Kõne õpetatud sõbralt V1 Alex, kui Sa mõtleksid ...

 

 

 Ühel õhtul helistas Õpetatud Sõber ja küsis … Küsimus oli hea ja arutelu veelgi parem, mis pani mõtlema asjade käigust üldiselt ja sellest, mida me märkame, mida ei märka, mida usume ja mida mitte. Vahel usume meie teiega ka kõige uskumatumaid asju. Usume isegi jaburaid asju. Mõelda ei jõu, aga uskuda ... jõuame. Nagu täheldasid E. M. Goldratt ja J. Cox („Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998 Lk 48): „Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.” Mõtleme siis …

  Vaatan kõrgete analüüsimajade prognoose (mõtlen?)  ja süda läheb soojaks. Läheb paremaks, kohe-kohe läheb paremaks. No kaheksa kvartalit oleme ikaldust kannatanud, kuid  kohe-kohe … Seletused majanduskehvuse ja tulevase majanduskasvu (kohe-kohe) osas on ka tuumakad, kuid …

 Kuid oludes, mil igat üksiksündmust suudavad  „äraseletamise kunstimeistrid“  suurepäraselt ära seletada siis jadas üksikute tegurite kumulatiivse mõju hindamisega on kehvemad lood. Ütleme nii, et on päris kehvad lood.  „Äraseletamine“ ei suuda majanduskasvu esile manada. Ei saagi. Need kes püüavad  kogumit ja teha ettepanekuid jadaliseks õigesuunaliseks tegutsemiseks tuletavad mingil määral meelde  majandusprofessor Morgan Kelly´t, kes töötas keskaja rahvastiku teooria kallal kuid ... ennustust kinnisvaraturu ja pangasektori krahhi saabumisest Iirimaal: „Minu olukord meenutas mõnevõrra laevareisija oma“ ütleb ta. „Korraga näed suurt jäämäge. Sa lähed kapteni juurde ja küsid: kas see seal on jäämägi?“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 99). No harilikult ei tehta sellisest kõrvalseisja hoiatusest välja…

 Niisiis … Juba tükimat aega on meie majanduselu „äraseletamisega“ mingid segased lood. Tavalise tähelepanelikkuse juures võib see „äraseletamine“ olla ju seletav, kuid mitte selgitav. Seletamine ei selgita? Miks me usume või ei usu kedagi/midagi? T Phillips („Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 Lk 30) väidab, et: „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ Niisiis … kinnituskalduvus. Mõtlemist enam ei ole, aga kinnituskalduvus on. Püsivalt. Valusalt.

 D J Levitin („Valede välimääraja.“ Argo 2018 Lk 18) lisab veel ühe teguri: „Mingi seisukoha poolehoidjatel on kerge statistika ja diagrammide abil valetada, sest nad teavad, et enamik inimesi ei hakka n-ö kapoti alla vaatama ega asja täpsemalt uurima, sest see võtab liiga palju aega. Võib-olla ei pea nad end selle jaoks piisavalt targaks. Tegelikult on see  jõukohane igaühele ja kui mõned põhitõed on omandatud, paistab diagrammide elegants – või siis moonutus – kohe silma.“  Aga vaatame meie teiega siiski „kapoti alla“. Igaks juhuks.

 Ümarjutt kandilisest

 Kuigi meie meediakajastused toimivad enamuses sellises võtmes, et kui maailmas midagi juhtub, siis … „meid see ei mõjuta“. Mõjutab küll. Alustuseks  on mõistlik tunnistada, et oleme (jälle) kriisis. Seegi kriis on erinev kõigist eelnevatest nõristades seekord majanduse elumahla välja tasapisi mitte „ühe pauguga“ nagu varasemad. Kuid see, et see kriis just selliseks on kujunenud vinduvaks kriisiks, viis terve rida tegureid,  mille emaks on eelmine finantskriis ja ämmaemandaks administratiivsed valeotsused ning poliitturu julgusetus. Kumulatiivselt tekitasid need otsuste ja otsustamatuse segu tänase kriisi.

