Sunday, August 29, 2021

Muudatustesein V5: 99,99% Hõimuala

 


 


Ärgem unustagem, et kõik see mis praegu toimub Riigipea valimiste ümber ja mitte Muutuste kiirteel oskuslikul navigeerimisel, see  kõik see on konkurents poliitturul. Kui ühte asja teha ei oska (navigeerida näiteks) siis, tehakse teist asja (valitakse solvunult kandidaadi kandidaati näiteks). Kas see „teine asi“ ka Ühisruumile vajalik on, see on … nii ja naa. Vahel on, vahel pole. Kui J. Medina („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014Lk 39), kirjutas, et  „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“, siis käib see reegel suuresti ka poliitturu kui ühe turusegmendi ehk majanduskeskkonna kohta. Ainukene erinevus on selles, et poliitturul kipub vahel liga kiiresti kaasaminek kohenemisega asenduma mugavusega ja  toetuma otsustusprotsessis vananenud andmetele. Nagu H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 16) kokkuvõtlikult märkis: „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“Mis on selle jutu mõte? Vaadake, kui konkurents poliitturul on sama karm kui looduses ja on 99,99% kõigist kunagi esitatud poliitturu ideedest praeguseks välja surnud ja tehnika/tehnoloogia arenevad eksponentsiaalselt, kuid poliitturu otsuseid võetakse vastu 50 aasta taguste teadmiste põhjal, lineaarselt, siis on tänapäeva nihutajatel ja nihestajatel hunnitud võimalused algoritmide kaudu meile müüte pakkuda. Ja pakutaksegi. Pidevatest müütidest ja arbumisest inimesed tüdinevad – väsivad. Mõned heituvad. Oeh, see ongi heidutav, kui poliitturu GPS näitab pidevalt 50 aasta tagust linnakaarti ja miks just selle kaarti järgi juhitakse, kui juhtimise mõte on konkureerival turul ennetada teisi turuosalisi? Kummaline. Poliitturu GPS peab (kindlas kõneviisis) näitama 50 aastat ettepoole. Loogiline? Vaadake, 99,99% väljasuremise põhjus oli selles ja ainult selles, et ei kohanetud. Ei kohanetud uue keskkonnaga, ei kohanetud muutustega.

 Tüdinud, heitunud …

Kuidas tekkivad tüdinud, heitunud ja kodutud poliitturul?  Tundub, et ühe võtme selleks annab W. Churchill. Kaubandusameti juhina 14.03.1908 kirjutas ta, et: „Ma näen üle asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on pigem üleriiklik  kui ametkondlik poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega – näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 141). See mantra, et „tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“ on üks kindel viis kasvatada tüdinute ringi poliitturul, sest harilikult jõuavad poliitinimesed just siis sellise järelduseni, „ midagi ei saa teha“, kui midagi on vaja teha. Ilmtingimata teha.

 Teisalt W. C. (Kiri PM-le): „Neil mõnel rahulikul päeval on mul peas keerelnud palju mõtteid ja mulle tundub, et olen sunnitud rääkima. Teile veendumusest, millele ma juba ammu mõtteis olen jõudnud. Ühiskonna ees seisavad hiiglasuured poliitilised ülesanded. Vajadus on pakiline ja hetk küps. Saksamaa, kus kliima on karmim ja rikkust vähem kuhjunud, on õnnestunud luua oma rahvale talutavad tingimused. Seal ei tegeleta mitte ainult sõja, vaid ka rahuaja asjadega. Meie ei tegele millegi muu kui vaid parteipoliitikaga.“ Kui inimene selle momendi ära tabab, mil pidukonnad tegelevad vaid parteipoliitikaga, siis muutub nende huvi tüdimuseks. Tüdimus on heitunute kasvulava.

