No
nii, sellised on turuosalised ja nende pakkumised Suurele PoliitBörsile. Hakkame siis võimalikku tulemust turul Börsi avanemisel. Pange tähele hakkame ... kuid ei lõpeta veel. Kelle
aktsiaid osta? Suurem osa on omale aktsiad juba e-börsilt ostnud, kuid
kauplemise tulemused ilmnevad ikkagi hilisõhtul vastu vastlapäeva . Pea pooltel
aktsiaostjatel on veel oma otsus tegemata ja kõhklejad võivad veel oma e-börsi
noteeringut muuta. Põnev.
Tahaksin siinkohal tuua ühe sõbra
tagasiside eelnevatele kirjatükkidele, küsisin talt luba seda tsiteerida, millega
ta lahkelt ka nõustus: „Minu sõbralik soovitus sulle: Kirjuta oma blogis veidi lühemalt ja
konkreetsemalt (et jutu idu ikka välja paistaks). (…) Riigireformist sa
unistad, kuid sinu isiklikke parteieelistusi su pikad kirjatükid samas ei kipu
reetma. Kirud nii paremaid, kui ka pahemaid. Sinu unistuste parteid pole
ilmselt veel loodud.“ Olen tõsiselt tänulik. Mul on vaid kaks selgitust,
esiteks kui ma teen turuanalüüsi, siis ei saagi poolehoiuga keset analüüsi libastuda
(pean seda et lugeja pole aru saanud minu isiklikest hoiakutest suureks
tunnustuseks), püüan vaid mõtiskleda nende tegurite üle millised turgu
mõjutavad (ka alateadlikult). Alateadlikult seepärast, et kõiki jamasid me
teadlikult enam ei mäleta, kuid kuskil "seljaajus" mõjutavad need
meid ikkagi ja siis upsti oleme üllatunus tulemuste suhtes. Nagu Sa tead on
kõik kuskil jamaga hakkama saanud, küsimus on vaid selles, kas need
libastumised on fataalsed või turg andestab need. Pikalt kirjutamisega on see,
lugu, et oma igapäevatöös pean ma tollipaksusest seadusest/strateegiast/
Miks ma seda kirjutasin? Miks mõtlen?
Jah,
tõepoolest miks? Esiteks selleks, valimised on väga tähtis juriidiline toiming
ja majanduslik tehing. Meie teiega anname oma sünnijärgse vaba inimese õiguse
otsustada kellelegi, kes meie arvates (kaalutletud arvestuste) suudab meie ja
meie laste elu-olu muuta kestlikuks aegade lõpuni. Me anname notariaalse täisvolituse
teha meie eest tehinguid, volituse, mida me ei saa neli aastat muuta. Teiseks, et
veelkord üle korrata kõik need kes poliitturul seekord tegusid teevad
(vabandust nende ees, keda mainida ei jõudnud või põgusalt mainisin, kuid
needki on oma koha leidnud kõrvalmaterjalides, mis ruumipuudusel siia ei
mahtunud) ja oma aktsiaemissiooni on esitanud.
Kolmandaks, et näha, kas turul on ka turuosalisi kelle aktsiad on
üleelusuuruselt ülesse puhutud või alahinnatud, mida tegelikult need
dividendipakkumised väärt on. Neljandaks, selleks, et meie elu on muutunud nii
kiireks, et igaüks meist suudab keskenduda vaid kitsale valdkonnale, ülejäänu
jõuab meieni (pesupulbri) reklaamina, sõprade arvamusena või sõnanihkest tekitatud
eksitusena. Viiendaks, meil teiega on läinud hästi, oleme saavutanud seda, mida
30 aastat tagasi unistadagi ei osanud, lootsime vaid osakest tänasest, kuid …
Kuid me tahame ju veelgi kaugemale ja kiiremini jõuda. Olla edukas on meil ju
geneetilises koodis. Kohanemisvõimelised ja oma väiksuses eeskäiad. Lootsid
otsingute merel. Kuid nagu ütles Warren Buffett: „
Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade
Kirjastus 2015 lk 22). Seda tulevikulaeva peab ehitama hakkama kohe.
