Muutustesein V11: Väikesed suurmuutjad

 

Foto kõige mõttetumast ristmikust: kolm üle tee ulatuvat massiivset raudkaaki, 19 foori ja mitukümmend liiklusmärki

Sõidan Pi-Ritalt Ka-Lamaja poole. Kuulan raadiot. Glasgow´s istuvad maailma targad koos ja püüavad ilma sutsu külmemaks timmida, meie … Meie püüame ka. Püüame teha … midagi. Teemegi õhinapõhiselt. Tundub, et  kõik püüavad ühe korraga „teha suuri asju“ (keelata, lõpetada, piirata), kuid maailma koosneb hoopis pisiasjadest. Mammut teatavasti ei koosne mammutitest, vaid rakkudest või … ampsudest. Sellest tulebki lähtuda, probleeme tuleb lahendada ampsukaupa, muidu võib suur tükk kurku kinni jääda. Prr. Pealegi, küsigem endalt, kas me elame tõeliselt säästa tahtvas maailmas või teeme vaid õhinapõhiseid irdtegevusi (sest nii on kombekas ja kõik ju teevad), mis vaatamata kaunikõlalisusele raiskavad meie aega, raha ja ressursse? Kuidas nii? Võtame mõne lihtsa igapäevaelu näite. Istun autosse … Ja-ja tunnistan täiesti avalikult, selgesõnaliselt ja häbenemata, et istun autosse ja sõidan linnapoole. Ma ei kasuta selleks ratast, tõuksi ega tuulelohet  ühel lihtsal põhjusel, et päev on ajasäästlikult kokku pakitud mitmetest kohtumistest ja aruteludest linna eri piirkondades ja kohtumiste vahed on ajakriitilised. Tegemist on kõige säästlikuma liikumisviisiga minu töökorralduses. Kulutan vähe, jõuan palju. Järgmised päeva kodukontoris … jõuan palju, kulutan veel vähem. Seega esimeseks keskkonnasäästuks on paljudel juhtudel läbimõeldud logistika, taaskasutus ja seadmete elukaara pikendamine. Praegune kliimapoliitika tundub keskenduvat selle, kuidas miljardeid maksumaksja raha kõige kunstipärasemalt raisku lasta, mitte sellele, kuidas pisiraiskamistest suurt kokkuhoidu kumuleerida. . Muidugi ei lasta raisku kõike, tekkivad uued tehnoloogiad, sest turg (ja meie teiega) nõuavad seda, kuid kliimapoliitika põhihoob asub hoopis mujal, see asub väikeste, kuid tihedate tegevuste normaliseerimises ja sellest nii raha kui keskkonnasäästu kogumist. Muidugi ei ole see nii glamuurne, kuid see eest tõhus.

Niisiis … läksime liikvele.

Niisiis … ärme tee sama viga, mida enamuses tehakse tahtes maailma muuta, mitte iseennast. Alustame väikeste ampsudega, et seederikkeid ei tekiks. Võtame näiteks mingi lihtsa valdkonna mida me igapäevaselt kogeme, nagu oma igapäevase liikumise. Hea algus, sest  transport on peale tööstust kõige suurema jalajäljega inimtegevuse valdkond. Kuna tööstusega meie teiega igapäevainimesed midagi tarka teha ei oska ja rumaluse tiražeerimine vaid halvendab olukorda, siis parem jätame tööstuse rahule ja tegeleme igapäeva liikuvusega.

Tööle minekuks on suures piiris kolm võimalust: ühiskondlik transport (ÜT), auto või jalakäik (ratas ei kuulu praegusel aastaajal ilmselt niivõrd transpordivahendite kui ekstreemspordi vahendite hulka). Kuigi me räägime palju ÜT eelistamise vajadusest, siis tõsiasi on, et tööl käijatest kasutab ÜT vaid 20% ehk piinlikult vähe. No-jah eelmisel EL eelarveperioodil pumbati küll ÜT edendamiseks lähes 700 milj EUR, mille tulemusena kasutatavus … langes 2+%, nii et ainult raha asja ei paranda vaid võib valede otsuste puhul seda halvendada. Järelikult kasutab suurem enamus tööle jõudmiseks autot. Sellest alustamegi.

Niisiis teeme koduukse lahti ja … Võib arvata, et enamuse meist teiega kodu asub õuealade piirkonnas (ilmselt on suurem osa meie Peamise Linna territooriumist tähistatud lausaliselt õueala märgiga), kus liikumiskiirus on piiratud (20/30 km/h). Roomame välja … administratiivsele takistusrajale. Mnjah, roomame aeglaselt, sest administratiivõhin on  igaks juhuks tänava täis pikitud ka „lamavaid politseinikke“ (edaspidi: lamajad). Kuigi oma kasutegurilt  võiks need ümber nimetada tapetud kliimaks. Miks? Kas olete mõelnud, mis nendest kasu võiks olla … kliimakontekstis? Või on need projekteeritud vaid teedeehitajate rõõmuks? Administratiivse enesenäitamise rõõmuks? Ei tea. Vaadake, kliimakonks on selles, et iga lamaja eel tuleb kiirus peaaegu peatumiseni maha pidurdad, sest isegi kui juht juhtub sõitma 20/30 km/h siis lamaja ületamiseks alandab ta selle -5 km/h ja roomab üle kui ei taha autot rikkuda ja peaga lakke lennata riskides kaelaluu murruga. Peale lamajat muidugi juht kiirendab (kirudes), mis nõuab ekstraenergiat, ehk selle üha lamaja ületamiseks (+ lamaja enese tootmiseks ja paigaldamiseks) kulutatud süsinikujälg on kogumis meeletu ja tarbetu.  Muidugi, kui eesmärgiks on autosõidu kaotamine ajaloost, siis on lamajad omal kohal, kuid CO2 emissiooni seisukohalt on tegemist täiesti vastupidise tegevusega võrreldes kogu maailma kliimaeesmärgiga. Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lamajad kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Iga päev? Iga aasta? Eks ole hea küsimus?

Inimkonna rumalaim leiutis

Midagi veel põriseb, kuid see pole auto ega autokujuline mopeed vaid … No muidugi see on  inimkonna üks kõige mõttetum ja samas toksilisem leiutist – administratiivlehepuhur. Aeglaselt jalutavad mehepojad liiguvad puhuritega lehti hunnikusse ja … tossutavad mõnuga rohkelt CO2 taeva poole. Muidugi  järgmine tuuleiil lükkab lehehunnikud jälle liikvele. Usinad koristusmehed jälle … tossutamas. Ja niimoodi ringiratast kuni lumi maha tuleb või kui lehed pakitakse lõpuks … kilekottidesse (fossiilmaterjal) ja veetakse autodega (fossiilkütus) Jäätmejaama (igati tarvilik ja üha paraneva teenindusega struktuur). Kuid Jäätmejaamades näeme pilti neist hunnitutest nüüd juba räbaldunud kilekottidesse mässitud lehekuhjadest, mis küll kuidagi keskkonnasäästu mõõdet välja ei anna. Õhinapõhiselt loodi tummisest kompostimaterjalist … prügi. Milline on siis on ühe mahakukkunud lehekese jalajälg kogumis? Hakkame „kaardistama“: puhuri fossiilkütus, teisaldava auto fossiilkütus, kotikile on suure tõenäosusega toodetud fossiilsest materjalist ja selle absorbeerimine kulutab jälle fossiilkütust. Kas me pole mitte  CO2 jälje vähendamise mõttest õigesti aru saanud? Või see meid ei huvitagi? Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lehepuhurid, lehekotid ja nende vedu/töötlus  kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Eks ole hea küsimus?

Mõeldes pisiasjadest

Sõidan, õigemini sõitsin, nüüd … istun autos. Istun autos kesklinnas. Istun järjekorras. Foorijärjekorras. Istun värskelt tekitatud administratiivses ummikus, kus kaks Narva maanteelt Pronksi tänavale pööravat rada on asendatud ühega. Tuiksoone läbilaskevõime langes poole võrra. Tromb. Liiklustromb. Administratiivne liiklustromb. Istun, aga mõte töötab, mootor ka. Kuulan raadiot. Valikus viirus ja rohepööre, rohepööre ja viirus ja õhinapõhine. Vaadake, vahel leiame me kõik ennast olukorrast, kus saada aru, et midagi on valesti, kuid … aru ei saa mis nimelt. Viimased aastad on olnud õhk ja eeter täis arutlusi rohepöördest, CO2 jalajälje vähendamise vajadusest, liikuvusest ja … Oeh, terve maailm sõitis ju Glasgowśse, et kokku leppida keskkonnalastest ühistegevustes, kuid maailma päästmine ei alga maailma päästmisest korraga, vaid pisiasjadest kogumis, meis enestest, meie mõttemudelitest ja nende muutmisest.

Niisiis istun ja mõtlen pisiasjadest ja pisiasjade kumulatiivsest suurefektist. Pi-Rita poolt sõites on iga natukese vahemaa järel jalakäijate isetoimiv demokraatlik vöötrada asendatud administratiivse fooriga. Foorid plingivad 24/7. Põletavad „surnud mammuteid“. Igaüks eraldi võttes … pisiasi. Isegi uhke värk, nagu aastaringsed jõulupuud. Turvaline, kuid … Keskkonnavaenulik. Kuidas nii? Vaadake kui üksik jalakäija vajutab individuaalset foorinuppu ja läheb üle tee individuaalfoori süsteemis, mitte tulede sujuva tsüklilisuse liikuvuse süsteemis, siis on see reostus (peaaegu nagu ohvritule süütamine). Kuidas nii? Lihtne, sest ühelpool foori seisab u 30 autot ja teisel pool foori seisavad veel u 30 autot – seisavad ja tossutavad. Üksik uitaja on ammu kadunud, kuid 2x30 autot seisavad ja tossutavad. Ühe sellise individuaalületuse hinnaks on kogumis umbes tund töötava mootoriga seisvat autot. Kujutate ette – tund tarbetut tossutamist? Kuid foore on ju viis sellel lühikesel teelõigul. Seega viis tundi seisvat tossutamist. Kuid see pole veel kõik, sest tunnis seiskavad need foorid liikluse kümneid kordi. Kas see tähendab, et tunnis saame hüpoteetiliselt sadakond tundi administratiivtossu? Kui kujutada seda ette kogu linna mastaabis (tuhanded seisvad ja tossutavad autod), siis on see hirmuäratav. Samas iga foori taga me justkui ei märka seda administratiivset hävingutendentsi. See on energia kadu (ja CO2 emissioon), kuid see pole veel kõik, lisaks kaotame me selle energia mis kulub 2x30 kordsele autode  mahapidurdamisele ja üleskiirendamisele. Nagu märgitud, siis Pi-Rita teel on umbes viis sellist foori järjestikku ehk  linna sõites võib juhtuda, et viis jalakäijat tekitavad u 7 min jooksul viie tunni jagu asjatult kulutatud energiat, tootes tarbetult CO2? Pärast peab regulatsioonirobot „kangelaslikult“ mingitelt elulistelt teenustel kokku hoidma, tehaseid või kaevandusi sulgema, sest, meil on ju omad keskkonnaalased kohustused täita. Tuletab meelde kogemust sõjatehasest, kus vanarauaplaani katteks lõigati tuliuued metallplaadid juppideks (plaani täiteks) ja kuu lõpus otsiti kõik tsehhitagused läbi, et viimastest rämpsust toorikumaterjali kokku keevitada (jällegi plaani täiteks). Muide kui tegemist oli vöötradadega, siis sujus liiklus hoopis sujuvamalt/keskkonnasõbralikumalt, jalakäija lasti üle ja sõideti edasi, mitte ei põristatut tühjalt tuima. Muide ka fooride jõulutuled ei plinkinud ööpäevaringselt (jälle kokkuhoid).  Nii, et kokkuvõttes on kaotajaks kõige suuremalt ülehooldatud jalakäija (maksumaksja ka), kes hingab sisse kogu selle saasta ja ühtlasi maksab selle lisasaaste kinni. Kui nüüd mõelda, kui palju on meil tühikäigulisi ja süsteemituid foore, siis see mida me saaksime lihtsama, kuid läbimõeldud eesmärgistatud sujuva  liikluskorralduse ja intelligentsete fooridega kokku hoida on kogu Eesti ulatuses tohutu.  Aastas? Üüratu. Seega kui me tahame tõesti puhtamat kodulinna (ja planeeti), siis peame lõpetama tuimade „kahtehtud“ tegevused ja mõtestama kuidas muuta tehnoloogiaid. Eesmärgiks peab olema kestlik, kuid sujuv ja nauditav liikuvus – mõtestatud tegevus, mitte „kahtegevus“.

Mis on „kahtegevus“? Näiteks eelmainitud lehekoristus, kus lehed aetakse fossiilkütusega kottidesse, mis on toodetud fossiiliga fossiilist, viiakse autodega (fossiiliga) jäätmejaamadesse (kus nendega opereeritakse fossiiliga) ja kotijäätmed tuleb jällegi ümber töötada fossiiliga. Uskumatult vanaaegne, uskumatult raiskav, uskumatult saastav. Või liikluse kiuslik reguleerimispoliitika, tänavate ühesuunaliseks muutmisega (iga ümbersõit tegelikult asjatult kulutatud kütus ja toodetud CO2), teede kitsamaks ehitamine, kõverad teeotsad ja vormeliraja tsikaanid, lamajate paigaldamine, tavaliste ületee pöörete kinniehitamine, see kõik suurendab kokkuvõttes CO2 emissiooni, sest autosõidule alternatiivi ehk  nauditavalt toimivat ühistransporti ju pole. NB! Veelkord üle korrates: laias plaanis asendust autodele pole. On administratiivne kius. No jah, muidugi rattasõit on üks lahendus, aga … ei sobi kõigile. Õigemini sobib meie tingimustes ja vananevale elanikkonnast vähestele. Titaanpuusaga memmed ja vitagevanamehed ei kvalifitseeru sellele rajale.

Liikuvusstrateegia kui liikumatuse strateegia.

Rattur emeriitusena on rattad mulle alati meeldinud, võib öelda, et olen  pigem rattalemb, kuid igal asjal/tegevusel on oma aeg ja koht. Olen sõitnud rattaga poris ja lumes, krusade vahel ja metsas, olen olnud märg ja sopane kui mudakäi. Kuid seda kõike sportlikul eesmärgil ja enese vormis hoidmiseks. Ma ei kujuta kogemuslikult väga hästi ette, et see võiks tänasel novembripäeval olla viis tööle sõiduks (ei kontorisse ega ehitusplatsile). Muidugi on see võimalik, kuid see vajab teistsugust infrastruktuuri neile vähestele, kes seda naudivad. See vajab riietuskappe ja dušširuume töökohtadel, kus ennast pesta ja riideid vahetada, see nõuab riiete kuivatuskohti ja kinniseid rattaparklaid. Te ju ei lähe higihaisusena ja porisena oma kontorisse klientidega kohtuma? Elementaarne. Kümmekond kilomeetrit sõtkumist vastutuules võtab ka kõige treenitumal naha märjaks, midagi pole teha, selline on meie süsteemne ülesehitus. Rattasõit ei ole ainult päikesepaiste ja linnulaul, see on tõsine pingutus. Muidugi on meile teiega vaja liikumist, kuid liikumine peab olema jõu ja eakohane, minu 80+ vintagenaabrimees on igati traksis nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid rattasõit vihmas/lörtsis pole talle eakohane, ka minu ämm oma 95 juubelil (samuti traksis) arvas, et ta püüaks vältida rattasõitu, kui vähegi võimalik. Edasi. Kui paljudes töökohtades on meil võimalus ennast sõidujärgselt kasida ja ratast kuivalt parkida? Talvine sõit …

Mnjah, talvel siis kui kahel jalal tuleb liikuda aeglaselt ja harkisjalgselt nagu maamõõdu sirkel, ei soovitaks ma kellelgi rattasõitu, see on ekstreemsport (testitud). Seega rattasõit on tore harrastus ja edu kõigile neile kes seda ekstreemsust harrastavad aastaringselt, kuid see ei ole ega saa kunagi olema üldine liikuvusviis suuremas linnas. Kuid kõik need teed, mis on rajatud ja millede avamislinte on pidulikult läbi lõigatud seisavad suuresti tühja. Kasutult? Mitte päris, sest annavad aastaringselt tööd ja leiba tänavakoristusfirmadele. Muide ainuke rattur, keda talvel trehvasin nägema sõitis … sõiduteel. Nii on.

