8. Poliitilise looma söötmine Anno 2019: Vahemehed V1

No nii, sellised on turuosalised ja nende pakkumised Suurele PoliitBörsile. Hakkame siis võimalikku tulemust turul Börsi avanemisel. Pange tähele hakkame ... kuid ei lõpeta veel. Kelle aktsiaid osta? Suurem osa on omale aktsiad juba e-börsilt ostnud, kuid kauplemise tulemused ilmnevad ikkagi hilisõhtul vastu vastlapäeva . Pea pooltel aktsiaostjatel on veel oma otsus tegemata ja kõhklejad võivad veel oma e-börsi noteeringut muuta. Põnev.

Tahaksin siinkohal tuua ühe sõbra tagasiside eelnevatele kirjatükkidele, küsisin talt luba seda tsiteerida, millega ta lahkelt ka nõustus: „Minu sõbralik soovitus sulle: Kirjuta oma blogis veidi lühemalt ja konkreetsemalt (et jutu idu ikka välja paistaks). (…) Riigireformist sa unistad, kuid sinu isiklikke parteieelistusi su pikad kirjatükid samas ei kipu reetma. Kirud nii paremaid, kui ka pahemaid. Sinu unistuste parteid pole ilmselt veel loodud.“ Olen tõsiselt tänulik. Mul on vaid kaks selgitust, esiteks kui ma teen turuanalüüsi, siis ei saagi poolehoiuga keset analüüsi libastuda (pean seda et lugeja pole aru saanud minu isiklikest hoiakutest suureks tunnustuseks), püüan vaid mõtiskleda nende tegurite üle millised turgu mõjutavad (ka alateadlikult). Alateadlikult seepärast, et kõiki jamasid me teadlikult enam ei mäleta, kuid kuskil "seljaajus" mõjutavad need meid ikkagi ja siis upsti oleme üllatunus tulemuste suhtes. Nagu Sa tead on kõik kuskil jamaga hakkama saanud, küsimus on vaid selles, kas need libastumised on fataalsed või turg andestab need. Pikalt kirjutamisega on see, lugu, et oma igapäevatöös pean ma tollipaksusest seadusest/strateegiast/analüüsist pigistama välja 1/2 lk kontsentraadi, ilmselt on blogi vaid vastureaktsioon sellele. Igatahes selles suhtes ... ei oska aidata. Lustin lihtsalt kõikvõimalikke turunüansse kokku segades.

Miks ma seda kirjutasin? Miks mõtlen?

Jah, tõepoolest miks? Esiteks selleks, valimised on väga tähtis juriidiline toiming ja majanduslik tehing. Meie teiega anname oma sünnijärgse vaba inimese õiguse otsustada kellelegi, kes meie arvates (kaalutletud arvestuste) suudab meie ja meie laste elu-olu muuta kestlikuks aegade lõpuni. Me anname notariaalse täisvolituse teha meie eest tehinguid, volituse, mida me ei saa neli aastat muuta. Teiseks, et veelkord üle korrata kõik need kes poliitturul seekord tegusid teevad (vabandust nende ees, keda mainida ei jõudnud või põgusalt mainisin, kuid needki on oma koha leidnud kõrvalmaterjalides, mis ruumipuudusel siia ei mahtunud)  ja oma aktsiaemissiooni on esitanud. Kolmandaks, et näha, kas turul on ka turuosalisi kelle aktsiad on üleelusuuruselt ülesse puhutud või alahinnatud, mida tegelikult need dividendipakkumised väärt on. Neljandaks, selleks, et meie elu on muutunud nii kiireks, et igaüks meist suudab keskenduda vaid kitsale valdkonnale, ülejäänu jõuab meieni (pesupulbri) reklaamina, sõprade arvamusena või sõnanihkest tekitatud eksitusena. Viiendaks, meil teiega on läinud hästi, oleme saavutanud seda, mida 30 aastat tagasi unistadagi ei osanud, lootsime vaid osakest tänasest, kuid … Kuid me tahame ju veelgi kaugemale ja kiiremini jõuda. Olla edukas on meil ju geneetilises koodis. Kohanemisvõimelised ja oma väiksuses eeskäiad. Lootsid otsingute merel. Kuid nagu ütles Warren Buffett: „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 22). Seda tulevikulaeva peab ehitama hakkama kohe.

Head (ja ka halvad) Vahemehed

Täna oleme meie otsustajad. Oleme vahemehed, oleme valijad. Kui keegi ei ole veel oma valikut teinud, siis tehke see ilmtingimata. Kui teie ei vali, valitakse teie eest. Banaalne, kuid tõsiasi. Täna oleme me kõik kõrgeim võim, meil on õigus, sünnipärane, võõrandamatu õigus valida, kellele me teeme täisvolituse, meie asjade ajamiseks. Jaa-ah, mõnigi mõtleb, et mis nüüd mina, ma ei saa arugi mida nad lubavad. Eks see tõsi ole, vahel võib tõesti pakkumiste virrvarris segadusse sattuda. Kuid imerohtusid on alati pakutud. Teate küll neid kiilaspeale juuksekasvatamise rohtusid või siis neid tabletimüüjaid, kes väidavad, et kahe suupoolega õgides (soovitatavalt lesides) saate … saleda ihu ja kuuspakk kõhulihased. Ehhee, seda ei juhtu, kõike tuleb ise teha, ise vaeva näha ja ise … rõõmu tunda. Kuid ärge pahandage nende Poliitinimesekeste peale ega imarohtude müüjate peale. Kuigi nii mõnigi „ime” ei aita, on see paljudele elatusallikaks, paljudele lohutuseks, paljudele … No ja teie saite ju rikkamaks. Kogemuse võrra rikkamaks. Nii, et päris asjata ka see „ime” pakkumine pole.

Inimlik mõõdupuu

Kui oleme ikkagi … rahutud (rahulolematud?) siis  selles ei ole midagi imelikku, see on inimlik (inimlikkuse?) mõõde. Kõik oleneb mõõdupuust, millega võrreldakse. Meie võrdleme ennast rootslaste, sakslaste või inglastega ja oleme õnnetud, kuid asjata. Meie oleme arenenud pöörase kiirusega ja nüüd tuleb õigete valikutega vaid jätkata. Tuleb teada mida millega ja keda kellega võrrelda. „Inimestele saavad endiselt osaks allakäik, alandused ja vaesusega seotud haigused, kuid enamikus maailma riikidest ei sure tänapäeval enam keegi nälga. Palju rohkemaid inimesi ohustab pigem surm ülekaalu kui nälja tõttu.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 345).  „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (lk 494). Meie võrdleme ennast …

Muidugi, kui meie ise valikuid ei tee või pelgame julgeid valikuid teha, siis suureneb lõhe meie kujutluse ja tegelikkuse vahel. Ise peame arenguprotsessis aktiivselt kaasa lõõma. Eh, kui „Teeme ära!“ suutis vabatahtlikkuse mootoril kogu maailma koristama panna, miks me siis kodus homsesse suunatus valikuid ei võiks teha? Teeme ära! See on meie võõrandamatu sünniõigus. „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.” („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen  ÄP 2013 341)

Mõistlike ja mõistmatute inimeste maailm

Ilmselt olen ise mõningates eluvaldkondades kohanemisvõimetu, kuid teisalt kas peakski tobedustega kohenema.  „Nagu ütles kord näitekirjanik George Bernard Shaw: „Mõistlik inimene kohaneb maailmaga: aga see, kes pole mõistlik, üritab visalt maailma enda järgi kohandada. Seepärast sõltub kogu progress maailmas sellest mõistetamatust inimesest.““ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015  lk 112) Ja muide just mõistetamatu inimene, mitte nagu üks hiljutine kurakäeline minister teadusasutust avades tõlkis mõistmatu inimese rumalaks. See oleks küll rumal mõte, oodata et rumalate inimeste peale peaks tulevikuehituses lootma. Pigem mitte. Mina soovin, et maailma muudaksid mõistetamatud, tobedust mittemõistvad inimesed, et meid teiega oleks rohkem ja tegusamalt, sest kes mängus ei osale … see ei saa ka võita.  „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.““ (Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014.lk 30) Nüüd seisame vastastikku oma valikutega. Igaüks eraldi ja kõik koos. Ja mul on turuanalüüsist johtuvalt arusaamine, et seekordsed tehingud poliitbörsil annavad üllatava tulemuse.