Head (ja ka halvad) Vahemehed
Täna oleme meie otsustajad. Oleme vahemehed, oleme valijad. Kui
keegi ei ole veel oma valikut teinud, siis tehke see ilmtingimata. Kui teie ei
vali, valitakse teie eest. Banaalne, kuid tõsiasi. Täna oleme me kõik kõrgeim
võim, meil on õigus, sünnipärane, võõrandamatu õigus valida, kellele me teeme
täisvolituse, meie asjade ajamiseks. Jaa-ah, mõnigi mõtleb, et mis nüüd mina, ma
ei saa arugi mida nad lubavad. Eks see tõsi ole, vahel võib tõesti pakkumiste
virrvarris segadusse sattuda. Kuid imerohtusid on alati pakutud. Teate küll
neid kiilaspeale juuksekasvatamise rohtusid või siis neid tabletimüüjaid, kes
väidavad, et kahe suupoolega õgides (soovitatavalt lesides) saate … saleda ihu
ja kuuspakk kõhulihased. Ehhee, seda ei juhtu, kõike tuleb ise teha, ise vaeva
näha ja ise … rõõmu tunda. Kuid ärge pahandage nende Poliitinimesekeste peale
ega imarohtude müüjate peale. Kuigi nii mõnigi „ime” ei aita, on see paljudele
elatusallikaks, paljudele lohutuseks, paljudele … No ja teie saite ju
rikkamaks. Kogemuse võrra rikkamaks. Nii, et päris asjata ka see „ime”
pakkumine pole.
Inimlik mõõdupuu
Kui oleme ikkagi … rahutud (rahulolematud?)
siis selles ei ole midagi imelikku, see
on inimlik (inimlikkuse?) mõõde. Kõik oleneb mõõdupuust, millega võrreldakse. Meie võrdleme ennast rootslaste, sakslaste või inglastega
ja oleme õnnetud, kuid asjata. Meie oleme arenenud pöörase kiirusega ja nüüd
tuleb õigete valikutega vaid jätkata. Tuleb teada mida millega ja keda kellega
võrrelda. „Inimestele saavad endiselt osaks allakäik, alandused ja vaesusega
seotud haigused, kuid enamikus maailma riikidest ei sure tänapäeval enam keegi
nälga. Palju rohkemaid inimesi ohustab pigem surm ülekaalu kui nälja tõttu.“ (Y.
N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 345). „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma
rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline
rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni
Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega
nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam.
Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud.
Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea
õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei
võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma
kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (lk 494). Meie võrdleme
ennast …
Muidugi, kui meie ise valikuid ei tee või pelgame julgeid valikuid teha,
siis suureneb lõhe meie kujutluse ja tegelikkuse vahel. Ise peame
arenguprotsessis aktiivselt kaasa lõõma. Eh, kui „Teeme ära!“ suutis
vabatahtlikkuse mootoril kogu maailma koristama panna, miks me siis kodus
homsesse suunatus valikuid ei võiks teha? Teeme ära! See on meie võõrandamatu
sünniõigus. „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid
pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma
perekonnale, kogukonnale ja riigile.” („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen ÄP 2013 341)
Mõistlike ja mõistmatute inimeste maailm
Ilmselt
olen ise mõningates eluvaldkondades kohanemisvõimetu, kuid teisalt kas peakski
tobedustega kohenema. „Nagu ütles kord näitekirjanik
George Bernard Shaw: „Mõistlik inimene kohaneb maailmaga: aga see, kes pole
mõistlik, üritab visalt maailma enda järgi kohandada. Seepärast sõltub kogu
progress maailmas sellest mõistetamatust inimesest.““ (M Gladwell „Taavet ja
Koljat“ Pegasus 2015 lk 112) Ja muide
just mõistetamatu inimene, mitte nagu üks hiljutine kurakäeline minister
teadusasutust avades tõlkis mõistmatu inimese rumalaks. See oleks küll rumal
mõte, oodata et rumalate inimeste peale peaks tulevikuehituses lootma. Pigem
mitte. Mina soovin, et maailma muudaksid mõistetamatud, tobedust mittemõistvad
inimesed, et meid teiega oleks rohkem ja tegusamalt, sest kes mängus ei osale …
see ei saa ka võita. „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik
oleme targemad kui keegi meist eraldi.““ (Daniel Goleman „Keskendumine. Edu
varjatud pant“ Tänapäev 2014.lk 30) Nüüd seisame vastastikku oma valikutega.
Igaüks eraldi ja kõik koos. Ja mul on turuanalüüsist johtuvalt arusaamine, et
seekordsed tehingud poliitbörsil annavad üllatava tulemuse.
Cromwelli dilemma
Miks on Pilvepiirile seadusandjate vaba valimine
tähtis? Ilmselt olete kuulnud, et kõige efektiivsem valitsusvorm on valgustatud
monarhia. Sellega võib nõustuda, kuid sellel on üks suur puudus, valgustatud
monarh jääb vanaks ja pole enam valgustatud, mis siis teha? Kannatada? Kordame
üle Jaapani vanasõna mis ütleb, et kõik koos oleme targemad, kui ka kõige
targem meist. See oleks heaks aluseks, kuid alati ei realiseeru ja siis võtavad
juhtohjad kõige paremate kavatsustega juhid/muutjas, kuid … Kuid harilikult
tuleb sellest samasugune jama. Isegi see, kui seaduskogu koostatakse mitte
kõigi inimeste ühisloominguna vaid parimate kavatsustega parimal moel
parimatest inimestest toob see kaasa jama. Näiteks peale monarhia kukutamist
otsustas Cromwell kokku panna ideaalse seadusandliku kogu.
