Mängu ilu. Ilumäng?

 

Ma pole suurem asi jalkavaataja. Ausalt öeldes olen selle spordiala vastu üpriski ükskõikne, kuid … Kuid on kaks erandit, ma vaatan suure huviga EM ja MM võistlusi. Õigemini ei vaata ma vutti, vaid mängu ilu. Sellise taseme mangus, võitluses/võitluses/konkurentsis on ehe ilu. Peaaegu nagu elu ise, kogu oma kirevuses – ambitsioonid, viha, kurbus, rõõm, üllatus, armastus, vihkamine, näitlejameisterlikkus, üllatus, … üllus. Hea vaadata. Üks veidrus on mul veel, nimelt pole mul lemmikut – võidab parim. Sellisel juhul puhta liikumise ja osavuse jälgimisel ei sega seotus ja emotsionaalne side (nagu neid tuhandeid õnnetuid nutvaid A-fänne, B-fänne, C-fänne jne).

Vaadates mänge selliese veidi kaugeltvaatava pilguga, veidi äraolevalt, märkasin üht huvitavat tõsiasja … peatreenerite käitumist. See oli lausa üllatav, et vaadates peatreeneri „pressikat” enne matši ja kehahoiakut mängu ajal võis suure tõenäosusega ennustada, milline meeskond pärib pooleteist tunnise rähklemise järel võidu. Te ei usu? No kui ei usu sõnast, siis vaadake kordusest üle, kui viitsite Hispaania treeneri, Uruguai treeneri, Brasiilia treeneri jne mentaalne seisund kaotusmängude ajal. Mehed oleksid nagu tsementi pandud, istusid ja …. Istusid ja … istusid. Sama lugu oli Hollandi pealiku jutu ja käitumisega oma ainsa kaotusmatši ajal: segane, laialivalguv jutt mingist õnnemündist jne. Polnud tahet, polnud julgust. Polnud julgust võita. Sama ka meie igapäevases elus, kui me ei julge teha ebaharilikke otsuseid, olla kirglikud, siis mängitakse meid üle. Seega, kas meie „treenerid” on olnud piisavalt strateegilised? Kas nad on osanud meid innustada? Kas me oleme innustunud?

Jalgpall on meeskonnamäng, kui meeskonna innukus ja kirg lahtub, siis laguneb kogu mäng. Laguneb totaalselt. Kas keegi oleks osanud arvata, et Brasiilia koondis läheb poolfinaali mitte meeskonnana, vaid üheteist eraldi kange, kuid murtud, kutiga? Ei osanud. Kõik eeldasid, et antakse kõik meeskonnana, sest meeskond tahtis võita, kuid ei arvanud ära. Edu haihtus kaotusse, kus isegi vastane tõdes, et kaotajaid ei alandata (enam). Muide, see ei ole mitte ainult jalka fenomen, sellist asja juhtub iga päev nii majanduselus kui ka poliitikas – oled edukas ja siis järsku ei ole edukas.

Võib tunduda veider, kuid mulle meeldis Šveitsi mäng. Õigemini olid need mängud võitlustahte seisukohalt parimad mängud. See oli tõeline võitlemine. Näljase meeskonna võidunäljane mäng. Ei olnud seal kellelgi aega kunstipäraselt oma jala taha pikali kukkuda, mängiti jalkat, mitte ei etendatud operetti. Muide see kukkumise mäng tuletab mulle elavalt meelde meie riigihangete süsteemi. Juba ammu ei toimu need hanked ainuüksi  parima pakkuja väljaselgitamiseks, vaid tõeline lahinguväli on pärast võitja väljakuulutamist advokaadibüroodes ja kohtutes ehk jalgpalliekvivalenti kasutades, ei püütagi väravat lüüa, vaid vastasmängijatelt viga „välja meelitada”. Vaat selline piinlik lugu. Ja nii nagu ei meeldi mulle vaadata piinlikkust valmistavat pikalikukkumist siledal maal ei meeldi mulle ka veiderdamine hankeprotsessis. See on meie ühise raha, energia, inimeste ja aja ebamõistlik kulutamine. Hankeprotsesside venitamise võimaluse andmine on muutnud protsessi hoopis teiseks mänguks. Juuramänguks. Kas see oligi hangete korraldamise algne eesmärk? Kas meil on meelest läinud, et me tegime hankeprotsessi selleks, et meie ühise raha eest parim ( mitte odavaid) tulemus saada? Mina küll mäleta. Nii, et lugupeetavad jalkafännid, väravaid tuleb lüüa, mitte murul vedeleda.

