Rannas laisalt lesides

Jälle on kätte jõudnud see aasta osa, mis annab põhjust siin karmil Põhjamaa veerekese pääl elada. Suvi noh!

Kuna suvi on nii üürike, siis tuleb sellest võtta, mis võtta annab. Minu jaoks tähendab see patareide laadimist rannas, mererannas. Püüan iga päev, kasvõi tunnikeseks randa põigata ja … laiselda. Nojah, mida muud seal rannas tehagi, kui laiselda. Lugeda? Nojah, selle jaoks on mul lausa pinu jagu „kergekaid”, aja viitmiseks. Mis see aja viitminegi muud on, kui laisklemine.

Ma olen põhimõtteliselt ürglaisk inimene. Mulle kohe meeldib laiselda ja laiselda ja  … Laiselda on hea jällegi siis, kui tööd on tehtud, selline rahulik laisklemine, mitte nagu üks mu tuttav, kes kogu aeg peab silma lahti hoidma, et kuidas möödunud aasta liisitud puhkus ära maksta. No nii, seepärast püüangi kribinal-krabinal kõik tööd ruttu ära teha ja siis „püüan” ruttu laisklema hakata. „Nimelt püüan”, sest harilikult tekkib kohe nagu võluväel, mingi teine töökene, mida võiks ära teha ja … Saite aru – puhkamiseks ja laisklemiseks kipub ürglaisal inimesel aega nappima, sestap on rannas laisalt lesides tõeliselt mõnus. Loodus on ju üüratult targem, kui meie oma rahmeldamistes. Sellise kuumusega, kui väljas on 28-30 C , pole mõtet isegi teeselda töötegemist. See on looduslik ettehooldus: puhka ja lae patareisid, küll siis pärast rahmeldad seda ägedamalt. Nii teemegi.

Mida seal rannas siis teha? Vanasti oli randades võimalus võrku mängida, mis oli hea nii füüsisele, kui ka ühtlase pruunistumise garant. Mängides pöörlesid ja veerlesid nagu heal grillil, kõik küljed said pruuniks. Tänapäeval pole kohanud võrguplatse. Eks ajad ja kombed muutuvad. Mõned püüavad veel kahepeale päevitajaid häirida, kuid see on ka kõik. Ainuke gümnastika rannas on ajugümnastika.

Nojah, seistes vees ja laadides patareisid liiguvad mõtted kummalisi radupidi. Vaatan näiteks Peamise linna plaaži sinilipulisse vette ja … Ei tundu väga sinilipuline. Isegi vesi on selle „värgi” kohta palju öeldud. Ranna äär on rohkem nagu leige tummine „rabarberisupp”, vetikatest paks. Mõnda see ei häiri, kuid mind on see looduslik „limane värk” juba lapsepõlvest pelutanud. No tühja selle kisselliga, teed paarkümmend meetrit sellist kureonu hepakat kõnnakut ja oledki … puhtas vees? Mnjah, kuidas võtta ja kuidas kunagi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et üpris tihti on loodus selle ala ise puhtaks küürinud, kuid tihti on tegemist nagu mingi isikliku veetsooniga. Küsite, miks isikliku? Kas keegi on isegi mere erastanud? No kas me sellist …? Ei, ei rahunege nüüd maha, ega kuuma ilmaga keema pole vaja minna. Ma pean silmas, et peale „rabarberisupiriba” olen jõudnud isiklike esemete tsooni. Mida kõike meri peita ei suuda: siin on isiklikke hügieenivahendeid, nii tiivulisi, kui ka vindiga ja siis loksuvad  seal „rabarberisupi” alguses isiklikud kaitsevahendid ja uskuge mind need ei ole gaasimaskid ega kalamehesaapad. Vaat selline isiklik lugu. Mina, kui mereinimene, võtan seda väga isiklikult. Ma ei ole just see tuntud filmitegelane Monk, kuid elementaarne puhtus, kui puhkuse osa, on mulle tähtis. Meenub mingi mälupilt San Sebastiani varahommikusest rannast, kus traktor sealt eelmise päeva saasta kokku rehitses ja kuidagi … kade hakkas. Tegelikult mitte kade, vaid nukker. Minust  minu oma valitsus nagu ei hooli. No, kui hooliks, siis mida maksaks see ranna puhastus isiklikest asjadest. Arvutame! Kolm kuud kehva suusailma X umbes 3 randa X 1 inimene koti ja konksuga X kõva palk (palk + maksud) ca 1500 EUR = Kokku 4500 EUR + nipet-näpet veel . Oeh! Mõelge, vaid  4500-5500 Eurotugriku eest saaks sajad tuhanded linnakodanikud õnnelikuks teha. Kas te olete kusagil sellist rahulolutasuvust või õnneakumulatsiooni kohanud? 5000 EUR eest massiliselt rahulolu! Hügieeni ja rahvatervist ka! Kui lasta mingil mehhanismil ka see hirmus ollus merest välja tõsta, siis kui Emake Loodus seda parajasti ise ei suuda teha, siis maksaks see ikkagi kokku mingisugused närused poolsada tuhat tugrikut. Ütlete et pole raha? Vale jutt puha, kui talvine lumi tänavatelt läinud on, siis ei pruugiks koristusautod sahaga rammides teid ülesse künda (Emake Loodus jõudis enne teid juba selle töö ära teha). Samuti poleks vaja peale vihmasadu kastmisautodega ringi tormata. Oot, oot, mis jaburus nüüd välja tuli? Et raha polegi vaja, vaid head tahet ja kainet meelt? Ei ole võimalik! Ah, et on? Aga kuskohalt seda osta saab? Äkki teeks hanke? Vähempakkuja võidab? Mnjah.

Oo jaa! Ma ju „ütli”, kuum ilm on, igasugu veidraid mõtteid tikub pähe.

Targutusi:

P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd” Imeline ajalugu 2014M.

Lk. 65 „Need ühiskonnad, kus tõsidust, traditsioonide austamist, kuuletumist ja ammustel aegadel kehtestatud (ning sageli jumala poolt ette kirjutatud) tegutsemisviise peetakse reegliteks, mida tuleb rangelt järgida, on läbi aegade kogu maailmas enamuses olnud. Niisugused inimesed ei paista silma huumorimeele ega lennukate käsitlustega ning naeratus ilmub nende näole harva. Muudatused on nende jaoks alati kahtlasevõitu ja enamasti hukkamõistu väärt ning inimühiskonna arengusse on nende panus pisemast pisem.”

 

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk133  „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.”

 

 

J. Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002

Lk 103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …”

Lk 123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul vaevu  oma positsioone hoida.  8. Septembri sündmused ajendasid Fochi koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele, parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”

A.   Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

 Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

Lk 36 „Avastades, et suur hulk kindraleid „ei ole võimelised mitte ainult oma vägesid juhtima, vaid isegi neile järgnema”, võttis ta omaks Theodore Roosvelti soovituse panna kõik kindralid hobuse seljas manöövreid juhtima.” Prantsuse sõjaminister alates 1911.

Lk 37 „Omada õigust ja lasta end võita – seda vastutavale ametiisikule ei andestata, ning Michel maksis oma läbinägelikkuse eest nagu kord ja kohus. Ta lasti lahti …”