"Miks Eesti vajab ... noori?"

 

Kummaline küsimus? Üllatav? Intrigeeriv?  Mõtlemapanev? Kõike seda ja veel enamatki. Kuid .... Alar Jõksi 27.01.26 FB postituses ilmus just selline lühike, kuid mõtlemapanev teadaanne: „Miks Eesti vajab noori? Sellise ootamatu küsimuse esitasid varivalimiste projektiga seotud noored minult täna hommikul. "Selleks, et seda sama küsimust oleks võimalik ka kahesaja aasta pärast eesti keeles küsida", oli ainuke pähe tulnud vastus.

Mnjah. Allari vastus oli igati elegantne "Selleks, et seda sama küsimust oleks võimalik ka kahesaja aasta pärast eesti keeles küsida" Hea vastus. Hiilgav. Poleks ise ilmselt osanud puusalt nii elegantselt vastata.

Kuid … ma olen süsteemianalüütik, mida rohkem ma mõtlesin selle „Miks“ küsimuse peale, seda rohkem mind see küsimuse püstitus vaevama jäi.  Ei tahtnud sellest kirjutada,  kuid küsimus ise ajas pöördesse. Istusin kaks päeva käte peal, et mitte kirjutada, kuid ei saanud rahu., kõik ohutuled vilkusid ja häirekellad helisesid.

Oeh! Miks küsida   „Miks Eesti vajab noori?“ See vajadus tundub nii elementaarne - elu igavene ringkäik ju. Elementaarne. Küsimus oleks võinud olla ka „Miks me hingame?“ Või „ Milleks meile hapnik?“  Me ju ei mõtle hapniku või hingamise peale, see on automaatne. Kui me peaksime selle peale mõtlema, siis … Ega siis suurt mõtlemisruumi enam üle jäägi, kogu energia kuluks selle.  

Millest siis küsimus: „Miks Eesti vajab noori?“  Selline ootamatu küsimuse  esitasid varivalimiste projektiga seotud noored. Hm? Väga tore, noortele läheb korda. Neil on küsimus. Kuid kas see küsimus on „Miks Eesti vajab noori?“ või on see varjatud „Miks noored vajavad Eestit?„ Samad sõnad, kuid hoopis teine mõte.

.„“Igal vastusel,“  ütles Harvard Business Schooli professor Clayton Cristensen, „on küsimus, mille abil see üles leida.“ Tihtipeale peitub vastus küsimuses endas, seega on küsimuse sõnastus vastuse saamiseks otsustava tähtsusega. Charles Darwin jääks sellega nõusse. „Tagasivaates, „ kirjutas ta sõbrale, „arvan, et raskem oli näha, milles probleemid seisnesid, kui neid lahendada.“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 121).

Milles siis probleem? Ilmselt mitte selles, et kas Eestil läheb noori vaja. Muidugi läheb. Kuid küsimus oli asetatud just läbi „miksi“, läbi selle kõige tähtsama küsimuse. Selline küsimine vajab tähelepanu. Nagu formuleeris R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 49 („Nokia“ juhatuse esimees 2012-2020) )  „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“

Nii, et varivalijad on oma küsimusega tabanud „naelapea pihta.“

Siinkohal võime me muidugi rääkida pikalt ja laialt iibeprobleemidest ja sellest et Kalevite kange sugu jääks kestma aegade lõpuni. Kindlasti hüüavad tänaseks „enam mitte noored“, et kes siis meile pensioni maksab (Ja ka neile kes täna veel noored on. Ilmselgelt ei lähe pensionide kadumisega kahtsada aastat.) Majandusinimesed küsivad, aga kes siis tööd tegema ja jõukust looma hakkab? Kaitsevägi küsib kes siis maad ja rahvast kaitsma hakkab? Kõik õiged vastused „miks“ küsimusele. Igaüks eraldi kuid … Kuid kogumis ei vasta see noorte „Miks“ küsimusele.

Kestmisele on vaja alust., pidevat kütet, pidevat eesmärgi püstitust. Just seepärast on „Miks“ küsimus igati kohane. Miks? Ainult lapsed/noored märkavad alasti kuningaid . Annavad valjuhäälselt teada ja … kõik näevad. Vahel muudab see ajaloo kulgu.  O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  Lk 94/106) vastab sellele küsimusele niimoodi:  „Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“

Üks näide: „“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/ ja siinkohal ilmneb esimene tõsine miksi vajadus, meie teiega „nooredvanadkukedkanad“ vajame seda, et oleks neid inimesi kes oskaksid näha seda, mille „mittenoored“ on unustanud.

 „Täiskasvanuks saades, kui kuhjuvad õppelaenud ja hüpoteegid, asendub uudishimu aja jooksul rahuloluga. Hakkame arukaid tunge voorusteks ja mängulisi tunge patuks pidama.

Aga mängulisus ja arukus peaksid teineteist täiendama, mitte teineteisega võistlema. Mäng, kui seda teisiti tõlgendada, võib olla sissepääs arukusse.“ Meie „mittenoorte“ mäng on tänaseks vindunud viljatuks kismaks ja tülgastavaks „mahajooksmiseks“. Lausaliseks baarikakluseks. Noorel mängulisel mõttel on võimalus see ebameeldiv allakäiguspiraal lõpetada. Meie teiega vajame noori selleks, et tänased „mittenoored“ on ennast oma tavamõtlemises, tihketes raamides ja vaenamises ennast lömmi istunud. Vajame värskeid mõtteid (ja eiti neid kes neid mõtteid realiseeriks, enese omaks teeksid ja siis realiseeriks), kuid see ei tähenda, et tänased ja tänaste mõtted oleksid … mõttetud.  „Nagu kõlas Newtoni kuulus lause: „Kui olen näinud kaugemale, siis sellepärast, et seisin hiiglaste õlgadel.“ /koostööst/. Ja kui hiiglased on küll hiiglased, kuid ei vaata silmapiiri poole vaid ainult jalge ette, siis Noortel on võimalus näha kaugemale sest nad seisavad teiste teadmistel ja vaatavad kaugusse.

Kuid „Miks“ on seotud alati eesmärgiga (kui ei ole seotud eesmärgiga, siis on seotud tagajärjega). Noored peavad endale seadma eesmärgid. Praegu on liikvel nii palju kummalisi eesmärke nagu metsade soostamine, tammide purustamine, liikuvuse takistamine, ettevõtluse piiramine, õiguste ülimlikkus kohustuste ja vastutuse ees. Palju eksitavat ja segadust tekitavad. Ummisjalu EL väikeste  (meie mõistes suute) rahapabulate järgi joondumine,  mis kõik on kellegi teiste eesmärgid ja vajadused kuid pole meie teiega eesmärgid ega vajadused. Millised on meie, igaühe meist, eesmärgid? Minul oli eesmärgiks omandada kõrgharidus, olla edukas huvitavas töös, luua perekond ja sellesse trobikond lapsi.  Ja huvitava töö leidsin ma tänu Vanaema Mariele, siis kui mina, kunsti ja arheoloogiahuviline, suundusi lõppkokkuvõttes õppima arveametnikuks/planeeriaks. Vanaema Marie ütles "Mõtle see töö ENDA jaoks huvitavaks." Just, just niimoodi ma tegingi, võtsin üles kõige närusemad ja igavamad tööotsad, mõtlesin need enda jaoks huvitavaks ja tegin teiste jaoks atraktiivseks ning ihaldusväärseks ja kui töö oli selge. siis liikusin jägmise näruse tööotsa poole. Huvitav on olnud. Rahuldust pakkuv ka. Raske? Muidugi.  Ma ju ütlesin, et oli huvitav.  Parafraseerides JFK ikoonilist lauset „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) võiks öelda, et me ei teinud seda mis oli minu/meie eesmärgiks mitte seepärast, et see oleks olnud kerge, vaid see oli raske ja pingutamist vajav. Muukige oma töö olemus lahti ja muutke see huvitavaks. Vaadake oma töö olemust seest ja väljast, vaadake erinevate nukade alt ja te saate endale huvitava töö ja ... rahulduse.

JFK, kes oli vanadele noor ja noortele vana, kuid oskas nii noori kui vanu innustada oskas eesmärke seada. Väga sihitult ja väga kaasavalt. Kui me siin Kuu juttu juba rääkisime, siis  oskas ta mõne lausega muuta utoopia saavutatavaks tegelikkuseks. Just see on see, mida me vajame noortelt ja miks Eesti vajab noori – ühine innukus ja pürgimine.  Innukas pürgimine tulevikku.  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“  Panite tähele „ iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust“ Iga inimene, mitte MinaMinu egotripilik eputamine. „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“

 Võimas, sest alustati … mittemillestki ehk „… kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (. Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 77/76/11/76). Ja veel üks nipp mida  Kennedy Kuule laskumisest: „Kui keegi ainult mulle ütleks, kuidas järele jõuda. Leidkem keegi – ükspuha kes. Minu mees olgu ta või kojamees, kui ta ainult teaks, mismoodi seda teha.“. Kuulakem siis miks esitavad noored MIKS küsimuse. Vast siis on võimalik  tekitada suunatud energia ja teadmistevoog, mis muudaks“ unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“ Eh, kuid meie ei kuula ei kojamehi, ei akadeemikud, meie poliitmaailma on mogrimärdilikult targad iseenese tarkusest . Kõige sellest tulenevaga. Ja kui te panete siia kõrvale poliitturu käitumise, kus iga rivaali poolt esitatud ettepanek maha hääletatakse, siis mitte kuhugi me ei liigu, lendamisest rääkimata.

„Kui Kennedy oleks niimoodi mõelnud, oleks ta kõne hoopis teistsugune (ja palju igavam). „Me teeme valiku, „ võinuks ta öelda, „saata inimene Maa orbiidile tiirlema – mitte sellepärast, et see oleks pingutust nõudev – vaid seetõttu, et see on meie ressursse arvestades teostatav“. (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 116/117). Ja-ah, küsimus on selles, kas meil jätkub julgus (või oleme enese juba liiga mõlki istunud), et  visata  (jälle) status quo uksest välja ja alustada uut mängu, sest kiiretes muutustes vanad reeglid enam ei kehti? Või teeme midagi mis pole pingutust nõudev? Näiteks lohistame ennast võimalikult piinaval moel läbi liidu keelu- trahvi- ja karistusreeglistiku.  

Aga JFK niimoodi ei mõelnud „Ta lihtsalt ei olnud sellega nõus, et olemasolev reaalsus tema riigi tulevikku juhib.“ Püha müristus, peab ikka inimesel olema julgust/jultumust/tahet et mitte leppida olemasoleva reaalsusega, mis juhib (meie kontekstis: piirab) tema riigi arengut.

Just, seades sihi kõrgemale on võimalik ka rohkem saavutada „Kuulend sunnib algpõhimõtetele mõtlema. Kui eesmärk on üheprotsendiline parandamine, võib töötada midagi muutmata. Aga kümnekordset paranemist soovides tuleb  status quo uksest välja heita. Kuulennu poole pürgimine asetab teid konkurentidega võrreldes kõrgemasse liigasse – ja tihti ka hoopis teise mängu -, mistõttu juurdunud tavad ja reeglid muutuvad sageli ebavajalikuks.“ Just niimoodi on see senine ehitamine toimunud, me oleme eiranud kõiki neid maailmatarkasid, kes ütlesid et niimoodi ei saa, niimoodi ei tohi. Sai küll, väga edukalt sai, miks me siis nüüd ei tee omamoodi vaid „ teistemoodi“. Miks usume kõiksugu jaburusi?

 Meie teiega elame võimaluste maal, võimaluste ajal, mil maailm on muutuses, mis tähendab, et ka meil on oma tegevusi õigesti järjestada võimalus“ tekitada suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“, kui meie teiega ise seda võimalust tuksi ei keera.  Üks võimalus on vastandamine. Vihane, enesehävituslik vastandumine. Mitte ainult vastandumine vaid kunstlikult loodud vastasseisud.

Nagu Peeter Koppel oma lobedal ja täpsel moel defineeris, siis «Kui «raha on otsas», tuleb teha valikuid. Noorem põlvkond maksab kõrgemaid makse või saab madalamat netosissetulekut. Vanem põlvkond aga seisab silmitsi survega, et lubadusi tuleks «indekseerida reaalsusega». Mõlemad pooled tunnevad, et neid on petetud. Ja mõlemal on õigus. Pikaajaline risk, mida me ignoreerime, on seega mitte ainult rahaline, vaid institutsionaalne. Kui inimesed tajuvad, et süsteem ei ole enam aus ega jätkusuutlik, siis ei usu nad enam ka reeglitesse. See on hetk, mil vähene usaldus muutub normiks. Poliitika hakkab siis paanikasse sattudes lubama seda, mida majandus ei suuda kanda, sest valijad eelistavad ilusat valet ebamugavale tõele. See on spiraal, millest väljumine on alati valusam kui sinna sisenemine.». Raha ongi otsas. Õigemini pole see otsas, vaid seda kasutatakse nurispidiselt. Rahaga/majandusega on täpselt sama, kui liikuvusega, kui mõttetud piirangud maha võtta siis ilmneb, et liikuvus ja majandus võiksid täitsa tõhusalt toimida olemasolevate ressursside piires. Kuid selle asemel, et teha vooluteed korda ehitatakse meil üha uusi teetõkkeid ja kasvatatakse märgimetsi. Raha on otsas, otsustusõiguslik mõistus ka. Kõik on kõigi vastu ja kõik on õnnetud.  Kõik on „ohvrid“

 Kuid kui tekkivad omandatud ohvri hoiakud, et „noortel pole mingit perspektiivi või, et lapsi ei saa sünnitada sellesse maailma, sest see on nii ebakindel ja kuri, siis on midagi väga valesti. Mõelda vaid, et kui minu ja minu sõpruskonna vanemad oleksid lähtunud samast pelglikust maailmakäsitlusest, siis poleks meil ju sündinudki. Hm, mõtlete, et mis siis sellest? Oot-oot see tähendab, et ka teid ei oleks sündinud. Mõelge sellele, et te sündisite vaid seepärast, et teie isad ja emad trotsisid kõiki piiranguid, vajakajäämisi ja kitsikusi ja kandsid meid edasi ka sõjas ja kriisis. Kuidas siis niimoodi, et nüüd, kui on vabadust nii palju kui seda pole kunagi olnud, kui on nii palju võimalusi edu saavutad, siis oleme tusatujus pessimistid? Kummaline.

