Kimääriloome

Ilmunud Äripäevas 06.04.22

 Muidugi on probleem, kui ei jätku töökäsi, kuid ilmselt on tegemist hoopis kreatiivsete tööpeade vähesuse, mitte käte küsimusega ehk pigem vale majandusstruktuuri ja tootlikkuse küsimusega. Kuigi tribüünidelt räägitakse peadest, siis tegelikult saame kvoodikäed ja siis on näpud põhjas. Niisiis ...

Milleks meil ressursse jätkub?

Alustame algusest. Ozan Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“) kirjeldas Mars Polar Landeri purunemise järgset arengut. Oldi hõivatud enesestmõistetava küsimusega: „Kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Nii nagu Adler seda nägi, ei olnud meie probleem maandur. See oli gravitatsioon.

„Jah, (õhk)padjad olid algelised. Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ Meie teiega peame küsima, millist majandusstruktuuri me vajame, et kasvatada heaolu ja tootlikkust? Milleks meil ressursse jätkub?

Edasi. Kas kvooditamine aitab meid heaollu või vastupidi? Gaia Vince´i „Nomaadide sajand“ näitab, et madala kvalifikatsiooniga ränne tingib mehhaniseerimise/automatiseerimise aeglustumise.

„Hõlpsasti kätte saadav soodsa hinnaga tööjõud muudab tööjõusäästlikud ettevõtete juhtidele vähem atraktiivseks (…). Kui aga migrandid välja saata või nende riiki sisenemine tõkestada, võtavad paljud rändajate tööjõudu kasutavad ettevõtted ette mehhaniseerimise ja spetsialiseeruvad tööjõudu mitte nõudvale toodangule.“

Näiteks California 1964. aasta rändajatest loobumine muutis tomatite korjamise kahe aastaga käsitööst täielikult masintootmiseks. Lihtne, ei mingit tööjõuprobleemi.

Ärme tee loogikavigu

Mullune entusiasm 30 000–60 000 põgeniku markeerimisel kui rahvastiku kahanemise probleemi lahendamist on tüüpiline loogikaviga. See pole rahvastiku ega tööjõu lahendus, see on traagika.

Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“) nendib: „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust.“ Kas sisseränne suurendab ühiskonna heaolu? „See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed.“

Elementaarne ju: kas pürgida Mehhikoks või Californiaks, edendada tootlikkust või mugavuslikku värbamist?

Teisalt, kas arengul on üldse mõtet, kui rämpstöökohad tõhususe nullivad. Keynes ennustas 20. sajandi alguses, et selle lõpuks on tänu tehnoloogia arengule töönädal 15tunniline, millest piisab, et toota kõike vajalikku, kuid ta ei osanud arvestada uskumatus mahus mõttetu ja kasutu töö lisandumisega.

Ärme tooda juurde rämpstöökohti ehk jätame jutu välistööjõu kvoodist ja keskendume tootlikkuse kasvule, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

Meil olevat tööjõukriis. Töökäsi ei jätku. Milleks? Lahendus? Tõsta võõrtööjõu kvooti? Neli korda? Kümme korda? Hmm, kõrbes ei jätku vett mulliveetehase rajamiseks. Peaks vett sisse vedama. Kõrbesse? Rohkem? Pidevalt? Jaburus, sarnane Vana-Kreeka loogikaveaga: „Koeral on neli jalga, sellel loomal on neli jalga, järelikult on see koer.“ Ei ole. Kimäär.

Tööjõud on üks ressursse ja kui seda ei jätku (nagu kõrbes vett), siis teatud tegevusi ei saa teha. Tuleb leida vastav majandusstruktuur, -mudel, tehnoloogia, mitte halada vee puudusest kõrbes. Mõtlema peab nagu edukas Austraalia farmer põuaalal: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli.“ (Mart Stevenson „Optimisti teekond tulevikku“). Kui tööjõudu ei jätku, siis seda äri ajada ei saa.

Millist probleemi me kvooditamisega ravime? Tööjõu vähesust? Millise? Rahvastiku vananemisest? Vähenemist? Pensione? Tootlikkust? Või mõttelaiskust? Pealegi luusib mõttelaiskuse ja demograafia ääremaadel oht, mida kirjanik Camus on Euroopa kontekstis nimetanud „suureks väljavahetamiseks“.

David Graeber („Bullshit Jobs“) küsis juhuslikult valitud inimestelt, kas nende töö toob nende arvates ühiskonnale mingit olulist kasu. Umbes 37% vastas kindlalt ei, 13% ei osanud vastata (Mattias Desment „Totalitarismi psühholoogia“).

Administratsioonid loovad üha kiirenevas tempos uute keeldudega juurde rõõmutuid rämpstöökohti. Ei saa ju olla inimese eesmärk – keelan, järelikult elan? Või saab?

Tähtis on tootlikkuse kasv, sellega tegelemegi, mitte kvooditamine. Kvooditamine ja primitiivne värbamishuvi tähendavad, et me taastoodame ebatõhusat tööjõu kasutuse (rämpstöökohtade) mudelit ja ebatõhusat majandusstruktuuri – kimääri

Kõne õpetatud sõbralt V4 Läheme natukene pööraseks

 

 

Tööturg, see on üks emotsionaalne „värk“, mõjutades kõiki ja kõike. Nagu öeldud – emotsionaalne värk. Kordamiseks: „Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“- „Tunnetes kinni olemine või neile üleliia suure rõhu panemine veab meid alt ühel lihtsal põhjusel – tunded ei kesta kuigi kaua. Mis iganes meid täna õnnelikuks teeb, ei tee seda enam homme., kuna meie bioloogiline olemus vajab alati midagi veel. Õnnele keskendumine viib vältimatult alati lõputu „millegi veel“ jahtimisele – uue kodu, uue suhte, veel ühe lapse, veel ühe palgatõusu. Ja kõigist meie higistamistest ja pingutustest hoolimata jõuame tagasi sellesama tundeni, mille juurest me alustasime: puudulikkus.“

„Psühholoogid kutsuvad seda mõistet vahel „hedooniliseks jooksurattaks“ …“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 43) Seega ainult emotsioonidega ei saa toimetada, eriti kui elame suurema osa elust automaatpiloodil ja kasutame sealjuures valesid termineid. Niisiis …

 Seekord läheme pööraseks. Täitsa pööraseks. No mitte päriselt, kuid mänguliselt küll. Miks? Selleks, et tähelepanuvõime hajumise hallust hajutada. Meie teiega oleme sellises massiivses infovoos, et me ei süvene enam, me toimime autopiloodil. Autopiloot on väärt riistapuu, kuid samasuse ja sarnasuse segiajamine võib kujuneda fataalseks. Vaadake, selles maailmas –  sh tööturu maailmas – ei ole miski päris see kuidas seda nimetatakse. Lisaks automaatpiloodile peaks kasutama korrigeeriva jõuna tervet mõistust ja käsitsijuhtimist. Tööturu mõistes räägime me teiega vanaaegsetes terminites nagu töövõtjad ja tööandjad. Terminid ise kostuvad kõrvale krigisevad, sest tööjõuturg tuletab meelde terminit orjaturg, ning töövõtja mingit elutut statistilist mehhanismi. Kuid aeg on edasi liikunud ja need sajandivanused suhted on muutunud, sest tänapäeva töösidemete turul on tööandjad  (enamasti) tegelikult töövõtjad, sotsiaaltoetused on olemuslikult ettevõtlustoeused ja konkurentsivõime tõstmine on kurnav paigalseis meie teiega raha ümberjaotuse näol. Autopilootsus ja tähelepanu hajumine sõnade ja tegude osas on jõudnud juba sellisesse ohtlikku olukorda, kus rahvastiku arv peetakse ekslikult juba põhiseaduslikuks kestlikkuseks, aga … Nojah, kui ei keskendu, siis muidu on kõik hästi.