Cromwelli dilemma

Miks on Pilvepiirile seadusandjate vaba valimine tähtis? Ilmselt olete kuulnud, et kõige efektiivsem valitsusvorm on valgustatud monarhia. Sellega võib nõustuda, kuid sellel on üks suur puudus, valgustatud monarh jääb vanaks ja pole enam valgustatud, mis siis teha? Kannatada? Kordame üle Jaapani vanasõna mis ütleb, et kõik koos oleme targemad, kui ka kõige targem meist. See oleks heaks aluseks, kuid alati ei realiseeru ja siis võtavad juhtohjad kõige paremate kavatsustega juhid/muutjas, kuid … Kuid harilikult tuleb sellest samasugune jama. Isegi see, kui seaduskogu koostatakse mitte kõigi inimeste ühisloominguna vaid parimate kavatsustega parimal moel parimatest inimestest toob see kaasa jama. Näiteks peale monarhia kukutamist otsustas Cromwell kokku panna ideaalse seadusandliku kogu.

 „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.” (I Gentles „Cromwell” Kunst 2014 lk 233) „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?” (235). Kuid ka järgmine katse oli sama masendav: „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esinduskoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.”” (238). Selles viimases Cromwelli ütlemises on kolm tõde, mida peaksime tähele panema. Esiteks, et „kokku pandud“ kogud, mitte valitud kogud hakkavad töötama vales suunas nö sissepoole. Teiseks väljend „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”, on … kuidagi alarmeerivalt tänapäevane. Kolmandaks et kogust tuleb välistada lollid, sest need teevad „rohkem muret, kui varem petised.”. Meie teiega peame need mõlemad murekomponendid seaduskogust eemale hoidma … oma tarkade valikutega.

Valimiste põhiteema – kes pakub kallimat laristamist

Nüüd on siis Pilvepiiri valimised käes (ja osaliselt möödas). Oli justkui õige aeg poliitinimestel julgelt, rind kummis, ette astuda ja kõlaval häälel välja pakkuda uusi ideid. Kuid ilmnes, et ideede kaev on tühi. Vähe on ideid, neid ideid, mis viiksid viia tööviljakuse kasvule, innovatsioonile, uue arengutaseme saavutamisele, kvaliteedi uuele tasandile, neid järgmisteks valimisteks esitatud ei ole. Uut? Uut ei ole, sest uus on alati seotud riskiga, kuid  „Ühel hetkel jõuab suurem osa meist kohani, kus me kardame ebaõnnestuda, kus me instinktiivselt väldime läbikukkumist ja jääme ainult selle juurde, mis meile ette pannakse või mida me juba niigi hästi oskame. See ajab meid segadusse ja lämmatab meid. Me saame olla tõeliselt edukad ainult milleski, milles me oleme ka valmis läbi kukkuma. Kui me ei ole nõus läbi kukkuma, siis ei ole me nõus ka edu saavutama.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017)

 Palju vaieldi selle üle, milline saab olema valimiste põhiküsimus. Kõik poliitinimesed püüdsid „oma küsimust“ sokutada peaküsimuseks. Peaaegu nagu males, valged alustavad ja võidavad. Nüüd on see selgunud … põhiküsimuseks oli/on: kes suudab peale suruda kõigi aegade kõige kallima lubadustepaketi. See millest tegelikult peaks arutama, millest alustama, kuidas tõsta ettevõtlustahet, ettevõtluskindlust, soodustada investeeringuid ja tõsta tööviljakust, sellest on küll peenikeses kirjas (kuid kes neid loeb va mõni analüütik ja massimeedik) kuid debattides … lahjalt. Väga lahjalt.

Eesmärkidest, hullumeelsetest eesmärkidest

Lubaduste pakettidel on see viga, et enamusel neist ei ole eesmärki (kuid on vältimatu tagajärg), pole visiooni, pole lugu. „Ilma visioonita muutub su tänane imekaunis unistus homme õudusunenäoks“ „Ahned liidrid peavad suutma müüa eesseisvat katsumust, raamistama selle tegelikkusega, rääkima, kuidas asjad on, ning müüma nii, nagu asjad poleks nii. Nad teevad eesmärgi hullumeelselt ambitsioonikakas, asetades selle samas peaaegu käeulatusse. Nad peavad innustama oma meeskonda sellesse uskuma ja tagama, et töötajad tahaksid seda eesmärki kõigest hingest saavutada.“ „Mis see ka poleks, tuleb jälgida, et see nägemus oleks hiilgav. See peab olema stratosfääriliselt silmapaistev ja ülihuvitav. Kui see kõik ei eruta, pead oma plaanid üle vaatama“ (James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 177). Nii, et kui me õudusunenägu ei taha peame töötama visiooni kallal. Valima visiooni ja selle visualiseerima.

On ka teine valik, mida kirjeldas  Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 332). Niisiis on meil valida hullumeelse eesmärgi ja loovuse või õudusunenäo ja hingetu bürokraatia vahel.

Kui teile tundub hullumeelne valik harjumatu, siis harjuge sellega, sest: „ Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.” (K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014 lk 25). Nii, et te harjute selle mõttega niikuinii, kuid parem kui 10, mitte 15 korral.  „Kivistunud dogmad saavad püsida vaid seni, kuni neid kahtluse alla ei seata. Püüdke end sihikindla juhina neist dogmaatilistest piirangutest vabastada, muutes nad nähtavaks ja seega ka paikapidamatuks”

(H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004 lk 110)

Esimene valik

Valida või mitte valida on valimiste esimene aste. Valimiste algtase. Vaatate nõutult ringi ja … polegi kedagi valida. Muidugi pelutav tunne, kui oma pakkumise on teinud 1099 kandidaati ja kedagi pole valida. Ei üksikult, ei pundina.  Jätate valimata? Kuid nii need asjad ei käi, ka mittevalimine on valimine.

 „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 95).

Kui te tegite selle valiku, et te ei vali, siis on mäng teie jaoks läbi. Olete andnud oma notariaalselt kinnitatud otsustusõiguse blanco vekslile saamata kuidagi mõjutada poliitmaastikul toimuvat. Olete ära andnud oma sünnijärgse õiguse teostada kõrgema võimu esindajana võimu … saamata vastu isegi mitte läätseleeme. Selliseid kes on oma valimised lõpetanud esimesel tasandil on lävi aastate olnud 32-42%. Nii palju, kui pidukonnad pingutavad iga häälekese pärast et valimiskünnist ületada. Kui osalus kõigub 10% piires, siis on see … kahe pidukonna künnise ületamise vääriline vahe. Hääl loeb, iga hääl loeb. Väiketegijatele on iga hääl kulla hinnaga, nende eluliin, suurtele on see võimuliin.

Olete ohver või sohver?

Seisate ja vaatate valikuid, olenevalt meelelaadist on teil võimalik teha kiireid valikuid või pikalt juurelda oma eelistuste üle. Kuidas meie valikud kujunevad kaaludes auto, külmkapi või teleka ostu? Me kuulame mida arvavad sõbrad, vaatame reklaame, kuulame mida räägivad massimeedikud ja … teemegi valiku. Pidukondade valikul toimib see sama mehhanismi järgi, kuid … Kuigi teile tundub, et te teete oma otsuse täiesti sõltumatult, objektiivselt, siis teil on kolm alateadlikku mõjutajad, millest teil pole aimugi, kui te piisavat tähelepanelik ei ole, võite olla ohver: Reklaamiohver, Kambavaimuohver, Arvamusuuringute ohver, Kauni pesunaise sündroomi ohver. Muidugi võite olla ka sohver ja ise juhtida protsesse, kui teate valitsevatest ohtudest. Kuid see vajab pingutamist.

Teine valik: reklaamiohver

 Arktik-uurija Vilhjalmur Stfansson „Ebaeetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks valet,“ märkis ta. „Eetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks tõtt.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 177) Vaat selline huvitav vahetegemine

Kui te olete reklaami või selle peitvenna propaganda ohver, siis on teie valik kiire ja lihtne. Lugesin kunagi mingist raamatust, et reklaam peab mõjutama alateadvust. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk  23). Seda meelelisuse vajadust reklaam kasutabki, kuid tihti me ei märka, et reklaam on vaid ülepintseldatud … propaganda. Mitte varjatud reklaam vaid varjatud propaganda. „Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“ „Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“.„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem.“ ((Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 22).  „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (lk 24)  „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“  (lk 70). Seega valik on lihtne, astute „kabiini“ ja teete risti ruudu sisse. Tehtud.