Nii, et mis see küsimus oligi? Miks me molutame? Miks me norutame? Miks me ei realiseeri oma võimalusi? Miks me oleme muutunud allaheitlikeks? Miks me ei usalda oma vaistu? Miks me ei hinga? Krt (ei tähenda korteri numbrit)? Kõigest sellest tulebki kokku küsimus „Miks on Eestile vaja noori?“ Nagu öeldakse hall ei ole alternatiiv valgele ja mustale, on aeg teha valikuid. Muidugi ei tohi „Miks“ küsimustega ka liiale minna „Ära lase analüüsil takistada otsustamist. Analüüs võimaldab meil öelda „võib-olla“, kuid elu (eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtmistes) mitte. Analüüsi kasutamine läbimõeldult on hea asi senikaua, kui sa ei lange „analüüsi paralüüsi“ ohvriks.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 lk 86)

Edu soovides. Niikaua kuni keegi veel küsib „Miks“ siis on kõik veel võimalik.

 Targutusi 

J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 

Lk 143 „Raha teenimiseks ei ole visiooni vaja. Kindlasti suudate püsti panna kasumliku äri ka ilma selleta. On terve hulk inimesi, kes on teeninud palju raha ja neil puudub senini visioon. Kuid kui tahad teha midagi rohkemat kui lihtsalt palju raha teenida ehk kui tahad üles ehitada vastupidava suurepärase ettevõtte, siis on sul vaja visiooni.“

K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 

Lk 96 „Kapitalismi ilu seisneb selles, et tarbijad teostavad oma demokraatlikku võimu iga sendiga, mis nad kulutavad.“

S Adams „Kuidas peaaegu kõiges läbi kukkununa ikkagi suurelt võita“ Million Mindset  2020

 

Lk 130 „Kasulik on teada, millal kasutavad inimesed loogilist mõtlemist ja millal nad seletavad irratsionaalset ratsionaalselt. Sa raiskad oma aeg, kui püüad pingsalt kellelegi aru pähe panna, aga näed, et sellest pole kasu. Kui oled kunagi vaielnud poliitika vallas masendavalt kaua oma sõbraga, kes keeldub nägemast sinu argumentide loogikat, siis saad sa aru mida ma mõtlen. Aga pea meeles, et sinu sõber teeb täpselt samamoodi.

Kui poliitikud valetavad, teavad nad, et ajakirjandus kutsub nad vaibale. Nad teavad ka, et see ei loe. Poliitikud mõistavad, et tavaliselt on hääletusotsuste langetamisel mõistuse häält vähe kuulda. Vale, mis paneb valija end hästi tundma, on tõhusam kui sada ratsionaalset argumenti. See  on nii isegi siis, kui valija teab, et vale on vale. Kui sa tunned hämmastust selle üle, kuidas ühiskond suudab taluda poliitikuid, kes jultunult valetavad, pead seda sa inimesi ratsionaalseteks olenditeks. Selline maailmavaade on masendav ja piiratud. Inimesed kes õpivad hüpnoosi, hakkavad inimestesse suhtuma kui ebatäiuslikesse masinatesse, mis reageerivad programmeeritult. Mõistust kasutatakse üksnes kõige absurdsemate valikute kõrvaldamiseks. Sinu arutluskäik võib takistada sul hääletada täieliku imbetsilli poolt, kuid ei takista sul toetamast suurepärase väljanägemisega poolearulist.

Kui sinu maailmavaate kohaselt kasutavad inimesed oma otsuste tegemiseks mõistust, valmistad sa endale pettumuse. Sa vaidled pidevalt inimestega ega võida kunagi, välja arvatud oma mõtetes. Vähesed asjad on sama destruktiivsed ja piiravad kui maailmavaade, mis eeldab, et inimesed on enamasti ratsionaalsed.“

Teleportatsiooni kiituseks

 

 Wikipeedia: "Teleportatsioon on esemete väga kiire transport või liikumine ühest kohast teise. Enamasti peetakse teleportatsiooni all silmas transporti, mille puhul edastatakse ainult informatsiooni, mille põhjal teises kohas valmistatakse eseme koopia." "Teleportatsiooni kasutamisel inimeste transpordiks on palju lahendamata tehnilisi ja filosoofilisi probleeme."

No nii, järjekordselt aastale ring peale tehtud. Edukalt? Pigem vastuoluliselt, mingil kummalisel moel, paheliselt, lustakalt, kuid lootusrikkalt. Midagi oleks nagu nihkes. Kuskilt otseselt (veel) ei valuta, kuid kuidagi pingutavalt nihkes tunne on. Selline tunne, et kui ei pinguta, siis nihestub ära. Seegi aastake kipub jätkuma samasuguse sarkastiliselt  nihutatud rütmiga.

See on nüüd üks neid ebaloogilisi jadasiseid  pikkjutte    ja reastatud vaid selleks, et aru saada mis tegelikult on nihkes. Kõik oleks eraldivõtuna justkui korras, kuid kogumis on kõik nihkes. Nihestumiseni nihkes.

 Isegi Jõuluvana …

 Kuidas möödunud aasta siis läks? Hm, nii ja naa. Samal ajal, kui ettevõtjad  päristurul tegi statistilise vea piires kangelaslikke ponnistusi kasvu suunas, siis poliitturg kukkus läbi suuejooneliselt, täielikult,  põhjalikult ja pöördumatute kahjustustega mainele ning usaldusväärasusele.

Sellist pahatahtlikku sõnaseadet, „mahajooksmist“, vaenamist, „egotrippi“, vassimist  ja mullis elu pole varemast mäletanud. Seda on olnud lämmatavalt palju. Raudpolt. Nüüdseks on selline käitumismuster muutunud poliitturul kinnistunud olekuks. Omaette märgina läheb ajalukku maksupoliitiline arutu  ja sihitu tõmblemine.

Hull lugu on selles, et kinnistunud seisund poliitturul pole enam valimiste perioodi õhin, lust ja inetus, vaid püsinähtus. Poliitturuga läks nii suurejooneliselt panni, et isegi Jõuluvana ei võtnud vaevaks sel aastal Riigikogu külastada. Tõesti piinlik. Kõnekas ka.

 Uus eepos: „Taome kangelased süüdlasteks“?

 Ilmsiks on tulnud ühiskonda läbiv hälve – selleks et ennast ülendada, tuleb teist alandada. See hälve on haaranud pea kõiki eluvaldkondi. Kõigil on õigused. Ennekõike õigus saada. Saamaõigus? Aga vastutus? Kohustused?

Poliitilise mahajooksmise kaksikvend on muidugi mõõdutundetu eneseupitamine. Kogu see poliitturu virr-varr muudab päristurust arusaamise ja sellel toimimise üpris keeruliseks. Kas on siis paremaks läinud? Või ei ole?  Kuid nagu ma  juuksurile sellise küsimise peale olen öelnud: “Täna on veel kõik hästi, täna on veel kõik odav.“ Nii on. Märkimisväärset majanduskasvu veel ei ole, nina vee peale veel (tegelikult) saanud ei ole, kuid snorgeldame üpris usinalt. Snorgeldame ja püüame majandust ülesse rääkida. Ülesrääkimine läheb vaevaliselt, sest kammitsevat üksteise „mahajooksmislusti“ on segavalt palju. Samal ajal püütakse igal tasandil leida süüdlasi. Tänapäeval ei vaja enam keegi kangelasi, milleks meile kangelased, kui süüdlased on olemas. Sellest piisab. Oleme olemuslikult nii segi pööranud, st iga kiituse lõpus terendab kriminaalkaristus. Palun väga: olete aasta õpetaja, aasta ema, aasta treener, aasta isa, aasta abistaja või mõni muu aasta asjapulk ikka kipub see lõppema millegi inetuga, kuigi peaks … Püha müristus, isegi aasta kooli ei säästetud sellest saatusest. Oeh, see pandi ka kinni. Lihtsalt kinni. Lihtsalt kiusu pärast. Kurbloolisus on selles, et kogu meie energia läheb negatiivsuse tootmisele, mis võtab ära innukuse saavutusteks, tõelisteks saavutusteks. Tõeliseks tunnustuseks. Tõeliseks eduks.

 Muinasjutu mõte

 Meid teiega on õpetatud, et „ Ära usu hundi juttu, hundil on need hullud jutud, karul kõned kavalad“ või „Ära usu ilma, ilm ajab puru silma“. Kenad/õpetlikud  Eesti vanasõnad. Need on lihtsalt aastatuhandetega kogetud tõed, et kavaljuttu ja purrusilmajuttu ei tohi uskuda.

Vaadake, meie teiega võime igasuguseid jutte rääkida, millal/kuidas/miks majandus kasvama hakkab, aga kui meie partneritel, eelkõige Saksamaa majandusel läheb ka läbi häda sorgeldades ja meie ning Skandinaavia on oma heaolu ülesse ehitanud Saksa heaolule, siis pole head tulemust meilgi loota. Isegi Soome majandus ei saa kuidagi nina vee peale ja snorgeldab juba ohtlikult sügaval. Tavaline paisupaagi majanduse situatsioon meil – kui teised rõhku üles ei küta, siis oleme meie paisupaagis kuival. Niikaua mõõdamegi vaid kasvu värelust, mitte kasvu. See kõik on tavaarusaamade ja tavamajanduse jätkudes, kuid …

Kuid, mis elus see on ilma innustava muinasjututa. Lootus peab alati olema. Vahe on ainult selles, et kas te ootate, et keegi teeks teie eest imet või te meisterdata selle ime ise valmis.  

 Vaatenuga muutusest

 Vaadake, alati on ka teine võimalik arengutee. Milline? See on selline kummaline kihelus, mis haaras mind juba sügisel, selline pöörane mõte, nagu Tootsi mõte, et selle maakera sees on teine maakera, mis on palju suurem, kui pärismaakera. Mingi tabamatu … Äkki me pole seda uut maakera, mis on veel tavamaakera sees märganud?  Ja see ei ole administratiivarbujalik „majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“. Seda arbumist pole vaja uskuda, see on puhtalt arvude klapitamise mäng, et olla „tinglikus kasvus“, mis on peaaegu nagu „tinglikult elus“.

Kuid „Tootsi tunne“ on selline seletamatu tunne (või lootus), mis võib hakata mõjutama turge, selline positiivne nähtamatu soetuul, vastupidiselt tuulekülma indeksile, mis mõjutab meie tunnet külmast on majanduse mingites soppides liikumine, mida statistika ei suud kinni püüda. Mingi elevus. Hm, kuid meie elame ju statistilises tahavaatepeeglis. Staatika mille peale arbujad ehitavad lüürika. Tõenäosus … Eh, tuleviku ehitamine tahavaatepeeglile pole just suure õnnestumise tõenäosusega.

 Reipam tunne vahtkonnavahetusest?

 Juhtusin autos raadiost (või autoraadiost?) kuulma kahest väljakuulutatud juhikonkursist. Üks oli Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) juhi kohale ja teine Statistikaameti (SA)  pealiku kohale. Mitte selle pärast, et pealikud poleks oma tööga hakkama saanud vaid esimene läks Peamise Linna juhi tähtsat tööd tegema ja teisel saab korraline ametiaeg otsa. Tähtsad valikud mõlemad.

Kuigi pealike valik on tähtis, siis konkursside väljakuulutamine kääritas minus ülesse tunnetuse, et viimas(t)e aasta(te) jooksul pole meil andmekogumit kasutatud mitte niivõrd tegelikkuse peegelduseks ja püüdeks ehitada meie majandust vastavaks uute vajadustele, vaid pigem majanduse pidurdumise äraseletamiseks ja suuliseks  ülesrääkimiseks. Pole ka paha. Eks reipam tuju tuleb kasuks kõigile kuni … kainenemiseni. Mitte, et meil halvasti läheks, kuid võiks minna paremini. Tunduvalt paremini, kuid selle nimel on vaja pingutada. Pingutamine teatavasti on … pingutav.

 „Aiatagustest“ prognoosidest.

 Tõsiasi on, et ajal mil me mõõdame ja võrdleme üha rohkem asju/nähtusi/tegevusi suudame me nende sidususest ja käivitavatest triklitest mõista üha vähemat. Lihtsalt, … teavet on nii palju ja meil teiega on nii kiire, et üha täpsem mõõtmine muutub infohäguks. Üleküllastuseks. Vastandlikud või eri metoodikate alusel tehtud küsitlused/analüüsid summutavad suurel määral üks- või teineteist. Pealegi … lähevad enamik prognoose „aia taha“. Täitsa metsa. Need kes jälgivad (mitte pelgalt ei usu) majandusnäitajaid, saavad sellest aru, kuid selles pole midagi üllatuslikku, sest ka kõige suuremad/targemad eksivad. Aeg-ajalt. Hm, võib-olla pidevalt.

Näiteks  „Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi„  (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166). Tuleb tuttav ette? Muidugi, meie institutsioonid teevad tihtipeale samuti, tõdedes, et täna on kasv veel kehvapoolne, aga järgmisel aastal … Järgmisel aastal on korralik kasv. Kuid nagu näete IMF näitelt, siis oleme meiegi teiega ennast toitnud aastate viisi valelootustega. Ikka juhtub, kuid halb on see, et „kanaarilinde“ , kes püüavad märku anda toksilisest (majandus)keskkonnast, markeeritakse tänapäeval kui arengupidureid. Veidrikud noh. Halvimal juhul vaenlased.

Kuid mõõtmine ise ja mõõtmisest arusaamine on tähtis, sest selle järgi saame teada, kas oleme edenenud või mitte. Kas oleme õigel teel või mitte.  Mõõtmine annab ka võimaluse oma tegevusi korrigeerida. Just seepärast on „mõõtjate“ (lisaks eelnevatele EP, RM, OECD, IMF, EK, CE, pangad, Emor jne) mõõtmisest arusaamine väga oluline. Õigesti aru saamine oleks lisaboonuseks.

