Oeh, teen köögiremonti! Miks oeh? No võtsin
ette kapitaalse remondi, kiskusin välisseinani lahti, soojustasin, lihvisin,
ilustasin, aga … ikkagi olen veel oleks nagu poolel teel Everesti tippu. Mul
tekkis see assosatsioon, siis kui vaatasid migit „viisuri” lugu kus
Inimesekesed … eee … vaevlevad Everesti
otsa ronides. Ehhee, jutukesest tuli välja, et seal oli igasorti rahvast, küll
sellist, kes edukad pangaonud, kanged kaubandustädid või siis edukad
disaininimesed või … Edukad olid kõik, sest Everesti otsa ronimine on üks kallis ettevõtmine. Edukate
veidi kiiva kiskunud harrastus (mitte selles mõttes, et ronimises midagi halba
oleks, kuid massiline ronimine on tekitanud kauni lumemäe kohale prügimäe). Milleks
siis roniti? See ronimine on ju ilgelt vaevaline, ropp must ja
tervistkahjustav. Ikka selleks, et peale kogu selle valu ja roppuse taandumist
saada aru, kui pann hästi nad tegelikult elavad. Minu arvates on sellist
olukorda kõige värvikamalt kirjeldanud E. Vogt
„Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” (Tänapäev, 2014 Lk. 164) mil Nansen
rühkis põhjapooluse poole: „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani
alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta
oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud
aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas
ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.”” Prrrrrrr, aga
niimoodigi luuakse naudinguid.
Nojah,
ilmselt on minu köögiremont samasugune Everesti tüüpi ettevõtmine – et tunda,
ma elan. Mitte, et ma poleks saanud seda töökest tellida, kuid tegemist on
enese proovilepanekuga, täpselt niimoodi nagu need mäemehed. Samas … Pann, kui
tüütuks see kõik on muutunud, kuid alustatud asja pooleli jätta ka ei raatsi.
Selle enese proovile panekuga on ikka selline lugu, et selleks peab olema tohutut positiivsust ja mõõtmatult optimismi. Miks? Vaadake, ilma optimismita ei algaks ükski enese proovile panek, ei majaehitus, köögiremont, ega mäe otsa ronimine. Sellel on kolm faasi: esiteks ootusärevus, teiseks tüdimus ja kolmandaks rõõm saavutatust. Muidugi on selle toimetamise juures vaja ka helgemaid hetki nn vahepeatusi, kui leiad mingi
lahenduse, mida mitu-setu päeva kuidagi ei õnnestunud. Vahel jälle … Vahel ei
tule head mõtet, no ei tule ja ei tulegi, vaatad tuimalt seina ja … Ei mingit
mõtet, kuni … No siin on kaks võimalust, et kas ootad edasi, kuni „Inspiratsiuuni”
puhang kõik jälle õitsele puhub või alustad tuimalt „tuima panema”. No, et töö
käigus ehk läheb mõtteke liikuma.
Tuimalt
seina vahtides
Tundub,
et ma pole selles tunnetuses üksik vaid üksik üksikute seas - massimeedikutega
on sama lugu, vahid tuimalt seina, mõtet ei tule, kuid tuim professionaalne „seljaaju”
ütleb, et kirjuta … ametnike aastalõpupidudest või osturallist. Eh, peale pühi
saab veel ülesse tõmmata preemiate ja lisatasude küsimuse. Vahva, võta nagu
vanast võlast. Kõik me oleme harjunud nende teemadega ja ei viitsi mõeldagi,
mis selle taga tegelikult on. Kas see mida tehakse on paha või mitte nii paha.
Võib-olla lausa hea? Võib-olla kasulik?
Nojah,
mul on veel üks oma isiklik „Everestivallutuseunistus”, nimelt oma väikese,
pisitillukese, panuse lisamine … eee … administreerimise vähendamisse, et dr
Riik toimiks mõistlikult. Mõned räägivad RIIGIREFORMIST, kuid igaüks mõistab
seda ja sisustab selle mõiste isemoodi. Omamoodi?
