Eestlane olin ja …

 

 

V1: Eestlane olin ja …

 

Istusin Võidupüha ja jaanilaupäeva hommikul mõnusalt hea tundega. Suvi ja suve suurim pidu, lühim öö, pikim päev, sõnajalaõied, jaanituled ja jaaniussid. Mõnus. Uhke on  omada oma riiki omadega. Lahe  Meil on hästi läinud, kuid …

Kuid hinges oli mingi rahutus, midagi sellist, et me oleme selle „hästi“ peal natukene liiga mugavaks muutunud. Nüüd laisal suveajal, kui paljudel meist teiega veorihm põhitöödelt maha võetud võiks mõne edasiedu seemnekese idanema panna. Kasvõi mõttes. Mõelda on ju mõnus. Edu ei ole mitte mingisugune püsiktaim, et ükskord istutad ja siis jäädki selle alla lebama ja kõhtu sügama. Edu, see on pidev aiatöö edutuse aiamaal. Püsikuks on vaid pidev toimetamine/tegutsemine ja ettepoole mõtlemine. Ja teadmiseks, et teisele labidaga pähe äsada, nagu meie poliitmaastikul tavaks on kujunenud, ei lähe aiatöödena kirja.

Kui tagasi mõelda, siis on senine areng Laulvarevolutsiooni algusest tänasesse lausa uskumatu edulugu.  Hirvepark, Eestimaa Laul, Iseseisvuse nõudmine ja Alo Matiseini viis isamaalist laulu olid iseseisvuse ja iseseisva riigi taassünnitamise algussädemeks.  Sündis täiesti tühjast, vaid mõtte ja tahte jõul. Seista Lauluväljakul ja laulda sadade tuhandete inimestega „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ oli hingematvalt ülev (Naabrimees Erka, seitsmekümneaastane turd mees, nuttis lahinal T. V kõne ajal uskumatusest, lootusest). Sel hetkel olid kõik eestlased, isegi mitteeestlased olid eestlased. Täna …

 Demokraatliku varguse loogikast.

 Täna pole ma kindel. Ei-ei, mina olen eestlane ja eestlaseks ka jään, kuid kohati on tunne, et meie teiega või teie meieta oleme suuna kaotanud, oleme ekslemas. Kui rahvastik väheneb (summaarne sündivuskordaja katastroofiline 1,16), keel risustub, siis kelleks me ikkagi saame või kelleks me jääme? Mõttekoht. Mitte küll mõnus, kuid siiski mõttekoht. Pikaajaline edu on asendanud meie näljasuse (selle edu mootori) täitmatusega.  Kobame ringi võimaluste, võimatuse ja valikute võlumetsas märkamata, et kaome üha sügavamasse  võlakeerisesse. Meie poliitturg on muutunud julgest visionäärist jagamissõltlaseks.  Nagu  W Bonner A Wiggin sellist situatsiooni kirjeldades, siis: „Lyndon Johnsonil ei olnud raha, millega finantseerida juba alustatud Suure Ühiskonna programme. Ta võis anda raha vaid ühele hääletajale, võttes selle teiselt. Selleks et Paulile maksta, pidi röövima Peetrit.  Aga vargus ei ole mõrv ja suur osa demokraatliku riigi kodanikest mitte ainult ei lepi väikese vargusega, vaid nende jaoks oleks see lausa teretulnud – eriti kui seda tehakse nende endi huvides. (…) Demokraatliku varguse loogika seisneb selles, et alati on rohkem hääletajaid, kes maksuraha saavad, kui neid, kellelt võetakse. See ongi tegelik põhjus, miks demokraadid toetavad „vaest inimest“ – neid on rohkem; nende hääli saab odavalt osta.“ („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 189)  Just selle valemi järgi ongi poliitturg toimima hakanud, sest tähtis on osta võimalikult palju hääli, et võita valitsemishange (Riigikogu/KOV valimised).

 Uus valitsemishange toimub järgmise aasta märtsis ja juba on pidukondade poolt kuulda kõige võimatumaid, edevamaid ja jaburamaid ettepanekuid/müügipakkumisi, kuidas nemad iseendaga meie teiega elu edendada, kuid … Kuid siinkohal meenus mulle ühes „krimkas“ loetud mõttetera maailma parandamisest: „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.” (R.Stark „Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015 Lk 126). Meiegi peame (kindlas kõneviisis) hankeprotsessis, kes mida lubab, miks lubab, millised on pakutavate süsteemimuutuste kõrval ja järelmõjud. Kuid süsteemimuutust on ilmtingimata vaja, sest ilma vaba mõtlemise ja dereguleerimiseta edu ei loo. Kuna Valitsemishanke (Riigikogu valimised) eelhange Riigipea valimiseks või ka mittevalimiseks, algas nii piinlikult, näotult, vääritult Väärikuse vastu, siis … Arvestades üldist teadmist, et Riigipea valimine on eelmäng Riigikogu valimistele, siis sama väärituks kujuneb kogu järgneb protsess, kui … Kui just meie teiega seda protsessi õiges sängis ei hoia. Olgem tähelepanelikud, ärgem olgem need „kelle hääli saab odavalt osta“. Olgem need, kelle hääli on … kallis osta. Kallis kuid kvaliteetne.

 Stoppkaadri meistrid.

 Esimese asjana räägitakse meil muutustetuules majandusest. Eee … tegelikult räägitakse rahast, rahast mida kellegi anda, mitte niivõrd sellest, kuidas majandusmudelit parandada, tõhustada. Pigem räägitakse kuidas majandust segada. Iga ümberjagamine on hälve loomulikest protsessidest. Vale hinnasignaal annab turule vale suuna, muutes turud jätkusuutmatuteks. Natukene räägitakse ka iibest ja rändest. Muidugi tuleb iibest ja rändest rääkida kui summaarne sündivuskordaja on langenud 1.16-le. Rahvastik väheneb, kuid kogu protsessi vaadeldakse/räägitakse/nähakse vaid läbi võimaliku tööjõupuuduse. Kas see ongi ainukene probleem? Kas see pole tegelikult mitte Põhiseaduslik probleem?

Majandusanalüütikuna pean ma tõdema, et viimaste aastate majandusanalüüsidest on suuresti kujunenud mingi lehesaba päevahoroskoop või soovikontsert, need ei sisalda ei majandust, ei analüüsi, need on pelgalt mustvalged momentvõtted/stoppkaadrid, mille elavdamiseks loodud sõnalised jätkud, mis ei kattu tegelikkusega. Huvitavad lugeda, kuid tegelikkusega ei kattu. Nii ongi, et kõik „majandusanalüüsid“ peegeldavad hetke, mis möödub juba enne selle lõpetamist. Sellisel juhul jääbki arutada vaid selle üle kellel on pikem jutt või kõrgem kannatus, need on sõnalised etlemised, mitte süsteemi analüüsimine. Momentvõtte eripära on selles, et sellel võib hetk enne kaljult kukkumist (nagu filmis „Ässad II“) vilksatada korraks õnnelik naerunägu, kuid … Kuid meie teiega ei tea isegi seda, kas meil on tegemist komöödiaga või õudusfilmiga. Hullem veel, meil teiega ei ole isegi filmi käsikirja, lihtsalt filmime. Ka nüüd valmistudes järgmiseks valitsemise hankeks (Riigikogu valimised) räägitakse , et tähtis on tegeleda majandusprobleemidega, kuid majandusprobleemid ei ole enam näljase kirg teha rohkem/paremini, vaid ülesöönu põlgus pingutamise vastu. Kuid tõsiasi on, et „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“ (M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016 Lk 2909) Elementaarne.

 Uues näljased tulekul

 Meil ei ole enam nälga. Ja me ei jookse enam „nagu loomad“, me oleme selle asendanud protsesside kirjeldamise ja reguleerimisega. Kuid uued (edu)näljased ainult passivad oma aega. Kui vaadata jalka MM siis on see mudel maailma muutumisest – vanad tugevad jalgpalliriigid kukuvad üksteise järgi rivist välja. Oeh, Saksamaa, Holland väljas. Mängiti tuimalt, mängiti kõrgilt, kuid ilma näljata. Mängiti upsakalt. Samas kas keegi meist teiega olid enne kuulnud midagi Aafrika jalgpallist? Jaapanist? Tulid, nägid, võitsid. Tulid näljaselt ja võitsid. Kuid ilu on vaataja silmades, seda taipasin kui ühes raadiumi hommikuprogrammi hääl halas, et küll oli igav Austraalia-Kanada mäng. No, et selle oleks võinud enne lõppu ära lõpetada. Et mitmed teisedki olid niimoodi arvanud. Kes? Miks? Minu meelest oli see nende mängude parim mäng. Näljane mäng, agressiivne mäng, tempokas mäng – oeh, kõik komponendid olid paigas. Mäng oli ehe ja mängu ei asendatud kunstipäraste kukkumistega, et viga välja lunida. Ilus mäng, tempokas. Samas ka Saksa-Paraguai mäng oli näljane, paraku küll Paraguai poolelt, kuid see ei olnud ilus näljasus, see oli kuri näljasus, seda ei olnud ilus vaadata. Oeh, ja Senegal pidi peaaegu Inglismaale ära tegema, õnneks sel ajal kui teised mängisid jalgpalli mängis koondise kapten peaga. Tubli, kuid napikas. Ja Argentiina-Roheneeme mängu võitis valitsev maailmameister vaid tänu vastaste õnnetule omaväravale. Roheneeme? Kes see veel on? Eks ole, kuid mäng oli näljane. Tubli. Tule seesamune sealtsamusest appi, selleks et valitsev maailmameister välja ei kukuks „pidi“ tundmatusest tulev meeskond endale ise värava lööma. Pöörane. Miski pole enam kindel, kõik on võimalik, võimalik ka nendele, kellel veel eelmises tsüklis polnud mingit lootust .Maailm muutub ehk „Me jätkame elamist illusioonis, nagu elaksime maailmas, mida enam tegelikult ei eksisteeri“  (T. H.Ilves ERR 26.06.26). Väga õpetlik. Seda motiivi, et püütakse parandada maailma, mida enam ei eksisteeri kohtab viimasel ajal majanduskäsitlustes tihti. Püüame siis sellest lõksust pääseda, et parandame parandamatut. Kuid selleks on vaja muuta mängu, mängu punktisüsteemi.

 Jagamissõltluse tulemused.

 Tegelikult on poliitturu mängusüsteemis kaks probleemi. Esiteks tagab praeguse mängusüsteemi järgi pidukondade mänguedu jagamisvõime a’la „Mina annan“ (mille allhoovus on Mina keelan“) . Teiseks võib üldsus teha kõikvõimalikke mõistlikke/tõhusaid/avangardistlikke ettepanekuid, kuid kui poliitturg seda omaks ei võta ja endale jagamisvõime kasvu sellest ei näe, siis need üldsuse poolt tehtud ettepanekud ka ellu ei lähe. Pole kohustust. Seega poliitturg otsustab, mida tehakse ja kuidas tehakse. Seega niimoodi ongi, et poliitturg määrab, kuidas meie teiega areneme või taandareneme. Kuid kuna Põhiseaduslikult on kõrgeima võimu kandjaks rahvas, siis on rahval iga nelja aasta järgi õigus öelda millist arengut ta soovib. See on leping. Juriidiline, siduv leping.

 Kui nüüd üle vaadata millise lepingu sõlmis eelmisel korral Põhiseaduslik rahvas pidukondadega, siis …Siis milline on tulemus. Ei tea kelle huultelt seda lugema peab, kuid lepingu tingimused ja selle täitmine ei ole kooskõlas. See on lepingu rikkumine. Miks? Diagnoosis on vaid kaks sõna: mõõdutundetu jagamissõltluse. Kuna edu poliitturul on ühtlasi jagamisedu, siis niimoodi ongi poliitturg viinud kogu riigi laenusõltaseks. Hm, jagamissõltlaste tekitatud võlglased? Nii on. Seda, et just poliitilised pidukonnad igaüks eraldi ja kõik koos on meid teiega (igaüks eraldi ja kõik koos)  lõdva rahalise püksikummi poliitikaga viinud nende jagamissõltluse tulemusel püsivateks laenumaksjateks on tunnistanud julgelt (ütleme lausa ülijugelt, sangarlikult?) ka Eesti Pank. Selline on olukorrahinnang tänaseks, kuid …Uus valimisring on tulemas. Tulemas on uued jagamisõltlaslikud sõgedad ettepanekud. Kohati jääb mulje, et meie teiega enam ei otsigi edasimineku teed, vaid istume mõnusalt puu all ja sügame kõhtu vaikselt mõmisedes. Midagi sellist, mis meid kraavist välja keeraks pole senini kuulnud. Vaid aegajalt sekkuvad sellesse mõminasse äratussignaalid nagu „Teeme ära mõttetalgud“, „Jääkelder“, Jüri Raidla „Riigireformi kavand“ ja algne „Arvamusfestival“. Palju entusiastlikku energiat. Lausa mõtte ja energia supertormid. Kõik osalejad hüüdsid entusiastlikult, et teeme ära, mõtleme veel ja siis … Siis pannakse poliitturul  protsess jäässe ning sügatakse vaikselt kõhtu edasi. Finito la comedia, kõhusügajad on rahul, kuni …

 ärgmine mõtlemine

 Kuni järgmise puhanguni. Nüüd siis loeme, et . «Eesti peab uuesti läbi mõtlema, kuhu ja kuidas edasi minna» Kiiduväärt mõte … eee … mõtlevale inimesele. Kuid nüüdseks on mõtlemisele üles kutsuvaid puhanguid tulnud, olnud ja läinud jadamisi nagu eespool näidatud. Karta on, et seegi kord kujuneb tulemus samasuguseks nagu vanades muistendites, kus karjapoiss hüüab külarahvas hunte tõrjuma: lõpuks, siis kui hunt tõesti karjas ei viitsi enam koti pealt üleski tõusta.  Ei usu enam tulemuslikusse. Ei usu poliitturu võimekusse … mõelda väljapool valitsemishanke (Riigikogu valimiste) formaati. Siiani olen uskunud, aga nüüd … Mõelda? Mõelda on tore, kuid teha veel toredam.

