Seletuskiri

 

Mulle meeldisid kunagi Agu Sivka lood, need olid sellised lustakad, mis elavaloomulise noormehe äraseletamisel omandasid hoopis uue värvingu. Vahva. Eriti vahva oli, et enamus jutukesi/seletuskirju algas umbes sellise sisseütlemisega: "... selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama möödunud aasta oktoobrist ...." Ei tea ilmselt olen selle noorukiajal loetu lõksu jäänud, kuid mulle meeldib hirmsasti asja ära seletada. Niisiis ...

Paar päeva tagasi ilmus Äripäevas minu artikkel "Igaühe maksureform". See on selline blogipostituse „Kalkullimise” lühi-lühivariant. Teate küll neid lühivariante, need võivad vahel segadust tekitada.

 

Maksureformita maksureform

 Seepärast seletan asjad veelkord üle, miks just igaühe maksureform, mis pole maksureform, kuid on maksude kasutamise reform, mis omakorda ongi üks õige maksureform.  Seega täpselt nagu Agu Sivka seletuskiri.

Enne valimisi on peaaegu igaühel välja pakkuda oma maksureform. Kui kõigil on, siis ega mina kehvem olla ei saa, minul ka oma maksureform ... nagu varnast võtta. Nagu väikse kanapoja laul: "Mina ka, mina ka hakkan varsti munema!". Kuulates Poliitinimesekesi on selge, et mitte ainult tarvilik, vaid lausa hädatarvilik on, et mitte öelda eluliselt tähtis, on tõsta makse. Poliitinimesekesed, tahavad ju meie rahaga meile jällekord head teha. Mina arvan, et maksudega peab olema sama ettevaatlik, kui aadri laskmisega. Liigne aadrilaskmine võib lõppeda fataalselt. Lihtne tõde ütleb, et selleks, et midagi välja lasta, peab kõigepealt midagi peale jooksma. Teisalt, mis kasu on sellisest autost, mis saab sõita vaid bensupumba vooliku raadiuses, sest mootori ebatõhusus rüüpab kogu pealevoolava kütuse ära? Mnjah, kas tahate „ilusat autot” või tõhusat autot? Kui tõhusat, selles mõttes, et saate sellega oma tarbeasjad aetud, siis peate keskenduma kulule, kütusekulule. Nii ka maksukogumisega. Kui kõik senised kulud, mis on juba tarbetud, või lausa raiskavad, ära unustada ja nendega mitte tegeleda, siis on lood kehvad, me jäämegi tiirutama kütuselohvi raadiuses. Maailm meie ümber muutub tohutu kiirusega ja see, mida veel mõnikümmend aastat tagasi võisid „rikkad riigid” endale lubada, et osasid kulutusi „enam ei mäletata” (majandusinimesed ütlevad, see on läinud baasi), siis tänapäeval pole see enam võimalik. Kõik peavad midagi varem või hiljem kahima. Kui värske riigipidamise reformi kava analüüs näitab, et meie rahvaarvu dünaamika on selline, et iga aasta peab avalikust teenistusest kahima 1000 inimest, siis … Midagi tuleb tõesti põhjani ümber hinnata ja see ümberhindamine ei ole selline, et andke meile rohkem raha, küll me siis … Kes peaksid olema need, kes rohkem maksavad … ?

