OSA
4
No
nii, tänaseks oleme siis jõudnud niikaugele, et igaühel on võimalik poliitturu
ostud teha e-poest – elektrooniline hääletamine on alanud. Seda tähtsam on aru
saada mida keegi selles kaubamajas peab silmas rääkides väärtustest. Kuid
väärtuseks on seegi, et e-poest ostetud kaupa saab kuni valimiskastipäevani
ümber vahetada. See on nagu laenuks ostmine „Laenuks ostmine tähendab, et ostetakse
näiteks rõivaese, kantakse seda mõni aeg ning tagastatakse siis sellises
seisus, et kauplus ei saa tagasivõtmisest keelduda, kuid seda uuesti müüki
panna samuti mitte. Laenuksostjad ei varasta kauplejalt otseselt raha; selle
asemel nad muudkui ostavad ja tagastavad, tehes iga kord rea kaheldavaid
tehinguid. Üks tagajärg nende tegevusel on siiski on – rõivatööstuse hinnangute
kohaselt põhjustavad laenuksostjad igal aastal ligikaudu 16 miljardit dollarit
kahju (ehk umbes sama palju, kui sissemurdmiste ja autovarguste kahjud kokku.“
(D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011.) Mis on ühist poliitilisel
e-kaubamajal ja laenuks ostmisel? Mõlemad olid algselt mõeldud kliendile vasttulekuks,
kuid laenuks ostmine osutus algse idee grimassiks, hoian pöialt et poliitilise
e-kaubamajaga nii ei lähe.
Väärtused, loosungid ja … tegelik elu
Mis
siis veel poliitturgu muutnud on? Millest me alustasime poliituru käsitlusel?
Õige, selle turu põhikaup on usaldus. Müüakse usaldust. Usaldusväärsust.
Selleks, et meie teiega saaksime üht või teist poliitinimest usaldada peame me
teadma, kas ta on ka põhimõttekindel. Kuidas sa usaldad inimest kes oma
lubadustest, põhimõtetest kinni ei pea? (No näiteks lubab avada eestikeelse
gümnaasiumi, kuid avab kahekeelsuse meistriklassi?) Eksituse vältimiseks esitab
ta meile (klientidele/valijatele) oma lubadused ja põhimõtted, et me teaks tema
omadusi kaaluda. Ütleme nagu autokaupmeest - alati kiire teenindus, kvaliteetne
töö, sertifitseeritud seadmed ja meistrid ning kõike seda mõistliku hinna eest.
Me kaalume , usume ja ostame nii poliitinimese, kui kaupmehe kaupa, kui ta
nendest põhimõtetest kinni peab. Kui peab, siis muutuvad need väärtuseks,
omamoodi tingimatuks reegliks. Niimoodi mõtleme meie teiega ilmselt väärtustest, usaldusest ja põhimõtetest oma
igapäevaelus. Kuid nipp on selles, kui keegi räägib kärehäälselt väärtustest,
siis me ei tea milliseid väärtusi ta silmas peab.
Seega
põhimõtted, väärtused on head asjad, … kui need eksisteerivad. Tegelikkuses.
Mitte sõnalise õhuvõnkena. Põhimõtted/väärtused
on teatud kokkulepete kogum, nagu see, et me nimetame teatud anumat
punaseks ämbriks ja jalavarju siniseks saapaks. Nendest kokkulepetest
mittekinnipidamine muudab elu keeruliseks ja ohtlikuks. Tehes mööndusi nendes
põhimõtetes ja asendades sõna sinine
saabas punase ämbriga, siis olete … astunud täiesti vääritult ämbrisse. Väärtuste vajalikkust võib kirjeldada ka kui
liikluskorraldust, kui on parempoolne liiklus, siis sõidetaksegi paremal pool.
Selge ja lihtne. Selle põhimõtte mugandamine, et osad sõidavad vasakpoolsete
liiklusreeglite järgi pole mitte ainult piinlik ämbrikolistamine vaid kindel
plekimõlkimine ning ka eluohtlik. Nii, et väärtustest, põhimõtetest ja
kokkulepetest tuleb kinni pidada, see lihtsustab meie omavahelist suhtlust ja
elu.
.
Väärtuste vaba liikumine?
Ilmselt
räägitakse väärtustest kõige rohkem väärtpaberibörsil ja poliitmaailmas. Neil
kahel on ka midagi sarnnast, mõlemad püüavad oma kauba „väärtust ülesse rääkida“.
Sellega ka sarnasus lõppeb, sest esimeses lisaks rääkimisele ka arvutatakse,
teises vaid räägitakse Kas oma kauba üleelusuurune kiitmine on väärtus? Kuidas
rääkimises (tihti ebatõtt), tekkib väärtus? Kui vaadata praegust pidukondade
segaseltskonda, siis oleks nagu väärtustest moodustumise kohast raske aru saada.
