„Viimsepäevalahing“: Vihakeedus

 

 

Gobeläänstrateegia on hea strateegia, kuid selleks, et gobelään kogu oma ilus ja suursugususes mõjule pääseks tuleb meil mõningad asjad selgeks rääkida ja tehnikates kokku leppida, sest kui me ei tee vahet namastel ja tolknevatel lõimejuppidel, siis võime parandamise asemel hoopis asja untsu keerata. Totaalse hargnemiseni välja.

 Kuidas edendada vihkamist

 Võtame ühe aktuaalse näite. Nojah, see ei ole mingi uus näide, pigem veerandsada aastat küdenud vastasseis, kuid nüüd jälle viraalseks muutunud metsamure. Ilmselt on igaühel meist teiega oma arusaamine metsast. Kõigil on mingi „oma mets“ või vähemalt ettekujutus „oma metsast“. Mulle meeldib näiteks valgusküllane mastimännimets, padrik seevastu .... Prr. Võib öelda, et mastimännimets  on „minu“ mets, kuid mitte omamise, vaid meeldimise mõttes.

Tundub, et just see erisus mida mõistetakse „minu“, „meie“ ja  „oma“  all on paljude arutluste juures lappesse läinud. Lisaks sellele räägitakse metsakaitse teemas läbisegi ka süsinikheitest, liigirohuse kaost ja veel sajast vääritimõistmisest või mõistmatusest läbisegi. Koos keetes on see nagu soolaheeringa, maksronide ja maasikamoosi keetmine ühes potis. Ööks! Kui keegi mulle sellist keedust pakuks, siis … vihkaksin seda keedust. Täiega. Kuid kui ühiskonnas ülesse ehitatud narratiiv käsib/soosib/premeerib sellist jälkust sööma, siis enamus meist teiega seda ka teevad. Agaramad ka kiidavad. Üliagarad häbimärgistavad. Karistavad. Mittesööjaid.

Nii olemegi täiesti mõistlikult püstitatud alternatiivide kokkusegamisel saanud väga ilge keeduse. Vihakeeduse. Me läheme kuidagi väga särinal käima ilma, et oleksime vaadanud laiemat pilti või alternatiive. Enamuses on aktsioonid emotsioonipõhised, suurem jagu neist ka loomulikku arengut peatavad (või lihtsalt aega viitvad ning rohkem meie ühist raha kulutavad).  Ja olemegi lõksus.

 Destruktiivsuse fataalne sisu

 Vihakeedusel on ka tumedam pool, see on destruktiivne. Destruktiivne nagunii, kuid tänastes oludes võib see olla ka fataalne. Vaadates seda mis maailmas praegusel ajal juhtub, siis võib selliste vihakeeduste kokkusegamine olla üksikute edevuse/kadeduse/kapseldumise tulemus, kuid on võimalus, et meid teiega kasutatakse neljanda põlvkonna sõja strateegias süsteemi sisemiste kokkuvaristajatena.  Kui see vastasseis on ehitatud neljanda põlvkonna sõdade strateegide poolt, siis … Lõhume igaks juhuks selle meile neljanda põlvkonna sõja strateegide poolt pakutava keeduse lahti ja vaatame mis selle sees on, kuidas see kokku keedeti ja mida meil sellest päästa annab. Niisugusel kujul seda süües saame püsiva tervisehäire.

 Metsateema on ülimalt sensitiivne, tundeline, laia kõlapinnaga valdkond ja seda teemat on võimalik osavate vahendite ja rõhuasetustega kergelt nihutada tasakaalupunktist külglibisemisse. Lihtsalt täpsustuseks, et kuidagi niimoodi on kujunenud, et minu sõprade, sugulaste ega isegi mitte tuttavate ringis pole ühtegi inimest, kes omaks või tegeleks millegagi metsanduse, puidutööstuse või sellealase logistika valdkonnas. Ja kuigi on tulnud analüüsida ja strateegiaid koostada paljude eluvaldkondade kohta, siis eelnimetatud valdkonnad pole nende analüüside sekka sattunud. Kuid nüüd kui on alguse saanud metsakaitse demonstratsioonid ja üles on ehitatud narratiiv ahnetest metsatöösturitest, õilsameelsetest maastikusoostajatest, meiemetsast tahab olukord veidi vaagimist. No vähemalt enesele selgeks tegemiseks, et mitte igale avaldusele alla kirjutada.

 Looduskaitse/metsakaitse ja majandamine on alati olnud oma kokkupuutepunktilt sädemeid tekitav, nüüd on see alternatiivsus osatud kuidagi osavalt, tundeküllaselt põlema süüdata. Lausa laastav ühiskondlik (metsa)tulekahju, kuid eelkõige oleme meie teiega segaduses. Mina küll olen, sest ilmneb, et „Me elame tegelikult infokaose maailmas, millele allub ka propaganda, aidates kaootilisuse suurendamisele tublisti kaasa. Propaganda neutraliseerib sellega kõik võõrad teated, muutes need vaid suhteliselt usaldusväärseteks. Hakkab domineerima ettekujutus, et ei olegi võimalik vaielda, sest kõik on vale.“  (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 42) Ja kui „kõik on vale.“, siis … Sellesse Valemetsa me eksimegi.

 Nüüd läheks hädasti vaja Getekese/Hansu küpsisepuru, et Valemetsast tagasiteed leida. Argumente ja arve lendab hulgaliselt ühelt ja teiselt poolt, kogu keeduse spektri ulatuses, kuid lõppkokkuvõttes jõutakse ikkagi selleni, kas meil raiutakse metsa liiga palju või liiga vähe. Segadus. Samas kummaline, sest  meil on ju terved riiklikud organisatsioonid alates „ministeeriumitest/müsteeriumitest“ (mis nende nimi parajasti ongi), millised valvavad järgi kuidas/miks/millal meie (ja teie) metsi kasutatakse, meil on karsitusagentuurid, meil on metsamajandamise kavad, teatised ja raieload ja …  Ja nüüd tuleb välja (Eurotargalt), et meil on metsa 30% rohkem raiutud kui juurde kasvab/s? Kuidas on see võimalik? Pideva, püsiva ja sügava järelevalve tingimustes? Milleks meile üldse kogu see karm bürokraatia kui see ei hoia protsesse raamides vaid areng voolab tänavatele/teatrilavadele/sotsmeediasse? Eks ole hea küsimus?  Dr Riik ise istub vaikselt nagu kult rukkis ja ei anna mingit mõistlikku selgitust kuidas nii juhtus (või on tegemist lihtsalt arvestusmetoodika erinevustega)? „Kes“ niimoodi juhtus?  Kus on need ametimehed kes muidu käivad ja trahvivad, keelavad ja käsivad? Kuidas sai juhtuda, et nii suur üleraie on? Kas see on tegelik? Või on see arvumaagia ühe huvigrupi või varistusstrateegia heaks?

 Isekus ja isetus

 Pehmelt öeldes olin segaduses sellest puhkenud vihkamistormi lõplikust tõest.  Siis sattusin Annika Laatsi huvitavale käsitlusele  mis  väidab, et ühe pärimuse kohaselt on Pühakiri mõistetav 600 000 erineval moel. Et just niipalju oli toona neid, kellele Jumal ilmutas Siinail oma seaduse. Meie oludesse ümber panduna oleks see 1 360 745 arvamust. See on väga huvitav teemakäsitlus, kuid lisaks „Ta andis selle edasi nii, et igaüks võiks sellest aru saada vastavalt oma elukogemusele, kalduvustele ja iseloomule. Väide, et Pühakirja tuleks mõista vaid ühel moel, on selle pärimuse valgel blasfeemiline. Jumal ei ole ametnik, kes peab väljastama kuivi, üheülbalisi teateid. Pigem on ta poeet, kelle kõne on mitmemõõteline. Tema sõnum on väga isiklik – igaühele räägib Ta nõnda, nagu inimesel seda parasjagu vaja on.“ („Usk ja umbusk“ EO & RR 2026 Lk 7). Mnjah, ajaloohuvilise ja süsteemianalüütiku jaoks on selline käsitlus omamoodi „heureka“ hetk. Kui juba Pühakirja kohta võib olla nii palju arvamisi, siis muidugi valitseb arvamuste paljusus ka metsa kohta, mis tähendab, et sellel teemal on võimalik ka vaielda/viriseda/vassida/võidelda/vihata 1 360 745  moel. Kõik oleneb sellest kuhu meie teiega tasakaalupunkti asetame. Ühest küljest on kummastav, et 35 aasta jooksul pole me suutnud kokku leppida, mis on puu ja mis muu. Ometi on selle kindlaksmääramine Seadusandja töö, kuid …  

Metsaseadus sätestab, et „Mets on ökosüsteem“. Nii on, see pole mitte ainult puud, loomad, mutukad, vaid ökosüsteem on terviksüsteem kuni seeneniidistike kummastava kommunikatsiooni süsteemi ja sisemise abisüsteemini välja.  Tundub tummise mõttena, kuid metsakaitses räägitakse vaid üleraiest. Või räägime arvutusmetoodikast? Mis seadus see praegu siis käsil on? Metsaseadus või Puulangetamise seadus? Protsentuaalne puulangetamise seadus? Ei saa enam aru või õigemini saan aru mille üle vaieldakse, kuid ei saa aru miks vaieldakse. Tundub, et probleem pole seal kus võitlus käib. Kerime seda pilt tagasi ja vaatame siis mis milleks, kes kelleks?

 Ehita üles võitlus ja hävitusnarratiiv

 Aprillikuu lõpus toimus Peamises Linnas meeleavaldus "Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks!" Korraldajate hulgas oli nii kultuuriinimesi, kui ka  looduskaitsjaid ja teadlasi. See on siis mingi osa meie 1 360 745 avamusest. Igaühel neist loomulikult oma arvamus, millest osa oli koondarvamus, osa aga isearvamused. Tore, kui inimestel on oma arvamus ja ka see on tore, kui mõnel on isearvamus, kuid … Kuid osad väited olid kuidagi kummastavad, mis jäid kriipima. Tekitasid võõrastust.

Metsakaitse demonstratsioonil kõlas väide, et: "Eestis on juba pikka aega raiutud rohkem metsa, kui juurde kasvab. See tähendab seda, et me jääme kogu aeg vaesemaks," lisades, et küsimus on põhimõtteline: me ei tohiks kulutada ressursse, mida meil tegelikult pole. See väide toetab (või toetub) ka Eurotarga andmetele, et meil raiutakse metsa 30% rohkem kui juurde kasvab. Ka mõte, et „me ei tohiks kulutada ressursse, mida meil tegelikult pole“ on sümpaatne. Õigemini tuleb selles lauses sõna „tuleks“, kui tinglik vorm, asendada kindla kõneviisiga, „tuleb“. Samas on eelpoolsetes mõttepojukestes üks lohisev ja segadusttekitav mõiste – „meie“. Kes „Meie“? „Me ei tohiks …, me jääme …, mida meil pole …“. Impersonaalne, umbisikuline hala. Ehitatakse üles  kollektiivse „ilmajäätuse“ vs kollektiivse „süü“ narratiivi. Tegemist on vastutuse hajutamisega, lohisev hala. Selline ongi metsakaitse temaatika põhiprobleem – läbipaistmatu padrik mitte mets. Hea või halb tegu saab toimuda vaid siis kui keegi konkreetselt selle tegevuse teeb.  Kes see „meie“ on? Või kelle mets see on? Kogu selles väärt kraamis „minu“, „meie“, „põhiseadus“, „hoolivus“ keedetakse ühes pajas luues uut vihakeedust. Kui lisada sellele sortsu kihvtiainet "Valitsuskoalitsioon on ette valmistanud suurtöösturite soove täitvad seaduseelnõud, mis salakavalalt lubaks veelgi ulatuslikumat lageraiet ja kaitsealade vähendamist. See teenib ainult üksikute töösturite lühinägelikke ärihuvisid, mitte ühiskonna huvi ja Eesti põhiseadust,", siis ongi üpris kihvtise segu põhi kokku keerutatud.  

