„Ma olen
alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset“, kirjutas V. Suvorov „Puhastuses“ ajalooseiga kohta, mida teised
käsitlesid harjumus- ja suupäraselt,
kuid , tema jaoks ei klappinud järeldused faktidega. Mul tekkib vahet samasugune tunne. Kui kuulen
kõrgetest kantslitest räägitavat iga muudatuskava ja isegi lauslolluse kohta,
et see on seoses riigireformiga (RR), siis tunnen ennast täieliku tobuna. Selge
hullumeesus on mitte näha midagi, millest teised kogu aeg räägivad. Mitte
ainult ei räägi vaid räägivad uhkusega, millised on edusammud ja kuidas seda
tehakse? Huvitav. Mida tehakse? Millest räägitakse? Riigireformi ju veel pole, seda
pole isegi defineeritud. Kui ei usu, lugege lp. Jüri Raidla „RR 10 käsku“. Tegelikkuses
on kotitäis uitmõtteid ja irdtegevusi. Mingil määral on arusaadav kui
poliitinimesed räägivad RR-st, sest kasutatakse ära moesõna jõudu, ka KOV
juhtide sõnaseade on arusaadav, nemad on praegu liitumistuhinas, isegi
ettevõtjate RR motiivi lipsamine juttu on arusaadav, neil pole lihtsalt aega
sellesse süvendea, kuid see ei peaks niimoodi olema, et tehku seal Pilvepiiril
mida tahavad ja nimetagu seda nii nagu tahavad. RR või mitte RR puudutab igaühte
meist ja meie järgnevaid põlvi aegade lõpuni. Üha murelikumaks teeb päris
ladusalt alustanud Reformi Radari hinnangud RR-le. Just äsja hindas Radar
valitsuse tegevust riigireformi läbiviimisel … rahuldavaks, heites valitsusele
ette küll suutmatust prioriteete seada ning kriitilisi tegevusi vähem tähtsatest
eristada. Tore, et
meil on valitsusväline hindamisplatvorm, kuid mida hinnatakse? Reformi ei ole, on
Browni liikumine. Kas seda hindamegi? Just see ongi
ärevusttekitav, sest annab Dr Riigile ettekäände tõelist RR mitte teha. Kehv
lugu, sest: „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju,
premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” (M.
McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 100)
Mõistujutt
Räägin ühe mõistujutu. Aastaid tagasi taheti Eestis hakata tootma
steriliseeritud piima, no nii hästi läbi kõrvetatud, et saaks pool aastat
säilitada. Mõeldud,… otsustatud. Raha oli vähe, liini iga komponent osteti eraldi, et odavamalt saaks. Kõik
seadmed eraldi olid kvaliteetsed, kui kokku … Õige, ei sobinud. „Kõrvetaja“ oli
liini jaoks liiga võimas, sättisid nii või naa, ikka läks piim kärssama.
Olukorda püüti parandada sellega, et algul pandi liin ülesse Türile, siis
Kohtla-Järvele ning lõpuks Tallinna. Ikka ei aidanud. Lisaks osturahale maksti
küll firmateenindusele, küll kohalikele leiutajatele. Kõik tühja. Lõpuks otsustas Tallinna pealik, mõistlik
inimene, jama lõpetada, seadme juppideks
lõigata lasta, sai hulga roostevaba armatuuri. Asi seegi. Selle jutu moraal on
selles, et ei saa teha eraldi haldusreformi, kahida maavalitsusi ja veel midagi
ning nimetada seda RR-ks. Kuna üldplaani ei ole siis me ei tea, kas
riigiehituslikult need osised sobivad kokku. Võib-olla tuleb kogu „konstrui“
hiljem armatuuriks lõigata? Kuidas siis RR edenemist hinnata? Keeruline?