Mõeldes ühisest transpordist

Aga liikuda on vaja, liikumine ongi elu, kuid … Ajal, mil elamise viis muutub päev-päevalt ikka kiiremaks peab (kindlas kõneviisis) ka liikumisharjumusi, -tehnoloogiaid ja –strateegiaid muuta. Samas, kui meie liikuvuspoliitika põhineb millegipärast mitte sujuvusel/tõhususel vaid rahustamisel, piiramisel, keelamisel ja karistamisel. Tänase liikuvusstrateegia sogan võiks olla „Parim liikuvus on liikumatus!“ Kõik see on toimunud nagu tuntud lugu konna aeglasest keetmisest, meie teiega oleme iga jaburuse peale ürginstinktlikult leidnud mingi mahendava lahenduse ja pole tähele pannudki, et liiklejatevalikud administratiivkiusus hakkavad otsa saama.  Kaotame kiirust ja sellesamaga suurendame saastet, kuigi peab olema vastupidi.  Kiirus ja aeglus on paljuski suhtelised mõisted ja on  mõistetav, kui kellelegi meeldib näiteks aeglast valssi tantsida (elegantne ja nauditav vaatemäng), kuid kui meie elu kulgeb tegelikult džaivi rütmis, siis … Ilmselt on sellistes tingimustes valsi lohistamine ohtlik ja inetu. Jah võimalik, kuid inetu, mis tähendab, et ka liikuvuse ajakohastamiseks tuleb plaati ja rütmi muuta, muidu jäämegi hullumajja, kõige sellest tulenevaga. Seega sujuv, nauditav, kuid kiire liikumine on see mida me vajame. Enam ei ole mõeldav, et laulupeole tuldaks kagunurgast nädalakese. Nii et … Mis siis üle jääb? Loomulikult ühistransport (seniks kuni pole leiutatud teleportatsiooni).  

Ühine transport + taaskasutus

Tegelikult on ka ühistransport kui süsteem, täpselt samuti kui kunagine ühiskondlik transport oma aja ära elanud, see mille poole me püüdlema peame on ühine transport. Võrgustik noh! See ei ole tasuta teenused (tasuta tähendab seda, et selle eest ei maksa kasutaja vaid keegi teine). Vahel me hälbime kiires elutempos reaalsusest ja teeme oma mõttemaailmas kiirühendusi. Vahel lühiühendusi. Kui me mõte jookseb seda rada pidi, et bussisõit on tasuta ja selle eest maksab riik, siis see ongi lühiühendus. Riigil ei ole mitte mingit raha (enamgi veel, riigil on vaid halvast administreerimisest tekkinud võlad), raha on meie oma, meie ühine raha. Seda raha kannavad kokku nii noored kui vanad, kestlikud ja puhta väetid, kavalad, targad ja need teised ka, selle rahaga peame me ümber käima eriti tähelepanelikult ja säästlikult. Eriti säästlikult, kuid eriti tõhusalt. Meie ühise raha eest üha uute busside ja rongide ostmine ei ole heaperemehelik ei meie raha suhtes ega keskkonna suhtes. Põhjamaade KOV-d on juba ammu aru saanud, et buss peab olema nägus, turvaline, kestlik kuid mitte ilmtingimata uus. Nemad on aru saanud, et taaskasutus pole mitte ainult vanade raamatute ja vaaside mitmekordne ringlus/taaskasutus, vaid raiskamise vähendamise üks suuri ressursse on ka transpordivahendite elukaare pikendamine. Just, kui kasutatud, kuid heal bussil vahetada kulunud sõlmed, asendada osa vidinaid tänapäevaste vidinatega ja asjatundlikult kere kohendada, sõidab see buss veel ühe (või kaks) ringi. See on keskkonnahoiu seisukohalt õige suhtumine. Hoiab kokku nii metalle, kui kütust vähendades ülemaailmset saaste jalajälge. Mis veel selle juures head on, on see, et elukaaremeistrid asuvad siinsamas Eestis. Seda ka Põhjamaade jaoks.

Ühise transpordi intelligentne võrgustik

Kuid nauditavus ja ühise transpordi eelistamine tekkib vaid siis, kui selleks on loodud tingimused. Tänane administratiivkius autosõitjate suhtes ei meelesta neid ümber istuma ÜT-i vaid meelestab neid administratsioonide vastu. Kuid ühine transport saab elu sisse siis, kui on loodud võrgustik kõigist võimalikest transpordivahenditest, alates „piimaautodest kuni tõuksideni“. Kuid põhivõrk (ühise transpordi kandekonstruktsioon) peab olema selline, et buss on mõnesaja meetri kaugusel meie teiega ukseesisest, järgmine buss nägemiskaugusel, bussides IKT lahendused/ekraanid ümberistumisvõimalustest ja marsruudiplaneerijatest. See on tuleviku ühine transport, selle poole tuleb püüelda, mitte rammida autosõitjaid laiendatud bussiradade ja tühjade rattateedega liikuvuspaketist välja. Mõelgem selle üle, et praegu kasutab töölkäivatest inimestest vaid 20% ühistransporti, mis tähendab, et … Õige väike osa käib jala ja mõni ka rattaga, kuid ülejäänud autoga. Ups! Arvata võib, et 90% autoga tööl käijatest ei naudi hommikust autoga töölesõitu (lumi, pori, ummikud), vaid kasutab autot ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et teist võimalust ei ole. Kiruvad administratsiooni ja jätkavad sõitmist, sest valikut ju pole. Tekitame valiku. Päris valiku (mugava, kiire),  mitte tahtliku administratiivse teelt väljarammimise kui mittevaliku. Kui valikut ei ole, siis igasugune liiklusvoo sujuvuse piiramine toodab juurde CO2 ja akumuleeritud viha, mis purskub välja kõige ootamatutes kohtades.

Olupilt surnud mammutite osavõtul

See, et me ikka üldse ei saa aru kliimaolukorra keerukusest ja selle komplektse lahenduse vajadusest ilmestas ühe  hommiku Terevisiooni kaks järjestikku esitatud intervjuud.  Ilmselt just seetõttu, et need olid järjestikulised, torkasid ka silma suuga räägitava ja tegelikkuses tehtava karjuv vastuolu. Esimeses rääkis Tädi Glaskow konverentsilt, et me peame saavutama kliimaeesmärgid muidu oleme silmitsi pöördumatute protsessidega nagu näiteksliustike sulamine ja teises rääkis Onu talve(jõulu)valgustusest, et seda peaks olema rohkem, et see peaks olema monumentaalsem, see peaks olema püsivam. Mnjah, niipalju siis „jalajälje vähendamisest“ ehk … Kas me üldse suudame süsteemselt mõelda/tegutseda või  jooksutame rohejutu taustal  linnas surnud mammuteid? Tänapäeva energia on suures enamuses põletusenergeetika, põletusenergeetikaga kaasneb CO2 tootmine. Ilmneb, et oleme jutulobas valmis piirama CO2 emissioone (teiste) tehaste ja tootmise ning liikluskisu hinnaga, kuid ise laristame seda nii suurtes mahtudes, kui väikestes püsikogustes. Kui me tahame tõesti vähendada CO2 heitmeid (ükskõik millisel põhjusel), siis peame seda tegema eelkõige ise, komplektselt ja läbimõeldult. Senini seda pole, on veidrad jõulukomad Pi-Rita linnaosas, ürgvanamoodsad lumehelbekesed teises linnaosas, monumentaalvalgustused pidevalt plinkivate mõttetute fooride näol on tunnistus, et kliimakokkuleppeid me täita ei suuda, kui just … Kui just administratiivvõim tootmist ja liikuvust nii tasumatuks/talumatuks ei kruti, et … see lakkab. Vaat selline hommikune olupilt uljalt kappavatest surnud mammutitest ja jõulutuledest

Alustagem algusest, nii nagu liikuvuse korraldusel, nii ka oma jalajälgede (sh ka administratiivse reostsusjalajälje) hindamisest, nii ka maksudebatis. Esitagem esimene küsimus – MIKS? Ja siid kuidas, mida, kes, millal? Vaat niimoodi. Ikka ampsukaupa, järjekindlalt ja pidevalt, muidu võib rohepööre osutuda ohepöördeks. 

Järgneb …

Targutusi:

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 

Lk 96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“

Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“

Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“

 

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

 

Lk 180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa kuningale vastata, naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le kiidukõne, millest ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest vastu reisi.“

Lk 191 1745 a Sileesia sõjad  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“

Muutustesein V10: Administratiivne Pearl Harbor

 

Vaikuse loo kolm lugu: eellugu, pärislugu ja järellugu

1. Esialgu eellugu:  

 Olles lõpetanud oma eelmise mõtteharjutuste-pikkjutu  („Müürimurd“ Bürokraatiatõlk), sain   õpetatud sõbralt hea lugemissoovituse: „Meelis Kiili: tahad rahu, valmistu sõjaks. Aga kui valmis me oleme rahuks?“ ERR 21.10.21. Just-just, hea küsimus - kui valmis me oleme rahuks? Või kas oleme?

 Kui te seda artiklit ei lugenud, jäite ilma ühest viimase aja parimast olukorrahinnangust.  Aus, arusaadav ja asjalik strateegiaalane teemakäsitlus. Võib arvata, et sellesuunalisi murelikke mõtteid mõlgutavad paljud  meist teiega, kuid  pole osanud oma mõtteid nii hästi struktureerida.  Ja meie teiega muremõtted ei lähtu mitte sellest, et meil   heale konkurentsipositsioonile, kuid see „hästi minek“ on tekitanud teatud „mürgise rahulolu“.

 Artikkel tuletab meelde kindral Bufordi mõttekäiku enne Gettysburgi lahingut:  „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” („Surmainglid“ Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998 lk 63). Töö saigi tehtud, seekord Bufordi mõttekäiku kuulati ja Gettysburi lahingust sai sõja pöördepunkt.

M. Kiiligi arvamuseavaldusi ei tohi (kindlas kõneviisis) tähelepanuta jätta.  Juba L. Freedman „Strateegia“ (Grenader 2016 Lk 10). eessõnas kirjutas  M. Kiili (MK) väga leebelt, kuid korrektselt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ 

 Kui põhjanaabrid kutsuvad ennast 1000 järve maaks, siis meie võiksime nimetada ennast häbenemata 1000 strateegia maaks. Meil on iga asja kohta strateegi. Paberil. Kantseliitlik. Mittetoimiv. Tõsiasi on, et kui meil on 1000 paberstrateegiat, siis meil strateegiat tegelikkuses ei ole. Tõsi see on, meil ei ole strateegiaid, meil on koodsõnade jadad. Aastat tagasi, kui olin tegemas ihu ja hingega ühe valdkonna strateegiat, mida valdkonna asjatundjad ja selle kõik osapooled olid hoolega kaalunud , sõelunud , sünteesinud ja teinud mitmeid muid parandavaid efekte ning minu ülesandeks oli see lõppkokkuvõttes üheks innustavaks looks kirjutada … Vaat selle koha peal murdus minu usk strateegiatesse, sest üks kõrgametnik väga tark ja asjatundlik kolleeg, ütles mulle välja lihtsa tõe: „Pole tähtis mida sa kirjutad, mida te kavandate – tähtis on strateegiasse saada õiged sõnad (koodsõnad), mille alusel pärast … raha jaotada ja EL saavutusraporteid koostada..“ Plõnksti, selle koha peal muutus kõik selgeks ja loogiliseks strateegiate strateegilise mitteõnnestumise strateegias.. Strateegiad ei olegi bürokraatiamaailmas selleks, et midagi saavutada, vaid selleks, et raha jagad „sinna kus vaja“. Näiteks paned eelarveperioodil 700 milj EUR sisse ja tulemus … langeb umbes  20% võrreldes sihiga. Normaalne? Ei ole. Selline strateegialaadne toodang ei ole normaalne. Kuid selline strateegiatus viitab millelegi veel sügavamale – vajadusele ümber mõtestada ja rivistada kogu avalik teenistus, muutes selle selleks, mida see olema peab konkurentsipõhine avalikkuse teenindus. Just seepärast ei tohi (jälle kindlas kõneviisis) jätta tähelepanuta MK, kui tippjuhi, olukorrahinnangut.

 Kolmanda võimaluse neljas võimalus

 Ausate olukorrahinnangutega on teatavasti kolm võimalust. Esiteks, et see annabki impulsi tegevusi ümber hinnata ja süsteemseid vigu parandada, teiseks  autor lüüakse tõe kuulutamise eest  kohe "ninaaukudeni maasse" või kolmandaks,  püütakse tema ideed või teda ennast aeglaselt "ära viilutades" marginaliseerida ja … unustada. Muidugi loodame me kõik, et käiku läheb esimene variant, kuigi lähiajalugu pakub rohkem näiteid teise ja kolmanda variandi kasuks. Kuid lootma ikka peab …. Õpetatud sõber pakkus välja ka neljanda variandi: „Mind huvitab see, kas seda lugu  laiemalt tähele pannakse ja see mingit keskustelu või vähemalt kommenteerimist leiab. Kui ei, siis on asjad küll kehvad.“ Väga tummine tähelepanek (ja käesoleva pikkjutu algtõuge). Nüüd siis olen oodanud … Oodanud …. Kehv lugu, mitte ainult laiemalt ei pandud bufordlikku abipalvet tähele, … üldse ei pandud tähele. Vaikus. Edasine on katse turgutada õpetatud sõbra usku … Bufordil see ju õnnestus ja hea strateegiatunnetus ning positsioonivalik  andis võimaluse luua pöördepunkt . Meie … - Olupilt on nagu L. Childi krimkast: „Nad tegid vastupidi, „ (…) „Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.” („Tagaotsitav”  Varrak 2014 Lk 198). Vaikus. Ükskõiksus? Lootusetus? Hoolimatus? Tüdimus?

 2. Pärislugu 1000 strateegia maast:

Olles ise osalenud kümnetes (kui mitte sadades) avaliku teenistuse strateegiaaruteludes , siis tundub, et selle maanurga põhiline strateegia on strateegia puudumine. Pigem on tegemist rituaaltantsuga. Mnjah, kuigi igale sõnajadale püütakse külge kleepida kas strateegia või vähemalt riigireformi tühisuse varjamise viigilehte (ehhee, kontekstis lugeda kui paberileht), siis see leht ei varja strateegiatust. Kas meil üldse on tummiseid strateegiaid olnud? Ikka on.  Kümnendi parim strateegiaettepanek Lp Jüri Raidla Riigireform, kuid see viilutati udupeeneks, tassiti laiali ja nüüd värvivad administratiivarbujad ja poliitrobotid oma kodukülas iga koeraputka ja seltsimaja katust riigireformi värviliseks, kuigi sellel pole mingit tegemist tegeliku riigireformiga. Kuid kõik pole veel kadunud, JR reform ja põhitõed ootavad vaid alustamist. Valmis pakett ju olemas.

Millest alustada? Peame esiteks peeglisse vaatama ja mõningaid selfisid tegema, et teada kes me tegelikult oleme. Miks me vajame tegelikku strateegiat, mitte koodsõnade jada, et El meeldida ja EL rahasid jagada? Miks see meile vajalik on? Lihtne: „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Vaat selline lugu. Headel aegadel, kui tõusuvesi tõstis kõiki paate, siis polnud strateegia puudumine meile teiega nii märgatav, kuid nüüd kolmikkriisis on strateegia puudumine viinud meid sinna kus praegu oleme – sihitu hulpimise ja pilbastunud Ühisruumini.

