Kõne õpetatud sõbralt V4 Läheme natukene pööraseks

 

 

Tööturg, see on üks emotsionaalne „värk“, mõjutades kõiki ja kõike. Nagu öeldud – emotsionaalne värk. Kordamiseks: „Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“- „Tunnetes kinni olemine või neile üleliia suure rõhu panemine veab meid alt ühel lihtsal põhjusel – tunded ei kesta kuigi kaua. Mis iganes meid täna õnnelikuks teeb, ei tee seda enam homme., kuna meie bioloogiline olemus vajab alati midagi veel. Õnnele keskendumine viib vältimatult alati lõputu „millegi veel“ jahtimisele – uue kodu, uue suhte, veel ühe lapse, veel ühe palgatõusu. Ja kõigist meie higistamistest ja pingutustest hoolimata jõuame tagasi sellesama tundeni, mille juurest me alustasime: puudulikkus.“

„Psühholoogid kutsuvad seda mõistet vahel „hedooniliseks jooksurattaks“ …“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 43) Seega ainult emotsioonidega ei saa toimetada, eriti kui elame suurema osa elust automaatpiloodil ja kasutame sealjuures valesid termineid. Niisiis …

 Seekord läheme pööraseks. Täitsa pööraseks. No mitte päriselt, kuid mänguliselt küll. Miks? Selleks, et tähelepanuvõime hajumise hallust hajutada. Meie teiega oleme sellises massiivses infovoos, et me ei süvene enam, me toimime autopiloodil. Autopiloot on väärt riistapuu, kuid samasuse ja sarnasuse segiajamine võib kujuneda fataalseks. Vaadake, selles maailmas –  sh tööturu maailmas – ei ole miski päris see kuidas seda nimetatakse. Lisaks automaatpiloodile peaks kasutama korrigeeriva jõuna tervet mõistust ja käsitsijuhtimist. Tööturu mõistes räägime me teiega vanaaegsetes terminites nagu töövõtjad ja tööandjad. Terminid ise kostuvad kõrvale krigisevad, sest tööjõuturg tuletab meelde terminit orjaturg, ning töövõtja mingit elutut statistilist mehhanismi. Kuid aeg on edasi liikunud ja need sajandivanused suhted on muutunud, sest tänapäeva töösidemete turul on tööandjad  (enamasti) tegelikult töövõtjad, sotsiaaltoetused on olemuslikult ettevõtlustoeused ja konkurentsivõime tõstmine on kurnav paigalseis meie teiega raha ümberjaotuse näol. Autopilootsus ja tähelepanu hajumine sõnade ja tegude osas on jõudnud juba sellisesse ohtlikku olukorda, kus rahvastiku arv peetakse ekslikult juba põhiseaduslikuks kestlikkuseks, aga … Nojah, kui ei keskendu, siis muidu on kõik hästi.

 Tööjõu oma hind on toote omahinna komponent

 Tegelikult muidugi ei ole hästi, sest selles sõnade ja tegelikkuse valesõnastuses  teevad meie majanduskaptenid ja poliitturg järgipanu kaheldava väärtusega otsuseid. Sama probleem on ka inimressursi/tööjõu, kui ühe majandustegevuse kulukomponendi hindamises, väärtustamises ja eriti väärindamises. Tööjõul (nii hirmsalt kui see termin ka ei kõla) on igal ajahetkel oma hind. Tähtis osa toote omahinnas. Olenevalt valdkonnast võib see olla ka kõige tähtsam omahinna komponent, kuid ka robootikas on inimese loomingu maksumus tohutu tähtsusega. Nüüd oleme suurte ja tähtsate valikute ees. Küsimus on selles, kas minna mugavusteed odavtööjõuga odavturgudele ja muuta meie tööturg rahvusvaheliseks rämpsuturuks, kuhu valgub kokku kogu odavjõud, kõige sellest tulenevaga, või püüame majanduse (ja ühiskonna) õiget edasiviivat ( mitte pelgalt jätkusuutlikku) struktuuri saavutada lähtuda sellest, et igas inimeses on geniaalsuskomponent ja selle komponendi üles leida. Üles leida ja arendada.

 Lapsemäng

 Mängime sellist mängu, et nimetame alustuseks asju/ilminguid/tegevusi nende õigete nimedega. No umbes niimoodi, et hunt on hunt mitte Kriimsilm, jänes on jänes ja mitte Haavikuemand ja krokodill Gena on krokodill, mitte laste kõige suurem sõber. Ja kuigi läheme pööraseks ja mänguliseks, siis on see puhtalt vastukaaluks neile tänapäeva luululistele majandus- ja ühiskonnakäsitlustele, mis risustavad meie teiega mõttemaailma ning eksitavad meid õigelt arenguteelt. Pean siinkohal tunnistama, et läksin esmavariandis natukene liiga pööraseks ja osa mõttepojukesi tuli panna küpsemist ootama. Niisiis tegemist on pöörasuse … hillitsetud variandiga. Kuigi ka hillitsetud variant on šabloonsele mõtlemisele tõeline seedehäire.