 (Poliit)Kodutud

 Kuid lisaks heitunutele ja tüdinutele on veel üks poliitturu suur segment – poliitilised kodutud. Kes need veel on?  Paremaks mõistmiseks vaatame Saksamaa näidet („Merkel. Kriitiline pilk“ ( Helios 2018 Lk 25):  „Pärast poliitilist isatappu hakkas Angela Merkel CDUd väsimatult moderniseerima, mis läks tal niivõrd korda, et ka parima tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles erakonnas veel konservatiivne. Sestpeale on Saksamaa konservatiivsed kodanikud koduta. CDU järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on Merkel parteilt selle olemuse riisunud. Võimupoliitiliselt võttes oli see geniaalne samm. „ Kuid poliitilised kodutud ei jää alati/alaliselt kodututeks, nad leiavad endale „uue kodu“ (või leitakse neile „uus kodu“)

Niisiis kuidas see koduotsimine toimus?  „Kuna Merkel oli konservatiivseid ja rahvuslikke jõude juba ammu enne 2015 aasta pagulaslainet endast eemale tõuganud, jäid need poliitiliselt kodutuks. Nad hakkasid niisiis uut kodu otsima ja leidsid selle natsionalistlike, Euroopa- ja Lääne-vastaste ning – vähem kui sageli väidetakse – antisemiitlike, kuid siiski osaliselt reaktsiooniliste, igatahes kõike muud kui avatud või salliva maailmavaatega, CDUst parempoolsete populistide juures. „ (lk 169) „Aegamööda jäid kodutuks vaid tõelised väärtus- ja kultuurikonservatiivid, kes omalt poolt meedialemmikud ei olnud“

„Nii tekkiski vasemale nihkunud CDUst paremale esinduslünk. Selles lüngas leidis kasvupinda AfD.“ (lk 32). Vaat selline areng Saksa poliitturul.  Muide üpris sarnane meiegi poliitturu arengutega, kuna enamus pidukondasid läksid saagijahile võimalikult laiale alale, siis poliitturu ääred jäid katmata.

Parafraseerides eelnevat, siis meie maastikul võiks see kõlada Edasipoole pidukonna (ja ka Maaisa pidukonna) kohta niimoodi: „Pärast väsimatult moderniseerimist/reguleerimist, mis läks niivõrd korda, et ka parima tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles veel konservatiivne (või liberaalne)“. Sestpeale muutusid nii edumeelsed ettevõtlikud, kui ka konservatiivsed kodanikud (poliitiliseks) kodutuks. Nende järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on nimetatud pidukondadelt nende olemuse riisunud“. Paradoksaalsel kombel on selline nihkumine riisunud ka kurakäeliste olemuse, sest olemusetu liberaal/konservatiivne substants on viinud ellu peaaegu kõik kurakäeliste ideed/lubadused/piirangud/ümberjagamised. Pole suurt midagi enam lubada ja kui lubadagi, küll siis …. Teised selle ellu viivad. Milleks siis valida kurakäelisis kui parempoolsed selle nagunii ära teevad? Kuni teevad. No ja siis? Võiks ju lohutada ennast vana tarkusega, et mis vahet sel on mis värvi on kass, põhiline, et ta hiiri püüaks, kuid … Kuid see on libe tee, kõik poliitturu osalised (ei poliitinimesed ega valijad) ei lähtu vaid värvipimeda kassi tõhususest. Ühtäkki tekkib küsimus, kas ta püüab ikka hiiri ja kas ta üldse enam midagi püüab. Mingil momendil võib osutuda, et hiired (probleemid) siblivad rõõmsalt ringi, kuid värvipime kass vohmib mõõdutundetult sisse KapiKitti (dotatsiooni) tehistoitu.

 


Värvipime kass ei ole probleem, probleem on selles, et kass on parimate lubaduspaladega lapikuks söödetud ja ei püüa ammu juba midagi, nüüdisaegne mõõdikute süsteem ei põhine enam hiirte püüdmisel vaid tühjendatud konservipurkide arvul.  Tegelikult on poliitmaastikul tähelepanu hajunud. Probleemiks osutub mitte hiirte püüdmine, vaid äärtele jäänud vaba ruum, need poliitilised kodutud kes pole nõus ülerahvastatud mudaseks tambitud kesksohu kaasa minema. Mida rohkem neid suruda, seda rohkem saame tunda  Newtoni III seadust: „Kaks keha mõjutavad teineteist suuruselt võrdsete vastassuunaliste jõududega“. Tüdimus muutub vastujõuks. Rahutus. Tahaks …

Nagu Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61) välja toob:“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Tundub, et see kõik viib poliitturu killustumisele ja kui mitte päris pihustumiseni siis igatahes väga vihase (ja mõttetu) vastasseisuni erinevate poliittoodete vahel. Saame Riigi asemele  … Hõimuala.