Samas enamus inimestest on pettunud eelmiste mõtteürituste tulemustest ja mõtlevad, et: „Oeh! Jälle? Jälle mõtlema. Jälle edasi minema. Just saime ennast mugavalt sisse seada, kohaneda jaburustega  ja nüüd … Alles me mõtlesime, siis mõtlesime ümber, siis mõtlesime uuesti ja tegime mõtlemistele ja sõnaseadele vastupidiselt.“  Kuid hea, et kedagi veel julgeb/üritab mõelda mõtlemisest ja keda (ikka) veel  huvitab edasi minek. Mitte ainult edasiminek, vaid meie osa selles ja motivaatorid selle täitmiseks.

Julge … Julge nagu palja kõhuga kuulipritsile hüppamine. Kiiduväärt, kuni keegi meist teiega üritab on veel lootust. Ja nagu teada kustub lootus viimasena. Eee … kustub peale seda, kui meie teiega selle lootuse kandjad oleme  lavalt lahkunud. Paneb mõtlema, et programmiline artikkel «Eesti peab uuesti läbi mõtlema, kuhu ja kuidas edasi minna» autorid on ju laulva revolutsiooni aegsed muutjad Marju Lauristin Mati Heidmets Erik Terk. Aitäh! Aitäh jõudmast ikka ja jälle tungalt tõstmas ja ettepoole vaatamast.  Kuid süsteemses süsteemituses, kuhu meie teiega tänaseks jõudnud oleme ja praegu tihkelt asume, siis vaevalt see mõte lendu läheb. Kõhusügajaid on ebaproportsionaalselt palju. Mõmisejaid ka.  Kahju. Just seepärast kirjutas õpetatud sõber hoiatava artikli „ Poliitikud, ärge visake seda ideed üle parda“. Täiesti mõistlik hoiatus, kuid nad viskavad selle idee üle parda. Niikuinii! Kuivõrd erinevalt see kõlab  1988 a Eestimaa Laulu meeleolust, kui Heinz Valk hüüdis kirega välja oma surematuks muutunud sõnad: „Ükskord me võidame niikuinii!“.  

Isegi kui poliitturg milleski suulise harjutusena midagi kokku lepib, siis sisu läheb üle parda täpselt samuti nagu poliitturg sõi sisutühjaks väga tummise riigireformi idee. Tundus peaaegu võimatu, kuid …

„Kuhu ja kuidas edasi minna?“ on hea/tarvilik küsimus. Kuid, asi pole selles, et meil ei oleks eesmärke, pigem on neid liiga palju. Enamus nendest „eesmärkidest“ on administratiivarbujate isikupõhised karjeristlikud (või ärilised)  eesmärgid.  Selles paljususes lähevad meie teiega huvid ja motivatsioonid kaduma. Võib-olla … Võibolla oleme meie teiega seda eesmärgi seadmist kuidagi valesti, kuidagi vanaaegselt, käsitlenud? Muide, eesmärkide paljusus viib … eesmärgituseni. Raud polt.

 Lootus pole lootusetu?

 Midagi on siiski läinud liikvele. Ärevus? Rahulolematus? Pettumus? Võib-olla pigem arusaamatus? Arusaamatus kuhu meie teiega liikumas oleme, kas meie liigutame, meid liigutatakse või lihtsalt lohiseme aja voos täites teiste eesmärke ja maatrikseid?

Ma ei tahtnud ega taha sel teemal enam kirjutada, ma olene enese juba katki kirjutanud. Mõelnud ka, kuid … Kuid nüüd ongi päramine aeg teha see otsus, et kas me tahame jääda puu alla kõhtu sügama või võtame jalad kõhu alt välja. Me räägime palju majandusest isegi praegu, mil Riigipea ütles välja oma kaalutletud otsuse mitte kandideerida järgmiseks ametiajaks (mis oli tark otsus, miks peaks väärikas inimene ennast kaks hooaega ebaväärikalt kohelda lasta) on kuulda, et oh häda „fookus läheb paariks kuuks poliitkombinaatoritele, mitte eelseisvate majandusprobleemide lahendamisele, sh riigieelarve koostamisele!“ siis on see ühest küljest õige, kuid … Kuid meie probleemid on sügavamad kui vaid majanduse taaskäivitamine. „Arveametnikuna“ on majandus minu jaoks muidugi tähtis, kuid süsteemianalüütikuna peab tõdema, et meie probleemiks on see, et me oleme puu all kõhtu süganud juba nii kaua, et meil kipub meie riigikorralduse põhikonstruktsioon paigast ära nihkuma. Kuidas nii? Lihtsalt statistika. Meie rahvastiku taastootmine ja keelerisustus ei vasta varsti enam  Põhiseaduse raamistikule ega sisule.

Vaadake, kui meie summaarne sünnikordaja oli 2025 aastal 1,16, siis … Kümme aastat tagasi oli see näitaja 1,58. (isegi viis aarat tagasi oli see 1,58), mis juba siis oli baasvajadusega 2.1 liiga madal. Tegelikkuses, et tagasi teenida „võlg“, peaks see olema ilmselt olema vähemalt 2.3. Kuid see pole veel kõik, sest tegemist on summaarse sünnikordajaga, mitte eestlaste ega mitte isegi Põhiseadusliku rahva sünnikordajaga. Statistikaamet andis teada, et: „Tulenevalt Eesti väiksusest on huvitav vaadata ka sündide rahvuslikku tausta. Kuna vastsündinud on liiga väikesed, et oma rahvust määratleda, võib lapse rahvuse samastada ema rahvusega. 30-aastases perspektiivis on näha, et sündides on pisut tõusnud eestlaste osakaal. Kui taasiseseisvumisaja alguses jäi see alla 70%, siis nüüd on 77% sündinud lastel ema rahvuselt eestlane.“ (SA 2023). Ma ei kavatse hakata rääkima mingit ätiliku lapsetegemise juttu, meie inimesed on teinud oma valikud, vahel on need valikud tehtud ka neist väljaspool, kuid rõhuvale enamusele on siiski valiku küsimus. Vaba valiku tulemus. Just selline mille annab vabadus ilma sunnita või stiimulita. Mis sellest johtub? Täna ja homme ei midagi. Mina jään eestlaseks, minu lapsed jäävad eestlasteks. Eesti keel jääb eesti keeleks, kui meie teiega seda ära ei lörtsi sõnades lõdvakeelselt midagi sellist, et „Kõutsid konkluudivad targetite lanseerimist skaleerimise leveli distributsiooni unioonis lossi  kattimisega.“. Kui aru saite, palju õnne! Kuid edasi läheb juba tõsiseks rahvastiku ja keele  „alla „skaleerimiseks“. Tegemist on kiireneva protsessiga: „Kuid pankrot, nagu ütles ühe Enest Hemingway romaani tegelane, tuleb enne järk-järgult, siis äkitselt.“ (P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ PM 2025 lk 39) mida näitab Lõuna-Korea näide täiuslikust  tormist: „Oma 0,8 lapsega naise kohta on Lõuna-Korea kõige madalama sündimusega riik maailmas.“ „Sündimuskordaja 0,8 tähendab põhimõtteliselt, et kahest ühe kohordi liikmest saab järgmises kohordis 0,8 inimest. Sajal vanavanemal on 40 last, kes sigitavad neile 16 lapselast. Kahe inimpõlvega on 84% elanikkonnast kadunud.“ (P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ PM 2025 lk 75). Eks ole põnev? Või hoiatav? Kas see tähendab, et kahe inimpõlvega väheneb Põhiseadusliku rahva arv meil u 70-75%. Tajute seda muutust? Meie teiega ei kaota üksnes heaolu, me kaotame rahva, me kaotame keele ja me kaotame ka riigi. Petlik väljend „kestlik kahanemine“ on vaid eufism väljasuremisele. Kas see on mõtlemiskoht?

 Töö ja jõud

 Sündimuse vähenemisel on tagajärjed. Puudujääk. Siis algavad loomulikult jutud tööjõupuudusest ja vajadusest võõrtööjõudu sisse tuua, mis esmapilgul tundub igati mõistliku, isegi ainuvõimaliku, lahendusena, kuid siingi on kõrvalmõjud, millel on järelmõjud. Kuid tööjõud ei ole mitte ainult tööjõud, see on tootmissisend niisamuti nagu kütus, metall ja vesi. Kõrbesse pole ju mõttekas mulliveetehast rajada, see oleks liiga kallis, sest vett kui ressurssi pole ja see tuleb kõhele vedada lisaks muud kulud. Sama on ka tööjõuga, me saame viljeleda üksnes sellist tootmist milliseks meil on (koolitatud) tööjõud olemas. Lisaks põhikomponendile tuleb juurde osta vaid maitsekomponente (haruldasi erialainimesi), mida meil endal ei kasva. On tuhandeid teisi tulusaid ja perspektiivseid tegevusi, mille jaoks meil on ressurssi.  Loogiline?  Me ei saa pumbata siin maal naftat, sest naftat ei ole, me ei saa kaevandada teemante, sest teemante ei ole, me ei saa arendada tootmist mille jaoks meil inimesi ei ole. Inimesed on vaid üks ressurss, nii nagu vesi, liiv, nafta, teemandid, kui seda ressurssi on siis toodame, kui ei ole, siis ei tooda. Siinkohal nõustun ma pigem Sarraziniga , et  „Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv. (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 273). Seega ärgem ajagem segi värbamishuvi ja heaolu. Nendel vahetegemine on ülimalt oluline.

 Kuid asjal on veel ka teine külg – töö tõhusus. Ehk, mida vähem meid on, mida vanemad me oleme, seda kiiremini ja kvaliteetsemalt peame „siblima“. Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240/244) tõdeb, et: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“

 Mõõkade tants

 Kuid kahjuks algavad kõik arutlused mahust, mitte kvaliteedist ehk totaalselt aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Seega püütakse lisatööjõudu leida kõikvõimalikest allikatest. Näiteks  „Kui naiste suurem aktiivsus tööturul viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem kogutoodang  järgmise põlvkonna madalama kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vastu, et naiste võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks.“ Siin ongi üks kaheteramõõk, mis lõikab mõlemas suunas. Enne kui kriitikud oma pritsid täis tõmbavad, lugege veelkord rahulikult üle viimane lause, tegemist on lihtsalt energia jäävuse seaduse ümberjutustusega konkreetsetes oludes: „Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.“  Ja lisaks „Termodünaamikas väljendub energia jäävuse seadus termodünaamika esimeses seaduses: energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab võrduma süsteemi siseenergia muudu ja süsteemist väljuva energia summaga (termodünaamika esimene seadus). Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise.“ (Vikipeedia). Pidukonnad ärge püüdke ehitada igiliikureid, seadus – loodusseadus – ei luba seda. Energia jäävuse seadus on püsiseadus, mitte inimeste upsakusest loodud pettekujutelm poliitilise seaduse näol.

 Järgmine pettekujutelm ja ka kaheteraga mõõk on heaolu kasvatamine sisserändajate toel. „Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.“ (lk 273) Ja sellega lõikab mõõk ajateljel ja kogumis  juba kolmandat moodi, ikka meie kahjuks.

Mõõkadetantsu mõlema tsükli tulemus on, et me maksame hiljem, kuid rohkem. Kui me lisame sellele „rohkemale“ veel madala tootlikkuse (70-80% EL keskmisest) ja väheneva/vananeva elanikkonna, siis on perspektiivid väga nukrad.

 Kaitsetu üksindus?

 Kuid need on meie vabad valikud, meie teiega hoiakud, meie hirmud ja mahasalgamised, mille kohta P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ ( PM 2025 lk 36/37/46) on tabavalt märkis  „Ainult kõrge loomuliku iibe korral saab riik säilitada nii areneva majanduse kui vältida sõltuvust immigratsioonist.“ Nii on.