 Tööjõu oma hind on toote omahinna komponent

 Tegelikult muidugi ei ole hästi, sest selles sõnade ja tegelikkuse valesõnastuses  teevad meie majanduskaptenid ja poliitturg järgipanu kaheldava väärtusega otsuseid. Sama probleem on ka inimressursi/tööjõu, kui ühe majandustegevuse kulukomponendi hindamises, väärtustamises ja eriti väärindamises. Tööjõul (nii hirmsalt kui see termin ka ei kõla) on igal ajahetkel oma hind. Tähtis osa toote omahinnas. Olenevalt valdkonnast võib see olla ka kõige tähtsam omahinna komponent, kuid ka robootikas on inimese loomingu maksumus tohutu tähtsusega. Nüüd oleme suurte ja tähtsate valikute ees. Küsimus on selles, kas minna mugavusteed odavtööjõuga odavturgudele ja muuta meie tööturg rahvusvaheliseks rämpsuturuks, kuhu valgub kokku kogu odavjõud, kõige sellest tulenevaga, või püüame majanduse (ja ühiskonna) õiget edasiviivat ( mitte pelgalt jätkusuutlikku) struktuuri saavutada lähtuda sellest, et igas inimeses on geniaalsuskomponent ja selle komponendi üles leida. Üles leida ja arendada.

 Lapsemäng

 Mängime sellist mängu, et nimetame alustuseks asju/ilminguid/tegevusi nende õigete nimedega. No umbes niimoodi, et hunt on hunt mitte Kriimsilm, jänes on jänes ja mitte Haavikuemand ja krokodill Gena on krokodill, mitte laste kõige suurem sõber. Ja kuigi läheme pööraseks ja mänguliseks, siis on see puhtalt vastukaaluks neile tänapäeva luululistele majandus- ja ühiskonnakäsitlustele, mis risustavad meie teiega mõttemaailma ning eksitavad meid õigelt arenguteelt. Pean siinkohal tunnistama, et läksin esmavariandis natukene liiga pööraseks ja osa mõttepojukesi tuli panna küpsemist ootama. Niisiis tegemist on pöörasuse … hillitsetud variandiga. Kuigi ka hillitsetud variant on šabloonsele mõtlemisele tõeline seedehäire.

Kindlasti on paljudel raske leppida järgneva arutlusega, kuid ilma selgusetuses ja pöörasuseta pole ka arengut. Mäng, mäng algab lapsemänguna ja jätkub mõttemänguna. Mängime siis. „Enamikule täiskasvanuist pole mõttemäng loomulik, aga lapsena olime kõik selle meistrid. Enne kui maailm meid faktide, märgukirjade ja õigete vastustega üle külvas, ajendas meid siiras uudishimu. Silmitsesime maailma vaimustusega ega pidanud midagi enesestmõistetavaks. Elasime õndsas teadmatuses ühiskondlikest reeglitest ja vaatlesime maailma kui oma isiklikku mõttemängu. Lähenesime elule eeldamata, et teame (või peaksime teadma) vastuseid, vaid sooviga õppida, katsetada ja omandada.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 92/ 94) „Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“ Edasi läheb veelgi põnevamaks

„“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/. Eks ole vahva, kui mõtlemiskaar on nii avar? Mulle meeldib. Vaene kasvataja muidugi, tema enam ei mängi (ega näe), tema kasvatab … eee … teeb tööd. Pelgalt. Niisiis …

 Pöörane inetus, kui päästetee

 Töösuhteturg pole küll raketiteadus, kuid raketiteadlaste kogemused kuluvad siin marjaks ära.  Korduseks   tuletame meelde Mars Polar Lander 1999 aastal purunemise asjaolud ja sellele järgneva „vigade paranduse“, kus šabloonne mõtlemine viis kümnendi kollektiivtööd ja miljardi ühe hetkega kaduvikku. Pööraselt hea näide, sest valearvestuse ja tegelikkuse kokkupuude harilikult just niimoodi lõppebki. Plirts ja nagu poleks olnudki. Siinjuures oli märgiline, et  šabloonsus mõtlemises jätkus ka peale plirtsu, sest arutati ikka maanduri jalgade arvu ja asendi üle (see on umbes selline arutlus, kui arutleda majanduse elavdamist läbi selle mitme astmeline peaks olema tulumaks). Adleri (rakettmootorite labori insener nö kõrvaline isik) arvates, ei olnud probleem maandur vaid gravitatsioon.“ Olime hõivatud enesestmõistetava küsimusega; Kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Adler astus sammu tagasi ja küsis: „kuidas võidame gravitatsiooni ja maandame kulguri ohutult Marsile?“ (…) Adleri lahendus oli kolmjalgsest maandurist loobumine. Selle asemel pakkus ta hoopis, et kasutada võiks hiigelsuuri õhkpatju ja meie kulgur oleks maanduri sees kookonis. (…) Jah padjad olid algelised. Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 150). Väga reljeefne näide – tegelege tegelike probleemidega ja te võidate.

Kahjuks „jookseme me tihti kinni“ šabloonse mõtlemise mudelisse. Üks selliseid šabloonseid mõtlemisi on suhtumine tööjõusse. Kui kuulata tänapäeva poliitturu arutlusi tööjõu üle, siis tundub nagu käivitaks neid ajusid söeküttel aurumootorid. Ometi on aeg, suhted ja inimesed ise üha kiirenevas muutuses. Ülepea on vale liigitada tänapäeva üht tähtsamat majandusressurssi – inimest – ettevõtjateks ja töövõtjateks. Tänapäeval on kõik võtjad, andjad  ja … teenindajad. Pöörane, eks ole?

 Seni kuni administratiivarbujad nikerdavad mõtte kallal, kas maanduri/ebatõhusate administratiivsüsteemide purunemise vältimiseks tuleks teha see 3-4 jalgne/astmeline rumalus , siis astume meie teiega tõeliselt sammu tagasi … Uh! Astume veel ühe sammu tagasi ja … Ikka ei saa aru … Nii nüüd oleme tagasi astunud, vaatame ja … hakkame konstrueerima oma pööraselt inetuid „patju“. Astume edasi!

 Sünniõigus

 Alustame sünniõigusest. Kuna meil räägitakse palju ja innustunult õigustest/õiglusest (kuigi unustatakse selle tasakaalujõud - vastutus), siis õigusest alustamegi – sünniõigusest.

 Nimelt, olenemata sellest kuidas kellegi elu käändub/väändub, on igaühel võõrandamatu sünniõigus hakata … ettevõtjaks. Üllatus? Arvate et ei ole? Teil ei ole raha, ei ole ideed, ei ole … See ei ole vabandus, sünniõigus on ikkagi, oleneb kas seda realiseeritakse või mitte. Tuhanded pennitud on selle sünniõiguse realiseerinud ja tuhanded „hõbelusikaga suus“ on selle kaotanud. Õigused vajavad ka kaitset ja pühendumist.

Muidugi ei saa kõigist ettevõtjaid, kuid õigus on võõrandamatu. Igavesti. Raha? Rahaga on selline lugu: „Arvatakse, et julged projektid ei saa rahalist toetust just hulljulguse tõttu. See ei ole nii. Need ei leia rahastajaid mõõdetavuse puudumise tõttu. Mitte keegi ei taha teha suurt investeeringut ning oodata siis kümme aastat, lootes näha mingitki elumärki. Üsna sageli on nii, et kui sa suudad progressi näidata, tulevad targad investorid kaasa üsnagi hullumeelsete ettevõtmistega.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 100). Pange nüüd tähele sõnapaari „mõõdetavuse puudumine“, just see on paljude ettevõtmiste algus ja lõpp, et ideest endast kaugemale ei suudeta/viitsita mõelda. Ainuüksi kätega vehkimisest ja sõnajadast ettevõtluse alustamiseks tõesti ei piisa. Hull julgus ei ole ettevõtluse alustamise alus, küll aga kaalutud risk. Niisiis sünniõiguse realiseerimiseks tuleb pühenduda, alustada ja … arvutada.

Üks tähtis faktor sünniõiguse juures on see, et iga inimene on andekas. Tegemist on megasuure ressursiga. Kasutamata andekuse ressursiga. Kas te kujutate ette sellist keskkonda? Ei? Sest teie arvates pole võimalik, et igas inimeses on geniaalsuskomponent? Vale puha, kui te niimoodi mõtlete, siis pole te ka oma tõelist geniaalsuskomponenti veel üles leidnud. See andekus tuleb vaid üles leida ja seda arendada. Igaühes meist teiega on oma geniaalsuse komponent. Mul on olud kõrgelt- ja paljuharitud kolleege, kes on sattunud valele tööle (pole oma geniaalsuse komponenti üles leidnud) ja … juba nende tööprotsessi (sunnitöö?) vaatamine oli piinarikas. Prr!

 Umbes selline situatsioon nagu E. Doty kirjeldab raamatus „Kompromissilõks” (Äripäev 2011Lk189): „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Pole just unistuste töö (see sunnitöö)?