See on muidugi oskuslik narratiivi ülesehitus, mis ei pruugi olla tõsi, kuid niimoodi hingestatult ette kandes tekitab assotsiatsiooni äraostetavast valitsuskoalitsioonist (kelle „meie“ ise oleme ju valinud), saamatust järelvalvest, räpastest suurtöösturitest, kasuahnest väliskapitalist kes salakavalalt  tegutsevad ühiskonna huvide ja põhiseaduse vastu. Siis lajatatakse veel, et  metsameeleavalduse teema on looduskaitsest suurem. "Küsimus on selles, kas ühiskonda lõhestav lobitöö on Eestis aktsepteeritav ning kui palju häält peab avaliku huvi kaitseks tegema, et see lobistide sosinatest üle kõlaks,"

 Ta kõlagu, kõlagu, kõlagu …

 Ning siis hakkab see motiiv kõlama FB kõlakodades. Kõlakojad kõlakodadeks, kuid kui lugesin õpetatud ekskolleegi kirglikku postitust „Puidutöösturi heaolu kõigi eestlaste elu eelduseid hävitades. See on ettevõtja risk, kui ehitasite odava vene ja valgevene puidu peale äriplaani mis nüüd õhtal. Eesti julgeolek ja perspektiiv ei pea selle tulemusena kannatama. Raiume juba täna 130 % rohkem metsa taastumisest!!!! Ning mets ei ole istutatud park. Jagan seisukohta: KÄED EEMALE PÄRIS LOODUSEST!!!!“ või „ …. interviust saab järeldada, mingid närakad on omal ajal ehitanud suured tehased vene ja valgevene puitu arvestades ja nüüd pressivad puudu olevat mahtu välja Eesti metsadest. Seega varsti tuleb kogu tööstus kinni panna sest mets on otsas ja ka sellega on otsas kogu elu....“ Eks ole, sellist postitust ei teinud suvaline ebaõnnestuja/vihalane, vaid inimene kes tegeleb ise edukalt ettevõtlusega ja olnud juhtivates ametites ka suurettevõtete juhtpositsioonidel. See tekitab ärevust. Mis toimub? Lisaks sellele ITK sektori kiri Dr Riigile: „Üle 30 Eesti tehnoloogiasektori ettevõtja saatsid valitsusele kirja, et väljendada oma sügavat muret kavandatavate metsa- ja looduskaitseseaduse muudatuste pärast. Ettevõtjate hinnangul ohustab praegune kiirustades, ilma piisava mõjuanalüüsita ja vähese kaasamisega koostatud eelnõu Eesti metsavaru pikaajalist kestlikkust, suunates jätkuvalt lõviosa tulust väliskapitalile, samas kui keskkonnakahjud ja võimalikud trahvid jäävad Eesti ühiskonna kanda. Tehnoloogiasektor kritiseerib teravalt eelnõudes peituvat uut 70/30 majandusmetsa ja looduskaitse loogikat, mis seob kaitsealade pindala majandusliku kvoodiga“ (ERR 7.05.26). Lisaks kõik need kultuuritegelased, teadlased ja nende arvamused. Eks ole, need ei ole suvalised tigetsejad, midagi on valesti kogu selles loos, kuskil on tõsine probleem/arusaamatus/rike - „Huston, meil on probleem“. Õigemini „Toompea, meil on probleem“, kusjuures meie teiega ei tea, kas probleem ongi metsaseaduse eelnõus või on probleem selles, et poliitturu aastatepikkune avalikkuse aktiivne eiramine ja sellest ülesõitmine on jõudnud sellisesse survepunkti, et läbi metsaküsimuse endale väljamurdeava tekitada. Inimesed enam ei mõista Võimu tegemisi, sest see tegemine on olnud nii muutlik ja arusaamatu. Tegelikult ka. Isegi neile, kes asjade kulgu muidu mõistavad: „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „

Eks ole, meie teiega oleme ju ärevil? Tunneme end krooniliselt haavatavatena? Võim kord tõstab makse, kord langetab (neidsamu) makse, kord maksab toetusi, kuid teistel alustel, kord lubab, siis keelab. Ärevus? Haavatavus?  Just selles haavatavas olekus on kerge murda inimeste mõttemaailma läbi transformer sõnade: „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018)

 Tagasivõetud … demokraatia?

 Nii on, transformer sõnad muutsidki tegelikkust - VV võttis juba Metsaseaduse eelnõu tagasi … Eee … justkui demokraatlik, rahva arvamust arvestav, kuid sellel on ka teine külg. Pimedam, tumedam, negatiivsem külg. Kas VV polegi siis poliitikat? On mingi reitinguhulluse või  horoskoobi järgi juhtimine? See on muidugi omaette põnev valdkond, kus algab „rahva arvamusega“ arvestamine ja kus lõpeb Dr Riigi põhimõttekindlus. Kas peaks tegema pea igas küsimuses rahvahääletuse nagu Šveitsis? Kuid kui juhtida riiki läbi rahvahääletuste milleks meile siis VV? Pealegi tüdineb rahvas varsti püsihääletustest (vaja minna aiamaale, randa, poodi)Vaadake meie tegime oma valiku valimistel, Mida meile seal lubati? Pealegi

„Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 lk 50)

 Vaidlus vaidluse pärast? Alati leidub keegi kellele midagi ei meeldi. Miks? Lihtsalt põhimõtte pärast. See pole õnnestunud päev mil millegi vastu pole saanud hääletada. „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …” „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.” „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” „Mille poolt?” „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 32/35/45). Kõik see on õige, kuid selleks, et vähendada valitsuse rolli otsustamistes, olla millegi poolt, mitte ainult vastu peame enam võtma ka vastutust. Kuid see nõuab probleemidesse süvenemist, sest tegemist on ju vastutuse võtmisega, see pole  klikumajandus (kuigi enne IIMS nimetati valitsust „klikiks“). Vaatad seda kiirpilgul, uduse silma ja uinuva mõistusega ja mõtled, et „No on ikka kaabakad“ need valitsuskoalitsioonid, töösturid ja … salakavalad ka veel“. Ja siis kerkib loomulikult järelmõte, et „Kas me sellist …?“ Tegelikult on siinkohal kõige räigemal moel tegemist sõnanihutamise mänguga. Vaatame kas meie teiega oleme asjadest õigesti aru saanud või sõnanihkega kaasa läinud.

Minu ja Meie narratiiv

Killukesi metsakaitseürituselt: "Minu lapsepõlvemetsad on maha võetud. Eestis näeb lageraiet väga palju – sellist looduse rüüstamist ja keskkonna rikkumist on saanud lihtsalt liiga palju," Murettekitav? Jah. Teise sõnaseadja sõnul on mets eestluse üks alustalasid. "Ma arvan, et meie mets on kõige väärtuslikum asi, mis meil eestlastena on. Me peaks seda hoidma, mitte müüma," Ja seegi tundub väärt mõttena, kuid …

 Kuid kogu vastasseis on üles ehitatud jälle sellele impersonaalsele „Meile“.

 See „meie“ konstruktsioon  tundub valusalt sarnane Mainemeister G Pavlovski meetodile poliitturul, mida muidugi saab kasutada igal turul: „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“ „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 lk 206). Miks see „meie“ tuletab meelde matrjoškat? Vaadake, sellist asja nagu „meie mets“ ei ole olemas, igal metsal on omanik. Omanik, kes peab täitma kehtivaid seadusi ja vastutama oma omandi ja seaduste täitmise osas.   Tinglikult võib „meie metsaks“ pidada riigi omanduses olevat metsa.                 

Tuletame meelde Põhiseadust, meil on ju seadusriik. Niisiis:

„§ 32.    Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

  Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

  Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.

  Pärimisõigus on tagatud.

§ 31.    Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.“

Nii, et kui me räägime „meie metsast“ või „minu metsast“, siis kelle mets see ikkagi on, mille käekäigu eest avalikkus seisab?  Põhiseaduslikult on niimoodi, et omand on kaitstud. Kui keegi ütleb, et „minu mets on maha võetud“, siis … kui tegemist on „minu metsaga“ siis miks sa oma metsa maha võtsid või raieks müüsid? Eks ole hea küsimus. Vastus on muidugi see, et see ei olnud sinu mets, see oli kellegi teise omand. Pettekujutelm.

Teine pettekujutelm on see, et tegemist on „meie metsaga“. Tegelikult on igal maa ja metsatükil omanik, koos võõrandamatu omandiõigusega, millest tuleneb, et „meie mets“ on  vaid see mets, mis kuulub riigile, sest meie EV kodanikud oleme kõrgeima võimu kandjad ning seega on riigile kuuluv mets „meie mets“. Metsamaast 50,3% kuulub riigile, 23% juriidilistele isikutele ja 26,7% füüsilistele isikutele. Allikas: Keskkonnaagentuur, 2025

Seega võime öelda, et suurusjäguliselt pool metsast on „meie mets“, kui meie teiega (või teie üksi) tahame rohkem „meie metsa“ peame me selle senistelt omanikelt välja ostma. Põhiseaduse värk. Paneme rahad kokku ja ostame endale „Meiemetsa“. Täiesti teostatav. Mida me selle metsaga teeme? Teeme mida teema/tahame, see on meie mets.  Tahame laseme läbimatuks põlismetsaks kasvada kuni püstiselt maha langeb, tahame soostame äärest ääreni et maailma süsinikku siduda, meie oma valik. Teised omanikud teevad oma metsas täpselt seda sama – teevad mida teevad,  seaduse piires. Lihtne. Kas probleemiks on see, et riigi omanduses olevat „meie metsa“ kasutatakse/kasvatatakse/hallatakse halvasti? Või ei usalda me teiste metsade omanikke? Kui meie teiega lähtume Põhiseadusest, siis riigi omanduses oleva metsa käekäik oleneb ainult Dr Riigi (ja tema agentuuride) tahtest ja tegevusest. Kui meie teiega tahame, et riigimets sureks püsti vanadusse, siis võime ju järgmisel aastal valida sellise Seadusandja koosseisu milline niisuguse otsuse teebki. Lihtne. Jälle Põhiseaduslik värk. Üldse on kergem asjade/tegevuste loogikast aru saada, kui alustame Põhilisest Seadusest ja liigume edasi selle peale laotud õiguste/vastutuste hierarhiat mööda. Hakates otsustama teiste omanike omandi üle … See meil juba oli ja see ei meeldinud kellelegi. Tahtsime ise otsustada, tahtsime vabadust. Nüüd see kõik meil ongi.

Viis viimast?

Just niimoodi on õigusriigile kohane asju hinnata, kuid arvumaagia ajab tõsiselt segadusse. Kuigi võitlusnarratiivist võib jääda mulje, et võitlus käib viimase viie puu eest, siis tegelikult oleme metsarikkad. Just-just mets on tõesti meie rikkus.  Metsamaa katab 51,8% Eesti maismaast, 47,1% on kaetud metsaga ja 4,7% on metsata metsamaa. Allikas: Keskkonnaagentuur, 2025

Rahvusvaheliselt kasutatava metoodika alusel, mille puhul hinnati Eesti metsasuseks 57%, on Eestist metsarikkamad Euroopa Liidus vaid Soome (73,7%), Rootsi (68,7%), Montenegro (61,5%) ja Sloveenia (61,5%). Allikas: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), 2020

Ja see pole veel kõik nagu ütlevad reklaamid: Metsamaa pindala on viimasel aastakümnendil püsinud stabiilne, kuid on võrreldes 1958. aastaga suurenenud ligikaudu 65,5%. Suurenemine tulenes põhiliselt kasutusest väljalangenud põllumajandusmaa metsastumisest ja soode kuivendamisest. Allikas: Keskkonnaagentuur, 2025

Tuhnides veidi internetiavarustel ilmnes Google andmetel, et: „Hinnanguliselt oli Eestis enne Teist Maailmasõda metsamaad 32% riigi pindalast. Aastaks 2008. olid Eesti metsasus ja metsamaa pindala suurenenud 1,54 korda. Metsamaa moodustas siis 48,6% riigi maismaa pindalast (koos siseveekogudega)“ ja Vikipeedia andus teada, et „Eesti metsasuse osas saabus lõplik selgus 1939. aastal, kui põllumajandusloenduse käigus võeti esimest korda arvesse ka heina- ja karjamaametsad, milles oli puistu täiust vähemalt 30%. Lisaks võeti arvesse võsamaad. Kokkuvõttes selgus, et Eesti oli metsaga kaetud 33–34% ulatuses, mis on jäänud Eesti metsasuse kõigi aegade madalaimaks näitajaks“ Nii, et võrreldes madalsisuga 33/34% , siis praegune  47,1% pole ju paha saavutus. No seda muidugi juhul, kui me oma metsahoiuga nii rappa ei lähe, et metsa sooks muudame.  Lihtne ju.  Frank Knight majandusteadlane, kes väitis, et temast sai majandusteadlane sest kündmine oli tema jalgadele liiga ränk. „Ta väitis, et majandusteooria ei ole üldse mitte segane ega keeruline, vaid et enamikul inimestel on oma huvid mängus, et keelduda tunnistamast seda, mis on „solvavalt ilmne“. (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 lk 308)

Selge see, et Karulaane, Venevalge ja Ääremaa puidu äralangemine on tugevalt põõnanud meie ja teiste Euroopa riikide puidutööstust, mis tähendab, et mingil määral tuleb kõigil asendust leida kodumetsast, kuid … Kuid seegi on tulem ja tagajärg meie teiega argusest ja otsustamatusest. Me pole julgenud uut tehnoloogiat kasutusele võtta, sest alati on mõni ninnu-nännu tegelane, kelle huvi on olla vastu. Olla vastu kõigele ja kõigile.

Kaitsest rünnakule

 Kuid metsakaitsel on käima tõmmatud juba hulka tummisem tegevus kui arvamuste erisus. Kui ühelt poolt kõlavad sellised üleskutsed „Küsimus on selles, kas ühiskonda lõhestav lobitöö on Eestis aktsepteeritav ning kui palju häält peab avaliku huvi kaitseks tegema, et see lobistide sosinatest üle kõlaks,"

"Me ei tohiks võtta rohkem, kui meil on. Kui me võtame teistelt ära, siis kõik meie, kellel on lapsed või kellel on pikem elu ees, me vähendame oma tulevasi raievõimalusi. Kui metsatööstus ütleb, et nad peavad saama võimaluse raiuda, siis me ütleme sedasama – me peame saama ka edaspidi võimaluse raiuda, mitte ainult täna kõike lagedaks tegema," Kõik see tundub nii ilus, kuid pole tõsi. Kes võtab kellelt ära? Kas see käib selle poole metsa kohta, mis on Dr Riigi (st meie teiega) omanduses? Kas see tähendab, et Pilvepiir, Dr Riik, „Ministeerium/Müsteerium“, RMK ei hooli meie teiega metsast ja raiuvad seda halastamatult? See on tõesti see pool, kus meie teiega võime ja peame mõjutama mida/kuidas/miks metsaga teha. Hm, muidugi vaid siis kui meil on teadmised selleks mida/kuidas/miks metsaga teha. Kuid kui metsakaitsjad peavad seda osa metsast silmas, siis ütlevad nad, et meie teiega oleme Pilvepiirile valinud valed inimesed. Siinkohal on õige nii see, et need on meie inimesed ja meie oleme nad sinna valinud, kuid … Rumalad inimesed?  Loodusvaenulikud inimesed, kes on pannud metsaga tegelema kasuahned ja rumalad ministrid ja ametipealikud? Nii rumalad ja kasuahned, et ei saa aru suurtöösturite kasuahnusest?  Eks ole, kui probleem lahti lõhkuda, siis tundub, et meie oleme meile ise „sikku teinud“.

