Minu Riik V5: Rakkerühm

 

 

 

Valitsemishange (Riigikogu valimised) on lähenemas, pidukonnad on närvilised, liikmed ka. Kummalisel moel, ajal, mil kooskonnad peaksid enam kokku hoidma on pidukondi haaranud liikmete erosioon. Liikmed erodeerivad üha kiiremas tempos. Kuna uut midagi pakkuda ei ole, siis soojendatakse vana lubadussuppi ülesse üha uuesti ja uuesti. Prr. Ettevaatust, võib olla tervistkahjustav!

Oot-oot, midagi uut on ikka ka, kui varematel „jooksuaegadel“ jooksid põhiliselt alumise otsa tegelased, siis nüüd liiguvad puha isikliku mandaadi (või selle lähedase saagi) rahvas. Tundub, et mõne pidukonna ladva lööb päris kiilaks. Kuid mis iseloomulik, nad ei liigu külgsuunaliselt, vaid teatavad ühemõtteliselt, et lahkuvad poliitturult. Lahkuvad pärismaailma. Kummaline, kuigi … Paneb mõtlema, et kas nende ideede/ideaalide/huvide realiseerimise võime samas kooskonnas osutus võimatuks? Miks? Kuid ega loodus tühja kohta ei salli, see „tühikoht“ täidetakse kärmelt. Eriti poliitilisel edevusturul. Moodustuvad uued kooskonnad. Isegi uued pidukonnad. Küsimus on vaid selles, kellega ja kelle ideede/huvide/põhimõtetega. Saame näha.  Niisiis uut visiooni veel ei ole, kuid uuenenud koosseisuga koondkonnad juba on.

 Rittasättimise aeg

 Kuid seni kuni uued kooskonnad ennast väärtuse järgi ritta sätivad midagi uut pakkuda ei julgeta/osata/taheta, ikka see sama ebaloogilisus tulude ja kulude vahel, mis lisab meie kõigi kulukomponenti laenumaksete võrra. Vaadake, ega Valitsemishankele ei saa minna loosungiga, et me tõstame makse, me tõstame tariife, vaid lubadused tuleb summutada millessegi ebamäärasesse/hõlmamatusse  nagu näiteks väärtused, maailmavaade. No teate küll need vabavaralised mõisted, mille üle alati on vaieldud.

Seega  läheb valimiseelse debati põhiaur sellele kelle väärtused on … väärtuslikumad. Väärtused on muidugi tähtsad, kuid … Nagu „klaver põõsas“ lugesin just kogumikku „Murrang. Eetikast ja väärtustest muutuvas ajas“ (TÜK 2026). Kogumik on tihepaksult täis huvitavaid ja veelhuvitavamaid käsitlusi eetikast ja väärtustest. Muljetavaldav. Kuid siinkohal on probleemiks see, et teaduseinimesed ja poliitinimesed elaksid nagu erinevates galaktikates.  Või õigemini on see pigem nagu Einsteini relatiivsusteooria ja Heisenberg&CO kvantmehhaanika, mis omavahel ei sobitu, kuid omas liinis toimivad edukalt. Kui need „kaks galaktikat“ räägivad üheaegselt ja valjusti väärtustest, siis kas nad räägivad ühest ja samast asjast/väärtusest? Ei tundu küll. Nagu Vanaema Marie ikka ütles: „Ets kaeme perra.“    

 Väärtuste poeesia

 „Definitsiooni kohaselt on väärtused fundamentaalsed uskumused või printsiibid, mis juhivad inimese käitumist ja otsuseid. Poeetiliselt väljendudes võimaldavad väärtused eristada head ja halba“ (Murrang“ TÜK 2026 J Engelbrecht Lk 59) Lihtne ju? Lihtne, kuid mitte nii lihtne.

„Kui alustada ühiskonna poolt aktsepteeritud põhiväärtustest, siis Timothy Ash on loetlenud järgmised: vabadus, rahu, õiglus, heaolu, mitmekesisus ja solidaarsus. Tema analüüs keskendub peamiselt Euroopale ja ta rõhutab, et nimetatud põhiväärtused on tegelikult skelett, millele tuleb lisada palju muudki, et need kehtiksid igal ajal igas kohas globaalselt 24 tundi päevas ja / päeva nädalas. Kuid väärtused sõltuvad ruumist ja keskkonnast.“

 Milles siis küsimus? Mis tuleb peale poeesiat? Väärtused on ju muutuvad nii laadilt, geograafialt, kui mahult. Lisaks sellele annab kogumileoma lihvi ka väärtuste erosioon. Eriti meie tänasel poliitturul. Kõigil meil on omad väärtused, kui inimene on teadagi ekslik. Heitlik? Inimene arvab, et tal on tõekspidamised ja et tal on ka arusaam maailma asjadest, kuid inimeste tõekspidamised muutuvad pidevalt.  H Roslingi interpretatsioonis näeb üks muutumiste jada välja niimoodi: „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. (...) Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“ „Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“ („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 169). Vaat selline õpetlik lugu maailma (ja maailmavaate) muutlikkusest. Meie väärtused on lühikese aja jooksul uperpallitanud väga kummalistel radadel, muutudes turbokiirusel. Eks ole, selline väärtuste muutlikus ajab segadusse? Nii ongi. Väärtused pole ju täpisteadus, vaid uskumuste kogum.

Konkurents kui väärtuste katselabor

Riskides olla „matslik“ viime katsetuseks filosoofia üle majanduslikuks, tundub ehk enamusele inimestest arusaadavam. Niisiis, väärtused on olemas, kuid muutlikud. See teebki väärtustest väärtused, et need on erinevate inimeste jaoks erinevad. „Oluline on mõista, et väärtus (…) pole objektiivselt mõõdetav ja see pole mingit  moodi hüvedes sees või hüvedega kaasas. See on ainult subjektiivne hinnang, mida inimene ümbritsevale maailmale omaenda peas annab ning millest lähtuvalt ta oma igapäevaelu lihtsustavaid valikuid tegema hakkab. Me anname asjadele väärtuse, kuna need aitavad meil kõigil oma isiklikele soovidele ja vajadustele lähemale jõuda. Väärtus ei eksisteeri inimese teadvusest väljaspool.“ „Kogu kaubavahetus ja majandustegevus eksisteerib ainult tänu tõsiasjal, et majanduses on väärtus subjektiivne. Kui see oleks objektiivne, siis kaubavahetust ei toimuks. Inimesed teevad kaupa, sest kaubavahetuse üks osapool väärtustab midagi rohkem kui teine osapool ning sama kehtib mõlemas suunas ja vaba kaubavahetus toimub ainult siis, kui mõlemad osapooled seda vabatahtlikult teevad. Selle tulemusel toimub väärtuste loomine mõlema kaubavahetuses osaleja jaoks. Kui üks osapooltest sellest väärtust juurde ei saaks, siis ta kaubavahetusse ei astuks.“ (V Valdmaa Bitcoin vs Maailm“ lk 4/6). Tähtis on tõdeda, et väärtused on subjektiivsed, hinnangulised ega eksisteeri inimese teadvusest väljaspool ja need kujunevad vastastikuses mõjus – konkurentsis.

Poliitubadused = Riigivõlg

Nüüd, kui poliitturul on juba kõigest räägitud, kõike lubatud ja neid lubadusi ebamääraseks värviseguks muudetud (peale punaste joonte), siis seda valjuhäälsemalt räägitakse maailmavaatest ja väärtustest, sest millestki konkreetsest ju rääkida pole. Kolm vabavaralist sõna: maailmavaade, väärtused ja ühiskond järjestikuliselt ja erikombinatsioonides aitavad poliitinimestel pikalt jutusoont ülal hoida. Nüüd, mil Valitsemishanke võitja väljaselgitamiseni on mõned napid kuud, siis seda enam kuuleme me sellest, millised väärtuslikud väärtused ühel või teisel pidukonnal on. Tore. Tore, kui pidukondadel on väärtused. Siinkohal jääb küll mulje, et üldiselt võrdub pidukondade  jaoks „väärtus“ võimekusega üha uusi „laiadele valijamassidele“ nende enda raha eest „toetusi/tasutudteenuseid“ genereerida. Mis omakorda tähendab, et pidukondade konsensuslik väärtus on genereerida … riigivõlga. Ikka suuremat riigivõlga.

Oot-oot, nad tulevad meile teiega meie enda rahaga kosja? Võlg on Riigi oma, kuid Riik on meie oma ja võlad on ka meie omad. Riigil ei ole oma raha, on vaid meie teiega kokku kantud ühine raha – meie raha. Meie maksame. Kas see on väärtus? Kummalised väärtused. Peale selle on „robinhoodlased“, kes jagaksid kõik tulemused võrdselt, kuid looduses ei ole võrdsust. Frankfurt kirjutab: „ Moraali vaatenurgast pole oluline, et kõigil oleks ühepalju. Moraalselt on tähtis, et igaühel peaks olema küllalt.“ Tõepoolest, kitsas keskendumine majanduslikule ebavõrdsusele võib olla destruktiivne, kui see paneb meid Borissi kitse tapma, Salmet välja mõelda, kuidas ka Igor endale kitse saaks.“. (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 129). Puht tehniliselt on niimoodi, et  „Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neuronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 28)  Võrdsust pole. Need kes räägivad võrdsusest neil ilmselt on ka energiajaotus organismis võrdne ja vaadake millised on tulemused? Eks ole, kurb.

Ümberjagamine kui kulu

Võrdsuse utoopia on mõttetu, mitte et ebavõrdsus on mõttekas, kuid väärtus tekib poliitinimeste ja pidukondade väärtusjutus siis, kui nad suudavad esitada meile teiega väärt plaani kuidas väärtusi luua, mitte neid pelgalt repressiivselt ümber jagada. Vaadake, ümberjagamine on kadu, ümberjaotatud väärtused on väiksemad kui ümberjaotamata väärtused. Osa väärtusest muutub ümberjagamisel väärtusetuseks. Kuidas nii? Vaadake, ümberjagamine on raske, keeruline ja ebaloomulik töö, see on kulukas. Ümberjagaja kulud on suured, kui ei usu, siis vaadake ükskõik millise avaliku institutsiooni eelarvet, mis koosneb kahest komponendist: meie ühise raha ümberjagamisest ümberjagatavatele ja ümberjagajatele jagamise eest jagatav. Seega mida väiksem on ümberjagamine, seda suurem on kõigi meie teiega võimekus uusi väärtusi luua. Vaat sellist väärtplaani ootamegi pidukondadelt. Raha nagu maast leitud!