Kulureform

Üldine hädakoor pasundab kõrvulukustavalt ja tervet mõistust kurdistades - meil on vaja lisaraha ... ja siis veeeeeeel lisaraha ja siis veel ... Et teha ebatõhusaid asju, ebatõhusal moel? Ja nii nad "välja surivadk". Seega kuidas maksureformi mitte tehes teha maksureform? Tuleks teha maksureformi asemel kulureform. Küsimus pole mitte selles, et me vähe raha kokku roobime, vaid kuhu me seda kulutame. Meil on raha olemas, seda on vaid vaja tõhusalt kasutada. Pole vaja pakkuda dr Riigi poolt teenuseid, mis on 400% kahjumis, kui sealjuures on olemas eraalgatuslik, sama hinnatasemega toode, mis suudab toota kasumit. Pole vaja ehitada teid, mida mööda keegi ei sõida. Pole vaja ilutseda, raha tuleb panna sinna, kus see on kõige suuremat tulu tagasi andmas ja siinkohal ma ei mõtle vaid rahalist tulu, vaid ka ühiskonna turva ja kindlustunnet. Näiteks, kui me doteerisime elektriautode ostu, siis selle akuraha eest oleks saanud lastekodust välja kasvanud lapsele osta ühetoalise korteri. See oleks olnud dr Riigi poolne panus noorte inimeste ellu astumisel. Selline vanemlik žest. Žest, mis oleks aidanud neid noori läbi kogu elu ... sooja tundega südames oma isa maa ja ema keele vastu. See on vaid üks näide, elusaatuste kaalule heidetud kaaluviht, kuid neid võrdlusi on teisigi. Selliseid võrdlusi, mis toodaksid ühiskonnale selget kasumit. Surmanuhtluse kaotamisest rääkimata (või kuidas muudmoodi nimetada olukorda, mil osadeks ravimiteks või protseduurideks raha ei jätku). Seepärast olengi nii "jürt" seniste "maksureformide" ettepanekute peale. Kõigepealt peavad olema selged eesmärgid, ajud peavad liikuma, siis tuleb alles raha liigutada. Elu on nagu vorsti toppimine, kui ühte otsa kinni ei seo, ehk eesmärki ei fikseeri, siis jäädki toppima. Ja topid ja topid, kirud ja topid, materjal läheb raisku, aga vorsti ikka ei saa. Kõik tühja. Seepärast kutsungi igat ühte eraldi ja kõiki koos tegema ... ei, ei mitte maksureformi, vaid kulureformi. Just kulureform on igaühe maksureform.

 Just selleks, et ühel momendil me ei peaks tõdema, et dr Riik on sunnitud „hülgama” osasid oma funktsioonidest peame tegema inventuuri oma praegustes tegevustes/kulutustes. See meeletu karusell, et mõtleme välja üha uusi keelde ja käske, muudame neid, reformime, mitte ei panusta kodanike ühiskonnale, kus suhted reguleeruvad omavahelises läbikäimises, ei ole jätkusuutlik. See on näilikkus, asendustegevus.

Kütus otsakorral?

Midagi oleks nagu liikuma läinud. Rahandusminister, tark analüütik, ütles, et arvestades rahvastiku muutumise dünaamikat, oleks vaja iga aasta viia avalikust teenistusest välja 500 inimest. Õige. Uued riigireformi autorid on leidnud, et neid tuleks vähendada lausa 1000 inimest aastas. Politseipealik (PP), südikas sõnumitooja, ütles, et kõik tema ressursid on töös, kuid ülesandeid aina lisandub. Õige. Kütust e. raha, lihtsalt rohkem ei ole. Millegipärast kõik teavad, et valimised võidab see, kellel on rahkem raha, kuid AT kohta arvatakse, et pane neile rohkem ülesandeid, võta raha vähemaks, sõima ja alanda, siis saab õige teenuse. Nii need asjad ei käi. Ametnike vähendamise mõte on õige, ainult et püüame lahendad probleemi valest otsast, mitte ametnikke ei peaks nörritama, vaid regulatsioone tuleb vähendada. Seega samamoodi edasi minna ei saa, tuleb teha valikuid.

Aeglane detsimeerimine?

