Tööturg, see on üks emotsionaalne „värk“, mõjutades kõiki
ja kõike. Nagu öeldud – emotsionaalne värk. Kordamiseks: „Kas tead, kelle kogu
elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja
tead mida kolmeaastased lapsed ja koerad
teevad? Situvad vaiba peale.“- „Tunnetes kinni olemine või neile üleliia suure
rõhu panemine veab meid alt ühel lihtsal põhjusel – tunded ei kesta kuigi kaua.
Mis iganes meid täna õnnelikuks teeb, ei tee seda enam homme., kuna meie
bioloogiline olemus vajab alati midagi veel. Õnnele keskendumine viib
vältimatult alati lõputu „millegi veel“ jahtimisele – uue kodu, uue suhte, veel
ühe lapse, veel ühe palgatõusu. Ja kõigist meie higistamistest ja pingutustest
hoolimata jõuame tagasi sellesama tundeni, mille juurest me alustasime: puudulikkus.“
„Psühholoogid kutsuvad seda mõistet vahel „hedooniliseks
jooksurattaks“ …“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk
43) Seega ainult emotsioonidega ei saa toimetada, eriti kui elame suurema osa
elust automaatpiloodil ja kasutame sealjuures valesid termineid. Niisiis …
Mängime sellist mängu, et nimetame alustuseks asju/ilminguid/tegevusi nende õigete nimedega. No umbes niimoodi, et hunt on hunt mitte Kriimsilm, jänes on jänes ja mitte Haavikuemand ja krokodill Gena on krokodill, mitte laste kõige suurem sõber. Ja kuigi läheme pööraseks ja mänguliseks, siis on see puhtalt vastukaaluks neile tänapäeva luululistele majandus- ja ühiskonnakäsitlustele, mis risustavad meie teiega mõttemaailma ning eksitavad meid õigelt arenguteelt. Pean siinkohal tunnistama, et läksin esmavariandis natukene liiga pööraseks ja osa mõttepojukesi tuli panna küpsemist ootama. Niisiis tegemist on pöörasuse … hillitsetud variandiga. Kuigi ka hillitsetud variant on šabloonsele mõtlemisele tõeline seedehäire.
Kindlasti on paljudel raske leppida
järgneva arutlusega, kuid ilma selgusetuses ja pöörasuseta pole ka arengut.
Mäng, mäng algab lapsemänguna ja jätkub mõttemänguna. Mängime siis. „Enamikule
täiskasvanuist pole mõttemäng loomulik, aga lapsena olime kõik selle meistrid.
Enne kui maailm meid faktide, märgukirjade ja õigete vastustega üle külvas,
ajendas meid siiras uudishimu. Silmitsesime maailma vaimustusega ega pidanud
midagi enesestmõistetavaks. Elasime õndsas teadmatuses ühiskondlikest
reeglitest ja vaatlesime maailma kui oma isiklikku mõttemängu. Lähenesime elule
eeldamata, et teame (või peaksime teadma) vastuseid, vaid sooviga õppida,
katsetada ja omandada.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 92/ 94)
„Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul
täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“ Edasi
läheb veelgi põnevamaks
„“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan
jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad
teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/. Eks ole vahva, kui mõtlemiskaar on nii
avar? Mulle meeldib. Vaene kasvataja muidugi, tema enam ei mängi (ega näe),
tema kasvatab … eee … teeb tööd. Pelgalt. Niisiis …
Kahjuks „jookseme me tihti kinni“
šabloonse mõtlemise mudelisse. Üks selliseid šabloonseid mõtlemisi on suhtumine
tööjõusse. Kui kuulata tänapäeva poliitturu arutlusi tööjõu üle, siis tundub
nagu käivitaks neid ajusid söeküttel aurumootorid. Ometi on aeg, suhted ja
inimesed ise üha kiirenevas muutuses. Ülepea on vale liigitada tänapäeva üht tähtsamat
majandusressurssi – inimest – ettevõtjateks ja töövõtjateks. Tänapäeval on kõik
võtjad, andjad ja … teenindajad.
Pöörane, eks ole?