 Porgandiloendus

 Loendame ja mõõdame, mõõdame ja loendamine, kuid see mida loendame/mõõdame jääb sageli häguseks/arusaamatuks. Ikka juhtub. Probleem on selles, et hägu ei jää lihtsalt häguks, vaid meie aju hakkab seda hägu töötlema liites sellele endale teadaolevaid killukesi/kübemeid, mis samuti olid suuresti hägusad, moodustades arusaama millestki, mis … Mis põhines erinevate hägude kombinatsioonil? Seejärel hakkavad need, kellele kasulik (või kellel piisavalt mängulusti) kommenteerima seda, mida pole kunagi olemas olnudki ja mis on puudulike teadmiste, ajanappuse või vähese viitsimise vili. Millise tulemi me sellest saame? Millest? Hägusa liithägu hägusast kommenteerimisest? Oeh. Tundub, et just selline vintimine on toimunud ümber tarbijakindluse indeksi/baromeetri.  Hm? Milles küsimus? Kas vale seltskond on saavutanud vale tulemuse? Vale metoodikaga? Kummaline. Metoodika ei saa olla vale, sest  metoodika on vaid metoodika. Tööriist. Sellega saab mingi tulemuse, kuid enne kõike on selle kasutamisel oluline ka omavastutus. Arusaamise omavastutus. Antud juhul just sellest mida mõõdeti.  Kui ülesandeks on loendada kui palju porgandeid kogumis aiamaal on, igat „pabulat“ arvestades, siis on tulem ühesugune, kui loendada ilma „algmõõdulasteta“ on teine, kui aga mõõta porgandisaaki koos kapsaste ja kaalikatega siis kolmas. Ükski neist tulemitest pole vale, kuid nagu öeldakse „Mida mõõdad, seda ka saad“. Nii on. Just seepärast on kummastav kuulata/lugeda „espetsialistide“ arutlusi erinevate küsitluste tulemusi ajades segi mille kohta küsimus esitati, millise metoodika järgi seda teostati, milline oli küsitletavate paneel. Kui loendatakse erinevaid asju, erineva metoodika alusel, erinevate paneelidena, siis peabki tulem olema erinev. NB! Erinev mitte eksitav. Eksitame me ennast ise. Isegi, kui porgand on porgand, võib tulem olla erinev, olenevalt kas saaki loendatakse koduaia käsitööporganditena või suurmajandi masintöötluse tulemina. Niisama lihtne see ongi. Konflikti pole, intriigi ka mitte. Kelvini temperatuuriskaala ei ole vale võrreldes Celsiuse skaalaga, see on lihtsalt teistsugune skaala, mis põhineb teistsugusel meetodil. Kogu lugu.

 

Tegelikult konflikt muidugi on, kuid see on hoopis teistsugune konflikt. Konflikt on sotsiaalne konstruktsioon, mitte porgandite müügiks, vaid arvajate turul (ka poliitturul) oma kauba müügiks. Just seepärast on tähtis, et pealikud (nii uued kui vanad) räägiksid üha uuesti ja uuesti lahti, mida nad mõõdavad, miks mõõdavad ja kuidas mõõdavad. Iga kord. Miks? Vaadake, meie teiega , kes igapäevaselt (mõõtmise) valdkonnas ei tegele, ei suuda/viitsi kiire elutempo juures alati meeles pidada kõiki küsitluste tehnilisi nüansse.  Pealegi on need nüansid ja metoodikad ajas ja ruumis muutuvad. Vajame meeldetuletust.

 Tajuküsitlus

 Eriti puudutab jadaselgitamine  selliseid küsimusi nagu tajuküsimused. Näiteks: kuidas te tajute korruptsiooni, julgeolekut või tarbijakindlust? Need on subjektiivsed uuringud, sest kui massimeedikud trükivad üha uusi lugusid korruptsioonikahtlustustest (sest iga killuke sellest müüb), millest osad ongi kahtlused, osad konstruktsioonid ja osad tõsimeelsed, siis läbi meediaruumi võimendades jätab see tajule pöördumatu jälje. Kogu seda „kombot“  uuesti üles soojendades võimendub taju millestki halvast/ohtlikust/pahelisest veelgi. Isegi, siis kui te ise isiklikult pole elus kunagi kokku puutunud korruptsiooniga, siis te tajute massimeedia ruumis tekitatud ja võimendatud meeleolu, mis annabki kokku „väga korruptiivse tunde“. Taju. Korruptsioon ise on muidugi lubamatu, kuid selle ülevõimendamine muudab meie taju võrreldes tegelikkusega. Selle tulemusel hakkame nägema/tajuma igat inimtegevuse ilmingut kui räiget korruptsiooni, kulutades sellele ebaproportsionaalselt palju aega ja raha.

Sama „tajuline“ on tarbijakindluse taju, mis koosneb pere majanduslik olukord (viimased 12 kuud), pere majandusolukorra prognoos (12 kuud), riigi majandusliku olukorra prognoos (12 kuud) ja pere püsikaupade ostu prognoos (12 kuud) aritmeetilisest keskmisest. Nendest (võib-olla) ainult pere majanduslik olukord enam-vähem teada/kindel suurus, ülejäänud on … oletused/ennustused/tajud/lootused. Kui ümberringi räägitakse, et julgeolekuolukord on kriitiline, me peame oma kaitsekulutusi tõstma, maksud tõusevad, meie tagaaeda ehitatakse „midagi hirmsat“, meie põhilised majanduspartnerid on surutises, siis … Siis muidugi oleme meie teiega ettevaatlikumad oma investeeringutes/ostudes, kuid ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kes teeks oma tarbimisotsuseid lähtudes tarbijakindluse indeksist. Püha müristus, see veel puudus. No muidugi on teatud rahandusvaldkonnad, millised kasutavad seda näitajat oma … eee … tagala kindlustamiseks. Elementaarne. Teisalt ei tea ma ka väga palju ettevõtjaid, kes planeeriksid oma tegevust lähtudes EKI tarbijakindluse arvutustest. No hea teada, aga … Vaadake, see on kunstlik ja sünteetiline näitaja, mis on küll kena jadas vaadata (ja enamuses poliitturul salgakesi malgana kasutada), kui igapäevases majandustegevuses vähetarbitav. Tõsiasi on, et igas valdkonnas on erinev klientide kogum, erinev toimetugevus, erinev logistiline paindlikkus milline on vägagi erinev keskmistest tajudest ja nende valdkondade ettevõtjad lähtuvad oma tegvuste planeerimises pigem valdkonnaspetsiifilistest uuringutest. Vaat selline lugu. Ja veel üks tähelepanek: kui Dr Riik kasutab oma arvutustes EKI tarbijakindluse näitajaid ja on ise üheks selle asutuse rahastajateks, siis peab ta (kindlas kõneviisis) määratlema milliseid näitajaid ta vajab ja millise metoodika alusel seda teha tuleb. Elementaarne. Takkajärgi virisemine on lihtsalt … virisemine.

 Arvamismäng kui kunstimeisterlikkuse vorm

 Keskmistega on üldse niimoodi, et haigla keskmine klientide temperatuur on „normaalne“, kui kokku liita intensiivpalatid ja morg.

Vast on kõige tarbitavam keskmine näitaja keskmine palk, selle järgi võib hinnata oma toimetulekut ja väärtust tööjõuturul, kuid isegi keskmised statistilised hinnad on väheolulised, sest kõiguvad tegelikkuses märgatavalt.  Ärge saage valesti aru, mulle kõik sedalaadsed kogumid meeldivad (seoses professionaalse eripärasusega), kuid lõppkokkuvõttes on kõik sellelaadne tegevus subjekti subjektiivne tõlgendus … subjektide poolt. Need on tõlgendatavad ja ümberlükatavad.

Nagu illustreerib ka näide nõukogude statistikaprofessorist Moskva õhurünnakute ajal „Ta ei olnud sinna kunagi varem kohale ilmunud. Ta tavatses öelda, et „Moskvas on seitse miljonit inimest. Miks ma peaks eeldama, et nad mulle pihta saavad?“ Tema sõbrad olid teda nähes hämmastunud ja küsisid, et mis on juhtunud, et ta meelt muutis. „Vaadake,“ selgitas ta, „Moskvas on seitse miljonit inimest ja üks elevant. Eile öösel tabasid nad elevanti.“ (…) „. Seega näitab professori kogemus tegelikult seda kahetist loomust, millest on läbi imbunud kõik tõenäosusega seotud asjad: kui tuleb teha riskantseid valikuid, võivad varasemad sagedused põrkuda veendumuste tugevusega.“ (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 Lk 171) Eks ole, seitse miljonit jäi seitsmeks miljoniks ja üks elevant oli jätkuvalt seesama (nüüd juba pihta saanud) elevant, kuid tõlgendus oli täiesti teistsugune. Taju, ohu taju, oli muutunud.

 Millist tulemust me tahame?

 Iga mõõtmise ja eriti tõlgendamise juures on harilikult vähemalt kaks seltskonda, millistest üks on rahul ja teine rahulolematu. Mõõdetakse ja uuritakse ikkagi selleks, et midagi tõestada või mingile oma ideele energeetilist emotsiooni lisada, kuid … Kuid tõsiasi on ka see, et mõõta ei saa lihtsalt umbropsu, selleks peab kõigepealt teadma …tulemust.  Klassika ütleb selle kohta  „Härra minister, on kaks valitsemise põhireeglit: Ära kunagi uuri midagi, mida ei ole ilmtingimata vaja uurida. Ja ära kunagi algata uurimist, kui sa ei tea ette, mis tulemused sellel on.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 501). Õige tulemuse saamiseks … Hm, mis see „õige tulemus“ veel on?  Hea küsimus. Võib-olla polegi „õige tulemus“ õige väljend.  Õigsus/usutavus oleneb suuresti sellest millised on  metoodikad ja tulemuste tõlgendamised. Siiski, tõlgendamisega läheb raskeks, kui metoodika pole paigas. Ning veelkod, meie teiega peame iga kord (kui tegelikult tahame aru saada/mõista) mõõtmise tulemusi endale selgeks tegema mis on selles kogumis mis.

Milliseid analüüse siis uskuda? Või õigemini tuleb küsida (kindlas kõneviisis) mida analüüsiti, miks analüüsiti ja kes, millist tulemust tahtis/lootis seada. Kui meie teiega neile küsimustele oleme vastuse saanud, siis oskame me iseseisvalt navigeerida analüüsides ja isegi nende „äraseletamistes“. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 Lk 23).

Kaht liiki analüüse

Kõik majandusarvamised on iseenesest selline omamoodi kunsti vorm. Sotsiaalne konstruktsioon? No raha ju on sotsiaalne konstruktsioon. Igatahes mulle pööraselt meeldivad majandusanalüüsid. Ühed neist on sellised rahulik tummised nagu näiteks Eesti Panga analüüsid (samasse ritta võib liigitada ka Riigikontrolli ja Statistikaameti), teise gruppi kuuluvad 1&1=11 analüüsid. Viimased on huvitavad mõttekonstruktsioonid, mis ei pruugi olla tõesed, kuid on omamoodi intrigeerivad ja mõtteid tekitavad

Rahulik tummised

EP analüüsid on omamoodi rahustavad, need on järjepidevad ja perioodilised. Paanikavabad.  Peaaegu nagu RM analüüsid, kuid seda ei sega päevapoliitilised kihud. Isegi siis kui prognoosid ei lähe täppi ja viimastel aastate on kõrvalekalle tegelikkusest olnud pidev ja märgatav, kuid mitte nii suur ja märgatav kui teistel institutsioonidel.

Stiilinäide lõppevast aastast:  „EP majandusprognoos

-2025/1 2025. aastal pidurdavad majanduskasvu mitmesugused maksutõusud. Aasta algusest kehtima hakanud kõrgem tulumaksumäär hoiab tagasi majapidamiste kasutatava tulu kasvu. Teisalt püsib hinnatõus üsna kiire nii mootorsõidukimaksu kui ka aasta keskel kehtima hakkavate tarbimismaksutõusude tõttu. Maksumõju leevendab mõnevõrra intressimäärade langus, aga ka välisturu vaoshoitud, kuid siiski järkjärguline tugevnemine. Nende tegurite koosmõjus jääb majanduskasv 2025. aastal 1,5% juurde. Majanduskasv tugevneb 2026. ja 2027. aastal, mil see jõuab 3% lähedusse

-2025/2 Majanduskasv taastub visalt. Kiirhinnangu kohaselt suurenes Eesti majanduse maht esimeses kvartalis võrreldes eelmise kvartaliga 0,1%, ületades varasemaid ootusi. Aasta teine pool kujuneb seevastu nõrgemaks, kui varem prognoositi, sest majandust hakkavad pidurdama kaubandustingimuste halvenemine ja suurenenud ebakindlus. Lisaks avaldavad 2025. aastal inimeste ostujõule ja majanduskasvule negatiivset mõju erinevad maksutõusud. Aasta kokkuvõttes kujuneb majanduskasv sarnaseks Eesti Panga märtsiprognoosiga ehk on 1,5%. 2026. aastal ergutab eratarbimist nn maksuküüru kaotamine, mis suurendab kodumajapidamiste tarbimisvõimalusi. Samal ajal stabiliseeruvad ja tugevnevad aegamisi välisturud, parandades tööstussektori ja ekspordi kasvuvõimalusi. 2026. ja 2027. aastal kasvab Eesti majandus 2–3% aastas

-2025/3 Eesti 2025. aasta majanduskasvu prognoos on juuniprognoosiga võrreldes tagasihoidlikum peamiselt SKP statistika revideerimise tõttu. Statistikaameti värskeima hinnangu koha selt on 2025. aasta esimese kvartali majanduskasv aeglasem, kui ütles esialgne kiirhinnang, millele toetus juunikuus tehtud prognoos. Olulisel määral on muutunud andmed ka 2024. aasta SKP taseme ja kvartaalse profiili kohta, mis tehniliselt samuti alandavad 2025. aasta oodatavat kasvu. Toodanguindeksite, nagu näiteks tööstustoodangu mahu põhjal näib siiski, et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“ Vahva, „niikuiniuhti“ seoti hapule olukorrale meeleolukas lehv külge ja … Tehtud, meeleolu loodud. (Mainigem siiski ära, et EP prognoosis 2024 a SKT reaalkasvu 2025  aastal 1,6%)

Siis minnakse reipalt edasi järgmisse aastasse  refrääniga „Majanduskasv kiireneb, sest mitmed probleemid on jäänud seljataha. 2026. ja 2027. aastal ületab majanduskasv 3% Viimastel aastatel kasvu pidurdanud probleemid, nagu energiahinna kiire tõus, kõrged intressimäärad ja välisturgude nõrkus, on taandunud ning välisturud tugevnevad tasapisi.“

Ka viimane EP prognoos jätkab stiilipuhtalt 2026. aastal kasvab Eesti majandus prognoosi kohaselt 3,6 protsenti ja eelarvestiimuli taandudes aeglustub majanduskasv 2028. aastaks 2,5 protsendile„ (ERR 19.12.25). Nii, et vähem makse ja rohkem võlgu, see ongi meie eduvalem?