 ÜK prognoosis, et kui iive jääks samaks ja immigratsioon lakkaks „Vastus oli ehmatav: 2070ndateks oleks meil vaid kaks tööealist inimest ühe pensionäri kohta.“

Kuid see pole veel kõik „Vanade ja kaitsetutena ei oleks neil kedagi, kes nende eest hoolitseks, ning abivalmis lähisugulase puududes istuksid nad unustuses oodates surma.“ Üpris masendav perspektiiv

Tuleb tõdeda, et  „Inimkonna demograafia klassikaline mudel, mis sobib mõne piirkonnaga täpsemalt, teisega natukene vähem kuid siiski päris hästi, näeb ette, et alguses sigivad inimesed nagu küülikud ja surevad nagu kärbsed. See on kehtinud suurema osa inimkonna ajaloo jooksul.“ See mudel on nüüd kadunud, on teine mudel.

 Milline mudel? Miks?

 Miks me peame (kindlas kõneviisis) mudelit muutma? Vaadake, kui meie summaarne sündivuskordaja on 1,16 või arvestades ühelt poolt üldist lõbusat kõhusügamise meeleolu ja teisalt kirglikku enesehävituslikku maailma päästmise soovi, siis jookseb meil praegune süsteem kinni. Kui meie Põhiseaduslik rahvastik küünib kahe inimpõlve pärast u 350 tuh inimeseni ja neist 250 tuh on vanurid,  siis … Just, mis siis?

Siis on olukord selline, et on kaks võimalust: esiteks  me jõuame enne selle punktini jõudmist arusaamisele, et rahvastiku kasv on primaarne ja selles osas midagi ka ette võtame, kuigi ma ei tea mida/kuidas, kui juba üldine hoiak on selline, et „lapsed me autsootsime“,  või teiseks me peame siia meie kaunisse Eesti Vabariiki lubama/tooma/paluma palju - väga palju -  uut rahvast. Kuid sellisel juhul on meil tegemist juba Põhiseadusliku kriisiga, sest Põhiseadus sätestab väga kindlalt, väga ühesel, et see riik on loodud: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel, (…) mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“, siis see tähtsaim klausel enam ei toimi. Kui me oleme otsustanud lastetegemise „autsootsida“ ja meid on kahe sugupõlve järi alles vaid u 350 tuh (neist loodetavasti 70% eestlasi) kellest 250 tuh on põdurad, siis peame juba praegu tegema otsuse, kuidas muuta Eesti Vabariik toimivaks hoopis teiste mängujooniste alusel. Kui arvestada, et EV sarnase riigi heaoluliseks toimiseks on vaja u 1,5 milj tragit ja toimekat inimest, siis küsimus on selles, kuidas täita puuduvad 1,15 miljonit vakantsi? Eks ole hea küsimus. Pole mõeldav, et siin oleksid lihtsalt 1,15 miljonit võõrtöölist. Need on võõrad. Nagu eelnevalt nägime, siis on see lihtsalt teatud liiki järelmaks. Mis Eest Vabariik see siis on, kuidas see tagab „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“? Või on aeg läbi saanud? Üldiselt või ainult meie jaoks?  Ja kuidas jääb keelega? Milline saab olema selle rahva keel? Kirjutasin juba 2012 a „Bürokraat, võim ja Vanaemas“, et „… sõnal on jõudu, kuid sõna ei jää kunagi vaid sõnaks, selle tähendus ajas ja ruumis võib muutuda. Vahel toimub see muutus ajapikku, vaikse nihkumise kaudu, vahel aga nihutatakse sõna mõistet oma kasuahnete eesmärkide nimel. Vahel pole sõnal enesel mingit tähtsust, vaid tähtis on, et sellest sõnast õigesti ja ühtemoodi aru saadakse. Kas olete märganud, et väga tihti anname võõrsõnale sügavama/laiema/nüansirikkama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuidas teile meeldiks „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”? Möh? Ei meeldi? Aga kuidas oleks „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah, normaalne Inimesekene ei saaks sellest mitte pannigi aru. Nii sügav ja lai sisu, et on täiesti sisutu. Aga võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte, igatahes keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp? Nii et mugavusega, isegi võõrsõnade kasutamise mugavusega, ei maksa liialdada.“ Praegu tundub küll, et saame uuseesti keelena vigase inglise/ameerika keele eestikeelsete (vigaste) sõnalõppudega. Hullem lugu on selles, et tegelikult ei saa sellised sõnasepad aru nende sõnade tegelikust tähendusest. Kurb, aga tõsi. Ühel nõukogu istungil  kui juhatuse esimees esitas poolaasta kokkuvõtet, mis oli 500 tuh kasumi asemel 200 tuh EUR miinuses jättis see tema täiesti külmaks. Tundus imelik. Kuid siis taipasin, et kuna ta kogu aeg rääkis,, et „loss“ on 200 tuh, siis ilmselt ei seostunud see tema mõttemaailmas kahjumiga/kaotusega. Lühis? Või pidas ta „lossi“ mingiks kinnisvaraks? Ei tea. Kui küsisin, mida ette võtab, siis ta vastas, et „ katime“ (cutting) inimesi. Möh? Täiesti tuimalt? „Lõigata“ inimesi? Ilmselt ei seostunud see samuti tema ajus tegelikkusega. Ettevaatust! Sõnadel on kindel sisu, kui me oleme kokku leppinud, et see mida meie teiega näeme, ilmselt küll erinevalt, kuid oleme kokku leppinud, et see on punane ämber, siis ei maksa tekitada segadust hakates rääkima sinisest kühvlist. See on totaalne segadus. Sõnal on mõte, sõnal on jõud. Vaat niiviisi.

 Ja järsku sa näed …

 Vahel juhtub, et pusid ühe probleemi kallal ja ei leia õiget teeotsa üles. Mulle on üheks selliseks meeldetuletuseks, kui kolleegid olid aastakese pusinud ühe turumääratluse kallal ja siis … Siis tuli uus inimene, kes polnud ennast sisse kaevanud, vaatas värske pilguga ja ilmnes, et nad olid kogu aeg turuosalisi valesti määratlenud. Ups! Kuid uus inimene nägi ja probleem sai lahendatud. Olles lootusetu optimist olen pakkunud mõistlikke variante arenguks ja arengupeetuse vältimiseks, kuid … Kuid järsku hoomasin, et ma olen kõigest valesti aru saanud. Totaalselt ja pikka aega. Ja teie kõik, igaüks eraldi ja kõik kokku, olete ka asjade seisust valesti aru saanud. Meie teiega oleksime nagu pikksilma valest otsast sisse vaadanud ja selle järgi täheteed kavandanud. Kõik need jutusaated alates „Päevakesktunnist“ (mis on kaua aega olnud minu üks lemmik), kuni „Olukorrast riigita riigis“ ja  teiste samalaadsete saadete ning Seadusandja kõnepuldini välja on lihtsalt „vana tati“ (rahvapärane väljend) üha uuesti ja uuesti läbinämmutamine. See kõik on ajaraisk. Kõik see on kadunud maailma kirjeldus. Seda kujutletavat maailma enam ei eksisteeri.

 Kõik need küsimused, et kui meil enam rahvast ei ole ja keelt, seda ka ei ole, siis mis meil on? Kas meil siis üldse on midagi? Vanade Vabariik? Kuid Vanade Vabariigil pole jõudu iseseisvalt hakkama saad, see võetakse ühel või teisel moel üle. EV meie praeguses mõistes kindlasti pole, kuid …

Kuid siis ma mõistsin, et see pole tegelikult üldse meie teiega asi. Pidage hobuseid ja säästkem närve. Selle asja peavad (kindlas kõneviisis) ära otsustama noored, sest meie teiega ei saa luua nende tulevikku, nende tuleviku peavad looma nemad ise. Sellisel juhul on see usutav ja toimiv. Tekkib ka huvi ja stiimulid. Kes meist pole mõelnud oma vanemate kohta, et „Nemad ei tea midagi“ ja vanemad, et „Nad teevad kõike valesti“.

Nii ongi, alati on olnud. Iseseisvuse taassünnitamise algaastatel pahandasid mitmed kogenud ministrid minuga kui meisterdasime uue majandusmudeli kallal, et mis te ometi teete, te teete valest, te eksite. Kuid me ei eksinud, me tegime just seda mida kardinaalse hinnareformi tegemiseks tegema pidi, me muutsime kõike. See oli süsteemi lammutamine, koos uue süsteemi ülesehitamisega. Teadlik tegevus. Samas oli teostajate seltskond nii kõrgetasemeline, et suutsime hoida kõrva vastu maad ja mõtte erksana, et teha edasiliikumisi vaid siis kui selleks eduvõimalus oli. Äreval ajal pidi arvestama ühiskonnas valitsevaid meeleolusid ja meie olime kui surfajad karide vahel, nii kui viis senti vett valgus karidele nii sööstsime edasi.  Nii, et võimalik, et noored eksivad, kuid võimalik, et ei eksi. Võimalik, et nad peavad ka lammutama, lammutama täiesti mõttetuks muutunud EL üha raskemaks/raskepärasemaks  muutuva regulatsioonisüsteemi ja ehitama (NB! Jälle) üles isiklikul initsiatiivil ja vabal mõtlemisel põhineva süsteemi. Teate ju küll -  vabadus annab tiivad. Konkurents on elu alus mitte kõrvaliste reguleerimiskirg. Konkurents on lahe, see on elu. Regulatsioon see on reanimatsioon. Hea on tõdeda seda päeval, mil möödub 95 aastat esimese Eesti konkurentsiseaduse vastuvõtust. Konkurents ruulib!

Mitte keegi ei tule meie eest arenema, meie teiega peame väga põhimõtteliselt muutuma.  Kuid need muutused, mis on meie omad muutused ja millele lisanduvad maailma muutvad avastused ja … jaburused pole kerged. Pole ka üldjuhul meeldivad.  Igal ajal on omad võimalused ja ka murrangulised muutused. Murrangulised on need sellepärast, et neid ei osatud sellises mahus ja kiirusel tulemas näha ega suudetud kohaneda. Jäiksüsteemis ongi kohanemine raske, mille tõttu osad riigid, tavad, ettevõtmised ja ettevõtted murrab see maha. Väga võimalik, et seisame silmitsi ühe kompleksühiskonna kokkuvarisemisega. Seepärast tulebki  mõtlema hakata. Ja see mõtlemine ei ole see mõtlemine, mitu nõunikku peaks olema ERR nõukogus või kuidas karistada pidukondlasi, kes oma pidukondlikku kuuluvust pole deklareerinud. See ei ole mõtlemine vaid mõttetus. Jaburus noh! Meie poliitturg ja administratiivarbujad täidavad tähtsate/eluliste otsuste tegemise aja jaburustega, kõige sellest tulenevaga. Selline ressursi raiskamine tuleb lõpetada.

Kuidagi kurb, kuid siiski lohutav, et meid teiega kutsuvad läbimõtlemisele need kes mõtlesid läbi pea nelikümmend aastat tagasi. Aga noored? Mis neil öelda on? „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ nagu alguses mainitud, kuid  järgnevad põlved? Kes nemad on?

 Nüüd oleme olukorras nagu seda formuleeris üks kuulus tuumafüüsik IIMS hakul, kui tema laborilt rahastus ära võeti: „Nii, raha enam ei ole, nüüd tuleb hakata mõtlema!“ Oleme täpselt samas seisus raha enam ei ole (selle süsteemiga ka ei tule) ja peab mõtlema hakkama.

Mõelda on mõnus ehk nagu on kirjas „Bürokraatia, võim ja Vanaema“ osast „Tagasipöördumine tulevikust: „Kui te leiate seejärel, et mõtelda on mõnus, siis võib sellest saada harjumus, võib-olla isegi sõltuvus. Kui te aga hakkate mitte ainult mõtlema, vaid olete hakanud mõtlema, mida saab teha teistmoodi, teha paremini, siis pole see jutuvada olnud asjata ja maailm on jälle kriipsu võrra parem paik. Ja veel üks nipp, olge hoolivad ja austage teisi Inimesekesi, naeratage maailmale ja see naeratab teile vastu. Positiivmootorid käima!“ (Tallinn 2012). NB! Mõttekoht. Õigemini küll tegudekoht.

 PS. Selgitus avafoto kohta.

See illustreerib kuidas liigne vabadus võib ka kangeime kanga rikkuda ja lõimedeks lahti harutada. Lipp lehvis vabalt rajutuules, pekstes vastu majaseina. Tulemus on pildil. Nüüdseks on lipp parandatud ja lipu kinnitamise asendit muudetud, et lehvimine poleks „ohtlikult vaba“. Tehtud. Õiged muudatused õigel ajal tagavad edu ja turvalisuse. Ilma sekkumise ja muutusteta oleks tuulevabadus lipu ribadeks lõhkunud. Vaat selline lugu. Kui kõiki probleeme saaks nii lihtsalt parandada …

... aga mina jään! Tehke teie nagu oskate/suudate/õigeks peate. Vaba rahvas, vaba maa! 

