Sunday, April 23, 2017

e-riik & ei-riik


Aeg-ajalt kuulutatakse meil välja sõnavõistlusi ehk sõnausi uute riigi ja ühiskonnaga seotud mõistete paremaks väljendamiseks eesti keeles. Aastatega on leitud mitmeid huvitavaid sõnu nagu: nuhvel,  juhind,  averus, mis võib-olla laiemale ringile midagi ei ütle, kuid ka taristu, kestlik, vabakond, millised on leidnud koha igapäevases keelepruugis. Tore, keel uueneb. Oma osa keeleuuendusse on püüdlikult andnud ka Dr Riik. Kuid  Dr Riik on lähenenud veidi teise nurga alt, püüdes oma sõnavõistlusel anda uut sisu  juba tuntud sõnadele. Raugematu hooga  tekkib eelarve arutelude käigus üha uus nominente mitte sõna vaid sõnasisu võistlusele. Harilikult me ei pööra sellistele veidrustele tähelepanu, kuigi peaks. Näiteks, minu konkurentsituks lemmikuks on maksude tõstmine ja uute kehtestamise uus sõnaseletus , et maksude tõstmine ei tõsta maksukoormust, maksukoormust tõstab MTA … hea töö! Vaat sulle lops. Väga huvitav sõnaseletus maksukoormuse tõusule, maksukoormus sõltub maksmaksmise distsipliinist, ehk kui me makse ei maksa, siis maksukoormus on madal. Saite nüüd, me ise, ausate maksumaksjatena,  oleme süüdi maksukoormuse tõusus. Seega maksukoormuse vähendamiseks laske Dr Riigil mõõdutundetult makse tõsta, kuid selle tasandamiseks  jätke maksud maksmata? No seda andis ikka välja mõelda. Palju õnne see sõnaseade on konkursi kindel nominent. Meie … Meie kõik istume vaiki, näpp suus ja imestame … vaikselt. Edasi, statsionaarsete riigikorterite ehitamise nimetamine  töökohtade mobiilsuse loomiseks – jälle vahva nominent.  Veel nominente? Aga palun, ega headel aegadel varude korjamist majanduse jahutamiseks defineerimine sõnasisukonkursil  ilmselt madalat kohta ei saavuta. Nii, et kõik, kes te endale varusid kogute halbade aegade vastu, … häbi teile, olete majanduse jahutajad. Olete pidurid. Samas on sõnaseadmise alal ka veel vajakajäämisi - eelarvetasakaalust sõnajada varjus väljahiilimist majanduse ergutamiseks defineerimisega peab veel vaeva nägema. Ei kõla veel suupäraselt. Ootame uusi elamuslikke sõnasisustusi.

Rahalipikuga sõna

Dr Riigi sõnasisukonkurssi võiks ju huumoriga suhtuda, sest meie pärisinimesed ju teame, et olenemata sellest, et Dr Riik nimetab punast ämbrit sinine saapaks,  jääb ämber ämbriks ja saabas saapaks. Olenemata poliitinimeste ilukõnest ja segastest sõnaseletustest ei saa ämbrist jalavarju, ega saapast veeanumat. Veidrus lihtsalt. Kuid sõnasisu ümbermuutmine pole alati nii süütu, mõnedel sõnajadade sisu muutmine ei ole lihtsalt õhuvõnge, need on valikud, kas minna hüvakätt või kurakätt. Neil valikutel on ka rahalipik küljes. Näiteks on Dr Riik paisanud  sõnakonkursile  uue kandidaadi, mille käigus e-hääletuse piiramine nimetatakse ümber valimiste  ühetaolisemaks muutmiseks. Vahva. Meie …  Meie  istume hämmelduses ja jälle … vaikides. Teada on andnud, et: «Mida pikem on hääletamisperiood, seda enam erinevad tingimused, milles valijad hääletavad. Seetõttu ei ole ministeeriumi hinnangul eelhääletamise aja pikendamine kooskõlas valijatele hääletamiseks sarnasemate tingimuste loomisega,». Oeh! Hea, ladus seletus, kuid mida see tähendab? Kuidas seda tõlkida?  Ma ei tea millise märgi see väljapoole saadab, kuid mul on tunne, et meid kui valijaid, peetakse täiesti tobujussiks. Valija poleks justkui suuteline seitsme päeva sees oma otsusele kindlaks jääma? Vaat kolm päeva veel, hädaga pooleks, võib  valija otsusekindlust usaldada, kuid seitse see on juba liig. Muidugi on ka võimalik, et poliitinimesed pole pärisinimestele võimelised üle kolme päeva inimlikku nägu näitama. Ei tea. Kuid teadmiseks Pilvepiirile, pärisinimesed vaagivad oma seisukohti neli aastat. Põhjalikult.  Tihtipeale nördides , vaadates näotut poliitkemplust tammsaareliku kõrtsmiku moel süljates kommenteerides, et litsid mehed need Vargamäe mehed, kuid alati teades mida või keda valida.  Valija oskab valida, kui on … keda valida, kui on poliitika, mida valida. Muidugi on raske valida, kui mäng käib briti huumori laadis: „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 469) Ehhee, siis polegi midagi valida, on vaid poliittehnoloogia: üleelusuuruse näopildid ja häbitu ühekordne nänni pakkumine.

Enamik meist võib valida nii elektrooniliselt kui ka valimisjaoskonnas a´la kastis/kabiinis, tehes risti ruudu sisse. Oludes, kus me allkirjastame igapäevaselt lepinguid, teeme tehinguid jne usaldame me ju nende teenuste pakkujaid. Kuid hääletades ei usalda? Valides, tahame minna tagasi aega, mil palka maksis asutuse trellitatud kassaluugist kassapidaja. Veider. Selline suund minevikku tundub täieliku jaburusena. Valimiskabiin on varsti anakronism nagu nüüdseks on selleks saanud telefoniputka. Valikuvõimaluste vähenemine tekitab trotsi, kuid  see kes arvab, et ta ei lähegi valima, boikoteerides üritust ei saavuta loodetud tulemust. Loobuja teeb ikkagi valiku, kuid kehva ja passiivse  „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 Lk 95).

„e-värgi“ hinnasilt.

  Teile tundub see imelik, et e-valimistel on küljes hinnasilt? Mõtleme veidi. Me oleme seoses uute e-värkide  juurutamisega loonud Eestist kordades suurema kuvandi, kui me tegelikult oleme, kuid e-valimised on e-riigi kuvandi lahutamatu osa. Enamgi veel, e-valimised on e-värgi kroonijuveel. Me oleme ennast soojendanud juba tükimat aega e-riigi maine paistel. Muide õigusega, sest sisenesime julgelt tundmatutele aladele. Olime esmaavastajad ja võitjad. Oleme oma julgusest saanud nii rahalist, ajalist, kui mainekasu. Kõrvalt vaadates oleme loonud justkui täiesti uue riikluse - e-riikluse: ID-kaartid, e-maksuamet, e-pangandus, e-tervishoid, e-piletid jne. Me võime e-värgiga endale loetud minutiga luua e-keskkonnas firma, minna reisima, suhelda sõpradega. e-värk on loonud tagasivõetamatu mugavuse, kuid mitte ainult, need lahendused on andnud meile tohutu hulga ainukest piiratud ressurssi – aega. Vaba või lisandunud aega. Teatavast aeg on raha, kuid mitte ainult. Tarbetutest tegevustest vabastatud inimese vabanenud aeg on hindamatu, sellele pole võimalik hinnasilti külge panna. Küll aga on võimalik panna hinnasilt kõige selle kaotamisele. Kuid e-värgil polle vaid rahaline ja ajaline mõõde, meie loodud e-värgiga oleme avardanud oma riiki läbi e-residentsuse ka ülemaailmseks.  Oleme e-riigina … maailmariik. Vahva. Üks e-riigiks olemise reklaamnägusid ongi e-valimised. E-valimised on e-riigi lahutamatu osa. Hindamatu osa. Muutused on pidevad: „Ajal, mil Gutenberg trükipressi leiutas, eksisteeris Euroopas juba tugev infotööstus. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa suurima tööandjaga, haarates enda alla sadu mungakloostreid, milledest paljud andsis peavarju suurele hulgale suurepärase käsitööoskusega munkadele. Iga munk töötas raamatraamatuid käsitsi ümber kirjutades koidust ehani, kuus päeva nädalas. Töökas, hea väljaõppe saanud munk suutis valmis kirjutada neli lehekülge päevas ehk kuuepäevase töönädala jooksul umbes 25 lehekülge. Aasta kogutoodanguks teeb see 1200-1300 käsitsikirjutatud lehekülge.Pool sajandit hiljem, 1500 aastaks, olid mungad, kelle koguarv Euroopas ulatus mõnede hinnangute kohaselt kaugelt üle 10 000, töötuteks jäänud. Nende asemele oli tulnud väga väike seltskond kunstkäsitöölisi.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 115). Oot-oot, ega me juhuslikult Gutenbergi eelsesse aega tagasi ei ihka? 

…ja kvaliteetne  e-riik tulgu …

 Miski ei püsi paigal, kõik muutub, ka e-riiklus vajab pidevat arendamist, kontseptsioone, strateegiaid, investeeringuid. E-riik pole tasuta äpp, vaid kallis ettevõtmine. Hea, et ka e-inimesed ise on hakanud sõna võtma e-värgi teemal. Selgitama selle valdkonna spetsiifikat. Hiljuti on  prof A. Siibak ilmutanud e-rahva manifesti. See on mõistetavate põhimõtete kogum, kui üks piilar e-värgi kasutamise ja arendamise mõistmiseks. Manifesti juurde sobib hästi teise piilarina T. Tulva mõttekogum, et on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil riigina tegelikult raha on.