Tõsiasi on see, et tegelikkus poliitturul liigub ikka rohkem ümberjagamise ja (igaühele meist teiega) ulakatest lubadustest tekitatud kasvava võlakoormuse poole, mis on ju tegelikkuses kogu kodanikkonna vaesestamine. Ebatõhususe, ebatootlikkuse tsementeerimine. Nagu üks kunagine minister ütles tabavalt: „See on nagu püksi soristamine, alguses on soe ja mõnus, siis märg ja külm.“ No ja osad meist teiega ei kiida heaks sellist märjaloodset  „mõnu“. Ajutist mõnu. Vast on siinkohal asjakohane Frank Knighti ( majandusteadlane, kes väitis, et temast sai majandusteadlane sest kündmine oli tema jalgadele liiga ränk) arvamuseavaldus:  „Ta väitis, et majandusteooria ei ole üldse mitte segane ega keeruline, vaid et enamikul inimestel on oma huvid mängus, et keelduda tunnistamast seda, mis on „solvavalt ilmne““.  (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 lk 308). „Onjuu“ solvav?

 Kiibivahetus

 Nüüd läheme isiklikuks. Kas te olete märganud, et täiesti normaalsed inimesed hakkavad läbi Toompea Pilvepiiriväravate astudes ajama kummalist juttu? Täiesti teistsugust juttu. Nagu keegi oleks lülitit keeranud? Eile veel respekteeritud majandusanalüütik, kes oskab usutavalt seletada turumajanduse loogikat, hakkab astununa läbi poliitturuvärava  ülistama turusolkimist/toetusi/maksutõusu, mis lükkab meie teiega tarbimise naaberriikidesse? Kummaline ju. Justkui oleks väravaalas toimunud peas … kiibivahetus. Inimesekene ise ei märkagi, kuid jutt on hoopis teine.

Kuid ei midagi müstilist, Tegelikkus on see, et inimene on astunud poliitturule, turule mis toimib poliitturu reeglite järgi. Teatav kognitiivne nihe toimub meie kõigiga kui läheme uude keskkonda (me peame ju „sulanduma“ kollektiivi), kuid sündsuse piires. Poliitturul muutub see tihti sündsusetuks. Heitlikuks.

 Inimesed olge valvsad (parafraseerides J Fucik´it)! See „kiibivahetus“ on mingi samasugune kummaline metamorfoos  kui teie peresõber on näiteks  liitunud võrkturundusega ja tuleb järgmisele peole koos tootenäidiste kohvri ja nende ülevoolava kiitusega. Terve õhtu! Isegi siis kui mitte keegi teda kuulata ei taha. Või eriti siis. See kummastab. Eks ole? Müügiprotsess. Äri on äri, kuid ülemäärasus on ülemäärasus.

Töö nagu kõik teised. Müük nagu iga müügitöö. Ei midagi müstilist. Protsess püsib võrkturundusel ja  võrgustikel. Kuid valvsad olge kui poliitinimesed hakkavad tegema paanilisi pidukonnavahetusi ühest pidukonnast teise. Nüüdseks pole enam mingi häbiasi/saladus, kui poliitinimene teatab uhkusega (sic!), et talle on tehtud pakkumisi pea kõigi pidukondade poolt ja tema valis … eee … Eks ole, te saite ju aru, et demokraatliku riigitüübi valikuprotsess on pöördunud valet pidi. Poliitinimene valib pidukondade vahel „uhkusega“, umbes nagu tiinekas hoopleb mitu peikat/prutat tal on. Kuhu selles valemis mahub „maailmavaade? Väärtused? Lisaks veel lahku kasvanud väärtused? Kõveraks kiskunud maailmavaade? Või siis sirgeks koolutatud maailmavaade? Kelle maailmavaade siis seekord? Niisiis on tõsiasi, et muutuste tegemiseks on poliitinimesel kaks valikut: muuta pidukonda või muuta pidukondlikku kuuluvust?

 Esimene valik: Pidukonnavahetus

 Poliitinimesekesed on muidugi kõik armsad, kenad, lahked ja töökad Inimesekesed, kuid nad kõik on ju isiksused, mis tähendab, et neil on teatud isikupäraseid erinevusi sh ka erinev tugevusvaru. Kuigi olukord majanduses on juba pikalt olnud märjalt külm, mille muudab veel külmemaks külmatuule mõju, siis isegi paljudele poliitinimestele tundub, et midagi peab muutma. Muuta võib kahte asja: pidukonna kurssi/valikuid või pidukonda. Vanaema Marie ütles ikka, et: „Kui tunned tungi tulemas, siis ole kiire minemas“ ja tundub, et üha suurenev hulk poliitinimesi on kiirelt minemas … Minemas ja otsimas uut teekaaslast. Uut pidukonda. Uut kiipi. Liikumised pidukondade vahel jätavad tihtipeale … näruse mulje. Enamasti need ongi närused ja läinud oma kognitiivses nihkes liiga kaugele usutavuse äärealadele, et olla enam usutavad. Mitmed sellised nihkunud kuuluvad ka paljude arvates pigem väheparketikõlblikeks. Igavesti? Ajutiselt?  Selline on tänane üldine raamistik poliitturul. Maailmavaate muutus … eee … vabandust, pidukonna vahetus … pole enam häbiasi vaid uus … väärtus. Kurb, aga tõsi.

Ja kui pidukondade pealikud vahetavad pidukondi (väärtusi/maailmavaadet) miks seda ei võiks teha ka kõik teised? Tegelikkuses toimub poliitturul  midagi sellist nagu tantsumäng „Me lähme rukkist lõikama, kes tahab vihku köita“ või kõrgliigade üleminekuperioodid, mil saab ühest satsist teise liikuda? Millisest otsast see kõik on seotud väärtustega? Segadusttekitav. Segadusttekitav meie kui valijate jaoks. Võib-olla ei ole meie väärtused nii paindlikud? „Bürokraat, võim ja Vanaemas“  oli üks selline tegevuskirjeldus: „Muide, kas te olete märganud, et Poliit-Inimesekestel on ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Poliit-Inimesekene on küll mingi erakonna liige, mis tähendab, et tal on mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma silmaga peale vaadates olete veidi segaduses, sest tema teod ja silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Juku kassil sündisid pojad, Juku enda sõnul kõik revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda Kõrgele Ülemustele sama avaldusega, said nad kuulda, et viis tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud vahepeal nägijateks. Seega kui kassipojad saavad nägijateks, miks siis Inimesekene, eriti Poliit-Inimesekene, ei võiks saada nägijaks? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui Inimesekene julgeb tunnistada oma eksimust. Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda teha. Nii ongi, et Inimesekene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad. (…) Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Peab märkima, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, tavaline Inimesekene, andsin oma tahte.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra rikkam.“ (Tallinn 2012). Kõlab väga tänapäevaselt. Mõned asjad mis peaksid muutuma ei muutu iial. Kahju.

 Vahetusväärtusest ja selle hinnast  

 Siinkohal pean veelkord toonitama, et see eelnev üldistus on natukene nagu haigla keskmine temperatuur. Minu endagi õpetatud sõprade seas on inimesi, kes on liikunud ühest pidukonnast teise, kuid mitte selleks, et saada mingit ametit või olla valimisnimekirja eesotsas, vaid selleks, et neil on mingi kindel missioonitunnetus, eesmärk mida täita. Missioon, kuidas asjad peaksid tehtud olema. Põhimõttekindlalt. Leppimatult.

Kuna meie teiega riigikorraldus põhineb pidukondade konkurentsi süsteemil, moodustades ülituru, siis ilma pidukondade tahteta mingitki missiooni täita pole võimalik. Kõige alus ja liikumapanev jõud on poliitiline tahe. Ilma poliitilise tahteta visiseb iga missioon lõputuks vinguvaks virisemiseks. Kui pidukond, millisega on liitutud, paneb selle suuna konjunktuurselt/konsensuslikult//koalitsiooniliselt pausile (või ütleb päris lahti), siis … Siis pole seal pidukonnas ju midagi enam teha. Kui pidukondlikud väärtused ja isiklikud väärtused/põhimõtted on vastuolus on väärtuspõhine lähenemine lahkuda pidukonnast. Hm, väärtused ei muutunud ja maailmavade ka ei muutunud, muutus vaid pidukond ehk maailmavaate/väärtuste realiseerimise vahend. Tundub mõistlik.

 Teine valik: muuda pidukonda

 Muuta pidukonda on tunduvalt raskem kui üle hüpata teise pidukonda. Raske aga võimalik. Mitme pidukonna puhul on see saneerimine olnud edukas. Vaadake, mõningal määral on  pidukonnaelu ja abielu sarnased. Mõlemad vajavad mõistmist, pühendumist ja muutumist.