Järgneb …

Targutusi:

„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat” 1977

 Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”

 S Witt „Mõtlemismasin“ ÄP 2026

 Lk 157 „Selline oli „Innovaatori dilemma“ tegelik saladus, millest lugejad sageli mööda vaatasid. See ei olnud raamat sellest, kuidas edu saavutada. See oli raamat sellest, kuidas mitte nurjuda. Cristenseni raamat ei olnud idufirmadele mõeldud juhend, vaid käsiraamat stagneeruvate ettevõtete tippjuhtidele selle kohta, kuidas vastuhakku tõrjuda.“

 D Leon „Uskumuste meelevallas“ Pegasus 2026

 Lk 97 „Minu arvates ta lihtsalt usub, et ebaausus on võrdeline sellega, kui palju sa usaldust reedad, mitte sellega, kui palju sa tegelikult valetad.“ Burnetti

Lk 102 „Sa tunned mind piisavalt hästi, et teada: ma ei tunne eriti häbi ega süüd. Aga tunnen end igavesti süüdi, et nende inimeste poolt hääletasin, et keeldusin kuulamast tervet mõistust või uskumast seda, mida ei tahtnud uskuda.“

„Neil ei ole siin kunagi olnud tegelikku mõjuvõimu,“ ütles Brunetti. „Sa ju tead seda.“

„Ma ei räägi neist, Guido; ma räägin endast. Et ma võisin olla nii rumal. Et ma olen olnud nii kaua nii rumal.“

„Viimsepäevalahing“: Vihakeedus

 

 

Gobeläänstrateegia on hea strateegia, kuid selleks, et gobelään kogu oma ilus ja suursugususes mõjule pääseks tuleb meil mõningad asjad selgeks rääkida ja tehnikates kokku leppida, sest kui me ei tee vahet namastel ja tolknevatel lõimejuppidel, siis võime parandamise asemel hoopis asja untsu keerata. Totaalse hargnemiseni välja.

 Kuidas edendada vihkamist

 Võtame ühe aktuaalse näite. Nojah, see ei ole mingi uus näide, pigem veerandsada aastat küdenud vastasseis, kuid nüüd jälle viraalseks muutunud metsamure. Ilmselt on igaühel meist teiega oma arusaamine metsast. Kõigil on mingi „oma mets“ või vähemalt ettekujutus „oma metsast“. Mulle meeldib näiteks valgusküllane mastimännimets, padrik seevastu .... Prr. Võib öelda, et mastimännimets  on „minu“ mets, kuid mitte omamise, vaid meeldimise mõttes.

Tundub, et just see erisus mida mõistetakse „minu“, „meie“ ja  „oma“  all on paljude arutluste juures lappesse läinud. Lisaks sellele räägitakse metsakaitse teemas läbisegi ka süsinikheitest, liigirohuse kaost ja veel sajast vääritimõistmisest või mõistmatusest läbisegi. Koos keetes on see nagu soolaheeringa, maksronide ja maasikamoosi keetmine ühes potis. Ööks! Kui keegi mulle sellist keedust pakuks, siis … vihkaksin seda keedust. Täiega. Kuid kui ühiskonnas ülesse ehitatud narratiiv käsib/soosib/premeerib sellist jälkust sööma, siis enamus meist teiega seda ka teevad. Agaramad ka kiidavad. Üliagarad häbimärgistavad. Karistavad. Mittesööjaid.

Nii olemegi täiesti mõistlikult püstitatud alternatiivide kokkusegamisel saanud väga ilge keeduse. Vihakeeduse. Me läheme kuidagi väga särinal käima ilma, et oleksime vaadanud laiemat pilti või alternatiive. Enamuses on aktsioonid emotsioonipõhised, suurem jagu neist ka loomulikku arengut peatavad (või lihtsalt aega viitvad ning rohkem meie ühist raha kulutavad).  Ja olemegi lõksus.

 Destruktiivsuse fataalne sisu

 Vihakeedusel on ka tumedam pool, see on destruktiivne. Destruktiivne nagunii, kuid tänastes oludes võib see olla ka fataalne. Vaadates seda mis maailmas praegusel ajal juhtub, siis võib selliste vihakeeduste kokkusegamine olla üksikute edevuse/kadeduse/kapseldumise tulemus, kuid on võimalus, et meid teiega kasutatakse neljanda põlvkonna sõja strateegias süsteemi sisemiste kokkuvaristajatena.  Kui see vastasseis on ehitatud neljanda põlvkonna sõdade strateegide poolt, siis … Lõhume igaks juhuks selle meile neljanda põlvkonna sõja strateegide poolt pakutava keeduse lahti ja vaatame mis selle sees on, kuidas see kokku keedeti ja mida meil sellest päästa annab. Niisugusel kujul seda süües saame püsiva tervisehäire.

 Metsateema on ülimalt sensitiivne, tundeline, laia kõlapinnaga valdkond ja seda teemat on võimalik osavate vahendite ja rõhuasetustega kergelt nihutada tasakaalupunktist külglibisemisse. Lihtsalt täpsustuseks, et kuidagi niimoodi on kujunenud, et minu sõprade, sugulaste ega isegi mitte tuttavate ringis pole ühtegi inimest, kes omaks või tegeleks millegagi metsanduse, puidutööstuse või sellealase logistika valdkonnas. Ja kuigi on tulnud analüüsida ja strateegiaid koostada paljude eluvaldkondade kohta, siis eelnimetatud valdkonnad pole nende analüüside sekka sattunud. Kuid nüüd kui on alguse saanud metsakaitse demonstratsioonid ja üles on ehitatud narratiiv ahnetest metsatöösturitest, õilsameelsetest maastikusoostajatest, meiemetsast tahab olukord veidi vaagimist. No vähemalt enesele selgeks tegemiseks, et mitte igale avaldusele alla kirjutada.

 Looduskaitse/metsakaitse ja majandamine on alati olnud oma kokkupuutepunktilt sädemeid tekitav, nüüd on see alternatiivsus osatud kuidagi osavalt, tundeküllaselt põlema süüdata. Lausa laastav ühiskondlik (metsa)tulekahju, kuid eelkõige oleme meie teiega segaduses. Mina küll olen, sest ilmneb, et „Me elame tegelikult infokaose maailmas, millele allub ka propaganda, aidates kaootilisuse suurendamisele tublisti kaasa. Propaganda neutraliseerib sellega kõik võõrad teated, muutes need vaid suhteliselt usaldusväärseteks. Hakkab domineerima ettekujutus, et ei olegi võimalik vaielda, sest kõik on vale.“  (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 42) Ja kui „kõik on vale.“, siis … Sellesse Valemetsa me eksimegi.

 Nüüd läheks hädasti vaja Getekese/Hansu küpsisepuru, et Valemetsast tagasiteed leida. Argumente ja arve lendab hulgaliselt ühelt ja teiselt poolt, kogu keeduse spektri ulatuses, kuid lõppkokkuvõttes jõutakse ikkagi selleni, kas meil raiutakse metsa liiga palju või liiga vähe. Segadus. Samas kummaline, sest  meil on ju terved riiklikud organisatsioonid alates „ministeeriumitest/müsteeriumitest“ (mis nende nimi parajasti ongi), millised valvavad järgi kuidas/miks/millal meie (ja teie) metsi kasutatakse, meil on karsitusagentuurid, meil on metsamajandamise kavad, teatised ja raieload ja …  Ja nüüd tuleb välja (Eurotargalt), et meil on metsa 30% rohkem raiutud kui juurde kasvab/s? Kuidas on see võimalik? Pideva, püsiva ja sügava järelevalve tingimustes? Milleks meile üldse kogu see karm bürokraatia kui see ei hoia protsesse raamides vaid areng voolab tänavatele/teatrilavadele/sotsmeediasse? Eks ole hea küsimus?  Dr Riik ise istub vaikselt nagu kult rukkis ja ei anna mingit mõistlikku selgitust kuidas nii juhtus (või on tegemist lihtsalt arvestusmetoodika erinevustega)? „Kes“ niimoodi juhtus?  Kus on need ametimehed kes muidu käivad ja trahvivad, keelavad ja käsivad? Kuidas sai juhtuda, et nii suur üleraie on? Kas see on tegelik? Või on see arvumaagia ühe huvigrupi või varistusstrateegia heaks?

 Isekus ja isetus

 Pehmelt öeldes olin segaduses sellest puhkenud vihkamistormi lõplikust tõest.  Siis sattusin Annika Laatsi huvitavale käsitlusele  mis  väidab, et ühe pärimuse kohaselt on Pühakiri mõistetav 600 000 erineval moel. Et just niipalju oli toona neid, kellele Jumal ilmutas Siinail oma seaduse. Meie oludesse ümber panduna oleks see 1 360 745 arvamust. See on väga huvitav teemakäsitlus, kuid lisaks „Ta andis selle edasi nii, et igaüks võiks sellest aru saada vastavalt oma elukogemusele, kalduvustele ja iseloomule. Väide, et Pühakirja tuleks mõista vaid ühel moel, on selle pärimuse valgel blasfeemiline. Jumal ei ole ametnik, kes peab väljastama kuivi, üheülbalisi teateid. Pigem on ta poeet, kelle kõne on mitmemõõteline. Tema sõnum on väga isiklik – igaühele räägib Ta nõnda, nagu inimesel seda parasjagu vaja on.“ („Usk ja umbusk“ EO & RR 2026 Lk 7). Mnjah, ajaloohuvilise ja süsteemianalüütiku jaoks on selline käsitlus omamoodi „heureka“ hetk. Kui juba Pühakirja kohta võib olla nii palju arvamisi, siis muidugi valitseb arvamuste paljusus ka metsa kohta, mis tähendab, et sellel teemal on võimalik ka vaielda/viriseda/vassida/võidelda/vihata 1 360 745  moel. Kõik oleneb sellest kuhu meie teiega tasakaalupunkti asetame. Ühest küljest on kummastav, et 35 aasta jooksul pole me suutnud kokku leppida, mis on puu ja mis muu. Ometi on selle kindlaksmääramine Seadusandja töö, kuid …  

Metsaseadus sätestab, et „Mets on ökosüsteem“. Nii on, see pole mitte ainult puud, loomad, mutukad, vaid ökosüsteem on terviksüsteem kuni seeneniidistike kummastava kommunikatsiooni süsteemi ja sisemise abisüsteemini välja.  Tundub tummise mõttena, kuid metsakaitses räägitakse vaid üleraiest. Või räägime arvutusmetoodikast? Mis seadus see praegu siis käsil on? Metsaseadus või Puulangetamise seadus? Protsentuaalne puulangetamise seadus? Ei saa enam aru või õigemini saan aru mille üle vaieldakse, kuid ei saa aru miks vaieldakse. Tundub, et probleem pole seal kus võitlus käib. Kerime seda pilt tagasi ja vaatame siis mis milleks, kes kelleks?

 Ehita üles võitlus ja hävitusnarratiiv

 Aprillikuu lõpus toimus Peamises Linnas meeleavaldus "Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks!" Korraldajate hulgas oli nii kultuuriinimesi, kui ka  looduskaitsjaid ja teadlasi. See on siis mingi osa meie 1 360 745 avamusest. Igaühel neist loomulikult oma arvamus, millest osa oli koondarvamus, osa aga isearvamused. Tore, kui inimestel on oma arvamus ja ka see on tore, kui mõnel on isearvamus, kuid … Kuid osad väited olid kuidagi kummastavad, mis jäid kriipima. Tekitasid võõrastust.

Metsakaitse demonstratsioonil kõlas väide, et: "Eestis on juba pikka aega raiutud rohkem metsa, kui juurde kasvab. See tähendab seda, et me jääme kogu aeg vaesemaks," lisades, et küsimus on põhimõtteline: me ei tohiks kulutada ressursse, mida meil tegelikult pole. See väide toetab (või toetub) ka Eurotarga andmetele, et meil raiutakse metsa 30% rohkem kui juurde kasvab. Ka mõte, et „me ei tohiks kulutada ressursse, mida meil tegelikult pole“ on sümpaatne. Õigemini tuleb selles lauses sõna „tuleks“, kui tinglik vorm, asendada kindla kõneviisiga, „tuleb“. Samas on eelpoolsetes mõttepojukestes üks lohisev ja segadusttekitav mõiste – „meie“. Kes „Meie“? „Me ei tohiks …, me jääme …, mida meil pole …“. Impersonaalne, umbisikuline hala. Ehitatakse üles  kollektiivse „ilmajäätuse“ vs kollektiivse „süü“ narratiivi. Tegemist on vastutuse hajutamisega, lohisev hala. Selline ongi metsakaitse temaatika põhiprobleem – läbipaistmatu padrik mitte mets. Hea või halb tegu saab toimuda vaid siis kui keegi konkreetselt selle tegevuse teeb.  Kes see „meie“ on? Või kelle mets see on? Kogu selles väärt kraamis „minu“, „meie“, „põhiseadus“, „hoolivus“ keedetakse ühes pajas luues uut vihakeedust. Kui lisada sellele sortsu kihvtiainet "Valitsuskoalitsioon on ette valmistanud suurtöösturite soove täitvad seaduseelnõud, mis salakavalalt lubaks veelgi ulatuslikumat lageraiet ja kaitsealade vähendamist. See teenib ainult üksikute töösturite lühinägelikke ärihuvisid, mitte ühiskonna huvi ja Eesti põhiseadust,", siis ongi üpris kihvtise segu põhi kokku keerutatud.  