Järgneb …

7. Poliitilise looma söötmine Anno 2019. Rahajutt V3 Rumaluse vabaliikumise võimalustest

OSA 7

 Raharaamat: köide III

 „Kõik mida ilma rahata pakutakse, on ohtlik – tavaliselt peitub selles mingi pettus või varjatud kohustus. Mida väärtuslikuks peetakse, selle eest tuleb ka maksta. Ise oma arveid tasudes pääsed tänulikkusest, süütundest ja pettusest. Sageli on kasulik täit hinda maksta – säästmine ei tarvitse veel kõige  paremat lahendust tähendada. Ära rahaga ihnutse ning kasuta seda ohtralt, sest heldekäelisus on võimu tunnus ja külgetõmbejõud.“  „Võimuvallas tuleb kõige üle selle maksumuse järgi otsustada, sest igal asjal on mingi väärtus. Sellele, mida tasuta või väikese hinnaga pakutakse, ripub sageli küljes psühholoogilist laadi hinnalipik – tülikas võlgnikutunne, viletsama kvaliteediga leppimine, kompromissist tingitud kindlusetus ja nii edasi. Võimukad inimesed õpivad varakult kaitsma oma kõige väärtuslikumaid ressursse – sõltumatust ja manööverdamisvabadust. Täishinda makstes hoiavad nad ohtlikest muredest ja enda sissemässimisest.“ (R Greene „48 Võimuseadust“ Ersen 2001 lk 401/402).

Väga tark tähelepanek, mis peaks panema meid sügavalt järele mõtlema kui me kuuleme järgmiseid „maailmaparandajaid“ meie noolimas meie sünniõiguslikku otsustusõigust endale. Niisiis kuidas ja kelle maailma parandatakse tasuta lõunatega?

Külm arve ühiskonnale?

Tasuta…  Ikka rohkem kuuleme seda eksitavat sõna. Õigemini sõna ise ei ole eksitav, sõna on selline nagu see on olnud hallidest aegadest alates, kuid sõna tähendus on poliitmaailmas teisenenud.  Nüüd tähendab tasuta seda, et üha rohkem teenuste eest ei maks inimene ise vaid selle eest maksab keegi teine. Algne üksikute hädasolijate agistamise/järelaitamise üllas idee on muudetud massiliseks. Omamoodi masstooteks – te ei pea maksma, see on tasuta? Kas heategu või  „külma arve“ tegemine söögikohas. Lahke söögikoha pidaja võib küll omast heast tahtest paari kundet aidata ja tasu mitte võtta, ta võib välja kannatada ka selle kui on paar „külma arve“ tegijat, kui massiline tasuta toitlustamine viiks ta pankrotti. Kui ta kurtma läheb, et niimoodi jätkata ei saa, siis öeldakse, et mis te kurdate, sõitke tasuta bussiga. Kuid toitlustajal ei ole vaja tasuta bussi, tasuta saapaparandajat, tasuta korterit, ta tahab tasu oma töö eest. Lihtne. Töö ja tasu peavad olema seotud ja jälgitavad.

Ühest küljest maksame teenuse eest mida me ei saa/ei taha või mis pole võimalik ja teisest küljest maksame vajaliku teenuse eest täishinda või topelthinda. Kus selles süsteemis solidaarsus ja võrdsus on või vähemalt terve mõistuski? Näiteks need kes ei sõida rongiga maksavad kinni 70% selle teenuse maksumusest, mis tähendab, et ühe reisija liigutamiseks on vaja sõitja enese raha … + kolme inimese raha, kes ei sõida, et seda istekohta liigutada. Seejärel kui õnnelik rongireisija on teele lähetatud, istuvad kolm netomaksjat autosse või bussi ning tasuvad nüüd teistkordselt oma isikliku sõidu eest. Veider. Ütlete, et sõitku ka rongiga, kuid kui su sihtpunkt asub põhjarannikul (või mõnes teises kohas, kus rongi ei liigu) siis pole valikut. Rongiga ei saa sõita, kui rongiga pole kuskile sõita. Õige?

Miks keegi peab maksma teenuse eest mida ta ei saa jääb arusaamatuks. Sama arusaamatuks kui see, miks selliseid teenuseid vaja on. Poliitinimesed ütlevad, et see on solidaarsus, võrdsus  ja veel mitu head asja (kuigi mis sellel võrdsusega pistmist on, et kolm reisijat peavad kahekordselt sõidu eest tasuma).

 Võib ka mõningatel erijuhtudel, et kasutatakse dotatsiooni kuid vaid erandjuhtudel, kuid meil muutub abistamine ja solidaarsus lausaliseks ümberjagamiseks. Kas teie töötate … tasuta? Kõik teie kes teevad ettepanekuid tasuta teenusteks? Või võtate oma Pilvepiiri tasu välja? Võtate? Muidugi, võtate koos kompensatsioonidega. Ei ole nii, et teete päev läbi rasket või nutikat tööd, liigutate kätt või keelt ja te ei saa selle eest tasu? Ikka tahate ja saate, teisiti pole mõeldav. Isegi kui olete vabatahtlik, siis osa teie tööga seotud kuludest kaetakse teenuse organiseerija poolt (transport, toit, kindad jne). Keegi tasub selle eest, järelikult ei ole see tasuta. Tasutud teenus ei saa olla tasuta. Isegi see, kui te otsustate oma suvilaköksil ise katust vahetada, siis seegi pole tasuta, sest te pöörate oma (vaba) aja rahaks.

Seega pole sellist mõistet nagu tasuta, kui teie ei maksa, siis … Ehhee, teate ju seda ütlemist, kui teie ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika teiega?  Parafraseerides seda siis kui teie ei maksa, siis maksab keegi teine (või te ei saagi teenust, peate ise tegema) ja see teine ei ole poliitinimene. Tema vahendab ja vahendamine on teatavasti kõige tulusam äri.  Nii, et kui meie ei maksa, siis maksab keegi teine. Päris tore ju … eee, kui teised maksavad! Teoorias.  Samas, meie ise ei taha olla need teised, kes maksavad.  Ainuke ühiskond mis pidi kõike priipärast st tasuta saama pidi olema kommunismus, kus kõike pidi saadama vastavalt vajadusele ja raha …

 „Üks tegur Stalini arvestustes oli usk (mida jagasid paljud funktsionäärid), et sotsialismi rahata vorm, mis tugineb kaupade vahendamisele, oli lausa nurga taga. Forsseeritud industrialiseerimise puhul peaks raha lakkama olemast majanduse regulaator – head teed tal minna, mõtlesid vasakpoolsed parteilased.“ (O V Hlevnjuk „Stalin“ Tänapäev 2016 Lk 116). Süsteemne viga kukutaski  süsteemi kokku.  Ümberjagamine muutis süsteemi nii kirjeldamatult ebatõhusaks, et lõpuks, kui hinnasignaal majanduses oli täielikult kustunud, jäi süsteem seisma. Kriuks. Lõppjaam. „Tasuta“ ei määratle toote hinda (ei selle kulusid tootmisele, ei vastuvõetavust tarbijale), sellel puudub signaal. Hinnasignaal. „Tasuta“ teenus ei ole teenus klassikalises mõttes, see on surnud teenus, arusaam administraatori/bürokraadi ettekujutusest milline võiks toode/teenus olla ja milline võiks olla selle hind. Lähiajalooline näide oli ju kujukas, kuigi kipub paljudel juba ununema „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…) Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“ (V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015 lk 151). Niisiis saame jälle bürokraatia võimu. Ega bürokraatia võimus midagi paha ei ole, kui see poleks jäik ja elutu, selles ei toimu pidevat toodete kvaliteedi ja hinna lihvimist. Rohkem bürokraatiat (isegi mugavaks tehtud 0Bürri), on vaid kallim toode kogu ühiskonnale. Harilikult on administratiivne toode taseme jagu madalama kvaliteediga, kui seda võimaldaks tootja-tarbija ühistöös loodud toode ja  see on kallim, sest sisaldab kulutusi, mida turg ei aktsepteeriks.

Seega genereerib „tasuta“ teenus madalat kvaliteeti, ebaratsionaalseid kulusid (raiskamist) ja pidurdunud arengut. Just seepärast tuleb turul olla väga ettevaatlik „tasuta asjade“ tahtmisega ja pakkumisega. See on otsetee seisakusse, allakäigutreppi esimesele astmele. Kas me seda valimegi?

