Võimaluste ristteedel

 

 

 

Kolmkümmend viis aastat möödunud taasiseseisvumisest? Uh, kuidas see aeg nii kiiresti möödunud on? Nüüd tagasivaates tundub kõik kuidagi lihtsam, selgem, kindlam, … kangelaslikum. Loomulikum. Me justkui „imbusime“ vabadusse.

Kuid päris nii see polnud, kõik see toimis tuhandete komponentide kokkulangevuses/sobivuses just sellel ajahetkel, mil meil õnnestus hetkeks praotunud ajaloo õhuaknast läbi tuhiseda vabaduse poolele. Meie teiega olime ristteedel nagu kirjutas Y. N. Harari  „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Igaüks meist teiega tegi valikuid sel ristteede rägastikus oma parimate äratundmiste järgi. Me olime suuresti teadmatuses tervikpildist ja seda liigutavatest mõjudest, sest „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses.“ Ainuke mida me teadsime oli see, et me tahtsime olla iseseisvad iseseisvas riigis.

Tegelikult ujusime me ajaloo kulgemisega vastassuunas sest: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ Kuni ühel hetkel enam ei olnud. Huvide erinevuse tsentrifugaaljõud hakkasid imperiaalset valitsusvormi tükkideks kiskuma. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310/311/252/256/311). Peab paika mõttepojuke, et „Me ei uuri ajalugu selleks, et tulevikku teada saada, vaid selleks, et silmaringi avardada ja mõista, et meie praegune olukord ei ole loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame kujutada.“ 1991 aastal poleks meie teiega suutnud paljusid arenguteid, kiirteid, ette näha, nüüd on meie ülesanne mitte ennast manööverdada mugavusest tupikteele. Vaadake, kui me imbusime vabadusse, siis kui me pole küllalt kiired/paindlikud/kreatiivsed võib vabadus meist ka välja imbuda.

Lend vabaduse (mesipuu) poole.

Niisiis 35 aastat tagasi … 1991 aasta oli tihe lootuse ja ootuste aasta. Vaheriigi lõpp ja meie teiega Imbvabanemine. Taassünd. Taassünnitus? Kummaline, kuid tundub, et olin sel ajajärgul põhiliselt põhisündmustelt … ära või jäin hiljaks. Kuigi Eestimaa laulule („Ükskord me võidame niikuinii!“) ja Balti ketile jõudsime õigel ajal. Balti ketiga oli selline lugu, et sõber Ivar tuli meilt läbi väge täis ja võttis meid kaasa. Eelnevalt oli juba teada, et põhitrassilt enam läbi ei pääse ja Iffil oli vaadatud välja marsruut Peterburi maanteelt  maha keeramisega läbi mingita tolmuteede rägastiku sündmuspaika. Ehhee, ega me ainukesed „nutikad“ polnud. Terve kolonn nutikaid viimaseminuti tunglejaid (väga korrastatult ja sõbralikult) otsis väljapääsu trassile. Uh, see oli tõeline lend „mesipuu poole“. Massiline, kirglik. Vaatasime kogu aeg kella, kuulates raadiot, kartes hilineda. Jõudsime kohale kümmekond minutit enne tule möödumist. Võtsime ritta … Käest kinni … Uhke tunne oli. Väga uhke tunne oli. Võimestav tunne. Nii „Eestimaa laul“ kui Balti kett olid mingi võimsa voo liikveleminek. Lendasime ju vabaduse (mesipuu) poole.

Hilinedes ära olles.

 1990 aasta mais, kui internatsid ründasid Toompead, siis olin Poolas koos paari auväärt kolleegiga  nende majandusreformist eeskuju võtmas. Oli muide väga asine ja tõhus kohtumiste jada. Kui siis 1991 aasta alguses internatsid, kõigis kolmes Balti riigis, püüdsid olukorda enda kasuks kallutada, mis lõppes nii Leedus, kui ka Lätis veriselt, siis meil õnnestus vastuhaku teravik maha lõigata diplomaatiliselt. „13. jaanuaril sõitis Boriss Jeltsin Tallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs), Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise volitatud esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.“ Ilmselgelt tekitas idee „ kutsuda  külla“ Venemaa president segadust kohalike vanameelsete seas. Kuid olukord oli ikkagi väga laetud. Plahvatusohtlik.

Pingete eskaleerumise vältimiseks ja plahvatuse ärahoidmiseks võeti kasutusele kõik mis võtta andis. Nii jäeti  ära ka üks mässu ajend – hinnatõus. Protest hinnatõus vastu oli üks  hea ajend vastuhakuks. Hinnaküsimus on läbi aegade olnud hea tulehakatis mässu süütamiseks. Vaadake, see oli aeg, mil hinnad tõusid lühikese aja jooksul kordades, mitte lihtsalt protsendipunktikestes. Kuna  Eesti oli deklareerinud juba oma territooriumil meie otsuste ülimlikust, siis pani impeerium meid topeltsurve alla. Seda ka hindade näol. Impeeriumi keskvõim oli just muutnud paljude toormete ja komponentide hulgihindu, mis mõjutasid raskelt meie tarbijaturgu. Sellest sundseisust ei teadnud kohalik elanikkond midagi. Pidevalt muutuvad hinnad olid kõigile uus nähtus peale seda, kui hinnad olid püsinud ühesugused aastakümneid. Sellised muutused elukorralduses olid sageli mõisetamatudmõistetamatud ja hea pinnas meie iseseisvuspüüdluste torpedeerimiseks. Kuna mässu üks ajendeid oli just hinnatõus, see teravik tuli kibekiiresti maha lõigata ja kahjumid sisse võtta. Veel eelmisel õhtul käis kolleeg E. Eero Majandusministeeriumist, minult hilistel õhtutundidel kodus, võtmas kooskõlastusallkirja vastavasisulisele hindade külmutamise dokumendile. Tehtud. Valitsus teatas hindade külmutamisest. Üks ettekääne mässuks vähem.

Ja järgmisel päeval, mil internatsid vägagi lootusrikkalt kogunesid jälle Toompeale, siis … Siis jäin mina hiljaks. Polnud küll ära, kuid jäin hiljaks. Meie kontor ( Riigi Hinnaamet) asus aadressil Toompea 1, seega kohe Toompea lossi vastas. Juhtusin ühe kolleegiga arvamusi vahetama ja selleks ajaks kui esiukseni jõudsin olid meie head kaasüürilised Kodukaitse/Piirivalve juba ukse mässuliste võimaliku sissetungi vastu seestpoolt tugevate kuusetüvedega kinni kiilunud. Tundsin end kui „orvuke“, teadmata kuhu/kellega ennast sättida. Hõikusin kolleegidega (mobiile ju veel polnud), kas neil kõik korras ja suundusin siis Lossi. Teatavasti paiknesid tol ajal nii Vabariigi Valitsus kui Ülemnõukogu (tollane Seadusandja) mõlemad Toompea lossis. Meid kogunes mitu irdinimest  ökonoomikaosakonda ja jälgisime pinevat olukorda.

Olukord oli tõesti pinev selline 50/60 olukord. Kõigil olid meeles eelnevate päevade traagilised sündmused Leedus, Lätis ja meie piiripunktide ründed. Kõigil vasardas vapra näo varjus ärevus „Nüüd oli siis meie kord …“ Kuid kõik olid täis vaimu vastu hakata, kui asi kirjuks kisub.

Millega vastu hakata? Relvad? Tol ajal oli relvadest natukene teine arusaamine, teatavasti oli NSVL-s üldine relvakeeld, nii et isiklikke relvi eriti polnud. Välja arvata jahirelvad ja selles kategoorias leidus nii karvaseid kui sulelisi optilise sihikuga vintideni välja. Kuid kontoriinimestel, nagu meie olime, … polnud midagi (kui mitte teravaid metalljoonlaudu ja paberiklammerdajaid arvestada). Paarile kolleegile oli usaldatud püstolid ja ülejäänud kerisid tuletõrjevoolikuid lahti, et veejoaga sissetungijaid peatada. Mida veel? Hinnaameti maja ja lossi vahele oli veetud ridamisi suuri kivirahne, et tankid päris ühe hooga lossihoovi sisse ei sõidaks ja teadmamehed rääkisid, et varutud on tünnide viisi toiduõli (sic! kõige defitsiidi ajal), et nende sisu mäest alla kallata. Ei tea kas sellel oli ka tõepõhja, kuid tuju tõstis kindlasti.

Kui oma kabinetist vaatasin meie Kiek in de Köki poolses siseaias  Andrus Hööveli kihutuskõnet majanduspiiri kaitseteenistuse meestele. (Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse määrusega alles 8. aprillil 1991.), siis polnud olukord enam nii nukker. Tahe, kaitsetahe,  oli olemas. Kihutuskõne oli sütitav, kui Andrus ütles sisendavalt „Mehed ...“ siis tundus, et tõmbuti kuidagi sirgemaks, sitkemaks. Kuid mehed seisid valvel, kasetümikad jalal. Relvi ju polnud, olid kasetümikad. Seisid sirge seljaga. Tahet ja väge täis. Selline relvastus siis.

Õnneks suutsid nii meie tollased juhid, kui ka BJ kohalolek tekitada piisavalt segadust internatsides ja õhtuks oli olukord rahunenud. Pääsesime näpilt. Aitäh tegijatele.

 

… nad lasid meie kontori õhku.

 

Järgmine kord „olin ära“, siis kui meie kontor (koos verisulis Piirivalveameti kontoriga) … 9.07  õhku lasti. Olin Soomes. Reageerisin sellele uudisele eht soomepäraselt: esiteks mõtlesin, et kuna teada anti, et plahvatus toimus Piirivalveametis (sic! mitte Hinnaametis), siis pidasin silmas, et plahvatus toimus Piirivalveameti uues asukohas. No kes tahaks panna pommi hinnakontorile? Või siiski? Pikad juhtmed, pikk mõtlemine. Teate seda anekdooti, et kui soome taat kohtab metsas suusatajaid ja need teda teretavad, siis ei vasta ta midagi. Alles õhtul, kui suusatajad tagasi tulevad, siis ütleb neile "Ilta". Vaadake, see pole niisama viivitus või aeglus, vaid taat on terve päeva arutlenud, kas tasub nende võõraste tere vastu võtta. Umbes sarnane lugu oli minuga, kui umbes tunnikese pärast ütlesin kolleegile "Perkele, tämä on minun virasto!". Oligi, kuid ... Kuid kujutate ette, oli aasta 1991, oli veel NSVL ja lauatelefonid olid muidugi plahvatusest maas ning mobiile veel ei olnud. Polnud sidet, polnud ka teavet. Kulus tükk aega pusimist, enne kui sain asjast sotti. Õnneks meie inimestest keegi viga ei saanud (kaastunne kannatada saanud piirikontori semudele), kuid kontor oli segamini, mis segamini. Kahju. Seepeale koliti meie kontor Majandusministeeriumi majja Suur-Ameerika 1. Kontorivahetus ei läinud samuti viperusteta. Mingil imelikul põhjusel põles meie kaubabuss koos eritellimuslike raamatukogu riiulitega maha.

Siiski kolimine Majandusministeeriumisse (kuigi tegutsesime Rahandusministeeriumi valdkonnas) oli igati positiivne, sest sulpsasime keset kõige tihedamat infovälja. Ja nagu reklaamides öeldaks, see polnud veel kõik. Ei tea, miks kuid saime endale uued manulised/naabriks Eesti Panga. Jälle hästi, veel rohkem informatsiooni. Vaat selline lugu.

Samal ajal podises hinnareform omasoodu edasi. Nagu auväärsed kolleegid Heido Vitsur ja Raivo Vare hiljutises raadiosaates tõdesid, siis ilma hinnareformita poleks olnud võimalik ei majandusreform, omandireform ega rahareform. Küsite miks? Kas te kujutate ette turupõhist majandusmudelit kus riik keskselt kinnitab ja muudab pea kõiki hindu alates pastakasüdamike täitmisest kuni jahuussideni välja? Ei kujuta? No impeerium  üritas ja kukkus oma (administratiiv)raskuse all kokku. Niisiis oli hinnareform nagu määrdeaine teiste reformide edukaks sujumiseks. Hinnareform oli tohutu kombineerimine ühes samm-sammult konkurentsiõigusele ülemineku ettevalmistamisega. Põnev.

 

„Reformitiimi määrdemeistrid“

 

Vaheriigiaegne Hinnakomitee oli olnud üks huvitav asutus, mis koondas selle aja mitmeid parimaid hinnaökonomiste. Hm, polnud just kerge muuta hindu, kui … hindu muuta ei tohtinud, kui isegi jahuussidele ja puruvanakestele oleksid pidanud olema riiklikud hinnakirjad, kiluvõileibadest rääkimata.

Eesti Hinnaamet moodustati 1990 a alguses (HA oli üks esimesi moodustatud ameteid). Omariikluse deklareerimine muutis kogu hinnasüsteemi loogikat liikudes rangetest riiklikest hindadest vabaturu hinnakujunduse poole. Täiesti uus maailm. Kuid see  hinnasüsteemi keeruline ja vastutusrikas  töö õnnestus ainult seetõttu, et meil õnnestus Hinnaametisse koguda riigi kõige andekamad ja visamad hinnaökonomistid. Kahjuks jäi kõige targem hinnaökonomist, Einar, mängust välja, sest ta ütles IME rahvale ühel avalikul debateerimisüritusel, et „Te olete kretiinid“, mis polnud sisuliselt vale, kuid öelda uusülemustele otse, avalikult ja serviti … Auts, see oli valus. Sellel olid tagajärjed. Hinnakomitee löödi laiali ja osakondade juhatajad lahkusid demonstratiivselt. Miks? Elementaarne. Kui meid ja meie oskusteavet ei usaldatud, siis milleks sellises töökeskkonnas toimetada?  Mina maandusin Kaubandusministeeriumi välissuhete osakonna juhataja kohale, kuid jätkasin Hinnaseaduse väljatöötamise töörühma vedamist.