„Pärast
ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi
jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma
ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat,
enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja
ustavat” meest.” (I Gentles „Cromwell” Kunst 2014 lk 233) „ Neli aastat hiljem
sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse
lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma
ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?”
(235). Kuid ka järgmine katse oli sama masendav: „Kulus vähem kui kaks kuud, et
puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esinduskoguga.
Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei
tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta
öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.”” (238).
Selles viimases Cromwelli ütlemises on kolm tõde, mida peaksime tähele panema.
Esiteks, et „kokku pandud“ kogud, mitte valitud kogud hakkavad töötama vales
suunas nö sissepoole. Teiseks väljend „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte
kellegi suhtes”, on … kuidagi alarmeerivalt tänapäevane. Kolmandaks et kogust
tuleb välistada lollid, sest need teevad „rohkem muret, kui varem petised.”.
Meie teiega peame need mõlemad murekomponendid seaduskogust eemale hoidma … oma
tarkade valikutega.
Valimiste põhiteema – kes pakub kallimat laristamist
Nüüd
on siis Pilvepiiri valimised käes (ja osaliselt möödas). Oli justkui õige aeg
poliitinimestel julgelt, rind kummis, ette astuda ja kõlaval häälel välja
pakkuda uusi ideid. Kuid ilmnes, et ideede kaev on tühi. Vähe on ideid, neid
ideid, mis viiksid viia tööviljakuse kasvule, innovatsioonile, uue arengutaseme
saavutamisele, kvaliteedi uuele tasandile, neid järgmisteks valimisteks
esitatud ei ole. Uut? Uut ei ole, sest uus on alati seotud riskiga, kuid „Ühel hetkel jõuab suurem osa meist kohani,
kus me kardame ebaõnnestuda, kus me instinktiivselt väldime läbikukkumist ja
jääme ainult selle juurde, mis meile ette pannakse või mida me juba niigi hästi
oskame. See ajab meid segadusse ja lämmatab meid. Me saame olla tõeliselt
edukad ainult milleski, milles me oleme ka valmis läbi kukkuma. Kui me ei ole
nõus läbi kukkuma, siis ei ole me nõus ka edu saavutama.“ (M Manson „Kuradile!
Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017)
Palju vaieldi selle üle, milline saab olema
valimiste põhiküsimus. Kõik poliitinimesed püüdsid „oma küsimust“ sokutada
peaküsimuseks. Peaaegu nagu males, valged alustavad ja võidavad. Nüüd on see
selgunud … põhiküsimuseks oli/on: kes suudab peale suruda kõigi aegade kõige
kallima lubadustepaketi. See millest tegelikult peaks arutama, millest
alustama, kuidas tõsta ettevõtlustahet, ettevõtluskindlust, soodustada
investeeringuid ja tõsta tööviljakust, sellest on küll peenikeses kirjas (kuid kes
neid loeb va mõni analüütik ja massimeedik) kuid debattides … lahjalt. Väga
lahjalt.
Eesmärkidest, hullumeelsetest eesmärkidest
Lubaduste pakettidel on see viga, et enamusel neist ei ole
eesmärki (kuid on vältimatu tagajärg), pole visiooni, pole lugu. „Ilma
visioonita muutub su tänane imekaunis unistus homme õudusunenäoks“ „Ahned
liidrid peavad suutma müüa eesseisvat katsumust, raamistama selle
tegelikkusega, rääkima, kuidas asjad on, ning müüma nii, nagu asjad poleks nii.
Nad teevad eesmärgi hullumeelselt ambitsioonikakas, asetades selle samas
peaaegu käeulatusse. Nad peavad innustama oma meeskonda sellesse uskuma ja
tagama, et töötajad tahaksid seda eesmärki kõigest hingest saavutada.“ „Mis see
ka poleks, tuleb jälgida, et see nägemus oleks hiilgav. See peab olema
stratosfääriliselt silmapaistev ja ülihuvitav. Kui see kõik ei eruta, pead oma
plaanid üle vaatama“ (James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 177). Nii,
et kui me õudusunenägu ei taha peame töötama visiooni kallal. Valima visiooni
ja selle visualiseerima.
On ka teine valik, mida kirjeldas Max Weber („Protestantlik eetika ja
kapitalismi vaim“) „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale.
Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste
spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus
hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset
tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks
„ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“.
Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“
Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle
vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete
üldisemat eesmärki“. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 332). Niisiis on meil
valida hullumeelse eesmärgi ja loovuse või õudusunenäo ja hingetu bürokraatia
vahel.
Kui
teile tundub hullumeelne valik harjumatu, siis harjuge sellega, sest: „ Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt
hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui
on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik
kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et
sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki
toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda
toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed
vanemate ootusi.” (K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.”
Tänapäev 2014 lk 25). Nii, et te harjute selle mõttega niikuinii, kuid parem
kui 10, mitte 15 korral. „Kivistunud
dogmad saavad püsida vaid seni, kuni neid kahtluse alla ei seata. Püüdke end
sihikindla juhina neist dogmaatilistest piirangutest vabastada, muutes nad
nähtavaks ja seega ka paikapidamatuks”
(H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004 lk 110)
Esimene valik
Valida või mitte valida on valimiste esimene
aste. Valimiste algtase. Vaatate nõutult ringi ja … polegi kedagi valida. Muidugi
pelutav tunne, kui oma pakkumise on teinud 1099 kandidaati ja kedagi pole
valida. Ei üksikult, ei pundina. Jätate
valimata? Kuid nii need asjad ei käi, ka mittevalimine on valimine.
„Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on
seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga
mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ (M. Konnikova
„Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 95).
Kui te tegite selle valiku, et te ei vali, siis
on mäng teie jaoks läbi. Olete andnud oma notariaalselt kinnitatud
otsustusõiguse blanco vekslile saamata kuidagi mõjutada poliitmaastikul
toimuvat. Olete ära andnud oma sünnijärgse õiguse teostada kõrgema võimu
esindajana võimu … saamata vastu isegi mitte läätseleeme. Selliseid kes on oma
valimised lõpetanud esimesel tasandil on lävi aastate olnud 32-42%. Nii palju,
kui pidukonnad pingutavad iga häälekese pärast et valimiskünnist ületada. Kui
osalus kõigub 10% piires, siis on see … kahe pidukonna künnise ületamise
vääriline vahe. Hääl loeb, iga hääl loeb. Väiketegijatele on iga hääl kulla
hinnaga, nende eluliin, suurtele on see võimuliin.
Olete ohver või sohver?
Seisate
ja vaatate valikuid, olenevalt meelelaadist on teil võimalik teha kiireid
valikuid või pikalt juurelda oma eelistuste üle. Kuidas meie valikud kujunevad
kaaludes auto, külmkapi või teleka ostu? Me kuulame mida arvavad sõbrad,
vaatame reklaame, kuulame mida räägivad massimeedikud ja … teemegi valiku.
Pidukondade valikul toimib see sama mehhanismi järgi, kuid … Kuigi teile
tundub, et te teete oma otsuse täiesti sõltumatult, objektiivselt, siis teil on
kolm alateadlikku mõjutajad, millest teil pole aimugi, kui te piisavat
tähelepanelik ei ole, võite olla ohver: Reklaamiohver, Kambavaimuohver, Arvamusuuringute ohver, Kauni
pesunaise sündroomi ohver. Muidugi võite olla ka sohver ja ise juhtida
protsesse, kui teate valitsevatest ohtudest. Kuid see vajab pingutamist.
Teine valik: reklaamiohver
Arktik-uurija Vilhjalmur Stfansson „Ebaeetiline reklaam
rakendab avalikkuse petmiseks valet,“ märkis ta. „Eetiline reklaam rakendab
avalikkuse petmiseks tõtt.“ (
Kui
te olete reklaami või selle peitvenna propaganda ohver, siis on teie valik
kiire ja lihtne. Lugesin kunagi mingist raamatust, et reklaam peab mõjutama
alateadvust. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut
selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe
proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu
vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“
Fontes 2005 lk 23). Seda meelelisuse
vajadust reklaam kasutabki, kuid tihti me ei märka, et reklaam on vaid
ülepintseldatud … propaganda. Mitte varjatud reklaam vaid varjatud propaganda. „Propaganda
liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale
mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla
mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et
ei kutsu esile ärritust.“ „Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib
faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad,
hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“.„Propaganda maalib pildi
maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks
välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem.“ ((Georgi
Potšeptsov „Propagandasõda 21 sajandil“
Hea Lugu 2018 lk 22). „Inimene ei saa
tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku
maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (lk 24) „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed
hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda
võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis
positiivselt.“ (lk 70). Seega valik on
lihtne, astute „kabiini“ ja teete risti ruudu sisse. Tehtud.
Järgneb
…
No comments:
Post a Comment