Muidugi ei saa kõigist ettevõtjaid, kuid õigus on võõrandamatu. Igavesti. Raha? Rahaga on selline lugu: „Arvatakse, et julged projektid ei saa rahalist toetust just hulljulguse tõttu. See ei ole nii. Need ei leia rahastajaid mõõdetavuse puudumise tõttu. Mitte keegi ei taha teha suurt investeeringut ning oodata siis kümme aastat, lootes näha mingitki elumärki. Üsna sageli on nii, et kui sa suudad progressi näidata, tulevad targad investorid kaasa üsnagi hullumeelsete ettevõtmistega.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 100). Pange nüüd tähele sõnapaari „mõõdetavuse puudumine“, just see on paljude ettevõtmiste algus ja lõpp, et ideest endast kaugemale ei suudeta/viitsita mõelda. Ainuüksi kätega vehkimisest ja sõnajadast ettevõtluse alustamiseks tõesti ei piisa. Hull julgus ei ole ettevõtluse alustamise alus, küll aga kaalutud risk. Niisiis sünniõiguse realiseerimiseks tuleb pühenduda, alustada ja … arvutada.
Üks tähtis faktor sünniõiguse juures on see, et iga
inimene on andekas. Tegemist on megasuure ressursiga. Kasutamata andekuse
ressursiga. Kas te kujutate ette sellist keskkonda? Ei? Sest teie arvates pole
võimalik, et igas inimeses on geniaalsuskomponent? Vale puha, kui te niimoodi
mõtlete, siis pole te ka oma tõelist geniaalsuskomponenti veel üles leidnud. See
andekus tuleb vaid üles leida ja seda arendada. Igaühes meist teiega on oma
geniaalsuse komponent. Mul on olud kõrgelt- ja paljuharitud kolleege, kes on
sattunud valele tööle (pole oma geniaalsuse komponenti üles leidnud) ja … juba
nende tööprotsessi (sunnitöö?) vaatamine oli piinarikas. Prr!
Umbes selline
situatsioon nagu E. Doty kirjeldab raamatus
„Kompromissilõks” (Äripäev 2011Lk189): „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema
intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja
seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Pole just unistuste töö (see
sunnitöö)?
Kuidas leida? Võib-olla
peaks alustama Vanaema Marie retseptist, kes õpetas mind: „Sa mõtle see töö
enda jaoks huvitavaks!“ Aitab igal juhul, lihtsalt mõelda on vaja.
Pöörane, kuid ettevõtja on
teenusepakkuja, ta pakub töökohtade loomise teenust, ta on teenusepakkuja.
Elementaarne. Ta pakub teenust neile, kes pole
suutnud/viitsinud/tahtnud/julgenud ettevõtjaks hakata ehk endale ise töökohta
luua. Tal võib küll olla parem idee kui pelgalt ettevõtjaks hakkamine, sest ta
on oma geniaalsuskomponendi leidnud mingist spetsiifilisest valdkonnast, kuidas
teenida oma peatoidust (geniaalne teadlane, kuulus sopran, NHL mängija), kuid
seda ideed/oskusi/annet ei saa realiseerida kui pole töökohta (muidugi mitte
koha vaid tugistruktuuri mõttes).
Ettevõtja pakub töökohtade loomise näol just
sellist tugistruktuurilist mugavusteenust mitteettevõtjatele – valmis toode,
madala riskiga, võimalusega kiirelt sisse ja välja liikuda, vähese
omavastutusega võimalust endale elatist teenida. „Siinkohal on ehk sobiv hetk jagada teiega
ettevõtja definitsiooni, nagu see minu
käsitluses on: „keegi, kes lahendab kasumit teenides inimeste probleeme.“ (Dib
„Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 149).
Kuid tõsiasi on see, et kui kõik oleksid
ettevõtjad, siis … ettevõtlust polekski, oleks hale-hajaline käsitööndus. Nii,
et tööturul on tasakaaluks vaja nii neid kes ehitavad üles töökohad ja neid kes
seda mugavusteenust kasutavad/tarbivad. Tänapäeva „töökohad“ on paljudel
juhtudel nii individuaalsed, et ettevõtja ülesanne on muutunud sajanditagusest
sundijast innustajaks ja tõkete eemaldajaks. Nagu täheldab L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 24/50) „(…) kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil
näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete
eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“ „Maailma kõige andekamad inimesed
vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid
leida.“
Kuid „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega
nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata. Nad (head töötajad) ei taha enam
kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad
viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute
teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed
ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad
rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi
teine pakub. Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole
lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on
esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga
usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“ (J Watt „Äripunkarid
õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 153). Sellised võiks olla tänapäeva edukate
ettevõtluste mudelid. Saadame siis need vanad reeglid pensionile, aga enne …
selgitame välja ka selle, kuidas me oleme tööjõuturu ja seoses sellega ka
majandusstruktuuri suurejooneliselt panni keeranud ja põhja kõrvetanud.
Töökohtade ostja?