Või on metsavaenulik see teine pool metsaomanikke. Need, kes realiseerivad oma omandiõigust? Kuid see ei ole meie teiega arutada, see on põhiseadusliku kaitse luku taga. Tekitades mulje, et midagi mis ei ole tegelikult meie teiega oma tempides seda üleskutsetega: kas ühiskonda lõhestav lobitöö on Eestis aktsepteeritav, kui palju häält peab avaliku huvi kaitseks tegema, et see lobistide sosinatest üle kõlaks, siis see ongi sõna nihutamine ning lobitöö. Ilmselt ka lõhestav lobitöö. Sellega ongi üles ehitatud narratiiv … vaenamisest. Tegelikult pole päris täpselt aru saada, kas tegemist on üleskutsega põhiseadust ümber teha või omand lihtsalt üle võtta. Avalikkuse „huvides“?  Nagu Oktoobripööre Karulaanes? Hm, võib-olla jaotame siis ümber ka muu omandi? Tuletab teile meelde mingit teistsugust riigikorraldust? Eks ole? Seda meie teiega ju ei tahtnud. Nagu kirjutas W. Churchill: „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“ (W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019 lk 181)

 Harvesteriga ühiskondlikus sidususmetsas möllates

 Kuid kui rääkida lobist ja mõjutustegevusest, siis tihti ei tunne me seda läikiva kooriku all äragi. Tõeline metsalobi toimus ju Kontserdimaja superetendusel. See oli võimas. See oli võimas katse millegi/kellegi ümberprogrammeerimiseks. Küsimus on vaid mille? Või kelle? Kokkuvõttes oli see kenasse kunstilisse vormi pakendatud vihkamishüsteeria, mis ilmselt peletas teemast eemale rohkem inimesi kui juurde võitis. Traumeeriv.  Olen näinud/käinud paljusid kontserte ja teatrietendusi, mõned neist nauditavad, rõõmupakkuvad, mõned ehmatavad. Ehmatavad mitte ainult sisu vaid ka vormi poolest. Kui keegi teist on käinud Savonlinna Ooperipäevadel, siis teate, et kontserdisaal asub vanas linnuses, millesse pääseb vaid üle kitsa silla, nii et nii sinna sisenemine kui ka väljumine on … kitsavõitu. Aeganõudev. Planeerijana hakkas mõte kohe tiksuma, et kui „midagi juhtuks“, siis oleks olukord ilmselt … paaniline. Kuid ei juhtu ju? Pole kunagi juhtunud? Seekord käisime oma seltskonnaga nautimas „Lendavat hollandlast“. Väga võimas oli, aga … väikese lisaga. Istusime umbes 4-5 reas tsentrist natukene paremale, mis võimaldas ka väikest kõrvalpilku lava sügavusse. Ühel momendil oli laval mingi (õli)laternate ümbertõstmine ja midagi läks nihu. Kohe päris nihu, sest põlev õli valgus läbi lavakujunduse ja seda oli raske kustutada. Kas nüüd siis juhtub see mida ei saanud juhtuda? Mida teha? Kui tõesti juhtub halvim, siis tuldud teed mööda välja ei saa. Paanika ju. Vaatasin juba kuidas üle orkestriaugu ja suue trummi ettepoole põgeneda, kuid õnneks saadi tulekahjuhakatis kontrolli alla Südame rütm ja erutus ka. Kui nüüd mõelda, et nendest neljast korrast „Hollandlasest“ oli see kõige meeldejäävam, siis väike lisadraama suure draama sees müüb alati.  Teine juhtum oli Rootsi Rahvusteatris, kus erutusin rütmihäireni nii, et oli omajagu tegemist laevaga koju saamisega. Vastik oli, mitte etendus , aga enesetunne. Vaat sellise halvad kogemused kõigi muude heade mälestuste seas, Kuid metsakaitse lavastus oli hullem neist eelpool kirjeldatud halbadest etendustest nii sisu kui vormi poolest. Kui see oli mõeldud (nagu öeldud) äratuseks, siis … Siis ma ei tea, kas see oli äratus, või mida/keda see äratas? Pigem oli see propagandaüritus, mis ehmatas inimesi eemale ehk siis efekt oli vastupidine eeldatutule.  Kokkuvõttes oli see räige Harvesteriga ühiskonna sidususemetsa sissesõitmine. Kogu see intensiiv agressiivne ja agressiiv intensiivne vormi, kõrge näitlejameisterlikkusega, kuid lõhkuva sisuga esitlus … Kogu see sildistamine ja lõppkokkuvõttes kogu vaba riigi ja EV halvustamine, see võttis sõnatuks. Pildituks ka.

Siiani kummitab soiguv hääl teatrilavalt „Paarkümmend aasta Eesti Vabariiki on rohkem hävitanud kui kogu nõukogude aeg kokku!“ Niisugune narratiiv siis? Kuidas selline narratiiv võiks kasu tuua metsale? Meile teiega? Eesti Vabariigile? Ei toogi, see on mitte ainult Harvesteriga, vaid Harvesterikolonniga sisse sõitmine rahvuslikku sidususse. See on lõhkumise musternäide. Just nii  „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“ (lk 208)

 Usalduse erosioon

 Tõsiasi on ka see, et kui Dr Riigi tegevus ei ole inimestele mõistetav, kui administratiivarbujad ei oska/suuda/taha selgitada milline on tegelik olukord, mis on puu, mis muu, millised on selle või teise tegevuse tulem ja aktiivse eiramise poliitikat peetakse parimaks poliitikaks, siis valgub tegevus tänavatele. Tegelikult oli see üleolevus, mis on kapseldunud tunnelnägemisse kõikidest halbadest valikutest kõige halvem valik. Teadmatus sünnitab mõttekoletisi. Võib-olla …. Võib -olla on see nakkav? Aja märk? Loodetavasti mitte, kuid vägisi oma emotsionaalsete seisukohtade jõuline pealesundimine ükskõik kelle poolt tekitab mitte poolehoidu, vaid vastumeelsust. Nii nagu administratiivarbujate puhul nii ka metsakaitses  tõi sund poolte valimiseks kaasa selle, et senised kaasamõtlejad põrkasid kohkunult teemast eemale, tekitati lõhe ja arvata võib et tiražeeriti ja õhutati vihkamist. Palju õnne neljanda põlvkonna sõdade strateegid - te olete kohale jõudnud. Rahvateater sõitis vihkamisharvesteriga sotsiaalse sidususe metsa sisse. Kurb. Mis aga veelgi kurvem, valesse metsa. Meie teiega peame olema uute joonte ja lõhede tekitamisega olema ettevaatlikum. Tänases maailmas võib neljanda põlvkonna sõja strateegiat kasutades tekitada viha/vihkamis kuristikke kõikjal, kui meie teiega piisavalt ettevaatlikud ei ole.

 „Nagu ütleksid endisaegsed, võime me siin ja praegu olla head inimesed, aga kui soovime olla head ka tulevikus, peame tegema häid asju. See tooks meelde, et inimesed, kes tegelevad teiste inimeste asjadega, lõpetavad peaaegu alati pisarais. Inimesed ei ole head ega halvad, vaid mõjutatavad – ütleksid vanad konservatiivid.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 204). Ärge tegelege teiste inimeste asjadega, tegelge oma asjadega. Ärge lõpetage pisarates, sest teil jäid omad asjad tegemata.

 Keset siledat maad …  

 Tundub, et vastasseisude ehitamine on muutunud uueks rahvuslikuks spordialaks. Toome ühe näite kuidas üles ehitada pikaajalist vastasseisu täiesti siledalt maalt. „Üle 30 Eesti tehnoloogiasektori ettevõtja saatsid valitsusele kirja, et väljendada oma sügavat muret kavandatavate metsa- ja looduskaitseseaduse muudatuste pärast. Ettevõtjate hinnangul ohustab praegune kiirustades, ilma piisava mõjuanalüüsita ja vähese kaasamisega koostatud eelnõu Eesti metsavaru pikaajalist kestlikkust, suunates jätkuvalt lõviosa tulust väliskapitalile, samas kui keskkonnakahjud ja võimalikud trahvid jäävad Eesti ühiskonna kanda. Tehnoloogiasektor kritiseerib teravalt eelnõudes peituvat uut 70/30 majandusmetsa ja looduskaitse loogikat, mis seob kaitsealade pindala majandusliku kvoodiga“ (ERR 7.05.26)  Ei läinud palju aega mööda, kui „Puidutöösturid vastuses IT-ettevõtjatele: ükski sektor ei ole teisest üle. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) vastas tehnoloogiasektori ettevõtjate pöördumisele oma avaliku pöördumisega, milles leiab, et ettevõtjad ei peaks arutama üksteise piiramise, vaid Eesti heaolu kasvu üle. Samuti ütles liit, et IT-sektor ei peaks ennast metsandusele vastandama. "Eestis on tekkinud ootamatu pretsedent, kus IT-ettevõtjad on võtnud sõna Eesti ühe suurima sektori ja tööandja ehk metsanduse regulatsioonide teemal. Riigi pikaajaline töö leida tasakaal looduse ja inimeste vahel jõudis ideoloogilise mõjustamise tagajärjel ummikusse, mis ei ole ühiskonnale kasulik," märkis EMPL.“ (ERR 11.05.26)

 Nii ja nüüd ongi võitluspaarid paika seatud. See on tore, et ka homse tehnoloogia esindajad oma sõna sekka ütlevad. Antud juhul räägime ju tuleviku metsast, tuleviku keskkonnast ja tuleviku tehnoloogiast. IKT seisukohavõtt on seda tähtsam, et nemad „teevad tulevikku“, kuid … Kuid sellel „tuleviku tegemisel“ on ka hind, nad on ise energia suurtarbijad. Energia muundamine võib olla oskamatul käsitlusel … kurnav.

„Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem elektrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist Google’i kodulinnas Mountain Viewś Californias. You Tube, mis kuulub Google´ile, nõuab üle 10 protsendi kogu interneti ühenduskiirusest. Lisame sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter, ning digitaalsed filmilaenutusteenust pakkuvad lehed, nagu Netflix, ning sa hakkad mõistma, kes kõige enam interneti ülekandekiirust ahnitsevad. Kõik need teenused vajavad suuri andmekeskusi ehk „serverifarme“, kus käsitletakse bitte ja baite, mis ööpäevaringselt läbi võrgustiku liiguvad.

Andmekeskustes tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, et neis püsiks normaalne toatemperatuur, umbes 20 *C. Kuumus lastakse tavaliselt lihtsalt õue, mis annab oma panuse planeedi temperatuuri tõusu. Andmekeskuste jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. „ (J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012 Lk 63).

Eks ole pelutav? Sündmuste jada millele me ei mõtle. Sellest kirjatükist on hulk vett mere voolanud, kuid tendentsid on üha kiirenevad, energiavajaduse kasv ka. Tundub, et selles valguses peaksid tulevikutehnoloogid mõtlema metsast enam lovelockilikul moel „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“

„Vahepeal võiks planeeti veelgi soojendada rämpsinfo. Praegu kiirendab globaalset soojenemist heitgaaside, detriitide ja muu tsivilisatsiooni soovimatute kõrvalsaaduste  kogunemine. Huvitaval kombel on rämpsinformatsioonil sama mõju.“

Prügiautodest „Olen tihti mõelnud, kas internet võiks täita nende autode ülesannet ja toimetada kasutu ja liigne info minema, ladestades selle kuskil universumi mõõtmatus sügavuses. Mulle meeldib ette kujutada hiiglaslikke saatjaid kuskil poolusel rämpsposti, soovimatut reklaami, banaalset meelelahutust ja väärinfot Maalt eemale juhtimas. Milline vaimustav viis jahedust säilitada.“ (J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012 lk 94) Seda enam on mõistlik selles suunas liikuda, sest ka ITK sektoril on omad vaenlased ehk järgmine võitluspaar.

 Vaenlased kõikjal?

 Kui elada vaid pealkijade maailmas, siis jääb mulje, et enam ei saa mitte kedagi usaldada ja kõikjal on vaenlased. Karm/kummaline ja rõõhuru maailm. Leidsin ühe sellesuunalise kummalise kirjutise. Hm, kas te teate kes on nullemissiooni vaenlased? Ilmselt ei tuleks te iseseisvalt selle peale, kuid ühe autori arvates on nullemissioonile ülemineku  takistajad: fossiilkütuste tootjad, religioossed parempoolsed ja … internet:  „Kolmandal takistusel on kaks poolt: tohutu süsinikuheide, mille tekitab internet, ja kunst, mille on omandanud tehnoloogiahiiud – juhtida inimeste tähelepanu eemale sellelt, mis nende ümber juhtub. Koloniseerides oma klientide tähelepanu kommertsliku kasu saamiseks, takistavad nad tähendusrikast tegelemist kliimakriisiga – ja paljude teiste asjadega elus.“

 „… info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamine annab globaalsele soojenemisele lisa, sest meie internetitarbimise aluseks oleva hiiglasliku taristu tootmine ja ülalpidamine sõltub suuresti fossiilkütuste abil tekitatud energiast.“

„2012 aastal tarbis IKT sektor rohkem elektrit kui ükski riik maailmas, välja arvatud Ühendriigid ja Hiina.“

  Hinnanguliselt „… tarbib see tööstus 2025 aastaks hinnanguliselt 20% maailma elektrist ja panustab enam kui viie protsendiga süsinikuheitmesse.“

„Interneti tarbitud energia ja süsinikuheitme kogumaht kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016 aasta alguses selle kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui planeet suudab taluda …“ (lk 180/181/182). Vaat selline lugu. Niisama lihtsalt oleme ülesse ehitanud uue võitluspaari või õigemini paaria keda vihata.