Maja renoveerimisprojekt
Teeme puust ja punaseks, mis
vahet on RR ja sellel kahtlase väärtusega nikerdamisel, mida tehakse
reformi nime all. Ega see kerge ole, kui isegi asjatundjad ei mõista
mida RR peaks sisaldama, milliseid omavahelisi seoseid omama. Lihtsustame. Võtame võrdluseks maja renoveerimise. Enamus on
sellega tegelenud või vähemalt vanaema juures tapeeti pannud. Seega arusaadav
tegevus, mitte mingisugune segasevõitu reformikava abraka-tabraka. Pealegi,
enamus küsiks nagunii: „Milleks mulle RR, ma tahan lihtsalt hästi elada?“ Õige
küsimus, kuid vammihakatisega majas, hallitusekirmega aknanurgas, tilkuva
katusega ja sellise tuulepidavusega, et seitel on kogu aeg segi, te ju hästi ei
ela? Vaat just seepärast on ka riiki vaja kohandada tänapäevasemaks, et hästi
elada. Niisiis, siiani oleme selgeks saanud, et maja on vajab renoveerimist,
põhjalikumat kapremonti. . Hea maja, senini hästi teeninud meid, kuid vajab kaasajastamist.
RR on täpselt sama tegevus nagu koduremont: vaheseinaputkandust vähemaks,
rohkem valgust, mugavust, automaatikat ja energiasäästu. Kui kuskile on niiskuskahjustused,
külmasild, vamm või korruptsioon sisse löönud, siis kahime selle ära mitte ei
pane „kipsi alla“ ega värvi üle.
Oleme ju peremehed. Muidugi on RR igaühe
jaoks veits erinev, samuti nagu elevandi katsumisega, igaüks kogeb oma
positsioonist lähtudes, kuid ka ühisosa on suur. Samas on RR kujunenud moesõnaks, peaaegu nagu innovatsioon, küber ja
über. Seda sõna kuritarvitatakse igal võimalikul ja võimatul juhul. Kuid RR ei
ole vaid fassaadi värvimine vaid maja põhjalik renoveerimine, vaheseinte
lammutamine, uute ehitamine, tehnosüsteemide kaasajastamine ja energiasääst.
Äh, üks tolmune ja ropp töö. Raske.
Süsteemide
sidusus ja kandevõime
RR
on ehitusprojekt koos nüüdisaegsete tehnolahenduste ja püsivusarvutustega, te
ei taha ju, et kandvaid vaheseinu maha võttes, teil ülemine korrus kaela
kukuks? Vaat selles ongi kurbloolisus, et erinevalt koduremondist on RR-i puhul
„protsessid on käima lükatud“ st. maja
võõpamine käib, I korruse remont sh. KOV-de liitmine on juba lõpusirgel, kuid
maja kui terviku projekti pole. KOV-id
liideti, kuid see on vaid üks võimalik RR osis mitte RR. Me ei tea siiani
kuidas see muudatus suhestub ülejäänud riigiehitusliku konstruktsiooniga. Ehhee,
me ei tea isegi mitmekorruselist maja me ehitame! Samal ajal kui meil pole veel
üldprojektigi, lammutasime I korruse vaheseinad, osa kandeseinu, tehnoprojekt st.
vesi, küte elekter (KOV-de õigused ja rahastamine) on täitsa lahendamata. Vanad
juhtmed (rahastamine) roiguvad keset ehitusplatsi ähvardades kogu remondi tuksi
keerata. Mis toimub? Päriselus nõuab Dr
Riik isegi kõige väiksema putka ümberehituseks ja tapeedivahetuseks projekti,
sadu kooskõlastusi ja lubatamisi, meie renoveerime riiki lihtsalt kõhutunde ja
uitmõtete ajel. Plaani ju pole. „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule
valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja
inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother
„Toyota kata” ÄP 2014 lk 33) Hm, kui inimesed niimoodi teevad, kes meie siis
oleme?
II korruse „tinistamisest“
Hakates
maja remontima arvasime, et meil on viiekordne maja. Ei arvanud ära. Kui
renoveerimise üldplaani ehk RR ei ole, siis võib juhtuda, et töödejuhataja
vahetusega tekkib rohkesti „üllatusi“.
