Minu Riik V3: Värvikaarti õpetus

 

 

No nii, umbusaldus on umbe usaldatud. Tubli tükk (tühja) tööd tehtud. Kui mõelda, siis kui umbusaldus „läbi ei läinud“, siis kas lõppkokkuvõttes avaldati … valitsusele usaldust. Eks ole tore, mõttekäik. Samas, kui „jällegi“ mõelda, siis  midagi ju ei muutunud. Poliitturul jätkub kõik sama toksiliselt edasi. Jätkub ülbe kõnetool ja üleolev kõnetoon. Ehk nagu väitis kunagi Carl Schmit „Poliitika on vaenlase leidmise ja kõrvaldamise kunst“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 lk 211). Tundub, et see ongi muutunud poliitturu põhitegevuseks.

 Poliitturu eriroa retsept

 Seega terve aasta keedeti kihvtisuppi lootuses Valitsuse nõrganärvilisele/paanilisele tagasiastumisele, põhiroaks küpsetati erakordsete valimiste nimelist jälkust ja maitsestamiseks tehti katse Valitsust umbe usaldada. Hm, kuidas tundub? Teile võivad paljud asjad ju mitte meeldida, kuid sellist pajapraadi te ka ju ei taha. Terve aasta on tonnide kaupa meie teiega energiat põletatud … ei millekski. See on nagu „kaakasupi“  (kajakasupp) keetmine, kõigepealt paned kaaka potti, maitseaineid ka (ohtralt) keedad neli tundi ja ongi supp valmis.  Roa serveerimine käib siis niiviisi, et esiteks … viskad supileeme ära, siis viskad kaaka ära ja lõpuks viskad ka poti ära, sest see lehkab nii ropult, et …. Saite aru. Meie poliitturu kihvtisuppi keedetakse täpselt sellesamase retsepti järgi. Eee … loodame et mitte just täpselt sama retsepti järgi. Mis mõttes? Vaadake, kuigi kaakas on juba potti pandud ja tuligi katlale alla pandud, siis õnneks pole protsess veel pöördumatu ja oleks ikkagi hea kui pott alles jääks. Riik alles jääks.

 Pajapääste

 Läinud nädalal avaldasid Aaviksoo, Lauristin ja Raidla Riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifesti. Tänud jaksamast. Tänud uskumast. Tänud panustamast. Nii innustav, kui on veel neid inimesi, kes pikemalt ette vaatavad. Vaatavad süsteemselt. Tore, kuigi juba kihab kommentaarium ütelustest, et enamus neist ettepanekutest ei ole teostatavad. Hm, sellepärast selle ettepaneku formaat ongi manifest. („Manifest (…) on eesmärkide ja kavatsuste avalik selgitus, millel on enamasti poliitiline sisu.“ (Vikipeedia)). Manifestis manifesteeritaksegi, millised on riigikorralduse kaasajastamise ootused. Elementaarne.  Manifest  ei peagi olema mingi „brüsseliina“ (h)ekseldamine mille täitmine on hingetu/kohustuslik tabelitäide. See on üks visioon riigi korraldamisest. Tubli. Hulka halvem on see, kui hakatakse jälle negativismlikult seletama, et „Me ei saa midagi teha! Me ei …“ Vaadake, Vanaema Marie näitlikustas „mittesaamist“ järgnevalt, ta pani käed kokku ajas pöidlad püsti ja käsi kõigutades teatas, et: “Ei saa teha, pöidlad on ühel pool!“ Kõik, kogu põhjendus, kui ei tahtnud teha. Hämmastus? Absurd? Tegelikult sama hea kui kõik mittetegemise põhjendused. Nii oli, mida siis ikka peale seda öelda?  Pöidlad ju ongi ühel pool ja … Kuid kas see, et pöidlad on ühel pool on ka piisav põhjus asju mitte teha? Ei ole ju! Sama tundub riigikorralduse arendamise puhul. See, et „pöidlad on ühel pool“ pole piisav põhjendus (seda enam põhjus) jätta riigikorraldus sobival moel muutmata.

 Rahulolev rahulolematus?

 Kuid kui meie teiega midagi „teha ei saa“, siis kas meie teiega oleme rahul sellega, kuidas meil praegu asjalood on? Rahul kaakasupiga? Eks ole. Olukordade muutuseks on kaks teed, üks on Aleksander Suure ja Gordoni sõlme lugu ehk lahtiraiumine ning teine on küll veidi vaevaline ja aeganõudev strateegia ehk paika mudimine. Paika mudimine on üks huvitav strateegia, see on rumbi kaupa kursi muutmine, kuni oled saanud õigele kursile. See on omamoodi tihe/pidev kallistus. Nende kahe strateegia valikuga on selline lugu, et kui meil teiega mudimine ei õnnestu, siis tuleb keegi kes sõlme läbi raiub. Ka lahendus, kuid pole kindel kas see meile teiega meeldib. Ehk nii nagu seda formuleeris A Adamson:  „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ (A.     Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 lk 126)

Probleem on muidugi selles, et poliitturg peab ennast targemaks oma volitajatest ehk Kodanikest kuigi J. Stuart Mill formuleeris juba 19 sajandil, et: „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ (T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 195) Kuid paradoksaalsel kombel pole see rahvas sama tark valimistel. Või on? Miks meil siis Dr Riigi tegevusega rahul ei olda?

Bo Balderson  („Parteijuht lahkub surma läbi“) seletab süsteemi lustlikul viisil lahti läbi valimiseelse koosoleku Rootsis: „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm."

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” (Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 146). Eks ole tõetruu … huumor. Huumor? Sarkasm? Või peen iroonia? Teadagi on „Ajaloo kõige levinumad toorained on iroonia, tragöödia ja paradoks.“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 lk 65). Nii, et ilmselt ehitatakse (meie teiega vaikival nõusolekul) ülesse paradoksaalselt iroonilist tragöödiat.

 Vaade, maailmavaade

 Siiski räägib poliitturg sama kirglikult edasi väärtustest, vastutusest ja maailmavaatest. Maailmavaade? Kas see on kuidas maailm vaatab mind või kuidas mina vaatan maailma? Milline on poliitinimese maailmavaade, kes täna on Kahevahelpidukonnas ja homme Maaisapidukonnas või milline oli Pidukonda ühendav maailmavaade kui Kahevahel Pidukonnast osad siirduvad Kurakäeliste Pidukonda ja teised Muutustepidukonda? Kas neil oli mingi ühine (või vähemalt sarnane) maailmavaade? Segane värk. Mõtlesin, et selguse mõttes kordan üle mida tähendab maailmavaade? Lühiülevaade on selline:

 „Tõekspidamiste ja arusaamade kogum, mis määrab inimese suhtumise maailmasse ja tema enda kohasse ning tegevusse selles“ (Sõnaveeb EKI)

 Ma saan aru küll, et te mõtlete, „Mida see Pets siin targutab? Keda see peenmehhaanika ikka huvitab?“. Ka õige. Isegi mitmed minu sõbradki arvavad samamoodi, aga … Aga vaadake, ma olen väljaõppinud planeerija/hinnaökonomist/analüütik, kogu minu elu on olnud üks suur analüüs. Alati tuleb teha valikuid. Mitte alati pole need valikud õiged/head, kuid kui oled ette valmistunud on õige valiku tõenäosus suurem. Sama kehtib poliitturu kohta. See aeg mil võis poliitturul valida lihtsalt toredate ja ilusate inimeste vahel on möödas. Mitte et kõik oleksid tänapäeval koledad ja kollid, kuid keskkond on muutunud ja meie teiega seal sees. Me tahame lihtsalt aru saada, kuidas kogu see poliitturu „värk“ töötab ja kuidas see võiks töötada. Poliitturg on ju töötanud viiel erineval moel nagu koeratoidureklaam ütleb. Kas see üldse töötab? Kas see töötab nii nagu Bo seda kirjeldas ja kus selles on maailmavaate koht?

 Tagasi Manifesti juurde

Milleks meile teiega Manifest? Mitmed meie targad kaaskodanikud on õhutanud meid teiega üha uuesti ja uuesti riigikorraldust kaasajastama. Õige kah. Riigikorraldus peab olema nagu hästiistuv kuub, funktsionaalne ja mugav kanda. Kui seda ei uuendata, siis muutub see esialgu ebamugavuseks, siis veidruseks. Just sinnamaani meie teiega olemegi jõudnud. Aaviksoo, Lauristin ja Raidla Riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifest just sellisele kaasajastamisele kutsubki.

Kuigi tegemist on väga kiiduväärt süsteemse dokumendiga, siis mõned lähenemised teevad murelikuks. Mitte niivõrd põhimõtted, vaid sõnad, mis võivad anda arutlustele vale suuna või need hoopis summutada (nii nagu kõigi eelnevatega juhtunud on). Näiteks tõdemus, et „Selle edenemise taustal tajume, et hoog on raugemas, tulevikuusku on asendamas rahulolematus ja ühiskonnas kasvab vastastikune usaldamatus. Missiooni- ja visioonipoliitikat napib. Kõige olulisemana on kahanenud usaldus valitsemisse.“ (ERR 20.10.26) Seega ühiskond ja valitsemine. Mida nende all mõeldakse?

 

-Esiteks ühiskond? Kes/mis see veel on? Vaba valiku puhul konkreetsetes tegevustes jätan ma selle termini kasutamata. Miks? Sest see on Riigikorralduse küsimuse arutamise juures segadusttekitav ja laialivalguv üldistus. Termin/väljend/sõnakõlks  „Ühiskond“ muudab kogu ülesande lahenduse hoomamatuks, laialihajuvaks ja vastutust hülgavaks. Seega reaalsuses lahendamatuks. Tundub, et parima selgituse sellel teemal on andnud MT: „Ühes kuulsas intervjuus aastast 1987 ütles Thatcher: Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään (---) ja meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju igaüks meist on valmis enda eest vastutust võtma.““ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Just-just, vastutuse võtmine on tähtis komponent riigikorralduse ladusas toimimises. Vastutus, kohustused ja andestus.  „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 nendatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 146). Millised kohustused? Benjamin Franklin mainib sellistasja nagu „Kohustus kasulik olla” (S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004 lk 270)

Nii, et meil teiega „On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään“ + vastutus + kohustused. Nende käepäraste (üheselt mõistetavate) materjalidega peamegi töötama. Hea teada. Nagu märgitud, siis ühiskond on lihtsalt liiga laialivalguv mõiste, et läbi selle kirjeldada mida meie teiega tahame saavutada või kaitsta. Friedrich Suure ütlemine, et „Kes kaitseb kõiki ei kaitse kedagi.“ kehtib jätkuvalt

 -Teiseks, kuigi meie ise anname asjadele/nähtustele nimetused, siis vahel hakkavad sõnad aja jooksul tähendust muutma. Sõna kuju jääb samaks, kuid sisu muutub (või vastupidi)i. Üks selliseid sõnu on „valitsema“. Vahel oleme mõnede formuleeringutega nii harjunud, et … Kui sõnad ja nende sisu lähevad lappama läheb lappama kogu projekt.  Olles osalenud paljude tulevikuprojektide/strateegiate/visioonide koostamisel on alati tekkinud tunne, et nüüd kohe, kohe nüüd … Aga ei kohe, ei nüüd. Kahju. Kuni järgmise korrani.

