"Viimsepäevalahing: Ärgates hommikul …

 

 

Tegelikult elame ajastus, kus hommikul ärkamine on juba suur õnnestumine, kõik muu on … boonuseks. Puhas rõõm ja preemia.

Tõsiasi on, et olud maailma „mitteklassikalises rahus“ ja „ebasõdades“ lähevad ikka segasemaks, puudutades doominoefektiga meid kõiki. Kumulatiivselt. Kõik need „puudutamised“ jagunevad kahte rühma: ühed on need mida meie teiega saame mõjutada/muuta ja teise need, mida meie teiega ei saa ei mõjutada ega muuta. Hea oleks  nendel kahel asjal on vaja vahet teha. Igaüks meist teiega pean selle vahetegemise selgeks õppima, et mitte asjatult aega/essussi kulutada sellele, mis meist ei sõltu. Millest alustada? Alustame oma loogilisi jada/õppetundi (jälle) Reinhold Nieburni palvest „…kus palutakse meelerahu taluda asju, mida me ei saa muuta, julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neil vahet teha." (W Doniger „Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 lk 49).

See soovitus on olnud teada aegade algusest ja kesksel kohal lugematutes juhtimisõpikutes ning ettevõtluskonverentsidel, nii et ilmselt on see strateegiliselt mõistlik: ära tegele sellega, mis ei sõltu sinust ja keskendu täie energiaga sellele mida suudad muuta. Nüüd ei ole aega olla maailmaparandaja, vaid „meie omad asjad“ turvatuna hoida.  Keskenduda neile st meile. Meie sidusus ja üksteisemõistmine on üks neid ressursse millele keskenduda, tähtis on leida see ühisosa mille poolt me oleme, mitte mille vastu, muidu lõpetame samakurvalt kui Ungari. Ungari, kes on nii lõhki kistud, et peale paarikümmet aastat EL-s ja NATO-s peab asuma valima selle üle, kas olla idas või läänes. Kahju. Kahju seepärast, et „Reegliteta sõda“ on selles riigis oma mõju juba saavutanud. Kas ka võidutsenud?  Kuidas ravida … Ungari osas ei tea. Rohkem nende asi. Üldiselt on niiviisi, et kui hakatakse rääkima uusi narratiive ja uskuma teisi müüte, siis muutuvad nii arengu kiirus ja ka suund. Seda saame meiegi teiega – rääkida uusi lugusid, lugusid mis suudavad muuta …

 Sellest milles vajame meelerahu

 Samas, see, et meie teiega mingeid asju muuta ei saa, ei tähenda, et me nendest teadlikud ei peaks olema. Kaasa mõtlema ja isekeskis plaane tegema. Vastupidi, me peame nendest mittemõjutatavatest asjadest vägagi teadlikud olema, et … mitte rusude alla jääda.

Esimeseks asjaks on see, et meie teiega ei saa muuta seda mida Meretagused teevad (ilmselt kehtib see ka teiste suurvormide kohta). Isegi imestamine selle üle oleks liigne energiakulu. Nagu Bo Balderson   kirjutas  „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”. („Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 8) Eks ole, meile sarnane olukord? Tihtilugu on küll vihastamise asendamisest imestamisega palju abi (no vähemalt mentaalselt), siis seekord on olud teised. Ainult imestamisega piirdumine  Pärsia sõja lendstardi kohta jätaks meist teiega  lihtsalt kohtlase mulje ja vihastamisest pole mingit kasu, seega … Kuna meil on „muud teha“, siis  lähme edasi.

 Seega, miks ikkagi sõda „tekib/tekitatakse“? Ilmselt on üks levinumaid põhjuseid edevus. Kuid on ka teisi põhjuseid: „Oma paguluses kirjutatud mälestustes meenutab Witte  Kuropatkinit, kes süüdistas siseminister Vjatšislav Konstantinovits Plehwet sõjasüütamises ja sai vastuseks: „Et hoida ära revolutsiooni, vajame väikest võidukat sõda.“ (R Tõnisson „Mõrvatud Keisririigi varemetel“ Romanus 2023 Lk 227). See motiiv – üldsuse tähelepanu kõvale juhtimine tegelikkusest – on olnud paljude sõdade ajendiks. Kuid Plehwe mõttekäik osutus ekslikuks, väikese sõja asemel sai ta kokkuvõttes suure sõja, sõja mis hävitas tema riigi ja ühtlasi kehtinud maailmakorralduse. Loodame, et Meretagustel nii kehvasti ei lähe, kuid ärevaks teeb ikkagi. Just seepärast peame me väga tühelepanelikult jälgima olukorda.

(¤ nimetame selguse mõttes kõiki sõjategevusi sõdadeks kuigi see pole korrektne, kuid aitab jada paremini jälgida) 

 Eesmärgist

 Pärsia sõjast alates on kogu maailma huvitanud küsimus, mis on sõja eesmärk? Tihti kohtab massimeedias intrigeerivaid pealkirju nagu: “USA valitsus pole suutnud Iraani sõda oma rahvale ära põhjendada“ ja „Seni pole selge, mida ameeriklased sõjaga saavutada soovivad“? Sellelaadsed pealkirjad on eksitavad. Üldreegel on selline, et  „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 215). Lahe, eks ole? Seekord ei peetud sellest põhimõttest kinni ja  sellest sündis kummaline  sõnajadade kuhjumine. Esiteks ei pea Meretagused oma rahvale „sõda“ põhjendama, sest Pärsias pole ju  sõda. See mis toimub on vaid üks neid kummalisi konstruktsioone, mis lähevad mööda senisest õigussüsteemist ja kaitsemehhanismidest (nagu naela löömine korgipesasse) ning nimetatakse mingiks veidraks „sõjaliseks operatsiooniks“. Seega ei saa seletada seda mida ei ole.

Eesmärgiga on seevastu kõik selgesti välja öeldud – taodeldakse vastase  täielikku kapitulatsiooni (sõjalise operatsiooni käigus).  "Iraaniga ei tule mingit kokkulepet peale tingimusteta alistumise,"  (ERR 06.03.26). Punkt. Milline võiks olla veel selgemini defineeritud eesmärk? Nii, et ärgem süüdistagem alusetult Meretaguseid eesmärgi puudumises.  Aga …

Nüüd tuleb see suur AGA.

Ülemjuhataja eesmärk – valitud vastase tingimusteta alistumine – on vaid üks eesmärkidest. Selle üldeesmärgi sees on veel eesmärkise hierarhiline rida, millest peavad aru saama kõik osalejad, igaüks omal tasemel. 

„Vietnami sõja põhjalikul uurimisel ilmnes tähelepanuväärne seik. Ameerika võitis tegelikult suurema osa lahingutest. Kümne aasta jooksul, mil Ameerika Ühendriikide väed Vietnami sõjas osalesid, kaotasid nad 58 000 meest. Põhja-Vietnam kaotas üle kolme miljoni inimese. (…) See tekitab küsimuse, kuidas on võimalik peaaegu iga lahingut võites ning vastast hävitades sõda ikkagi kaotada.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 16)

Hilisem uurimus Vietnami sõjast näitas, et: „Taktikalistes lahingutes oli armee edu erakorraline ja vaenlase jõud löödi tohutute kaotustega tagasi lahing lahingu järel. Kuidas said Ühendriigid olla nii edukad ja siiski nii hädiselt läbi kukkuda? (…) 1974 aastal Vietnamis käsklusi andnud kindralite seas läbi viidud uuring tuvastas, et peaaegu 70% neist ei olnud päris kindlad Ameerika Ühendriikide eesmärgis. „Sellel segadusel seoses eesmärkidega“ võttis Summers kokku, „oli hävitav mõju (Ühendriikide) võimekusele sõda läbi viia.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 Lk 153). Niisiis on küsimus pigem selles kas kindralid on selles sõjas kindlad USA eesmärkides? Kas nad saavad sellest aru? Pealegi, kuidas mõjutab selle sõjakäigu kulgu ja eesmärke eelnevatest võidukatest sõdadest väljatagurdamise taak?

 Kiirlõike narmendavad servad

 Tundub, et see „sõjaline sutsakas“ Pärsia suunas , mis algselt pidi olema kiire ja puhas lõige, osutus laienevaks ja narmendavaks kestkonfliktiks. Pärsia ootamatu taktika, rünnata  omakorda (vennalikke) naaberriike ja nende kütusetaristuid, on pannud vappuma kütuseturud, selle kaudu kogu maailma majanduse ja laienenud lisaks ümbritsevatele riikidele ka Liibanoni ja nüüd on tegevusse asunud ka huthid tõmmates konflikti ka Jeemeni (Kurdid esialgu ootavad jätkuvalt oma aega). Sõjategevus on laienenud ebameeldivalt nii geograafiliselt, kui ajaliselt.