Tühja sellest, et igaüks sisust isemoodi aru saab, põhiline et riigireform
sisutühjaks ei muutuks. See minu unistuste mäkkeronimine on olnud pikk ja
vaevaline, kuid nii nagu köögiremonti ei saa jätta poole peale, nii ei saa ka
dr Riigi paremaks timmimist lõpetada. Vanasti julgustasid treenerid, et kui
ikka treenida, küll siis ka muskel suuremaks läheb. Sama käib ka aju kohta,
treenid mõtlemist, erinevate konstruktsioonide loomist ja … maailm polegi enam
hall tasandik, teate küll seda „juhanliivilikku” „igav liiv ja tühi väli” tunnet.
Mõeldes muutub maailm ruumiliseks ja
värvirohkeks. Ei usu? Teeme proovi! No võtame näiteks selle ametnike osturalli
tapeedi ja teeme selle kolmemõõtmeliseks. Niisiis …
Tapeedi
sisustamine
…
aastast aastasse käitatakse lookest
aastalõpu ostud. Nojah, niimoodi esmapilgul peale vaadates tundub, et täiesti
õigustatud teema. See on kujunenud aksioomiks, nii nagu matemaatikas see, et
paralleelsed sirged ei lõiku ei iialgi. Nojah, tegelikult me teame, et kuskil,
kunagi, need sirged lõikuvad nii-kui-nii. Maailm pole lihtsalt nii perfektne,
et need ei lõikuks. Seega aksioomiks hea küll, kuid tegelikkusele mittevastav.
Võib-olla on selles aastalõpu ostupöörasusega samuti, et selle tegelikkus ei
vasta ajakirjanduslikule aksioomile. No nii, üks
ostudega laialtlevinud ja tümitatud arusaam on, et ametnikud sindrinahad
raiskavad aasta lõpus kogu neile eraldatud raha ära, tehes … asjatuid, tobedaid oste. Ega pattu saa salata, juhtub sedagi. Kellega meist,
Inimesekestest, seda poleks juhtunud, et satume liialt hoogu? Olen aastate jooksul
kogenud ikka päris pööraseid asju. No mõnele mõjub positsioon (rahva teenri
positsioon?) niimoodi, et Päikesekuningas kahvatub selle kõrval. Kuid
aastalõpuostud pole üldse nii ühemõisteline ja
hukkamõistetav, kui algul paistab. Igal asjal on põhjus ja tagajärg. Vahel ka
ajend.
Põhjustest:
Mida külvad seda lõikad ehk kõik algab
regulatsioonidest. Muidugi on täiesti tobe nõue, et eelarvega
eraldatud raha tuleb kulutada eelarveaasta jooksul. Kas teie toimite niimoodi, et nii kui uus aasta
kukub,
nii meie pangaarve nullitakse? Ei ole ju? Kui see
niimoodi oleks, püüaksid ka Inimesekesed vana aasta viimasel päeval
meeleheitlikult kulutada oma säästud, et need raisku ei läheks. Inimene on ju tark ja
… alalhoidlik … kui midagi on hoida. Vale või ohusignaali puhul ostaksime varuks
kummuteid ja õlut ning loomulikult kempsupaberit. Kui
raha veidi rohkem oleks, ostaksime kaatri/lennuki, läheksime koolitusele, muidu lolliks
või broneeriks reisi.
Igati inimlik. Millegipärast arvame, et avalikus teenistuses peaks see
teisiti olema. Ehhee, see oleks loogika ja loodusseaduste vastane.
Esiteks on ametkond näinud kurja vaeva, et tõestada talle eraldatud vahendite
hädavajalikkust ja järgmise eelarve kaitsmisel peab ta õigustama ennast, miks
jäi tal raha kulutamata ehk tõlkes tähendab see, et püstitatud eesmärk/töö
(mitte eesmärk raha raisata, vaid raha oli ju mingi eesmärgi täitmiseks, suure
tõenäosusega seda eesmärki ei täidetud) jäi saavutamata/tegemata. Tööplaanide ja
eelarvete koostamine on triki värk. Nende kaitsmine veelgi trikim värk. Kuigi
me räägime, et me koosta eelarveid mingil uuel moel,
vastavalt tegevustele ja tegevusetusele, siis … see on jutuks hea küll. Sama
hea nagu mõned „tegevusedki”. Tegelikkus on see, et „baas” istub
meie alateadvuses edasi. Tahame või ei taha, märkame või ei
märka, tunnistame või ei tunnista, otsuseid teeme ikkagi midagi millegagi
võrreldes. Kõige käepärasem võrdlus on eelmise aasta plaan ja selle täitmine ehk …
Mis asi? Muidugi baas! Nii või teisiti on kõige aluseks võrdlus.