Nii, et MK tähelepanekud võiksid siiski olla teemaks, mida arutada või mis vallandaks mingid protsessid, mis suudaksid tasalülitada süsteemseid vigu ja ehitada kaasaegse juhtumis ja strateegiamehhanismi, kuni … Kuni seegi ennast ammendab ja me vajame midagi veel tõhusamat. Inimlikumat.

Alguses oli … analüüs

 Nagu mainitud MK-lt väga asjalik, ajakohane ja tähelepanu vääriv strateegiline olukorrahinnang.  Kuid alustame algusest nagu artiklis soovitatud (alustada tuleb olukorra ausast hindamisest, saadud õppetundide analüüsist, vigade tunnistamisest).

 Kuid kuskohalt alustada hindamist?

Kui enamasti alustakse teemakäsitlust momentülesvõttega  sellest, „kuidas meil siis kriisist jagusaamisega lood on“, siis õigemini tuleks alustada sellest, et määratleda, millises kriisis me oleme ja millisest kriisist me väljuda tahame. Meditsiinilisest kriisist? Majanduskriisist? Veel mingist kriisist? Harilikult ei ole kriis lihtsalt kriis, vaid mitmete halbade kokkusattumuste sümbioos. Võimendus. Meie teiega oleme kärsitu rahvas, räägime läbisegi ja erinevatest asjadest korraga. See ei tekita kõige paremat tõenäosust õige järelduseni jõuda. Ka kriisi käsitlemisel on mõistlik kõigepealt põhi paika panna. Niisiis …

Antud kriisi puhul tuleb meil teiega omaks võtta teadmine (ja siis vahet teha), et meil on tegemist kolme kriisiga e. kolmikkriisiga: meditsiiniline-, administratiivne- ja majanduskriis. Kuigi need kolm kriisi on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, on neil erinev kulg ja toimimisaeg. Ehk, kui meditsiiniline kriis laheneb …  millalgi, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja administratiivse suutlikkuse/suutmatuse kriis halvendab nii meditsiinilise kui majandusliku kriisiga kiiret toimetulekut. Seega tegemist on omamoodi kolme tormi sümbioosiga ehk supertormiga. Kõiki neid kriise ja nende omavahelist toimet peame analüüsima. Need ei ole eraldiseisvad kriisid.

Kriisi juhtimine ilma selle tüüpi teadmata, teadmata miks me midagi teeme, pole kriisist väljumise strateegia, vaid järelreageerimine – „kahtegevus“. Näiteks, me ei tea isegi seda, milline majanduskriis meil on. Hullem veel, me justkui ei teagi, et meil majanduskriis on. Kummaline. Kihutame nagu lihtsameelsete ullikeste kari kriisi poole ja .. oleme ikka rõõmsad. Vaadake, suur osa majandusest kulgeb kunstlikus koomas ehk  riigi toetusmehhanismide (loe: meie teiega maksuraha) najal ja suur osa rahast otsib varjupaika (kasvõi kinnisvarasse ja sellega külgnevas), sest ei usus Dr Riigi meetmetesse, tekitades mulje majanduskasvust. See ei ole tegelik majanduskasv, see on arvutusmetoodiline ja statistiline hälve.  Kui meie analüüs on vildak, siis on ka ravi vildak. Muidugi on kriisis ka edumudeleid, kuid pigem administratiivkriisi kiuste kui targast riiklikkust strateegilisest juhtimisest johtuvalt. Selle tarkusetera võiksime küll kriisilahenduses kasutusele võtta.

 Otsustamatuse (otsusta+matus) energeetiline hind

 Meil ei suudeta strateegiliselt otsustada sellegi üle kas taevalage kivijaamadega edasi kütta või raju strateegilise „boostiga“ alternatiivenergiatesse investeerida. Mõlemat korraga ei saa, selle asemel saadakse kõigepealt energiavaesus ja siis energianälg. Energianälg ei ole mitte mingi isetekkeline nähtus vaid administratiivkriisist tulenev otsene strateegituse tulemus. Strateegitus on viinud järgmiste lihtlahenduslike strateegituseni -  tarbijatele elektrihindade ja võrgutasude kompenseerimiseks. See ei ole strateegia, see ei ole isegi taktika, see on hale ja vale. Selline „administratiivtegu“ rüüstab meie teiega isiklikku rahakotti ja ühise raha kassat ning halvendab üleminekuvõimet uutele energiamuundamiste tehnoloogiatele. „Kompenseerimine“ ja käibemaksu näppimine on nagu lausaline seemnevilja söömine, andes jällekord vale hinnasignaali turule ja see ei ole korvatav ega tagasipööratav. See on vale signaal. Hale ja vale. (Minister Hackeri näitel  J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 469 „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“). Dr Riik arutleb nutuselt ja kompenseerib suuresõnaliselt  lasnamäegede hinnatõusu kus keskmise kahetoalise korteri elektriarve on seni olnud 10 EUR ringis, mis tähendab, et kui see tõuseb 100%, siis on see 20 EUR. Tehtud? Kuid peavad need kümned tuhanded koduehitajad, kes on meelitatud kasutama „puhtaid“ kütteliike (elektrit ja gaasi) kasutavad selle talve üle elama?  Nende arved mis olid 150-200 EUR kuus muutuvad talvel pooletuhandesteks? Veel kallimateks? Ilmselt. Need on tavalised inimesed, võib-olla veidi püüdlikumad, enamuses noored pered, kuid mitte mingid rikkurid, kuidas nemad selles energeetilises valemängus vastu peavad?   Millised on Dr Riigi tegevused? Uusim uudis on see, et Dr Riik hakkab kompenseerima ahjuküttest loobumist … ehk loe toota juurde maksujõuetuid majaomanikke. Strateegiatus.

 Tüübiomane mökutamine, mõistmatus (mõist+matus) ja otsustamatus (otsusta+matus) muudavad meid selles globaalses mängus ja turukonkurentsis väga haavatavaks. Vaadake, kui primitiivne keskkonnakäsitlus taandab „puhtuse“ vaid elektrienergia kasutamisele, siis …. Siis elektrit kõigeks ja kõigile hõreenergia allikatest ei jätku. Kui fossiilkütuse- ja tuumajaamad välja lülitada, siis kellelegi ei jätku. Vastupidiselt praegusele KOV-de energeetikaarengu tõrjepoliitikale tuleb ilmselt juba järgmisel Pilvepiiril igale KOV-le kinnistada energia omatoodangu minimaalkvoot. Miks? Lihtne, praeguste strateegiate juures muutub energia defitsiidiks, kui ise ei täida energiatootmise vajadust (kasvõi osaliselt), oled külmas ja pimedas. Strateegiatus viib energeetilisse sõjakommunismi. Otsustamatus (otsusta+matus) ei ole valik. Nagu kindral U. S. Grant olevat öelnud, otsustamatus on kõige halvem valik, kui me otsustame ja eksime, siis saame uuesti otsustada ja teha midagi paremini. Valik tähendab otsustamist ja igal otsusel on energeetiline väärtus, nagu kirjutab  L Bock „Töö ruulib“ (ÄP 2015 Lk 337)“ „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““

Energeetilises mõttes pole otsustamatus (otsusta+matus) lihtsalt otsustamisest loobumine/edasilükkamine, vaid on otsus mitte teha otsust. Energeetiline tühikäik, mis muudab järgmiste otsustamiste/valiku tegemise raskemaks ja energiamahukamaks.

 Strateegia asendamine sõnajadadega

 Viimase kümnendi populaarseim administratiivne sõnajada on, et: me „monitoorime“, "kaardistame probleemi", „tõstame selle küsimuse lauale“, „vaatame sellele otsa“, „prioritiseerime“, „ kooskõlastame laiapõhjaliselt, kooskõlastame kõigi huvigruppidega „…, mis tähendab, et tegeleme vastutuse hajutamisega, ja siis pühitakse probleem harilikult „vaiba alla“. Selline tegevus on õhu võngutamine, keskkonnareostus ja  ei tähenda mitte midagi. See ei ole strateegia. Meie administratsioonid  (ja huvirühmad) on „lauale tõstnud“ nii palju lahendamist vajavaid probleeme, vorminud need strateegianimelisteks dokumentideks, et me ei tea enam, mida me teeme, kes teeb, miks teeb. Lõppkokkuvõttes ei tea me miks me midagi teeme. Administratsioonid on harjunud nina maas ajama „oma asja“ maldamata mõtlema sellele, kuidas see seondub teiste strateegialaadsete toodetega. Meile tundub, et oleme tublid, tragid ja krapsakad … omal alal. Kuid kui  droonilennult vaadata meie laua pealset ja vaiba alust, siis ei tunneks me iseennastki ära. Ilmselt on pilt päris ehmatav. Päramine aeg on iseendaga kohtuda. Kuidas?

Lugesin kevadel vahvat uudist (PM 31.03.21): „ Künka otsa roninud marsikulgur Curiosity tegi endast selfie. Pilt on pandud kokku kulguri kahe kaameraga tehtud 71 fotost. Fotode tegemise ajal oli kulgur kuue meetri kõrguse künka otsas.“ Mis sellel lool meie strateegiatega pistmist on? Vaadake, kui pisikene marsikulgur pidi enesest tervikkuvandi saamiseks tegema 71 fotot, siis meil läheb tunduvalt rohkem selfiesid vaja, et saada kokku kogupilti meie regulatsiooni ja strateegiasüsteemide toimetõhususest. Ja kuigi me ei pea selleks kulgurit Marsile saatma, siis arvestades huvide virr-varri, nende  tugevtõmbeid, lõplike (kuid vananenud) tõdede kivistumist saavad turbulentseid olema millegi selgitamiseks (seda enam tõhustamiseks) olema tunduvalt raevukamad kui Marsi tormides tehtavad selfied. Kuid lugu on selles, et kui me selfiiet ei tee, ei saa me ka aru kes või mis me oleme. Eh, võib-olla oleme lihtsalt prügimägi? Või antikvariaat? Või marsikulgur? Ei tea. Selfit ju pole. Riigikontroll teeb vahel realistliku kolepildi Dr Riigi strateegiatest ja tegevustest, mida administratsioon ehmunult siis ilusamaks püüab tuunida. Kõik. Kuidas seda teha?

 Lõpu strateegia ja strateegiatuse lõpp veelkord  Nokia näitel

 Meie teiega mäletame Nokia hiilgeaegu, me mitte ainult ei mäleta neid hiilgeaega vaid tahtsime ka ise olla Nokia, kuid … Kuid siis komistas Nokia oma edu mürgistele viljadele ja läinud see oligi. Kuidas siis nii? Vast oleks abi R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020) arutlusest Nokia allakäigust ja selle uuest tõusust. Nii mõnigi häda, mis Nokiaga juhtus tuletab meelde meiegi probleeme. Ohtlikult sarnased meeleolud ja mittevalikud: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi näha, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ See tõdemus on väga võimas tähelepanek.  Olles igapäevaselt süsteemi osaks ei pruugi me märgata oma vigu, vaid püüame neile leida … Lahendusi? Ei-ei pigem selgitusi, miks peaks just samamoodi jätkama. Eriti raske on vigu tunnistada, kui „veel läheb hästi“ ehk kogu infotulvast võetakse arvesse vaid positiivsed uudised (neid ka võimendatakse enda jaoks), kuid ohu märgid, olgu neid vaid mõned protsendid, jäetakse tähelepanuta, kui ebaolulised. Ka Nokia strateegilised eesmärgid olid igati mõistlikud, püüti anda endast parimat, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid (kui neid märgata taheti) halba. Miks?

Nii meie kui Nokia olid omaaegsed imelapsed, kiirarenejad, millest tekkis nii edu kui ka …mürgine edu. Mürgise edu neli sümptomi: 1. halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani;  2. töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega; 3. otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse; 4. sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Hm, näeb välja nagu tüüpiline kabinetiistung?

Nokia kukkumiseelne 3 a strateegia nägi välja sama „mõistlik“ ja loosunglik nagu meiegi strateegiad: valmistada parimaid mobiilsideseadmeid, keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele, tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega.  „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“ Täpselt sama laialivalguv nagu meie strateegida „sotsiaalmajandusliku kasu“, „rohepööre“, „lõhede likvideerimine“ liturgiaga. Liturgiline osa on ju õige, kuid … Kuid miks seda tehakse? Milline on mehhanism? Seda pole. Tegemist ei ole strateegiatega vaid loosunglike koodsõnade ja  ilulausetega.

 Banaanikoore selfi?

 Nokia  teine põhjapanev tõdemus oli: „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“. Tundub ju lihtne? Kuid pole – süsteemirike.  Selfiet ju pole. Nokial läks selfie tegemisega nii kaua aega, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“. Siis … Siis hakati ennast välja kaevama ja üles ehitama.

Vaat niimoodi, kuni me riigiselfiet pole teinud ei tea me, kas meil on näpud põhjas või jalad põhjas. Saate ju aru, et nendel tulemitel on kaks täiesti erinevat strateegilist lahendust. Kõige halvem on kui meil on näpud põhjas ja jalad pole põhjas, kuid ka see teadmine on väärt teadmine, mille peale kolmikkriisist väljumise strateegiat ehitada. Teadmatus on hukatuslik. Täpselt nii nagu seda olukorda defineerib M. Kiili: „Tõde võib olla valus, kuid petmine ja eriti enesepetmine hävitav. Endel Lippmaa on kunagi öelnud, et mitte alati ei ole tegevustel tulemusi, kuid alati on tegevustel tagajärjed.

Aus oleks tunnistada, et riigina ei saanud me koroonapandeemia lahendamisega kõige paremini hakkama ja otsida vastust küsimusele "miks?". Kui panite tähele, siis nii nagu Siilasmaa nii esitas ka Kiili esimeseks baasküsimuse – miks? Professionaalsed strateegid ju.