Just, millised on meie võimalused ja valikud.  Kuhu siis maailm liigub: 2016. a. II kvartalis oli SA andmeil Eestis internetikasutajaid 87%. Tore. Peaaegu sama näitaja nagu sajand tagasi oli kirjaoskusega. Ups! E-värk ongi uus kirjaoskus. E-värk on isegi tähtsam kui kirjaoskus, see on sama tähtis kui tulirelva kasutuselevõtt, kõik need kes seda ei omanud muutusid omajate kolooniateks. Kas me tahame e-kolonialismi sattuda? Loomulikult mitte. Asi pole lootusetu, mõni meist veerib, mõni loeb juba soravalt uues e-kirjaoskuses, kuid  peatähtis on, et noorimates vanuserühmades on internetikasutus olnud pea sajaprotsendiline. Juba kümme aastat. Eks ole, uus kirjaoskajate põlvkond kasvab peale, nad ei teagi mis see paber on. No võib-olla vaid seda paberit mis on pisikeses ruumis konksu otsas rullis.  Nagu SA andmed näitavad muutub e-värk  järgmise paarikümne aasta jooksul pea 100%-ks, ehk kahandades e-valimiste osa kahandame me tuleviku osa enese valikutes. Kahandame tagasisidet, kahandame osalemist otsustamistes. SA andmed on tegelikult tagasiside sellest millist suhtluskanalit kasutatakse homme,  tagasisidet tuleb analüüsida:  “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks“ lk 182). Ülbusest põhjustatud võimetuks tegev võhiklikkus on täpne diagnoos nüüdisaegsele Dr Riigi tegevusele.

Üksildaste võrgustus

Lihtsalt kõrvalepõikeks üks selgitus. Mõnele Pilvepiiril tundub, et e-keskkond süvenda lõhestumist. Kui kellelgi niimoodi tundub,  siis peaks ta enese … ümber programmeerima. Ilmselt on siiski rohkem ühendava keskkonnaga. Peame arvestama täiesti uue fenomeniga, et tehnoloogia ja  veebikeskkond on suuresti … üksildaste inimeste võrku seotud seltskond. Muidugi mitte ainult üksildaste, pigem on see võrgustik võimalus sidet pidada maailmaga. Mitte olla nii üksik. See on e-värgi helgem pool. Inimesed pole enam nii üksikud, kuid … see kõik maksab.
Maailm liigub e-värgi poole, seepärast ei tohi Dr Riik mingite isiklike hetkekasude nagu e-valimiste kahimine meie head turuseisu halvendada. Meie e-kuvand jahvatab meile iseseisvalt kasumit, meile tulevad erialaspetsid just seetõttu, et meil on maine, meil on lahe, meil on fan. Me teeme uskumatuid ja pööraseid asju nagu seesama e-hääletus, e-residentsus või eeltäidetud e-deklaratsioonid. Kuid kui me enam pole fan? Oleme muutunud igavhalliks ja  tööjõumaksude tõttu liiga kalliks? Kas siis meie e-värk areneb või lahkub siit? Seoses tööjõumaksudega tõdevad  suuremate IT-firmade juhid, et äri laiendamiseks tuleb luua üha rohkem töökohti teistes riikides, sest siin ei ole piisavalt töötajaid ja nende palkamine on liiga kulukas. Kui kasvupotentsiaali laiendamiseks liigutakse üha enam väljapoole ja see proportsioon pigem kasvab, siis on see meie majandusvõime erosioon. Kui asjade turu maailmas tulebki välja liikuda, siis e-värgi maailmas saame me kõike teha siinsamas. Turg ja võrk kohanevad vastavalt klientidele, Dr Riik … mitte

 e-riigi kaks probleemi

Esiteks, on kvaliteetse e-riigi pidev  arendamine kallis, see pole „tasuta“ äpp. Ka kommertsäpid pole tasuta, seal võtab ärimudel raha tarbijatelt lihtsalt varjatud moel. Eriti märgatav on see maksmine kui tegemist on Dr Riigi poolt pakutava teenusega, seal tuleb maksta teenuse eest meie ühisest rahast. Tuleb teha valikuid, fokuseerida tegevusi. Seepärast on märgilise tähtsusega T. Tulva arutlus selle üle mille jaoks meil raha on ja mille jaoks pole, ehk  on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil tegelikult raha on. Täpselt samuti nagu on vaja kokku leppida, mitte kokku lappida, millise tervishoiusüsteemi, millise haridussüsteemi jne süsteemi jaoks meil tegelikult raha on. Teatavasti pole raha kunagi piisavalt. Kas teil on? Ei ole? Just. Sest nii kui teile tundub, et raha on küll, saate aru, et olete eksinud. Sama ka Dr Riigiga. Õige on, et keskenduda tuleb vaid sellele, mis on kodanikule oluline (päästeameti, häirekeskuse või politsei- ja piirivalveameti teenused). Tavatarbijana ei hooma me tihtipeale, et iga teenuse taga on uskumatult suur planeerijate, administraatorite, disainerite ja testijate töö. E-värgi teenus on kallis, sest see on töömahukas ja inimressurssi napib. Kunagi oli ka tulbisibula hind selline et võis Haagi kesklinnas maja osta. Kuid kõik muutub, kui mingi kaup muutub üldlevinuks. Kui meie õpetaksime oma lapsi I klassist programmeerima, siis  võiks maailm, vähemalt nende maailm, näha välja teistsugune. Seni … peame läbi ajama olemasolevaga, ehk kalli ressursiga. Seega valikud: igat avaliku teenistuse tööd ei peagi tegema kõige viimaste vilede ja tuledega, seda enam, et pole teada, kas sellel teenusel ka mingi sügavam ühiskonda teeniv mõte on. Väga vabalt võib see olla vaid ilutoode. Ehk nagu küsib T. Tulva: „Siin ongi paslik küsida, kas me riigina mitte ei ela üle oma võimete? Äkki me ei peaks e-riiki nii suurelt ette võtma, kui tänaseks on teada fakt, et raha ja inimesi meil tegelikult kõige jaoks lihtsalt ei jätku? Tegelikult pole küsimus rahas, vaid valikutes.“ Just valikutes, kuid kui strateegiat pole, siis pole ka valikuid on vaid vastandamine. Meie senine valik on olnud … vaikus.

Teiseks: on tähtis, see e-värk, milleks meil jõudu ja inimesi on, oleks kvaliteetne st.  kasutajasõbralik. E-riik peab olema selline et tädi Maali ja Vanaema Marie ka seda  kasutada mõistaksid.  Just kasutajasõbralikkusest jääb meie e-riigil veel vajaka, millest tulenevad ka hirmud nii e-valimise kui e-värgi vast üldse. Veel hiljuti oli suurmood, et ministeeriumid disainisid oma lehed kõik omamoodi ja … üha uuesti. Raha kulus ilutsemisele. Otsitavat leida sealt oli omaette kunsttükk. Praegu on lehekülgede üldkuvand  õnneks ühtlustatud, kuid ega millegi leidmine eriti kergem ole. Dr Riigi poolt pakutavad e-värgid pole mõeldud tarbijale, ei lähtu tarbijakogemusest ja filosoofiast vaid arvutiinimeste maailmast ehk: „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.” (E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001 Lk 60). Kui inimene saab aru, kuidas e-riigiga mugavalt  suhelda, siis ta seda varianti ka kasutab, kui ei saa, siis … nõuabki paberit. Kasutajasõbralikkus on e-riigi arengu mootor, sellesse tulebki investeerida.

Teateid tegelikkusest

 Riigikogu valimised või KOV valimised kõlavad mõisteliselt uhkelt, kuid me valime iga päev, teeme valikuid. Me oleme harjunud valima. Me valime eluaset, kaaslast, autot, juustu … See kõik on valik erinevate variantide vahel. Kuigi Riigikogu valimine kõlab kaunilt on see samasugune valikute tegemine nagu erinevate juustude vahel valimine. Valija teeb valiku nii ühel kui teisel juhul mingi brändi kasuks … või kahjuks. Seepärast ongi Riigikogu valimised peaaegu nagu kaubanduse hullud päevad, kuid ilma reklaamita tehingu toimumise ajal ja kohas. Tõin selle valiku motiivi sisse, kuna selle najal saab väga hästi aimu, kuhu maailm liigub. Nagu märgib  Credit Suisse'i analüütik Christian Buss (ÄP 16.04.17) on USA-s aasta algusest  poode kinni pandud rohkem kui 2008. aasta samal ajal, mil USAs oli majandussurutis. Põhjus on tema sõnul väga lihtne „Tänapäeva mugavus seisneb selles, et oled aluspesu väel kodus ning kasutad iPadi,“ Kui nüüd viia see konteksti SA uuringuga noorte netikasutuse kohta, siis … Miks nad peaksid tuleviku inimesed minema valima valimisjaoskonda, kui nad kõik teised valikud  teevad e-värgis? Piirates e-valimisi lülitame me osa inimesi, eriti noori,  välja valimistest, nende  tuleviku kujundamisest, luues ja kindlustades vanainimeste vabariiki.
Kroonijuveelide pantimisest

Kui me eitame hetkehuvidest või mõistmatusest e-lahendute positiivset külge, siis anname vale signaali oma inimestele, et e-teenustel polegi tulevikku. Teiseks on see signaal ka maailmale. Sellele maailmale, kus meie „aktsiad“ e-riigina on ülikõrged. Meie e-riigi maine ise toodab meile kasumit, isegi siis kui teised meis juba mööda vuhavad. Sellistes olude kahida e-hääletust on nagu kuldmune muneva kana tapmine. Mõttetu ja kallis. Veelkord, e-hääletus on e-riigi kroonijuveel, see on teenuste teenus, sellest lahti öeldes ütleme, et meie teenused pole midagi väärt, et me ise ei usu sellesse. Vaat niimoodi. See, mis mõjutaks meie edenemist ilma näppu näpu pele löömata, hakkab meie arengut pärssima. Nii, et küsimus ei ole pelgalt selles kas Volli või Malle saavad järgmiseks neljaks aastaks sooja tuppa riigipalgale. e-riigi kuvandi säilitamine ja edasiarendamine on  meie jaoks eksistensiaalne, kas me oleme eesminejate hulgas või järeljõlkuja.