See on muidugi oskuslik narratiivi ülesehitus, mis ei pruugi olla tõsi, kuid niimoodi hingestatult ette kandes tekitab assotsiatsiooni äraostetavast valitsuskoalitsioonist (kelle „meie“ ise oleme ju valinud), saamatust järelvalvest, räpastest suurtöösturitest, kasuahnest väliskapitalist kes salakavalalt  tegutsevad ühiskonna huvide ja põhiseaduse vastu. Siis lajatatakse veel, et  metsameeleavalduse teema on looduskaitsest suurem. "Küsimus on selles, kas ühiskonda lõhestav lobitöö on Eestis aktsepteeritav ning kui palju häält peab avaliku huvi kaitseks tegema, et see lobistide sosinatest üle kõlaks,"

 Ta kõlagu, kõlagu, kõlagu …

 Ning siis hakkab see motiiv kõlama FB kõlakodades. Kõlakojad kõlakodadeks, kuid kui lugesin õpetatud ekskolleegi kirglikku postitust „Puidutöösturi heaolu kõigi eestlaste elu eelduseid hävitades. See on ettevõtja risk, kui ehitasite odava vene ja valgevene puidu peale äriplaani mis nüüd õhtal. Eesti julgeolek ja perspektiiv ei pea selle tulemusena kannatama. Raiume juba täna 130 % rohkem metsa taastumisest!!!! Ning mets ei ole istutatud park. Jagan seisukohta: KÄED EEMALE PÄRIS LOODUSEST!!!!“ või „ …. interviust saab järeldada, mingid närakad on omal ajal ehitanud suured tehased vene ja valgevene puitu arvestades ja nüüd pressivad puudu olevat mahtu välja Eesti metsadest. Seega varsti tuleb kogu tööstus kinni panna sest mets on otsas ja ka sellega on otsas kogu elu....“ Eks ole, sellist postitust ei teinud suvaline ebaõnnestuja/vihalane, vaid inimene kes tegeleb ise edukalt ettevõtlusega ja olnud juhtivates ametites ka suurettevõtete juhtpositsioonidel. See tekitab ärevust. Mis toimub? Lisaks sellele ITK sektori kiri Dr Riigile: „Üle 30 Eesti tehnoloogiasektori ettevõtja saatsid valitsusele kirja, et väljendada oma sügavat muret kavandatavate metsa- ja looduskaitseseaduse muudatuste pärast. Ettevõtjate hinnangul ohustab praegune kiirustades, ilma piisava mõjuanalüüsita ja vähese kaasamisega koostatud eelnõu Eesti metsavaru pikaajalist kestlikkust, suunates jätkuvalt lõviosa tulust väliskapitalile, samas kui keskkonnakahjud ja võimalikud trahvid jäävad Eesti ühiskonna kanda. Tehnoloogiasektor kritiseerib teravalt eelnõudes peituvat uut 70/30 majandusmetsa ja looduskaitse loogikat, mis seob kaitsealade pindala majandusliku kvoodiga“ (ERR 7.05.26). Lisaks kõik need kultuuritegelased, teadlased ja nende arvamused. Eks ole, need ei ole suvalised tigetsejad, midagi on valesti kogu selles loos, kuskil on tõsine probleem/arusaamatus/rike - „Huston, meil on probleem“. Õigemini „Toompea, meil on probleem“, kusjuures meie teiega ei tea, kas probleem ongi metsaseaduse eelnõus või on probleem selles, et poliitturu aastatepikkune avalikkuse aktiivne eiramine ja sellest ülesõitmine on jõudnud sellisesse survepunkti, et läbi metsaküsimuse endale väljamurdeava tekitada. Inimesed enam ei mõista Võimu tegemisi, sest see tegemine on olnud nii muutlik ja arusaamatu. Tegelikult ka. Isegi neile, kes asjade kulgu muidu mõistavad: „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „

Eks ole, meie teiega oleme ju ärevil? Tunneme end krooniliselt haavatavatena? Võim kord tõstab makse, kord langetab (neidsamu) makse, kord maksab toetusi, kuid teistel alustel, kord lubab, siis keelab. Ärevus? Haavatavus?  Just selles haavatavas olekus on kerge murda inimeste mõttemaailma läbi transformer sõnade: „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018)

 Tagasivõetud … demokraatia?

 Nii on, transformer sõnad muutsidki tegelikkust - VV võttis juba Metsaseaduse eelnõu tagasi … Eee … justkui demokraatlik, rahva arvamust arvestav, kuid sellel on ka teine külg. Pimedam, tumedam, negatiivsem külg. Kas VV polegi siis poliitikat? On mingi reitinguhulluse või  horoskoobi järgi juhtimine? See on muidugi omaette põnev valdkond, kus algab „rahva arvamusega“ arvestamine ja kus lõpeb Dr Riigi põhimõttekindlus. Kas peaks tegema pea igas küsimuses rahvahääletuse nagu Šveitsis? Kuid kui juhtida riiki läbi rahvahääletuste milleks meile siis VV? Pealegi tüdineb rahvas varsti püsihääletustest (vaja minna aiamaale, randa, poodi)Vaadake meie tegime oma valiku valimistel, Mida meile seal lubati? Pealegi

„Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 lk 50)

 Vaidlus vaidluse pärast? Alati leidub keegi kellele midagi ei meeldi. Miks? Lihtsalt põhimõtte pärast. See pole õnnestunud päev mil millegi vastu pole saanud hääletada. „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …” „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.” „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” „Mille poolt?” „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 32/35/45). Kõik see on õige, kuid selleks, et vähendada valitsuse rolli otsustamistes, olla millegi poolt, mitte ainult vastu peame enam võtma ka vastutust. Kuid see nõuab probleemidesse süvenemist, sest tegemist on ju vastutuse võtmisega, see pole  klikumajandus (kuigi enne IIMS nimetati valitsust „klikiks“). Vaatad seda kiirpilgul, uduse silma ja uinuva mõistusega ja mõtled, et „No on ikka kaabakad“ need valitsuskoalitsioonid, töösturid ja … salakavalad ka veel“. Ja siis kerkib loomulikult järelmõte, et „Kas me sellist …?“ Tegelikult on siinkohal kõige räigemal moel tegemist sõnanihutamise mänguga. Vaatame kas meie teiega oleme asjadest õigesti aru saanud või sõnanihkega kaasa läinud.

Minu ja Meie narratiiv

Killukesi metsakaitseürituselt: "Minu lapsepõlvemetsad on maha võetud. Eestis näeb lageraiet väga palju – sellist looduse rüüstamist ja keskkonna rikkumist on saanud lihtsalt liiga palju," Murettekitav? Jah. Teise sõnaseadja sõnul on mets eestluse üks alustalasid. "Ma arvan, et meie mets on kõige väärtuslikum asi, mis meil eestlastena on. Me peaks seda hoidma, mitte müüma," Ja seegi tundub väärt mõttena, kuid …

 Kuid kogu vastasseis on üles ehitatud jälle sellele impersonaalsele „Meile“.

 See „meie“ konstruktsioon  tundub valusalt sarnane Mainemeister G Pavlovski meetodile poliitturul, mida muidugi saab kasutada igal turul: „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“ „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 lk 206). Miks see „meie“ tuletab meelde matrjoškat? Vaadake, sellist asja nagu „meie mets“ ei ole olemas, igal metsal on omanik. Omanik, kes peab täitma kehtivaid seadusi ja vastutama oma omandi ja seaduste täitmise osas.   Tinglikult võib „meie metsaks“ pidada riigi omanduses olevat metsa.                 

Tuletame meelde Põhiseadust, meil on ju seadusriik. Niisiis:

„§ 32.    Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

  Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

  Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.

  Pärimisõigus on tagatud.

§ 31.    Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.“

Nii, et kui me räägime „meie metsast“ või „minu metsast“, siis kelle mets see ikkagi on, mille käekäigu eest avalikkus seisab?  Põhiseaduslikult on niimoodi, et omand on kaitstud. Kui keegi ütleb, et „minu mets on maha võetud“, siis … kui tegemist on „minu metsaga“ siis miks sa oma metsa maha võtsid või raieks müüsid? Eks ole hea küsimus. Vastus on muidugi see, et see ei olnud sinu mets, see oli kellegi teise omand. Pettekujutelm.

Teine pettekujutelm on see, et tegemist on „meie metsaga“. Tegelikult on igal maa ja metsatükil omanik, koos võõrandamatu omandiõigusega, millest tuleneb, et „meie mets“ on  vaid see mets, mis kuulub riigile, sest meie EV kodanikud oleme kõrgeima võimu kandjad ning seega on riigile kuuluv mets „meie mets“. Metsamaast 50,3% kuulub riigile, 23% juriidilistele isikutele ja 26,7% füüsilistele isikutele. Allikas: Keskkonnaagentuur, 2025

Seega võime öelda, et suurusjäguliselt pool metsast on „meie mets“, kui meie teiega (või teie üksi) tahame rohkem „meie metsa“ peame me selle senistelt omanikelt välja ostma. Põhiseaduse värk. Paneme rahad kokku ja ostame endale „Meiemetsa“. Täiesti teostatav. Mida me selle metsaga teeme? Teeme mida teema/tahame, see on meie mets.  Tahame laseme läbimatuks põlismetsaks kasvada kuni püstiselt maha langeb, tahame soostame äärest ääreni et maailma süsinikku siduda, meie oma valik. Teised omanikud teevad oma metsas täpselt seda sama – teevad mida teevad,  seaduse piires. Lihtne. Kas probleemiks on see, et riigi omanduses olevat „meie metsa“ kasutatakse/kasvatatakse/hallatakse halvasti? Või ei usalda me teiste metsade omanikke? Kui meie teiega lähtume Põhiseadusest, siis riigi omanduses oleva metsa käekäik oleneb ainult Dr Riigi (ja tema agentuuride) tahtest ja tegevusest. Kui meie teiega tahame, et riigimets sureks püsti vanadusse, siis võime ju järgmisel aastal valida sellise Seadusandja koosseisu milline niisuguse otsuse teebki. Lihtne. Jälle Põhiseaduslik värk. Üldse on kergem asjade/tegevuste loogikast aru saada, kui alustame Põhilisest Seadusest ja liigume edasi selle peale laotud õiguste/vastutuste hierarhiat mööda. Hakates otsustama teiste omanike omandi üle … See meil juba oli ja see ei meeldinud kellelegi. Tahtsime ise otsustada, tahtsime vabadust. Nüüd see kõik meil ongi.

Viis viimast?

Just niimoodi on õigusriigile kohane asju hinnata, kuid arvumaagia ajab tõsiselt segadusse. Kuigi võitlusnarratiivist võib jääda mulje, et võitlus käib viimase viie puu eest, siis tegelikult oleme metsarikkad. Just-just mets on tõesti meie rikkus.  Metsamaa katab 51,8% Eesti maismaast, 47,1% on kaetud metsaga ja 4,7% on metsata metsamaa. Allikas: Keskkonnaagentuur, 2025

Rahvusvaheliselt kasutatava metoodika alusel, mille puhul hinnati Eesti metsasuseks 57%, on Eestist metsarikkamad Euroopa Liidus vaid Soome (73,7%), Rootsi (68,7%), Montenegro (61,5%) ja Sloveenia (61,5%). Allikas: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), 2020

Ja see pole veel kõik nagu ütlevad reklaamid: Metsamaa pindala on viimasel aastakümnendil püsinud stabiilne, kuid on võrreldes 1958. aastaga suurenenud ligikaudu 65,5%. Suurenemine tulenes põhiliselt kasutusest väljalangenud põllumajandusmaa metsastumisest ja soode kuivendamisest. Allikas: Keskkonnaagentuur, 2025

Tuhnides veidi internetiavarustel ilmnes Google andmetel, et: „Hinnanguliselt oli Eestis enne Teist Maailmasõda metsamaad 32% riigi pindalast. Aastaks 2008. olid Eesti metsasus ja metsamaa pindala suurenenud 1,54 korda. Metsamaa moodustas siis 48,6% riigi maismaa pindalast (koos siseveekogudega)“ ja Vikipeedia andus teada, et „Eesti metsasuse osas saabus lõplik selgus 1939. aastal, kui põllumajandusloenduse käigus võeti esimest korda arvesse ka heina- ja karjamaametsad, milles oli puistu täiust vähemalt 30%. Lisaks võeti arvesse võsamaad. Kokkuvõttes selgus, et Eesti oli metsaga kaetud 33–34% ulatuses, mis on jäänud Eesti metsasuse kõigi aegade madalaimaks näitajaks“ Nii, et võrreldes madalsisuga 33/34% , siis praegune  47,1% pole ju paha saavutus. No seda muidugi juhul, kui me oma metsahoiuga nii rappa ei lähe, et metsa sooks muudame.  Lihtne ju.  Frank Knight majandusteadlane, kes väitis, et temast sai majandusteadlane sest kündmine oli tema jalgadele liiga ränk. „Ta väitis, et majandusteooria ei ole üldse mitte segane ega keeruline, vaid et enamikul inimestel on oma huvid mängus, et keelduda tunnistamast seda, mis on „solvavalt ilmne“. (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 lk 308)

Selge see, et Karulaane, Venevalge ja Ääremaa puidu äralangemine on tugevalt põõnanud meie ja teiste Euroopa riikide puidutööstust, mis tähendab, et mingil määral tuleb kõigil asendust leida kodumetsast, kuid … Kuid seegi on tulem ja tagajärg meie teiega argusest ja otsustamatusest. Me pole julgenud uut tehnoloogiat kasutusele võtta, sest alati on mõni ninnu-nännu tegelane, kelle huvi on olla vastu. Olla vastu kõigele ja kõigile.