Kuidas leida?  Võib-olla peaks alustama Vanaema Marie retseptist, kes õpetas mind: „Sa mõtle see töö enda jaoks huvitavaks!“ Aitab igal juhul, lihtsalt mõelda on vaja.

 Ettevõtja kui teenusepakkuja mitteettevõtjatele

 Niisiis oma sünniõiguse (ettevõtjaks hakkamine) realiseerimiseks on vaja alustada, pühenduda, arvutada ja üles leida oma geniaalsuskomponent.  Kui keegi meist teiega leiab oma geniaalsuskomponendi soovist saada ettevõtjaks, siis … Mida siis ettevõtja teeb? Nüüd jookseb teil mõttest läbi umbes paarkümmend halvustavat epiteeti ja … Viskame kõik klišeed kõrvale ja … mõtleme. Mõtlesime? Nüüd tähelepanu!

Pöörane, kuid ettevõtja on teenusepakkuja, ta pakub töökohtade loomise teenust, ta on teenusepakkuja. Elementaarne. Ta pakub teenust neile, kes pole suutnud/viitsinud/tahtnud/julgenud ettevõtjaks hakata ehk endale ise töökohta luua. Tal võib küll olla parem idee kui pelgalt ettevõtjaks hakkamine, sest ta on oma geniaalsuskomponendi leidnud mingist spetsiifilisest valdkonnast, kuidas teenida oma peatoidust (geniaalne teadlane, kuulus sopran, NHL mängija), kuid seda ideed/oskusi/annet ei saa realiseerida kui pole töökohta (muidugi mitte koha vaid tugistruktuuri mõttes).

Ettevõtja pakub töökohtade loomise näol just sellist tugistruktuurilist mugavusteenust mitteettevõtjatele – valmis toode, madala riskiga, võimalusega kiirelt sisse ja välja liikuda, vähese omavastutusega võimalust endale elatist teenida.  „Siinkohal on ehk sobiv hetk jagada teiega ettevõtja definitsiooni, nagu see  minu käsitluses on: „keegi, kes lahendab kasumit teenides inimeste probleeme.“ (Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 149).

 Siinkohal ei kavatse ma mitte mingil juhul halvustada „meidinimesi“, kes kasutavad valmisteenust, valmis töökohtade näol, me ei remondi ju ise (üldjuhul) autot, kasutame pesumaja, toidukulleri teenuseid jne. Vahel ongi mõistlikum kasutada asjatundjate teenuseid ja näiteks ise mitte innustuda oma hammaste parandamisest. Seda nimetatakse tööjaotuseks ning on kaubaturu ja raharingluse üks põhitalasid. Pealegi olen ise olnud suurema osa ajast just sellistel valmisehitatud töökohtadel, mõelnud need huvitavaks ja … nautinud tehtut (aitäh Vanaema Marie!).

Kuid tõsiasi on see, et kui kõik oleksid ettevõtjad, siis … ettevõtlust polekski, oleks hale-hajaline käsitööndus. Nii, et tööturul on tasakaaluks vaja nii neid kes ehitavad üles töökohad ja neid kes seda mugavusteenust kasutavad/tarbivad. Tänapäeva „töökohad“ on paljudel juhtudel nii individuaalsed, et ettevõtja ülesanne on muutunud sajanditagusest sundijast innustajaks ja tõkete eemaldajaks. Nagu täheldab L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 24/50) „(…)  kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“ „Maailma kõige andekamad inimesed vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid leida.“

Kuid „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata. Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi teine pakub. Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 153). Sellised võiks olla tänapäeva edukate ettevõtluste mudelid. Saadame siis need vanad reeglid pensionile, aga enne … selgitame välja ka selle, kuidas me oleme tööjõuturu ja seoses sellega ka majandusstruktuuri suurejooneliselt panni keeranud ja põhja kõrvetanud.

Töökohtade ostja?

 Töökoha ülesehitamine on kallis tegevus, mis nõuab planeerimist/pühendumust/visadust/ambitsiooni.

Kuid paaristantsuks on vaja kahte poolt. Tõsiasi on, et ilma töö-võtjateta pole ju mingeid ette-võtjaid, on vaid sisustamata töö kohad. Nii, et kui arutada selle üle kes on töö-andja ja kes töö-võtja tänapäeval, siis  kogu ettevõtja elukaar oleneb selle Inimesekese-mitteettevõtja otsusest, kas ta ostab turule pakutud valmis töökohti või ei osta. Kui ei osta, siis põleb ettevõtja (vaev ja säästud) ereda leegiga.

Muide on veel üks laialt levinud mõiste „ettevõtjad“ väärkasutus või väärmõistmine. Meil on kõik ettevõtluskaptenid justkui ettevõtjad. Targad, toredad, innustunud ja töökad inimesed, kuid … Ettevõtjad jagunevad suures piiris kaheks: ettevõtjad-omanikud ja ettevõtjad-tegevjuhid. Suur osa neist, kes on ettevõtjad-tegevjuhid, pole tegelikult ettevõtjad vaid … töövõtjad. Palgatöölised. Kõrge kvalifikatsiooni ja hea palgaga, kuid palgatöölised. Palgatöölised kõigest sellest tulenevaga, nad küll riskivad oma prestiižiga, kuid mitte oma kapitaliga. Omanikud-ettevõtjad on see grupp, kes on kõige naha ja karvadega ettevõtluses sees, koos riskide, õnnestumiste/ebaõnnestumiste ja maailma liigutamisega. Kuid kuna enamus ettevõtjaid on tegelikult tegevjuhid-töövõtjad, siis tööturu põhiside toimub töövõtjate ja töövõtjate vahel. Vaat selline lugu.

 Missioon … suitsukala viilutamine? Miks mitte?

 Pöörane mõte, eks ole? Ilma tööd võtmata pole võimalik tööd anda. Tõsiasi on see, et ettevõtja mängib üheaegselt kahel turul: luua toode, mis meeldib tarbijatele „ostumaaniliselt“ ja luua töökoht, kui toode, mis võimaldab tal edukalt võistelda esimesel st tooteturul. Töökohtade turg on muutunud tänapäeval üha tähtsamaks ja kuigi robootika imbub ka kõige kujutlematutesse kohtadesse, siis hea valdkonnaspetsialist muutub üha väärtuslikumaks. Ja pole tähtis millist tööd inimene teeb, siis on tähtis, et ta võtaks oma tööd kui missiooni ja et tema tööl oleks tähendus. „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“ „ Me kõik tahame et meie töö loeks. (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 51). Seega tänapäeva kiire ja inforikka elu tingimustes on paljud „tõed“ ja struktuurid muutunud. Jõuõlad ka. Kui me ei käsitle ettevõtjat, kui tööturu teenusepakkujat, vaid kui „külakurnajat“, ja mitteettevõtjat, kui tööturu klienti, kes ostab mugavusteenust ja kellel on vaba valik liikumiseks, kui ka oma sünniõiguse realiseerimiseks, siis jääme me arutama 3-4 jalgse maanduri tasandile ja kukume katki/läbi.

 Paremaks saamise rutiini õpetamine

 Kuna värskeim töötüli toimus haridusvaldkonnas siis seda õppematerjaliks (enese harimiseks) kasutamegi. Kahju küll, aga palga küsimus on haridusloomes kujunenud omamoodi pimetähniks, palgapimeduseks (3-4 jalg). Haridus  on kõige alus. Sellele tulebki keskenduda. Täpselt nii nagu sakslased keskendusid peale Prantsuse-Preisi sõda logistikale. Kõik andekamad kadetid saadeti logistikavaldkonda ja see timmiti nii täiuslikuks, et oleksid ülihea logistikasüsteemiga peaaegu kaks sõda võitnud tunduvalt väiksemate ressurssidega kui vastased. Päästis vaid „nõbude“ panus oma hiidressursiga, millele ei saanud vastu ka logistika. Nii, et fokuseerimine on tähtis edu komponent. Sellest oleneb kuidas me programmeerime/treenime iseenese paremaid ja meie edasiarendatud mudeleid (loe: lapsed) maalilma nägema/suhtuma/liigutama. Kuid praegune haridusloome põhineb staatilisele industrialiseerimise algajastu tehasemeetodil, mida … enam ei ole. M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk 37/33) pakub välja ühe variandi, kuidas me võiksime/peaksime inimesi koolitama kiirelt muutuvates oludes:  „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet.

Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” See on oskus mida me peame õpetama/õppima – muutust kui rutiini, sest maailm kiireneb üha kiirenevas tempos. Muutub ka. Õpetaja (ja metoodika/väärtused) on kõige selle alus. Mis aga põhitähtis, see läbib kogu ühiskonda alates ehitustöölistest/autojuhtidest raketiteadlaste/sopraniteni välja. Kõiki.

Kui me seda paika ei saa kuidas uuelaadselt haritumaks ja süsteemsemaks saada, siis palk üksi ei aita, see vaid pikendab agooniat. Õppimine ja õpetamine peavad olema sujuvad/mängulised igikestvad protsessid. Siis on ka õpihimu ja õpetamislusti ja siis … Siis on aeg rääkida ka palkadest.  Pärispalkadest. Nagu mainib McAlister („Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 128): „Kui töötajad tunnevad, et neid koheldakse õiglaselt, siis töötavad nad hea meelega. Kui mitte, siis ei ole nad iial rahul, olgu palk nii kõrge kui tahes. Neil on alati tunne, et neid petetakse ja selle tulemusena tekitab ka tööandja edu neis alati pahameelt.“

 Süsteemne viga.

 Tundub, et töösuhetele ja tööjõule vaatame samuti nagu paljude teiste probleemide lahendamisse … eee … kadunud maailma meetodil.  „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“ (Mässajad lk 71).

Selles tõdemuses on üks tähelepanuväärne sõnapaar – süsteemne viga. Kummaline on see, et kui me oleme mingi nähtuse/käsitlusega/meetodiga harjunud, siis … Hm, selle koha peal tuleb meelde üks vana kihvajutt, kui teadlased tegid erinevaid katseid õppimisvõime ja intelligentsuse kohta. Esimene katse oli ahviga, mil banaan paigutati puu otsa selliselt et, hüpates oleks peaaegu kätte saanud, aga ei saanud. Ahv hüppas ja hüppas, kuni ära väsis, siis andsid teadlased talle toika. Ahv vaatas toigast, vaatas banaani ja käes see oligi. Toika kasutus päästis päeva. Katse edukat sooritatud. Teiseks tehti katset ühe tundmatu formeeringu alljuhiga. Katse algus oli sama, hüpati väsimuseni. Siis lisati katsesse toigas, kuid alljuht jätkas hüppamist. Teadlased püüsid vihjata, et „Kuule mõtle natukene, puu, banaan, toigas ….“ Selle peale kostis alljuht et: „Mis siin mõelda, hüpata on vaja!“ Vaat selline õpetlik lugu. Tundub, et meie poliitturu õppimisvõime on tihti teise katse piirimail ja me ei näe ilmselgeid lahendusi (õigemini põhjuseid), muutunud olukorras edukalt tegutsemiseks.

Me peame enese jälle sammukese tagasi nihutama, et tööturu üldpilti paremini haarata ehk „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28)

 Sotsiaaltoetused kui peidetud ettevõtlustoetused

 Meie poliitturg on kujunenud kuidagi kummaliseks. Meid teiega ei innustata enam mitte uuele edule ja poliitturg ei võitle mitte selle nimel kelle tulevikuvisoon on vingem/edukam/kaasakiskuvam, vaid selle üle kuidas olla abikõlbulik ja pakkuda odavat/tasuta/pingevaba mugavelu. Mitte paremaks saamist, vaid mugavamaks saamist? Kuna me elame jätkuvalt alljuhilikus režiimis „mis siin mõelda“ ja poliitturg ei oska pakkuda midagi mõistlikku (loe: kuidas saada jõukaks ilma pingutamata), siis pakub ta välja kosmeetilisi „lahendusi“, ümberjagamise vormis, mis tunduvad esmapilgul isegi toimivat, kuid on olemuslikult ebatõhusa olukorra tsementeerimine. Hullem veel, kosmeetilised lahendused on tegelikult sihitud valesti ja lõhuvad toimivaid kaubaturge. Täiesti valesti. Eksitavalt nagu sõrmkübaramängus ikka.

Majandusmudel on vale ja vananenud. Kuid me püüame ikka seda käigus hoida luues üha uusi muinaslugusid oma tegude õigustamiseks hägustades sellega tegelikkust. Kõik need poliitturulikud „head tegemised“ mingile grupile ei ole midagi muud kui kütus poliitturule l järgmise riigivalitsemise hanke võitmiseks (seda tegevust võiks laias laastus käsitleda ka kui korruptsiooni erivormi“ ja … vananenud majandusmudeli/struktuuri üha eest ja üha kulukamast reanimeerimisest. Te ei saanud aru? Vaadake, kui üks pidukond ja seejärel Dr Riik otsustab doteerida elamuehitust, siis see ei ole kodanike eluolu parandamiseks, see on ettevõtjate kulude ülekandmine Dr Riigile ehk meile teiega. Kui poliitinimene seadis oma valimisloosungiks et maakonnaliinid peaksid olema tasuta, selleks et inimesed saaksid „tööl käia“, siis see on kütus valimismootoris ja osade ettevõtjate kulude ülekandmine Dr Riigile ehk meile teiega, et ettevõtja saaks maksta inimesele madalamat palka.. Inimesel jääv ära võimalus hääletada ostetud piletiga selle eest millist vedajat ja millist graafikut ta soovib. Inimesel jääb ära võimalus tänada piletiostuga head teenusepakkujat.  Kui administratiivarbujad kiidavad rongi (nii kohaliku kui kogu universumi oma), riputades selle külge keskkonnakaitse sildi jättes mainimata, et reisijatevedu on 2/3 osas doteeritud ehk selleks et üks inimene saaks sõita peavad kaks tema kaaskodanikku klappima, et sõidu tegelikku hinda kokku saada ja massiline tühivedu on massiivne saaste tekitamine. Kõik need „heateod“, mis on suuresti ju tööjõuga seonduvad kulud ja mida peaksid kandma ettevõtjad makstes oma töötajatele väärilist palka annavad turule (sh tööjõuturule) tegelikult vale hinnasignaali. Hinnasignaal on kui südametukse. Turg hakkab tootma valesid asju vales koguses. Pealegi tapab see „heategu“ külgnevad turud. Kunagi seletas sõber Soomest turgu hommikusöögi näitel nii (nende pere ei söönud hommikust kodus, igaüks lahkus eri ajal, vaid tanklakohvikus): „Vaata, kui mina sööksin kodus, siis kohvikupidaja ei saaks kohvikut pidada ja kui ta ei saaks kohvikut pidada, siis ei oleks tal raha, et minult ehitust tellida jne“. Lihtne näide, mis näitab tööjaotuse tõhusust.

Poliitinimesed ei saa teha rahalisi heategusid (kui nad just ise annetusi ei tee, mis on väheusutav, sest isegi pidukonna liikmemaksu tasumisega ollakse raskustes) nad on ise meie teiega ülalpeetava, see millega opereeritakse on meie teiega ühine raha.  Kui siia lisada ühe volinikku kurtmine, et nende (miljonär)valla õpetajatest noorpaar kolis soome, et hakata koristajateks, kuna siine palk ei võimaldanud korterit soetada, mispärast on vaja hakata riiklikult üürimaju ehitama, siis … Miks ei võiks teha õiget pidi ja maksta (tööandjana) õpetajatele palka, mis võimaldaks korterisoetuse? Miks oma kohustustest väärika palga maksmisest ära nihverdada ja see teiste kaela sokutada? Sama kehtib ka tervishoiutöötajate majade kohta, see pole midagi muud, kui administratsioonide oma kohustustest lahti haakimine ja sõltlaste tekitamine. Nii valimissõltlaste, kui ka töökohale kinnistatuse sõltuvuse tekitamine. Lisaks on see ohuks veel ühe turu – üürituru – nässu keeramisele. Kõik sellised ebaloomulikud abistamised annavad turule vale hinnasignaali ja kukutavad lõpptulemusena turu kokku, mille tulemuseks saame riikliku plaanimajanduse sellest tuleneva korruptsiooni ja ebatõhususega. Kõik, mis ei ole loomulik on … korruptsiooniohtlik.

 Toika ulatamise aeg

 Vaadake, kõik need „aitamised“ ei ole nende töötajate aitamiseks kelle üle nõristatakse küünisuuruseid küünilisuspisaraid, vaid need aitamised on ebatõhusate ettevõtjate abistamiseks (ja toimivad valitsemishankel poliitturu kütusena) nende toodete sisendhindade vähendamiseks. Tüüpiline kübaratrikk. Tasuta transport, odavkorter jne on ettevõtja tegevuse doteerimine. Ettevõtlustoetus. Lisaks sellel on see turumoonutus.

