"Viimsepäevalahing": Gobeläänstrateegia

 

 

 „ Ärge suudelge lõgismadu suule. See on üks elu õppetund, mille võib vabalt läbimata jätta. Pange endale langevari selga enne lennukist väljahüppamist. Lõpetage maksumaksja raha raiskamine sellele, et selgitada välja, miks vangid tahavad vanglast põgeneda. Need tarkuseterad peaksid meile ilma suurema vaevata kohale jõudma.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 9). Väga hea soovitus, kuid … Kuid „Kummalisel kombel paistame siiski olevat lõgismadusid suudlev liik“ ehk millal inimesed on järginud häid soovitusi? Hea küsimus, eks ole.  Seepärast … alustamegi suudeldes lõgismadu suule. Pealegi „Sellest ajast peale, kui inimolendid kahel jalal käima õppisid, oleme avastanud tuhat moodust, kuidas uuesti pikali kukkuda.“. Niisiis suudleme ja kukume – teadlikult. Või siis mitte?

 Ümberhindamine - Meiepalve

 Nüüd kui maailma Perepidu on üllatuslikult osutunud (peale aastakümneid mesinädalaid ja iluoperatsioone) räigeks Perevägivalla juhtumiks, peame meiegi teiega oma tegevusi ümberhindama. Muutma meid juhtivaid narratiive. Muutma narratiive, et mitte narriks jääda. NB! Perepidu ei tule tagasi, sest vaatamata ajutistele helgematele/selgematele momentidele („Oh vabandage ma ei tahtnud“, „Oh, ma kogemata“, „Oh ma ei mõelnud seda niiviisi“, „Oh, ise te kukkusite trepist alla ja jooksite kempsuukse otsa“, „Oh, ma enam ei tee“ jne) oleme tulevases mängus omapead (kui peksa saada ei taha). Mida rutem me selle tõdemuse enese jaoks paika paneme, seda vähem suudame me ise endale kahjustusi tekitada.

See ei tähenda, et me ei otsi julgeolekupartnereid, vaid seda, et peame enese sisemiselt kindlaks kasvatama ja oma põlishuvid paika panema. Just-just – huvid. Meie huvid. Hm, kas teie teate, millised on meie huvid? Selle peale tehakse muidugi hapunalja, et „Mitmemillised?“, kuid tõsiasi on, et me teame millised on maailma päästmise huvid, aga meie eneste huvid … Eee … Vaadake, lihtsalt sobitumine pole huvi, see on huvi puudus ja mudalaiskus.

Milline võiks olla uus narratiiv? Kallutaja narratiiv eelmises pikkjutus hakkas mulle päris meeldima. Juhuleid küll, kuid teostatav. Kui me protsesse juhtida ei suuda, siis neid kallutada (endale sobivas suunas) suudame küll. Teatavasti on vahel kallutamine kaalukam (sic!), kui juhtimine ise. No võiksime valida ka väikese kivikese narratiivi, mis kooma ümber ajab, kuid see on rohkem lõhkuv, destruktiivne. Mida me selle kummuli koorma juures teeksime?  Niisiis …kallutamisest, meelerahust ja muutustest/muutmisest. Kui eelnevas osas sai moodustatud loogiline jada maailma muutumisest ja meie rolli(tuse)st selles, siis meie kallutajaroll algab peaaegu samuti nagu Reinhold Nieburni palve, kuid veidi omamoodi lähenemisega. Meie palve (õigemini taktika või isegi strateegia) peab olema järgmine:  meelerahu taluda teiste inimeste arvamusi, leida koostöötasandeid ja julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neid teid leida" (Meiepalve).

 Liikuvliitudele mõeldes

 Edaspidi saavad olema liikuvad liidud,  täpselt nii nagu Bismarcki soovituses osaleda viies liidus, et olla igas situatsioonis kolmikenamuse seas.  Eks ole, kuid selleks, et üldse kellegagi  liituda peame me … sisemiselt iseendaga liituma. See on kõige tähtsam osa meie oma Reinhold Nieburni palvest.  Sotsiaalne sidusus kõlaks selle koha peal hästi, kuid … Oleks kohatu siinkohal hakata rääkima mingit ninnu-nännu juttu sotsiaalsest sidususest, sotsiaalsest võrdsusest, sotsiaalsest kapitalist ja eriti sotsiaalmajanduslikust kasust (mis eirab loodusseadusi ja kõige elementaarsemaid raamatupidamisreegleid), sest nende sõnade ülikasutamine on need seest tühjaks uuristanud. Tegelikult mitte ainult tühjaks uuristanud, vaid neid sõnakeste kasutatakse grupihuvide edendamiseks ja pandud raha teenima. Astume hetkeks sammu kõrvale ja vaatame eemalt, mis on meie peaprobleem? Eks ole hea küsimus? Kui inforuumi uskuda, siis meil ainult probleemid ongi, kuigi see nii ei ole. Iga ebamugavus ei ole veel probleem, no või vähemalt suur ega peaprobleem.

Peaprobleemiks (nii otseselt, kui ülekantult) on  kujunenud  kõiges/kõigis halva otsimine. Just otsimine, isegi kui tavaõiguse ja tavamõistuse seisukohalt on kõik normaalne. Vanasõna „Kus viga näed laita, seal tule ja aita“ on mugandunud millekski süvapaheliseks „Kus viga märkad, siis puhu see suureks, teata kuhu vaja ja lase kriminaliseerida!“. Prr. Vanaema Marie ütles, et: „Kes otsib see leiab, kuid see kes otsib tüli, see leiab selle ilmtingimata“. Meie teiega oleme osanud tüli üles tõmmata peaaegu igas asjas. Kui aastate eest üks õigusteadlane hoiatas, et kui niimoodi edasi läheb, siis jõuame sinnani, et hommikuti prügi välja viies peab advokaat kaasas olema. Igaks juhuks. Nüüd olemegi sinna jõudnud ja seda Moolokit toidame innukalt edasi.  Kui isegi JUMI ei saa seadustest aru, politseipealikud ei saa aru, kui seadusandjad ega kohalikkupjad ei saa aru siis … Siis karistamishullus, lausa  karistamisihalus on läinud üle igasuguse piiri. Negativism on muutunud sõltuvuseks. Sellest sõltuvuse mahakeeramisest alustamegi – sõltuvusravist.

Miks selline sõltuvus halb on? No ütleme markide kogumine on ka sõltuvus, kuid enamikel juhtudel pole pahe. Margisõltlane kasutab oma sõltuvuse rahuldamiseks oma vahendeid , kokkuleppekunsti, vahetusosavust ehk saavutab sünergilise tulemuse. Karistusihalusega on hoopis teised lood, hoopis teised ressursid ja destruktiivne tulem. Meie teiega või teie meieta kasutame/kasutavad ühiskonnas olevat ühisenergiat (mis peaks ju olema sünergiline) mitte arenguks, vaid hävitamiseks. Teate ikka mis see on? Puhtalt neljanda põlvkonna sõja strateegia, lase vastasel ennast seespidiselt ise hävitada. Ümberhindamiskoht.

„See ei ole mingi üllatus, et harilikke inimtundeid saab kurjasti ära kasutada. Võib lausa küsida, kas on olemas mõni inimlik omadus, mida ei saa kuritarvitada. Näiteks naer ja huumor võivad tekitada ühistunnet, aga ka vaenulikkust. Ja kui palju on põletatud inimesi tuleriidal ikka armastuse ja vooruse nimel.“ (O Lagerspetz „Mustuse filosoofia“ TÜK 2020 Lk33). Ärme teeme seda, mida teised teevad, teeme omamoodi.

 Ebamõistlikkuse mõistlikkus?

 Niisiis „Perevägivald“ maailmapoliitilises peres jätkub. Demokraatiaga on nii et ….  Soome president A Stubb on täheldanud, et: „1990 aastate alguses näis demokraatia olevat oma ajast ees, justkui kandes ajalugu selle helge lõpu poole. Tänapäeval näib sageli, et demokraatia on tõttavast ajaloost maha jäänud.“ („Võimukolmnurk“ PM 2026 Lk 126). Tundub, et ta tabas naelapea pihta. Eks tasakaalupunkti ongi raske leida.

Ainukene mõistlik selgitus maailmas valitsevale ebamõistlikule olukorrale ja lausa hullumeelsele tegevusel on see, et selle eesmärgiks ongi kogu maailmakorraldus ebakindluses ja usaldamatuses kinni jooksutada.

Eesmärgiks ongi segadust tekitada ja  segadust kasutada. Eesmärk on maailma alandada ja seeläbi endale allutada. Nüüd mil A Stubbi Võimukolmnurga kaks nurka on vale jalaga, valel ajal ja valedel eeldustel ka sõjaliselt maailma „ümber korraldamas“. „Kolmas nurk“ hoiab ennast targalt varjus lähtudes „Reegliteta sõja“ kontseptsioonist ja laseb teistel oma ressursse raisata.  Kui kellelgi tuleb mõni parem idee ebamõistlikkuse seletamiseks olen huviga kuulamas, aga … Aga kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja kulgeb nagu part, siis harilikult see ongi part. Miks siis nüüd peaks arvama, et rahutuvid on prääksuma hakanud? Eepiliselt? Seepärast sellepärast lähtumegi,  sellest mis meil endal olemas on ja mida me saame ise teha. Millised on meie eksistentsiaalsed huvid? Kui meil on liitlasi, siis on tähtsad ka liitlaste huvid kuni neil huvidel on ühine vektor. Kui ühishuvid kaovad, või meie huvidega ei arvestata (piisavalt), siis ei saa olla meie vastus sellele, et kui teised meie huvidega ei arvesta, siis … me ise ka ei arvesta enda huvidega. Vastupidi, meie enda huvid ongi meie peamised huvid. Kõik muu on soovituslik. Hea tahte ilming. Mida varem me seda endale tunnistame, seda edukamad oleme.  

Nüüd oleme kolm osa jahvanud seda, mida meie võimuses pole muuta, kuid pole teinud kröömu võrragi seda, mida me saame ja mida me peame tegema. Valikus on … Tegelikult on valikus ainult üks - ennast muuta (Meiepalve). See on see, mida me saame teha. Raudpolt, et saame teha. Meie teiega ei kvalifitseeru iialgi „kallutajaks“, kui me ei suuda saavutada oma likkumise sünkroonsust. Kui maailm on läinud nii mõistmatult kurjaks, siis ilma meie teiega  sünkroonsuseta ja omamoodi (omahuviliselt) tegemiseta me välja ei vea. Meie teiega läheme oma hajusolekus suurte huvide „tõlkes kaduma“.