Kõigis neis projektides tundub olevat üks konstruktsiooniline võib-olla isegi konstitutsiooniline viga – need ettepanekud/konstruktsioonid on huvitavad, kuid ei kirjelda tegelikkust või identiteete. „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“ „Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 301). Vaat selline lugu.

 Siiski olen arvamusel, et üritada tuleb ikka ja jälle, sest iial ei või teada milline õhupilu eduks kuskile tekkib st identiteet, lugu või katus muutub (sõidab?) või kellegi huvid seda tingivad. Nii, et olgem entusiastlikult hakkamas, kuid … Kuid muudame seekord vaatenurka. Olen mitmel korral maininud, et ühe juhtumi puhul olime kõik valesti aru saanud (nii valdkonnaasjatundjad kui juristid) kuidas kaubaturgu määrata. Pusisime hulk aega ja siis tuli uus töötaja ning ütles, et te „Eee, vaatate seda turgu valelt poolt“. Valesti. Nii oligi, kui sama asja vaadata õigelt poolt, siis loksub kõik ise paika. Võimalik et nii juhtub ka riigikorralduse kaasaegseks kõbimisega.

 Allegooriline näidiskatse

Teeme ühe näidislahenduse, püüame luua loogilise jada. Võib-olla see polegi loogiline, kuid ... Vaatame meie riigikorralduse hetkeseisu ja tulevikuvajadusi teiselt poolt. Turg on meil ju sama, figurandid ka, ainult, et vaade on valelt poolt – ülevalt alla, mitte alt ülesse nagu seda käsitleb meie Põhiline Seadus. Kui koma võib muuta ajalugu (tappa mitte, armu anda vs tappa, mitte armu anda), siis mõnele sõnale vale „väärtuse“ omandamisega võib asi päris untsu minna. Tõsiasi on, et tihti me ei pane enam tähele, et vale sõna kasutamine annab mõttele vale lennukaare. Ja selles kontekstis on vale sõna „valitsemine“ ( usaldus valitsemisse). Miks „valitsemine“ on vale sõna?  Vale seepärast, et meil ei ole valitsejaid (vähemalt avalikult mitte). Meil on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mille kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Teadagi on määratlus rahvas kuidagi … laialivalguv, umbes nagu ühiskondgi. Kuid seda on võimalik konkretiseerida ja isegi personaliseerida.

Niisiis, Eesti Vabariigi kodanike arv on  Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmetel umbes  1,12 milj  eesti kodanikku (umbes 82% Eesti elanikkonnast), mis tähendab, et Eesti Vabariigil on 1.12 milj … Kodanikku/Omanikku. See on ju meie oma Riik! Hääleõigus ehk valimisõigus on neist  umbes 963 000–965 000 inimesel. Igal Kodanikul/Omanikul on sünni (ja seadusjärgne) võõrandamatu õigus teha iseseisvalt otsuseid sh sõlmida lepinguid.  Samas ei ole mõeldav, et iga Kodanik/Omanik igapäevaselt tegeleks seadusandluse, maksude, tervishoiu ja haridusega, selleks pole lihtsalt aega/oskusi/soovi, mis tähendab, et meie teiega peame osade teenuste (aga Riigikorraldus on kõige ehtsam teenus, täpselt samasugune nagu torulukksepp, hambaarst või kaupmees) Meie teiega võiksime ju teha kõike seda ise, kuid ostes ( või rentides) endale kompleksteenuse on see lihtsalt mugavam/tõhusam/kvaliteetsem. Seega, mida me teeme?

Elementaarne,  meie teiega kuulutame välja hankemenetluse Riigi korraldamise teenuse osutamiseks ja sõlmime iga nelja aasta järel teenusepakkujaga (MTÜ Pidukond 1,2,3) rendilepingu. Tegemist on lepinguga Kodaniku/Omaniku ja teenuse pakkuja ehk Pidukonna vahel. Ühelt poolt kohustub (mitte ainuüksi ei luba) rendile võtja (MTÜ Pidukond 1,2,3) meile teiega mingit teenust pakkuma tõhusalt, odavamalt, kiiremini kui teised Riigi korraldamise teenuse pakkujad. Teisalt loobub Kodanik/Omanik oma sünniõiguse järgsest õigusest teha ise otsuseid, uskudes otsuste tegemise (vastavalt pakkumises kirjeldatule otsuste tegemise teenusepakkujale MTÜ Pidukond 1.2.3. Oeh, keeruline? Aga omanikuks olemine ongi keeruline. Kodanik/Omanik jääb ikkagi ka peale hääle andmist Omanikuks, valitud teenusepakkuja … Rentnikuks. Seega üle korrates Rentnik üürib Riigikorralduse kaudu teenuse osutamise õigust, mitte ei valitse. Ärgem seda põhimotiivi unustagem.

Lepingust ühepoolne taganemine

Nüüd tähelepanu! Kodanik/Omanik sõlmib hankel lepingu MTÜ Pidukonnaga 1,2,3 teatud kindlatel tingimustel, see on kahepoolne leping. Tehing. Taganematu või vähemalt ühepoolselt taganematu, sest sellest lepingu täitmisest saab mööda hiilida vaid Rentnik, kuid Kodanik/Omanik  mitte.   kuid peale hanke võitja väljakuulutamist. Siiski, siiski, elu on keeruline ja kõik plaanid ei lähe täkke. Nii võib  ilmneda, et rentnik on oma suutlikkust üle hinnanud ega suuda piisavalt laialdaselt teenust pakkuda ega  suuda kokkuleppe punkte ( maksta rohkem renti, hoolitseda ja rohkendada renditud vara, olla viks ja viisakas) täita. No piltlikult väljendudes hanke võitjal jäi rendi maksmisel ressurssidest puudu. Mida teha?  Pidukond 1,2,3 võttis endale samale pinnale … Kaasüürniku. Ehhee, moodustas Koalitsiooni. Tore lahendus ju, aga … Ilmnes, et Kaasüüriline oli lärmakas essukeeraja ja räpakott, mille tõttu Rentnik ei saanud ikkagi Kodaniku/Omaniku vastu oma kohustusi täita. Kuid see-eest sai ta oma vastutust „hajutada“. Tema küll oleks tahtnud, aga teate küll see Kaasüüriline on süüdi, et kõik head plaanid lörri läksid. Kaasüüriline/Koalitsioonipartner ütleb omakorda, et tema pole sellele Kodanikule/Omanikule ja sellisele rendilepingule alla kirjutanud ega selliseid jaburaid lubadusi andnudki ja … Kui tahate paremaid tulemusi, siis andke meile raha juurde ja kohustusi vähemaks. Nii meie teiega maksamegi – ega siis kehva Rentniku pärast Riik pidamata saa jääda. Oma Riik ikkagi. Ja nii nad „valitsevad“ järgmiste valimisteni.

Mis siis teha? Jälle üks pimetähni küsimus. Kogu selles mängus on  jäänud tähelepanu alt välja, et Rentnik pole täitnud lepingut, ta on enda vajadused/kulud/lõbud rahuldanud, kuid Omaniku suhtes lepingut rikkunud. Kui keegi väidab, et teistmoodi ei saagi, siis … Kas lepingu mittetäitmine on seaduslik? Üheski Valimisplatvormis/Valimisprogrammis pole ju toodud taandavaid klausleid. Kuskil pole lubatud, et kui Kaasüürniku tõttu keeratakse teil vesi kinni või prügi ei veeta, siis nii ongi? Aga täpselt niimoodi praegu uuele hankele vastu minnaksegi täiesti süüdimatult. Süüdimatult seepärast, et Kodanik/Omanik on senini olnud mõistev/heatahtlik/arusaaja, kuid mängud mida Rentnikud ja kaasüürilised koos mängivad pole enam võimalikud, sest rendi objekt kipub narmendama, see vajab hädasti korrastamist, lepingute formaadis ülevaatamist ja kaasajastamist. No nii, nüüd sai ikka päris jabur jutt sihipäraselt kokku keerutatud, kuid tegelikkuses see väikeste variatsioonidega just niimoodi toimubki. Ehk kogu küsimus taandub vastutusele ja lubaduste/lepingute Kui meie teiega seda vastutamatuse trendi ei murra, siis pole meil oodata ka paremaid Riigi korraldamise tulemusi. Samas tundub, et poliitturg suundub oma valimiskampaanias aegade hämaruse poole pakkudes Kodanik/Omanikule gladiaatorivõitlust ja piltkirja. Kuidagi väga narr tunne on.