 Veel vaenlasi ….?

 Nullheide nullitakse ITK poolt? Jaburus, kuid siia võib kohe ehitada sobiv/sobimatu ühenduslüli sest nagu McKibbeni essee selgeks tegi, seab süsinikueelarve fossiilkütuste tööstused  silmitsi kahe suurema kaotuse allikaga: pöördumatud kulud (sünk costs) j kasutuskõlbmatuks muutunud varad (stranded assets). Kui maailm läheb lõpuks üle nullheitega majandusele, siis muutub praegune fossiilkütuste taristu iganenuks. Selle tohutu süsteemi – alates nafta puuraukudest ja supertankeritest kuni jõu- ja bensiinijaamadeni – väärtus öeldakse olevat „umbes kümme triljonit dollarit“. Ja eeldades, et osa sellest tuleb saata pensionile enne, kui investeeringud on end ära tasunud, leiavad omanikud end korstnasse kirjutamas sadade miljardite dollarite võrra vähenenud väärtust“.

 „Kasutuskõlbmatuks muutunud varad“ oleksid maailma teadaolevate fosiilkütuste reservide osa, mida ei saa turule tuua, sest piisavalt palju inimesi on otsustanud, et nende põletamine on liiga ohtlik. 2015 aastal Citygroupi läbi viidud uurimus hindas, et umbes 100 triljoni eest varasid võib olla „süsihappegaasi tõttu kasutuskõlbmatud“, kui juba mitte majanduslikult“ – ja seda väga tagasihoidliku eesmärgi juures „jõuda 50% tõenäosusega temperatuuri tõusuni 2¤C võrra, mis nagu me nüüd teame, oleks katastroofiline.“ (lk 103/104)

Siit tulevadki välja  ülemineku takistajad: fossiilkütuste tootjad, religioossed parempoolsed ja … internet. Kummaline? Seda küll, kuid maailm ongi kummaline. Normaalsus on vaid pelk kummalisuste kokkulangevus.

 Läheme edasi … eee ... õigemini tagasi.

 No nii ja mida me nüüd teeme? Paneme interneti „kinni“? Võimatu? Hm, kuid Rohelise liikumise sihtprogramm väidab, et: „Rohelise liikumise poliitiline eesmärk on säilitada biosfäär, selle programmi tuum ellujäämisõpetus. Kuivõrd see eesmärk, elu austamise põhimõte, sügavamalt põhjalt looduskaitse ideoloogia, on lihtsustatult võttes esmatähtis, on inimese elukvaliteedi küsimused teisejärgulised. Inimese puhul on küsimus vaid liigi säilimises.“. Hm, tundub jumekas (sisusse süvenemata), kas seda IKT silmas pidaski? Konkreetsemaks minnes leiame, mida see tegelikult tähendab:

„Eraauto- ja -mootorattaliiklus lõpetatakse. Veoautode erasõiduks kasutamise eest karistatakse „

„Motosport lõpetatakse“

„Lennuliiklus ei sobi rohelisse ühiskonda üldse.“

 „Ellujäämisühiskond just nimelt ei ole koolitusühiskond. Ta annab endale aru esmalt liigse hariduse ohtudest ja teisalt soovitatavagi hariduse rasketest maksumusprobleemidest.“

 „Üldine kooliharidus kehtib, nelja-aastases algkoolis antakse põhiteadmised. Enamiku puhul kooli vormis õppimine sellega piirdubki.“

„Kooli tüüpi kutseharidus asendatakse töökohapõhise õppe ja õpipoisisüsteemiga.“

 „Keskharidust saab väike osa noortest (10-20%), kes valmistuvad ametniku-, õpetaja-, teadlase-, jm ametiks; igas maakonnas on vaid mõni üksik keskkool.“

 „Maakera huku äärele viinud arengu olemuslik osa on teadus, teaduslik uurimine. Anarhistlik teaduse vabaduse nõue on saatuslik eetiline eksitus. Roheline liikumine ütleb sellest otsustavalt lahti, tunnistades alandlikult, et inimesele ei ole hea kõike teada.“

 Kultuur „Maailmavaatelisi vaidlusringe, sugupuu-uurimist ja malemängu mahub rohelisse ühiskonda nii palju, kui vaid kodanike vaba aeg seda lubab. Seevastu suuri siseruume, kallist varustust ja lalju palgapersonali nõudvate kunstivormide jaoks (ooper, hiigelkontsertid ja -teatrid) ei jätku raha riigil ega publikul.“

„ „Teabelevi kontrollib haridusministeeriumi ajakirjandusosakond.“

Niimoodi näeks elu välja, kuid …

 Tulevik: lühikeste inimeste litsentseeritud sünnitamine?

 Kuid see pole veel kõik, maailma päästetakse ka sellega, et „Rahvastiku pikakasvulisust vähendatakse, reguleerides toitainete, vitamiinide ja hormoonide taset kasvueas, suunates ja normeerides praegu valitsevat  väga kahetsusväärset heaoluiivet. Realistlik ja lihtsalt saavutatav on vähendada keskmist pikkust paarkümmend sentimeetrit ja keskmist kaalu paarkümmend kilo. See on väga tähtis ja märkimisväärne ning samal ajal kõigist võimalikest meetmetest kõige humaansem viis kahandada inimkoormust.“

Kuid seegi pole veel kõik:

 „Rahvastikuprogrammi nurgakivi on isikuvabaduse kõige arutuma vormi – sünnitusvabaduse tühistamine.“

„Sünnitamine on litsentseeritud ja sünnituste arv naise kohta on üks nii kaua, kuni jõutakse kestliku rahvaarvuni.“

Lõpptulemuseks on maailma päästmine: „Suur osa rahvastikust elab naturaalmajanduses, kus raha kasutatakse väga vähe. Igati soodustatakse kaupade ja teenuste vahetust käest kätte.“ /P Linkola „Ellujäämise küsimus“ 2021 Rahvusliku Ehituse Selts. Lk 43/64/11/12/68/70/71/108/107/62). Palju õnne, oleme jõudnud kohale/tulemuseni! Selline idüll siis …. Muidugi on igal idüllil ka ebameeldivaid kõrvalmõjusid nagu näiteks see pisiasi, et kokkuvõttes tuleb sellise programmi eduks „tuttu panna“ 7-8 miljardit inimest. Selline inimsõbralik projekt siis.

 Ilmselt viimane võimalus …

 Ilmselgelt sellist tulemust meie teiega ei taha, kuigi ilmselt rahuldaks see ka kõige ortodoksialikemate metsakaitsjate soove. Vaadake ilmselt on nüüd ja praegu viimane aeg kokku leppida meie teiega tegelikud (elulised) huvid, sest edaspidi ei pruugi mingeid mõistlikke kokkuleppeid sündida sest:

„Globaalse kriisi lävel ei ole arvata, et inimloomus ime kombel muutub. Inimesed hakkavad valitsuselt  turvatunnet anuma, valitsused aga on, nagu ikka, huvitatud ennekõike enda ellujäämisest. Pankade päästmisega on suudetud finantssüsteemi koostlagunemine  ära hoida ja rahapakkumist suurendades on pidurdatud majandusaktiivsuse aeglustumist. Selge on see, et mulli ajal saavutatud majanduskasv ei suudakski igavesti jätkuda ja uut hoogu sellesse sisse puhuda ka enam ei saa. Kõige selle paratamatu tagajärg on inflatsioon ja enne süsteemi kokkuvarisemist ilmnevad ressursiprobleemid, samal ajal kui olukord riikides muutub veel ebastabiilsemaks.“ (J. Gray „Valekoidik“ PM 2021 Lk 11)

Sellest kõigest võib järeldada, et „Oodata on palju rohkem populismi. Globaalne elanikkond vananeb kiiresti ja enamik vanemaid inimesi on pigem … nende moodi meelelaadiga. Kuid eelkõige sõltuvad pensionärid oma pensionist. Enamikku pensioniskeeme rahastatakse kas maksutuludest või suuremahuliste võlakirjade dividendidest. Võlakirjadega seotud sissetulek on üldiselt madal ja stabiilne. See tähendab, et pensionärid vajavad stabiilseid hindu. Võlakirjadega seotud tuluvood kipuvad pikaajaliste majanduslanguste ajal katkema. Paljude (enamiku?) riikide jaoks on kümme või kakskümmend aastat kestev majanduslangus selles seisus juba retsepti sisse kirjutatud. Olles haaratud deglobaliseerumisest, demograafilisest kollapsist ja koroonaviirusest, ei taastu enamik riike enam kunagi 2019 aasta tasemeni. Enamik pensione lihtsalt haihtub kasvava muutliku inflatsioonitasemega maailmas.

Hääletajatena ei suhtu pensionärid muudatustesse niivõrd hirmuga, kuivõrd lõpmatu virinaga, mille tulemuseks on eri kultuuride reaktsioonilisus ja rabedus. Üks tulemusi on valitsused, kes täidavad üha enam populistlikke nõudmisi, barrikadeerides teistest majanduslikult ja võttes sõjalistes küsimustes aina agressiivsemaid hoiakuid. Kas teie vanemate ja vanavanemate hääletamismuster pani teid enne võpatama? Kujutage vaid ette milliseid napakaid nad hakkavad toetama, kui nende pensionid lähevad rappa.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 213“

 Nii, et lõpuks saavad kõigist populistid. Võidavad need populistid kes jõuavad nimetada teisi populiste esimesena populistideks. Teha märk külge ja ärge unustage seda mida täheldas Mainemeister  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  Lk 196). NB! Strateegia, mitte ideoloogia. Kui populism on strateegia, mitte ideoloogia, siis on see praktiliselt „vabavara“ mida võib kasutada iga ideoloogia.

 „Lõpuks, kui me tahame oma minevikuvarjud ära klaarida, peab meie jutustav mina leiutama süžee, mis neile eksimustele tähenduse annab.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 315). See oleks tõesti väärt asendus üha laienevale populismile (mis ilmtingimata lõpeb kompleksühiskondade kokkulangemisega) Muudame narratiive.

 Esiteks peame üle vaatama oma harjumuslikud mugavusarusaamad. „On palju asju elus, mida me peame tõeks, sest me meeleheitlikult tahame, et need tõesed oleksid.“ „Ma kutsun selliseid asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“ (M. Housel „Raha psühholoogia“ WW Print 2021 lk 202). Selliseid „köitvaid fiktsioone“ on meil nii majanduses kui ka keskkonnaküsimustes

 „Nagu märgib Brand: „Mitte ühegi spetsiifilise metsiku loodusega seotud probleemi lahendus pole lõplik, ent nende probleemide liialt sage kirjeldamine väljasuremiskriisina on viinud üldise paanikani, et loodus  on ekstreemselt habras või juba lootusetult hävimas. Asjad pole kaugeltki nii. Loodus tervikuna on sama vastupidav, nagu see alati on olnud – ehk vastupidavamgi … Töö selle vastupidavusega aitab saavutada looduskaitse eesmärke.“

 „Nagu kõiki progressi tõestusi, võetakse ka teateid keskkonna paranevast seisundist sageli vastu viha ja loogikapuuduse seguga. Fakt, et keskkonna kvaliteet paraneb paljude mõõdupuude järgi, ei tähenda, et kõik on hästi, et keskkond muutus iseenesest paremaks või et me kõik võime nüüd maha istuda ja puhata.“

 „Ent paljudel põhjustel on vaja lõpetada moralitee mängimine, mille kohaselt tänapäeva inimkond on alatu lagastaja ja rüüstajate tõug, kes toob lähemale apokalüpsise, kui nad just ei pööra tagasi tehnikarevolutsiooni, ei loobu tehnoloogiast ega naase askeetliku harmoonia juurde loodusega. Selle asemel võime me kohelda keskkonnakaitset kui lahendatavat probleemi: kuidas saavad inimesed elada ohutult, mugavalt ja innustavat elu võimalikult vähese reostuse ning looduslike elupaikade kadumisega? „ (Moralitee - keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed EKSS  2009) (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 168/169/170)

Just-just, on vaja lõpetada moralitee mängimine. Tihtipeale tormame me meie meelest probleeme lahendama tormakalt, aga üliaktiivselt.  Näiteks „Noore ökoloogina, kelle tööks oli kaitsta tähtsat ulukireservaati, koostas Savory raporti, kus soovitati tappa 30 000 elevanti.“ „Savory raporti tõttu tapeti umbes 20 000 elevanti. (…) Sest sai selgeks, et tapatööst hoolimata käib maa seisund üha alla. Nii, et mitukümmend tuhat elevanti sai täiesti maha notitud.“ „Me kõik uskusime“ (…) „et kui piirkonnas elab palju vähem loomi, siis see paik taastub looduslikul moel, kuid maa kvaliteet halvenes edasi.“ „Savory mainis poolnaljatamisi, et hiljem sai ta aru, et „meie teadlased, otsime pulli juurest udarat.“ N H Niman „Veiste kaitseks“ PM 2024 lk 58). See on üks väheseid puhtsüdamlikke ülestunnistusi inimese ekslikkusest ja enese (väär)usu ülehindamisest.