Valik ei saa olla selline, et vähendame avaliku teenistuse (AT) kulutusi, eelkõige palkasid. Või kahime igal aastal mehhaaniliselt 500/1000 ametnikku, see tundub detsimeerimisena. Teate mis detsimeerimine oli? See oli Vanas Roomas ennast lahingutes häbistanud väeosade karistusmeetod, kus igal kümnendal pea maha võeti. Muide, mitte selle järgi, kas keegi kangelaslikult võitles või plagama pani, vaid järgijäänute asetuses rivis. Lihtsalt iga kümnes – astu ette ja pane pea maha. Ka näiliselt aktiivne tühitoimetamine uute ATS-e väljamõtlemisel ei aita, me võime kasvõi kümme ATS kirjutada, hinnad tööjõule kujunevad ikkagi turul. Tasu vähendades saame vaid aeglasemalt toimiva AT ja nagu väga õigesti märkis kangelaslikku kodanikujulgust ilmutanud PP … teid pannakse ootejärjekorda. Muide niimoodi on see alati olnud, lihtne aritmeetika/füüsika: koosseisude vähendamisel menetlusaeg pikeneb. Sellises surves, kus tähtajad pikenevad, ressursid vähenevad ja palk pole konkurentsivõimeline, ei meeldi inimestel töötada. See pole innustav töökeskkond ja toimub aktiivsema osa väljauhtumine AT-st. Mistõttu saame … veelgi aeglasema teenuse. Lõppkokkuvõttes on terve rida regulatsioone, mis on küll seadustes kirjas, kuid neid ei kontrolli keegi ja ei täida ka keegi, kuni … kellelgi on vaja näidata oma agarust/asendamatust. See kõik mõjub laastavalt inimeste seaduskuulekusele.

Pärituult ja allamäge.

Kui kütus on otsas, siis aitab vaid loodus ise ehk pärituule ja allamäge saavutatud hoo ärakasutamine. Kui kütus on otsas ei saa kohe mäest üles rühkima hakata, tuleb lisaks loodusele ka mõistust kasutada. Täpselt niimoodi nagu päästeti "Apollo 23" missioon. Kogu seda olukorda saab parandad mitte läbi AT ressursside kärpimise, vaid läbi riigireformi ja regulatsioonide auditi. Enne kui dr Riik „hülgab” rea oma tegevusi, tuleb läbi riigireformi valmistada nende sujuvaks üleandmiseks kodanike ühiskonnale. See reform vabastab inim-, raha- ja põhitähtis ajaressursse, millegi loomiseks, mitte pelgalt ümberjaotamiseks. Asjatundjate/kodanike võrgustikele toetuv AT muutuks kvaliteetsemaks ja mobiilsemaks. … ja odavamaks.

Muide, kas Tiput& Täput ¤¤ veel mäletate?

Targutusi:

A. E. Vogt „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014

Lk. 164 „Uue, 1896. Aasta künnisel teeb Nansen pöördelise tähtsusega ettepaneku –nad ei pruugi enam teineteist teietada. Johansen märkis oma päevikusse, et see valmistas „rõõmu”. Norra polaarekspeditsioonides valitses palju suurem võrdsus kui brittide rangelt klassidesse jaotunud meeskondades – kuid klassivahe, mis eraldas Nansenit Johansenist, oli kolmveerand aastat nendega koos ühises magamiskotis, enne kui nad sinatama hakkasid.”

Lk 164 Põhjapooluse poole, Nansenist „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.””

Lk 174 „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „

 

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 

Lk 145 „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”.

„Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda-autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

Lk176„Öeldakse, et eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem aina vähematest asjadest. Heakene küll. Me vajame ekspertide sügavaid teadmisi kitsastel teemadel. Kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem üha ebaolulisematest asjadest, on meil probleem. Ja kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem, kuid neid huvitavad üha vähem inimeste teadmised ja arvamused, on meil samuti probleem. Ja kui eksperdid ajavad rohkem teadmise segi kõiketeadmisega või mõtleva, et nende ühiskonna oletused võrduvad teadmistega, on ka see probleem. Nad kaitsevad vanu positsioone ja ründavad uusi lähenemisviise.”

Lk 178 „Usu mind, seda ei juhtu mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel minevikuteadmisel ja soovmõtlemise jääl.”