Vaadake, IME suund (turumajandus, vabad hinnad, konkurentsi- ja tarbijakaitse) oli õige, kuid see ei arvestanud tegelikke impeeriumist tulenevaid võimalusi. Võimaluste optimaalseks ärakasutamiseks kutsuti meid kui valdkonna asjatundjaid  hinnatööle tagasi. Tegelikult oli Hinnaamet litsutud kahe jõu: vanameelsete ja liig uuemeelsete vahele, mis raskendas optimaalset liikumiskiirust. Kõik muutus päevadega ja kõik tuli läbi arvutada variantsuses. Kas te kujutate ette, et seda tehti ruudulise klade, joonlaua, pastaka ja Canoni lauakalkulaatoriga (kalkulaatori, mitte arvutiga)? Tänu neile selle eest. Miks tänada? Nagu märgitud, need tipptegijad olid tegelikult määrdeaine reformide vahel ja sees nende sujuvaks liuglemiseks uue majandusmudeli suunas. Veel aastaid peale neid pöördelisi sündmusi, kui Hinnaamet oli ümber nimetatud Konkurentsiametis (sic!) ja sellele pandud Konkurentsiseadusest tulenevad kohustused, siis jätkas see tippseltskond (ja sellega liitunud lisakompetentsid) stabiilse , kuid kreatiivsed majandusmudeli kaitset. See oli aeg, kui palgad olid madalad, karjäärivõimalused tühised ja paljud kippusid purjetama silmapiiri poole oma õnne otsima. „Vanad grenaderid“ jäid ja hoidsid liini, et amet päris tühjaks ei jääks.  Laskusin piltlikult  igal hommikul meie kontori ette porimatile ja tänasid neid „vanu grenadere“ nende tehtu, nende pühendumuse ja nende püsimajäämise eest. Veelkord aitäh teile. Ja kui mina ei täna, kes siis veel tänaks? Nii, et veelkord … olge tänatud – „reformitiimi määrdemeistrid“. Te olite väga tähtis tükk vabaduse ja reformide ajaloost.

 

Käärimine jätkub …

 

Sel ajal kui meie siin Eestis, müterdasime meisterdada uut maailma, liikus maailm ise edasi.  Või siis tagasi. Olenes vaatepunktist. Ka  Impeeriumis muutus käärimine üha rajumaks. Kõik olid rahulolematud. Vanemeelsed olid rahulolematud, uuendusmeelsed olid rahulolematud, keskvõimlased olid rahulolematud ja vabadusemeelsed olid rahulolematud. Kõik särises ja värises, oodates millisest otsast punni eest lööb, lihtsalt sõnamulli veeretades enam edasi ei saanud. Impeeriumi muudatustepoolse seltskonna loodud „liiduleping“ oli keskvõimu poolne geniaalne konstruktsioon, mis oleks meidki võinud asjade halva kokkulangevuse ja keskvõimu ladusa administratiivtöö puhul (meie tahtest/tahtmatusest hoolimata)  sidunud igavesest ajast igavesti Karulaane embusesse. Õnneks … Õnneks, ei pidanud vanameelsete närv vastu ja nad otsustasid valitseva (esimese ja viimase NSVL) presidendi sõjaväelise riigipöördega kõrvaldada. Klassika - president „jäi haigeks“. Nii lapsik.

18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas asepresidendi Gennadi Janajeviga. Nii, nüüd oli see siis käes - tõehetk. Olin oma pere just nädalalõpus Kurru juurde Tapale viinud. Suvitama. Kurrul oli jaama lähedal lahe majake marja- ja õunaaiaga. Kurru oli minu austatud kaasa veel austatum ema, kes pani endale ise nime – Kurr. Küsite miks? Kas te kujutate, ette kuidas kõlaks lapse suust vanema, kes elab Tapal? Loomulikult on see „tapavanaema“ või „tapa vanaema“. Ei kõla just sündsalt.  Eks ole? Eluaegse pedagoogi ja koolijuhina oskas Kurr alati leida lahendusi. Sündsaid lahendusi. Kurru juures oli just hea koht suve veeta kui … rahulikud ajad olid. Nüüd sai see rahulik aeg otsa.

Küsite, kus olin mina? Seegi kord läks jälle stiilipuhtalt, magasin sisse. 18 august oli kuum maatuuleline suvepäev. Miks see maatuul tähtis on? Elasime tol ajal Hermanni tänava kivisüdamega puumaja teise korruse ühiskorteris. Ajastuomaselt oli seal soojal ajal soe ja külmal külm. Kuumal suvepäeval päästis vaid pärani avatud aknad (või vähemalt nii meile tundus), kuid maatuul tähendas seda, et jäime Sossi tehasest allatuult.  Keskkonnanõuded olid sel ajal sellised kui olid ja paberikeeduse aurud lasti vabalt tuulel laiali kanda. See oli selline raske kemikaalimaitseline ollus, mille tulemusel ärkasid öösel hing väävlisudust kinni ja tormasid aknaid kinni panema. Lisaks pinisesid toas ka sääsed. Oeh, nende jahtimine tegi magamise peaaegu võimatuks. Niisiis esmaspäeva hommikul oli enesetunne nagu välja essutud õunamoosil. Peaaegu oleksin sisse maganud. Rutuliselt tööle „kimades“ kohtasin parklas samuti saabuvat kantslerit, kes küsis „Mida sa asjast arvan?“. Millest? Ja siis läks masin käima. Oli saabunud tõe hetk.

„1991. aastal oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud. Oli saanud järjest selgemaks, et tema aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liidulepingu sõlmimisega. Ent see tähendas vanameelsete kommunistide arvates NSV Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. „ (Vikipeedia). 20 augustil pidid toimuma esimesed liidulepingu allkirjastamise üritused, seda püütigi vavameelsete poolt ära hoida.

Vanameelsete närvid ei pidanud vastu ja 18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millele järgnes ustavate väeosade aktiveerimine tähendas, et paralleeluniversium oli jõudnud meie õuele. „19. augusti 1991 hommikul helistas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin riikliku erakorralise komitee nimel EV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile ja teavitas, et erakorraline komitee on kõrgeima võimu Baltimaades tema kätte andnud ning Kuzmin keelas ära kõik meeleavaldused ja rahvakogunemised ning NSV Liidu konstitutsiooniga vastuolus olnud Eesti seaduste tühistamist.“ (Vikipeedia). Tundub, et siin paiknevaid väeosi ei usaldatud (et võib-olla on nakatunud vabaduspisikusse) ja liikvele pandi Pihkva „dessantnikud“. Seekord ei tulnud Sossi moest alla väävlitoss, vaid lõgisesid impeeriumi soomukid. Valjult ja krigisevalt. Kurjakuulutavalt. Memmed Tartu maantee ääres ahhetasid, et „Nüüd rikuvad sillutise ja trammitee ära“. Selline huvitavalt inimlik  enesekaitseline seisund, sest kui impeeriumi rünnak oleks õnnestunud oleks ära rikutud palju enamat kui sillutis. Seekord läks siiski õnneks. Jälle.

 

Õnneks seepärast, et  … impeeriumi enese süsteemi oli juba nii palju vabadusosist sisestatud, et see ei võimaldanud enam vägivaldset lahendust. Vähemalt mitte edukat. Siiski Tbilisi, Vilnius, Riia ja meie piirikordonite rünnak näitas, et vägivald saab olema … vägivaldne. Massiliselt vägivaldne. Ärgem unustagem ka Tšehhoslovakkiat, Ungarit ja Poolat. Nii kui vabadusvõime neis riikides nõrgenes, pühiti see terrori poolt minema. Tegemist oli sissetöötatud skeemiga, ainult et … Kõigil neil juhtudel oli suurpanustajaks vabaduse mahasurumisel olnud  NSVL oma tohutu ja kuuleka ajupestud sõjamasinaga. Seekord oli NSVL ise „vabadusiha ohver“. Sellel lahingtandril polnud NSVl-l  ühtegi kõrvalist suurjõudu aitamas. Kuid katse kõike summutada ja luua paralleeluniversium oli kogu aeg olemas olnud. Nüüd … See paralleeluniversium oli kohe, kohe meile saabumas ettevalmistatud likvideerimisnimekirjadega, käeraudadega, vangikongidega ja tapivagunitega, kuid … Kuid õnneks jooksis see rong rööbastelt maha.

 

Ilmselt on sellel palju tegureid (ka meie pisike nügimine), kuid üks põhiküsimus oli ikkagi selles, milliseks kujuneb lahendus impeeriumi pealinnas eneses. Meie ülesanne Eestis (Lätis, Leedus) oli püsida saavutatul ja vaikselt vabaduse poole edasi imbuda. See taktika oli meid hästi teeninud. Moskvas … Paradoksaalsel kombel oli Moskva pealinnaks nii VFNSV-le kui ka NSVL-le ja Jeltsin VFNSV juhina rikkus oma vastuhakuga (ja ilmselt ka tabamatusega) riigipöörajate plaanid ära. Kaks käsuliini on iga ettevõtmise läbikukkumise kindel stsenaarium. Moskva Moskva vastu oli stsenaarium mida Impeerium polnud kunagi arvanud juhtuma, kuid juhtus. Kogu NSVL oli ju Vene Keiserriigi reinkarnatsioon, mis tähendas, et Vene riiki kui sellist Keiserriigis ja NSVL-s eraldiseisvalt ei eksisteerinud, see oli vaid administratiivne piirkond impeeriumis. Tugev, mitmekihiline piirkond, kuid mitte riik. See, et VFSV ennast NSVL-le vastandaks kui (vaba)riik oli üllatus nii edumeelsemale kui paduvanameelsele võimuvertikaalile. Kui VFNSV poleks vastustunud NSVL-le oleks olukord kujunenud hoopis teistsuguseks. Veriseks ja vaevarikkaks. Värisevad ätid pressikonverentsil ja tankid tänavatel oli selge solvang moskvalastele. Määravaks polnud isegi mitte putšistide värisevad käed ja ebakindel hääl, süüdlaslik/valelik kehakeel (mida oli muidugi piinlik vaadata),vaid just moskvalaste solvamine. Moskvalased olid väga iseteadlik ja uhke rahvas. Sel ajal igatahes. VFNSV-line Moskva pidas vastu. Kuid siiski oli see ka selge lahknevuse ärakell ka kõigile teistele, mitte ainult NSV-le. Olukord oli midagi sellist nagu USA filmides kodusõja alguses, kus ohvitserid peavad West Pointis ühiselt viimase balli ja siis hommikul liiguvad erinevatesse leeridesse. Midagi murdus. Tekkisid uued „omad“ ja „võõrad“. Muutusid ühised vaenlased, tekkisid uued liitlased, tekkisid ka uued eesmärgid.

 

… need mustsõstrapõõsa kastjad.

 

Need augustipäevad olid ärevad, sest kui tankid on juba tänavatel, siis nalja enam ei mõisteta. Vilniuses ja Moskvas läks rahvas paljakäsi tankide vastu ja … neist sõideti lihtsalt üle. Kahju, kuid ... Rahvas sai oma märtrid. Millega ennast kaitsta? Tahe, kasetümikad ja tõkkerahnud olid meil olemas, kuid …

Kuigi meilgi oli mitmeid kaitseeesmärgilisi rahvaalgatuslikke kogumeid, siis kaitseväge ju veel polnud. Nagu märgitud, siis Piirivalve oli organisatsioonina alles loodud, kasvades välja Kodukaitse struktuuridest. Politsei oli ka verisulis, vahetades märtsist 1991 välja senise miilitsa (mis oli selleks ajaks pigem vormivahetus). Pealegi oli tegemist korrakaitseliste mitte lahingüksustega.

Midagi siiski oli.  Vaheriigi ajal käibis anekdoot kus populaarselt Armeenia raadiolt küsiti „Miks eestlased oma mustsõstrapõõsaid petrooliga kastavad?“ Armeenia raadio vastas: „Elementaarne, neil on põõsa alla kuulipildujad peidetud ja kastavad petrooliga, et rooste ei läheks. No, et kui vaja oleks kohe võtta.“  Umbes selline oligi meil varustatus relvadega, kui taasiseseisvumine algas.  Kaitseliit (taaskäivitati rahvaalgatuse korras 17. veebruaril  1990 a) taastati juriidiliselt alles  4. septembril 1991 ja arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu.“ (Vikipeedia). Niisiis oli aeg vaadata üle kuidas oli mõjunud petrooliga kastmine mustsõstrapõõsastele ja selle all olevale. Kõik lõid kaasa, igaüks omal moel ja oma võimaluste piires. Näiteks Lõuna-Eestis Saverna kandis kostitasid külamehed mööda maanteed Tallinna poole liikunud dessantväelasi viinaga. "Andsime neile viina. Neljast kastist aitas. Kaks esimest kasti haarati kiiresti," meenutab viinajagaja, tollane kolhoosnik Relvo Värton. "Tahtsime, et nad jõuaksid Tallinna väsinuna. Viina tõin oma keldrist. See oli rohelise sildiga Moskovskaja. Kastid on siiani alles, mõned tühjad pudelidki." Värtoni sõnul kustutati Valgjärve telemastis tuled, et kolonn seda üles ei leiaks. Ja nagu viinast veel vähe oleks, vahetati tee ääres viidad ära: et dessantväelased vale teed läheksid. Osa jõudnudki hoopis teise kanti välja.“ (ÕL 19.08.21). Mida teatas ametlik info vägede Eestisse liigutamise osas? Hm? „Sõjaväe Eestisse toomise ettekäändeks on sõjalised õppused, mille eesmärk olevat radioaktiivsete ainete lekke tagajärgede likvideerimise harjutamine.“ Oeh, ikka see sama vana ja väsinud vassimine.