 „Filosoof Alain de Botton on kirjutanud, et kõik me „abiellume vale inimesega“. See on väide, mis kutsub sageli esile tugeva reaktsiooni, aga de Botton ei kaitse abielulahutust. Täiesti vastupidi. Ta väidab, et abielutoimimiseks peame oma partnerite paratamatute ebatäiustega toime tulema.“ (J Gribbin „Teaduse ajalugu“ Päikese Kirjastus 2020 lk 130)

G Cardone keerab sellele mõttepojukesele veel omakorda vindi peale. Pigem on see tegevusjuhend: „Võtame näiteks ühe õnnetu abielus mehe, kes soovib et tal oleks parem suhe. Võib-olla pole ta oma naisele enam piisavalt palju tähelepanu pööranud ja on aastatega oma pühendumist ja kirge tema vastu kaotanud. Kunagi oli ta oma naise endale täiesti maha müünud, nii maha müünud, et tahtis temaga lõpuni koos olla. Mingil hetkel aga ei müünud ta end enam endale oma abielu maha

Kui tahad, et Su abielu toimiks paremini, veena ennast, et Sul on planeedi parim elukaaslane. Milles ta parim on? Mis eristab teda teistest? Mis teeb sellest inimesest nii erilise, selle planeedi teistest inimestest nii erineva? Mille Sa endale maha müüd? Toidu kõrvetab ta põhja, hommikul näeb kohutav välja ja tal on hullult koledad ja suured jalad. Pane negatiivne kõrvale ja vaata, millega Sa ta endale kunagi maha müüsid. Müü ta endale uuesti maha. Leia positiivsed omadused  ja eira ebatäiusi. Ole uuesti maha müüdud ja tee kõike seda mida varemgi  ja vaata, kuidas asjad muutuvad. Sa hämmastud, kui näed, mis hakkab juhtuma. Äkitselt ei kõrveta ta enam toitu põhja, näeb hommikul imekena välja, on käinud pediküüris ja endale ilusad uued kingad ostnud.“ („Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018 lk 60)

Eks ole, siin ongi poliitinimeste valik, kas valida kiirvalimise klahvi alt Esimene Terminal või Teine Terminal ehk vahetada pidukonda. Või teiseks, näha pikemajaliselt vaeva ja hoopis müüa endale oma pidukond maha. Lihtne ju.

 Siis kui loodi …

 Vaadake, üks tähelepanek veel. Siis kui loodi tähed, taevas maa ja … pidukonnad, siis … Siis moodustasid pidukonnad inimesed, kes olid … eee … tavalised inimesed. Piltlikult väljendudes  tulid tööpingi tagant, mitte pidukondade tagatubadest. Nad tulid Riiki üles ehitama, uut Riiki (vanale õigusjärgsele vundamendile). Oma Riiki .Tulid igaüks oma valdkonnateadmiste ja õhinaga. Ühesuguse ja sarnase visiooniga inimesed moodustasid kooskonnad ja hakkasid oma huvisid edendama. Kõik oli võimalik, piiriks oli vaid tähtedetagune. Miks? Elementaarne, sest enne ei olnud midagi. Kuid kooskonnad, mida hakati nimetama erakondadeks/pidukondadeks ei jäänud muutumatuks. Ei-ei, sest pidukonnad ei koosne ju (ainult) loosungitest vaid inimestest, kes neid loosungeid koostavad. Erinevatest inimestest, erinevate huvidega. Kuid kooskonnad, mis on küll suletud pidukondlikku vormi pole osalejate osas muutumatu.

Kooskond on pidevas muutuses, kuni võib muutuda … lahkkonnaks. Iga juurdetulnud inimene, iga lahkunud inimene tuleb/läheb oma väärtuste komplektiga, mis muudab kogumis ka pidukondade väärtusi. Maailmavaadet? Kõik muutub. Kui mõelda sellele komplektike inimestest/väärtustest, kes asutasid Muutustepidukaonna ja tänasele pidukonnale, siis pole see samade väärtuste/eesmärkide eest seisev struktuur. Hullem veel, kui asutajad/esimehed on olnud sunnitud tunnistama, et see pidukond ei ole see pidukond/väärtussüsteem, mida nemad kord lõid … Kurb tõdemus. Kuid veel kurvem on see, kui mõne teise  pidukonna pealik, sisevalimiste järel, jätab oma kooskonna maha (solvunult)  ja liitub teise pidukonnaga. Liitub peaaegu, et vaenlaspidukonnaga. Põlisvaenlasega? See on juba igasuguse sündsuse piiri ületamine. Piinlik lugu. Piinlik küll, kuid nagu mõningal pool öeldakse „Häbiga saab läbi“, elu läheb edasi.

Nagu eelnevalt märgitud, siis kurblugu on selles, et meie teiega enam ei vii pidukondi ja nende liikmeid kokku, kiikumine on liiga kiire, et need muutused tavakodaniku jaoks settida saaksid.  Arvata võib, et paljude jaoks ei saagi ja valimiskasti juures nähes tuttavat nägu/nime saab ta poolthääle olenemata sellest, et mängib juba tükimat aega teises võistkonnas. Närune värk, mitte rahva tahe.

 Rahaline tunnelnägemine

 Pidukonnad on lihtsalt segaduses, nad ei tea enam kuidas olla või mida pakkuda. Kas olete mõelnud mida siis tänasel päeval pidukonnad pakuvad meile teiega järgmiseks Valitsemishankeks? Eee … eee … Eks ole, ei tule meelde, sest kõike on juba lubatud ja neid lubadusi ka eiratud. Nüüd siis tehakse panus valimisreklaamile – kõige primitiivsemale piltkirjale. Samas pole aru saada miks edasipoole külma higi ja hämara riietusruumi järgi haisev reklaam peaks kodanikku/valijat innustama? Pealegi õhkub nendest reklaamidest lootusetust, isegi hävingut, jõuetust. Sama eutanistlikult higised ja vihased on ka vastureklaamid. Mind, kes ma valisin enda lemmikalaks ujumise (kuninglikult puhas ala) see higihaisune reklaam küll ei innusta. Prr! Pigem vastupidi.

 Kuid kõige tähtsam, need reklaamid on mõttetud. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi kes valiks reklaamide järgi. Tõsiasi on, et toetusrahalises (ja ka häälelises) väljenduses näeb protsess välja niimoodi: „“Suure tõenäosusega annate valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui üks kandidaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada või tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada.  Mitte mingil juhul aga ei panusta te kandidaadile, kes üsna kindlalt kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja uueks ametiajaks kandideerijad palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega kandidaadid.“

 „ Üllatus on järgmine: summal, mille kandidaadid kulutavad pole peaaegu mingit tähtsust. Võitjakandidaat võib kulutada poole vähem ja kaotada vaid ühe protsendi häältest. Samas võib kaotav  kandidaat oma kulutused kahekordistada, ent tulemuseks on ikkagi vaid üks protsent lisahääli. Poliitikas ei ole tähtis see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa oled. (…) Osa kandidaate mõjub hääletajatele loomupäraselt ligitõmbavalt ja teised lihtsalt ei mõju ning ükski rahasumma saa seda oluliselt muuta.“ (S. D. Levitt, S. J.  Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008 lk 8/9/10) Ei midagi uut, seda fenomeni nägime väga ehedalt ka hiljutistel Meretaguste valimiskarusellis. Usutavus ja kuvand on need, mis toovad hääli ja võimu, mitte veiderdamine ja raha. Ning veel üks tähtis tarkus – lojaalsus. Juhtide lojaalsus.  „Lojaalsus on vastastikune. Sa ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku. Lojaalsed liidrid loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad. Aina kiiremini muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad väärt kaup.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk175). Teate ikka mida hea tummine lojaalsus tähendab? Hea tummine lojaalsus ei ole orjalik järele kiitmine, vaid toetamine, parandamine ja koos ehitamine.

Ustavuse rentimisest

 Kuid ustavust ja lojaalsust mille najal rasked ajad üle elada ja uus ideearhitektuur ja organisatsioonistruktuur ülesse ehitada on piinlikult vähe. peale nende on ka konjunktuursetel kaalutlustel poliitturu mänguväljale astunud isikud.  Sellised poliitinimesed moodustavad omaette heitliku seltskonna.  Heitlikud väärtused ja kustumatu tung „teha head“ juhivadki inimesekese edasist sõnajada. Sõnajada alusmotiiv on selles, et nad on tulnud meile teiega igaüks eraldi ja kõik koos,  „head tegema“. Tuleb tunnistada, et kunagi ma uskusin sellesse, kuid kiht kihilt kasvatatud rumalused on seda  usku tasalihvinud. Nüüd kui  Lugesin, et  „Somaali ustavust on võimatu osta, kuid tavaliselt on seda võimalik rentida.“ (F.Forsyth „Tapmisnimekiri“ Varrak 2014 Lk 162), siis … Just see mõttepojuke tuli mulle meelde, kui vaadata praegust järjekordset poliitinimeste siblimist pidukondade vahel. Renditud ustavus. Rotijooks? Osade jaoks tõesti. Eneseõigustuseks öeldakse, et olen pidukonnast lahku kasvanud. Lihtsalt kognitiivne nihe. Teised ütlevad, et pidukond on neist lahku kasvanud. Enamus on muidugi esimese liigi esindajad, kes otsivad endale järgmist ajutist tööd järgmiseks neljaks aastaks. Hooajatöötajad? Või juhutöölised? Või hoopis renditöölised, kelle ustavust renditakse valimishooajaks? Või lihtsalt jooksuaeg (sic!)

Või nagu „Grove ütles, et sinu karjäär on su äri. Sina oled selle tegevjuht. Rahulolu külvab tema sõnutsi läbikukkumisi. Oma karjääri tegevjuhina pead pidevalt lihvima oma oskusi, eriti suhtlemise kunsti.“ Andy Grove (C Gallo „Viis tärni“ Million Mindset 2019 Lk 43). Eks ole päristummine mõttekoht? Või siis mitte? See tuletab meelde I. Krastevi  „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 50) mõttejada, et: „On ainult kaks efektiivset teed poliitilise ja majandusliku stagnatsiooni ületamiseks – üks on Terminal 1 ja teine Terminal 2 (Sofia rahvusvahelises lennujaamas).“ Siinkohal pole tegemist vaid majandusliku stagnatsiooni ületamise ebaõnnestunud (ebalojaalse?) katsega vaid katsega olla oma karjääri juht, sest sinu karjäär ongi sinu äri. Võimas.

Krastevil on veel üks huvitav mõttekäik muutuste tegeliku olemuse kohta: „Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. Migratsioonirevolutsiooni probleem – nagu õigupoolest igal revolutsioonil – on aga see, et see õhutab kontrrevolutsiooni. Antud juhul on see revolutsioon õhutanud ohustatud enamuste tähtsaks jõuks Euroopa poliitikas. Need ärevil enamused kardavad, et välismaalased võtavad üle nende maa ja ohustavad nende eluviisi, ja nad on veendunud, et praeguse kriisi on tekitanud kosmopoliitiliselt meelestatud eliitide ja hõimukeskselt meelestatud immigrantide vandenõu.“ Mnjah, muljetavaldav. Nüüd me siis teame. Kuid on ka teine variant . Ehita oma kooskond/pidukond ülesse, mitte ära hülga teda.

 Uus arhitektuur: Rakkerühm

 Seega kui me räägime poliitturust  maailmavaate kontekstis, siis peaksime endale tunnistama, et sellist asja enam ei eksisteeri, pigem on tegemist tänapäeval mitte maailmavaate, vaid teatud liiki huvide kogumiga. THI kirjutas „Murrangus“, et „Olen kunagi     nimetanud meid projektirahvaks. 1869 aasta esimene laulupidu, Aleksandri kool, Estonia teater, Kaarli kirik, vabadussõjast rääkimata. Seejärel fosforiidisõda, Balti kett, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine. Kui siht, eesmärk kui projekt.“ (lk 48). Vaadake, tänane pidukond on pigem rakkerühm tegusatest inimestest kellel on (heal juhul) sarnased eesmärgid mingi projekti elluviimiseks. Nii ongi. Maailmavaade … Te ju nägite, et isegi Kant ei suutnud seda ära seletada ja pole mõtet meilgi oma energiat sellele kulutada. Rakkerühma arhitektuur sobib tänapäeva paremini ja on arusaadavam. Projektirahva projekt?  Tõsiasi on, et  praegused pidukonnad on liiga staatilised nii oma ülesehituselt, muutumisvalmiduselt, kui tegevuselt. Staatilised superdünaamilisel ajal? Võib-olla tõesti, kuid siis on projekti nimi „Võimul püsimise projekt“. Maailmavaateline? Võib-olla ongi maailmavaade ja väärtused läinud lappama seepärast et võideldakse omavahel võimu eest, mitte meie teiega eest? Võib-olla lappab väärtussüsteem seepäraste, et pidukonnad näevad kogu väärtussüsteemi läbi raha (palju pidukond saab Valimishankeks raha, kui palju rahalisi püksisoristamisi peab ta võidu eest maksma), mitte läbi võimaluste loomise. Siinkohal tulen tagasi „Muurangus“ THI poolt parandatud Fukuyama väite parandamise juurde „ … et inimkonna ajaloo lõppsiht on see, mida eestlastena mõistame kõigis oma võimalikes tähendustes sõnaga VABADUS. Ei ajalugu ei lõpe. Ajastud aga küll. Üks ajalooetapp, üks ajastu on nii maailmas. Euroopas kui Eestis lõppenud.“ Seega uus projekt? Rakkerühmaprojekt?

 Järgneb …

 Targutusi:

 S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021

 Lk 128 „Ebavõrdsust on kuratlikult keeruline analüüsida (miljoni elaniku kohta on 999 999 viisi, kuidas nad saavad ebavõrdsed olla) ja see küsimus on täitnud paljusid raamatuid.“Lk 129 „Igor ja Boriss on puruvaesed talupojad, kes suudavad hädavaevu oma väikeselt maatükilt piisavalt saaki koguda, et oma peresid toita. Ainus erinevus nende vahel  on, et Borissile kuulub üks luider kits. Ühel päeval saabub Igori juurde haldjas ja lubab täita ühe ta soovi. Igor ütleb: „Ma soovin, et Borissi kits maha kõngeks.“ Anekdoodi mõte on mõistagi selles, et kaks talupoega on saanud võrdsemaks, ent kummagi olukord ei paranenud, kui jätta välja fakt, et Igor sai oma pahatahtlikku kadeduse rahuldatud.

 R Sethi Õpetan sind olema rikas“ ÄP 2026

Lk 24 „Ohvrikultuuri tõus. On rühm inimesi – ebamasti noored, rqhulolematud inimesed – kes on otsustanud, et lihtsam on olla küüniline, kui ennast parandada. (…) Inimesed lausa võistlevad selle nimel, kes on suurem ohver.“Lk 29 „Kuulake nüüd, piripillid: te pole praegu vanaema juures ja ma ei hakka teile saiakesi küpsetama ega teid poputama. Paljud su rahalised probleemid on põhjustatud ühestainsast inimesest: sinust endast. Selle asemel, et süüdistada oma rahalises olukorras asjaolusid ja riigi majandust, pead keskenduma sellele, mida saad ise muuta..“

Minu Riik V4: Konsensusvärv?

 

 

                                     Pildil: Meie laste ajalooline seinamaaling vastvalminud vannitoa seinal.

Kui meie teiega räägime/arutleme/kirume Dr Riiki (VV, RK, Ministeeriumid/ametid), siis oleks see nagu mingi kauge, tundmatu galaktika. Midagi hoomamatut, midagi mõistmatut, aga … Aga see ei ole niimoodi, see Riik (sh Dr Riik) on meie oma, täpselt samamoodi nagu meie kodu/maja/korter on meie oma. Ministrid, isegi Peamised Ministrid ei ole midagi teistsugust kui meie autolukksepp, torumees, juuksur, need kõik on meie omad, sest meie teiega oleme nad valinud. Lihtne, eks ole? Vaadates alt ülesse  seame me ennast valele tasandile, meie oleme ju kõrgeima võimu kandjad – omanikud – nemad teenusepakkujad. Kui te nüüd vaatate asjade kulgemisele õigelt tasemelt, siis loksuvad mitmed asjad paika. Müstika kaob. Reaalsus on see, et nii nagu meie teiega tahame oma kodu renoveerida, kui see veits väsinud on, nii saame meie teiega ka oma Riigi riigikorraldust värskendada ja ajakohastada. Siinkohal jõuamegi  olukorda näitlikustava õpetliku  Värvikaarti õpetuse juurde.

 Käepäraste võimaluste värvikaart

 Kui midagi ei ole, siis midagi ikka on. See on see tasand millest meie teiega alustasime oma riigikorraldust. Alati on tähtis alustada, mitte niisama muigutada. Ükskõik mida te tahate, tuleb alustada. Hommikul ärgates, ei taha te tõusta, kuid … Kuid te peate, mis tähendab, et te peate andma endale käsu tõusta ja siis selle käsu ka täide viima. Kui te seda isekäsku ei täida, siis te ka ülesse tõusta ei saa, mis tähendab, et olete tööst ilma. Alati tuleb anda endale isekäske ja tegevust alustada.

Kaheksakümnendate lõpus ehitasime endale perega oma kodu. Kolm last ja ühiskorter puumajas polnud just see, millega oleksime pidanud rahulduma. Ehhee, aeg oli raske siis … nagu laulusõnad ütlesid. Raha polnud, materjale polnud, töömehi ka polnud, ainuke mis oli tahe, väärt sõpruskond ja teadmine, et tuleb olla nutikas. Kõik mis vähegi kõlbas läks kasutusse. Uksehinged sain näiteks Tbilisist, prussid sõbralt jne. Sarrusematerjali leidus rohkelt, sest tundus, et vedelevat rauda oli Vaheriigis hunnitult palju.  Ükskord sain kingiks kolm kastitäit erinevaid seisma jäänud värve, mõned olid kinnised, teised poolikud. Värvigamma oli erekollasest kuni tintmustani ning punast, rohelist ja sinist sinna vahele. Ütlete, et tore ju? Mitmekesisus rikastab?  Häda oli selles, et ühtegi värvi ei olnud niipalju, et oleks saanud kasvõi ühe seina ära värvida.

 Kuid ega seepärast väärt kraami raisku saanud lasta, värvid tuli lihtsalt kokku segada, et vajalikku kogust kätte saada. Kuna värvid olid õlipõhised ja akrüülipõhised, siis sai tehtud kaks eraldi segu. Valad ja segad, törts tärpentinini vahele ja segad jälle. Õnnestus päris hästi, klimpi ei läinud ja tärpentin sidus kõik ühtlaselt kokku. Värvusega oli selline lugu, et õlivärvipõhine segu oli ilus tummine … essukarva pruun ja akrüülipõhine ka … essukarva, kuid heledam pruun. Hea värv oli, sain nendega kõik keldri siseseinad üle värvida ja nakkus nii hästi, et tänaseni nagu uus. Missioon täidetud. Jutu õpetusiva on selles, et olenemata sellest mis värvi värve sa kokku segad, siis suure tõenäosusega on selle lõpptulemuseks ikkagi …  essukarva pruunakas. See on värvikaardi põhitõdemus. Jätame meelde.

 Koalitsioonilise seinavärvi põhiolemusest

 Muidugi võib olla väikseid toonivahesid, kuid koalitsiooniline ühisvärv on üldjuhul pruun. Kui nüüd kujutada ette, et meie pidukondadel kõigil on oma lipuvärvid (sinine, roheline, punane, kollane jne) ja neil on kõigil omad valimislubadused,  siis … Te saite juba aru. Seda kõike kokku segades … Koalitsioonivalitsused ei saa täita oma lepinguid Valijaga, nad ei saa teie tuba värvida ei siniseks, roheliseks ega kollaseks, nad saavad selle värvida vaid koalitsiooniliseks pruuniks. Niisama lihtne see ongi. Nii, et kui meie teiega läheme valima l… eee  … seinavärvi (või Seadusandjat), siis ei tohi meil olla illusiooni, et meie tuba saab olema päikesekarvaliselt kollane või samblalikult roheline, meie kõige targem ennetav valik on teha valik erinevate pruunide toonide vahel. Saame vähem petta ja tuju on ka parem. No nagu ise oleksime valinud ühtlaselt pruuni/pruunika/pruunima. Eh, kellele seda roosat seina ikka vaja on? Või tahaks ikkagi erekollast kempsu? Kasvõi vahelduse mõttes? Uneleda ikka võib.

 

Eelmises osas veidi allegoorilisena kujutatud valijate kui Kodanike/Omanike ja  leping Valitsusega (millega Valitsus saab endale õiguse opereerida Riiki rentnikuna ning sellega liitunud kaasüürilisi/koalitsionaliste, kui lepinguosalisi kindlate kohustuste ja vastutusega) polnud niisama. Sellina kujundlikkus näitab vaid seda, et riigikorralduses meil kõige elementaarsemad lepingud/lubadused ei toimi.  Riigirentnik teeb mitte seda mida ta on valimistel lubanud, vaid täpselt niimoodi nagu talle endale sobib ja kuidas värvikaarti segu (koalitsioon) välja annab. Meie teiega Riigis?  Piltlikult väljendades võtab Riigirentnik meie korteris omatahtsi maha või tekitab vaheseinu (maksud, lõivud, hüvitised) meiega kooskõlastamata,  kaasüüriliste mahitusel tekitab Riigirentnik veidraid lühiühendusi (energiasüsteemi süsteemitus) ja üha uuesti ja uuesti seinu üle värvida (regulatsioonide reguleerimise regulatsioonid) teeb kõike seda, mida Valitsemishankel ei käsitletud.

 Konsensus kui reetmine?

 Ka see Värvikaarti mõistujutt oli nagu Valitsus/Riigirentnik ja Koalitsioon/Kaasüürnikud  loodud vaid selleks, et näidata seda lihtsat tõde, et praegune riigikorraldus ei vasta enam meie ootustele. Meie ootused on ühed, kuid riigikorralduslik tegelikkus hoopis teine. Meie teiega saame just seda mida me ei taha ja … mida keegi mitte keegi teine ka ei taha. Teada on, et poliitika on läbirääkimiste ja kokkuleppimiste kunst, kuid sellel on piirid. Ka ajalised piirid. Need piirid on hägustunud ja valimistulemused annavad kokku vaid kummaliselt konsensuslike kooslusi, milledel puudub vastutus. Vastutus oma lubaduste ja heitlike tegude eest.

Kas see peabki olema niimoodi, et punane, kollane ja roheline värv jõuavad konsensusele, et nad on tegelikult essukarva pruunakad? Rahva tahe? MT on selle kohta tabavalt väljendanud:  „Minu jaoks näib konsensus olevat kõigi uskumuste, põhimõtete, väärtuste ja poliitika hülgamise protsess, otsides midagi, millesse mitte keegi ei usu, kuid mille vastu keegi ei protesti; lahendamist vajavate probleemide vältimise protsess vaid seetõttu, et eesseisvake ei saada nõusolekut. Millise suure idee eest saaks võidelda ja võita plakati all Ma seisan konsensuse eest“?“ Ja et asi oleks selge, siis: „Minu parteis on endiselt inimesi, kes usuvad poliitilisse konsensusesse. Pean neid reeturiteks … Mõtlen seda tõsiselt.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 33/29). Vaat selline lugu.

 Konsensus tähendab, et kui te tahate endale taevasinist kööki või kollast lastetuba ning punast kempsu, siis ei saa te neid ei iial. Te saate vaid konsensuslikult pruuni kuni … garderoobini välja. Miks? Väga lihtne, meie riigikorraldus on just selline, mis soosib konsensuslik/koalitsioonilist tulemust. Ja te ei saa iial ka küsida Riigirentnikult, miks ta teile lubatud sinise köögi pruuniks on võõbanud, sest te ju teate, et ka kaasüürilised tahtsid oma panust anda köögi kaunistamisse punase ja rohelisega. See oleks nagu vaikiv nõusolek. Ja ärge pahandage, sest see on tehtud teie enda hüvanguks. Nii, et kui te valima lähete, pean silmas seinavärvi, siis tegelikult te ei vali helesinise või sügavsinise köögi vahel, kuigi teile just seda lubataksegi, vaid lõpptulemusel saate te ikkagi mingi … konsensuse. Ja konsensusega läheb maailmavaade lappama. Pruunistub ja ükski UV filter ei aita.

 „Hangitud värvide“ Värvikaart

 Kuid tagasi tulles näite alguse juurde, siis pole värvide kokkusegamisel pruunikaks konsensustooniks ka midagi viga kui olete ambitsioonitu, vähenõudlik, maitsetu või värvipime. Oma kattefunktsiooni täidab see konsensuslik pruun nii või teisiti nagu meie keldri värvimisel nähtus, kuid sisekujunduses ma seda ei kasutaks. Mitte mingil juhul.

 Kuid riigikorralduslike uuenduste puhul tuleb olla ettevaatlik, et see mida me teiega ostame on ikka seinas see mida me algselt soovisime. Kui konsensuskorralduse puhul on juba prognoositav, milline segu võib tulla, siis uue korralduse puhul võib korraldus tegelikkusega kokku puutudes anda hoopis kummalisi tulemusi.

Jälle üks õpetlik värvipraktika. Maja värvimiseks sai läbi tutvuste tutvuse hangitud kaks kahesajaliitrist majavärvi tünni  Oli sajandivahetus. Tol ajal liikuski elu läbi sõpruskondade ja „hankimise“ või läbi kõige uskumatute partertehingute. Tellitud oli selline kreemikas/beežikas sümpaatne värv. Sobis hästi kokku akende ja katuse värviga. Toodi kohale, pandi varju alla, kõik tipp-topp. Tegin kaane lahti ja veendusin, et tõesti-tõesti hea valik. Kena toon. Kui järgmine kord maja juurde läksin pidin pepuli kukkuma. Te ei usu (ja mina ka ei uskunud), kuid maja fassaad oli … roosa. Täitsa roosa.  Läksin väga särtsu täis, kuid mehed näitasid ette, et selline see värv oligi. Kuidas siis roosa, kui alles eile oli kreemikas? Uh! Tegime ka teise püti lahti ja … sama lugu. Roosa. Mingil kummalisel moel oli kena kreemikas värv muteerunud roosaks. Seal ma siis olin, raha läinud, aeg jookseb ja  nelisada liitrit roosat värvi Vaheriigi lõpuaastate võimaluste ja värvieelistuste segadikus. Polnud midagi teha, tuli maja roosaks võõbata. Olin küll kahtlev ja nördinud, kuid üks minu PHARE programmi sõber ütles „Ära põe, Alžeerias on kõik majad roosad!“. Mitte, et sellest kergem oleks olnud, kuid rahustav küll. Paari aasta pärast, kui vabadustuul lõõtsus täies jõus ja värvimood oli muutunud, ilmnes, et oli … õige valik. Muide „juma hea“ värv oli, kolmkümmend viis aastat seinas ja ei mingit probleemi.

Seega riigi või värvi korraldust muutes võib olla eesmärk üks,  selle kokkupuude tegelikkusega hoopis teine ja selle kulgemine ajas hoopis kolmanda mõjuga. Vaat selline lugu.

 Uus Värvikaart

 Mis on nende allegooriliste jutukeste mõte? Väärtus? Mõte ja kogemuslik väärtus on selles, et oma riigikorralduslikus arengus oleme meie teiega „jääkvärvide kokkusegamisest, madalaimast võimalustepõhisusest  ja „hangitud“ majavärvide maailmast välja kasvanud. Meie teiega olema väga nutikalt kasutanud „käepäraseid materjale“, kuid oleme oma edenemises jõudnud sinna kus peame/saame/võime riigikorralduslikke mõistlikke otsuseid teha vajaduspõhiselt, mitte sundusest. Mis aga põhiline, olenemata sellest kuidas me moodsa riigikorralduse kokku kirjutame, siis selle keskmes peab olema VASTUTUS & VABADUS. See võib olla harjumatu kuid vastutuspõhisel vabal riigikorraldusel  on vaid kaks varianti: kas kahe pidukonna süsteem sinised/punased, milles sinised võites vastutavad kogu hanke jooksul ja vastupidi . Konkreetne lubadus, konkreetne kontakt, konkreetne vastutus. Või teiseks pidukondade eelkoalitsioon/konsensus/konsortsium kus me teame ennetavalt, et elutuba värvitakse sini/kollase triibuliseks ja köök puna roheliseks, mitte ei sirgeldata kogu hanke ajal punaseid jooni. Siis me teame mida valida. Keda valida. Seni on meil ainukene orientiir punaste joonte vedamine. Meie teiega ei saa lõputult jääda konsensuslike pruunvärvidega.

 Võlusõna või vabavara?

 Eelnev Värvikaari lugu oli lihtsustatud illustratsioon tänapäevasest riigikorraldusest, kuid päriselus ja poliitturul nii „prostasid“ jutte ei räägita, seal räägitakse väärtustest, eetikast, maailmavaatest  ja segatakse täiesti rahulikult kokku järjekordset konsensuskeedust.  Tõsiasi on, et meie teiega ei tea isegi, mis asi see „maailmavaade“ on,  rääkimata sellest mida iga üksik Kodanik (või kogu Rahvas kogumis) selle arvab olevat.  P Traweny on toonud sellise sisuka ajaloolise ekskursi  mõiste „maailmavaate“ sünnist ja seletusest:

““Maailmavaade“ – sellest saab 19 sajandi teises pooles teatavat laadi võlusõna. Wilhelm Dilthey, üks tolle aja juhtivaid akadeemilisi filosoofe, kirjutas isegi omaette „maailmavaate-õpetuse“. „Filosoofiat mitte üksnes ei samastata maailmavaatega, vaid esimene näib oma tegeliku tähenduse saavat  esiti alles teiselt.“ „Sõna ilmub esimest korda välja Kanti teoses Hingamisvõime kriitika.“