 Nüüd siis püütakse ennast välja tagurdada pikksõjast formuleerides ümber sõja esialgse eesmärgi – tingimusteta alistumine. Nimetama ümber niimoodi, et ebaõnnestunud kampaania tunduks õnnestumisena. Võiduna. Niisiis „Trump olevat otsustanud, et USA peaks saavutama oma peamised eesmärgid, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis praeguse sõjategevuse lõpetama, avaldades samal ajal Teheranile diplomaatilist survet laevaliikluse taastamiseks. Kui see ebaõnnestub, survestab Washington ametnike sõnul Euroopa ja Pärsia lahe liitlasi, et need võtaks väina taasavamisel juhtrolli enda peale.“ (ERR 31.04.26) Nagu aru saate, siis ongi Meretagused alustanud aktiivset „ümberütlemisega“, mis sõnastab Pärsia „täieliku alistumise“ eesmärgi ümber  „peamisteks sõjalisteks eesmärkideks“, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis … ongi aeg praeguse sõjategevus lõpetada.

„USA president ütles oma pöördumises, et USA ja Iisrael on kuu aega kestnud intensiivsete õhurünnakutega täiesti hävitanud Iraani sõjaväe, kaitsetööstuse ja poliitilise juhtkonna.“ ERR 3.04.26). Kõlab võidukalt. Võib jääda mulje, et saavutati võit, kuid probleem on selles, et Pärsia peab teistsugust sõda, mittesõjalist hargsõda, sõda millega USA planeerijad ei osanud arvestada (no ja keegi teine ka ei osanud). „USA jaoks süvendab väljakutseid Iraani haare Hormuzi väinas ja reaalsus, et režiim peab teistsugust sõda, mis keskendub vähem sõjalisele taktikale ja rohkem majandusele“. Karm reaalsus.

„Kolm ametnikku hoiatasid, et selline asjade kulg võib anda Iraanile piisavalt tugevust, et see keelduks läbirääkimistest oma tuumaprogrammi, Lähis-Ida julgeolekuolukorra või ka väina taasavamise üle – see oleks spiraalne tsükkel ilma selge lõputa.

Nagu „ütles üks kaitseametnikest. "Trump ei saa mingil juhul lihtsalt minema jalutada. Teda alandatakse, kui ta lahkub, aga me oleme jamas ka siis, kui ta jätkab." Just nii ongi.

 

Ups! Tundub, et Meretagused valmistusid valeks sõjaks. Elementaarne, kindralid ja poliitinimesed valmistuvadki reeglina ikka eelmiseks sõjaks. Nüüd toimub vaevaline kohanemine uute oludega.  Teadagi „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse. Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 238). Seega kes kohaneb kiiremini? Kohanemisaeg?

Kell tiksub. Ärgem unustagem Afgaani väljendit, mis sobib nagu valatud ka Pärsia konflikti: „Teil on kellad, aga meil on aeg.“ Tema sõnul näevad afgaanid konfliktis põlvkonnapikkust võitlust, kuid NATO ja teised abijõud jaotavad oma panuse kuue, üheksa või kaheteistkümne kuu pikkuseks segmendiks. Teisisõnu, lääne jaoks on need 18 aastapikkust missiooni, mitte üks, 18 aasta pikkune.“ (M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023 Lk 167). Neil on aega, Meretagustel ei ole, kellad tiksuvad. Tik-tak.

 Nii või teisiti jääb põletikuline kolle Pärsia regioonis küdema pikemaks ajaks. Vaenu, viha, vimma ja kättemaksutahet on kogunenud piirkonda hunnitutes kogustes. Nagu kirjutas üks õpetatud sõpradest: „Ennustan stsenaariumi, kus lähitulevikus mõned naftatankerid täis lastiga põhja lastakse ja mered kattuvad selle "musta kulla" õhukese kihiga.  Tuumarelvi ilmaelu hävitamiseks justkui vaja polekski. Trump viitab sellele, et kui Hormuzi väina kandist naftat tahate, minge ise järele! Probleem vaid selles, kuidas see merepinnalt kokku koguda! Iraan on enesetaplik suur islamiriik, kui ta nurka surutakse, võib juhtuda ekstreemseid asju. Seal mõne pealiku tapmisega režiimi muutmine on USA mõttetu operatsioon.“ Tõsiasi on, et sõja olemus on muutunud. Pidevas muutuses. „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele puhkama.”” (Mark Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009 Lk 144). Hoiatas küll, aga …

Sõja olemusest

 Ei taha ära sõnuda, kuid süsteemianalüütikuna tundub praegune pilt väga hõre. Sõja olemus, tehnoloogia ja strateegiad on muutunud. Uus jutt. Kui pesumasinaajuga muruniiduk on muutunud ründerelvaks, mida võib garaažinurgas valmis meisterdada, siis muutuvad paljud senised keerulised süsteemid mõttetuks (ja hajustegevus mõttekaks). No kui mitte mõttetuks, siis kurnavalt kalliks. Kui kindral Patton ütles Maginot´i liini kohta midagi sellist, et seisvad kindlustused on nagu mälestusmärk inimlikule rumalusele, siis oli tal õigus. „Uus sõda“ eeldas kiirust ja liikuvust.

Välimarssal Montgomery arvamus kaitserajatistest oli hävitav: „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus.  Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal. ” Moorehead „Montgomery”  Olion 1996 lk 78)  Kindral G. S. Patton´i arvamus  Maginot´i liinist lähtus samast liinist „Liikumatud kindlustused on mälestussammas inimese rumalusele.” (S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 126) Tagantjärele on välja arvutatud, et kui kogu kindlustusliini kulu (raha, materjalid, ideed) oleks alternatiivkuluna tehtud tankidesse ja lennukitesse, siis oleks sõja kulg (kui sõda üldse oleks tulnud) olnud hoopis teistsugune. Kuid prantslased valmistusid eelnenud sõjaks. Ekslikult.

Samas sakslased ise eksisid IIMS meresõja strateegias, tehes panused suurtele lahingulaevadele. Laevastiku uhkuseks olid lahingulaevad „Bismarck“ ja „Tirpitz“ (Euroopa suurim). „ Bismarck“ osales ühes lahingus mille algus oli võidukas uputades HMS  „Hoodi“, kuid lõppes selle enda uputamisega. „Tirpitz! ei osalenud oma karjääri jooksul üheski suures lahingus vaenlase pealveelaevadega, kuid selle kohalolek sidus mäkimisvääseid Briti mereväe- ja õhujõude. Seega kaks kallist valearvestust. Jällegi tagantjärgi täpisteadusena on välja arvestatud, et kui see ressurss oleks suunatud kohe ja täies ulatuses allveelaevadesse … oleks ajalugu muutunud. Sama saatuslik eksiarvestus tabas ka Jaapani mereväe au ja uhkust. Mõlemad suured lahingulaevad, nii Yamato (maailma suurim) kui ka Musashi uputati. Nende „kasutegur“ oli olematu.

Kui nüüd järele mõelda, siis polnud kõik need „valearvestused“ täiesti kasutud ent nende lahingulaevade suurim  kasu polnud mitte niivõrd merelahingutes, vaid vaenlase jõudude sidumise siis, kui nad … seisid sadamas. Ähvardavad ja suured.

Tehnoloogiad muutuvad  ja sõjategevuse strateegiad ühes nendega. Kui odav pesumasina ajuga muruniiduki mootoriga droon on muutunud „igamehe“ ründerelvaks, siis on see kordi odavam tehnoloogilisest kõrgtasemest, kuid kui see on sama hävitav/tappev, siis milles küsimus? Lisaks „Reegliteta sõja“  kontseptsioonist loeme, et: „Autorid nimetavad ameeriklasi pilkavalt ka „tehnika orjadeks“, kes ei suuda ettegi kujutada, rääkimata teostamisest, sedasorti varjatud sõja strateegiat, mille Hiina on rahvusvaheliste konfliktide puhuks välja töötanud. Kolonelid väidavad, et kui relv ei ole kõrgtehnoloogiline ega kallis, siis ei oska ameeriklased seda isegi relvaks pidada, hoolimata ilmselgest tõest, et Kõik, mis võib inimkonnale kasu tuua, võib talle ka kahju teha.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 58).  Kuid nagu eelnevatest konfliktidest teada, siis piisavalt kogus, kuigi mittekõrgtehnoloogiline relv, on täiesti konkurentsivõimeline teatavates situatsioonides. Konkurentsivõimeline ka maksumuselt, täpselt nagu India jaguudad. „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”. „Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda- autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.“ (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 145). Odav ja tõhus.