Augustiärevuse aegu

Augustiärevuse ajal tegigi igaüks oma asja, poliitikud poliitikaasja, ametnikud tegid oma ametnikuasja, kodanikud kodanikuasja, kaitseüksused kaitseasja ja meie oma kontoris tegime hinnaasja. Vaadake, hindadest ei pääse keegi ei kunagi. Kui maksudest võib veel pääseda (mingiks ajaks), siis kauba eest tuleb maksta nii või teisiti. Ostuks-müügiks on vaja hinda. Kontoris oli olukord muidugi veidi kaootiline, kõik püüdsid oma võrgustikest immutada teadmisi, mis kuskil sünnib. Telefonid õnneks töötasid. Inimesed ka.

Ärevuseks oli ka põhjust. Esiteks oma internatsid, kes püüdsid olukorda oma kasuks pöörata. Teiseks kohalik imperiaalne sõjaväeline struktuur. Kolmandaks dessantnikud. „ Tallinna lennuväljal maandub sõjaväe transpordilennuk, kust väljub poolsada dessantväelast koos veoautoga GAZ 66 ja väliköögiga. Tallinna reisisadam on suletud. Sõjavägi põhjendab asja õppustega lahel.“ Seega supiköögid olid kohal ja meri lukus. Kui Pihkva dessantnikud juba 19.08 liikvele läksid ja 20.08 Tallinnasse jõudsid, siis … 76. kaardiväe õhudessantdiviis polnud niisama üksus, see oli osalenud mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias. Seega kogenud „konfliktilahendajad“ …

Kõige pikem päev

 

20.08 hommikul kontorisse minnes jätsin koju kirja „Läksin tööle, ei tea millal tulen“ ja ega ei teadnudki. Pere oli Kurru juures, mis tähendas, et mingitki võimalust kontakti ülal hoida puudus. Mobiiltelefone polnud ikka ja Kurru majas polnud ka lauatelefoni. Niisugune infosulg siis. Arvata võib, et selliseid kirjakesi „Läksin …ei tea … millal (või kas?)“ jäeti neil päevil tuhandeid. Oli suveaeg, paljude pered olid suvilates või lapsed suvelaagrites … Teatasid/teadsid, et läksid … sest pidid minema. Meid teiega oodati.

 

Meid oodati, kuid ka meie ootasime. Vaheriigi ja Eesti komitee pealikud istusid koos ja arutasid mitte niivõrd kas teha vaid kuidas teha. Arutasid ja arutasid. Rahvas ootas. Ootas, et Vabariik välja kuulutataks. Kasvõi minutiks, et need imbumised mesipuu poole ei oleksid tühja läinud, aga ei … Istusivad pealikud Toompeal, lihvisid teksti ja aeg liikus. Soomukid ka. Ärevus. Teadmatus. Raadiumis  kutsuti sel päeval kõiki Vabaduse platsile miitingule demokraatia kaitseks. Tuhanded inimesed leidsid tee Vabaduse platsile. Toimus „Protestimiiting Nõukogude sõjardite vandenõu vastu). Ka seal oli tunda mõistmatust, miks iseseisvust välja ei kuulutata. Aeg venis … Pikk päev, kõige pikem päev.

Eelmisel päeval oli Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis  ette lugenud üleskutse: rahvas, tulge Televisiooni- ja Raadiomaja kaitsele! „Naised-lapsed jätke koju! Terariistu ja vormirõivaid pole vaja.“ Vilniuse ja Riia sündmused olid näidanud, et just nendest objektidest alustati vabaduspüüdluste mahasurumist. See üleskutse leidis hulgaliselt järgijaid. Igatahes Telemaja ümbruses oli „Nõukogude sõjatehnika sissesõidu takistamiseks olid tänava otstele paigutatud rasked veoautod, mis sel otstarbel koormati ka kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata“ (Vikipeedia).

Mida te jokutate? Pikima päeva jätk

See, et Toompeal kohe tulipalavalt vabariiki välja ei kuulutatud oli siiski sügav sisu. Nagu Vanaema Marie ütles: „On ainult kaks kiiret asja: üks neist on hädaline asi ja teine on kirbu kinnivõtmine, teised asjad ei ole rutulised.“ Siin polnud tegemist kirbu kinnivõtmisega, nii et mõtlemine oli igati kohane. Küsimus oli: millist vabariiki välja kuulutada? Kes kuulutab? Paaril viimasel aastal oli tugev vastasseis Vaheriigi struktuuride ja Eesti Komitee vahel võtnud kohati vägagi konfliktse vormi. Paradoksaalselt olid osad Eesti komitee liikmed valitud ka Ülemnõukogusse ja samuti osa Ülemnõukogu liikmeid valitud Eesti Komiteesse. Need kaks kogu vaatasid nagu eri otstest ühte ja samasse torusse. Küsimus oli selles, kas taastada Eesti vabariigi iseseisvus või luua uus Riik. Tegemist oli põhimõttelise otsusega. Väga põhimõttelisega. Lõpuks – hilisõhtul - kõlas „Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise ajalooline haamrilöök. 69 poolthäälega võetakse vastu Eesti Kongressi juhtidega kooskõlastatud otsus, millega kuulutatakse Eesti riiklik iseseisvus taastatuks. Eesti oli kuulutanud oma iseseisvuse taastatuks.“ Poole sajandiline kooma oli lõppenud.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud.^[viide?] Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks sündmuseks. Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.“ Poolesajandine kooma oli lõppenud. Samuti pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ka maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole teatades iseseisvuse taastamisest ja paludes selle otsuse tunnustamist.

22. augustil 1991 tunnustas Island esimese lääneriigina Eesti Vabariigi iseseisvust. Samal päeval teatas Pariisis viibinud Vene NFSV välisminister, et Venemaa tunnustab Balti riikide iseseisvust ja 24. augustil taastunnustas Vene Föderatsioon ametlikult Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki. Olime rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik. Meie teiega oleme vabad inimesed vabas riigis, kuid me seisame endiselt risttee(de)l nagu täheldas Harari, et „meie praegune olukord ei ole loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame kujutada.“. Olgem siis nutikad valima … vabadust. Ikka ja jälle

Kolmkümmend viis aastat möödunud taasiseseisvumisest? Uh, kuidas see aeg nii kiiresti möödunud on? Nüüd tagasivaates tundub kõik kuidagi lihtsam, selgem, kindlam, … kangelaslikum. Loomulikum. Me justkui „imbusime“ vabadusse.

Kuid päris nii see polnud, kõik see toimis tuhandete komponentide kokkulangevuses/sobivuses just sellel ajahetkel, mil meil õnnestus hetkeks praotunud ajaloo õhuaknast läbi tuhiseda vabaduse poolele. Meie teiega olime ristteedel nagu kirjutas Y. N. Harari  „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Igaüks meist teiega tegi valikuid sel ristteede rägastikus oma parimate äratundmiste järgi. Me olime suuresti teadmatuses tervikpildist ja seda liigutavatest mõjudest, sest „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses.“ Ainuke mida me teadsime oli see, et me tahtsime olla iseseisvad iseseisvas riigis.

Tegelikult ujusime me ajaloo kulgemisega vastassuunas sest: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ Kuni ühel hetkel enam ei olnud. Huvide erinevuse tsentrifugaaljõud hakkasid imperiaalset valitsusvormi tükkideks kiskuma. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310/311/252/256/311). Peab paika mõttepojuke, et „Me ei uuri ajalugu selleks, et tulevikku teada saada, vaid selleks, et silmaringi avardada ja mõista, et meie praegune olukord ei ole loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame kujutada.“ 1991 aastal poleks meie teiega suutnud paljusid arenguteid, kiirteid, ette näha, nüüd on meie ülesanne mitte ennast manööverdada mugavusest tupikteele. Vaadake, kui me imbusime vabadusse, siis kui me pole küllalt kiired/paindlikud/kreatiivsed võib vabadus meist ka välja imbuda.

Lend vabaduse (mesipuu) poole.

Niisiis 35 aastat tagasi … 1991 aasta oli tihe lootuse ja ootuste aasta. Vaheriigi lõpp ja meie teiega Imbvabanemine. Taassünd. Taassünnitus? Kummaline, kuid tundub, et olin sel ajajärgul põhiliselt põhisündmustelt … ära või jäin hiljaks. Kuigi Eestimaa laulule („Ükskord me võidame niikuinii!“) ja Balti ketile jõudsime õigel ajal. Balti ketiga oli selline lugu, et sõber Ivar tuli meilt läbi väge täis ja võttis meid kaasa. Eelnevalt oli juba teada, et põhitrassilt enam läbi ei pääse ja Iffil oli vaadatud välja marsruut Peterburi maanteelt  maha keeramisega läbi mingita tolmuteede rägastiku sündmuspaika. Ehhee, ega me ainukesed „nutikad“ polnud. Terve kolonn nutikaid viimaseminuti tunglejaid (väga korrastatult ja sõbralikult) otsis väljapääsu trassile. Uh, see oli tõeline lend „mesipuu poole“. Massiline, kirglik. Vaatasime kogu aeg kella, kuulates raadiot, kartes hilineda. Jõudsime kohale kümmekond minutit enne tule möödumist. Võtsime ritta … Käest kinni … Uhke tunne oli. Väga uhke tunne oli. Võimestav tunne. Nii „Eestimaa laul“ kui Balti kett olid mingi võimsa voo liikveleminek. Lendasime ju vabaduse (mesipuu) poole.

Hilinedes ja ära olles.

 1990 aasta mais, kui internatsid ründasid Toompead, siis olin Poolas koos paari auväärt kolleegiga  nende majandusreformist eeskuju võtmas. Oli muide väga asine ja tõhus kohtumiste jada. Kui siis 1991 aasta alguses internatsid, kõigis kolmes Balti riigis, püüdsid olukorda enda kasuks kallutada, mis lõppes nii Leedus, kui ka Lätis veriselt, siis meil õnnestus vastuhaku teravik maha lõigata diplomaatiliselt. „13. jaanuaril sõitis Boriss Jeltsin Tallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs), Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise volitatud esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.“ Ilmselgelt tekitas idee „ kutsuda  külla“ Venemaa president segadust kohalike vanameelsete seas. Kuid olukord oli ikkagi väga laetud. Plahvatusohtlik.

Pingete eskaleerumise vältimiseks ja plahvatuse ärahoidmiseks võeti kasutusele kõik mis võtta andis. Nii jäeti  ära ka üks mässu ajend – hinnatõus. Protest hinnatõus vastu oli üks  hea ajend vastuhakuks. Hinnaküsimus on läbi aegade olnud hea tulehakatis mässu süütamiseks. Vaadake, see oli aeg, mil hinnad tõusid lühikese aja jooksul kordades, mitte lihtsalt protsendipunktikestes. Kuna  Eesti oli deklareerinud juba oma territooriumil meie otsuste ülimlikust, siis pani impeerium meid topeltsurve alla. Seda ka hindade näol. Impeeriumi keskvõim oli just muutnud paljude toormete ja komponentide hulgihindu, mis mõjutasid raskelt meie tarbijaturgu. Sellest sundseisust ei teadnud kohalik elanikkond midagi. Pidevalt muutuvad hinnad olid kõigile uus nähtus peale seda, kui hinnad olid püsinud ühesugused aastakümneid. Sellised muutused elukorralduses olid sageli mõisetamatudmõistetamatud ja hea pinnas meie iseseisvuspüüdluste torpedeerimiseks. Kuna mässu üks ajendeid oli just hinnatõus, see teravik tuli kibekiiresti maha lõigata ja kahjumid sisse võtta. Veel eelmisel õhtul käis kolleeg E. Eero Majandusministeeriumist, minult hilistel õhtutundidel kodus, võtmas kooskõlastusallkirja vastavasisulisele hindade külmutamise dokumendile. Tehtud. Valitsus teatas hindade külmutamisest. Üks ettekääne mässuks vähem.

Ja järgmisel päeval, mil internatsid vägagi lootusrikkalt kogunesid jälle Toompeale, siis … Siis jäin mina hiljaks. Polnud küll ära, kuid jäin hiljaks. Meie kontor ( Riigi Hinnaamet) asus aadressil Toompea 1, seega kohe Toompea lossi vastas. Juhtusin ühe kolleegiga arvamusi vahetama ja selleks ajaks kui esiukseni jõudsin olid meie head kaasüürilised Kodukaitse/Piirivalve juba ukse mässuliste võimaliku sissetungi vastu seestpoolt tugevate kuusetüvedega kinni kiilunud. Tundsin end kui „orvuke“, teadmata kuhu/kellega ennast sättida. Hõikusin kolleegidega (mobiile ju veel polnud), kas neil kõik korras ja suundusin siis Lossi. Teatavasti paiknesid tol ajal nii Vabariigi Valitsus kui Ülemnõukogu (tollane Seadusandja) mõlemad Toompea lossis. Meid kogunes mitu irdinimest  ökonoomikaosakonda ja jälgisime pinevat olukorda.

Olukord oli tõesti pinev selline 50/60 olukord. Kõigil olid meeles eelnevate päevade traagilised sündmused Leedus, Lätis ja meie piiripunktide ründed. Kõigil vasardas vapra näo varjus ärevus „Nüüd oli siis meie kord …“ Kuid kõik olid täis vaimu vastu hakata, kui asi kirjuks kisub.

Millega vastu hakata? Relvad? Tol ajal oli relvadest natukene teine arusaamine, teatavasti oli NSVL-s üldine relvakeeld, nii et isiklikke relvi eriti polnud. Välja arvata jahirelvad ja selles kategoorias leidus nii karvaseid kui sulelisi optilise sihikuga vintideni välja. Kuid kontoriinimestel, nagu meie olime, … polnud midagi (kui mitte teravaid metalljoonlaudu ja paberiklammerdajaid arvestada). Paarile kolleegile oli usaldatud püstolid ja ülejäänud kerisid tuletõrjevoolikuid lahti, et veejoaga sissetungijaid peatada. Mida veel? Hinnaameti maja ja lossi vahele oli veetud ridamisi suuri kivirahne, et tankid päris ühe hooga lossihoovi sisse ei sõidaks ja teadmamehed rääkisid, et varutud on tünnide viisi toiduõli (sic! kõige defitsiidi ajal), et nende sisu mäest alla kallata. Ei tea kas sellel oli ka tõepõhja, kuid tuju tõstis kindlasti.