Kuid seda jada on valus (piinlik?) tunnistada, seepärast püütaksegi üksikuid kriisi olemust lõhkuda pisikesteks tükikesteks (igaüks eraldivõetuna nagu nunnu kaisukaru) ja komponente ning nende tulemit enam-vähem usutavalt ära seletada. Mitte loogiliselt, aga usutavalt. Lootusrikkalt. Kohe-kohe … Seepärast kuuleme kõrgetest analüüsimajadest, et „kohe-kohe on majanduskasvuvanker jõudmas meie õuele“ ja siis tuleb ... statistika, mis näitab halastamatult, et majandus langes. Jälle. Seepeale seletatakse, et tühja sellest „päristööstusest“ („ongi selline räpane, higine, must ja vanaaegne“), kuid teenuste sektoril läheb hästi. No või ei lähe vähemalt nii halvasti. Kuid ilma eduka energeetika ja "päristööstuseta" läheb raskeks. Väga raskeks.

Inflatsiooni kasvu äraseletamine on eriti peen, enam ei räägita inflatsiooni  raugemisest, vaid KASVUTEMPO langusest.  Sellist vigurseletust võib jääda mulje, et kõik on peaaegu hästi, sest … „inflatsiooni kasvutempo on raugemas“, mis on ju tõsi, kuid annab tavalise tähelepanelikkuse juures tavalisele inimesele (ja ka ettevõtjale) täiseti vale pildi olukorrast. Kuidagi ei saa nimetada normaalseks olukorda, kusnäitlikult ülemöödunud aastal pandi teie rahakott pihta kahekümnel korral, kuid eelmisel aastal varguste laine rauges ja teie rahakott pandi pihta vaid kümnel korral. Juhhei, pidu!? Vaevalt. Sellel aastal ennustatakse, et teie rahakott pannakse pihta nii 3-4 korral. Ainult? Meie teiega kõik rõõmsad? Täitsa pöörane.

 Tõesti, inflatsiooni kasvutempo on langenud, kuid …  inflatsiooni KASV jätkub. Ehk ülemöödunud aastal oli kasv u 20% ja eelmisel aastal kui inflatsioonitempo „rauges“, siis oli see u 10% ehk lahtiseletatult  100% lisandus esialgu 20% ehk viiendik kauba maksumusest ja möödunud aastal lisandus juba 120%le 10% … kumulatiivselt, ehk inflatsioon võrreldes ülemöödunud aastaga kasvas tubli kolmandiku. Nüüd siis on kõrged analüüsimajad prognoosinud, et „jälle“ on oodata inflatsiooni … eee ,,, mitte inflatsiooni taseme langust, vaid kasvutempo langust. Ennustuslauda on visatud panus, et see võiks olla käesoleval aastal u 3,5% ringis. Ei kinnita ega lükka ümber, kuid seegi tuleb juba hinnatõusu 132% juurde kumulatiivselt ehk  töötab sama hästi nagu vana hea liitintress, ainult et … vastupidi. Vaat selline lugu.

 Röövvallutaja lugu

 M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 72) on inflatsiooni käsitlenud selliselt: „Ometi on tehtust vähe kasu, kui me saavuta oma peamist majanduslikku eesmärki peatada inflatsioon. Inflatsioon hävitab riike ja ühiskondi sama kindlalt, nagu seda teevad röövvallutajad. Inflatsioon on tööpuuduse ema. See on säästma harjunud inimese nähtamatu röövel.” Ja just seepärast on tarvis inflatsiooni maha suruda, kuigi… Kuigi inflatsiooni kasv on seotud põhiliselt poliitturu valearvestustega. Seepärast on administratsioonide võitlus“ inflatsiooniga kuidagi kummaline, et mitte öelda … duaalne. Silmakirjalik?