Ja kui poliitturg on niivõrd killustunud, kõik on kõigi vastu, siis marsivad pidulikult sisse „mainemeistrid“ ja ... Õhutavad vastasseisu veelgi teravamaks, kuni meie teiega või nemad nendega saavad uue reaalsuse. Kuidas see toimub ja mis sellest saab toob näite P. Pomerantsev ( „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 196) vahendades üht  Mainemeistrit:  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“

„Sotsiaalmeedia olemus toetab populismi kui strateegi“ enamus“.(…) Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“. Kogu Hõimualal kunstlikult tekitatud pessimismi,  viha ja pettumuse killud on üheks võluhetkeks (vaid viivuks) kogunenud vastasseisu ühtluslainesse ja valib … Pöördumatuse?

See saab olema tõe hetk. Oeh!

 Järgneb …

 Targutusi:

 W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

 Lk 27 „Nii sai Saksamaa umbes pool teist miljardit naela laenudena, vastukaaluks hüvitisele ühe miljardi ulatuses, mis ta tasus ühel või teisel kujul, loovutades kapitalimahutusi ja valuutata välisriikides või manipuleerides hiiglasuure Ameerika laenuga. Kõik see kokku on kurb lugu keerulisest lollusest, mille tegemiseks kulus palju vaeva ja voorust.“

Lk 151 „Prantsuse valitsus, mis lummava parteipoliitilise mängu tõttu lakkamatult vahetus, ja Briti valitsus, mis õieti küll vastupidi, kõigi asjaosaliste nõusolekul harrastatava mahavaikimise tõttu lõpuks samade pahede ohvriks langes, olid ühtviisi võimetud vähegi drastilist või selgepiiriliseks väljaastumiseks, ükskõik kui põhjendatud see nii rahulepingu täitmisele kui ka tavalise ettevaatuse mõttes oli.“

Lk 164 „Kui peamine vastutus 1940 aastal minu õlgadele langes ja rahvuse elu ja surm sõltus meie võidust õhus, oli mulle suureks kasuks informeeritud võhiku sissevaade õhusõja probleemidest, mis tulenes nelja aasta pikkusest uurimistööst ja mõttetegevusest kõige täielikuma ametliku ja tehnoloogilise materjali põhjal. Ehkki ma pole iial püüdnud tehnilistes küsimustes asjatundjaks saada, oli see vaimse tegevuse sfäär minu jaoks hästi valgustatud. Ma tundsin lauale asetatud erinevaid malendeid ja käike ja sain kõigest aru, mis mulle mängust räägiti.“

Lk 181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“

 S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

Lk 66 „Silmapaistev kirjanik või ettevõtja või senaator või tarkvarainsener on silmapaistev üksnes tibatillukeste pursete haaval. Ülejäänud aja teevad nad tööd, mida suudaksid teha peaaegu kõik väljaõpetatud inimesed.“

Lk 68 „Ettevõtte koondamine ümber keskpärase tegijate on liiga kallis.Keskmise ümber koondumine tähendab, et organisatsioon on vahetanud erakordse jõudluse ja kõrge tootlikkuse lõputu rongkäigu keskpäraste tegijatepakutava meelerahu ja turvatunde vastu.“

Lk 69 „Kui sa töötad Hyundai jaoks rehve või  Sylvania tarbeks lambipirni hõõgniite, peavad kõik sinu ettevõttes töötavad inimesed oleme esiteks odavad, teiseks töökindlad ja kolmandaks kohal. Palka odavaid troone, keda saab juurde võtta ja lahti lasta, välja vahetada ja halvasti kohelda. Mul pole midagi sellise äristrateegia vastu. Aga ma ei eelda, et see viib kasvu või suurema kliendilojaalsuseni, eriti veel muutuste ajastul. Ja mis veel tähtsam: kui otsid tööd, siis pole mul küll aimugi, miks sa peaksid tahtma sellises ettevõttes töötada. Jäta see töökoht kellelegi teisele. Sa väärid paremat.“

