Minu Riik V1: Neli Presidenti korraga.

 

 

Täna on tähtis päev, täna  toimub Kadriorus vahtkonnavahetus – Riik saab endale uue pea, Riigipea. Kui LM ütles legendaarse lause „Eestile on kombeks, üks president korraga“, siis nii see ongi, kuigi ... Veidi teravmeelitsedes võib väita, et täna on meil neli Presidenti: kaks Presidenti, Vabariigi President ja valitud President. Või siis on Eestis neli presidenti, kuid Eestil on üks president – Vabariigi President? Ka see on õige. Ja eriti märgiline , et täna on neid harvaesinevaid päevi mil Eestil on kaks Vabariigi Presidenti – Hommiku President ja Õhtu president. Ameti üleandmine toimub ju päevasel ajal, seega mitte korraga, vaid ikka ontlikult järge mööda. Ükshaaval.  Vahva. Järjepidev. Hea valik. Hea valik nii isiku osas, kui ka poliitturu enesehaldamise osas, mis suutis peale pikki aegu milleski kokku leppida.  Tubli saavutus. Ootused on igatahes  kõrged, sest …

 Raamatupoest naelu ostmas?

 Sest mitmed valimisprotsessis kerkinud küsimused vajavad läbi/üle mõtestamist. Valimiste üheks põhiküsimuseks kerkis (jälle) küsimus sellest kas Riigipea tuleks valida senise korra alusel (Seadusandja poolt) või peaks valima kogu rahvas? Muidugi ei olnud see selle valimise küsimus, sest valikuid tehti ju Riigipea isiku üle, mitte valimiskorra üle. Kui küsimus on vale, siis on raske saada ka õiget vastust. Hm, te ei lähe ju raamatupoodi naelu ostma/valima? Eks ole, naelaküsimus lahendatakse naelapoes, raamatu valik raamatupoes. Riigipea valimine Riigipea valimise ajal ja Riigipea valimise kord parlamentaarse korralduse ja Põhilise seaduse järgi. H Rosling on sõnastanud probleemi niimoodi: „ Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ („Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 16). Eks ole hea mõte ja kuigi pea igas linnas on Kase/Kuuse/Mäe tänav, siis ei pruugi tänava nimi veel öelda, millises linnas me tegelikult oleme. Kui kõik räägivad Männi tänavast, kuid ei täpsusta millise linnaga tegemist on, siis tekitab see segadust, möödarääkimist ja tigedust.

 Meile ei meeldi …

Tundub, et meile teiega (või teile meieta) ei meeldi enam meie riigi korraldus. Kõik oleks justkui valesti ja kui on õigesti, siis teevad seda valed inimesed, mis tähendab, et kõik on ikkagi … valesti. Mulle meeldib, minu riik. Selle korralduses … Ütleme niimoodi, et see vajab (kindlas kõneviisis) kaasajastamist ja tänapäevane süsteemne kaart Riigireformi kava näol on ju juba olemas. Võtame ette tänapäevase õige kaarti ja vaatame kas saame siis sotti, milles probleem või millise pöörde tegema peame? Tõsiasi on ka see, et õiget kaarti pole poliitturg siiani julgenud ette võtta. Kahju. Seda enam, et järgmise aasta EV valitsemise hange (Riigikogu valimised) on juba käima tõmmatud. Hiljutises „Päripäeva“ saates „Poliitikute töölaud: Riigikogu valimiste erisaade““ juhtusin kuulama pidukondade esimeeste debatti eelseisvaks Valitsemishankeks.  Ring läks käima sellega, et alustati … milliseid makse tõsta ja milliseid langetada. Siis vaieldi kui vale on eelarve. Vaidlesid nii küüru loojad kui küüru ravijad. Siis vaieldi … Ega ei saanudki aru, miks need poliitinimesed ühte ruumi oli kogutud, sest ilmselt puudus neil mitte ainult kuulamis- vaid ka kuulmisvõime. Vaieldi kirglikult, kuid … Kuid mille üle siis vaieldi? Vaieldi raha jagamise üle, mitte edukuse loome võime kasvu üle (muide ka kokkuhoid ja kärpimine on raha jagamise küsimus, ainult et mittejagamise teel). Kuid kus on vastus algküsimusele, kuhu läheme, miks läheme, millal kohale jõuame? Millised on meie vahendid valikute reaalsuseks muutmisel. Teate küll ju seda vana lugu kui klient küsib rätsepalt „“Mida sellest riidest teha annab?“ ja rätsep vastama, et „Kui annab välja ülikonna, siis teeme ülikonna, kui annab välja, siis teeme taskurätiku.“ Elementaarne. Meil on taskurätiku jagu riiet ja sellest tulebki lähtuda. Selleks, et ülikonda teha peame vahendeid juurde saama ja see ei ole nii, et kelleltki teiselt püksisääred või varrukad ära lõigata. Lisa riiet on vaja. Kahjuks on poliitturg enese mugavustsoonis lömmi istunud ega suuda leida Riigile uut korraldust, mis vabastaks inimeste loomingulise vabaduse. Igatahes raadiodebatis ununes pidukonnapealikel Riigi korraldamine tänapäevase kaardi alusel täielikult. Kõik algas ja päädis kirgliku vaidlusega kas eelarve on vale, kes on küürakam ja kelle nina on viltu. Kahju. Jälle. Tavaliselt tahetakse pidukondade poolt midagi „korraldada“, mis ei kuulu nende valdkonda või pole korraldamiseks õige aeg. Kuid kui korraldamise muutuseid pakutakse (nagu Riigireformi kava,) siis leiab kogu poliitturg sangarlikku ühtsust seda … mitte märgata. Nii, et jah – Minu Riik mulle meeldib, kuid korraldamine on … masendavalt vanaaegne. Umbes nagu toimetada arvelauaga AI-de maailmas. AI-kad jõuavad oma tootlikkuse kasvuga (selle jõukuse mootoriga) juba silmapiiri taha kuni meie oma arvelaual aru saame, et oleme teinud valearvestuse. Oeh! Tundub, et uustulnukatel – Hüvakäelistel – on muutuste plaan olemas, kuid … Kuid kas neil lastakse katsetada? Suuri muudatusi esile kutsuda?

Naiivkaardist ja tegelikkusest

 „Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.“ („Faktitäius“ lk 242).

Jälle väga asjalik soovitus – kasutame faktipõhist maailmapilti – on kasulikum ja mugavam. Seda ka poliitturul navigeerimiseks. Maailm on tohutult muutunud viimase paarikümne aastaga, tohutult on muutunud ka demokraatia, kuid enamuses meist teiega teeme oma valikuid mõnikümmend aastat tagasi meis kujundatud arusaamade alusel. Kahju küll, kuid seda mõnekümneaasta tagust maailma enam ei ole. Ei ole täpselt, samamoodi nagu pole kettaga telefoni, pole pastakasüdamike täitmise teenust ega sukasilmade ülesvõtmist. Pole.

 Mida me tahame? Mida me saame teha? Kõigepealt püüame aru saada muutuse ulatusest valitsemisturul.  Me ju teame, et meie häälte alusel moodustub Riigikogu, milline paneb kokku Vabariigi Valitsuse (VV), milline siis … „valitseb“. Mulle pole kunagi see sõnaseade meeldinud, sest „valitsus“ ei valitse vaid on justkui rahva tahte operatiivtäitja. Kuid hea küll, lihtsustamiseks võime me seda tegevust nimetada ka valitsemiseks seda enam, et sellel pole kõrgeima võimu kandja tahtega suurt puutumust. Faktipõhine teekaart näitab, et „valitsemine“  on asendunud valitsetavusega. Ups! Mis asi see veel on? Meil teiega on ju VV ja see valitseb? Või ei valitse? Keegi teine valitseb? Või „meied“ valitsevad?

Meie ühinemine kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonidega sh ÜRO, EL, OECD, WTO, WB, RL, NATO ja teised hargmaised organisatsioonid/ühendused/liidud on juba enamuse meie valitsemisvõimalustest asendanud valitsetavusega, et omamaisele valitsuse otsustusõigusele ja valitsemisele jääb ikka piskum ja piskum osa. Ja vastutusega on selline kummaline lugu, et hargmaiste organisatsioonide puhul vastutus hajub läbi pikkade ning keeruliste otsustusahelate „vastutavuseks“. Nendes jadades teevad otsuseid valdkonna asjatundjad (õnneks), millest poliitinimesed eriti aru ei saa ja korrigeerida ei mõista. Nii asendubki  vastutus, mida me teame naiiv/ideaaldemokraatia puhul  vastutavusega. Nendes uutes  hargmaistes organisatsioonid jada ei vastuta, kuid ka omamaised valitsused ei vastuta, sest nad viitavad kaugetele/kõrgetele ühisotsustustele. Vast on  Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12) kõige mõistetavamalt olukorra lahti seletanud: „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ Niisiis klassikaline demokraatiamudel ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi. „Siiski on esindusdemokraatia  traditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal.“ Siinkohal tuleb tõdeda, et see probleem on juba tekkinud – ideaalid ei ühti reaalsusega – meie teiega sõidame vale kaarti alusel. Faktipõhiselt …

 Individuaalriik?

 Tundub, et “ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 61). Tuttav tunne, eks ole? Kas see on mingi tabamatu geneetiline trikk meie innustamiseks või tagasihoidmiseks? Mida paremini meil läheb, seda enam meie teiega lahku kasvame. Kuidas sellistes tingimustes Riiki korraldada? Vaadake, selleks, et rootsi lauas nosida, peab keegi selle hea/parema ülesse sättima, see ei juhtu nagu muinasjutus „Lauake, lauake kata end …“

Pealegi tundub, et suur osa inimesi tahavad lausa individuaalriiki, mitte riiki kus indiviidid lahedalt tegutsevad koos või kõrvuti.. Kõrvuti selles mõttes, et üksteist toetatakse mitte ei ignoreerita.  Mida meie teiega siis soovime?  Riigikorraldus kui rootsilaud? Igaühele oma riik? Oma kohustustevaba ja õigusterohke riik? Pöörane? Nii on, kuid käitumine on meil just selline – mina, minu, mulle ja kui jagamiseks läheb, siis mitte minult sellele ja tollele vaid sellelt ja tollelt mulle. Tähtsaks pole muutunud edenemine ja  kasv, vaid ümberjaotamine. Ja mitte ainult ümberjagamine, vaid see kes ümber jaotab. Kõike seda toimetatakse „üdise heaolu“  loosungi all. Ümberjagamine on nagu basseinist pangedega vee mäe otsa tassimine ja selle allamäge lähetamine, meelepettelise mõttepojukesega, et me lõime just nüüd ja praegu … jõe. Jõe, mis toob basseini värsket vett. Lisavett muidugi ei tule, kuid bassein muutub mudaseks. Kui pangetamine ära lõpeb,  lõpeb ka „jõgi“.  Kuid ümberjagamise ilu on selles, et ümberjagaja enda näpud on alati rasvased. Sellest ka ümberjagamise innukus. Nii olemegi enda vahendite ümberjagamise kübaratrikiga jõudnud sinnamaale, et oleme võlglased – kuluvõlglased mitte investeerimisvõlglased. Ikka oleme rõõmsad või … poolemeelsed. Ralph Valdo Emerson on täheldanud, et: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 39). Tundub, et tegemist on kaduva kunstiga.