 Tappes oled kaitsja ja kaitstes oled tapja?

 Kuid see „päästeoperatsioon“, mis osutus õõvastavaks massimõrvaks pole ainukene inimese ülemõtlemise ja enese ülehindamise tulemus. Uus-Meremaa kogemus on samuti hoiatav, kuid ka õpetlik:

„Kuna haruldasi ja ohustatud liike on nii palju, tahaksid inimasukad tänapäeval välja tõrjuda röövimetajaid – kelle nende esivanemad kunagi sisse tõid -, et saare „õigeid“ asukaid päästa. Ja nad on sellega algust teinud.

Plaan on likvideerida rotid, hiired, hulkuvad koerad, kuusud, kassid, kärbid, nirgid ja üksikud allesjäänud siilid ning taasluua mitmel Uus-Meremaa saarel, (…), imetajavaba maailm. Seeläbi on Uus-Meremaa looduskaitsjatest saanud maailmatasemel hävituspataljon. Tegutsetakse helikopterite ja lennukitega, tervete saarte ulatuses heidetakse alla laia spektriga imetajate mürki, mis tapab kõik sööta mekkima tulnud pahategijad. Pommivaibale järgneb maapealne mürgipunktide ja lõksude järgimine tagamaks, et saared oleksid täiesti kiskjavabad.“

 „Selle asemel, et oma eellaste süüd mingil moel lunastada püüda ja lõpmatut võitlust võidelda, võiksime pigem vooluga kaasa kulgeda. Kui loobume eeldusest, et vanad liigid on paremad kui uued ja seetõttu säilitamist väärt, on kõik imetajajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid kokku arvutades ilmne, et tänapäeval on Uus-Meremaal rohkem eri selgroolaseid kui enne inimese saabumist, kaks korda rohkem taimi ja seega ja seega ka imporditud putukate peremeestaimi. Enamik neist ära minna ei kavatse, isegi kui õnnestuks mõni sissetoodud liik täielikult välja juurida või teatud paikadest eemaldada. „

 „Selle asemel, et alati püüda kaitsta kaotajaid, tuleks pigem luua uusi, omavahel sobivatest liikidest koosnevaid bioloogilisi kooslusi, nii et tulevane ökosüsteem oleks vastupidavam kui praegune. Lõppude lõpuks ei ole tulemuslik ega mõistlik tegutseda kogu jõust viisil, mis läheb vastuollu bioloogilise maailma loomuliku kulgemisega. Kaotajate toetamine võib olla õilis, aga võitjate toetamine on tõhusam.“

 „Liiga tihti käitub inimene loodusega, nagu oleks see mingi kuulsa meistri hindamatu maal, mis tuleb just täpselt senises seisukorras säilitada. Kui siis tundub, et loodus on kuidagi rikutud, üritame seda mingisse varasemasse olukorda restaureerida – nagu püüaks rikutud kunstiteost parandada. Selleks on muidugi vaja välja rookida taimed ja loomad, kes meie arvates on vales kohas. Tuleb tappa edukad liigid ja kaitsta ebaedukaid. Mõnikord on see võimalik, aga mida suurem on ala ja mida pikem periood, seda kindlamalt meie soovunelm läbi kukub. Loodus ise muidugi kaotajaks ei jää. Lihtsalt inimene kaotab oma võitluse, lootes planeedi teatud romantilise minevikunägemuse juurde tagasi viia. Nii nagu mitmedki tuuleveskitega võitlejad, oleme ette võtnud lootusetu ülesande.“ (C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023 Lk 148/151/153/257).

 „Viimasel ajal on alternatiivset lähenemist keskkonnale toetanud John Asafu-Adjaye, Jesse Ausubel, Andrew Balmford, Stewart Brand, Ruth DeFries, Nansy Knowlton, Ted Nordhaus, Michael Shellenberg ja teised. Seda on kutsutud ökomodernismiks, ökopragmatismiks, Maa-optimismiks ja sini-roheliseks või türkiisiliikumiseks, ehkki me võiksime seda nimetada ka valgustatud keskkonnateadlikkuseks või humanistlikuks keskkonnateadlikkuseks

Ökomodernism algab mõistmisest, et teatud reostuse määr on termodünaamika teise seaduse vältimatu tagajärg. Kui inimesed kasutavad energiat, loomaks struktureeritud tsoone oma kehades ja kodudes, peavad nad suurendama entroopiat mujal keskkonnas prügi, reostuse ning teiste korratute vormide näol. Selles on inimliik alati geniaalne olnud – see on see, mis eristab meid teistest imetajatest – ja me pole kunagi elanud keskkonnaga harmoonias. Kui loodusrahvad esmakordselt ökosüsteemile oma jalajälje vajutavad, kütivad nad tavaliselt suuri loomi kuni nonde väljasuremiseni ja põletavad ning puhastavad sageli suuri metsaalasid. Loodushoiu räpane saladus on, et looduskaitsealad luuakse alles siis, kui seal elanud loodusrahvad on hävitatud või sealt jõuga minema aetud, muuhulgas kehtib see rahvusparkide kohta Ühendriikides ja Serengeti kohta Ida-Aafrikas. Nagu kirjutab keskkonnaajaloolane William Cronon, ei ole „metsik loodus“ neitsilik pühapaik, vaid on iseenesest tsivilisatsiooni produkt.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 157). Vaat selline lugu. Meie teiega, aga eriti neljanda põlvkonna sõja strateegid võivad luua lõputuid vastasseise olgu see metsaseadus, kliimakindla majanduse seadus (nimetus ise on inimliku upsakuse ja lapsemeelsuse tippsaavutus) või energeetika arendamine või … Vastasseisu võib tekitada pea igas asjas, kuid selle vastasseisu võib ka maha suruda sellest mitte välja tehes. Lihtne. Näiteks energeetika. Väga mõtlemapanev. Kuid minu arvates tiirutame me ikka harjumuslikul orbiidil: kas tuum, põlevkivi või "lehmapeer". Vaidleme, aga … edasi ei liigu. Punnseis. Tundub, et siinkohal tuleb mõelda raamidest välja nagu filmis "Allveeässad" admiral ütles kaptenile. "Mõtle nagu piraat". Kui niimoodi mõelda olles lokaalselt sõltumatu, siis arvestades seda, et Päike annab tunniga Maale niisuguse energiakoguse millest piisaks meile terveks aastaks, siis on ju vastus selge - salvestused. Uued ja vanad salvestustehnoloogiad, mitte gaasijaamad, mis on olemuslikult ju võõrliik (hallorav, mink, kormoran). Võõrliik, mis suretaks meie oma energeetikataipu. Energiataip on midagi enamat kui põletatavast kivist õli välja pigistada. Tunduvalt enamat. Kui mõelda tegelikult raamidest välja, siis on meil täiesti kasutamata ressurss - mere/järve vee liikumine. UK on seda katsetanud ja Jaapan päris edukalt arendanud, meie ... Meil on kolmes küljes vesi. Vesi ei puhka iial, liigub kogu aeg. Isegi silded ja tuuletu mere puhul liiguvad allhoovused pidevalt. Ressurss nagu plirtsti leitud, aga ... Nii, et ärgem jäägem tavaorbiidile tukkuma. Inertsus mõtlemises on kõige hukutavam valik.

 Rajavahetus

 Usutavasti on eeltoodud narratiivid harjumatud, segadust tekitavad ja ebamugavad kuna ei haaku meie harjumuspäraste „köitvate fiktsioonidega“, kuid see ei saa olla ettekäändeks sumbuda oma moraliteesse. Muide sumbuda ise sellest aru saades, olles selle peale vihased ja tigetsedes kõigi ja kõigega. Maailm liigub edasi.  Meie teiega peame leidma ühise narratiivi või leiavad selle neljanda põlvkonna sõja strateegid. Meie teiega ei taha ju seda? Pealegi

„Parafraseerides Winston Churchilli: „Võib olla kindel, et inimkond käitub alati õigesti, (…) kui kõik muud võimalused on ammendunud.““ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 272). Küll leiame meiegi teiega.

 Targutusi:

 F de la Rochefoucauld „Mõtisklused ehk moraalsed mõtteterad ja maksiimid“ Ilmamaa 2025

 Lk 10 „Meil kõigil jätkub jõudu teiste inimeste õnnetuste talumiseks.“

 D.Hutchinson „Euroopa sügis“ Varrak 2015

 Lk 62 „Väikesed riigid on nagu väikesed mehed, „ ütles kingsepp. „Paranoilised. Närvilised. Vihastuvad kiiresti.“

 P. Kangur „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat

 Lk 124 „Kapitalismi käivitajaks on ahnus ja kommunismi käivitajaks kadedus, on kirjutanud Karl Marx ja tal oli õigus.“

 D Murray „Euroopa kummaline surm“ Post factum 2018

 Lk 116 „Ühtse indentiteedi asemel oli tulemuseks hoopis identiteedi mõranemine; selle asemel, et ühiskond muutuks värvi- või identiteedipimedasks, hakkas identiteet äkki  tähendama kõike.“

"Viimsepäevalahing": Gobeläänstrateegia

 

 

 „ Ärge suudelge lõgismadu suule. See on üks elu õppetund, mille võib vabalt läbimata jätta. Pange endale langevari selga enne lennukist väljahüppamist. Lõpetage maksumaksja raha raiskamine sellele, et selgitada välja, miks vangid tahavad vanglast põgeneda. Need tarkuseterad peaksid meile ilma suurema vaevata kohale jõudma.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 9). Väga hea soovitus, kuid … Kuid „Kummalisel kombel paistame siiski olevat lõgismadusid suudlev liik“ ehk millal inimesed on järginud häid soovitusi? Hea küsimus, eks ole.  Seepärast … alustamegi suudeldes lõgismadu suule. Pealegi „Sellest ajast peale, kui inimolendid kahel jalal käima õppisid, oleme avastanud tuhat moodust, kuidas uuesti pikali kukkuda.“. Niisiis suudleme ja kukume – teadlikult. Või siis mitte?

 Ümberhindamine - Meiepalve

 Nüüd kui maailma Perepidu on üllatuslikult osutunud (peale aastakümneid mesinädalaid ja iluoperatsioone) räigeks Perevägivalla juhtumiks, peame meiegi teiega oma tegevusi ümberhindama. Muutma meid juhtivaid narratiive. Muutma narratiive, et mitte narriks jääda. NB! Perepidu ei tule tagasi, sest vaatamata ajutistele helgematele/selgematele momentidele („Oh vabandage ma ei tahtnud“, „Oh, ma kogemata“, „Oh ma ei mõelnud seda niiviisi“, „Oh, ise te kukkusite trepist alla ja jooksite kempsuukse otsa“, „Oh, ma enam ei tee“ jne) oleme tulevases mängus omapead (kui peksa saada ei taha). Mida rutem me selle tõdemuse enese jaoks paika paneme, seda vähem suudame me ise endale kahjustusi tekitada.

See ei tähenda, et me ei otsi julgeolekupartnereid, vaid seda, et peame enese sisemiselt kindlaks kasvatama ja oma põlishuvid paika panema. Just-just – huvid. Meie huvid. Hm, kas teie teate, millised on meie huvid? Selle peale tehakse muidugi hapunalja, et „Mitmemillised?“, kuid tõsiasi on, et me teame millised on maailma päästmise huvid, aga meie eneste huvid … Eee … Vaadake, lihtsalt sobitumine pole huvi, see on huvi puudus ja mudalaiskus.

Milline võiks olla uus narratiiv? Kallutaja narratiiv eelmises pikkjutus hakkas mulle päris meeldima. Juhuleid küll, kuid teostatav. Kui me protsesse juhtida ei suuda, siis neid kallutada (endale sobivas suunas) suudame küll. Teatavasti on vahel kallutamine kaalukam (sic!), kui juhtimine ise. No võiksime valida ka väikese kivikese narratiivi, mis kooma ümber ajab, kuid see on rohkem lõhkuv, destruktiivne. Mida me selle kummuli koorma juures teeksime?  Niisiis …kallutamisest, meelerahust ja muutustest/muutmisest. Kui eelnevas osas sai moodustatud loogiline jada maailma muutumisest ja meie rolli(tuse)st selles, siis meie kallutajaroll algab peaaegu samuti nagu Reinhold Nieburni palve, kuid veidi omamoodi lähenemisega. Meie palve (õigemini taktika või isegi strateegia) peab olema järgmine:  meelerahu taluda teiste inimeste arvamusi, leida koostöötasandeid ja julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neid teid leida" (Meiepalve).