Muudatustesein V4: Läheme natukene pööraseks


 Maailm koosneb olulistest tegudest/asjadest/muutustest ja ebaolulistest tegudest/asjadest/muutustest ja nagu targad selle kohta öelnud on põhiline on nendel vahet teha. Mõnad asja/tegu saab muuta mõnda mitte. Te võite hommikul unustada kiirustades hambaid pesta, kuid saate seda teha päeval või homme, kuid kui te kiirustades teed ületate, siis … Võib juhtuda, et siis te päeval enam hambaid pesta ei saa. Tegeleda keset maanteed aruleluga, millist hambaharja ei kasutatud  millist peaks kasutada on ... pehmelt öeldes pentsik. Ohtlik ka. Pealegi pole aru saadud kõige lihtsamast riigihanke põhimõttest (meie teiega hangime valimistel Pilvepiiri ja Pilvepiir hangib allhanke korras  Dr Riigi, Riigipea ja kõik muu. Lihtne. MOTT). Nüüd tegeleme meie teiega (ja nemad  nendega?) kõige pakilisema küsimusena … riigipeakandidaadi valimise valimisega. Hm, nii ongi, et kõige tähtsam küsimus? Riigipea valimine on muidugi tähtis, kuid mitte nii tähtis, et teiste muutuste mitte arvestamisega tegelikele muutustele jalgu jääda. Kui maanteed ületades tuleb vaadata nii paremale kui vasakule, siis muutuste kiirtee on hulka keerulisem põhjuste-tagajärgede jada, võib arvata, et silmas peame pidama vähemalt viit mõõdet. Vahel ka täiesti uskumatuid/pööraseid muutusjadasid.

Vaadates senist Muudatustesinale riputatut ei andnud mulle rahu Y. N. Harari mõttekäik „demokraatia arengust“,  et meie teiega võiksime hakata eelistama valimiste isikliku osaluse asemel mingit algoritmi. Automatiseeritud demokraatiat? Selline automatiseeritud elu(korraldus) muudaks muidugi kõike. Megamuutja? Kõlab kummaliselt, kuid  … selline asi on täiesti võimalik. Bussipiletit te enam Bussijaama kassast ei osta vaid teete seda äpiga, postkontoris ka ei käi lasete oma paki koju kullerdada. Maailm muutub, meie ka.

 Osade algoritmidega oleme me juba nii harjunud, et isegi ei märka neid enam:  “Praegu kohtab näiteid väärtuslikest ja kvaliteetsetest täisautomaatsetest otsustest kõikjal.(…) Lennureiside ja hotellitubade hinnad kõiguvad lakkamatult vastavalt pakkumise ja nõudluse prognoosidele ning nende tegelikke muutumisele minutist minutisse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 44). Tuleb tuttav ette? Kasutame, naudime … Küsimata? Järelikult usaldame. Õigupoolest on nii, et nüüdisaeg toob iga päev kaasa mingi uue liikme Algoritmide-Otsustajate perekonnast. Ilmneb, et meie teiega (Inimesed) pelgame ise otsuseid teha, kuid algoritme, mis meie elu üle otsustavad julgeme kirjutada küll. Kummaline paradoks.

 Teine majandus, esimene institutsioon?

  „Ümberringi tehakse nii palju täisautomaatseid otsuseid, et majandusteadlane Brian Arthur kõneleb „teisest majandusest“, kus tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel. Aja jooksul tungib see automaatne teine majandus tavapärasesse, inimeste osalusega majandusse ning algoritmid hakkavad eksperte ja HiPPOsid asendama. Sedamööda, kuidas üha rohkem teavet maailmas muutub digitaalseks, on otsustuse täiustamiseks külluses andmeid ja vaistu asemele asub andmepõhine otsustamine.“ (lk 45) ( HiPPO - kõige suurema palgaga isikute arvamus. Lk 43). Vaat selline lugu, tuleb välja, et meie teiega oleme juba harjunud/harjumas  tehingute/otsustega, mida tehakse nähtamatul ja autonoomsel moel. Teine majandus on saamas esimeseks.  Siis … „On üks vana nali, et tulevikuvabrikus on kaks töötajat: inimene ja koer. Inimese ülesanne on koera toita ja koera ülesanne on inimest masinate juurest eemale hoida.“ (lk 50).

