aasta elektriarvet!”. Ehhe! Veider ju, kuid … tõsi. Seega, kui selline olukord meile ei meeldi, siis peaksime omanikena sellest märku andma omaniku esindajale, kes annaks suunised nõukogule. Niisama lihtne see ongi. Muidugi tuleb hoiduda ka teistpidi äärmustesse sattumast, isegi riigifirma pealiku auto peab olema selline, mis vastaks tema töö iseloomule ja vajadustele ning turvalisusele.

Pruugitud pirukakäru

Natukene huumorit ka vastavalt Istuva Tamme vulgaar-primitiivmeetodile. Üks võimalus võrrelda, millist autot osta oleks näiteks võrrelda „riigifirmade” pealike kasutavaid autosid maailmas. Et, kui rahvusvahelise firma pealik sõidab Bentlyga, siis meie teivasjaama ülemus … Sõidab ka Bentlyga? Või ei sõida? Mnjah. Kui võrrelda nende firmade käibeid ja kasumeid, siis ei saaks meie pealikud endale mitte „pirukakärugi lubada”. Võib-olla tõukeratast? Kepphobu?

Lõpetuseks:

Üldiselt on muidugi niimoodi, et pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüaks. Siin ongi tähtis mitte kaotada silmist tegevuse tegelikku eesmärki ehk hiirte püüdmist, et see ei muutuks laiskunud/täissöönud kassi söötmiseks KiteKatega.  Vaat niimoodi!

Targutusi:

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”

 

Kuldvasikas Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1962

Lk 321 „Jalakäijaid peab austama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. Jalakäiad lõid maailma. … Ja kui see kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autojuhid. Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi ruttu ära. Vaguraid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama.”

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

Ragtime E.L. Doctorow „Eesti Raamat” Tallinn 1981

Lk 91 „”Ärimaailma eliit oli ühes ruumis koos, kuid ei osanud midagi mõistlikku rääkida. Kohutav, kohutav mõtles Morgan. Süda kiskus krampi. Ta kuulis, kuidas ajukurdude vahel lõõtsusid tühja universumi elektrituuled.”

Indrek Hargla „Apteeker Melhior ja Oleviste mõistatus” Varrak 2010

Lk 64 Hindadest ja lisateenustest „Ta päris Dornilt, millist tasu Tallinna timukas poomise eest võtab.

„Vanasti oli neli killingit ja vaat õlut. Aga eks see oli ka ammu, kui viimati tui puua, „ vastas kohtuhärra

„Neli killingit! See on ju röövimine päise päeva ajal!”

„Raiumine maksab rohkem, „oskas Dorn vaid lisada. „Raiumise eest tuleb timukale kohe kuus killingit maksta. Ja kaks vaati õlut.”