 Negatiivsuse väsitav kolmikaasta

 Tundub, et ühiskond on oma positiivmootorid asendanud negatiivmootoritega. Rõõmutu värk.  Igas teos/sõnas nähakse midagi negatiivset ja kui otseselt ei nähtagi, siis antakse sellele selline kahtlane varjund. Ilmselt oleme poliitturu mõistes negatiivsuse kolmikaastas. Eelmise aasta KOV, tänavuse Riigipea valimise ja järgmise aasta Seadusandja valimised on toonud meie poliitturul välja selle kõige halvemad, negatiivsed ja tervist kahjustavad küljed püüdega kõikvõimalikul moel kahjustada konkurente.

Milline on selle aasta negatiivsuse bilanss poliitturul? Kõigepealt toimus läbi kogu aasta täiesti ideetu VV (vabariigi valitsus) kangutamine. Meelelahutuslikult põnev, kuid sisult tühi. Aja ja ressursi raiskamine. Aeg teatavasti on ainukene taastumatu ressurss. Raisku läinud ressursi alternatiivkulud on meeletud - asenamatud.  Põhiseaduslikult on niimoodi, et kui koalitsioon hoiab kokku, siis „vahtkonda vahetada“ pole võimalik ja oli selge, et Saatusekoalitsioon hoidis ühte, sest teist võimalust neil polnudki. Kogu see energia, see oraalse veeuputuse energia, läks tühja, õigemini tekitas mentaalruumi ulatusliku reostuse. Kõik sellest, et ei osatud austada  meie Põhilist Seadust (Põhiseadust)? Või edevusest? Või igavusest? Või suutmatusest genereerida „uut hingamist“ majanduses? Ühesõnaga väljundiks oli uhke ja lärmakas paigalmarss.  Nojah, niipalju „kasu“ muidugi oli, et opositsioon halvendas koalitsiooni pidukondade positsiooni järgmisteks valimisteks. Aga millise hinnaga? Millise laiaulatusliku mentaalreostusega? Ja muidugi küsimus sellest, kui palju essuloopimisest loopijate eneste pudipõllele pritsis? Ka seda peegeldust ei tohi unustada ehk tsiteerides kõrtsmikku „Tõde ja õigusest“: „Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus: „Litsid mehed need Vargamäe omad!““ Ja-ah, meie ei taha teada kui halb keegi teine on vaid seda kui hea sa ise oled.

Riigi pea.

 Igakordselt  Riigipea valimise künnisel (ja ajal ) kerkib ikka ja jälle ülesse küsimus, et kas Riigipea peaks valima Riigikogu (nagu praegune asjade korraldus ette näeb) või peaks seda otsustama rahvas. Nagu eelpool mainitud, siis on Riigipea valimise käigus selle küsimuse tõstatamine täiesti valel ajal tekitatud küsimus. Tähelepanu: raamatupoes naelu ei müüda! Tehniliselt sätestab meie Põhiline Seadus milline on Riigipea valimise kord ja kuna see on põhiseaduslik küsimus, siis Põhilist Seadust keset valimisprotseduuri pole võimalik muuta.  Valimiste käigus sellele rõhumine on segaduse tekitamine tavakodaniku jaoks. Neil tekib ilmajäätuse tunne, justkui nende valikuga ei arvestataks. Arvestatakse, kuid teisel moel.  Meie teiega ei ole mitte kõik juristi kõrgharidusega, et teha nendel tehnilistel, kuid samas põhireeglitel, vahet.

Nii, et ajaliselt peame (kindlas kõneviisis) Riigipea valimise korra ja tema volituste ulatusega  küsimusega kindlasti tegelema. Kuid seda peame tegema õigel ajal, et see  omakorda ei upuks valimiskampaania tulevärki. Mis siiani juhtunud ongi.

Miks on Riigipea valimise kord alati nii sensitiivne? Kuigi meie edenemine viimase 35 aasta jooksul on olnud muljetavaldav, siis selle „muljetavaldava“ on tekitanud ootus ja lootus. Vahel jooksevad inimlikud ootused ja lootused kiiremini kui füüsiline keha või mõistmine asjade olemusest/seotusest järele jõuavad tekitades lõhe tegelikkuse ja ootuste vahel (N. Y. Harari). Sellesse vahesse settib rahulolematus – vahel enese vastu, mis kehutab rohkem pingutama, enamasti aga  kehtiva reeglistiku vastu. Vahel on reeglistik nii rängalt piirav ja sisult nõme, et tekitab trotsi otsida väljapääsu. Eriti frustreeriv on see valitsetavuse/vastutavuse tingimustes. Jõuetustunne? Just! Tugeva mandaadiga Riigipea otsevalimine oleks justkui kõige lihtsam ja kiirem tee õnnele. Nagu mingi „hea kuninga“ ootus, et tark kuningas paneks pahad ametnikud rahva jaoks õigesti, õigel ajal  õigeid asju tegema. Hea küll, ka see on võimalik … otsevalimine … nimelt, kuid selle vaga soovi teise poole täitumises pole ma väga kindel.

 Viledaks kulunud kanga sündroom

 Kuigi ma olen Riigipea otsevalimise korra muutmist, ilma volituste ümbermängimiseta, pidanud kimääri ehitamiseks. Kuid arvestades poliitturu lahkmeelsust on võib-olla olukord meie poliitturul nii viledaks kulunud, et mingi kohendus  poliitturu edasiseks hargnemiseks/kaitseks ette võtta.  Võib-olla on see rahva tahe? Nagu meie teiega teame, siis rahvas on alati targem kui ükskõik kui tark üksikisik. Seega on rahval võimalik muuta Põhilist Seadust ja muuta Riigipea valimise korda niimoodi, et Riigipea valitaksegi üldhääletusel. Tore! Tore? Kuid mis selles toredat on, kui Riigipeale jäävad samad õigused ja kohustused kui praegu? Selles ei ole midagi toredat, sest üldvalimistel mandaadi saanud Riigipea tegevusulatus on sama mis Riigikogu poolt valitud Riigipea võimalused. Siit lähtuvad kaks väga „essu“ arengut.

- Esiteks rahvas pettub, et Riigipea „ei tee midagi“ (nende heaks), mis tekitab ühiskonnas tohutut frustratsiooni ja veelgi suuremat pettumust institutsioonide õigemeelsusse kõige sellele järgnevaga.

-Teiseks, kui rahva tugeva mandaadiga Riigipea hakkab oma Põhilisest Seadusest õigusvälja jäävaid volitusi seibitades laiendama, millisesse olukorda meie teiega siis sattume?  Kuid selle „juhtumisel“ on suur tõenäosus, sest tema mandaat on „kangem“ kui Riigikogu ja selle täitevorgani (sic!) Dr Riigi oma kokku. See kiusatus viilutada endale Põhilises Seaduses talle mittekuuluvaid teiste institutsioonide valdkondi on vägagi tõenäoline eriti jõulise juhi puhul. Kuid viilutades endale üha enam täitevvõimu funktsioone, tekkib kaksikjuhtimine … kõige sellega kaasnevaga.

Mõlema juhul suundub Riik suure tõenäosusega  esiteks juhtimiskriisis ja siis suure tõenäosusega kaosesse. Vaadates tagasi on heameel, et praegune riigikorraldus on küll kohati lombakas, kuid mitte enesehävituslik, mis oleks kindlasti juhtunud kaksikvõimu puhul. Just seepärast on vastutustundetu üles kutsuda pelgalt Riigipea üldvalimistele rääkimata sellest millised oleksid sellise tugeva mandaadiga Riigipea uued õigused ja kohustused. Tegelikult peame meie teiega tegema valiku mitte Riigipea valimise korralduse üle, vaid selle üle kas me tahame Parlamentaarset Vabariiki või Presidentaalset Vabariiki. See on tegelik valik, mitte Riigipea valimise korraldus. Milline oleks meie teiega jaoks parim mudel: Prantsusmaa, USA, Karulaane mudel? Eks ole hea küsimus? Tegelikult …

 Riigivanemariik

 Või kas me üldse peaksime valima Riigipead? Meie Riigi  sünnijärgselt piisas meile Riigivanemast. „Aastatel 1920–1934 oli riigivanem Vabariigi Valitsuse juht (peaminister), aga täitis ka rahvusvahelises õiguses ette nähtud riigipea kohustusi. Riigivanema koos teiste Vabariigi Valitsuse liikmetega määras ametisse Riigikogu. Iseseisvat riigipea institutsiooni ei olnud.“ (Vikipeedia). Eks ole visuaalsel vaatlusel tore kokkuhoiukoht, kogu (4X) „presitendikulu“ võime riigieelarve realt kulust tuluks arvestada. Kuid see on nii ainult pealiskaudsel visuaalsel vaatlusel. Riigivanemariik oli ikkagi Parlamentaarne riik, see ei olnud Presidentaalne riik. Võib-olla oli Riigivanemariik  isegi liiga parlamentaarne Riik kus Riigipea ja Valitsusjuht olid saadaval „kombos“ - kaks ühes. Nii, et meil on olnud tinglikult Riigivanema Vabariik, Presidentaalne Vabariik ja Parlamentaarne Vabariik (vahepeal ka koomaline Vaheriik oma pseudokorraldusega). Nii, et kogemusi mille vahel valida on mitmeid. Kuid meie teiega ei peaks valikutes lähtume sellest mis meile meeldib, mis on pelk emotsioon, vaid sellest mida me vajame. Ajaga muutuvad ka vajadused, tugevused ja nõrkused. Parlamentaarne riigikorraldus ise ei ole veel tagatis parlamentaarse riigikorralduse püsimiseks. Liiga tihti on sellestsamasest parlamentaarsest riigikorralduse rüpest, (peaaegu) põhiseaduslikke norme järgides sündinud diktatuur.

1933 aastal kukkus Parlamentaarne Weimari Vabariik läbi ja sai diktatuuri. 1934 aastal kukkus Parlamentaarne Eesti Vabariik läbi ja sai diktatuuri. Enne seda olid läbi kukkunud Parlamentaarsed Vabariigid Itaalias, Hispaanias, Lätis, Leedus jne. Oli Parlamentaarsete Vabariikide läbikukkumise aeg. Oli Diktatuuride õitsemise aeg. NB! Kõik need diktatuurid  võrsusid enamasti demokraatlikest protseduuridest läbi valimiste, mitte läbi relvastatud riigipöörete. Kummaline. 