 Kuid kui majandus on nii, et tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel“, siis kuidas toimivad institutsioonid? Need institutsioonid mille puhul me räägime väsimatult, et kõik peab olema läbipaistev ja järgitav? No mõni lisab, et aus kah? Kas algoritm on aus? Või nurjatu? Eks ole hea küsimus? Arvate et institutsioonidega jääb kõik nii nagu on? Valikuprintsiibid jäävad ka vanaks? No, et käite ise ja teie lapselapsed käivad kohalikus koolimajas valimispäeval sedelit kasti libistamas? Eh, juba täna ei käi (välja arvatud traditsionalistid). Selles pole midagi imelikku, algoritmiline mugavus ja ajasääst on meile koju kätte tulnud. No postkontoris (kuskil pimedas põiktänavas) te ka enam ei käi, sest seda mida ei saa elektrooniliselt (algoritmiliselt) teha, saab teha kaubanduskeskustes. Muide sama nagu valimistega, seda tehakse tänapäeval ka kaubanduskeskustes. See, et valida saab kaubanduskeskustes illustreerib veelkord, et poliitturg on samasugune kaubaturg nagu saia või piimaturg. Kuid kuidas kujuneb poliitturg, kui jutuvestjate turgu asendab algoritmiturg? Või kas asendab? Või kuidas majanduse st tehnoloogia/tehnika areng muudab institutsioonide arengut?

 Vastastikused mõjud ja muutused

 Vaadake, kui te natukene süüvite, siis saate aru, et meie riigikorraldus ja aktsiaseltsi juhtimine toimivad „kummalise kokkusattumisena“ üpris sarnastel alustel. See ei ole juhuslik kokkulangevus, vaid mingi ajamomendi parim/tõhusaim struktuurikasutus. Kui muutub üks struktuur, muutub ka teine. Üks struktuur on lihtsalt loodud teise struktuuri tõhustamiseks. Muutused muudavad mõlemaid. Nojah, siin on teatav ajaline lõtk, kuid lõppkokkuvõttes on muudatused mõlemas vajalikud. Mõlemas valivad tänapäeval aktsiaomanikud/kodanikud nõukogu/parlamendi, see omakorda paneb paika juhatuse/valitsuse, see  delegeerib tegevuse valdkonnapõhistele tehastele/ministeeriumidele jne. tegemist on nn tööstusrevolutsiooni aegse tehase põhimõttega. Institutsioonid on loodud inimeste poolt majanduse korraldamiseks keskkonnas, kus otsustavad „ekslikud“ inimesed.

 Just seepärast ongi tähtis Muutusteseinale märk panna, et …. „kui „Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada“ ja  „juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata“, „samas kui „tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda“, siis kas praegune institutsioonide eksisteerimine ja nende kujunemine saavad jääda „tehasepõhiseks“.

Kui vastaks tõele, see Y. N. Harari väide, et „valitsustest on saanud  ametkonnad, mis haldab riiki, kuid ei juhi seda, tagades, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“, siis selline institutsionaalne süsteem pole enam asjakohane. Kõlbmatu. Segav. Turgu ja kogu Ühisruumi segav. Hästitoimiva ladusa Ühisruumi asemele saame … killustud Hõimu(de)ala.

 Meie teiega vastutus

 Turujõud vanade institutsioonide vanaaegset tiksumist lihtsalt ei luba, tehnoloogia/tehnika areng lükkab tagant nii majanduse kui institutsioonide muutust. Nagu märkis J. Lovelock („Novatseen“ PM 2020 Lk 41): „Siinkohal tahan rõhutada, et Maa nii tugevalt muutnud antropotseeni tõukasid tagant turujõud. Kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või hobused.“ Vaat selline lugu. Meie teiega elaksime edasi kempsuta, hambapastata ja kosmosereisideta. Muide XVII sajandil oli meie mail põhiliseks tootmisviisiks pärisorjusel põhinev põllumajandus. Mõisatallis anti vitsu ka. Institutsionaalselt oli pärisori õigusetu. Sellist arengupeetust me ju ei oleks soovinud?  Jätame meelde: muutus toimib ja seda tõukavad tagant turujõud, teaduse ja tehnoloogia areng. Kui me ei taha oma perspektiivi näha ainuüksi koerapidajana tulevikutehases, siis lähtudes J. Lovelock´ist:  „Nagu olen öelnud, saavad meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“ „Elektrooniline elu sõltub oma orgaanilistest eellastest.“ (lk 100). Meie teiega oleme vanemad ja meil on kohustus.“ Seegi on väärt Muutusteseinale kandmist.