Kaitsest rünnakule

 Kuid metsakaitsel on käima tõmmatud juba hulka tummisem tegevus kui arvamuste erisus. Kui ühelt poolt kõlavad sellised üleskutsed „Küsimus on selles, kas ühiskonda lõhestav lobitöö on Eestis aktsepteeritav ning kui palju häält peab avaliku huvi kaitseks tegema, et see lobistide sosinatest üle kõlaks,"

"Me ei tohiks võtta rohkem, kui meil on. Kui me võtame teistelt ära, siis kõik meie, kellel on lapsed või kellel on pikem elu ees, me vähendame oma tulevasi raievõimalusi. Kui metsatööstus ütleb, et nad peavad saama võimaluse raiuda, siis me ütleme sedasama – me peame saama ka edaspidi võimaluse raiuda, mitte ainult täna kõike lagedaks tegema," Kõik see tundub nii ilus, kuid pole tõsi. Kes võtab kellelt ära? Kas see käib selle poole metsa kohta, mis on Dr Riigi (st meie teiega) omanduses? Kas see tähendab, et Pilvepiir, Dr Riik, „Ministeerium/Müsteerium“, RMK ei hooli meie teiega metsast ja raiuvad seda halastamatult? See on tõesti see pool, kus meie teiega võime ja peame mõjutama mida/kuidas/miks metsaga teha. Hm, muidugi vaid siis kui meil on teadmised selleks mida/kuidas/miks metsaga teha. Kuid kui metsakaitsjad peavad seda osa metsast silmas, siis ütlevad nad, et meie teiega oleme Pilvepiirile valinud valed inimesed. Siinkohal on õige nii see, et need on meie inimesed ja meie oleme nad sinna valinud, kuid … Rumalad inimesed?  Loodusvaenulikud inimesed, kes on pannud metsaga tegelema kasuahned ja rumalad ministrid ja ametipealikud? Nii rumalad ja kasuahned, et ei saa aru suurtöösturite kasuahnusest?  Eks ole, kui probleem lahti lõhkuda, siis tundub, et meie oleme meile ise „sikku teinud“.

Või on metsavaenulik see teine pool metsaomanikke. Need, kes realiseerivad oma omandiõigust? Kuid see ei ole meie teiega arutada, see on põhiseadusliku kaitse luku taga. Tekitades mulje, et midagi mis ei ole tegelikult meie teiega oma tempides seda üleskutsetega: kas ühiskonda lõhestav lobitöö on Eestis aktsepteeritav, kui palju häält peab avaliku huvi kaitseks tegema, et see lobistide sosinatest üle kõlaks, siis see ongi sõna nihutamine ning lobitöö. Ilmselt ka lõhestav lobitöö. Sellega ongi üles ehitatud narratiiv … vaenamisest. Tegelikult pole päris täpselt aru saada, kas tegemist on üleskutsega põhiseadust ümber teha või omand lihtsalt üle võtta. Avalikkuse „huvides“?  Nagu Oktoobripööre Karulaanes? Hm, võib-olla jaotame siis ümber ka muu omandi? Tuletab teile meelde mingit teistsugust riigikorraldust? Eks ole? Seda meie teiega ju ei tahtnud. Nagu kirjutas W. Churchill: „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“ (W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019 lk 181)

 Harvesteriga ühiskondlikus sidususmetsas möllates

 Kuid kui rääkida lobist ja mõjutustegevusest, siis tihti ei tunne me seda läikiva kooriku all äragi. Tõeline metsalobi toimus ju Kontserdimaja superetendusel. See oli võimas. See oli võimas katse millegi/kellegi ümberprogrammeerimiseks. Küsimus on vaid mille? Või kelle? Kokkuvõttes oli see kenasse kunstilisse vormi pakendatud vihkamishüsteeria, mis ilmselt peletas teemast eemale rohkem inimesi kui juurde võitis. Traumeeriv.  Olen näinud/käinud paljusid kontserte ja teatrietendusi, mõned neist nauditavad, rõõmupakkuvad, mõned ehmatavad. Ehmatavad mitte ainult sisu vaid ka vormi poolest. Kui keegi teist on käinud Savonlinna Ooperipäevadel, siis teate, et kontserdisaal asub vanas linnuses, millesse pääseb vaid üle kitsa silla, nii et nii sinna sisenemine kui ka väljumine on … kitsavõitu. Aeganõudev. Planeerijana hakkas mõte kohe tiksuma, et kui „midagi juhtuks“, siis oleks olukord ilmselt … paaniline. Kuid ei juhtu ju? Pole kunagi juhtunud? Seekord käisime oma seltskonnaga nautimas „Lendavat hollandlast“. Väga võimas oli, aga … väikese lisaga. Istusime umbes 4-5 reas tsentrist natukene paremale, mis võimaldas ka väikest kõrvalpilku lava sügavusse. Ühel momendil oli laval mingi (õli)laternate ümbertõstmine ja midagi läks nihu. Kohe päris nihu, sest põlev õli valgus läbi lavakujunduse ja seda oli raske kustutada. Kas nüüd siis juhtub see mida ei saanud juhtuda? Mida teha? Kui tõesti juhtub halvim, siis tuldud teed mööda välja ei saa. Paanika ju. Vaatasin juba kuidas üle orkestriaugu ja suue trummi ettepoole põgeneda, kuid õnneks saadi tulekahjuhakatis kontrolli alla Südame rütm ja erutus ka. Kui nüüd mõelda, et nendest neljast korrast „Hollandlasest“ oli see kõige meeldejäävam, siis väike lisadraama suure draama sees müüb alati.  Teine juhtum oli Rootsi Rahvusteatris, kus erutusin rütmihäireni nii, et oli omajagu tegemist laevaga koju saamisega. Vastik oli, mitte etendus , aga enesetunne. Vaat sellise halvad kogemused kõigi muude heade mälestuste seas, Kuid metsakaitse lavastus oli hullem neist eelpool kirjeldatud halbadest etendustest nii sisu kui vormi poolest. Kui see oli mõeldud (nagu öeldud) äratuseks, siis … Siis ma ei tea, kas see oli äratus, või mida/keda see äratas? Pigem oli see propagandaüritus, mis ehmatas inimesi eemale ehk siis efekt oli vastupidine eeldatutule.  Kokkuvõttes oli see räige Harvesteriga ühiskonna sidususemetsa sissesõitmine. Kogu see intensiiv agressiivne ja agressiiv intensiivne vormi, kõrge näitlejameisterlikkusega, kuid lõhkuva sisuga esitlus … Kogu see sildistamine ja lõppkokkuvõttes kogu vaba riigi ja EV halvustamine, see võttis sõnatuks. Pildituks ka.

Siiani kummitab soiguv hääl teatrilavalt „Paarkümmend aasta Eesti Vabariiki on rohkem hävitanud kui kogu nõukogude aeg kokku!“ Niisugune narratiiv siis? Kuidas selline narratiiv võiks kasu tuua metsale? Meile teiega? Eesti Vabariigile? Ei toogi, see on mitte ainult Harvesteriga, vaid Harvesterikolonniga sisse sõitmine rahvuslikku sidususse. See on lõhkumise musternäide. Just nii  „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“ (lk 208)

 Usalduse erosioon

 Tõsiasi on ka see, et kui Dr Riigi tegevus ei ole inimestele mõistetav, kui administratiivarbujad ei oska/suuda/taha selgitada milline on tegelik olukord, mis on puu, mis muu, millised on selle või teise tegevuse tulem ja aktiivse eiramise poliitikat peetakse parimaks poliitikaks, siis valgub tegevus tänavatele. Tegelikult oli see üleolevus, mis on kapseldunud tunnelnägemisse kõikidest halbadest valikutest kõige halvem valik. Teadmatus sünnitab mõttekoletisi. Võib-olla …. Võib -olla on see nakkav? Aja märk? Loodetavasti mitte, kuid vägisi oma emotsionaalsete seisukohtade jõuline pealesundimine ükskõik kelle poolt tekitab mitte poolehoidu, vaid vastumeelsust. Nii nagu administratiivarbujate puhul nii ka metsakaitses  tõi sund poolte valimiseks kaasa selle, et senised kaasamõtlejad põrkasid kohkunult teemast eemale, tekitati lõhe ja arvata võib et tiražeeriti ja õhutati vihkamist. Palju õnne neljanda põlvkonna sõdade strateegid - te olete kohale jõudnud. Rahvateater sõitis vihkamisharvesteriga sotsiaalse sidususe metsa sisse. Kurb. Mis aga veelgi kurvem, valesse metsa. Meie teiega peame olema uute joonte ja lõhede tekitamisega olema ettevaatlikum. Tänases maailmas võib neljanda põlvkonna sõja strateegiat kasutades tekitada viha/vihkamis kuristikke kõikjal, kui meie teiega piisavalt ettevaatlikud ei ole.

 „Nagu ütleksid endisaegsed, võime me siin ja praegu olla head inimesed, aga kui soovime olla head ka tulevikus, peame tegema häid asju. See tooks meelde, et inimesed, kes tegelevad teiste inimeste asjadega, lõpetavad peaaegu alati pisarais. Inimesed ei ole head ega halvad, vaid mõjutatavad – ütleksid vanad konservatiivid.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 204). Ärge tegelege teiste inimeste asjadega, tegelge oma asjadega. Ärge lõpetage pisarates, sest teil jäid omad asjad tegemata.

 Keset siledat maad …  

 Tundub, et vastasseisude ehitamine on muutunud uueks rahvuslikuks spordialaks. Toome ühe näite kuidas üles ehitada pikaajalist vastasseisu täiesti siledalt maalt. „Üle 30 Eesti tehnoloogiasektori ettevõtja saatsid valitsusele kirja, et väljendada oma sügavat muret kavandatavate metsa- ja looduskaitseseaduse muudatuste pärast. Ettevõtjate hinnangul ohustab praegune kiirustades, ilma piisava mõjuanalüüsita ja vähese kaasamisega koostatud eelnõu Eesti metsavaru pikaajalist kestlikkust, suunates jätkuvalt lõviosa tulust väliskapitalile, samas kui keskkonnakahjud ja võimalikud trahvid jäävad Eesti ühiskonna kanda. Tehnoloogiasektor kritiseerib teravalt eelnõudes peituvat uut 70/30 majandusmetsa ja looduskaitse loogikat, mis seob kaitsealade pindala majandusliku kvoodiga“ (ERR 7.05.26)  Ei läinud palju aega mööda, kui „Puidutöösturid vastuses IT-ettevõtjatele: ükski sektor ei ole teisest üle. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) vastas tehnoloogiasektori ettevõtjate pöördumisele oma avaliku pöördumisega, milles leiab, et ettevõtjad ei peaks arutama üksteise piiramise, vaid Eesti heaolu kasvu üle. Samuti ütles liit, et IT-sektor ei peaks ennast metsandusele vastandama. "Eestis on tekkinud ootamatu pretsedent, kus IT-ettevõtjad on võtnud sõna Eesti ühe suurima sektori ja tööandja ehk metsanduse regulatsioonide teemal. Riigi pikaajaline töö leida tasakaal looduse ja inimeste vahel jõudis ideoloogilise mõjustamise tagajärjel ummikusse, mis ei ole ühiskonnale kasulik," märkis EMPL.“ (ERR 11.05.26)

 Nii ja nüüd ongi võitluspaarid paika seatud. See on tore, et ka homse tehnoloogia esindajad oma sõna sekka ütlevad. Antud juhul räägime ju tuleviku metsast, tuleviku keskkonnast ja tuleviku tehnoloogiast. IKT seisukohavõtt on seda tähtsam, et nemad „teevad tulevikku“, kuid … Kuid sellel „tuleviku tegemisel“ on ka hind, nad on ise energia suurtarbijad. Energia muundamine võib olla oskamatul käsitlusel … kurnav.

„Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem elektrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist Google’i kodulinnas Mountain Viewś Californias. You Tube, mis kuulub Google´ile, nõuab üle 10 protsendi kogu interneti ühenduskiirusest. Lisame sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter, ning digitaalsed filmilaenutusteenust pakkuvad lehed, nagu Netflix, ning sa hakkad mõistma, kes kõige enam interneti ülekandekiirust ahnitsevad. Kõik need teenused vajavad suuri andmekeskusi ehk „serverifarme“, kus käsitletakse bitte ja baite, mis ööpäevaringselt läbi võrgustiku liiguvad.

Andmekeskustes tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, et neis püsiks normaalne toatemperatuur, umbes 20 *C. Kuumus lastakse tavaliselt lihtsalt õue, mis annab oma panuse planeedi temperatuuri tõusu. Andmekeskuste jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. „ (J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012 Lk 63).

Eks ole pelutav? Sündmuste jada millele me ei mõtle. Sellest kirjatükist on hulk vett mere voolanud, kuid tendentsid on üha kiirenevad, energiavajaduse kasv ka. Tundub, et selles valguses peaksid tulevikutehnoloogid mõtlema metsast enam lovelockilikul moel „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“

„Vahepeal võiks planeeti veelgi soojendada rämpsinfo. Praegu kiirendab globaalset soojenemist heitgaaside, detriitide ja muu tsivilisatsiooni soovimatute kõrvalsaaduste  kogunemine. Huvitaval kombel on rämpsinformatsioonil sama mõju.“

Prügiautodest „Olen tihti mõelnud, kas internet võiks täita nende autode ülesannet ja toimetada kasutu ja liigne info minema, ladestades selle kuskil universumi mõõtmatus sügavuses. Mulle meeldib ette kujutada hiiglaslikke saatjaid kuskil poolusel rämpsposti, soovimatut reklaami, banaalset meelelahutust ja väärinfot Maalt eemale juhtimas. Milline vaimustav viis jahedust säilitada.“ (J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012 lk 94) Seda enam on mõistlik selles suunas liikuda, sest ka ITK sektoril on omad vaenlased ehk järgmine võitluspaar.

 Vaenlased kõikjal?

 Kui elada vaid pealkijade maailmas, siis jääb mulje, et enam ei saa mitte kedagi usaldada ja kõikjal on vaenlased. Karm/kummaline ja rõõhuru maailm. Leidsin ühe sellesuunalise kummalise kirjutise. Hm, kas te teate kes on nullemissiooni vaenlased? Ilmselt ei tuleks te iseseisvalt selle peale, kuid ühe autori arvates on nullemissioonile ülemineku  takistajad: fossiilkütuste tootjad, religioossed parempoolsed ja … internet:  „Kolmandal takistusel on kaks poolt: tohutu süsinikuheide, mille tekitab internet, ja kunst, mille on omandanud tehnoloogiahiiud – juhtida inimeste tähelepanu eemale sellelt, mis nende ümber juhtub. Koloniseerides oma klientide tähelepanu kommertsliku kasu saamiseks, takistavad nad tähendusrikast tegelemist kliimakriisiga – ja paljude teiste asjadega elus.“

 „… info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamine annab globaalsele soojenemisele lisa, sest meie internetitarbimise aluseks oleva hiiglasliku taristu tootmine ja ülalpidamine sõltub suuresti fossiilkütuste abil tekitatud energiast.“

„2012 aastal tarbis IKT sektor rohkem elektrit kui ükski riik maailmas, välja arvatud Ühendriigid ja Hiina.“

  Hinnanguliselt „… tarbib see tööstus 2025 aastaks hinnanguliselt 20% maailma elektrist ja panustab enam kui viie protsendiga süsinikuheitmesse.“

„Interneti tarbitud energia ja süsinikuheitme kogumaht kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016 aasta alguses selle kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui planeet suudab taluda …“ (lk 180/181/182). Vaat selline lugu. Niisama lihtsalt oleme ülesse ehitanud uue võitluspaari või õigemini paaria keda vihata.

 Veel vaenlasi ….?

 Nullheide nullitakse ITK poolt? Jaburus, kuid siia võib kohe ehitada sobiv/sobimatu ühenduslüli sest nagu McKibbeni essee selgeks tegi, seab süsinikueelarve fossiilkütuste tööstused  silmitsi kahe suurema kaotuse allikaga: pöördumatud kulud (sünk costs) j kasutuskõlbmatuks muutunud varad (stranded assets). Kui maailm läheb lõpuks üle nullheitega majandusele, siis muutub praegune fossiilkütuste taristu iganenuks. Selle tohutu süsteemi – alates nafta puuraukudest ja supertankeritest kuni jõu- ja bensiinijaamadeni – väärtus öeldakse olevat „umbes kümme triljonit dollarit“. Ja eeldades, et osa sellest tuleb saata pensionile enne, kui investeeringud on end ära tasunud, leiavad omanikud end korstnasse kirjutamas sadade miljardite dollarite võrra vähenenud väärtust“.

 „Kasutuskõlbmatuks muutunud varad“ oleksid maailma teadaolevate fosiilkütuste reservide osa, mida ei saa turule tuua, sest piisavalt palju inimesi on otsustanud, et nende põletamine on liiga ohtlik. 2015 aastal Citygroupi läbi viidud uurimus hindas, et umbes 100 triljoni eest varasid võib olla „süsihappegaasi tõttu kasutuskõlbmatud“, kui juba mitte majanduslikult“ – ja seda väga tagasihoidliku eesmärgi juures „jõuda 50% tõenäosusega temperatuuri tõusuni 2¤C võrra, mis nagu me nüüd teame, oleks katastroofiline.“ (lk 103/104)

Siit tulevadki välja  ülemineku takistajad: fossiilkütuste tootjad, religioossed parempoolsed ja … internet. Kummaline? Seda küll, kuid maailm ongi kummaline. Normaalsus on vaid pelk kummalisuste kokkulangevus.

 Läheme edasi … eee ... õigemini tagasi.

 No nii ja mida me nüüd teeme? Paneme interneti „kinni“? Võimatu? Hm, kuid Rohelise liikumise sihtprogramm väidab, et: „Rohelise liikumise poliitiline eesmärk on säilitada biosfäär, selle programmi tuum ellujäämisõpetus. Kuivõrd see eesmärk, elu austamise põhimõte, sügavamalt põhjalt looduskaitse ideoloogia, on lihtsustatult võttes esmatähtis, on inimese elukvaliteedi küsimused teisejärgulised. Inimese puhul on küsimus vaid liigi säilimises.“. Hm, tundub jumekas (sisusse süvenemata), kas seda IKT silmas pidaski? Konkreetsemaks minnes leiame, mida see tegelikult tähendab:

„Eraauto- ja -mootorattaliiklus lõpetatakse. Veoautode erasõiduks kasutamise eest karistatakse „

„Motosport lõpetatakse“

„Lennuliiklus ei sobi rohelisse ühiskonda üldse.“

 „Ellujäämisühiskond just nimelt ei ole koolitusühiskond. Ta annab endale aru esmalt liigse hariduse ohtudest ja teisalt soovitatavagi hariduse rasketest maksumusprobleemidest.“

 „Üldine kooliharidus kehtib, nelja-aastases algkoolis antakse põhiteadmised. Enamiku puhul kooli vormis õppimine sellega piirdubki.“

„Kooli tüüpi kutseharidus asendatakse töökohapõhise õppe ja õpipoisisüsteemiga.“

 „Keskharidust saab väike osa noortest (10-20%), kes valmistuvad ametniku-, õpetaja-, teadlase-, jm ametiks; igas maakonnas on vaid mõni üksik keskkool.“

 „Maakera huku äärele viinud arengu olemuslik osa on teadus, teaduslik uurimine. Anarhistlik teaduse vabaduse nõue on saatuslik eetiline eksitus. Roheline liikumine ütleb sellest otsustavalt lahti, tunnistades alandlikult, et inimesele ei ole hea kõike teada.“

 Kultuur „Maailmavaatelisi vaidlusringe, sugupuu-uurimist ja malemängu mahub rohelisse ühiskonda nii palju, kui vaid kodanike vaba aeg seda lubab. Seevastu suuri siseruume, kallist varustust ja lalju palgapersonali nõudvate kunstivormide jaoks (ooper, hiigelkontsertid ja -teatrid) ei jätku raha riigil ega publikul.“

„ „Teabelevi kontrollib haridusministeeriumi ajakirjandusosakond.“

Niimoodi näeks elu välja, kuid …

 Tulevik: lühikeste inimeste litsentseeritud sünnitamine?

 Kuid see pole veel kõik, maailma päästetakse ka sellega, et „Rahvastiku pikakasvulisust vähendatakse, reguleerides toitainete, vitamiinide ja hormoonide taset kasvueas, suunates ja normeerides praegu valitsevat  väga kahetsusväärset heaoluiivet. Realistlik ja lihtsalt saavutatav on vähendada keskmist pikkust paarkümmend sentimeetrit ja keskmist kaalu paarkümmend kilo. See on väga tähtis ja märkimisväärne ning samal ajal kõigist võimalikest meetmetest kõige humaansem viis kahandada inimkoormust.“

Kuid seegi pole veel kõik:

 „Rahvastikuprogrammi nurgakivi on isikuvabaduse kõige arutuma vormi – sünnitusvabaduse tühistamine.“

„Sünnitamine on litsentseeritud ja sünnituste arv naise kohta on üks nii kaua, kuni jõutakse kestliku rahvaarvuni.“

Lõpptulemuseks on maailma päästmine: „Suur osa rahvastikust elab naturaalmajanduses, kus raha kasutatakse väga vähe. Igati soodustatakse kaupade ja teenuste vahetust käest kätte.“ /P Linkola „Ellujäämise küsimus“ 2021 Rahvusliku Ehituse Selts. Lk 43/64/11/12/68/70/71/108/107/62). Palju õnne, oleme jõudnud kohale/tulemuseni! Selline idüll siis …. Muidugi on igal idüllil ka ebameeldivaid kõrvalmõjusid nagu näiteks see pisiasi, et kokkuvõttes tuleb sellise programmi eduks „tuttu panna“ 7-8 miljardit inimest. Selline inimsõbralik projekt siis.

 Ilmselt viimane võimalus …

 Ilmselgelt sellist tulemust meie teiega ei taha, kuigi ilmselt rahuldaks see ka kõige ortodoksialikemate metsakaitsjate soove. Vaadake ilmselt on nüüd ja praegu viimane aeg kokku leppida meie teiega tegelikud (elulised) huvid, sest edaspidi ei pruugi mingeid mõistlikke kokkuleppeid sündida sest:

„Globaalse kriisi lävel ei ole arvata, et inimloomus ime kombel muutub. Inimesed hakkavad valitsuselt  turvatunnet anuma, valitsused aga on, nagu ikka, huvitatud ennekõike enda ellujäämisest. Pankade päästmisega on suudetud finantssüsteemi koostlagunemine  ära hoida ja rahapakkumist suurendades on pidurdatud majandusaktiivsuse aeglustumist. Selge on see, et mulli ajal saavutatud majanduskasv ei suudakski igavesti jätkuda ja uut hoogu sellesse sisse puhuda ka enam ei saa. Kõige selle paratamatu tagajärg on inflatsioon ja enne süsteemi kokkuvarisemist ilmnevad ressursiprobleemid, samal ajal kui olukord riikides muutub veel ebastabiilsemaks.“ (J. Gray „Valekoidik“ PM 2021 Lk 11)

Sellest kõigest võib järeldada, et „Oodata on palju rohkem populismi. Globaalne elanikkond vananeb kiiresti ja enamik vanemaid inimesi on pigem … nende moodi meelelaadiga. Kuid eelkõige sõltuvad pensionärid oma pensionist. Enamikku pensioniskeeme rahastatakse kas maksutuludest või suuremahuliste võlakirjade dividendidest. Võlakirjadega seotud sissetulek on üldiselt madal ja stabiilne. See tähendab, et pensionärid vajavad stabiilseid hindu. Võlakirjadega seotud tuluvood kipuvad pikaajaliste majanduslanguste ajal katkema. Paljude (enamiku?) riikide jaoks on kümme või kakskümmend aastat kestev majanduslangus selles seisus juba retsepti sisse kirjutatud. Olles haaratud deglobaliseerumisest, demograafilisest kollapsist ja koroonaviirusest, ei taastu enamik riike enam kunagi 2019 aasta tasemeni. Enamik pensione lihtsalt haihtub kasvava muutliku inflatsioonitasemega maailmas.