Hea rahulik „värk“ – ennustatakse olude paranemist, kuid … (alati) pigem järgmisel aastal. Ja niimoodi juba mitu aastat järjest. Sel aastal prognoosisime ka kasvu aga … Pole midagi pahandada, ise tegime … eee … statistilise virvenduse. Kuigi väidetakse, et „kasvu pidurdanud probleemid, nagu energiahinna kiire tõus, kõrged intressimäärad ja välisturgude nõrkus, on taandunud ning välisturud tugevnevad tasapisi.“ ja „et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“, siis …

Siis tõesti ei paista välja ja ka see ei paista välja, et energiahinnad oleksid tõelises languses ega see, et meie kaubanduspartneritel hästi minema hakkab.  Nagu öeldakse – läheb nagu läheb – kuid keegi ei pahanda EP analüüside peale. Enamgi veel selle „sota-pota“ sees (nagu lapsed seda nimetaksid) on EP analüüsid üllatavalt head ega tekita suurt poleemikat – mõõtmine on mõõtmine ja arvamine on arvamine. Ehk nagu sedastas  W Green („Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP Lk 90) J. K Glbraith „Prognoosijaid on kahte sorti: need kes ei tea, ja need kes ei tea, et nad ei tea.“ Väga tark tähelepanek.

 1&1=11 analüüsid.

 Kuid EP pole ainuke „analüüsikunn“, peale selle saame pidevalt prognoose nii meie oma pankadelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, Emorilt jne. Kõik kasulikud lugemismaterjalid. Erinevad küll oma prognoosidelt ja analüüsidelt nii üksteisest, kui ka EP prognoosidest, kuid erilist poleemikat pole kuulnud. Võtame lihtsalt teadmiseks. Samas EKI (Eesti Konjunktuuriinstituut) analüüsid ja vaatlused (eriti tarbijabaromeeter) tekitavad justkui pidevat rahulolematust. Küll olevat tarbijakindlus liiga madal võrreldes teiste näitajatega, küll olevat metoodika vigane. Eh, isegi excelit ei oska kasutada. Tragimad on malkmeetodil välja arvutanud isegi selle, kui palju  EKI metoodika muutus võib meile ärajäänud majanduskasvuna maksma minna, et majandust on seega sadade miljonite „euronite“ ulatuses aastas „maha rääkida“. Püha müristus, loendamismetoodika muutus on muutnud tegelikkust? Hm, mulle hullupööra meeldivad igasugu ideepojukesed ja nende konstruktsioonid. Vahel on need huvitavad, vahel lihtsalt konstruktsioonid. Vahel on konstruktsioonid lihtsalt juhuslikud kokkulangevused või lausa võltskorrelatsioonid. „Tyler Vigenil on veebikülg, kus selle näitlikustamiseks tuuakse kõige veidramaid korrelatsioone (…) Kui kõige kergematest juhtumitest rääkida, siis margariini tarbimine elaniku kohta on korrelatsioonis lahutuste määraga Maine´i osariigis.“ (A Edmans („Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 132). Lisaks on ta välja arvutanud USA-s basseini uppunute ja N Cage osatäitmise vahel filmides. Nii, et … Kui EKI metoodika muutus (NB! mitte vigasus) annab erineva pildi teistest, teiste metoodikate järgi saadud tulemustest ja see „ei meeldi“ poliitturule, siis on see lihtsalt üks teine arvamine kõigi teiste arvamiste reas. Tõsiasi on ka muidugi see, et edusammud majandusnumbrites tõstavad alati ka kõiki paate mitte ainult majanduses, vaid ka  poliitturul ja vastupidi. Kuigi jah, selle tühja asja pärast nagu poliitturu reitingud, pole küll tarvis jälle muuta metoodikat, et mitte majandust, vaid poliitpaate tõsta. Niimoodi keerame mõõdikud jälle nulli ja võrrelda pole enam midagi.

 Seda enam, et olen oma esimesest ülikoolijärgsest analüüsist aru saanud, et ühtede samade arvudega on võimalik saada täiesti vastupidiseid tulemusi. Kuid mõttepojukene, et justkui majandusseisu ilustamata/teistmoodi esitlus ise tekitab majanduslanguse. Hm? See on juba nagu N Cage oleks ise basseini uppunud. Ja-ah, muidugi on olemas terved metoodikad, kuidas tarbijakindlus mõjutab majanduskasvu, kuid need on samasugused meetodid/mudelid nagu kõik teised, need ei ole lõplikud tõed. Jääb mulje, et me ei püüa majandust kasvule arendada selleks kasvutingimusi luues (mis on teatavasti raske ja ebamugav tegevus), vaid püüame kaunissõnade ja kaudnimedega olukorda kujutada ette paremana kui see on?

 EKI ju andis teada juba mitmed-setmed aastad tagasi, et nad muutsid oma metoodikat. Aus mäng. Põhimõtteliselt nulliti mõõdikud ja mõõtmine algas uuest nullpunktist. See on siis midagi sellist nagu Kroonlinna nullilt Amsterdami nullile üleminekuga „kerkis“ Eesti ala 15-24 cm? Muidugi ei saanud mõõtmismeetodi muutusest Munamägi üleöö kõrgemaks ja vaevalt pärnakad ennast üleujutuste suhtes  kindlamalt tunnevad sest Pärnumaa „kerkis“ seoses uue arvestusega u. 19 cm. Mõõtmine on mõõtmine ja tegelik elu on tegelik elu, meile teiega lihtsalt meeldib mõõta ja võrrelda erinevaid asju. Vahel ka võrreldamatuid.

 

Tuulekülma faktor

  Vaadake, mõõdame mida/millal me mõõdame, kuid lisaks mõõtmistele (sh vajalikele mõõtmistele) on ka selline kõike mõjutav nähtus nagu eelpool käsitletud taju. Taju, mis korrigeerib mõõtenäite. No nagu tuulekülm. Olemas on lausa tuulekülma indeks. Lugesin üht ammust selgitust: „Seoses tõeliselt külma talve saabumisega on EMHI kodulehele välja pandud temperatuurid, mida inimene õues tunneb ehk tuulekülm. See temperatuur on madalam kui see, mida näitab termomeeter akna taga ja mis on raadios välja kuulutatud. Külmatunnet suurendab tuul, mis puhub ära inimese kehasoojusega soojendatud õhukihi tema ümbert. Mida tugevam tuul ja madalam õhutemperatuur, seda rohkem kulutab inimene energiat, et ilmale avatud nahapinna temperatuuri ohutul tasemel hoida. Teatud piirist allpool ta seda ei suudagi.“ Majandusnäitajate ja tajuga majanduse seisust on midagi sarnast. Kui EP kirjutab oma prognoosis „et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“, siis seda taastumist ei tajuta (veel?).

 Statistiliste andmetega, analüüsidega ja nende tõlgendamisega  peab esmalt aru saama ja vahet tegema millist mõõtmismeetodit kasutati (Kroolinna null või Amsterdami null) ja milline on tunnetuse (tuulekülma indeks) faktor. Peatähtis on see, et meie teiega teame millise meetodi järgi mõõtmist toimetatakse. EKI läks pea neli aastat tagasi uuele mõõtmismetoodikale, mis on umbes sama nagu me 2018 a läksime Kroonlinna nullilt üle Amsterdami nullile. Pole juhtunud kuulma, et kedagi süüdistatakse selles, et tänapäeval kasutatakse Amsterdami nulli, et see metoodika on vigane, moonutatud ja vajab parandamist?  Amsterdami null on Amsterdami null. Kogu lugu. Enne seda oli Kroonlinna null, mis on ajalooline teadmine.  EKI uus meetod on kaasaegsem, kiirem, haarab suuremat valimit ja … annab inimestele rohkem aega mõelda „tuulekülma indeksile“ ehk oma tunnetele ning annab ka suurema inkognito efekti. Muidugi nihkus sellega ka küsitluste tulemus, sest umbisikulisus ja mõtlemisruum muudavad tunnet tegelikust olukorrast.  Kuigi metoodikat muudeti aastate eest, siis tõsiseks kriitikaks osutus septembriprognoos ja eriti selle tuulekülma selgitav osa.  Seega on uuel meetodil kõik tunnused, et see võiks paremini peegeldada tegelikkust. Nii, et meid teiega on muutustest ja uusmetoodikast teavitatud ja pole mingit põhjust taga nutta Kroonlinna nulli. Samas teiselpool Peipsi järge on Kroonlinna null endiselt kõrgusmõõtmiste aluseks. Tuleb lihtsalt vahet teha.

 Neetud stopper.

 Millegi pärast suhtub Dr Riik väga valuliselt tema enese poolt finantseeritava EKI analüüsidesse ja andmete kogumise meetodisse.

Hm, tõlgenduste paljusus ongi normaalne. Meil on näiteks igakvartaalsed Eesti Panga ja Dr Riigi enese majanduskasvu arvutused ja prognoosid. Hullem veel, kõik pangad ja OECD teevad oma „pakkumised“ majanduse ruletilaual. Panused erinevad kohati dramaatiliselt, kuid … Kuid vaenu ei ole. Millegi pärast on ühe „analüsaatori“ tulemused niivõrd väljakannatamatult valusad, et … Et jätaks nad rahastusest ilma. Hm, see on umbes midagi sarnast, kui soovitakse, et stopper näitaks paremat aega mitte jooksja.

Tegelikult on muidugi nii nagu ütles vana rätsep, „Nii nagu riie välja annab Kui annab välja teeme ülikonna, kui annab välja teeme taskurätiku.“ Kui riiet oligi niipalju, et andis vaevalt taskurätiku kokku krousida, siis pole tarvis rätsepa süüdistada.

 Kõrvaltvaatajad …

 Vaadake, tihti me upume „iseenese õigusesse“ nii sügavalt sisse, et sellest on üpris raske välja ronida. Jep, ohtlik olukord. See on nagu olukord nõrgal jääl, kui jäänaaskleid või head abimeest ei ole, siis – lupsti – ja oledki kadunud oma iseenese õiguse sügavustesse. No enne kadumist käib meeletu rapsimine, mis küll rapsjiat ei aita, kuid teistel on valus (vaadata/kuulata). Hea nõu on muidugi seegi, kui keegi kõrvalt ütleb, st ära tuia õhukesel jääl, võid läbi kukkuda, kukkuda, kukkuda … Just selles mõttes peaks Dr Riigil olema heameel, et EKI-l on „oma arvanus“ asjade käigust. Kui kõik teised määgivad kaasa, et no pole vigagi  … snorgeldame päris usinalt, siis …

Kuulge jää all sorgeldamine pole mingi edu. Siin on vaja hoopis teistsugust taktikast ehk kui  keegi ütleb kõrvalt, et tehke nüüd lestakala asendit, jääte ellu, on ju väga tore. Arutades asju omas seltskonnas tekkib alati kapseldumine ja pildimoonutus. T Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 51/60/227/228) toob sellekohase näite: „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” Eks ole, tundub tuttav?

Samas on ka teine tee, iseenese õigusesse uppumist on võimalik tõkestada. Kindral „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.” Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.” Eks ole, nii oleks meilgi võinud olla, et Peamine Minister tegeleb juhtimisega ja valideerija kõige tähtsam tööülesanne oleks olnud  oma ülemuse kritiseerimine. Elementaarne.

 Valideerimise vajalikkusest

 Kes need valideerijad veel on? Mingid irisejad? Ei-ei, need on inimesed väljapoolt mulli. Värske pilk. Oman ise sellist kogemust, kui aastakese olime menetlenud üht keskpärast juhtumit ja osakonnajuhataja ütles järjekordsel nõupidamisel häbelikult, et „me oleme kaubaturu valesti määranud.“ Aasta aega olid kõik asjaosalised juhtumile otsa vaadanud ja … Ja siis tuli uus inimene ja … Meil oli tekkinud tunnelnägemine. Piltlikult öeldes olime pikksilmale sisse vaadanud valelt poolt, muidu oli kõik õige.  Aitäh talle, saime asjad koda. Vaat niimoodi. „Me vajame kedagi, kes aitaks ühendada need kaks mõtet – ma ei ole äparduja, aga ma tegin vea. Twyla Tharp kutsub selliseid inimesi valideerijateks; need on meie sõbrad ja tuttavad, kes meid toetavad, kuid ühtlasi ütlevad asjad ilustamata välja. Head sõbrad aitavad meie tuju tõsta ning see on aeg-ajalt hädavajalik, kuid vähe on sõpru, kes tulevad ütlema, et eksime.”

 „Tharpi nõudmisi tugigrupi liikmetele on lihtne kirjeldada, kuid raske täita. Tema arvates on tarvis inimesi, kes oskavad asju õigesti hinnata, hoolivad sinust ja ütlevad oma arvamuse ausalt välja.”

Nii, et arbiitrid.  „Winston Churchill püüdis alati saada üksikasjalikult esitatud põhjuseid nii otse kui võimalik. Ta lõi isegi osakonna, mis söödaks talle ette julmi fakte nii, et temani jõuaks ilustamata tõde. See osakond oli täiesti eraldatud tavapärasest käsuahelast.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 Lk 117) Kas EKI võiks olla selline „ilustamata tõde“? Inetu, kuid ilustamata?

Siinkohal üks valideerimata otsuse tulemus, mille  JFK tegi Sigade lahe läbikukkunud operatsiooni kohta. „President pani neile süüks kõrkust – „Need litapojad koos oma liputajatest persevestidega lihtsalt istusid ja noogutasid päid, et kõik läheb korda“ – ja kurtis naisele: „Jumaluke, millise nõuandjate  kamba me küll oleme pärinud!“ Kõige rohkem süüdistas ta aga iseennast.. Nõunikud on nõunikud – paljalt nõunikud -, lõplik otsus oli tema oma. Ta oli olnud liiga usaldav, liiga järeleandlik; ta polnud mitte üksnes ise suutnud neid tööle panna, vaid ei suutnud luua keskkonda, kus teised seda teha saanuks.“ (A Edmans „Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 250). Eks ole, „litapojad“ või mitte, kuid otsuse tegi JFK ja … võttis ka vastutuse. Vastutuse tajumine oma otsuste tegemisel on üks tähtsamaid tegureid kasvu ehitamisel. Vastutus ja usaldus. Tõsiseltvõetavus ka.