 Valikumudel

 Kõigil pealikel sellist strateegioskust pole, seda tuleb juurde hankida, kuid … Siinkohal ilmneb järjekordne süsteemirike – Avaliku teenistuse seadusest tulenev jäik värbamispoliitika ja tasustamisvõimalus.  MATS-e  (muudetud avaliku teenistuse seadus) ja palgaskaalad, ei luba mitte alati loomulikul moel spetsialiste ette kasvatada. Paljudel juhtudel pole nimetus nõunik seotud sellega, et ta pealikule nõu annaks, vaid sellega, et ühe või teise inimese palganõuet on üksnes sellisel kõveral moel võimalik täita, mis devalveeribki ametikoha väärtust ja tõsiseltvõetavust. Pealegi on praktika näidanud, et iga koha peale  konkursi tegemine on sügavalt mõttetu ja kaheldava väärtusega, demokraatiamäng, põhinedes esinemisoskusele, mis paljudel juhtudel langetab valiku igaveste õppijate kasuks, kes kahjuks pole töövõimelised.   Nõustun täielikult MK arvamusega, et: „Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest.“ Kuid …

Avaliku teenistuse rekombineerimisest

Kuid kompetentsus ja nõunikud pole iseseisvad küsimused, see on AT ajakohatu ülesehituse tulemus, Midagi Bismarci Preisimaa ja NSVL  lõpuaegse segu. See ei tööta enam tänapäeval. Liiga jäik. Liiga enesekeskne. Strateegiliselt tuleb kogu AT ümber kujundada. Rekombineerida. Kui vaadata administratiivkriisi koosmõjus meditsiinikriisiga (just selles järjekorras), siis praegune meditsiiniolukord on nagu meditsiiniline Pearl Harbor. Kuigi tervishoiutöötajad on kangelaslikult rinnet hoidnud ja nõuandeid/abipalveid edastanud Dr Riigile (jälle Buford), pole Dr Riik neist aru saanud. Nüüd kui nakatumuses oleme muutunud maailmameistriteks, siis peidame sellegi teadmise oma teadvuse sügavustesse ja asendame selle kaudsõnadega  nakatumiskordajatest ja tiraažist. Triaaž lendab meie meediaruumis enne ja peale sööki, justkui oleks mingi tavaline asi, me ei teadvusta selle sõna tegelikku toimet. Tähelepanu, tiraaž ei ole midagi muud kui „Pearl Harbor´is“ näidatud stseen valikutest – huulepulga jälg laubal määras iga patsiendi saatuse. Sellises situatsioonis rääkida mingeid banaalsusi iseleiutatud õigustest ja solidaarsusest on lihtsalt jabur. Olukord, millesse strateegiatus meid teiega on manööverdanud defineerib ümber ka mõiste solidaarsus (olukorra jätkudes ilmselt ka õiguse ja väärtused). Meie solidaarne tervishoiusüsteem omandab uutes oludes hoopis uue sisu, sest need kes ravi ei saa on oma eluga solidaarsed nende suhtes kes ellu jäävad. Saite ikka aru, kui strateegitu ja trööstitu ning … solidaarne meie olukord on? Kõik see tuleneb strateegitusest, mikrojuhtlikest tippjuhtidest ja otsustus-vastutus protsessi sõlmejooksmisest. Kas tõesti peab HAMI korraldama 10 min otsustuskatseid testrite hankeks? Kuulge, see on ju täielik jaburus, vale otsustus- ja  juhtimistasand. Käsitsijuhtimine. Muidugi HAMI-le tuleb au anda inimene julges otsustada ja vastutada, kui kõik kriisiotsused oleks tehtud nii kiirelt ja põhimõtteliselt poleks me ilmselt administratiivses Pearl Harboris,  kuid panna tippjuht sellisesse seisu … Piinlik. Mitme tasandi otsustamatuse (otsusta+matus) tulemus.

Hundid on andekamad strateegid kui …

Mis puutub neisse, pealikesse, kes peaksid selfisid tegema ja nende nõustajatesse (valdkonnaannaasjatundjad ja nõunikud), siis inimeste motiveerimine ja tõhusate töökodade loomine ongi kõige raskem ülesanna. Lihtsalt näiteks loodussõpradele vanadest huntide väärtusest  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 64): „Hundimaailm on suurepärane, kas pole? Seal ei hinnata mitte ainult naisi, vaid ka vanasid.

Isegi kui vanad hundid ei suuda enam kõiges eesliinil olla, on nad perekonna jaoks hindamatu eelis näiteks jahil. Ka üheainsa vana hundiga karjal on 150 protsenti suuremad võimalused jaht võita. Miks? Vanad hundid pole ju enam kehaliselt võimekad, nad võtavad jahist aina harvemini osa ning peavad rohkem usaldama noori tugevaid karjaliikmeid. Kuidas nad siis ikkagi edukad on?

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses. Nad on elus kohtunud paljude konkurentidega, näinud kuidas nende pereliikmed võitluses surma saavad, ja tapnud ise teisi hunte. Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi. Kogenud karjaliige tähendab seda, et kari saab kasu lõigata mineviku teadmistest. Nii võib isegi väike kari saavutada suuri asju.“ Eks ole hea võrdlus. Ajaloolise mälu ja noorusliku energia sümbioos ei peaks jääma vaid hundimaailma salarelvaks, eriti arvestades meie demograafiat. M. Kiilil on õigus: „Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest.“ Kuid me ei peaks neist vaid eeskuju võtma vaid seadma eesmärgi hoopis kaugemale – kujundama karistus-keelu süsteemi ümber abistamis-nõustavaks.  

Muide, veel üks eneseõigustuslik postulaat on vaja ümber lükata, kui lugeda, et „ :Üks tippametnik väitis mõni aeg tagasi, et kuna Eesti on õhuke riik, siis ei ole me võimelised sajaprotsendilisteks lahenduseks.“, siis see on sulaselge vale, meie keelu-karistusadministratsioon on liiga paks. Dr Riik (ega KOV) ei pea igat inimtegevuse valdkonda reguleerima. Me peame (kindlas kõneviisis) rajult vähendama regulatsioone, siis jõutakse tegeleda just nende valdkondadega (vähemate inimestega), mis vajavad ühisotsustust. Nagu kirjutab MK: „ Sellega ei saa ja ei tohi nõustuda, sellisel puhul ei teki meil kunagi juhtimist ega juhtimisabi, see viib paratamatule langusele. Kui me ei tee sooritust sajaprotsendiliselt, siis lõpuks ei tee me midagi“ Just, on asju millega ei saa nõustuda (kindlas kõneviisis).

 Tegema, miks tegema!

 Me elame tohutute kiirmuutuste ajal, me peame paljusid asju ümber hindama, et uue ajaga sünkroonis või natukene eespool olema. Nagu targad inimesed on öelnud, teiste järel esimesena tulevikku ei jõua. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis) paljusid asju uut moodi tegema. Just tegema. Esmajärjekorras peame jagu saama kolmikkriisis keskmisest osast ehk administratiivkriisist, siis on meie võimalused võita teisi kriise tunduvalt suuremad. Häbiasi, et igati mõistlik ja tõhus Riigireform, mille pakkus välja Lp Jüri Raidla, jäigi poliitturu poolt tegemata. Tummine algatus jäeti ilma sisust ja nimetust kasutati ohjeldamatult ja mõõdutundetult irdtegevuste õigustamiseks, millele polnud Riigireformiga midagi ühist. Kui meil oleks Riigireform tehtud, siis … Vähemalt oleks meil siis tõene selfi olemas, mille põhjal õiges suunas liikuda. Võib-olla nüüd? Miks? Sest meil on vaja palju asju ümber teha alates haridussüsteemist, mis vastaks sellele mida meie järelpõlved vajavad, avalikust teenistusest mis tuleb kujundada avalikuks teeninduseks, loovuse vabastamiseks tarbetutest piirangutest. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis, mitte peaksime) paneme strateegilise sihi tulevikku, mitte mineviku vigade õigustamisse.

 3. Järellugu

Strateegiatus on ohtlik  kogu ühiskonnale. Juhtimise seisukohalt on kõige tähtsam alguspunktist õige suund ja vahend leida. Kindlusetus olukorras, kus me olime möödunud aasta kevadel oleks pidanud andma kohe õigeid sõnumeid sh kõigil maskid ette. Selle asemel hakkas enese suutmatuse ilmingute hajutamine a´la maskid ei ole kohustuslikud, nende kandmine peab muutuma sotsiaalseks normiks (Millal? Kuidas? Kolme sugupõlve pärast?) , kõike tehti ülima bürokraatiaga ja kui tervishoiutöötajad (sh erameditsiin) poleks teinud uskumatuid pingutusi ja kangelastegusid oleks asi väga hulluks läinud. Aga ei, administratsioon ei võtnud õppust, „sotsiaalse normi“ loba jätkus, selle asemel, et kõikjal oleksid olnud tasuta maskid, kilekindad, desinfikatsioonivahendid ja kohene testimisvõimalus. Nagu kindral MacArtur on defineerinud: iga kaotust võib kokku võtta kahe sõnaga: „Liiga hilja“. Lõdva jutujadalise strateegiatuse  tulemuseks on segadus ja segaduses hakkavad inimesed ise lahendusi otsima ja grupeeruma. See, et nüüd on jõutud isehakanud relvastatud kaitsegrupeeringute loomise algfaasi on just administratsioonide selge ja arusaadava strateegia puudumine. Administratsioonid on niivõrd irdunud kõrgeima võimu kandjast (ja kõrgeima võimu kandjad administratsioonidest), et paljud kõrgeima võimu kandjatest  püüavad iseseisvalt leida lahendusi. Kommunikatsioon on selline, et katoliku kirikus viiks see ekskommunikatsioonini, meil … Eks meil loetletakse kommunikatsioonis üles kõik see mida meie ei tohi teha ja mida Dr Riik ei saa teha. Eh, mida hakata peale Dr Riigi  teadeannetega, et „koolis ei nakka“, „enne kl 23.00 ei nakka“, „kirikus ei nakka“, „teatris, muuseumis, kinos ei nakka“? Uh suurim nakkumine pidi olema pereringis. Mis nüüd? Sulgeme pered? Täielik jaburus. Strateegiat pole. Kehtestada üha uusi keelde, mida ei täideta just samamoodi nagu varem kehtestatud piiranguidki. See on vaid tegevus tegevuse pärast (tegevus tegevusetuse vormis), viirus teatavasti ei loe Dr Riigi keelukäske, viirus toimib tõhususpõhiselt – loodusseadustest lähtudes.

Nüüdseks, kui Dr Riigi strateegiatus viinud selleni, et paljude jaoks on ainsaks  süvateadmiseks ja usu lätteks  „naabrinaine turul kuulis“. Tegemist on kinnistunud lõpliku tõega. Tõega, et  kõigil tekkinud õigused, lausa põhiseaduslikud õigused, millest veel eelmisel Jaanipäeval aimugi polnud.. Maailm muutub vahel üllatavalt vähe, kasvõi nimetatud Gettynburgi lahingu kontekstis, kui küsitleti lõuna vangilangenud sõdureid („Surmainglid“ Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998Lk 181) „ Nad kordasid ikka ja jälle, et ei võitle mitte orjapidamise, vaid hoopis oma kuste eest. Lõpuks hakkas mulle koitma, et too sell pidas oma õigusi silmas, aga jutus ei maininud ta õigust vaid kust. Säh sulle. Siis küsisin sellelt mehelt, et milliseid tema õigusi me rikume, tema aga vastas, et seda ta küll ei tea, kuid kindlasti on mingid õigused olemas, millest tal veel aimugi pole.”  Vaat selline lugu

Vaadake, olenevalt kriisi tüübist on ka erinevad lahendusvõtted nagu haiguselgi, kui olete jala ära hõõrunud, siis aitab plaaster, kuid nohu puhul ninatilgad. Ninatilgad ja rohke nuuskamine ei paranda rakkus kanda. Lihtne ju?  Kuid kuna administratiivkriisist lähtuv strateegitus väänab tegelikkust, siis strateegitust püütakse ravida uute ja kallimate strateegitustega. Strateegitus ja pidevad kommunikatsioonivead muudavad kolmikkriisist jagusaamise ikka keerukamaks. Tundub, et oleme jõudnud (jälle?) olukorda, mida kirjeldas juba Vana-Kreeka kõnemees/kõnekirjutaja Isokratese: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012Lk 89). Kõlab tuttavlikult? Kaitsemüüri ei saa laduda läbisegi klinkertellisest ja mudapätsidest – tulv viib kõik minema.

 Neljanda põlvkonna …

 Kui vaadata seda kuidas ühtäkki on kõigil meil nii palju õigusi tekkinud, et need ei mahu enam õigusruumi ära, siis …Kohati jääb mulje, et oleme sattunud mitte ainult viiruse (selle suurvõimu väikevormi) rünnaku alla vaid me laseme ennast kasutada mingis suurmängus ja selles suhtes on M. Kiili olukorrahinnang igati kohane. Ka riikliku enesekaitse seisukihast.

Tegelikult peaksime reaalsustaju säilitamiseks kasutama G Potseptsovi „neljanda põlvkonna sõja“ kontseptsiooni:  „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused: Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast kasvab manööverdamise tähtsus tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”  „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.“ Ja kes ei ole veel oma tegude tagajärgedest aru saanud, siis üle korrates: „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Kogu see lugu, olukord ja strateegitus on mõtlemapanev ja häiriv. Niisiis, kui meie teiega analüüsiks olukorda sellest vaatevinklist, siis on see, mis meil praegu toimub, klassikaline neljanda põlvkonna sõja ilming ( eesmärk luua ühiskonna sisemine kollaps ja seda lahingut peetakse meie endi ressurssidega, liikudes edasi mentaalse ruumi arvel). „ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 25/29). Kas ka see olukorrakirjeldus tundub tuttavlik? Reaalsusena meie ümber ja meie sees?

Kui Richard III hüüdis Bosworth Fieldi lahingus „Pool kuningriiki ratsu eest!“ sest ta teadis, mis on strateegiliselt tähtis, siis niisama tähtis kui Richard III-le oli ratsu, on meile teiega strateegia. Tegelik strateegia. Toimiv strateegia.

 Järgneb …

Targutusi:

A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013

 

Lk 129 nädal enne 1997 a valimisi T. Blairile „Ütlesin Tonyle: „Kui suudad valitsuskabineti ühtsena hoida, siis sul probleeme ei teki. Suurim oht ministritega on, et kõik nad hakkavad ajama oma rida, neil on omad liitlased ning kontaktid ajakirjanduses. Kõige raskem saab olema valitsuskabineti üle võimu säilitamine.““

„Tony pani selle nõuande kõrva taha. Kõik võimupositsioonid on tegelikult haprad. Suudan hästi mõista riigi juhtimisega kaasnevat tohutut vastutust ning samuti selles peituvat teatud üksildust. Kui ma istun õhtupoolikul oma kabinetis, kõik tööd tehtud, tahaksin kellegagi rääkida.Võimupositsioonil olles eraldab sind teistest ruum, millest inimesed ei taha läbi tungida.“

Lk 251 Väljakohtunikest „Võimupositsioonil olevad inimesed peavad olema võimelised vastu võtma otsuseid, kuid paljud neist ei suuda seda teha vajaliku kiirusega. Kuna tegu on inimestega, võib ka kohtunik eksida.  Ent head kohtunikud teevad õigeid otsuseid sagedamini kui valesid. Need kes teevad valesid otsuseis, ei pruugi tingimata olla viletsad kohtunikud. Neil puudub lihtsalt anne võtta vastu õigeid otsuseid piiratud aja tingimustes.“

 

J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

 

Lk 97 „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.

Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“

„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“

Lk 26 „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „

Lk 180 „Kui sa ei lisa meeskonda võrratuid inimesi, kulutad sa edaspidi kuradima palju aega, et õpetada keskpäraseid inimesi langetama hiilgavaid otsuseid. Ettevõtluse iva seisneb selles, kas panna süsteemi abil idioote tegema intelligentseid valikuid või palgata oivalisi inimesi, kes on suutelised niisamagi tarku valikuid tegema. Ilmselt on viimased märksa atraktiivsemad, aga säravaid isiksusi leida on sama, nagu otsida nõela hiiglasliku idiootlike nõelte kuhjast.“

„Silmapaistvad juhid otsivad oma meeskonda erilisi inimesi. Värbamisotsuste tasemest sõltub ettevõtte elu ja surm. Kui sa ei taha kuuluda sellesse viimati nimetatusse, siis väldi liiga paljude idiootide palkamist“

„Sinu meeskonna inimeste kehvad otsused on häiresignaal ja annavad märku su enda liidrivõimetest või nende puudumisest. Mis iganes ka juhtub, olgu see hea, halb või lihtsalt kole – see tuleneb otseselt sinu juhitegevusest.“

„Süüdistamisega tegelevad vaid jobud ja sõjardid. Kui asjad hakkavad viltu vedama (ja see on garanteeritud, et hakkavad), siis on kehvad juhid kiired näpuga näitama. „Mina pole süüdi, tema tegi“ – no kuule, muidugi oled sina süüdi. Head juhid saavad aru, et lõpuks osutavad kõik valikud nende endi juhiomadustele. „

„Parimad kaptenid võtavad iga tulemuse eest vastutuse täielikult enda kanda, samas kaasates, aidates ja õhutades meeskonda langetama järjepidevalt oivalisi otsuseid. Võim ilma vastutuseta toob kaasa anarhia. Võim koos vastutusega paneb kõiki ettevõtte liikmeid käituma juhina ja andma endast rohkem.

Mnjah moment – kaks eepost.