 Üheks põhjuseks, miks sakslased kaotasid IIMS loevad osad analüütikud asjaolu, et nad tegid liiga kalleid, liiga keerulisi, liiga kvaliteetseid ja liiga aega ning väljaõpet vajavaid relvi. Kõik need Tigrid/Pantrid, V2d, lahingulaevad  ja isegi käsirelvad olid inseneritöö meistriteosed, kenad vaadata ja  kallid hooldada.  Sel ajal vorpisid jänkid teha Shermaneid ja kuigi väidetavalt ühe Tigri mahavõtmiseks kulus algselt keskmiselt viis Shermani, siis Shermane toodeti lihtsalt nii palju enam ja need olid kergelt hooldatavad, et see pööras võiduskoori ikkagi jänkide poolele. Sama lugu oli T-34dega, neid oli palju ja need olid kergesti remonditavad, käsitletavad ja ka asendatavad. Pärsia lendavad muruniidukid, need Molotovi kokteili tänapäevased analoogid, on ka kiiresti toodetavad ja lihtsad kasutatavad. Nii, et see tekitab teatud lõputuse suhte sõjapidamises. Muidugi on Meretagustel kõrgtehnoloogilised lahendused (nad võivad näiteks Starlinki taolised süsteemid välja lülitada või tarnitud relvade kasutamise blokeerida (sic!), kuid kuna vastasel neid pole, siis see abinõu ei toimi), kuid see teeb ka üleolevaks, laisaks ja paindumatuks. Võib arvata, et kui Taavet oma linguga supersõdalase Koljati vaatevälja ilmus, siis pidas Koljat seda naljaks. Alahindas. Järelmeid teame kõik. Ei tohi olla üleolev oma vastaste suhtes. Üleolevuses ja eriti selle järelmitest ei ole midagi eepilist

Nagu täna teame, siis  „Uhkuse ja laiskuse kombinatsiooni, valesti mõistetud vaenlase põlgamise ja ettenägelikkuse täieliku puudumise tõttu ületab Singapuri langemine tublisti tavalisi sõjalisi prohmakaid.” (. S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 142)

Selleks, et sellist olukorda ei tekiks, tuleb vastastesse suhtuda väärikalt. Just, väärikalt.

„Väärikas rivaal on mängu teine mängija, kes väärib võrdlemist. Väärikad rivaalid võivad olla meie valdkonna mängijad või valdkonnavälised mängijad. Nad võivad olla meie vihavaenlased, mõnikord ka koostööpartnerid või kolleegid. Pole isegi tähtis, kas nad mängivad mängu piiratud või piirituhoiakuga, kuni meie enda hoiak on piiritu. Hoolimata sellest, kes nad on või kust me nad leiame, põhiline on see, et nad teevad midagi (või paljusid asju) sama hästi või paremini kui meie. (…) Me ei pea kõike neis imetlema, iga asjaga nõustuma või nad ei pea meile meeldima. Me lihtsalt teadvustame endale, et neil on tugevusi ja oskusi, millest saaksime üht-teist õppida.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 158). Hea teada. Hea õppida.

Ärgem unustagem seegi kord, et iga konflikti puhul pole alati esmaseks eesmärk füüsiliselt hävituslik, vaid vastase ressursside ülekoormamine. Sõja muutunud iseloom annab selleks suurepäraseid võimalusi, mida ei tohi alahinnata. Väärikat vastast tuleb ka väärikalt hinnata. Väärikalt hinnata tema võimalusi. Nii, et kui oleks minu teha, siis mina hoiaksin oma laevad pigem sadamates. Kaugetes sadamates.

 Ebasõja lõputust lõpust

 Ilmselgelt pole Pärsias kiiret lõpplahendust oodata ja konflikti narmendavad ääred on muutunud põletikulisteks. Eriti ärevaks teeb teade, et „Pentagon valmistab ette plaane maaväe nädalaid kestvateks operatsioonideks Iraanis“ „Võimalik maapealne operatsioon ei oleks täiemahuline sissetung, vaid hõlmaks erioperatsioonide üksuste ja tavaliste jalaväelaste liikumisi.“ ERR 29.03.26). See on jälle üks neid enesepettuslike müügijutte, et minnakse vaid mõneks nädalaks, vaid eriüksustega, vaid kõrgtehnoloogiliselt, vaid  …  Kuid  eelnevad konfliktid on näidanu, et kui tekkib olukord „saapad maas“, siis  sellest soost jalgu välja kangutada on pea võimatu ja edasi läheb nagu ikka – pikalt, kulukalt, muserdavalt. Ka „Britid tulid Põhja-Iirimaale parimate kavatsustega, kuid asi lõppes nende jaoks 30 aastat kestnud veresauna ja vägivallaga. Nad ei saavutanud seda, mida soovisid, sest ei mõistnud, et võimul on üks väga oluline piirang. See peab paistma seaduslik, muidu on sellel vastupidine mõjuvõim.“ ( M. Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 219). Kuna Meretagused ei mõistnud, või mõistsid valesti, siis narmendavate äärtega sõda saab olema pikk. Vast üks väheseid kes on mõistnud kuidas käituda sissetungi korral oli Napoleoni Marssal Bernadotte peale äkkrünnakut Hallele „ Madam, ma ei ole siin selleks et head teha, vaid et teha nii vähe halba kui vähegi saan.“ (K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998 lk 153). Nojah, kuid marssal Bernadotte oli tulevane Rootsi „kunn“, kuningliku mõttelaadiga. Peale seda, kui Meretagused on Pärsia pommitanud maatasa on muidugi raske välja jõuda taktikalise „teha nii vähe halba kui vähegi saan“ tulemuseni.

Lõpptulemusena maailm muidugi kohaneb, kuid muutub, sest Meretagused on suutnud ennast põhjalikult ja pikalt mässida järgmisesse pikka vastiksõtta, sidudes lahti mitmete juhuseotsijate käed. Perfektne tulemus „reegliteta sõja“ kontseptsioonile. Ja tuletame meelde, et üks sõjalogistika tähti on öelnud, et „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS 2008 Lk 12). Just, logistika ennekõike.

 Võidu vundament: logistika

 „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10). Niisiis milline on Meretaguste strateegia?

Tuleb välja, et tegelikult pole esmatähtis strateegia:  „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“ (M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008 lk 113). Vaat selline lugu.

Eriti tähtsaks muutub logistika maaväeoperatsioonide puhul, ehk milline on strateegia kindlustada maismaaoperatsioon logistiliselt? Eks ole hea küsimus? Kui tõdeda, et Hormuzi väin on pärslaste „valduses“ ja pea kogu Pärsia/Omani lahe põhjakallas on pärslaste valduses, siis … millist logistilist ahelat mööda varustada operatsioonivägesid Pärsia territooriumil? Hajussõja tingimustes? Hm, jääb ainult … õhutee. Stalingradi püüti ka varustada õhuteed kaudu, kuid kuidas see lõppes teame kõik. Samasse ritta võib seada prantslaste logistikalahingu kaotuse Vietnamis. Vast ainukene edukas õhulogistika toimis külma sõja ajal kui liitlased päästsid Lääne-Berliini näljablokaadist, kuid see ei toimunud kuumsõjas. Niisiis … logistikast: „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeeriakirjastus 2008 lk 237). Selline sõjalise logistika põhitõde.

 Üks on selge, Meretagused ei saa Pärsia kriisist välja tagurdada, ükskõik kui palju ja kunstilisi ümberütlemisi selle tegevuse puhul kasutada. Küsimus pole enam ainuüksi usalduses, vaid ka Meretaguste usaldusväärsuses. Usaldusväärsus, mis juba sai pihta Vietnamist, Iraagist ja Afganistanist välja tagurdades. Tundub, et Meretagused on endale strateegiate põhialustest teinud selgeks vaid pool, kuid see pool pole Paunvere moodi rehkendus, kus pool rehkendust ongi pool rehkendust. Sõjas seevastu „Clausewitzil oli veel üks oluline mõiste „võidu kulminatsioonipunkt“. Sellest punktist peale viiks ründetegevuse jätkamine saatuse pöördumiseni. „ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 111). Ehk iga rünnak lõppeb kaitsega. Just see osa mis järgneb rünnakule on Meretagustel jäänud krooniliselt lahjaks.

 Nagu Friedrich II pärast Chotsuitzi lahingut täheldas: „Tuleb osata õigel hetkel peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem, ei tunne kunagi rahuldust.“ (W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999 lk 160/191/488) Just peatumispunkti määramisel oli Friedrich II osav, eriti 1745 a Sileesia sõjas:  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“ Ja muide „ Epitheton ornans´i „Suur“ omistasid kaasaegsed talle 1745 aasta lõpus, kui ta ennast taltsutas, kui võitis iseennast.“ Vaat selline tarkus.Ümberütlemise tarkus ka muidugi.

 Vangeduse vingerdus

 Ja ega väljatagurdamisest enam mingit kasu ka ei ole … Või on? Asjatundjad täheldasid, et: „Juhul, kui Teheran jätkab läbipääsu blokeerimisega rahvusvahelise kaubanduse ohustamist, peavad USA ja tema partnerid Iraaniga kas kokkuleppe saavutama või lõpetama kriisi jõuga, ütlesid analüütikud WSJ-le. Iraani ekspert ja Washingtonis asuva Brookingsi instituudi asepresident Suzanne Maloney nimetas sõjaliste operatsioonide lõpetamist enne väina avamist uskumatult vastutustundetuks.

Maloney sõnul alustasid USA ja Iisrael sõda koos ning ei saa selle tagajärgedest lihtsalt minema jalutamisega pääseda. "Energiaturud on oma olemuselt globaalsed ja pole mingit võimalust USA-d isoleerida majanduslikust kahjust, mis juba toimub ja mis muutub eksponentsiaalselt hullemaks, kui väina blokeerimine jätkub," (ERR 31.02.26) „Trump olevat otsustanud, et USA peaks saavutama oma peamised eesmärgid, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis praeguse sõjategevuse lõpetama, avaldades samal ajal Teheranile diplomaatilist survet laevaliikluse taastamiseks. Kui see ebaõnnestub, survestab Washington ametnike sõnul Euroopa ja Pärsia lahe liitlasi, et need võtaks väina taasavamisel juhtrolli enda peale.“ Hm, võtavad juhtrolli need, kes seni pole mingit rolli omanud? Need kelle sõda see ei ole, need kes ei oma selleks ei strateegiat, ressursse ega logistikat? Kummaline. Nagu üksteisest udus mööduvad laevad, ei näe ei kuule. Väga must pilt. Ühest küljest hajussõda, teiseks reegliteta sõda ja kolmandaks ajatu sõda. Läheb raskeks ja eesmärgituks.  