Kindlasti on paljudel raske leppida järgneva arutlusega, kuid ilma selgusetuses ja pöörasuseta pole ka arengut. Mäng, mäng algab lapsemänguna ja jätkub mõttemänguna. Mängime siis. „Enamikule täiskasvanuist pole mõttemäng loomulik, aga lapsena olime kõik selle meistrid. Enne kui maailm meid faktide, märgukirjade ja õigete vastustega üle külvas, ajendas meid siiras uudishimu. Silmitsesime maailma vaimustusega ega pidanud midagi enesestmõistetavaks. Elasime õndsas teadmatuses ühiskondlikest reeglitest ja vaatlesime maailma kui oma isiklikku mõttemängu. Lähenesime elule eeldamata, et teame (või peaksime teadma) vastuseid, vaid sooviga õppida, katsetada ja omandada.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 92/ 94) „Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“ Edasi läheb veelgi põnevamaks

„“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/. Eks ole vahva, kui mõtlemiskaar on nii avar? Mulle meeldib. Vaene kasvataja muidugi, tema enam ei mängi (ega näe), tema kasvatab … eee … teeb tööd. Pelgalt. Niisiis …

 Pöörane inetus, kui päästetee

 Töösuhteturg pole küll raketiteadus, kuid raketiteadlaste kogemused kuluvad siin marjaks ära.  Korduseks   tuletame meelde Mars Polar Lander 1999 aastal purunemise asjaolud ja sellele järgneva „vigade paranduse“, kus šabloonne mõtlemine viis kümnendi kollektiivtööd ja miljardi ühe hetkega kaduvikku. Pööraselt hea näide, sest valearvestuse ja tegelikkuse kokkupuude harilikult just niimoodi lõppebki. Plirts ja nagu poleks olnudki. Siinjuures oli märgiline, et  šabloonsus mõtlemises jätkus ka peale plirtsu, sest arutati ikka maanduri jalgade arvu ja asendi üle (see on umbes selline arutlus, kui arutleda majanduse elavdamist läbi selle mitme astmeline peaks olema tulumaks). Adleri (rakettmootorite labori insener nö kõrvaline isik) arvates, ei olnud probleem maandur vaid gravitatsioon.“ Olime hõivatud enesestmõistetava küsimusega; Kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Adler astus sammu tagasi ja küsis: „kuidas võidame gravitatsiooni ja maandame kulguri ohutult Marsile?“ (…) Adleri lahendus oli kolmjalgsest maandurist loobumine. Selle asemel pakkus ta hoopis, et kasutada võiks hiigelsuuri õhkpatju ja meie kulgur oleks maanduri sees kookonis. (…) Jah padjad olid algelised. Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 150). Väga reljeefne näide – tegelege tegelike probleemidega ja te võidate.

Kahjuks „jookseme me tihti kinni“ šabloonse mõtlemise mudelisse. Üks selliseid šabloonseid mõtlemisi on suhtumine tööjõusse. Kui kuulata tänapäeva poliitturu arutlusi tööjõu üle, siis tundub nagu käivitaks neid ajusid söeküttel aurumootorid. Ometi on aeg, suhted ja inimesed ise üha kiirenevas muutuses. Ülepea on vale liigitada tänapäeva üht tähtsamat majandusressurssi – inimest – ettevõtjateks ja töövõtjateks. Tänapäeval on kõik võtjad, andjad  ja … teenindajad. Pöörane, eks ole?

 Seni kuni administratiivarbujad nikerdavad mõtte kallal, kas maanduri/ebatõhusate administratiivsüsteemide purunemise vältimiseks tuleks teha see 3-4 jalgne/astmeline rumalus , siis astume meie teiega tõeliselt sammu tagasi … Uh! Astume veel ühe sammu tagasi ja … Ikka ei saa aru … Nii nüüd oleme tagasi astunud, vaatame ja … hakkame konstrueerima oma pööraselt inetuid „patju“. Astume edasi!

 Sünniõigus

 Alustame sünniõigusest. Kuna meil räägitakse palju ja innustunult õigustest/õiglusest (kuigi unustatakse selle tasakaalujõud - vastutus), siis õigusest alustamegi – sünniõigusest.