 Liikuvliitudele mõeldes

 Edaspidi saavad olema liikuvad liidud,  täpselt nii nagu Bismarcki soovituses osaleda viies liidus, et olla igas situatsioonis kolmikenamuse seas.  Eks ole, kuid selleks, et üldse kellegagi  liituda peame me … sisemiselt iseendaga liituma. See on kõige tähtsam osa meie oma Reinhold Nieburni palvest.  Sotsiaalne sidusus kõlaks selle koha peal hästi, kuid … Oleks kohatu siinkohal hakata rääkima mingit ninnu-nännu juttu sotsiaalsest sidususest, sotsiaalsest võrdsusest, sotsiaalsest kapitalist ja eriti sotsiaalmajanduslikust kasust (mis eirab loodusseadusi ja kõige elementaarsemaid raamatupidamisreegleid), sest nende sõnade ülikasutamine on need seest tühjaks uuristanud. Tegelikult mitte ainult tühjaks uuristanud, vaid neid sõnakeste kasutatakse grupihuvide edendamiseks ja pandud raha teenima. Astume hetkeks sammu kõrvale ja vaatame eemalt, mis on meie peaprobleem? Eks ole hea küsimus? Kui inforuumi uskuda, siis meil ainult probleemid ongi, kuigi see nii ei ole. Iga ebamugavus ei ole veel probleem, no või vähemalt suur ega peaprobleem.

Peaprobleemiks (nii otseselt, kui ülekantult) on  kujunenud  kõiges/kõigis halva otsimine. Just otsimine, isegi kui tavaõiguse ja tavamõistuse seisukohalt on kõik normaalne. Vanasõna „Kus viga näed laita, seal tule ja aita“ on mugandunud millekski süvapaheliseks „Kus viga märkad, siis puhu see suureks, teata kuhu vaja ja lase kriminaliseerida!“. Prr. Vanaema Marie ütles, et: „Kes otsib see leiab, kuid see kes otsib tüli, see leiab selle ilmtingimata“. Meie teiega oleme osanud tüli üles tõmmata peaaegu igas asjas. Kui aastate eest üks õigusteadlane hoiatas, et kui niimoodi edasi läheb, siis jõuame sinnani, et hommikuti prügi välja viies peab advokaat kaasas olema. Igaks juhuks. Nüüd olemegi sinna jõudnud ja seda Moolokit toidame innukalt edasi.  Kui isegi JUMI ei saa seadustest aru, politseipealikud ei saa aru, kui seadusandjad ega kohalikkupjad ei saa aru siis … Siis karistamishullus, lausa  karistamisihalus on läinud üle igasuguse piiri. Negativism on muutunud sõltuvuseks. Sellest sõltuvuse mahakeeramisest alustamegi – sõltuvusravist.

Miks selline sõltuvus halb on? No ütleme markide kogumine on ka sõltuvus, kuid enamikel juhtudel pole pahe. Margisõltlane kasutab oma sõltuvuse rahuldamiseks oma vahendeid , kokkuleppekunsti, vahetusosavust ehk saavutab sünergilise tulemuse. Karistusihalusega on hoopis teised lood, hoopis teised ressursid ja destruktiivne tulem. Meie teiega või teie meieta kasutame/kasutavad ühiskonnas olevat ühisenergiat (mis peaks ju olema sünergiline) mitte arenguks, vaid hävitamiseks. Teate ikka mis see on? Puhtalt neljanda põlvkonna sõja strateegia, lase vastasel ennast seespidiselt ise hävitada. Ümberhindamiskoht.

„See ei ole mingi üllatus, et harilikke inimtundeid saab kurjasti ära kasutada. Võib lausa küsida, kas on olemas mõni inimlik omadus, mida ei saa kuritarvitada. Näiteks naer ja huumor võivad tekitada ühistunnet, aga ka vaenulikkust. Ja kui palju on põletatud inimesi tuleriidal ikka armastuse ja vooruse nimel.“ (O Lagerspetz „Mustuse filosoofia“ TÜK 2020 Lk33). Ärme teeme seda, mida teised teevad, teeme omamoodi.

 Ebamõistlikkuse mõistlikkus?

 Niisiis „Perevägivald“ maailmapoliitilises peres jätkub. Demokraatiaga on nii et ….  Soome president A Stubb on täheldanud, et: „1990 aastate alguses näis demokraatia olevat oma ajast ees, justkui kandes ajalugu selle helge lõpu poole. Tänapäeval näib sageli, et demokraatia on tõttavast ajaloost maha jäänud.“ („Võimukolmnurk“ PM 2026 Lk 126). Tundub, et ta tabas naelapea pihta. Eks tasakaalupunkti ongi raske leida.

Ainukene mõistlik selgitus maailmas valitsevale ebamõistlikule olukorrale ja lausa hullumeelsele tegevusel on see, et selle eesmärgiks ongi kogu maailmakorraldus ebakindluses ja usaldamatuses kinni jooksutada.

Eesmärgiks ongi segadust tekitada ja  segadust kasutada. Eesmärk on maailma alandada ja seeläbi endale allutada. Nüüd mil A Stubbi Võimukolmnurga kaks nurka on vale jalaga, valel ajal ja valedel eeldustel ka sõjaliselt maailma „ümber korraldamas“. „Kolmas nurk“ hoiab ennast targalt varjus lähtudes „Reegliteta sõja“ kontseptsioonist ja laseb teistel oma ressursse raisata.  Kui kellelgi tuleb mõni parem idee ebamõistlikkuse seletamiseks olen huviga kuulamas, aga … Aga kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja kulgeb nagu part, siis harilikult see ongi part. Miks siis nüüd peaks arvama, et rahutuvid on prääksuma hakanud? Eepiliselt? Seepärast sellepärast lähtumegi,  sellest mis meil endal olemas on ja mida me saame ise teha. Millised on meie eksistentsiaalsed huvid? Kui meil on liitlasi, siis on tähtsad ka liitlaste huvid kuni neil huvidel on ühine vektor. Kui ühishuvid kaovad, või meie huvidega ei arvestata (piisavalt), siis ei saa olla meie vastus sellele, et kui teised meie huvidega ei arvesta, siis … me ise ka ei arvesta enda huvidega. Vastupidi, meie enda huvid ongi meie peamised huvid. Kõik muu on soovituslik. Hea tahte ilming. Mida varem me seda endale tunnistame, seda edukamad oleme.  

Nüüd oleme kolm osa jahvanud seda, mida meie võimuses pole muuta, kuid pole teinud kröömu võrragi seda, mida me saame ja mida me peame tegema. Valikus on … Tegelikult on valikus ainult üks - ennast muuta (Meiepalve). See on see, mida me saame teha. Raudpolt, et saame teha. Meie teiega ei kvalifitseeru iialgi „kallutajaks“, kui me ei suuda saavutada oma likkumise sünkroonsust. Kui maailm on läinud nii mõistmatult kurjaks, siis ilma meie teiega  sünkroonsuseta ja omamoodi (omahuviliselt) tegemiseta me välja ei vea. Meie teiega läheme oma hajusolekus suurte huvide „tõlkes kaduma“.

Võib-olla oleme meie teiega …? Ärge selle koha peal mõelge, et oleme väikesed ega suuda kasvava vaenulikkuse tulva vastu seista? Väikeselt mõtlemine on viga – suur viga. Vaadake, kui väike poisike suutis sajandeid tagasi Hollandi üleujutusest päästa isetu teoga, näpuga esialgu nõriseva vee sulgemisega, siis miks meie ei peaks üritama? Miks me peaksime üksteisel näod isekeskis verbaalselt ja kriminaalselt segi peksma selle asemel, et kogunenud energiat kasutada enda/ühistes huvides. Nagu üks vana nali räägib, siis ütleb kaassõitja juhile: „Tundub, et hakkame linnale lähenema.“ „Hm, miks sa niimoodi arvad?“ „No ikka rohkem ja rohkem inimesi jääb auto alla!“ Eks ole, ka niimoodi võib mõõdikute süsteemi üles ehitada, ja kahjuks meie just niimoodi olemegi teinud, et mida inimtegevuse valdkondi kuritegudeks ehitame, mida karmimalt karistame, seda „edukamad“ oleme, kuid … Kuid nagu eelnevast loost ilmneb – inimesed saavad hukka.

 Suudeldes lõgismadu …

 See on just see lugu mida ma algselt tahtsin jadada „Viimsepäevalahingut“ kirjutama hakates, aga eksisin ära eel ja kõrvallugudele. Tõsiasi on ka see, et  olen peljanud lõgismao suudlemise juttu  lõplikult formuleerida, lootuses, et ehk keegi targem, keegi kogenud, keegi pikem, keegi ilusam, keegi … Keegi teine suudleks lõgismadu? Keegi ei suudelnud … Nii, et ei jäänudki muud üle, kui … Ei-ei, mina ei kipu lõgismadusid suudlema, olen selleks liiga pelglik, kuid see ei välista, et lõgismaod mind suudlema kipuvad. Kõss!

Tegelikult lõgismadu polegi vaja suudelda, ihalus lõgismadu suudelda oleks just see valenarratiiv mida me päev-päevalt oma motoorses rahutuses kahjuks teeme – tiirutame vanal mõtteorbiidil ainsaks kütuseks vaenamine. Kuid mõelgem ennast karbist/raamidest  välja või pigem on see „Koopast välja mõtlemine“ (R W Sykes „Hõimlased“ ÄP 2022 Lk 400)

Enese muutmine? Enese mõtlemise muutmine? Kõige kergem ja raskem tegevus üldse. Vahel on niimoodi, et suudame ennast küll muuta väliselt aga sisemiselt … Raske, väga raske. Geneetika …  

 Geneetiliselt nõukogude inimesed.

 Vaadates tänaseid „kismasid“ siis tundub, et paljud meist teiega ei ole aru saanud õiguste ja vastutuste süsteemist milles elame. Me ei saa aru kõige elementaarsematest põhiseaduslikest õigustest  ega oma põhiseaduslikest kohustustest. NB! Kohustustest! Kohati tundub, et oma klantsilise väliskihi ja sõnaseadmise oskuse varjus oleme ikka veel geneetiliselt nõukogude inimesed.  Täpselt nagu Vaheriigi ajal püütakse nüüdki luua valitsemisvõimu läbi vastandumise, lausa vaenamise. Samas demokraatia põhineb ju laiapõhisele usaldusele. Usaldus ja vastastikune austus on need jõud, mis meid edasi viivad, kui neile võimaluse anname.

 „Isiklik vastutusvõime ja oma sõna väärtuse taastamiseks tuleb vabaneda juristisõltuvusest. Paljusid ebameeldivusi oleks võimalik vältida nii legaalselt kui ka ühiskondlikult, kui pakkuda teistele usaldust, võtta vastutus enda tegude eest ja pidada antud sõnast kinni ka siis, kui see meile tüli tekitab“ (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 92). Muidugi peavad olema (mõistetavad) reeglid ja normid, kuid meil kipuvad ühisreeglite/seaduste esialgne mõte kaduma üha tihenevasse normide rägastikku. Seadused muutuvad iseenese groteskseks vastandiks.  Ja kuna seaduse esialgne mõte tänaste toimetajate jaoks on kaduma läinud, siis selleks et mitte ise eksida püütakse lahendada probleeme üha uute normidega ja … võrdsustamisega. Normid ja võrdsustamine tunduvad olema eri poolused, kuid ei ole, mõlemad tulenevad Karulaanelikust geneetilisest koodist. Võrdsustamine on teatud oludes täiesti kohane, kuid kui tsiteerida Margaret Thatcherit  „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 26), millele võiks lisada Huntsmani väite , et  „Hall ei ole aseaineks mustale ja valgele.“ (lk 40). Liigne võrdsustamine, liigne tasakaalustamine viib loovuse tasalülitamisele. Antud juhul oma oskamatuses olla ligimisi mõistvad ja usaldavad tasalülitame me iga päev ennast ise tasa. Tasa, tasa.

 Tühikäigul tasalülitusse

 Oeh! Isegi „Eurovisiooni“ võitaja valikul pääses välja mitte mänguline rõõm, vaid ohjeldamatu vihalaviin. No, miks ometi? See on ju mäng. Meelelahutus noh? Kas kellelegi meeldis või ei meeldinud võidulaul on täiesti kõrvaline ja individuaalne küsimus, põhitähtis … Põhitähtis on see, et see arvamus  oli kogumis rahva arvamus. Rahva arvamuse mänguline harjutus. See oli samasugune arvamus nagu eelnevate ja järgnevate valikute puhul. Vahel meeldivad need valikud ka teistele, vahel on need meie „siseringi“ itsitused. Kas te arvate, et „Letosvet“ oli muusikaline suurteos? Ei olnud ju, see oli  sarkastiliste kokkulangevuse võidukäik. Suurel osal vaatajatest oli Eurovisiooni standardite ninnu-nännust villand. Tegime kollektiivselt „pulli“. Kogu lugu. Selliseid „pullitamisi“ on meil ja teistel olnud ridamisi. Eleegilis-romantilisi etteasteid samuti. Tuleb ka edaspidi. Rahu, nautige mängu ilu. Seekord, kui maailm on läinud kurjaks igatses publikum keskmisest enam ilulaulu.  Normaalne. Aga ei, seda rahva valikut on vaja halvustada. Ohjeldamatult. Täitsa tühja. Isekus.