Kui oma kabinetist vaatasin meie Kiek in de Köki poolses siseaias  Andrus Hööveli kihutuskõnet majanduspiiri kaitseteenistuse meestele. (Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse määrusega alles 8. aprillil 1991.), siis polnud olukord enam nii nukker. Tahe, kaitsetahe,  oli olemas. Kihutuskõne oli sütitav, kui Andrus ütles sisendavalt „Mehed ...“ siis tundus, et tõmbuti kuidagi sirgemaks, sitkemaks. Kuid mehed seisid valvel, kasetümikad jalal. Relvi ju polnud, olid kasetümikad. Seisid sirge seljaga. Tahet ja väge täis. Selline relvastus siis.

Õnneks suutsid nii meie tollased juhid, kui ka BJ kohalolek tekitada piisavalt segadust internatsides ja õhtuks oli olukord rahunenud. Pääsesime näpilt. Aitäh tegijatele.

 … nad lasid meie kontori õhku.

 Järgmine kord „olin ära“, siis kui meie kontor (koos verisulis Piirivalveameti kontoriga) … 9.07  õhku lasti. Olin Soomes. Reageerisin sellele uudisele eht soomepäraselt: esiteks mõtlesin, et kuna teada anti, et plahvatus toimus Piirivalveametis (sic! mitte Hinnaametis), siis pidasin silmas, et plahvatus toimus Piirivalveameti uues asukohas. No kes tahaks panna pommi hinnakontorile? Või siiski? Pikad juhtmed, pikk mõtlemine. Teate seda anekdooti, et kui soome taat kohtab metsas suusatajaid ja need teda teretavad, siis ei vasta ta midagi. Alles õhtul, kui suusatajad tagasi tulevad, siis ütleb neile "Ilta". Vaadake, see pole niisama viivitus või aeglus, vaid taat on terve päeva arutlenud, kas tasub nende võõraste tere vastu võtta. Umbes sarnane lugu oli minuga, kui umbes tunnikese pärast ütlesin kolleegile "Perkele, tämä on minun virasto!". Oligi, kuid ... Kuid kujutate ette, oli aasta 1991, oli veel NSVL ja lauatelefonid olid muidugi plahvatusest maas ning mobiile veel ei olnud. Polnud sidet, polnud ka teavet. Kulus tükk aega pusimist, enne kui sain asjast sotti. Õnneks meie inimestest keegi viga ei saanud (kaastunne kannatada saanud piirikontori semudele), kuid kontor oli segamini, mis segamini. Kahju. Seepeale koliti meie kontor Majandusministeeriumi majja Suur-Ameerika 1. Kontorivahetus ei läinud samuti viperusteta. Mingil imelikul põhjusel põles meie kaubabuss koos eritellimuslike raamatukogu riiulitega maha.

Siiski kolimine Majandusministeeriumisse (kuigi tegutsesime Rahandusministeeriumi valdkonnas) oli igati positiivne, sest sulpsasime keset kõige tihedamat infovälja. Ja nagu reklaamides öeldaks, see polnud veel kõik. Ei tea, miks kuid saime endale uued manulised/naabriks Eesti Panga. Jälle hästi, veel rohkem informatsiooni. Vaat selline lugu.

Samal ajal podises hinnareform omasoodu edasi. Nagu auväärsed kolleegid Heido Vitsur ja Raivo Vare hiljutises raadiosaates tõdesid, siis ilma hinnareformita poleks olnud võimalik ei majandusreform, omandireform ega rahareform. Küsite miks? Kas te kujutate ette turupõhist majandusmudelit kus riik keskselt kinnitab ja muudab pea kõiki hindu alates pastakasüdamike täitmisest kuni jahuussideni välja? Ei kujuta? No impeerium  üritas ja kukkus oma (administratiiv)raskuse all kokku. Niisiis oli hinnareform nagu määrdeaine teiste reformide edukaks sujumiseks. Hinnareform oli tohutu kombineerimine ühes samm-sammult konkurentsiõigusele ülemineku ettevalmistamisega. Põnev.

 „Reformitiimi määrdemeistrid“

 Vaheriigiaegne Hinnakomitee oli olnud üks huvitav asutus, mis koondas selle aja mitmeid parimaid hinnaökonomiste. Hm, polnud just kerge muuta hindu, kui … hindu muuta ei tohtinud, kui isegi jahuussidele ja puruvanakestele oleksid pidanud olema riiklikud hinnakirjad, kiluvõileibadest rääkimata.

Eesti Hinnaamet moodustati 1990 a alguses (HA oli üks esimesi moodustatud ameteid). Omariikluse deklareerimine muutis kogu hinnasüsteemi loogikat liikudes rangetest riiklikest hindadest vabaturu hinnakujunduse poole. Täiesti uus maailm. Kuid see  hinnasüsteemi keeruline ja vastutusrikas  töö õnnestus ainult seetõttu, et meil õnnestus Hinnaametisse koguda riigi kõige andekamad ja visamad hinnaökonomistid. Kahjuks jäi kõige targem hinnaökonomist, Einar, mängust välja, sest ta ütles IME rahvale ühel avalikul debateerimisüritusel, et „Te olete kretiinid“, mis polnud sisuliselt vale, kuid öelda uusülemustele otse, avalikult ja serviti … Auts, see oli valus. Sellel olid tagajärjed. Hinnakomitee löödi laiali ja osakondade juhatajad lahkusid demonstratiivselt. Miks? Elementaarne. Kui meid ja meie oskusteavet ei usaldatud, siis milleks sellises töökeskkonnas toimetada?  Mina maandusin Kaubandusministeeriumi välissuhete osakonna juhataja kohale, kuid jätkasin Hinnaseaduse väljatöötamise töörühma vedamist.

Vaadake, IME suund (turumajandus, vabad hinnad, konkurentsi- ja tarbijakaitse) oli õige, kuid see ei arvestanud tegelikke impeeriumist tulenevaid võimalusi. Võimaluste optimaalseks ärakasutamiseks kutsuti meid kui valdkonna asjatundjaid  hinnatööle tagasi. Tegelikult oli Hinnaamet litsutud kahe jõu: vanameelsete ja liig uuemeelsete vahele, mis raskendas optimaalset liikumiskiirust. Kõik muutus päevadega ja kõik tuli läbi arvutada variantsuses. Kas te kujutate ette, et seda tehti ruudulise klade, joonlaua, pastaka ja Canoni lauakalkulaatoriga (kalkulaatori, mitte arvutiga)? Tänu neile selle eest. Miks tänada? Nagu märgitud, need tipptegijad olid tegelikult määrdeaine reformide vahel ja sees nende sujuvaks liuglemiseks uue majandusmudeli suunas. Veel aastaid peale neid pöördelisi sündmusi, kui Hinnaamet oli ümber nimetatud Konkurentsiametis (sic!) ja sellele pandud Konkurentsiseadusest tulenevad kohustused, siis jätkas see tippseltskond (ja sellega liitunud lisakompetentsid) stabiilse , kuid kreatiivsed majandusmudeli kaitset. See oli aeg, kui palgad olid madalad, karjäärivõimalused tühised ja paljud kippusid purjetama silmapiiri poole oma õnne otsima. „Vanad grenaderid“ jäid ja hoidsid liini, et amet päris tühjaks ei jääks.  Laskusin piltlikult  igal hommikul meie kontori ette porimatile ja tänasid neid „vanu grenadere“ nende tehtu, nende pühendumuse ja nende püsimajäämise eest. Veelkord aitäh teile. Ja kui mina ei täna, kes siis veel tänaks? Nii, et veelkord … olge tänatud – „reformitiimi määrdemeistrid“. Te olite väga tähtis tükk vabaduse ja reformide ajaloost.

 Käärimine jätkub …

 Sel ajal kui meie siin Eestis, müterdasime meisterdada uut maailma, liikus maailm ise edasi.  Või siis tagasi. Olenes vaatepunktist. Ka  Impeeriumis muutus käärimine üha rajumaks. Kõik olid rahulolematud. Vanemeelsed olid rahulolematud, uuendusmeelsed olid rahulolematud, keskvõimlased olid rahulolematud ja vabadusemeelsed olid rahulolematud. Kõik särises ja värises, oodates millisest otsast punni eest lööb, lihtsalt sõnamulli veeretades enam edasi ei saanud. Impeeriumi muudatustepoolse seltskonna loodud „liiduleping“ oli keskvõimu poolne geniaalne konstruktsioon, mis oleks meidki võinud asjade halva kokkulangevuse ja keskvõimu ladusa administratiivtöö puhul (meie tahtest/tahtmatusest hoolimata)  sidunud igavesest ajast igavesti Karulaane embusesse. Õnneks … Õnneks, ei pidanud vanameelsete närv vastu ja nad otsustasid valitseva (esimese ja viimase NSVL) presidendi sõjaväelise riigipöördega kõrvaldada. Klassika - president „jäi haigeks“. Nii lapsik.

18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas asepresidendi Gennadi Janajeviga. Nii, nüüd oli see siis käes - tõehetk. Olin oma pere just nädalalõpus Kurru juurde Tapale viinud. Suvitama. Kurrul oli jaama lähedal lahe majake marja- ja õunaaiaga. Kurru oli minu austatud kaasa veel austatum ema, kes pani endale ise nime – Kurr. Küsite miks? Kas te kujutate, ette kuidas kõlaks lapse suust vanema, kes elab Tapal? Loomulikult on see „tapavanaema“ või „tapa vanaema“. Ei kõla just sündsalt.  Eks ole? Eluaegse pedagoogi ja koolijuhina oskas Kurr alati leida lahendusi. Sündsaid lahendusi. Kurru juures oli just hea koht suve veeta kui … rahulikud ajad olid. Nüüd sai see rahulik aeg otsa.

Küsite, kus olin mina? Seegi kord läks jälle stiilipuhtalt, magasin sisse. 18 august oli kuum maatuuleline suvepäev. Miks see maatuul tähtis on? Elasime tol ajal Hermanni tänava kivisüdamega puumaja teise korruse ühiskorteris. Ajastuomaselt oli seal soojal ajal soe ja külmal külm. Kuumal suvepäeval päästis vaid pärani avatud aknad (või vähemalt nii meile tundus), kuid maatuul tähendas seda, et jäime Sossi tehasest allatuult.  Keskkonnanõuded olid sel ajal sellised kui olid ja paberikeeduse aurud lasti vabalt tuulel laiali kanda. See oli selline raske kemikaalimaitseline ollus, mille tulemusel ärkasid öösel hing väävlisudust kinni ja tormasid aknaid kinni panema. Lisaks pinisesid toas ka sääsed. Oeh, nende jahtimine tegi magamise peaaegu võimatuks. Niisiis esmaspäeva hommikul oli enesetunne nagu välja essutud õunamoosil. Peaaegu oleksin sisse maganud. Rutuliselt tööle „kimades“ kohtasin parklas samuti saabuvat kantslerit, kes küsis „Mida sa asjast arvan?“. Millest? Ja siis läks masin käima. Oli saabunud tõe hetk.

„1991. aastal oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud. Oli saanud järjest selgemaks, et tema aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liidulepingu sõlmimisega. Ent see tähendas vanameelsete kommunistide arvates NSV Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. „ (Vikipeedia). 20 augustil pidid toimuma esimesed liidulepingu allkirjastamise üritused, seda püütigi vavameelsete poolt ära hoida.

Vanameelsete närvid ei pidanud vastu ja 18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millele järgnes ustavate väeosade aktiveerimine tähendas, et paralleeluniversium oli jõudnud meie õuele. „19. augusti 1991 hommikul helistas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin riikliku erakorralise komitee nimel EV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile ja teavitas, et erakorraline komitee on kõrgeima võimu Baltimaades tema kätte andnud ning Kuzmin keelas ära kõik meeleavaldused ja rahvakogunemised ning NSV Liidu konstitutsiooniga vastuolus olnud Eesti seaduste tühistamist.“ (Vikipeedia). Tundub, et siin paiknevaid väeosi ei usaldatud (et võib-olla on nakatunud vabaduspisikusse) ja liikvele pandi Pihkva „dessantnikud“. Seekord ei tulnud Sossi moest alla väävlitoss, vaid lõgisesid impeeriumi soomukid. Valjult ja krigisevalt. Kurjakuulutavalt. Memmed Tartu maantee ääres ahhetasid, et „Nüüd rikuvad sillutise ja trammitee ära“. Selline huvitavalt inimlik  enesekaitseline seisund, sest kui impeeriumi rünnak oleks õnnestunud oleks ära rikutud palju enamat kui sillutis. Seekord läks siiski õnneks. Jälle.

 Õnneks seepärast, et  … impeeriumi enese süsteemi oli juba nii palju vabadusosist sisestatud, et see ei võimaldanud enam vägivaldset lahendust. Vähemalt mitte edukat. Siiski Tbilisi, Vilnius, Riia ja meie piirikordonite rünnak näitas, et vägivald saab olema … vägivaldne. Massiliselt vägivaldne. Ärgem unustagem ka Tšehhoslovakkiat, Ungarit ja Poolat. Nii kui vabadusvõime neis riikides nõrgenes, pühiti see terrori poolt minema. Tegemist oli sissetöötatud skeemiga, ainult et … Kõigil neil juhtudel oli suurpanustajaks vabaduse mahasurumisel olnud  NSVL oma tohutu ja kuuleka ajupestud sõjamasinaga. Seekord oli NSVL ise „vabadusiha ohver“. Sellel lahingtandril polnud NSVl-l  ühtegi kõrvalist suurjõudu aitamas. Kuid katse kõike summutada ja luua paralleeluniversium oli kogu aeg olemas olnud. Nüüd … See paralleeluniversium oli kohe, kohe meile saabumas ettevalmistatud likvideerimisnimekirjadega, käeraudadega, vangikongidega ja tapivagunitega, kuid … Kuid õnneks jooksis see rong rööbastelt maha.