Muidugi võitluslipu uhke tõstmine on asjakohane, kui tegemist on uue administratsiooniga, milline nuhtleb kõik tehtud vead eelmise administratsiooni kaela. Nii on  ajalooliselt ka edu saavutatud. Meil … meil on praegu see viga, et vahtkonnas olev administratsioon ei saa kellegi kaela valeotsuseid nuhelda kuna ollakse tüürimas juba kolmandat hooaega. Vahetuspuhastuspuhver puudub. Otsida „süüdlasi“  keskajast … ei kõla usutavalt.  Selles mängus tuleb pigem soostuda  T. Sarrazin´iga: „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 111). Kuid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidel pole loomuomane intelligentses lihtsustamises, vaid tegevuste/võimu/otsustusõiguse tsentraliseerimine, mis jätab esmapilgul mõistliku mulje, kuid päädib järjekordsete jämedad möödapanekutega. Nüüd juba kõrgemal ja mastaapsemal tasemel. Just selles olukorras praegu olemegi. Ilmneb, et finantskriisi vammi tsentraalne ülevärvimine on ajapikku tagasilöögi andnud. Värv on kooruma hakanud.

 Käiviti

Nüüd tuleme käesoleva pikkjutu alguse juurde tagasi ehk „Ühel nädalalõpu õhtul helista Õpetatud Sõber.“ Tore ja tark vestluskaaslane. Maailma näinud inimene. Arutluses küsis ta, mida ma arvan pankade „üllatuslikust“ ennaktempolisest kasumikasvust. Üldiselt on nii, et mul on alati hea meel, kui kellelgi läheb hästi. Samas on põhitähtis hoopis küsimus: kuidas see kasum teeniti. Siinkohal ilmnebki, et küsimusealune kasum polnud teenitud mitte ainult hea tööga, vaid suuresti poliitmaailma vigaste otsuste ja nende najal kokku pandus vigaste algoritmide tulemusel. Siinkohal arendas Õpetatud Sõber teemat edasi mainides, et kui pankade kasum oli umbes miljardi jagu (sel ajal polnud veel EP teadet), siis kui see jagada kõigi tööga hõivatute arvuga (694 800), siis on iga päev (365) maksnud pankade  kasumiks u 4 EUR. Iga päev. Ainuüksi kasumiks.

Maksnud on need kes laenu on võtnud ja ka need kes laenu pole võtnudki. Niimoodi vaadates on pilt kole. Väga kole, kuigi … mitte niivõrd kasumi suuruse, kui selle moodustumise osas. Enamgi veel Õpetatud Sõbra tähelepanek käivitas märkamatu, kuid tähtsa lõtku meie teiega tegudes – lendame automaatpiloodil rohkem kui olime arvanud ja sündtoom „Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.” on muutunud mõtlematuseks. Ehhee, "ei mõtle üldse" on tõesti mõtlemapanev.

Riskialdis ?

 Siis ilmus ka EP ametlik kinnitus pankade kasumite kohta. Hea ja kasulik informatsioon. Ametlik. „Eesti kommertspangad teenisid eelmisel aastal Eesti Panga andmetel kokku ligi miljard eurot kasumit, mis ületab pikaajalist keskmist taset rohkem kui poole võrra. Keskpanga hinnangul hakkab pankade kasumlikkus vähenema, sest suurenevad intressikulud Kasum on kiiresti kasvanud, kuna ühes euribori tõusuga on hoogsalt kasvanud ka euriboriga seotud laenudelt teenitav tulu. Sellised euriboriga seotud lepingud moodustavad enamiku Eesti eluasemelaenudest, liisingutest ja ettevõtete laenudest..“ (ERR 29.01,24).

 Tegelikkuse tuvastamiseks on sellest teadaandest väärt tähele panna kolm-neli tähtsat tõika. Alex, kui ta ei oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas mõtleks:

 -Esiteks: pankade kasum on kiiresti kasvanud, kuna ühes euribori tõusuga on hoogsalt kasvanud ka euriboriga seotud laenudelt teenitav tulu. Siinkohal tuleb täpsustada, et euribori tõusu põhjus oli EKP otsus tõsta baasintresse, et maha suruda inflatsiooni kasvu. Klient on autopiloodi poolt juhitud, sest otsuse teeb EKP. Inflatsiooni oli vaja maha suruda selleks, et välja tulla riikide ja institutsioonide jadaliste valeotsuste põhjustatud mõjudest. Niisiis …

-Teiseks: Sellised euriboriga seotud lepingud moodustavad enamiku Eesti eluasemelaenudest, liisingutest ja ettevõtete laenudest, mis tähendab ühest küljest, et meie teiega ise oleme süüdi, et ei osanud riske hajutada ja elasime Nif-Nifi maailmas selle asemel, et ehitada endale kindlat Nuf-Nufi maja (muinasjutt kolmest põrsakesest). 