Teie ka ei saanud aru? Vaatame lähemalt. Kui poliitinimesed liiguvad „täiesti
vabalt“ erinevate pidukondade vahel, kellel vahel on väidetavalt väärtuskonflikt (kõigil ainuomased väärtused),
siis milliseid väärtusi kannab poliitinimene kes lahkub näiteks Maaisa
pidukonnast ja astub Kahevahel pidukonda (või vastupidi)? Kas seejuures vahetab
poliitinimene väärtusi nagu töömees saunapäeval sokke? Et, uus nädal puhtad
sokid, uus pidukond, uued väärtused? Või läheb (harilikult niimoodi just
ülehüpanu deklareerib) uude pidukonda, et omi väärtusi paremini edendada? Mida
see siis tähendab? Kas hüppab oma mustade sokkidega teise puhta teki alla?
Millised väärtused siis kokku saavad? Või mis asi see väärtus sellisel juhul
on? Segane värk. Tihti ka piinlik.
Üheksakümnendate
alguses, kui poliitmaastik oli elavam ja poliitika oli veel kirglik, toimetasid
meil Pilvepiiril ka Kuningriiklased.
Juba siis oli neid, kes vahetasid keset hooaega satsi, siis oli Kuningriiklastel
vähemalt niipalju naljasoont (sarkasmi ja pilamislusti) et lõid ühest
pidukonnast teise ülehüppajad rändrüütliteks. Tore ja värskendav. Hariv ka.
Tekitas ülehüpanutes ka piinlikkust Nojah, lõpuks löödi küll Kuningriiklasi
bürokraatiarelvaga nii valusasti, et järgmisele turniirile nad enam ei
kvalifitseerunudki. Kahju, hea traditsioon läks tühja.
„Kaadrite sepikoda“
Nüüd
hüpatakse üle „täiesti vabalt“. Peaks vist ütlema, et segadusttekitavalt
vabalt. Kas te suudate kohe öelda, millisest pidukonnast mingi rahvaesindaja
pärit on? Muidugi ei suuda, siirded pidukondade vahel on olnud nii massiivsed,
et vahel läheb ots käest ära. Ilmselt olete isegi
ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis pidukonnast see poliitinimene
nüüd ongi?”. Minul igatahes tekkib, kuigi huvilisena hoian asjade kulul
jõudumööda silma peal. Nii, et isegi
keskmisest tähelepanelikumal huvilisel läheb vahel järg käest ära. Kuid kui
süüvida küsimusse, miks …? Siis tuleb heita pilk pidukondade ja poliitinimeste arengulukku. Ja oh üllatust, siis võib teha tähelepaneku, et (peaaegu) kõik
pidukonnad on Kahevahelpidukonna nägu. Te ei saanud aru? Eh, viimase
veerandsaja aasta jooksul olnud pidukondade poliitinimeste meisterdamise,
vormimise, arendamise, aretamise ja
karastamise põhiliseks sepikojaks olnud Kahevahel pidukond (ja selle eellanne).
Kui vaatate pidukondade juhtfiguure, siis mingi aeg
oli suur osa neist Kahevahelpidukonna kasvandikud. Jaa-ah, tõeline kaadrite
sepikoda see Kahevahelpidukond. Vaat selline lugu.
Pesapuu ja näooksjoni efekt
Kuid Kahevahel pidukonnal pole
olnud vaid kaadrite sepikoja roll meie poliitmaastikul, et varustada enda
arendusprojektidega teisi pidukondi, neil on ka pesapuu efekt. Tundub, et varem
või hiljem tunnevad rändrüütlid vastupandamatut tungi tagasi pöörduda
kodusoojuse harjumuspärasesse rüppe. Näiteks kui Omamees hüppas üle Maaisa pidukonda
ja temast sai Teistemees, siis nüüd on ta oma mõnusal joviaalsel moel tagasi
pöördunud pesapuu manu ja saanud peaaegu, et Kõigimeheks. Või mida arvata
väärtuste olemasolust, põhimõtetest ja teistest kaunitest sõndest, kui me pidime
alles äsja ära kannatama lausa piinlikust tekitava „tuntud nägude“ poolse kohahanke
– kes paremaid tingimusi pakub (kohta nimekirjas, võimalikke ametikohti võidu
korral jne), selle teki alla hüppan. Kuid see on ju vastupidine sellele, mida
me peame silmas väärtustest … rääkides. Kas sellisel juhul on siis väärtused kaup? Mnjah,
kui EL väärtusteks on kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine, siis meie
oleme sellest aretanud välja täiesti uue väärtuse – väärtuste vaba liikumise.
Võib-olla peaks ühise kasu eesmärgil sellisele vabale liikumisele kehtestama
rändlustasu? Abiks ikka. Kuid meie teiega peame otsustamisel pele passima,
milliseid väärtusi keegi esindab, kas need on pelgalt rändrüütli igas linnas
uued suulised väärtused või midagi enamat. Midagi, mida meie teiega usaldada
saame. Tähelepanematusel on järelmid, sest …
Murumütsike või helkurvest?