Laiem poliitiline eesmärk?

 Aga eesmärk on tähtis. Clausewitz sõnastas selle niimoodi: „“Sõjas“ lõi ratsionaalse mudeli sõja mõistmiseks. Selle peamiseks maksiimiks on „sõda on poliitika jätkamine muude vahendite abil“. See annab mõista, et sõda pole tundepurse, kangelaslik seiklus või jumalik karistus. Sõda pole militaarne nähtus. Sõda on hoopis poliitiline vahend. Clausewitzi arust on sõjalised ettevõtmised täiesti ebaratsionaalsed, kui need ei lange kokku mingi laiema poliitilise eesmärgiga. “ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 197).  Mõtlete, et jälle see Clausewitz? Tõesti, võib-olla peaks tähelepanu pöörama hoopis Machiaviellile?

„Kolonelid märgivad, et viiesaja aasta eest ilmutas Machiavielli piiranguteta sõjast paremat arusaamist kui enamik tänapäeva sõjalisi või tsiviiljuhte. Võib-olla oleks ameeriklased meie varjatud sõjaks Hiinaga paremini valmis, kui kõigile ohvitserikanditaatidele oleks kohustus lugeda pigem Machiavellit (või „Piiranguteta sõda“) kui Clausewitzi.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 142). Väga avameelne. Väga silmiavav. Tundub, et see kolonelide soovitus on omal kohal eiti muutunud sõjaarhitektuuri tingimustes. Ja ärge kirtsutage nina Machiavelli peale, sest ta on siiani olnud suuresti valesti mõistetud, alahinnatud ja alavääristatud. Nüüd siis … Mida Clausewitzi ikkagi silmas pidas mainides „mingit laiemat poliitilist eesmärki“?

 Ajastu lõpp?

Üks õpetatud sõber kirjutas, et: „Minu arvates on tänase Euroopa ja USA vahel väärtuskultuuriline lõhe, mida ei olnud Joe Bideni ehk demokraatide ajastul. St. USA kartulipuder oli sama retseptiga mis Euroopa oma. Trump tegi oma pudruretsepti, see on teise maitse ja koostisega. Eurooplastele ei maitse Trumpi puder ja vastupidi. Kui need kokku segada, ei maitse tulemus enam kellelegi. Võiks arutleda selle üle, kas "euroopalike väärtuste" lendav vaip ei ole mitte oma aja ära elanud? St. konflikt USA-ga on mõistetav ainult "kultuurisõja" valguses.“ Väga huvitav vaatenurk. Ei tea, kas tegemist on kultuurisõjaga või mitte, kuid ikka rohkem paneb mõtlema, „mida võis Henry Kissinger silmas pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad seda vanadest positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega.““ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 221). Kas tegemist on ühe ajastu lõpuga? Kokkusattumusega? Kokteil Clausewitzist, Machiavellist ja Kissingerist? Küsimus on vaid selles, kes on kokteilimeister, kes … komponent? Tundub kurjakuulutav.

Vest ja vaal

Vaatame, mis siis „meie ajastu aluseks“. „Enne 1648 aasta Vestfaali rahu avaldus Republica Ceistiana ehk Püha Rooma keisririik võimu vertikaalteljele paigutuvate erinevate tasandi vasallsuhetena. Riigi territoriaalsed mõõtmed jäid hägusaks. Küsimusele, kus paiknevad valitseja valduste piirid, oli tunduvalt raskem vastata, kui üles lugeda erinevad alamad, kes olid kõik maksukohuslased ja määratud süseräänile alluma. Vestfaali rahu tegi sümboolse lõpu keskaegsete alluvussuhetega domineerinud poliitilistele organisatsioonidele, mistõttu on sellenimelisest lepingust saanud oluline alguspunkt territooriumil põhinevale riigikontseptsioonile. Riik ärandas nimetu rahva ja vaatusetu territooriumi ning muutis selle vastavalt riigi kodanikkonnaks ja jagamatuks omandiks“ („Inimgeograafia alused“ TLÜK 2025 Lk 182). Eks ole vahva vaatenurk?

Kuid on ka edasiarendus sellest kontseptsioonist: „Uusaegne „rahvusriikide“ kontseptsioon, mis sündis 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga, ei trooni enam jagamatult sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste organisatsioonide tipus. Arvukate metanatsionaalsete, transnatsionaalsete ja mittenatsionaalsete organisatsioonide teke koostoimes riikide omavaheliste kaasasündinud vastuoludega kujutavad endast pretsedenditut  väljakutset nii riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele.“ R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 156). Eks ole, jälle õige.

Te ei saanud aru? Eks sellest ongi keeruline au saada, sest nõuab enese lahtirebimist harjunud mõtteorbiidist. Mida tähendab väljakutse riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele? Lihtsalt sõnajada või muutunud maailma(korra) peegeldus? Vaatame.

Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ analüüsib erinevaid demokraatiaid, nende arenguid ja sümbioose, jõudes mitmete huvitavate järeldusteni.

Niisiis „Sellised muudatused nagu erakondade teisenemine ja meedia mõju poliitikale annavad endast märku riigi tasandil, kuid tuleb silmas pidada ka teisi muutusi – neid mis toimuvad rahvusriigist väljapool, kuid mis mõjutavad omamaist poliitilist areeni.“

 „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“.

 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“ Sellised on põhjused.

Ja sellised on mehhanismid: „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“

Seega siis põhimõtteliselt kahekordne irdumine Vestfaali rahvusriigilisuse põhimõttest? Hm, kuid see pole veel kõik nagu ütlevad lahked reklaamid, lisaks …

 Lisaks saame vastutavuse dilemma: „Lisaprobleem on selles, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate  vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neile, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…).

 „Vastutavuse probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone  on hübriidid, hõlmates autonoomselt  toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate  läbirääkimise süsteemi (…). Isegi kui Koppell  täheldab märkimisväärset  varieeruvust üleilmsete valitsusorganisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt  kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest „paistavad GGO alalised töötajad omavahel  paljudel juhtudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest“.

„Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „Mida need organisatsioonid tegid pärast loomist ja kas nende käitumine kohanes sellega, mida riigid tahtsid, ei huvita enam kedagi,“ märgivad Barnett ja Finnemore (…) kes peavad neid bürokraatlikeks, millel on märkimisväärne autonoomne tegutsemise vabadus.“

 Hübriidne vastutavus, kui vastutamatus

 Vana tõde on see, et kui tahad pääseda vastutusest, siis … hajuta vastutust. Kollektiivsuse kilp on parim kaitse vastutusest hoidumiseks. Seega … loogem illusoorsus vastutusest.

 „Lisaprobleem on see, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neil, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud, ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…). Nii toovad võrgustikud kaasa lähenemise rahvusvahelistele suhetele, mis on nii komplekssem kui ka hajusam ning vähem sõjakas kui realistlik vaade riikidele, kes konkureerivad võimu pärast rahvusvahelisel areenil. Siiski, vastastikune mõju on selle üleilmse eliidi võrgustike liikmete ja avalikkuse vahel nõrk, nii et võrgustike kontrollimine mõjutatud rühmade poolt muutub illusoorseks.“

 „Vastutavuse  probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone on hübriidid, hõlmates autonoomselt toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate läbirääkimiste süsteemi.“

„Isegi kui Koppell täheldab märkimisväärset varieeruvust üleilmsete valitsetus organisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest“ paistavad GGO alalised töötajad omavat paljudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest.“ Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 126-134)

 Kallutajad funktsionaalsusest

 Vaat selline lugu. Kas Meretagused sõitsid ülalkirjeldatud maailmakorraldusest üle või mööda? Ei tea, kuid pikka aega ehitatud kaitsesüsteemid NATO, WTO jne on Meretaguste tegevusest sellisel kujul nagu need siiani toimisid muutunud illusoorseteks. Kui siduvad lepped enam ei seo, siis vabaneb suurel hulgal vabanenud energiat. Kas see vabanenud energia ongi  Kissingeri mõistes ühe ajastu lõpp? Ei tea, kuid  „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 252). Niisiis on küsimus selles, kas ühe ajastu lõpp on uus impeeriumide taassünd?

Tegelikult on muidugi niimoodi, et just need on teemad, milles me ei saa/suuda midagi muuta. Võiks ju mõelda niimoodi, et las see siis kulgeb omasoodu, aga … Aga kui me nende protsesside kulgemisel rooli hoida ei saa, siis kasutades tsikliterminoloogiat, äkki saame olla kallutajad. Teate küll see kutt, kes ringrajal külgkorvist peaaegu asfaldile viskudes füüsikalisi jõude tasakaalustab, muutes võidu võimalikuks?