-Kolmandaks: on huvitav tõdemus, et „pole hullu“ ka pankade kulud (intressikulud) suurenevad, mis suruvad kasumikasvu koomale. Selle peale „Peter Priisalm Avaronist usub aga, et kahekordse tulude kasvu juures intressikulu kasumeid kuigivõrd ei ohusta“. (ERR 29.01.24). See kasumi vähenemise jutt pole olemuslikult midagi muud, kui „äraseletamine“.  “ Äraseletamine“, et küll see kasum millalgi langeb on üks neid tähelepanu kõrvalejuhtimise võtetest, mis tegelikult ei seleta ära midagi. Ja mis siin seletada, kui algoritm kannab raha kokku nagu muistne Kratt, siis nii ongi.  Edaspidi peame meie teiega olema tähelepanelikumad algoritmide osas: see mis töötab meie kasuks normaalmajanduses ja rahu ajal ei pruugi seda teha kriisis ega sõjas. 

 Algoritmitrikk & kindlustuse ost.

 Seletatakse hoopis vale asja: küsimus ei ole selles, et pankade kasum peaks langema, vaid selles kuidas see kasum moodustus/moodustub. See viib meid neljanda tõdemuseni.

-Neljas tõdemus on see, et meie (majandus)elu sõltub tänapäeval  üha enam algoritmides ja vahel valealgoritmidest. 

Vaadake, kõik mudelid ja algoritmid on ülesse ehitatud mingile kindlale situatsioonile, kui selles tekkivad muudatused, siis mudelid seda suure tõenäosusega  kinni ei püüa.   „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (A. McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 50). Sama lugu on ka majandusprognoosidega, need enamuses … ei vasta tegelikkusele. Majandus on nii dünaamiline, et ei mahu mudeli piiresse, eriti kui see on … kipsis. 2022 aastal prognoosisid meie institutsioonid majanduskasvuks 2023 aastal 0.0% kuni +1.8%, siis 2023 aasta ennustused olid järgmised: 2023/I -0.6% kuni +1.8%, 2023/II 0.0% kuni -1.5%%, 2023/III -2.2% kuni -0.4%  2023/IV -2.0% kuni -3.5%. Tegelikkus oli see, et sisemajanduse reaalkasv oli … kasvutu: I kv -3.2%. II kv -2.9%, III kv – 3.9%, IV kv 3.0%. Vaat selline lugu. 2024 aastaks prognoositakse SKP reaalkasvuks -0.4% kuni 2.7%. Vahe kasvus/kasvutuses 3.1%. Selle ruletilaua taga oleme olnud kogu aja kaotusseisus. Hm, nagu rulett  (olen ka ise omad panused teinud, mis erinevad tunduvalt eelpakututest). Jälgime huviga järgmiseid tulemusnumbreid majanduseprognooside ja tegelikkust hasartmängulaual. 