Võib-olla oleme meie teiega …? Ärge selle koha peal mõelge, et oleme väikesed ega suuda kasvava vaenulikkuse tulva vastu seista? Väikeselt mõtlemine on viga – suur viga. Vaadake, kui väike poisike suutis sajandeid tagasi Hollandi üleujutusest päästa isetu teoga, näpuga esialgu nõriseva vee sulgemisega, siis miks meie ei peaks üritama? Miks me peaksime üksteisel näod isekeskis verbaalselt ja kriminaalselt segi peksma selle asemel, et kogunenud energiat kasutada enda/ühistes huvides. Nagu üks vana nali räägib, siis ütleb kaassõitja juhile: „Tundub, et hakkame linnale lähenema.“ „Hm, miks sa niimoodi arvad?“ „No ikka rohkem ja rohkem inimesi jääb auto alla!“ Eks ole, ka niimoodi võib mõõdikute süsteemi üles ehitada, ja kahjuks meie just niimoodi olemegi teinud, et mida inimtegevuse valdkondi kuritegudeks ehitame, mida karmimalt karistame, seda „edukamad“ oleme, kuid … Kuid nagu eelnevast loost ilmneb – inimesed saavad hukka.

 Suudeldes lõgismadu …

 See on just see lugu mida ma algselt tahtsin jadada „Viimsepäevalahingut“ kirjutama hakates, aga eksisin ära eel ja kõrvallugudele. Tõsiasi on ka see, et  olen peljanud lõgismao suudlemise juttu  lõplikult formuleerida, lootuses, et ehk keegi targem, keegi kogenud, keegi pikem, keegi ilusam, keegi … Keegi teine suudleks lõgismadu? Keegi ei suudelnud … Nii, et ei jäänudki muud üle, kui … Ei-ei, mina ei kipu lõgismadusid suudlema, olen selleks liiga pelglik, kuid see ei välista, et lõgismaod mind suudlema kipuvad. Kõss!

Tegelikult lõgismadu polegi vaja suudelda, ihalus lõgismadu suudelda oleks just see valenarratiiv mida me päev-päevalt oma motoorses rahutuses kahjuks teeme – tiirutame vanal mõtteorbiidil ainsaks kütuseks vaenamine. Kuid mõelgem ennast karbist/raamidest  välja või pigem on see „Koopast välja mõtlemine“ (R W Sykes „Hõimlased“ ÄP 2022 Lk 400)

Enese muutmine? Enese mõtlemise muutmine? Kõige kergem ja raskem tegevus üldse. Vahel on niimoodi, et suudame ennast küll muuta väliselt aga sisemiselt … Raske, väga raske. Geneetika …  

 Geneetiliselt nõukogude inimesed.

 Vaadates tänaseid „kismasid“ siis tundub, et paljud meist teiega ei ole aru saanud õiguste ja vastutuste süsteemist milles elame. Me ei saa aru kõige elementaarsematest põhiseaduslikest õigustest  ega oma põhiseaduslikest kohustustest. NB! Kohustustest! Kohati tundub, et oma klantsilise väliskihi ja sõnaseadmise oskuse varjus oleme ikka veel geneetiliselt nõukogude inimesed.  Täpselt nagu Vaheriigi ajal püütakse nüüdki luua valitsemisvõimu läbi vastandumise, lausa vaenamise. Samas demokraatia põhineb ju laiapõhisele usaldusele. Usaldus ja vastastikune austus on need jõud, mis meid edasi viivad, kui neile võimaluse anname.

 „Isiklik vastutusvõime ja oma sõna väärtuse taastamiseks tuleb vabaneda juristisõltuvusest. Paljusid ebameeldivusi oleks võimalik vältida nii legaalselt kui ka ühiskondlikult, kui pakkuda teistele usaldust, võtta vastutus enda tegude eest ja pidada antud sõnast kinni ka siis, kui see meile tüli tekitab“ (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 92). Muidugi peavad olema (mõistetavad) reeglid ja normid, kuid meil kipuvad ühisreeglite/seaduste esialgne mõte kaduma üha tihenevasse normide rägastikku. Seadused muutuvad iseenese groteskseks vastandiks.  Ja kuna seaduse esialgne mõte tänaste toimetajate jaoks on kaduma läinud, siis selleks et mitte ise eksida püütakse lahendada probleeme üha uute normidega ja … võrdsustamisega. Normid ja võrdsustamine tunduvad olema eri poolused, kuid ei ole, mõlemad tulenevad Karulaanelikust geneetilisest koodist. Võrdsustamine on teatud oludes täiesti kohane, kuid kui tsiteerida Margaret Thatcherit  „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 26), millele võiks lisada Huntsmani väite , et  „Hall ei ole aseaineks mustale ja valgele.“ (lk 40). Liigne võrdsustamine, liigne tasakaalustamine viib loovuse tasalülitamisele. Antud juhul oma oskamatuses olla ligimisi mõistvad ja usaldavad tasalülitame me iga päev ennast ise tasa. Tasa, tasa.

 Tühikäigul tasalülitusse

 Oeh! Isegi „Eurovisiooni“ võitaja valikul pääses välja mitte mänguline rõõm, vaid ohjeldamatu vihalaviin. No, miks ometi? See on ju mäng. Meelelahutus noh? Kas kellelegi meeldis või ei meeldinud võidulaul on täiesti kõrvaline ja individuaalne küsimus, põhitähtis … Põhitähtis on see, et see arvamus  oli kogumis rahva arvamus. Rahva arvamuse mänguline harjutus. See oli samasugune arvamus nagu eelnevate ja järgnevate valikute puhul. Vahel meeldivad need valikud ka teistele, vahel on need meie „siseringi“ itsitused. Kas te arvate, et „Letosvet“ oli muusikaline suurteos? Ei olnud ju, see oli  sarkastiliste kokkulangevuse võidukäik. Suurel osal vaatajatest oli Eurovisiooni standardite ninnu-nännust villand. Tegime kollektiivselt „pulli“. Kogu lugu. Selliseid „pullitamisi“ on meil ja teistel olnud ridamisi. Eleegilis-romantilisi etteasteid samuti. Tuleb ka edaspidi. Rahu, nautige mängu ilu. Seekord, kui maailm on läinud kurjaks igatses publikum keskmisest enam ilulaulu.  Normaalne. Aga ei, seda rahva valikut on vaja halvustada. Ohjeldamatult. Täitsa tühja. Isekus.

 Rahvas arvab …

 Pealegi … Ärgem unustagem, et tegemist oli rahva valikuga. Rahva kogutarkuse summasse on alati usutud  „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.““ (Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014 lk 30) Täpselt nagu poliitturul, kui osalesid siis mõjutasid, kui ei osalenud, mõjutasid tulemust teised. Aus mäng. Kui me nii perud oleme ühe meelelahutusürituse suhtes, kuidas me siis leiame konstruktiivse lahenduse sellistes kompleksküsimustes nagu energeetika või metsandus?  Vaadake, rahva arvamusel on mõnedel juhtudel suurem kaal, kui seda osatakse arvata. Ühest katsest: „Vul ja Pasher ammutasid inspiratsiooni üldtuntud rahvatarkuse efektina tuntud nähtusest: eri inimeste sõltumatute otsuste keskmise leidmine üldjuhul suurendab täpsust. 1907 aastal palus Frances Galton, Darwini nõbu ja tuntud erudiit, 787 külaelanikul hinnata laadal auhinnahärja kaalu. Ükski külaelanik ei arvanud ära härja tegelikku kaalu, mis oli 543,4 kilogrammi, kuid nende oletuste keskmine oli 544,3 kilogrammi, ainult 900 grammi võrra mööda, ning ka mediaan (547,5 kilogrammi oli lähedal. Külaelanikud oli „tark rahvas“ selles mõttes, et kuigi nende hinnangud ükshaaval sisaldasid üsna palju müra, olid need nihketa. Galtoni katse üllatas teda ennastki: ta pidas tavainimeste otsustamisest vähe lugu, kuid leidis sellest hoolimata, et tulemused andsid rohkem tõendust demokraatliku otsustamise usaldusväärsuse kohta, kui võinuks arvata.“ (D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein „Müra“ ÄP 2023 Lk 96). Tore, eks ole? Jätame meelde … eee … nii pulli tegemisel kui härja kaalumisel.

Tarkus, müra või tunded? Tundetarkus? Tundemüra?

 Kui te nüüd arvate, et niisama lihtsalt see kaalumine ja otsustamine lähebki, siis … Siis see oleks liiga kerge lahendus. Y. N. Harari arvates  „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“=„olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Eks ole tore. Kumbat valida?

See, et valik pole lihtne viitab ka eespool viidatud otsuste müra ja müraauditi narratiiv: „Müraauditid viitasid, et austatud spetsialistid – ja neid teenistuses hoidvad organisatsioonid – jäid üksmeelse illusiooni juurde, tehes samal ajal tegelikult igapäevaseid professionaalseid otsuseid erinevalt.“ „Enamik meist elab suurema osa aega kõhklematus usus, et maailm näeb välja niisugune, sest see ongi niisugune. Sellise uskumuse juurest on ainult pisike samm järgmiseni: Teised näevad maailma samamoodi nagu mina.“ Need naiivseks realismiks nimetatavad uskumused on olulised teistega ühise reaalsuse tajumise seisukohalt. Kahtleme neis harva. Igal ajal tõlgendame end ümbritsevat maailma ühelainsal moel ja üldjuhul pühendame vähe vaeva sellele usutavate alternatiivide loomisele. Ühest tõlgendusest piisab ja me kogeme seda tõena. Me ei lähe läbi elu, kujutades ette alternatiivseid viise näha seda, mida me näeme.“ „Meie järeldus on lihtne; kus on otsustamist, seal leidub ka müra.“ („Müra“ lk 41/43)

 Nüüd kardan ma …

 Kui N Ferguson („Maailmalõpp“ PMK 2024 lk 253) täheldas, et „Meie saladused ja meie valed (…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või hiljem tuleb see võlg ära maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…) Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed?“ Seda mõttepojukest ümber seada tänasesse päeva peaks mõtlema niimoodi, et: Kui varem ma kartsin diktatuure, siis nüüd küsin vaid: mis maksab demokraatia? Kas peaks kartma demokraatiat?“ Ei tea, kuid viimase aja demokraatia on maailmas andnud mitmeid väga kummalisi derivaate. Kuid see on jälle üks neid asju, mida meie teiega  maailma mastaabis juhtima ei pääs ( kui veab siis veidi kallutama), samas isekeskis saame teha rohkem ja enamgi veel. Kuidas? Tuletagem meelde Isokratese tsitaati: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89).