 Rahvas arvab …

 Pealegi … Ärgem unustagem, et tegemist oli rahva valikuga. Rahva kogutarkuse summasse on alati usutud  „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.““ (Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014 lk 30) Täpselt nagu poliitturul, kui osalesid siis mõjutasid, kui ei osalenud, mõjutasid tulemust teised. Aus mäng. Kui me nii perud oleme ühe meelelahutusürituse suhtes, kuidas me siis leiame konstruktiivse lahenduse sellistes kompleksküsimustes nagu energeetika või metsandus?  Vaadake, rahva arvamusel on mõnedel juhtudel suurem kaal, kui seda osatakse arvata. Ühest katsest: „Vul ja Pasher ammutasid inspiratsiooni üldtuntud rahvatarkuse efektina tuntud nähtusest: eri inimeste sõltumatute otsuste keskmise leidmine üldjuhul suurendab täpsust. 1907 aastal palus Frances Galton, Darwini nõbu ja tuntud erudiit, 787 külaelanikul hinnata laadal auhinnahärja kaalu. Ükski külaelanik ei arvanud ära härja tegelikku kaalu, mis oli 543,4 kilogrammi, kuid nende oletuste keskmine oli 544,3 kilogrammi, ainult 900 grammi võrra mööda, ning ka mediaan (547,5 kilogrammi oli lähedal. Külaelanikud oli „tark rahvas“ selles mõttes, et kuigi nende hinnangud ükshaaval sisaldasid üsna palju müra, olid need nihketa. Galtoni katse üllatas teda ennastki: ta pidas tavainimeste otsustamisest vähe lugu, kuid leidis sellest hoolimata, et tulemused andsid rohkem tõendust demokraatliku otsustamise usaldusväärsuse kohta, kui võinuks arvata.“ (D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein „Müra“ ÄP 2023 Lk 96). Tore, eks ole? Jätame meelde … eee … nii pulli tegemisel kui härja kaalumisel.

Tarkus, müra või tunded? Tundetarkus? Tundemüra?

 Kui te nüüd arvate, et niisama lihtsalt see kaalumine ja otsustamine lähebki, siis … Siis see oleks liiga kerge lahendus. Y. N. Harari arvates  „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“=„olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Eks ole tore. Kumbat valida?

See, et valik pole lihtne viitab ka eespool viidatud otsuste müra ja müraauditi narratiiv: „Müraauditid viitasid, et austatud spetsialistid – ja neid teenistuses hoidvad organisatsioonid – jäid üksmeelse illusiooni juurde, tehes samal ajal tegelikult igapäevaseid professionaalseid otsuseid erinevalt.“ „Enamik meist elab suurema osa aega kõhklematus usus, et maailm näeb välja niisugune, sest see ongi niisugune. Sellise uskumuse juurest on ainult pisike samm järgmiseni: Teised näevad maailma samamoodi nagu mina.“ Need naiivseks realismiks nimetatavad uskumused on olulised teistega ühise reaalsuse tajumise seisukohalt. Kahtleme neis harva. Igal ajal tõlgendame end ümbritsevat maailma ühelainsal moel ja üldjuhul pühendame vähe vaeva sellele usutavate alternatiivide loomisele. Ühest tõlgendusest piisab ja me kogeme seda tõena. Me ei lähe läbi elu, kujutades ette alternatiivseid viise näha seda, mida me näeme.“ „Meie järeldus on lihtne; kus on otsustamist, seal leidub ka müra.“ („Müra“ lk 41/43)

 Nüüd kardan ma …

 Kui N Ferguson („Maailmalõpp“ PMK 2024 lk 253) täheldas, et „Meie saladused ja meie valed (…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või hiljem tuleb see võlg ära maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…) Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed?“ Seda mõttepojukest ümber seada tänasesse päeva peaks mõtlema niimoodi, et: Kui varem ma kartsin diktatuure, siis nüüd küsin vaid: mis maksab demokraatia? Kas peaks kartma demokraatiat?“ Ei tea, kuid viimase aja demokraatia on maailmas andnud mitmeid väga kummalisi derivaate. Kuid see on jälle üks neid asju, mida meie teiega  maailma mastaabis juhtima ei pääs ( kui veab siis veidi kallutama), samas isekeskis saame teha rohkem ja enamgi veel. Kuidas? Tuletagem meelde Isokratese tsitaati: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89).

Hm, mida te arvate, kuhu meie teiega sellel skaalal jõudnud oleme?

 No just praegu on meie Riigipea külas põhjanaabrite Riigipeal ja nad räägivad peaaegu ühte juttu, neil on sarnane tulevikuvisioon, kuid meie siin püüame oma Riigipead selle visiooni eest (mis on ka laiemalt EL kinnitust leidnud) ninaaukudeni maasse rammida. Jälle! Siseriiklik poliitiline funktsionaalne lugemisoskus ja isiklik võimuiha oma madaluses on nagu asotsiaal  miljonimootorist õllepudeli jagu vaske varastades. See kõik on nii piinlik, see on enesehävituslik. Me hävitame ennast ise. Tundub, et meie geneetiline viga on jätkuv. Juba Vaheriigi ajal aeti mõistujuttu Põrguinspektsioonist, kus inspektorid ei ole rahul personalijaotusega kütmisprotsessis. Milles küsimus? Niisiis selline olupilt: tegevuses on kolm katelt, kuid ühe katla ümber on murdu asjamehi, teise ümber mõned üksikud ja kolmanda ümber … pole kedagi. Miks nii? Kohalikud ülemused seletama kontrollijatele, et „tegemist on tööjõu optimeerimisega (sic! Isegi seal on tööjõunappus), sest esimese katlas on kaupmeesrahvas, kui keegi nendest nina üle ääre saab, nii on katel tühi, teises on revolutsioonirahvas, need hakkavad kõigepealt kõnesid pidama ja hurraa karjuma, mille käigus tuuakse lokatsiooni  operatiivselt lisajõude. Tundub mõistliku optimeerimisülesande lahendusena. Aga kolmas katel? Kolmandas on … eestlased. Seal pole valvet vaja, kui keegi ka katlaservani jõuab, siis üle ääre ta ei saa, sest omad tõmbavad tagasi. Vaat selline õpetlik lugu. Õpetlik ja kurb. Kurb ja jätkuv. „Õnnetuseks on ühiskonnas alati olemas üks väike protsent, ent absoluutarvult suur hulk inimesi, kes on väiklased ja kadedad ning kes ei suuda oma eluga hakkama saada. Selle asemel meeldib neil teisi mudaga üle kallata. Nende eksitatud hingede elu eesmärk on püüda tekitada valu seal, kus nad ise saavutustega hakkama. Eduka karjääri lõpuks on mudaga üle kallatud peaaegu kõik, kes midagi korda on saatnud. „ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 30). Eks ole „kurblich“, kui meie teiega oleme mõjutatud „eksitatud hingede“ mudaloopimisest ja tõevõlast. Kui meie teiega tahame mingitki sisemist sidusust saavutada, siis peab meie suhtumine sellistesse asjadesse oleme null tolerantsilane.

Miks me niimoodi enesehävituslikult käitume? Motoorne rahutus? Me justkui teame, et me peame midagi tegema, midagi teistmoodi tegema, kuid ebaõnnestumise hirmus ei julge. Üldrahvalik asendustegevus? Vaadake, võib-olla on probleem on selles, et meil on liiga vähe eksistentsiaalseid probleeme lahendada, sest suurem osa meie otsustusõigusest (ja ilmneb et ka tahtest) on liikunud rahvusvaheliste organisatsioonide pädevusse? Just seepärast on meie poliitturul tohutult aega, et tegelda sellega millega ta just parajasti tegeleb – näilikkusega. Tegelikult tuttav motiiv: „Näiteks käskis Benedictuse kuuenda sajandi kloostrireeglistik kõiki munki võtta neile antud tööd kui kohusetäitmist ja hoiatas tööd võõrastavaid vendi, et „tegevuseta kätele leiab tegemist Kurat.““ (P. Heimanen „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003 Lk 26). Nii on „tegevuseta kätele ja eriti tegevuseta mõistusel leiab tegevusetus varem või hiljem kokku keerutada fataalse jama.

 Fataalne: Valitsemuslikkus

 Tõsiasi on, et meie teiega elame täiesti teistsuguses regulatiivmaailmas kui paarkümmend aastat tagasi, ajal mil me süütult taassünnitatult ehitasime oma riiki üles eeldusel ja tahtel, et kõik on meie eneste otsustada. See oli üllas ja ilus narratiiv ning aeg. Oma „taassünnitunu esmaõigusest“ lähtudes arvasime oma naiivsuses, et oleme esmaavastajad, et meil on igal juhul õigus ja selleks, et seda õigust saavutada tuleb vaid pingutada. Kuigi õhtumaa targad ütlesid meile, et „Ärge kõigutage paati (ehk Karulaant koos kogu tuumaarsenaliga) ja teie iseseisvuspürgimused on kohatud“, kui nad ütlesid, et „Te ei saa majanduslikult ega administratiivselt iseseisvalt hakkama“, kui meile öeldi, et „ Teie oma valuuta on jaburus“, kui … Vaatamata kõigile neile „ärge tehkedele“ tegime me kõik need asjad vankumatult ära: otsustasime ja tegime. Siis öeldi meile, et te ei saa iialgi Euroopa Liitu ja NATO-sse, aga me saime. Me saime ka ÜRO-sse, WTO-sse, OECD-sse ja Rahaliitu. See oli siis, kui meil olid meie selgelt defineeritud huvid ja paindlik struktuur nende eesmärkidega toime tulla.  Läbirääkimisteks moodustas Dr Riik asjatundjatest valdkonnapõhised läbirääkimistiimid. Pöörane aeg, nii seespidiselt administratsiooni sees, kui teiste liitumiskandidaatide ja väliselt  labiräälimispartneritega (EL, NATO, WTO jne). Kuid … Kuid kõiges oli võimalik meie erisusi arvestades kokku leppida (ja ka lepiti), kui need lahendused mahtusid üldraamistikku. Mis ma pean silmas üldraamistikku all? Vaadake kui te tahate liituda Piimaklubiga, siis peate pühenduma piima tootmisele, selle väärindamisele jne, te ei saa samal ajal viskitehast rajada. Lihtne.  Kordagi ei olnud sellist tunnet, et olukord on „võta või jäta“. Need olid kokkulepped, kuid mitte diktaat. Me teadsime kuhu ja miks me tahtsime liituda. Võimatu sai võimalikuks. Siis … Siis teatas EK meie (ja teiste liitujate) liitumise tärmini ja … Läbirääkimiste protsess oli olnud nagu „tünnisõit“ olime timminud oma läbirääkimistiimide tempo ja oskused selliseks, et suutsime jõuda tünni ülaääreni. Tünnisõidu edukuse tagab seesama jõud mis tõstab lennukid õhku, kiirus. Puhas füüsika.

Kuid … Liitumisega juhtus üks laiemale publikumile hoomamatu äpardus, lausa fataalne viga, me kukkusime tünniservalt alla. Kiirus lülitati robaki välja ja me kukkusime alla. Traumaatiliselt. Mäletan seda justkui pidulikku päeva, kui töörühmad Välisministeeriumisse kokku kutsuti, tänati tehtu eest ja  … saadeti töörühmad laiali. Hm? See oli üks neid momente, kus oleksin tahtnud hüüda „Ärge tehke!“ (teine selline moment oli kui peale kuid ajurünnakuid kuulutas PM välja astmelise tulumaksu). Mõelda vaid, hästi kokku harjutatud valdkonnapõhised võrgustikega asjatundjate töörühmad, millised suutsid analüüsida ja teha ettepanekuid kasutades oma võrgustikke nii kodus kui välisriikides ja …Kuid just siis oleks pidanud seda hästi sissetöötatud mehhanismi ära kasutama ja võimestama, sest see ei olnud „ajaloo lõpp“, vaid me olime suubunud täiesti uude keskkonda. Meie iseotsustamine sellises vormis nagu me olime harjunud oli lõppenud. Ise valimine ja ise valitsemine oli lõppenud. See kõik oli asendunud … valitsetavusega. Valitsetavuses on meie jaoks tähtis, millised on meie tagalasüsteemid, kas see on mõtteviis, et "ratsavägi tuleb appi" kui vaja või on see selja taga hiiliv karistussalklik vägi, kes otsib/leiab/tekiab vigu ja siis karistab

 Fataalne: Muutunud mängureeglid

 Liitudes rahvusvaheliste organisatsioonidega muutus … kõik. Saime suurema süsteemi osaks koos uute mängureeglite, mastaabisäästu ja tantsujoonisega.  „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“

 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“

 „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 127/128/132). Vaat niisugune lugu

 

Kogu selle pika ja detailse jutu lühikokkuvõte on selles, et meie seadusloome (läbi selle ka meie elukeskkonna loomise võime) liikus riiklikult tasandilt rahvusvahelisele tasandile. Selles ei ole iseenesest midagi halba (ise ju tahtsime), kuid see uus olukord vajas ka teistsugust avaliku teenistuse ja analüüsivõime ülesehitust. Sellist ülesehitust, mis oleks võimaldanud analüüsida ja arvestada meie majanduse vajadusi ja leida parimaid kaitstavaid lahendusi liitudes ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Kurbloolisis on selles, et see tööriist oli meil olemas – liitumisläbirääkimiste sõelumise töörühad – kuid me ei osanud (või ei tahtnud) neid kasutada. Mis on selle tulemus?