Uus riik – ei-riik

Siinkohal muutub  R Rebase Tuulelohel väljaöeldu mõte, et: „Mis on meie suur eesmärk täna? Meil ei ole avalikus tajus kokkuleppelist Eesti lugu“ üha tähtsamaks.  Mõtlete, tühja sest loost, tajust ja kokkuleppest, peaasi, et saaks hästi elada. Nii need asjad ei käi, hästi elamine tuleneb mingi eesmärgi saavutamisest. Rahulolust selle eesmärgi saavutamisest. Kui eesmärki ei ole siis hakkabki juhtuma … ei-riik. Sõnaliselt kasutab Pilvepiir jätkuvalt e-riigi sõnakuju, kuid sisult on tegemist juba uue riigiga, ei-riigiga.  Kõike eitatakse, sest pole ühtset eesmärki: ei põlevkivienergeetikale, ei Jordaania investeeringutele, ei karusloomakasvatusele, ei Reidi teele, ei RB-le, ei tuulikutele, ei metsaraiele, ei miljardilisele  puidurafineerimiese tehasele, ei Patarei müügile, ei elektriliinidele … EI, EI, EI! Palju õnne, saimegi ei-riik saigi valmis, kuid … Millest me elama hakkame? Mis meile head elu jahvatab?
Minu auväärt emakeele õpetaja rääkis meile põhikoolis loo kuidas J. Liiv kirjutas tüütu, pühendust nuiava imetleja  värsikogusse: „Oh oleks mina näinud, kui sind tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!“ E-värgi kahimise katsete peale ütlen – ärge tehke. Valige tulevik. See on valikute küsimus, kas me tahame e-riigiga minna edasi või ei-riigiga tagasi. Meie valik, kuid ei-riigil on üks põhimõtteline viga – ei riiki ei tule investeeringud, ei tule andekad inimesed, ei ole arengut, ei ole tulevikku.  „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 45). Alati on küsimus valikutes. Valimises … mitte paberis.

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 32. „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”
Lk 35 „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.”

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016. 

Lk 163 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.“ 

M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)

Lk 22 „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba  kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?“

H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 77 „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“
„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal. Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas sugupõlves, seb endale ülesane, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi seisnud.“
„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“


Saturday, April 15, 2017

Betoonaktsiatest

Mobiilne Maginot liin?

 „Liikumatud kindlustused on mälestussammas inimese rumalusele.” (S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 126) Niimoodi arvas kindral George S. Patton Maginot´i liinist. Ilmselt on enamus kuulnud sellest keerulisest ja kallist insenertehnilisest rajatisest. II Ilmasja eel Prantsusmaa piiril valminud tohutus kogustes betooni, terast, raha nõudnud rajatis, mille kohta T. Ojaloo kirjutas: „Taheti parimat, aga välja kukkus kurioosum. „ Tegelikkuses osutus rajatis sõjalises mõttes kasutuks, sellest mini lihtsalt mööda. „Terminit “Maginot’ liin” tarvitatakse tänapäeval millelegi kohta, millesse kõik usuvad, kuid mis osutub täiesti kasutuks.“ (TM 1.02.07). Niipalju siis rajatise sõjalisest „kasust“, kuid  me võime vaadelda Mginot liini mitte vaid kui sõjalist objekti vaid kui majandusotsust, strateegilist investeeringut.
Kui kogu Maginot liini ehitamise ressurss oleks kasutatud mobiilsete tanki- ja lennuvägede loomiseks oleks maailma ajalugu ja meiegi eksistents hoopis teiseks kujunenud. Kõik vaid seepärast, et tehti vale strateegiline investeering. Seepärast pole Mginot liini vaid sõjaline rajatis, see on  majandusotsus, strateegiline investeering. Strateegiline otsus investeerida betoonaktsiatesse mobiilsuse aktsiate asemel. Vale strateegia lõppes majanduslikus ja poliitilises mõttes riigi … pankrotiga. Mobiilsust polnud. Kas meie investeeringud, tulevikuaktsiad, on panus mobiilsusesse või betoonaktsiatesse
Kas meiegi pole mingeid investeeringuid kavandades lähtunud usust, kuid see investeering kujuneb täiesti kasutuks? Kaeme perra.

Eesti Maginot ehitades

Niisiis meie strateegia. Dr Riik on teatanud teeb 2018–2020 a  315 milj EUR strateegilisi investeeringuid. Tore. Eelarvestrateegia kõnelused on lõpusirgel. „Veits“ segadust tekitab, et on olemas koalitsiooni investeerimisplaan 2018-2020, kuid praegu arutatakse hoopis riigi eelarvestrateegiat (RES) aastateks 2018–2021. Ilmselt on see nii nagu iluuisutamises: vabakava ja kohustuslik. Oma plaan on südamelähedane ja RES kohustuslik. Millesse siis strateegiliselt investeerime? Kas  mobiilsusesse või ehitame uut Maginot liini? Linnahalli renoveerimine ja avaliku rahaga üürikorterite loomine küll mobiilsuse muljet ei jäta. Ehhee, eks Maginot liin oli ka mobiilne niikaua kuni seda ehitati, pärast seda liikumatu, kulukas ja … kasutu.  Halliehitusejutus on tehtud väike kübaratrikk, sest jutu järgi Dr Riik maksab „vaid“ 40 milj EUR  üle 100 milj EUR arvest. Ülejäänu tuleb  linna eelarvest. Kuid KOV raha on ka meie raha, niisiis maksame ikkagi üle 100 „milli“. Linn püüab mahendada kulu suurust sellega et „leiab“ raha kinnistute müügist. Meie  kinnistute müügist. Seega ikkagi kulub 100 „milli“ meie raha staatikasse. Tuletab meelde baarianekdooti. Kunde tellib pitsi viskit, kuid palub selle vahetada sama hinnaga konjaki vastu. Rahulolevalt manustab  joogi ja asutab minekule. Kui baarmen küsib, kuidas maksmisega jääb, järgneb dialoog: „Mille eest?“, „Konjaki eest.“, „Konjaki vahetasin ma ju viski vastu“, „Viski eest te ka ei maksnud“, „Kuid viskit ma ei joonud ju ka“ Ja vasakule ära. Täpselt sama tunne tekkib halliehituse betoonikarvalist rahastusjuttu kuulates. Seega oleks Dr Riigi arvates nagu 100 milj EUR üleliigset raha, mida seisakusse valada? Miljardiinvesteeringu  (puidurafineerimistehas) eridetaiplaneeringu alustamiseks raha ei jätku, kuid „märgilise tähtsusega" betooni … täiesti vabalt. Tegelikult on kasu pööratud kahjumiks, sest müües oleks saanud mitmeid miljoneid kasu, hoolika peremehe ja huvitava ehituse. Maginot liinidega läheb ikka nii.
Teine Maginot liini vääriline strateegiline investeering on 62,5 milj EUR toetus üürikorterite ehitamiseks.  Jälle väike kübaratrikk, toetust saab kuni 2,5 milj EUR objektile, kuid see on vaid pool ragast, teine osapool peab puuduva poole omast taskust panema. Võib arvata, et selle teise poole peab maksma KOV, ehk jälle avalik raha. Seega 125 milj EUR. Vaevalt ettevõtjad Sirgu sohu „vabrikumajade“ ehitamist finantseerima hakkavad. Nagu öeldakse: pole see aeg, pole see sajand ega isegi mitte see aastatuhat. Pealegi juba „Tõde ja õigus“ õpetas Andrest, et Oru Pearuga kahasse kraavi kaevamine on kahjumlik tegevus.

Kilk kõrvas

Kui süveneda ühte Pilvepiiri „progressi vedurisse“ ehk riigikorterite ehitamise mõttesse siis ajab see segadusse. Viia veel üks majandusvaldkond doteeritavaks, oludes, kus meil niigi ressurssi napib? Sekkuda pealegi valesse turgu?  Sekkuda mitte põhjusesse vaid tagajärge? Kes küll pani poliitinimestele kõrva selle kilgi, et Dr Riik peaks hakkama avaliku raha eest kortereid ehitama? Ilmselt olid need ehitusettevõtjad, kes majanduskriisis ja EL finantsperioodide vahel kogesid tootmismahtude langust. Mida teha? Muidugi Dr Riiki hullutada, ehk näkkab? Näkkaski.  Kui elamuehitusputru õiges soustis poliitinimestele sööta, siis söövad hea meelega ja lõpuks hakkavad uskuma, et ongi nende idee. Kindlasti ei osanud ettevõtjad arvata, et see mõttepojukese seedimine võtab poliitinimestel nii kaua aega, et kõht ehk korteriturg saab enne täis kui Dr Riik uut rammusat portsu pakkuma hakkab.  Kui kõht või turg on täis, siis sinna lisaportsu manustamine lõppeb terviserikkega. Kui ikkagi manustatakse, vägisi, siis terve turg tekitab enesepäästmiseks nii okserefleksi kui ka kõhulahtisuse – üleliigne lihtsalt kantakse välja pankrottide, saneerimiste, ühinemiste, kuid mis põhitähtis mitte ainult ettevõtjate vaid kogu ühiskonna heaolu nõrgenemise hinnaga. Kas teil on toidumürgitust olnud? On? No siis te mäletate, et peale seda oli väga nõrk tunne, mitte ainult magu ei tundnud ennast halvasti vaid väga „essune“ enesetunne oli. Sama seis on ka turul, kui see üle söödetakse.
  Erinevalt pärisinimesest ei tekki poliitinimesel siinkohal enesepääste, kehatühjendus funktsioon.  Poliitinimesekene on enese jaoks valmis mõelnud plaani „kuidas ennast inimeste ehk valijate südamesse osta“ ja läheb armutult sedamööda edasi. Turu kõhulahtisus? Võõras mure. Pole sihtgrupp.  Dr Riik on roale ilusa nimegi leidnud „Turutõrke puder“. Meie elamuehituses pidavat olema turutõrge. Ümberringi ehitatakse nii et „laod on täis“, kuid Dr  Riigi arvates jõukohase, turuhinnast madalama üüriga kortereid napib. Dr Riik on otsustanud, et meie ühine raha on parim ravim jõukohaste hindade saavutamiseks korteriturul. Veider, miks just seal? Lühim tee valija südamesse? Võib-olla lühiühendus?