 Poliitilisest tuulekülmast

 Siit tulenebki kurblooline asjaolu, et pahatihti ei osata või ei taheta olude tegelikku seisu hinnata. Veelgi vähem osatakse otsuste kumulatiivset mõju hinnata, mille tulemusel majandus hangub poliitilises tuulekülmas. Siin ei aita enam manajutt „et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“ Külm on külm, on külm.

Kui kogu poliitturg loobib püsiekspositsioonina üksteist sopaga, siis saavad pihta ka need kes asjasse ei puutugi, kuid üldmulje on … sopane. Kui poliitturu osalised teevad ebaloogilisi mõjuanalüüsita või meelepäraseks koolutatud „analüüsidest“  lähtuvaid otsuseid, mida tuleb kiirkorras ümber teha, siis see tekitab kindlusetust, umbusaldust. See ongi poliitiline tuulekülm, mis majanduse maha surub ja maha jahutab. Kogumis ja kumulatiivselt. Ükski ilujutt ei sulata majandust lahti, kui propaganda kaudu tuulekülma juurde puhutakse.

„ Me elame propaganda maailmas, mida me isegi ei märka. See maailm ilmub pinnale ainult siis, kui kokku põrkavad üksteisele vastanduvad faktid ja tõlgendused. Kui seda ei  juhtu, siis elame edasi mugavalt maailmas, mis meie suhtes tegelikkusele ei vasta.“

 „Me elame tegelikult infokaose maailmas, millele allub ka propaganda, aidates kaootilisuse suurendamisele tublisti kaasa. Propaganda neutraliseerib sellega kõik võõrad teated, muutes need vaid suhteliselt usaldusväärseteks. Hakkab domineerima ettekujutus, et ei olegi võimalik vaielda, sest kõik on vale.“

 „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „

 „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 34/42/108/70). Ja siinkohal maagia lõppeb, sest kuigi ilujutud võivad negatiivset KUJUTADA positiivselt, ei muuda need negatiivset olekut positiivseks.

 

Tõsiasi on, et „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ ( Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240). Vaat niiviisi.

Muide demokraatiast rääkides, siis „Kapitalismi ilu seisneb selles, et tarbijad teostavad oma demokraatlikku võimu iga sendiga, mis nad kulutavad.“ (K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 lk 96). Nii on.

 Kokku hoidmise (mitte kokkuhoiu) kunst

 „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“

 „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ (lk 373/314)

 Kas panite tähele “Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone.“? Eks ole, kõlab tuumakalt. Kuidas meie olukord on? Hm, tänaseks on seni aktsepteeritud ühistele väärtustele enamvähem kriips peale tõmmatud. Väärtusruum on muutunud, konstruktiivsest kokkuhoiust võib rääkida vaid pisikeste huvigruppide lõikes ja usaldus riiklike institutsioonide vastu on nigelavõitu, kui arvestada, et institutsioonide professionaalsed otsused kaevatakse kohtu viimase astmeni välja, seega …

Teine mõte on samuti tähtis „… isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ Erinevalt üldlevinud arvamusest on majanduskasv just kehvemete sissetulekutega inimeste päästerõngas. Tasub mõelda. Kasv ei ole edukate privileeg, vaid kehvemete hädavajadus. Just kasv on see, mis aitab järgi, mitte ümberjagamine. Ümberjagamine on kulu. Lisakulu ühiskonnale.

 Saalitäis rõõmsameelseid majandusullikesi?

Vaatamata kogu sellele näotule vaenamisele, üksteise mahajooksmisele  on selles aastas olnud mitmeid häid asju. Üks hea asi, aga võib-olla lihtsalt taju oligi see, mis mind seda pikkjutu jada ette võtma pani.

Osaledes Äriplaani konverentsil   „aegade algusest peale“  on viimased aastad publikumi meeleolu olnud … ütleme tujutu, kohati lootusetu. Kuid seekord oli meeleolu … meeleolukas. See ei seisnenud mitte peaesinejate esitatud arvumaagias, mis on muutlik ja muudetav, vaid rohkem selgesõnalises suunanäitamises, et sellise skeemiga veetakse majandus käima. Mis aga põhitähtis, osalejaskond ise oli mõõdukalt edasiviivalt meelestatud. Miks ometi? Ükski majanduse põhiteguritest pole ju muutunud, pigem on suurenenud ebakindlus välisturgudel, maksud tõusevad (tajuliselt), kaitsekulutused tõusevad, kõrvalises Karumetsas möirgab üha ärevamalt, bürokraatianõuded lämmatavad ja … Ikkagi on tekkinud teatud positivism. No vähemalt selles saalitäies majandusinimestes. Kummaline? Kuid kummalist pole midagi. Vaadates konverentsil ringi peab tõdema, et olin ilmselt ainukene, kes osales ka esimesel Äriplaani konverentsil, nii et ….

 Tõdemus on selline, et aeg on muutunud, ettevõtjad (ja operatiivjuhid) on muutunud, turud on muutunud, tooted on muutunud, tunnetused on muutunud. See oli muutunud seltskond, muutunud oludes, muutunud turgudel. Selline äratundmine tekitas heameelt, see näitab meie teiega kohanemisvõimet. Järgmine uus põlvkond juhte on peale kasvanud. Selline põlvkond, milline oskab edukalt toimida uutes konkurentsioludes, paksus administratiivkissellis ja segadusttekitavas keskkonnarabas. See on hea, kuid seda on veel liiga vähe, et kogu traditsioonilist majandusstruktuuri ja administratiivarbumist ümber korraldada.

Vaadake, kõik need ettevõtmised, mis lähtuvad teadmisest, et kui rootslastel, soomlastel, sakslastel  hakkab paemini minema, siis läheb ka meil paremini on väljasuremisele määratud. Mõttelaad peab olema (kindlas kõneviisis), et kui meil läheb hästi, siis läheb ka rootslastel, soomlastel, sakslastel hästi.

See oleks ettevõtluse pool edu saavutamiseks. Tehtav. Tehtav, sest meie ettevõtjad on uskumatult kreatiivsed, ärgem segagem neid selles. Ka „vana majanduse“ innovaatilisus on uskumatult tõhus. Isegi kõige tavalisematele toodetele/teenustele on osatud mingi uuenduslik vint peale keerata.

Mõttemaailm peab muutuma: kui meil läheb hästi, siis läheb ka Skandinaavial ja Saksal hästi. MOTT

 Leplikus ja siselammutus

 Kuid kõik see ei aita, kui me ühiskonnana ei saavuta sidusust. „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89) 

See põhimõte kehtib täie jõuga ka tänapäeval, kuid sellele on vindi peale keeranud strateegilise sõja neljas tase.  „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.” (Georgi Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 26/25).

 Mõelge natukene ülaltoodud teooria rakendamisele ja võrrelgem seda tänaste arengutega … See paneb mõtlema. Enamgi veel, tegemist polnud ainult teooriaga uuest sõjastrateegiast. Tegemist on teegelikkusega. Endine KGB siseringi liige esitles juba 1984 oma nägemuse asjade käigust psühholoogilises sõjas:  „Rääkides konkreetselt KGB taktikast, ütles ta, et „spionaažile kui sellisele kulub vaid 15% ajast, rahast ja inimressursist. Ülejäänud 85% on see, mida nimetatakse ideoloogiliseks alistamiseks või aktiivmeetmeks … või psühholoogiliseks sõjaks.“

Ta lisab: „Põhiliselt tähendab see kõigi ameeriklaste reaalsustaju muutmist selle määrani, kus informatsiooni üleküllusest hoolimata ei suuda enam langetada iseenda, oma perekonna, kogukonna ja riigi kaitseks vajalikke mõistlikke otsuseid.“

„… Ühendriikide vastu peetakse nähtamatut sõda, mis on osa laiemast plaanist hävitada ta seestpoolt. Tegemist on üsna otsese sõjaga Lääne vastu.“

„“ Riigi destabiliseerimiseks kulub kõigest kaks kuni viis aastat. Kõige olulisemad tema alustalad: majandus, välissuhted, kaitsekorraldus.““

 „Edasi selgitab ta, et kui see on saavutatud, võib riigi üldrahvalikku kriisi tõukamiseks kuluda ainult kuni kuus nädalat. Seejärel algab „vägivaldse muutustega võimukorraldus, riigi struktuurides ja majanduses“ niinimetatud normaliseerumisperiood“, mis võib kesta sama hästi kui lõputult.“ (K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 lk 60/61). Kuidas on lood meie teiega reaalsustajuga? Kas meie suudame langetada mõistlikke otsuseid? Selle koha pealt võtab kõhedaks. Tundub, et lammutusmeistrid on nüüd asunud Riigipead maha jooksma, sest ta ei ole selline „eputrilla“ ja „egomaatik“ nagu ülejäänud poliitturg. On tõsiseltvõetav ja kindlustunnet, stabiilsust loova olekuga. Tõsiseltvõetavus ja argumenteeritus on lammutuskojas ju kohatud omadused. Taipamata, et nad osalevad  nähtamatus sõjas, „ … mis on osa laiemast plaanist hävitada ta seestpoolt. Tegemist on üsna otsese sõjaga Lääne vastu“.

 Ära ole kuri & Ära ole loll

Tegemist on juba ühiskonda läbiva hälbega– selleks et ennast ülendada, tuleb teist alandada. See on arengu pidur. Selline mõtteviis on muutunud omaseks peaaegu kõigil tasanditel. Sellest tuleb lahti saada. Targad ja edukad on saanud sellest üle oma lihtsaid reegleid kehtestades:

-Esiteks: C McNab („Sergei Brin ja Larry Page“ Tammerraamat 2025 Lk 90) on täheldanud, et  „Asutajate kiri; Google aktsionäridele juhindumiseks“ 2004 „Dokumendi hilisemas osas on alapealkirjana Google´i kuulus moto „Ära ole kuri“. Tänapäeva maailmas on vähe ettevõtete motosid, mis nii hästi määratleksid kogu ettevõtte sihte  ja oleks samavõrd meeldejääv.“ Vast oleks see meie elus üks tähtsamaid püüdlusi, olla mitte kuri. Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) selle võtma oma motoks „Ära ole kuri“

-Teiseks:  „Munger on kasutusele võtnud ühe tava, mida meil kõigil oleks mõistlik kloonida: ta üritab järjepidevalt kärpida oma võimekust „mõelda rumalusi“, „käituda idiootselt“, „eksida tavapärasel moel“ ja „teha standardseid lollusi.“

„Mul ei ole mingeid imepäraseid teadmisi, mida teistel inimestel pole. Olen vaid vältinud lollust pisut rohkem järjepidevalt kui teised. Inimesed proovivad olla nutikad. Mina kõigest üritan mitte loll olla. Minu arvates peate elus edasi jõudmiseks olema lihtsalt mitte loll ja elama pikka aega. Mitte loll olla on keerulisem, kui enamik inimesi arvab.“ (W Green „Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP 2021 Lk 244/245). Niisama lihtne see ongi –  mitte loll olla.

 Vaadates kiikrisse valest otsast

 Vaadates kiikrisse valest otsast tundub kõik nii pisike, mõttetu ja igav, kuid vaadates sellesse kui teleskoopi avaldub hoopis teine vaade – avarus, tähed lõpmatus ja võimalused. Just niimoodi peame (kindlas kõneviisis) oma elu sättima. Kui tuua näiteks liikuvuse arengu, siis oleme just nimelt vaatamas probleemile valest otsast – piirata kiirusi, kitsendada läbipääse, vähendada sõiduradasid. Ajal mil kogu maailm kiireneb? Tule seesamune sealtsamusest appi – piiramine on arengu pöördvõrdeline väärtus. Kindel pankroti retsept. Niimoodi jookseb meie liikuvus sujuvalt (või siis mitte nii sujuvalt) kinni, kinni, kinni … Juba viimase tosinkonna aasta jooksul olen avaldanud arvamust, et õige tee on toimiva teleportatsiooni käivitamine. Ja-jaa ma saan aru  nendest muigel suudest, et ma olen segi pööranud, kuid … Kuid ilmselt 25 aasta pärast räägivad tänased vihased noortegelased, et „ Kas sa mäletad, et meil oli nõukogus üks süsteemianalüütik, kes iga kord, kui liikuvusreformi arutati ja meie hääletasime briketiküttel elektrirongide poolte, et need kes panustavad täna teleportatsiooni on homse künnid“. Nii, et … astuge oma mugavustsoonist välja ja vaadake tähtede poole.

Äge mind selle teleportatsiooni jutuga ullikeseks pidage, kuid  „Jules Vern on öelnud: „Kõike, mida üks inimene suudab ette kujutada, suudab teine inimene tegelikkuseks muuta.“ O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 128). Eks ole, ja kui nüüd järele mõelda, siis kõik millest JV kirjutas on tänaseks suuresti tegelikkuseks muutunud.

Ja-ah, ma väga loodan ja usun, et tänase snorgeldamise asemel suudame me ehitada üles uue struktuuriga ja uue tehnoloogiaga majandusmudeli, mis tähendaks, et … kui meil läheb hästi, siis läheb hästi ka Skandinaavial ja Saksal. Tasub proovida.

 Targutusi.