 „Mõned aastad tagasi jõudsid Saksamaa, USA, Jaapani ja Šveitsi poliitiliste võrgustike uurimuste võrdlev ülevaade järeldusele, et enamikul juhtudest polnud mõjukad toimijad mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja asutused.“ (lk 209)

 Fataalne: Avalik teenistus kui teenindussektor

Nüüd järsku pole meie teiega enam rahul sellega kuidas töötavad seadusandlus meil ja mujal. Kõik oleks justkui valesti? Mis meil siis on? Miks süsteem (klubi millesse me ise tahtsime) meid rahutuks teeb? Kas meie esindajad rahvusvahelistes organisatsioonides on meie esindajad või pigem rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad meil? Kas me oleme üldse võimelised olema kallutajad? See teematika on läbi kirjutatud „Bürokraat, võim ja Vanaemas“ (Tallinn 2012):

„Arvestades meie rahvaarvu on see täiesti loomulik olukord, väike riik peab tegema peaaegu samu asju kui suurgi riik ehk suurtel on parem valim, suuremad taustajõud, mastaabisäästu ja analüüsivõimekus. Kui näiteks Prantsusmaa konkurentsiteenistuse süsteemis on pea viis tuhat Inimesekest ja ministeerium kujutab tervet linnajagu ning hõlmab pea sama palju Inimesekesi nagu kaks meie Vaimupealinna, siis mida on meil vastu panna sellisele haldussuutlikkusele (haldusmassiivsusele)? Nagu juba eespool mainisin, rääkisin kunagi ühele prantsuse diplomaadile, et me pole vaesed, vaid mitterikkad ja me pole väikesed, vaid mittesuured, sest kui väikerahvas hakkab ennast pidama väikeseks, tema eksistents ka lõpeb, siis oli ta üpris üllatunud, mainides midagi sellist, et nemad ennast küll suurena ei tunne, pigem väikesena. Mida meil oleks siis vastu panna „väikesele” Prantsuse administratiivaparaadile, mille üks ministeerium on „päris” linna suurune? Õige vastus on – mobiilsus ja ressursside tõhus kasutamine. Kaalugem, milline on meie võimalus edu saavutada, kui ühes administratsioonis on üks Inimesekene mitme ala peale ehk näiteks üks kaheksandik Inimesekest ühe ala peale ja teises on kaheksakümmend Inimesekest ühe ala peale? Milline võiks olla nende kahe süsteemi võime probleeme lahendada või kas või analüüsida? Millist lisaväärtust võiks anda ühe või teise süsteemi institutsiooniline mälu? Kui ma tean, et jalgratas on juba leiutatud, siis ei pea ma seda iga kord uuesti leiutama, kui sõita tahan. Vastasel juhul, kui ma ei tea, et jalgratas on juba leiutatud, pean ma selle jalgratta iga kord avastama. Tobe ju? Ja kõige tähtsam, milline on meie analüüsivõimet arvestades võimalused, meie huvide kaitsmiseks rahvusvahelisel tasandil, sh Euroopa Liidus? Õige, võimalused on nigelad. Enamikul juhtudel me ei adugi, et see või teine kavandatav regulatsioon meid puudutab ja tüüpiline vastus on: „Meil ei ole vastuväiteid.” Kuidagi nukraks teeb, kui teised kolleegid laua ümber kraamivad välja (peaaegu oleksin öelnud kohvrist, kuid mis see arvutigi muud on kui kohver) mahukad uuringud arutatavate probleemide kohta ja taustal sosistavad veel mitu asjatundjat täpsustusi, mis on tekkinud arutelude käigus. Sellistes olukordades tunned ennast üksikuna nagu lillekene väljal ja pole lootustki, et „ratsavägi” õigel ajal appi tõttaks. „Ratsaväge” ju polegi. Võid vaid ümiseda unistav/optimistlikult väikese kanapoja laulu: „Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!” Ega midagi, optimism ja huumorimeel maksavad ka midagi. Ega loodus tühja kohta salli ja muidugi on evolutsiooni käigus välja arenenud juba uus Universaal-Inimesekene, kes räägib täiesti vabalt … õigete sõnadega, kõlava häälega … ei midagi. Igal nõupidamisel võib kohata selliseid universaale, kes oskavad mehhaaniliselt teema võtmesõnu kasutada, tundmata absoluutselt probleemide sisu. Sellise Inimesekese ülesandeks polegi sisust rääkida (ega ta ei oska ega julgekski) vaid „lippu lehvitada” ehk protokolli kirja saada, et on sõna võetud. Üks bürokraatlik päev on jälle korda läinud ja nii võibki raporteerija oma raportis raporteerida neile, kes ootavad vaid raportit: „Tehtud”. Kogu see jutt pole etteheide neile Inimesekestele ministeeriumidest, komisjonidest, töörühmadest, nemad püüavad „rinnet hoida”, tegelikult sooritavad nad igapäevaseid kangelastegusid, olles n-ö üksinda sõduriks lahinguväljal. Küsimus on pigem, kuidas tagada neile tugi ja „ratsaväe” õigeaegne abi? Eks ma tulen oma tuntud joru juurde tagasi, et tuleb luua asjatundjate võrgustik, ilma asjatute bürokraatlike barjäärideta. Igal valdkonnal võiks olla oma „Tarkade avalik tagatuba”, mis hoiaks ära ühe Inimesekese lahkumisel tekkiva pommiaugu tekkimise administratiivsesse suutlikkusesse ja aitaks institutsioonilisel mälul säilida. Ma saan aru küll, et kirjutades sõna „tagatuba”, tapan idee juba eos, on ju see mõiste sisustatud mitte just kõige positiivsema arusaamaga. Seepärast tuleks puht ratsionaalsusest leida sellele tugisüsteemile mingi teine nimetus, nagu näiteks valdkonna kogu. Kõlab bürokraatlikult, kuid ei tapa. Avalikus teenistuses, kus tuleb teada avaliku teenistuse toimimise peensusi ja olla ka valdkonna spetsialist, ei ole võimalik toimida loosungi järgi „Kolme kuuga trollijuhiks!”. Nii võrksüsteem kui ka valdkonna kogud võimaldaksid meil üle saada oma ressursipuudusest. Eriti aktuaalseks muutub selline tagala kindlustamine seoses elanikkonna vähenemisega ja oh õudust, majanduskasvu taastumisega, kui ka avalikud teenistujad hakkavad otsima uusi väljakutseid. Selline olukord, mis tuleb vältimatult, ähvardab meie administratiivset suutlikkust nii kodukamaral kui ka Euroopa Liidu ümmarguse laua taga. See, et Euroopa Liidu laud on ümmargune, ei tähenda, et seal võib ajada ümmargust juttu, sellel ümmargusel laual on väga teravad nurgad ehk riikide huvid. See, et kellelegi oma huvi maha müüa, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kuigi sellest ei räägita, muutume oma mehhanismidelt üha enam ja enam ühtse majanduspiirkonna osast ühtse riigi osaks. Me punnime sellele küll vastu ja püüame seda endale mitte tunnistada, kuid samm-sammult libiseb lõplik otsustusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Muidugi jääb liikmesriikidele teatud otsustusõigus, kuid need on sellise taseme otsused, et kui teie abikaasa on otsustanud, et täna õhtul kannate tumedat ülikonda, valge särgiga ja selle kena täpilise lipsuga, siis teil on õigus valida, millist taskurätti kaasa võtta. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele lahinguväljale, mitte lahmida vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised meie (huvide) eest võitlevad.“ Vaat selline lugu.

 Fataalne: Tegelikkus. Ringiga maas  

 Kuna tugivõrgustikke ei loodud, siis asusidki esiplaanile need kes oskasid mehhaaniliselt õigeid sõnu välja hääldada. Said kiita. Hakkas meeldima. Muutus sõltuvuseks. Kuid väljahääldamine ja maatriksite täitmine pole loomingulisis, see on masstoodang. Madalakvaliteediline masstoodang, mida üha uuesti ja uuest tuleb pahandada. Te ei saanud aru? Üks näide elust enesest. Kuidas on võimalik, et meie poliitturg ega administratiivarbujad ei saanud palgadirektiivi läbirääkimistel au, mida see meie majandusele kaasa toob? Läksime massiga kaasa ja nüüd parandame. Parandame, tekitame pahameelt nii kodus, kui ka partnerite juures ja lisaks maksame trahve (ilmselt). Vägev kombo. Oeh!

Kurbloolisus on selles, et meie teiega ei kvalifitseeru enam ammu kallutajateks, vaid oleme pelgalt kaasa/järel lohisejad. Me oleme pidevalt sündmuste horisondist ringiga maas, sest siis kui meie aru saame kuidas uued regulatsioonid tapavad üha uusi ja uusi meie tegevusvaldkondi on juba hilja. Saabub trahvimaksmise aeg, mis tähendab, et toimub järjekordne hädatapp. Aga see on täiesti vale suund, see on tühikargamine.

 „Nagu eespool vaatlesime on mitmed otsustusõigused märkamatult liikunud liikmesriikide tasandilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevusse. Siin on kahene probleem ehk oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui Euroliidus võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid. Duaalsus seisnebki selles, et kui Riigikogu ei muutu selleks kindralstaabiks, kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et: „Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega …. jne”, siis tundub 101 Inimesekesele mäe peal, et tahaks ikka ise ja omakäeliselt ka midagigi reguleerida. Millega siis tegeleda? Mingil mõttetalgul avaldas üks Isand-Inimesekene arvamust, et siis hakkab toimima vaakumpumba põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise õiguse. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi, kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi. Seepärast ongi tähtis, et seadusandja mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Riigikogu täita seda ülesannet, mida Inimesekesed on talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmine … muutunud olukorras. Nende huvide kaitsmine küll teiste vahenditega ja teistes vormides, kuid ikkagi meie huvide kaitsmine. Muide, see „vaakumpumba” jutt pole tühjast tulnud, sellesuunalisi ilminguid on juba märgata. Seega ilma asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Riigikogu, atrofeerub vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.“ (Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012)

Ja kahjuks on see prognoos täitunud, just niimoodi ongi asjad oma loogilist rada mööda kulgenud …  See mida me saame ja peame tegema on võimestades oma võimu ja võimalusi rahvusvahelistes liitudes. Võtame oma võimalused EL mängulaualt „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“ „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 lk 100/101). Tünniharjalt allakukkumisel on tagajärjed ja Riigirefomi mittetegemisel on tegevusetuse tagajärjed ning nendel tagajärgedel on tagajärjed.

 Vastuolu loomise meisterklass.

Selles Loobujate marsi narratiivis oleme (igavusest ja energia ülejäägist) astunud sammu edasi ja hakanud üles ehitama üha uusi vastandumise narratiivi. Ikka selleks, et asendustegevusega vältida eksistentsiaalsete probleemide lahendamist (loe: otsustamist). Kõige aktuaalsem asendustegevuse vorm  on praegu, nagu eelpool märgitud, Riigipea „mahajooksmise protsess“. Keset siledat maad hakati järsku keerutama hägujutte, et Riigipea töötab vastu VÄMI poliitikale. Teate mis … Krossigi (sic!) pole väärt see jutt, kui just … Selle koha peal võime me üles ehitada vastunarratiivi. See, mis ühe narratiivi järgi on vormilt puhtalt mahajooksmise taktika, kuid vastunarratiivist lähtudes sisult neljanda põlvkonna sõja taktika varjundiga. Ütleme lausa tummise järelmaiguga neljanda põlvkonna sõja järel või eelmaitsega, kui võtta arvesse, et kahtluse alla pannakse kõik põhiseaduslikud institutsioonid. Kui kõik on kahtluse alla pandud, kui käib madal vihjamine, et … Siis keda uskuda? Keda usaldada?  Kuulujutt, millele ei saa ka vastata, sest siis tekitaks see omakorda uue narratiivi ja …. Ja keegi ei tea, kuidas seda tõlgendatakse.

Me ei saa lubada endale mingi enese pisihuvi rahuldamiseks üles ehitada vastakaid narratiive, mille tulemusel näeme kõrvaltvaatajate jaoks välja rumalad, räpakotid, tigetsevad tülinorijad ja loodusereostajad. See ei ole nii, kuid kui kedagi enam usaldada ei saa …  

Kui Riigipea mahajooksmise narratiiv on rohkem poliitturu (ja sealsete kapralite, kes oma ranitsas hõõruvad marssalikeppi), teema, siis metsateema on teema, mis seda arendades muutub mitte ainult vastasseisu ja eraldatuse, vaid lausa sügava vihkamise tandriks. Kaheks jagamise kuristik. See on nagu väga oskuslikult ühiskonda istutatud karuputk. Kui karuputk toodi kunagi võõrliigina sisse, siis loodeti sellest head meesööta (nagu üks asjatundja seletas), nüüd oleme sellega hädas ja vajame püsitõrjet. Loodame, et metsateema samasuguseks pikaajaliseks toksiliseks probleemiks ei kasvaks.

Vaadake „Ühes kuulsas intervjuus aastast 1987 ütles Thatcher: Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään (---) ja meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju igaüks meist on valmis enda eest vastutust võtma.““ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Eks ole tore mõttepojuke – ühiskond kui gobelään.  Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, siis suudame me palju asju teha ühiselt. Rõõmuga. Gobeläänstrateegia. Tundub, et selle narratiiviga tasub edasi töötada, kõik lahtised lõimeotsad kokku siduda, tekstuuri värskendada. Endal hea olla ja teistel kena vaadata.

 Jätkub …

 Targutusi:

 L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

 Lk 85 „Google´i ühe juhtkonna nõupidamise lõpetuseks ütles Inteli tegevjuht ja nõukogu liige Paul Otellini. „Kõige enam avaldab muljet asjaolu, et teie meeskond on ehitanud maailma esimese isepaljundava talendimasina. Te olete loonud süsteemi,, mis mitte üksnes ei palka märkimisväärseid inimesi, vaid ka kasvatab koos ettevõttega ning muudab iga põlvkonna paremaks.““

 B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 Lk 138 „ Richard Nixoni pressiesindaja Ron Ziegler valgustas presidendi rolli Watergate´i salaafääris selliselt: „Kui mu vastused segased tunduvad, siis tuleb see minu arvates sellest, et küsimused on segased ja olukord on segane ning mul pole voli sellesse selgust tuua.“

 C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)

 Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist muidu kalliste hambaravihindade juures odav. Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „