Aeg-ajalt kuulutatakse meil välja sõnavõistlusi ehk sõnausi uute riigi
ja ühiskonnaga seotud mõistete paremaks väljendamiseks eesti keeles. Aastatega
on leitud mitmeid huvitavaid sõnu nagu: nuhvel, juhind,
averus, mis võib-olla laiemale ringile midagi ei ütle, kuid ka taristu,
kestlik, vabakond, millised on leidnud koha igapäevases keelepruugis. Tore,
keel uueneb. Oma osa keeleuuendusse on püüdlikult andnud ka Dr Riik. Kuid Dr Riik on lähenenud veidi teise nurga alt,
püüdes oma sõnavõistlusel anda uut sisu juba
tuntud sõnadele. Raugematu hooga tekkib
eelarve arutelude käigus üha uus nominente mitte sõna vaid sõnasisu võistlusele.
Harilikult me ei pööra sellistele veidrustele tähelepanu, kuigi peaks. Näiteks,
minu konkurentsituks lemmikuks on maksude tõstmine ja uute kehtestamise uus
sõnaseletus , et maksude tõstmine ei tõsta maksukoormust, maksukoormust tõstab
MTA … hea töö! Vaat sulle lops. Väga huvitav sõnaseletus maksukoormuse tõusule,
maksukoormus sõltub maksmaksmise distsipliinist, ehk kui me makse ei maksa,
siis maksukoormus on madal. Saite nüüd, me ise, ausate maksumaksjatena, oleme süüdi maksukoormuse tõusus. Seega
maksukoormuse vähendamiseks laske Dr Riigil mõõdutundetult makse tõsta, kuid
selle tasandamiseks jätke maksud
maksmata? No seda andis ikka välja mõelda. Palju õnne see sõnaseade on konkursi
kindel nominent. Meie … Meie kõik istume vaiki, näpp suus ja imestame …
vaikselt. Edasi, statsionaarsete riigikorterite ehitamise nimetamine töökohtade mobiilsuse loomiseks – jälle vahva
nominent. Veel nominente? Aga palun, ega
headel aegadel varude korjamist majanduse jahutamiseks defineerimine
sõnasisukonkursil ilmselt madalat kohta
ei saavuta. Nii, et kõik, kes te endale varusid kogute halbade aegade vastu, …
häbi teile, olete majanduse jahutajad. Olete pidurid. Samas on sõnaseadmise
alal ka veel vajakajäämisi - eelarvetasakaalust sõnajada varjus väljahiilimist
majanduse ergutamiseks defineerimisega peab veel vaeva nägema. Ei kõla veel
suupäraselt. Ootame uusi elamuslikke sõnasisustusi.
Rahalipikuga sõna
Dr Riigi sõnasisukonkurssi võiks ju huumoriga
suhtuda, sest meie pärisinimesed ju teame, et olenemata sellest, et Dr Riik
nimetab punast ämbrit sinine saapaks, jääb
ämber ämbriks ja saabas saapaks. Olenemata poliitinimeste ilukõnest ja
segastest sõnaseletustest ei saa ämbrist jalavarju, ega saapast veeanumat. Veidrus
lihtsalt. Kuid sõnasisu ümbermuutmine pole alati nii süütu, mõnedel
sõnajadade sisu muutmine ei ole lihtsalt õhuvõnge, need on valikud, kas minna
hüvakätt või kurakätt. Neil valikutel on ka rahalipik küljes. Näiteks on Dr Riik paisanud sõnakonkursile
uue kandidaadi, mille käigus e-hääletuse piiramine nimetatakse ümber valimiste
ühetaolisemaks muutmiseks. Vahva. Meie
… Meie istume hämmelduses ja jälle … vaikides. Teada on
andnud, et: «Mida pikem on hääletamisperiood, seda enam erinevad tingimused,
milles valijad hääletavad. Seetõttu ei ole ministeeriumi hinnangul
eelhääletamise aja pikendamine kooskõlas valijatele hääletamiseks sarnasemate tingimuste
loomisega,». Oeh! Hea, ladus seletus, kuid mida see tähendab? Kuidas seda
tõlkida? Ma ei tea millise märgi see
väljapoole saadab, kuid mul on tunne, et meid kui valijaid, peetakse täiesti tobujussiks.