Kuid põhiliselt on see inimestelt, nendelt samadelt inimestelt, keda „abistatakse“, vabaduse võtmine, valikuvabaduse võtmine, nende muutmine sõltlasteks. Kõik need kategooriad inimesi kes on „abistanud“, neilt on riisutud vaba tahe ja vaba valik.  Kui meie teiega oleme astunud sammu tagasi, laiendanud oma vaatenurka ja varustatud roikaga, siis peab (kindlas kõneviisis) igale mõtlevale asjahuvilisele (kui ta ei ole just teises katses osaleja), et kui ettevõtted saavad oma ebatõhusust jätkata ühe põhilise kulukomponendi – palgad – madalal hoidmisega Dr Riigi mahitusel, siis nad edasi ei arene (vaata California tomatikasvatuse näidet). Vähe sellest, see pärsib konkreetse valdkonna arengut, see pärsib ka turu teiste osalejate arengut. Kogu majandusruumis tekkib arengupeetus kõigest sellest tulenevaga. Majandus kasvabki vildakaks, sest hinnasignaalid on valed. Valed hinnasignaalid tingivad valesid, kulukaid otsuseid.

 Riiklik ümbrikupalk  …

 Kuna meie teiega majandus pole poliitturu oskamatuse/mugavuse tõttu toyotakatalikult kohanemistsüklilises arengus turul toimuvate muutustega, vaid tsementeeritud paarikümne aasta vanustesse arusaamadesse, siis nõuab see ka samas stiilis jätkamist – struktuuride toetamist, mis enam meie majandust püsti ei hoia. Nüüd ongi majandus toetuslõksus, sest kui osa tööjõukulust saab kanda tootega mitteseotud turuosalistele, siis milleks automatiseerida, uusi tooteid välja mõelda, kvalitatiivset hüpet teha? Eks ole. Kuid sellel on ka süngem pool, kuna palk ei ole enam panuse näitaja (osa sellest on nagu riiklik ümbrikupalga laadne vusserdus), siis mõjutab see ka kogu kaubaturgu – madal hind tingib ka madala palga (mitte vastupidi). Madal palk omakorda genereerib odavate töökohtade (loe ka vöörtööjõu) kasvu. Kuna iga ressurss on piiratud, siis vale struktuuri puhul hakkavad toimima ka valed lahendused. Valed kulutused.

Hiirepüüdjad …

 Siinkohal meenus üks  O. Varoli  („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  Lk 117) asjakohane mõttearendus: „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks. Lugu, nagu mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja vajavad keskendunud pingutust. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga. Vaat selline lugu. Tööjõuturgu püüab poliitturg parandada sama meetodiga: kuna meil on palju vanemaajalist tootmist struktuuris, mis toimis odavtööjõul, kuid odavtööjõudu meil enam ei ole, siis toogem sisse … odavjõudu. Hiirepüüdja lahendus!

Koer kes pole koer

Olukorra muudab keerulisemaks see, et sageli on raske vahet teha, mis on rumalus, mis tarkus, mis lihtsalt loogikaviga. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 59). Paar aastat tagasi ehmatasin lausa ära (pea võidukatest) pealkirjadest a´la „Kui Eestisse jääks püsivalt elama 30 000 Ukraina sõjapõgenikku, lükkaks see Eesti rahvaarvu kahanemist edasi enam kui 20 aastat“.  Pealkirjad põhinevad Arenguseire keskuse raportil Ukraina sõjapõgenike kohta Eestis. Hea teada ja matemaatiliselt õige,  ainult, et „kaste“ arvudele on vale.  Loogikaviga. Kas nüüd on põgenike korje kaudu „rahvaarvu vähenemise edasilükkamine Eestis kahe kümnendi võrra“ mingis põhjuslikus seoses riigi põhieesmärkidega? Põhiseaduspärane? See, et meie teiega oleme sõjapõgenikke aidanud on igati tore. Suuremeelne. Isegi suursugune. Kuid see milliseid järeldusi olukorrast tehakse on  kummastav ja segadusttekitav. Nüüd siis on MAMI välja tulnud ideega võõrtööjõu kvootide suurendamisest 3-4 korda. Vanad kvoodid pidavat olema aegunud, pidurdavad majandust? Hm, kas on nii? Tarkpead saavad siia tulla ju igal ajal. Millist võõrastavat jõudu siis loodetakse värvata? Tuletagem meelde, et kui mingit ressurssi ei ole, siis pole mõistlik ka selle majandusedu rajada. No umbes nagu mulliveetehast kõrbesse. Kui veel võtta põgenike voogu ja kvootide tõstmist kumulatiivselt siis saame edumeelse kiirelt reageeriva ja paindliku majanduse asemel hoopis mahajäämuse.  Mahajäämus on hiiliv nähtus ja lohutust selle mittemärkamiseks leiab alati. Kuidas see siis toimib? Georgi Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 61) on selle ilmingu pulkadeks lahti võtnud;  „(…) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised isegi tehnoloogiat mõistma.““ Kuigi näide puudutab tehnoloogilist mahajäämust, siis sobib see kõigi mahajäämusprotsesside kohta.

 Valikud

 Meil teiega on valikute tegemise aeg. Jälle. Meie valikus on mugavuslahend, et me muudame oma põhiseaduslikke suundumusi ja läheme eksperimendile, et tegemist vabavaldusega, kus pole sissesõidukvoote ja kõik on teretulnud kõige sellest johtuvaga (nii heas kui halvas) või korraldame enese ümber paindlikuks/teadmispõhiseks keskkonnaks, mis põhineb toyotakatalikul pideva arenemise ja muudatustega kaasaminekul. Maailm on muutunud ja  … me harjume kõigega, oleneb vaid millise osaga sellest. Vahel imestame, kuid üldiselt harjume. Kuid, mille üle imestada, kui  UK PM juured on pärit Indiast ja Šoti Rahvuspartei pealiku omad Araabia maailmast, siis … Kõik on võimalik, kuid parim lahend on luua parim võimaluste kombinatsioon. Selleks peame (kindlas kõneviisis) looma sellele vastava haridussüsteemi, et leida üles igaühes peituv geniaalsuskomponent ja see toimima ärgitada. Võime muidugi jäädagi arutama selle üle kas vajame 3-4 jalalist/astmelist maandurit, kuid Polari lugu on väga õpetlik. Vaat selline pööraseks mineku lugu. Hillitsetud pöörasus.

 Järgneb …

Targutusi:

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

 Lk 136 „Tahtejõulise töökultuuri ülesehitamine Hiltis.” Martin Hilti „ Üks tema juhtpõhimõtteid, mida ta oma töötajatega suhtlemisel lakkamatult rõhutas, oli :” Te olete vabad inimesed. Te otsustasite meie juures töötada. Kui keegi teist ei taha enam siin töötada, sest ei suuda oma tööga või töötingimustega samastuda, siis peaks te firmast lahkuma … Ma pean oma esmaseks ülesandeks luua selline õhkkond, kus igaüks saab ja peab ennast välja arendama pühendumuse ja tahte töötada nii hästi, kui ta suudab ning tunda oma tööst rõõmu.””

 M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013

 Lk 122 „Suur osa kujutlusvõimest seisneb mitte just enesestmõistetavate ühenduste otsimises elementide vahel, mis võivad esmapilgul olla lausa ühildamatud.“

 

        S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004

 

Lk 262 Fraklini hinnang J. Adamisle „Sellegipoolest olen ma veendunud, et ta soovib meie riigile head ning on alati aus ja tihti tark mees, kuid mõnikord ja mõnedes asjades täiesti peast põrunud.”

Kõne õpetatud sõbralt V3: (Mulli)vee tehas kõrbes

 

 

Algse Õpetatud Sõbra küsimusega: „Mida ma arvan ...“ on selline lugu, et see kerib ennast ise edasi ja kui ühele küsimusele saab kokku pandud mingi loogilise selgituse jada, siis on mõne teise Õpetatud Sõbra vestlusringis kerkimas uus küsimus nagu näiteks: „Meil ei jätkuvat tööjõudu? Ka võõrtööjõudu. Varem öeldi, et töökäsi ei jätku, nüüd ei jätku (jutuliselt) tööpäid/talente, kuid tegelikult on suurem puudus just vanamoodsatest „töökätest“. Ja niimoodi ketrab see küsimustik ikka edasi ja edasi, tekitades üha uusi küsimusi, kuid harva (süsteemselt) kasutatavaid vastuseid.