 Nimelt, olenemata sellest kuidas kellegi elu käändub/väändub, on igaühel võõrandamatu sünniõigus hakata … ettevõtjaks. Üllatus? Arvate et ei ole? Teil ei ole raha, ei ole ideed, ei ole … See ei ole vabandus, sünniõigus on ikkagi, oleneb kas seda realiseeritakse või mitte. Tuhanded pennitud on selle sünniõiguse realiseerinud ja tuhanded „hõbelusikaga suus“ on selle kaotanud. Õigused vajavad ka kaitset ja pühendumist.

Muidugi ei saa kõigist ettevõtjaid, kuid õigus on võõrandamatu. Igavesti. Raha? Rahaga on selline lugu: „Arvatakse, et julged projektid ei saa rahalist toetust just hulljulguse tõttu. See ei ole nii. Need ei leia rahastajaid mõõdetavuse puudumise tõttu. Mitte keegi ei taha teha suurt investeeringut ning oodata siis kümme aastat, lootes näha mingitki elumärki. Üsna sageli on nii, et kui sa suudad progressi näidata, tulevad targad investorid kaasa üsnagi hullumeelsete ettevõtmistega.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 100). Pange nüüd tähele sõnapaari „mõõdetavuse puudumine“, just see on paljude ettevõtmiste algus ja lõpp, et ideest endast kaugemale ei suudeta/viitsita mõelda. Ainuüksi kätega vehkimisest ja sõnajadast ettevõtluse alustamiseks tõesti ei piisa. Hull julgus ei ole ettevõtluse alustamise alus, küll aga kaalutud risk. Niisiis sünniõiguse realiseerimiseks tuleb pühenduda, alustada ja … arvutada.

Üks tähtis faktor sünniõiguse juures on see, et iga inimene on andekas. Tegemist on megasuure ressursiga. Kasutamata andekuse ressursiga. Kas te kujutate ette sellist keskkonda? Ei? Sest teie arvates pole võimalik, et igas inimeses on geniaalsuskomponent? Vale puha, kui te niimoodi mõtlete, siis pole te ka oma tõelist geniaalsuskomponenti veel üles leidnud. See andekus tuleb vaid üles leida ja seda arendada. Igaühes meist teiega on oma geniaalsuse komponent. Mul on olud kõrgelt- ja paljuharitud kolleege, kes on sattunud valele tööle (pole oma geniaalsuse komponenti üles leidnud) ja … juba nende tööprotsessi (sunnitöö?) vaatamine oli piinarikas. Prr!

 Umbes selline situatsioon nagu E. Doty kirjeldab raamatus „Kompromissilõks” (Äripäev 2011Lk189): „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Pole just unistuste töö (see sunnitöö)?

Kuidas leida?  Võib-olla peaks alustama Vanaema Marie retseptist, kes õpetas mind: „Sa mõtle see töö enda jaoks huvitavaks!“ Aitab igal juhul, lihtsalt mõelda on vaja.

 Ettevõtja kui teenusepakkuja mitteettevõtjatele

 Niisiis oma sünniõiguse (ettevõtjaks hakkamine) realiseerimiseks on vaja alustada, pühenduda, arvutada ja üles leida oma geniaalsuskomponent.  Kui keegi meist teiega leiab oma geniaalsuskomponendi soovist saada ettevõtjaks, siis … Mida siis ettevõtja teeb? Nüüd jookseb teil mõttest läbi umbes paarkümmend halvustavat epiteeti ja … Viskame kõik klišeed kõrvale ja … mõtleme. Mõtlesime? Nüüd tähelepanu!

Pöörane, kuid ettevõtja on teenusepakkuja, ta pakub töökohtade loomise teenust, ta on teenusepakkuja. Elementaarne. Ta pakub teenust neile, kes pole suutnud/viitsinud/tahtnud/julgenud ettevõtjaks hakata ehk endale ise töökohta luua. Tal võib küll olla parem idee kui pelgalt ettevõtjaks hakkamine, sest ta on oma geniaalsuskomponendi leidnud mingist spetsiifilisest valdkonnast, kuidas teenida oma peatoidust (geniaalne teadlane, kuulus sopran, NHL mängija), kuid seda ideed/oskusi/annet ei saa realiseerida kui pole töökohta (muidugi mitte koha vaid tugistruktuuri mõttes).

Ettevõtja pakub töökohtade loomise näol just sellist tugistruktuurilist mugavusteenust mitteettevõtjatele – valmis toode, madala riskiga, võimalusega kiirelt sisse ja välja liikuda, vähese omavastutusega võimalust endale elatist teenida.  „Siinkohal on ehk sobiv hetk jagada teiega ettevõtja definitsiooni, nagu see  minu käsitluses on: „keegi, kes lahendab kasumit teenides inimeste probleeme.“ (Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 149).