 Valimise algoritmidest & algoritmide valimisest

 Aga seniks … Igal heal asjal on omad piirangud, neid piiranguid ületades pole hea asi enam hea asi (nn tagurpidi U faktor).  Kohe üldse mitte hea. Seda ka algoritmide puhul. See, et algoritm on küll hea (töövahend), kuid ei suuda käsitleda kogu muutuste spektrit näitab nn Murtud jala roll: „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (lk 50). Vaat selline lugu algoritmidega, ka valimiste algoritmidega ja algoritmide valimisega.

 Kapsa diskrimineerimisest

 Algoritmid pole head ega halvad, need on pelgalt väärtuslikud instrumendid. Nii algoritmi kirjutajad, kui kasutajad peavad teadma, mida nad kirjutavad ja keda (või kellele) valivad. See on nagu statistika, mis pole halb ega hea, kuid annab kindlasti õige tulemuse, kuid vaid valemist (arvutamismetoodikast) ja küsitluspaneelist lähtudes. Kui küsitlus on köögiviljade kohta, siis vastus saadaksegi köögiviljade kohta, kui porgandite kohta, siis vastus saadakse porgandites ja pole mingit põhjust pahandada, et vastuses pole kapsaid arvestatud. Et see on kapsaste ahistamine, diskrimineerimine ja kapsaste väärtuste mittearvestamine ning nende õiguste jalge alla tallamine. Mitte midagi sellist, sest valem ja küsitluspaneel seda ei küsinud ega vastust ka ei eeldanud. Sama on ka valimisalgoritmidega. Kõik oleneb keda küsitletakse (või kelle andmed küsitluskokteili libistatakse), mida küsitakse ja milline on parandus või kompensatsioonikoefitsient, ülejäänud … Ülejäänud on vaid korrutada neile kes ei jaga, et kõik on korras. 

 Kõigivalimised

 Kuid on suur vahe, kas algoritm võtab arvesse kõik valimisõiguslikud kodanikud või ainult need kes valimas on käinud (või tahavad valida)? Ühest küljest, kui meil on nii nutikas instrument (milline teab paremini, kui meie ise meie poliitilisi eelistusi), siis miks lasta heal riistal töötada ainult 60-70% võimsusega, kui võimalik on kasutada kõike 100%? Seda enam, et rahvas on kõrgeima võimu kandja st kogu rahvas, mitte ainult osa sellest. Isegi mitte valimas käiv osa.  Kuid teada on, et märkimisväärselt suur osa kodanikke (kahjuks) ei osale valimistel, moodustades (ja moonutades) Pilvepiiri koosseisu, Dr Riigi tegevust ja seekaudu meid teiega. Kõiki.

Need on inimesed, kes on ilmselt heitunud, pettunud või poliitilised kodutud. Kui tööturu arvestuses on mõiste heitunud (Vikipeedia: „Heitunu ehk heitunud isik on tööealine mittetöötav isik, kes põhimõtteliselt sooviks töötada, kuid kes ei otsi aktiivselt tööd, sest on kaotanud lootuse seda leida. Ca 4000-6000 in), siis poliitturul on heitunuid märksa rohkem ehk neid kes ei käi Pilvepiiri valimistel (on kaotanud leida endale meelepärast pidukonda/poliitinimest) on u 30-40% so. Pilvepiiri suurim fraktsioon. Kui need poliitturu heitunud arvestada algoritmi järgi valijateks, siis … Milline valikupilt meile siis vastavalt koogel-moogel algoritmidele avaneks? Hea küsimus, eks ole? Paanika poliiturul? Ilmselgelt. Kuid kui rahvas valib … algoritmi, siis … Mis siis on? Järjekordne demokraatia võit? Või mugavuse võit? Või ükskõiksuse võit?