Tulidki uued töödejuhatajad ja vaatasid,
UPSTI!, milleks meile II korrus, maavalitsused (MV-d), lõhume välja, saame
ehitise odavamaks ja … kohe tegutsema. Mõte õige, kuid I korrus on veel
pooleli, pole selged millised vaheseinad kannavad, millised mitte. Ega II
korruse kahimine pole lihtsalt arvutimängulik väljalõikamine või Copperfildi
stiilis kaotamistrikk, vaid muutuvad kandkonstruktsioonid, muutub suhe kõigi
riigiehituslike korruste vahel ja korruste sees. Muutub kogu konstruktsiooni
kandevõime ja kommunikatsioonide asetus. Kuidas elektriühendusi teha niimoodi
et keegi „sirakat“ ei saaks ja et reovesi ülakorruselt remonditud I korrust üle
ei ujutaks? Niisama lihtsalt pole
võimalik välja „tinistada“ II korruse ilma osapoolteta arutamata. Plaanita.
See, et Pilvepiiril ministrid koos istuvad ei tähenda, et niimoodi asju
korrektselt ka ajada saab. Pilvepiir võib olla küll ideegeneraator, kuid pole
üldjuhul erialaekspert. „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt,
„ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“.
Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka
ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama
nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra
Minister“ Varrak. 1999 lk 275). Sellest tulekski lähtuda, britid tunnevad asja.
Pealegi nii kiire nüüd Dr Riigil ka ei ole, et elementaarne viisakus ununeb.
Teate küll need tänapäeva moesõnad - kaasamine, osalemine, teavitamine,
läbipaistvus, ärakuulamine, töötajatest hoolimine. Ei tulnud meelde? Kui I
korruse puhul oli vähemalt muudatustest puudutatud inimeste teavitus,
läbirääkimised ja kandevõime tagamiseks toetavad finantstitsid paigas,
siis II korruse rahvaga muudatust ei
arutatudki, III korruse ehk ministeeriumide rahvaga ka mitte. Kõik käis nagu hädatapp. Tehnilised teostajad
ehk avalik teenistus, kes peaksid muudatused reaalselt ellu viima, kuulsid
muudatustest … meedias. Uskumatu. Pilvepiir ei arutanud kellegagi, millised
muudatused oleksid vajalikud, kes hakkab uutes oludes MV funktsioone täitma, milline
on rahastus. Tegi kõike mogrimärdilikus iseenese tarkuses?
Relatiivsusteooriast
oleks kasu
Tundub, et
Dr Riik ei anna enesele liitmis-lahutamistehteid tormakalt toimetades, et
tegemist on pigem riigiehitusliku paradigma muutusega ja kasutama peaks kas
relatiivsusteooriat või kvantmehhaaanika võtteid. Uued suurvallad on hoopis
teistsuguse jõuga kui vana korraldus, mis koosnes pisivaldadest ja puhvertsoonist st. MV-d.
Enesele aru andmata on Dr Riik kavalpead mängides iseenese heitest selili
kukkumas. Muutumas on jõujooned Dr Riigi ja suurvaldade vahel. Vald tähendab
vanakeeles mõju või võimu, millest võib järeldada, et suurvallal on suur
võim(e) enda huve kehtestada. Enam ei saa Dr Riik öelda enese käepikendusele MV-le,
näiteks ühistranspordi organiseerimisel,
et ärge kidisege, olge rahul mida antakse. Dr Riik on oma tegevustuhinas
kaotamas ära nutikalt loodud puhvertsooni enese ja valdade vahel. Suurvallad,
millised peaksid olema ka planeeritavate ÜT keskuste osanikud muutuvad Dr
Riigile tõsiseks läbirääkimispartneriks. Niimoodi igal alal (haridus, sotsiaalhoole,
tervishoius jne). Uus „üllatuslikult“ (?) tekkinud riigiehituslik mudel vajab
ka uue tõhusa institutsionaalse arengu
tagamiseks vajalik asjakohaste õiguslike, rahaliste, halduslike jms
mehhanismide loomist. Klassika: suurvallad enam ei taha ja Dr Riik enam ei saa
jätkata iganenud suhteid. KOV-d ei lepi
sellega, et ülakorrus neid jätkuvalt reoveega märgab. Just see olukord tuleb
lahendada, kuid praegu ei adu paljud uut olukorda, püüdes Dr Riigilt vaid
rohkem raha välja meelitada. Muidugi on raha tähis, kuid eelkõige peavad paika
saama suhted ja õigused. Nende küsimuste mittelahendamine omakorda seab löögi
alla haldusreformi positiivsed tulemused, sest vanadele probleemidele
lisanduvad uued. Probleemid lihtsalt kuhjuvad. See, et on loodud kiremaandus puhver Riigikogu riigireformi
probleemkomisjon näol, milline leiab, et „maavalitsuste kaotamine 2018 aastast
peab käima sujuvalt“ ei taga mitte mingit sujuvust. See isegi ei saa käia sujuvalt,
korrus on ju vahelt puudu, otsad lahti.