 Siinkohal ei kavatse ma mitte mingil juhul halvustada „meidinimesi“, kes kasutavad valmisteenust, valmis töökohtade näol, me ei remondi ju ise (üldjuhul) autot, kasutame pesumaja, toidukulleri teenuseid jne. Vahel ongi mõistlikum kasutada asjatundjate teenuseid ja näiteks ise mitte innustuda oma hammaste parandamisest. Seda nimetatakse tööjaotuseks ning on kaubaturu ja raharingluse üks põhitalasid. Pealegi olen ise olnud suurema osa ajast just sellistel valmisehitatud töökohtadel, mõelnud need huvitavaks ja … nautinud tehtut (aitäh Vanaema Marie!).

Kuid tõsiasi on see, et kui kõik oleksid ettevõtjad, siis … ettevõtlust polekski, oleks hale-hajaline käsitööndus. Nii, et tööturul on tasakaaluks vaja nii neid kes ehitavad üles töökohad ja neid kes seda mugavusteenust kasutavad/tarbivad. Tänapäeva „töökohad“ on paljudel juhtudel nii individuaalsed, et ettevõtja ülesanne on muutunud sajanditagusest sundijast innustajaks ja tõkete eemaldajaks. Nagu täheldab L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 24/50) „(…)  kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“ „Maailma kõige andekamad inimesed vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid leida.“

Kuid „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata. Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi teine pakub. Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 153). Sellised võiks olla tänapäeva edukate ettevõtluste mudelid. Saadame siis need vanad reeglid pensionile, aga enne … selgitame välja ka selle, kuidas me oleme tööjõuturu ja seoses sellega ka majandusstruktuuri suurejooneliselt panni keeranud ja põhja kõrvetanud.

Töökohtade ostja?

 Töökoha ülesehitamine on kallis tegevus, mis nõuab planeerimist/pühendumust/visadust/ambitsiooni.

Kuid paaristantsuks on vaja kahte poolt. Tõsiasi on, et ilma töö-võtjateta pole ju mingeid ette-võtjaid, on vaid sisustamata töö kohad. Nii, et kui arutada selle üle kes on töö-andja ja kes töö-võtja tänapäeval, siis  kogu ettevõtja elukaar oleneb selle Inimesekese-mitteettevõtja otsusest, kas ta ostab turule pakutud valmis töökohti või ei osta. Kui ei osta, siis põleb ettevõtja (vaev ja säästud) ereda leegiga.

Muide on veel üks laialt levinud mõiste „ettevõtjad“ väärkasutus või väärmõistmine. Meil on kõik ettevõtluskaptenid justkui ettevõtjad. Targad, toredad, innustunud ja töökad inimesed, kuid … Ettevõtjad jagunevad suures piiris kaheks: ettevõtjad-omanikud ja ettevõtjad-tegevjuhid. Suur osa neist, kes on ettevõtjad-tegevjuhid, pole tegelikult ettevõtjad vaid … töövõtjad. Palgatöölised. Kõrge kvalifikatsiooni ja hea palgaga, kuid palgatöölised. Palgatöölised kõigest sellest tulenevaga, nad küll riskivad oma prestiižiga, kuid mitte oma kapitaliga. Omanikud-ettevõtjad on see grupp, kes on kõige naha ja karvadega ettevõtluses sees, koos riskide, õnnestumiste/ebaõnnestumiste ja maailma liigutamisega. Kuid kuna enamus ettevõtjaid on tegelikult tegevjuhid-töövõtjad, siis tööturu põhiside toimub töövõtjate ja töövõtjate vahel. Vaat selline lugu.

 Missioon … suitsukala viilutamine? Miks mitte?

 Pöörane mõte, eks ole? Ilma tööd võtmata pole võimalik tööd anda. Tõsiasi on see, et ettevõtja mängib üheaegselt kahel turul: luua toode, mis meeldib tarbijatele „ostumaaniliselt“ ja luua töökoht, kui toode, mis võimaldab tal edukalt võistelda esimesel st tooteturul. Töökohtade turg on muutunud tänapäeval üha tähtsamaks ja kuigi robootika imbub ka kõige kujutlematutesse kohtadesse, siis hea valdkonnaspetsialist muutub üha väärtuslikumaks. Ja pole tähtis millist tööd inimene teeb, siis on tähtis, et ta võtaks oma tööd kui missiooni ja et tema tööl oleks tähendus. „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“ „ Me kõik tahame et meie töö loeks. (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 51). Seega tänapäeva kiire ja inforikka elu tingimustes on paljud „tõed“ ja struktuurid muutunud. Jõuõlad ka. Kui me ei käsitle ettevõtjat, kui tööturu teenusepakkujat, vaid kui „külakurnajat“, ja mitteettevõtjat, kui tööturu klienti, kes ostab mugavusteenust ja kellel on vaba valik liikumiseks, kui ka oma sünniõiguse realiseerimiseks, siis jääme me arutama 3-4 jalgse maanduri tasandile ja kukume katki/läbi.