Hm, mida te arvate, kuhu meie teiega sellel skaalal jõudnud oleme?

 No just praegu on meie Riigipea külas põhjanaabrite Riigipeal ja nad räägivad peaaegu ühte juttu, neil on sarnane tulevikuvisioon, kuid meie siin püüame oma Riigipead selle visiooni eest (mis on ka laiemalt EL kinnitust leidnud) ninaaukudeni maasse rammida. Jälle! Siseriiklik poliitiline funktsionaalne lugemisoskus ja isiklik võimuiha oma madaluses on nagu asotsiaal  miljonimootorist õllepudeli jagu vaske varastades. See kõik on nii piinlik, see on enesehävituslik. Me hävitame ennast ise. Tundub, et meie geneetiline viga on jätkuv. Juba Vaheriigi ajal aeti mõistujuttu Põrguinspektsioonist, kus inspektorid ei ole rahul personalijaotusega kütmisprotsessis. Milles küsimus? Niisiis selline olupilt: tegevuses on kolm katelt, kuid ühe katla ümber on murdu asjamehi, teise ümber mõned üksikud ja kolmanda ümber … pole kedagi. Miks nii? Kohalikud ülemused seletama kontrollijatele, et „tegemist on tööjõu optimeerimisega (sic! Isegi seal on tööjõunappus), sest esimese katlas on kaupmeesrahvas, kui keegi nendest nina üle ääre saab, nii on katel tühi, teises on revolutsioonirahvas, need hakkavad kõigepealt kõnesid pidama ja hurraa karjuma, mille käigus tuuakse lokatsiooni  operatiivselt lisajõude. Tundub mõistliku optimeerimisülesande lahendusena. Aga kolmas katel? Kolmandas on … eestlased. Seal pole valvet vaja, kui keegi ka katlaservani jõuab, siis üle ääre ta ei saa, sest omad tõmbavad tagasi. Vaat selline õpetlik lugu. Õpetlik ja kurb. Kurb ja jätkuv. „Õnnetuseks on ühiskonnas alati olemas üks väike protsent, ent absoluutarvult suur hulk inimesi, kes on väiklased ja kadedad ning kes ei suuda oma eluga hakkama saada. Selle asemel meeldib neil teisi mudaga üle kallata. Nende eksitatud hingede elu eesmärk on püüda tekitada valu seal, kus nad ise saavutustega hakkama. Eduka karjääri lõpuks on mudaga üle kallatud peaaegu kõik, kes midagi korda on saatnud. „ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 30). Eks ole „kurblich“, kui meie teiega oleme mõjutatud „eksitatud hingede“ mudaloopimisest ja tõevõlast. Kui meie teiega tahame mingitki sisemist sidusust saavutada, siis peab meie suhtumine sellistesse asjadesse oleme null tolerantsilane.

Miks me niimoodi enesehävituslikult käitume? Motoorne rahutus? Me justkui teame, et me peame midagi tegema, midagi teistmoodi tegema, kuid ebaõnnestumise hirmus ei julge. Üldrahvalik asendustegevus? Vaadake, võib-olla on probleem on selles, et meil on liiga vähe eksistentsiaalseid probleeme lahendada, sest suurem osa meie otsustusõigusest (ja ilmneb et ka tahtest) on liikunud rahvusvaheliste organisatsioonide pädevusse? Just seepärast on meie poliitturul tohutult aega, et tegelda sellega millega ta just parajasti tegeleb – näilikkusega. Tegelikult tuttav motiiv: „Näiteks käskis Benedictuse kuuenda sajandi kloostrireeglistik kõiki munki võtta neile antud tööd kui kohusetäitmist ja hoiatas tööd võõrastavaid vendi, et „tegevuseta kätele leiab tegemist Kurat.““ (P. Heimanen „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003 Lk 26). Nii on „tegevuseta kätele ja eriti tegevuseta mõistusel leiab tegevusetus varem või hiljem kokku keerutada fataalse jama.

 Fataalne: Valitsemuslikkus

 Tõsiasi on, et meie teiega elame täiesti teistsuguses regulatiivmaailmas kui paarkümmend aastat tagasi, ajal mil me süütult taassünnitatult ehitasime oma riiki üles eeldusel ja tahtel, et kõik on meie eneste otsustada. See oli üllas ja ilus narratiiv ning aeg. Oma „taassünnitunu esmaõigusest“ lähtudes arvasime oma naiivsuses, et oleme esmaavastajad, et meil on igal juhul õigus ja selleks, et seda õigust saavutada tuleb vaid pingutada. Kuigi õhtumaa targad ütlesid meile, et „Ärge kõigutage paati (ehk Karulaant koos kogu tuumaarsenaliga) ja teie iseseisvuspürgimused on kohatud“, kui nad ütlesid, et „Te ei saa majanduslikult ega administratiivselt iseseisvalt hakkama“, kui meile öeldi, et „ Teie oma valuuta on jaburus“, kui … Vaatamata kõigile neile „ärge tehkedele“ tegime me kõik need asjad vankumatult ära: otsustasime ja tegime. Siis öeldi meile, et te ei saa iialgi Euroopa Liitu ja NATO-sse, aga me saime. Me saime ka ÜRO-sse, WTO-sse, OECD-sse ja Rahaliitu. See oli siis, kui meil olid meie selgelt defineeritud huvid ja paindlik struktuur nende eesmärkidega toime tulla.  Läbirääkimisteks moodustas Dr Riik asjatundjatest valdkonnapõhised läbirääkimistiimid. Pöörane aeg, nii seespidiselt administratsiooni sees, kui teiste liitumiskandidaatide ja väliselt  labiräälimispartneritega (EL, NATO, WTO jne). Kuid … Kuid kõiges oli võimalik meie erisusi arvestades kokku leppida (ja ka lepiti), kui need lahendused mahtusid üldraamistikku. Mis ma pean silmas üldraamistikku all? Vaadake kui te tahate liituda Piimaklubiga, siis peate pühenduma piima tootmisele, selle väärindamisele jne, te ei saa samal ajal viskitehast rajada. Lihtne.  Kordagi ei olnud sellist tunnet, et olukord on „võta või jäta“. Need olid kokkulepped, kuid mitte diktaat. Me teadsime kuhu ja miks me tahtsime liituda. Võimatu sai võimalikuks. Siis … Siis teatas EK meie (ja teiste liitujate) liitumise tärmini ja … Läbirääkimiste protsess oli olnud nagu „tünnisõit“ olime timminud oma läbirääkimistiimide tempo ja oskused selliseks, et suutsime jõuda tünni ülaääreni. Tünnisõidu edukuse tagab seesama jõud mis tõstab lennukid õhku, kiirus. Puhas füüsika.

Kuid … Liitumisega juhtus üks laiemale publikumile hoomamatu äpardus, lausa fataalne viga, me kukkusime tünniservalt alla. Kiirus lülitati robaki välja ja me kukkusime alla. Traumaatiliselt. Mäletan seda justkui pidulikku päeva, kui töörühmad Välisministeeriumisse kokku kutsuti, tänati tehtu eest ja  … saadeti töörühmad laiali. Hm? See oli üks neid momente, kus oleksin tahtnud hüüda „Ärge tehke!“ (teine selline moment oli kui peale kuid ajurünnakuid kuulutas PM välja astmelise tulumaksu). Mõelda vaid, hästi kokku harjutatud valdkonnapõhised võrgustikega asjatundjate töörühmad, millised suutsid analüüsida ja teha ettepanekuid kasutades oma võrgustikke nii kodus kui välisriikides ja …Kuid just siis oleks pidanud seda hästi sissetöötatud mehhanismi ära kasutama ja võimestama, sest see ei olnud „ajaloo lõpp“, vaid me olime suubunud täiesti uude keskkonda. Meie iseotsustamine sellises vormis nagu me olime harjunud oli lõppenud. Ise valimine ja ise valitsemine oli lõppenud. See kõik oli asendunud … valitsetavusega. Valitsetavuses on meie jaoks tähtis, millised on meie tagalasüsteemid, kas see on mõtteviis, et "ratsavägi tuleb appi" kui vaja või on see selja taga hiiliv karistussalklik vägi, kes otsib/leiab/tekiab vigu ja siis karistab

 Fataalne: Muutunud mängureeglid

 Liitudes rahvusvaheliste organisatsioonidega muutus … kõik. Saime suurema süsteemi osaks koos uute mängureeglite, mastaabisäästu ja tantsujoonisega.  „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“

 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“

 „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 127/128/132). Vaat niisugune lugu

 

Kogu selle pika ja detailse jutu lühikokkuvõte on selles, et meie seadusloome (läbi selle ka meie elukeskkonna loomise võime) liikus riiklikult tasandilt rahvusvahelisele tasandile. Selles ei ole iseenesest midagi halba (ise ju tahtsime), kuid see uus olukord vajas ka teistsugust avaliku teenistuse ja analüüsivõime ülesehitust. Sellist ülesehitust, mis oleks võimaldanud analüüsida ja arvestada meie majanduse vajadusi ja leida parimaid kaitstavaid lahendusi liitudes ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Kurbloolisis on selles, et see tööriist oli meil olemas – liitumisläbirääkimiste sõelumise töörühad – kuid me ei osanud (või ei tahtnud) neid kasutada. Mis on selle tulemus?