Järjekorrast ja loomkatsetest
Ega KOV-de liitmisega olukord esmatasandil
ei ole leidnud lahendust ei õiguslikult, ei rahaliselt. Ma ei nimeta seda
liitmist nimme haldusreformiks, sest tegelikult tegi Dr Riigi otsus valdu vaid
suuremaks, kuid ei muutnud nende suhteid riigiehituse teiste tasanditega. Dr
Riik on käitunud KOV liites nagu kas laisk karjapidaja või uudishimulik
loomkatsete tegija, ajanud ühte aedikusse nii eeslid, kui traavlid. Mnjah, eks
ole põnev näha milline järelpõlv sellest segadikust sirgub. Katse eksituse
meetod, mitte planeeritud sordiaretus.
Reformides pole tähtis mitte vaid see,
milliseid osiseid need sisaldavad, vaid ka millises järjestuses neid ja millal
tehakse. Järjekord peab õige olema, nagu vana ehitusanekdootki õpetab. Kokku
kukkunud maja ekspertiisist selgus, et keegi oli tellingud enne ära võtnud, kui
tapeet seina sai. Vaat oligi selline projekt, et paneelmajad seisid koos vaid
tänu tapeedile ja liimile. Läbimõeldud värk. Majad seisavad tänini, kui
tellinguid … Järjekord ja veelkord järjekord. Meil on terve korrus vahelt ära
võetud, projekti pole, titse pole, isegi tapeeti pole. Tellingud võetakse ka
ära sest riigiaparaat saadetakse metsa. Poliitlubaduste õhukest kiht on küll
lahti rullitud kuid pole liimi, millega tapeediasendajat seina panna. Kaasamist
pole.
Tellingutest ja tapeediliimist
Riigi kogu tõhusus ja toimimine
põhineb avalikul teenistusel. See võib meeldida või mitte, kuid ilma nende
inimesteta on riik nagu ilma selgroota. Toeta. Just nemad valmistavad ette,
analüüsivad, vormistavad ja valvavad. Kõike. Reformimisel ongi nemad nagu
tellingud, annavad turvatunde ja tekitavad tugevusvaru, kui tobedusi
tõrjuvad. Neid ei saa suvalisel ajal,
suvalises kohas püsti panna või ära võtta.
Just need valdkonnaasjatundjad peavad olema informeeritud milliseid
muutusi kavandatakse, kuhu suundutakse.
Ülitähtis on ka tellingute materjal, seda ei saa teha suvalisest
lepavõsast latte lõigates ja neid takunööri jupiga kokku sidudes. Praegu … Plaani pole, strateegiat pole,
arutelu pole, isegi informatsiooni pole. Kui asutus saab meediast teada, et Dr
Riigi otsusega on nad pagendatud oma pere juurest Viljandi paadimehe juurde,
siis see on ebanormaalne. Uus perepoliitika? Sügavalt ebanormaalne ja tööd pärssiv
tegevusviis
Me oleme teinud palju õigeid samme:
omavalitsuste liitmine, maavalitsuste kahimine, ametnikkonna vähendamine,
arglikud sammud vohava seadusloome ehk bürokraatia kahimiseks, kuid need on
kõik üksikud tegevused, need ei toeta üksteist, vastupidi need tekitavad vastuoksusi,
tarbetuid kiirotsuseid ja vigu. Liimi pole, ühtset ideed, mis paneks meid
liikuma.