 Paremaks saamise rutiini õpetamine

 Kuna värskeim töötüli toimus haridusvaldkonnas siis seda õppematerjaliks (enese harimiseks) kasutamegi. Kahju küll, aga palga küsimus on haridusloomes kujunenud omamoodi pimetähniks, palgapimeduseks (3-4 jalg). Haridus  on kõige alus. Sellele tulebki keskenduda. Täpselt nii nagu sakslased keskendusid peale Prantsuse-Preisi sõda logistikale. Kõik andekamad kadetid saadeti logistikavaldkonda ja see timmiti nii täiuslikuks, et oleksid ülihea logistikasüsteemiga peaaegu kaks sõda võitnud tunduvalt väiksemate ressurssidega kui vastased. Päästis vaid „nõbude“ panus oma hiidressursiga, millele ei saanud vastu ka logistika. Nii, et fokuseerimine on tähtis edu komponent. Sellest oleneb kuidas me programmeerime/treenime iseenese paremaid ja meie edasiarendatud mudeleid (loe: lapsed) maalilma nägema/suhtuma/liigutama. Kuid praegune haridusloome põhineb staatilisele industrialiseerimise algajastu tehasemeetodil, mida … enam ei ole. M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk 37/33) pakub välja ühe variandi, kuidas me võiksime/peaksime inimesi koolitama kiirelt muutuvates oludes:  „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet.

Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” See on oskus mida me peame õpetama/õppima – muutust kui rutiini, sest maailm kiireneb üha kiirenevas tempos. Muutub ka. Õpetaja (ja metoodika/väärtused) on kõige selle alus. Mis aga põhitähtis, see läbib kogu ühiskonda alates ehitustöölistest/autojuhtidest raketiteadlaste/sopraniteni välja. Kõiki.

Kui me seda paika ei saa kuidas uuelaadselt haritumaks ja süsteemsemaks saada, siis palk üksi ei aita, see vaid pikendab agooniat. Õppimine ja õpetamine peavad olema sujuvad/mängulised igikestvad protsessid. Siis on ka õpihimu ja õpetamislusti ja siis … Siis on aeg rääkida ka palkadest.  Pärispalkadest. Nagu mainib McAlister („Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 128): „Kui töötajad tunnevad, et neid koheldakse õiglaselt, siis töötavad nad hea meelega. Kui mitte, siis ei ole nad iial rahul, olgu palk nii kõrge kui tahes. Neil on alati tunne, et neid petetakse ja selle tulemusena tekitab ka tööandja edu neis alati pahameelt.“

 Süsteemne viga.

 Tundub, et töösuhetele ja tööjõule vaatame samuti nagu paljude teiste probleemide lahendamisse … eee … kadunud maailma meetodil.  „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“ (Mässajad lk 71).

Selles tõdemuses on üks tähelepanuväärne sõnapaar – süsteemne viga. Kummaline on see, et kui me oleme mingi nähtuse/käsitlusega/meetodiga harjunud, siis … Hm, selle koha peal tuleb meelde üks vana kihvajutt, kui teadlased tegid erinevaid katseid õppimisvõime ja intelligentsuse kohta. Esimene katse oli ahviga, mil banaan paigutati puu otsa selliselt et, hüpates oleks peaaegu kätte saanud, aga ei saanud. Ahv hüppas ja hüppas, kuni ära väsis, siis andsid teadlased talle toika. Ahv vaatas toigast, vaatas banaani ja käes see oligi. Toika kasutus päästis päeva. Katse edukat sooritatud. Teiseks tehti katset ühe tundmatu formeeringu alljuhiga. Katse algus oli sama, hüpati väsimuseni. Siis lisati katsesse toigas, kuid alljuht jätkas hüppamist. Teadlased püüsid vihjata, et „Kuule mõtle natukene, puu, banaan, toigas ….“ Selle peale kostis alljuht et: „Mis siin mõelda, hüpata on vaja!“ Vaat selline õpetlik lugu. Tundub, et meie poliitturu õppimisvõime on tihti teise katse piirimail ja me ei näe ilmselgeid lahendusi (õigemini põhjuseid), muutunud olukorras edukalt tegutsemiseks.