 Järgneb …

Targutusi:

J D Schwartz „Lehmad päästavad planeedi“ PM 2023

Lk 43 D, Eisenhower „Kui probleemi ei saa lahendada, tuleb seda laiendada.“

C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 Lk 128 „Tänapäeva inimese eellased elasid 200 000 aastat tagasi Aafrikas ja levisid sealt üle kogu planeedi, kuid sellegipoolest peab enamik meist end pigem sünnipaiga põlisasukateks , mitte aafriklasteks.“

 M Sarrialle, G Randle „Talendisõda“ ÄP 2023

 Lk 103 „Iseloom ja karakter ei ole samad asjad. Karakter on inimese sügav sisemine olemus, mis ajendab tema otsuseid ja käitumist. Iseloom on viis, kuidas inimene end väliselt maailmale esitleb. Motiveeritus, vastupidavus, kohanemisvõime, tagasihoidlikkus, põhimõttekindlus, praktiline intelligentsus, meeskonnavaim, teadmishimu ja emotsionaalne tegevus on kõik karakteriomadused. Iseloom tähendab viisi, kuidas keegi neid väljendab; ta võib olla lärmakas või vaikne, tüütu või sarmikas.“

“Viimsepäevalahing”: Imbsõda

 

Meile teiega räägitakse juba jupimat aega, et maailmakord on muutumas, liidud on muutumas, lepped on muutumas. Kõik on muutumas. Kui varem räägiti, et meie lepete ja korra aluseks on väärtused, siis nüüd pole väärtustest enam eriti juttu. Ainsaks väärtuseks on kujunenud huvid. Hetkehuvid?  Kuid ka huvide tasand ja kombinatsioon on muutunud: „Uusaegne „rahvusriikide“ kontseptsioon, mis sündis 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga, ei trooni enam jagamatult sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste organisatsioonide tipus. Arvukate metanatsionaalsete, transnatsionaalsete ja mittenatsionaalsete organisatsioonide teke koostoimes riikide omavaheliste kaasasündinud vastuoludega kujutavad endast pretsedenditut  väljakutset nii riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 156)

Tundub, et mitte ainult huvid ja lepped, vaid ka sõnad või nende tähendus on muutumas. Uus kord, uus mäng, uued reeglid, uued sõnad või vanad sõnad uues kontekstis.

 Sõda, kui transformersõna

 Massimeedikute ja poliitinimeste sõnakasutuses võime tihti kuulda, et meil on metsasõda, kultuurisõda, olnud piimasõda, sõda kaubanduskettide ja tanklate vahel jne. Sõda kui … normaalsus? Kas me ikka mõtleme, kui me mingi sõna välja ütleme? Kuidas see sõna võib muuta/mõjutada tegelikkust? „Sõda“ sõna on väga laetud sõna, väga väge täis sõna, seda ei tohi (kindlas kõneviisis) niisama vabavarana kasutada. Meie esivanemad kasutasid igasuguseid kaudnimesid halva ärahoidmiseks nagu hallivatimees, võsavillem, mesikäpp, et mitte otsenimedega „kurja karja kutsuda“. Ebausk? Valvsus kurja suhtes? Ei tea, kuid „Sõda“ sõna kasutamine vabavarana on ohtlik, see imbub meie kontidesse ja mentaalmaailma. Mingil momendil meile teiega (või õigemini teile meieta) tundub, et sõda ongi normaalne.

 Kas meie sõnakasutus, kui me kasutame sõna „sõda“ on ka mingi tähendus? Mõju?  „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ (G. Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018). Sõda on väga laetud sõna, kui selle sõnaga harjutakse, kui see imbub meie teadvusse vales kontekstis, siis me ei taju enam selle väärkonteksti muutumist tegelikkuseks. Kui edevad poliitinimesed igas lauses arendavad mõtet, et me oleme osalised Ukraina sõjas ja Pärsi lahe sõda on ka meie sõda, siis jätab see küll poliitinimestele meeldiva võimaluse kujutada ennast „sõjakangelastena“, kuid need edevusest alguse saanud sõnad võivad lähtudes oma laetusest muudavad tegelikkust. Olukord eskaleerub ja muutub jututihedast fantaasiast … fataalseks (EKSS fataalne ‹-se 2› ‹adj› 1. saatuslik; vältimatu, paratamatu.). Tagasipöördumatuks.  Tõsiasi on, et riiklikud protseduurid sõtta astumiseks omavad väga kindlat ja sügavat mõtet, kiirteega sõtta astumine on nagu liiga lühikese süütenööriga pommi õhkimine. Eks ole? Keegi ei jõua minema joosta, tiku tõmbaja ise ka mitte.

 Lahingureeglid „imbsõjas“

 Mõtlete, et lihtsalt tähenärimine? Ei arvanud ära. Sõnal on jõud, isegi komal on jõud. On kaks täiesti erinevat tulemust, kas kirjutada „Tappa, … armu mitte anda“ või „Tappa mitte, … armu anda“.  Saite nüüd aru, miks korrektne määratlus  (ja lugemisoskus) tähtis on? Ärge pidage seda jada mingiks filosoofiliseks mittesiduvaks sõnajadaks, pigem on  küsimus  selles, kui meid marsitatakse „jutusõjast“ „pärissõtta“ või kui meid immutatakse sõtta. Immutatakse „Imbsõtta“, mis on samuti „pärissõda“, siis oleks hea tead, millega on tegemist. Vaadake,  sõjalises tegevuses määratakse iga operatsiooni eel kindlaks lahingureeglid, mis määrab kindlaks lubamatud ja lubatavad tegevused, millede eest kas karistatakse või autasustatakse. Kuidas neid reegleid määratleda, kui me ei tea isegi seda millist sõda peetakse. Kokkuvõttes väga praktiline ja õigustatud küsimus ju?

 Meil heljub juba pikemat aega sõnapilves „sõjasõna“ üleküllus. See tekitab kujutluse, et me olemegi … sõjas, „pärissõjas“. Kuid me ei ole õnneks veel sõjas. Esialgu me pelgalt liigume, me oleme „kuskile“ teel. Kuhu, selles ongi küsimus, sest erinevad vastused tingivad koheselt erinevaid tegevusi. Konkreetseid tegevusi.

 Sõja alustamise „talumatu kergus“

 Muret teeb mitte ainult sõnade lõdvasuuline kasutamine vaid seegi, et sõja alustamine on läbi administratiivsete „kavaluiste“ muutunud naeruväärselt lihtsaks. Samas … kas kuskil üldse toimub sõda?  Pärsias ei toimu ju sõda, seal toimub sõjaline operatsioon. Tavalised rituaaltantsud, mis on aastasadade jooksul välja arendatud ja mis  lubavad vaagida selle sammu otstarbekust, on potsessist „välja lõigatud“. Seega sõda justkui tegelikult pole? Ei Pärsias, ei Euroopa poolsaarel?. Sõda eeldab  teatavaid rituaaltantse nagu näiteks Seadusandja nõusolek/luba/tahet sõja alustamiseks. Pealegi on iga sõja puhul (lõppkokkuvõttes ja enese õigustamiseks) tähtis kuidas see alustamine ja kulgemine välja näeb, kas see on õiglane sõda (või ebaõiglane). Selleks tuleb täita viis „ius ad bellum“ tingimust  ja kaks „ius in bello“ kriteeriumit.  Lisaks tuleb (seni) kehtiva maailmakorra reeglite järgi läbida ÜRO „kvaliteedikontroll“ koos kõigi nende õiglase ning ebaõiglase sõja klauslitega. Kuid sõja sellist kaalumist pole toimunud, toimub lihtsalt …“sõjategevus“, huvide erivorm, tapmise erivorm? Nüüdseks on Seadusandja(te) nõusolek sõjaks on asendatud administratiivse tahte kiirteega. Seega asjad on küll sassis, kuid neil on lähtudes sassi ajamise kulgemisest erinev tee asjade korda tegemiseks.

Mis edasi?

 G Bateson´i metaloog. „Miks lähevad asjad sassi?“:

„Tütar: Issi, miks lähevad asjad sassi?

Isa: Mida sa sellega mõtled? Asjad? Sassi?

Tütar: Noh, inimesed kulutavad hulga aega asjade korda seadmiseks, kuid paistab, et nad ei kuluta üldse aega nende sassi ajamiseks. Asjad lähevad sassi justkui iseenesest. Ja siis peavad inimesed need jälle korda seadma.“ (G Bat eson „Sammud vaimuökoloogia poole“ Tartu Ülikooli Kirjastus 2022 Lk 29).

 Vaatame, kas saame midagi selgemaks loogiliste jadadega, kuigi … Kuigi on see ilmselt üks lootusetu üritus, sest  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 311). Teadmatus? Ilmselt on see õige määratlus oludele kus harjumuspärased lepingud ja liidud enam ei toimi. Aga ikkagi ….