Ajaloo kulg on pidevas liikumises ja selle muutumist laotakse kiht kihilt justkui märkamatute muutustega. Selles osas on tänapäeva maailmas olnud kõige edukam/andekam/leidlikum Karulaas. Paarikümne aastaga laotilärmakalt  tülitseva demokraatia asemele kindla „Ühtse Karulaane“ idee, tasalülitades demokraatia kui sellise. See, kuidas Karulaas suudab luua uusi endale kasulikke narratiive (ja ehitada vaenlasfiguure) on … Mnjah, ilmselt kadestamisväärne, kui midagi sellist kadestada. Kuid mõtlemapanev ja treeningmaterjaline kindlasti asendamatu.

Läänerindel muutustega

Kuid tänapäev pole demokraatiad enam muretud ka Läänetiival. Muutused, muutused, muutused. Kas meile teiega näiteks meeldib kõik see kuidas toimetavad Meretagused? See, kuidas nad toimetavad on muidugi nende asi, kuid see millist mõju see maailmale avaldab on meie asi. Eks ole hea küsimus? Kuid ka Euroopas, selles demokraatia südames on asjad hapuks läinud. Isegi selle kantsis Prantsusmaal: „Prantsusmaa presidendivalimisteni on jäänud veidi üle poole aasta. Erinevalt kahest viimasest korrast, mil võidukaks osutus Emmanuel Macron, praegune jõudude vahekord tsentriste ei soosi. Teise vooru võivad jõuda hoopis Marine Le Pen ja Jean-Luc Mélenchon – kaks kandidaati, kes paiknevad Prantsuse poliitika väga erinevates äärtes.“ (ÕL 1.10.26). Raske valik? Kindlasti, kuid signaliseerib alarmsireenina, et tsentrijõud on midagi valesti teinud. Totaalselt valesti. Nii valesti, et see ähvardab lammutada Läänetiiva/Läänerinde.

Saksamaalgi on probleemid uusparempoolsetega -AfD näol, sellesama pidukonnaga, milline sündis sellest et Merkeli CDU liikus tema kantsleriks oleku ajal konservatiivsest tiivast tegelikult keskele, võttes kurakäelistelt nende valjasegmendi, kuid … Kuid jätsid tõsimeelsed konservatiivid poliitilisteks kodututeks, just sellesse tühikohta tekkiski AfD. Nii, et omad vitsad peksavad. Nüüd kui AfD (mida nimetatakse paremäärmuslikuks) on tõusuteel otsivad parempoolsed „kaitset“ uusparempoolsete vastu.  Saksamaa poliitikas nimetatakse peavooluerakondade ühist rinnet AfD vastu poliitiliseks tulemüüriks (Brandmauer). Selle kokkuleppe kohaselt välistavad teised erakonnad (eelkõige paremtsentristlik CDU/CSU, sotsiaaldemokraadid ehk SPD, Rohelised ja liberaalne FDP) igasuguse koalitsiooni või ametliku koostöö AfD-ga nii liidumaade kui ka föderaalsel tasandil.“ (Google). Edu meelitab teatavasi ligi kosilasi, väidetavalt on vasakpopulistliku erakonna juht ulatab käe parempopulistlikule erakonnale, et tõrjuda koos kõrvale senine valitsuskoalitsioon. Huvitav kombinatsioon, võrreldes Prantsusmaaga vastupidine, kuid näitab jällegi, et peavoolupidukonnad on kuskil rängalt eksinud oma valikutes ja suunavalikutes, keskendunud liialt omavahelisse madistamisse ja kaotanud suunataju selles osas, milleks neid on kutsutud ja seatud?

Ka Suurbritannia, püüab uue Peamise Ministri isiku muuta  oma pidukonna kurssi ja Riigi senist poliitilist/majanduslikku struktuuri. „Suurbritannia peaminister Andy Burnham lubas teisipäeval Tööpartei aastakongressil peetud kõnes suuremat riiklikku kontrolli elamumajanduse, veevarustuse ja energeetika üle. Burnham tõotas oma esimeses kõnes erakonna juhina tagasi pöörata aastakümneid kestnud erastamispoliitika. "Suurbritannia on olnud pikka aega valel teel," ütles Burnham oma programmilises kõnes partei delegaatidele, väites, et deindustrialiseerimine, dereguleerimine, kokkuhoiupoliitika, Brexit ja teised tegurid on jätnud inimesed kaitseta. Opositsioonis olevate tooride juht Kemi Badenoch leidis, et Burnham tahab viia riigi tagasi 1970. aastatesse ehk Thatcheri reformide eelsesse aega. "On põhjus, miks meie riik valis pärast seda kümnendit teistsuguse suuna. Miski, mille Burnham täna välja käis, ei aita lahendada Suurbritannia pikaajalisi probleeme," teatas Badenoch. (ERR 29.09.26). Ja-ah, UK kurakäelised on välja veeretanud raskekahurväe tehes ettepanku edasiminekuks pöörduda …tagasi. See on muidugi inimlik fenomen, et kui me pikka aega kõnnime õigel teel, siis tihti me kaotame usute õigsusesse ja tahte edasi kõndida. Me väsime ja arvame, et peaksime tagasi keerama, kuid kui iga valimistsükkel lõpeb edasiminekuks tagasiminekuga, siis ei jää me mitte lihtsalt paigale, vaid libiseme energiakulu võrra astendades seda ajakuluga tagasi. (Muide käib sama hästi meie küürude ja sammaste kohta.) Nii, et tundub, et siinkohal läheb UK areng edasi lappesse. Pole ka midagi imestada, sest ühest küljest on saabunud BREXIT´i pohmell ja teiseks ei vasta senine kahepidukonnale disainitud valimiskorraldus viie või enam pidukonna ning koalitsioonivalitsuste tegelikkusele. Nii, et vastuolud, killustumine, seisak. Võib arvata, et selline poliitiline pöördmoment tekitab nagu tsentrifugaaljõuna enam laialipaiskumist kui ühtsuse kindlustamist.

Selline on Läänetiiva/Läänerinde pilt reaalajas ja reaalsuses, samal ajal kui „Ühtne Karulaas“ on ühtne, sest teist võimalust neil lihtsalt pole Nad on loonud sõjakuse ja sõjalise narratiivi.

 Kas me tahame või kas me vajame?

 Maailm muutub ja ka meie muutume. Õigem oleks öelda, et oleme juba muutunud … eee … kohati riiakaks, tihti mugavaks, andestamatult pahatahtlikuks. Meie teiega Riigipea valimiste protsess oli üks kindel indikaator selles millise lahkmeelsuseni poliitturu pidukonnad on jõudnud oma enesekesksuses. Häbiväärne oli kuidas osad poliitinimesed püüdsid endale poliitilist profiiti lõigata toimivale Riigipeale vastandudes. Pöörane pahatahtlikkus,  tema tegusid ja sõnu ümber sõnastades moel, mida need kunagi ei olnud sisaldanud. Tundub, et õhinapõhised poliitilise profiidi lõikajad lõikasid endale näppu. Igatahes ma loodan seda. Oleks õpetlik ja võtaks pahatahtlikkuse kiirteel vunki maha. See oli vääritu kunstlikult tekitatud vastasseis, ajal mil Karulaanes kõmiseb. Nüüd on see vaidlus lõppenud kuid … ei unune. Veel üks meie ühiskonna mahajooksmiskatse. Kas neljanda põlvkonna sõja või iseenese rumaluse tulemus? Nüüdseks on Riigipea valimised lõppenud ja … Kuigi ma isiklikult ei tunne Vabariigi Presidenti, siis minu jaoks on ta alati olnud korrektne, õigemeelne ja avatud, esindades mind (ja loodetavasti palju teisigi) kõige paremal ja soliidsemal moel. Rahulikkus, korrektsus ja väärikus on värskendavad ilmingud keset tänitamist, süüdistamist ja madalat pahatahtlikkust. Tänan Hr Vabariigi President! Varsi on vahtkonnavahetus ja ametisse astub järgmine Vabariigi president, arvestades tema senist kogemustepagasit ei näe põhjust, et seegi esindamine saab olema väärikas. Edu soovides Pr President! Kuigi jah, ega see ülesanne ei saa olla lihtne, sest poliitmaastik, mida tema peab ühte siduma  (kiirustajaid maha rahustama ja viivitajaid ergutama) muutub iga päevaga ikka keerukamaks. Tsentrifugaaljõud, täpselt niisamuti nagu Läänetiival/Läänerindel, pillutavad meiegi poliitmaastikku individuaalhuvide tuules laiali, sest Karumets ei kao meie teiega kõrvalt kuhugi.  Lisaks muidugi meie piiratud inimressursi ümbergrupeerimine, et suuta oma huvide eest seista ja liitlasi leida hargmaistes organisatsioonides millesse me kuulume ja mille otsustest sõltub meie edukusvõime. Lihtne loogika ja elementaarne ellujäämisinstinkt tingivad seda, et meie teiega lähtuksime sellest tegelikkusest, et „edumaale“ jõuda, mis omakorda tingib selle, et oma riigi korralduses peame me tugevdama oma välisrinnet, et olla edukas oma huvide esindamisel hargmaistes organisatsioonides. Tähelepanu, see ei ole väljumine neist organisatsioonidest, vaid meie huvide kaitsmine nendes.

Just nendest jõujoontest tekkib küsimus/vajadus Riigipea valimise korrast ja Riigipea volituste ulatusest. Edu soovides!

 Järgneb …

 Targutusi:

 Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024)

 Lk 127 „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“

Lk 128 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“

Lk 132 „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

Lk 132 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“

Lk 133 „Lisaprobleem on selles, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate  vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neile, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…).

Lk 134 „Vastutavuse probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone  on hübriidid, hõlmates autonoomselt  toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate  läbirääkimise süsteemi (…). Isegi kui Koppell  täheldab märkimisväärset  varieeruvust üleilmsete valitsusorganisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt  kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest „paistavad GGO alalised töötajad omavahel  paljudel juhtudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest“.

„Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „Mida need organisatsioonid tegid pärast loomist ja kas nende käitumine kohanes sellega, mida riigid tahtsid, ei huvita enam kedagi,“ märgivad Barnett ja Finnemore (…) kes peavad neid bürokraatlikeks, millel on märkimisväärne autonoomne tegutsemise vabadus.““

Rotipüügi ja Kuulennu vahel

 

 

"Äriplaani" konverents on selleks aastaks purki pandud. Tehtud. Kena meelelahutuslik üritus. Nauditav. Kuid kuidas on äriplaani(de)ga tegelikult? Meie teiega äriplaanidega?