Me peame enese jälle sammukese tagasi nihutama, et tööturu üldpilti paremini haarata ehk „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28)

 Sotsiaaltoetused kui peidetud ettevõtlustoetused

 Meie poliitturg on kujunenud kuidagi kummaliseks. Meid teiega ei innustata enam mitte uuele edule ja poliitturg ei võitle mitte selle nimel kelle tulevikuvisoon on vingem/edukam/kaasakiskuvam, vaid selle üle kuidas olla abikõlbulik ja pakkuda odavat/tasuta/pingevaba mugavelu. Mitte paremaks saamist, vaid mugavamaks saamist? Kuna me elame jätkuvalt alljuhilikus režiimis „mis siin mõelda“ ja poliitturg ei oska pakkuda midagi mõistlikku (loe: kuidas saada jõukaks ilma pingutamata), siis pakub ta välja kosmeetilisi „lahendusi“, ümberjagamise vormis, mis tunduvad esmapilgul isegi toimivat, kuid on olemuslikult ebatõhusa olukorra tsementeerimine. Hullem veel, kosmeetilised lahendused on tegelikult sihitud valesti ja lõhuvad toimivaid kaubaturge. Täiesti valesti. Eksitavalt nagu sõrmkübaramängus ikka.

Majandusmudel on vale ja vananenud. Kuid me püüame ikka seda käigus hoida luues üha uusi muinaslugusid oma tegude õigustamiseks hägustades sellega tegelikkust. Kõik need poliitturulikud „head tegemised“ mingile grupile ei ole midagi muud kui kütus poliitturule l järgmise riigivalitsemise hanke võitmiseks (seda tegevust võiks laias laastus käsitleda ka kui korruptsiooni erivormi“ ja … vananenud majandusmudeli/struktuuri üha eest ja üha kulukamast reanimeerimisest. Te ei saanud aru? Vaadake, kui üks pidukond ja seejärel Dr Riik otsustab doteerida elamuehitust, siis see ei ole kodanike eluolu parandamiseks, see on ettevõtjate kulude ülekandmine Dr Riigile ehk meile teiega. Kui poliitinimene seadis oma valimisloosungiks et maakonnaliinid peaksid olema tasuta, selleks et inimesed saaksid „tööl käia“, siis see on kütus valimismootoris ja osade ettevõtjate kulude ülekandmine Dr Riigile ehk meile teiega, et ettevõtja saaks maksta inimesele madalamat palka.. Inimesel jääv ära võimalus hääletada ostetud piletiga selle eest millist vedajat ja millist graafikut ta soovib. Inimesel jääb ära võimalus tänada piletiostuga head teenusepakkujat.  Kui administratiivarbujad kiidavad rongi (nii kohaliku kui kogu universumi oma), riputades selle külge keskkonnakaitse sildi jättes mainimata, et reisijatevedu on 2/3 osas doteeritud ehk selleks et üks inimene saaks sõita peavad kaks tema kaaskodanikku klappima, et sõidu tegelikku hinda kokku saada ja massiline tühivedu on massiivne saaste tekitamine. Kõik need „heateod“, mis on suuresti ju tööjõuga seonduvad kulud ja mida peaksid kandma ettevõtjad makstes oma töötajatele väärilist palka annavad turule (sh tööjõuturule) tegelikult vale hinnasignaali. Hinnasignaal on kui südametukse. Turg hakkab tootma valesid asju vales koguses. Pealegi tapab see „heategu“ külgnevad turud. Kunagi seletas sõber Soomest turgu hommikusöögi näitel nii (nende pere ei söönud hommikust kodus, igaüks lahkus eri ajal, vaid tanklakohvikus): „Vaata, kui mina sööksin kodus, siis kohvikupidaja ei saaks kohvikut pidada ja kui ta ei saaks kohvikut pidada, siis ei oleks tal raha, et minult ehitust tellida jne“. Lihtne näide, mis näitab tööjaotuse tõhusust.