 Ilmselt on sellel palju tegureid (ka meie pisike nügimine), kuid üks põhiküsimus oli ikkagi selles, milliseks kujuneb lahendus impeeriumi pealinnas eneses. Meie ülesanne Eestis (Lätis, Leedus) oli püsida saavutatul ja vaikselt vabaduse poole edasi imbuda. See taktika oli meid hästi teeninud. Moskvas … Paradoksaalsel kombel oli Moskva pealinnaks nii VFNSV-le kui ka NSVL-le ja Jeltsin VFNSV juhina rikkus oma vastuhakuga (ja ilmselt ka tabamatusega) riigipöörajate plaanid ära. Kaks käsuliini on iga ettevõtmise läbikukkumise kindel stsenaarium. Moskva Moskva vastu oli stsenaarium mida Impeerium polnud kunagi arvanud juhtuma, kuid juhtus. Kogu NSVL oli ju Vene Keiserriigi reinkarnatsioon, mis tähendas, et Vene riiki kui sellist Keiserriigis ja NSVL-s eraldiseisvalt ei eksisteerinud, see oli vaid administratiivne piirkond impeeriumis. Tugev, mitmekihiline piirkond, kuid mitte riik. See, et VFSV ennast NSVL-le vastandaks kui (vaba)riik oli üllatus nii edumeelsemale kui paduvanameelsele võimuvertikaalile. Kui VFNSV poleks vastustunud NSVL-le oleks olukord kujunenud hoopis teistsuguseks. Veriseks ja vaevarikkaks. Värisevad ätid pressikonverentsil ja tankid tänavatel oli selge solvang moskvalastele. Määravaks polnud isegi mitte putšistide värisevad käed ja ebakindel hääl, süüdlaslik/valelik kehakeel (mida oli muidugi piinlik vaadata),vaid just moskvalaste solvamine. Moskvalased olid väga iseteadlik ja uhke rahvas. Sel ajal igatahes. VFNSV-line Moskva pidas vastu. Kuid siiski oli see ka selge lahknevuse ärakell ka kõigile teistele, mitte ainult NSV-le. Olukord oli midagi sellist nagu USA filmides kodusõja alguses, kus ohvitserid peavad West Pointis ühiselt viimase balli ja siis hommikul liiguvad erinevatesse leeridesse. Midagi murdus. Tekkisid uued „omad“ ja „võõrad“. Muutusid ühised vaenlased, tekkisid uued liitlased, tekkisid ka uued eesmärgid.

 … need mustsõstrapõõsa kastjad.

 Need augustipäevad olid ärevad, sest kui tankid on juba tänavatel, siis nalja enam ei mõisteta. Vilniuses ja Moskvas läks rahvas paljakäsi tankide vastu ja … neist sõideti lihtsalt üle. Kahju, kuid ... Rahvas sai oma märtrid. Millega ennast kaitsta? Tahe, kasetümikad ja tõkkerahnud olid meil olemas, kuid …

Kuigi meilgi oli mitmeid kaitseeesmärgilisi rahvaalgatuslikke kogumeid, siis kaitseväge ju veel polnud. Nagu märgitud, siis Piirivalve oli organisatsioonina alles loodud, kasvades välja Kodukaitse struktuuridest. Politsei oli ka verisulis, vahetades märtsist 1991 välja senise miilitsa (mis oli selleks ajaks pigem vormivahetus). Pealegi oli tegemist korrakaitseliste mitte lahingüksustega.

Midagi siiski oli.  Vaheriigi ajal käibis anekdoot kus populaarselt Armeenia raadiolt küsiti „Miks eestlased oma mustsõstrapõõsaid petrooliga kastavad?“ Armeenia raadio vastas: „Elementaarne, neil on põõsa alla kuulipildujad peidetud ja kastavad petrooliga, et rooste ei läheks. No, et kui vaja oleks kohe võtta.“  Umbes selline oligi meil varustatus relvadega, kui taasiseseisvumine algas.  Kaitseliit (taaskäivitati rahvaalgatuse korras 17. veebruaril  1990 a) taastati juriidiliselt alles  4. septembril 1991 ja arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu.“ (Vikipeedia). Niisiis oli aeg vaadata üle kuidas oli mõjunud petrooliga kastmine mustsõstrapõõsastele ja selle all olevale. Kõik lõid kaasa, igaüks omal moel ja oma võimaluste piires. Näiteks Lõuna-Eestis Saverna kandis kostitasid külamehed mööda maanteed Tallinna poole liikunud dessantväelasi viinaga. "Andsime neile viina. Neljast kastist aitas. Kaks esimest kasti haarati kiiresti," meenutab viinajagaja, tollane kolhoosnik Relvo Värton. "Tahtsime, et nad jõuaksid Tallinna väsinuna. Viina tõin oma keldrist. See oli rohelise sildiga Moskovskaja. Kastid on siiani alles, mõned tühjad pudelidki." Värtoni sõnul kustutati Valgjärve telemastis tuled, et kolonn seda üles ei leiaks. Ja nagu viinast veel vähe oleks, vahetati tee ääres viidad ära: et dessantväelased vale teed läheksid. Osa jõudnudki hoopis teise kanti välja.“ (ÕL 19.08.21). Mida teatas ametlik info vägede Eestisse liigutamise osas? Hm? „Sõjaväe Eestisse toomise ettekäändeks on sõjalised õppused, mille eesmärk olevat radioaktiivsete ainete lekke tagajärgede likvideerimise harjutamine.“ Oeh, ikka see sama vana ja väsinud vassimine.

Augustiärevuse aegu

Augustiärevuse ajal tegigi igaüks oma asja, poliitikud poliitikaasja, ametnikud tegid oma ametnikuasja, kodanikud kodanikuasja, kaitseüksused kaitseasja ja meie oma kontoris tegime hinnaasja. Vaadake, hindadest ei pääse keegi ei kunagi. Kui maksudest võib veel pääseda (mingiks ajaks), siis kauba eest tuleb maksta nii või teisiti. Ostuks-müügiks on vaja hinda. Kontoris oli olukord muidugi veidi kaootiline, kõik püüdsid oma võrgustikest immutada teadmisi, mis kuskil sünnib. Telefonid õnneks töötasid. Inimesed ka.

Ärevuseks oli ka põhjust. Esiteks oma internatsid, kes püüdsid olukorda oma kasuks pöörata. Teiseks kohalik imperiaalne sõjaväeline struktuur. Kolmandaks dessantnikud. „ Tallinna lennuväljal maandub sõjaväe transpordilennuk, kust väljub poolsada dessantväelast koos veoautoga GAZ 66 ja väliköögiga. Tallinna reisisadam on suletud. Sõjavägi põhjendab asja õppustega lahel.“ Seega supiköögid olid kohal ja meri lukus. Kui Pihkva dessantnikud juba 19.08 liikvele läksid ja 20.08 Tallinnasse jõudsid, siis … 76. kaardiväe  õhudessantdiviis polnud niisama üksus, see oli osalenud mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias. Seega kogenud „konfliktilahendajad“ … impeeriumi igas nurgas.

Kõige pikem päev

 20.08 hommikul kontorisse minnes jätsin koju kirja „Läksin tööle, ei tea millal tulen“ ja ega ei teadnudki. Pere oli Kurru juures, mis tähendas, et mingitki võimalust kontakti ülal hoida puudus. Mobiiltelefone polnud ikka ja Kurru majas polnud ka lauatelefoni. Niisugune infosulg siis. Arvata võib, et selliseid kirjakesi „Läksin …ei tea … millal (või kas?)“ jäeti neil päevil tuhandeid. Oli suveaeg, paljude pered olid suvilates või lapsed suvelaagrites … Teatasid/teadsid, et läksid … sest pidid minema. Meid teiega oodati.

 Meid teiega oodati, kuid ka meie ootasime. Vaheriigi ja Eesti komitee pealikud istusid koos ja arutasid mitte niivõrd kas teha vaid kuidas teha. Arutasid ja arutasid. Rahvas ootas. Ootas, et Vabariik välja kuulutataks. Kasvõi minutiks, et need imbumised mesipuu poole ei oleksid tühja läinud, aga ei … Istusivad pealikud Toompeal, lihvisid teksti ja aeg liikus. Soomukid ka. Ärevus. Teadmatus. Raadiumis  kutsuti sel päeval kõiki Vabaduse platsile miitingule demokraatia kaitseks. Tuhanded inimesed leidsid tee Vabaduse platsile. Toimus „Protestimiiting Nõukogude sõjardite vandenõu vastu). Ka seal oli tunda mõistmatust, miks iseseisvust välja ei kuulutata. Aeg venis … Pikk päev, kõige pikem päev.

Eelmisel päeval oli Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis  ette lugenud üleskutse: rahvas, tulge Televisiooni- ja Raadiomaja kaitsele! „Naised-lapsed jätke koju! Terariistu ja vormirõivaid pole vaja.“ Vilniuse ja Riia sündmused olid näidanud, et just nendest objektidest alustati vabaduspüüdluste mahasurumist. See üleskutse leidis hulgaliselt järgijaid. Igatahes Telemaja ümbruses oli „Nõukogude sõjatehnika sissesõidu takistamiseks olid tänava otstele paigutatud rasked veoautod, mis sel otstarbel koormati ka kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata“ (Vikipeedia).

Mida te jokutate? Pikima päeva jätk

See, et Toompeal kohe tulipalavalt vabariiki välja ei kuulutatud oli siiski sügav sisu. Nagu Vanaema Marie ütles: „On ainult kaks kiiret asja: üks neist on hädaline asi ja teine on kirbu kinnivõtmine, teised asjad ei ole rutulised.“ Siin polnud tegemist kirbu kinnivõtmisega, nii et mõtlemine oli igati kohane. Küsimus oli: millist vabariiki välja kuulutada? Kes kuulutab? Paaril viimasel aastal oli tugev vastasseis Vaheriigi struktuuride ja Eesti Komitee vahel võtnud kohati vägagi konfliktse vormi. Paradoksaalselt olid osad Eesti komitee liikmed valitud ka Ülemnõukogusse ja samuti osa Ülemnõukogu liikmeid valitud Eesti Komiteesse. Need kaks kogu vaatasid nagu eri otstest ühte ja samasse torusse. Küsimus oli selles, kas taastada Eesti vabariigi iseseisvus või luua uus Riik. Tegemist oli põhimõttelise otsusega. Väga põhimõttelisega. Lõpuks – hilisõhtul - kõlas „Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise ajalooline haamrilöök. 69 poolthäälega võetakse vastu Eesti Kongressi juhtidega kooskõlastatud otsus, millega kuulutatakse Eesti riiklik iseseisvus taastatuks. Eesti oli kuulutanud oma iseseisvuse taastatuks.“ Poole sajandiline kooma oli lõppenud.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud. Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks sündmuseks Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.“ Poolesajandine kooma oli lõppenud. Samuti pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ka maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole teatades iseseisvuse taastamisest ja paludes selle otsuse tunnustamist.

22. augustil 1991 tunnustas Island esimese lääneriigina Eesti Vabariigi iseseisvust. Samal päeval teatas Pariisis viibinud Vene NFSV välisminister, et Venemaa tunnustab Balti riikide iseseisvust ja 24. augustil taastunnustas Vene Föderatsioon ametlikult Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki. Olime rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik. Meie teiega oleme vabad inimesed vabas riigis, kuid me seisame endiselt risttee(de)l nagu täheldas Harari, et „meie praegune olukord ei ole loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame kujutada.“. Olgem siis nutikad valima … vabadust. Ikka ja jälle

Palju õnne, õnne, õnne .... meile, teile, kõigile!!!

Rünne

 

 

Uudised, uudised, uudised. Nagu väidab  Zig Ziglar „Sa oled see, kes oled, selle tõttu, millega valgustad oma vaimu.“ (H Urban „Positiivse suhtumise jõud“ Helios 2025 Lk 32).

Niisiis, millega valgustame või õigemini valgustatakse meie teiega vaimu? Lisaks ära nämmutatud vanauudistele (pidukondade reitingud, vanglarent, kiiruskaamerate märgistamine jne) oli möödunud nädala uusuudiseks migratsioonitsunaami Hispaania Aafrika enklaavi Ceutase vastu. Justkui kauge? Või siiski lähedane? Eksistentsiaalne?   Kas see on ränne või rünne? Kuigi see võib tunduda eluvõõras juriidiline vahetegemine on sellel siiski oluline tähendus nii meie kui ka EL ja NATO ühistegevuse (või lahketegevuse) osas.

Nüüdse EL kui kogumi ja iga liikmesriigi otsused välispiiride hügieeni suhtes saavad olema lähitulevikus määrava tähtsusega. Vaadake, kuigi ränne/rünne enklaavi vastu oli nii massiline kui see oli (ja hästi ette valmistatud), siis oli tegemist pigem „prooviesinemisega“, selline omamoodi filmitreileri katsetamine, kas see toimib või mitte. EL/Schengen  on oma välispiiride kaitsel läbi aegade olnud … eee … mannetu. Julgusetu. Tahtetu. Kui Iga riik eraldi ja EL kogumis oma välispiire tegusalt kaitsma ei hakka, sest on „heaaja juriidikaga“ ennast teovõimetuks mässinud, siis lähevad asjad kurjaks. Esitaks tekitab see vastuolusid riikide vahel ja lisaks ka riikide sees. Meid teiega hakitakse väikesteks tükikesteks kõige sellest tulenevaga. Lava on valmis seatud …

 Lühis

 Niisiis lavapilt, eesriie tõuseb ja justkui täiesti tühjast … “Reede pärastlõuna seisuga oli Ceutasse jõudnud 60 000 migranti. Ligikaudu 84 000 elanikuga Ceutat tabanud massiline sisseränne on üle koormanud piirivalve.“ Tüüpiline organiseeritud rünne – tekita ülepinge, tekita segadus. Ülepinge tekitati ja Hispaania kohalikud tavastruktuurid kukkusid kokku. Kui liikvele läheb korraga 60/80 tuh inimest, siis see pole mingi tavapärane migratsiooniprotsess, see on organiseeritud ränne ründe vormis. Kui see oli rünne, siis kelle rünne see oli? See on väga tähtis küsimus, sest sellest oleneb kaitse olemus ja … retoorika

Meie teiega veel mäletame seda tosina aasta eest Euroopat tabanud migratsioonikriisi, mis sai hoo sisse tänu EL juhtide valearvestusele ja kasuahnele retoorikale. Tekitas valelootusi. Maailmal oli selleks ajaks juba „sujuv“ kogemus NSVL kokkuvarisemisega, mis pani miljonid inimesed liikuma, kuid … Kuid NSVL oli otsast otsani täis hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajaid/arste/insenere/teadlasi, kes olid peale vähest järel/ümber/täiendõpet valmis leevendama Euroopa kasvavat tööjõudefitsiiti. Alustama uut elu, andes oma panuse kogukondadesse mille liikmeteks nad olid saanud või lootsid saada. Uus elu uues koondühiskonnas. Tore, kuid … „Paljurahvuseline ühiskond ei saavuta õitsengut, kui õhutame inimesi omade külge klammerduma. Nagu vanemad mulle alati ütlesid: „Me ei saatnud sind selleks Inglismaale, et sa oleksid Inglismaa venelane – me saatsime su sinna selleks, et sinust saaks britt.““ (K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 lk 126). Selline oligi lihtne edu saladus.