Maailmast
kah ehk banketi lõpp
Juba ammu on targemad avaliku teenistuse
korralduse organiseerijad teistest riikidest aru saanud, et liigne piiramine ja
iga sammu kontrollimine ei too tulu, vaid kulu. Näiteks sellesama eelarveaasta
raha on võimalik kasutada veel kahe järgneva aasta jooksul ja vaid siis
loetakse see raha „üleliigseks” ja raha laekub tagasi eelarvesse. Esiteks, ei
tekita selline olukord aastalõpu tormamist, vahel aga lausa … lollust. Lauslollust?
Ja
siinkohal tuleb tunnistada, et tähtaja saabumise hirmus tehakse tõesti
mõtlematuid oste, selliseid mida kogumisvõimaluse juures ei toimuks. Teiseks, annab selline lahendus võimaluse paremini organiseerida
ametkonna tööd ja säästa raha suurematele ostudele. Kas te ei usu, et
ametnikud võiksid koguda vahendeid, et neid ressursse paremini kasutada? Ei
usu? Aga mina tean, et oskavad ja teeksid, kui selleks võimalus oleks. Vaat
niimoodi. Nagu hoomate, lihtne ja loogiline. Ka meil on seda
kasutatud, kuid väga väikeses mahus. Pole usaldust? Raha kasutamisest ja usaldusest veel nii palju, et kui meil on eelarve
kulud fikseeritud ja neid ei tohi ametkonna pealik isetahtsi muuta, siis ühtede
minu heade väliskolleegide arvestus ja aruandlus muutus päris radikaalselt pärast
seda, kui süsteemi aluseks sai leping ministeeriumi ja ametkonna vahel, mis
ühelt poolt sätestas tulemussihid ja teine pool rahastas seda. Piltlikult
öeldes oli neil enne nagu meilgi, iga asja kohta oli eelarves rida, kuid uute
reeglite järgi oli täiesti ükskõik, kas ametkond maksis oma ressursist
Inimesekestele palka või pidas külluslikke suvepäevi, rahal ei olnud enam märki
küljes. Tulemuseks oli see, et külluslikke suvepäevi enam ei peetud. Ehk nagu
näete, on täiesti loomulike vahenditega, ilma ajakirjanduse ja Riigikontrolli
tümitamiseta, võimalik saavutada mõistlikke tulemusi. Meie süsteem on eriti
jäik. Ameti pealik, kes peab korraldama ametkonna töö võimalikult parimal ja
tõhusamal moel, ei oma põhimõtteliselt õigust näiteks olukorras, mil tal on
lõppenud vahendid lähetuste realt, kasutada lähetusteks paberi ostmiseks ette
nähtud raha. Seadusandja arvates on selline raske otsustamine ühele ameti pealikule
üle jõu käiv ülesanne, selleks peab loa saama Pilvepiiri ministeeriumist. No
tõe huvides mainime, et väike vangerdus (kuid mitte vingerdus) on lubatud, kuid
jälle vaid mõne protsendi osas ja see ei muuda põhimõtet ja süsteemi olemust.