Poliitinimesed ei saa teha rahalisi heategusid (kui nad just ise annetusi ei tee, mis on väheusutav, sest isegi pidukonna liikmemaksu tasumisega ollakse raskustes) nad on ise meie teiega ülalpeetava, see millega opereeritakse on meie teiega ühine raha.  Kui siia lisada ühe volinikku kurtmine, et nende (miljonär)valla õpetajatest noorpaar kolis soome, et hakata koristajateks, kuna siine palk ei võimaldanud korterit soetada, mispärast on vaja hakata riiklikult üürimaju ehitama, siis … Miks ei võiks teha õiget pidi ja maksta (tööandjana) õpetajatele palka, mis võimaldaks korterisoetuse? Miks oma kohustustest väärika palga maksmisest ära nihverdada ja see teiste kaela sokutada? Sama kehtib ka tervishoiutöötajate majade kohta, see pole midagi muud, kui administratsioonide oma kohustustest lahti haakimine ja sõltlaste tekitamine. Nii valimissõltlaste, kui ka töökohale kinnistatuse sõltuvuse tekitamine. Lisaks on see ohuks veel ühe turu – üürituru – nässu keeramisele. Kõik sellised ebaloomulikud abistamised annavad turule vale hinnasignaali ja kukutavad lõpptulemusena turu kokku, mille tulemuseks saame riikliku plaanimajanduse sellest tuleneva korruptsiooni ja ebatõhususega. Kõik, mis ei ole loomulik on … korruptsiooniohtlik.

 Toika ulatamise aeg

 Vaadake, kõik need „aitamised“ ei ole nende töötajate aitamiseks kelle üle nõristatakse küünisuuruseid küünilisuspisaraid, vaid need aitamised on ebatõhusate ettevõtjate abistamiseks (ja toimivad valitsemishankel poliitturu kütusena) nende toodete sisendhindade vähendamiseks. Tüüpiline kübaratrikk. Tasuta transport, odavkorter jne on ettevõtja tegevuse doteerimine. Ettevõtlustoetus. Lisaks sellel on see turumoonutus.

Kuid põhiliselt on see inimestelt, nendelt samadelt inimestelt, keda „abistatakse“, vabaduse võtmine, valikuvabaduse võtmine, nende muutmine sõltlasteks. Kõik need kategooriad inimesi kes on „abistanud“, neilt on riisutud vaba tahe ja vaba valik.  Kui meie teiega oleme astunud sammu tagasi, laiendanud oma vaatenurka ja varustatud roikaga, siis peab (kindlas kõneviisis) igale mõtlevale asjahuvilisele (kui ta ei ole just teises katses osaleja), et kui ettevõtted saavad oma ebatõhusust jätkata ühe põhilise kulukomponendi – palgad – madalal hoidmisega Dr Riigi mahitusel, siis nad edasi ei arene (vaata California tomatikasvatuse näidet). Vähe sellest, see pärsib konkreetse valdkonna arengut, see pärsib ka turu teiste osalejate arengut. Kogu majandusruumis tekkib arengupeetus kõigest sellest tulenevaga. Majandus kasvabki vildakaks, sest hinnasignaalid on valed. Valed hinnasignaalid tingivad valesid, kulukaid otsuseid.

 Riiklik ümbrikupalk  …

 Kuna meie teiega majandus pole poliitturu oskamatuse/mugavuse tõttu toyotakatalikult kohanemistsüklilises arengus turul toimuvate muutustega, vaid tsementeeritud paarikümne aasta vanustesse arusaamadesse, siis nõuab see ka samas stiilis jätkamist – struktuuride toetamist, mis enam meie majandust püsti ei hoia. Nüüd ongi majandus toetuslõksus, sest kui osa tööjõukulust saab kanda tootega mitteseotud turuosalistele, siis milleks automatiseerida, uusi tooteid välja mõelda, kvalitatiivset hüpet teha? Eks ole. Kuid sellel on ka süngem pool, kuna palk ei ole enam panuse näitaja (osa sellest on nagu riiklik ümbrikupalga laadne vusserdus), siis mõjutab see ka kogu kaubaturgu – madal hind tingib ka madala palga (mitte vastupidi). Madal palk omakorda genereerib odavate töökohtade (loe ka vöörtööjõu) kasvu. Kuna iga ressurss on piiratud, siis vale struktuuri puhul hakkavad toimima ka valed lahendused. Valed kulutused.

Hiirepüüdjad …

 Siinkohal meenus üks  O. Varoli  („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  Lk 117) asjakohane mõttearendus: „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks. Lugu, nagu mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja vajavad keskendunud pingutust. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga. Vaat selline lugu. Tööjõuturgu püüab poliitturg parandada sama meetodiga: kuna meil on palju vanemaajalist tootmist struktuuris, mis toimis odavtööjõul, kuid odavtööjõudu meil enam ei ole, siis toogem sisse … odavjõudu. Hiirepüüdja lahendus!