Märkamatu Krupjee 

Samal ajal roobib Dr Riigi krupjee eelmiste tehingute võidud. Te ei saanud aru? Vaadake, enne sõda, enne energiakriisi ja enne meditsiinikriisi tegi Dr Riik ettevõtjatega sadu/tuhandeid pikaajalisi hankelepinguid (kuni kümme aastat), mis lähtusid normaalsest majandusolukorrast, normaalsete riskide ja normaalsete hinnakõikumistega. Kui algas sõda, kui riigid tekitasid energiakriisi, mille tulemusel sisendite hinnad kasvasid kordades, siis ütles Dr Riik: „Ise kirjutasite lepingutele alla – täitke!“ Ütles kalgilt. Ütles nipsakalt. Kuid rahuaja tingimusi sõja ajal pole võimalik samadel tingimustel täita. Mnjah tulem oli see, et Dr Riik ei olnud enam tehingupartner, vaid ahne kasusaaja. Kokkuvõttes võib arvata, et sellise võttega täienes (mittekulu on ju täiendav ressurss, peaaegu nagu sõjamaks) riigieelarve sade miljonite euronitega. Ettevõtjad toetasid riiki, mitte riik ei toetanud ettevõtjaid. Vaat selline lugu.

 Kujutletav kord

 Tegelikkuses on prognoosimine ise, ja selleks statistika kogumine, hädavajalikud, need annavad võimaluse läbi mängida erinevaid arengustsenaariumeid, kuid … Kuid nendesse ei tohi kinni jääda, need ei ole absoluutne tõde, vaid üks võimalik tõe variant. Seepärast on näiteks arusaamatu Dr Riigi väide, et tal ei ole („närust“) 10 milj EUR kuskilt võtta. Ikka on! Kuid 10 milj „korraga võtta“ tõesti ei ole, selliseks „võtmiseks“ peab piskukaupa (vaeva nägema. Pealegi elevanti ei sööda ühe ampsuga, vaid suutäite kaupa. Tuleb lihtsalt suupärased ampsud kujundada.

Kunagi, väga ammu, kui Vaheriik kehtestas veel kommi (tordi ja kiluvõileiva) hindu, vaidlesin  kommivabriku  peaökonomistiga, selle üle, kas nende esitatud kommihinna taotlus on õige või vale. Tegemist oli äärmiselt targa inimesega nn „eestiaegse“ kooliga, korrektse ja meeldiva käitumisega. Ta ütles varmalt, et „Olgu, öelge, milline on õige hind, ma teen kohe ümber.“ Mida? Mul jooksis mõte lühisesse, kuidas nii? Teised (kes polnud nii targad) vaidlesid alati, et siit ei saa kopikatki maha võtta, see on puhas kahjum, kuid tema … Teeme ümber!? Tegigi. Mul on hea meel ja mul on tohutult vedanud, et mul oli võimalus õppida sellistelt (mitmetelt) „vanadelt kogenenud majandushuntidelt“ majanduse toimimise tegelikke aluseid. Järele mõeldes saab ju „iga lollgi“ aru, et suures tehases (või ka riigieelarves) on võimalik kuludega manööverdada, kui on … tarkust. Kui ei ole …siis ka tulemit ei ole. Koostööd ei ole.

Nagu väidab Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42), siis: „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“

„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.

„Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ Eks ole, me kuuleme iga päev veidraid lugusid.

Lugude rääkijad

Praeguse kriisi kohta on liikvel palju veidraid lugusid, kuid … Kuid (nagu eelpool mainitud) need on irdlood, käsitledes vaid mingit üksikut episoodi arengujadas. Selleks, et aru saada kriisi põhjustest ja seeläbi ka selle tegelikust olemusest peame alustama (nagu Agu Sihvka oleks öelnud) … eelmise kriisi tõrjumisest. Tuleb tunnistada, et eelmine finantskriis murti maha otsustavalt, kiiresti ja meie jaoks … valuliselt. Kuid tähtsam, kui maha murdmine oli see, milliseid prognoose/ootusi omasid institutsioonid kriisi järgi.

Olustik tahavaatepeeglist: Viis aastat peale 2008 a krahhi „Sama saatuseinstinkt näib sundivat meid pidama Lääne edusamme iseenesestmõistetavaks, nii näidatakse Lääne majanduse praegust tagasiminekut ajutise ebaõnnena, millest varsti taastutakse. Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi. Samas tunnistas IMF, et nende aastate jooksul oli kiire areng toimunud  hoopis Saharataguses Aafrikas, riikides nagu Ghana, Nigeeria, Etioopia ja Keenia ning Aasia riikides, nagu Bangladesh.