Põrumine/põrutamine U-kurvi

Tasuta võivad olla vaid väga-väga-väga vähesed teenused, kõik muu peab toimuma tootja-tarbija ühistööle. Tarbija annab pidevalt tootjale märku oma eelistustest hinnasignaalide kaudu. Ta kas hääletab toote poolt või ei hääleta. Lihtne. Subsiidiumid ja „tasuta asjad“ moonutavad turgu ja genereerivad selle vääras suunas arengut. See on nagu klaas või teine head veini, mida teile sõprade juures (tasuta?) pakutakse. See on nauditav heas seltskonnas, ka  pokaal või kaks pole kurjast, kuid kui seda pakutakse juba ämbrikaupa, siis olete omadega … Ise teate kus, kuid kindlasti ei ole te õnnelik. Sama on ka tasuta asjadega, pakkumissoov nende järgi suureneb ja kui pakutakse, siis miks mitte. Tulemuseks on hitmus majanduslik pohmakas nii andjatele kui saajatele. Hea ega halb pole vein ega sõbrad vaid nende tarbimise või suhtlemise vahekord. Läbi aegade on enamus ravimeid olnud samal ajal ka mürgid, küsimus on vaid nende kasutamise koguses ja meetodis. Igat protsessi võib jagada kolme ossa, seada nimetatakse U-kõveraks:  „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tle erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „ „Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 56) Just seepärast põrus Dr Riigi liigne ahnus aktsiismaksude tõstmisel, ei saadud aru, et seda nestet oli pruugitud juba arutult palju.

Rumaluse vabaliikumist oodates

Milliseid järeldusi on meie poliitinimesed täie hooga U-kurvi põrutamisest teinud? Kas õppisime midagi? Tähendab, meie muidugi õppisime, kuid kas poliitinimesed ka õppisid? Eluvõõras küsimus? Mnjah, raske öelda, pigem mitte. Ütleme nii, et poliitinimesed lugesid siis valesti turgu ja tundub et jätkavad valesti lugemist. Eksisid, kuid ei vabandanud. Kuulda oli vaid taevani kostvat eneseõigustusmörinat.

Aktsiisidest kehtestamise äpardumisest on räägitud nõrkemiseni. Valimistuhinas pakutakse, et on vaja ikka edasi minna/tõsta  ja teised, et hoopis tagasi tulla. Kuid see pole põhiküsimus, põhiküsimus on see, et poliitinimesed ei pidanud kinni tootjatega läbi kalkuleeritud ja kokku lepitud tõusutaktist. Tegemist oli klassikalise pettusega. See on põhiküsimus, kõik muu tulenes pettuse ebaõnnestunud realiseerimisest. Poliitinimesed ei osanud vabaturgu lugeda. EL aluseks on kaupade/teenuste, inimeste, kapitali vaba liikumine. Seda põhiasja võiks Dr Riik ikkagi teada, siis on võimalik ka turgu, turu käitumist ja selle mõjusid õigesti prognoosida.

 Vaba kaupade liikumine on EL alustalasid ja üks konkurentsi mootoreid.  Põhimõtteliselt on napsuhinnad nüüdki liiga madalad, kuid meil on vaba turg, mis ei võimalda konkurentsisurvet eirata. Kui on vaba turg ja konkurents, siis ei ole võimalik kehtestada administratiivselt ülemääraseid makse/hindu, konkurents tasandab need niikuinii. Kaup hakkab vabalt liikuma. Põhimõtteliselt on napsuhinnad nagu öeldud nüüdki väga madalad, kui võrrelda Vaheriigi aegsete hindadega kinnisel turul, kuid meil on vaba turg ja turg näitas hinnasignaali kaudu, et hind on turu jaoks  liiga kõrge. Kõik, turuga ei vaielda. Turu toime mittetundmise tulemus oli, et aktsiisidega viisime raha välja ja probleemid jätsime endale. Elementaarne.  Tapsime (väärtuspõhiselt ja põhimõttekindlalt) kuldmune muneva kana. No keegi ei tapa (kui ta pole väärastunud loomatapja) munevat kana, lastakse ikka lõpuni muneda ja siis saab temast, hopsti, … supikana. Jälle tarviline tooraine. See on säästlik eluviis, kõik tuleb ära kasutada. Kuna meil on kaupade vaba liikumine, siis nii või teisiti hinnad ühtlustuksid õige pea (ehk kuldmunad oleksid lõppenud varem või hiljem), siis on aega … suppi nautida. Kuid, et osade poliitinimeste supiisu (supi kokku keeramise mõistes) oli nii suur, et ei mallatud oodata, kohe anti kirvest. Ups, kuid siis läks kirves käest ära ja tera  anti lisaks kanale, ka inimestele, eelarvele, laevafirmadele, majutus ja toitlustusettevõtetele ning Lõunarinde kaubandusele. Hea isu!

Kuid turg ei olnud sellise jaburusega nõus ja reageeris kodanikuallumatuse lustiga – avastas Läti. Just kodanikuallumatuse lust oli selle reaktsiooni nimi. Mitte kollavestlik lõhkumine vaid „läksivad lihtsalt Lätti) LLL. Muide piinlik on kuulata poliitinimeste magedat eneseõigustust meie inimeste napsilembelisuse kohta, kas kõik on pitsisülitajad? Või pigem näkkusülitajad?  Alkoholi, tubaka ja kütusemaksudega oleme Läti eelarvet toetanud juba 200 milj EUR-ga. Kui nüüd tuletada meelde alternatiivkulude arutlust, siis mida kõike selle 200 milj (+ käibemaks, käivate vähenemine eelnimetatud sektorites jne) oleks saanud head ja kasulikku teha … meie rahvale. Muide tundub, et 200+ on enamvähem see summa, mida kurakäelised tahavad meilt teiega väljanõristada seoses piinlikult peidetud „maade korralise ümberhindamisega“ . Kuna aktsiisitõusu reklaamiti kui võitlust pahede vastu ja tervise eest, siis võiks alternatiivkuluna vaadata ka seda kui palju inimesi oleksid saanud ravi ligi kolmesaja miljoni eurotugruku eest. Huvitav küsimus, eks ole?

Saamata jäänud tulu on ahne poliitika palk. (Kahjuks mitte poliitinimese palk. Nemad elavad ju teatavasti tasuta teenuste vahendamise tasudest.) Mida teha? Tagasi keerata? Usutavasti pole sellest kasu, supiks keedetud kanast enam kuldmune munevat kana tagasi ei meisterda, püüa palju tahad. Pigem võiks see olla õpetuseks, et ei saa „tuima panna“, inimesed kannatavad, kannatavad ja siis karistab ahnuse ära.

 Nüüd ehmatas Dr Riik juba tõeliselt ära, kui ikka teist aastat oli alalaekumine, siis enam ei saanud oma möödapanekut seletada laoseisudega. Otsustati (õigesti), et jätame uue tõusu ära. Eh, kuid siin hakkasid jälle tegelikkus ja poliitretoorika paigast nihkuma. Planeeritud tõstmise ärajätmist reklaamiti, kui aktsiiside … langetamist. Oeh! Huvitav mõttekäik, et kui te olete planeerinud mõrva, kuid kordnik on selle ära hoidnud, siis reklaamite seda kui mõrvatu elule äratamist?

Mnjah poliitretoorikas on kõik võimalik. Eriti enne valimisi. Tegelikult otsustati, et ei tehta midagi. Dr Riik on nüüd välja pakkunud „radikaalse lahenduse“ - ärme tee midagi, ootame … kuni teised ka sama rumalaks saavad kui meie. No umbes niimoodi, et ootame kuni lätlased sama rumalaks taandarenevad, et oma kuldmune munevad kanad supiks keedavad. Läti pidi juba küpsema … meie kehutusel.  Eh, tundub, et nii nagu kaubad EL-s liiguvad vabalt, liigub vabalt ka küündimatus, rumalus ja lauslolluski. Nüüd siis Dr Riik ootab millal teised meie lollusele järele jõuavad, oma kuldmuneja d maha kaksavad ja supiks keedavad. No näete veel üks vaba liikumine, mille poliitinimesed on varustusse võtnud.