Koer kes pole koer

Olukorra muudab keerulisemaks see, et sageli on raske vahet teha, mis on rumalus, mis tarkus, mis lihtsalt loogikaviga. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 59). Paar aastat tagasi ehmatasin lausa ära (pea võidukatest) pealkirjadest a´la „Kui Eestisse jääks püsivalt elama 30 000 Ukraina sõjapõgenikku, lükkaks see Eesti rahvaarvu kahanemist edasi enam kui 20 aastat“.  Pealkirjad põhinevad Arenguseire keskuse raportil Ukraina sõjapõgenike kohta Eestis. Hea teada ja matemaatiliselt õige,  ainult, et „kaste“ arvudele on vale.  Loogikaviga. Kas nüüd on põgenike korje kaudu „rahvaarvu vähenemise edasilükkamine Eestis kahe kümnendi võrra“ mingis põhjuslikus seoses riigi põhieesmärkidega? Põhiseaduspärane? See, et meie teiega oleme sõjapõgenikke aidanud on igati tore. Suuremeelne. Isegi suursugune. Kuid see milliseid järeldusi olukorrast tehakse on  kummastav ja segadusttekitav. Nüüd siis on MAMI välja tulnud ideega võõrtööjõu kvootide suurendamisest 3-4 korda. Vanad kvoodid pidavat olema aegunud, pidurdavad majandust? Hm, kas on nii? Tarkpead saavad siia tulla ju igal ajal. Millist võõrastavat jõudu siis loodetakse värvata? Tuletagem meelde, et kui mingit ressurssi ei ole, siis pole mõistlik ka selle majandusedu rajada. No umbes nagu mulliveetehast kõrbesse. Kui veel võtta põgenike voogu ja kvootide tõstmist kumulatiivselt siis saame edumeelse kiirelt reageeriva ja paindliku majanduse asemel hoopis mahajäämuse.  Mahajäämus on hiiliv nähtus ja lohutust selle mittemärkamiseks leiab alati. Kuidas see siis toimib? Georgi Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 61) on selle ilmingu pulkadeks lahti võtnud;  „(…) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised isegi tehnoloogiat mõistma.““ Kuigi näide puudutab tehnoloogilist mahajäämust, siis sobib see kõigi mahajäämusprotsesside kohta.

 Valikud

 Meil teiega on valikute tegemise aeg. Jälle. Meie valikus on mugavuslahend, et me muudame oma põhiseaduslikke suundumusi ja läheme eksperimendile, et tegemist vabavaldusega, kus pole sissesõidukvoote ja kõik on teretulnud kõige sellest johtuvaga (nii heas kui halvas) või korraldame enese ümber paindlikuks/teadmispõhiseks keskkonnaks, mis põhineb toyotakatalikul pideva arenemise ja muudatustega kaasaminekul. Maailm on muutunud ja  … me harjume kõigega, oleneb vaid millise osaga sellest. Vahel imestame, kuid üldiselt harjume. Kuid, mille üle imestada, kui  UK PM juured on pärit Indiast ja Šoti Rahvuspartei pealiku omad Araabia maailmast, siis … Kõik on võimalik, kuid parim lahend on luua parim võimaluste kombinatsioon. Selleks peame (kindlas kõneviisis) looma sellele vastava haridussüsteemi, et leida üles igaühes peituv geniaalsuskomponent ja see toimima ärgitada. Võime muidugi jäädagi arutama selle üle kas vajame 3-4 jalalist/astmelist maandurit, kuid Polari lugu on väga õpetlik. Vaat selline pööraseks mineku lugu. Hillitsetud pöörasus.

 Järgneb …

Targutusi:

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

 Lk 136 „Tahtejõulise töökultuuri ülesehitamine Hiltis.” Martin Hilti „ Üks tema juhtpõhimõtteid, mida ta oma töötajatega suhtlemisel lakkamatult rõhutas, oli :” Te olete vabad inimesed. Te otsustasite meie juures töötada. Kui keegi teist ei taha enam siin töötada, sest ei suuda oma tööga või töötingimustega samastuda, siis peaks te firmast lahkuma … Ma pean oma esmaseks ülesandeks luua selline õhkkond, kus igaüks saab ja peab ennast välja arendama pühendumuse ja tahte töötada nii hästi, kui ta suudab ning tunda oma tööst rõõmu.””

 M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013

 Lk 122 „Suur osa kujutlusvõimest seisneb mitte just enesestmõistetavate ühenduste otsimises elementide vahel, mis võivad esmapilgul olla lausa ühildamatud.“

 

        S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004

 

Lk 262 Fraklini hinnang J. Adamisle „Sellegipoolest olen ma veendunud, et ta soovib meie riigile head ning on alati aus ja tihti tark mees, kuid mõnikord ja mõnedes asjades täiesti peast põrunud.”