 G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”

 

T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012

 Lk 342 „Ma pole kellegagi nõu pidanud. Seetõttu jääb süü mu eksliku arvamuse kujundamise eest ainuüksi minu kanda. Ma ei lubaks ühelgi mehel  röövida kübetki minu kuulsusest, kui ma oleks Prantsuse laevastikku kohanud; niisamuti ei soovi ma, et keegi teine peaks jagama minuga vastutust. Kõik kuulub mulle, nii tõde kui vale …“

 A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020

 Lk 12 „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed muiste), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik  neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele  ei tähenda ladviku vastu olemine rikkusevaenulikkust.“

Lk 15 „Kui rühmad tunnevad end ohustatuna, tõmbuvad nad hõimkondadesse. Nad lähenevad üksteisele, pööravad sissepoole, asuvad kaitsesse, nuhtlevad ägedamalt. Nende maailmas hakkab tooni andma „meie versus nemad“ suhtumine. Tänapäeva Ameerikas tunnevad mingil määral niimoodi kõik rühmad. Valged ja mustad, latiinod ja asiaadid, mehed ja naised, kristlased, juudid ja moslemid, hetero- ja homoseksuaalid, liberaalid ja konservatiivid – kõigile tundub, justkui nende rühma rünnatakse, hirmutatakse, kiusatakse taga ja diskrimineeritakse. Muidugi satuvad ühe rühma väidetavad hirmud, et neid ähvardatakse ja maha surutakse, mõne teise grupi pilgete märklauaks, sest need kahandavad tunnet, et neid ennast kiusatakse taga. Kuid just selline poliitiline hõimkondlikkus ongi.“

Heast elust kanade vabapidamise näitel

 

 

Hiljuti küsis õpetatud sõber, et mida ma arvan kanade vabapidamisest? Hm? Miks ma üldse peaksin midagi avama … kanade vabapidamisest? Esimene mõte oli, et kas meil tõesti midagi eksistentsiaalset pole „arvata“? Kuid sinna see mõte jäigi, sest mitmed päriselu päristoimetamised tuli ära toimetada, kuid küsimus jäi kummitama. Vaevas nagu kivikene kingas. Ärge mõelge, et mulle arvamine ei meeldi,. Vastupidi, mõttemängude tasemel on see üks põnevamaid mänge

 Tegelikult on mul küsimuse üle „kanade vabapidamise arvamisest“ hea meel. Väga hea meel, sest ajal mil statistilised andmed ja institutsioonide majandusprognoosid on pandud kahtluse alla on arutelu kanade vabapidamisest iseenesest hea elu märk. Probleemivaba elu märk.  Kuidas nii? Lihtne. Lähtudes T. Sarrazini („Soovmõtlemine“) arutlusest on „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“

Nii, et palju õnne meile, igaühele eraldi ja kõigile kokku, me elame hästi ja meil pole eksistentsiaalseid probleeme. Või on?

 Väikese kanapoja laul …

 Samas lähtudes erinevate institutsioonide majandusprognoosidest ja tegelikkusest, siis majanduskasvu, mis oleks ju hea elu märk,  pole juba tükimal ajal olnud ja kui on olnud, siis on see ülekontrollimisel ikkagi korrigeeritud … mittetõusuks. Aga ootus ja lootus on jätkuv ning kustumatu. Järgmiseks aastaks prognoositakse jälle majanduskasvu nii 2,5% kandis. Tuletab meelde väikese kanapoja laulu: „Mina ka, mina ka hakkan varsti munema“. Ja majanduskasvuga on nii, et … kunagi see tuleb kindlasti. Eee … ainult, et millise põhja pealt.  Kui arvestada kogumis, kogu seda aastaid kestnud majanduskasvu kidumist kumulatiivselt, siis on meie saamata jäänud tulu kolossaalne. Mittekasv on valede otsuste tulemus. Kui pudistada mittekasv laiali kvartalite peale protsendike siin teine seal, siis polegi nagu väga hull, kuid kogumis tähendab see väga hullu olukorda.  Tundub, et pudistamistaktika peitusemäng jätkub.  ÄP 14.11.25 teada: „Eesti Panga vanemökonomist Kaspar Oja ütles ehituskonverentsil, et kuigi Eesti Panga laiem pilt näitas juba aasta tagasi Eesti majanduse elavnemist, näitab sama pilt praeguseks juba majanduskasvu aeglustumist.“ Seega aeglustumine enne hoo sisse saamist? See on midagi uuelaadset.

Mõne kanapojaga on nii, et nad hakkavad hiljem munema kui laulma ja osad neist ei mune ei iialgi. Milles asi? Kas me peaksime vast tõdema, et meil on siiski eksistentsiaalseid probleeme ja nendega tegelema, selle asemel, et asendustegevustesse sumbuda.

 Avamine ja arvamus

 Siinkohal on aeg teha selget vahet arvamisel ja arvamusel. Õpetatud sõber muidugi ei küsinud mida ma avan „kanapidamisest“ vaid küsis minu arvamust. Mis neil mõistetel vahet on? Arvata võib igaüks nii saunas, bussis kui ka pidulauas. Enamus meist teiega arvab, et ta teab mingist probleemist midagi. Midagi mis koosneb hajustäheldustest infomüras, vääriti mõistmistest, valedest üldistustest. No nagu laste rikkis telefoni mäng. Seda mängu mängime me kõik vahel kui valvsus lohale läheb. Ikka juhtub ja kui see juhtub lõbusas seltskonnas, aasides, siis on see puhas rõõm ja lõõgastus. Avamus on see, mis põhineb valdkonnapõhisel asjatundlikkusel. Konkreetne valdkonna tundmine ja vastutus. Meil kipuvad need mõisted paljude tähtsate otsustuste puhul segi minema. Lähim näide „arvamiste“ põhisest juhtimisest on ilmselt automaksu näide. Alguses arvati ühte moodi, siis saadi aru, et arvamine polnud päris õige ja arvati teist moodi, siis arvati edasi ning muudeti süsteemi kolmandat moodi, aga arvamust ei kuulatud. Arvamus segas jadaarvamist? Ometi meie teiega tänapäevase tehnika ja tehnoloogiliste võimaluste juures, mil söödad algandmed arvutisse ja see söödab tulemuse välja kiiremini kui paberihunt, me millegipärast oleme seadusloome küsimustes arvamistasandil. Automaksuseadus on arvamispõhises seadusloome  reas lihtsakene ja kergelt jälgitav, kuid näiteks kliimaseadus, mille kohta on vastaspooltel arvamus, et see ei kõlba, kuid Dr Riigil on arvamine, et „tuleb ära teha“. Tuleb ära teha juba selle vahtkonna ajal. Vaadake, meie seadusloomes ei tee viimastel aastatel ilma mitte ainult arvamisepõhised seadused, vaid ka imbseadused. See kliimaseadus on nagu kontidesse imbuv külm – alguses ei saa arugi, kuid iga järgmise liigutusega hakkab ikka külmem kuni lõppeb hangumisega. Kahju, et me pole ära õppinud kokkulepete kunsti. Me ei suuda kokku leppida isegi sellises ürglihtsas asjas mis on puu ja mis muu. Kui valdkonnatundmise ja selle sidususel teiste valdkondadega on põhi alt ära löödud, siis jäävadki alles avamised. Harjume arvamistega ja ei märkagi enam arvamiste kaskaadis, et mõni valdkonda muutev otsus on meist teiega, meie tahtest, mööda imbunud. Üks selliseid imbsedusi on ka „kanaseadus“. Jälle üks arvamise põhine seadus, mille mõjusid ja kõrvalmõjusid ei arvestata.

 Arvamispõhine otsustamine

 Ilmselt on kanade vabapidamine (mis tegelikult tähendab üldlevinud linnukasvatustööstuse likvideerimist) hulka mastaapsem küsimus ja tihedalt seotud kogu majanduse käekäiguga. Muidugi on see üks süsteemianalüütiku needus, et tal hakkab mingi komponendi muutuse puhul mõte läbi kammima seda, mida üks muutuja võib kaasa tuua ja otsima erinevaid lahendusi süsteemimuutuse absorbeerimiseks või selle ärakasutamiseks. Selles mängus jääb „arvamisest“ väheks. Nii ka „kanaküsimus“ aktiveerib süsteemianalüütiku jaoks terve kaskaadi muutujaid ja muutuste erinevaid teid – kiireid ja ekslikke, pikaajalisi ja tõhusaid. Tekkivad valikud.

  Vanaema Marie ütles ikka, et „Arvamine ei ole maksev.“ Nii on. Avamine on lihtsalt … arvamine. „Arvamine“ kanapidamisest on sama pidetu nagu „arvamine“ energeetikast, liikuvusest, metsandusest jne – need on lihtsalt avamused. Kuid sellest meie ebaõnnestumised sünnivadki, et meie poliitturg teeb otsuseid arvamuste ja hetkeemotsioonide, mitte tegelikkuse põhjal.

Arvamine pole piisav, sest elumuutvaid otsuseid tuleb teha lähtudes tegelikest võimalustest ja huvidest. Millised on meie huvid? Kas me oleme selle läbi arutanud/arvutanud? Kas meie huvides oli elektrit eksportivast riigist muutuda elektrit kallilt importivaks riigiks? Kuidas juhtus, et me ei suutnud ennast selle muudatuse eest kaitsta või ennast õigeaegselt ümber reastada? Avasime, et … Kas meie huvides oli keemiatööstusega tegelevast riigiks muutuda mittetegelevaks? Arvasime, et … Kas vetokraatide põlvkonna kasvatamine oli meie huvides? Ei olnud, kuid ometi on kõik need arengud (või taandarengud)  juhtunud.

 Inflatsioonitšempion.

 Juhtunud just seetõttu, et me ei lähtu(nud) oma otsustes mitte meie huvidest, vaid arvamistest. Või unistustest? Pigem isegi teiste, mitte meie eneste, unistustest. Mitmed meie poliitrobotid ja administratiivarbujad ei valda enam valdkondi liigutavaid käiviteid, nende kumulatiivset mõju ja omavahelisi seoseid. Kahju. Lähtudes kas ELs läbikaitsmata kohustustest, mugavusotsustest (a´la meil ei ole vastuväiteid) või mõne kaitsegrupi arvamusest püüavad „arvajad“ teha midagi, mille tulemustest (õigemini tagajärgedest) neil õrna aimugi pole. Tehtud! Tehtud?

Ei, see on alles algus, sest siis hakatakse parandama seda mida poleks tarvis olnud üldsegi teha nagu näiteks automaksu segadik. Just segadik. Või kobarkäkk, kui uuemaaja „õigusterminoloogiat“  kasutada. Tehti primitiivvulgaarselt ja nüüd parandatakse, parandatakse, parandatakse … vulgaarprimitiivselt. Oeh!  Aeg jookseb, raha kulub. Segadus jätkub. Morn meeleolu ka.

Teine ilmekamaid administratiivarbumise näide on primitiivadministratiivne plastpudelikorkide kinnistamise nõue, mis oli algusest peale valele alusele rajatud tegevus. „Meede“, mis kõlas paberil toredalt vaesustades tegelikkuses tööstusi ja läbi selle meid kõiki miljonite „euronite“ väärtuses. Niisuguste pisikeste sammukestega rühitaksegi edasi hoogsalt inflatsioonikasvu teel. Üks keeld siin, teine rumalus sealt ja … olemegi EL inflatsioonitšempionid. Kogu see paralleelmaailmalik  luul settib lõppkokkuvõttes  meie hinnatõusudesse. Täpselt nii nagu kõik loosunglikud turumoonutused jõuavad lõppkokkuvõttes meie teiega kasvavale  kulureale. Süüdimatult.

Muide pole ka kohanud ühtegi järelkontrolli või auditit kui palju näiteks vähenes pudelikorkide arv Vahemeres? Palju selle tulemusena loodus „puhtamaks“ muutus? Või saastus, arvestades lisaseadmetele kulunud materjale, nii tööstuse kui taaraautomaatide ümberseadistamistele, ehk neid ressursse kogumis, mida muidu poleks vaja läinud? Eks ole hea küsimus. ? Jalajälg suurenes kindla peale. Raudpolt. ehk nagu ütles W. C. „“Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine" (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 147) Väga asine tähelepanek

Keeluaeg

 Sama lugu on kanade vabapidamisega, see on järjekordne „arvamine“, mida poliitrobotid nüüd oma huvide edendamiseks ära kasutavad. Puht poliittehnoloogia. Poliitinimesed näevad välja kanade vabapidamise juttu rääkides nii empaatilised, nii hoolivad, nii … No ja kes meist teiega ei hooliks? Muidugi hoolime kuid …  Kuid igal hoolivusel on teatud raamid. Te ju mäletate karuteene lugu? Hoolivust võib edendada mitut moodi ja „edendada“ midagi läbi keelupoliitika pole just kõige tõhusam tulem. Keelamine on kallis. Pealegi võib keelamist viljeleda lõpmatuseni. Näiteks „USAst on saanud Francis Fukuyama terminit kasutades „vetokraatia. Kontrolli- ja tasakaalusüsteem, mida kopeeritakse igal valitsuse tasandil, tagab, et keegi kuskil saab alati igale positiivsele tegevusele pidurit tõmmata. Ameerika Ühendriikidest on saanud vastuhääletajate riik“. „…, et iga pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna. „Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu võimatu projektiga edasi liikuda,“ (…) „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 42). Mõtlema panev.

Tundub, et oleme jõudsalt liikumas samas suunas, sest kui meil on olemas professionaalsed ametid nagu keskkonnaamet (ja teised samasuunalised ametkonnad), milline annab välja mitmesuguseid lubasid sh küttimislubasid, siis näiteks suurkiskjate kaitseühing vaidlustab neid järjekindlalt. Sellel hoolivusel on lisaks hoolivusele kaks mittehoolivuse külge:

-esiteks: milleks meile professionaalsed ametid, kui need ei ole võimelised tasakaalusihte saavutama, kuigi see põhineb ametile seatud ülesannetest ning analüüsidest 

-teiseks: on selline lõputu vaidlus (lisa)kulu kogu ühiskonnale.

Vaadake, sellised (püsi)vaidlused maksame meie teiega kinni oma maksudest. Kui tõdeda, et aeg on ainukene taastumatu ressurss, siis selline iga-aastane vaidlemine vaidlemise pärast on kahjulik meile kõigile.

Kuid ülekaitsmisel on ka oma tumedam pool. Me ju kuuleme pidevalt karjakasvatajate, mesinike jne kahjudest mida põhjustavad kiskjate rünnakud. Väita, et mis nad siis peavad lambaid või mesilasi on omajagu küüniline, sest kui inimesed kaitsevad kiskjaid, siis kes kaitseb … inimesi. Ehk nagu üks tuntud ja lugupeetud õigusteadlane küsis et kui meil kaitstakse isegi karusid, siis kes kaitseb lapsi. Lisaksin - inimlapsi. Ülekaitsmisest tekkivad alati mingid muud mõjud nagu Jaapani näitel nüüdseks teame. „Alates neljapäevast tohib Jaapani politsei karude laskmiseks kasutada vintpüsse, kuna riigi rangeid relvaseadusi on muudetud, et aidata võimudel võidelda rünnakute lainega. Alates aprillist on karurünnakutes üle riigi hukkunud rekordilised 13 inimest ning peaaegu iga päev teatatakse juhtumitest, kus karud tungivad kodudesse, luusivad koolide lähedal või märatsevad supermarketites. Valitsus püüab leida lahendust rünnakute sagenemisele, mille põhjuseks on teadlaste hinnangul kiiresti kasvav karupopulatsioon, tänavune kehv tõrusaak ja kahanev rahvaarv.“ (ERR 13.11.25). Vaat selline lugu. Ja ega metsanotsude kaitsmine ka hästi ei lõppenud, nüüd tapame selle oskamatu kaitsmise tulemusel ka kodunotsusid. Suures hulgas ja kiirelt. Kahju.