Kuid paaristantsuks on vaja kahte poolt.
Tõsiasi on, et ilma töö-võtjateta pole ju mingeid ette-võtjaid, on vaid
sisustamata töö kohad. Nii, et kui arutada selle üle kes on töö-andja ja kes
töö-võtja tänapäeval, siis kogu
ettevõtja elukaar oleneb selle Inimesekese-mitteettevõtja otsusest, kas ta
ostab turule pakutud valmis töökohti või ei osta. Kui ei osta, siis põleb
ettevõtja (vaev ja säästud) ereda leegiga.
Muide on veel üks laialt levinud mõiste
„ettevõtjad“ väärkasutus või väärmõistmine. Meil on kõik ettevõtluskaptenid
justkui ettevõtjad. Targad, toredad, innustunud ja töökad inimesed, kuid …
Ettevõtjad jagunevad suures piiris kaheks: ettevõtjad-omanikud ja
ettevõtjad-tegevjuhid. Suur osa neist, kes on ettevõtjad-tegevjuhid, pole tegelikult
ettevõtjad vaid … töövõtjad. Palgatöölised. Kõrge kvalifikatsiooni ja hea
palgaga, kuid palgatöölised. Palgatöölised kõigest sellest tulenevaga, nad küll
riskivad oma prestiižiga, kuid mitte oma kapitaliga. Omanikud-ettevõtjad on see
grupp, kes on kõige naha ja karvadega ettevõtluses sees, koos riskide,
õnnestumiste/ebaõnnestumiste ja maailma liigutamisega. Kuid kuna enamus
ettevõtjaid on tegelikult tegevjuhid-töövõtjad, siis tööturu põhiside toimub
töövõtjate ja töövõtjate vahel. Vaat selline lugu.
Sellest vaatenurgast on organisatsiooni
kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur
hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev
palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri
projekte ja üritusi.” See on oskus mida me peame õpetama/õppima – muutust kui
rutiini, sest maailm kiireneb üha kiirenevas tempos. Muutub ka. Õpetaja (ja
metoodika/väärtused) on kõige selle alus. Mis aga põhitähtis, see läbib kogu
ühiskonda alates ehitustöölistest/autojuhtidest raketiteadlaste/sopraniteni
välja. Kõiki.
Kui me seda paika ei saa kuidas
uuelaadselt haritumaks ja süsteemsemaks saada, siis palk üksi ei aita, see vaid
pikendab agooniat. Õppimine ja õpetamine peavad olema sujuvad/mängulised
igikestvad protsessid. Siis on ka õpihimu ja õpetamislusti ja siis … Siis on
aeg rääkida ka palkadest.
Pärispalkadest. Nagu mainib McAlister
(„Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 128): „Kui töötajad tunnevad, et neid
koheldakse õiglaselt, siis töötavad nad hea meelega. Kui mitte, siis ei ole nad
iial rahul, olgu palk nii kõrge kui tahes. Neil on alati tunne, et neid
petetakse ja selle tulemusena tekitab ka tööandja edu neis alati pahameelt.“
Selles tõdemuses on üks tähelepanuväärne
sõnapaar – süsteemne viga. Kummaline on see, et kui me oleme mingi
nähtuse/käsitlusega/meetodiga harjunud, siis … Hm, selle koha peal tuleb meelde
üks vana kihvajutt, kui teadlased tegid erinevaid katseid õppimisvõime ja
intelligentsuse kohta. Esimene katse oli ahviga, mil banaan paigutati puu otsa
selliselt et, hüpates oleks peaaegu kätte saanud, aga ei saanud. Ahv hüppas ja
hüppas, kuni ära väsis, siis andsid teadlased talle toika. Ahv vaatas toigast,
vaatas banaani ja käes see oligi. Toika kasutus päästis päeva. Katse edukat
sooritatud. Teiseks tehti katset ühe tundmatu formeeringu alljuhiga. Katse
algus oli sama, hüpati väsimuseni. Siis lisati katsesse toigas, kuid alljuht
jätkas hüppamist. Teadlased püüsid vihjata, et „Kuule mõtle natukene, puu,
banaan, toigas ….“ Selle peale kostis alljuht et: „Mis siin mõelda, hüpata on
vaja!“ Vaat selline õpetlik lugu. Tundub, et meie poliitturu õppimisvõime on
tihti teise katse piirimail ja me ei näe ilmselgeid lahendusi (õigemini
põhjuseid), muutunud olukorras edukalt tegutsemiseks.