Sotsiaalsed jõud ja jõuetused

Nii ongi, et pidukonnad lubavad kõige ulmelisemaid teenuseid vaevumata tegelema tõeliste probleemidega. Peter Turchin on kirjutanud üpris omanäolise käsitluse „Lõpuajad“ (PM 2026 lk 22/23). Kaskaad huvitavaid konstruktsioone, millega võib, kuid ei pruugi nõustuda, siiski jäi silma üks konstruktsioon mis käsitles kahte suurt sotsiaalset jõudu – rahvastiku vaesumine ja eliidi ületootmine (arutlus käib USA kohta). „Ning rahvastiku vaesumine sünnitab rahulolematust, mis muutub lõpuks vihaks. Rahva rahulolematus koos eliitipürgijate suure hulgaga moodustab väga tuleohtliku segu.“ Ilmselt on see ka võti mõistmaks seda mis võimaldab seda mis toimub praegu Lääne-Euroopas ja miks presidendivalimised USA-s kujunesid just selliseks nagu need kujunesid. „Mõistmaks, miks sai Donald Trumpist Ameerika Ühendriikide neljakümne viies president, peaksime pöörama vähem tähelepanu tema isikuomadustele ja manööverdamistele ning rohkem sügavatele ühiskondlikele jõududele, mis paiskasid ta tippu. Trump oli nagu laevuke, mis sattus suure tõusulaine harjale. Kaks kõige tähtsamat sotsiaalset jõudu, mis andsid meile presidendiks Trumpi – ja tõukasid Ameerika riikluse lagunemise äärele -, olid eliidi ületootmine ja rahvastiku vaesumine.“. Eelnev on omamoodi väga tähelepanuväärne konstruktsioon, mis seob kokku eliidiks PÜRGIJAD, eliidi ÜLETOOTMISE, rahvastiku VAESUMISE ja riikluse LAGUNEMISE ohu ja seda USA-s. Võrreldes sellega on meie olukord nagu morsipidu. Meie eliiti pürgijad on kahjuks pigem administratiiv/poliitilise valdkonna kaudu pürgijad, seega mittetootlikud pürgijad. Mis omakorda tähendab, et nad on pigem ühiskondliku rikkuse kulutajad kui selle loojad „Tänapäeva demokraatlike riikide avalikus sektoris ehk riigisektoris on ratsionaalse majanduskalkulatsiooni teostamine täpselt sama võimalik nagu see oli Nõukogude Liidus –

see puudub.“  „Riigisektoris pole mitte kellelgi oma nahk mängus ning kahjumi tekkimise korral on võimalik tagajärgedega tegelemisest pääseda lihtsalt läbi rahva maksustamise või rahaloome. Kogu paradoks riigisektori ja poliitilise planeerimisega ongi justnimelt see, et planeerimine polegi võimalik. Avaliku sektori majandus ei olegi majandus, vaid pimedas kompamise ja loto mängimise süsteem.“ (V Valdmaa „Bitcoin vs Maailm“ lk 49/50). Seega saab sellise eliidi ületootmine, erinevalt USA majanduslikust eliidist,  olema tasakaalu vägagi häiriv. Kuid selline „eliidi ületootmine“ on vägagi riigikorralduslik küsimus. Riigikorralduslikult on võimalik sellise vesivõsu kasvu piirata. Praeguna riigikorraldus lihtsalt võimaldab sellist ületootmist ja mis kõige halvem ületoodetud administratiiveliit hakkab endale ise „tühitööd tekitama“ seda meie ühiste ressursside arvel

 Teiseks pole meil siiski tegemist niivõrd vaesumise kui teatava perspektiivi puudumisega osades sektorites eriti pea, käe ja südame töötajate“ osas. Lihtne tõdemus on see, et meie teiega majandus ja heaolu pole nii kõrgele tõusnud nagu läänemaailmas, mis tähendab, et ka vaesumise "kahvel" on väiksem. No piltlikult ei kuku pilvelõhkuja tipust alla, vaid komistad taburetiga. Siiski, iga langus on mingite ootuste luhtumine. Nagu mainib R Müllerson: „Lisaks kuristikule, mis lahutab kus tahes ja kuskil olijaid, on David Goodhart juhtinud tähelepanu ka ühele teisele, ehkki eelmainituga seotud ohtlikule ühiskondlikule lõhele: nii-öelda kognitiivsetel kutsealadel hõivatud kõrgharidusega inimesed, füüsilise töö tegijad ning need, kes hoolitsevad noorte, eakate, puuetega inimeste ja haigete eest. Tema liigituse järgi on need  pea, käe ja südame töötajad. Kui esimene kategooria (pea) töökohad on mainekad ja tavaliselt ka hästi tasustatud, siis kahel teisel on väiksem palk ja märksa kehvem ühiskondlik maine. Ja seda hoolimata asjaolust, et ülikoolidiplomit devalveeriva massikõrghariduse laialdase leviku tõttu valmistatakse ette ülearu palju inimesi, kellel on küll diplom, kuid pole võimeid tegutseda väga hästi tasustatud kognitiivsetel töökohtadel. Lisaks kahaneb selliste töökohtade arv, vähemalt potentsiaalselt, tehisintellekti edenemise tõttu. (kas saab tõesti väita, et Londoni City suhtekorraldusbüroo nooremspetsialisti töö on kasumlikum kui bussijuhi või hooldustöötaja töö?)“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 289). Eks ole hea küsimus? Ilmselt on need just need küsimused millega peab Konvent tegelema, sest kui nende teemadega komplektselt ei tegeleta, siis lihtne rahulolematust muutubki läbi perspektiivi puuduse lõpuks vihaks. Seda kõike on veel praegu võimalik vältida. Sotsiaalsed jõud toimivad nii või teisiti, positiivses või negatiivses kombos. Meie ülesanne siduda kokku meie teiega jaoks positiivne kombo. Ja "kaakasuppi" palun mitte pakkuda.

 Mnjah, kuna tänane jada läks vahepeal följetoniks kätte (kuid kes süveneb, see saab asja ivast aru), siis värvikaartini me seekord ei jõudnudki, aga …

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

E O Thorp „Võitja igal turul“ ÄP 2026

 

Lk 456 „Hariduse näljutamine on kui seemnevilja ära söömine.“

 

K Polanyi „Suur muutus“ Ilmamaa 2026

 

Lk 214 Adam Smith „„Milline iganes on mõne konkreetse rahva territooriumi ulatus, kliima või mullastik, sõltub selle iga-aastane varude küllus või nappus antud konkreetses olukorras  paratamatult kahest asjaolust“, nimelt tööjõu oskustest ning ühiskonna kasulike ja laiskade liikmete vahekorrast.“

Minu Riik V2: Usalduse umbusaldamine

 

 

Mnjah. Kui te nüüd peas kokku rehkendate, siis milline on selle aasta kõige kasutatum sõna? Eks ole hea küsimus? Ilmselgelt on selleks sõnaks usaldus. Tegelikult ei räägitud ju niipalju usaldusest, vaid usalduse puudumisest. Usalduse kaotamisest  Nüüd … Usalduse taastamisest. Mida see taastamine tähendab? Kas see on nagu lõhutud vaasi kokkukleepimine? Kuidas see parandatud vaas usutavalt ja ka tegelikult vettpidavaks saada? Midagi muud? Kui mõni poliitinimene „viisurisse /raadiumisse“ ilmub, siis pühalikleinaliselt tuleb sealt sõnajada usalduse taastamisest.  No hea seegi, et on kavatsus taastada. Kuid oh imet, tundub, et poliitturg kavatseb usaldust taastada … umbusaldamise kaudu. Väga vahva mõttekäik: Taastada usaldus umbusaldamisega.

 See lause on juba nii tapeediks muutunud et ei tekita enam … usaldust. Pole usaldusväärne. Õigemini kuidas see juhtus, et usaldus kadus? Kelle vastu kadus? Milline usaldus kadus? Ja põhiline keda/mida umbusaldatakse?

Ei-ei ärgem mingem lihtsama vastupanu teed deklareerides, et meile teiega mõned (igaüks eraldi või ka kõik koos) poliitinimesed/pidukonnad ei meeldi, sest … Siia võib moodustada erinevaid sõnajadasid ja põhjuseid, kuid see usalduse ja mitteusaldamise küsimus on sügavam. Kui umbusaldatakse Valitsust, siis ei umbusaldata mitte ainult Valitsust. Tegelikult umbusaldatakse valijaid, sest Valitsuse liikmed ei sattunud „valitsema“ lihtsalt mingist suvast, vaid kõrgeima võimu kandja tahte/valiku/soovi väljendusena.

Niisiis, keegi meist teiega, usaldades eelmistel valimistel poliitinimeste/pidukondade  lubadusi/hirmutamisist, valis just sellise Seadusandliku kogu, milline moodustas Valitsuse (Dr Riik). Siit võib ju teha kaugeleulatuva paralleellükkelise järelduse, et Riigikogu ja Valitsus on kodanike/valijate usalduste kogum. Kollektiivne usaldus? Tundub ju loogiline. Kui nüüd umbusaldatakse Valitsust, kas siis umbusaldatuke meie teiega (valijate) usaldust? Meie otsustusvõimet? Meid teiega ei usaldata? Hm, see oleks küll solvav. Kuid loogiline pole kunagi lihtne.

 Vahetusraha või peenraha

 Usaldus on süsteemide ülitähtis komponent, omamoodi määrdeaine.  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”

Selles punktis meie teiega olemegi – vahetusraha on otsas. Taastamine tähendab usalduse vahetusraha kogumist nullist. Pealegi „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 89/142). Just see on tähtis, kas meie teiega hoolime kellestki/millestki.

 Erakorraline ongi … erakorraline

 Tulles tagasi Riigipea valimise korraldamise võimaliku muutuse mehhanismi juurde, ehk Põhilise Seaduse võimaliku muutmise juurde, siis viimane suve risustas ka täiesti tühituuleline püüd kutsuda esile erakorralisi valimisi.  Täiesti arusaadav on kui meile teiega Dr Riik ei meeldi, ei meeldi konkreetsel momendil konkreetsete inimeste, pidukondade või nende tegude „kombo“, kuid see mis meile meeldib või ei meeldi ei saa olla ülem kui Põhiline Seadus. Kui meie teiega või teie meieta astute üle (või jätame mulje, et see on võimalik) Põhilisest seadusest, seades ülemaks oma meeldimised/soovid, siis triivime kaosesse. Millele meie elukorraldus sellisel juhul PÕHINB? Eks ole hea küsimus? Soovikontserdile? Vaadake, kui meie teiega tegime vea (rõhuga sõnel „kui“) valides nende poolt kelle poolt me hääletasime ja jättes välja need kelle poolt me ei hääletanud, siis isegi kogu frustratsiooni (ja enese kirumise tuhinas) on Põhiline Seadus sätestanud, et meie teiega oleme oma tahte delegeerinud just neile kellele me seda tegime. Meie kõrgeima võimu kandjad oleme oma otsustusõiguse delegeerinud neljaks aastaks. See on äärmiselt tähtis otsus. See on sama tähtis otsus kui anda kogu oma vara notariaalse lepingu alusel kasutus ja käsutusõigus kellelegi. Tegelikult on see veelgi tähtsam otsus, sest võib puudutada ka meie teiega naabrite vara ja heaolu. Just  niimoodi peabki arutama Valitsemishankel valikuid tehes. Tõsi on ka see, et eelmisel Riigivalitsemise hankel (Riigikogu valimised) hägustasid poliitmaastikku kolm tegurit:

 

-esiteks „lugege mu huultelt“ ja sealt loetigi

-teiseks hirmutamine, et kui te valite …, siis…

-kolmandaks „punaste joonte“ tõmbamine, mis nägi lõpuks välja nagu märulifilmide valvesüsteem, astuda polnud enam kohugi. Eh, nagu lastead, kes kellega mängib, kes mitte.

 Hallo, see mäng mida mängitakse poliitturul on poliitika ehk kokkuleppimismäng mitte lahkujooksmine. Lahkmeelsus.

Need kolm tegurit määrasidki suuresti valimiste ülisuure ja ka ebaproportsionaalse edu Muutuste pidukonnale. Ikka juhtub nii armastuses (esimesest silmapilgust), kui poliitikas, et keegi tundub vastupandamatu ja sündsusetult atraktiivne, kuid …

 

Kandevõimest

 

Vanaema Marie õpetussalvest tuleb meelde ütlemine, et: „Uhkus ajab upakile… kangus käima käpakile.“  No ja siis ütles ta, et „Tunne tuuri ja oska asja järel uuri!“. Ka väärt teadmine. Vaadake, edu kandmine (eriti ülisuure edu kandmine) on raske vastutus, seda ei suuda igaüks välja kanda. Edu kandevõime oleneb paindlikkusest. Poliitika üks põhireegleid on just paindlikkus ja mõõdukas alandlikkus (vähemalt vormiliselt) mitte ülesõitmine. Kuid sel korral ei osanud Muutuste pidukond oma ülivõitu  õigesti hinnata ega seda pikaajaliseks eduks vormida. Ajaloolisest vaatest tuli kohe meelde Koonderakonna omaaegne suurvõit, mis mitmete ebasoodsate kokkusattumuste tulemusel viis lõpuks pidukonna kadumiseni. Nii, et …

Kõige selle juures on tähtis see, et poliitturg teaks ja peaks meeles mängureegleid, mitte ei ummistaks meie teie ajusid tühijutuga erakorralistest valimistest või usalduse taastamisest umbusalduse kaudu, kusjuures pole kedagi kes praeguses hapras seisus tahakski valitseda. Või mis valitsemine see oleks. Piltlikult oleks see palja kõhuga tulepesale viskumine. Tõsiasi on see, et meie Riigi Valitsemishanke takt on neli aasta, mis on umbes sama kui Olümpiamängudel, need kes võidavad sel maagilisel päeval kuldmedali ongi järgmise neli aastat olümpiavõitjad. Kui keegi tegi päev enne olümpiavõistlust (või valimispäeva) parema tulemuse kui olümpiavõitja, siis on see vaid huvitav fakt, kuid ei muuda tulemust. Elementaarne. Valik on selles, et kas neli aastat veeta virisedes või treenida ennast võidu nimel need neli aastat. Lihtne. Kuidas teile tundub, millise tee on valinud meie pidukonnad? Virin, halvustamine, eitamine. Oeh, kui tüütu. Tüütu poliitturu eneseõõnestamine.

 

Ettevaatust: lihtsad lahendused.

 

Nüüd räägitakse seda juttu, et peaks olema lobedam viis erakorralisi valimisi esile kutsuda. Pean siinkohal mainima, et olenemata kogemusest, et mõni pidukond või nende kombo, pole mulle ajaloos mingil ajamomendil „meeldinud“, siis erakorraliste valimiste osas olen eitaval seisukohal. Kindlalt. Isegi siis kui see kombo mulle mitte üldse ei meeldi. Isegi siis, kui minu arvates teevad nad valesid otsuseid. Ei. Miks? Esimesel momendil, hetkeolukorda arvestades kui Dr Riik ennast üha sügavamalt sisse kaevab, siis tundub see küllaltki mõistliku arenguvõimalusena. Mäletate ju, et ka poliitmaastikul peavad toimuma muudatused, ajakohastamised. Võib olla, kuid see on samuti ohtlik tee. Riigivanemariik tänu pidevale „tagasikutsumisele“ ja „lehmakauplemisele“ läbi legitiimsete demokraatlike protseduuride (kuigi valedel alustel) oma lõpu ka leidis. Tavaline valitsuse eluiga Riigivanemariigis oli umbes seise kuud, lühim valitsus kaks päeva (sic!) ja pikim üks aasta üheksa kuud ja kakskümmend seitse päeva, kusjuures mängosalisi oli erinevatelaegade erinevate nimede ga kümne ringis. Sellest ilmneb selgelt miks Põhiseaduslik assamblee püüdis tänast Põhilist Seadust teha võimalikul „haiguskindlaks“ läbi range tagasikutsumiskriteeriumi ja valimiskünnise. Siiani on see konstruktsioon ennast õigustanud, kuid … Kuid on oht, et lahkmeelsus poliitmaastikul muutub riigi arengu seisukohalt väljakannatamatuteks, siis tuleb ka süsteemi muuta.

Viimaste aastate Segasummasuvila poliitturul, tühijuttude pilvedena lennutamine ning üksteise (juriidiline) mahajooksmine on muutunud juba tülgastavaks. Kas ka väljakannatamatuks? Seda saame näha järgmisel Riigi Valitsemishanke tulemusel. Peatähtis on see, et meie teiega oleme selle hanke arbiitrid. Meie valime. Meie oleme poliitinimeste tööandjad. Kui meie teiega ei muuda oma suhtumist valitavatesse, nende lubaduste pidavusse/ujuvusse, siis oleme ise seda ka väärt. Nõudlikkus koos meiepoolse range järelvalvega meie usaldatud otsustusõiguse üle saab olema uue Valitsemishanke vahekohtunike vastutusrikas ülesanne. Ja kogu selles protsessis on ülimalt tähtis usalduse küsimus. Keda me usaldame? Miks usaldame? Mida usaldame? Kellele usaldame oma kodu võtmed?

 

Usalduse allikad

 

Ärme hakka poliitturu usaldusväärsusest rääkima nendesamade poliitturu stampsõnajadadega, siis jookseme omadega ummikusse, on nad ju ise deklareerinud, et „Usaldus tuleb taastada!“. Väga kiiduväärt ettevõtmine, aga … Aga kuidas võiks seda teha? Toome näite äri valdkonnast, sest ega poliitturg pole ju midagi muud kui püramiidskeemidega pikitud üliturg. Siinkohal on paslik esitleda  J Belfort ´i õige/vale läbivast mõjust … kõigele. Kõigile.

 „Tunnistan ausalt, et kirjutasin algusaegadel skripte, mille üle ma pole eriti uhke. Mitte et need oleksid valesid täis olnud, aga jätsin olulisi fakte välja ütlemata, mis maalisid asjast väga moonutatud pildi. Nii, et palun – teie enda pärast – veenduge, et teie skriptid ei oleks ainult 100 protsenti õiged, vaid ka eetilised ja ausad – see tähendab, et teil peab olema nulltolerants selliste asjade suhtes nagu valetamine ja liialdamine ja eksitamine ja ütlemata jätmine või ükskõik mis muu, mis ei läbiks niinimetatud haistmise testi.“

„Lisaks veel nendele, kes kuuluvad juhtkonda või on firmaomanikud – pidage alati meeles, et kui annate müügipersonalile skripti, mis on valesid ja liialdusi täis pikitud, saavad nad sellest kohe kindlasti aru – ja tagajärjed on katastroofilised.“

„Alustuseks, ebaeetilise skripti laialijagamine on samaväärne sellega, kui annaksid müügipersonalile firma heakskiidu minna küla vägistama ja rüüstama. Vaadake, kui teie müügipersonal usinalt telefonis helistab või väljas ustele koputab, valetavad ja liialdavad või jätavad nad olulisi fakte välja ütlemata iga kord, kui müügiesitlust teevad, ja see imbub kiiresti ettevõtte kultuuri ning mürgitab selle. Peagi väljub müügipersonal täielikult kontrolli alt – mõeldes iga päev välja järjest julgemaid valesid ja järjest pöörasemaid liialdusi ning muutuvad järjest tundetumaks omaenda ebaeetilisuse suhtes, mi sai alguse teist!“

„Põhiline on see, et sa kas oled või ei ole eetiline, seega on igasugune mõte sellest, et saate kätte jagada valeliku skripti nii, et see ei hävitaks lõpuks kogu teie ettevõtte kultuuri, rumal. Teie skriptid peavad olema õiged, järgima reegleid ja peegeldama teie kultuuri, mille keskmes on eetika ja ausus.“ („Hundi kombel.“ NGU Solusions lk 189). Eks ole muljetavaldav.  Inspireeriv ka. Mida selline lähenemine tähendaks poliitturu jaoks? Tegelikult pole ju vahet müügimehe ja poliitinimeste müügikõne või skripti vahel. Ühed müügikõned kõik, ainult et kui me pesumasina võime harilikult valede omaduste ilmnemisel võime tagastada, siis poliitturu puhul, nagu nüüdseks aru oleme saanud, häält/otsust ei tagastata. Selle tagastamine on sama võimatu kui kahtlase netipoe puhul. Just see tagastamatuse printsiip tingib, et poliitskriptid oleksid õiged ja eetilised ehk „… veenduge, et teie skriptid ei oleks ainult 100 protsenti õiged, vaid ka eetilised ja ausad – see tähendab, et teil peab olema nulltolerants selliste asjade suhtes nagu valetamine ja liialdamine ja eksitamine ja ütlemata jätmine või ükskõik mis muu, mis ei läbiks niinimetatud haistmise testi.“ Vaat selline soovitus.

 

Haistmise testist

 

Te peate mind hulluks, sellise mõttepojukese pärast ja ütlete et sellise skripti koostamine  pole võimalik? Ikka on. Tuleb lihtsalt alustada algusest. Skripti algusest. Nüüd, just nüüd, on selleks parim aeg. Lükkame mulluse mudru kõrvale ja laseme pidukondadel valmistada ette järgneva aasta Valitsemishanke (ausa/eetilise) skripti. Aru saadav, et alguses kohe ei tule kõik välja, mõni moraalilihas tahab treenimist, kuid teeks niimoodi, et alustaks piskust. Näiteks sellest, et iga pidukond läheb Valitsemishankele oma eelarvega – riigieelarvega. Oma isikliku eelarvega, mida ja kuidas ta teeks kui ta oleks üksi valitsemas. Miks just riigieelarvega? Miks just üksi? Vaadake, see on omamoodi lakmuspaber pidukonna tegelikust kavatsuste kogumist. Selles on koos nii kulutused, kärpimised, maksutõusud/langused, riigikaitse ning kogu hool ja armastus. Kõik. Bilanss peab kokku tulema ja joone alla jääb tulem - kasum või kahjum. Üksi seepärast, et see ei võimalda vastutust hajutada, et „Mina oleksin küll tahtnud, aga … teate küll seda minu partnerit, see rikkus kõik ära.“ Ka kõik püramiidskeemid tulevad  välja. Muide püramiidskeemid riigieelarves on samasugune finantskuritegu nagu iga muugi püramiidskeem. Nojah, pole just kriminaalkuritegu, kuid on kuritegu järeltulevate põlvede suhtes.  Nagu kunagine FBI kriminaalharu pealik Harrington täheldas, siis „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud.” (Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 176). Täpselt samamoodi näeme meie teiega igal aastal kuidas pidukonnad lubadustevahu taandumisel oma „loomulikus olekus“ tegelikult välja näevad. „Muide, ärge kunagi unustage, et raha pole sisuliselt midagi muud kui talletatud energia. Põhimõtteliselt kulutate energiat mingisugust tööd tehes, mille eest saate vastu raha. Osa sellest rahast läheb muidugi põhiliste elamiskulude peame – toit, peavari, riided, ravikulud. Üldine arvete maksmine – ja ülejäänu hoiustate panka, kus see esindab talletatud energiat, mida võib valla päästa ükskõik mil moel teile meeldib, hetkelise etteteatamisega. Selle tulemusena, kui palute kellelgi tegutsema hakata ja endale nende raske vaevaga teenitud raha saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat. Seega peaksite veenduma, et hüvitate selle energiakulutuse seeläbi, et toote välja kõik väärtuslikud kasud, mida ta vastutasuks saab. Sisuliselt peaksite tegema kristallselgeks fakti, et niipea kui ta ütleb jah, saab ta tohutul hulgal väärtuslikke kasusid ja energia hulk, mida ta peab kulutama, on tunduvalt väiksem.“ („Hundi kombel.“ NGU Solusions lk 192). Kuna sellist raha nagu „riigi raha“ ei ole olemas, on olemas vaid meie poolt kokku kantud „ühisraha“ mis on antud usalduslikult Dr Riigi käsutusse, siis millal või kas meil tekkib tunne, et oleme saanud oma panuse eest „tohutul hulgal väärtuslikke kasusid ja energia hulka?“ Eks ole hea küsimus?

 Veendumus- ja vastutuseetika

 Ütlete, et sellist eelarvet ja skripti ei ole võimalik kokku panna  ja mina ütlen, et see on vanaaegne arvamus.  Nagu ütles R Sharma „Kõik muutused on rasked alguses, segased keskel ja suurepärased lõpus.“ (V Patrick „“Ei! Ütlemise jõud“ Pegasus 2024 Lk 69) Kõlab usutavalt. Nii, et muidugi on võimalik, tuleb lihtsalt alustada. Tsiteerides Püha Fraciscus Assisist: „Hakka tegema seda, mis on vajalik, siis seda mis on võimalik, ja see järel avastad, et teed võimatut.“ (lk 233). Hakkame tegema …Muide ainult niimoodi saab usaldust taastada (kuigi see võtab omajagu aega ja distsipliini).

Niisiis, teadmiseks, või pigem ülekordamiseks, et: „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 Lk 178). Nii on ja see kõik mõjutab usaldust. Usaldus on kombinatsioon väga palidest aistingutest, meeleoludest ja voogudest. Eriti energiavoogudest.  

 Räägime energiavoost

 Niisiis energiavoog. Seekord arutame mitte sellest kuidas pesumasinat käitada, vaid ühiskonna kasutatavast energiavoost, meie kontekstis siis usaldusvoost. . Mitte ainult pesumasin ei vaja stabiilset energiavoogu, vaid seda vajab ka inimühiskond. Vajab katkematut ja stabiilset energiavoogu. Nimelt on „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“ „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“

Eks ole hästi formuleeritud? Ideena täiuslik. Tegelikult täiuslikkus mille poole ühiskond oma hälvetes ikka uuesti ja uuesti tagasi pöördub. Kui akud on tühjad, siis kõik hangub kuni … energiavoog taastub. Mitte ükski poliitehnoloogiline püramiidskeem ei suuda seda põhinarratiivi väärata. Kulude ja tulude tasakaal. See on just see narratiiv,  et kõik pidukonnad esitaksid oma eelarve – tasakaalus eelarve. Edevus, poliitturu edevus,  on seda tasakaalu lõhkunud ja nüüd …

 „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“ Pealegi füüsika ühte põhialuseid ehk energia jäävuse seadust pole keegi muutnud.

 „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringu püsitunnus.“

„Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda seaduseks.“

 „Olgu veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“

Seega see mida praegune poliitturg ette valmistab on küll kollaps, kuid mitte langemine ürgkaosesse. Kas see on lohutav? Ilmselt mitte, kui arvestada, et

 „Kui kompleksühiskond jõuab kahaneva piirtulu faasi, muutub kokkuvarisemine matemaatiliseks tõenäosuseks, millest saab piisava aja möödudes ületamatu õnnetuse tõenäosus. „ (J A Tainter „Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“  lk 165/166/329/326). Nüüd on aeg küsida, kas meie teiega oleme jõudnud kahaneva piirtulu faasi? Kõik märgid näitavad, et nii see on. Säästuseltskonnale võib see olla isegi hea uudis, kuid sellega kaasneb ka hulk ebameeldivat. Kokku varisenud kompleksühiskond on ühtäkki väiksem, lihtsam, vähem kihistunud ja ühiskondlikult vähem diferentseeritud. Kahaneb spetsialiseerumine ja keskne kontroll. Teabevoog kidub, inimesed kauplevad ja lävivad vähem ning üksikisikute ja rühmade tegevuse kooskõlastamine on üldiselt tagasihoidlikum. Samamoodi vaibub majandustegevus, sellal kui kaunid kunstid jäävad sedavõrd kiratsema, et sageli järgneb nii-öelda pime ajastu. Rahvaarv enamasi väheneb ja allesjäänud maailm tõmbub kokku.“ (lk 322). Muidugi ei pruugi asjad nii hulluks minna, kuid kui meie teiega energiavooge tasakaalu ei saa, siis seniste harjumuspäraste avalike teenuste tase võib mõningate hinnangute järgi langeda umbes üheksateistkümnenda sajandi tasemele. Ja seegi on juba piisavat hirmutav. Niisiis energiavood … Ja just siin peitub usalduse küsimuse juurpõhjus ja tuumlahendus.

 „Üldise vaate kohaselt on oluline ainult erasektori toodang ja peaaegu mitte miski muu. See tõstab riigi heaolu. Selle kasv mõõdab ühtlasi riigi rikkuse kasvu. Avaliku sektori teenused seevastu on ballast. Need on vajalikud ja neid võib olla tuntavas koguses, kuid selle koorma peab lõppkokkuvõttes kandma erasektori tootmine. Kui see koorem on liiga suur, kannatab erasektori tootmine ja see väheneb. Parimal juhul võib avaliku sektori teenuseid võtta kui vajalikku pahet; Isegi kui need teenivad vajalikku eesmärki, on need teenused viljatud."  „Valitsussektor on võimetu looma midagi, millel oleks samasugune tähendus kui äritegevuses toodetav rikkus …““  (J K Galbraith „Külluseühiskond“ Ilmamaa 2024 lk 138) Vaid läbi ettevõtluse kasvu saame meie teiega energiavoogu kasvatada. Usaldust saab taastada vaid tegudega mitte sõnajadadega. Alustame usalduse taastamist lihtsamast nagu igaühe enese eelarve eetiline skript ja siis liigume edasi.

 PS Muide, ärgem põlakem ära ka lihtsamaid usalduse kasvatamise meetmeid. Mõna tegevusega saab kiirelt ja tõhusalt usaldust „taastada“. Näiteks lõpetage „Rotijooks“. Saatehügieenilise väärtusruumi ja usaldusväärsuse.

                                    

Jätkub …

 

Targutusi:

 R G Hagstrom „Warren Buffett. Ülim rahavaim“ ÄP 2022 

Lk 141 „Warren on sageli öelnud: „Parem ligikaudne tabamus kui täpne eksimus.“

Lk 142 „Warren usub, et avameelsus tuleb juhile kasuks vähemalt sama palju kui aktsionäridele. „tegevjuht, kes teisi avalikult eksitab, võib lõpuks iseennast ka sisemas eksiteele viia.“

 

O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022

 Lk 120 „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“

Minu Riik V1: Neli Presidenti korraga.

 

 

Täna on tähtis päev, täna  toimub Kadriorus vahtkonnavahetus – Riik saab endale uue pea, Riigipea. Kui LM ütles legendaarse lause „Eestile on kombeks, üks president korraga“, siis nii see ongi, kuigi ... Veidi teravmeelitsedes võib väita, et täna on meil neli Presidenti: kaks Presidenti, Vabariigi President ja valitud President. Või siis on Eestis neli presidenti, kuid Eestil on üks president – Vabariigi President? Ka see on õige. Ja eriti märgiline , et täna on neid harvaesinevaid päevi mil Eestil on kaks Vabariigi Presidenti – Hommiku President ja Õhtu president. Ameti üleandmine toimub ju päevasel ajal, seega mitte korraga, vaid ikka ontlikult järge mööda. Ükshaaval.  Vahva. Järjepidev. Hea valik. Hea valik nii isiku osas, kui ka poliitturu enesehaldamise osas, mis suutis peale pikki aegu milleski kokku leppida.  Tubli saavutus. Ootused on igatahes  kõrged, sest …

 Raamatupoest naelu ostmas?

 Sest mitmed valimisprotsessis kerkinud küsimused vajavad läbi/üle mõtestamist. Valimiste üheks põhiküsimuseks kerkis (jälle) küsimus sellest kas Riigipea tuleks valida senise korra alusel (Seadusandja poolt) või peaks valima kogu rahvas? Muidugi ei olnud see selle valimise küsimus, sest valikuid tehti ju Riigipea isiku üle, mitte valimiskorra üle. Kui küsimus on vale, siis on raske saada ka õiget vastust. Hm, te ei lähe ju raamatupoodi naelu ostma/valima? Eks ole, naelaküsimus lahendatakse naelapoes, raamatu valik raamatupoes. Riigipea valimine Riigipea valimise ajal ja Riigipea valimise kord parlamentaarse korralduse ja Põhilise seaduse järgi. H Rosling on sõnastanud probleemi niimoodi: „ Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ („Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 16). Eks ole hea mõte ja kuigi pea igas linnas on Kase/Kuuse/Mäe tänav, siis ei pruugi tänava nimi veel öelda, millises linnas me tegelikult oleme. Kui kõik räägivad Männi tänavast, kuid ei täpsusta millise linnaga tegemist on, siis tekitab see segadust, möödarääkimist ja tigedust.

 Meile ei meeldi …

Tundub, et meile teiega (või teile meieta) ei meeldi enam meie riigi korraldus. Kõik oleks justkui valesti ja kui on õigesti, siis teevad seda valed inimesed, mis tähendab, et kõik on ikkagi … valesti. Mulle meeldib, minu riik. Selle korralduses … Ütleme niimoodi, et see vajab (kindlas kõneviisis) kaasajastamist ja tänapäevane süsteemne kaart Riigireformi kava näol on ju juba olemas. Võtame ette tänapäevase õige kaarti ja vaatame kas saame siis sotti, milles probleem või millise pöörde tegema peame? Tõsiasi on ka see, et õiget kaarti pole poliitturg siiani julgenud ette võtta. Kahju. Seda enam, et järgmise aasta EV valitsemise hange (Riigikogu valimised) on juba käima tõmmatud. Hiljutises „Päripäeva“ saates „Poliitikute töölaud: Riigikogu valimiste erisaade““ juhtusin kuulama pidukondade esimeeste debatti eelseisvaks Valitsemishankeks.  Ring läks käima sellega, et alustati … milliseid makse tõsta ja milliseid langetada. Siis vaieldi kui vale on eelarve. Vaidlesid nii küüru loojad kui küüru ravijad. Siis vaieldi … Ega ei saanudki aru, miks need poliitinimesed ühte ruumi oli kogutud, sest ilmselt puudus neil mitte ainult kuulamis- vaid ka kuulmisvõime. Vaieldi kirglikult, kuid … Kuid mille üle siis vaieldi? Vaieldi raha jagamise üle, mitte edukuse loome võime kasvu üle (muide ka kokkuhoid ja kärpimine on raha jagamise küsimus, ainult et mittejagamise teel). Kuid kus on vastus algküsimusele, kuhu läheme, miks läheme, millal kohale jõuame? Millised on meie vahendid valikute reaalsuseks muutmisel. Teate küll ju seda vana lugu kui klient küsib rätsepalt „“Mida sellest riidest teha annab?“ ja rätsep vastama, et „Kui annab välja ülikonna, siis teeme ülikonna, kui annab välja, siis teeme taskurätiku.“ Elementaarne. Meil on taskurätiku jagu riiet ja sellest tulebki lähtuda. Selleks, et ülikonda teha peame vahendeid juurde saama ja see ei ole nii, et kelleltki teiselt püksisääred või varrukad ära lõigata. Lisa riiet on vaja. Kahjuks on poliitturg enese mugavustsoonis lömmi istunud ega suuda leida Riigile uut korraldust, mis vabastaks inimeste loomingulise vabaduse. Igatahes raadiodebatis ununes pidukonnapealikel Riigi korraldamine tänapäevase kaardi alusel täielikult. Kõik algas ja päädis kirgliku vaidlusega kas eelarve on vale, kes on küürakam ja kelle nina on viltu. Kahju. Jälle. Tavaliselt tahetakse pidukondade poolt midagi „korraldada“, mis ei kuulu nende valdkonda või pole korraldamiseks õige aeg. Kuid kui korraldamise muutuseid pakutakse (nagu Riigireformi kava,) siis leiab kogu poliitturg sangarlikku ühtsust seda … mitte märgata. Nii, et jah – Minu Riik mulle meeldib, kuid korraldamine on … masendavalt vanaaegne. Umbes nagu toimetada arvelauaga AI-de maailmas. AI-kad jõuavad oma tootlikkuse kasvuga (selle jõukuse mootoriga) juba silmapiiri taha kuni meie oma arvelaual aru saame, et oleme teinud valearvestuse. Oeh! Tundub, et uustulnukatel – Hüvakäelistel – on muutuste plaan olemas, kuid … Kuid kas neil lastakse katsetada? Suuri muudatusi esile kutsuda?

Naiivkaardist ja tegelikkusest

 „Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.“ („Faktitäius“ lk 242).

Jälle väga asjalik soovitus – kasutame faktipõhist maailmapilti – on kasulikum ja mugavam. Seda ka poliitturul navigeerimiseks. Maailm on tohutult muutunud viimase paarikümne aastaga, tohutult on muutunud ka demokraatia, kuid enamuses meist teiega teeme oma valikuid mõnikümmend aastat tagasi meis kujundatud arusaamade alusel. Kahju küll, kuid seda mõnekümneaasta tagust maailma enam ei ole. Ei ole täpselt, samamoodi nagu pole kettaga telefoni, pole pastakasüdamike täitmise teenust ega sukasilmade ülesvõtmist. Pole.

 Mida me tahame? Mida me saame teha? Kõigepealt püüame aru saada muutuse ulatusest valitsemisturul.  Me ju teame, et meie häälte alusel moodustub Riigikogu, milline paneb kokku Vabariigi Valitsuse (VV), milline siis … „valitseb“. Mulle pole kunagi see sõnaseade meeldinud, sest „valitsus“ ei valitse vaid on justkui rahva tahte operatiivtäitja. Kuid hea küll, lihtsustamiseks võime me seda tegevust nimetada ka valitsemiseks seda enam, et sellel pole kõrgeima võimu kandja tahtega suurt puutumust. Faktipõhine teekaart näitab, et „valitsemine“  on asendunud valitsetavusega. Ups! Mis asi see veel on? Meil teiega on ju VV ja see valitseb? Või ei valitse? Keegi teine valitseb? Või „meied“ valitsevad?

Meie ühinemine kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonidega sh ÜRO, EL, OECD, WTO, WB, RL, NATO ja teised hargmaised organisatsioonid/ühendused/liidud on juba enamuse meie valitsemisvõimalustest asendanud valitsetavusega, et omamaisele valitsuse otsustusõigusele ja valitsemisele jääb ikka piskum ja piskum osa. Ja vastutusega on selline kummaline lugu, et hargmaiste organisatsioonide puhul vastutus hajub läbi pikkade ning keeruliste otsustusahelate „vastutavuseks“. Nendes jadades teevad otsuseid valdkonna asjatundjad (õnneks), millest poliitinimesed eriti aru ei saa ja korrigeerida ei mõista. Nii asendubki  vastutus, mida me teame naiiv/ideaaldemokraatia puhul  vastutavusega. Nendes uutes  hargmaistes organisatsioonid jada ei vastuta, kuid ka omamaised valitsused ei vastuta, sest nad viitavad kaugetele/kõrgetele ühisotsustustele. Vast on  Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12) kõige mõistetavamalt olukorra lahti seletanud: „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ Niisiis klassikaline demokraatiamudel ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi. „Siiski on esindusdemokraatia  traditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal.“ Siinkohal tuleb tõdeda, et see probleem on juba tekkinud – ideaalid ei ühti reaalsusega – meie teiega sõidame vale kaarti alusel. Faktipõhiselt …

 Individuaalriik?

 Tundub, et “ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 61). Tuttav tunne, eks ole? Kas see on mingi tabamatu geneetiline trikk meie innustamiseks või tagasihoidmiseks? Mida paremini meil läheb, seda enam meie teiega lahku kasvame. Kuidas sellistes tingimustes Riiki korraldada? Vaadake, selleks, et rootsi lauas nosida, peab keegi selle hea/parema ülesse sättima, see ei juhtu nagu muinasjutus „Lauake, lauake kata end …“

Pealegi tundub, et suur osa inimesi tahavad lausa individuaalriiki, mitte riiki kus indiviidid lahedalt tegutsevad koos või kõrvuti.. Kõrvuti selles mõttes, et üksteist toetatakse mitte ei ignoreerita.  Mida meie teiega siis soovime?  Riigikorraldus kui rootsilaud? Igaühele oma riik? Oma kohustustevaba ja õigusterohke riik? Pöörane? Nii on, kuid käitumine on meil just selline – mina, minu, mulle ja kui jagamiseks läheb, siis mitte minult sellele ja tollele vaid sellelt ja tollelt mulle. Tähtsaks pole muutunud edenemine ja  kasv, vaid ümberjaotamine. Ja mitte ainult ümberjagamine, vaid see kes ümber jaotab. Kõike seda toimetatakse „üdise heaolu“  loosungi all. Ümberjagamine on nagu basseinist pangedega vee mäe otsa tassimine ja selle allamäge lähetamine, meelepettelise mõttepojukesega, et me lõime just nüüd ja praegu … jõe. Jõe, mis toob basseini värsket vett. Lisavett muidugi ei tule, kuid bassein muutub mudaseks. Kui pangetamine ära lõpeb,  lõpeb ka „jõgi“.  Kuid ümberjagamise ilu on selles, et ümberjagaja enda näpud on alati rasvased. Sellest ka ümberjagamise innukus. Nii olemegi enda vahendite ümberjagamise kübaratrikiga jõudnud sinnamaale, et oleme võlglased – kuluvõlglased mitte investeerimisvõlglased. Ikka oleme rõõmsad või … poolemeelsed. Ralph Valdo Emerson on täheldanud, et: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 39). Tundub, et tegemist on kaduva kunstiga.