Staatiliste Ferraride turust

Mnjah, ega korteriturg ainuke turg ei ole kus jõukohase hinnaga tooteid napib. Ferraride hind ei ole ka paljudele jõukohane, isegi tavalise uue auto ostmine pole jõukohane. Ei tea, kas Dr Riigil on plaanis mini strateegiline investeering selle olukorra parandamiseks. Meie inimesed, häbilugu, peavad ostma täiesti kobeda kasutatud auto näiteks 4000 EUR-ga (mõned lausa „tuhhise“), kui autovahetuskuu pakub umbes niipalju allahindlust uue auto ostmisel. See on täiesti väljakannatamatu olukord. Sotsiaalselt ebaõiglane. Miks ma pajatan autodest? Püüan lihtsalt ühte helistikku saada Dr Riigiga, milline statsionaarsete ehitiste kaudu tahab luua mobiilsust: „on väga oluline, et me tõstaksime Eestis tööjõu mobiilsust“. Ehhee, mobiilsuse loomine staatilise lahendusega on küll veidi arusaamatu, seepärast võikski investeerida mobiilidesse, automobiilidesse. Vaat selline lugu. Igaks juhuks mainin , et see oli nali, ehk nagu Vanaema Marie ütles. „Ega hulle usku või“ teevadki ära. Muide ka Dom Perignon´i pole jõukohase hinnaga saadaval, peame leppima paari eurolise Riia vahuvurtsuga. Sotsiaalselt ebaõiglane? Oleks aeg see viga parandada. Jne. Palju siin maailmas on sellist mis pole meile jõukohane, või mis tundub ebaõiglane, kõike seda ei saa tasandada, meie ühist raha põletades.

Majake, kaardimajake

Dr Riik deklareerib, et ta abistab … kedagi. Keda siis? Millist turgu?  Majanduses on turud harva eralditoimivad. „Abistades“ justkui üüriturgu lõhub dr Riik tegelikult ehitus-, arendus-, müügi-, ehitusmaterjali-, kaubanduse-, raha-  ja pensionituru dünaamikat. Tulemuslik nagu kaardimajakesest alumise kaarti kahimine.  Tõsiasi on, et Dr Riik ise ka ei tea keda abistab, teatades ühe hingetõmbega, et elamufond vananeb kiiresti, tänapäeva inimesed ei soovi elada vanadel amortiseerunud pindadel, on oluline aidata madalapalgalistel inimestel hakkama saada, väga oluline on tõsta tööjõu mobiilsust. Kui vidukil silmadega lugeda tundub täitsa jumekas sõnajada, eriti kui soustiks on strateegilise investeerimise motiiv. Lugedes mõtestatult saate aru, et tegemist on  segapudruga  sotsiaalabist, varjatud riigiabist ja poliitlobast, mitte strateegiliste investeeringute piilariga.   Kõik see jätab kuidagi ettevalmistamatuse mulje. Ometi on praegustel toimetajatel olnud aega ja võimalust opositsioonipinki nühkides ennast selleks väljakutseks ette valmistada. Nagu astronaut Hadfeld kirjutas Survivor sarjast: „Sari on jooksnud aastaid ja kõik teavad, et teatud oskusi on võitmiseks kindlasti vaja – kuidas tuld süüdata ja okstest peavarju ehitada. Ometi on aastast aastasse selliseid võistlejaid, kes ei tea põhiasju. Ma ei saa sellest aru. Sa teadsid, et lähed „Survivor`isse“ – kas sa lootsid, et suudad hea välimuse ja sarmiga kala kinni püüda? Teades, et kaalul on miljon dollarit ja sootuks teistsugune elu, võiks ju selleks ette valmistada.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016). Isegi kaartimajast kaarti väljatõmbamine nõuab ettevalmistust, mis siis eelarvestrateegiast rääkida. Harjutada, analüüsida kuivtrenni korras, mis on võimalik, mis mitte.


Teated tegelikkusest

Milline on olukord eluruumide turul? Kõigepealt üks täpsustus. Kuigi Dr Riik püüab jätta muljet, et „strateegiline investeering“ on ette nähtud maapiirkondadesse, siis loogika ütleb, et investeeringud tulevad põhiliselt suurlinnade, eriti tallinna sotsiaalkorteritesse. Seepärast ka veidi pealinnakeskne jutt, kuna „investeering“ mõjutab just seda linna kõige rohkem. Võimalik et laastavalt. Niisiis … Pealkirjadest loeme: Tallinna korteriturg on küllastunud, müügiajad pikenevad. ostjate arv on sama, pakkumisi poole rohkem. Meediakära? Mitte ainult, Statistikaameti teatel sai mullu   kasutusloa 4732 eluruumi (sh 2838 korterit), kasvades aastaga 19%. Tänavu prognoositakse mahu kasvu 5-15%.  Seega peaks ju olukord olema turul julgustav, mahu kasvust 15-20% aastas on iga ettevõtja märg unenägu.  „Laias laastus võime öelda, et igal aastal tuleb Tallinnasse juurde keskmiselt 2000 uut korterit. Praegu aga näeme juba mõnda aega, et jääk kasvab, mis tähendab, et huvilisi ostjaid ei tule enam nii palju peale, kui on pakkumisi. Optimism arendamisel ei näi aga vaibuvat. Kui kogenud tegijad on veidi äraootaval seisukohal, siis tuleb juurde aina uusi üritajaid,“ iseloomustab olukorda Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi (ÄL 16.03.17). Kuhu siis Dr Riik sekkuda tahab? Küllastuvale turule?  Turg toimib, konkurents ka, panite tähele - tuleb juurde aina uusi üritajaid. Sellises olukorras on Dr Riik valmis „paiskama“ turule 20+ milj EUR (+ KOV panus) eest aastas uusi kortereid. Niimoodi kolm aastat järjest? Uskumatu. Kas turu kokkujooksutamine ongi Dr Riigi strateegia? Eesmärk? Teeme ühe arvutuse, et näha, mida selline investeering tähendaks. Arvestus on näitlik ega pretendeeri täpis ega teaduslikule olemusele. Niisiis võtamenäidiskorteriks 2 toalise korteri 42-45 M2, ehitushinnaks 1500 EUR/M2. See on kogu Eestis u 300-330 2-toalist korterit, koos KOV-de maksava osaga u 650 korterit aastas. Veelkord, olenemata poliitinimeste sõnajadast, isegi ponnistustest, et ehitama hakatakse mittepealinna, settib enamus ehitustest suurlinnadesse, selline on turu loogika
Teadmatus
Väidetavalt ostetakse 20-30% uusi kortereid investeeringuteks ehk antakse üürile. Seega  üüriturg kosub. Ka „vanad“ korterid, mida ei müüdud antakse üürile, kosutades samuti üüriturgu. Üpris levinud viis uue korteri pangalaenude teenindamiseks ongi vana välja üürimine. Vaid neid kaht segmenti arvestades tuleb turule tuhatkond üürikorterit aastas.  Väga hea turg, konkurentsitihe ja kasvav. Milles siis asi?
Kui mullu küsiti kõrgelt linnaametnikult, kas nn õpetajate ja meedikute majade ehitamine ei solgi üüriturgu, siis vastas ta, et ei saa solkida seda mida pole. Vaat selles ühes lauses peegeldus kogu tõde … teadmatusest. Turu mittetundmisest. Poliitinimesed ei teagi, et meil eksisteerib üüriturg. Päris vilgas muide. Mitte ainult mingid magalate „paneelikad“ ja äravajunud ahjuküttega puukuurid, vaid majade viisi eesmärgipäraselt, kaasaegselt renoveeritud maju, lausa kesklinnas ja mõistliku hinnaga. Isegi tudengid said kahe peale sellist kahetoalist kaasaegset täisteenindusega „üürikat“ endale lubada. Vaat selline turg.

 Üleväetamise tulemused

Üleväetamine ei mõju ei taimele ei turule hästi. Võib juhtuda et u 13-14% „riigiüürikorterite“ lisandumine turu loomulikule kasvule ongi turu üleväetamine. Loogika ütleb, et põhilised ehitustandrid saavad olema suured linnad. Ka poliitinimeste jutt hakkab tasahaaval ette valmistama taganemisteed liikudes „metsatagasooveere“ ehitistelt suurlinna sotsiaalkorterite manu. Vaadake see mõttepojuke, et ehitame kortereid Sirgu soo peale, siis tuleb sinna ka ettevõtlus ja töökohad järgi on isegi muinasjutuks liiga uskumatu. Muide selle mobiilsete töökohtadega on veel üks probleem, tänapäeva inimene ei ela vaid elu kohast ja töö kohast vaid vajab kogu infrastruktuuri: lasteaiad, koolid, kauplused, meelelahutus jne. Kas Dr Riik planeerib ka kinode, kasiinode ja klubide ehitust meie raha eest? Ilma infrata on korterid mõttetus.
 Miks suured linnad? Ehhee, raha tuleb ju ära kulutada. „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 137 ) Seega ega meilgi teisiti ole, raha leiab kasutust enamuses (arvestades poliitilist pasjansi) pealinnas, mis tähendab, et Tallinnasse võib „kukkuda“ kaasfinantseerimise korras u 400 lisa korterit. Kui aastas tuleb Tallinnas turule u 2000 „päris“ korterit, millest 20-30 % ostetakse investeerinuks, siis on see 400-500 üürkorterit. Üürikorterite maht kahekordistub. Mida see tähendaks turgudele? Kindlast mõjutab see turgu, kuid mitte vaid üüriturgu. Mis juhtub nende „teistega“? Need, kes hakkavad hanke korras sotsiaalkortereid ehitama, nende aas lööb õitsele. Teistel … Teistel läheb veel raskeks, sest vabaturu arendajad peavad oma juba laos seisvad korterid maha müüma, kuid … Kuid kui 30% neis ostetakse üürimiseks, siis Dr Riigi sekkumisel turgu muudab selle investeeringu väheatraktiivseks, mistõttu ostuhuvi langeb, laenu(tasumis) võime ka, mittetootlikud „lüürikad“ jõuavad müügiturule. Müügiperiood pikeneb, mis tähendab, et raha ei pääse liikuma, pankrotid küll. Sama seisak tabab ka ehitusmaterjalide tootjaid ja müüjaid. Raha seisab,  ei tooda. Seisev raha on kahjum. Lõhnab kriisi järele. Miks? Ikka seepärast et Dr Riik ei arvuta läbi ei järel- ega kõrvalmõjusid. Strateegiat ju pole, on vaid tuim liikumine.

Teine stsenaarium: Tumemust

Selgituseks. Olen korterite arvestuses teadlikult kasutanud ruutmeetri hinnas "luksuslikku" varianti, mis on 1500 EUR/m2, et "oleks varuga". Me ju ei tea, kui luksuslikke üürikaid Dr Riik kavatseb ehitada, seepärast olgu varuga. Konsulteerisin ka valdkonnaspetsiifika asjatundjaga, kes juhuslikult on vana sõbra pojast edukas ettevõtja, nii et sain nagu öeldakse usaldusväärset infi. Ilmselt on "riigiüürikas" siiski  tunduvalt odavam. Säästukorteri m2 hind võib tegelikkuses olla nii 600-700 EUR/m2 + km, mis annab täishinnaks 720-840 EUR/m2. Sellisel juhul oleks turule tulemas 20+ "milli" toel aastas koos KOV panusega mitte u 650 vaid lausa 1058-1234 korterit aastas. (x3 aastat).  See oleks pea pool kogu SA poolt näidatud mullusest korterite mahust, mis said kasutusloa. Kuid kui te paneksite selle võrdlusse sellega, et päristurul ostetakse kuni 30% korteritest investeerimiseesmärgiga, mis tähendab, et suure tõenäosusega lähevad need üürile, siis neid võib olla maksimaalselt 840 ringis. Dr Riigi „üürikate“ projekt toob poolteist korda rohkem kaupa turule, kui hoogsalt kasvav päristurg, mis tähendab … Ilmselt tapaks see kogus lisakaupa turu kogu ahela ulatuses. Rahaturuni välja. Ei maksa alahinnata pisiasju, USA, kui riik, sai alguse mingist tühisest tollivaidlusest ja Bostoni teejoomisest. I ilmasõda, mis muutis läänemaailma ajalugu, sai alguse sellest, et keset rahulikku suve läksid riigijuhid … puhkusele. Pärast … Pärast oli juba hilja. Tundub liiga must, et olla tõsi. Kuid on võimalik, et kui see stsenaarium tõeks saab, eriti Tallinnas, siis panevad paljud ettevõtjad pillid kotti ja pensionärid hambad varna. Tahan sellega vaid näidata, et 62, 5 milj (+KOV) on vaid number, kuid milliseid kortereid ja kui kallilt neid ehitada kavatsetakse see puder ei sisalda. Retsepti pole.  Veel vähem sisaldab see analüüsi ja tagajärgi. Huvitav oleks teada ka konkreetseid ettevõtjaid, kes justkui vajavad sellist abi. Mina küll pole juhtunud kuulma. Seega, võime sellesse mudelisse sisestada erinevaid väärtusi nii ehitusruutmeetri osas või ka korteri suuruse osas (näites on kasutatud 2 toalist 45 m2) ja saada erinevaid tulemusi. Vahva. Nagu kvantmehhaanika. Eks ole, kui sedasi vaadata, siis ei paista hiljutise kinnisvarakonverentsi ettevaatlikud optimismiavaldused turu arengust just eriti tõenäolised. Selles ongi paradoks, et Dr Riik kes peaks olema ju mängu arbiiter, on tegelikult turu valitseja, kes võib käituda turul arvestamata, teisi turul toimetajaid, kliente, varustajaid. Mängisite jalkat? Ei arvanud ära. Nüüd mängite hokit. Kõik.

„Omaabilised“ ja pensionisambad

Kui üürikorteritega üleväetamine mõjub mingil määral positiivselt korterite üürile võtjatele, siis üürile andjatele mõjub see vastupidiselt. Peale  ettevõtjate, kelle põhitegevus ongi üürimajade opereerimine, on turul ka massiivne osa „omaabilisi“. Need on sellised inimesed, kes pole uskunud Dr Riigi jutujada ja oma viimaste veeringute eest soetanud korteri. Teinud kõvasti tööd, Lambordinit pole ostnud, kuldrannakestel ka pole uidanud vaid suvilas peenraid rohinud. Teinud strateegilise investeeringu üksikisiku tasandil. Eriti tähtis on see, et suur enamus neist on pensionärid. Korteriüür on nende pensionisammas. Nüüd siis Dr Riik …

Tegelik turutõrge

Tuleb tunnistada, et kinnisvaraturul on tõesti üks tõrge, kuid see ei asu seal, kus Dr Riik seda otsib. Turutõrge on Dr Riigi enese tekitatud. Turg nõuab uusi, odavaid ja … väiksemaid kortereid. Jõukohaseid. Kõige kiiremini kaovad müügilt ja üürile 1-2 toalised ja mikrokad, need uskumatult nutikalt ja ratsionaalselt renoveeritud 12-14 m2 kõigi mugavustega korterid. Väike? Kuidas kellelegi, tarbija on kuningas, tema tellib. 18 aastasena oleksin sellise „magamisvaguni“ omamise eest andnud pool kuningriiki. Kohe. Tänapäeva normid enam nii väikeseid kortereid ehitada ei luba, peab olema parkimiskoht. Milleks? Tasuta ühistranspordiga linnas? Vajadused on erinevad. Kes on reisinud, teab et hotellitube  on mitmesuguseid, presidendi sviidist kuni sõna otseses mõttes voodi kohani. Astud sisse ja ongi voodi, külg ees pääsed „sansõlme“. Kõik. Puhas mugav ja rohkem pole vajagi lähetuses olevale inimesele. Muide selline koht asub Londonis Strandil otse Savoy vastas. Seda võrdlust kasutades leiab Dr Riik, et me peame kõik Savoys ööbima, kuid kuna see pole meile jõukohane, siis Dr Riik ehitab juurde teie/meie raha eest sotsiaalsavoisid.  Tobedus ju.
Pirukas ja parkimiskoht
Üks põhjendusi, miks ei saa ehitada väikeseid kortereid pidi olema selles, et see nõuab liiga palju … parkimiskohti. Kui inimese sissetulek on nii madal, et ta ei kvalifitseeru korterit üürima, siis kuskohalt tal see auto välja ilmus?  Täpsustuseks – Eesti ühistransport on juba üle saja aasta vana. Kasutagem siis seda. Tallinnas on ÜT puhas kokkuhoid, ei pea maksma ei autoostu, parkimise, kindlustuse, ülevaatuse, kütuse ega remondi eest. Istud bussi ja sõidad. Peale kõrghariduse omandamist, mil mu palk langes võrreldes endise „transahundi“ palgaga kolmandiku, pidin oma kulutustes olema väga planeeriv. Nojah mul oli see eelis et hariduse sain planeerimise ja juhtimise valdkonnas. Lõunaratsiooniks oli üks „koerapirukas“ a 5 kop. Kokku hoiti niimoodi, et kahe bussi asemel (2x5 kop) sõideti ühe trolliga (4 kop) ja ühe trammiga (3 kop). Seega 6 kop võitu, koerapirukas nagu maast leitud, reedeseks peoeelseks tugevdatud ratsiooniks lausa kaks pirukat. Autoga … Autoga oleksin nälga jäänud. Saate ju aru, et sellises olukorras oleks mul täiesti ükskõik kas korteril on parkimisplats või mitte, mul pole autotki, mida parkida.

Sotsiaaltoetus kui ettevõtlustoetus

Kui vaadata protsessi inimese poolt, kelle (häälte) eest ju poliitinimesed lõppude lõpuks võitlevad erakondade turul, siis nemad saavad rohkelt … ei midagit. See mida nemad „saavad“ on tegelikult see mida nad ei saa: nad ei saa oma töö eest väljateenitud palka, nad saavad seda sotsiaalkorterliku almusena. Ei saanud aru? Lihtne. Dr Riik maksab ettevõtjatele osa palgakomponenti kinni. Eriti hästi on seda näha riigipalgaliste nagu tervishoiutöötajad, meditsiinitöötajad, jne puhul. Dr Riik püüa lihtsalt võtta šnitti Tallinnalt. Kuid see mis võib olla linna puhulaktsepteeritav, isegi mõistlik,  ei ole kohaseks instrumendiks Dr Riigile. Kuigi majanduslikus mõttes on ametikorterid mõttetus, on linn asunud parandama oma ameti- ja sotsiaalkorteripoliitikaga üldisemaid majandushädasid. Kui linn renoveeris maju tervishoiu- ja haridustöötajatele, siis oli tegemist just Dr Riigi vale hinnapoliitikaga …tööjõu suhtes, mitte korterihinna suhtes. Sotsiaaltoetus ettevõtlustoetuse komponendina on väär. Selline teguviis jõuka linna poolt oli tore, kuid kui seda tööjõu hinna lonkamist põlistada Dr Riigi tasanadil, siis see on vale. Totaalselt vale. Dr Riigi ülesanne on hoopis teine, kuidas meil luua tingimused et lisandväärtust siia rohkem settiks, et me ei peaks tundma ennast sõltlastena. Just seda ootaks Dr Riigilt, mitte toimivate turgude kokkuvaristamist.
Kogu see „investeerimise business“ näeb välja nagu oleks 5 miljonilisest mootorist keegi varastanud kahe õllepudeli jagu vasktraati. Kallis, toimiv mootor on tuksis ühe hetkehuvi tõttu. Kuid võib arvata, et sinna auku tahetakse loopida edaspidi velgi rohkem raha: „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 lk 164)

Riigi abi või riigiabi

Muide, et mitte korrata juba tehtud EA laadseid „investeerimisvigu“, tuleks teha esmalt riigiabi test.  Tasub tähele panna, et iga Dr Riigi (ja KOV) poolt meie ühise rahaga tehtav investeering võib sisaldada riigiabi osist. Selles peab olema täpselt defineeritud, kellele raha läheb, millistel eemärkidel.  Asutamislepingu järgi on  igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu. Vastavalt Konkurentsiseadusele antakse riigiabi turutõrke kõrvaldamiseks kindlaks määratud perioodil ja ulatuses ning riigiabi peab olema ergutava mõjuga.  Miks nii karmid reeglid? Riigiabi on nii kange ravim, et selle vale doseerimine muudab abi mürgiks, tappes turu. Just seepärast on selles regulatsioonis sellised mõisted et abi peab olema ergutava mõjuga, eesmärgipärane, kindla perioodiga ja ei tohi olla ebaproportsionaalne. Kas Dr Riigi sekkumine ülalnimetatud turgudesse on riigiabi tunnuseid? Ikka on. Keelatud? Tõenäoliselt.

Sihik õigeks

See mida Dr Riik praegu üritab teha, on kõige ehtsam visioonitu järelreageerimine. Eelmise aastatuhande põhimõtete järgi, lõppenud sajandi vigade ja selle sajandi alguse kitsaste olude najal tuleviku projetseerimine ei ole visioon. Millesse meie peaksime investeerima? Branson-Benoz-Musk vaatavad kosmose poole, investeerides sinna viivasse tehnoloogiasse. Nad investeerivad ülehomsesse. Kui meie suudaksime investeerida homsesse oleks juba hea. Kuid  võib-olla läheb meil nii hästi, et ei peagi pingutama? Tiksume vaikselt? Õnnelikult? Arvud näitavad muud. Meie eesmärgiks oli  tõsta 2020. a tööjõutootlikkus 80%-ni ELi keskmisest. Kaubandus-tööstuskoja  hinnangul on pea kindel, et seda sihti me täita ei suuda. Kahju?  Hullem veel, me ei suuda täita enese seatud eesmärki, mis on 20% allapool EL „vaterlaini“. Jõudmaks selleni,  millest me unistame, peaks eesmärk olema 120%. Vähemalt. Täitmine 120+. Meie sihik on täitsa vale. Me justkui ei mõistaks seda, me sööme ennast sabast. Hea isu! Me peame igat enese investeerimislahingut hindama kui palju see viib meid lähemale meie eesmärgile (120+).  Palku ei saa tõsta, kui ei muudeta ettevõtluskeskkonda, mis soosib homset. Seda peakski analüüsima ja tegevuskavasid pakkuma Dr Riik. Pilvepiir ei tohi käituda nagu viimase ringi üürnik, kasutada kõike lõpuni, sest pele seda läheb maja … lammutamisele.  Praegune Dr Riigi toimetamine, kus kõike tehakse kiirustades, rapsides, süsteemitult tuletab meelde briti huumorit, ainult ei aja naerma: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 113)

Pendelukse trikk

Tavaliselt tehes, me teistest paremaid tulemusi ei saavuta, eilset ja üleeilset taastootes määrame ennast mahajääjate, kaotajata, teiste betoonajude, leeri. Läheme kaotama investeerimislahingut, läheme kaotama sõda. Uus põlvkond väärtustab vaba aega. Vaba, mitte selles mõttes, et mitte midagi teha, vaid selles, et teha rohke, paremini, kuid valida tööd, tööaega ja töökohta. Muidugi on see eilsepäevalistele harjumatu, kuid midagi pole teha selline on areng. Meie asi on sellega nagu pendeluksega kaasa liikuda, ammutada sellest tulenevat edasiviivat energiat või seda mitte adudes vastu nina saada. Meie lennukuse aluseks saab olla vaid haridus, väga-väga hea haridus, omamoodi haridusliku rahvuskaardi loomina. Selle tugisüsteemiks on vaja väga hästi organiseeritud ja rahastatud tervishoiusüsteemi, et osta enda töövõime säilimisega noortele aega meie vigu parandada ja  midagi mõistlikku teha. Põhiline on, et Dr Riik ei tormaks kõike reguleerima, küll inimesed oskavad ise oma suhteid paika panna ja kodanikuühiskond lisab mõttelendu ja otsustusjulgust. Niimoodi me selle investeerimissõja võiamegi, ehk nagu „Monty“ ütles – lahing on voolav värk.

Bilansiline kokkuvõte

Ilmselt on kahe betoonaktsia sundostu väärtuseks u 250 milj EUR (2x62,5 milj EUR üürikorteritele + halliehitus 100+ milj EUR + hallimüümata jätmisest saamata tulu). Maginot liini järjekordne etapp on valmis. Jõukalt elame. Samas ei saa Dr Riik teha Miljardiprojektile eridetailplaneeringut, kuna … pole raha. Vaat selline arvepidamine. Loodame, et Dr Riigi betoonaktsiate liigne kogunemine meile liiga koormavaks ei muutu.
Teisalt võiks VEERANDMILJARDILISE betoonaktsia vahetada mobiilsusaktsiateks, saaks haridusse panustada ja tervishoiuküsimustesse saaks turgutava „süsti“, mille mõjul, hetkelisel hingetõmbeajal, võiks kogu majanduse niimoodi ümber mõtestada, et haridus ja tervishoid oleksid edaspidi süsteemselt, Vastavalt muutunud (muutuvatele?) oludele, rahastatud.
Miks ma arvan, et kasvõi hetkeline hingetõmbeaeg oleks vajalik? Meil ei ole strateegiat, meil ei ole ka riigi reformimise kava, see riik on meile muunud oludes nagu kaks numbrit liiga suur ülikond, lotendab ja jääb igale poole kinni, laskmata meil edasi liikuda. Me (rahvus)kehandina oleme kõhnunud, kuid riik ülikonnana on sama suur, veidi kulunud, kuid suuruselt sama. Me tunneme ennast ebamugavalt. Me peame oma uue liini paika saama, muidu me jäämegi paikama ja paikama. See ei ole mõistlik ja see ei ole meile jõukohane. Vaid väga tõhus ressursside kasutus, tootlikkuse dramaatiline tõus suudavad meid viia sinna kuhu me tahame kuuluda. Kui me tahame teha mõistlikku tervishoiusüsteemi eraldiseisvalt, siis kannatab mingi teine valdkond, kui tahame kõbida vaid haridust, sama lugu, tõstes naeruväärset päästjate palka oleme jälle kelleltki teki pealt ära kiskunud jne. Tervishoid on süsteemi osa, haridus on süsteemi osa, kaitsevõime on süsteemi osa, neid ei saa asendada ega vastandada. Me vajame süsteemset käsitlust oma ühiskonna käigushoidmiseks, läbirääkimist, kokkuleppimist ja siis teostust. Vajame just seda, mis meid on siia toonud: mobiilsus, kiire reageerimine, paindlikkus ja nutikus. Vajame seda, kuid veidi teises kuues.
Mina panustaksin mobiilsusaktsiatesse.

Targutusi:

C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004

Lk 31 „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”
Lk 133 „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.
See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”

E.    Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000

Lk 26. „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.”
Lk 38 „Oma vigadest õppimine võtab inimesel kõvasti aega. Öeldakse, et igal asjal on kaks külge. Kuid aktsiaturul on vaid üks külg ja see pole mitte tõusev või langev külg, vaid õige külg.”

E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999

Lk 81 „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””.

„ Mõnikord teeb juhtkond vale otsuse, sinna ei saa midagi parata. Aga kui nad hakkavad oma halbu otsuseid kaitsma, siis me peame vahele astuma. See on meie töö. Tuleta meelde, et eesmärk on raha teenida.”

Wednesday, April 12, 2017

Võimatu mõõtmine ... täpselt


                               
 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset“, kirjutas V. Suvorov  „Puhastuses“ ajalooseiga kohta, mida teised käsitlesid  harjumus- ja suupäraselt, kuid , tema jaoks ei klappinud  järeldused faktidega.  Mul tekkib vahet samasugune tunne. Kui kuulen kõrgetest kantslitest räägitavat iga muudatuskava ja isegi lauslolluse kohta, et see on seoses riigireformiga (RR), siis tunnen ennast täieliku tobuna. Selge hullumeesus on mitte näha midagi, millest teised kogu aeg räägivad. Mitte ainult ei räägi vaid räägivad uhkusega, millised on edusammud ja kuidas seda tehakse? Huvitav. Mida tehakse? Millest räägitakse? Riigireformi ju veel pole, seda pole isegi defineeritud. Kui ei usu, lugege lp. Jüri Raidla „RR 10 käsku“. Tegelikkuses on kotitäis uitmõtteid ja irdtegevusi. Mingil määral on arusaadav kui poliitinimesed räägivad RR-st, sest kasutatakse ära moesõna jõudu, ka KOV juhtide sõnaseade on arusaadav, nemad on praegu liitumistuhinas, isegi ettevõtjate RR motiivi lipsamine juttu on arusaadav, neil pole lihtsalt aega sellesse süvendea, kuid see ei peaks niimoodi olema, et tehku seal Pilvepiiril mida tahavad ja nimetagu seda nii nagu tahavad. RR või mitte RR puudutab igaühte meist ja meie järgnevaid põlvi aegade lõpuni. Üha murelikumaks teeb päris ladusalt alustanud Reformi Radari hinnangud RR-le. Just äsja hindas Radar valitsuse tegevust riigireformi läbiviimisel … rahuldavaks, heites valitsusele ette küll suutmatust prioriteete seada ning kriitilisi tegevusi vähem tähtsatest eristada.  Tore, et meil on valitsusväline hindamisplatvorm, kuid mida hinnatakse? Reformi ei ole, on Browni liikumine. Kas seda hindamegi? Just see ongi ärevusttekitav, sest annab Dr Riigile ettekäände tõelist RR mitte teha. Kehv lugu, sest: „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 100)

Mõistujutt

Räägin ühe mõistujutu. Aastaid tagasi taheti Eestis hakata tootma steriliseeritud piima, no nii hästi läbi kõrvetatud, et saaks pool aastat säilitada. Mõeldud,… otsustatud. Raha oli vähe, liini iga komponent  osteti eraldi, et odavamalt saaks. Kõik seadmed eraldi olid kvaliteetsed, kui kokku … Õige, ei sobinud. „Kõrvetaja“ oli liini jaoks liiga võimas, sättisid nii või naa, ikka läks piim kärssama. Olukorda püüti parandada sellega, et algul pandi liin ülesse Türile, siis Kohtla-Järvele ning lõpuks Tallinna. Ikka ei aidanud. Lisaks osturahale maksti küll firmateenindusele, küll kohalikele leiutajatele. Kõik tühja.  Lõpuks otsustas Tallinna pealik, mõistlik inimene,  jama lõpetada, seadme juppideks lõigata lasta, sai hulga roostevaba armatuuri. Asi seegi. Selle jutu moraal on selles, et ei saa teha eraldi haldusreformi, kahida maavalitsusi ja veel midagi ning nimetada seda RR-ks. Kuna üldplaani ei ole siis me ei tea, kas riigiehituslikult need osised sobivad kokku. Võib-olla tuleb kogu „konstrui“ hiljem armatuuriks lõigata? Kuidas siis RR edenemist hinnata? Keeruline?