Me peame enese jälle sammukese tagasi
nihutama, et tööturu üldpilti paremini haarata ehk „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord
selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata,
jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28)
Majandusmudel on
vale ja vananenud. Kuid me püüame ikka seda käigus hoida luues üha uusi
muinaslugusid oma tegude õigustamiseks hägustades sellega tegelikkust. Kõik
need poliitturulikud „head tegemised“ mingile grupile ei ole midagi muud kui
kütus poliitturule l järgmise riigivalitsemise hanke võitmiseks (seda tegevust
võiks laias laastus käsitleda ka kui korruptsiooni erivormi“ ja … vananenud
majandusmudeli/struktuuri üha eest ja üha kulukamast reanimeerimisest. Te ei
saanud aru? Vaadake, kui üks pidukond ja seejärel Dr Riik otsustab doteerida
elamuehitust, siis see ei ole kodanike eluolu parandamiseks, see on ettevõtjate
kulude ülekandmine Dr Riigile ehk meile teiega. Kui poliitinimene seadis oma
valimisloosungiks et maakonnaliinid peaksid olema tasuta, selleks et inimesed
saaksid „tööl käia“, siis see on kütus valimismootoris ja osade ettevõtjate
kulude ülekandmine Dr Riigile ehk meile teiega, et ettevõtja saaks maksta
inimesele madalamat palka.. Inimesel jääv ära võimalus hääletada ostetud
piletiga selle eest millist vedajat ja millist graafikut ta soovib. Inimesel
jääb ära võimalus tänada piletiostuga head teenusepakkujat. Kui administratiivarbujad kiidavad rongi (nii
kohaliku kui kogu universumi oma), riputades selle külge keskkonnakaitse sildi
jättes mainimata, et reisijatevedu on 2/3 osas doteeritud ehk selleks et üks
inimene saaks sõita peavad kaks tema kaaskodanikku klappima, et sõidu tegelikku
hinda kokku saada ja massiline tühivedu on massiivne saaste tekitamine. Kõik
need „heateod“, mis on suuresti ju tööjõuga seonduvad kulud ja mida peaksid
kandma ettevõtjad makstes oma töötajatele väärilist palka annavad turule (sh
tööjõuturule) tegelikult vale hinnasignaali. Hinnasignaal on kui südametukse.
Turg hakkab tootma valesid asju vales koguses. Pealegi tapab see „heategu“
külgnevad turud. Kunagi seletas sõber Soomest turgu hommikusöögi näitel nii
(nende pere ei söönud hommikust kodus, igaüks lahkus eri ajal, vaid
tanklakohvikus): „Vaata, kui mina sööksin kodus, siis kohvikupidaja ei saaks
kohvikut pidada ja kui ta ei saaks kohvikut pidada, siis ei oleks tal raha, et
minult ehitust tellida jne“. Lihtne näide, mis näitab tööjaotuse tõhusust.
Poliitinimesed ei
saa teha rahalisi heategusid (kui nad just ise annetusi ei tee, mis on
väheusutav, sest isegi pidukonna liikmemaksu tasumisega ollakse raskustes) nad
on ise meie teiega ülalpeetava, see millega opereeritakse on meie teiega ühine
raha. Kui siia lisada ühe volinikku
kurtmine, et nende (miljonär)valla õpetajatest noorpaar kolis soome, et hakata
koristajateks, kuna siine palk ei võimaldanud korterit soetada, mispärast on
vaja hakata riiklikult üürimaju ehitama, siis … Miks ei võiks teha õiget pidi
ja maksta (tööandjana) õpetajatele palka, mis võimaldaks korterisoetuse? Miks
oma kohustustest väärika palga maksmisest ära nihverdada ja see teiste kaela
sokutada? Sama kehtib ka tervishoiutöötajate majade kohta, see pole midagi
muud, kui administratsioonide oma kohustustest lahti haakimine ja sõltlaste tekitamine.
Nii valimissõltlaste, kui ka töökohale kinnistatuse sõltuvuse tekitamine.
Lisaks on see ohuks veel ühe turu – üürituru – nässu keeramisele. Kõik sellised
ebaloomulikud abistamised annavad turule vale hinnasignaali ja kukutavad lõpptulemusena
turu kokku, mille tulemuseks saame riikliku plaanimajanduse sellest tuleneva
korruptsiooni ja ebatõhususega. Kõik, mis ei ole loomulik on … korruptsiooniohtlik.