Hullemaks läheb lugu, kui oleks vaja tõsta ümber midagi palgarahade ja
majandamiskulude vahel. Sellest on tehtud sellise raskusastme küsimus nagu … sõja
kuulutamine ehk selleks peab valitsus pöörduma seadusandja poole ja vaja läheb
lausa Riigikogu otsust. No
tule Seesamune Sealtsamusest appi. Tegemist on
ikkagi seaduse muutmisega. Kas üks tavaline operatiivmajandamise küsimus peab nii
jäik olema, on küsimus omaette. No minu arvates mitte ainult ei peaks vaid ei
tohiks. Selline jäikus näitab vaid seda, et ka kõige
pisemates asjades ei
usaldata neid, kellele on … usaldatud, mitte ainult ametkonna juhtimine, vaid
ka väärate tegude ja isegi kurjade tegude menetlemise õigus. Isegi õigus seaduseelnõusid
koostada on neil Inimesekestel, aga vaat seda, kas raha toob paremat tulu
kõrgprofessionaali palkamisest või kempsupaberi ostmisest, seda me neile
usaldada ei saa. Mnjah. Minul aga tekib küsimus, milleks üldse pidada
ametis selliseid Inimesekesi, keda me ei usalda? Tegelikult on niiviisi, et nii
või teisiti vastutab pealik naha ja karvadega kõige eest, mis tema valdkonnas
toimub. Sellisel juhul laske tal ka otsustada, et vastutada ja ärgem segagem
teda oma strateegilis-taktikalist kava välja ladumast. Eelpool nägite ju
kuidas iseotsustamise õigus lõpetas rahaga priiskamise ja tegi „võõrast, saadud
rahast” oma raha. Lihtne!
Usaldus,
kui ressurss
„Bürokraat,
võim ja Vanaemas” käsitlesin pikemalt sellist majandamiseressurssi nagu
usaldusökonoomika, vaatame seda teemat veidi edasi. Usaldusel on ka teine lisaväärtuslik külg, kui me usaldame pealikku
vabamat strateegiat ja taktikat kasutama seatud eesmärkide saavutamiseks, siis
muutub tähtsaks seos ressursi kasutamise ja tulemuse vahel, mitte baasi ja pelgalt
käskude täitmise vahel.
Kaks võimalust
Näiteks kontor, kus on viiskümmend Inimesekest
keskmise Peamise Linna palgaga, võib, kuid ei pruugi olla tõhus oma ülesannete
täitmisel.
Need kontorid, mis vajavad häid analüütikuid
ja juriste, on tegelikult pideva palgasurve all, kuna sellistele Inimesekestele
on alati turud valla. Olen ise olnud olukorras, mil advokaadibürood käisid meie
kontoris nagu kaubahoovis ja valisid endale kaadreid („Selle me võtame!”),
kelle olime mitmete aastate jooksul välja õpetanud, sealhulgas ka Euroopa
riikides. Miks ei võiks olla vastupidi, et avaliku teenistuse kontori pealik
käib advokaadibüroo ja audiitorfirmade kabinette mööda ja ütleb: „Selle me
võtame! Seda ei võta, naa toorevõitu veel, praktiseeri veel paar aastat.”?
Tundub ju absurdne?
Kaubahoov
& „rangeid”
Tegelikult pole selles midagi absurdset, kui
me usaldaksime pealiku strateegiaplaani (peaaegu oleksin kirjutanud otse ja
ausalt, et äriplaani). Võib-olla jõuab ta tulemusteni poole kiiremini, kui
kasutab eesmärkide saavutamisel viiekümne „keskmise” Inimesekese asemel
viitteist või kümmet Inimesekest, kuid see-eest tipptegijaid: advokaate,
audiitoreid, insenere, energeetikuid. Pealegi ei vaja kümme inimest nii palju
kulutusi „soojale toale”. Kui nüüd arvestada tänapäeva tehnilisi võimalusi,
vajataks kontoriks vaid (veel)
ühte vastuvõtukabinetti Inimesekeste-kodanike
või Inimesekeste-ettevõtjate vastuvõtuks ja ühte ruumi umbes kümne Inimesekese
nõupidamisvõimalustega. Tänapäevased vahendid annavad võimalused teha kodutööd
ja võrgutööd ning pole vaja iga päev kulutada aega liiklusummikutes
passimiseks, kord nädalas või vastavalt vajadusele kokku saada on täiesti
piisav. Küsite, miks siis tänasel päeval sedasi teha ei saa? Miks ei saa, saab
küll, aga ei ole mõistlik. Kas mäletate, et püha „baas” istub meie tahtest ja
jutust olenemata meie seljaajus ja järgmisel eelarve kaitsmisel võib ilmneda,
et Inimesekeste palgad on „liiga kõrged”, või
lähetuskulud on proportsioonist väljas jne, mis tähendab, et te pole kaitstud
kärbete eest, eriti kehvadel aegadel. See, et keegi kokku hoiab, ei tähenda
seda, et see pilvepiirilt vaadatuna kiiduväärt oleks. „Baas” karistab „koonerdajat”
st sellist pealikku, kes käib eelarve rahaga ringi nagu oma isikliku „värkstöökoja”
rahaga, varem
või hiljem. Siis
öeldakse … Ei,
ei, mitte tänan, vaid et baas on teil kehvakene, peate läbi ajama sellega, mis teil on.