 See „hea immigratsioon“ päästis Euroopa majanduse terveks aastakümneks. Süüria diktatuuri lagunemisest loodeti samasugust efekti – haritud tööjõu liikumist Euroopasse, et rahuldada üha jätkuvalt kasvavat kvalifitseeritud tööjõu vajadust, kuid tegemist oli loogikaveaga. Kahjuks.  „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 59). Loogikaviga loogikaveaks, kuid kui Saksamaa oma valest loogikast lähtudes hakkas õhutama/mahitama migratsiooni Süüriast (tulge kõik vaesed ja vaevatud), siis läksid asjad käest. Süüriast ei kujunenud kvaliteettööjõu pumpa Euroopa jaoks, ei kujunenud „heaks immigratsiooniks“. Süüria kujunes vinduva kodusõja sapiseks tandriks, mis muutus inimkaubanduse masspumbaks nii Aasiast kui ka Aafrikast.

 Üleminekukoridoridest

 Eelmise rändekriisi põhilisteks koridorideks olid Türgi rannikul olevad Kreekale kuuluvad saared ja Itaaliale kuuluv Lampedusa saar Vahemeres. Oli ka teisi teid näiteks sõita „üheotsa laevadega“ otse EL randa ennast kinni ja jalutada edasi, kuid tee rannikusaarte kaudu oli inimkaubandusele kõige tõhusam. Ning üks asi veel, kui me kujutame ette paadipõgenikke, siis teeme eelpool nimetatud loogikavea samastades tänased ja IIMS lõpu põgenikke tormisel Läänemerel suundumas Rootsi. Kuid sarnane pole sama.   Võrdluseks, Kosi saare kaugus Türgi rannikust on kitsaimas kohas vaid 4 km ja Lesbose saarel 10 km. Sámos Türgi mandriosast, mis kuulub Aasiasse, eraldab seda 1,6 km laiune Mykáli väin. Saar on vLesbos -  Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Türgi ranniku lähedal. Türgi mandriosast eraldab seda kitsas Mytilini väin.“ (Vikipeedia) Samas Naissaare põhjatipp on 30 km kaugusel S  Aegna, mis kuulub administratiivselt Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. Jääb linna maismaaosast  10 km kaugusele. Teisalt  asub see Viimsi poolsaare tipust vaid 1,5 kilomeetrit loodes. Vaat selline lugu. Pole just pikad vahemaad.

 Kuidas sellised koridorid tekkisid? Vanadel suurriikidel on oma impeeriumite kokkupakkimisega jäänud mõned „ussijätked“, mis neile perioodiliselt probleeme tekitavad ja mida nii vastasriigid kui ka kuritegevuse eri vormid mõnuga ära kasutavad. Itaallaste jaoks on koeranaelaks Lampedusa on saar Vahemeres, mis asub 205 km kaugusel lõunas Sitsiiliast ja 113 km kaugusel Tuneesiast. Lampedusa kuulub poliitiliselt Euroopasse, (Itaalia Agrigento provints), ent loodusgeograafiliselt Aafrikasse. Illegaalse migratsiooni vaatepunktist ideaalne vaheplatvorm hüppeks Euroopasse.

 Hispaaniale kuuluvate Melilla ja Ceutaga (1995. aastast on Ceutast koos Melillaga üks Hispaania kahest autonoomsest linnast, kultuuriliselt osa Hispaania Andaluusia piirkonnast) on veel lihtsam, seal pole kuskile vaja sõuda, piisab kui jalutada massiliselt/massiga ümber lainemurdjate ja oledki Aafrikast sattunud EL-tu. Vahva. Sokid saavad märjaks, aga higistama ei võta. Lisaks on veel üheks Hispaania valupunktiks Kanaarid, mis on samuti Hispaania territoorium. Pole ka kaugel, u 100 km Aafrika rannikuni. Kõik need koridorid on inimkaubanduse ahvatlevad mängumaad senini kuni Euroopa oma välispiiridel hügieeni korda ei saa.

 Kas riiklik või mitteriiklik

 Liikvel on kaks legendi: esiteks, et seekordne  pagulaskriis on organiseeritud kuritegevuse tekitatud ülepinge inimkabandusoperatsiooni läbiviimiseks ja teiseks Maroko riiklik vabaduspüüe okupantide vastu, sest Maroko peab enklaave enda okupeeritud territooriumiks. Tegelikult pole väga vahet, mispidi lugeda kas ränne/rünne või rünne/ränne, sest tegemist on tegevuste kaskaadiga. Nii või teisiti on EL hädas oma välispiiride kaitsmisega. Kas sellele peaks/peab vastama artikkel viie jõuga? Kes NATO/EL? Kes peab (kindlas kõneviisis) tekitama piirihügieeni? Kas näiteks Hispaania sulustamine selles ründes on nakkusohu tõrje või liitlase hülgamine? Kas Hispaania ise oli selle protsessi eskaleerija nagu omal ajal Saksamaa valet retoorika põhjal teame? Mõttekoht? Maailm muutub ja miski pole enam see millega me oleme harjunud või mida peame normaalsuseks. Ebanormaalsus ongi uus normaalsus. Muide „normaalsus“ on üle hinnatud ja koosneb vaid teatud ühetüübiliste ebanormaalsuste kogumist. Tundub, et tänapäeva maailmas hakkavad kokku langema uued (või vanad unustatud) ebanormaalsed moodustades just selle uue, meile veel harjumatu normaalsuse. Vaatame, mis meile on nendest ebanormaalsuste kogumist normaalust meenutavad ja millised normaalsused tunduvad juba … ebanormaalsetena.

 „Võimalustest ilmajäämine“

 Selleks, et aru saada, mis oli see käivitav jõud, mis massid Ceutasse liikuma panid, siis ühe rändari  „aus ülestunnistus“ kõlas järgmiselt: „Üks Ceutasse saabunud mees jõudis piirkonda koos naise ja väikese tütrega. Ta ütles ajalehele The Times, et sai hommikul kõne, milles teatati, et Ceuta piir on avatud. "Ma ei tahtnud, et me sellest võimalusest ilma jääksime. Marokos on palgad väga madalad," ütles mees. Ta avaldas lootust, et olles nüüd Euroopa Liidu pinnal, õnnestub tal koos perega jõuda Hollandisse, kus elab tema vend.“ (ERR 31.07.26). See on äravahetamiseni sarnane selle retoorikaga mis juhtus eelmise kriisi ajal mil migrandid ei tahtnud jääda ei Kreekasse, Bulgaariasse ega Ungarisse vaid rühkisid edasi Saksamaa, Hollandi, Taani ja Rootsi poole, sest seal on rammusamad abiprogrammid.

I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 20) on immigratsiooni veojõudu defineerinud järgmiselt nimetades immigratsiooni 21 saj revolutsiooniks: „Seda ei inspireesi ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“

„Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist.“  See allaandmine, mitte muuta oma valitsust vaid oma asukohariiki (mis ei ole ju kodumaa ei definitsioonilt ega olemuselt) on ühest küljest väga pelutav, kuid ühtlasi ahvatlev valik.

 Mõistuse valvekoerad

 Selle valiku õigustamiseks on ehitatud mitmeid õigustusi. Näiteks „Kanada politoloog Joseph Carens peab ühe või teise riigi kodakondsuse juhuslikku omandamist teenimatuks privileegiks või pälvimatuks ebaõnneks ning seepärast soovitab põhimõtteliselt avatud piire: „Mitmes mõttes kujutab kodakondsus lääne demokraatias feodaalsete klassiprivileegide kaasaegset ekvivalenti. – pärilik staatus, mis tõstab inimese elušanse tunduvalt. (…) Nii, nagu feodaalne sünniõigus kingib privileege, garanteerivad praegused sotsiaalsed struktuurid sünni alusel mitte üksnes eeliseid, vaid kindlustavad neid liikuvuse juriidilise piiramise teel.“ (T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2020 Lk 178/205). Omaette küsimus on, kuidas jõuti sellise järelduseni ja miks? Kuigi kodakondsus on ajaloo mõistes üpris uus nähtus, siis võrrelda seda feodalismiga on küll kurjast.  Kuid niimoodi kirja panduna, sügavamalt asjade seisu analüüsimata, võib see viia väga vaevarikkale väärteele.  Justnagu loogikaviga koeraga. Seepärast  „Mõistusel on palju valvekoeri; mõnikord hauguvad nad asjata, aga tark mees ei jäta nende hoiatust kunagi tähelepanuta.“ (C. Clarke „Kuutolmu varing“ Fantaasia 2020 Lk 54). Just jälgigem neid valvekoeri, mitte loogikavigu.

„Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T Sarrazin lk 205)

 Julgeolekupuudulikkus

 Inimesed on aegade algusest püüelnud turvalisuse poole, kuid turvalisus ei ole lihtsalt turvalisus, selle saavutamiseks peab olema turvaring ja riik koos kodanikkonnaga on ühise turvalisuse ülesehitamise üks tõhus alusstruktuur. Ärgem siinkohal unustagem Friedrich Suure ütlust: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi””. Nii on.

 „Riigid peavad teenima ennekõike oma kodanike huve. Nad teevad isegi palju, kui nad sealjuures ei kahjusta teisi riike ja rahvaid. Neid ei saa süüdistada teiste hädades ja lahendamata probleemides. Poliitikud ei taha peaaegu üldse teha põhjalikku analüüsi, mis ei kohkuks tagasi ka õigete järelduste tegemisest. Roger Köppel ütleb selle kohta: „Poliitikud osalevad ise varjupaigaõiguse ulatuslikul kuritarvitamisel, kui nad laiendavad seda õigust kõigile illegaalsetele majanduspõgenikele. Vahemere või Türgi rannikul pardale minevaid illegaale ei kiusata juba ammu taga, nagu ei ole ka nende elu enam ammu ohus. Genfi konventsiooni tähenduses ei ole nad enam põgenikud„“

Ei veendumus- ega vastutuseetika pooldaja ei tohi eirata tõsiasja, et nendevaheline erinevus ei ole ratsionaalselt põhjendatav. Vahemere-piiride tõhus sulgemine ja kinnipeetud laevade reisijate tagasisaatmine on parim ohvrite vältimise viis, mis ühtlasi lõpetaks inimsmuugeldajate surmatoova äri.  Aga seni, kuni pagulaste päästmine tähendab nende pääsemist Euroopasse, viib iga õnnestunud päästmine selleni, et selle ohtliku teekonna võtab ette veel rohkem inimesi. Selle aktsepteerimine ja vastav käitumine poliitikas nõuab mõistagi jõudu. Palju lihtsam ja meediale palju meelepärasem on anda vaba voli spontaansele abistamistungile, olgu selle tagajärjed millised tahes.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 365)

  „Pagulaskriisi käigus kaldus debatt pagulaste ja migrantide õiguste ja majanduse teemadelt kiiresti julgeolekule (…) Selle argumentatsioonpöörde äraspidisel tulemusel on eurooplased hakanud kahtluse alla panema seda, mida nad vanasti enesestmõistetavaks pidasid. Avatud piirid ei ole enam märk vabadusest, vaid julgeolekupuudusest.“ (lk 42) Julgeolekupuudus on tõsine asi. Hm, isegi kui see pole päris puudus, vaid kui see on juba kasvõi tunne puudusest. Vaadake, majanduslikud probleemid lahendame me kuidagi ära ja maksame „turberaha“ neile riikidele kelle kaudu paguluspumbad töötavad. Möödunud korral kasutati neid võimalusi ja Euroopa maksis Vahemere äärsetele riikidele märkimisväärseid summasid selleks, et need lõpetaksid riiklikult mahitatava inimkaubanduse toetamise. Lõpuks saadi kokkuleppele, aga julgeolekupuudus on kestev …

 „Sõjajärgne filosoof Hannah Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust. See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma rikkuseta on nagu kutse katastroofile..“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 183). Eks ole? See tõstatab muidugi küsimuse, mis on õige, kas jätkata ninnu-nännu „katuserahade“ maksmist „pumpadele“ või panustada välispiiri hügieeni tugevusse?