Mis aga kõige tähtsam, kuidas on Dr Riigi äriplaaniga? Meie teiega ei mõtle just väga tihti, et Dr Riik on oma olemuselt üliturg. Üliturg seepärast, et pennitud inimesed võivad liigutada vabalt (teiste) miljardeid. No võib-olla mitteehedal kujul, kuid kõikvõimalikud keelu, piirangud ja karistused on samasugused miljardite liigutamised nagu pärisraha liigutamine. See võib hakata meeldima. Enamasti hakkabki, eriti see piiremise ja keelamise pool. See kuidas üliturg plaane seab oleneb kõigi teiste turgude äriplaan. Selles suhtes on Äriplaani konverents huvitav „kombo“ ülituru ja päristuru plaanidest. Mis aga põhitähtis, siis see on koht kus tegelikult hoomad majanduse hingeseisundit. Südametukset.

 Ajaloolise mälu analüüs

 Kuigi konverentsi sissejuhatuses märgiti (uhkusega), et konverents toimub juba 28 korda, siis oli selles ütlemises ka mingi annus häbelikkust (?), sest ühe jutiga avaldati  lootust, et saalis pole kedagi, kes kõigil neil konverentsidel on osalenud. Miks selline vaga lootus,  ei saanudki  aru, kuid nii nagu lootustega harilikult on, nii osutus seegi prognoos/lootus peaaegu sama ekslikuks kui enamus ennustusi.  „Peaaegu,“ seepärast, et mina olen osalenud kõigil va  „pandeemikumi“ aastal. Olen „nähtamatu mees“. Lahe. Nii, et Ajalooline mälu istus seegi kord saali – võrdles, vaagis, järjestas, tegi järeldusi. Mida võrdles? Meeleolusid loomulikult. Selle aja jooksul on ülesse kasvanud uus ettevõtjate põlvkond ja kui täpsemalt vaadata, siis mitte üks vaid kaks ja pool põlvkonda, mis tähendab, et just praegu formeerub uus ettevõtjate põlvkond.

Mul on kaks konverentsi millistel olen igaaastaselt püsiosaleja – „Äriplaan“ ja „Tuulelohe lend“.  Väga sisukad. Meil on muidugi hulgaliselt huvitavaid konverentse, mida on ka õpetlik külastada, kas kuulajana või esinejana, kuid nende kahe meeleolu on nagu indikaator, mille järgi võib hinnata majanduse tegelikku olukorda, võimekust ja läbilöögivõimet. Vaadake, olukorda ei saa hinnata üksnes oraatorite sõnaosavuse või nutikate/nihkes graafikute järgi, seda tuleb hinnata valdkonnas valitseva õhkkonna järgi.

 „Jaak kurat … „

 „Äriplaan 2027“ avaakordi võiks iseloomustada „juhanliivilikult“: „Jaak, maa, kurat, jalad juba põhjas!“ (JL „Peipsi jääl“). Majanduslanguse saime statistiliselt pidama, väike kasv meelt rõõmustamas. Tore. Hea uudis ju! Mida edasi? Kuidas edasi?  Jalad on küll põhjas, kuid kuidas kaldale ja sooja sauna saada? Pealegi paari protsendiline statistiline majanduskasv ei tekita veel soojatunnet. Miks? Elementaarne. Tuulekülm!!! Meeleolud on tuulekülmalised. Nii poliitturg kui ka massimeedikud kurdavad, et miks inimesed rahulolematud on, kui majandus on ometi kasvamas? Kodanik hindab olukorda majanduses nagu  ilmaennustust, kuigi väljas võib olla +2C, siis tuulekülmast tingitud ebakindlus tekitab tajutava külmatunde -4C. Nii ongi – meeleolud määravad käitumise.  Meeleolu kiskus jahedaks. Õnneks B.  Wahlroosi  etteaste, keda tituleeriti õigustatult, kui majanduse mõjutajat päästis päeva esimese poole. Julge, selge, arusaadav.Iga sõna mida ta ütles oli puhas kuld, saal möirgas rõõmsameelselt ja heakskiitvalt. Oh, mõnus.

 Prognoos, madallennu prognoos

 Dr Riik ja EP prognoosivad, et  „Lähiaastate majanduskasv sõltub eelkõige uutest investeeringutest ja sobivate oskustega tööjõu kättesaadavusest. Prognoosi kohaselt kasvab SKP 2027. ja 2028. aastal 2,4% aastas. Eesti majanduse pikaajaline kasvuvõime on väiksem kui eelmisel kümnendil. Ehkki 2–2,5% SKP aastakasvu võib varasemaga võrreldes näida tagasihoidlik, on selline kasvutempo kooskõlas majanduskasvuga, mis on varem iseloomus tanud Eestiga sarnase elatustasemega riike. Prognoosiperioodile järgnevatel aastatel jääb Eesti potentsiaalne majanduskasv 2% lähedusse.“ Selle koha peal „tore“ lõppeb, sest Dr Riik plaanib seeläbi võimalustepõhist, mitte vajadustepõhist arengut. Kuid 4-5% defitsiit näitab, et meie võimalused ei rahulda meie vajadusi, mis tähendab, et mängu mustrit tuleb muuta.  Ettevõtjad said üle  jää lagunemisest (loe harjunud majanduskeskkonna kokkuvarisemisest) kahe sõja mõjudest, energiakriisist, regulatsioonide vastutuulest, saime jalad põhja ja … Dr Riik hangus 2% kasvulootusele?   See oleks nagu oleksid Jaak ja Rein peale „jalad põhjas momenti“ jäänudki sinna külmvee rüsijäässe pidama, nad nagu polekski rüsinud kaldale. Mis kasu on saada jalad põhja ja siis jääda rüsijäässe tuiutama? Tegelikult on just see moment „jalad põhjas“ ja „saunasoe“ vaheline hetk kõige tähtsam edu saavutamiseks. Dr Riik, kes pole senini olnud ettevõtjatele sõber, isegi mitte partner, peab nüüd näitama kas ta on nende suhtes rajune vastutuul või leebe pärituul. Leebe pärituul pole mingi miljonite ühisraha tuulutamine lennuvõimetutesse projektidesse vaid see võib olla lihtsalt see, et Dr Riik ei sega ettevõtlust. Kõige muuga saavad ettevõtjad ise hakkama.  Kuid Dr Riigi nukrameelne tõdemine, et „Nojah, kuigi aastakasv on tagasihoidlik, on selline kasvutempo kooskõlas majanduskasvuga“ ja vastab meie võimalustele on mannetu plaan. See on usupuudumise plaan. Võimalustepõhine äriplaan on äri ilma plaanita, mis on plaan ilma ärita.

Tegelikult vajab Dr Riik ettevõtlust innustavat äriplaani. Tegelikult ei pea Dr Riik ise äriga tegelema, tegelikult ei tohigi  (kindlas kõneviisis) ta sellega tegeleda, vaid peab (jälle kindlas kõneviisis) looma ettevõtlusele võimalused. Teisalt peab Dr Riik rajult kokku tõmbama oma üleelusuuruse väe, mis genereerib vaid ettevõtluse segamist. „Võrreldes 40 aasta taguse ajaga on tänapäeval ekspeditsioonide planeerimisel üks probleem selles, et NASA on kasvanud palju suuremaks. Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.” Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 175)

Nii või teisiti, Dr Riik peab rajult kärpima oma kulutusi, kärpima regulatsioone ja  avama tee loovusele ning initsiatiivile või … võtma igal aastal uusi miljardilaene jooksvate kulude katmiseks.

 Narratiivi valik: Nälgiva lõvi möire

 Just seepärast on tähtis millise narratiivi Dr Riik oma arengustrateegiaks valib. „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks.

Lugu, nagu ilmselt mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja nad on kaugel. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga.“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 117)

 Ja seal ma nüüd istusin – Ajalooline mälu – hiirepüüdjate äriplaani arutlusel. Istusin ja võrdlesin  Kuigi sõnad olid enamuses reipad, siis ikkagi oli kuulajates mingisugune sumbunud tunne. Saalis polnud rõõmu. Polnud hillitsetud energiat. Mitmetel eelnevatel aastatel on ka saal olnud rõõmutu, kuid selles oli vähemalt hillitsetud energiat. Isegi eelmisel aastal kui jalad veel põhja ei ulatunud oli meeleolu reipam. Võrreldes esimese konverentsiga oli saalis mitte ainult teine, vaid juba kolmas ettevõtjate põlvkond ja eelmisele aastale andis värvingu järjekordne vahtkonnavahetus – vana majanduse sees sirutas tiibu uus/uusim majandus. Selles uues oli ja on meie jaoks paljugi arusaamatut, kuid nii need asjad käivadki. Sel aastal … Kui me niimoodi programmeerimegi majandusjuhte (võimalustepõhiselt), siis jäämegi laenusõltuvusse. Praktiliselt on Dr Riigi äriplaan selline, et jalad on põhjas ja siin me külmumegi kangelaslikult, sest … me valisime vale narratiivi.

 Narratiivi valik: Lend Kuule.

 Meie teiega teame mida me vajame majanduse kasvatamiseks. EP oma majandusprognoosis täheldab (juba aastaid), et „Lähiaastate majanduskasv sõltub eelkõige uutest investeeringutest ja sobivate oskustega tööjõu kättesaadavusest.“ Elementaarne, kuid selle asemel, et seda äriplaani üles ehitada ehitab meie poliitturg üles nutulaulu, sellest, et meile ei taha/julge keegi investeerida, sest asume Karumetsa kõrval. Ohtlik. Hm …aga Israel ja Taiwan (või kunagine tühimaa Singapur), miks sinna investeeritakse olenemata sellest, et on ohutsoon? Ja seegi vastus on lihtne, sealne poliitturg, ettevõtjad ja kaasatud inimesed on otsustanud elada/töötada ja olla edukad vaatamata ohtudele. Õigemini ongi edukus parim ohutõrje. Otsustavus teha valikuid on edu alus.

Vaadake, isegi Kuulendude edu aluseks oli tahe teha võimatut JFK ütles: „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394)  Eks ole võimas: otsustavus, otsustamine, eesmärk ja kaasamine.  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“  Ja veel:   „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 77/76)

Ja nii nad läksidki Kuule teadmata kuhu lennata, kuidas lennata, läksid arvutiga, mis jääks lahjaks tänapäeva pesumasinalegi, läksid uhkusega, kus isegi koristajad olid mitte pelgalt koristajad, vaid nende töö sisuks oli nende enda formuleeringu järgi aidata saata mehitatud kosmoselaev Kuule. Vaadake, „Kuulend sunnib algpõhimõtetele mõtlema. Kui eesmärk on üheprotsendiline parandamine, võib töötada midagi muutmata. Aga kümnekordset paranemist soovides tuleb  status guo uksest välja heita. Kuulennu poole pürgimine asetab teid konkurentidega võrreldes kõrgemasse liigasse – ja tihti ka hoopis teise mängu -, mistõttu juurdunud tavad ja reeglid muutuvad sageli ebavajalikuks.“ Kui „Kennedy oleks niimoodi mõelnud, oleks ta kõne hoopis teistsugune (ja palju igavam). „Me teeme valiku, „ võinuks ta öelda, „saata inimene Maa orbiidile tiirlema – mitte sellepärast, et see oleks pingutust nõudev – vaid seetõttu, et see on meie ressursse arvestades teostatav“. (O. Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 117). Meie õnneks ta niimoodi ei mõelnud ja meie ka ei tohi niimoodi mõelda, prognoosist rääkimata.