Oeh, kuulan seda sõprusringi arutlust ja ei saa aru, mille üle nad vaidlevad. Justkui arvatakse, kuid arvatakse tükati, ilma järjepidevuseta ja sidususeta.   Siis …tuleb meelde  vana kihvajutt sellest, kuidas õpetatud mehed pimedas elevanti kompasid ja püüdsid tuvastada kelle/millega on tegemist. Igaühel oli oma arvamus, mida kombatakse alates maost ja lõpetades sammastega. „Arvamus“ kujunes katsumiskohast, mitte tervikust. Kuid kui astuda valguse kätte, teha samm tagasi, vaatenurk laiemaks, siis on selge et tegemist on elevandiga. Mitte ainult elevandiga, vaid elevandiga portselanipoes. Iga vale liigutus ja …. Just niimoodi on ka tööjõu piisavuse või piisatuse suhtes.

 

Nii, et Õpetatud sõprade tööjõupõua küsimusteringi kohta arvan ma süsteemianalüütikuna päris kindlasti … midagi. Kuid see on see koht ja küsimus, mida ma eelistan lutsida(ka lustida) pikalt ja põhjalikult, sest nii nagu haridusteema, on ka tööjõu teema (prr, mis inetu sõna inimese kohta) üks meie olemuse ja heaolu alustest. Kiiret ka pole ju, sest nagu Vanaema Marie ütles elutargalt: „Kiiret on ainult kahe asjaga, esiteks kui on vaja kirpu kinni võtta ja teiseks ihuhädade kergendamisega“.  Nii on.

 Tantsivad kõik … vastavalt vajadusele

 Kunagi, kui tantsiti paaridena ja „tantsule kutsuti“ (üldiselt olid kutsujad poisid, kuid vahel oli ka daamide valik), siis oli ka selline variant, et „tantsivad kõik“. No vaat, tööjõu küsimuse arutamisel tundub olevat sama lugu – kõik võtavad sõna. No ja selle sõnavõtmise/arvamisega on nagu tänapäeva tantsuga – viskad koti keset tantsupõrandat ja tantsid ümber selle. Tantsulusti jagub kõigil, jutu/arvamislusti ka

Kuigi tööjõu puudulikkuse küsimus kerkib ikka aeg ajalt üles ja taandub vaidlustesse, siis, seekord on sõna võtnud üpris ühesuunaliselt juba nii tööandjad, töövõtjate esindajad, kui ka administratsioon. Kuid nii nagu ikka (ja inimlikult ) püütakse leida hetkeliselt odavaim ja lihtsaim variant, et hiljem … seda kerglust ravima hakata. Seekord panustatakse võõrtööjõu kvoodi rajule tõstmisele. Tundub nagu puhuksid tuuled ühesuunaliselt kvoodipiirid valla, kuid kas see on tõeline vajadus või mõttelaiskus?

Tööandjate hinnangul peaks sisserände piirarv olema senisest kolm-neli korda suurem. Ametiühingute arvates „Ajale jalgu jäänud kvoodisüsteem ei peegelda välistöötajate tegelikku arvu, sest sellest minnakse renditööjõudu kasutades mööda“.  MAMI hinnangul vajame laiemat arutelu välistööjõu kaasamise üle, sest praegune sisserände piirarv ei vasta Eesti vajadustele. Hm, ka huvitav arvamus … vajadustest. Arutleme siis … Millest tekkis selline „tungiv vajadus“: „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…) rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“ (M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023). Võib-olla oleme asunud arutama millegi vähesusest, mille järgi meil vajadust polegi? Kõik „vajadused“ on suhtelised ehk: „“Omamoodi materiaalne küllus“ „Arvestades seda vaesust, milles kütid ja korilased teooria kohaselt elavad, on üllatav, et Kalahari bušmanid naudivad „omamoodi materiaalset küllust“, ning seda lisaks toidule ja veele ka vähemalt igapäevaste tarbeesemete osas:

Kui !kungid eurooplastega rohkem kokku puutuvad – ja see juba toimub -, siis hakkavad nad meie asjadest teravat puudust tundma ning vajavad ja tahavad üha rohkem. (…) Aga omaenda elus ja neile kuuluvate esemete osas on nad materiaalsest ängist suhteliselt vabad. (…) Nad elasid omamoodi materiaalses külluses, kuna olid sobitunud eluks vajalikud esemed materjaliga, mida ümbruskonnas ohtralt leidus ja mis igaühel vabalt võtta“ (lk 53). Niipalju siis vajadustest ja nende tekkest. Oleme eurooplastega tihedalt kokku puutunud ja meil on tekkinud asjade ja mitte ainult asjade osas teravat püüdust tundma. Ängistavat puudust. Puuduse tunnetamises pole midagi halba, see on katalüsaator, et me peame midagi tegema. Pingutavalt tegema. Võib-olla midagi teisiti tegema. Kuid kuna meie teiega olime vahepeal pool sajandit koomas, siis maailm liikus edasi ja meie pole veel sellele tegelikkuses veel järel jõudnud. Puhkamiseks ja nina kirtsutamiseks (üles lugemisek mis meile ei meeldi ja mida me teha ei taha) on veel vara. Meie teiega peame kogu probleemistiku lahti leotama ja uue sihi kukku joonistama, vaid kvooditamine on väga primitiivne, kõige sellest tulenevaga. Seega …

 Astudes sammukese tagasi, et näha edasi

 O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 150/151/159) peab probleemidele õige lahenduse leidmiseks esmatähtsaks õige küsimuse esitamisest. „Kui Mars Polar Lander 1999 aastal purunes, oli Adler Nasa rakettmootorite labori insener.  (…) Nii nagu Adler seda nägi, ei olnud meie probleem maandur. See oli gravitatsioon. Olime hõivatud enesestmõistetava küsimusega; Kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Adler astus sammu tagasi ja küsis: „kuidas võidame gravitatsiooni ja maandame kulguri ohutult Marsile?“ (…) Adleri lahendus oli kolmjalgsest maandurist loobumine. Selle asemel pakkus ta hoopis, et kasutada võiks hiigelsuuri õhkpatju ja meie kulgur oleks maanduri sees kookonis. (…) Jah padjad olid algelised. Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ Niisiis astume sammu tagasi ja otsime õiget küsimust.  „“Igal vastusel,“  ütles Harvard Business Schooli professor Clayton Cristensen, „on küsimus, mille abil see üles leida.“ Tihtipeale peitub vastus küsimuses endas, seega on küsimuse sõnastus vastuse saamiseks otsustava tähtsusega. Charles Darwin jääks sellega nõusse. „Tagasivaates, „ kirjutas ta sõbrale, „arvan, et raskem oli näha, milles probleemid seisnesid, kui neid lahendada.“ „Sageli kaotame strateegia silmist, keskendume taktikale ja vahenditele ning muutume nendest sõltuvaks. Aga vahendid, nagu meenutab kirjanik Neil Gaiman, „võivad olla varjatud lõksud.“ Haamer ei ole sobiv tööriist lihtsalt seetõttu, et on teil parasjagu käepärast.“ Tundub, et kvooditamiskorrutisega ei lahenda me ühtegi põhimõttelist küsimust, üksnes tsementeerime ebatõhusust. Me püüame ikka veel arutada selle üle, kas maabumismoodul peaks olema nelja või kolmejalgne, kuigi tegemist on gravitatsiooniga. Sedasi jätkates on iga lahendus – Põmm. Ja siis edasi – Põmm, põmm, põmm …

 Miks „Miks“ küsimus?

 Kuid küsimusi ei saa esitada suvaliselt, vaid on olemas küsimuste hierarhia, täpselt nii nagu maja ehitusel alustatakse vundamendist, mitte lipukesest katuseharjal. Niisiis:  „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“ (R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 49/283)). Peaksime Siilasmaa arutlust tõsiselt võtma, sest tegemist on juhiga, kes suutis kivina langevat „edukusemeriituse“ pikeest välja tuua kuigi „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“ Vaat selline lugu. Kuigi osad pealikud ütlevad, et mingit kriisi ei ole (selle üle alati hea meel, kui kellelgi läheb hästi), kuid olemuslikult oleme rahvastiku, tööjõu ja haridussüsteemiga just seal kus Siilasmaa kvalifitseeris Nokia olevat, kõige sellele järgnevaga. Tööjõuküsimusest arusaamiseks tuleb küsida kõiki neid küsimusi: Miks? Mida? Kuidas?