 Nurjatu valija nurjatud valikud

 Kuid kas need on siis enam valimised? Eks ole, jälle hea küsimus? See, et me mingi algoritmiga oma tegeliku positsiooni ja nördimuste (vahel ka enesehaletsusliku virisemise) summa teada saame ei tähenda, et me peaksime või tahaksime seda „õiget“ valida. Vahel me tahamegi valida valesti, vahel lausa nurjatult valesti. Kiusu pärast. Eh, me ju valisime Eurovisioonile „Svetoleti“? Kas sellepärast, et see humoristlik jörin oli meie teiega kindel teadmine, et tegemist on õige/võiduka lauluga? Ilmselt mitte, ilmselt me valisime niimoodi, sest tahtsime näidata oma meelsust. Olime nö. protestimeelsed. No … põrusime oma valikus, sest ülejäänud europublikum ei saanud meie „naljasoonest“ aru. Protestist ka. Mis teha. Meil endil oli küll alguses lõbus, kuid siis natukene piinlik ka.

 Ma ei usu ka, et soomlased valisid raskeroki „Tordi“ , seepärast ennast esindama, et kõik sommid on raskeroki-kolemeeste  imetlejad. Pigem valiti seepärast, et neil oli kõriauguni imalatest euromäägimistest. Arvata võib, et põhjanaabrid ei läinud ilmtingimata võitma, vaid ennast ja oma protestivaimu näitama, kuid … Kuid selleks momendiks oli europublik samuti nurjatult küllastunud/tüdinenud siirupmagusatest lembelauludest ja … Võit! Edasine on juba ajalugu. Mis on selle jutu mõte, algoritm on väga hea tööriist standardprotseduurideks, edaspidi ilmselt ka kiireteks automaatvastusteks, kuid see tasalülitab uudsuse, huumori,  uuendusmeeluse ja … professori jala.

Nihutajad & nihestajad

Pealegi ei kasuta algoritme tänapäeval enam mitte ainult legaalsed IT hiiud oma toodete reklaamiks ja müügiks, vaid ka kõikvõimalikud mainekujundajad, nihutajad, kihutajad ja lihtsalt susserdised kasutavad algoritme meie teiega arvamust/hoiakute/väärtuste nihutamiseks. Meil teiega on kiire (Miks? Kuhu?) ja seda (meie igaühe mugavustsooni) kiputakse ära kasutama küll vanamoodsalt (uus)müüte luues, küll algoritmidega veenmismuinasjutte toestades. Tasahaavalist nihutamist me ei märkagi. Silmapete.

 Seejuures on kasulik ka mõisteid nihutada, nii et meie teiega ei saa enam arugi, kes on hunt, kes lambanahas sutt, kes lihtsalt lambapea. Et asi oleks veelgi selgem (et mitte öelda segasem), siis viimase aja nimepanek: demokraadid, liberaalid, globalistid, meriokraadid on muidugi klubiliselt huvitav jälgida, kuid tavainimesele tavatähelepanelikkuse juures ei ütle enam suurt midagi. Juhtusin hiljuti sirvima R. Müllerson raamatut  („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 280) ja leidsin üpris huvitava käsitluse nüüdisaja poliitturust: „Ent juba aastakümneid, kõigepealt maailma kiire üleilmastumise ja hiljem ka rahvusvahelise süsteemi muutuva tasakaalu tõttu, on demokraatia ja liberalismi vastuoluline sõbra-vaenlase suhe muutumas vähem sõbralikuks ja rohkem vastanduvaks. See peegeldub muuhulgas selles, et enamikus lääneriikides on liberaalne eliit hakanud sildistama populistideks neid demokraate, kelle poliitika, ja ideed (või isiksused) neile ei meeldi (meenutagem, et Ralf Dahrendori sõnutsi „ühe inimese populism on teise demokraatia ja vastupidi“, kuigi ta on seda täpsustanud väitega, et „sellal kui populism on lihtne, on demokraatia keeruline“). Samal ajal on demokraadid (või populistid) hakanud pidama liberaale üleolevateks elitistideks, kes on inimest, nende vajadusest ja mõtteviisist võõrandunud, uskudes, et nood on äpardujad ja teadmatud.“. Vaat selline lugu, nüüd püüdke oma vananenud andmetega aru saada kes on demokraat, kes liberaal ja miks on demokraadid populistid või populistid demokraadid, kui liberaalid sindrinahad on hoopis üleolevad elitistid? Kas need kes peavad ennast demokraatideks (või liberaalseteks demokraatideks) on tegelikult elitistid ja peaksid nimetama neid keda nad praegu hauguldavad populistideks hoopis demokraatideks? Vasakdemokraatideks ja paremdemokraatideks? Oeh!!! Kui te nüüd järgmine kord kuulete neid koodsõnu, siis võib teil teie kiires maailmas juba olnud toimunud nihe mitte ainult mõistetes, vaid mõistetest lähtudes ka … eelistustes.