Seega võib aegade ja asjaolude muutumisel, seoses
eelarve vahendite mõõdutundetu kokkuhoidmise tulemuseks olla eelarves … „suur pommiauk”. Niipalju siis initsiatiivist ja kokkuhoiust. Moraal sellest võiks olla, et ärge iial tehke rohkem ega paremini,
kui süsteem ette näeb. Initsiatiiv on teatavasti karistatav. Nii et kokkuhoiuks
ei ole ei stiimulit ega ka kindlust.
Kui nüüd võrrelda ühelt poolt tänast süsteemi,
palju ressursse eraldatakse standardkontorile standard-Inimesekestega, kes
teevad standardse avaliku teenistuse kvaliteediga tööd, siis teisalt
ülalkirjeldatud tulemus-usaldus-mudel võimaldab sama raha eest saada kiiremat
ja kvaliteetsemat tulemust/teenust. Mis põhitähtis, meie rahvastikutrendidest
lähtudes, lisaks, perspektiivis vabastaks selline
töökorraldus meile nii vajalikku inimressurssi.
Mõtteharjutuse
„tuunimine”
No
näete nüüd, kuhu välja
jõudsime aastalõpu
rahade kasutamise mõtteharjutusega. Ega sellega veel piirduda saa, aju tahab
treenimist ja nagu raadioreklaam ütleb „… lisaks saate veel … ja siis saate
veel … „. Räägime nüüd nüanssidest.
Esiteks, on loomulik, et päriselus planeerib
vastutustundlik peremees
oma tegevust, eriti kulutusi. Eriti tähtis on planeerimine ja
reservide olemasolu kitsastes oludes ja väikese eelarve tingimustes. Olete märganud
sellist reeglipärasust? Enese jätkusuutlikkuse tagamine ja
kindlustamine on täiesti erinev väikestel ja suurtel ametkondadel, täpselt
samuti nagu äriettevõtetelgi. Kui suurel ametkonnal tekib mingi ootamatu kulu,
on sellel võimalik manööverdada oma eelarve piires (isegi siis, kui
manööverdamisõigus on piiratud), tõstes kulutusi ringi
(kui pilvepiir lubab). Väikesel ametkonnal seda võimalust ei ole, sellel on
ainukene võimalus manööverdada ajas. Aeg on raha – hästituntud ütlemine, kuid
antud situatsioonis toimib veidi erinevalt tavamõistest. Nihe ajas on omamoodi
riskikindlustus. Riskikindlustus seisneb vaid selles, et
kulutused on vaja ajastada aasta lõpupoole, mil risk ootamatute lisakulutuste
tekkeks on minimaalne. Näiteks ei või iial teada, millised võivad olla
tegelikud lähetusvajadused või näiteks jookseb printer kokku. Seepärast ongi
mõistlik „närutada” selliste
kulutuste tegemisega ja … uus printer soetada aasta lõpus. Muide, sama
lugu on näiteks koolitusrahadega, kui printer tuksi ei läinud, on võimalik
Inimesekesi koolitada, kui läks tuksi, on ka asi koolitusega tuksis … selleks
aastaks. Niisama lihtne see asi ongi. Polegi sensatsiooni, on vaid
optimeerimine
ja riskikindlustus.
Venivillemite
kiituseks
Teiseks, lisaraha leidmise seisukohalt peaks
aastalõppu nihutatud ostude sooritajaid mitte mõnitama, vaid hoopis kiitma
neid. Küsite, mis jama see nüüd olgu? Jama pole siin mingit, vaid lihtne
aritmeetika. Jälle üks proosaline optimeerimine. Näiteks kui ametkond ostis oma
printerid kohe aasta alguses, muutus see riigieelarve
jaoks kohe väljaminekuks, kuid kui see osteti aasta viimastel päevadel, siis oli riigikassal võimalik seda raha pööritada „üheteist +”
kuu vältel, tekitades riigikassa jaoks niiviisi
lisaressursi. Lisaraha, nagu plirtsti, maast leitud.