Ja nüüd tulen ma selle Šveitsi mängu juurde tagasi, selle mängulusti ja võidunälja juurde. Seal tegi kukkunud mees vaid salto, oli kohe jalul ja pani „padavai” edasi. Veelgi enam, nad olid lausa pahased, kui kohtunik mängu peatus, sest tal oli vaja vastastele ebasportliku käitumise eest kollane kaart välja kirjutada. Vaat niimoodi võidetakse mänge.

Teisalt on öeldud ka et jalgpall on miljonäride mäng. Nojah, ega kõik ei ole miljonärid, osa on ka miljardärid (nali), kuid ilmselt on liigne upitamine või edu nii mõnedki mängijad ära rikkunud. Nojah, eks põhiline sebimine käib ikka klubimängudes, seal kus liigub raha. Suur raha. Mnjah, ega raha polegi alati suurim stimulaator, vahel on selleks lihtsalt au ja kuulsus ja … Su rahva tänu.

Veel üks treenerijutt jäi kripeldama. Seesamune et … Millisele mängustrateegiale meid meie „treenerid” suunavad? Kas see on 18 sajandi raudtee? 19 sajandi auto? 20 sajandi lennuk? Või … Mis pann asi see uus asi on, mis meile edumaa annab? Meie innukust kasvatab? Maailm on muutunud ja meie koos sellega. Nagu targad inimesed on öelnud, need kes jõuavad esimesena tulevikku kehtestavad mängureeglid. Kakskümmend aastat tagasi oli kosmosetehnoloogia tohutud teadus/tehnika/tööstus konglomeraadid, mis arendasid seda uudset valdkonda. Nad olid pioneerid. Avastajad. Kuid need pioneerid ja mõttehiiglased ei kujutanud ettegi, et 51 kosmoseriigi tehiskaaslase meisterdavad kamp entusiastlikke tudengeid veelgi entusiastlikumate juhendajate julgustuse najal ning see aparaat on vaid 10x10x10 cm kuup, millest jookseb välja niit, mis pole niit vaid päikesepuri. Vahva. Ma väga loodan, et need entusiastid jõuavad enne tulevikku oma reegleid määrama, kui sinna paljud tänased otsustajad käsitresiiniga järgi püüavad jõuda. Väsinud treenerid on meeskonna surm, kibestunud juhid genereerivad vaid kibestunud poliitikat.

Mis on selle jutu mõte? Eks ikka see, et ka treener peab õppima ja ajaga kaasas käima, mitte tuima näoga väljaku kõrval istuma ja meeskonnal kaotada laskma. Muide paar meeskonda võitsid MM-l ilmselt treeneri kiuste. Ja ka see on vahva.

 

Targutusi:

«Meie saavutus tänavusel turniiril on midagi uskumatut,» sõnas Lahm. «Me arenesime terve turniiri jooksul ja ei andnud kordagi alla, kui asjad ei läinud meie tahtmist mööda,» lisas ta.

Saksamaa jalgpallikoondise kapteni jutu järgi oli sakslaste edu võtmeks kannatlikkus. «Meie meeskond püsis rahuliku ja kannatlikuna, sest me teadsime, et meil on turniiri lõpuks veel midagi varuks,» rääkis Lahm.

«Pole tähtis, kas meie meeskonna mängijad on individuaalselt parimad või mitte, sest võitmiseks läheb tarvis parimat meeskonda,» lisas jalgpallur.

PM 14.07.14

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist”

Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk 37 „Suur osa ajaloost on eksitus”

Lk105 „kui araabia numbrisüsteem Euroopas levima hakkas, avanesid matemaatika ees uued võimalused … Ilma Araabia numbriteta poleks olemas kõrgemat matemaatikat, relatiivsusteooriat ega ilmselt ka mitte mingeid kosmoseprogramme.

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

Lk 134 „Taani valitseja surm tekitas ülikeeruka poliitilise, dünastilise ja rahvusvahelise probleemide segapuntra, mida Palmerson oli sunnitud teravmeelselt kirjeldama, kui mõistatust, millest ainult kolm inimest on kunagi aru saanud: üks neist olevat surnud, teine hullumajas ja kolmas tema ise; tema aga olevat lahenduse unustanud.”

Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”