 Küpse riigi … eee … abiküpse riigi dilemmad

 Meile ei meeldi küsida tõeliselt märgiliste asjade kohta, sest … vastused ei pruugi meile meeldida. Selleks, et saavutada tõelisi tulemusi tuleb pingutada, pingutada ja pingutada. Muide, heaolu püsiseisund ongi pingutamine, kuid teatavasti on pingutamine …pingutav. Paljud meist teiega ei taha (enam) pingutada.

Hullem lugu on selles, et sihtide seadmise meelsus on muutunud. Me oleme saanud küpseks riigiks. Eee … no võib-olla mitte klassikalises mõttes küpseks, kahjuks siiani vaid abiküpseks riigiks. Mida see tähendab? Just seda see tähendabki, et enam pole paljudele auasi olla edukas, pürgida, pingutada, vaid algul tasahilju kuid hoogu kogudes on hakanud paisuma arvamus, nautimine on põhiline ja nautimiseks tuleb makse tõsta/lisada. Milleks meile väärtuste loomine, kui elada saab maksudest, kõlab ohtlikult sarnaselt Nikita aegsele arusaamale, et milleks meile lehmad kui piima saab poest. Põhiline küsimus pole paljude jaoks (ka poliitturu jaoks), mitte selles milleks me oleme võimelised vaid kas me oleme abiküpsed. Prr!

Tegu oleks nagu füüsika ühe põhiseadusliku postulaadi (energia jäävuse ) ümbersõnastamisega: „Energia tekkib ei millestki ega kao kuhugi, kui poliitturg selliselt määrab.“ Nojah, see on muidugi Poliitturu põhiseadus, kuid „Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele“. Ah jaa, et meelest ära ei läheks, siis  „Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise. (Vikipeedia).

Füüsika ühe põhiseaduse muteerumisel poliitsoos lmnes ka Poliitturu  teine seadus (väärarusaam), mis baseerub esimesel, et kui poliitinimesed on lubanud midagi ümber jagada oma valimishanke edendamiseks ja selleks raha ei ole, siis peab makse tõstma. See on täiesti äraspidine loogika – küpsuse, abiküpsuse loogika?  

 Teateid tegelikkusest: teel fundamentaalse usaldamatuse poole

 Tegelikkuses on tööjõu kasutus katastroofiliselt ebatõhus. Lausa kriminaalselt ebatõhus. M Desment („Totalitarismi Psühholoogia“ ESTRA 2022 Lk 29/30/31/85  ) märkis, et: „Briti majandusteadlane John Maynard Keynes ennustas 20 sajandi alguses, et sajandi lõpuks on tänu tehnoloogia arengule töönädal 15-tunniline, millest ühiskonnale piisab, et toota kõike vajalikku.“

 „Keynes ei osanud arvestada uskumatus mahus mõttetu ja kasutu töö lisandumisega. Sellest on kirjutanud antropoloogiaprofessor David Graeber oma nüüdseks hästituntud raamatus „Bullshit Jobs“. Ta küsis juhuslikult valitud inimestelt, kas nende töö toob nende arvates ühiskonnale mingit olulist kasu. Umbes 37 protsenti vastas kindlalt ei, 13 protsenti ei osanud vastata. Rämpstöökohad on tekkinud enamalt jaolt administratiiv- ja majandussektorites ning loendamatutes neid sektoreid teenindavates tegevusvaldkondades.“

 „Administratiiv- ja majandussektori kiire kasv on seotud  sootuks fundamentaalsemate psühholoogiliste suundumustega ühiskonnas. Reeglite, protseduuride ja administreerimise lõputu vohamine  tuleneb harilikult inimestevahelisest usaldamatusest ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske. Üha enam nõuavad nii valitsused kui ka rahvas, et kõike tehtaks õigesti. Siis tulevadki mängu lõputud protseduurilised ettekirjutused, et oleks teada, kes vastutab rahaliselt ja seaduse ees, kui midagi viltu läheb. Nagu 5 peatükis näitame, on nüüdne vastupandamatu reguleerimise ja kontrollimise iha meeleheitlik katse toime tulla üha kasvava ärevusega.“

„Kui inimsuhetes valitseb fundamentaalne usaldamatus, siis läheb elu lootusetult keeruliseks ning ühiskond kulutab energiat kõikvõimalike „turvamehhanismide“ loomiseks, mis tegelikult õhutavad usaldamatust veelgi ja eelkõige on psühholoogiliselt kurnavad. Seetõttu on jaburate töökohtade nähtus otseselt seotud ka epideemilise tööl läbipõlemisega. Töö ei muutu talumatuks tavaliselt mitte tegeliku raskuse pärast, vaid võimatusest leida mõtet ja rahulolu, kogeda tööd loomisaktina."

 „Lõpuks ilmub lagedale paradoks: solvumine ja soov mõttekat tööd tegevatele inimestele kätte maksta“

 „(Alateadlik) loogika on siin enam-vähem selline: „Kui sul on juba nii hästi vedanud, et teed mõttekat tööd, siis ära loodagi peale seda veel õiglast tasu saada.“ Nii ongi kujunenud olukord, kus mõtteka töö valimine tundub peaaegu et rumalusena.“

„Mõttetute ametite lisandumine näitab, et inimkonna tegelik probleem pole mitte võitlus loodusjõududega ega füüsilise töö raskus, vaid inimsuhted.“

„Parim näide sellest on vahest rämpstöökohtade fenomen (…): 21 sajandi teisel kümnendil leidsid pooled inimesed, et nende töö on mõttetu.

2013 aasta ülemaailmses Gallupi küsitluses selgus, et ainult 13 protsenti maailma rahvast on tõeliselt oma tööle ; 63 protsenti ütles, et nad ei ole pühendunud („on oma töö suhtes ükskõiksed, kulutavad küll selleks aega, aga ei ole südamega asja juures“); 24 protsendi suhtumine oma töösse on aktiivselt eitav, mis tähendab, et nad aktiivselt demoraliseerivad ja demotiveerivad oma töökaaslasi.“ Kokkuvõtteks: enamuse jaoks on töö õudukas. Kummaline. No võib-olla on minul vedanud, et ma pole kunagi sellisele kohale sattunud või pigem vedas mul Vanaema Mariega, kes ütles mulle ühel sellisel madalseisul: „ Sa mõtle see töö enda jaoks huvitavaks!“ Eureka, see on ka kõige tobedamad tööd suutnud muuta huvitavaks ja seejärel mõtestatuks.

 Tänan Taylor, … hüvasti Taylor (NB! mitte segi ajada Taylor Swift´iga)

 Kuid töö ei pea olema nii vaevarikas ja kurnav nagu eelpool kirjeldatud, kui me ei toodaks iga päev uusi rämpstöökohti ja vananenud töösuhteid. J Minnar, P D Morre  („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024 Lk 71) märgivad:  „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“

Meie töösuhted ja tööjõu kasutus on üleminekuperioodis, kuid kuna vajadused ja tegelikkus on nihkes, siis tõhusast tööturust, õigemini nauditavast töösuhtest, oleme kaugel. Alustame onu Taylorist, sellest tõhusa töö mõiste loojast. Üks õpetatud sõber kinkis mulle 1932 a (Sic! 1932) E Poom´i raamatu (E Poom „Moodne töötehnika ja majanduskriis“  Eesti kirjandusliku seltsi kirjastus 1932 Lk 23/22) kus on ka Taylorist juttu „Ta nõudis Töövahendite ühtlustamist. Parem kõik teise järgu tööriistad, kui esimese, teise ja kolmanda järgu tööriistade segu, isegi siis, kui esimene järk on ülekaalus. Sest töölised kohaldaksid sel juhul oma töötempo ikkagi kolmanda järgu tööriistade järgi.“ Seega tõhususeks on tähtis töövahendite ühtlustamine, lisaks oli tähtis ka optimaalse kohase töökoormuse leidmine. Näide raudkangide laadimisest. „Selgus, et kõige tootlikuma ning töölist kõige vähem väsitava laadimise võimaldas selline ajajaotus, kus tööline 43% kogu tööajast kannab rauda ja 57% tööajast puhkab.“ Valides kohaseid töölisi ja saavutas enneolematu edu. „… senise 12 ½  tonni asemel iga tööline suutis laadida nüüd päevas keskm. 47 ½  tonni rauakange, töö tootlikkus oli seega tõusnud 4 korda. Seejuures selgus, et töölised olid „tailoriseeritud“ raualaadimisel tööpäeva lõpuks palju värskemad kui varem ebaratsionaalselt töötades.“ (valitud tööliste palk tõusus seniselt 1.10 sendilt 1.85 sendile, täiustas kandevööd, et kanderaskus jaguneks võimalikult kogu kehale)“. Tähelepanuväärsed saavutused ju! Taylori tähelepanekud ja rakendused olid omas ajas edasiviivad ja kasulikud, kuid … ajastuomased.