Valija poleks justkui suuteline seitsme päeva sees oma otsusele kindlaks jääma?
Vaat kolm päeva veel, hädaga pooleks, võib
valija otsusekindlust usaldada, kuid seitse see on juba liig. Muidugi on
ka võimalik, et poliitinimesed pole pärisinimestele võimelised üle kolme päeva
inimlikku nägu näitama. Ei tea. Kuid teadmiseks Pilvepiirile, pärisinimesed
vaagivad oma seisukohti neli aastat. Põhjalikult. Tihtipeale nördides , vaadates näotut
poliitkemplust tammsaareliku kõrtsmiku moel süljates kommenteerides, et litsid
mehed need Vargamäe mehed, kuid alati teades mida või keda valida. Valija oskab valida, kui on … keda valida, kui
on poliitika, mida valida. Muidugi on raske valida, kui mäng käib briti huumori
laadis: „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma
mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me
otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“ (J.Lynn, A. Jay
„Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 469) Ehhee, siis polegi midagi valida, on
vaid poliittehnoloogia: üleelusuuruse näopildid ja häbitu ühekordne nänni
pakkumine.
Enamik meist võib valida nii elektrooniliselt kui ka
valimisjaoskonnas a´la kastis/kabiinis, tehes risti ruudu sisse. Oludes, kus me
allkirjastame igapäevaselt lepinguid, teeme tehinguid jne usaldame me ju nende teenuste
pakkujaid. Kuid hääletades ei usalda? Valides, tahame minna tagasi aega, mil
palka maksis asutuse trellitatud kassaluugist kassapidaja. Veider. Selline
suund minevikku tundub täieliku jaburusena. Valimiskabiin on varsti anakronism
nagu nüüdseks on selleks saanud telefoniputka. Valikuvõimaluste vähenemine
tekitab trotsi, kuid see kes
arvab, et ta ei lähegi valima, boikoteerides üritust ei saavuta loodetud
tulemust. Loobuja teeb ikkagi valiku, kuid kehva ja passiivse „Mittevalikud on samuti valikud.
Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele
tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“
(M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 Lk 95).
„e-värgi“
hinnasilt.
Teile tundub see imelik, et e-valimistel on
küljes hinnasilt? Mõtleme veidi. Me oleme seoses uute e-värkide juurutamisega loonud Eestist kordades suurema
kuvandi, kui me tegelikult oleme, kuid e-valimised on e-riigi kuvandi
lahutamatu osa. Enamgi veel, e-valimised on e-värgi kroonijuveel. Me oleme
ennast soojendanud juba tükimat aega e-riigi maine paistel. Muide õigusega,
sest sisenesime julgelt tundmatutele aladele. Olime esmaavastajad ja võitjad. Oleme
oma julgusest saanud nii rahalist, ajalist, kui mainekasu. Kõrvalt vaadates oleme
loonud justkui täiesti uue riikluse - e-riikluse: ID-kaartid, e-maksuamet,
e-pangandus, e-tervishoid, e-piletid jne. Me võime e-värgiga endale loetud
minutiga luua e-keskkonnas firma, minna reisima, suhelda sõpradega. e-värk on
loonud tagasivõetamatu mugavuse, kuid mitte ainult, need lahendused on andnud
meile tohutu hulga ainukest piiratud ressurssi – aega. Vaba või lisandunud
aega. Teatavast aeg on raha, kuid mitte ainult. Tarbetutest tegevustest
vabastatud inimese vabanenud aeg on hindamatu, sellele pole võimalik hinnasilti
külge panna. Küll aga on võimalik panna hinnasilt kõige selle kaotamisele. Kuid
e-värgil polle vaid rahaline ja ajaline mõõde, meie loodud e-värgiga oleme
avardanud oma riiki läbi e-residentsuse ka ülemaailmseks. Oleme e-riigina … maailmariik. Vahva. Üks
e-riigiks olemise reklaamnägusid ongi e-valimised. E-valimised on e-riigi
lahutamatu osa. Hindamatu osa. Muutused on pidevad: „Ajal, mil Gutenberg trükipressi leiutas, eksisteeris Euroopas juba tugev
infotööstus. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa suurima tööandjaga, haarates
enda alla sadu mungakloostreid, milledest paljud andsis peavarju suurele
hulgale suurepärase käsitööoskusega munkadele. Iga munk töötas raamatraamatuid
käsitsi ümber kirjutades koidust ehani, kuus päeva nädalas. Töökas, hea
väljaõppe saanud munk suutis valmis kirjutada neli lehekülge päevas ehk
kuuepäevase töönädala jooksul umbes 25 lehekülge. Aasta kogutoodanguks teeb see
1200-1300 käsitsikirjutatud lehekülge.Pool
sajandit hiljem, 1500 aastaks, olid mungad, kelle koguarv Euroopas ulatus
mõnede hinnangute kohaselt kaugelt üle 10 000, töötuteks jäänud. Nende
asemele oli tulnud väga väike seltskond kunstkäsitöölisi.“ ( P.F.
Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 115). Oot-oot, ega me juhuslikult Gutenbergi eelsesse aega tagasi ei ihka?
…ja
kvaliteetne e-riik tulgu …
Miski ei püsi paigal, kõik muutub, ka
e-riiklus vajab pidevat arendamist, kontseptsioone, strateegiaid,
investeeringuid. E-riik pole tasuta äpp, vaid kallis ettevõtmine. Hea, et ka
e-inimesed ise on hakanud sõna võtma e-värgi teemal. Selgitama selle valdkonna
spetsiifikat. Hiljuti on prof A.
Siibak ilmutanud e-rahva manifesti. See on mõistetavate põhimõtete kogum, kui
üks piilar e-värgi kasutamise ja arendamise mõistmiseks. Manifesti juurde sobib hästi teise
piilarina T. Tulva mõttekogum, et on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks
meil riigina tegelikult raha on.
Just,
millised on meie võimalused ja valikud.
Kuhu siis maailm liigub: 2016. a. II kvartalis oli SA
andmeil Eestis internetikasutajaid 87%. Tore. Peaaegu sama näitaja nagu sajand
tagasi oli kirjaoskusega. Ups! E-värk ongi uus kirjaoskus. E-värk on isegi
tähtsam kui kirjaoskus, see on sama tähtis kui tulirelva kasutuselevõtt, kõik
need kes seda ei omanud muutusid omajate kolooniateks. Kas me tahame e-kolonialismi sattuda? Loomulikult mitte. Asi pole lootusetu, mõni meist
veerib, mõni loeb juba soravalt uues e-kirjaoskuses, kuid peatähtis on, et noorimates vanuserühmades on
internetikasutus olnud pea sajaprotsendiline. Juba kümme aastat. Eks ole, uus
kirjaoskajate põlvkond kasvab peale, nad ei teagi mis see paber on. No võib-olla
vaid seda paberit mis on pisikeses ruumis konksu otsas rullis. Nagu SA andmed näitavad muutub e-värk järgmise paarikümne aasta jooksul pea
100%-ks, ehk kahandades e-valimiste osa kahandame me tuleviku osa enese
valikutes. Kahandame tagasisidet, kahandame osalemist otsustamistes. SA andmed
on tegelikult tagasiside sellest millist suhtluskanalit kasutatakse homme, tagasisidet tuleb analüüsida: “Eriti tähtis on kolmas järeldus:
tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus
põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.“
(P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks“ lk 182).
Ülbusest põhjustatud võimetuks tegev võhiklikkus on täpne diagnoos nüüdisaegsele
Dr Riigi tegevusele.
Üksildaste võrgustus
Lihtsalt kõrvalepõikeks üks selgitus. Mõnele
Pilvepiiril tundub, et e-keskkond süvenda lõhestumist. Kui kellelgi niimoodi
tundub, siis peaks ta enese … ümber
programmeerima. Ilmselt on siiski rohkem ühendava keskkonnaga. Peame arvestama täiesti uue fenomeniga, et tehnoloogia ja veebikeskkond on suuresti … üksildaste
inimeste võrku seotud seltskond. Muidugi mitte ainult üksildaste, pigem on see
võrgustik võimalus sidet pidada maailmaga. Mitte olla nii üksik. See on e-värgi
helgem pool. Inimesed pole enam nii üksikud, kuid … see kõik maksab.
Maailm liigub e-värgi poole,
seepärast ei tohi Dr Riik mingite isiklike hetkekasude nagu e-valimiste
kahimine meie head turuseisu halvendada. Meie e-kuvand jahvatab meile
iseseisvalt kasumit, meile tulevad erialaspetsid just seetõttu, et meil on
maine, meil on lahe, meil on fan. Me teeme uskumatuid ja pööraseid asju nagu
seesama e-hääletus, e-residentsus või eeltäidetud e-deklaratsioonid. Kuid kui
me enam pole fan? Oleme muutunud igavhalliks ja tööjõumaksude tõttu liiga kalliks? Kas siis
meie e-värk areneb või lahkub siit? Seoses tööjõumaksudega tõdevad suuremate
IT-firmade juhid, et äri laiendamiseks tuleb luua üha rohkem töökohti teistes
riikides, sest siin ei ole piisavalt töötajaid ja nende palkamine on liiga
kulukas. Kui kasvupotentsiaali laiendamiseks liigutakse üha enam väljapoole ja
see proportsioon pigem kasvab, siis on see meie majandusvõime erosioon. Kui
asjade turu maailmas tulebki välja liikuda, siis e-värgi maailmas saame me
kõike teha siinsamas. Turg ja võrk kohanevad vastavalt klientidele, Dr Riik … mitte
e-riigi kaks probleemi
Teiseks: on tähtis, see e-värk, milleks meil jõudu ja inimesi
on, oleks kvaliteetne st.
kasutajasõbralik. E-riik peab olema selline et tädi Maali ja Vanaema
Marie ka seda kasutada mõistaksid. Just kasutajasõbralikkusest jääb meie
e-riigil veel vajaka, millest tulenevad ka hirmud nii e-valimise kui e-värgi
vast üldse. Veel hiljuti oli suurmood, et ministeeriumid disainisid oma lehed
kõik omamoodi ja … üha uuesti. Raha kulus ilutsemisele. Otsitavat leida sealt
oli omaette kunsttükk. Praegu on lehekülgede üldkuvand õnneks ühtlustatud, kuid ega millegi leidmine
eriti kergem ole. Dr Riigi poolt pakutavad e-värgid pole mõeldud tarbijale, ei
lähtu tarbijakogemusest ja filosoofiast vaid arvutiinimeste maailmast ehk: „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi
keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.” (E.
M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”
Goldratt Baltic Network 2001 Lk 60). Kui inimene saab aru, kuidas
e-riigiga mugavalt suhelda, siis ta seda
varianti ka kasutab, kui ei saa, siis … nõuabki paberit. Kasutajasõbralikkus on
e-riigi arengu mootor, sellesse tulebki investeerida.
Teateid tegelikkusest
Riigikogu valimised või
KOV valimised kõlavad mõisteliselt uhkelt, kuid me valime iga päev, teeme
valikuid. Me oleme harjunud valima. Me valime eluaset, kaaslast, autot, juustu
… See kõik on valik erinevate variantide vahel. Kuigi Riigikogu valimine kõlab
kaunilt on see samasugune valikute tegemine nagu erinevate juustude vahel
valimine. Valija teeb valiku nii ühel kui teisel juhul mingi brändi kasuks …
või kahjuks. Seepärast ongi Riigikogu valimised peaaegu nagu kaubanduse hullud
päevad, kuid ilma reklaamita tehingu toimumise ajal ja kohas. Tõin selle valiku
motiivi sisse, kuna selle najal saab väga hästi aimu, kuhu maailm liigub. Nagu
märgib Credit Suisse'i analüütik Christian Buss (ÄP 16.04.17) on USA-s
aasta algusest poode kinni pandud rohkem kui 2008. aasta
samal ajal, mil USAs oli majandussurutis. Põhjus on tema sõnul väga lihtne „Tänapäeva mugavus seisneb selles, et
oled aluspesu väel kodus ning kasutad iPadi,“ Kui nüüd viia see konteksti SA
uuringuga noorte netikasutuse kohta, siis … Miks nad peaksid tuleviku inimesed minema
valima valimisjaoskonda, kui nad kõik teised valikud teevad e-värgis? Piirates e-valimisi lülitame me
osa inimesi, eriti noori, välja
valimistest, nende tuleviku
kujundamisest, luues ja kindlustades vanainimeste vabariiki.