 Kaerakaitseühingu võimalikkusest

 Põhimõtteliselt on võimalik kaitsta kõike. Näiteks kui tekkivad mingid „kaerakaitsjad (no miks mitte, kui kanakaitsjad, karukaitsjad, hundikaitsjad ja pajukaitsjad on jõudsalt edenenud), siis … jääme nälga. Vaadake, kui kaera seisukohast lähtudes segatuna kokteiliks inimliku empaatiaga, siis kõik see, mis toimub kaeraga on … ebainimlik. Kaer ei tea küll inimlikkusest midagi, kuid kui inimene on omistanud kaerale inimlikud tunded, siis … Mõelge ise: kõigepealt (pisinunnud) terad puhitakse ehk mügitatakse, siis visatakse märga mulda (prr!), siis väetatakse ja mürgitatakse u 24 korda, siis … Oeh, siis lõigatakse kaeraperel pead maha. Mitte ainult pead, vaid lõhutakse terved perekonnad - varred lähevad õlgedeks või küntakse tagasi maasse, terad eraldatakse sõkaldest, tõeline genotsiid. Edasi läheb aina hullemaks, sest terad kuivatatakse, jahvatatakse ja lähevad küpsetistesse või hommikuhelvetesse. Ei midagi õilsat, sest peale läbinämmutamist ja seedekulgla läbimist jõuab kõik see … Eks ole, peale seda ei tahaks enam mingitki kaerahelvest süüa. Nutta tahaks. Tuleks vist hakata võitlema „kaeraõiguste“ eest. Oeh! Niisama lihtne ongi inimeste empaatia ja hajunud tähelepanelikkusega manipuleerida. Tõsiasi on, et, kui kõik kaunid sõnad vabapidamiste ja kaitsmiste „avamustelt“ maha koorida, siis on tegemist järjekordse turgude ümberjagamise katsega. Selline tegevus vagade sõnajadade varjus, kuid mitte ainult. Asjal on ka sügavalt positiivne külg nagu eelpool märgitud

 Hea elu indikaator

 Kordame üle. Tegelikult on mul „kanade vabapidamise diskussiooni üle“ hea meel, sest lähtudes T. Sarrazini („Soovmõtlemine“) arutlusest on „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Jätkem see mõttepojukene endale meelde.

Nii, et palju õnne meile, igaühele eraldi ja kõigile kokku, me elame hästi ja meil pole eksistentsiaalseid probleeme. Muidugi kanade probleem on, kuid sellised probleemid nagu ägenev mörin Karumetsas, madal tootlikkus, kehv majandusstruktuur, kollitav energianappus, vähene elanikkonna juurdekasv ja vananemine kahvatuvad kanaküsimuse kõrval. Need pole ju eksistentsiaalsed? Või on? Inimlikust vaatekohast nähtuna?

Siiski … süsteemianalüütikuna tundub mulle, et kõik otsused (ja ka mitteotsused) toovad kaasa tagajärgi, tagajärgede tagajärgi, kõrval- ja kaasmõjusid.  Nii ka kanaküsimus. Tegelikult pole kanaküsimus ainult kanaküsimus, see on laiemalt küsimus sellest mida ja kuidas me elada tahame. Õigemini, kuidas me elada saame.  Nii oleme asjatus kiirustamises, edevuses või otsustamatuses mitmed oma majandustegevused suutnud välja suretada. Muutnud tulu kuluks nagu näiteks energeetika, puidutööstuse, uute innovaatiliste tehaste rajamata jätmise. Ikka on  mingi osa inimestest algselt alati millegi vastu, mitte poolt. Kõige võimsamalt arenevaks  tööstusharuks on tõusnud … vetokraatia.

Samas kulupoolt arendab Dr Riik jõudsalt, kui vaid mõelda metsade soostamise projektidele, tammide allalaskmise kavadele, putukaväiladele keset linnu on tegemist nagu ajas tagasimineva ajarännakuga. Me rajama Etnopark Eestit, mitte Tehnopark  Eestit. Samas tahame elada pigem Tehnopark Eestis. Elada hästi? Pigem edevalt.

Selles erisuunalisuses tekkibki lepitamatu vastuolu, neid „häid tuleviku asju“ ei saa, kui nendeni ei liiguta loogilist arengujada, vaid keeldude kaudu. Keelud on kallid. Isegi kanade vabapidamist saab edendada loomuliku edendamisena, mitte keelupõhisena. Keelupoliitika tähendab, et turud jaotatakse ümber, tulud liiguvad meie majandusruumist minema, täpselt samuti nagu energeetikas juhtus, võimestades kellegi teise majandust. Alkoholi keelu ajal saime kahtlase taustaga salaalkoholi ja võimestasime põrandaalust turgu. USA sai tänu keeluseadusele hästi struktureeritud konsolideeritud maffia, kõige sellest tulenevaga. Pole tarvis arvata, et meid ootab ees „salamunade“ põrandaalune turg, kuid …

 Alustades valest otsast

 Tundub, et kanade vabapidamist ahendame me samuti valest otsast – vastandamisest/keelamisest. Nagu S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021  Lk 166) tabavalt märkis „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“. Kuid mida rikkam on riik, seda kallimaid ja kvaliteetsemaid (isegi kui see on mõtteline) tooteid on tarbijal võimalik osta. Seega on (kindlas kõneviisis) eeltingimuseks riigi rikkuse kasvatamine. Meie oma upsakuses kõike keelata ja mõtlematuses ühisreegleid valimatult üle võtta, oleme jõudnud selleni, et meie tootlikkus võrreldes EL keskmisega on vaevalised 70+% ja tublimatest oleme poole võrra maas. Piltlikult tähendab see seda, et tublid astuvad aastas edasi kaks sammu, meie lonkame ühe. Ja niimoodi iga aasta.

Õpetatud sõber saatis selle tootlikkuse kasvu mantra peale oma asjakohas kommentaari: „2,5% kasv eeldab, et tööjõu tootlikkus kasvab vähemalt 2% aastas. ?

IMF ja EL analüüsid ütlevad otse, et Eesti tootlikkuse kasv on pidurdunud ja tööviljakuse (TFP) kasv olnud lausa negatiivne (2020–2023).

Kas Eestis on?

liiga vähe efektiivsuse kasvu;

liiga palju madala lisandväärtusega teenuseid;

liiga vähe protsessijuhtimise innovatsiooni, asi ei ole ainult masinates ja automatiseerimises

R&D ja innovatsioon ei peaks olema formaalne eurotoetuste rutiin.

OECD sõnum: Eesti R&D kulud ~1,8% SKP-st, aga vaja oleks pigem 2,5–3%. Sealjuures oluliselt paremat sidet ettevõtete ja ülikoolide vahel. Eelkõige rakendusuuringud, mis päriselt jõuavad tööstuse ja teenusteni. Reaalseid protsessi-innovatsioone (lean, automatiseerimine, digitaliseeritud töövood), mitte ainult uut logo ja kodulehte.

Ilma investeeringuteta ei juhtu mitte midagi.

Investoritel on vajalik selge signaal, et Eestis tasub tootmist ja teenuseid arendada, mitte kolida Lätti/Poola/Saksamaale odavama tööjõu või suurema turu pärast.

Samuti piisav kindlus maksupoliitika osas mitte iga-aastane "teeme uue maksu-ideekonkursi"

Investeeringud ei tule riiki, kus homme võib elektri hind jälle “šokiga” üles lennata;

selged otsused tuuma, taastuvenergia ja võrguinvesteeringute kohta.

Töötajate oskuste vastavus ettevõtete vajadustele.

Kutse- ja kõrgharidus, mis ei peaks tootma "pabereid", vaid reaalset tootlikkust tõstvaid oskusi (IT, inseneeria, tarneahel, tootmisjuhtimine, IT, automaatika);

Vajalik oleks ümber kujundada täiend- ja ümberõppe süsteem, mis päriselt töötab, inimene saaks liikuda madala lisandväärtusega töölt kõrgemat lisandväärtust loovale tööle!

Kasv saab tulla ekspordist, mitte sellest, et me üksteisele rohkem kohvi müüme.“

 Väga asjalik kokkuvõte. Nii on. Just selliseid küsimusi peame me (kindlas kõneviisis) endale esitama ja prioriteete seadma. Asi pole mitte ainult ringiratast kohvi müümises, mis oleks ju päris tore tegevus, vaid selles, et pidev keeldude tootmine (ehhee, keeldude tootmise tootlikkus?) tähendab ka ringiratast kontrollimist ja … kontrollimise kontrollimist. Niisugune ringmäng vähendab meie majandusruumi kogutulu kahel viisil:

-esiteks: teevad kõik keelud tootmise/toote kallimaks/aeglasemaks.

-teiseks: inimesed, kes on hõivatud kontrollimisega (vigade otsimise ja kohati lausa leiutamisega) on väärtuste loomise protsessist väljas ja on kogutulu vähendavad. Kulu noh! Kui kogukulu ületab kogutulu, siis variseb süsteem kokku, kokku, kokku … Nojah, kokku kukkuda riigil ju ei saa, seepärast teeb poliitturg mitmeid kummastavaid, tervemõistuslikult mitteseletatavaid, tantsusamme, mida hiljem seletatakse kui seebitükil libastumist ja … Ja tants või libastumine jätkub sama sujuvalt nagu eelmisegi tantsuvooru ajal.  

Naabritel Karumetsas 35 aastat tagasi just niimoodi juhtus. Nagu tolleaegne rongianekdoot pajatas, siis kujutati riiki ette, kui maad läbivat rongi, milles pooled on „jänesed“ ehk piletita sõitjad, pooled kontrolörid. Ütlete, mis selles imelikku on? „Jäneseid“ tulebki püüda? Ei hakka vaidlema, kuid midagi on süsteemis viltu, kui pooled on „jänesed“ ja … Puänt on selles, et piletit ei ostnud lõppkokkuvõttes selles „rongis“ enam mitte keegi, sest ka kontrolörid sõitsid ju ka ilma maksmata. Väga reljeefne kirjeldus. No meie teiega ei taha ju sellist saatust? Aga miks me siis sinna suunas liigume? Ise. Vabatahtlikkult.

 Oleme suuna kaotanud?

 Tõsiasi on see, et ka poliitturg on nii rabedaks kulunud, et enese eksponeerimiseks ja tähelepanu võitmiseks raiutakse seadustesse kõige jaburamaid mõttevälgatusi, arvamusi ja emotsioone. Tõsiasi on ka see, et suunatu rabelemine on viinud süsteemi kokkuvarisemise äärele nii rahaliselt kui ka usalduslikult. Kuidas nii? Kui olete pannud tähele, siis Tervisekassa on kulutamas oma viimaseid reserve, Pensionikassa on juba pikemat aega roikunud Riigikassa ressursside peal, Riigikassa ise … pidevalt kuuleme juttu õpetajad, päästjad, tervishoiutöötajate alarahastuse kohta, nüüd on nendega liitunud ka teatrite ühendkoor. Kui uskuda massimeedikuid, siis on kõikjal ja igaühel puudu. Oeh! No tegelikult muidugi ei ole, kuid ootuste ja tegelikkuse vahe on rebenenud murettekitavaks. Mitte, et ootused oleksid kõrged, vaid tegelikkus ei jõua järele. Selle järelejõudmisega peamegi tegelema, see on suund millega tegeleda.

Meie praeguse elukorralduse juures administratsioonide isevõetud edevuskohustused, omandatud abitus ja üleüldine saamislust on üle meie võimete kasvanud. Üha uutel ja uutel grupikestel on tekkinud „õigustatud ootused“, „õigus saada“. Üks kõrgametnik vahendades „Brüsseli mõtteviisi“, siis taskukohane korter pidi olema juba inimõigus. Uh! Kõlab hästi, aga turumajandus niimoodi ei toimi.  Aga vastutus? Aga osalus? Mida teha? Tõsta makse? Selle kohta ütlevad ettevõtjad, et seda küll teha ei saa. Ja neil on õigus. Õigemini muidugi saab, kuid see muudab meid veelgi kokurentsivõimetumateks ja ühisrahavaesemaks. Loobuda mõnedest jagatavatest „tasuta hüvedest“? Eee … siinkohal ütlevad poliitinimesed, et seda küll teha ei saa. Hm? Saab ikka. Kuigi see on ebamugav ja närvesööv. Eh, vajab püsivust ja kindlameelsust. Tegelikult annab suurimat tulu administratiivsete keeldude ja turumoonutuste vähendamine, andes võimaluse tootlikkuse tõusuks, mis lahendab „iseenesest“ mitmed vajakajäämised sh ka kanade vabapidamise mured ilma linnukasvatustööstust tapmata. Kuidas? Inimestel on lihtsalt raha, et osta kallimat toodet, nii nagi S Pinker väitis, et rikkamas ühiskonnas on puhtam keskkond, kuid see keskkond ei ole puhtam seetõttu, et ühiskonnas on palju käske/keelde, vaid seepärast , et inimesed saavad seda endale lubada. . Muidugi need poliitrobotid, kes teenivad üle „nelja tuhhi“ kuus ei saa sellest aru, et on suur vahe, kas osta mune näiteks 1.19 või 2.99 EUR. Kuid paljudele osutub see probleemiks. Just nagu Sarrazini märkis „Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Ilmneb, et on ka neid kellel on muresid ja hinnatõusud mõjutavad ka toiduvalikut. Muidugi pole vabapidamine vaid munaküsimus, vaid pigem kogu traditsioonilist linnukasvatustööstust puudutav probleem, eriti linnulihatööstust kõige sellest järelduvaga. Kanalihaga on see „värk“, et see on kõige odavam lihaliik, olles praktiliselt kaks korda odavam sealihast, loomalihast rääkimata. Seega oleks linnuliha kallinemine kodumaise linnulihatööstuse jaoks … „Väljakutse“? Pigem võib see tuua kaasa selle valdkonna hääbumise. Oleks tuliselt kahju, sest kodumaise kana liha on maitselt konkurentsitult paim, kuid … Kuid alati ei saa teha valikuid maitse järgi, vaid võimaluste järgi. Käib muide nii tarbija kui ka tootja kohta. PM 17.11.25  andis teada, et „Eestlased ei jaksa süüa osta: Eesti kukkus vastavas eurotabelis viimaseks Eestis ostmine kahanes, terves Euroopa Liidus aga kasvas“  No nii hull see olukord ka ei ole, et lausa nälg oleks majas, kuid üldine ärev õhkkond nii majanduses kui julgeolekus manitseb inimesi oma valikutes olema kaalutletum. Aastatuhandetega omandatud tarkus.  Lisaks EL statistikale saime teada, et  „EKI toidukorv kallines ligi 10 protsenti, poodide käibed kasvasid aga oluliselt vähem“. Siin see ongi – tasakaalu otsimise protsess.