 J Minnar, P D Morre  (Lk 20) arvates „Taylori pärand sunnib valdavat osa töötajatest tegema tööd, mis lihtsalt ei ole lõbus – ja just seetõttu, et töökeskkond, mille ta 20 sajandile lõi, lihtsalt ei sobi enam. Sageli on tööd seetõttu hoopis raskem teostada. Otsuste langetamine on jube aeglane, koostöö ja kommunikatsioon kannatab poliitiliste asjaolude tõttu ning kolmapäeviti tähistame seda, et nädala keskpunkt on käes. Meid ei julgustata omaalgatuslikke asju tegema. Näib, et juhtimismaailma mõtlemine on muutumas palgelt surnud mõtete kogumiks.“. Niisiis aitäh Taylor, hüvast Taylor. Uued ajad, uued tõhusused.

 Nii nagu Desment toovad ka  J Minnar, P D Morre  („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024 Lk 58/89/160/161) ära terve rea tõrkeid töösuhetes, mis ainult raiskavad seda üliolulist ressurssi. Näiteks: „Nebraska ülikoolis tehtud uurimus näitas, et iga päev toimub USA-s kuni 55 miljonit koosolekut ja keskmine töötaja veedab seal kuus tundi nädalas. Juhatajatega on asi hullem – nemad veedavad koosolekutel keskmiselt 23 tundi nädalas. Ja vähemalt pooled neist tundidest kuulutatakse tagantjärele ebaproduktiivseteks -aja ja raha raiskamiseks. Valus tagajärg ongi see, et teadlaste hinnangul „raisatakse 213 miljardit dollarit (…) kehvadele koosolekutele, mis tihtipeale teevad olukorra ainult hullemaks.“

 „Statistika ja uuringud kinnitavad seda: tervelt 65 protsenti töötajatest vihkab oma ülemust nii väga, et vahetab pigem töökohta, et töötada kellegi teise alluvuses, kui võtab vastu palgatõusu. Seega läheb (ainuüksi Ameerika Ühendriikides) halb juhtimine hinnanguliselt maksma 310 miljardit dollarit aastas.“

Jaapani autotootja Calsonic „Yoshida paljastas võimu ja informatsiooni jagunemise nihked. Täpsemalt: teadmised eesliini probleemidest muutusid juhtimisahelas kõrgemale liikudes üha kehvemateks. Ta avastas, et kuigi eesliinitöötajad teadsid kõikidest muredest, oli tiimiliidritest probleemidest teadlik vaid 74 protsenti, keskastmejuhtidest 9 protsenti ja tippjuhtidest vaid 4 protsenti.“

Eeltoodu võib kokku võtta tõdemusega, et:  „Sageli elame minevikus ning toetume struktuuridele ja toimingutele, mis kujundati maailma jaoks, mida enam ei ole“ NB! … mida ei ole enam!

Kui nüüd vaadata eeltoodud näiteid, kas meil on tööjõu puudujääk kuskil? No kuskil kindlasti on, kuid edukate firmade edukas värbamispoliitika viitab pigem selle, et värba suhtumise järgi teadmisi/oskuseid saab õpetada.

 Koera jalg ja kassi händ.

 Niisiis, …meil olevat tööjõukriis. Töökäsi ei jätku. Milleks? Lahendus? Tõsta võõrtööjõu kvooti? 4X? 10X? Hm, ka kõrbes ei jätku vett mulliveetehast rajamiseks Peaks vett sisse vedama. Kõrbesse? Rohkem? Pidevalt? Jaburus, sarnane Vana-Kreeka loogikaveale: „Koeral on neli jalga, sellel loomal on neli jalga, järelikult on see koer.“ Ei ole. Kimäär on Tööjõuga on üks ressursse ja kui seda ei jätku (nagu kõrbes vett), siis teatud tegevusi ei saa teha. Tuleb leida vastav majandusstruktuur, -mudel, tehnoloogia, mitte halada vee puudusest kõrbes. Mõtlema peab nagu edukas Austraalia edukas farmer põuaalal: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (Svensson „Optimisti teekond tulevikku“). Kui tööjõudu ei jätku, siis seda äri ajada ei saa.

Millist probleemi me kvooditamisega ravime? Tööjõu vähesust? Millise? Rahvastiku vananemisest? Vähenemist? Pensione? Tootlikkust? Või mõttelaiskust? Pealegi luusib mõttelaiskuse ja demograafia ääremaadel oht, mida kirjanik R Camus on Euroopa kontekstis nimetanud „suureks väljavahetamiseks“. Kui me vaatenurka ei muuda, siis lendab kõik kassi hänna alla.

Muidugi on probleem, kui ei jätku töökäsi (kuid meil ei jätku ka kulda, energiat ega tuhandeid muid ressursiosiseid), kuid ilmselt on tegemist hoopis kreatiivsete tööpeade vähesuse, mitte käte küsimusega ehk pigem vale majandusstruktuuri ja tootlikkuse küsimusega. Tegelikult on mitte ainult käte ja peade kriisiga, vaid meie teiega vaatame seda probleemi hoopis valest otsas ja mötestame ka valest otsast. Juba vanaaegne inimeste jaotamine töövõtjateks ja tööandjateks on nutuselt aegunud ja pärineb pigem pärisorjuslikust  ajast, mitte tänapäevast. Sellest … järgmises osas alustamegi: kes on kes ja mis on mis?

 

Järgneb …

 Targutusi:

 M Sarrialle, G Randle „Talendisõda“ ÄP 2023

 Lk 56 „Äris on üks kõrgemaid välditavaid kulusid kaadrivoolavus. Talendivärbamisse ja -haldusse investeerimine võib seda oluliselt langetada. Center for American Progress uuringufirma andmete kohaselt moodudtab keskastme töötaja (kes teenis 30 000 kuni 50 000 dollarit aastas) asendamise kulu 20 protsenti tema aastapalgast. Niisiis läheb aastas 40 000 dollarit teeniva juhataja asendamine maksma 8000 dollarit. Kõrgema astme juhtide puhul võivad kulud  ulatuda 213 protsendini üksikisiku aastapalgast, mis tähendab, et 300 000 dollarilise aastapalgaga tegevjuhi asendamine läheb maksma lausa 639 000 dollarit. Kui sinu ettevõtte töötajate lahkumismäär on 20 protsenti, võid kaotada miljoneid dollareid.“

„Talendiotsingud võivad kaasa tuua väga suure investeeringute tootluse (ROI), nii materiaalsesse kui ka meeltega tabamatu.“

 L E Harrison, S P Huntington „Kultuur on tähtis“ Pegasus 2002

 Lk 96 F Fukuyama „Sotsiaalne kapital“ „Sotsiaalset kapitali võib defineerida kui mitteametlike väärtushinnangute ja käitumisnormide kogumit, mida grupi liikmed ühiselt tunnistavad, et ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Kui grupi liikmed veenduvad üksteise usaldusväärsuses ja ausas käitumises, jõutakse usalduseni. Usaldus toimib nagu määrdeaine, mis paneb igasuguse grupi või organisatsiooni tõhusamalt tegutsema.“

Lk 97 Sotsiaalset kapitali loovad normid peavad aga sisaldama suurel määral selliseid väärtusi nagu tõde, kohusetunne ja vastastikune abistamine. „

Lk 97 „Igal ühiskonnal on teatud sisemine sotsiaalse kapitali varu ning tegelikud erinevused ühiskondade vahel puudutavad seda osa, mida võiks nimetada „usalduse raadiuseks“. See tähendab, et koostöönorme nagu ausus ja vastastikune abi jagatakse teatud inimgrupi sees, mitte sama ühiskonna ülejäänud liikmetega.“