Kroonijuveelide pantimisest
Kui me eitame hetkehuvidest või mõistmatusest e-lahendute
positiivset külge, siis anname vale signaali oma inimestele, et e-teenustel polegi
tulevikku. Teiseks on see signaal ka maailmale. Sellele maailmale, kus meie
„aktsiad“ e-riigina on ülikõrged. Meie e-riigi maine ise toodab meile kasumit,
isegi siis kui teised meis juba mööda vuhavad. Sellistes olude kahida
e-hääletust on nagu kuldmune muneva kana tapmine. Mõttetu ja kallis. Veelkord,
e-hääletus on e-riigi kroonijuveel, see on teenuste teenus, sellest lahti
öeldes ütleme, et meie teenused pole midagi väärt, et me ise ei usu sellesse.
Vaat niimoodi. See, mis mõjutaks meie edenemist ilma näppu näpu pele löömata,
hakkab meie arengut pärssima. Nii, et küsimus ei ole pelgalt selles kas Volli
või Malle saavad järgmiseks neljaks aastaks sooja tuppa riigipalgale. e-riigi
kuvandi säilitamine ja edasiarendamine on meie jaoks eksistensiaalne, kas me oleme
eesminejate hulgas või järeljõlkuja.
Uus
riik – ei-riik
Siinkohal
muutub R Rebase Tuulelohel väljaöeldu
mõte, et: „Mis on meie suur eesmärk täna? Meil ei ole avalikus tajus
kokkuleppelist Eesti lugu“ üha tähtsamaks.
Mõtlete, tühja sest loost, tajust ja kokkuleppest, peaasi, et saaks
hästi elada. Nii need asjad ei käi, hästi elamine tuleneb mingi eesmärgi
saavutamisest. Rahulolust selle eesmärgi saavutamisest. Kui eesmärki ei ole
siis hakkabki juhtuma … ei-riik. Sõnaliselt kasutab Pilvepiir jätkuvalt e-riigi
sõnakuju, kuid sisult on tegemist juba uue riigiga, ei-riigiga. Kõike eitatakse, sest pole ühtset eesmärki: ei
põlevkivienergeetikale, ei Jordaania investeeringutele, ei
karusloomakasvatusele, ei Reidi teele, ei RB-le, ei tuulikutele, ei
metsaraiele, ei miljardilisele
puidurafineerimiese tehasele, ei Patarei müügile, ei elektriliinidele …
EI, EI, EI! Palju õnne, saimegi ei-riik saigi valmis, kuid … Millest me elama
hakkame? Mis meile head elu jahvatab?
Minu auväärt emakeele õpetaja rääkis meile põhikoolis loo kuidas
J. Liiv kirjutas tüütu, pühendust nuiava imetleja värsikogusse: „Oh oleks mina näinud, kui sind
tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!“ E-värgi kahimise katsete peale ütlen –
ärge tehke. Valige tulevik. See on valikute küsimus, kas me tahame e-riigiga
minna edasi või ei-riigiga tagasi. Meie valik, kuid ei-riigil on üks
põhimõtteline viga – ei riiki ei tule investeeringud, ei tule andekad inimesed,
ei ole arengut, ei ole tulevikku. „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade
vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti
selgelt edasi.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 45).
Alati on
küsimus valikutes. Valimises … mitte paberis.
Targutusi:
M. Thatcher
„Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013
Lk 32. „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi
on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla
seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”
Lk 35 „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku
vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja
valitsuse rolli suhtelist vähenemist.”
Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016.
Lk 163 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused
süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning
mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste
andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju
piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks.
Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.“
M.
Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)
Lk
22 „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed
välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et
venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda
see riik tegelikult tahabki?“
H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017
Lk 77 „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli
alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt
kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele
suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos
Saksamaaga kui liituda selle vastu.“
„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et
säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse
tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal.
Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas
sugupõlves, seb endale ülesane, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi
seisnud.“
„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et
kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi
kahe kontrollimisega.“