 „Mõned aastad tagasi jõudsid Saksamaa, USA, Jaapani ja Šveitsi poliitiliste võrgustike uurimuste võrdlev ülevaade järeldusele, et enamikul juhtudest polnud mõjukad toimijad mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja asutused.“ (lk 209)

 Fataalne: Avalik teenistus kui teenindussektor

Nüüd järsku pole meie teiega enam rahul sellega kuidas töötavad seadusandlus meil ja mujal. Kõik oleks justkui valesti? Mis meil siis on? Miks süsteem (klubi millesse me ise tahtsime) meid rahutuks teeb? Kas meie esindajad rahvusvahelistes organisatsioonides on meie esindajad või pigem rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad meil? Kas me oleme üldse võimelised olema kallutajad? See teematika on läbi kirjutatud „Bürokraat, võim ja Vanaemas“ (Tallinn 2012):

„Arvestades meie rahvaarvu on see täiesti loomulik olukord, väike riik peab tegema peaaegu samu asju kui suurgi riik ehk suurtel on parem valim, suuremad taustajõud, mastaabisäästu ja analüüsivõimekus. Kui näiteks Prantsusmaa konkurentsiteenistuse süsteemis on pea viis tuhat Inimesekest ja ministeerium kujutab tervet linnajagu ning hõlmab pea sama palju Inimesekesi nagu kaks meie Vaimupealinna, siis mida on meil vastu panna sellisele haldussuutlikkusele (haldusmassiivsusele)? Nagu juba eespool mainisin, rääkisin kunagi ühele prantsuse diplomaadile, et me pole vaesed, vaid mitterikkad ja me pole väikesed, vaid mittesuured, sest kui väikerahvas hakkab ennast pidama väikeseks, tema eksistents ka lõpeb, siis oli ta üpris üllatunud, mainides midagi sellist, et nemad ennast küll suurena ei tunne, pigem väikesena. Mida meil oleks siis vastu panna „väikesele” Prantsuse administratiivaparaadile, mille üks ministeerium on „päris” linna suurune? Õige vastus on – mobiilsus ja ressursside tõhus kasutamine. Kaalugem, milline on meie võimalus edu saavutada, kui ühes administratsioonis on üks Inimesekene mitme ala peale ehk näiteks üks kaheksandik Inimesekest ühe ala peale ja teises on kaheksakümmend Inimesekest ühe ala peale? Milline võiks olla nende kahe süsteemi võime probleeme lahendada või kas või analüüsida? Millist lisaväärtust võiks anda ühe või teise süsteemi institutsiooniline mälu? Kui ma tean, et jalgratas on juba leiutatud, siis ei pea ma seda iga kord uuesti leiutama, kui sõita tahan. Vastasel juhul, kui ma ei tea, et jalgratas on juba leiutatud, pean ma selle jalgratta iga kord avastama. Tobe ju? Ja kõige tähtsam, milline on meie analüüsivõimet arvestades võimalused, meie huvide kaitsmiseks rahvusvahelisel tasandil, sh Euroopa Liidus? Õige, võimalused on nigelad. Enamikul juhtudel me ei adugi, et see või teine kavandatav regulatsioon meid puudutab ja tüüpiline vastus on: „Meil ei ole vastuväiteid.” Kuidagi nukraks teeb, kui teised kolleegid laua ümber kraamivad välja (peaaegu oleksin öelnud kohvrist, kuid mis see arvutigi muud on kui kohver) mahukad uuringud arutatavate probleemide kohta ja taustal sosistavad veel mitu asjatundjat täpsustusi, mis on tekkinud arutelude käigus. Sellistes olukordades tunned ennast üksikuna nagu lillekene väljal ja pole lootustki, et „ratsavägi” õigel ajal appi tõttaks. „Ratsaväge” ju polegi. Võid vaid ümiseda unistav/optimistlikult väikese kanapoja laulu: „Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!” Ega midagi, optimism ja huumorimeel maksavad ka midagi. Ega loodus tühja kohta salli ja muidugi on evolutsiooni käigus välja arenenud juba uus Universaal-Inimesekene, kes räägib täiesti vabalt … õigete sõnadega, kõlava häälega … ei midagi. Igal nõupidamisel võib kohata selliseid universaale, kes oskavad mehhaaniliselt teema võtmesõnu kasutada, tundmata absoluutselt probleemide sisu. Sellise Inimesekese ülesandeks polegi sisust rääkida (ega ta ei oska ega julgekski) vaid „lippu lehvitada” ehk protokolli kirja saada, et on sõna võetud. Üks bürokraatlik päev on jälle korda läinud ja nii võibki raporteerija oma raportis raporteerida neile, kes ootavad vaid raportit: „Tehtud”. Kogu see jutt pole etteheide neile Inimesekestele ministeeriumidest, komisjonidest, töörühmadest, nemad püüavad „rinnet hoida”, tegelikult sooritavad nad igapäevaseid kangelastegusid, olles n-ö üksinda sõduriks lahinguväljal. Küsimus on pigem, kuidas tagada neile tugi ja „ratsaväe” õigeaegne abi? Eks ma tulen oma tuntud joru juurde tagasi, et tuleb luua asjatundjate võrgustik, ilma asjatute bürokraatlike barjäärideta. Igal valdkonnal võiks olla oma „Tarkade avalik tagatuba”, mis hoiaks ära ühe Inimesekese lahkumisel tekkiva pommiaugu tekkimise administratiivsesse suutlikkusesse ja aitaks institutsioonilisel mälul säilida. Ma saan aru küll, et kirjutades sõna „tagatuba”, tapan idee juba eos, on ju see mõiste sisustatud mitte just kõige positiivsema arusaamaga. Seepärast tuleks puht ratsionaalsusest leida sellele tugisüsteemile mingi teine nimetus, nagu näiteks valdkonna kogu. Kõlab bürokraatlikult, kuid ei tapa. Avalikus teenistuses, kus tuleb teada avaliku teenistuse toimimise peensusi ja olla ka valdkonna spetsialist, ei ole võimalik toimida loosungi järgi „Kolme kuuga trollijuhiks!”. Nii võrksüsteem kui ka valdkonna kogud võimaldaksid meil üle saada oma ressursipuudusest. Eriti aktuaalseks muutub selline tagala kindlustamine seoses elanikkonna vähenemisega ja oh õudust, majanduskasvu taastumisega, kui ka avalikud teenistujad hakkavad otsima uusi väljakutseid. Selline olukord, mis tuleb vältimatult, ähvardab meie administratiivset suutlikkust nii kodukamaral kui ka Euroopa Liidu ümmarguse laua taga. See, et Euroopa Liidu laud on ümmargune, ei tähenda, et seal võib ajada ümmargust juttu, sellel ümmargusel laual on väga teravad nurgad ehk riikide huvid. See, et kellelegi oma huvi maha müüa, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kuigi sellest ei räägita, muutume oma mehhanismidelt üha enam ja enam ühtse majanduspiirkonna osast ühtse riigi osaks. Me punnime sellele küll vastu ja püüame seda endale mitte tunnistada, kuid samm-sammult libiseb lõplik otsustusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Muidugi jääb liikmesriikidele teatud otsustusõigus, kuid need on sellise taseme otsused, et kui teie abikaasa on otsustanud, et täna õhtul kannate tumedat ülikonda, valge särgiga ja selle kena täpilise lipsuga, siis teil on õigus valida, millist taskurätti kaasa võtta. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele lahinguväljale, mitte lahmida vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised meie (huvide) eest võitlevad.“ Vaat selline lugu.

 Fataalne: Tegelikkus. Ringiga maas  

 Kuna tugivõrgustikke ei loodud, siis asusidki esiplaanile need kes oskasid mehhaaniliselt õigeid sõnu välja hääldada. Said kiita. Hakkas meeldima. Muutus sõltuvuseks. Kuid väljahääldamine ja maatriksite täitmine pole loomingulisis, see on masstoodang. Madalakvaliteediline masstoodang, mida üha uuesti ja uuest tuleb pahandada. Te ei saanud aru? Üks näide elust enesest. Kuidas on võimalik, et meie poliitturg ega administratiivarbujad ei saanud palgadirektiivi läbirääkimistel au, mida see meie majandusele kaasa toob? Läksime massiga kaasa ja nüüd parandame. Parandame, tekitame pahameelt nii kodus, kui ka partnerite juures ja lisaks maksame trahve (ilmselt). Vägev kombo. Oeh!

Kurbloolisus on selles, et meie teiega ei kvalifitseeru enam ammu kallutajateks, vaid oleme pelgalt kaasa/järel lohisejad. Me oleme pidevalt sündmuste horisondist ringiga maas, sest siis kui meie aru saame kuidas uued regulatsioonid tapavad üha uusi ja uusi meie tegevusvaldkondi on juba hilja. Saabub trahvimaksmise aeg, mis tähendab, et toimub järjekordne hädatapp. Aga see on täiesti vale suund, see on tühikargamine.

 „Nagu eespool vaatlesime on mitmed otsustusõigused märkamatult liikunud liikmesriikide tasandilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevusse. Siin on kahene probleem ehk oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui Euroliidus võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid. Duaalsus seisnebki selles, et kui Riigikogu ei muutu selleks kindralstaabiks, kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et: „Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega …. jne”, siis tundub 101 Inimesekesele mäe peal, et tahaks ikka ise ja omakäeliselt ka midagigi reguleerida. Millega siis tegeleda? Mingil mõttetalgul avaldas üks Isand-Inimesekene arvamust, et siis hakkab toimima vaakumpumba põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise õiguse. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi, kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi. Seepärast ongi tähtis, et seadusandja mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Riigikogu täita seda ülesannet, mida Inimesekesed on talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmine … muutunud olukorras. Nende huvide kaitsmine küll teiste vahenditega ja teistes vormides, kuid ikkagi meie huvide kaitsmine. Muide, see „vaakumpumba” jutt pole tühjast tulnud, sellesuunalisi ilminguid on juba märgata. Seega ilma asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Riigikogu, atrofeerub vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.“ (Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012)

Ja kahjuks on see prognoos täitunud, just niimoodi ongi asjad oma loogilist rada mööda kulgenud …  See mida me saame ja peame tegema on võimestades oma võimu ja võimalusi rahvusvahelistes liitudes. Võtame oma võimalused EL mängulaualt „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“ „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 lk 100/101). Tünniharjalt allakukkumisel on tagajärjed ja Riigirefomi mittetegemisel on tegevusetuse tagajärjed ning nendel tagajärgedel on tagajärjed.

 Vastuolu loomise meisterklass.