 Maksta või mittemaksta

 Kui Merkeli vale eeldustest ja valeretoorikast lähtuva kriisi klaarimine võttis tükimat aega just retoorilise segaduse tõttu, siis seekord ei jäädud Euroopas pikalt tukkuma “Itaalia peaminister Giorgia Meloni kirjutas reedel varem sotsiaalmeedias, et Ceutast saabuvad kaadrid näitavad taas, kuidas kontrollimatu ebaseaduslik sisseränne kujutab endast tõsist ohtu Euroopa välispiiride julgeolekule.“ "Oleme valmis tegutsema, sealhulgas rakendama erakorralisi meetmeid, et kaitsta oma piire ja tagada kodanike turvalisus," teatas Meloni. Meloni nõudis koos asepeaministri Matteo Salvini ja välisministri Antonio Tajaniga Schengeni lepingu peatamist või Hispaania väljaheitmist sellest vaba liikumist võimaldavast alast.“  (ERR 31.07.26). See oli päris krapsakalt jõuline avaldus ja pikk samm sõnadelt tegudele, millega ühines koheselt ka (üllatuslikult) Soome siseminister avaldas Itaaliale toetust. Meie … Meie ehitame vaikselt piiritara eeldusega, et see saab valmis 2027 aastaks (kui see muidugi ei  järgi RB mudelit). HM? Meie SIMI leiab, et Hispaaniat tuleks selles kriisis toetada, mitte rünnata.  "Mõnede naaberriikide reaktsioonid olid pigem kantud sisepoliitilisest kontekstist. Eriti arvestades seda, et viimase viie aasta jooksul illegaalsete piiriületuste osas näiteks Itaalias on number kaks korda suurem kui Hispaanias," Nii, et Meie SIMI arvates on kõige õigem tegevus praegu lüüa kiilu Itaalia ja Hispaania vahele? Huvitav välispoliitiline samm sisepoliitikult. Samas näeb ta lahendust … külmades ilmades. Seega väga ressursisäästlikult (ERR 4.08.26) prognoosib SIMI, et „ …rändesurve vähenemist alles paari kuu möödudes, kui ilm läheb külmemaks. "Kui miinuskraadid tekivad pinna peale, siis on seal metsas väga raske hakkama saada ilma erivarustuseta ja siis nende inimeste vool ilmselt pidurdub tuntavalt. Nii on eelmiste aastate statistika näidanud.“ Ootame siis … talve. Muidugi on Hispaania väljaheitmine Schengeni viisaruumist üpris mõeldamatu samm. SIMI arvates on "Hispaania väljaarvamine Schengenist, kasvõi ajutine, oleks allaandmine, meie ühe EL-i ja NATO liitlase reetmine. Maroko toetatud rändesurve on täpselt samasugune, mida koges Soome Venemaa suunalt ja mida Balti riigid, nüüd ka Eesti, saavad tunda Valgevenest,"  (ERR 31.07.26). See on nüüd ka täiesti pöörane avaldus, et süüdistada mures olevaid liikmesriike (kes on pigem jahmunud ja ehmunud sellisest uutmoodi rünnakust) … liitlase reetmiseks. Väga rasked sõnad. Väga rasked arvestades just meie Karulaane naabrust. Meie potentsiaalset haavatavust. Mis aga siinkohal märgiline on, siis see, et SIMI apelleerib … Soomele: „Maroko toetatud rändesurve on täpselt samasugune, mida koges Soome Venemaa suunalt“, ometi on just Soome see, kes astus kindlalt toetama Itaalia muret. Eks ole kummaline? Või siis mitte. Soome, kes langes tõesti ründe alla, lõikas lihtsalt kogu piiri Karulaanega lahti, et mitte öelda, et pani piiri täies ulatuses kinni.

Ei tea mis on nende kahe mõttemaailma kujunemise vahe? Võib-olla selles, et Soome on pidanud kolm Vabadussõda ja meie põeme ikka veel viiekümne aastast koomat? Siduda kõike seda veel kokku meie ja Valgevene organiseeritud tilgutamisega on küll väga maotu osundamine.

See „surve“ mis toimub Valgevene piiril ei ole surve vaid piinlikkust tekitav tegevusetus, mis julgustab „pumbajaamasid“. Ebalev tahtetus, eneserahustus, et salakaubavedajad  saadavad õhupallidega üle vaid salasigarette … No kuulge, see on nagu laste morsipidu õhupallide ja tantsudega. See annab vale signaali „pumbajaamadele“ ja uinutab meie endi kodanikke (ja ka kaitsejõude)Valvsuse asemel tekkib … harjumus. Nulltolerants sellisele morsipeole. Kui nüüd uuesti üle lugeda Soome SIMI avaldust: „"Nii ei saa jätkuda. Kõik Euroopa riigid peavad toetama Meloni ettepanekut. Riigid, kes ei täida oma kohustust kaitsta välispiiri, ei saa kuuluda Schengeni alasse,", siis kumab sellest läbi, et see käib ka meie kohta, ka meie peame (kindlas kõneviisis)  täitma oma kohustust kaitsta välispiiri. Elementaarne.

Isetehtud …

Kuid sellised ränded/ründed ei teki tühja koha peale, nendel peab olema mingi pinnas, eelsoodumus, administratsioonide valearvestus. Nii sai tänane kriis alguse Hispaania enese tegevusest. „"Hispaania ise on tekitanud sellise suurema nõudluse tulla riiki, sest alles hiljuti kuulutasid võimud välja programmi, mille raames on võimalik riigis ebaseaduslikult viibivatel inimestel ennast seaduslikult arvele võtta ja nad saavad siis ka elamisloa selleks. Tänaseks on juba neid taotlusi esitatud üle miljoni," rääkis Valdaru.“ ((ERR 3.08.26) Lisaks leidis Hispaania ülemkohus hiljuti, et üle mere tulnud põgenikke ei tohi kiirkorras tagasi saata. Hm, tuleb tagasi saata aeglaselt? Koormates üle kohalikke administratiivvõime?

„Valdaru leiab, et selle ränderündega täitis Maroko oma eesmärgi mitmel moel. "Rohkem kui kümme aastat pärast eelmist rändekriisi ei suuda Euroopa Liit jätkuvalt kaitsta oma välispiiri. Teiseks, meie turvalisus sõltub jätkuvalt Põhja-Aafrika mõnest riigist. Antud rändetee puhul Marokost. Ja kolmandaks, et ühiskonnad lõhestuksid," Arvatavasti on see viimane kõige tähtsam meie teiega jaoks – lõhestamine. Kui rääkida lõhestamisest, siis pole see ilmselt Maroko erihuvi, vaid ta teenindab kellegi teise erihuvisid, saades kasu selle erihuvi teenindamisest. Vähemalt on meie PM avaldanud arvamust, et "Et Hispaaniat aidataks, toetataks ja Hispaania jälgiks neid reegleid, et välispiirilt tõrjuda tagasi neid, kes siia tahavad tulla ebaseaduslikult. Euroopa Liitu ei saa tulla ebaseaduslikult, välispiir peab pidama ja selles seda survet me ka Hispaaniale avaldame," Siinkohal peame silmas pidama, et selle klausli alla käib ka see, et ükski liikmesriik ei tekitaks ise (päevapoliitilistest sisepoliitilistest huvidest) piirikaitse probleemi, mida Hispaania (ilmselt tahtmatult?) tekitas. Hügieen on tähtis.

 Koos või kollektiivis?

 Kollektiivne … julgeolek. Hm, see on mantra, mida meie teiega kuuleme igapäevaselt. Korduvalt. Kuid „Kollektiivse julgeoleku nõrkuseks on asjaolu, et riikide huvid enamasti ei kattu ja julgeolek ise on harva jagamatu. Et see nii on, siis jõuavad üldise kollektiivse julgeoleku süsteemi liikmed tõenäoliselt palju hõlpsamini kokkuleppele pigem tegevusetuses kui ühistegevuses; sageli juhtub, et neid ühendab vaid ülespuhutud suuresõnalisus; …”

Nagu näitas ÜRO eelkäia Rahvasteliidu praktika, siis „Ükski Rahvasteliidu liige ei omanud vähimatki ettekujutust, kuidas neist iseenese tekitatud vastuoludest üle saada. Lõpuks loodi mehhanism mittemidagitegemiseks.” Bingo! Selles on rahvusvahelised liidud tõesti head, head selles kuidas leppida kokku mittemidagitegemises. See on lausa filigraansuseni lihvitud kunst. Kui „Roosevelt väitis, et ÜRO-d ei looda aatelisel usul – „globaloney“¤, nagu mõned arvustajad seda nimetasid – vaid sel on praktiline mõte.(¤ globaalmöla (ingl k))  (V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 lk 153), siis nagu praktika on näidanud, siis päris niimoodi see asi ei läinud. Ei midagi uut, siin Päikese all (IMS eelne periood): ”Pärast kaheksa aastat kestnud välisministri ametit krooniliste „Bosniate” perioodil, nagu Bülow neid kutsus, oli Grey omandanud täiusliku kõnemaneeri, kus sõnadel oli võimalikult vähe mõtet. Selgesõnalisuse vältimine oli tal kujunenud omamoodi meetodiks, nagu keegi ta kolleeg väitis.” (Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977 lk 70). Eks ole tuttavlik

Jama on selles, et „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 106/354/26). Tähelepanu hajub eesmärkide täitmiselt juriidiliste maatriksite täitmisele ja siis ei saagi me enam aru, mis on õige, mis mitte. Ühtsus kaob. Kuid igas lagunemises on alati ka mingi uus loovmoment. Suurliitusid on asenamas „tahtekoalitsioonid“. Huvitav vorm mittemidagi tegemisest ülesaamiseks.

Vahel läheb eesmärgistatud tõhus juhtimine seoses juhivahetusega täiesti metsa. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.” (Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977 Lk 9.) Ja siis me jõuame tagasi lepingute ja liitude kogumite juurde: „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“

„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal. Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas sugupõlves, seab endale ülesande, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi seisnud.“

„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 77). Nii, et jah, tahtekoalitsioonid on võimalikud, kuid nende tasakaalus hoidmiseks on vaja geniaalset juhtimist.

 Võrdlustasand

 Meie teiega võrdleme ennast teistega ja need omakorda meiega. Nagu eelnevalt näha oli, siis suurim võrdlusmomendi looja on Google map, mis näitab kui hästi keegi kuskil elab.  See tekitab … kadedust.. Rahulolematust? Kellega? Millega? „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 494). Eks ole reljeefne näide.

Kuid kui eelnevalt kuulsime ühe rändari avaldust selle kohta, et ta hüppas Marokost üle Hispaania enklaavi üksnes sel põhjusel, et ta tahab minna Hollandisse, kus palgad on kordi kõrgemad, kui Marokos ja ta ei saanud jätta  võimalust kasutamata, siis … Stopp. Mõelgem nüüd hetkeks. Alati on kergem vahetada asukohamaad, kui valitsust, kuid see tähendab, et sinu endine kodumaa jääb ilma initsiatiivikatest liikmetest, mis muudab selle eduvõimalused veelgi väiksemaks. Seda isegi Kreekas, mis on ju EL liige

„“Kui poisid on Saksamaale tulnud,“ ei naase me enam kunagi Kreekasse rohkem kui vaid külla. Me ei hoolitse oma tuleviku eest, „ ütles ta. „Me mõtleme oma laste tulevikule ja paraku Kreekas nende jaoks tulevikku ei ole.““ (J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016 Lk 83). Kuid kui kõik lahkuvad marjamaale, siis kes hoiab korras karjamaad?

H Rosling (Rootsi statistik) on kirjutanud: „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“

 „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 60/61). Vaadake, rootslased ei vahetanud kodumaad, vaid tegid tööd oma kodumaa elujärje tõstmiseks, see sama oleks võinud juhtuda ka nende riikidega, kelle rändarid lahkusid kodunt virvatulukeste kihus, selle asemel et kohapeal kõike korda teha. Eks ole põnev mõttemudel?

Kui te märkasite, siis Rosling ei jaganud maailma kaheks (nn lõheinstinkt), vaid neljaks, mis annab hoopis uue perspektiivi maailma tegeliku arengu vektoritele.

 Lõheinstinktist: „Pean silmas seda vastupandamatut kiusatust, mida me tunneme jagada kõiki asju kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu ebaõiguslik kuristik. See räägib sellest, kuidas lõheinstinkt loob inimeste peadesse kujutelma kaheks lõhenenud riikide või inimestega maailmast: rikkad vastakuti vaestega.“ (lk 26)

„Vaadake, kui kenasti jagunevad maailma riigid kahte lahtrisse: arenenud ja arenevad. (…) Milline lihtsasti mõistetav maailm! Millest siis nii palju kära? Miks on vale jagada riike arenenuteks ja arenevaateks? (…) sest sellel pildil on kujutatud maailm aastal 1965! Siis kui mina olin noor mees. Selles on probleem. Kas te orienteeruksite oma riigis 1965 aastast pärineva kaardi järgi? Kas oleksite rahul, kui teie arst määraks teie diagnoosi ja ravi uuringute järgi, mis olid teaduse viimane sõna1965 aastal?“ (lk 30). Nüüd mõelge, millise kaardi järgi teie rallit sõidate? Te ei sõidagi? Olete kraavis tänu valekaardile ja targutate? Kuid kas te teate „Kui suur osa maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides? (…) Keskmiselt oletati, et see on 59 protsenti. Tegelik näitaja on 9 protsenti. Vaid 9 protsenti maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides. „ „Kokkuvõttes madala sissetulekuga riigid on arenenud palju rohkem, kui enamik inimesi arvab. Ja seal elab tohutult vähem rahvast. Arvamus lõhenenud maailmast kus suur osa inimesi peab kannatama vaesust ja puudust, on illusioon. Täielik väärarvamus.“ (lk 34)

 „Enamik inimesi ei ela ei madala ega kõrge, vaid keskmise sissetulekuga riikides. Lõhenenud maailmapildis seda kategooriat ei eksisteeri, tegelikkuses on see täiesti olemas. Seal elab 75 protsenti inimkonnast, täpselt selles kohas, kus peaks asuma lõhe. Ehk teisiti öeldes, lõhet ei ole olemas.“

„Tegemist on suurepärase tõdemusega humanitaarabitöötajate seisukohalt ja üliolulise faktiga globaalsete ettevõtjate vaatevinklist. Maailmas on 5 miljardit potentsiaalset klienti, kelle elu kesktasemel paraneb ja nad soovivad osta šampooni, mootorrattaid, hügieenisidemeid ja nutitelefone. Kui olla arvamusel, et nad on „vaesed“, võivad nad kergesti märkamata jääda.“  „Selle asemel, et jagada maailm kahte rühma, jagan ma selle nelja sissetulekuastme järgi.“ (lk 35/36)

 „Inimajaloo alguses olid kõik 1 tasemel.“ „Praegu on enamik inimesi jagunenud keskele, 2 ja 3 tasemele, kus elatustase sarnaneb sellega, mis valitses Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas  1950-nendatel. Nii on see olnud mitukümmend aastat.“

 „Lõheinstinkt sunnib meid nägema kaheks lahknemist seal, kus tegelikult on paljusused ühtlaselt jaotunud, erisusi seal kus tegelikult on sulandumine, konflikte seal, kus on kooskõla. See on meie valikus instinkt, kuna see on üldlevinud ning moonutab andmeid nii põhjalikult.“ (lk 41/42). Vaat selline …tegelikkus. Muide Hans Rosling ise ütles enese kohta, et:  „Ma ei ole optimist. Ma olen väga tõsine possibilist (ingl sõnast possible, võimalik).“ (M. Housel „Raha psühholoogia“ WW Print 2021 lk 185). Väga tark definitsioon.