Asi muutub ikka segasemaks. Sõitsin trammiga
Bussijaamast kesklinna ja silma jäi Ääresoo valimisplagu rohelisel taustal.
Ups, Edasipoole pidukonna endine
stammliige ja roheplakatil? Edasipoole
väärtuste kaitsmine Kahevahel pidukonnas? Mnjah, mida see näitab? Võib-olla
seda, et ka poliitinimeste seas on palju pettunuid, palju inimesi, kes ei leia
endale õiget kohta, on poliitilised kodutud? Nii, et mitte ainult meie teiega
ei ole segaduses, vaid ka valitavad ise on segaduses. Ka segadusest poleks
midagi hullu, kuid enamiku inimeste „tavalise tähelepanelikkuse juures“
valimine toimub ikka veel „nägude järgi“, mitte „autotöökoja järgi“. Selline
valik loob suure võimaluse, et … „Valitakse valesti“ pole ilmselt kõige parem
väljend, kuid iseloomustab kõige selgemalt seda, et valik toimub mitte
pidukondi vaid juhuslikkuse järgi. Tähendab, et mitte nägu pole juhuslik, vaid
tulemus on juhuslik, mitte eesmärgipärane, mis kindlasti mängib kaasa ka
valimistulemustes.
Võib-olla võiks poliitinimesed selguse mõttes ja
meie teavitamiseks, edaspidi kanda pidukonna logoga ürpi, helkurvesti, või
vähemalt nokatsitki (oh, hea mõte tuli, selle peaks seadusega kohustuseks vormima (nali))? Et oleks kohe kaugelt ära
tunda. Sealjuures Pilvepiiri liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks tseesarlik
kuldne loorberipärjakene sündsam?) ja nimi, et meie teiega näeksime ja ära
tunneksime: „Siit tuleb seadusandja, just see poliitinimene, kellele mina,
tavaline inimene, andsin oma sünnipärase otsustusõiguse.” Siis ei tuleks enam
ette neid piinlikke momente, kui meilt tänaval küsitakse, kas te teate „seda
poliitinimest (näiteks Pilvepiiri 101-st) ja me vastame, et … eee. Siis
teaksime meie teiega mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige
viimast, saja esimest nimelt. Saaksime tänaval ligi astuda, nööbist kinni võtta
ja küsida, kuidas läheb, kuidas saame aidata, kuidas … No nüüd läks fantaasia
küll üle võlli, mingit tänaval kohtamist ei saa olla, sest ta on meie teiega
raha eest endale hirmsuure maasturi ostnud, ilmselt mitte usaldades meie
heatahtlikkust ja peljates, et me tal nööbi (või midagi muud) küljest ära
keerame.
Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku
nägijaks on saadud (no nagu kassipojadki) ja pidukonda on vahetatud. Selle jaoks võiks
olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint, umbes nagu armees on
haavatasaamise lint. Kui ikka poliitinimene on erakonda vahetanud, eks ta siis
ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra rikkam. Aga
meie? Kas ka meie oleme millegi võrra rikkamad, kui poliitinimesed sõeluvad
pidukondade vahel?
Pidulikust rootsilauast solgipangeks
Kuid
segane pole mitte ainult poliitinimeste asetus ja väärtused vaid ka pidukondade
eneste pakutav arengud segadusttekitavad. Usutavasti oleme me kõik kogenud
olukorda, kus üks või teine pidukonna platvormist või valimislubadustest on
midagi meeldivat ja midagi mitte just nii isuäratavat. Vahel tundub jälle et
mõni poliitinimene on sattunud valesse pidukonda, ise selline nutikas, kuid
pidukond on na veider.
See
on see hetk, kui tahaksite seista valimistulvas, kui rootsi laua veeres, et
saaksid ise valida endale suupärase komplekti. Eh, ei tahaks kogu elu lahjat
putru helpida, kui laual on nii palju suupärast. Piinlik ka kui seisad pidulaua
veeres mis on head ja paremat triiki täis, kuid lõpuks saad ikka (naabrimehe
juures9 lahjat suppi. Põhimõtted? Et olete põhimõtteline supihelpija? Kuid pole
midagi parata, enam ei ole eraldi supilauda, pudrulauda, on segalaud. No mõnel
pidukonnal on kohe täitsa segamini pööratud laud. Enam ei võistle mitte ideed,
näiteks pudrulaua ja supihelpijate ideed, vaid laua taha paigutatud varikokkade
read püüavad meid veenda pakutava ühiskatla supppuderjäätisködi väärtustes.
Nojah mida nigelamad on road, seda tihedamad on varikokkade varjatud nägude
read. Seekord on poliitmaailm suutnud vältida väga oskuslikult isegi põhiküsimuse
TEKET, kui mitte varjatud Välistamismängu
arvestada. Tubli töö varikokad!.
Uusavastus: enne lõika, siis külva
Nüüdseks
ongi tõdetud (ja ilmselt sellega lepitud, sest põhiküsimuseks püütakse upitada
mida iganes kasvõi 206 järgu plagiaadikahtlused), et seekord pole valimistel
esile kerkinud keskset küsimust. Võib ka
nii mõelda, et pea kõik pakuvad
pensionitõusu ja maanteeehitust, siis … Kas see ongi meie probleemide lahendus?.
Toredad mõttepujukesed mõlemad, mida siin vaielda. Kuid küsimus pole
olemuslikult selles, millele anda/kulutada meie ühist raha, vaid kuskohalt seda
„võtta“. Siinkohal tekkibki Põhimõtteliselt ebapopulaarne küsimus, kellelt raha
võtta? Mis tõlkes tähendab: Kellele uusi makse kehtestada? Siinkohal oleks
selgituseks kohane üks hea Rootsi huumor: „„Kas need valimiskampaaniad ära
ei väsita?“, küsis emaliku moega naine „Sugugi mitte,“ ütles minister. „Mulle
meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile ,
tarbijatele, on muidugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis
stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad
oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati
hea elu.“ (Bo Baldersen „parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk
145).
Kuid
see on huumor, meie teiega peame (kindlas kõneviisis) küsimuse ja
arutelu pöörama õiget pidi: mida me peaksime tegema ja kuhu investeerida, et ….
kahekordistada pensione, tõsta teaduse rahastust, kaitsekulutusi, õpetajate
palka jne (valik poliitlubadusi). Kuid meil sellist arutelu ei käi. Meil toimub
põhimõttellage arutelu nagu revolutsioonilistel toitlustussalklastel, kes läksid maale võttis
nendelt kellelt oli võtta ja neil kellel polnud lasti maha.
Me
ei saa hakata tõsimeeli arutama jagamisplaani, kui meil pole külviplaani. Me
peaksime arutama kõigepealt kuidas meie ühist vara rohkendada ja kes oleks nõus
järgmiseks arenguhüppeks oma rahaga panustama. Nojah, kuna meie poliitinimeste
põhiküsimus on andmine, siis olekski raske olnud arvata, et valimiste
põhiküsimuseks saab kuidas rohkendada ressurssi. Ei saanudki. Osavalt on
suudetud arutelud, küsimus kellelt raha ära võtta, manööverdada umbteele.
„Võtmine“ on liiga ebapopulaarne, et sellest põhiküsimust teha. Ja mida siin
arutada, võetakse nagunii. Täpselt nii nagu juhtus aktsiisidega ja
tulumaksureformiga, need küsimused ei saanud valimistel mandaati, seda mandaati
isegi ei küsitud. Nii juhtub ka edaspidi, sest varjatud miine on lubadustes
omajagu. Näiteks kena kurakäeliste eufism-lubadus „läbi viia maa
korraline hindamine“. Kõlab ju neutraalselt, korrastavalt, peaaegu
positiivselt, kuid tegelikult viib see meie taskust 300 milj EUR nagu plirtsti.
Te ei märganud? No paljud ei märganud. Kuid tõsiasi on see, et meie teiega ei
ole veel ilmselt palju asju märganud valimislubaduste ilujuttude pilves.
Märkame siis, kui meile koormised peale pannakse, siis öeldakse nagu pangas,
aga miks te ei lugenud peenes kirjas hoiatust? Vaatasite vaid kauni telleri kaanepilti?
Makske! Seega, kuna „ei ole valimiste
keskset küsimust“, siis mugandati kogu põhimõtteline ehk väärtuspõhine debatt
(kuidas meie elu läbi astenduva majanduskasvu paremaks muuta) pidukondade vaheliseks
„maailmavaateliseks heitluseks“ ja üksteisele võimalikult kunstipäraselt
halvasti ütlemiseks. Väga peen äralibisemine. On kaks võimalust kuidas hinnata
olukorda kas: „Ta ei näinud temas riigimeest, vaid pelgalt klannipealikku,
domineerivat isast väikeses hoolimatute poliitikute jõugus, mis sumpab oma
isiklike huvide ja nende poolt hääletanud valimisringkondade vahel sogastes
vetes, jagades sooje ametikohti, lükates tegutsemise valimistest kaugele
jäävasse tulevikku.“ (Dugain „Mõjuvõim“ Eesti Raamat 2016 lk 102) või ) „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus
riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale,
kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda
järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega.
Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni.
Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma
nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed
rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (lk 466) „Ent riigimehe kohustus on
keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine.
Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus
tegevusetuse õigustamiseks.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 135). Millist valikut oleme
meie valmis tegema?
Uustulnukad
Niimoodi vaadates tundub, et väärtusnihkest ja väärtuste vabast
kiikumisest aitaksid meid välja vaid uustulnukad. Säravpuhtad „süütahinged“
keset üldist sellesamuse merd. Me oleme alati oodanud midagi ... Alati on meid
edasi aidanud lootus. Nüüd loodame, et aitavad meid edasi uued pidukonnad. Lootus
peab alati olema, inimene ilma lootuseta … Mis asi see on?
Kuid,
kas uus pidukond on ikka kõigi hädade ravi ainuke lahend? Võib-olla peaksime
ise olema veidi krapsakamad, veidi loovamad, veidi nõudlikumad, veidi …
Vaadake, aeg on muutunud ja pidukonnad
koos sellega. Viimane katse luua massipidukonda oli siis kui „BesPublika“
alustas oma formeerumist pidukonnaks. Eesmärgiks oli lausa sada tuhat liiget … Järgmised
katsed a´la „Mina tean, Mina tean!“ on luhtunud. Maailm on muutunud ja
poliitika tegemise viisid tunduvad olema muutuses, mis võib tähendada, et massipidukondade ajad on ilmselt selleks
korraks möödas. Vastupidi, on detsentifugaaljõudude aeg, igast pidukonnast lööb
iga uue valikuringiga üha uusi tükke välja. Kõik need rahulolematud tükid
püüavad enamuses oma pettumus/kibestumisvahu peal luua uut pidukonda. Ilmselt
ilmestab meie aja rabelemist kõige paremini Prantsusmaa olukord, kus vaid paar
aastat tagasi tõi uuelaadne liikumine võimule noore, ambitsioonika presidendi,
põrmustades oma hooga „vanad“ pidukonnad. Nüüd on pidukonnaks formeerunud
võidukas liikumine sattunud uue hoo – kollavestide – rünnaku alla. Kuid ka
kollavestide seast lööb tükke välja. 28.01.19
PM annab teada, et „Prantsuse kollavestide liikumisest võrsus juba teine partei“.
Ja oh imet, uus pidukond ei ole ei parem- ega vasakpoolne ning kavatseb ajada
poliitikat senisest erineval viisil. Väga huvitav, milline on eriline viis?
Tuleb välja, et lihtne, erinev viis on täiesti vana viis: „Me tahame panna
poliitika keerlema südame ja empaatia ümber: praegu tugineb see raha võimule.
Me tahame arvestada igaühega, töötades jõukuse parema ümberjagamise nimel“.
Oeh, jälle see kurakäeliste eufism „töötades jõukuse parema ümberjagamise
nimel“, mis tähendab et kellegi vara võetakse ära. Selle kallal siis uus
pidukond „töötama“ hakkabki. Eh, kui kellelgi ka päris töötamiseks aega jääks,
mitte vaid ümberjagamiseks, siis võiks ju üldine jõukus kasvada. Selliseid rohkendav-loovaid
pidukondi pole just väga palju tärganud. Pole populaarsed? No ega ümberjagajad
ka liiga populaarsed pole, sest pressikonverentsi
toimumise paik avalikustati vaid mõni minut enne selle algust, kuna pidukonna
asutaja oli saanud ähvardusi teistelt kollavestidelt. Kollavestid nimelt ei
salli pidukondi. Jälle konflikt, on oodata uute tükkide irdumist. Põhiline
muidugi, et tükkide irdumine ei päädi kogu süsteemi pihustumisega. See oleks
ohtlik. Harilikult lõppeb pihustumine sellega, et leidub keegi tugevam (idee
või sunnimehhanism), mis kogud pihustunud osakesed kokku ja ehitab …
IMPEERIUMI. Ei
tohiks tähelepanuta jätta Y. N. Harari tõdemust, et: „Tõde on see, et viimase
2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm
olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas
impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk
252)
Mida teha? Võib
olla oleks uuendamistuhinas mitte unustada ka vanu tarkusi: „“Laxdela saagas“
räägitakse Olaf Paabulinnust, kes oli udus lootusetult ära eksinud ja päevade
viisi ringi hulpinud. Kui udu viimaks hajus, tekkis tuline vaidlus selle üle,
kuhu minna. Meeskond hääletas ühe suuna kasuks ja teatas Olafile oma valiku.
Hallipäine kapten ei teinud seda kuulmagi ja käskis oma kogenud navigaatoril
ise suund valida. „Tahan, et kõige
teadjam mees asja üksinda otsustaks, „ütles ta, „sest minu arust on lollide
nõukogu seda ohtlikum, mida rohkem neid on.“ (L Brownworth Merehundid“ Pegasus
2018 lk 163)
Eipidukonnad
Nii ka meil, tahaks muutusi, aga kuidas ei tea. Pidukonnad … Õigemini
ei taha enam keegi uutest poliihakatistest eriti pidukond olla, tahetakse
lihtsalt olla. Lihtsalt mõjutada. Lihtsalt … Tuletab veidi meelde kunagist austerlaste dilemmat: „Franz
Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on
austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid
Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab
suudelda, olles seljad vastastikku!” (Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed”
Argo 2012 Lk45)
Mnjah, kuid kuigi pidukond ei taheta olla, siis pidukondi sünnib
ikkagi, isegi selliseid pidukondi, millised mitte kuidagi ei taha olla
pidukonnad. Tundub, et selline vabaühenduslik sunniviisil loodud esimene moodustis oli Rohekate pidukond, milline
arvas, et neil juhti vaja ei olegi, et valivad neli eestkõnelejat ja aitab
küll. Kuid ei aidanud, järgmisel kokkusaamisel valiti kolm eestkõnelejat sh üks
esimeseks eestkõnelejaks, järgmisena valiti juba esimene eestkõneleja ja esimees,
kuni pidukond sai endale esimehe. Teatud tegevuste juures on vaja lihtsalt
lähtuda otstarbekusest ja süsteemi võimalustest. Näiteks kui lähed
suusatamisvõistlustele, siis on mõistlik minna sinna suuskadega, aga mitte
nelja kelguga. Suusavõistlustel võidavad vaid suusatajad, seal ei saa võita
kelgutajad, nad lihtsalt ei
kvalifitseeru.
Kuid katsetused jätkuvad. Ehk õnnestub. Eks Edisongi ütles, et
ta pole kunagi ebaõnnestunud, vaid ta on edukalt välja selgitanud 700
elektrilambi varianti mis ei tööta, kuni leidis sellise mis töötas. Tore
vaatenurk. Positiivne. Seega edu aluseks
on üha uuesti proovimine? Mittetöötavate variantide edukas väljaselgitamine?
Tundub, et mõni aeg katsetasid seda võimalust ka Vabakad. Kuid nende
probleemiks oli see, et nad püüdsid küll olla väga vabad, kuid lasid ennast juhtima
võõrliigi. Võõrliigid pidukonnas teevad täpselt seda sama asja nagu mingid
tegid Euroopa naaritsaga. Teevad platsi puhtaks ja liiguvad edasi. Nii ka
poliitmaastikul, kui Vabakad olid ennast ammendanud, tundis võõrliik, et ta „elu rikkus“ naaritsate liigne
pesahoiuinstinkt. Tuli luua uus pidukond, ja eelmine kurb kogemus kus keegi
kellegi elu rikkus, sai ka uue pidukonna nimeks võetud. Nüüd tegutsevad täiesti
vabalt, kuigi põeb seda Eesti pidukondade põlishäda, et ei leita endale
ainuomast nime, peab ikka kellegi teise nime üle võtma. Vabalt. Kuid tore, et
katsetused jätkuvad, sest Edison …
.
„Turusolkijate“ kiituseks
Muidugi on uute pidukondade teke kõigile teistele turul
olijatele tõeliseks nuhtluseks. Ega ükski kaupmees ei teha, et tema eduka (veel
hullem, kui vaevu kiratseva) kioski kõrvale lüüakse ülesse uue kaupmehe värske
telk. Kui uus kaupmees pakub uudset kaupa, siis võib juhtuda, et kliendid ei
oska seda tahtagi, teda tuleb harjutada, harida ja näidata kui palju mõistlikum
see on võrreldes vanade toodetega. Seega peab võib-olla alguses kahjumeid sisse
võtma, et turg mõistaks ja hakkaks hindama. Teine võimalus on, et uus kaupmees
hakkab müüma vana kaupa. Näiteks vana vaenu. Siis on juba turul toimetajatel
tunduvalt lihtsam toime tulla. Vanal olijal on kliendibaas, timmib väheke
toodet, alandab hinda, räägib kui ebausaldusväärne uustulnuk on ja ülepea, et tema kogu uudsus on pettus, sest „meie juba
teeme seda“. Seda „meie juba teeme seda“ võib juurde kleepida ka uustoodangule,
kuid see on juba veidi keerukam, sest vajab jõupingutusi kliendi/valija
tähelepanu hajutamiseks ning toodangu mõtte nihutamiseks. Kolmas variant on see
entusiastide ring, kes ei tahagi mingi tootmise/kaubandusega tegeleda, kuid
turult vajalikku toodet lihtsalt pole. No näiteks müüakse kirveid ja hantleid,
kuid teil on vaja majaehituseks haamrit. Muidugi võib leppida ka sellega, et kirvepeaga
või hantliküljega naelu seina lüüa, kuid kõik ei ole nii kannatlikud, leplikud
ja teevad lõpuks haamrifirma, lootes esindada kõiki haamrivajajaid. Muidugi on
see oht, et kliendid on lihtsalt harjunud kirvega toimetama ja arvavad, et käib
küll a´la juba minu vanaisa tegi nii. Kuid ilmselt ei taha te elada niisugustes
tingimustes nagu elas vanaisa?
Pikapurjepere (PPP) tundus just sellise seltskonnana, kes ei
leidnud turult endale vastavat toodet. No nägid, et „kerve“ ja hantliga majaehitamine
on vaevaline ja ebatõhus, tegid „vanadele“ turuosalistele ettepaneku, et meil
on uue toote projektjoonised valmis, kuidas haamreid toota, olge head hakake
tootma … Ei olnud head, ei hakanud tootma, mille tõttu polnudki rahutul
seltskonnal muud võimalust, kui ise tootmine/turustamine käsile võtta. Peab
ütlema, et välja käidud projektjoonised olid paljulubavad, tõhusad. Usutavasti
jooksid paljudel nendel, kes on juba aastaid tahtnud lauda ühe ropsuga kinni
lüüa, juba kujutluspildist suu vett. Ütleme nii, et projektdokumentatsioonina
vastas kõige rohkem riigireformi nõuetele. Võiks tekitada keskkonna, kus
tootlus pääseks välja oma 70-80% tootluse keskmisest EL tasemest, bürokraatia
väheneks, loovus kasvaks. Tore
Tegelikkus nii toredaks pole kujunenud. Ühest küljest oli
tegemist valdkonnas uute inimestega, kes veel ei teadnud turu reegleid ja
nippe, kuid iga turg on teatavasti erinev oma võimaluste ja … lõksudega.
Kõigepealt see piinlikkust tekitav nimevalikupeetuse lugu. Ei tea, mis viga
meie poliitmaastiku uustulnukatel on, et tahetakse kasutada juba kellegi teise
käibele lastud nime? Eesti keel on nii ilus, nii rikkalike varjunditega et
igaüks peaks leidma endale kena pidukonna nime, kuid ei … Asi algas juba ammu,
kui vägisi taheti üle ühe pidukonnahakatise poolt üle võtta populaarse
teatritüki nimetust, no tookord ei läinud õnneks. Seekordne nime ülevõtmine on
kahest nurgast halb, esiteks, märgiliselt, on selline kasutamine ilma
kokkuleppeta taunitav, olenemata juriidilisest „õigeks kirjutamisest“. Vaadake,
99,8% inimesi elab tavaõiguse järgi ja neid juriidilised seletused ei veena,
nende jaoks on see täpselt see asi, millena tavaõigus seda käsitleb. Teiseks
võttis nimevaidlus uuserakonna stardihoo maha. Liiga palju energiat läks käivitamise hoo asemel nimevaidlusse.
Tühja.
Kahju
Mis aga kummastav, siis PPP ei alustanud oma kampaaniat mitte
sellest, mis on tema tugev külg, ehk muuta riiki tõhusamaks nii ülesehituselt,
kui loova majanduskeskkonna arendamisel, vaid suubus mingisse „vanade
kaupmeeste“ meelistegevusse ehk rahvusliku erisuse rõhutamisse. Osad kliendid/valijad
arvasid küll eneselohutuslikult, et need sindrinahad imagokujundajad, keerasid
kõik kihva, kuid … Sellisel juhul tekkib küsimus, kes pidukonda juhib? Ei
tahaks uskuda nii nutikalt seltskonnalt, et meediaplaan oligi nii primitiivne,
et tähtis on et meist räägitakse, pole vahet kas head või halba. Niimoodi võib
mõelda vaid mingi meelelahutus valdkonna esindaja (kui sedagi, see rohkem
eneselohutus), mitte tõsiseltvõetav poliitinimene.
Vaadake, selleks et teid valitaks, peab klient ennast teiega
samastama. Kui massimeedia kihab, et keegi lasi ennast trammipeatuses täis,
siis saab see „massikajastuse“ ja klient küll salvestav selle teadmise, kuid ta
ei samasta ennast täislasknuga. Sama ka reklaamidega. Nagu arvamusküsitlusedki
näitasid, oli keskendumisuun vale, meediaplaan ebaõnnestunud ja klient karistas
selle ka koheselt reitingu langusega ära. Pealegi jääb sügavalt arusaamatuks, millist kliendisegmenti püüti hõlvata? Müsteerium.
Meediaplaan läks nässu. Oeh. Valiti täiesti vale lahinguväli. Algajal
on võimalik valida, lausa unikaalne
võimalus valida, oma lahinguväli, oma tugev valdkond. Kuid valiti vastandumine,
justkui see oleks olnud kõige suurem probleem. Ei ole. Hullem veel, kui seda
apsu hakati õigustama ja klientidele sugereerima, et see ongi põhiküsimus,
võluvõti kõige parandamiseks? Piinlik värk, unustati oma põhitoode.
Kroonijuveel. Turult ei olnud puudu mitte rahvusküsimustele apelleerivat ja
vastanduvat (kuigi räigelt „segregatsioonini“ pole meil ka kõige käremeelsemad
jõudnud), turul oli puudu instrument/toode, mis looks homset paremaks ja selle
juurküsimus asub hoopis mujal. „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse
mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne
käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma
võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse
all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult
vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka
hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt
igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle
vastand on sotsialistlik käsitlus, mille
kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete
ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning
et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus
ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (Lk 419)
Ja nüüd tähelepanu: „Noores liitvabariigis aitas Ludwig Erhardi
sotsiaalse turumajandusega seonduv saavutada kiire majandustõusu verisulis
demokraatiat tõenäoliselt paremini kinnistada kui liitlaste kõik
ümberkasvatamiskatsed.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 421)
Selle asemel, et uppuda
võõrastesse lahinuväljadesse, tuleb oma kroonijuveeli läikima lüüa, tihtne tõde
on, et energiat tuleb jaotada mõistlikult, siis on ka tulemused tulemas.
„Viimane tegevusjäreldus kutsub üles raiskama võimalikult vähe jõudu
valdkondadele, kus kompetents on madal. Keskenduda tuleks aladele, kus
kompetents ja oskused on kõrgel tasemel.
Palju rohkem energiat ja tööd kulub, jõudmaks ebakompetentsuse tasandilt halli
keskpärasuseni, kui sellele, et jõuda heade tulemuste tasandilt täiuslikkuseni.
Hoolimata sellest üritab enamik inimesi, ka enamik õpetajaid ja
organisatsioone, tõsta ebakompetentseid inimesi halli keskärasuseni. Selle asemel
tuleks pühendada oma energia, ressursid ja aeg sellele, et teha
ebakompetentsest inimesest tõeline staar.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed
21. Sajandiks“ lk 184)
Teha tulevikku ... täna
Niipalju siis väärtustest. Väärtused,
põhimõtted maailmaparandajad, kuidas sellesse suhtuda? Lihtsalt uskuda?
„Nad olid
väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses
neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma
parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid
parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi
väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.” (R.Stark
„Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015 Lk 126)
Niisiis, kui keegi räägib väärtustest oleks paslik küsida,
milliseid väärtuseid silmas peetakse, sest väärtusi või ebaväärikust võivad erinevad inimesed tajuda erinevalt „( …) nagu see anekdoot teenijatüdrukust,
kes läks pastorihärra juurde pihile, ja kui ta oli juba igasuguseid patte
pihtinud, hakkas järsku häbenema ja ütles, et ta on iga öö kõlvatusi teinud.
Teadagi, kui pastorihärra seda kuulis, hakkas tal kohe suu vett jooksma, ja ta
ütles: „ Noh, ära häbene ühtigi, kallis tütreke, mina olen jumala asemik, ja
räägi mulle ilusti ja täpselt, mis kõlvatust sa oled teinud.”” Tüdruk pistis
nutma, et tal on häbi, et tema hingel lasub väga kole kõlvatus. Õpetajahärra
jälle seletama, et tema on ikkagi tüdruku vaimne isa. Viimaks alustas tüdruk
pika puiklemise järel sellest, et ta võtnud igal õhtul riided seljast ja
pugenud voodisse. Aga edasi ei saanud ta enam sõnagi suust ja kukkus jälle
ulguma. Õpetajahärra ikka oma, et ärgu tüdruk häbenegu, et inimene on patune
juba oma sündimise poolest, kuid jumala arm on lõpmata. Viimaks võttis tüdruk
siiski südame rindu ja seletas läbi nutu: Kui ma õhtuti riided seljast võtsin
ja voodisse pugesin, siis … siis kraapisin ma varvaste vahelt musta … ja
nuusutasin seda.” See oligi kogu tema kõlvatus.” (J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja
päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960 lk 618)
Natuke kõhedaks teeb see rabedus, kui poliitinimesed ei tunne
ära millised on eesmärgid ja millised vahendid. „Homset polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse
külge klammerdumine on alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse
säilitamine viib alati selleni, et institutsiooni kõige napimad ja
väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota
oodatud tulemusi. Samas toob millegi uutmoodi tegemine – rääkimata
innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul
eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud. Ja kui inimesed on
pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid ilmselt kasutada ei
saa.
Muudatuse rakendamise esmaseks
põhimõtteks peaks olema organiseeritud loobumine
terves organisatsioonis“ P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk
86 „Ainus poliitika tõenäoliseks edu
saavutamiseks on – üritada teha tulevikku“ (lk 105). Vaat selle
järgi võikski valida.
Järgneb…
Targutusi:
P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“
OÜ Küppar & Ko 2015
Lk 122. „Inimestele meeldib kirg. Inimestele meeldib
kiresse panustada. Ja seda ei saa teeselda. Inimese jamajutu detektor on osav
tuvastama kõik selle, mis pole ehe. Kasutatud autode müüja, valju häälega
hõikav kloun tsirkusetelgi ees ning
asjatundmatu poliitik jätavad alati võltsi mulje“
126 „Kui miski saab untsu minna,
paranda see ära! (Ja Murphy käigu põrgusse!)“
Lk 151 „Kui me omandame uusi
ettevõtteid, selgitan inimestele, et ma püüan alati välja uurida, kas see isik,
kes ettevõtet juhib, on palgasõdur või misjonär? Misjonär loob toote ja rajab
teenuse, kuna armastab kliente, sest nemad armastavad toodet, sest nad
armastavad teenust. Palgasõdur loob teenuse või toote, et ta saaks ettevõtte
kasumisse pöörata ja raha teenida. Üks suuremaid paradokse on see, et
misjonärid teenivad lõppkokkuvõttes ikkagi rohkem kui palgasõdurid. Seepärast
vali midagi, millesse sa kirglikult suhtud, see on minu soovitus.“ Jeff Benoz
Amazoni looja
No comments:
Post a Comment