Sunday, September 15, 2013

Hoolimatuse kiirtee Vol 2


Millegipärast tundub meile (neile), et maailm areneb kuidagi aeglaselt ning ainukene võimalus sellele "itsi" lisada on, miite loovust arendad, vaid teha seadusi, kuidas keegi käituma peab. Nojah, ega seadusega loovust ei tekita. Tekkibki selline tühi tunne, et mitte midagi pole teinud ... no teeme siis vähemalt seaduse. On tekkinud omaette karistamishullus. Konkurentsiõiguse rikkumised, mis laias maailmas on sügavate debattide alaks, kus tuuakse välja argumente poolt ja vastu, oleme meie lahendanud kriminaalgiljotiiniga. Samas pole konkurentsirikkumiste eesmärgiks mitte "vangi panemine", vaid pingete mahavõtmine turult. Kriminaalmenetluses pole mingit võimalust arutada hea ja kurja äratundmise puust ja selle viljadest, seal on eesmärgiks ... süüdlase leidmine. Väga kallis ja turukorralduse seisukohalt ebatõhus meetod. No vähemalt on advokaadid selles osas lõpuks häirekelle lööma hakanud. Samas mõttekene, et passi kaotajat/rikkujat tuleb karistada/trahvida on tõeline vanariigi pärand. Oeh! Lisaks on hoolivad laste kaitsjad andnud mõtte seadusetegijatele, et peame ära määrama, kui kauaks võiks lapse üksinda jätta, kas tunniks või kaheks? Jätad kauemaks, kui seadus ette näeb ja trahv kohe tulemas. No seda ma nimetasi oma "Bürokraat, võim ja Vanaemas" trahvimajanduseks, kui tööstusharuks. Eks ta ole, kui siseriiklikku kaubakäivet ei suudeta elavdada, elavdame siis vähemalt trahvikäivet. Mnjah, minuealiste inimeste vanemad oleks ilmselt pidanud pikaks ajaks kinnimajja panema, sest kui isa oli Peetrilinnas haridust omandamas, siis ema käis vahetustega tööl. Nojah, minu jaoks tähendas see, et kui mindi tööle, siis keerati uks väljastpoolt kinni ja tuli lihtsalt oodata, et see uuesti lahti tehti. Naabritädi andis lõuna ajal söögipoolist ja jälle tuli oodata, polnud ei telekat ega videomänge, vaid raadiost laulis Heli Lääts et : " ... ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ...". Seegi laul keelati ära, kuna vanariigis oli kõik tead, mis eluslt oodata võib ehk nii nagu partei ütles. Kui nüüd mõeda sellele ajale, siis ... igav oli küll, aga et selle pärast vanemad vanggi panna ... isegi dotalitaarses NL-s ei tulnud ükski kirvenägu selle peale. Nojah, teine võimalus on muidugi seee, et selline üksiolek on jätnud minusse nii sügava trauma, et ma pole võimeline sellest isegi mitte aru saama.
Ega saavutatule pidama saa jääda, kuulsin „raadiumist”, et seadussepad valmistavad juba ette seadust, kuidas suitsetavaid raskejalgseid türmi pista. Muidugi, ka minu mõistus ei küüni selleni, et noor ema või emaks saaja pinutagust kõhviks, kuid samuti ei küüni minu mõistus selleni, kuidas sellist (veel mitte sünnitanud?) naist kolmeks aastaks vangi panna. See on ju pöörane, mingi haige karistusmaailm. Maailma saab muuta ka teistmoodi, nimelt hoolivusega, kuid väärhoolivus on lihtsalt üks hoolimatuse eriliike. Kas keegi suudab sellist absurdsust ette kujutada, et lapseootel naine pannakse vangi, sest ta on suitsu tömmanud? Mnjh, rasedat naist ei saa kuidagi vangi panna ilma veel sündimata last vangi panemata. Seega veel enne sündimist ... vangi? Siinkohal meenub mulle minu armastatud emakeeleõpetaja räägitud lugu J. Liivist, kes olevat kirjutanud tüütule  austajale raamatusse pühenduse : "Oh oleks mina näinud, kui Teid tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!". Tahaks hüüda täiel häälel, ärge tehke!!! 
Ja ega siis kohavalitsejatega teisiti asjad ei toimi. Kui firma saab „viisurist” teada, et homme muudetakse liiklusskeemi niimoodi, et sellesse teenindusjaama on 90% autodest sissepääs raskendatud, siis tähendab see sama, mida karavaniteede muutumine endistele õitsvatele linnadele. Need linnad surid lihtsalt välja. Muidugi tuleb liiklusskeeme kaasajastada, kuid selleks peab toimima kaasamismehhanism, mitte hoolimatuse mehhanism: „ärge kidisege, meie teame, kuidas head teha”. Hoolimatus on juurdunud nii sügavale, et hoolimatud ise ei adugi seda enam. See on muutunud tavaks. Harjumuseks? Sama firma, on selliseid kaasamatuse aktsioone kogenud ka varem ja ikka ühesuguse tulemusega – klientide kaotusega. Nojah, see ei ole mitte see kaotus, mida linnaametnik püüab demagoogiaga varjutada, et kui valida on inimeste elude ja ühe ettevõtja sissetulekute vahel, siis … Uskumatu hämamine. Loomulikult tuleb valida inimeste turvalisuse kasuks, kuid kuidas see teadmine inimese turvalisusest järsku neljapäeva õhtul formeerus räpakaks tegevuseks? Seoses valimistega? Seoses mille valimisega? Rahvaesindajate või teiste ettevõtjate valimisega? Ja tulemus on see, et ristmik, mis oli enne segane, on olnud viimased kakskümmend aastat segane, läheb veelgi segasemaks. Ah jaa, muide inimestest veel ehk klientide kaotusest, kui lugeda seda mõlemat pidi, siis kaotab kliente nii ettevõtja, kuid kaotab ka klient, sest ta jääb ilma harjumuspärasest teeninduskohast. Seega kaotavad kõik: ettevõtjad, kliendid, liiklusohutus, isegi hoolimatud kaotavad. Hoolimatus ei tohi olla linnakorralduslik põhialus, et me näiteks ehitame turismi kõrghooajal ühte vanalinna põhisoont ümber ja meid ei huvita, et teie poeke või restoran kõrbeb või põleb. Meie tahame siin lihtsalt head teha (loe: linti lõigata). Kohalikud elanikud? Neile ei meeldi? No koligu siis minema! Mnjah, see on hoolimatus ja inimesed kolivadki, võib-olla mitte vanalinnast, võib-olla mitte oma põlistalust, kuid mentaalselt kolivad nad minema hoolimatu võimu juurest. MOTT.