 Narratiivi valik

Ja seal ma nüüd istusin – Ajalooline mälu – Kuulennu ja rotipüügi vahel. Mida valida? Meenub üks muinasjutt kivivabriku pealikust (mis võib olla ka tõsijutt), kes väga karmis majanduskeskkonnas, kus kõik teised kivivabrikud lõpetasid pankrotis, tegi üksteise järgi raskeid otsuseid ja jäi ainsana ellu. Kivitehas, mis tuli sotsialismiehitamise süsteemist, oli nagu kõigetootja – seal tehti kõike autoremondist, akende klaaspakettide ja katusekattematerjalni välja pluss veel kommunaal ja soojamajandus. Kõik kahjumis. Uh, võimatu ülesanne? Aga ei olnud, sest tegevuste tähtsused ja perspektiivsed võimalused seati ritta. Nii lõiked kui investeeringud - kõik ilusti loogilises jadas. Tähtis oli vaid see, et kivivabriku süda – kivitootmine – jääks ellu. Kõik muu müüdi maha, pandi kinni või anti rendile. Raju, kiire ja julm/julge otsustusprotsess. Elimineeriti kulusid ja  kasvatati väärtust. Ja nii nad ellu jäidki ja elavad õnnelikult tänase päevani. (Muinas)loo lõpp. Niisugust innustava lõpplahendusega plaani, isegi kui see esialgu võib tunduda muinasjutuna, peab pakkuma meile teiega ka Dr Riigi äriplaan. Põhiline on mitte kaotada tegevuste ja eesmärkide fookust.

Nagu targad inimesed on õpetanud, siis: „Tuletame meelde, mis tegelikult määrab ära toote väärtuse turu jaoks? Mitte pingutused, mis tema valmistamisse on pandud, vaid kasu, mis tema tarbimine toob.” „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.”

„Aga kõige kergemad ja kiiremad lahendused tulevad, kui keskenduda negatiivsete aspektide elimineerimisele. Klient tunnetab neid oma nahal väga hästi, sa  ei pea talle tõestama, et need on olemas, sa pead teda veenma, et ta võiks nendest lahti saada. „ (E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 lk 167) Meie mõistes oleks keskendumine negatiivsete aspektide elimineerimisele kõigi administratiivsete regulatsioonide armutu auditeerimine, kui me tahame ikka kosmoselaeva ehitada. Muide kui annad võimaluse kaevata/kaevelda, siis tekivad ka kaebused, menetlused ja edasikaebuste kaebuste lõputu jada. Kuni kaebamisvõimalust ei ole (st inimesed ei saa oma probleemide lahendamist kellegi teise õlule veeretada), siis ka kaebusi pole – inimesed leiavad ise lahendused. Isekeskis. Eh ,kokkuhoid nagu maast leitud.

 Kosmoselaeva ehitamine Noa laeva eskiisi järgi

 Kuidas me saame ehitada oma kosmoselaeva? Lihtne vastus on, et ei saagi. Kui me mängureegleid ei muuda, siis majanduskasvu ei tule – tuleb kügelemine pluss-miinus-külmatuul piiril. Edu jääb tulemata ja sissetulekud kasvamata. Kuid „Nagu märkis esseist Logan Persall Smith: „On vähe muresid, olgu need kuitahes rasked, mille lahendamisel hea sissetulek kasuks ei tule.“ S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 405)

 Meie teiega oleme mitmel korral katsetanud muuta mängureegleid alates Minu Eesti mõttetalgutest, Jääkeldri korjest, Oki raportini, lp J Raidla Riigireformi kavani ja selle ettevõtjate poolse süsteemse läbianalüüsimisega. Kui me oleksime Riigireformi käivitanud siis poleks meie majanduskasv mitte külmatuule piiril vaid ilmselt 5-6% ringis. Meie teiega oleksime saanud iseparandava, iseraviva ja iseareneva süsteemi. J. Stuart Mill märkis juba 19 saj, et: „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ (T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 195)

 Kuid ei, meie teiega ei suutnud Riigireformi ellu viia ja poliitturg menetles selle surnuks. Enne valimisi kirjutasid kõik pidukonnad üheskoos alla vajadusele teha Riigireform ja siis kui valimised olid läbi, siis muutsid reformi mõiste sisu ja vormi ja menetlesid surnuks. Kahju. Täpselt nii nagu menetleti surnuks ka kõik teised elu komplektse edendamise ettepanekud. Nüüd siis lõpetab tegevuse efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. Nõukoda ise on rahu tehtuga ja seda mõtet tuleb toetada, sest parem midagigi kui ei midagi, kuid … Kuid kui loen et „"Aga senimaani on meil põhjust olla rahul: planeeringute lihtsustamine, mis on olnud võib-olla üks kõige olulisemaid teemasid, on esimese sammuna ära tehtud, riigikogu poolt vastu võetud“ (ERR 24.09), siis  saan aru, et tegelikult on mindud  ebaefektiivsuse efektiivistamise teed. Kosmoselaeva ehitatakse … Noa laeva jooniste järgi. B Gates ütles kunagi, et ebaefektiivsuse efektiivistamine üksnes suurendab ebaefektiivsust. Tõsiasi on selles, et sellist lubade ja sellest tulenevalt ka menetluse korda pole üldse vaja. Kui Thor Vähi tõi näiteks, et Hiinas kulub lubade menetlemiseks seitse päeva, siis on seegi seitse päeva liiga palju. Kui mingit „lubade“ õigemini vastavuse nõuet peaks vaja olema, siis peab see olema moderne iseteeninduslik lubatavate ja lubamatute tegevuste alusel oma tegevuse deklareerimine nagu see on konkurentsiõiguses erandite puhul. Kui me niimoodi oma süsteemi üles ehitame, siis saame oma kosmoselaeva küll lendama. Vabastaksime massiivse energiaressursi – vabaneb aeg, mis kulus menetlemisele mõlemalt poolt ja vabaneks ka kvalifitseeritud tööjõud, mida tööturg hädasti vajab. Pealegi ärgem unustagem, et aeg on ainukene taastumatu ressurss. Dr Riigil on päramine aeg kokku panna äriplaan, mis äridel võimaldab ätiga tegeleda – võidavad kõik.

 Targutusi:

 M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 Lk 28 „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

 C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015

 Lk 49 „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järeleandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.”

Võimaluste ristteedel

 

 

 

Kolmkümmend viis aastat möödunud taasiseseisvumisest? Uh, kuidas see aeg nii kiiresti möödunud on? Nüüd tagasivaates tundub kõik kuidagi lihtsam, selgem, kindlam, … kangelaslikum. Loomulikum? Me justkui „imbusime“ vabadusse.

Kuid päris nii lihtne see ka polnud, kõik see toimis tuhandete komponentide kokkulangevuses/sobivuses just sellel ajahetkel, mil meil õnnestus hetkeks praotunud ajaloo õhuaknast läbi tuhiseda vabaduse poolele. Meie teiega olime ristteedel nagu kirjutas Y. N. Harari  „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Igaüks meist teiega tegi valikuid sel ristteede rägastikus oma parimate äratundmiste järgi. Me olime suuresti teadmatuses tervikpildist ja seda liigutavatest mõjudest, sest „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses.“ Ainuke mida me teadsime oli see, et me tahtsime olla iseseisvad iseseisvas riigis.

Tegelikult ujusime me ajaloo kulgemisega vastassuunas sest: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ Kuni ühel hetkel enam ei olnud. Huvide erinevuse tsentrifugaaljõud hakkasid imperiaalset valitsusvormi tükkideks kiskuma. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310/311/252/256/311). Peab paika mõttepojuke, et „Me ei uuri ajalugu selleks, et tulevikku teada saada, vaid selleks, et silmaringi avardada ja mõista, et meie praegune olukord ei ole loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame kujutada.“ 1991 aastal poleks meie teiega suutnud paljusid arenguteid, kiirteid, ette näha, nüüd on meie ülesanne mitte ennast manööverdada mugavusest tupikteele. Vaadake, kui me imbusime vabadusse, siis kui me pole küllalt kiired/paindlikud/kreatiivsed võib vabadus meist ka välja imbuda.

Lend vabaduse (mesipuu) poole.

Niisiis 35 aastat tagasi … 1991 aasta oli tihe lootuse ja ootuste aasta. Vaheriigi lõpp ja meie teiega Imbvabanemine. Taassünd. Taassünnitus? Ponnistus? Ühisponnistus. Kindlasti. Kummaline, kuid tundub, et olin sel ajajärgul põhiliselt põhisündmustelt … ära või jäin hiljaks. 

Eestimaa laulule („Ükskord me võidame niikuinii!“) ja Balti ketile jõudsime siiski õigel ajal. Balti ketiga oli selline lugu, et sõber Ivar tuli meilt läbi ,väge täis, ja võttis meid kaasa. Eelnevalt oli juba teada, et põhitrassilt enam läbi ei pääse ja Iffil oli vaadatud välja marsruut Peterburi maanteelt  maha keeramisega läbi mingita tolmuteede rägastiku sündmuspaika. Ehhee, ega me ainukesed „nutikad“ polnud. Terve kolonn "nutikaid" viimaseminuti tunglejaid (väga korrastatult ja sõbralikult) otsis väljapääsu trassile. Uh, see oli tõeline lend „mesipuu poole“. Massiline, kirglik. Vaatasime kogu aeg kella, kuulates raadiot, kartes hilineda. Jõudsime kohale napid kümmekond minutit enne tule möödumist. Võtsime ritta … Käest kinni … Uhke tunne oli. Väga uhke tunne oli. Võimestav tunne. Nii „Eestimaa laul“ kui Balti kett olid mingi võimsa voo liikveleminek. Lendasime ju vabaduse (mesipuu) poole.

Hilinedes ja ära olles.

 1990 aasta mais, kui internatsid ründasid Toompead, siis olin Poolas koos paari auväärt kolleegiga Poola  majandusreformist eeskuju võtmas. Oli muide väga asine ja tõhus kohtumiste jada. Kui siis 1991 aasta alguses internatsid, kõigis kolmes Balti riigis, püüdsid olukorda enda kasuks kallutada, mis lõppes nii Leedus, kui ka Lätis veriselt, siis meil õnnestus impeeriumimeelsete vastuhaku teravik maha lõigata diplomaatiliselt. „13. jaanuaril sõitis Boriss Jeltsin Tallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs), Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise volitatud esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.“ Vaat selline õnnestunud kombinatsioon.  Ilmselgelt tekitas idee „ kutsuda  külla“ Venemaa president segadust kohalike vanameelsete seas. Kuid olukord oli ikkagi väga laetud. Plahvatusohtlik.

Pingete eskaleerumise vältimiseks ja plahvatuse ärahoidmiseks võeti kasutusele kõik mis võtta andis. Nii jäeti  ära ka üks mässu ajend – hinnatõus. Protest hinnatõus vastu oli üks  hea ajend vastuhakuks. Hinnaküsimus on läbi aegade olnud hea tulehakatis mässu süütamiseks. Vaadake, see oli aeg, mil hinnad tõusid lühikese aja jooksul kordades, mitte lihtsalt protsendipunktikestes. Kuna  Eesti oli deklareerinud juba oma territooriumil meie otsuste ülimlikust, siis pani impeerium meid topeltsurve alla. Seda ka hindade näol. Impeeriumi keskvõim oli just muutnud paljude toormete ja komponentide hulgihindu, mis mõjutasid otseselt ja raskelt meie tarbijaturgu. Sellest sundseisust ei teadnud kohalik elanikkond midagi. Pidevalt muutuvad hinnad olid kõigile uus nähtus peale seda, kui hinnad olid püsinud ühesugused aastakümneid. Sellised muutused elukorralduses olid sageli mõistetamatud ja hea pinnas meie iseseisvuspüüdluste torpedeerimiseks. Kuna mässu üks ajendeid oli just hinnatõus, see teravik tuli kibekiiresti maha lõigata ja kahjumid sisse võtta. Veel eelmisel õhtul käis kolleeg E. Eero Majandusministeeriumist, minult hilistel õhtutundidel kodus, võtmas kooskõlastusallkirja vastavasisulisele hindade külmutamise dokumendile. Tehtud. Valitsus teatas hindade külmutamisest. Üks ettekääne mässuks vähem.

Ja järgmisel päeval, mil internatsid vägagi lootusrikkalt kogunesid jälle Toompeale, siis … Siis jäin mina hiljaks. Polnud küll ära, kuid jäin hiljaks. Meie kontor ( Riigi Hinnaamet) asus aadressil Toompea 1, seega kohe Toompea lossi vastas. Juhtusin ühe kolleegiga arvamusi vahetama ja selleks ajaks kui esiukseni jõudsin olid meie head kaasüürilised Kodukaitse/Piirivalve juba ukse mässuliste võimaliku sissetungi vastu seestpoolt tugevate kuusetüvedega kinni kiilunud. Tundsin end kui „orvuke“, teadmata kuhu/kellega ennast sättida. Hõikusin kolleegidega (mobiile ju veel polnud), kas neil kõik korras ja suundusin siis Lossi. Teatavasti paiknesid tol ajal nii Vabariigi Valitsus kui Ülemnõukogu (tollane Seadusandja) mõlemad Toompea lossis. Meid kogunes mitu irdinimest  ökonoomikaosakonda ja jälgisime pinevat olukorda.

Olukord oli tõesti pinev, selline 50/60 olukord. Kõigil olid meeles eelnevate päevade traagilised sündmused Leedus, Lätis ja meie piiripunktide ründed. Kõigil vasardas vapra näo varjus ärevus „Nüüd oli siis meie kord …“ Kuid kõik olid täis vaimu vastu hakata, kui asi kirjuks kisub.

Millega vastu hakata? Relvad? Tol ajal oli relvadest natukene teine arusaamine, teatavasti oli NSVL-s üldine relvakeeld, nii et isiklikke relvi eriti polnud. Välja arvata jahirelvad ja selles kategoorias leidus nii karvaseid kui sulelisi optilise sihikuga vintideni välja. Kuid kontoriinimestel, nagu meie olime, … polnud midagi (kui mitte teravaid metalljoonlaudu ja paberiklammerdajaid arvestada). Paarile kolleegile oli usaldatud püstolid ja ülejäänud kerisid tuletõrjevoolikuid lahti, et veejoaga sissetungijaid peatada. Mida veel? Hinnaameti maja ja lossi vahele oli veetud ridamisi suuri kivirahne, et tankid päris ühe hooga lossihoovi sisse ei sõidaks ja teadmamehed rääkisid, et varutud on tünnide viisi toiduõli (sic! kõige defitsiidi ajal), et nende sisu mäest alla kallata. Ei tea kas sellel oli ka tõepõhja, kuid tuju tõstis kindlasti.

Kui oma kabinetist (Toompea 1) vaatasin meie Kiek in de Köki poolses siseaias  Andrus Hööveli kihutuskõnet majanduspiiri kaitseteenistuse meestele. (Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse määrusega alles 8. aprillil 1991.), siis polnud olukord enam nii nukker. Tahe, kaitsetahe,  oli olemas. Kihutuskõne oli sütitav, kui Andrus ütles sisendavalt „Mehed ...“ siis tundus, et tõmbuti kuidagi sirgemaks, sitkemaks. Kuid mehed seisid valvel, kasetümikad jalal. Relvi ju polnud, olid kasetümikad. Seisid sirge seljaga. Tahet ja väge täis. Selline relvastus siis.

Õnneks suutsid nii meie tollased juhid, kui ka BJ kohalolek tekitada piisavalt segadust internatsides ja õhtuks oli olukord rahunenud. Pääsesime näpilt. Aitäh tegijatele.

 … nad lasid meie kontori õhku.

 Järgmine kord „olin ära“, siis kui meie kontor (koos verisulis Piirivalveameti kontoriga) … 9.07  õhku lasti. Olin Soomes. Reageerisin sellele uudisele eht soomepäraselt: esiteks mõtlesin, et kuna teada anti, et plahvatus toimus Piirivalveametis (sic! mitte Hinnaametis), siis pidasin silmas, et plahvatus toimus Piirivalveameti uues asukohas. No kes tahaks panna pommi hinnakontorile? Või siiski? Pikad juhtmed, pikk mõtlemine. Teate seda anekdooti, et kui soome taat kohtab metsas suusatajaid ja need teda teretavad, siis ei vasta ta midagi. Alles õhtul, kui suusatajad tagasi tulevad, siis ütleb neile "Ilta". Vaadake, see pole niisama viivitus või aeglus, vaid taat on terve päeva arutlenud, kas tasub nende võõraste tere vastu võtta. Umbes sarnane lugu oli minuga, kui umbes tunnikese pärast ütlesin kolleegile "Perkele, tämä on minun virasto!". Oligi, kuid ... Kuid kujutate ette, oli aasta 1991, oli veel NSVL ja lauatelefonid olid muidugi plahvatusest maas ning mobiile veel ei olnud. Polnud sidet, polnud ka teavet. Kulus tükk aega pusimist, enne kui sain asjast sotti. Õnneks meie inimestest keegi viga ei saanud (kaastunne kannatada saanud piirikontori semudele), kuid kontor oli segamini, mis segamini. Kahju. Seepeale koliti meie kontor Majandusministeeriumi majja Suur-Ameerika 1. Kontorivahetus ei läinud samuti viperusteta. Mingil imelikul põhjusel põles meie kaubabuss koos eritellimuslike raamatukogu riiulitega maha.

Siiski kolimine Majandusministeeriumisse (kuigi tegutsesime Rahandusministri valdkonnas) oli igati positiivne, sest sulpsasime keset kõige tihedamat infovälja. Ja nagu reklaamides öeldaks, see polnud veel kõik. Ei tea, miks kuid saime endale uued manulised/naabriks Eesti Panga. Jälle hästi, veel rohkem informatsiooni. Vaat selline lugu.

Samal ajal podises hinnareform omasoodu edasi. Vabastasime üha uusi kaubagruppe vabaturule ja tõstsime põhitoodete hindu, kui see sissetulekute tõustes vähegi võimalik oli. Piltlikult surfasime karidel - nii kui natukene veekirmet põhja alla saime nii sööstsime edasi.Meie hinnaökonomistid olid pidevas arvutusrežiimis genereerides lauakalkulaatorite ja oskusteabe najal erinevaid lahendusvariante. (Hm seepärast on kuidagi kummaline, et tänapäeval, kui kõik on arvutites ja variantsus ühe kliki kaugusel suudetakse olla ... suutmatud).  Nagu auväärsed kolleegid Heido Vitsur ja Raivo Vare hiljutises raadiosaates tõdesid, siis ilma hinnareformita poleks olnud võimalik ei majandusreform, omandireform ega rahareform. Küsite miks? Kas te kujutate ette turupõhist majandusmudelit kus riik keskselt kinnitab ja muudab pea kõiki hindu alates pastakasüdamike täitmisest kuni jahuussideni välja? Ei kujuta? No impeerium  üritas ja kukkus oma (administratiiv)raskuse all kokku. Niisiis oli hinnareform nagu määrdeaine teiste reformide edukaks sujumiseks. Hinnareform oli tohutu kombineerimine ühes samm-sammult konkurentsiõigusele ülemineku ettevalmistamisega. Põnev. Väga põnev ja innustav

 „Reformitiimi määrdemeistrid“

 Vaheriigiaegne Hinnakomitee oli olnud üks huvitav asutus, mis koondas selle aja mitmeid parimaid hinnaökonomiste. Hm, polnud just kerge muuta hindu, kui … hindu muuta ei tohtinud, kui isegi jahuussidele ja puruvanakestele oleksid pidanud olema riiklikud hinnakirjad, kiluvõileibadest rääkimata.

Eesti Hinnaamet moodustati 1990 a alguses (HA oli üks esimesi moodustatud ameteid). Omariikluse deklareerimine muutis kogu hinnasüsteemi loogikat liikudes rangetest riiklikest hindadest vabaturu hinnakujunduse poole. Täiesti uus maailm. Kuid see  hinnasüsteemi keeruline ja vastutusrikas  töö õnnestus ainult seetõttu, et meil õnnestus Hinnaametisse koguda riigi kõige andekamad ja visamad hinnaökonomistid. Kahjuks jäi kõige targem hinnaökonomist, Einar, mängust välja, sest ta ütles IME rahvale ühel avalikul debateerimisüritusel, et „Te olete kretiinid“, mis polnud sisuliselt vale, kuid vormiliselt ... öelda uusülemustele otse, avalikult ja serviti … Auts, see oli valus. Sellel olid tagajärjed. Hinnakomitee löödi laiali ja osakondade juhatajad lahkusid demonstratiivselt. Miks? Elementaarne. Kui meid ja meie oskusteavet ei usaldatud, siis milleks sellises töökeskkonnas toimetada?  Mina maandusin Kaubandusministeeriumi välissuhete osakonna juhataja kohale, kuid jätkasin Hinnaseaduse väljatöötamise töörühma vedamist.