 

F.R. Kreutzwald oli tark ja mitmekülgne inimene.  Ennekõike oli ta muidugi arst, Võru linnaarst, kuid meie teame teda kui eesti kirjanikku. Lauluisa. Tema peateos oli Eesti rahvuseepos "Kalevipoeg" (1857–1861). Kuid lisaks eesti rahva ennemuistsetele lugudele ja rahvuseeposele „Kalevipoeg“, kirjutas ta veel ühe märgilise teose, võiks öelda lausa alternatiiveepose – „Kilplased“.  Nagu teatab Vikipeedia: „Raamatu tegelased ja nende elujuhtumid jätsid rahva teadvusesse nii sügava jälje, et "kilplane" hakkaski eestlastele tähendama rumalat, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja.  Esmakordselt ilmus teos eesti keeles 1857 aastal“. Ehk siis kummalisel kombel toimus see samal ajal kui toimus „Kalevipoja“ vormimine. Kas lauluisa oma arstlikus tarkuses tunnetas juba algselt meie duaalset aluspõhja? Mine sa tea. Loodetavast lihtsalt kokkusattumus, kuid siiski …

Ei hakka vaevama teid pika kirjelduse ega lugemissoovitusega, vaid toon paar tähtsamat alternatiiveepose mõttepunkti välja … ülejäänu võib igaüks ise juurde mõelda/lugeda. Alternatiiveepos algab sellest, et kilplased nii nagu meiegi pidasid (ja olid) maailma targim  rahvas: „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …” Seepärast kutsuti neid suurte isandate juurde nõu andma ja valitsejaid teenima, kuid … Kuid kaugetes maades nõu andes jäid kilplaste endi põllud ja kaasad sööti – põllusaaki nappis ja lapsi sündis vähe. Siis kutsusid naised (maailmapäästjad) mehed koju, et nõu pidada. Pidasidki ja jõudsid järeldusele:

 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

Mõeldud tehtud:  „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”

Lk114 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” („Kilplased” Varrak 2004 lk 18/32/114)

Mnjah, siin me siis oleme. Kumbast eeposest siis?

 

 

Muutustesein V9 : Müürimurd.

 

 Kunagi lapsepõlves lugesin rannakuumuses vanu „eestiaegseid“ ajakirju (osa isegi gooti kirjas), oli palju huvitavat. Tundmatut ka. Meelde jäi lugu ühest arstist, kes kirjeldas oma ametialast edenemist kui mäkke tõusu – näed üha kaugemale, kuid detailid muutuvad ähmasemaks. Selline duaalsus siis. Kuidas see puudutab meie teiega Muutusteseina. Vast sedapidi, et maailm muutub tänu teadusele ja tehnoloogiale üha avatumaks/suuremaks, kuid poliitturu üha tihenevad „punased jooned“ ja reguleerimatuse reguleerimise ihalus muudavad seda üha ahtamaks. Varsti pole enam mingit liikumis- ega pööramisruumi/vabadust. Ühisruum kipub kuidagi kiiva kiskuma, ikka rohkem tekib eraldusjooni ja eraldusjoontega on see kurb lugu, et eraldusjooned … eraldavad.

Ühtsust (üksteise mõistmise mõistes mitte standardiseeritud regulatsioonidena) ei saa luua eraldatusega, ega väärtusi sundväärtustega ega demokraatiat sunddemokraatiaga nagu näitas hiljutine väljumine Afganistanist. T. E. Ricks („Kindralid“ Grenader 2015 Lk 367) tõi asjakohase näite Iraagi konfliktist: „Ühe pommirünnaku järel valimatut vastulööki andnud merejalaväelased tapsid kakskümmend Iraagi tsiviilisikut, mis näitas Ameerika sõdimisviisi sisuliselt pankrotti – inimesi ei ole võimalik kaitsta neid tappes.“. Kehtib igas olukorras ja peaaegu iga asja kohta

.Tagurpidi U tegur

 Euroopa Liidul (mis algselt oli Euroopa Söe- ja Teraseühing, siis Ühisturg ja majandusühendus) on läinud hästi, koos ja eraldi on tehtud enamvähem õigeid asju – igaüks on teinud hästi seda, mida ise oskab ja koos seda, mida ühekaupa poleks suutnud. Seega elades rõõmuoodis on EL-l pikka aega läinud hästi, kuid „hästi´l“ on oma piirid.

 Liiga palju head ei pruugi enam olla hea, eriti kui läheb käest proportsioon  isetehtu/iseotsustatu ja ühisnormide järgse „üldhead“ tegemise vahel. Siinkohal on paslik kirjeldada tagurpidi U näitel:): „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tee erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „

„Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“ ( M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk 56)

Sama lugu on ka liigse head tegemisega … sellest hakkab paha. Ja et need kes eelmisest näitest aru ei saanud või pohmakat pole põdenud, siis sama illustreeriv/šokeeriv on šokolaadinäide:

„Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129).

Vaat selline lugu. Tundub, et oma regulatsioonihas, lootuses teha sellega kõigile head (kes need kõik on?), on nii meie omamaised administratsioonid, kui ka Liidupealinn U kõvera hea ja neutraalse faasi ületanud, muutunud paadunud regulootikuteks,  ega mõista, et edasine inimelu iga ilmingu reguleerimine pole enam mitte ainult hea tegemine vaid ollakse U-küljel, „kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks“. MOTT

 Regulootikute kuldajastu … enne sundravi

 Vaadake, me oleme juba harjunud, et meil pole enam oma rahapoliitikat sest me oleme rahaliidus, nüüd varsti pole meil ka oma maksupoliitikat, sest OECD ( sh. paljud EL liikmed) on asjatamas ülemaailmset ühist maksupoliitikat. Seega pole meil varsti ka iseseisvat maksupoliitikat. Nagu teatavad seitungid: „Valitsus arutas kabinetinõupidamisel Eesti ühinemist Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) juhitava rahvusvahelise maksureformiga ja otsustas, et Eesti liitub kokkuleppega arvestades, et üheskoos rakenduvad nii miinimummaks kui ka kavandatud digimaks suurkorporatsioonidele“ „OECDs ettevalmistatav avaldus puudutab üleilmseid suurkorporatsioone ega muuda Eesti ettevõtete jaoks kehtivat tulumaksusüsteemi, selgitatakse teates. Järgmise sammuna asub Eesti nüüd tihedatesse läbirääkimistesse Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoniga, et Eesti huvid oleks kaitstud OECD kokkulepet rakendava Euroopa Liidu direktiivi“. Niisiis … jälle see vana mantra, et „ega muuda Eesti ettevõtete jaoks kehtivat tulumaksusüsteemi“ ehk see meid ei mõjuta, kuna me ei saa aru et see meid mõjutab. Üllatusi ilmselt siiski tuleb, sest kui muutub süsteem – eriti kui see muutub suurelt ja suurtele -, siis jäävad just väikesed hammasrataste vahele.

Tegelikult peaksime reaalsustaju säilitamiseks kasutama G Potseptsovi „neljanda põlvkonna sõja“ kontseptsiooni:  „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”

„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 25/29).

Niisiis see mis praegu maailmas toimub, pole küll sõda relvavõitluse mõttes, kuid konkurentsi suhtes seda enam ja kui me mängu reeglitest aru ei saa („meil ei ole vastuväiteid“), siis peetakse seda sõda meie arvel ja „ülejäänutele ehk meile, jääb vaid nende täitmine. Kahetsusväärselt vähe on neid, kes on sellest aru saanud .

 Liiduparlament nõuab! Tungivalt!

 Kuid kui eelnevaga võis tingimuslikult nõustuda, sest nendes on ka mingi ivalaadne alge, kuid lugedes pealkirja „Euroopa Parlament nõuab jõulisi liiklusohutusmeetmeid“, siis tabas mind nõutus. Kas tõesti on liikmesriigid (igaüks eraldi ja kõik koos) nii tobud, et ei oska pöörata iseseisvalt tähelepanu nüüd siis isegi mitte liiklusohutusele? Tegelikult on see dokument näide liidubürokraatia täielikust arusaamatusest, mida reguleerida ja mida mitte (ehk U-kõvera kahjulik pool) ja reguleerimine käib vaid selle nimel, et … reguleerida. Regulootiku iha uue klaasi järgi? Õigemini on see liikmesriikide halvustamine (no peaaegu vaimsele alaarengule viitamine) nagu ei olekski liikmesriigid iseseisvalt teo- ja otsustusvõimelised.

Niisiis võttis Euroopa Parlament 6. oktoobri 2021. aasta vastu resolutsioon ELi liiklusohutuspoliitika raamistiku 2021–2030 kohta nn soovitused edasisteks sammudeks. Mida see dokument siis sisaldab? Dokument on mahukas ja sisu … kutsub ülesse (20 korda) arvestades (13x), võttes arvesse (11x), märgib (7x), tuletab meelde (4x), nõuab (4x sh 1x tungivalt) ja palub ( vaid 3x), rõhutab (4x), soovitab, juhib tähelepanu, on veendunud, väljendab kahtlust jne. Oeh, massiliselt sõnajadasid. Press on välja noppinud kolm märkimisväärset uudist: elamupiirkondades peaks piirkiirus olema 30 km/h ( mis on jaburus), nulltolerants joobes juhtimisele (mis on elementaarne) ja ohutute ja arukate lahenduste toetamiseks luua Euroopa maanteetranspordi amet (mis on lisanduv bürokraatia ja ühisraha kulu). Kui nüüd mõelda, kui palju aega, vaimujõudu, kooskõlastusi ja CO2 emissiooni selle „dokumendi“ tootmiseks ja sellele järgnevate direktiivide (ja nende alamdokumentide) meisterdamiseks, jõustamiseks, järelvalvamiseks ja normaalse elu segamiseks läheb, siis … Kahju küll, kuid EP tasandilist mikrojuhtimist liikmesriigid küll ei vaja. Tundub, et keegi on jõuliselt iseseisvalt/iseteadlikult laiendanud enda pädevusi. Iseotsustamise ruum muutub ikka ahtamaks ja „lõpliku tõe“ ühisnorm trügib ikka massilisemalt peale. Eh, nagu kassitapp, ilus valgeõieline ja lopsaks, kuid kui puu peale saab, siis lämmatab selle ära.

 Vagameeste tapamasin

 Arvestades nii meie endi pidukondade/poliitinimeste järjest süvenevat ihalust oma „lõpliku tõe“ kinnitamiseks ja selle kasvõi jõuga peale/edasi surumisega, vehkides punase joone ähvardustega, on teravad eraldusjooned Ühisruumis kerged tekkima. Osaliselt on see joonimine „suurte järelahvimine“, osaliselt oma „mulgikapsa keetmine“ – hea pole kumbki. Valemõõduline ja haisuga.

Eesmärke ei saavutata jõuga (kui pole just tegemist totalitaarse sunnisüsteemiga) arvestamata protsesside toimimiseks  tegelikke tolerantside/istude vajadust, siis näeme me igapäevaselt sellest „viimsetõe“ sunnihoost sündivaid eraldusjooni, mitte ühisosa, mitte keskse püüdluse ja seda ümbritsevate eriosade vahelist tasakaalu ja sümbioosi, vaid mina/minu/mulle sündroomi süvenemist – mõjudele üha tugevama vastumõju tekkimist.

 Kõigil on poliitturul „omad ainuomased põhimõtted“, kuid … paljud neist ei haaku teiste, ilmselt nende kandjate poolt samuti  „ainuomaste põhimõtetega“. Nende nimel … ollakse valmis kõige jaburamateks jaburusteks ja nagu kirjutas  W. Churchill („Tormihoiatus“ Varrak 2019 Lk 181) ühe sellise situatsiooni kohta: „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“ Vaat selline humanistlik tapapõhimõte siis.

Kuid kui koosmeelsust ei ole, siis (nii nagu looduses, päristurul, nii ka poliiturul) täidab tühiku mingi teine ollus:  lahkmeelsus, vihameelsus, pahameelsus, lapsemeelsus … Siis churchillilikult väljendudes: „Olgu peale, kui te tahate olla narrid, tuleb meil selle asemel et teiega tülli minna, mis oleks saatuslik, teiega koos narri mängida, ja saame näha, et me mängime narri kuradi hästi.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 667). Nojah, siinkohal pole paljud suurmeistri ütlemise tegelikust sisust aru saanud ja ongi võtnud kasutusele vaid ütlemise välise külje ja seegi tuleb … narrilt välja.

 Sõber – vaenlase vaenlane?

 Poliitturul on põhimõttekindluse õitsemisaeg teatavasti lopsakalt esindatud valimisajal, siis … Vaatamata valimisteeelsetele valjuhäälsetele põhimõttekuulutustele, kindlameelsetele punajoontele sõlmuvad kõrvalseisu ajal kõige imelikumad, uskumatumad ja ebatõhusamad kokkulepped ehk koalitsioonid võimutaotluse võimalusel. Tulemus? Tulemusetus. Kaotatud aeg. Vast iseloomustaks seda kõige täpsemalt  W. C.  1951 a UK valimistel: „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 747) Ja mingi kummalise ajaloolise vimkana oleme me sattunud justkui ajamasinasse ja jälle käib pöörane „minulõpliktõde“ pealesurumine, riigi vaevamine ja ajakaotus. Metsikutes kogustes ajakaotust. Siis …

 Mis siis juhtub?

 Siis pole enam kellegagi kokku leppida ega milleski kokku leppida. Parlamentarism ammendab oma ressursid ja seda tõttab asendama … midagi muud.

 Ajaloolise ekskursina võib paralleeliks tuua selle, et: „1930 aasta märtsis purunes Weimari Vabariigi viimane suur koalitsioon, kuhu olid kuulunud Saksamaa Sotsialistlik Partei (…), Saksa Demokraatlik partei (…) ja Saksa Rahvapartei (…). Kompromissitus ja laialt levinud antiparlamentalism nurjasid riigipäevas mis tahes uue valitsuse moodustamise, nii et 83-aastane riigipresident Paul Hindenburg pani kokku nn presidendikabineti ning võttis Weimari riigipõhiseadus eriolukorra-artikli 48 abil vabariigi juhtimise enda kätte. Saksamaa esimese parlamentaarse demokraatia lõpp oli alanud.“ (H B Görtemaker „Hitleri õukond“ ÄP 2020 lk 99).  Kas panite tähele – kompromissitus ja antiparlamentism? Niisiis, meie teiega peaksime endalt küsima … kas maailm on läbi kompromissituse (ja poliitinimeste eneste tegevuse läbi parlamentarismi diskrediteerivate tegevuste) teel antiparlamentarismi poole? Kõige sellest järelduvaga? Te kindlasti mõtlete, et „Seda ei saa ju juhtuda …“.  Kuid möödunud sajandil, kui kõik mõtlesid samuti, et ei saa juhtuda, ometi sai juhtuda. Juhtus kaks korda ja teisel juhtumisel lausa kahes (+4) kohas. Juhtus kaks korda … eee … kompromissitust.  Tulemus …

 Kompromissituse faasinihe

 Ka siis ei uskunud keegi, et poliitturu mängud niimoodi kulgevad, sest kõik teadsid, … Mida? Õige, seda, „mis juhtus“ - ei saanud juhtuda, sest  Prantsusmaal oli kõige suurem sõjavägi, Brittidel kõige vanem parlament (ja suurim merevägi), uusriikidel kõige suurem iseseisvuse säilitamise tahe. Kõigile tundus, et mängitakse osavat poliittehnoloogilist mängu. Veel natukene punnitamist/surumist/sundimist ja „oma ainuomane, kompromissitu tõde“ on võitnud, kuid läks teisiti. Läks kompromissitult. Kompromissituse lõppfaas on teadagi relvavõitlus. Siis …

Parlamentarismi ja demokraatia faas nihkub, rahulolematuse ja eraldusjoonte kvantiteet läheb üle uueks kvaliteediks. Uus kvaliteet võib olla parem või kehvem, kuid see on … uus. Teistsugune. Tundmatute tagajärgedega.