Kant püüdis maailmavaadet omal moel seletada, kuid …tüüpiliselt hämaralt „Harva on filosoofias sellist karjääri teinud  üks nii vaevuarusaadav , lõpuks mitte midagi seletav mõiste, nagu seda on „maailmavaade“ – midagi, mis muide ei räägi selle mõiste kahjuks, vaid kasuks, kuigi see mõiste pole küllap kunagi põhjustanud niipalju häda ja viletsust kui siin. Kant näib osundavat lõigus mõistest aru saavat sõnasõnaliselt: maailmavaade kujutab endast maailma silmamist, mis Kanti järgi on tegelikult võimatu. Sest maailm kui looduse kogutäis – lõputus – ei ole silmatav. Kogutäis ja lõputus ei saa kuidagi paistma hakata. Ning samas  Kantist tõukudes hakatud justnimelt seda transgressiooni millekski ainult mõeldavast  millessegi silmatavasse, seda otsustamatust, jah, seda võimatust, alternatiivsena tunnetama.“  („Hitler, filosoofia ja vihkamine“ PM 2026 Lk 53/55). (Sõnaveeb: transgressiooni: mingeid (sotsiaalseid) piire ületav, tavanormidele vastanduv, seetõttu paljusid šokeeriv, hrl vastikust ja jäledustunnet tekitav (nt hälbeid ja tabusid kirjeldades)) Selle koha peal oleme praktiliselt teooria osas ummikud, kui sõna ise on praktikas vabavarana kasutuses rohkelt ja sageli. Niisiis jätame selle teoreetilise osa kõrvale ja piirdume Sõnaveebi tõdemusega, et maailmavaade on  „Tõekspidamiste ja arusaamade kogum, mis määrab inimese suhtumise maailmasse ja tema enda kohasse ning tegevusse selles“

Niipalju siis maailmavaatest. Hea, et saime selle äraseletamisega ühele poole. Nüüd peame väikese vahe ja järgmine kord läheme …isiklikuks

 Järgneb …

 Targutusi:

 C. Newport „Süvenemine“ ÄP 2019

 Lk 10 Süvenenud töötamine: professionaalne tegevus, mida tehakse segamatu keskendumise staadiumis ning mis sunnib tegutsema kognitiivsete võimete maksimumi piiril. Sellised pingutused loovad uusi väärtusi, suurendavad oskusi ning neid on raske korrata.“

Süvenenud töötamine – ingl deep work – „sügav töö“

Lk 13 „Pinnapealne töötamine: kognitiivselt vähenõudlikud, logistilist laadi ülesanded, mida täidetakse sageli hajunud tähelepanuga. Need tegevused ei loo tavaliselt maailma jaoks mingit uut väärtust ja neid on lihtne korrata.“

LK 31 „Üks  selle tähtsamaid ideid oli nimetada andekust (…) raskesti asendatavaks teguriks, mida Rosen ise selgitas järgmisel moel: „Keskpäraste lauljate järjestikune kuulamine ei anna kokku üht väljapaistvat esitust.“ Teisisõnu, andekus ei ole miski, mida saab hulgi osta ja vajaliku taseme saavutamiseks kombineerida; parim olemisel on oma eelis.“

Lk 45 Rööprähklemine – multitasking ja tähelepanu jääk. „“Ühelt koosolekult teisele jooksmine, ühe projekti kallal töö alustamine ja kohe järgmisele hüppamine on asutuste igapäevaelu osa.“ „Niisuguse töökorralduse probleem on aga Leroy arvates selles, et ülesandelt A ülesandele B ümber lülitudes ei tule kogu tähelepanu kohe kaasa – tähelepanu jääk jääb ikka algsele ülesandele. Jääk on eriti suur siis, kui ülesande A kallal tehtud töö oli enne ümberlülitumist vähese süvenemise ja nõrga intensiivsusega; ent isegi juhul, kui algne ülesanne enne edasiliikumist lõpetataks, jääb tähelepanu mõneks ajaks hajusaks.“

Lk 65 „Hõivatud olek, kui produktiivsuse näitaja. Kuna puuduvad selged näitajad selle kohta, mida tähendab olla oma töös produktiivne ja väärtuslik, pöörduvad paljud teadmustöötajad tagasi tööstusajastul kasutusel olnud tõhususnäitajate juurde: teha palju asju nähtaval moel“ (e-kirjdele vastamine, koosolekud  jne)

Minu Riik V3: Värvikaarti õpetus

 

 

No nii, umbusaldus on umbe usaldatud. Tubli tükk (tühja) tööd tehtud. Kui mõelda, siis kui umbusaldus „läbi ei läinud“, siis kas lõppkokkuvõttes avaldati … valitsusele usaldust. Eks ole tore, mõttekäik. Samas, kui „jällegi“ mõelda, siis  midagi ju ei muutunud. Poliitturul jätkub kõik sama toksiliselt edasi. Jätkub ülbe kõnetool ja üleolev kõnetoon. Ehk nagu väitis kunagi Carl Schmit „Poliitika on vaenlase leidmise ja kõrvaldamise kunst“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 lk 211). Tundub, et see ongi muutunud poliitturu põhitegevuseks.

 Poliitturu eriroa retsept

 Seega terve aasta keedeti kihvtisuppi lootuses Valitsuse nõrganärvilisele/paanilisele tagasiastumisele, põhiroaks küpsetati erakordsete valimiste nimelist jälkust ja maitsestamiseks tehti katse Valitsust umbe usaldada. Hm, kuidas tundub? Teile võivad paljud asjad ju mitte meeldida, kuid sellist pajapraadi te ka ju ei taha. Terve aasta on tonnide kaupa meie teiega energiat põletatud … ei millekski. See on nagu „kaakasupi“  (kajakasupp) keetmine, kõigepealt paned kaaka potti, maitseaineid ka (ohtralt) keedad neli tundi ja ongi supp valmis.  Roa serveerimine käib siis niiviisi, et esiteks … viskad supileeme ära, siis viskad kaaka ära ja lõpuks viskad ka poti ära, sest see lehkab nii ropult, et …. Saite aru. Meie poliitturu kihvtisuppi keedetakse täpselt sellesamase retsepti järgi. Eee … loodame et mitte just täpselt sama retsepti järgi. Mis mõttes? Vaadake, kuigi kaakas on juba potti pandud ja tuligi katlale alla pandud, siis õnneks pole protsess veel pöördumatu ja oleks ikkagi hea kui pott alles jääks. Riik alles jääks.

 Pajapääste

 Läinud nädalal avaldasid Aaviksoo, Lauristin ja Raidla Riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifesti. Tänud jaksamast. Tänud uskumast. Tänud panustamast. Nii innustav, kui on veel neid inimesi, kes pikemalt ette vaatavad. Vaatavad süsteemselt. Tore, kuigi juba kihab kommentaarium ütelustest, et enamus neist ettepanekutest ei ole teostatavad. Hm, sellepärast selle ettepaneku formaat ongi manifest. („Manifest (…) on eesmärkide ja kavatsuste avalik selgitus, millel on enamasti poliitiline sisu.“ (Vikipeedia)). Manifestis manifesteeritaksegi, millised on riigikorralduse kaasajastamise ootused. Elementaarne.  Manifest  ei peagi olema mingi „brüsseliina“ (h)ekseldamine mille täitmine on hingetu/kohustuslik tabelitäide. See on üks visioon riigi korraldamisest. Tubli. Hulka halvem on see, kui hakatakse jälle negativismlikult seletama, et „Me ei saa midagi teha! Me ei …“ Vaadake, Vanaema Marie näitlikustas „mittesaamist“ järgnevalt, ta pani käed kokku ajas pöidlad püsti ja käsi kõigutades teatas, et: “Ei saa teha, pöidlad on ühel pool!“ Kõik, kogu põhjendus, kui ei tahtnud teha. Hämmastus? Absurd? Tegelikult sama hea kui kõik mittetegemise põhjendused. Nii oli, mida siis ikka peale seda öelda?  Pöidlad ju ongi ühel pool ja … Kuid kas see, et pöidlad on ühel pool on ka piisav põhjus asju mitte teha? Ei ole ju! Sama tundub riigikorralduse arendamise puhul. See, et „pöidlad on ühel pool“ pole piisav põhjendus (seda enam põhjus) jätta riigikorraldus sobival moel muutmata.

 Rahulolev rahulolematus?

 Kuid kui meie teiega midagi „teha ei saa“, siis kas meie teiega oleme rahul sellega, kuidas meil praegu asjalood on? Rahul kaakasupiga? Eks ole. Olukordade muutuseks on kaks teed, üks on Aleksander Suure ja Gordoni sõlme lugu ehk lahtiraiumine ning teine on küll veidi vaevaline ja aeganõudev strateegia ehk paika mudimine. Paika mudimine on üks huvitav strateegia, see on rumbi kaupa kursi muutmine, kuni oled saanud õigele kursile. See on omamoodi tihe/pidev kallistus. Nende kahe strateegia valikuga on selline lugu, et kui meil teiega mudimine ei õnnestu, siis tuleb keegi kes sõlme läbi raiub. Ka lahendus, kuid pole kindel kas see meile teiega meeldib. Ehk nii nagu seda formuleeris A Adamson:  „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ (A.     Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 lk 126)

Probleem on muidugi selles, et poliitturg peab ennast targemaks oma volitajatest ehk Kodanikest kuigi J. Stuart Mill formuleeris juba 19 sajandil, et: „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ (T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 195) Kuid paradoksaalsel kombel pole see rahvas sama tark valimistel. Või on? Miks meil siis Dr Riigi tegevusega rahul ei olda?

Bo Balderson  („Parteijuht lahkub surma läbi“) seletab süsteemi lustlikul viisil lahti läbi valimiseelse koosoleku Rootsis: „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm."

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” (Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 146). Eks ole tõetruu … huumor. Huumor? Sarkasm? Või peen iroonia? Teadagi on „Ajaloo kõige levinumad toorained on iroonia, tragöödia ja paradoks.“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 lk 65). Nii, et ilmselt ehitatakse (meie teiega vaikival nõusolekul) ülesse paradoksaalselt iroonilist tragöödiat.