 Rahulolematus kui äri

Probleem on tegelikult hoopis mujal. Probleem on rahas, liialdatud infomüras ja inimlikus mõttelaiskuses.  Nagu näitasid H Roslingi katsed, siis mõttelaiskus ja iganenud andmetele toetumine on üldlevinud:   „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“

„ Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“

 „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“

//Kuigi ainult tänu vedamisele, oleks šimpanside tulemus igale kolme vastuseringiga küsimustele vastates 33 protsenti ehk neli õiget kaheteistkümnest. Tuletan meelde, et inimesed kes on mu teste teinud, vastavad samadele küsimustele õigesti vaid vaid kahel juhul kaheteistkümnest// („Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 13/15/16)

 See põhimõte kehtib ka mitmekultuurilisuse suhtes. Mitmekultuurilisusest, millest loodeti ühise identiteedi kaudu luua turvaline keskkond kujunes Euroopa jaoks enesesalgamise ajastuks: „Ühtse indentiteedi asemel oli tulemuseks hoopis identiteedi mõranemine; selle asemel, et ühiskond muutuks värvi- või identiteedipimedasks, hakkas identiteet äkki  tähendama kõike.“

„Ühiskonnas tuli käibele n-ö katuseraha poliitika. Ilmus välja organisatsioone ja huvigruppe, kes enda väitel esindasid kõikvõimaliku identiteediga rühmitusi ning olid nende eestkõnelejaks“ „Ka kohalikud ja üleriigilise tähtsusega poliitikud oskasid lõigata kasu sellest nende elu tunduvalt lihtsamaks muutvast protsessist.“

„Kohalikud volikogud ja teisedki hakkasid muidugi kindlaid etnilisi ja usugruppe rahaga üle kallama.“

 „Rühmitused, kelle eesmärk oli võidelda tegeliku diskrimineerimisega, hakkasid ajapikku otsima võimalusi suurendada oma mõjuvõimu, et saavutada juurdepääs poliitikale ja rahastamisele. Ja nad said väga hästi aru, et selle kõige saamiseks pean probleem olema endiselt üleval.     Aja jooksul hakkas diskrimineerimisprobleem selle tõttu paistma veel hullemana – mis tähendas, et selle vastu tuli ka otsustavamalt võidelda. – eriti seal, kus asjad olid hakanud paranema. Ühiskonnavastane nurin andis võimaluse kasvada ja areneda. Rahulolust sai väljasurev äri.“ (D Murray „Euroopa kummaline surm“ Post factum 2018 lk 116/117).

Kõik on „äri“, kõike võib näidata halvana või väga halvana. Isegi naeru.

„See ei ole mingi üllatus, et harilikke inimtundeid saab kurjasti ära kasutada. Võib lausa küsida, kas on olemas mõni inimlik omadus, mida ei saa kuritarvitada. Näiteks naer ja huumor võivad tekitada ühistunnet, aga ka vaenulikkust. Ja kui palju on põletatud inimesi tuleriidal ikka armastuse ja vooruse nimel.“ (O Lagerspetz „Mustuse filosoofia“ TÜK 2020 Lk33). Rahulolematus kui äri? Halvustamine kui äri?

„Aga inkvisitsiooni käest ei pääse keegi. Kui näidisprotsess oli juba alanud, siis pidi Galilei milleski süüdi jääma ja teistele hoiatuseks karistuse saama. Inkvisitsiooni poolt vaadates oli probleem selles, et valesüüdistus ketserluses oli sama suur kuritegu kui ketserlus ise. Kui süüdi polnud Galilei, siis järelikult olid seda tema süüdistajad – need aga olid katoliku kiriku suurimad autoriteedid. Galilei pidi midagi üles tunnistama!“ (J Gribbin „Teaduse ajalugu“ Päikese Kirjastus 2020  Lk 91). Pealegi, kui mingi halvustamine või mahajooksmine on alanud, siis on see … lõputu. Sellel ei ole aegumistähtaega.

Seepärast ongi rahulolematus/halvustamine äri milles paljud (mitte ainult „rahulolematusäri“)  saavad kasu. Pealegi on see peaaegu riskivaba äri, sest selle algkäitajat on harilikult pea võimatu tuvastada. Nagu väidab „Reegliteta sõja“ doktriin, siis „Meie mängime tamkat, nemad 3D-malet.“ (lk 77) Kui paljudes artiklites oli enam-vähem selgelt välja öeldud mõttekene, et pagulaskriisi alustas Maroko riiklikul tasandil (kuigi selle kohta pole mingeid otseseid tõendeid toodud), või et tegemist on organiseeritud kuritegevuse operatsiooniga inimkaubanduse elavdamiseks, siis … tegelikult on mõlemad kasusaajad. Ja kasusaajad on ka kõik need, kes on püüdnud ja püüavad lüüa kiilu EL ja NATO ühtsusesse, nende riikide ühiskondade ühtsusesse. Mis veel?

  (Reegliteta) Sõda kui äri

 Kuid on veel üks äri – sõda. Kõige rammusam äri kõigi teiste äride seas. Nüüd jõuamegi põhiprobleemini,  sõja olemus on muutunud  ja tihti meie teiega ei saa arugi, et tegemist on sõjaga. Meie teiega arvame, et tegemist on juhuslikkuse, rumaluse või … rändekriisiga. Tegelikult …  Tegelikult on kõik sõda. Kaskaad tegevusi, mis mõjuvad samuti nagu sõjaline rünne: „Sõjaväelased omakorda arutavad majandusinstrumentide üle, mis võivad neile huvi pakkuda. Selliste majandusmeetmete hulgas on turupaanika ja finantskriiside loomine, piirkonna teadlik ümberinveteerimine eesmärgiga tekitada kapitali äravool, regionaalsete turgude moonutamine ja uute võimuhoobade kasvatamine. See on täiesti mõistetav ja selge majandusrelv, mis on võimeline muutma riiki etteantud suunas. Teisest küljest võimaldab majandusteadlaste infooperatsioonide temaatikasse kaasamine suunata riiki vajalikele majandus- ja poliitilistele reformidele.” (Georgi Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk15/9) See jutt käib neljanda põlvkonna sõdade kohta ja just neljanda põlvkonna sõja tegelikkuses me ka toimime (kui see pole mitte juba kuuenda põlvkonna sõda). Pealegi  „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”. Tundub ju tuttavlik? Tuttavlik kasvõi meie pidukondade ponnistusi jälgides. Pidukonnad toimetavad aktiivselt/agressiivselt mõõdu tundetult ja mõistusevastaselt, kuid …edutult.

Hiinlased on reegliteta sõja doktriini lihvinud aastakümneid. „Qiao ja Wang kirjutasid täpselt sellise plaani, nagu HKP-l vaja oli. Tegemist on doktriiniga, mis sisuliselt ütleb: „Kõik on sõda. “Nad ütlesid, et moodsat sõda võib pidada ilma traditsiooniliste sõjaliste vahenditeta või isegi ilma sõjaliste vahenditeta. Et ka tsiviilisikud peavad hakkama sõduriteks ja lahinguväljadeks võivad olla informatsioon, majandus, tehnika, keskkond või veel midagi. Lõpuks ütlesid nad, et selline sõda – piiramatu ja reegliteta sõda – peab olema pidev. Nad avaldasid oma teesid 17 jaanuaril 1999, Lahesõja puhkemise kaheksandal aastapäeval.“

 „“Piiranguteta sõja esimene reegel,“ kirjutas kolonel Quiao Ling, „on see, et reegleid ei ole, miski pole keelatud.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 27) Muide, ka keegi pole keelatud: „Ent fraas, mis torkab silma ja ütleb meile õige palju Hiina strateegia kohta – nagu võib näha „maagilise relva“ toimimisest, mille taga on miljonid alltöövõtjad, keda nimetatakse Ühinenud Rinda sõduriteks – on järgmine: Parim viis võidu saavutamiseks ei ole tappa, vaid kontrollida.“ (Lk 63). Väga elegantne.  

 Meie oleme ka ... tegusad. Meie … No ma ei teagi, millise märgina või millise doktriini alla peaksid käima sellised tegevused nagu see, et uue korra järgi on vaja autoga kalmistule sõitmiseks ennast maha märkida vebikeskonnas? Senini polnud vaja, nüüd on. Kõik need memmed/taadid kes haige jala või kange selja tõttu saavadki oma lillekaste ja mullakotte vaid autoga kohale viia ja kes ei tea sellest kabinetiigavuses välja imetud doktriinist midagi on potentsiaalsed karistusalused. Mida see annab ühiskonnale? Segadust? Hirmu? Ah jaa see annab ametnikule eluõiguse. Üldine reguleerimine ja järelvalve. Ka kõige pisemates asjades. Ka see on juba olnud, mitu korda olnud: „Otsides abi oma püüdlustele indiviide massiks kokku suruda, ümbritseb ta end kõlava kõri ja piiratud ajuga ohvitseridest, kes vastuvaidlematult viivad ellu tema loomataltsutajaunelmaid. (…) Paul on veendunud, et Venemaa oleks igaveseks päästetud, kui kõik kodanikud oleksid sõdurid ja kõik majad kasarmud.“ (H Troyat „Paul I“ Eesti Raamat 2005 lk 77). See ei ole elegantne, see on ressursi raiskamine, mis näitab, nagu peegeldus veepiisas, et oleme kaotanud eesmärgid, sihi ja vaba, loova mõtlemise. Võiks ju mõelda, et mis sellest siis on, kui ennast "sisse möllida" kalmistukülastusse, kuid ... Kuid kui vaadata süsteemselt, siis on see veel üks isiku privaatsuse rikkumisi, et millal käis, kaua käis, millise tsükliga käis ja veel tuhandid pisidetaile, mida administratiivarbujatel pole vaja, õigemini pole õigus teada. Kõik see on asendustegevus.

Kogu selles mängus/lahingus on tähtis mitte teha kreeklaste laadseid loogikavigu pidada igat neljajalgset koeraks. Samuti ei tohi igat demokraatiaks rüütatud tegevust pidada demokraatiaks. Kuidas sellel vahet teha? Selleks on jälle abi kreeklastest: „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89). Mis selles Vana-Kreeka ütlemises tähtsat on? Demokraatia on siiski mingite õiguste/vabaduste  kogusumma demokraatia hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama, siis hävitab ta iseenda. Pikk ja lohisev ümberütlemine? Nii on, sest demokraatiaga on selline lugu, et see on igaühe jaoks (veidi) erinev, kuid vast aitab siinjuures üks igaühele mõistetav olmeline võrdlusmoment ehk tagurpidi U-kõvera efekt. Peaaegu kõik asjad maailmas toimivad selle efekti järgi. Võiks isegi öelda, et tegemist on ühe olemise põhialusega: „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tule erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „

„Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 56). Vaat selline lugu. Tundub, et demokraatia manustamisel oleme jõudnud ohtlikusse kolmandasse faasi. Nojah ja siis ongi nii, et demokraatia muutub enesehävituslikuks. Õiguste ülekoormus. Nagu Vanaema Marie ütles: „Tunne tuuri ja oska asja järel uuri“ Hea soovitus, üldse mitte lahjem kui Vana-Kreeka filosoofide omad.

 Targutusi:

 W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007

 Lk 121 „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „

Lk 135 „Igas maailmaparandajas ja impeeriumiloojas varitseb edev loom, kes uhkeldab oma sabasulgedega. Ja igas demokraatlikus valitsuses on kari isahirvi, kellel on jooksuaeg ning ootavad võimalust sarvi ristata ja end avalikkuse ees lolliks teha. Sest ei armastus ega raha pole need, mis maailma liikuma panevad – selleks on edevus.“

Lk 156 „Kuid maailmaparandajad pole kunagi valanud kellasid, millel ei oleks pragusid sees. Majandusteadlane Martin Feldstein osutas faktile, et kui sa saad olla kindel sotsiaalkindlustusest saadavatele summadele, siis ei ole sul vajadust säästa. „

 B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 Lk 23 „Filmitäht Drew Barrymore paneb väidetavalt oma kingadesse mulda, enne kui suundub glamuursetele Hollywoodi pidudele. Miks? Et kahe jalaga maas olla“

 C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)

Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist muidu kalliste hambaravihindade juures odav.

Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „

Lk 25 „Lase kõik välja tõmmata, Hamish. Nagu mina tegin. Sain haruldaselt head proteesid. Lasin isegi hambaarstil neile nikotiiniga mõned plekid teha, et nad ehtsad välja näeksid.“

Lk 68 „Nii palju siis progressi, nii palju hammaste harjamisestja niidiga puhastamisest, nii palju hambaravitehnikast, mõtles Hamish. Šotimaa on endine. Tõmmake aga kõik välja ja muretsege endale kenad kunsthambad asemele.“