 Kuid see mida juhtuda ei saanud möödunud sajandi Euroopas, hakkas juhtuma juba tunduvalt varem. Juhtuma hakkas, sest mälu mängis poliitinimestele vingerpussi. Eh,  möödunud sajandi alguses, kui põlvkonnad olid unustanud sõdade koledused (Euroopas oli juba pea sada aastat rahu olnud) ja nendest sõdadest kandus Euroopa kuldajastusse vaid möödunud sõdade sangarite kangelaslikkus, koledused/kannatused aga unustati. Arvati, et midagi halba ei saa juhtuda (sest kõik tulevad rõõmsalt sügisel võidukalt koju tagasi), aga juhtus. Juhtus neljakümne aastane sõda, esiteks Euroopa südames, ja siis pea kogu maailmas. Juhtus Ilmasõda.  „ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“ Eks ole kena pilt?

 „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 85/86). Sellele järgnes … Rahu? Seda ka, kuid eelkõige oli see külm sõda „Eelnenud kolmekümne ühest ´aastast eristas külma sõda see, et kahe suurriigi vahel ei puhkenud kunagi päris sõjategevust. Plahvatust ei toimunud. Tulipunkt oli olemas, aga leek ei süttinud.“ (lk 119). Õnneks.

 Huvid, väärtused, … hirmud – ühtsuse sidusmaterjal

 Kuid mitte ainult õnneks, selleks tehti ka märgatavaid jõupingutusi, sest suunaühtsust hoidsid koos ühised huvid, väärtused ja eriti ühised hirmud. Selleks, et Euroopa sisemist tulipunkti ei tekkiks loodi ühistel huvidel põhinev Euroopa ühisturg saksa nimega Prantsuse rahandusministri eestvedamisel ja rahvusvahelise tasakaaluelemendina NATO. Eh, oli küll külm, kuid sõjaks ei läinud. Läks õnneks. Hoiti kokku, sest oli mille vast kokku hoida ja mille nimel kokku hoida. Pangem tähele – ühisturg loodi ühiste huvide baasil, mitte sellel, et ühisturg sundis peale oma huvisid. Edukas/isetoimiv lahendus mitmel tasandil. Majandusliit muutus ikka tugevamaks, sest oli kellega võistelda ja oli mida/keda peljata. Pidev arvutamine ja äraarvamine nagu lõputu bridžimäng. Nüüd … Nagu passijani ladumine.

 Õnneühenduse iseseismisest

 Nüüd -  „Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“ (lk 140). Seda enam, et EL ei ole kunagi olnud ühtne monokangas, see on lapitekk „Euroopa liite on tegelikult neli. On Saksa riigid (Saksamaa ja Austria), ülejäänud Euroopa riigid, Vahemere riigid ja piirialade riigid.“ „Europaid on neli ja need neli killustuvad omakorda, kuni alles jäävad neid moodustavad rahvusriigid ja ollakse tagasi ajaloo juures, mida taheti selja taha jätta.“ (lk 279). Vaat selline ohtlik lugu. Kuid kuna (nähtavaid/tunnetatavaid) vastukaalusid enam pole, siis püüab EL administratiivne tuum tekitada ühiste huvide asemele vormilist ühesugusust. No nagu teatavat liiki treppredelit, mis ei toetusk enam seinale ja selle vastumõjudele vaid toetuks … iseendale. Vaat selline vahva trikk. Mida me siis sellest saame? Ühesuguse lapiteki? Hm? Misasi see veel on? Või milleks meile sellisel juhul üldse lapitekk? Kui tegemist on majandusliiduga erineva tasemega partnerite vahel, milleks siis sundühtlustamine? Siiditükk peab käituma samamoodi nagu villakude või juhtnahk? Kummaline arusaam ühishuvist.  

 Muutuvad väärtused

 Nüüd on ilmselt paljudel keelel ütlemine, et ühtset lapitekki on vaja ühtsete väärtuste kaitsmiseks. Ka õige, kuid väärtused pole mingi muutumatu asi (võib-olla Raamatute Raamatu ja Gilgametši eepose kümne käsu põhimõtted on väärtusskaalal kõige kauem vastu pidanud). Väärtused on pidevas muutuses ja arengus (või taandarengus). Nagu kirjutas H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 169) tabavalt:  „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

„Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“. Muutuvad pidevalt ja muutuvad ka edaspidi. Vaat selline lugu.

 Bürokraatlik demokraatia & demokraatlik bürokraatia.

 Algab kogu see ühtlustamise ja kõigi kindlustamise (maailma kõigi võimalike hädade vastu müriaad) väärtuste kaitse sildi all nagu tundub EL administratiivmehhanismide ühtlustussoovist. Mõistetav, sest ühtse struktuuri ja tegevuspõhimõtetega süsteemi on kergem juhtida, tulemused on ka tõhusamad, kuid … Kuid siin see viltuvedamine algabki, sest liidu liikmed on väga erinevad (võiks nimetada) „ indiviidid“ ,tegemist pole mitte Ühe omaniku ettevõttega, vaid  tegemist omamoodi kooperatiiviga, seega mitte ühtse imperiaalse/monopoolse supersüsteemiga. Kui süsteemi olemus ja selle juhtimisvõtted lähevad vastuollu, siis head nahka sellest ei saa. Raudpolt.

Niisiis ...

Ühest küljest on teatud ühtlustamine (NB! EL-le, kui majandusühendusele)  ilmselgelt väga tarblik asi, sest: „Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik. Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa laenu võtta. (…) Maailma SKP maht inimese kohta on 1970 aastast saadik kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 314). Vaat selline kasulik lugu. Kuid planeedi majanduskasv kogumis ei johtu mitte ühtsetest väärtustest, ühtsetest ideoloogiatest ega ühtlustatud filosoofiatest, vaid eesmärgist – luua kasumit, tekitada paremat elukvaliteeti. Ikka niimoodi, et paned pange kartuleid mulda ja võtad üles kümme pange.

Samas Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (2016 Lk252/461)) täheldab, et: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“   ja  „Paljud kuningriigid ja impeeriumid ei olnud tegelikult midagi muud kui suured katusepakkujad. Kuningas oli capo di tutti capi ehk maffiaboss, kes kogus katuseraha kokku ning tagas selle eest, et naabruses tegutsevad kuritegelikud sündikaadid ja kohalikud väiksemad kalad tema kaitsealustele liiga ei teeks. Sellega tema tegevus reeglina ka piirdus.“. Õpetlik tähelepanek

 EL - mitteimpeerium

 Kuid EL ei ole impeerium, see on majanduslike huvide kokkusidumisel tekkinud lapitekk. Nende lapikeste – väga erivärviliste, erineva suuruse, erinevast materjalist ja tugevusega tükikest (millest üht või teist vahel ka koi pureb) – kokkusidumisest tekkis tekk mille kaubamärk on täna EL. See tekk ei ole enam Ühisturg ega Majandusühendus, see on Liit, kuid … see on endiselt lapitekk – Euroopa Lapitekk (EL). Kui lapitekk hakkab ennast pidama (ja eriti kui see hakkab käituma) kui täismaterjalist tekk, siis … see pudeneb laiali. Ei kannata rapsimist välja. Sellest oleks kahju, sest üks korralik lapitekk toimib väga hästi igal ajal ja igas olukorras võrreldes ühismaterjali teeskleva tekiräbalatega. Kui nüüd EL oma oskamatuses lapitekina opereerida tahab kõike käsitleda kui ühetükilist kangast (näiteks kõikikaitsvat ja -katvat koormakatet), siis lõpetab see moodustis nagu meile tuntud ajalooline Idaliit – see kukub laiali. Tugevusvaru pole. Meie teiega teame ju seda Vana-Rooma ütlemist, et: „ Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“, mille kaasajaline mugandus võiks olla: „Mis on lubatud koormakattele, pole lubatud lapitekile“. Eks ole? Elementaarne.

 Kuid nagu mainitud, EL ei ole enam ainuüksi majandusühendus, see pürgib millegi enama poole … Liidupealinna administratiivsüdamikul on tekkinud halb komme saavutada ühtsust läbi üksteise mõistmise (ka erinevate demokraatiate mõistmise), vaid läbi sunni ja diktaadi, mis näitab, et liit on kasvanud kas liiga suureks või on huvid muutunud liiga lahknevateks. Näiteks. Kui Poola Peamine Minister  ütles hiljuti, et kellelgi ei ole õigust pidada tema riigile loengut demokraatiast, siis tekitas selline väljaütlemine terava ja mitmesuunalise ohutunde. Just mitmesuunalise. «Keegi ei õpeta meile, mis on demokraatia ja õigusriik, kuna Poolal on väga pikk ja auväärne ajalugu võitlusest igasuguste totalitarismide ja despootide vastu,» reageerides Euroopa Liidu teatele, et Varssaviga peetakse ikka veel kõnelusi taasterahastu väljamaksete üle.

Millest jutt? Nimelt kaalul on miljardid eurod Euroopa Liidu toetusi ja laene, mida Poola on taotlenud. Brüssel ei ole seda abipaketti veel allkirjastanud, sest Varssaviga ollakse eri meelt õigusriigi tagatiste osas. Niisiis … Kompromissitus?

 Kaalul on enam kui miljardid, kaalul on …

 Kas EL on  jõudnud kompromissituse faasi? Muidugi pole kaalul vaid miljardid, kaalul on ka põhimõtted ja vabadused. Jällegi mitmesuunalised. Ka vabadus otsustada. Tegemist on väga põhimõttelise vaidlusega ja oleneb poliitinimeste pikkvaatest ja taibukusest, kas see hargnemiskoht suudetakse kokku õmmelda või rapsitakse tekk selle koha pealt puruks.

Poolakate vaatenurk on, et: «Me võitlesime õigusriigi ja demokraatia eest kommunismi kohutavatel aastatel, kuid meil on palju pikem demokraatia traditsioon ja me ei taha, et keegi Lääne-Euroopas meid õpetaks, mis on demokraatia, mis on õigusriik, kuna me teame kõige paremini,» Mis muidugi on ka tõsi, kuid siinkohal on ohtlik ilming see, et vastandatud on Poola-meie ja Lääne-Euroopa-nemad (pigem siiski Brüsseli meritokraatia?)

Mis aga majandusühenduse vaatevinklist on kahetsusväärne ( ja lausa skandaalne) siis see, et ühe liikmesriigi „omademokraatiat“ ( siinkohal üldse mitte arutades selle üle kas selline „omademokraatia“ on hea või halb, õige või vale, demokraatlik või ebademokraatlik, sest küsimus on printsiibis) hakatakse üht liikmesriiki väänama liiduliste rahakraanidega. „Euroopa Komisjoni majandusvolinik Paolo Gentiloni ütles kolmapäeval, et Poola taastekava osas on kõnelused veel pooleli ja Poola valitsus teab väga hästi, et see «hõlmab ka ELi õiguse ülimuslikkust ja selle võimalikke tagajärgi Poola taastekavale». Niisiis on Brüssel valmis paiskama „omaõiguse“ nimel Poola majanduskaosesse, kui see ei ütle lahti „omaõigusest“? Kuidas EL kui mitteimpeerium küll nii kaugele … impeeriumi teele jõudis?

 „Tekitatud vimma“ poliitika?

 Kuid nn Poola probleem pole uus, I  Krastev on oma raamatus „Pärast Euroopat“. (Varrak 2019 lk 61) tõdenud, et: „Poola välisminister Witold Waszczykowski kõneleb paljude eest, kui väljendab oma vimma Euroopa Liidu stiilis liberalismi vastu, mida iseloomustavad „kultuuride ja rasside uus segu, maailm, mis koosneb jalgratturitest ja taimetoitlastest, kes kasutavad ainult taastuvenergiat ja võitlevad kõikide religiooniilmingute vastu“.“ (lk 61) Vimm? See on tõsine asi. See koguneb/hõõgub salaja, kuni …

Vaikne vimmakiskumine EL administratsiooni ja Poola vahel on toimunud juba pikemat aega, nüüd püüab EL probleemi lahendada küsimust Aleksander Suure laadis õigusriiklikku Gordoni sõlme läbi raiudes finantsmõõgaga: „Poola ja Euroopa Liidu vahel valitseb pikemat aega arvamuste lahknevus seoses Poola justiitsreformi vastavusega Euroopa Liidu õigusele. Euroopa Liidu kohus on öelnud, et Poola justiitssüsteem kahjustab kohtute sõltumatust.“ Kahju muidugi, kui riigi justiitssüsteem kahjustab kohtute sõltumatust, kuid … Mis edasi? Kompromissitus? Edasi … „antiparlamentarismus“?

Niisiis on Poola ja EL jõudnud kompromissituse faasi ja  „Poola ülemkohus valmistab ette otsust, kas ülimuslikkus on Poola põhiseadusel või ELi seadustel. Kohtu järgmine istung on määratud 22. septembrile.“ (Nüüdseks on meile teiega juba teada, et PÜK tuvastas EL seaduste vastuolu Poola põhiseadusega. Just sedapidi, et EL seadusandlus on kohati vastuolus PPS-ga, mitte et PPS n vastuolus EL õigusega). Hm, kas see ei tuleta meelde Eesti lahkumise ettevalmistamist Idaliidust? Ka meie deklareerisime oma seaduste ülemuslikkust NL seaduste ees ja muide … täiesti seaduslikult. Ja, et oleks täiesti selge, kuidas praegust pilti Poola valitsus näeb, siis:“ Poola valitsus kritiseeris teisipäeval Euroopa Komisjoni üleskutset kehtestada Poolale päevane trahv kuni riik tühistab vastuolulise kohtureformi. "Euroopa Komisjon blokeerib seadusevastaselt rahastust Poolale ja kehtestab karistusi. See on agressioon," ütles asejustiitsminister Sebastian Kaleta „“.  Niisiis … agressioon? Agressioon keset Euroopat?  Kuigi Poola valitsus ütleb (korduvalt), et nemad EL-st selle „tühja asja“  pärast lahkuda ei kavatse siis … britid ka ei kavatsenud. Esialgu. Mõtlesid, et mängivad huvitavat poliittehnoloogilist  mängu poliitturul, kuid … Välja tuli ajalugu.

Britid läinud kurjad  ilmad, Poola läinud hallad maas, …

 (Eesti vanasõna motiividel - kured läinud kurjad ilmad, haned läinud hallad maas, luiged läinud lumi taga)

M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 125) ütles sõnaselgelt mida UK lootis EL astudes saavutada: „Suurbritannia ei unista omaette äraolemisest Euroopa Majandusühenduse äärealal. Meie saatus on Euroopas, osana majandusühendusest. See ei tähenda, nagu oleks meie tulevik seotud ainult Euroopaga. Aga sama kehtib ka Prantsusmaa ja Hispaania, tegelikult kõikide ühenduse liikmete kohta. Majandusühendus ei ole asi iseeneses. Samuti pole see institutsionaalne vahend, mida tuleb mingi abstraktse intellektuaalse kontseptsiooni ettekirjutuste tõttu pidevalt muuta. Samas ei tohiks seda ka lõputute regulatsioonidega kivistada.

Euroopa majandusühendus on praktiline vahend, millega Euroopa tagab oma rahvaste jätkuva heaolu ja turvalisuse maailmas, kus eksisteerib palju teisi võimsaid rahvaid ja rahvaste rühmi. Meie, eurooplased, ei saa endale lubada energia raiskamist sisevaidlustes ja raskesti mõistetavates institutsionaalsetes vaidlustes.

Mitte miski ei asenda efektiivset tegutsemist.