 Liitlased/Ebaliitlased

 Jälle üks segadust tekitav ja mitte ainult sõnakasutuslik probleem on Meretaguste „ähvardus“  NATOst välja astuda (no pigem ähvardas üle vaadata ja revideerida  lepinguid) . Sõjategevus Pärsias on olukorra veelgi  segasemaks muutnud. Tundub, et see keedus mida praegu keedetakse on kehv segu kiire lendstardi luhtumisest tekkinud frustratsioonist, kimbust valearvestustest, vastas(t)e alahindamisest, lahjast majanduskasvust kodus, vahevalimiste ootusest, millele on lisandunud  süüdlaste otsimine.

Olgu muuga kuidas on, kuid süüdlane on juba (õnneks?)  leitud. Kes? Ikka need Euroopa „nahahoidjad“, kuigi nagu me teame, NATO liitlasi polnud  teavitatud  ei algavast „sõjalisest operatsioonist“ ega ka ole esitatud konkreetset abi/toetusvajadust. Abivajadusest ei teatatud, kuid süülisusest teavitati kogu maailma … kiirelt ja valjuhäälselt. Kipub tekkima uus/kummaline süüstamise muster. Kas Meretagused on ikka liitlased või on nad ebaliitlased? Meie teiega ei tea. Püüame ennast lohutada, et ega olukord nii kehvake ka pole, ega nad pahapärast, tegelikult tahavad nad meile ju head, meie ise … Selline hale mõttetu enesesüüstamine.

Tundub, et USA on määratlenud Euroopa rolliks uue maailmakorra loomisel olla peksupoisiks. Peksupoisiks igal USA ebaõnnestumiste korral. Hea lihtne, kiire ja käepärane  seletus. Seletustega on selline lugu, et need peavad olema usutavad või … jahmatavad. Meretaguste senised selgitused pole usutavad. Kui usutavat varianti ei ole, siis tulebki jahmatada.  Kõik oleneb sellest kui suur on vahe tegelikkuse ja uue narratiivi vahel. Kui vahe on uskumatult suur, siis muutub see vahel … usutavaks. Uskumatult suur vale ongi … uskumatu. Või siis jahmatav. Näiteks ka Ivan tuli  peale nelja sõjaaastat oma Siberi külla tagasi ja näeb nelja rüblikut tares ringi tormlemas, küsis siis kaasalt: „Kes need on?“  „Sinu lapsed loomulikult!“, „Aga …aga ma olin neli aastat ära … Ma …“ püüab Ivan seletada. „Aga kirju sa ju kirjutasid!!!“ põrutab kaasa. Vaikus. Selle tegelikkuse ja narratiivi vahel laiutav tühjus oli Ivanile muidugi  suudsulegev, jahmatust tekitav, kuid „infosõjaliseks“ kaitseks … geniaalne. Ka Euroopa „ebaliitlastele“ oli süüdistus mitteaitamisest sama üllatav, lausa jahmatav, suudsulgev nagu Ivani lapsesaamise lugu. See lõi tummaks. Sama lugu ka Meretaguste jahmatavate süüdistustega, kõik mis järgnes tundus Euroopa eneseõigustusena nagu küsimuse „Kas olete oma igahommikuse konjakijoomise lõpetanud?“ puhul. Eks ole? Kui sa konjakit hommikuks kunagi joonud polegi, siis pead ikkagi alustama eneseõigustusega, „Ma pole kunagi …“, mis muudab vastuse juba iseenesest ebaveenvaks. Õigustuseks.

 Perevägivalla tunnustega … liit

 Nii, et „süüdlane“ USA hädades on tuvastatud. Eilsed liitlased, tunnevad ennast sellisest suhtest avastades kehvasti, võib-olla lausa reedetuna. Jälle. Hm?  Kuid võib-olla pole Lääs asjast õigesti aru saanud? Lihtsalt ajaloolise paralleelina  üks näide: „See ei pruukinud tingimata olla kahepalgelisus ega topeltraamatupidamine, mida Maiski pidas Inglismaa erijooneks, vaid suurvõimu huvide erinevate tahkude rõhutamine olenevalt kontekstist.“ (K. Rentola „Stalin ja Soome saatus“ ÄP 2019 Lk35). Võib-olla erijoon? Või erihuvi?  Hm? Või on see hoopis klassikaline „perevägivalla juhtum“?

Te ei saanud aru? Vaatame. Kui NATO on/oli senini nagu „ühtne suur õnnelik pere“, mis oli kokkuhoidev ja üksteist toetav, siis toimis see liit/perekond sünergilise dünaamika järgi. Nüüd kui üks liidu/pereliige on asunud teisi järjepanu ähvardama vara ja võimu ülevõtmisega (Gröönimaa, Kanada), halvustama (liitlassõdurite panus eelnevates USA sõdades), kiusama (tollid igaühele eraldi ja kõigile kokku), ähvardused (Austraalia, Jaapan) ja perekond püüab lahendada olukorda esialgu  rahulikult ja siis meeleheites allaheitlikult, et ehk see tegevus oli juhuslik/mõtlematu/eksitus, siis … Siis tuletab see dünaamika kahtlaselt meelde perevägivalla mudelit. Kui nii edasi läheb saame varsti ka „ketuka“. Klassikaline perevägivalla arengu juhtum ju?

 Nüüd siis on USA seda narratiivi edasi arendanud ja on „pahane NATO-sse kuuluvate Euroopa riikide peale, mis keeldusid USA-le selle sõja Iraani vastu materiaalset tuge pakkumast ajal, mil lõppes sõja neljas nädal.“ "Me oleksime alati nende jaoks olemas olnud, aga nüüd, nende tegude põhjal, ma arvan, et me ei pea seda enam olema, eks?" (…) "See kõlab nagu murranguline uudis? Jah, söör. Kas see on murranguline uudis? Ma arvan, et meil on lihtsalt murranguline uudis, aga see on fakt. Ma olen seda öelnud. Miks me peaksime neid toetama, kui nemad pole meie jaoks olemas? Nad ei olnud meie jaoks olemas,"  (ERR 29.03.26). Tundub, et „perevägivalla“ motiivist lähtuvalt üritab ebaliitlane meid peremajast välja ehmatada. Oleme lahtise taeva all?

Niisiis Lääneriigid on olukorras mil  „konjakit pole joonud“, aga pohmakas on ikkagi. Kodutu ka. Murdepunkt? „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310). Meie teiega olemegi murdepunktis,  ristteel. Ärgem tehkem endale illusioone, perevägivald on hiiliv, vajatud, kuid eskaleeruv.

 Klassikalise rahuaja lõpp?

 Kogu selles maailmakorra ümbertegemise tuhina sõnavahus ja ebamäärasuses on meil teiega siiski  üks piirivai maasse löödud, millest lähtuda. Nimelt  25. märtsil, kuulutas Kaitsepealik välja, et klassikaline rahuaeg on läbi. NB! Läbi. Vaikus. Kõrvulukustav vaikus, kuulda oli ainult Häbivere korstna kolksatuse tühikõminat.  Õigemini ütles Kaitsepealik küll midagi sellist, et me peame muutma oma mõttemaailma, aktsepteerima, et klassikaline rahuaeg on läbi ja sellist nagu rahu oli enne täiemahulist sõda Ukraina vastu, ei naase enam kunagi. (Tundub, et trükimeedias läks see vägagi vajalik täheldus kaduma (ilmselt „ebaoluline“)). Kuigi ta ütles ka seda, et täna veel me elame sügavas rahuajas, siis peame rahuaja mõiste ümber sõnastama. Kaasaegne rahuaeg on teistsugune. Vaat selline lugu. Mis meil siis on? Rahu? Mitteklassikaline rahu? Rahutu rahu? Ebarahu? Ebasõda? Kas ebalevad liitlased on liitlased või ebaliitlased? Meie teiega ei tea, kuid tundub, et Kaitsepealiku teadaanne, et „Klassikaline rahuaeg on läbi!“  on igati aja ja asjakohane. Kuid kus me sellel skaalal asume? Tegelikult, mitte sõnavahus.

 Esimene kõrvalpõige: Ebarahu

 Teeme siinkohal ühe tagasipõike ühe teise ebarahu ja ebasõja teemadel M Leonard „Ebarahu aeg“ (Varrak 2022 Lk 16/18/19/20/23) ainetel: „Seni oli valitsenud tavaarusaam, et kui inimesi kaubanduse, investeeringute ja rahvusvaheliste institutsioonide kaudu ühte siduda, siis pinged leevenevad ja rahuvõimalused suurenevad. Ent Ukraina praktiline kogemus kippus paljude sääraste mõjukate teooriatega vastuollu minema. Ukraina, Venemaa ja Lääne vahel tekitasid pingeid eeskätt just nende kolme vastastikud sidemed ja nende mõju Ukraina arengule.“

 „Esiteks, füüsilised lahingud lennukite, ja troonide, tankide ja mürskude abil on ainult üks rinne märksa laiemas ühendussõdade kontekstis, kus on hõlmatud kõik siinses raamatus kirjeldatud lahinguväljad – ja võib-olla mõned uuedki, mida me ei oska ette kujutada.“ Trollivabrikud, energiahinnad, massiränne jne

 „Teiseks on selle vastasseisu dünaamika väga ettearvamatu. Sedasorti konfliktidele on eriomane asjaolu, et neid peetakse sageli nähtamatul, eitaval ja mitmetähenduslikul viisil.“

„Kolmandaks, isegi kui lahingutegevuse kuum faas lõpeb, ei taastu seejärel tõenäoliselt kord. Säärase lepingu asemel, mis looks uue kindluse ja stabiilsuse suhteraamistiku, saame tõenäoliselt parimal juhul isevärki ebarahulepingu, mis lõpetab kuuma sõja, kuid jätab avatuks kestva konflikti ja rivaalitsemise tee.“

 „Kuna iga riik hakkab käsitlema vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“

„… ent niikaua, kui meie vahel on sidemeid, jääb alati alles ka konfliktivõimalus. Seepärast lõpeb Ukraina sõda järjekordse eberahu ajajärguga.“

 „Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda ühtlasi lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat. Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist, pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internett.“ Enam paremini ei saakski ebarahu kui sellist defineerida.