 Negatiivsuse väsitav kolmikaasta

 Tundub, et ühiskond on oma positiivmootorid asendanud negatiivmootoritega. Rõõmutu värk.  Igas teos/sõnas nähakse midagi negatiivset ja kui otseselt ei nähtagi, siis antakse sellele selline kahtlane varjund. Ilmselt oleme poliitturu mõistes negatiivsuse kolmikaastas. Eelmise aasta KOV, tänavuse Riigipea valimise ja järgmise aasta Seadusandja valimised on toonud meie poliitturul välja selle kõige halvemad, negatiivsed ja tervist kahjustavad küljed püüdega kõikvõimalikul moel kahjustada konkurente.

Milline on selle aasta negatiivsuse bilanss poliitturul? Kõigepealt toimus läbi kogu aasta täiesti ideetu VV (vabariigi valitsus) kangutamine. Meelelahutuslikult põnev, kuid sisult tühi. Aja ja ressursi raiskamine. Aeg teatavasti on ainukene taastumatu ressurss. Raisku läinud ressursi alternatiivkulud on meeletud - asenamatud.  Põhiseaduslikult on niimoodi, et kui koalitsioon hoiab kokku, siis „vahtkonda vahetada“ pole võimalik ja oli selge, et Saatusekoalitsioon hoidis ühte, sest teist võimalust neil polnudki. Kogu see energia, see oraalse veeuputuse energia, läks tühja, õigemini tekitas mentaalruumi ulatusliku reostuse. Kõik sellest, et ei osatud austada  meie Põhilist Seadust (Põhiseadust)? Või edevusest? Või igavusest? Või suutmatusest genereerida „uut hingamist“ majanduses? Ühesõnaga väljundiks oli uhke ja lärmakas paigalmarss.  Nojah, niipalju „kasu“ muidugi oli, et opositsioon halvendas koalitsiooni pidukondade positsiooni järgmisteks valimisteks. Aga millise hinnaga? Millise laiaulatusliku mentaalreostusega? Ja muidugi küsimus sellest, kui palju essuloopimisest loopijate eneste pudipõllele pritsis? Ka seda peegeldust ei tohi unustada ehk tsiteerides kõrtsmikku „Tõde ja õigusest“: „Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus: „Litsid mehed need Vargamäe omad!““ Ja-ah, meie ei taha teada kui halb keegi teine on vaid seda kui hea sa ise oled.

Riigi pea.

 Igakordselt  Riigipea valimise künnisel (ja ajal ) kerkib ikka ja jälle ülesse küsimus, et kas Riigipea peaks valima Riigikogu (nagu praegune asjade korraldus ette näeb) või peaks seda otsustama rahvas. Nagu eelpool mainitud, siis on Riigipea valimise käigus selle küsimuse tõstatamine täiesti valel ajal tekitatud küsimus. Tähelepanu: raamatupoes naelu ei müüda! Tehniliselt sätestab meie Põhiline Seadus milline on Riigipea valimise kord ja kuna see on põhiseaduslik küsimus, siis Põhilist Seadust keset valimisprotseduuri pole võimalik muuta.  Valimiste käigus sellele rõhumine on segaduse tekitamine tavakodaniku jaoks. Neil tekib ilmajäätuse tunne, justkui nende valikuga ei arvestataks. Arvestatakse, kuid teisel moel.  Meie teiega ei ole mitte kõik juristi kõrgharidusega, et teha nendel tehnilistel, kuid samas põhireeglitel, vahet.

Nii, et ajaliselt peame (kindlas kõneviisis) Riigipea valimise korra ja tema volituste ulatusega  küsimusega kindlasti tegelema. Kuid seda peame tegema õigel ajal, et see  omakorda ei upuks valimiskampaania tulevärki. Mis siiani juhtunud ongi.

Miks on Riigipea valimise kord alati nii sensitiivne? Kuigi meie edenemine viimase 35 aasta jooksul on olnud muljetavaldav, siis selle „muljetavaldava“ on tekitanud ootus ja lootus. Vahel jooksevad inimlikud ootused ja lootused kiiremini kui füüsiline keha või mõistmine asjade olemusest/seotusest järele jõuavad tekitades lõhe tegelikkuse ja ootuste vahel (N. Y. Harari). Sellesse vahesse settib rahulolematus – vahel enese vastu, mis kehutab rohkem pingutama, enamasti aga  kehtiva reeglistiku vastu. Vahel on reeglistik nii rängalt piirav ja sisult nõme, et tekitab trotsi otsida väljapääsu. Eriti frustreeriv on see valitsetavuse/vastutavuse tingimustes. Jõuetustunne? Just! Tugeva mandaadiga Riigipea otsevalimine oleks justkui kõige lihtsam ja kiirem tee õnnele. Nagu mingi „hea kuninga“ ootus, et tark kuningas paneks pahad ametnikud rahva jaoks õigesti, õigel ajal  õigeid asju tegema. Hea küll, ka see on võimalik … otsevalimine … nimelt, kuid selle vaga soovi teise poole täitumises pole ma väga kindel.

 Viledaks kulunud kanga sündroom

 Kuigi ma olen Riigipea otsevalimise korra muutmist, ilma volituste ümbermängimiseta, pidanud kimääri ehitamiseks. Kuid arvestades poliitturu lahkmeelsust on võib-olla olukord meie poliitturul nii viledaks kulunud, et mingi kohendus  poliitturu edasiseks hargnemiseks/kaitseks ette võtta.  Võib-olla on see rahva tahe? Nagu meie teiega teame, siis rahvas on alati targem kui ükskõik kui tark üksikisik. Seega on rahval võimalik muuta Põhilist Seadust ja muuta Riigipea valimise korda niimoodi, et Riigipea valitaksegi üldhääletusel. Tore! Tore? Kuid mis selles toredat on, kui Riigipeale jäävad samad õigused ja kohustused kui praegu? Selles ei ole midagi toredat, sest üldvalimistel mandaadi saanud Riigipea tegevusulatus on sama mis Riigikogu poolt valitud Riigipea võimalused. Siit lähtuvad kaks väga „essu“ arengut.

- Esiteks rahvas pettub, et Riigipea „ei tee midagi“ (nende heaks), mis tekitab ühiskonnas tohutut frustratsiooni ja veelgi suuremat pettumust institutsioonide õigemeelsusse kõige sellele järgnevaga.

-Teiseks, kui rahva tugeva mandaadiga Riigipea hakkab oma Põhilisest Seadusest õigusvälja jäävaid volitusi seibitades laiendama, millisesse olukorda meie teiega siis sattume?  Kuid selle „juhtumisel“ on suur tõenäosus, sest tema mandaat on „kangem“ kui Riigikogu ja selle täitevorgani (sic!) Dr Riigi oma kokku. See kiusatus viilutada endale Põhilises Seaduses talle mittekuuluvaid teiste institutsioonide valdkondi on vägagi tõenäoline eriti jõulise juhi puhul. Kuid viilutades endale üha enam täitevvõimu funktsioone, tekkib kaksikjuhtimine … kõige sellega kaasnevaga.

Mõlema juhul suundub Riik suure tõenäosusega  esiteks juhtimiskriisis ja siis suure tõenäosusega kaosesse. Vaadates tagasi on heameel, et praegune riigikorraldus on küll kohati lombakas, kuid mitte enesehävituslik, mis oleks kindlasti juhtunud kaksikvõimu puhul. Just seepärast on vastutustundetu üles kutsuda pelgalt Riigipea üldvalimistele rääkimata sellest millised oleksid sellise tugeva mandaadiga Riigipea uued õigused ja kohustused. Tegelikult peame meie teiega tegema valiku mitte Riigipea valimise korralduse üle, vaid selle üle kas me tahame Parlamentaarset Vabariiki või Presidentaalset Vabariiki. See on tegelik valik, mitte Riigipea valimise korraldus. Milline oleks meie teiega jaoks parim mudel: Prantsusmaa, USA, Karulaane mudel? Eks ole hea küsimus? Tegelikult …

 Riigivanemariik

 Või kas me üldse peaksime valima Riigipead? Meie Riigi  sünnijärgselt piisas meile Riigivanemast. „Aastatel 1920–1934 oli riigivanem Vabariigi Valitsuse juht (peaminister), aga täitis ka rahvusvahelises õiguses ette nähtud riigipea kohustusi. Riigivanema koos teiste Vabariigi Valitsuse liikmetega määras ametisse Riigikogu. Iseseisvat riigipea institutsiooni ei olnud.“ (Vikipeedia). Eks ole visuaalsel vaatlusel tore kokkuhoiukoht, kogu (4X) „presitendikulu“ võime riigieelarve realt kulust tuluks arvestada. Kuid see on nii ainult pealiskaudsel visuaalsel vaatlusel. Riigivanemariik oli ikkagi Parlamentaarne riik, see ei olnud Presidentaalne riik. Võib-olla oli Riigivanemariik  isegi liiga parlamentaarne Riik kus Riigipea ja Valitsusjuht olid saadaval „kombos“ - kaks ühes. Nii, et meil on olnud tinglikult Riigivanema Vabariik, Presidentaalne Vabariik ja Parlamentaarne Vabariik (vahepeal ka koomaline Vaheriik oma pseudokorraldusega). Nii, et kogemusi mille vahel valida on mitmeid. Kuid meie teiega ei peaks valikutes lähtume sellest mis meile meeldib, mis on pelk emotsioon, vaid sellest mida me vajame. Ajaga muutuvad ka vajadused, tugevused ja nõrkused. Parlamentaarne riigikorraldus ise ei ole veel tagatis parlamentaarse riigikorralduse püsimiseks. Liiga tihti on sellestsamasest parlamentaarsest riigikorralduse rüpest, (peaaegu) põhiseaduslikke norme järgides sündinud diktatuur.

1933 aastal kukkus Parlamentaarne Weimari Vabariik läbi ja sai diktatuuri. 1934 aastal kukkus Parlamentaarne Eesti Vabariik läbi ja sai diktatuuri. Enne seda olid läbi kukkunud Parlamentaarsed Vabariigid Itaalias, Hispaanias, Lätis, Leedus jne. Oli Parlamentaarsete Vabariikide läbikukkumise aeg. Oli Diktatuuride õitsemise aeg. NB! Kõik need diktatuurid  võrsusid enamasti demokraatlikest protseduuridest läbi valimiste, mitte läbi relvastatud riigipöörete. Kummaline. 