Euroopal tuleb valmis olla täielikuks panustamiseks nii oma turvalisusse kui kaubanduslikku ja tööstuslikku konkurentsivõimesse maailmas, kus edukad on need riigid, kes soodustavad isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mitte need, kes seda alla suruvad.“

„Minu esimene juhtpõhimõte on järgmine: parim viis edukaks Euroopa Ühenduse ehitamiseks on vabatahtlik ja aktiivne koostöö iseseisvate suveräänsete riikide vahel. Rahvusriikide allasurumine ja võimu koondumine Euroopa konglomeraadi keskmesse toob kahju ja ohustab eesmärke, mille poole püüdleme. Euroopa muutub tugevaks eelkõige tänu sellele, et Prantsusmaa on Prantsusmaa, Hispaania on Hispaania ja Suurbritannia on Suurbritannia, igaüks oma kommete, traditsioonide ja identiteediga. Oleks suur rumalus meid kõiki mingisse keskmise eurooplase vormi suruda.“ Vaat selline oli UK seisukoht ja pürgimus. Pürgimus, mida ei saavutatud ja nii nad välja astusidki … poliitturu mängulusti tulemusena. Äärealadele?

 Britid läksidki  …

 Seega, Britid juba läksid oma tekitükiga minema, sest vabadus oli kallim kui ühiskasu. EL oma mõistmatuses (ja erisuste talumatuses) on väljakutse esitanud mitte ainult Poolale vaid ka Visegradi riikidele kogumis ja igaühele eraldi, no et valige, kas üldühtsus, vabadus või raha. Saame näha, … kuid tundub, et sellele lapitekikogumile on esitatud väga provokatiivne väljakutse (ja teades kasvõi poolakate ja ungarlaste isiklikku uhkus ja väärikustunnet ning madalat solvumislävendit), siis tundub, et … lagunemiseks läheb. Liidupealinnas ilmselt ei mõisteta Poola murdumatut vaimu. Seda riiki võis halbade asjade kokkulangevusel küll vallutada, võis jagada tükkideks, reeta, ära kasutada, kuid … uhke Poola vaim leidis ikka viisi, kuidas ennast taasluua. Just seepärast peaks Liidupealinn olema väga ettevaatlik selle lapiteki tüki rapsimisel. Ka Ungari … Ei sobi ju Ungarigi „omademokraatia“  Liidupealinna demokraatiaga (jällegi võtmata seisukohta selle „omademokraatia“ olemuse kohta). Kui tekk hargnema hakkab, siis on raske seda rapsimisega parandada.

 Demokraatia kaitsest … tuletisena?

 Poola juhtumi puhul hakkas  häirima see justkui järsku süttinud vastuolu Poola Põhiseaduse ja EL õiguse vahel. Tegelikult ei tohiks ju sellist dramaatilist vastuolu olla. Olles ise liitumisläbirääkimiste osaline (konkurentsi peatükk), siis kõik teemad, kõik ühildatavaused, kõik lahknevused ja nende tasandamise ajakava või erandid, sai läbirääkimiste käigus (mida tol ajal nimetati sõelumisteks) läbi arutatu ja kokku lepitud. Lahtisi otsi ei jäänud. Kõik pidi vastama EL õigusele, väärtustele ja põhimõtetele – kui see ei oleks niimoodi olnud, siis poleks kandidaatriigid …  liikmelisust saanud.

See omakorda tähendab, et liitumise momendil olid liitujad sünkroniseerinud oma õigusruumi vastavalt EL õigusruumile. Kuidas siis nüüd … Muide kõige tulisemad vaidlejad olid liitumisläbirääkimistel just … poolakad ja ungarlased. Kõige asjatundlikumad ka. Neil oli oma kindel arvamus. Mis siis juhtus? Kuskohalt vastuolu tekkis?

Tundub, et vastuse sain  (9.10.21 PM)  Riigikohtuniku artikkel/analüüsist:  „Õigusemõistmise sõltumatuse põhimõte on omane nii rahvusvahelisele õigusele kui ka riikide põhiseadustele. Kohtunike sõltumatus ei ole kohtunike eesõigus, vaid teenib eeskätt kohtusse pöördujate huve, seda, et oleks tagatud õiglane õigusemõistmine, et kohut ei mõistaks korrumpeerunud tegelased. Sõltumatus tähendab nii välist sõltumatust, mis seisneb selles, et kohtu töösse ei tohi sekkuda teised riigivõimu osad: seadusandja, täitevvõim, kui ka sisemist: kohtuniku sõltumatust teistest kohtunikest.

Sellest, kas ühes või teises riigis on kohtud sõltumatud, saab aimu, kui vaadata, kui kauaks ja kuidas kohtunikke ametisse nimetatakse ning edutatakse, kuidas on reguleeritud kohtunike pensionile jäämine, millised on kohtute eelarved, kohtunike palk ja sotsiaalsed tagatised, kuidas kohtunikud oma töö eest vastutavad ning milline on kohtunike distsiplinaarmenetlus: kes ja kuidas seda läbi viib, millal ja mis põhjustel saab kohtunikku ametist vabastada.“

See kõik on selgitav ja väga selge ning õige seisukohavõtt, kuid edasi tuli selgitus, mis oli selle õiguskringli rosinaks, mis muutiski hariliku saia rosinakringliks: „Mitte kunagi varem pole Euroopa Inimõiguste Kohtust ja eriti veel Euroopa Liidu Kohtust tulnud nii palju lahendeid, mis analüüsivad õigusemõistmise sõltumatuse võimalikku rikkumist mõnes liikmesriigis. Tõsi, ELK on selles küsimuses tuletanud endale jõuliselt pädevuse, mida tal varem polnud, kuid ju oli siis selleks põhjust.“. Hm, kuidas see asi demokraatias siis käib, et kohus on mingis „küsimuses tuletanud endale jõuliselt pädevuse“? Kuidas? Miks? Millise mandaadi alusel? Tuletanud pädevuse, mida tal varem ei olnud, kuid … „ju oli selleks põhjust.“ Täiemõõduline bürokraatlik absurd. See tendents, et mingi bürokraatlik institutsioon (alates vallaametnikust kuni EL kohtuametnikeni välja) kasvatab oma võimupiire (tuletades endale jõuliselt pädevusi), mida tal pole olnud ega olla ei tohikski, on vohamas läbi kogu süsteemi. Kui tegemist on ühe institutsiooni jõuliselt laienenud pädevusega, kelle tegevus siis õigusruumiga vastuolus on? Eks ole, jälle hea küsimus. Ühe pädevuse laiendamine ahendab kõigi teiste õigusi – süsteem läheb sünkronist välja.

 Meie, nemad & fundamentaalsed väärtused

 Kui õigusküsimuste arutamine on vahel lihtsalt tore klubiline/akadeemiline tegevus, siis tegelikult on antud juhul tegemist millegi hulka põhimõttelisema ja keerulisema küsimusega, nagu PM 9.10.21 oma juhtkirjas möönis: „Mõne aja pärast on Eesti ELis ­netomaksja ja siis tahame väga sarnaselt soomlastega, et meie vaevaga teenitud eurosid ei raiskaks ära teiste riikide korruptandid. Õigusriik on tähtis kaitsekiht igasugu õnnetuste eest ja tagakiusamise vastu.

Poola konstitutsioonikohtu otsus mitte tunnistada mõne Euroopa seaduse kehtivust ja Euroopa ­Komisjoni rikkumismenetlus Poola õigusriigi põhimõtetest kõrvalekaldumise pärast seab küsimuse alla Euroopa Liidu fundamentaalsed väärtused.“. Niisiis on ohus EL fundamentaalsed väärtused? Kurb lugu. Ohtlik ka. Kuid millised need fundamentaalsed väärtused siis on? Kas need on liikmesriikide väärtused? Või ainult Liidupealinna administratiivaparaadi tekitatud jõuliselt laiendatud pädevused, mida neil varem küll polnud, kuid mille laiendamiseks oli ilmselt hea põhjus. Kus sellel vektoril asuvad väärtused, eriti fundamentaalsed väärtused. Kui neile väärtustele tekkib liigsuur vahe, siis füüsikareeglite järgi … lapitekk laguneb. Võib arvata, et poolakate (vähemalt nende PM avaldusi arvestades) seisukoht on, et see liit kuhu nad astusid pole enam see liit ja need kokkulepped mida kokku lepiti on ajas kuidagi nihkunud – jõuliselt nihkunud. Kui üks pool arvab, et küsimuse all on fundamentaalsed väärtused ja teise poole poliitinimesed formuleerivad seda kui liidu juriidilist hübriidsõda liikmesriigi vastu, siis …

 Luigelaulust

 Meie jaoks on lapiteki lagunemine muidugi probleem, sest jääme äralõigatuks ja ühtlasi magusaks ahvatluseks. Kindlasti ka ääremaaks. Mis aga põhitähtis, me ei tea ju praegu veel rahulolematuse tegelikke piire Euroopa Lapitekis, see ei pruugi piirduda vaid brittide ja Visegradiga. Nagu ilmneb, ka Prantsusmaa pole rahul EL liigsundusliku ühtlustuspoliitikaga (eriti arvestades Prantsusmaa poliitturu äärtesse kogunenud heitunuid ja poliitilisi kodutuid), mis juhtub kui ka … netomaksjad Hispaania, Itaalia … pole enam rahul? Lõppude lõpuks Saksamaa ise, kelle pärast EL üldse loodi (et välistada huvide kaudu sõdu mandril), kui tema pole rahul ja lahkub, kas lahkub siis ka rahu? Lõppeb ood rõõmule? Kisub karmiks. Kui luiged läinud, siis on lumi taga. Luigelaul.

 Üks kurb visioon

 Miks/kas nii võib juhtuda ja mis edasi saab? Ivan Krastev (IK) on kirjutanud üpris mõtlemapanevate/mõistetavate põhjendustega stsenaariumi EL tulevikust, kusjuures seda kirjutab inimene kes on (tundub et) EL heasoovlik pooldaja. Seda enam on põhjust pöörata tähelepanu tema „hirmudele“. Kes ta on? Vikipeedia annab teada, et: „.Ivan Krastev on politoloog, Sofia liberaalsete strateegiate keskuse esimees, Viini IWMi alaline stipendiaat ja 2013-14-17 Richard von Weizsäckeri stipendiaat Berliinis Robert Bosch Stiftungis.  juhatuse liige Euroopa Välissuhete Nõukogu juhatuse liige liige, tegev International Crisis Group`is

Londoni Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi nõukogu liige (2005-2011) jne. „Alates 2016. aastast töötab ta Londoni kodanikuhariduskooli  direktori/usaldusisikuna , mis on osa poliitikauuringute koolide ühendusest, demokraatia peadirektoraadi (DGII) egiidi all. Euroopa Nõukogu .“ Vaat niimoodi, tegemist on valdkonna asjatundjaga, kusjuures raamatu pealkiri – „Pärast Euroopat“ – on ise väga intrigeeriv, et mitte öelda, paljuütlev.

 Niisiis tõdeb IK, et:  „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“ („Pärast Euroopat“. Varrak 2019) k 10)  „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine -, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „ (lk 11) Ja kuigi see tõdemus on kirjutatud immigratsioonikriisi harjal (mil Saksamaa tegi poliitturul valearvestuse eeldades, et Süüria põgenikevool aitab sama kergusega nagu Idaplokist 15 aastat enne seda tulvanud haritud/entusiastlikud/teotahtelised/püüdlikud sisserändajad, paikavad Saksamaa ja kogu Euroopa tööjõu defitsiidi probleemi, kuid sai sügavad eraldusjooned ja väärtuskriisi(d) EL sees), siis oli tal juba sel ajal õigus. Tänapäeval, mil kolmikkriisile (meditsiini/administratiiv/majandus) on lisandunud kliimaprobleemide äraspidise juhtimise kriis muutnud asjad veegi halvemaks ja migratsioonilained võtavad uuesti hoogu, siis on tal õigus seda enam.

 Tähelepanu – viimase rongi lahkumine

 Kui keskkonnamõjude mittemõistmisega ja selle ületamise loosunglike väljaütlemistega poliitturul asi piirduks, siis oleks meie rõõmurahva ood veel päris talutav, kuid IK pessimistlik/optimistlik vaade on hoopis sügavam:  „Järgnev on mõtisklus Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi“ vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse tähtsusesse. „ (lk 15) Niisiis on IK arvates lagunemise rong juba Brüsseli jaamast lahkunud ja just see võtabki kõhedaks, sest see on eeldus, et protsess viib maailmajao laosesse (peenemalt väljendudes).

Karm ennustus. Kui palju meie poliitinimestest on sellisele probleemile tähelepanu pööranud? Eks ole, jälle hea küsimus?

Selle asemel „Hirmust, et liit laguneb laiali, ja soovist kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema jookseks ääremaad, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa, Prantsusmaa).“ (lk 16). Just-just, mis saab keskmest? Kuid kese ei ole enam ammu kese riikide näol, sellel on oma uus kivikõva kindel kese Liidupealinna administratiivkeskme näol. Just selles administratiivkeskmest võib tuleneda järjekordne mõjude ja vastumõjude konsolideeriv või destruktiivne voog.

IK on esitanud sellise visiooni: „Minu tõlgenduse järgi on ainus viis lagunemisriski käsitleda see, kui tunnistatakse selgesti, et demokraatliku poliitika loomust on dramaatiliselt muutnud pagulaskriis ja et see, mida me Euroopas praegu näeme, ei ole lihtsalt populistlik mäss establishment´i vastu, vaid valijate vastuhakk meritokraatlikule eliidile (mida kõige paremini sümboliseerivad töökad ja pädevad Brüsseli ametnikud, kes ometigi on kaotanud kokkupuute ühiskondadega, mida nad peaksid esindama ja teenima.)“ (lk 19).

Hm, kuigi see konstruktsioon tundub tuttavalik ka meie poliitturul, siis pole ma päris kindel, et oludes, kus moodne on olla igal juhul „millegigi“ vastu ja ilmselt suur osa heajärjemaade elanikke ärkab (murega?), et mille vastu ometi täna olla, on vastuhakk meritokraatiale see põhiline. Vastuhakk kui selline on moekas. Tekkinud või tekitatud?

 Paakauto sündroomist

 Siinkohal tuleb mängu jällegi ohustatud enamuse fenomen: „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“ Tänased ohustatud enamused väljendavad tõelist hirmu, et nendest on saamas globaliseerumise luuserid.“ „Selles mõttes ei esinda uus populism mitte tänaseid, vaid võimalikke homseid kaotajaid.“ (IK lk 85)).  See on enamus, keda pole tavatingimustes näha ega kuulda, kuid on väga liikuv kui olud muutuvad. See on midagi sellist, kui te sõidate piimatsisterniga (ilma siseste vaheseinteta) ja teete järskpidurduse. See, mis enne loksus ohutult pütis on nüüd ühe hetkega liikunud tsisterni esiseinale ja viib teid koos autoga juhitamatusse …. Kõige sellega kaasneva ja järgnevaga. Samamoodi võib ohustatud enamus väga kiiresti liikuda poliitturul ühe turuosalise tagant teise taha. Tähelepanu ei tule pöörata niipalju sellele, kas tegemist „tegelikkuses ohustatud isikutega“, vaid sellele, et nad „tunnevad ennast ohustatuna“. Nad on enamus, kui nad tunnevad, et on ohustatud. Nad ei pruugi isegi tunnistada ohustatust, kuid mingi ürgse instinkti ajel valivad nad enda arvates turvalise valiku. See kõik võib mõjuda nagu piimapütilugu, kiire liikumine poliitturul tekitab juhitamatu liikumise ja peavoollased  kes on harjunud loksuma tasasel kulgemisel … jäävad kuivale. Enamust ignoreerida on ohtlik nagu me teame. Paakauto sisu liikumine on kiire ja pidurdamatu. Fakt. Kontrollitud

 Uued enamused vähemuste poliitturul

 Samas on ilmnenud Ühisruumi poliitturu tasandile veel üks jaotus või ühisjoon, mida ei tohi ignoreerida. Ajakirja Prospect endine toimetaja D Goodhart „Vanad jaotused klassi- ja majandushuvide järgi ei ole kadunud, kuid nende üle on üha enam laotunud üks suurem ja lõdvem jaotus, mille ühel poolel on inimesed, kes näevad maailma kust iganes, ja teisel poolel need, kes näevad maailma kuskilt.“ (lk 39) See on mõtlemapanev tähelepanek.