Kuid põhiliselt on see inimestelt, nendelt samadelt
inimestelt, keda „abistatakse“, vabaduse võtmine, valikuvabaduse võtmine, nende
muutmine sõltlasteks. Kõik need kategooriad inimesi kes on „abistanud“, neilt
on riisutud vaba tahe ja vaba valik. Kui
meie teiega oleme astunud sammu tagasi, laiendanud oma vaatenurka ja varustatud
roikaga, siis peab (kindlas kõneviisis) igale mõtlevale asjahuvilisele (kui ta
ei ole just teises katses osaleja), et kui ettevõtted saavad oma ebatõhusust
jätkata ühe põhilise kulukomponendi – palgad – madalal hoidmisega Dr Riigi mahitusel,
siis nad edasi ei arene (vaata California tomatikasvatuse näidet). Vähe
sellest, see pärsib konkreetse valdkonna arengut, see pärsib ka turu teiste
osalejate arengut. Kogu majandusruumis tekkib arengupeetus kõigest sellest
tulenevaga. Majandus kasvabki vildakaks, sest hinnasignaalid on valed. Valed
hinnasignaalid tingivad valesid, kulukaid otsuseid.
Hiirepüüdjad
…
Siinkohal
meenus üks O. Varoli („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP
2022 Lk 117) asjakohane mõttearendus: „Poliitilised strateegid James
Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas
juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma,
tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem
energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom,
seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord
kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks. Lugu, nagu mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad
hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga
liiga pöörane mõte. Hiiri on kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja
vajavad keskendunud pingutust. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib
jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga. Vaat selline lugu. Tööjõuturgu püüab
poliitturg parandada sama meetodiga: kuna meil on palju vanemaajalist tootmist
struktuuris, mis toimis odavtööjõul, kuid odavtööjõudu meil enam ei ole, siis
toogem sisse … odavjõudu. Hiirepüüdja lahendus!
Koer kes pole
koer
Olukorra muudab keerulisemaks see, et
sageli on raske vahet teha, mis on rumalus, mis tarkus, mis lihtsalt
loogikaviga. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid
kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga,
sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G.
Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 59). Paar aastat tagasi ehmatasin lausa ära (pea võidukatest) pealkirjadest
a´la „Kui Eestisse jääks püsivalt elama 30 000 Ukraina sõjapõgenikku,
lükkaks see Eesti rahvaarvu kahanemist edasi enam kui 20
aastat“. Pealkirjad põhinevad Arenguseire keskuse raportil Ukraina
sõjapõgenike kohta Eestis. Hea teada ja matemaatiliselt
õige, ainult, et „kaste“ arvudele on vale. Loogikaviga.
Kas nüüd on põgenike korje kaudu „rahvaarvu vähenemise edasilükkamine Eestis
kahe kümnendi võrra“ mingis põhjuslikus seoses riigi põhieesmärkidega? Põhiseaduspärane?
See, et meie teiega oleme sõjapõgenikke aidanud on igati tore. Suuremeelne.
Isegi suursugune. Kuid see milliseid järeldusi olukorrast tehakse on kummastav ja segadusttekitav. Nüüd siis on
MAMI välja tulnud ideega võõrtööjõu kvootide suurendamisest 3-4 korda. Vanad
kvoodid pidavat olema aegunud, pidurdavad majandust? Hm, kas on nii? Tarkpead
saavad siia tulla ju igal ajal. Millist võõrastavat jõudu siis loodetakse
värvata? Tuletagem meelde, et kui mingit ressurssi ei ole, siis pole mõistlik
ka selle majandusedu rajada. No umbes nagu mulliveetehast kõrbesse. Kui veel
võtta põgenike voogu ja kvootide tõstmist kumulatiivselt siis saame edumeelse
kiirelt reageeriva ja paindliku majanduse asemel hoopis mahajäämuse. Mahajäämus on hiiliv nähtus ja lohutust selle
mittemärkamiseks leiab alati. Kuidas see siis toimib? Georgi Potšeptsov („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018
Lk 61) on selle ilmingu pulkadeks lahti võtnud; „(…) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse
staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista
selle loomise tehnoloogiat ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime
toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei
suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised
isegi tehnoloogiat mõistma.““ Kuigi näide puudutab tehnoloogilist mahajäämust,
siis sobib see kõigi mahajäämusprotsesside kohta.
Targutusi:
H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004
S. Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004
Lk 262 Fraklini hinnang J. Adamisle „Sellegipoolest
olen ma veendunud, et ta soovib meie riigile head ning on alati aus ja tihti
tark mees, kuid mõnikord ja mõnedes asjades täiesti peast põrunud.”