Strateegia – vabavaraline sõna?
Nii ja nüüd jõuame rahani. Iga jutt
vii varem või hiljem rahani, see on ju universaalne energiaühik. Olukorras, kus me teeme midagi, kuskil kunagi
on ka raske otsustada, kuhu investeerida.
Kurtsin, et Pilvepiiril pole RR
strateegiat, mille tulemusena ongi kõik veidi ligadi-logardi. Ei
arvanud ära, strateegia sõna teatakse küll,
rahandusminister tegi näiteks
valitsusele ettepaneku kavandada konkurentsi- ja kaitsevõime kasvatavaid
strateegilisi investeeringuid järgneva kolme aasta jooksul 315 milj EUR. Tore,
lõpuks ometi midagi strateegiasõnalist. Muide kas sellel on ka mingit puutumust
RR-ga? Või on lihtsalt strateegiline kulutamine. Millised on siis need suunad,
kuhu on vaja strateegiliselt investeerida? Kõigepealt investeeringute mõistest,
ilmselt on ka siin raiskamine vabavaraliselt asendatud investeerimise rahustava
sõnaga: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele
tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid,
ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea,
siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas
parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk
163). Vaat selline investeerimine siis. Meil lausa strateegiline
investeerimine. Kõlab uhkelt, kui niimoodi tavakodaniku pilguga vaadata, siis on
315 milj täiesti arvestatav summa, kuid riigi mastaabis teha strateegilisi
investeeringuid vaid 105 milj eest aastas on … mannetu. See on ju vaid ühe
Linnahalli renoveerimise jagu raha. Kas need asjad on võrreldavad? Vaevalt.
Mõistan, et kiire internet, taristu ja kaitseinvesteeringud on strateegilise
tähtsusega, kuid elamuehitusele ja halliremondile minev „strateegiline
investeering“ teeb mind nõutuks. Ilmselt on sõna strateegia kuulutatud
vabavaraks, kuidas on Konverentsikeskuse ehitamine, mis võiks olla üks äge äriline
investeerimisprojekt, seotud riigi strateegiliste arengutega? Samuti nagu pole
midagi strateegilist selles, et elamupoliitikale „läheks“ 60 milj EUR. Üsna
hirmutav on tõdeda, et Pilvepiiri kahe ülitähtsa valdkonna, konkurentsivõime-
ja kaitsevõime, arendamise kolme aasta võtmeks on u 40% ulatuses kulutada
avalikku raha (ka „Tallinna raha“ on meie raha, avalik raha) kulutamine tegevustele,
mis pole ei strateegilised ega investeeringud. Sellised „strateegianimelised
asjandused“ sünnivad, kui pole strateegiat, kuidas riiki reformida. Kuid ei, tuima järjekindlusega jätkatakse „võimu teostamist“ ehk nagu
kirjutas USA suursaadik Moskvas Trumanile: „Need mehed on võimust
tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele
peale oma otsuste heakskiitmine, ilma et mingeid küsimusi esitatakse.“ (V.
Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 lk 81). Meil oleks
aeg küsida, millal hakkame RR ette valmistama? Ilma selleta jäämegi kulutama
valemis: eesmärki pole, kulu on – kulud on, tulemust pole.
Edasi?
Teele Pehk kirjutas (ÄP 5.04.17), et tulevikuvõtmes inimesi mõtlema panna
on ikka kuradima raske. Kriis või konflikt on üks võimalus kodanike nõudlikkust
suurendada, kuid kuidas n-ö rahuajal enda tulevikku kujundada? Ta leiab, et
avaliku arutelu käigus tulevikku vaatavate ettepanekute väljatöötamine on
selleks hea viis. Kui kord laiapõhjaliselt läbi arutatud, saab asuda lahenduste
kallal tööle. Vastasel juhul jäämegi ainult paremast tulevikust unistama ja
praegust süsteemi kiruma. Väga hästi öeldud, niimoodi peaksime kõik asjad
läbi arutama, eriti RR, sest see paneb põhja kõigele. Mis on meie suur unistus?