Miks on see oluline? Üks põhjus on järgmine: IMF-i prognoosijate maailmapilt mõjutab tugevalt seda, kuhu pensionifond investeerib. Euroopa ja  Põhja-Ameerika riikidelt oodati kiiret ja usaldusväärset kasvu, mis muutis need investoritele atraktiivseks. Kui need ennustused paika ei pea ja nende riikide majandused tegelikult kiiresti ei kasvanud, siis ei kasvanud ka pensionifondid. Väidetavalt madala riskiga / kõrge tootlusega riigid osutusid kõrge riskiga / madala tootlusega riikideks. Samal ajal ootasid suure kasvupotentsiaaliga Aafrika riigid asjatult investeeringuid.

Teine põhjus, miks see on oluline, kui töötate vanas „Läänes“ asuvas ettevõttes, on asjaolu, et teil jäävad tõenäoliselt kasutamata ajaloo suurima keskmise sissetulekuga tarbijaturu laienemise võimalused, nagu leiab praegu aset Aafrikas ja Aasias. Teised, kohalikud kaubamärgid kinnitavad juba kanda, brändid saavutavad tuntust ja laienevad nendel kontinentidel, teie aga alles ärkate ja taipate, mis toimub. Lääne tarbimisturg oli ainult eelsoojendus sellele, mis tuleb järgmisena. „ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166).

Siinkohal on tähtis panna tähele sõnajada „ … IMF-i prognoosijate maailmapilt mõjutab tugevalt seda …“. Nii on, et prognoosid, olgu siis õigemad või puhta valed, mõjutavad meid teiega ja meie tehtud otsuseid. Just seepärast on kõrgete analüüsimajade prognoosid majaduse suunamisel ülitähtsad.  Tähelepanu: Kui  „Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi.“, siis oli viis aastast lähtutud valedest prognoosidest, valedest eeldustest, tehtud (globaalselt) valesid otsuseid. Just need valeprognoosidest tehtud valeotsused on olnud ämmaemandaks uue kriisi sünnitseks.

M. Housel („Raha psühholoogia“ WW Print 2021Lk 205) toob mängu väga huvitava köitva fiktsiooni mõiste: „Viimasel 2007 aasta koosolekul prognoosis USA födetraalreserv, milline 2008 ja 2009 aasta majanduskasv olla võiks. Juba väsinuna nõrgenenud majandusest ei olnud see prognoos optimistlik. See ennustas potentsiaalse kasvu vahemikku 1,6% kasvu madalamas otsas ja 2,8% kõrgemas otsas. See oli nende kindlusvaru, nende eksimisruum. Tegelikult tõmbas majandus üle 2% kokku, mis tähendas, et föderaalreservi madalaima prognoosiga pandi peaaegu kolmekordselt mööda.

Poliitikakujundajatel on raske päris surutist ennustada, sest surutis teeb nende karjääri keeruliseks. Seega eeldavad isegi halvima stsenaariumi prognoosid harva midagi halvemat kui „aeglast sorti“ kasvu. See on köitev fiktsioon ja seda on kerge uskuda, sest millegi halvema eeldamine on liiga valulik, et seda kaaluda.“ Vaat selline lugu, et köitvat fiktsiooni oleme õppinud oma ala meistritelt. Just sellesse faasi olemegi jõudnud, et: „Seega eeldavad isegi halvima stsenaariumi prognoosid harva midagi halvemat kui „aeglast sorti“ kasvu „“.

 Udusest grotesksusest & andest

 Teisalt on majandusprognoos nagu sõjaks valmistumine mille kohta C. v. Clausewitz („Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 Lk 133) on tabavalt täheldanud, et: „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.” Just-just, valikus on anne või … õnnemäng. Teatavasti õnnemängud pole mõeldud mänguritele võitmiseks. Kes siis võidab? Hea küsimus. Igast otsusest on kellegi kasu. Ka valeotsusest. Ka otsustamata otsusest – otsusta+matus.

 Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralstaabi ülem: „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“ (W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007 Lk190). „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegau võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 385). Õigus, kuid lisaks suutlikkusele on tähtis aru saada, kas julgetakse kiiresti uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda. Vahetada organiseeritult positsioone, pidada tõrjelahinguid. See ongi meie adminisratiivrobotite  ja poliitarbujate kõige suurem murekoht, et ei julgeta lasta lahti vanast ja keskenduda uuele. Umbes nii nagu see sell, kes ei julgenud lahti lasta katuselt lendu läinud katuseplaadist ja … läks ise ka lendu. Valusalt.

 Tänase kriisi ema ja ämmaemand

 Eelmise finantskriisi olemust ja selle järelmeid meeles pidada on olemuslikult väga tähtis, sest nagu eelpool mainitud, see on tänase kriisi ema. 

Nagu eelnevalt näha, siis kõik prognoosisid kriisi kestvust ja sellest väljatuleku kiirust (SKP kasvu taastumist) loeti/mõisteti valesti, sellest lähtudes valiti ka kriisimeetmed ehk lühiajalised instrumendid pikaajalises kriisis. Majandusse pumbati (väärtuskatteta) raha lootuses majanduse kiiret tõusu ärgitada. Kriis jäi tegelikult läbi põdemata ja lisaraha genereeris lisaks headele algatustele ridamisi konkurentsivõimetute projektide sündi, mis omakorda pidurdas kasvu ja kulutas ressursse. Turg harjus lisahapnikuga, kuid ei paranenud vaid kohandus. Ei toimunud seda "olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida".

Lisa (tühi)raha pumpamine ise pidi peaaegu saatuslikuks saama turumajandusele, sest raha üks funktsioone hoiustamine ja raha hind muutusid olematuks. Kui raha hoiustamisele pidi peale maksma, siis … Turumajandus niimoodi ei toimi (pikaaegselt). Tuleb tunnistada, et olukord oli päris murettekitav. Sellega võrreldes võib inflatsiooni kasvu pidada peaaegu positiivseks arenguks. Rahale tekkis jälle väärtus, hoiusele ka. Olukord on jätkuvalt murettekitav, sest pole kindel, kas "Alex" on mõtlema hakanud või tuuritab autopiloodil (baasintressi kõigutamine) edasi. Alex ... hakka mõtlema. Tegutsema ka. Jada algusest, mitte lõpust.

 Järgneb …

 Targutusi:

 A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018

 Lk 8 Polonyi paradoks „Me teame rohkem, kui oskame öelda.“

 M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023

Lk 143 „Carol Travis ja Elliot Aronson kirjutasid 2007 aastal menuki pealkirjaga „Mistakes Were Made (But Not By Me)“ (…) Seal selgitatakse, kuidas inimesed oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutavad, et väära käitumise eest vastutust enda õlgadelt ära veeretada, ning kuidas hilisemad mälestused sündmustest sellele enesepettusele kaasa aitavad. See raamat räägib kognitiivsest nihkest, see on laialt käsitletud  valdkond, mis väärib lühikest selgitust.

Kognitiivset nihet võib kõige paremini kirjeldada sisemise ebamugavustundega, mis tekib olukorras, kus uus teave läheb vastuollu teie tõekspidamistega iseenda või ümbritseva maailma kohta. Samuti siis, kui teie käitumisviis ei lange kokku teile oluliste tõekspidamistega. Sellisel juhul peab muutuma ka käitumine või peavad muutuma tõekspidamised. Või siis luuakse tegevuse iseendale õigustamiseks sobiv narratiiv. „ Suitsetamise kahjulikkus vs kaaluprobleemid.“

„Raamatus kirjeldatakse teoreetilist mudelit, mida nimetatakse valiku püramiidiks. See selgitab, kuidas lõhe vastandlike seisukohtade vahel aina laiemaks käriseb. „

„Nii võib juhtuda, et kahest inimesest, kelle arvamused õige pisut erinesid, saavad püramiidi mööda alla liikudes ja teineteisest aina kaugenedes vihased võitlejad.“