Maja renoveerimisprojekt

Teeme puust  ja punaseks, mis vahet on RR ja sellel kahtlase väärtusega nikerdamisel, mida  tehakse  reformi nime all. Ega see kerge ole, kui isegi asjatundjad ei mõista mida RR peaks sisaldama, milliseid omavahelisi seoseid omama. Lihtsustame. Võtame  võrdluseks maja renoveerimise. Enamus on sellega tegelenud või vähemalt vanaema juures tapeeti pannud. Seega arusaadav tegevus, mitte mingisugune segasevõitu reformikava abraka-tabraka. Pealegi, enamus küsiks nagunii: „Milleks mulle RR, ma tahan lihtsalt hästi elada?“ Õige küsimus, kuid vammihakatisega majas, hallitusekirmega aknanurgas, tilkuva katusega ja sellise tuulepidavusega, et seitel on kogu aeg segi, te ju hästi ei ela? Vaat just seepärast on ka riiki vaja kohandada tänapäevasemaks, et hästi elada. Niisiis, siiani oleme selgeks saanud, et maja on vajab renoveerimist, põhjalikumat kapremonti. . Hea maja, senini hästi teeninud meid, kuid vajab kaasajastamist. RR on täpselt sama tegevus nagu koduremont: vaheseinaputkandust vähemaks, rohkem valgust, mugavust, automaatikat ja energiasäästu. Kui kuskile on niiskuskahjustused, külmasild, vamm või korruptsioon sisse löönud, siis kahime selle ära mitte  ei  pane „kipsi alla“ ega  värvi üle. Oleme ju peremehed. Muidugi on  RR igaühe jaoks veits erinev, samuti nagu elevandi katsumisega, igaüks kogeb oma positsioonist lähtudes, kuid ka ühisosa on suur. Samas on RR kujunenud  moesõnaks, peaaegu nagu innovatsioon, küber ja über. Seda sõna kuritarvitatakse igal võimalikul ja võimatul juhul. Kuid RR ei ole vaid fassaadi värvimine vaid maja põhjalik renoveerimine, vaheseinte lammutamine, uute ehitamine, tehnosüsteemide kaasajastamine ja energiasääst. Äh, üks tolmune ja ropp töö. Raske.

Süsteemide sidusus ja kandevõime

RR on ehitusprojekt koos nüüdisaegsete tehnolahenduste ja püsivusarvutustega, te ei taha ju, et kandvaid vaheseinu maha võttes, teil ülemine korrus kaela kukuks? Vaat selles ongi kurbloolisus, et erinevalt koduremondist on RR-i puhul  „protsessid on käima lükatud“ st. maja võõpamine käib, I korruse remont sh. KOV-de liitmine on juba lõpusirgel, kuid maja kui terviku projekti pole.  KOV-id liideti, kuid see on vaid üks võimalik RR osis mitte RR. Me ei tea siiani kuidas see muudatus suhestub ülejäänud riigiehitusliku konstruktsiooniga. Ehhee, me ei tea isegi mitmekorruselist maja me ehitame! Samal ajal kui meil pole veel üldprojektigi, lammutasime I korruse vaheseinad, osa kandeseinu, tehnoprojekt st. vesi, küte elekter (KOV-de õigused ja rahastamine) on täitsa lahendamata. Vanad juhtmed (rahastamine) roiguvad keset ehitusplatsi ähvardades kogu remondi tuksi keerata. Mis toimub?  Päriselus nõuab Dr Riik isegi kõige väiksema putka ümberehituseks ja tapeedivahetuseks projekti, sadu kooskõlastusi ja lubatamisi, meie renoveerime riiki lihtsalt kõhutunde ja uitmõtete ajel. Plaani ju pole. „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 33) Hm, kui inimesed niimoodi teevad, kes meie siis oleme?

II korruse „tinistamisest“

Hakates maja remontima arvasime, et meil on viiekordne maja. Ei arvanud ära. Kui renoveerimise üldplaani ehk RR ei ole, siis võib juhtuda, et töödejuhataja vahetusega tekkib rohkesti  „üllatusi“. Tulidki  uued töödejuhatajad ja vaatasid, UPSTI!, milleks meile II korrus, maavalitsused (MV-d), lõhume välja, saame ehitise odavamaks ja … kohe tegutsema. Mõte õige, kuid I korrus on veel pooleli, pole selged millised vaheseinad kannavad, millised mitte. Ega II korruse kahimine pole lihtsalt arvutimängulik väljalõikamine või Copperfildi stiilis kaotamistrikk, vaid muutuvad kandkonstruktsioonid, muutub suhe kõigi riigiehituslike korruste vahel ja korruste sees. Muutub kogu konstruktsiooni kandevõime ja kommunikatsioonide asetus. Kuidas elektriühendusi teha niimoodi et keegi „sirakat“ ei saaks ja et reovesi ülakorruselt remonditud I korrust üle ei ujutaks?  Niisama lihtsalt pole võimalik välja „tinistada“ II korruse ilma osapoolteta arutamata. Plaanita. See, et Pilvepiiril ministrid koos istuvad ei tähenda, et niimoodi asju korrektselt ka ajada saab. Pilvepiir võib olla küll ideegeneraator, kuid pole üldjuhul erialaekspert. „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 275). Sellest tulekski lähtuda, britid tunnevad asja. Pealegi nii kiire nüüd Dr Riigil ka ei ole, et elementaarne viisakus ununeb. Teate küll need tänapäeva moesõnad - kaasamine, osalemine, teavitamine, läbipaistvus, ärakuulamine, töötajatest hoolimine. Ei tulnud meelde? Kui I korruse puhul oli vähemalt muudatustest puudutatud inimeste teavitus, läbirääkimised ja kandevõime tagamiseks toetavad finantstitsid paigas, siis  II korruse rahvaga muudatust ei arutatudki, III korruse ehk ministeeriumide rahvaga ka mitte.   Kõik käis nagu hädatapp. Tehnilised teostajad ehk avalik teenistus, kes peaksid muudatused reaalselt ellu viima, kuulsid muudatustest … meedias. Uskumatu. Pilvepiir ei arutanud kellegagi, millised muudatused oleksid vajalikud, kes hakkab uutes oludes MV funktsioone täitma, milline on rahastus. Tegi kõike mogrimärdilikus iseenese tarkuses?

Relatiivsusteooriast oleks kasu

Tundub, et Dr Riik ei anna enesele liitmis-lahutamistehteid tormakalt toimetades, et tegemist on pigem riigiehitusliku paradigma muutusega ja kasutama peaks kas relatiivsusteooriat või kvantmehhaaanika võtteid. Uued suurvallad on hoopis teistsuguse jõuga kui vana korraldus, mis koosnes  pisivaldadest ja puhvertsoonist st. MV-d. Enesele aru andmata on Dr Riik kavalpead mängides iseenese heitest selili kukkumas. Muutumas on jõujooned Dr Riigi ja suurvaldade vahel. Vald tähendab vanakeeles mõju või võimu, millest võib järeldada, et suurvallal on suur võim(e) enda huve kehtestada. Enam ei saa Dr Riik öelda enese käepikendusele MV-le,  näiteks ühistranspordi organiseerimisel, et ärge kidisege, olge rahul mida antakse. Dr Riik on oma tegevustuhinas kaotamas ära nutikalt loodud puhvertsooni enese ja valdade vahel. Suurvallad, millised peaksid olema ka planeeritavate ÜT keskuste osanikud muutuvad Dr Riigile tõsiseks läbirääkimispartneriks. Niimoodi igal alal (haridus, sotsiaalhoole, tervishoius jne). Uus „üllatuslikult“ (?) tekkinud riigiehituslik mudel vajab ka  uue tõhusa institutsionaalse arengu tagamiseks vajalik asjakohaste õiguslike, rahaliste, halduslike jms mehhanismide loomist. Klassika: suurvallad enam ei taha ja Dr Riik enam ei saa jätkata iganenud suhteid.  KOV-d ei lepi sellega, et ülakorrus neid jätkuvalt reoveega märgab. Just see olukord tuleb lahendada, kuid praegu ei adu paljud uut olukorda, püüdes Dr Riigilt vaid rohkem raha välja meelitada. Muidugi on raha tähis, kuid eelkõige peavad paika saama suhted ja õigused. Nende küsimuste mittelahendamine omakorda seab löögi alla haldusreformi positiivsed tulemused, sest vanadele probleemidele lisanduvad uued. Probleemid lihtsalt kuhjuvad. See, et on loodud  kiremaandus puhver Riigikogu riigireformi probleemkomisjon näol, milline leiab, et „maavalitsuste kaotamine 2018 aastast peab käima sujuvalt“ ei taga mitte mingit sujuvust. See isegi ei saa käia sujuvalt, korrus on ju vahelt puudu, otsad lahti.
Järjekorrast ja loomkatsetest

Ega KOV-de liitmisega olukord esmatasandil ei ole leidnud lahendust ei õiguslikult, ei rahaliselt. Ma ei nimeta seda liitmist nimme haldusreformiks, sest tegelikult tegi Dr Riigi otsus valdu vaid suuremaks, kuid ei muutnud nende suhteid riigiehituse teiste tasanditega. Dr Riik on käitunud KOV liites nagu kas laisk karjapidaja või uudishimulik loomkatsete tegija, ajanud ühte aedikusse nii eeslid, kui traavlid. Mnjah, eks ole põnev näha milline järelpõlv sellest segadikust sirgub. Katse eksituse meetod, mitte planeeritud sordiaretus.