Samale tendentsile on viidanud ka R. Müllerson nimetades neid gruppe:  „kus tahes ja kuskil olijaid“ ( „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 289). Huvitav tähelepanek, mis ilmselt annab selgitust ka mitmetele senini mõistmatutele liikumistele poliitturul. Tundub, et see „lõtv jaotus“ muutub määravaks jõuks edaspidi.

 Sama tendents on meilgi üha enam jõudu kogunud ja kogub jätkuvalt – inimesed vajavad kindlust ja lojaalsust ebakindlas maailmas. Paaniliselt. Kõlab väga kummastavalt, kui meie poliitinimesed/analüütikud imestavad konservaatorite kasvava edu puhul. Imestada pole midagi, eks samad tendentsid mis maailmas, toimi avatud maailma puhul meilgi. Ja  nagu IK näitab, pole tähtis millist pidukonda valijad/kodanikud/tarbijad sisimas eelistaksid, esmase vajadusena otsivad nad kindlustunnet. Küsimus on selles, milline pidukond või karismaatik suudab seda toodet pakkuda kõige usutavamal moel ja vormis. Selle koha peal on kõigil poliitinimestel mõtlemiskoht, sest … „kuskil inimesed“ otsivad ürgsest alalhoiuinstinktist lähtuvalt ohustatud oludes kindlustunnet. Piimapütt …. poliiturg nihkub.

 Demokraatiaturu uustooted

 Kuid mitte ainult osalised poliitturul ei nihku, ka mõisted nihkuvad. No selles mõttes, et mõiste sõnaline kest jääb samaks, kuid sisu … ei pruugi enam sama olla. Meie teiega ilmselt mäletame A Lincolni ütlemist mis kõlas umbes niimoodi, et üht inimest saab lollitada pikka aega ja massi lühiajaliselt, kuid on võimatu lollitada massi pikka aega. IK on sellele ütlemisele väga sarnaselt arutlenud demokraatia üle: „Me võime piirata demokraatiat, et suurendada konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Me võime piirata globaliseerumist lootuses kindlustada demokraatlikku legitiimsust oma kodumaal. Me võime demokraatiat ka globaliseerida, kuid rahvusliku suveräänsuse arvel. Aga meil ei ole mitte mingil juhul võimalik nautida ühekorraga hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja suveräänsust. Ometi just seda enamik valitsusi tahab. Nad tahavad, et inimestel oleks valimisõigus, aga nad ei taha lubada inimestel valida „populistlikke poliitikaid.““

„Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia, globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel, püüab poliitiline eliit demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemus aga ei toimi: selleks on ilma valikuteta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma legitiimsuseta globaliseerumine.“ (lk 73). Nii, et kuhu me kokkuvõttes siis kõigi nende toredate poliitturu mängude ja mõistete (väärtuste?) ümberdefineerimisega jõuame? Kas „Alternatiivide puudumise“ poliitikasse? Alternatiivide puudumine kui väärtus? Uh …

 „See, mis veel hiljuti oli kahe erineva valitsemisviisi – demokraatia ja autoritarismi – konkurents, on tänaseks arenenud kahe erineva „alternatiivide puudumise“ poliitika konkurentsiks. Demokraatlikus Euroopas on saanud mantraks, et „kasinusele pole alternatiivi“, ning valijad saavad küll välja vahetada valitsusi, aga neil puudub võime vahetada välja majanduspoliitikaid. Brüssel on paljud makromajanduslikud otsused (eelarvedefitsiidi määrad, avaliku sektori võlataseme) konstitutsialiseerinud ja sellega need valimispoliitikast de facto eemaldanud.“ (lk 74) Kui me lisame siia suurüritusena ülemaailmse maksureeglistiku sünni ja pisinöökimisena EP liiklusreeglistiku, siis  milline on üldse suveräänsete riikide suveräänsuse aste tänapäeva maailmas? Eks ole, hea küsimus?

 Järgmised … lõdvad sidusused.

 Ja siis tulevad mainemeistrid ja järgmised valimised ehitatakse ülesse järgnevalt: „Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.

(P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 196) „Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“ (lk 199) „Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“ Hm, mida arvate, kas mainemeistrite keedus mõjub poliitilistele kodututele ja „lõdvale sidususele“? Virgutavalt? Rammestavalt? Rammustavalt?

 „Eliidi natsionaliseerimise“ poliitika

 Kui pidukonnad ja administratsioonid ei saa aru nendest tendentsidest uutest tendensidest, ei suuda enam kõnetada mõistetavalt kodanikke/valijaid/tarbijaid, siis kodanikud/valijad/tarbijad muudavad poliitturul oma tootevalikut ja tarbimisharjumusi. Uute toodete pakkujaid leidub alati, eriti kui monopoolsed struktuurid on muutunud laisaks/enesekeskseks/rahulolevaks:  „Populistliku väljakutse tuumaks on võitlus eliidi loovuse ja kohustuste üle. Erinevalt sajanditagusest ajast ei ole tänase vastupanu juhid huvitatud tööstuse natsionaliseerimisest. Nad lubavad hoopis eliidi natsionaliseerimist. Nad ei luba rahva päästmist, vaid rahvaga jäämist. (…) Ühesõnaga, populistid ei luba oma valijatele mitte kompetentsust, vaid lähedust. Nad lubavad taastada sideme eliidi ja rahva vahel. Ja üha suurem arv eurooplasi peab neid lubadusi veetlevaks.“ (IK „Pärast Euroopat“ lk 95)

 „Valijaskond on „suverään, kelle sõnavara piirdub kahe sõnaga „ei“ ja „jah“, on kirjutanud Ameerika politoloog E. E. Schattschneider. (…) Kodanikud kalduvad uskuma, et ainult „ei“ ja – märksa harvemini – „jah“ öeldes saavad nad oma häält valitsevatele klassidele kuuldavaks teha.“ (lk 97)

 „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15 protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“ (lk 67)

 Kohustust täites

 Tähelepanu! Nüüd põhitähtis, mis mõjutab poliitturgu ja tootevalikut: „Inimesed usaldavad oma juhte mitte ainult nende pädevuse, vapruse ja pühendumuse pärast, vaid ka usust, et juhid jäävad kriisiaegadel nendega samasse paati ega torma väljapääsu poole. Paradoksaalsel kombel on praegune eliidi konverteeritav kompetentsus, tõsiasi, et ta kõlbab  juhtima panka ühteviisi nii Bulgaarias kui Bangladeshis või õpetama Ateenas kui Tokyõs, see, mis muudab ta rahva silmis kahtlaseks, sest rahvas tunneb õigusega, et segastel aegadel võivad meritokraadid otsustada pigem lahkuda kui kanda osakestki paigalejäämise hinnast. „ „… kommunistlik eliit oli „väljapääsuta“ eliit, samal ajal kui meritokraatlik eliit on globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni ajast saadik olnud „lojaaluseta“ eliit.“ „Traditsioonilisel aristokraatlikul eliidil olid omad kohustused ja teda kasvatati nende täitmise vaimus. Tõsiasi, et esiisad, kelle portreed lossides rippusid, olid oma kohustust täitnud, tagas selle, et kohustusi võeti tõsiselt.“

„Seevastu uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi (…) Uute eliitide loomus ja konverteeritavus muudavad nad oma rahvusest praktiliselt sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides) ega riiklikust tervishoiusüsteemist (nad võivad endale lubada paremaid haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed kogevad eliidi niisugust sõltumatust kodanikuvõimu kaotusena. Meritokraatlikud eliidid on omavahel tihedates sidemetes, aga nende võrgustikud on horisontaalsed. Sofia juhtiv majandusteadlane tunneb lähedalt oma kolleege Rootsis, kuid ei tunne oma kaasmaalasi ega huvitu nendest, kes on tehnokraatlikel eksamitel läbi kukkunud.“

„Pole siis üllatav, et Euroopa uue populismi tuumaks on lojaalsus – nimelt tingimusteta lojaalsus etnilistele, usulistele või sotsiaalsetele gruppidele. Populistid lubavad inimestele, et nad ei otsusta nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust isegi kui mitte õiglust. „ „(…) siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist.“ (lk 93) Vaat sellised võimalikud meeleolud EL-s

 Õppetunnid, mis … ei õpetanud

 Vaadake, just äsja lahkus võimas (sõjaline) demokraatiakoalitsioon Afganistanist, kus paar aastakümmet püüti juurutada demokraatiat, enne seda püüti paar aastakümmet juurutada sotsialismust. Eh,  kumbagi ei juurdunud. Turg ei võtnud vastu … pakutavaid demokraatiaid (ärgem unustagem, et NL-s peeti oma riigikorraldust maailma kõige demokraatlikumaks nn demokraatlik tsentralism). Vaadates lähiajaloo kulgu tundub, et demokraatia kasvuga on nagu kartulikasvatusega - pinnas selle kasvuks peab olema sobiv. Muidu on niimoodi, et paned pangetäie demokraatiat/kartuleid maha ja sügisel võtad heal juhul pool pange demokraatiat üles. Muidugi aitavad nii nagu põllukultuuride puhul ka demokraatiat kasvatada pinnase ettevalmistus (kuivendamine, kastmine, metsaraie).

Demokraatia on hea asi, kuid sellel on tuhat nägu ja olemust. Kui EL tahab luua oma administratiivse kujutluse järgi ühenäolist demokraatlikku Euroopat, siis tuletagem meelde Afganistani demokraatia eksportimise fiaskot. Eks ole, … kohane/tu paralleel. Tulemus …

Breivik presidendiks? 

 Vaatame.  Kui EL administratiivsele ühisbürokraatiale ei meeldi Briti demokraatia, Poola demokraatia, Ungari demokraatia, Slovaki demokraatia, Tšehhi demokraatia ja võib olla ka Prantsuse, Itaalia ja Hispaania demokraatia, siis on suur oht, et demokraatiate mittemeeldimise kogusummaks on mittedemokraatia ja EL muutub kümnendi jooksul Euroopa Lapitekist lappideks ilma kaitsva tekita – Euroopa Lamemaaks (ikka lühendiga EL).  Või näiteks Euroopa Hõimualaks? Ja pole võimatu, et aastaks 2035 saab Breivik Nobeli rahupreemia laureaat ja president. Mõtlete nüüd, et „see ei ole võimalik“, sest … „See ei ole võimalik“? Jälle? Kas nii nagu kõik need eelnevad „ see ei ole võimalik“ momendid. Aga Mandele sai Nobeli rahupreemia ja sai presidendiks. Fakt. Aga Arafat sai Nobeli rahupreemia ja sai presidendiks. Fakt. Viiskümmend aastat tagasi olid mõlemad maailma (ja eriti oma valitsuste) silmis paduterroristid. Fakt. Miks ei võiks sama juhtuda Breivikiga, kui poliiturg nihkub? Väärtused muutuvad? Ah, et teie arvates „ei saa seda juhtuda“? Hm, lihtsalt teadmiseks, et Põhjamaad demokraatia tõelise kantsina valmistab igatahes Breivikit ette vanglast vabanemise ajaks: (30.07.2013 Delfi) „Breivik kandideerib Oslo ülikooli politoloogiat õppima Breivik kannab 21-aastast karistust Ila vanglas, mille direktor Knut Bjarkeid ütles, et kiidab sellise sammu heaks“.  „Me ei saa ühelegi inimesele keelduda andmast võimalust Oslo ülikoolis õppida,“ ütles Ottersen. „Me peame sisseastumisel järgima tehnilisi reegleid.“. (ERR 17.07.2015) „Breivik võeti vastu Oslo ülikooli kaugõppesse Oslo Ülikool teatas, et vanglas 77 inimese tapmise eest karistust kandev massimõrvar Anders Behring Breivik on vastu võetud õppima politoloogia eriala kaugõppesse. 2011. aasta 22. juulil tappis paremäärmuslasest fanaatik Anders Behring Breivik Utøya saarel 69 Norra Tööpartei noortelaagrisse saabunud inimest, kellest enamik olid teismelised. Varem oli ta Oslos pommirünnakuga tapnud 8 inimest." Niisiis u kümne aasta pärast vabaneb vanglast ülikooli politoloogiakraadiga teotahteline võitleja ....

Aga võib-olla peaksid paljud  endalt küsima, kas mitte nemad ise, sh "ühisdemokraadid" ja regloodikud , kes ei mõista aja kulgu ja rütmi Ühisruumide muutustel, ei moodusta Breiviki presidendivalimiste kisakoori? Loodetavasti ei pidanud (tänane) EL kompromissitu ühisdemokraadid ja regulatsioonihullud, kes on tuletanud endale jõuliselt pädevuse, mida tal varem polnud  (kuid ju oli siis selleks „nende arvates“  põhjust), .sellist demokraatia arengut silmas ega Euroopa Sise-Afganistaniliku Hõimuala loomise eesmärki. Või siiski?

 Ebakõla Liit – EL

 On täiesti ilmne, et ühedemokraatia pendli lükkamine ühele servale ja regulootikute kontrollimatu tegevus on oma loomulikust kaasaliikumisjõust üle läinud massilisele jõuga lükkamisele/hoidmisele, mis kardetavasti muutub lükkajatele ülejõu käivaks. Karta on, et lükkajate ikka kitsenev ring (nagu kitseneb ka demokraatiate ring) ei suuda kitsasdemokraatiat hoida ja tekitab pendli massiivsel tagasilangusel fataalseid tagajärgi. Oma ainuomaste väärtuste mantra loob mitte demokraatiat, vaid killustust ja lepitamatuid vastuolusid. Kahju(ks). Ühiseks, kuid mitte ühendavaks,  saab vaid ebakõla, peaaegu nagu  Jugoslaavia loomine peale I MS. „(…) ühinesid riigiks, mida ühendav põhimõte oli ebakõla“  („Tulipunktid“ lk 164)

Ebakõla on süsteemi nõrgestaja. „Sõjajärgne filosoof Hannah Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust. See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma kaitseta on nagu kutse katastroofile..“ (lk 183) Vaat selline lugu ka veel.

 Kui asi niikaugele jõuab, siis on tegemist Müürimurruga, mitte  Muutusteseinaga, kuid see on juba täiseti uus mäng. Hoopis teine mäng.

Mõeldes nagu Taavet

 Samas, ärgem kaotagem lootust, vilgast mõtlemist ja teotahe.  M Gladwell („Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk 27) toob välja huvitava uurimuse:  „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

Niisiis meil on veel võimalik võita, kui me keeldume  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis uudse ebatavalise taktika. Kui sa pole just Koljat, pead mõtlema nagu Taavet. Edu nuputamiseks

Järgneb…

 Targutusi:

 Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

 Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

 Lk 44 Vaenlane seevastu oli tankiväed killustanud. Ta oli andnud need vähemkiirete vägede juurde, ta oli jaotanud tankid kõikjal väikestesse rühmadesse, mitte koondanud need säärastesse soomusarmeedesse, nagu edukalt oli praktiseerinud Saksa armee. Seega oli osutunud täpselt õigeks Guderiani ettenägelikkus ja planeerimine, mida väljendas legendaarseks saanud ütlus :”Asi tuleb suurelt ette võtta!”

Lk 86 „… ei olnud Tuneesiasse saabunud ühtegi varustuslaeva. See viis asja niikaugele, et sõjaväel tuli väheväärtuslikkust veinist alkoholi destileerida, et sõidukitele kütust saada.” Burzuikas naftatelliste põletamine, et sooja saada.

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.”