Kas me
ärkame hommikul rõõmsalt, et saaksime ometi … autolõivu maksta? Tobe ju. Kas me
vaatame õhtul „telkaritst“ tubateatrit, kuidas „me kolmekesi tuleme
präänikutemaalt“ erakonnajuhti annavad minu raha mulle rohkem kätte? Täitsa
pöörane. Milline on kaugeima
eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava? „Ilma visioonita muutub su tänane imekaunis
unistus homme õudusunenäoks“. „Ahned liidrid peavad suutma müüa eesseisvat
katsumust, raamistama selle tegelikkusega, rääkima, kuidas asjad on, ning müüma
nii, nagu asjad poleks nii. Nad teevad eesmärgi hullumeelselt ambitsioonikakas,
asetades selle samas peaaegu käeulatusse. Nad peavad innustama oma meeskonda
sellesse uskuma ja tagama, et töötajad tahaksid seda eesmärki kõigest hingest
saavutada. Mis see ka poleks, tuleb
jälgida, et see nägemus oleks hiilgav. See peab olema stratosfääriliselt
silmapaistev ja ülihuvitav. Kui see kõik ei eruta, pead oma plaanid üle
vaatama“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 177). Minul on
õudusunenägudest kõrini. Praeguse korralduse juures pole paistmas ei midagi
huvitavat ega silmapaistvat, stratosfäärilisest rääkimata. Järelikult peame oma
plaanid üle vaatama. Maja ja RR peab ehitama plaani järgi, on kindlam.
Targutusi:
H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017
Lk 22 „See tohutu poliitilise võimu kuhjumine
saavutati peamiselt strateegiliste abielude kaudu ja andis alust Habsburgide
ütlusele: bella gerant alii; tu felix Austria,
nube! – sõda pidagu teised; sina Õnnelik Austria,
abiellu!“
Lk 29 „Richelieu karjäärist tuleb kolm
järeldust. Esiteks, eduka välispoliitika asendamatu element on pikaajaline
strateegiline kontseptsioon, mis põhineb kõigi mõjutegurite hoolikal analüüsil.
Teiseks, riigimees peab destilleerima selle visiooni, analüüsides ja vormides
suurt hulka mitmetähenduslikke, sageli konfliktseid surveid ühtses ja
sihipärases suunas. Ta peab teadma, kuhu see strateegia välja viib ja milleks.
Ja kolmandaks, ta peab tegutsema võimalikkuse piiril, ületades lõhe oma ühiskonna
kogemuse ja pürgimuse vahel. Kuna tuntu kordamine toob kaasa stagnatsiooni,
läheb vaja üksjagu julgust.“
V.Suvorov. „Kõigi vastu” Tänapäv 2014
Lk 227 „Seltsimees Brežnev luges NLKP XXVI
kongressil silpidena kokku seda, mida referendid olid kirjutanud: ma-jan-dus
peab o-le-ma ma-jan-dus-lik! Saal tagus haigutust maha surudes harjumuspäraselt
käsi kokku.”
R. S. Sharma
„Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011
Lk36 „Paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et
kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s alles
näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad.
Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast
maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede
saamist.”
Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust.
Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi
keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne
idee, ent halvasti ellu viidud idee.”
Tere
ReplyDeleteSa pead laenu või investeeringu realiseerimise oma projekti enam ei muretse sinu jaoks. Pakume laenu mis tahes eelkõige üle 30 aasta jooksul. Pakkumine varieerub alates 10.000 € kuni 1.500.000 €. Palun ärge kartke meiega ühendust võtta rohkem teavet.
E-post: stephannefillon@gmail.com
Südamlikult