Reformides pole tähtis mitte vaid see, milliseid osiseid need sisaldavad, vaid ka millises järjestuses neid ja millal tehakse. Järjekord peab õige olema, nagu vana ehitusanekdootki õpetab. Kokku kukkunud maja ekspertiisist selgus, et keegi oli tellingud enne ära võtnud, kui tapeet seina sai. Vaat oligi selline projekt, et paneelmajad seisid koos vaid tänu tapeedile ja liimile. Läbimõeldud värk. Majad seisavad tänini, kui tellinguid … Järjekord ja veelkord järjekord. Meil on terve korrus vahelt ära võetud, projekti pole, titse pole, isegi tapeeti pole. Tellingud võetakse ka ära sest riigiaparaat saadetakse metsa. Poliitlubaduste õhukest kiht on küll lahti rullitud kuid pole liimi, millega tapeediasendajat seina panna. Kaasamist pole.

Tellingutest ja tapeediliimist

Riigi kogu tõhusus ja toimimine põhineb avalikul teenistusel. See võib meeldida või mitte, kuid ilma nende inimesteta on riik nagu ilma selgroota. Toeta. Just nemad valmistavad ette, analüüsivad, vormistavad ja valvavad. Kõike. Reformimisel ongi nemad nagu tellingud, annavad turvatunde ja tekitavad tugevusvaru, kui tobedusi tõrjuvad.  Neid ei saa suvalisel ajal, suvalises kohas püsti panna või ära võtta.  Just need valdkonnaasjatundjad peavad olema informeeritud milliseid muutusi kavandatakse, kuhu suundutakse.  Ülitähtis on ka tellingute materjal, seda ei saa teha suvalisest lepavõsast latte lõigates ja neid takunööri jupiga kokku sidudes.  Praegu … Plaani pole, strateegiat pole, arutelu pole, isegi informatsiooni pole. Kui asutus saab meediast teada, et Dr Riigi otsusega on nad pagendatud oma pere juurest Viljandi paadimehe juurde, siis see on ebanormaalne. Uus perepoliitika? Sügavalt ebanormaalne ja tööd pärssiv tegevusviis
Me oleme teinud palju õigeid samme: omavalitsuste liitmine, maavalitsuste kahimine, ametnikkonna vähendamine, arglikud sammud vohava seadusloome ehk bürokraatia kahimiseks, kuid need on kõik üksikud tegevused, need ei toeta üksteist, vastupidi need tekitavad vastuoksusi, tarbetuid kiirotsuseid ja vigu. Liimi pole, ühtset ideed, mis paneks meid liikuma.

Strateegia – vabavaraline sõna?

Nii ja nüüd jõuame rahani. Iga jutt vii varem või hiljem rahani, see on ju universaalne energiaühik.  Olukorras, kus me teeme midagi, kuskil kunagi on ka raske otsustada, kuhu investeerida.
Kurtsin, et Pilvepiiril pole RR strateegiat, mille tulemusena ongi kõik veidi ligadi-logardi. Ei arvanud ära, strateegia sõna teatakse küll,  rahandusminister  tegi näiteks valitsusele ettepaneku kavandada konkurentsi- ja kaitsevõime kasvatavaid strateegilisi investeeringuid järgneva kolme aasta jooksul 315 milj EUR. Tore, lõpuks ometi midagi strateegiasõnalist. Muide kas sellel on ka mingit puutumust RR-ga? Või on lihtsalt strateegiline kulutamine. Millised on siis need suunad, kuhu on vaja strateegiliselt investeerida? Kõigepealt investeeringute mõistest, ilmselt on ka siin raiskamine vabavaraliselt asendatud investeerimise rahustava sõnaga: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163). Vaat selline investeerimine siis. Meil lausa strateegiline investeerimine. Kõlab uhkelt, kui niimoodi tavakodaniku pilguga vaadata, siis on 315 milj täiesti arvestatav summa, kuid riigi mastaabis teha strateegilisi investeeringuid vaid 105 milj eest aastas on … mannetu. See on ju vaid ühe Linnahalli renoveerimise jagu raha. Kas need asjad on võrreldavad? Vaevalt. Mõistan, et kiire internet, taristu ja kaitseinvesteeringud on strateegilise tähtsusega, kuid elamuehitusele ja halliremondile minev „strateegiline investeering“ teeb mind nõutuks. Ilmselt on sõna strateegia kuulutatud vabavaraks, kuidas on Konverentsikeskuse ehitamine, mis võiks olla üks äge äriline investeerimisprojekt, seotud riigi strateegiliste arengutega? Samuti nagu pole midagi strateegilist selles, et elamupoliitikale „läheks“ 60 milj EUR. Üsna hirmutav on tõdeda, et Pilvepiiri kahe ülitähtsa valdkonna, konkurentsivõime- ja kaitsevõime, arendamise kolme aasta võtmeks on u 40% ulatuses kulutada avalikku raha (ka „Tallinna raha“ on meie raha, avalik raha) kulutamine tegevustele, mis pole ei strateegilised ega investeeringud. Sellised „strateegianimelised asjandused“ sünnivad, kui pole strateegiat, kuidas riiki reformida. Kuid ei, tuima järjekindlusega jätkatakse „võimu teostamist“ ehk nagu kirjutas  USA suursaadik  Moskvas Trumanile: „Need mehed on võimust tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste heakskiitmine, ilma et mingeid küsimusi esitatakse.“ (V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 lk 81). Meil oleks aeg küsida, millal hakkame RR ette valmistama? Ilma selleta jäämegi kulutama valemis: eesmärki pole, kulu on – kulud on, tulemust pole.

Edasi?

Teele Pehk kirjutas (ÄP 5.04.17), et tulevikuvõtmes inimesi mõtlema panna on ikka kuradima raske. Kriis või konflikt on üks võimalus kodanike nõudlikkust suurendada, kuid kuidas n-ö rahuajal enda tulevikku kujundada? Ta leiab, et avaliku arutelu käigus tulevikku vaatavate ettepanekute väljatöötamine on selleks hea viis. Kui kord laiapõhjaliselt läbi arutatud, saab asuda lahenduste kallal tööle. Vastasel juhul jäämegi ainult paremast tulevikust unistama ja praegust süsteemi kiruma. Väga hästi öeldud, niimoodi peaksime kõik asjad läbi arutama, eriti RR, sest see paneb põhja kõigele. Mis on meie suur unistus? Kas me ärkame hommikul rõõmsalt, et saaksime ometi … autolõivu maksta? Tobe ju. Kas me vaatame õhtul „telkaritst“ tubateatrit, kuidas „me kolmekesi tuleme präänikutemaalt“ erakonnajuhti annavad minu raha mulle rohkem kätte? Täitsa pöörane. Milline on kaugeima eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava?   „Ilma visioonita muutub su tänane imekaunis unistus homme õudusunenäoks“. „Ahned liidrid peavad suutma müüa eesseisvat katsumust, raamistama selle tegelikkusega, rääkima, kuidas asjad on, ning müüma nii, nagu asjad poleks nii. Nad teevad eesmärgi hullumeelselt ambitsioonikakas, asetades selle samas peaaegu käeulatusse. Nad peavad innustama oma meeskonda sellesse uskuma ja tagama, et töötajad tahaksid seda eesmärki kõigest hingest saavutada. Mis see ka poleks, tuleb jälgida, et see nägemus oleks hiilgav. See peab olema stratosfääriliselt silmapaistev ja ülihuvitav. Kui see kõik ei eruta, pead oma plaanid üle vaatama“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 177). Minul on õudusunenägudest kõrini. Praeguse korralduse juures pole paistmas ei midagi huvitavat ega silmapaistvat, stratosfäärilisest rääkimata. Järelikult peame oma plaanid üle vaatama. Maja ja RR peab ehitama plaani järgi, on kindlam.
Targutusi:
H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 22 „See tohutu poliitilise võimu kuhjumine saavutati peamiselt strateegiliste abielude kaudu ja andis alust Habsburgide ütlusele: bella gerant alii; tu felix Austria, nube! – sõda pidagu teised; sina Õnnelik Austria, abiellu!“
Lk 29 „Richelieu karjäärist tuleb kolm järeldust. Esiteks, eduka välispoliitika asendamatu element on pikaajaline strateegiline kontseptsioon, mis põhineb kõigi mõjutegurite hoolikal analüüsil. Teiseks, riigimees peab destilleerima selle visiooni, analüüsides ja vormides suurt hulka mitmetähenduslikke, sageli konfliktseid surveid ühtses ja sihipärases suunas. Ta peab teadma, kuhu see strateegia välja viib ja milleks. Ja kolmandaks, ta peab tegutsema võimalikkuse piiril, ületades lõhe oma ühiskonna kogemuse ja pürgimuse vahel. Kuna tuntu kordamine toob kaasa stagnatsiooni, läheb vaja üksjagu julgust.“

 V.Suvorov. „Kõigi vastu” Tänapäv 2014

Lk 227 „Seltsimees Brežnev luges NLKP XXVI kongressil silpidena kokku seda, mida referendid olid kirjutanud: ma-jan-dus peab o-le-ma ma-jan-dus-lik! Saal tagus haigutust maha surudes harjumuspäraselt käsi kokku.”

R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011
                                                                                                         
Lk36 „Paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede saamist.”

Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”