 Vaade, maailmavaade

 Siiski räägib poliitturg sama kirglikult edasi väärtustest, vastutusest ja maailmavaatest. Maailmavaade? Kas see on kuidas maailm vaatab mind või kuidas mina vaatan maailma? Milline on poliitinimese maailmavaade, kes täna on Kahevahelpidukonnas ja homme Maaisapidukonnas või milline oli Pidukonda ühendav maailmavaade kui Kahevahel Pidukonnast osad siirduvad Kurakäeliste Pidukonda ja teised Muutustepidukonda? Kas neil oli mingi ühine (või vähemalt sarnane) maailmavaade? Segane värk. Mõtlesin, et selguse mõttes kordan üle mida tähendab maailmavaade? Lühiülevaade on selline:

 „Tõekspidamiste ja arusaamade kogum, mis määrab inimese suhtumise maailmasse ja tema enda kohasse ning tegevusse selles“ (Sõnaveeb EKI)

 Ma saan aru küll, et te mõtlete, „Mida see Pets siin targutab? Keda see peenmehhaanika ikka huvitab?“. Ka õige. Isegi mitmed minu sõbradki arvavad samamoodi, aga … Aga vaadake, ma olen väljaõppinud planeerija/hinnaökonomist/analüütik, kogu minu elu on olnud üks suur analüüs. Alati tuleb teha valikuid. Mitte alati pole need valikud õiged/head, kuid kui oled ette valmistunud on õige valiku tõenäosus suurem. Sama kehtib poliitturu kohta. See aeg mil võis poliitturul valida lihtsalt toredate ja ilusate inimeste vahel on möödas. Mitte et kõik oleksid tänapäeval koledad ja kollid, kuid keskkond on muutunud ja meie teiega seal sees. Me tahame lihtsalt aru saada, kuidas kogu see poliitturu „värk“ töötab ja kuidas see võiks töötada. Poliitturg on ju töötanud viiel erineval moel nagu koeratoidureklaam ütleb. Kas see üldse töötab? Kas see töötab nii nagu Bo seda kirjeldas ja kus selles on maailmavaate koht?

 Tagasi Manifesti juurde

Milleks meile teiega Manifest? Mitmed meie targad kaaskodanikud on õhutanud meid teiega üha uuesti ja uuesti riigikorraldust kaasajastama. Õige kah. Riigikorraldus peab olema nagu hästiistuv kuub, funktsionaalne ja mugav kanda. Kui seda ei uuendata, siis muutub see esialgu ebamugavuseks, siis veidruseks. Just sinnamaani meie teiega olemegi jõudnud. Aaviksoo, Lauristin ja Raidla Riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifest just sellisele kaasajastamisele kutsubki.

Kuigi tegemist on väga kiiduväärt süsteemse dokumendiga, siis mõned lähenemised teevad murelikuks. Mitte niivõrd põhimõtted, vaid sõnad, mis võivad anda arutlustele vale suuna või need hoopis summutada (nii nagu kõigi eelnevatega juhtunud on). Näiteks tõdemus, et „Selle edenemise taustal tajume, et hoog on raugemas, tulevikuusku on asendamas rahulolematus ja ühiskonnas kasvab vastastikune usaldamatus. Missiooni- ja visioonipoliitikat napib. Kõige olulisemana on kahanenud usaldus valitsemisse.“ (ERR 20.10.26) Seega ühiskond ja valitsemine. Mida nende all mõeldakse?

 

-Esiteks ühiskond? Kes/mis see veel on? Vaba valiku puhul konkreetsetes tegevustes jätan ma selle termini kasutamata. Miks? Sest see on Riigikorralduse küsimuse arutamise juures segadusttekitav ja laialivalguv üldistus. Termin/väljend/sõnakõlks  „Ühiskond“ muudab kogu ülesande lahenduse hoomamatuks, laialihajuvaks ja vastutust hülgavaks. Seega reaalsuses lahendamatuks. Tundub, et parima selgituse sellel teemal on andnud MT: „Ühes kuulsas intervjuus aastast 1987 ütles Thatcher: Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään (---) ja meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju igaüks meist on valmis enda eest vastutust võtma.““ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Just-just, vastutuse võtmine on tähtis komponent riigikorralduse ladusas toimimises. Vastutus, kohustused ja andestus.  „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 nendatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 146). Millised kohustused? Benjamin Franklin mainib sellistasja nagu „Kohustus kasulik olla” (S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004 lk 270)

Nii, et meil teiega „On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään“ + vastutus + kohustused. Nende käepäraste (üheselt mõistetavate) materjalidega peamegi töötama. Hea teada. Nagu märgitud, siis ühiskond on lihtsalt liiga laialivalguv mõiste, et läbi selle kirjeldada mida meie teiega tahame saavutada või kaitsta. Friedrich Suure ütlemine, et „Kes kaitseb kõiki ei kaitse kedagi.“ kehtib jätkuvalt

 -Teiseks, kuigi meie ise anname asjadele/nähtustele nimetused, siis vahel hakkavad sõnad aja jooksul tähendust muutma. Sõna kuju jääb samaks, kuid sisu muutub (või vastupidi)i. Üks selliseid sõnu on „valitsema“. Vahel oleme mõnede formuleeringutega nii harjunud, et … Kui sõnad ja nende sisu lähevad lappama läheb lappama kogu projekt.  Olles osalenud paljude tulevikuprojektide/strateegiate/visioonide koostamisel on alati tekkinud tunne, et nüüd kohe, kohe nüüd … Aga ei kohe, ei nüüd. Kahju. Kuni järgmise korrani.

Kõigis neis projektides tundub olevat üks konstruktsiooniline võib-olla isegi konstitutsiooniline viga – need ettepanekud/konstruktsioonid on huvitavad, kuid ei kirjelda tegelikkust või identiteete. „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“ „Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 301). Vaat selline lugu.

 Siiski olen arvamusel, et üritada tuleb ikka ja jälle, sest iial ei või teada milline õhupilu eduks kuskile tekkib st identiteet, lugu või katus muutub (sõidab?) või kellegi huvid seda tingivad. Nii, et olgem entusiastlikult hakkamas, kuid … Kuid muudame seekord vaatenurka. Olen mitmel korral maininud, et ühe juhtumi puhul olime kõik valesti aru saanud (nii valdkonnaasjatundjad kui juristid) kuidas kaubaturgu määrata. Pusisime hulk aega ja siis tuli uus töötaja ning ütles, et te „Eee, vaatate seda turgu valelt poolt“. Valesti. Nii oligi, kui sama asja vaadata õigelt poolt, siis loksub kõik ise paika. Võimalik et nii juhtub ka riigikorralduse kaasaegseks kõbimisega.

 Allegooriline näidiskatse

Teeme ühe näidislahenduse, püüame luua loogilise jada. Võib-olla see polegi loogiline, kuid ... Vaatame meie riigikorralduse hetkeseisu ja tulevikuvajadusi teiselt poolt. Turg on meil ju sama, figurandid ka, ainult, et vaade on valelt poolt – ülevalt alla, mitte alt ülesse nagu seda käsitleb meie Põhiline Seadus. Kui koma võib muuta ajalugu (tappa mitte, armu anda vs tappa, mitte armu anda), siis mõnele sõnale vale „väärtuse“ omandamisega võib asi päris untsu minna. Tõsiasi on, et tihti me ei pane enam tähele, et vale sõna kasutamine annab mõttele vale lennukaare. Ja selles kontekstis on vale sõna „valitsemine“ ( usaldus valitsemisse). Miks „valitsemine“ on vale sõna?  Vale seepärast, et meil ei ole valitsejaid (vähemalt avalikult mitte). Meil on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mille kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Teadagi on määratlus rahvas kuidagi … laialivalguv, umbes nagu ühiskondgi. Kuid seda on võimalik konkretiseerida ja isegi personaliseerida.

Niisiis, Eesti Vabariigi kodanike arv on  Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmetel umbes  1,12 milj  eesti kodanikku (umbes 82% Eesti elanikkonnast), mis tähendab, et Eesti Vabariigil on 1.12 milj … Kodanikku/Omanikku. See on ju meie oma Riik! Hääleõigus ehk valimisõigus on neist  umbes 963 000–965 000 inimesel. Igal Kodanikul/Omanikul on sünni (ja seadusjärgne) võõrandamatu õigus teha iseseisvalt otsuseid sh sõlmida lepinguid.  Samas ei ole mõeldav, et iga Kodanik/Omanik igapäevaselt tegeleks seadusandluse, maksude, tervishoiu ja haridusega, selleks pole lihtsalt aega/oskusi/soovi, mis tähendab, et meie teiega peame osade teenuste (aga Riigikorraldus on kõige ehtsam teenus, täpselt samasugune nagu torulukksepp, hambaarst või kaupmees) Meie teiega võiksime ju teha kõike seda ise, kuid ostes ( või rentides) endale kompleksteenuse on see lihtsalt mugavam/tõhusam/kvaliteetsem. Seega, mida me teeme?

Elementaarne,  meie teiega kuulutame välja hankemenetluse Riigi korraldamise teenuse osutamiseks ja sõlmime iga nelja aasta järel teenusepakkujaga (MTÜ Pidukond 1,2,3) rendilepingu. Tegemist on lepinguga Kodaniku/Omaniku ja teenuse pakkuja ehk Pidukonna vahel. Ühelt poolt kohustub (mitte ainuüksi ei luba) rendile võtja (MTÜ Pidukond 1,2,3) meile teiega mingit teenust pakkuma tõhusalt, odavamalt, kiiremini kui teised Riigi korraldamise teenuse pakkujad. Teisalt loobub Kodanik/Omanik oma sünniõiguse järgsest õigusest teha ise otsuseid, uskudes otsuste tegemise (vastavalt pakkumises kirjeldatule otsuste tegemise teenusepakkujale MTÜ Pidukond 1.2.3. Oeh, keeruline? Aga omanikuks olemine ongi keeruline. Kodanik/Omanik jääb ikkagi ka peale hääle andmist Omanikuks, valitud teenusepakkuja … Rentnikuks. Seega üle korrates Rentnik üürib Riigikorralduse kaudu teenuse osutamise õigust, mitte ei valitse. Ärgem seda põhimotiivi unustagem.