Vaadake, IME suund (turumajandus, vabad hinnad, konkurentsi- ja tarbijakaitse) oli õige, kuid see ei arvestanud tegelikke impeeriumist tulenevaid võimalusi. Võimaluste optimaalseks ärakasutamiseks kutsuti meid kui valdkonna asjatundjaid  hinnatööle tagasi. Tegelikult oli Hinnaamet litsutud kahe jõu: vanameelsete ja liig uuemeelsete vahele, mis raskendas optimaalset liikumiskiirust. Kõik muutus päevadega ja kõik tuli läbi arvutada variantsuses. Kas te kujutate ette, et seda tehti ruudulise klade, joonlaua, pastaka ja Canoni lauakalkulaatoriga (kalkulaatori, mitte arvutiga)? Tänu neile selle eest. Miks tänada? Nagu märgitud, need tipptegijad olid tegelikult määrdeaine reformide vahel ja sees nende sujuvaks liuglemiseks uue majandusmudeli suunas.  Raivo Vare Tulitooli saates ütles targalt midagi sellist, et inimesed ei tulnud riigitööle kasu saama või karjääri tegema, nad tulid Riiki üles ehitama.Veel aastaid peale neid pöördelisi sündmusi, kui Hinnaamet oli ümber nimetatud Konkurentsiametis (sic!) ja sellele pandud Konkurentsiseadusest tulenevad kohustused, siis jätkas see tippseltskond (ja sellega liitunud lisakompetentsid) stabiilse , kuid kreatiivsed majandusmudeli kaitset. See oli aeg, kui palgad olid madalad, karjäärivõimalused tühised ja paljud kippusid purjetama silmapiiri poole oma õnne otsima. „Vanad grenaderid“ jäid ja hoidsid liini, et amet päris tühjaks ei jääks.  Ehitasid riiki ennastsalgavalt edasi. Laskusin piltlikult  igal hommikul meie kontori ette porimatile ja tänasid neid „vanu grenadere“ nende tehtu, nende pühendumuse ja nende püsimajäämise eest. Veelkord aitäh teile. Ja kui mina ei täna, kes siis veel tänaks? Nii, et veelkord … olge tänatud – „reformitiimi määrdemeistrid“. Te olite väga tähtis tükk vabaduse ja reformide ajaloost.

 Käärimine jätkub …

 Sel ajal kui meie siin Eestis, müterdasime meisterdada uut maailma, liikus maailm ise edasi.  Või siis tagasi? Olenes vaatepunktist. Ka  Impeeriumis muutus käärimine üha rajumaks. Kõik olid rahulolematud. Vanemeelsed olid rahulolematud, uuendusmeelsed olid rahulolematud, keskvõimlased olid rahulolematud ja vabadusemeelsed olid rahulolematud. Kõik särises ja värises, oodates millisest otsast punni eest lööb, lihtsalt sõnamulli veeretades enam edasi ei saanud. Impeeriumi muudatustepoolse seltskonna loodud „liiduleping“ oli keskvõimu poolne geniaalne konstruktsioon, mis oleks meidki võinud asjade halva kokkulangevuse ja keskvõimu ladusa administratiivtöö puhul (meie tahtest/tahtmatusest hoolimata)  sidunud igavesest ajast igavesti Karulaane embusesse. Õnneks … Õnneks, ei pidanud vanameelsete närv vastu ja nad otsustasid valitseva (esimese ja viimase NSVL) presidendi sõjaväelise riigipöördega kõrvaldada. Klassika - president „jäi haigeks“. Nii lapsik.

18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas asepresidendi Gennadi Janajeviga. Nii, nüüd oli see siis käes - tõehetk. Olin oma pere just nädalalõpus Kurru juurde Tapa linna viinud. Suvitama. Kurrul oli jaama lähedal lahe majake marja- ja õunaaiaga. Kurru oli minu austatud kaasa  austatud ema, kes pani endale ise nime – Kurr. Küsite miks? Kas te kujutate, ette kuidas kõlaks lapse suust vanema, kes elab Tapal? Loomulikult on see „tapavanaema“ või „tapa vanaema“. Ei kõla just sündsalt.  Eks ole? Eluaegse pedagoogi ja koolijuhina oskas Kurr alati leida lahendusi. Sündsaid lahendusi. Kurru juures oli just hea koht suve veeta kui … rahulikud ajad olid. Nüüd sai see rahulik aeg otsa.

Küsite, kus olin mina? Seegi kord läks jälle stiilipuhtalt, magasin sisse. 18 august oli kuum maatuuleline suvepäev. Miks see maatuul tähtis on? Elasime tol ajal Hermanni tänava kivisüdamega puumaja teise korruse ühiskorteris. Ajastuomaselt oli seal soojal ajal soe ja külmal külm. Kuumal suvepäeval päästis vaid pärani avatud aknad (või vähemalt nii meile tundus), kuid maatuul tähendas seda, et jäime Sossi tehasest allatuult.  Keskkonnanõuded olid sel ajal sellised kui olid ja paberikeeduse aurud lasti vabalt tuulel laiali kanda. See oli selline raske kemikaalimaitseline ollus, mille tulemusel ärkasid öösel hing väävlisudust kinni ja tormasid aknaid kinni panema. Lisaks pinisesid toas ka sääsed. Oeh, nende jahtimine tegi magamise peaaegu võimatuks. Niisiis esmaspäeva hommikul oli enesetunne nagu "välja essutud" õunamoosil. Peaaegu oleksin sisse maganud. Rutuliselt tööle „kimades“ kohtasin parklas samuti saabuvat kantslerit, kes küsis „Mida sa asjast arvan?“. Millest? Mis asjast? Esmaspäeva hommikul paar minutit enne üheksat?  Ja siis läks masin käima. Oli saabunud tõe hetk.

„1991. aastal oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud. Oli saanud järjest selgemaks, et tema aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liidulepingu sõlmimisega. Ent see tähendas vanameelsete kommunistide arvates NSV Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. „ (Vikipeedia). 20 augustil pidid toimuma esimesed liidulepingu allkirjastamise üritused, seda püütigi vavameelsete poolt ära hoida.

Vanameelsete närvid ei pidanud vastu ja 18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millele järgnes ustavate väeosade aktiveerimine tähendas, et paralleeluniversium oli jõudnud meie õuele. „19. augusti 1991 hommikul helistas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin riikliku erakorralise komitee nimel EV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile ja teavitas, et erakorraline komitee on kõrgeima võimu Baltimaades tema kätte andnud ning Kuzmin keelas ära kõik meeleavaldused ja rahvakogunemised ning NSV Liidu konstitutsiooniga vastuolus olnud Eesti seaduste tühistamist.“ (Vikipeedia). Tundub, et siin paiknevaid väeosi ei usaldatud (et võib-olla on nakatunud vabaduspisikusse) ja liikvele pandi Pihkva „dessantnikud“. Seekord ei tulnud Sossi moest alla väävlitoss, vaid lõgisesid impeeriumi soomukid. Valjult ja krigisevalt. Kurjakuulutavalt. Memmed Tartu maantee ääres ahhetasid, et „Nüüd rikuvad sillutise ja trammitee ära“. Selline huvitavalt inimlik  enesekaitseline seisund, sest kui impeeriumi rünnak oleks õnnestunud oleks ära rikutud palju enamat kui sillutis. Seekord läks siiski õnneks. Jälle.

 Õnneks seepärast, et  … impeeriumi enese süsteemi oli juba nii palju vabadusosist sisestatud, et see ei võimaldanud enam vägivaldset lahendust. Vähemalt mitte edukat. Siiski Tbilisi, Vilnius, Riia ja meie piirikordonite rünnak näitas, et vägivald saab olema … vägivaldne. Massiliselt vägivaldne. Ärgem unustagem ka Tšehhoslovakkiat, Ungarit ja Poolat. Nii kui vabadusvõime neis riikides nõrgenes, pühiti see terrori poolt minema. Tegemist oli sissetöötatud skeemiga, ainult et … Kõigil neil juhtudel oli suurpanustajaks vabaduse mahasurumisel olnud  NSVL oma tohutu ja kuuleka ajupestud sõjamasinaga. Seekord oli NSVL ise „vabadusiha ohver“. Sellel lahingtandril polnud NSVl-l  ühtegi kõrvalist suurjõudu aitamas. Kuid katse kõike summutada ja luua paralleeluniversium oli kogu aeg olemas olnud. Nüüd … See paralleeluniversium oli kohe, kohe meile saabumas ettevalmistatud likvideerimisnimekirjadega, käeraudadega, vangikongidega ja tapivagunitega, kuid … Kuid õnneks jooksis see rong rööbastelt maha.

Moskva vs Moskva 

 Ilmselt on sellel palju tegureid (ka meie pisike nügimine), kuid üks põhiküsimus oli ikkagi selles, milliseks kujuneb lahendus impeeriumi pealinnas eneses. Meie ülesanne Eestis (Lätis, Leedus) oli püsida saavutatul ja vaikselt vabaduse poole edasi imbuda. See taktika oli meid hästi teeninud. Moskvas … Paradoksaalsel kombel oli Moskva pealinnaks nii VFNSV-le kui ka NSVL-le ja Jeltsin VFNSV juhina rikkus oma vastuhakuga (ja ilmselt ka tabamatusega) riigipöörajate plaanid ära. Kaks käsuliini on iga ettevõtmise läbikukkumise kindel stsenaarium. Moskva Moskva vastu oli stsenaarium mida Impeerium polnud kunagi arvanud juhtuma, kuid juhtus. Kogu NSVL oli ju Vene Keiserriigi reinkarnatsioon, mis tähendas, et Vene riiki kui sellist Keiserriigis ja NSVL-s eraldiseisvalt ei eksisteerinud, see oli vaid administratiivne piirkond impeeriumis. Tugev, mitmekihiline piirkond, kuid mitte riik. See, et VFSV ennast NSVL-le vastandaks kui (vaba)riik oli üllatus nii edumeelsemale kui paduvanameelsele võimuvertikaalile. Kui VFNSV poleks vastustunud NSVL-le oleks olukord kujunenud hoopis teistsuguseks. Veriseks ja vaevarikkaks. Värisevad ätid pressikonverentsil ja tankid tänavatel oli selge solvang moskvalastele. Määravaks polnud isegi mitte putšistide värisevad käed ja ebakindel hääl, süüdlaslik/valelik kehakeel (mida oli muidugi piinlik vaadata),vaid just moskvalaste solvamine. Moskvalased olid väga iseteadlik ja uhke rahvas. Sel ajal igatahes. VFNSV-line Moskva pidas vastu. Kuid siiski oli see ka selge lahknevuse ärakell ka kõigile teistele, mitte ainult NSV-le. Olukord oli midagi sellist nagu USA filmides kodusõja alguses, kus ohvitserid peavad West Pointis ühiselt viimase balli ja siis hommikul liiguvad erinevatesse leeridesse. Midagi murdus. Tekkisid uued „omad“ ja „võõrad“. Muutusid ühised vaenlased, tekkisid uued liitlased, tekkisid ka uued eesmärgid.