Usaldus ja VVV
Vaid usaldus on tõhususe aluseks.
Usaldusökonoomika.
Ärgem segagem juhtidel juhtida ja
Inimesekestel oma tööst (tööst kui edukast loomingust) rõõmu tundmast.
On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud,
lihtsalt väljendudes – avalikus teenistuses ja muide ka rahvast teenides - on VVV (valetamine,
võltsimine, varastamine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest
tuleb kinni pidada. Seega
mõelda vaid kui palju raha ja põhimine inimressurssi on läinud tühja mingite
mõttetute eetika-, moraali- käitumise ja muude koodeksite väljatöötamisele? Uh!
Valus hakkab! Lihtsalt VVV! Seda ei pea ilustama ega
üle kordama, seda tuleb lihtsalt täita. Lihtsus ei pea olema häbiasi.
Nojah,
ma saan aru küll, et ma olen hüüdjaks hääleks kõrbes, kuid ma ei tea, olen
selline järjekindel. Upsti! äkki ma polegi järjekindel, võib-olla olen lihtsalt
isekas? Isukas? Ei tea.
Mnjah,
tea, kas nüüd oli seda kõike vaja kirjutada, võib-olla oleks pidanud lihtsalt
tuimalt seina vahtima, et äkki tuleb mingi huvitavam mõte, kuid … Ka väikesed
mõtted on vajalikud, mäkke minnes ei saa kohe tippu karata, ikka tuleb samm
sammu järel sättida. Nii ka dr Riigi paremaks vuntsimisega, ikka tuleb
pakkumisi teha, iialgi ei või teada millal ajas ja ruumis tekkib see aken
millest oma ideekesega või lausa filosoofilise süsteemiga läbi lipsata. Võib
tekkida vajadus, võib tekkida karjuv vajadus, riigi ratsionaalsemaks muutmiseks
ja see vajadus, … see tuleb. Kindlasti! Mnjah, mis oli selle jutukese mõte?
Mõte on lihtne, hakake mahuliselt mõtlema, … see võib meeldima hakata. Just
nii!
Niipalju
siis Everesti otsa ronimisest, oma isikliku Everesti otsa ronimisest. (No küll
ma selle köögiremondi ka kunagi valmis saan. Kindel see!). Kuid kui me vaatame eelmainitult kolm faasi Riigireformi käigu seisukohalt : esiteks ootusärevus, teiseks tüdimus ja kolmandaks rõõm saavutatust, siis kus me asume? Kas on juba tüdimus või alles eeltüdimus? Ehhee, või on asjalood sellised et alles kuri kaasa tänitab meid, " ... et millal sa sindrinahk remonti tegema hakkad?" Mnjah, see oleks küll kurb lugu, kui remonti peaks tegema käsukorras, mitte entusiasmipuhangus. Sellisel juhul ärge hakake ise torkima, palgake asjatundjad, saate parema tulemuse, kaasa rahul, omal tervis korras ning üldse puhtam ja kuivem tunne ... nagu üks tuntud reklaamlause ütleb. Vaat sellised rahutud mõtted rahulikul pühadeajal, mil istume ja vahime tühja pilguga seina. Vist.
Ja muide, igaüks mõtleb enese jaoks välja oma enese, isikliku Everesti, mis on teie ... Everest?
Ja muide, igaüks mõtleb enese jaoks välja oma enese, isikliku Everesti, mis on teie ... Everest?
Targutusi:
Max
Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006
Lk18
„Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite
vältel – Machivelli nõuannet:
„Maa
päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus
sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati
õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis.
Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi
kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle
vabadus.”
S.
Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012
„„Erinevalt
Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse
kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning kirjapanemata traditsioonidest ja
pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele
reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas
seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju
järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia
kohustused ja eesõigused on ähmased.
Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”
Otto
Carius „Tiigrid poris” Grenader
Lk
156 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte
lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.”
Mark
Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009
Lk
144 „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a
sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad
puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele
puhkama.””
G.
Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001
Lk
42 „ … Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise
trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele
konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid
suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest.
Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees
tulevikku esimesena ei jõua.”