Ajaloo kulg on pidevas liikumises ja selle muutumist laotakse kiht kihilt justkui märkamatute muutustega. Selles osas on tänapäeva maailmas olnud kõige edukam/andekam/leidlikum Karulaas. Paarikümne aastaga laotilärmakalt  tülitseva demokraatia asemele kindla „Ühtse Karulaane“ idee, tasalülitades demokraatia kui sellise. See, kuidas Karulaas suudab luua uusi endale kasulikke narratiive (ja ehitada vaenlasfiguure) on … Mnjah, ilmselt kadestamisväärne, kui midagi sellist kadestada. Kuid mõtlemapanev ja treeningmaterjaline kindlasti asendamatu.

Läänerindel muutustega

Kuid tänapäev pole demokraatiad enam muretud ka Läänetiival. Muutused, muutused, muutused. Kas meile teiega näiteks meeldib kõik see kuidas toimetavad Meretagused? See, kuidas nad toimetavad on muidugi nende asi, kuid see millist mõju see maailmale avaldab on meie asi. Eks ole hea küsimus? Kuid ka Euroopas, selles demokraatia südames on asjad hapuks läinud. Isegi selle kantsis Prantsusmaal: „Prantsusmaa presidendivalimisteni on jäänud veidi üle poole aasta. Erinevalt kahest viimasest korrast, mil võidukaks osutus Emmanuel Macron, praegune jõudude vahekord tsentriste ei soosi. Teise vooru võivad jõuda hoopis Marine Le Pen ja Jean-Luc Mélenchon – kaks kandidaati, kes paiknevad Prantsuse poliitika väga erinevates äärtes.“ (ÕL 1.10.26). Raske valik? Kindlasti, kuid signaliseerib alarmsireenina, et tsentrijõud on midagi valesti teinud. Totaalselt valesti. Nii valesti, et see ähvardab lammutada Läänetiiva/Läänerinde.

Saksamaalgi on probleemid uusparempoolsetega -AfD näol, sellesama pidukonnaga, milline sündis sellest et Merkeli CDU liikus tema kantsleriks oleku ajal konservatiivsest tiivast tegelikult keskele, võttes kurakäelistelt nende valjasegmendi, kuid … Kuid jätsid tõsimeelsed konservatiivid poliitilisteks kodututeks, just sellesse tühikohta tekkiski AfD. Nii, et omad vitsad peksavad. Nüüd kui AfD (mida nimetatakse paremäärmuslikuks) on tõusuteel otsivad parempoolsed „kaitset“ uusparempoolsete vastu.  Saksamaa poliitikas nimetatakse peavooluerakondade ühist rinnet AfD vastu poliitiliseks tulemüüriks (Brandmauer). Selle kokkuleppe kohaselt välistavad teised erakonnad (eelkõige paremtsentristlik CDU/CSU, sotsiaaldemokraadid ehk SPD, Rohelised ja liberaalne FDP) igasuguse koalitsiooni või ametliku koostöö AfD-ga nii liidumaade kui ka föderaalsel tasandil.“ (Google). Edu meelitab teatavasi ligi kosilasi, väidetavalt on vasakpopulistliku erakonna juht ulatab käe parempopulistlikule erakonnale, et tõrjuda koos kõrvale senine valitsuskoalitsioon. Huvitav kombinatsioon, võrreldes Prantsusmaaga vastupidine, kuid näitab jällegi, et peavoolupidukonnad on kuskil rängalt eksinud oma valikutes ja suunavalikutes, keskendunud liialt omavahelisse madistamisse ja kaotanud suunataju selles osas, milleks neid on kutsutud ja seatud?

Ka Suurbritannia, püüab uue Peamise Ministri isiku muuta  oma pidukonna kurssi ja Riigi senist poliitilist/majanduslikku struktuuri. „Suurbritannia peaminister Andy Burnham lubas teisipäeval Tööpartei aastakongressil peetud kõnes suuremat riiklikku kontrolli elamumajanduse, veevarustuse ja energeetika üle. Burnham tõotas oma esimeses kõnes erakonna juhina tagasi pöörata aastakümneid kestnud erastamispoliitika. "Suurbritannia on olnud pikka aega valel teel," ütles Burnham oma programmilises kõnes partei delegaatidele, väites, et deindustrialiseerimine, dereguleerimine, kokkuhoiupoliitika, Brexit ja teised tegurid on jätnud inimesed kaitseta. Opositsioonis olevate tooride juht Kemi Badenoch leidis, et Burnham tahab viia riigi tagasi 1970. aastatesse ehk Thatcheri reformide eelsesse aega. "On põhjus, miks meie riik valis pärast seda kümnendit teistsuguse suuna. Miski, mille Burnham täna välja käis, ei aita lahendada Suurbritannia pikaajalisi probleeme," teatas Badenoch. (ERR 29.09.26). Ja-ah, UK kurakäelised on välja veeretanud raskekahurväe tehes ettepanku edasiminekuks pöörduda …tagasi. See on muidugi inimlik fenomen, et kui me pikka aega kõnnime õigel teel, siis tihti me kaotame usute õigsusesse ja tahte edasi kõndida. Me väsime ja arvame, et peaksime tagasi keerama, kuid kui iga valimistsükkel lõpeb edasiminekuks tagasiminekuga, siis ei jää me mitte lihtsalt paigale, vaid libiseme energiakulu võrra astendades seda ajakuluga tagasi. (Muide käib sama hästi meie küürude ja sammaste kohta.) Nii, et tundub, et siinkohal läheb UK areng edasi lappesse. Pole ka midagi imestada, sest ühest küljest on saabunud BREXIT´i pohmell ja teiseks ei vasta senine kahepidukonnale disainitud valimiskorraldus viie või enam pidukonna ning koalitsioonivalitsuste tegelikkusele. Nii, et vastuolud, killustumine, seisak. Võib arvata, et selline poliitiline pöördmoment tekitab nagu tsentrifugaaljõuna enam laialipaiskumist kui ühtsuse kindlustamist.

Selline on Läänetiiva/Läänerinde pilt reaalajas ja reaalsuses, samal ajal kui „Ühtne Karulaas“ on ühtne, sest teist võimalust neil lihtsalt pole Nad on loonud sõjakuse ja sõjalise narratiivi.

 Kas me tahame või kas me vajame?

 Maailm muutub ja ka meie muutume. Õigem oleks öelda, et oleme juba muutunud … eee … kohati riiakaks, tihti mugavaks, andestamatult pahatahtlikuks. Meie teiega Riigipea valimiste protsess oli üks kindel indikaator selles millise lahkmeelsuseni poliitturu pidukonnad on jõudnud oma enesekesksuses. Häbiväärne oli kuidas osad poliitinimesed püüdsid endale poliitilist profiiti lõigata toimivale Riigipeale vastandudes. Pöörane pahatahtlikkus,  tema tegusid ja sõnu ümber sõnastades moel, mida need kunagi ei olnud sisaldanud. Tundub, et õhinapõhised poliitilise profiidi lõikajad lõikasid endale näppu. Igatahes ma loodan seda. Oleks õpetlik ja võtaks pahatahtlikkuse kiirteel vunki maha. See oli vääritu kunstlikult tekitatud vastasseis, ajal mil Karulaanes kõmiseb. Nüüd on see vaidlus lõppenud kuid … ei unune. Veel üks meie ühiskonna mahajooksmiskatse. Kas neljanda põlvkonna sõja või iseenese rumaluse tulemus? Nüüdseks on Riigipea valimised lõppenud ja … Kuigi ma isiklikult ei tunne Vabariigi Presidenti, siis minu jaoks on ta alati olnud korrektne, õigemeelne ja avatud, esindades mind (ja loodetavasti palju teisigi) kõige paremal ja soliidsemal moel. Rahulikkus, korrektsus ja väärikus on värskendavad ilmingud keset tänitamist, süüdistamist ja madalat pahatahtlikkust. Tänan Hr Vabariigi President! Varsi on vahtkonnavahetus ja ametisse astub järgmine Vabariigi president, arvestades tema senist kogemustepagasit ei näe põhjust, et seegi esindamine saab olema väärikas. Edu soovides Pr President! Kuigi jah, ega see ülesanne ei saa olla lihtne, sest poliitmaastik, mida tema peab ühte siduma  (kiirustajaid maha rahustama ja viivitajaid ergutama) muutub iga päevaga ikka keerukamaks. Tsentrifugaaljõud, täpselt niisamuti nagu Läänetiival/Läänerindel, pillutavad meiegi poliitmaastikku individuaalhuvide tuules laiali, sest Karumets ei kao meie teiega kõrvalt kuhugi.  Lisaks muidugi meie piiratud inimressursi ümbergrupeerimine, et suuta oma huvide eest seista ja liitlasi leida hargmaistes organisatsioonides millesse me kuulume ja mille otsustest sõltub meie edukusvõime. Lihtne loogika ja elementaarne ellujäämisinstinkt tingivad seda, et meie teiega lähtuksime sellest tegelikkusest, et „edumaale“ jõuda, mis omakorda tingib selle, et oma riigi korralduses peame me tugevdama oma välisrinnet, et olla edukas oma huvide esindamisel hargmaistes organisatsioonides. Tähelepanu, see ei ole väljumine neist organisatsioonidest, vaid meie huvide kaitsmine nendes.

Just nendest jõujoontest tekkib küsimus/vajadus Riigipea valimise korrast ja Riigipea volituste ulatusest. Edu soovides!

 Järgneb …

 Targutusi:

 Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024)

 Lk 127 „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“

Lk 128 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“

Lk 132 „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

Lk 132 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“

Lk 133 „Lisaprobleem on selles, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate  vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neile, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…).

Lk 134 „Vastutavuse probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone  on hübriidid, hõlmates autonoomselt  toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate  läbirääkimise süsteemi (…). Isegi kui Koppell  täheldab märkimisväärset  varieeruvust üleilmsete valitsusorganisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt  kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest „paistavad GGO alalised töötajad omavahel  paljudel juhtudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest“.

„Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „Mida need organisatsioonid tegid pärast loomist ja kas nende käitumine kohanes sellega, mida riigid tahtsid, ei huvita enam kedagi,“ märgivad Barnett ja Finnemore (…) kes peavad neid bürokraatlikeks, millel on märkimisväärne autonoomne tegutsemise vabadus.““