Selles Loobujate marsi narratiivis oleme (igavusest ja energia ülejäägist) astunud sammu edasi ja hakanud üles ehitama üha uusi vastandumise narratiivi. Ikka selleks, et asendustegevusega vältida eksistentsiaalsete probleemide lahendamist (loe: otsustamist). Kõige aktuaalsem asendustegevuse vorm  on praegu, nagu eelpool märgitud, Riigipea „mahajooksmise protsess“. Keset siledat maad hakati järsku keerutama hägujutte, et Riigipea töötab vastu VÄMI poliitikale. Teate mis … Krossigi (sic!) pole väärt see jutt, kui just … Selle koha peal võime me üles ehitada vastunarratiivi. See, mis ühe narratiivi järgi on vormilt puhtalt mahajooksmise taktika, kuid vastunarratiivist lähtudes sisult neljanda põlvkonna sõja taktika varjundiga. Ütleme lausa tummise järelmaiguga neljanda põlvkonna sõja järel või eelmaitsega, kui võtta arvesse, et kahtluse alla pannakse kõik põhiseaduslikud institutsioonid. Kui kõik on kahtluse alla pandud, kui käib madal vihjamine, et … Siis keda uskuda? Keda usaldada?  Kuulujutt, millele ei saa ka vastata, sest siis tekitaks see omakorda uue narratiivi ja …. Ja keegi ei tea, kuidas seda tõlgendatakse.

Me ei saa lubada endale mingi enese pisihuvi rahuldamiseks üles ehitada vastakaid narratiive, mille tulemusel näeme kõrvaltvaatajate jaoks välja rumalad, räpakotid, tigetsevad tülinorijad ja loodusereostajad. See ei ole nii, kuid kui kedagi enam usaldada ei saa …  

Kui Riigipea mahajooksmise narratiiv on rohkem poliitturu (ja sealsete kapralite, kes oma ranitsas hõõruvad marssalikeppi), teema, siis metsateema on teema, mis seda arendades muutub mitte ainult vastasseisu ja eraldatuse, vaid lausa sügava vihkamise tandriks. Kaheks jagamise kuristik. See on nagu väga oskuslikult ühiskonda istutatud karuputk. Kui karuputk toodi kunagi võõrliigina sisse, siis loodeti sellest head meesööta (nagu üks asjatundja seletas), nüüd oleme sellega hädas ja vajame püsitõrjet. Loodame, et metsateema samasuguseks pikaajaliseks toksiliseks probleemiks ei kasvaks.

Vaadake „Ühes kuulsas intervjuus aastast 1987 ütles Thatcher: Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään (---) ja meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju igaüks meist on valmis enda eest vastutust võtma.““ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Eks ole tore mõttepojuke – ühiskond kui gobelään.  Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, siis suudame me palju asju teha ühiselt. Rõõmuga. Gobeläänstrateegia. Tundub, et selle narratiiviga tasub edasi töötada, kõik lahtised lõimeotsad kokku siduda, tekstuuri värskendada. Endal hea olla ja teistel kena vaadata.

 Jätkub …

 Targutusi:

 L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

 Lk 85 „Google´i ühe juhtkonna nõupidamise lõpetuseks ütles Inteli tegevjuht ja nõukogu liige Paul Otellini. „Kõige enam avaldab muljet asjaolu, et teie meeskond on ehitanud maailma esimese isepaljundava talendimasina. Te olete loonud süsteemi,, mis mitte üksnes ei palka märkimisväärseid inimesi, vaid ka kasvatab koos ettevõttega ning muudab iga põlvkonna paremaks.““

 B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 Lk 138 „ Richard Nixoni pressiesindaja Ron Ziegler valgustas presidendi rolli Watergate´i salaafääris selliselt: „Kui mu vastused segased tunduvad, siis tuleb see minu arvates sellest, et küsimused on segased ja olukord on segane ning mul pole voli sellesse selgust tuua.“

 C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)

 Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist muidu kalliste hambaravihindade juures odav. Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „

"Viimsepäevalahing": Ärgates hommikul …

 

 

Tegelikult elame ajastus, kus hommikul ärkamine on juba suur õnnestumine, kõik muu on … boonuseks. Puhas rõõm ja preemia.

Tõsiasi on, et olud maailma „mitteklassikalises rahus“ ja „ebasõdades“ lähevad ikka segasemaks, puudutades doominoefektiga meid kõiki. Kumulatiivselt. Kõik need „puudutamised“ jagunevad kahte rühma: ühed on need mida meie teiega saame mõjutada/muuta ja teise need, mida meie teiega ei saa ei mõjutada ega muuta. Hea oleks  nendel kahel asjal on vaja vahet teha. Igaüks meist teiega pean selle vahetegemise selgeks õppima, et mitte asjatult aega/essussi kulutada sellele, mis meist ei sõltu. Millest alustada? Alustame oma loogilisi jada/õppetundi (jälle) Reinhold Nieburni palvest „…kus palutakse meelerahu taluda asju, mida me ei saa muuta, julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neil vahet teha." (W Doniger „Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 lk 49).

See soovitus on olnud teada aegade algusest ja kesksel kohal lugematutes juhtimisõpikutes ning ettevõtluskonverentsidel, nii et ilmselt on see strateegiliselt mõistlik: ära tegele sellega, mis ei sõltu sinust ja keskendu täie energiaga sellele mida suudad muuta. Nüüd ei ole aega olla maailmaparandaja, vaid „meie omad asjad“ turvatuna hoida.  Keskenduda neile st meile. Meie sidusus ja üksteisemõistmine on üks neid ressursse millele keskenduda, tähtis on leida see ühisosa mille poolt me oleme, mitte mille vastu, muidu lõpetame samakurvalt kui Ungari. Ungari, kes on nii lõhki kistud, et peale paarikümmet aastat EL-s ja NATO-s peab asuma valima selle üle, kas olla idas või läänes. Kahju. Kahju seepärast, et „Reegliteta sõda“ on selles riigis oma mõju juba saavutanud. Kas ka võidutsenud?  Kuidas ravida … Ungari osas ei tea. Rohkem nende asi. Üldiselt on niiviisi, et kui hakatakse rääkima uusi narratiive ja uskuma teisi müüte, siis muutuvad nii arengu kiirus ja ka suund. Seda saame meiegi teiega – rääkida uusi lugusid, lugusid mis suudavad muuta …

 Sellest milles vajame meelerahu

 Samas, see, et meie teiega mingeid asju muuta ei saa, ei tähenda, et me nendest teadlikud ei peaks olema. Kaasa mõtlema ja isekeskis plaane tegema. Vastupidi, me peame nendest mittemõjutatavatest asjadest vägagi teadlikud olema, et … mitte rusude alla jääda.

Esimeseks asjaks on see, et meie teiega ei saa muuta seda mida Meretagused teevad (ilmselt kehtib see ka teiste suurvormide kohta). Isegi imestamine selle üle oleks liigne energiakulu. Nagu Bo Balderson   kirjutas  „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”. („Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 8) Eks ole, meile sarnane olukord? Tihtilugu on küll vihastamise asendamisest imestamisega palju abi (no vähemalt mentaalselt), siis seekord on olud teised. Ainult imestamisega piirdumine  Pärsia sõja lendstardi kohta jätaks meist teiega  lihtsalt kohtlase mulje ja vihastamisest pole mingit kasu, seega … Kuna meil on „muud teha“, siis  lähme edasi.

 Seega, miks ikkagi sõda „tekib/tekitatakse“? Ilmselt on üks levinumaid põhjuseid edevus. Kuid on ka teisi põhjuseid: „Oma paguluses kirjutatud mälestustes meenutab Witte  Kuropatkinit, kes süüdistas siseminister Vjatšislav Konstantinovits Plehwet sõjasüütamises ja sai vastuseks: „Et hoida ära revolutsiooni, vajame väikest võidukat sõda.“ (R Tõnisson „Mõrvatud Keisririigi varemetel“ Romanus 2023 Lk 227). See motiiv – üldsuse tähelepanu kõvale juhtimine tegelikkusest – on olnud paljude sõdade ajendiks. Kuid Plehwe mõttekäik osutus ekslikuks, väikese sõja asemel sai ta kokkuvõttes suure sõja, sõja mis hävitas tema riigi ja ühtlasi kehtinud maailmakorralduse. Loodame, et Meretagustel nii kehvasti ei lähe, kuid ärevaks teeb ikkagi. Just seepärast peame me väga tühelepanelikult jälgima olukorda.

(¤ nimetame selguse mõttes kõiki sõjategevusi sõdadeks kuigi see pole korrektne, kuid aitab jada paremini jälgida) 

 Eesmärgist

 Pärsia sõjast alates on kogu maailma huvitanud küsimus, mis on sõja eesmärk? Tihti kohtab massimeedias intrigeerivaid pealkirju nagu: “USA valitsus pole suutnud Iraani sõda oma rahvale ära põhjendada“ ja „Seni pole selge, mida ameeriklased sõjaga saavutada soovivad“? Sellelaadsed pealkirjad on eksitavad. Üldreegel on selline, et  „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 215). Lahe, eks ole? Seekord ei peetud sellest põhimõttest kinni ja  sellest sündis kummaline  sõnajadade kuhjumine. Esiteks ei pea Meretagused oma rahvale „sõda“ põhjendama, sest Pärsias pole ju  sõda. See mis toimub on vaid üks neid kummalisi konstruktsioone, mis lähevad mööda senisest õigussüsteemist ja kaitsemehhanismidest (nagu naela löömine korgipesasse) ning nimetatakse mingiks veidraks „sõjaliseks operatsiooniks“. Seega ei saa seletada seda mida ei ole.

Eesmärgiga on seevastu kõik selgesti välja öeldud – taodeldakse vastase  täielikku kapitulatsiooni (sõjalise operatsiooni käigus).  "Iraaniga ei tule mingit kokkulepet peale tingimusteta alistumise,"  (ERR 06.03.26). Punkt. Milline võiks olla veel selgemini defineeritud eesmärk? Nii, et ärgem süüdistagem alusetult Meretaguseid eesmärgi puudumises.  Aga …

Nüüd tuleb see suur AGA.

Ülemjuhataja eesmärk – valitud vastase tingimusteta alistumine – on vaid üks eesmärkidest. Selle üldeesmärgi sees on veel eesmärkise hierarhiline rida, millest peavad aru saama kõik osalejad, igaüks omal tasemel. 

„Vietnami sõja põhjalikul uurimisel ilmnes tähelepanuväärne seik. Ameerika võitis tegelikult suurema osa lahingutest. Kümne aasta jooksul, mil Ameerika Ühendriikide väed Vietnami sõjas osalesid, kaotasid nad 58 000 meest. Põhja-Vietnam kaotas üle kolme miljoni inimese. (…) See tekitab küsimuse, kuidas on võimalik peaaegu iga lahingut võites ning vastast hävitades sõda ikkagi kaotada.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 16)

Hilisem uurimus Vietnami sõjast näitas, et: „Taktikalistes lahingutes oli armee edu erakorraline ja vaenlase jõud löödi tohutute kaotustega tagasi lahing lahingu järel. Kuidas said Ühendriigid olla nii edukad ja siiski nii hädiselt läbi kukkuda? (…) 1974 aastal Vietnamis käsklusi andnud kindralite seas läbi viidud uuring tuvastas, et peaaegu 70% neist ei olnud päris kindlad Ameerika Ühendriikide eesmärgis. „Sellel segadusel seoses eesmärkidega“ võttis Summers kokku, „oli hävitav mõju (Ühendriikide) võimekusele sõda läbi viia.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 Lk 153). Niisiis on küsimus pigem selles kas kindralid on selles sõjas kindlad USA eesmärkides? Kas nad saavad sellest aru? Pealegi, kuidas mõjutab selle sõjakäigu kulgu ja eesmärke eelnevatest võidukatest sõdadest väljatagurdamise taak?

 Kiirlõike narmendavad servad

 Tundub, et see „sõjaline sutsakas“ Pärsia suunas , mis algselt pidi olema kiire ja puhas lõige, osutus laienevaks ja narmendavaks kestkonfliktiks. Pärsia ootamatu taktika, rünnata  omakorda (vennalikke) naaberriike ja nende kütusetaristuid, on pannud vappuma kütuseturud, selle kaudu kogu maailma majanduse ja laienenud lisaks ümbritsevatele riikidele ka Liibanoni ja nüüd on tegevusse asunud ka huthid tõmmates konflikti ka Jeemeni (Kurdid esialgu ootavad jätkuvalt oma aega). Sõjategevus on laienenud ebameeldivalt nii geograafiliselt, kui ajaliselt.

 Nüüd siis püütakse ennast välja tagurdada pikksõjast formuleerides ümber sõja esialgse eesmärgi – tingimusteta alistumine. Nimetama ümber niimoodi, et ebaõnnestunud kampaania tunduks õnnestumisena. Võiduna. Niisiis „Trump olevat otsustanud, et USA peaks saavutama oma peamised eesmärgid, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis praeguse sõjategevuse lõpetama, avaldades samal ajal Teheranile diplomaatilist survet laevaliikluse taastamiseks. Kui see ebaõnnestub, survestab Washington ametnike sõnul Euroopa ja Pärsia lahe liitlasi, et need võtaks väina taasavamisel juhtrolli enda peale.“ (ERR 31.04.26) Nagu aru saate, siis ongi Meretagused alustanud aktiivset „ümberütlemisega“, mis sõnastab Pärsia „täieliku alistumise“ eesmärgi ümber  „peamisteks sõjalisteks eesmärkideks“, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis … ongi aeg praeguse sõjategevus lõpetada.

„USA president ütles oma pöördumises, et USA ja Iisrael on kuu aega kestnud intensiivsete õhurünnakutega täiesti hävitanud Iraani sõjaväe, kaitsetööstuse ja poliitilise juhtkonna.“ ERR 3.04.26). Kõlab võidukalt. Võib jääda mulje, et saavutati võit, kuid probleem on selles, et Pärsia peab teistsugust sõda, mittesõjalist hargsõda, sõda millega USA planeerijad ei osanud arvestada (no ja keegi teine ka ei osanud). „USA jaoks süvendab väljakutseid Iraani haare Hormuzi väinas ja reaalsus, et režiim peab teistsugust sõda, mis keskendub vähem sõjalisele taktikale ja rohkem majandusele“. Karm reaalsus.

„Kolm ametnikku hoiatasid, et selline asjade kulg võib anda Iraanile piisavalt tugevust, et see keelduks läbirääkimistest oma tuumaprogrammi, Lähis-Ida julgeolekuolukorra või ka väina taasavamise üle – see oleks spiraalne tsükkel ilma selge lõputa.

Nagu „ütles üks kaitseametnikest. "Trump ei saa mingil juhul lihtsalt minema jalutada. Teda alandatakse, kui ta lahkub, aga me oleme jamas ka siis, kui ta jätkab." Just nii ongi.

 

Ups! Tundub, et Meretagused valmistusid valeks sõjaks. Elementaarne, kindralid ja poliitinimesed valmistuvadki reeglina ikka eelmiseks sõjaks. Nüüd toimub vaevaline kohanemine uute oludega.  Teadagi „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse. Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 238). Seega kes kohaneb kiiremini? Kohanemisaeg?

Kell tiksub. Ärgem unustagem Afgaani väljendit, mis sobib nagu valatud ka Pärsia konflikti: „Teil on kellad, aga meil on aeg.“ Tema sõnul näevad afgaanid konfliktis põlvkonnapikkust võitlust, kuid NATO ja teised abijõud jaotavad oma panuse kuue, üheksa või kaheteistkümne kuu pikkuseks segmendiks. Teisisõnu, lääne jaoks on need 18 aastapikkust missiooni, mitte üks, 18 aasta pikkune.“ (M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023 Lk 167). Neil on aega, Meretagustel ei ole, kellad tiksuvad. Tik-tak.

 Nii või teisiti jääb põletikuline kolle Pärsia regioonis küdema pikemaks ajaks. Vaenu, viha, vimma ja kättemaksutahet on kogunenud piirkonda hunnitutes kogustes. Nagu kirjutas üks õpetatud sõpradest: „Ennustan stsenaariumi, kus lähitulevikus mõned naftatankerid täis lastiga põhja lastakse ja mered kattuvad selle "musta kulla" õhukese kihiga.  Tuumarelvi ilmaelu hävitamiseks justkui vaja polekski. Trump viitab sellele, et kui Hormuzi väina kandist naftat tahate, minge ise järele! Probleem vaid selles, kuidas see merepinnalt kokku koguda! Iraan on enesetaplik suur islamiriik, kui ta nurka surutakse, võib juhtuda ekstreemseid asju. Seal mõne pealiku tapmisega režiimi muutmine on USA mõttetu operatsioon.“ Tõsiasi on, et sõja olemus on muutunud. Pidevas muutuses. „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele puhkama.”” (Mark Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009 Lk 144). Hoiatas küll, aga …

Sõja olemusest

 Ei taha ära sõnuda, kuid süsteemianalüütikuna tundub praegune pilt väga hõre. Sõja olemus, tehnoloogia ja strateegiad on muutunud. Uus jutt. Kui pesumasinaajuga muruniiduk on muutunud ründerelvaks, mida võib garaažinurgas valmis meisterdada, siis muutuvad paljud senised keerulised süsteemid mõttetuks (ja hajustegevus mõttekaks). No kui mitte mõttetuks, siis kurnavalt kalliks. Kui kindral Patton ütles Maginot´i liini kohta midagi sellist, et seisvad kindlustused on nagu mälestusmärk inimlikule rumalusele, siis oli tal õigus. „Uus sõda“ eeldas kiirust ja liikuvust.

Välimarssal Montgomery arvamus kaitserajatistest oli hävitav: „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus.  Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal. ” Moorehead „Montgomery”  Olion 1996 lk 78)  Kindral G. S. Patton´i arvamus  Maginot´i liinist lähtus samast liinist „Liikumatud kindlustused on mälestussammas inimese rumalusele.” (S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 126) Tagantjärele on välja arvutatud, et kui kogu kindlustusliini kulu (raha, materjalid, ideed) oleks alternatiivkuluna tehtud tankidesse ja lennukitesse, siis oleks sõja kulg (kui sõda üldse oleks tulnud) olnud hoopis teistsugune. Kuid prantslased valmistusid eelnenud sõjaks. Ekslikult.

Samas sakslased ise eksisid IIMS meresõja strateegias, tehes panused suurtele lahingulaevadele. Laevastiku uhkuseks olid lahingulaevad „Bismarck“ ja „Tirpitz“ (Euroopa suurim). „ Bismarck“ osales ühes lahingus mille algus oli võidukas uputades HMS  „Hoodi“, kuid lõppes selle enda uputamisega. „Tirpitz! ei osalenud oma karjääri jooksul üheski suures lahingus vaenlase pealveelaevadega, kuid selle kohalolek sidus mäkimisvääseid Briti mereväe- ja õhujõude. Seega kaks kallist valearvestust. Jällegi tagantjärgi täpisteadusena on välja arvestatud, et kui see ressurss oleks suunatud kohe ja täies ulatuses allveelaevadesse … oleks ajalugu muutunud. Sama saatuslik eksiarvestus tabas ka Jaapani mereväe au ja uhkust. Mõlemad suured lahingulaevad, nii Yamato (maailma suurim) kui ka Musashi uputati. Nende „kasutegur“ oli olematu.

Kui nüüd järele mõelda, siis polnud kõik need „valearvestused“ täiesti kasutud ent nende lahingulaevade suurim  kasu polnud mitte niivõrd merelahingutes, vaid vaenlase jõudude sidumise siis, kui nad … seisid sadamas. Ähvardavad ja suured.

Tehnoloogiad muutuvad  ja sõjategevuse strateegiad ühes nendega. Kui odav pesumasina ajuga muruniiduki mootoriga droon on muutunud „igamehe“ ründerelvaks, siis on see kordi odavam tehnoloogilisest kõrgtasemest, kuid kui see on sama hävitav/tappev, siis milles küsimus? Lisaks „Reegliteta sõja“  kontseptsioonist loeme, et: „Autorid nimetavad ameeriklasi pilkavalt ka „tehnika orjadeks“, kes ei suuda ettegi kujutada, rääkimata teostamisest, sedasorti varjatud sõja strateegiat, mille Hiina on rahvusvaheliste konfliktide puhuks välja töötanud. Kolonelid väidavad, et kui relv ei ole kõrgtehnoloogiline ega kallis, siis ei oska ameeriklased seda isegi relvaks pidada, hoolimata ilmselgest tõest, et Kõik, mis võib inimkonnale kasu tuua, võib talle ka kahju teha.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 58).  Kuid nagu eelnevatest konfliktidest teada, siis piisavalt kogus, kuigi mittekõrgtehnoloogiline relv, on täiesti konkurentsivõimeline teatavates situatsioonides. Konkurentsivõimeline ka maksumuselt, täpselt nagu India jaguudad. „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”. „Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda- autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.“ (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 145). Odav ja tõhus.

 Üheks põhjuseks, miks sakslased kaotasid IIMS loevad osad analüütikud asjaolu, et nad tegid liiga kalleid, liiga keerulisi, liiga kvaliteetseid ja liiga aega ning väljaõpet vajavaid relvi. Kõik need Tigrid/Pantrid, V2d, lahingulaevad  ja isegi käsirelvad olid inseneritöö meistriteosed, kenad vaadata ja  kallid hooldada.  Sel ajal vorpisid jänkid teha Shermaneid ja kuigi väidetavalt ühe Tigri mahavõtmiseks kulus algselt keskmiselt viis Shermani, siis Shermane toodeti lihtsalt nii palju enam ja need olid kergelt hooldatavad, et see pööras võiduskoori ikkagi jänkide poolele. Sama lugu oli T-34dega, neid oli palju ja need olid kergesti remonditavad, käsitletavad ja ka asendatavad. Pärsia lendavad muruniidukid, need Molotovi kokteili tänapäevased analoogid, on ka kiiresti toodetavad ja lihtsad kasutatavad. Nii, et see tekitab teatud lõputuse suhte sõjapidamises. Muidugi on Meretagustel kõrgtehnoloogilised lahendused (nad võivad näiteks Starlinki taolised süsteemid välja lülitada või tarnitud relvade kasutamise blokeerida (sic!), kuid kuna vastasel neid pole, siis see abinõu ei toimi), kuid see teeb ka üleolevaks, laisaks ja paindumatuks. Võib arvata, et kui Taavet oma linguga supersõdalase Koljati vaatevälja ilmus, siis pidas Koljat seda naljaks. Alahindas. Järelmeid teame kõik. Ei tohi olla üleolev oma vastaste suhtes. Üleolevuses ja eriti selle järelmitest ei ole midagi eepilist

Nagu täna teame, siis  „Uhkuse ja laiskuse kombinatsiooni, valesti mõistetud vaenlase põlgamise ja ettenägelikkuse täieliku puudumise tõttu ületab Singapuri langemine tublisti tavalisi sõjalisi prohmakaid.” (. S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 142)

Selleks, et sellist olukorda ei tekiks, tuleb vastastesse suhtuda väärikalt. Just, väärikalt.

„Väärikas rivaal on mängu teine mängija, kes väärib võrdlemist. Väärikad rivaalid võivad olla meie valdkonna mängijad või valdkonnavälised mängijad. Nad võivad olla meie vihavaenlased, mõnikord ka koostööpartnerid või kolleegid. Pole isegi tähtis, kas nad mängivad mängu piiratud või piirituhoiakuga, kuni meie enda hoiak on piiritu. Hoolimata sellest, kes nad on või kust me nad leiame, põhiline on see, et nad teevad midagi (või paljusid asju) sama hästi või paremini kui meie. (…) Me ei pea kõike neis imetlema, iga asjaga nõustuma või nad ei pea meile meeldima. Me lihtsalt teadvustame endale, et neil on tugevusi ja oskusi, millest saaksime üht-teist õppida.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 Lk 158). Hea teada. Hea õppida.

Ärgem unustagem seegi kord, et iga konflikti puhul pole alati esmaseks eesmärk füüsiliselt hävituslik, vaid vastase ressursside ülekoormamine. Sõja muutunud iseloom annab selleks suurepäraseid võimalusi, mida ei tohi alahinnata. Väärikat vastast tuleb ka väärikalt hinnata. Väärikalt hinnata tema võimalusi. Nii, et kui oleks minu teha, siis mina hoiaksin oma laevad pigem sadamates. Kaugetes sadamates.

 Ebasõja lõputust lõpust

 Ilmselgelt pole Pärsias kiiret lõpplahendust oodata ja konflikti narmendavad ääred on muutunud põletikulisteks. Eriti ärevaks teeb teade, et „Pentagon valmistab ette plaane maaväe nädalaid kestvateks operatsioonideks Iraanis“ „Võimalik maapealne operatsioon ei oleks täiemahuline sissetung, vaid hõlmaks erioperatsioonide üksuste ja tavaliste jalaväelaste liikumisi.“ ERR 29.03.26). See on jälle üks neid enesepettuslike müügijutte, et minnakse vaid mõneks nädalaks, vaid eriüksustega, vaid kõrgtehnoloogiliselt, vaid  …  Kuid  eelnevad konfliktid on näidanu, et kui tekkib olukord „saapad maas“, siis  sellest soost jalgu välja kangutada on pea võimatu ja edasi läheb nagu ikka – pikalt, kulukalt, muserdavalt. Ka „Britid tulid Põhja-Iirimaale parimate kavatsustega, kuid asi lõppes nende jaoks 30 aastat kestnud veresauna ja vägivallaga. Nad ei saavutanud seda, mida soovisid, sest ei mõistnud, et võimul on üks väga oluline piirang. See peab paistma seaduslik, muidu on sellel vastupidine mõjuvõim.“ ( M. Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 219). Kuna Meretagused ei mõistnud, või mõistsid valesti, siis narmendavate äärtega sõda saab olema pikk. Vast üks väheseid kes on mõistnud kuidas käituda sissetungi korral oli Napoleoni Marssal Bernadotte peale äkkrünnakut Hallele „ Madam, ma ei ole siin selleks et head teha, vaid et teha nii vähe halba kui vähegi saan.“ (K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998 lk 153). Nojah, kuid marssal Bernadotte oli tulevane Rootsi „kunn“, kuningliku mõttelaadiga. Peale seda, kui Meretagused on Pärsia pommitanud maatasa on muidugi raske välja jõuda taktikalise „teha nii vähe halba kui vähegi saan“ tulemuseni.

Lõpptulemusena maailm muidugi kohaneb, kuid muutub, sest Meretagused on suutnud ennast põhjalikult ja pikalt mässida järgmisesse pikka vastiksõtta, sidudes lahti mitmete juhuseotsijate käed. Perfektne tulemus „reegliteta sõja“ kontseptsioonile. Ja tuletame meelde, et üks sõjalogistika tähti on öelnud, et „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS 2008 Lk 12). Just, logistika ennekõike.

 Võidu vundament: logistika

 „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10). Niisiis milline on Meretaguste strateegia?

Tuleb välja, et tegelikult pole esmatähtis strateegia:  „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“ (M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008 lk 113). Vaat selline lugu.

Eriti tähtsaks muutub logistika maaväeoperatsioonide puhul, ehk milline on strateegia kindlustada maismaaoperatsioon logistiliselt? Eks ole hea küsimus? Kui tõdeda, et Hormuzi väin on pärslaste „valduses“ ja pea kogu Pärsia/Omani lahe põhjakallas on pärslaste valduses, siis … millist logistilist ahelat mööda varustada operatsioonivägesid Pärsia territooriumil? Hajussõja tingimustes? Hm, jääb ainult … õhutee. Stalingradi püüti ka varustada õhuteed kaudu, kuid kuidas see lõppes teame kõik. Samasse ritta võib seada prantslaste logistikalahingu kaotuse Vietnamis. Vast ainukene edukas õhulogistika toimis külma sõja ajal kui liitlased päästsid Lääne-Berliini näljablokaadist, kuid see ei toimunud kuumsõjas. Niisiis … logistikast: „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeeriakirjastus 2008 lk 237). Selline sõjalise logistika põhitõde.

 Üks on selge, Meretagused ei saa Pärsia kriisist välja tagurdada, ükskõik kui palju ja kunstilisi ümberütlemisi selle tegevuse puhul kasutada. Küsimus pole enam ainuüksi usalduses, vaid ka Meretaguste usaldusväärsuses. Usaldusväärsus, mis juba sai pihta Vietnamist, Iraagist ja Afganistanist välja tagurdades. Tundub, et Meretagused on endale strateegiate põhialustest teinud selgeks vaid pool, kuid see pool pole Paunvere moodi rehkendus, kus pool rehkendust ongi pool rehkendust. Sõjas seevastu „Clausewitzil oli veel üks oluline mõiste „võidu kulminatsioonipunkt“. Sellest punktist peale viiks ründetegevuse jätkamine saatuse pöördumiseni. „ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 111). Ehk iga rünnak lõppeb kaitsega. Just see osa mis järgneb rünnakule on Meretagustel jäänud krooniliselt lahjaks.

 Nagu Friedrich II pärast Chotsuitzi lahingut täheldas: „Tuleb osata õigel hetkel peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem, ei tunne kunagi rahuldust.“ (W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999 lk 160/191/488) Just peatumispunkti määramisel oli Friedrich II osav, eriti 1745 a Sileesia sõjas:  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“ Ja muide „ Epitheton ornans´i „Suur“ omistasid kaasaegsed talle 1745 aasta lõpus, kui ta ennast taltsutas, kui võitis iseennast.“ Vaat selline tarkus.Ümberütlemise tarkus ka muidugi.

 Vangeduse vingerdus

 Ja ega väljatagurdamisest enam mingit kasu ka ei ole … Või on? Asjatundjad täheldasid, et: „Juhul, kui Teheran jätkab läbipääsu blokeerimisega rahvusvahelise kaubanduse ohustamist, peavad USA ja tema partnerid Iraaniga kas kokkuleppe saavutama või lõpetama kriisi jõuga, ütlesid analüütikud WSJ-le. Iraani ekspert ja Washingtonis asuva Brookingsi instituudi asepresident Suzanne Maloney nimetas sõjaliste operatsioonide lõpetamist enne väina avamist uskumatult vastutustundetuks.

Maloney sõnul alustasid USA ja Iisrael sõda koos ning ei saa selle tagajärgedest lihtsalt minema jalutamisega pääseda. "Energiaturud on oma olemuselt globaalsed ja pole mingit võimalust USA-d isoleerida majanduslikust kahjust, mis juba toimub ja mis muutub eksponentsiaalselt hullemaks, kui väina blokeerimine jätkub," (ERR 31.02.26) „Trump olevat otsustanud, et USA peaks saavutama oma peamised eesmärgid, milleks on Iraani mereväe ja raketivarude hävitamine ja siis praeguse sõjategevuse lõpetama, avaldades samal ajal Teheranile diplomaatilist survet laevaliikluse taastamiseks. Kui see ebaõnnestub, survestab Washington ametnike sõnul Euroopa ja Pärsia lahe liitlasi, et need võtaks väina taasavamisel juhtrolli enda peale.“ Hm, võtavad juhtrolli need, kes seni pole mingit rolli omanud? Need kelle sõda see ei ole, need kes ei oma selleks ei strateegiat, ressursse ega logistikat? Kummaline. Nagu üksteisest udus mööduvad laevad, ei näe ei kuule. Väga must pilt. Ühest küljest hajussõda, teiseks reegliteta sõda ja kolmandaks ajatu sõda. Läheb raskeks ja eesmärgituks.  