Vast tasuks siiski lisada R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025  Lk 57/79 toodud motiivid „Kõik, mis võib inimkonnale kasu tuua, võib talle ka kahju teha. Teiste sõnadega ei leidu tänapäeva maailmas enam midagi, mida ei annaks relvaks muuta, ja see nõuab, et meie arusaam relvadest oleks nii avar, et ületaks igasugused piiris. Kui tehnika edusammud püüavad  relvatüüpide arvu suurendada, siis murrang mõtlemises võib ühe hetkega avada terve relvade kuningriigi. Meie seisukoht on, et nii kunstlikult tekitatud börsikrahh, arvutiviiruse rünnak või kuulujutt või skandaal, mille tulemuseks on vaenlase valuutakursi kõikuminevõi mis paljastab vaenlasriigi  juhid internetis – kõiki neid võib uuele kontseptsioonile vastavateks relvadeks lugeda.“

 „Nüüdisajal, kui tuumarelvad on juba muutunud hirmutavaks kaunistuseks kaminasimsil ja kaotavad iga päevaga oma reaalset operatsioonilist väärtust, on finantssõda kujunenud terves maailmas tähelepanu äratavaks „hüperstrateegiliseks“ relvaks. Seda põhjusel, et finantssõda on kergesti manipuleeritav, võimaldab varjatud aktsioone ja on ühtlasi ülimalt hävitav.“ Eks ole … Reegliteta sõda, piiranguteta sõda, ebasõda. Ebarahu. Meie teiega oleme kuskile teel, teel mis pole enam klassikaline rahu vaid …

 Teine kõrvalepõige: lugude mõjust tegelikkusele 

 Sõnal on jõud, jutul ka. Paljugi oleneb sellest milliseid jutte me räägime, milliseid usume. Kas me räägime valesid lugusid?

 „Sarnaselt DNA-le suudavad lood luua täiesti uusi entiteete. Tõepoolest, lugudega saab luua isegi täiesti uut tegelikkuse tasandit. Meie teada oli universumis enne lugude välja ilmumist olemas vaid kaks tegelikkuse tasandit. Lood lisasid neile kolmanda.

Need kaks tegelikkuse tasandit, mis olid olemas enne lugude jutustamist, olid subjektiivne tegelikkus ja objektiivne tegelikkus. Objektiivne tegelikkus koosneb sellistest asjadest nagu kivid, mäed ja asteroidid- asjad, mis on olemas sõltumata sellest, kas me teadvustame neid või mitte. (…) Lisaks on olemas subjektiivne tegelikkus, koosnedes sellistest asjadest nagu valu, nauding ja armastus, mis ei eksisteeri „seal väljas“, vaid pigem „siin sees“. Subjektiivsed nähtused on olemas meie teadmistes.“

Kuid mõned lood suudavad tekitada veel kolmanda tegelikkuse tasandi: intersubjektiivse tegelikkuse. Kui subjektiivsed nähtused nagu valu on olemas ühesainsas teadvuses, siis intersubjektiivsed nähtused nagu seadused, jumalad rahvad, korporatsioonid ja valuutad on olemas paljude teadvuste vahelises neksuses. Täpsemalt on need olemas lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad. Info, mida inimesed vahetavad intersubjektiivsete asjade kohta, ei esinda midagi, mis oli olemas enne infovahetust; need asjad luuakse infovahendite kaudu.“

 „Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused, jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad. Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“

 „Hitler võitis 1933 aasta valimised seetõttu, et majanduskriisi ajal hakkasid miljonid sakslased uskuma natside loosse, mitte mõnesse paljudest alternatiividest, mida tollal leidus. (…) Me võime kindlalt väita, ett see oli eksitus ja sakslased saanuks valida paremaid lugusid, sest me teame mis järgmiseks juhtus. (…) Hiljem võtsid sakslased omaks liberaalse demokraatia ja see viis nende elukvaliteedi püsiva paranemiseni. Kas sakslased võinuks natsieksperimendi vahele jätta ning hakata liberaalsesse demokraatiasse uskuma juba 1930ndate alguses? (…) Tihtilugu pole ajaloo kujundajaks determinismlikud võimusuhted, vaid hoopis need traagilised vead, mis tulenevad veetlevate, ent kahjulike lugude uskumisest.“ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 54/55/60) Eks ole mõtlemapanev?

 Jaapanlased astusid sama reha otsa. „ Miks nad üldse sõtta läksid? (…) See kõik oli lihtsalt rumal valearvestus. 1930 aastatel jõudsid Jaapani kindralid järeldusele, et ilma kontrollita Korea, Mandžuuria ja Hiina ranniku üle tabanuks Jaapanit majandusseisak. Nad kõik eksisid. Tegelikkuses sai Jaapan kuulus majandusime alguse pärast seda, kui Jaapan oli kaotanud kõik mandril asunud valitsusalad. Inimese rumalus on üks suurimaid toimejõude ajaloos, kuid me kipume seda pahatihti eirama.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 201).

Mnjah, kui nad vaid poleks uskunud neid „veetlevaid, ent kahjulikke lugusid.“, kuid „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 lk 178). Nüüd ootame … kõrvalmõjusid ja ka külgnevaid ning järgnevaid mõjusid.

 Huvid, ikka huvid

 Iga tegu loeb ja iga … sõna loeb. Ja täiesti selge on, et kui liidud enam ei loe, siis huvid loevad endiselt. Huvid on püsivad. „Ameeriklased, kes ei olnud huvitatud Taiwani kaitsmisest, võivad sellegipoolest tahta kaitsta Texas Instrumenti. Mida rohkem pooljuhtide tehaseid saarele rajatakse ja mida rohkem oleksid majandussidemed USAga, seda suurem oleks Taiwani julgeolek.“ (1968) (C Miller „Kiibisõda“ KAVA 2025 Lk 85). Kuidas tekitada meile sellist huvidele põhinevat kaitset? Midagi justkui liiguks, kui … administratiivköidikud protsessi tuksi ei keera.

See on ohtlik olukord, kus mitte ainult teod vaid ka sõnad võivad muuta piiri rahu ja mitterahu vahel. Sellises olukorras teeb murelikuks lõputu ärplemine väikese kanapoja stiilis  „Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema …“  See on nagu mingi suurushullustuse jada: meie väed Ukrainasse, tuumarelv meie territooriumile, nüüd siis sõjategevus Pärsias on ka meie sõda, meie abi pakkumine Hormuzi väina kaitsmisel jne. Oeh! Muidugi tuleb liitlasi aidata, isegi siis kui nad on ebaliitlased, kuid lähtuma peame ikkagi reaalsusest. Aga kui me kõik need lubadused peame lunastama? Korraga? Eks ole hea küsimus? Me jätame oma käitumisega ebausaldusväärse, ebaküpse, ebaprofessionaalse, lausa narri, mulje. Oleme nagu ärapõlatud kuid klammerduv ekskallim. Pealegi tööjaotuslikult on asi kujunenud kuidagi vildakaks ehk nagu president Eisenhower nentis sarnases situatsioonis peale Stalini lahkumist:  „Kui kõik need välisministeeriumi peened härrad, hr Dulles ja kõik ta nõunikud, tõepoolest ei arva, et saaks rahust tõsiselt rääkida, siis ajan ma asju valede meestega. Ma tõesti ei tea miks ma nendega oma aega raiskan. Sest kui me peaksime rääkima sõjast – ma tean, kellega seda arutada tuleks, ja see pole mitte välisministeerium.“ (J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016 187). Eks ole … kas meil ikka on VV või Ministrite Konföderatsioon?

 Korduma kippuvad küsimused

 Meie siin maailma veerekese peal võime ju olla logistiline tupiktänav, kuid meie tagahoov on otse vastu Karulaant. Just see asjaolu muudab maailmapildi meie jaoks veidi nihutatuks. Ohuteadlikuks. Karulaane veeres peabki olema ohuteadlik ja … reageerimiskiire. Hiljuti küsis üks õpetatud sõber jälle, et „Kas Eestit on võimalik kaitsta?“ Kordame üle, kuigi see teema sai läbi kirjutatud aasta tagasi pikkjutus „Meil oli võimalus valida“, siis siinkohal meeldetuletuseks et: https://peetertammistu.blogspot.com/2025/05/meil-oli-valida.html

„Esimene valik. Si vis pacem, para bellum " kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks". Meie oleme valinud rahu. See on valik millest lähtuvad kõik edasised valikud. Kõiki valikud tuleb võrrelda selle esmavaliku vastu, kas see toetab või lahjendab esmavalikut. Veel mõned aastad tagasi oli kaitse- ja relvatööstus valikupuu üpris ebaolulises osas, tänaseks on kaitsevõime/julgeolek muutunud valikupuu esmaseks tasandiks – kui kaitsevõime pole tagatud, siis edasistel valikutel pole erilist mõtet. Muidugi on võimalik ka Saksa noorukite hoiak, et „parem olla okupeeritud kui surnud“, valiku küsimus, kuid …Kuid see on variatsioon vanast muinasjutust, et kui lähed paremale kaotad elu ja kui lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu. W.C ütlemine II MS alguse kohta, et „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“, kehtib ikkagi.