Hääletajatena ei suhtu pensionärid muudatustesse niivõrd hirmuga, kuivõrd lõpmatu virinaga, mille tulemuseks on eri kultuuride reaktsioonilisus ja rabedus. Üks tulemusi on valitsused, kes täidavad üha enam populistlikke nõudmisi, barrikadeerides teistest majanduslikult ja võttes sõjalistes küsimustes aina agressiivsemaid hoiakuid. Kas teie vanemate ja vanavanemate hääletamismuster pani teid enne võpatama? Kujutage vaid ette milliseid napakaid nad hakkavad toetama, kui nende pensionid lähevad rappa.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 213“

 Nii, et lõpuks saavad kõigist populistid. Võidavad need populistid kes jõuavad nimetada teisi populiste esimesena populistideks. Teha märk külge ja ärge unustage seda mida täheldas Mainemeister  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  Lk 196). NB! Strateegia, mitte ideoloogia. Kui populism on strateegia, mitte ideoloogia, siis on see praktiliselt „vabavara“ mida võib kasutada iga ideoloogia.

 „Lõpuks, kui me tahame oma minevikuvarjud ära klaarida, peab meie jutustav mina leiutama süžee, mis neile eksimustele tähenduse annab.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 315). See oleks tõesti väärt asendus üha laienevale populismile (mis ilmtingimata lõpeb kompleksühiskondade kokkulangemisega) Muudame narratiive.

 Esiteks peame üle vaatama oma harjumuslikud mugavusarusaamad. „On palju asju elus, mida me peame tõeks, sest me meeleheitlikult tahame, et need tõesed oleksid.“ „Ma kutsun selliseid asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“ (M. Housel „Raha psühholoogia“ WW Print 2021 lk 202). Selliseid „köitvaid fiktsioone“ on meil nii majanduses kui ka keskkonnaküsimustes

 „Nagu märgib Brand: „Mitte ühegi spetsiifilise metsiku loodusega seotud probleemi lahendus pole lõplik, ent nende probleemide liialt sage kirjeldamine väljasuremiskriisina on viinud üldise paanikani, et loodus  on ekstreemselt habras või juba lootusetult hävimas. Asjad pole kaugeltki nii. Loodus tervikuna on sama vastupidav, nagu see alati on olnud – ehk vastupidavamgi … Töö selle vastupidavusega aitab saavutada looduskaitse eesmärke.“

 „Nagu kõiki progressi tõestusi, võetakse ka teateid keskkonna paranevast seisundist sageli vastu viha ja loogikapuuduse seguga. Fakt, et keskkonna kvaliteet paraneb paljude mõõdupuude järgi, ei tähenda, et kõik on hästi, et keskkond muutus iseenesest paremaks või et me kõik võime nüüd maha istuda ja puhata.“

 „Ent paljudel põhjustel on vaja lõpetada moralitee mängimine, mille kohaselt tänapäeva inimkond on alatu lagastaja ja rüüstajate tõug, kes toob lähemale apokalüpsise, kui nad just ei pööra tagasi tehnikarevolutsiooni, ei loobu tehnoloogiast ega naase askeetliku harmoonia juurde loodusega. Selle asemel võime me kohelda keskkonnakaitset kui lahendatavat probleemi: kuidas saavad inimesed elada ohutult, mugavalt ja innustavat elu võimalikult vähese reostuse ning looduslike elupaikade kadumisega? „ (Moralitee - keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed EKSS  2009) (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 168/169/170)

Just-just, on vaja lõpetada moralitee mängimine. Tihtipeale tormame me meie meelest probleeme lahendama tormakalt, aga üliaktiivselt.  Näiteks „Noore ökoloogina, kelle tööks oli kaitsta tähtsat ulukireservaati, koostas Savory raporti, kus soovitati tappa 30 000 elevanti.“ „Savory raporti tõttu tapeti umbes 20 000 elevanti. (…) Sest sai selgeks, et tapatööst hoolimata käib maa seisund üha alla. Nii, et mitukümmend tuhat elevanti sai täiesti maha notitud.“ „Me kõik uskusime“ (…) „et kui piirkonnas elab palju vähem loomi, siis see paik taastub looduslikul moel, kuid maa kvaliteet halvenes edasi.“ „Savory mainis poolnaljatamisi, et hiljem sai ta aru, et „meie teadlased, otsime pulli juurest udarat.“ N H Niman „Veiste kaitseks“ PM 2024 lk 58). See on üks väheseid puhtsüdamlikke ülestunnistusi inimese ekslikkusest ja enese (väär)usu ülehindamisest.

 Tappes oled kaitsja ja kaitstes oled tapja?

 Kuid see „päästeoperatsioon“, mis osutus õõvastavaks massimõrvaks pole ainukene inimese ülemõtlemise ja enese ülehindamise tulemus. Uus-Meremaa kogemus on samuti hoiatav, kuid ka õpetlik:

„Kuna haruldasi ja ohustatud liike on nii palju, tahaksid inimasukad tänapäeval välja tõrjuda röövimetajaid – kelle nende esivanemad kunagi sisse tõid -, et saare „õigeid“ asukaid päästa. Ja nad on sellega algust teinud.

Plaan on likvideerida rotid, hiired, hulkuvad koerad, kuusud, kassid, kärbid, nirgid ja üksikud allesjäänud siilid ning taasluua mitmel Uus-Meremaa saarel, (…), imetajavaba maailm. Seeläbi on Uus-Meremaa looduskaitsjatest saanud maailmatasemel hävituspataljon. Tegutsetakse helikopterite ja lennukitega, tervete saarte ulatuses heidetakse alla laia spektriga imetajate mürki, mis tapab kõik sööta mekkima tulnud pahategijad. Pommivaibale järgneb maapealne mürgipunktide ja lõksude järgimine tagamaks, et saared oleksid täiesti kiskjavabad.“

 „Selle asemel, et oma eellaste süüd mingil moel lunastada püüda ja lõpmatut võitlust võidelda, võiksime pigem vooluga kaasa kulgeda. Kui loobume eeldusest, et vanad liigid on paremad kui uued ja seetõttu säilitamist väärt, on kõik imetajajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid kokku arvutades ilmne, et tänapäeval on Uus-Meremaal rohkem eri selgroolaseid kui enne inimese saabumist, kaks korda rohkem taimi ja seega ja seega ka imporditud putukate peremeestaimi. Enamik neist ära minna ei kavatse, isegi kui õnnestuks mõni sissetoodud liik täielikult välja juurida või teatud paikadest eemaldada. „

 „Selle asemel, et alati püüda kaitsta kaotajaid, tuleks pigem luua uusi, omavahel sobivatest liikidest koosnevaid bioloogilisi kooslusi, nii et tulevane ökosüsteem oleks vastupidavam kui praegune. Lõppude lõpuks ei ole tulemuslik ega mõistlik tegutseda kogu jõust viisil, mis läheb vastuollu bioloogilise maailma loomuliku kulgemisega. Kaotajate toetamine võib olla õilis, aga võitjate toetamine on tõhusam.“

 „Liiga tihti käitub inimene loodusega, nagu oleks see mingi kuulsa meistri hindamatu maal, mis tuleb just täpselt senises seisukorras säilitada. Kui siis tundub, et loodus on kuidagi rikutud, üritame seda mingisse varasemasse olukorda restaureerida – nagu püüaks rikutud kunstiteost parandada. Selleks on muidugi vaja välja rookida taimed ja loomad, kes meie arvates on vales kohas. Tuleb tappa edukad liigid ja kaitsta ebaedukaid. Mõnikord on see võimalik, aga mida suurem on ala ja mida pikem periood, seda kindlamalt meie soovunelm läbi kukub. Loodus ise muidugi kaotajaks ei jää. Lihtsalt inimene kaotab oma võitluse, lootes planeedi teatud romantilise minevikunägemuse juurde tagasi viia. Nii nagu mitmedki tuuleveskitega võitlejad, oleme ette võtnud lootusetu ülesande.“ (C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023 Lk 148/151/153/257).

 „Viimasel ajal on alternatiivset lähenemist keskkonnale toetanud John Asafu-Adjaye, Jesse Ausubel, Andrew Balmford, Stewart Brand, Ruth DeFries, Nansy Knowlton, Ted Nordhaus, Michael Shellenberg ja teised. Seda on kutsutud ökomodernismiks, ökopragmatismiks, Maa-optimismiks ja sini-roheliseks või türkiisiliikumiseks, ehkki me võiksime seda nimetada ka valgustatud keskkonnateadlikkuseks või humanistlikuks keskkonnateadlikkuseks

Ökomodernism algab mõistmisest, et teatud reostuse määr on termodünaamika teise seaduse vältimatu tagajärg. Kui inimesed kasutavad energiat, loomaks struktureeritud tsoone oma kehades ja kodudes, peavad nad suurendama entroopiat mujal keskkonnas prügi, reostuse ning teiste korratute vormide näol. Selles on inimliik alati geniaalne olnud – see on see, mis eristab meid teistest imetajatest – ja me pole kunagi elanud keskkonnaga harmoonias. Kui loodusrahvad esmakordselt ökosüsteemile oma jalajälje vajutavad, kütivad nad tavaliselt suuri loomi kuni nonde väljasuremiseni ja põletavad ning puhastavad sageli suuri metsaalasid. Loodushoiu räpane saladus on, et looduskaitsealad luuakse alles siis, kui seal elanud loodusrahvad on hävitatud või sealt jõuga minema aetud, muuhulgas kehtib see rahvusparkide kohta Ühendriikides ja Serengeti kohta Ida-Aafrikas. Nagu kirjutab keskkonnaajaloolane William Cronon, ei ole „metsik loodus“ neitsilik pühapaik, vaid on iseenesest tsivilisatsiooni produkt.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 157). Vaat selline lugu. Meie teiega, aga eriti neljanda põlvkonna sõja strateegid võivad luua lõputuid vastasseise olgu see metsaseadus, kliimakindla majanduse seadus (nimetus ise on inimliku upsakuse ja lapsemeelsuse tippsaavutus) või energeetika arendamine või … Vastasseisu võib tekitada pea igas asjas, kuid selle vastasseisu võib ka maha suruda sellest mitte välja tehes. Lihtne. Näiteks energeetika. Väga mõtlemapanev. Kuid minu arvates tiirutame me ikka harjumuslikul orbiidil: kas tuum, põlevkivi või "lehmapeer". Vaidleme, aga … edasi ei liigu. Punnseis. Tundub, et siinkohal tuleb mõelda raamidest välja nagu filmis "Allveeässad" admiral ütles kaptenile. "Mõtle nagu piraat". Kui niimoodi mõelda olles lokaalselt sõltumatu, siis arvestades seda, et Päike annab tunniga Maale niisuguse energiakoguse millest piisaks meile terveks aastaks, siis on ju vastus selge - salvestused. Uued ja vanad salvestustehnoloogiad, mitte gaasijaamad, mis on olemuslikult ju võõrliik (hallorav, mink, kormoran). Võõrliik, mis suretaks meie oma energeetikataipu. Energiataip on midagi enamat kui põletatavast kivist õli välja pigistada. Tunduvalt enamat. Kui mõelda tegelikult raamidest välja, siis on meil täiesti kasutamata ressurss - mere/järve vee liikumine. UK on seda katsetanud ja Jaapan päris edukalt arendanud, meie ... Meil on kolmes küljes vesi. Vesi ei puhka iial, liigub kogu aeg. Isegi silded ja tuuletu mere puhul liiguvad allhoovused pidevalt. Ressurss nagu plirtsti leitud, aga ... Nii, et ärgem jäägem tavaorbiidile tukkuma. Inertsus mõtlemises on kõige hukutavam valik.

 Rajavahetus

 Usutavasti on eeltoodud narratiivid harjumatud, segadust tekitavad ja ebamugavad kuna ei haaku meie harjumuspäraste „köitvate fiktsioonidega“, kuid see ei saa olla ettekäändeks sumbuda oma moraliteesse. Muide sumbuda ise sellest aru saades, olles selle peale vihased ja tigetsedes kõigi ja kõigega. Maailm liigub edasi.  Meie teiega peame leidma ühise narratiivi või leiavad selle neljanda põlvkonna sõja strateegid. Meie teiega ei taha ju seda? Pealegi

„Parafraseerides Winston Churchilli: „Võib olla kindel, et inimkond käitub alati õigesti, (…) kui kõik muud võimalused on ammendunud.““ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 272). Küll leiame meiegi teiega.

 Targutusi:

 F de la Rochefoucauld „Mõtisklused ehk moraalsed mõtteterad ja maksiimid“ Ilmamaa 2025

 Lk 10 „Meil kõigil jätkub jõudu teiste inimeste õnnetuste talumiseks.“

 D.Hutchinson „Euroopa sügis“ Varrak 2015

 Lk 62 „Väikesed riigid on nagu väikesed mehed, „ ütles kingsepp. „Paranoilised. Närvilised. Vihastuvad kiiresti.“

 P. Kangur „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat

 Lk 124 „Kapitalismi käivitajaks on ahnus ja kommunismi käivitajaks kadedus, on kirjutanud Karl Marx ja tal oli õigus.“

 D Murray „Euroopa kummaline surm“ Post factum 2018

 Lk 116 „Ühtse indentiteedi asemel oli tulemuseks hoopis identiteedi mõranemine; selle asemel, et ühiskond muutuks värvi- või identiteedipimedasks, hakkas identiteet äkki  tähendama kõike.“