Laiem poliitiline eesmärk?

 Aga eesmärk on tähtis. Clausewitz sõnastas selle niimoodi: „“Sõjas“ lõi ratsionaalse mudeli sõja mõistmiseks. Selle peamiseks maksiimiks on „sõda on poliitika jätkamine muude vahendite abil“. See annab mõista, et sõda pole tundepurse, kangelaslik seiklus või jumalik karistus. Sõda pole militaarne nähtus. Sõda on hoopis poliitiline vahend. Clausewitzi arust on sõjalised ettevõtmised täiesti ebaratsionaalsed, kui need ei lange kokku mingi laiema poliitilise eesmärgiga. “ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 197).  Mõtlete, et jälle see Clausewitz? Tõesti, võib-olla peaks tähelepanu pöörama hoopis Machiaviellile?

„Kolonelid märgivad, et viiesaja aasta eest ilmutas Machiavielli piiranguteta sõjast paremat arusaamist kui enamik tänapäeva sõjalisi või tsiviiljuhte. Võib-olla oleks ameeriklased meie varjatud sõjaks Hiinaga paremini valmis, kui kõigile ohvitserikanditaatidele oleks kohustus lugeda pigem Machiavellit (või „Piiranguteta sõda“) kui Clausewitzi.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 Lk 142). Väga avameelne. Väga silmiavav. Tundub, et see kolonelide soovitus on omal kohal eiti muutunud sõjaarhitektuuri tingimustes. Ja ärge kirtsutage nina Machiavelli peale, sest ta on siiani olnud suuresti valesti mõistetud, alahinnatud ja alavääristatud. Nüüd siis … Mida Clausewitzi ikkagi silmas pidas mainides „mingit laiemat poliitilist eesmärki“?

 Ajastu lõpp?

Üks õpetatud sõber kirjutas, et: „Minu arvates on tänase Euroopa ja USA vahel väärtuskultuuriline lõhe, mida ei olnud Joe Bideni ehk demokraatide ajastul. St. USA kartulipuder oli sama retseptiga mis Euroopa oma. Trump tegi oma pudruretsepti, see on teise maitse ja koostisega. Eurooplastele ei maitse Trumpi puder ja vastupidi. Kui need kokku segada, ei maitse tulemus enam kellelegi. Võiks arutleda selle üle, kas "euroopalike väärtuste" lendav vaip ei ole mitte oma aja ära elanud? St. konflikt USA-ga on mõistetav ainult "kultuurisõja" valguses.“ Väga huvitav vaatenurk. Ei tea, kas tegemist on kultuurisõjaga või mitte, kuid ikka rohkem paneb mõtlema, „mida võis Henry Kissinger silmas pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad seda vanadest positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega.““ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 221). Kas tegemist on ühe ajastu lõpuga? Kokkusattumusega? Kokteil Clausewitzist, Machiavellist ja Kissingerist? Küsimus on vaid selles, kes on kokteilimeister, kes … komponent? Tundub kurjakuulutav.

Vest ja vaal

Vaatame, mis siis „meie ajastu aluseks“. „Enne 1648 aasta Vestfaali rahu avaldus Republica Ceistiana ehk Püha Rooma keisririik võimu vertikaalteljele paigutuvate erinevate tasandi vasallsuhetena. Riigi territoriaalsed mõõtmed jäid hägusaks. Küsimusele, kus paiknevad valitseja valduste piirid, oli tunduvalt raskem vastata, kui üles lugeda erinevad alamad, kes olid kõik maksukohuslased ja määratud süseräänile alluma. Vestfaali rahu tegi sümboolse lõpu keskaegsete alluvussuhetega domineerinud poliitilistele organisatsioonidele, mistõttu on sellenimelisest lepingust saanud oluline alguspunkt territooriumil põhinevale riigikontseptsioonile. Riik ärandas nimetu rahva ja vaatusetu territooriumi ning muutis selle vastavalt riigi kodanikkonnaks ja jagamatuks omandiks“ („Inimgeograafia alused“ TLÜK 2025 Lk 182). Eks ole vahva vaatenurk?

Kuid on ka edasiarendus sellest kontseptsioonist: „Uusaegne „rahvusriikide“ kontseptsioon, mis sündis 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga, ei trooni enam jagamatult sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste organisatsioonide tipus. Arvukate metanatsionaalsete, transnatsionaalsete ja mittenatsionaalsete organisatsioonide teke koostoimes riikide omavaheliste kaasasündinud vastuoludega kujutavad endast pretsedenditut  väljakutset nii riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele.“ R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 156). Eks ole, jälle õige.

Te ei saanud aru? Eks sellest ongi keeruline au saada, sest nõuab enese lahtirebimist harjunud mõtteorbiidist. Mida tähendab väljakutse riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele? Lihtsalt sõnajada või muutunud maailma(korra) peegeldus? Vaatame.

Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ analüüsib erinevaid demokraatiaid, nende arenguid ja sümbioose, jõudes mitmete huvitavate järeldusteni.

Niisiis „Sellised muudatused nagu erakondade teisenemine ja meedia mõju poliitikale annavad endast märku riigi tasandil, kuid tuleb silmas pidada ka teisi muutusi – neid mis toimuvad rahvusriigist väljapool, kuid mis mõjutavad omamaist poliitilist areeni.“

 „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“.

 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“ Sellised on põhjused.

Ja sellised on mehhanismid: „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“

Seega siis põhimõtteliselt kahekordne irdumine Vestfaali rahvusriigilisuse põhimõttest? Hm, kuid see pole veel kõik nagu ütlevad lahked reklaamid, lisaks …

 Lisaks saame vastutavuse dilemma: „Lisaprobleem on selles, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate  vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neile, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…).

 „Vastutavuse probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone  on hübriidid, hõlmates autonoomselt  toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate  läbirääkimise süsteemi (…). Isegi kui Koppell  täheldab märkimisväärset  varieeruvust üleilmsete valitsusorganisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt  kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest „paistavad GGO alalised töötajad omavahel  paljudel juhtudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest“.

„Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „Mida need organisatsioonid tegid pärast loomist ja kas nende käitumine kohanes sellega, mida riigid tahtsid, ei huvita enam kedagi,“ märgivad Barnett ja Finnemore (…) kes peavad neid bürokraatlikeks, millel on märkimisväärne autonoomne tegutsemise vabadus.“

 Hübriidne vastutavus, kui vastutamatus

 Vana tõde on see, et kui tahad pääseda vastutusest, siis … hajuta vastutust. Kollektiivsuse kilp on parim kaitse vastutusest hoidumiseks. Seega … loogem illusoorsus vastutusest.

 „Lisaprobleem on see, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neil, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud, ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…). Nii toovad võrgustikud kaasa lähenemise rahvusvahelistele suhetele, mis on nii komplekssem kui ka hajusam ning vähem sõjakas kui realistlik vaade riikidele, kes konkureerivad võimu pärast rahvusvahelisel areenil. Siiski, vastastikune mõju on selle üleilmse eliidi võrgustike liikmete ja avalikkuse vahel nõrk, nii et võrgustike kontrollimine mõjutatud rühmade poolt muutub illusoorseks.“

 „Vastutavuse  probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone on hübriidid, hõlmates autonoomselt toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate läbirääkimiste süsteemi.“

„Isegi kui Koppell täheldab märkimisväärset varieeruvust üleilmsete valitsetus organisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest“ paistavad GGO alalised töötajad omavat paljudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest.“ Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 126-134)

 Kallutajad funktsionaalsusest

 Vaat selline lugu. Kas Meretagused sõitsid ülalkirjeldatud maailmakorraldusest üle või mööda? Ei tea, kuid pikka aega ehitatud kaitsesüsteemid NATO, WTO jne on Meretaguste tegevusest sellisel kujul nagu need siiani toimisid muutunud illusoorseteks. Kui siduvad lepped enam ei seo, siis vabaneb suurel hulgal vabanenud energiat. Kas see vabanenud energia ongi  Kissingeri mõistes ühe ajastu lõpp? Ei tea, kuid  „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 252). Niisiis on küsimus selles, kas ühe ajastu lõpp on uus impeeriumide taassünd?

Tegelikult on muidugi niimoodi, et just need on teemad, milles me ei saa/suuda midagi muuta. Võiks ju mõelda niimoodi, et las see siis kulgeb omasoodu, aga … Aga kui me nende protsesside kulgemisel rooli hoida ei saa, siis kasutades tsikliterminoloogiat, äkki saame olla kallutajad. Teate küll see kutt, kes ringrajal külgkorvist peaaegu asfaldile viskudes füüsikalisi jõude tasakaalustab, muutes võidu võimalikuks?

 Järgneb …

Targutusi:

J D Schwartz „Lehmad päästavad planeedi“ PM 2023

Lk 43 D, Eisenhower „Kui probleemi ei saa lahendada, tuleb seda laiendada.“

C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 Lk 128 „Tänapäeva inimese eellased elasid 200 000 aastat tagasi Aafrikas ja levisid sealt üle kogu planeedi, kuid sellegipoolest peab enamik meist end pigem sünnipaiga põlisasukateks , mitte aafriklasteks.“

 M Sarrialle, G Randle „Talendisõda“ ÄP 2023

 Lk 103 „Iseloom ja karakter ei ole samad asjad. Karakter on inimese sügav sisemine olemus, mis ajendab tema otsuseid ja käitumist. Iseloom on viis, kuidas inimene end väliselt maailmale esitleb. Motiveeritus, vastupidavus, kohanemisvõime, tagasihoidlikkus, põhimõttekindlus, praktiline intelligentsus, meeskonnavaim, teadmishimu ja emotsionaalne tegevus on kõik karakteriomadused. Iseloom tähendab viisi, kuidas keegi neid väljendab; ta võib olla lärmakas või vaikne, tüütu või sarmikas.“