Niisiis meie praegune valik on ohtudele vastu astuda, kaitsevõime arendamine, et ei korduks IIMS stsenaarium. Meie oleme teinud rahuvaliku.  Tubli valik, aga … Aga selle deklaratsiooniga asi ju ei piirdu. Rahuvalikule peab järgnema rahavalik. Nüüd tuleb see valik täita sisuga. Tubli on seegi, et sellele valikule on Dr Riik hakatud sisugi looma. Kuid nii nagu kindralid valmistuvad enamuses eelmiseks sõjaks, nii loodavad ka poliitinimesed oma valikutes ennast trikitada mööda tegeliku panustamise raskusest, püüdes läbi ajada möödunud, rahuliku aja meetmetega. Kaitse ei saa olla retooriline, tükatine ja ajutine. Kaitsevõime peab olema pidev ja usutav.“ MOTT. Nii, et selle teema võime maha võtta, mänguplaani pole keegi muutnud. Seega küsimus ei ole kas, vaid pigem kuidas?

Konföderatsiooni kindral Edward Porter Alexander on kunagi öelnud, et „Nõrkuse tunnus on kujutleda, et võit võiks saabuda kasvõi tühiselgi määral millegi muu kui meie oma ponnistuste tulemusel.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 245). Elementaarne. Niisama lihtne see ongi.

 Esimese lasu päev

 Niisiis kuidas? Üllatav ja kummaline, mis inimesi „käima“ tõmbab. Näiteks nagu see Häbivere korstna juhtum. Miks just see? Siia on ennegi droone alla sadanud? Viimaste päevade kogemuste järgi võiks ilmateatele lisada droonirubriigi nagu näiteks „Täna öösel on Virumaal oodata tihedat droonisadu …“ Nüüdseks  on droonisadu … Mis asi? Sõbraliku tule kaasnev kahju? Või on see midagi enamat? Teada fakt on, et 1775. aasta 19. aprillil algas Ameerika iseseisvussõda Briti vägede lüüasaamisega Lexingtoni ja Concordi all. Kuid kuskilt on meelde jäänud tõsiasi, et Ameerika iseseisvussõja alguses oli üks selline kummaline, huvitav ja unustatud daatum nagu „Esimese lasu päev“. See on päev mil esimest korda toimus tulevahetus Briti vägede ja kolonistide vahel. Kas Häbivere korstna intsident on tänapäevane „esimese lasu päeva“ vaste meie jaoks? Siinkohal tuleb tunnustada veelkord Kaitsepealiku sõnaseadet, mis oli ülimalt korrektne ning samas väga informatiivne (nende jaoks kes on õppinud funktsionaalse lugemise kunsti). Nüüd teame.

 Äratus: Peale klassikalise rahu lõppu

 Tegelikult on laual hoopis uus mäng. Siinkohal paar kainestavat „pisiasja“ kabinetikangelastele. See et Narva jaamad on Narvas, oleme me alati teadnud. See, et nende neutraliseerimiseks pole Karulaanel just palju pingutusi teha me ka teadsime.  Kuid see mille ütles välja Kaitsepealik Häbivere jaama kohta, et "Aus hinnang on, et sõjaolukorras me Auvere jaama kindlasti kaotame, ükskõik kui palju ressurssi me selle kaitsmisse paneme," tekitab täiesti uue olukorra. Tuled kustuvad. Uus jutt. Nii, et kujutagem ette kui need kolm jaama on „kutud“, siis mis meile järgi jääb? Prouased/härrased seadusandjad, milline on teie järgmine käik? Kobate pimeduses? Eks ole, kes tule ära kustutas? Ilmselt läheb aktiivseks süüdlaste otsimiseks ja kõik süüdistavad kõiki. Täiuslik neljanda põlvkonna või reegliteta sõja stsenaarium. Kõik sumbub. Kuid tegutseda on vaja kiiresti. Eile veel.  Uus mäng kõigi jaoks, ka omavalitsuste jaoks, kes siiani on püüdnud tuulikuehitajatelt ja solaristidelt ehituslubade eest hõlptulu välja pressida? Võib-olla peate nüüd peale maksma hakkama, et teie vald pimedusse ei jääks? Eks ole mõtlemapanev? Ja riigiametid peavad lõpetama oma administratiivmängud a´la Linnamäe hüdroelektrijaama tammi lõhkumine „looduskaitselistel eesmärkidel“.  Olud on muutunud ja Kaitsepealiku omamoodi sordiine, kuid tungiv meeldetuletus, et me peame oma mõttemaailma muutma on igati asjakohane.  Ning tuletagem veelkod meelde, et  Häbivere juhtum oli mitte „sõda“ (jutumärkides seepärast et kogu poliitturg kasutab seda sõna häbematult kui vabavara, andes sellele üha uusi tähendusi),  vaid pelgalt sõbraliku tule kaasnev kahju.  Samas andis see võimaluse öelda välja just seda mida taheti/pidi välja ütlema.

 Valede hind?

 No sõbraliku tule ja kaasnevate kahjude ohvrid pole ainult juhuslik korsten vaid kogu senine keskkonnakaitse kontseptsioon. See, mida paar aastakümmet on Läänemaailm vedanud kui keskkonna mõistlikku säilitamist ja parandamist on muudetus püsikatastroofiks. Kõik need piirangud CO2 õhku paiskamise kota, kõik need prügi sorteerimised kuni pudelite kõrgistamiseni välja on muutunud naeruväärseks sellega millisel määral sõjategevused paiskavad õhku/pinnasesse/vette saastet. Me arvasime, et sellele pole alternatiivi.

„Valitseb laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida Margaret Thatcher kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 50). Meie jätkame vaidlemist selle üle, kas meil peaks kehtima ETS süsteem või „PETS“ süsteem, siis teine osa maailmast leidis alternatiivi … sõjas. Sõda, kui „keskkonnameede“? Ups, vabandust „sõjategevuses“.

„Mis maksavad valed? Probleem on selles, et me võtame neid tõe pähe. Nad on ohtlikud sellepärast, et kui me kuuleme neid piisavalt palju, ei tunne me tõde enam üldse ära. Mida siis teha? Mida muud kui ainult tõe leidmise lootusest üldse loobuda ja vaid lugudega rahulduda. Ja pole tähtis, kes neis lugudes kangelased on. Huvitab ainult küsimus: „Kes on süüdi?““

„Meie saladused ja meie valed(…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või hiljem tuleb see võlg ära maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…) Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed?“ (N Ferguson „Maailmalõpp“ PMK 2024 Lk 253).

 Aga siin me nüüd oleme, immutame oma meeli sõjamahlas, vajudes ühe enam kangelasjuttude kummalisse/kummituslikku maailma. Oeh! Aga … Kõige mõistlikum oleks toimetada lähtudes Reinholdid Nieburni palvest „…kus palutakse meelerahu taluda asju, mida me ei saa muuta, julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neil vahet teha." (W Doniger „Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 lk 49). Mitte sellisel allaheitlikul moel, et „mis me ikka teha saame“, vaid aktiivsel moel. Valvsal moel, kuid mitte edvistaval moel. Iga tegu loeb ja iga … sõna loeb. Ja täiesti selge on, et kui liidud enam ei loe, siis huvid loevad endiselt. Huvid on püsivad. Ka meie huvid on püsivad, mitte ainult  püsivad vaid ka kõige tähtsamad.

 Jätkub …

 Targutusi:

 C.Tyerman „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Varrak 2010

 Lk 531 „Albilaste ristisõjad 1209-1229. Bezirese ründamisest ja rüüstamisest. 8000-9000 linnaelanikust olid hereetikud maksimaalselt 700. „Hilisema,, võib-olla apokrüüfilise jutustuse põhjal olevat abt Arnaud Amaury küsimuse peale, kuidas eristada neid, keda on vaja tappa, vastanud – ilmselt muretsedes, et hereetikud võivad pääseda katoliiklasi teeseldes – korraldusega: „Tapke nad . Issand teab, kes on tema omad.”

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 Lk  160 „Kuulujutt on riskivaba. Väikeses mastaabis agiteerimine on lihtne ja lahe. Sarnaste vaadetega inimestele pole üheskoos auru väljalaskmine kunagi nii lihtne olnud, isegi kui nad ei suitseta. See on kodanikuväärikuse tähtis komponent: võimalus kaevelda avalikult, selle asemel, et omaette uriseda. „

Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.” //””Dunkirki vaim””//

Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”