Pidukondade uued arved

Tundub, et ega vigadest pole õpitud, sest kavalaid rahaimu variante nagu näiteks kinnisvaramaksud, kuid veelgi parem kui varamaksud juba vaikselt ihaletakse. Eks ta ole valimispidu tuleb kinni maksta. „Poliitikutel polnud mingit probleemi anda majandusele Keynesi poolt soovitatud tõuget. Ent kui asi jõudis raha säästmiseni tõugete läbiviimiseks, polnud kunagi õige aeg. Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210)

Muudetud sõnadega maailm

Peale valimiskastipäeva saame kuulda kõige üllatavamaid ülesastumisi, astume muudetud tähendustega sõnade maailma. Meil on juba kogemus, et aktsiiside tõstmise planeerimine ja sellega põrumine nimetati aktsiiside alandamiseks. Kuigi mitte aktsiise ei alandatud vaid klienti/valijat alandati, pidades teda täitsa … Eelmise eelarve koostamisel katsetatud eelarve puudujääki laskmise vähendamine poole võrra oli justkui töösaavutus a´la me vähendasime puudujääki poole võrra. Veider saavutus, isetekitatud puudujäägi vähendamine, kui saavutus? Ilmselt ei tasu siinkohal süüvida reservide küsimustesse, sest seal on nihkes nii sõnad kui reservid. Tulumaksuvärgiga, mis tehti nii segaseks, et alalhoidlik maksumaksja otsustas pigem mitte riskida ja jätta osa oma isiklikku töötasu Dr Riigi kätte aastaks arestituks, nimetati hellalt kogumise uueks vormiks. Uus kogumise vorm? Pravo, see oli varikokkade meistrisavutus, mis võiks kandideerida Oscarile, kui seal selline kategooria oleks.

No „korralisest hindamisest“ ja selle maksumusest meie rahakotile me juba rääkisime, kuid kuhugi ei ole kadunud ka kinnisvara maksude või veel parem varamaksude idee.  Juba on isegi legend välja mõeldud, et kinnisvaramaksud aitavad vähendada ka majanduse tsüklilist kõikumist. Mismoodi see välja näeb ei tea, kuid omanikeringi polariseerumise toob see kaasa kindlasti. Vaadake, meil pole põlisaadlit, ei põlirikkaid, asume alles kapitali esialgse akumulatsiooni faasis. Kõik need kinnisvarad on kas penskarite lobudikud või meie püüdlike ja töökate inimeste unistused mis on tegelikult … pankade omad. Need on (ostetud oleks vist palju öeldud) laenu peal. Laenu peal, mis on mahutaud üli-üli-üli pingelise kulude-tulude võrrandis. Kuidas te mahutate sellesse bilanssi mingi komponendi 6x tõusu? Eks ole hea küsimus? Kui tasakaal kaob, siis tuleb kiir/sund müük. Kes ostavad? Ikka need, kellel sel magusal momendil ehedat raha on. Püüdlikum keskklass kaob.  Lootus ka. Maksud? Maksud jäävad, kuid kogunevad nagu valearvestuslikud aktsiisid. See on ju vajaliku liikumissuunaga täiesti vastupidine. Lk 203 „Üks põhjus, miks … ma nimetan siin kahte asja … me tahame isiklikku omandit veelgi laiendada. Mitte sellepärast, nagu oleks materiaalseid hüvesid enam vaja, vaid sellepärast, et meie arvates annab isiklik omand inimesele palju suurema vastutuse, sest sellega tuleb vastutustundlikult ümber käia. Kuna austad enda asju, austad ka teiste omi. Seetõttu aitab see tuua palju suuremat isiklikku vastutust ühiskonda, mille liige oled. See on viis omada vahendeid, millega saab aidata meist õnnetumaid inimesi või aidata kaasa suurtele asjadele, millest oled isiklikult huvitatud. Selleks võivad olla muusika, kunstid, vanad kirikud, maapiirkondade pärandi taastamine. Ühesõnaga, mu huvi on omandi levitamine veel laiemalt.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 203). Tundub mõistlik.

Tõde ja … (ei-ei mitte õigus vaid) tõejärgne

Kui me nüüd Vastlapäevast astume järjekordsesse muudetud tähendustega sõnade maailma, siis peame olema seal väga tähelepanelikud. Meile hakatakse enam mitte pakkuma, mingeid hüvesid vaid seletusi miks meie kasvavad koormised ei ole tegelikult kasvavad koormised vaid tasuta teenused. Sõna läheb nihkesse ja ka tõde läheb nihkesse.

„Alustuseks tahan öelda kaht asja, mis kindlasti mõnd inimest väga vihastab. Esiteks: meie keeles on piir faktide ja väljamõeldiste vahel hakanud hägustuma. Teiseks: see hägustumine on puuduliku hariduses ohtlik kõrvalsaadus meie riigis ja nüüdseks on sellest nakatunud terve põlvkond. Johtuvalt neist kahest tõigast on meie kultuuris hakanud enneolematus ulatuses vohama vale. Valedest on saanud relv, mis salakavalalt ja üha enam kahjustab inimeste võimet enda ja oma kaaskodanike huvides häid otsuseid langetada.“

„Oxfordi sõnaraamat tunnistas 2016 aasta sõnaks „tõejärgse“ (…), mida dedineeritakse omadussõnana, „Mis iseloomustab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsioonid ja individuaalsed uskumused kui objektiivsed faktid“. (…) Mina leian, et me peame naasma vana lihtsa „tõe“ juurde – ja ruttu. Mõte, et tõde enam ei eksisteeri, tuleb kindlalt tagasi tõrjuda.“

„Valelikkusse suhtutakse liigagi tasa ja targu. Arvatavasti soovist isiklikku vastuastumist ja püüdest „hoida häid suhteid“ on hakatud kasutama eufemisme ka nendeasjade jaoks, mis on otse öeldes lihtsalt jaburused.“ (D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 Lk 11)

 „Tõde on oluline. Tõejärgne ajastu on tahtliku irratsionaalsuse ajastu, kus tühistatakse kõik inimkonna suured edusammud. Võib-olla ei taha ajakirjanikud nimetada libauudiseid selleks, mis need on – ehk valeks – sellepärast, et nad ei taha valetajat solvata. Aga mina ütlen, et tulebki solvata! Nad tuleb korrale kutsuda.“ (lk 12)

Pole sugugi tervislik, kui me harjumegi tõejärgse mõtteviisiga, see moonutab maailmapilti ja me teeme valesid otsuseid. Targad inimesed oskavad ka eksimisest õppida ja vabandade, mitte nihutada sõnde tähendust. Nii ütles Kuninganna Elizabeth I parlamendisaadikutele (peale üht ebameeldivat vastastikkuse mittemõistmise perioodi):

 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes  rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud., ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.

Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja; mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada; jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“

Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sest peale, kui ma kuningannaks sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki need pidid tooma veidi kasumit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu süüks. „ (Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018 lk557). Lihtne ja väärikas. Lepitav.

Otsige reeglimurdjat

Tundub, et tarbijaturg (valijad) enam vabandamist ja äraseletamist ei usu. Ei osta, sest kaup on kasutustärmini ületanud. Just seepärast januneb turg muudatuste järgi.

Päristurul käib asi lihtsalt, seal toimub pidev muutus.  Kuid uuendustega on see lugu, et need sünnivad enamasti läbi reeglite „nihutamise“: Kindral MacArtur :“ Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 45).

Kuigi reeglid on vajalikud, siis peavad need oleme liikuvad. Meie praegune häda on selles, et reegleid on liiga palju, turvamis on liiga palju, vastutuse hajutamist on liiga palju ja eneseotsustust on liiga vähe.  Ja reegleid/keelde tuleb üha juurde, PM 25.02.19 võisime teada saada, et „Euroopa Parlament andis möödunud nädalal toetuse autode turvalisust suurendavale ettepanekule, mis heakskiidu korral tähendab, et tulevikus hakkavad Euroopas müüdavad autod muu hulgas olema kiiruse ületamisest värinaga märku andva gaasipedaaliga ja kõik sõidukid hakkavad sisaldama musta kasti.“ Ja palju muid vidinaid veel … ainult munapraadimine ja vaipade kloppimine oli jäänud välja.

Kahetsusväärselt on reeglitest mitte vabast loovusest saanud meie religioon. Puuslik „Reeglite kehtestamine meeldib juhtidele, kes arvavad, et nende töö on saavutada inimeste kuulekus, vastuvaidlematu korralduste täitmine ja pimesi järgimine. See on lihtne. Kehtestad seaduse, hoiad tõenäolistel rikkujatel silma peal ja karistad neid kohe, kui nad üle joone astuvad. Probleem on aga selles, et inimesed ei üritagi enam tööd tehtud saada. Targad inimesed sattuvad masendusse, kui peavad tegema midagi, milles nad mingit mõtet ei näe. Isegi kui nad üritavad, aeglustavad reeglid tulemuste saavutamist ja teevad innovatsiooni tihti võimatuks.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 34) Lugu on selles, et  „Enamiku uuendustega kaasneb reeglite väänamine või rikkumine. Mitte ebaeetiline ega ebaaus reeglite rikkumine, vaid selline, mis on vajalik idee loomiseka, valmis saamiseks ja laia maailma saatmiseks.”