„Raudsepp: langus kestab juba 3,5 aastat «Toidukaupade jaemüügimahu langus kestab meil 2022. aasta teisest kvartalist alates – juba kolm ja pool aastat!» märkis Raudsepp. «See tendents on väga murettekitav ja näitab selgelt meie inimeste ostuvõime langust. Väited, nagu eestlased pole kunagi nii hästi elanud, ei vasta tõele. SKT elaniku kohta ostujõu pariteedis on olnud meil langev juba aastaid, oleme Leedu endast mööda lasknud ja Läti oluliselt lähemale.». Kurb lugu ja väikese kanapoja laul siin varsti enam ei aita. Võib-olla võiks ostmise vähenemist lugeda ka positiivseks sammuks, kui mõelda, et iga tarbimise vähendamine on kasulik? Nii ja naa, sest kui ostmine väheneb, siis saab rappida nii tootjate, töötlejate kui ka kaupmeeste mastaabisäästu osa, mis omakorda avaldab survet kogu ahelas hinnatõusule, mis omakorda avaldab mõju ostumahule, mis avaldab mõju tootmismahule, mis omakorda … Ostumahtude langus ei ole nali või kõrvaline küsimus, see võib olla väga ebameeldiva tendentsi trikkel.

Mis aga puutub sellesse, et selle probleemi saab lahendada imeväeliselt ja lihtsalt käibemaksu langetamisega toidukaupadele, siis sellesse „ümberpistmisse“ on vähe usku. Olles osalenud või vedanud mitmeid-setmeid  hinnareforme võin väita, et hinnad stabiliseeruvad tasakaalupunktis, mis asub pakkumise ja nõudluse piirimail arvestades tarbimispuu hierarhiat. Niikuinii! Selle puu tähtsaim prioriteet on toit, ilma toiduta ei saa inimene eksisteerida. Kõik muu tuleb peale toitu, mis tähendab, et sinna kulub ka esimene raha. Just seepärast saavutatakse toiduturul kõige kiiremini tasakaalupunkt, sest sinna voolab nii „esimene raha“, kui ka „viimane raha“. See on turg, kus meie teiega, igaüks eraldi ja kõik koos toimime, isegi need keda vaevab küsimus kas osta kolmas maja või neljas jaht annavad oma osa selle turu tasakaalupunkti leidmiseks.Vaba hinnakujunduse puhul pole olulist vahet maksude suurusel hinnakujundusele - tasakaalupunkt määrab hinna ja kõik muu on hälve ühele või teisele poole, eesmärgiga kombata turgu, selle võimekust liikuda üles või alla. Jah, hindade kasv on olnud märgatav, mõnele traumeeriv, kuid enamus saavad jätkata hajumuspärast tarbimisstruktuuri, mis nullibki ära käibemaksu langetamise eesmärgi.  

Mis aga aitab on see, et kogu ahelas vähendada regulatsioone, mis võimaldaks läbi loovuse kasvatada tootlikkust. Koht kus meie arutlused umbe jooksevad on see, et me fokuseerime valele probleemile – mitte kaup ei ole kallis, vaid sissetulekud on väikesed. Sissetulekuid on võimalik kasvatada (NB! mitte tõsta) muutes tootestruktuuri, muutes selle valiku enam lisaväärtuseliseks ja vähendades administreerimist. Ärme tegele enesepettusega, see on liiga kallis. Tuues nendes oludes mängu veel ühe regulatsiooni, mis viib põllumajandustootmise ja toiduainetööstuse mahulanguse edenemisele on küll kurjast. Kuid kanaseadus imbub vaikselt edasi, sest poliitiline loom tahab söötmist ja inimlik edevus edendamist.

 „Panustades“ … langusesse?

 Tõenäoliselt annab administratiivne võimetus anda kanaväljakutsele positiivset lahendit kogu ahelale nii ajendi, kui põhjuse hindade tõstmiseks. Juhhei, saame oma inflatsiooniliidri rolli tugevdada. Kuidas need majandusanalüütikud tänapäeval kaunisõnaliselt ütlevadki kahjumite ja taandarengute kohta „ …, et kõige rohkem panustas langusesse ….“ Oeh, justkui keegi panustaks langusesse (või kahjumisse). Mõttetu sõnajada. Kahjum on kahjum on kahjum. Tihti on see lõppjaam – nii reisijad/tarbijad kui juhid/kontrolörid peavad välja astuma. Pealegi annab EKSS selgituse " millessegi oma panust andma, kellelegi v. millelegi oma lootusi rajama. Edukas ettevõte panustab haridusse. Meeskond panustab noortesse mängijatesse, noortele mängijatele" kas see  jada jätkub tõesti sellega, et ettevõtja panustab ... Kahjumisse? Jabur ju.

Seega küsimus pole ainult reatarbijates, hinnakasvu mõju on kumulatiivselt hulka mastaapsem. Võib arvata, et juba toimunud maksutõusude taustal (käibemaks, aktsiisid, automaks, maamaks, maksumaks), muutub toiduainetööstuse eksistents veel ühe komponendi võrra kriitilisemaks. Konkurentsivõimetumaks. Kui meie massimeedikud hinnatõusude puhul pateetilisnõudlikkult küsivad, et „Kes selle kinni maksab, siis …“.  Siis ärge seda küsimust enam esitage, kõik maksutõusud ja toote teiste komponentide hinnatõusud maksab kinni KUNINGAS KLIENT/TARBIJA (kliendil ja tarbijal on teatavasti vahe, kuid jääme lihtsuse mõttes tarbija juurde). Tarbija ja ainult tarbija. Mingi osa suudab absorbeerida toote-  ja tarneahel tihendamise/ühendamise näol, kuid üldkokkuvõttes maksab tarbija. Niisiis … Niisiis oludes, mil tegelikult ostujõud väheneb ja tarbijakindlus langeb, siis ostetakse ka vähem. Valitult. Mis omakorda tähendab, et osa tarbijaid peab tegema valiku ilmselt  „salamunade“, vähem- või mitteostmise vahel ja tootja/töötleja kallinenud tooraine ning mastaabi vähenemise tõttu panema oma äri kinni või olema … loominguline.

300x300 keeluala?

Kuid loomingulist läheb sellel sektoril vaja kuhjaga, sest meie majandusruum ei ole mitte  300x300 kilomeetrit keeluala, vaid me oleme EL liikmed kus teatavasti üks eksistentsi põhialuseid on kaupade vaba liikumine. Nii liiguvad lisaks muudele kaupadele ka linnukasvatustööstuse saadused. Ilmselt on „avarama mõttega“ riikide farmerid ja kondiitrid rõõmsad, et meie iseendale lisakulutusi tekitame ja tunnevad juba kasumitõusulõhnalisi pühadeaega tulemas. Võib arvata, et kui just „salamunad“ ei uputa turgu üle, siis kaupade vaba liikumine korrigeerib meie mitmete tööstuse eluvõimalusi tuntavalt. Ehhee on ju meie tööstused puurikanade moodi tihedas konkurentsipuuri kitsikuses. Siinkohal ei tule ühelegi poliitinimesele ega aktivistile pähe mõttepojukest, et päästame ettevõtjad administratiivpuurist välja? Laseme nad vabapidamisele? Vabalt siblima? Kui see on kanadele eduks, siis on see vast heaks  edenemiseks ka ettevõtlusele? Mnjah, kui tegemist on keelutööstusega, siis … vabadus pole teema.  

Teine võimalus on, et mingeid veidraid asendusaineid peab toiduainetetööstus kindlasti kasutusele võtma. Üle korrates, mitte ainult kanad ei võitle elu eest, ka ettevõtjad võitlevad elu eest ja kui nad ei asenda täisväärtuslikku munavärki toidutööstuses mingi munalaadse ködiga, siis ei jää nad ellu. Ettevõtjad nimelt. Raudpolt. Mis aga juhtub inimesega munavärgi söömise asemel munalaadset ködi süües? Eks ole hea küsimus? Kas inimene jääb ellu? Hm. Te ei ole selle üle mõelnud? See ongi meie probleem, et keskendutakse ühele probleemile, kuid ei nähta selle „lahenduse“ tagajärgi inimestele kogumis. Karmis konkurentsis turud liigatavad iga väiksemagi muudatuse peale. Kuna meie 300x300 keeluala on nagunii paisupaagi majandus ehk kui meie naabritel läheb hästi, siis läheb ka meil hästi, siis oludes kui neil ei lähe hästi oleme meie nagunii kuivale jäämas. Meie hapras maailmas on kõik omavahel seotud, otsides tasakaalupunkte, leides need otsitakse uusi tasakaalupunkte.

Murdmisest ja murdjatest

Niimoodi see areng toimubki, pidevalt uut tasakaalupunkti otsides. Seda ei saa toimima murdmisega. Miks? Sest sellel on kõrvalmõjud. Vaadake, meil ei ole ainult kanakaitsjaid, meil on ka karukaitsjad ja hundikaitsjad ja veel palju kaitsjaid, kuid nagu üks tuntud ja lugupeetud õigusteadlane küsis, et kui meil kaitstakse isegi karusid, siis kes kaitseb lapsi. Lisaksin inimlapsi. Siiski ülekaitsel on kõrvalmõjud ja tagajärjed. Näiteks „Alates neljapäevast tohib Jaapani politsei karude laskmiseks kasutada vintpüsse, kuna riigi rangeid relvaseadusi on muudetud, et aidata võimudel võidelda rünnakute lainega. Alates aprillist on karurünnakutes üle riigi hukkunud rekordilised 13 inimest ning peaaegu iga päev teatatakse juhtumitest, kus karud tungivad kodudesse, luusivad koolide lähedal või märatsevad supermarketites. Valitsus püüab leida lahendust rünnakute sagenemisele, mille põhjuseks on teadlaste hinnangul kiiresti kasvav karupopulatsioon, tänavune kehv tõrusaak ja kahanev rahvaarv.“ (ERR 13.11.25)

 Põllumajandustootmine ei ole mingi ilutööstuse alamliik, vaid reaalmajandus kõige sellest tulenevaga. Reeglina ongi see raske, ropp, haisev ja heitlik. Viimased aastakümned on olnud tohutu edenemine nii loomade tervise, tootehügieeni, kui ka kvaliteedi osas, seegi on pidev protsess, mis genereerib ennast ise. Just ise. Millal te viimati poest „tilgastanud piima“ saite? Ei mäleta? Ilmselt pole seda paarkümmend aastat juhtunud, sest külmakett ja muud tehnoloogiad, mis enne olid eklektilised on tänaseks paika saanud. Süsteem on ennast ise reguleerinud, mis on muidugi kallis ja vaevanõudev, kuid konkurentsisurves paratamatu. Ärgem siis segagem neid, nad tulevad ise toime.  Eee … meie teiega (ostu)valikute survel. Üks Soome põllumajanduskantsleri tarkusetera raha kaotamise kohta oli selline, et „Kõige kiiremini kaotad kasiinos, kõige meeldivamalt armumängudes ja kõige kindlamini … põllumajanduses“. Terane tähelepanek. See visa pürgimus – kaotada kuid kindlalt edasi toimetada – on üks meie elukorralduse aluseid. Olen alati imetlenud ja imetlen meie põllumehi, nende visadust, nende kohanemisvõimet ja uuenemismeelsust. Kui nüüd mõelda, et põllumajandustootmine peab pea pidevalt rinda pistma selliste „väljakutsetega“ nagu põud, liigniiskus, seakatk, hullulehma tõbi, linnugripp jne, mil paljude põllumeeste eksistents on pea eksistentsitu, siis pole märganud, et aktiivsed huvigrupid oleksid jõuliselt ülesse astunud põllumeeste kaitseks. Loonud põllumeeste kaitse ühinguid. Piketeerinud „Päästke põllumehed!“ Aga peaks, kuigi nad on ju ainult … inimesed. Pole ka aktiivseid kaitseliikumisi lammaste või mesilaste kaitseks. Hm, kummaline. Elame duaalses maailmas. Puurikana elu on kaitset väärt, kuid mahamurtud lambakari pole kaitset väärt. Kanakaitse seadus loovib vaikselt mööda administratiivkanaleid üha uutele otsustustasanditele, mis ähvardab saada seaduseks, kuid Riigireformi seadus, mis ilmselgelt annaks loomuliku lahenduse paljudele eelpoolmainitud probleemidele, selles osas seaduseni ei jõutudki. Poliitturg näitab sellega oma taset. Kahju. Istuvad nagu puurikanad, liikuvust ja tiivasirutustarvidust napib ilmselgelt. Põhitegevuseks poliitturul on kujunenud puuride tihendamine ettevõtluspuurides.

Nagu D Heath („Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40) teraselt täheldas: „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi.“

 Kokkuvõttes tekib igast piirangust terve rida kumulatiivset „väherikkust“, mis ei võimalda tekitada kumulatiivset jõukust. Küsite milleks jõukus? Ikka selleks, et jõukamas riigis on keskkond puhtam ja tarbitakse puhtamaid tooteid. Niimoodi jõuaksimegi kohale, kui teeme vahet peamise ja tähtsa vahel. „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 48). Niisiis … mis on meie teiega jaoks peamine? Eks ole hea küsimus?

 Targutusi:

 A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 

Lk 327 „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“

 W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

 Lk 181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“