 … need mustsõstrapõõsa kastjad.

 Need augustipäevad olid ärevad, sest kui tankid on juba tänavatel, siis nalja enam ei mõisteta. Vilniuses ja Moskvas läks rahvas paljakäsi tankide vastu ja … neist sõideti lihtsalt üle. Kahju, kuid ... Rahvas sai oma märtrid. Millega ennast kaitsta? Tahe, kasetümikad ja tõkkerahnud olid meil olemas, kuid …

Kuigi meilgi oli mitmeid kaitseeesmärgilisi rahvaalgatuslikke kogumeid, siis kaitseväge ju veel polnud. Nagu märgitud, siis Piirivalve oli organisatsioonina alles loodud, kasvades välja Kodukaitse struktuuridest. Politsei oli ka verisulis, vahetades märtsist 1991 välja senise miilitsa (mis oli selleks ajaks pigem vormivahetus). Pealegi oli tegemist korrakaitseliste mitte lahingüksustega.

Midagi siiski oli.  Vaheriigi ajal käibis anekdoot kus populaarselt Armeenia raadiolt küsiti „Miks eestlased oma mustsõstrapõõsaid petrooliga kastavad?“ Armeenia raadio vastas: „Elementaarne, neil on põõsa alla kuulipildujad peidetud ja kastavad petrooliga, et rooste ei läheks. No, et kui vaja oleks kohe võtta.“  Umbes selline oligi meil varustatus relvadega, kui taasiseseisvumine algas.  Kaitseliit (taaskäivitati rahvaalgatuse korras 17. veebruaril  1990 a) taastati juriidiliselt alles  4. septembril 1991 ja arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu.“ (Vikipeedia). Niisiis oli aeg vaadata üle kuidas oli mõjunud petrooliga kastmine mustsõstrapõõsastele ja selle all olevale. Kõik lõid kaasa, igaüks omal moel ja oma võimaluste piires. Näiteks Lõuna-Eestis Saverna kandis kostitasid külamehed mööda maanteed Tallinna poole liikunud dessantväelasi viinaga. "Andsime neile viina. Neljast kastist aitas. Kaks esimest kasti haarati kiiresti," meenutab viinajagaja, tollane kolhoosnik Relvo Värton. "Tahtsime, et nad jõuaksid Tallinna väsinuna. Viina tõin oma keldrist. See oli rohelise sildiga Moskovskaja. Kastid on siiani alles, mõned tühjad pudelidki." Värtoni sõnul kustutati Valgjärve telemastis tuled, et kolonn seda üles ei leiaks. Ja nagu viinast veel vähe oleks, vahetati tee ääres viidad ära: et dessantväelased vale teed läheksid. Osa jõudnudki hoopis teise kanti välja.“ (ÕL 19.08.21). Mida teatas ametlik info vägede Eestisse liigutamise osas? Hm? „Sõjaväe Eestisse toomise ettekäändeks on sõjalised õppused, mille eesmärk olevat radioaktiivsete ainete lekke tagajärgede likvideerimise harjutamine.“ Oeh, ikka see sama vana ja väsinud vassimine.

Augustiärevuse aegu

Augustiärevuse ajal tegigi igaüks oma asja, poliitikud poliitikaasja, ametnikud tegid oma ametnikuasja, kodanikud kodanikuasja, kaitseüksused kaitseasja ja meie oma kontoris tegime hinnaasja. Vaadake, hindadest ei pääse keegi ei kunagi. Kui maksudest võib veel pääseda (mingiks ajaks), siis kauba eest tuleb maksta nii või teisiti. Ostuks-müügiks on vaja hinda. Kontoris oli olukord muidugi veidi kaootiline, kõik püüdsid oma võrgustikest immutada teadmisi, mis kuskil sünnib. Telefonid õnneks töötasid. Inimesed ka. Hinnareform tiksus omasoodu edasi.

Ärevuseks oli ka põhjust. Esiteks olid ohuks meie kohalikud internatsid, kes püüdsid olukorda oma kasuks pöörata. Teiseks suurohuks oli kohalik imperiaalne sõjaväeline struktuur. Kolmandaks dessantnikud. „ Tallinna lennuväljal maandub sõjaväe transpordilennuk, kust väljub poolsada dessantväelast koos veoautoga GAZ 66 ja väliköögiga. Tallinna reisisadam on suletud. Sõjavägi põhjendab asja õppustega lahel.“ Seega supiköögid olid kohal ja meri lukus. Kui Pihkva dessantnikud juba 19.08 liikvele läksid ja 20.08 Tallinnasse jõudsid, siis … 76. kaardiväe  õhudessantdiviis polnud niisama üksus, see oli osalenud mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias. Seega kogenud „konfliktilahendajad“ … impeeriumi igas nurgas.

Kõige pikem päev

 20.08 hommikul kontorisse minnes jätsin koju kirja „Läksin tööle, ei tea millal tulen“ ja ega ei teadnudki. Pere oli Kurru (korjas punaseid sõstraid) juures, mis tähendas, et mingitki võimalust kontakti ülal hoida puudus. Mobiiltelefone polnud ikka ja Kurru majas polnud ka lauatelefoni. Niisugune infosulg siis. Arvata võib, et selliseid kirjakesi „Läksin …ei tea … millal (või kas?)“ jäeti neil päevil tuhandeid. Oli suveaeg, paljude pered olid suvilates või lapsed suvelaagrites … Teatasid/teadsid, et läksid … sest pidid minema. Meid teiega ja teid meiega ... oodati.

 Meid teiega oodati, kuid ka meie ootasime. Vaheriigi ja Eesti Komitee pealikud istusid koos ja arutasid olukorda ja võimalusi iseseisvuse väljakuulutamiseks. Ilmselt oli vähe neid kes minut minutisse ootas, et nüüd ... Kuid ei midagi. Arutelud ja läbirääkimised jätkusid. Kõik küsisid kas nüüd ja natukese aja pärast, et ...  Kuid mäe peal arutati mitte niivõrd kas teha vaid kuidas teha. Arutasid ja arutasid. Rahvas ootas. Ootas, et iseseisvus  välja kuulutataks. Kasvõi minutiks, et need imbumised mesipuu poole ei oleksid tühja läinud, aga ei … Istusivad pealikud Toompeal, lihvisid teksti ja aeg liikus. Soomukid ka. Ärevus. Teadmatus. Raadiumis  kutsuti sel päeval kõiki Vabaduse platsile miitingule demokraatia kaitseks. Tuhanded inimesed leidsid tee Vabaduse platsile. Toimus „Protestimiiting Nõukogude sõjardite vandenõu vastu). Ka seal oli tunda mõistmatust, miks iseseisvust välja ei kuulutata. Aeg venis … Pikk päev, kõige pikem päev. Ootamise päev. Päev mil hinge puges kartus, et jäädakse hiljaks.

Eelmisel päeval oli Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis  ette lugenud üleskutse: rahvas, tulge Televisiooni- ja Raadiomaja kaitsele! „Naised-lapsed jätke koju! Terariistu ja vormirõivaid pole vaja.“ Vilniuse ja Riia sündmused olid näidanud, et just nendest objektidest alustati vabaduspüüdluste mahasurumist. See üleskutse leidis hulgaliselt järgijaid. Igatahes Telemaja ümbruses oli „Nõukogude sõjatehnika sissesõidu takistamiseks olid tänava otstele paigutatud rasked veoautod, mis sel otstarbel koormati ka kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata“ (Vikipeedia).

"Mida te jokutate?" Pikima päeva jätk

See, et Toompeal kohe tulipalavalt vabariiki välja ei kuulutatud oli siiski sügav sisu. Nagu Vanaema Marie ütles: „On ainult kaks kiiret asja: üks neist on hädaline asi ja teine on kirbu kinnivõtmine, neid tuleb teha kiiresti, teised asjad ei ole rutulised.“ Siin polnud tegemist kirbu kinnivõtmisega, nii et mõtlemine oli igati kohane. Küsimus oli: millist vabariiki välja kuulutada? Kes kuulutab? Paaril viimasel aastal oli tugev vastasseis Vaheriigi struktuuride ja Eesti Komitee vahel võtnud kohati vägagi konfliktse vormi, siis jälle malbema mõistmise. Paradoksaalselt olid osad Eesti komitee liikmed valitud ka Ülemnõukogusse ja samuti osa Ülemnõukogu liikmeid valitud Eesti Komiteesse. Need kaks kogu vaatasid nagu eri otstest ühte ja samasse torusse. Küsimus oli selles, kas taastada Eesti vabariigi iseseisvus või luua uus Riik. Tegemist oli põhimõttelise otsusega. Väga põhimõttelisega. Lõpuks – hilisõhtul - kõlas „Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise ajalooline haamrilöök. 69 poolthäälega võetakse vastu Eesti Kongressi juhtidega kooskõlastatud otsus, millega kuulutatakse Eesti riiklik iseseisvus taastatuks. Eesti oli kuulutanud oma iseseisvuse taastatuks.“ Poole sajandiline kooma oli lõppenud. Oli ka päramine aeg, et oleks veel võhma tegusid teha.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud. Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks sündmuseks Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.“ Poolesajandine kooma oli lõppenud. Samuti pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ka maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole teatades iseseisvuse taastamisest ja paludes selle otsuse tunnustamist.

22. augustil 1991 tunnustas Island esimese lääneriigina Eesti Vabariigi iseseisvust. Samal päeval teatas Pariisis viibinud Vene NFSV välisminister, et Venemaa tunnustab Balti riikide iseseisvust ja 24. augustil taastunnustas Vene Föderatsioon ametlikult Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki. Siis tulid teised riigid riburada mööda järgi. Olime rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik. Ja siis istus kokku Põhiseaduse Assamblee, et luua vabale riigile ajakohane põhiline seadus - Põhiseadus. Tänud. Tehtud!!!

Täna ... 

Meie teiega oleme vabad inimesed vabas riigis, kuid me seisame endiselt risttee(de)l nagu täheldas Harari, et „meie praegune olukord ei ole loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame kujutada.“. Olgem siis nutikad valima … vabadust. Ikka ja jälle

Palju õnne, õnne, õnne .... meile, teile, kõigile!!!