Kordame siis veelkord üle, mis meid edasi viiks  „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „viiks“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23)

Lk 31 „Paljud ajaloolised nimekas suurettevõtted (nagu Kodak), kelle äri kunagi õitses, jäid loorberitele puhkama. Yale´i professori Richard Foresteri sõnul oli 1920 aastatel S&P 500 ettevõtete keskmine eluiga kuuskümmend seitse aastat. (…) … vähendades 21 sajandi S&P 500 ettevõtte keskmise eluea vaid viieteistkümnele aastale. (…) „2020 aastaks on enam kui kolm neljandikku S&P ettevõtetest need, millest me praeguseks veel kuulnudki ei ole““ (lk 31)

Lk 33 „Tere tulemast kogema uut Kodaki hetke – hetke, kui eksponentsiaalne jõud sunnib lineaarse ettevõtte pankrotti. (…) Ja neid lineaarselt mõtlevaid juhte, kes püüavad vägisi oma tööst kinni hoida, viib see paratamatu tulemuseni: hullumine, depressioon ja lahkumine. Aga eksponentsiaalsete ettevõtjate jaoks on need kodaki hetked küpsed uuteks võimalusteks.“ (lk 33)

Tegelikult on maailmamajanduses sh meil (vaatamata digitaliseerimisele) nii palju lineaarset mõtlemist, et kui meie mõtleksime eksponentsiaalselt oleksime valmis uuteks võimalusteks. Niikaua, kuni me mõtleme kastis, isegi mitte kastis vaid pisikeses topsikeses, et meie majandus on 5% juures ülekuumenemisohus, on selge, et midagi ei muutu paremaks. Pole vahet milliseid poliitinimeste komplekte me Pilvepiirile valime, kui nende mõte on kipsis, siis on kogu ühiskond kipsis ehk  depressioonis.

Just seepärast peame leidma sellise komplekti reeglimurdjaid, kes ei nikerdaks „megaülesandega“ kuidas meie tootlikkust tõsta 75%lt EL keskmisest 80%-le, see on lineaarne allakäigutrepp, vaid neid kes pakuvad meile teiega luua keskkond, kus tootlus oleks 150%. Kõik muud lubadused on nagu „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ (J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015 Lk 123)

Vaat selline on poliitbörsi seis enne börsi (valimiste) avamist. Teeme oma pakkumised. Ja ärme unusta, et siiani on meil koos seda tehes läinud kokkuvõttes hästi. Uskumatult hästi.

Järgneb ….

Targutusi:

                                                                                                                        

        Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“  Tammerraamat 2013

LK 26 „ Ärgu astugu siia sisse keegi, kes ei tunne geomeetriat.“  Platoni moto oma Akadeemia uksel.

Lk 118 „Liberaalide jaoks oli kõige tähtsam vabadus, eeskätt ettevõtlusvabadus. Riik ei pea segama äritegemist. Viimane on aluste alus, juba John Locke (1632-1704) tuletas meelde, et „Parnassil pole kullakaevandusi.““

I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006

Lk 498 „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime” (Bill Gates)”

Lk 499 „Paljud leiutised nägid ilmavalgust õnnelike juhuslike avastustena /…/.  Kuid nagu Louis Pasteur täheldas: „juhus naeratab vaid sellele, kelle vaim on valmis”, ning me saame ära kasutada loomeprotsessi mõistmist, et aidata valmis seade tingimusi, kus sellised „juhused”  võivad aset leida.”

V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015

Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“

Lk 186 „Nõukogude Liidu ja kogu sotsialistliku leeri rahvad mõistsid: me jääme maha ning     s e a l on elu parem. (…) Mis siis teha? Tarvis oli midagi välja mõelda, et seal muutuks sama halvaks kui meil. Või isegi halvemaks. Selleks tuli Lääne-Saksamaa panna sotsialistliku arengu teele, langetades selle elatustaseme Ida-Saksamaa standarditeni, aga veel parem – Nõukogude Liidu tasemele või veel madalamale.“

6. Poliitilise looma söötmine Anno 2019. Rahajutt V2 Kaleidoskoop ja pikksilm.

OSA 6

Raharaamat: köide II

 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“ (N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001 lk 111). „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni üksik.“ „Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“ (lk 119)

  „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks.“ (lk 121).

Oh, kui palju tuumakaid nõuandeid. Vaatame kas need ka meie seas au sees on?

Riigi juhtimine läbi kaleidoskoobi?

Mis veel poliitturgu mõjutavad? Õige, lubadused. Kui analüüsida … Eh, mitte kuidagi ei taha analüüsida ei valimislubadusi endid, kui ka nende maksumust. Tänuväärselt on selle tänamatu  töö ära teinud RAMI. Tore, vähemalt mõningad maamärgid selles üldises udutamises. Valimislubadused on enamuses vaid lubadused, irdtükid, kuid ühtset strateegiat enamjaolt justkui polegi. Mulle tuletasid need meelde ühte lapsepõlvemänguasja – kaleidoskoopi. Vaatad torust sisse ja näed peeglite ja värviliste klaasitükkide pidevalt muutuvat, kuid ebapüsivat, püüdmatut maailma. Tore? Vaadake, väljaõppinud planeerija ja juhina pole mulle kunagi kaleidoskoobid (isegi lapsepõlves mitte) meeldinud. Pidevalt vahelduvad irdtükkidest  moodustuvad ebapüsivad mustrid pole minu maitse. Kaleidoskoopi võib korra vaadata, kuid see pole (vaatamata mõningale välisele sarnasusele) pikksilm, millega kaugusse vaadata ja sihte seada.

Niisama lihtne see ongi, riiki ei saa edukalt juhtida läbi kaleidoskoobi, riigi tegevusi on vaja juhtida pikemaks ajaks kokku lepitud kavandi järgi. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Just seepärast jätan targu vahele võimaluse uurida riigi juhtimise võimalikkust läbi kaleidoskoobiava. Lihtne, see ei ole juhtimine, see on Browni liikumine ja teatavasti  „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse. (…) Strateegiline tahe piiritleb laias laastus kuhu, ent ei ütle ette kuidas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 157). Elementaarne.

Pikksilmastrateegia sünni võimalikkusest

Nii, et kui me tahaksin seda kaleidoskoopilist Browni liikumist, mida me nimetame hellitavalt valimislubadusteks, tõsimeeli teha, siis jääksime ajahätta. Pealegi on paljud seda juba teinud, nii et miks teiste häid lugusid ära rikkuda. Seega jätame vahele. Kuid mõtiskleme natukene selle üle, mis oleks võimalik teha, keset seda killumerd, et püsiv ja edasiviiv majanduskeskkond tekkiks. Ega see kerge ole. Kuid tänasel päeval oleks ma  pikksilma strateegia suhtes juba optimistlik, sest selle strateegia aluseks on loodud Riigiuuendajate poolt riigireformi põhi. Ning just äsja (ERR 21.02.19) allkirjastasid kaheksa suurema pidukonna esindajad memorandumi, millega seadsid pärast valimisi sündiva uue valitsuskoalitsiooni üheks poliitiliseks prioriteediks riigireformi (ainult Vabakad olid nii vabad, et ei ühinenud). Loodetavasti on see läbimurre pikkisilmi oodatus pikksilmalisele strateegiale. Igatahes südamlik tänu ja õnnitlused Riigiuuendajatele ning nende vedurile, selle saavutuse eest. Loodetavasti saavad poliitjõud nüüd niipalju riigireformist ühisosa ammutada, mis lubaks ka sellest, mitte ainult memorandumist, rõõmu tunda. Tubli igatahes.

Valimislubaduste „kainer“

Kuid siin me nüüd oleme ja tuiutame segadusseaetavalt tehtud mõistlikke, mitte nii mõistlikke ja päris jaburaid ettepanekuid (riigi arendamise põhisiini, riigireformi ju veel ei ole). Miks neid usutakse? „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 73). Kuid antud valimislubaduste puhul on juba peale vaadates selge, et „riie ei anna välja“ nagu ütles vana rätsep. Juba esimeses klassis õpitakse, et kui teil on neli õuna ja te sööte kaks tükki ära, siis mitu õuna järele jääb? Mäletate? Lihtne ju. Teile ei õpetatud ju, et kui teil on kaks õuna ja te sööte neist neli ära, siis mitu õuna te saate jagada Mallele ja Kallele? Või õpetati? Mingis salajases poliitinimeste lasteaias? Ei? No kuidas siis juhtus, et see baasteadmine valimislubaduste juures täiesti meelest läks?

Õnneks on meil mõned sellised kõrgasjatundlikud professionaalsete analüütikutega organisatsioonid nagu RAMI, MAMI ja Eesti Pank, millised suudavad valimislubaduste taustal peegeldada ka tegelikkust. Tegelikke võimalusi.  Seekord tuleb tunnustust avaldada jälle kord RAMI-le.  

Kui  valimisdebatt oli muutunud ahastama panevalt väärtusetuks lustimänguks, kus me saime teada palju Kalled raha juurde saavad (kuid Malled kellelt see raha võetakse, veel ei tea), siis RAMi pani nö maamärgid paika oma võimaluste ja infi peal. Tubli tegu. Tuleb siiski tähelepanu pöörata sellele, et see on tõde, kuid mitte kogu tõde. RAMi on teinud tänuväärset tööd ja välja arvutanud konkreetsed lubadusmaksumused, siis oli see sellise soliidse ja asjatundliku organisatsiooni poolt võimalik teha vaid osaliselt, lihtsalt sõnalised lubadused pole arvudeks pööratavad. No seal kus oli konkreetseid lubadusi, seal ka arvutusi tehti, kuid …  Kuid enamus, ligi 3100 lubadusest, polnud arvutatavad, vaid  775 neist sai rahasse ümber arvutada. Märgiline tähendus on sellelgi, et  lubadustes oli vaid 18 sellist kus oleks neile lubadustele ka katet leitud. Uskumatu, lausa lämmatav lubadustelaviin. Seega umbkaudseid ehk sõnadega «toetame», «kaalume», «suurendame» arvesse ei läinud ning nende koletuslikku maksumust pole meil ilmselt tarviski teada. Või, kui siis paralleelina seda, mida arvati Gaiuse (Caligula) kohta: „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 322). Nii ka valimislubaduste summa on naeruväärsuse ja loodusseaduste solvamise vaheline ala. Kuid on veel terve rida lubadusi, mida reklaamlehtedes ja teleklippides ei mainita. Tegelikult peidetakse osa lubadusi(väliselt ilmetusse, kuid sisult halastamatusse) , mis meilt teiega raha võtavad, imelisse bürokraatlilisse sõnavahtu. Ja veelkord tänu RAMI-le, sest kogu see lubaduste  selgitamisvaev ei ole mitte nende vaid eeskätt pidukondada endi asi, seletada ka mida tähendab „tunduv tõus“, „märgatav paranemine“, „tõhus toimimine“ , palju see maksab ja kes maksab. Vaat niimoodi, igaüks peab ikka ise enda kingituse lahti pakkima.

Ettevaatust: sõnalised varjatud lubadused.

Analüüsist selgus küll ka mõningaid põnevaid asju nagu eelpool mainitud Kurakäe pidukonna salalik ettepanek maade korraliseks hindamiseks ehk meilt teiega sisse kasseerida täiendavad 300 milj EUR. Küsimus selle kohustuse osas oleks pidanud välja ütlema avalikult, ausalt ja keerutamata. Ütleme nii, et tarbijakaitse valdkonnas nimetatakse seda seisundit „tarbija tavalise tähelepanelikkuse juures“ ärakasutamiseks. Tegelikult on seegi teatud juriidiline eufism petmisele, mis muidugi peavoolu ja kõigi õnnetute kaitse pidukonnale on kohatu. 

Kuid ega teisedki „katteallikad“ paremad polnud. Meie poliitladvik elab mingis omaette maailmas mis ei allu reaalmaailma reeglitele. Poliitinimesed nagu ei adu, et tavaliselt on enamike inimeste kulude-tulude tasakaalu bilanss niivõrd „napikas“, et väikegi maksude lisamine viib nad tasakaalust välja. Kui nüüd poliitmaailm oma „head tegemise“ tuhinas raputab Mallede rahakotti, siis ei pruugi sellest ühiskonnale heategu sündida. Või arvate, et see on ühiskonna seisukohalt hea tegu, et üha suurem hulk Mallesid, kukub Kallede kategooriasse, kellele on vaja teha järjekordne, laiendatud tingi, „heategu“? Pigem peaks olema vastupidi. Aga reaalmaailmas käib asi niimoodi, et: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“  lk 240)

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ (lk 244).

Lihtne ju? Kui neid lihtsaid loodusseaduse reegleid järgida, siis on ka mida ümber jagada ja mis põhiline, siis on ka neid vähem, keda on tarvis järele aidata. Inimesed saavad ise hakkama. Tõusuvesi tõstab teatavasti kõiki paate.

Ihade pahed, pahede ihad

Pigem on „jagamislubamisiha“ ise probleem, mis seisneb selles, et:  „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ (lk 307)

Nii ka meil, me mõtleme vanaaegsetes mallides, mitte ei püüa luua homset. Ja me ei loo mitte mingit homset, kui me ei saa riigi pikaajalist strateegiat paika. Sajakas penskarile, sajaks õpetajale, sajakas lastetoetuseks, sajakas päästjatele, sahmakas … (mis kõik eraldivõetuna on vajalikud sammud, kuid lahenduskäik on vale). See ei ole strateegia, see on mannetu lappimine ja ilma stareegiata see jääbki lappimiseks, kuid pidevalt väheneva võimekusega.  Tänane süsteem on üles ehitatud nii, et abi ei jagata mitte vajaduspõhiselt, vaid igaühele. “Suur osa abivajajatest, kellele tasuta teenuseid pakume, ei vaja neid tegelikult,” kirjeldas Pillesaar probleemi. “Tasuta teenuse järgi on nõudlus alati suurem kui tegelik vajadus, sest oma taskust ei tule midagi maksta ning siis küsitaksegi nii palju, kui keegi vajalikuks peab (…)“ (ÄP 22.02.19). See on muutunud reegliks, mis muudab inimesed initsiatiivituks. Vaadake, igal meie tegevusel on mõjud, ka liigsel „head tegemisel“.  „Kuid maailmaparandajad pole kunagi valanud kellasid, millel ei oleks pragusid sees. Majandusteadlane Martin Feldstein osutas faktile, et kui sa saad olla kindel sotsiaalkindlustusest saadavatele summadele, siis ei ole sul vajadust säästa. „

 (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 156).

Ja vajadust säästa või ennast arendada ei tekkigi, kui pidukondade põhiliseks võitlusareeniks on kujunenud andmine, mitte loova keskkonna kujundamine. Edasine loodusseaduste eiramine viib kurbade, mitte ainult majanduslike, vaid ka suveräänsusprobleemideni: „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 49).

Kas olete nõus meie laste-laste suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimisega, et täna sajakas pinsilisa saada? Ei? Aga miks, siis kuulate, neid üha suurenevaid pakkumisi, maksta seda mida meil ei ole, selle asemel, et tegelikke võimalusi kaardistada ja ehitada tulevikku? Ehitada ise tulevikku.

Imet, pensioniimet, oodates

Kui vaadata valimislubadusi, siis on pidukonnad ühel meelel kahes asjas: teedeehituse vajalikkuses ja pensionide erakorralisel tõstmisel. Siinkohal tuleb veelkord tänada RAMI-i võrdleva analüüsi eest. Lugedes erinevate pidukondade lubadusi eraldi ei pruugi need alati moodustada konkreetsete lubamiste horisondi tervikut. Massimeedia ja poliitiliste varikokkade müra kipub seda summutama. Ka aktsentueerima.  Näiteks Kahevahel pidukonna pensionitõusu ettepanek, mida on kotitud juba kaks aasta, osutub nende arvutuste järgi hoopiski vaata, et kõige pisemaks. Teised on suure ähmiga, kartes kaotada konkurendile mõjuvõimsat turusegmenti  tunduvalt enam valmis kulutama. Muidugi seda raha mida veel ei ole. Isegi kõige turdimad majandusinimesed, tasakaalujüngrid, on valmis pensione tõstma ( seda küll Mallele ütlemata, et tema maksab Kalle pensionitõusu kinni). Lubadusi pensione erakorraliselt tõsta on üllatavalt palju ja erinevaid. Kuid võtame tekkiva olukorra mõistmiseks mingi keskmise pensionide tõstmise aastamaksumuse, et mõista millisesse olukoda suubume. Võtame näiteks veerand miljardit aastas. Kuskohast see raha võtta, ega praegu pole eelarves ju raha üle?  On  vaid üks koht kuskohalt raha „võtta“ - pigistada ettevõtjaid (ja kõiki Mallesid) või võtta laenu (ehk pigistada ettevõtjaid ja …). Ettevõtjate pigistamine on nagu vasttärganud muru pügamine märja ilmaga, tambib poriseks suretab haljendava lapikese ära. Teine võimalus on võtta laenu kuid see tähendab vaid seda, et veelgi rohkem on vaja kasutada maksupigistust. Ehk nagu W. Churchill ütles Müncheni sobingu kohta, et Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja.  Praeguste peavoollaste strateegia ütleb ühte Meil on valida kas maksupigistus või laenu võtmine, me valime maksupigistuse ja saame laenu.

Lubadused kui püsilõks

Siinkohal ilmnes analüüsi ja platvormide koosmõjus veel üks üllatav nähtus. Lisaväljaminek veerand miljonit ei ole ju ühekordne, sellel on oma elukaar. Iga aasta tuleb välja käia jooksvateks kuludeks +/- 250 milj EUR. Kuigi sellised lubadused kestavad aegade lõpuni (kui riik kokku ei varise, mida liiglahkete või ahnete riikidega, nagu Venetsueela näide selgelt demonstreerib) siis nii pika kaarega muutuvad arvutuse ikka vähem mõistlikeks. Võtame arvutuslikult, et see on näiteks 20 aastat. Kindlasti tuleb peale käesolevaid  valimisi, valimisi mille võtmelubaduseks on samuti pensionide tõstmine, kuid vaadakem nüüdset pakkumist eraldiseisvana. Lisapakkumised tuleb vaid lisada juba praegustele pensionifondi välistele rahadele ehk lisamaksetele eelarvest. Saame kokku … 5 mlrd EUR.? Pole just väike summa Seega on poliitinimesed meile pakkumas  5 mlrd pigistus või laenuraha. Oleme sattunud püsilõksu. Palju õnne.   Kuid tagasi tulles pensioniime juurde, siis imet ei ole loota, sest nii meie kui „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 309). Imesid ei juhtu, juhtub vaid see, mida me ise ehitame.

Teisalt, kui alternatiivkulude seisukohast vaadata, siis 5 mlrd investeerimine keskkonda, mis astendaks meie majanduse võimekust oleks jumekas, sest sellest tulemist oleks võimalik saada püsivat tulu nii pensioniteks, kui muudekski vajadusteks ilma suveräänsust hüpoteekimata või Malle teenistust Kallele susserdamast. Selleks on vaja arengu ja kasvu  keskkonda (ja mõistet)muuta. Mõistet seepärast, et kasv 2-5% ei ole kasv, see on püsimine, kuid väga limiteeritud kulutusvõimalustega. Igatahes mitte selliste kulutusvajadustega kooskõlas olev, milledest räägitakse pidupäevakõnedes. Selleks, et pidupäevakõnesid tegelikkuseks peame looma astenduva kasvuga majanduse keskkonna: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ Oleks ju vahva.

Teistsugune 5 mlrd? Utoopia või võimalus?

Siinkohal meenus et laenu olid lubanud võtta ka teised, kes selgesõnalisemalt, kes varjatumalt. Näiteks konservatiivid. Ütlesidki varjamatult välja, et võtavad 40 aasta peale laenu (5 mlrd EUR), et majandus käima tõmmata. Me kõik olime sellisest selgelt väljendatud laenulubadusest nii hämmeldunud, et tampisime nad ninaaukudeni maasse. Mis siin imestada, mõte võtta nii suures ulatuses laenu tundus päris pöörane. Just seepärast, et see tundus täiesti pöörane vaatasingi natukene terasemalt nende plaani mootoreid. Ma ei tea, kas nende meetmed viivad eksponentsiaalsse kasvuni (mõned meetmed on mulle arusaamatud, mõned teostamatud) või hoopis millegi muuni, kuid selles on midagi plaanilaadset. Ma saan aru, et te olete üllatunud, mina ka. Konservatiividelt ei ootaks niivõrd agressiivset majanduse muutmise kava, pigem vastupidi, nii nagu nimigi ütleb konserveerimise ehk säilitamisega. Kuid kui me võrdleme seda, et ühed poliitinimesed annavad meile teada, et nad on valmis meie ühist maksuraha (NB! mida meil ei ole) kulutama veerand miljardi jagu iga aasta käibekuludeks, mis tähendab, et see on püsiv kulu ilma tagasiteenimise võimaluseta ja mis ainuüksi 20 aastase elukaare jooksul maksab 5 mlrd ja 40 aastaga 10 mlrd, siis paneb see mõtlema. Kas me oleme ikka loomas kõige mõistlikumat majandusmudelit. Kas see on jätkusuutlik. Tõhus. See mudel ei saa olla jätkusuutlik ega tõhus, selles pole uue väärtuse tekkimise ja lisandumise kohta, on vaid kulu. Jätkuv, lõputu kulu.See on üks järjekordne fantaasia perpertum mobiilest. Tegelikkuses pole see igiliikur vaid väga higine liikur meie lastelaste jaoks.  

Andke meile lugu …

See, mida kliendid/valijad tahavad on kindel, järgitav, valikute maksumus. Nii nagu meie teiega  kodus teeme, me otsustame iga päev oma võimaluste piires, mida me saame endale lubada, mida mitte. Me ei julgusta ju inimesi SMS laene võtma? Vastupidi. Me manitseme inimesi olema oma finantskäitumises olema mõistlikud. Valima mõistlikult. Näiteks kui täna läheme lõunamaareisile, siis … Siis on see tore valik, kui uut pesumasinat osta ei saa, peame käsitsi nühkima. Kuid lõunamaa reisi valik pole vaid käsitsi pesu pesemine, vaid sellele järgneb pidev kaasa kirumine, et näe ei jõua teine pesumasinatki osta (lõunamaa reis on juba ununenud ja kuumad mälestused pesu ei pese), see viib mõlemapoolse püsistressini ja koosluse lagunemiseni. Stopp! Seda te ju ei tahtnud? Te andsite vaid hetkeemotsiooni ajel järgi kirevale reklaamplakatile, oskamata arvestada oma tegelikke majanduslikke võimalusi. Teisalt, kui oleksite ostnud pesumasina ja ülejäänud raha eest läinud nädalavahetuseks SPA-sse oleksid kõik rahul olnud ja teie pereõnn oleks õitsenud.  Seda lugu peavoolastel ei ole, kui just pole kogu selle pensionihullusega luua Vanade Vabariiki. Väga vanade Vabariiki. Võib-olla olemegi sinnapoole teel. Andke meile lugu ja me usume/usaldame teid.

Poliitiline ehalkäik … aga kosjad?

„Kui keegi teid meelitab, on peaaegu kindel, et ta soovib üle võtta teie äri, tühjendada taskud või magada teie abikaasaga. (…) Nagu ütleksid endisaegsed, võime me siin ja praegu olla head inimesed, aga kui soovime olla head ka tulevikus, peame tegema häid asju. See tooks meelde, et inimesed, kes tegelevad teiste inimeste asjadega, lõpetavad peaaegu alati pisarais. Inimesed ei ole head ega halvad, vaid mõjutatavad – ütleksid vanad konservatiivid.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 204)

See mida meile pakutakse on võlavangla. Kuidas me ise saaksime oma lastele ehitada võlavangla.  „Põlvkondadevaheline võlg on veider asi. Ütleme näiteks, et üks mees ostab maja. Ta võib selle oma lastele jätta, koos hüpoteegivõlaga. Lapsed ei olnud hüpoteegilepingu osapooled, kuid nad võivad pärandi vastu võtta. Majal võib olla hüpoteek või see vajab uut katust. Kingitus on kingitus, koormatud või mitte. Kui see on liiga suurte võlgadega koormatud, siis võivad nad sellest ära öelda; nad ei ole hüpoteeki pakkunud ettevõttega mingit lepingut sõlminud, ning ei ole kohustatud seda maksma.

Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid.

Kuid nüüd pöördume „riigi“ võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi.

Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust“. Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela?

Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 236)

 Päris trööstitu väljavaade, eks ole? Tegelikult pole, nii nagu Dr Riik manitseb oma inimesi mõistlikule, tasakaalustatud finantskäitumisele, peame meie teiega manitsema ka riiki mõistlikule finantskäitumisele. Just meie teiega, sest keegi teine seda teha ei saa.

Järgneb …

Targutusi:

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014

Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”

V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015

Lk 32. „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.

Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.

Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.”