Lepingust ühepoolne taganemine

Nüüd tähelepanu! Kodanik/Omanik sõlmib hankel lepingu MTÜ Pidukonnaga 1,2,3 teatud kindlatel tingimustel, see on kahepoolne leping. Tehing. Taganematu või vähemalt ühepoolselt taganematu, sest sellest lepingu täitmisest saab mööda hiilida vaid Rentnik, kuid Kodanik/Omanik  mitte.   kuid peale hanke võitja väljakuulutamist. Siiski, siiski, elu on keeruline ja kõik plaanid ei lähe täkke. Nii võib  ilmneda, et rentnik on oma suutlikkust üle hinnanud ega suuda piisavalt laialdaselt teenust pakkuda ega  suuda kokkuleppe punkte ( maksta rohkem renti, hoolitseda ja rohkendada renditud vara, olla viks ja viisakas) täita. No piltlikult väljendudes hanke võitjal jäi rendi maksmisel ressurssidest puudu. Mida teha?  Pidukond 1,2,3 võttis endale samale pinnale … Kaasüürniku. Ehhee, moodustas Koalitsiooni. Tore lahendus ju, aga … Ilmnes, et Kaasüüriline oli lärmakas essukeeraja ja räpakott, mille tõttu Rentnik ei saanud ikkagi Kodaniku/Omaniku vastu oma kohustusi täita. Kuid see-eest sai ta oma vastutust „hajutada“. Tema küll oleks tahtnud, aga teate küll see Kaasüüriline on süüdi, et kõik head plaanid lörri läksid. Kaasüüriline/Koalitsioonipartner ütleb omakorda, et tema pole sellele Kodanikule/Omanikule ja sellisele rendilepingule alla kirjutanud ega selliseid jaburaid lubadusi andnudki ja … Kui tahate paremaid tulemusi, siis andke meile raha juurde ja kohustusi vähemaks. Nii meie teiega maksamegi – ega siis kehva Rentniku pärast Riik pidamata saa jääda. Oma Riik ikkagi. Ja nii nad „valitsevad“ järgmiste valimisteni.

Mis siis teha? Jälle üks pimetähni küsimus. Kogu selles mängus on  jäänud tähelepanu alt välja, et Rentnik pole täitnud lepingut, ta on enda vajadused/kulud/lõbud rahuldanud, kuid Omaniku suhtes lepingut rikkunud. Kui keegi väidab, et teistmoodi ei saagi, siis … Kas lepingu mittetäitmine on seaduslik? Üheski Valimisplatvormis/Valimisprogrammis pole ju toodud taandavaid klausleid. Kuskil pole lubatud, et kui Kaasüürniku tõttu keeratakse teil vesi kinni või prügi ei veeta, siis nii ongi? Aga täpselt niimoodi praegu uuele hankele vastu minnaksegi täiesti süüdimatult. Süüdimatult seepärast, et Kodanik/Omanik on senini olnud mõistev/heatahtlik/arusaaja, kuid mängud mida Rentnikud ja kaasüürilised koos mängivad pole enam võimalikud, sest rendi objekt kipub narmendama, see vajab hädasti korrastamist, lepingute formaadis ülevaatamist ja kaasajastamist. No nii, nüüd sai ikka päris jabur jutt sihipäraselt kokku keerutatud, kuid tegelikkuses see väikeste variatsioonidega just niimoodi toimubki. Ehk kogu küsimus taandub vastutusele ja lubaduste/lepingute Kui meie teiega seda vastutamatuse trendi ei murra, siis pole meil oodata ka paremaid Riigi korraldamise tulemusi. Samas tundub, et poliitturg suundub oma valimiskampaanias aegade hämaruse poole pakkudes Kodanik/Omanikule gladiaatorivõitlust ja piltkirja. Kuidagi väga narr tunne on.

Sotsiaalsed jõud ja jõuetused

Nii ongi, et pidukonnad lubavad kõige ulmelisemaid teenuseid vaevumata tegelema tõeliste probleemidega. Peter Turchin on kirjutanud üpris omanäolise käsitluse „Lõpuajad“ (PM 2026 lk 22/23). Kaskaad huvitavaid konstruktsioone, millega võib, kuid ei pruugi nõustuda, siiski jäi silma üks konstruktsioon mis käsitles kahte suurt sotsiaalset jõudu – rahvastiku vaesumine ja eliidi ületootmine (arutlus käib USA kohta). „Ning rahvastiku vaesumine sünnitab rahulolematust, mis muutub lõpuks vihaks. Rahva rahulolematus koos eliitipürgijate suure hulgaga moodustab väga tuleohtliku segu.“ Ilmselt on see ka võti mõistmaks seda mis võimaldab seda mis toimub praegu Lääne-Euroopas ja miks presidendivalimised USA-s kujunesid just selliseks nagu need kujunesid. „Mõistmaks, miks sai Donald Trumpist Ameerika Ühendriikide neljakümne viies president, peaksime pöörama vähem tähelepanu tema isikuomadustele ja manööverdamistele ning rohkem sügavatele ühiskondlikele jõududele, mis paiskasid ta tippu. Trump oli nagu laevuke, mis sattus suure tõusulaine harjale. Kaks kõige tähtsamat sotsiaalset jõudu, mis andsid meile presidendiks Trumpi – ja tõukasid Ameerika riikluse lagunemise äärele -, olid eliidi ületootmine ja rahvastiku vaesumine.“. Eelnev on omamoodi väga tähelepanuväärne konstruktsioon, mis seob kokku eliidiks PÜRGIJAD, eliidi ÜLETOOTMISE, rahvastiku VAESUMISE ja riikluse LAGUNEMISE ohu ja seda USA-s. Võrreldes sellega on meie olukord nagu morsipidu. Meie eliiti pürgijad on kahjuks pigem administratiiv/poliitilise valdkonna kaudu pürgijad, seega mittetootlikud pürgijad. Mis omakorda tähendab, et nad on pigem ühiskondliku rikkuse kulutajad kui selle loojad „Tänapäeva demokraatlike riikide avalikus sektoris ehk riigisektoris on ratsionaalse majanduskalkulatsiooni teostamine täpselt sama võimalik nagu see oli Nõukogude Liidus –

see puudub.“  „Riigisektoris pole mitte kellelgi oma nahk mängus ning kahjumi tekkimise korral on võimalik tagajärgedega tegelemisest pääseda lihtsalt läbi rahva maksustamise või rahaloome. Kogu paradoks riigisektori ja poliitilise planeerimisega ongi justnimelt see, et planeerimine polegi võimalik. Avaliku sektori majandus ei olegi majandus, vaid pimedas kompamise ja loto mängimise süsteem.“ (V Valdmaa „Bitcoin vs Maailm“ lk 49/50). Seega saab sellise eliidi ületootmine, erinevalt USA majanduslikust eliidist,  olema tasakaalu vägagi häiriv. Kuid selline „eliidi ületootmine“ on vägagi riigikorralduslik küsimus. Riigikorralduslikult on võimalik sellise vesivõsu kasvu piirata. Praeguna riigikorraldus lihtsalt võimaldab sellist ületootmist ja mis kõige halvem ületoodetud administratiiveliit hakkab endale ise „tühitööd tekitama“ seda meie ühiste ressursside arvel

 Teiseks pole meil siiski tegemist niivõrd vaesumise kui teatava perspektiivi puudumisega osades sektorites eriti pea, käe ja südame töötajate“ osas. Lihtne tõdemus on see, et meie teiega majandus ja heaolu pole nii kõrgele tõusnud nagu läänemaailmas, mis tähendab, et ka vaesumise "kahvel" on väiksem. No piltlikult ei kuku pilvelõhkuja tipust alla, vaid komistad taburetiga. Siiski, iga langus on mingite ootuste luhtumine. Nagu mainib R Müllerson: „Lisaks kuristikule, mis lahutab kus tahes ja kuskil olijaid, on David Goodhart juhtinud tähelepanu ka ühele teisele, ehkki eelmainituga seotud ohtlikule ühiskondlikule lõhele: nii-öelda kognitiivsetel kutsealadel hõivatud kõrgharidusega inimesed, füüsilise töö tegijad ning need, kes hoolitsevad noorte, eakate, puuetega inimeste ja haigete eest. Tema liigituse järgi on need  pea, käe ja südame töötajad. Kui esimene kategooria (pea) töökohad on mainekad ja tavaliselt ka hästi tasustatud, siis kahel teisel on väiksem palk ja märksa kehvem ühiskondlik maine. Ja seda hoolimata asjaolust, et ülikoolidiplomit devalveeriva massikõrghariduse laialdase leviku tõttu valmistatakse ette ülearu palju inimesi, kellel on küll diplom, kuid pole võimeid tegutseda väga hästi tasustatud kognitiivsetel töökohtadel. Lisaks kahaneb selliste töökohtade arv, vähemalt potentsiaalselt, tehisintellekti edenemise tõttu. (kas saab tõesti väita, et Londoni City suhtekorraldusbüroo nooremspetsialisti töö on kasumlikum kui bussijuhi või hooldustöötaja töö?)“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 289). Eks ole hea küsimus? Ilmselt on need just need küsimused millega peab Konvent tegelema, sest kui nende teemadega komplektselt ei tegeleta, siis lihtne rahulolematust muutubki läbi perspektiivi puuduse lõpuks vihaks. Seda kõike on veel praegu võimalik vältida. Sotsiaalsed jõud toimivad nii või teisiti, positiivses või negatiivses kombos. Meie ülesanne siduda kokku meie teiega jaoks positiivne kombo. Ja "kaakasuppi" palun mitte pakkuda.

 Mnjah, kuna tänane jada läks vahepeal följetoniks kätte (kuid kes süveneb, see saab asja ivast aru), siis värvikaartini me seekord ei jõudnudki, aga …

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

E O Thorp „Võitja igal turul“ ÄP 2026

 

Lk 456 „Hariduse näljutamine on kui seemnevilja ära söömine.“

 

K Polanyi „Suur muutus“ Ilmamaa 2026

 

Lk 214 Adam Smith „„Milline iganes on mõne konkreetse rahva territooriumi ulatus, kliima või mullastik, sõltub selle iga-aastane varude küllus või nappus antud konkreetses olukorras  paratamatult kahest asjaolust“, nimelt tööjõu oskustest ning ühiskonna kasulike ja laiskade liikmete vahekorrast.“