Ilmselt on seda lugedes nii mõnelgi (ka kõvema närvikavaga inimest) tabanud arusaamine, et asjade/tegevuste/voolude nimetused on kokkuleppelised ja neid võib ajas muuta ja rullida nii nagu see paslikum osapooltele oleks. Kui keel on inimesele antud oma tõeliste mõtete varjamiseks (nagu meile on öelnud targad filosoofid), siis milleks on  mõeldud poliittoodete nimetused ja nende ümbernimetamine.  Selguseks või segaduseks?  Tasub seegi tähelepanek  Muutusteseinale üles riputada, et definitsioone pidevalt kontrollida ja vajadusel kohendada oma kompassi.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020

 

Lk 49 „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“

Lk 65 „Ettevõtte kultuur oli takerdunud iganenud suhtumisse, kus seadmed olid juhtival kohal ja opeartsioonisüsteem alles teisejärguline. (…) lühiajaline võit oli olulisem kui pikaajaline toimetulek.“

Lk 64 Apple ja Google suutsid luua säärase ärimudeli, kus nad ei sõltunud vanadest operaatorklientidest. (…) Kui Nokia oleks teatanud, et nutitelefonid on uus mängumaa, kus mängitakse uute reeglite järgi, oleksid mõned operaatorid kahtlemata meie vastu võitlusse asyunud, aga esialgsest kaeblemisest hoolimata oleks enamik viimmaks meie uue olukorraga leppinud.“

Lk 81 „Me saime endale lubada katsetusi, aga mitte ajaraiskamist. Aeg aga muudkui kulus.“

 

A.    G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

 

Lk 77 „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud. „

Lk 78 Anekdoot ostusoovitusest „Kui ostsite aasta tagsi tuhande dollari eest Norteli aktsiaid, on need praegu väärt 49 dollarit. Kui ostsite aasta tagasi tuhande dollari eest budwaiserit (õlut, mitte aktsiaid), jõite kogu õlle ära ja viisite tühjad pudelid hinnaga viis senti tükk taarakokkuostu, on teil 79 dollarit. Minu soovitus teile – hakake kõvasti jooma.“

Lk 78 „Investeerimisajakirjades figureerisid sellised pealkirjad nagu „Internetiaktsiate hinnad võivad lähikuudel kahekordistuda“. Nagu märkis Jane Quinn, oli see „investeerimispornograafia“ – „tõsi küll, pehme porno, mitte hardcore, aga ikkagi porno“.“

Lk 82 „Pettus pettuseks, aga ise oleksime pidanud ka targemad olema. Oleksime pidanud teadma, et investeeringud uude tehnoloogiasse on sageli osutunud investoritele ebatulusaks. (…) Ajalugu näitab, et lõpuks alluvad kõik liiale läinud turud gravitatsioonile.“

 

 

 

Friday, August 20, 2021

Muudatustesein V3: Kui algoritmist saab valija ja … valitseja


  Y. N. Hararil on veel üks mõttekilluke, mis vääriks Muutusteseinale riputamist ja mis on seotud institutsioonide arengupeetuse  ja tehnika/tehnoloogia  ekponentsiaalse arenguga. Nende vastastikuse mõjuga. Tegelikult kogu poliitturu mehhaanika muutumise võimalusega.

Nimelt:  „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud.„„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“

„Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana! – tegelikke huvisid ja tundeid“ „Mõistagi ei ole Google´il alati õigus. Jutt käib ju tõenäosusest“ (lk 354)

 Tulevik ilma „ilusa“ iseendata?

 Tõenäosus tõenäosuseks, kuid tegelikkuses „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „ (lk 355) Ehhee, ja see pole veel kõik „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (lk 355).

See viimatimainitu teeb muidugi ärevaks. Ütleme lausa nööritaks, kui peesitaksin eneseimetluse magusvannis. See, et me saame teiste kohta teada nende tegeliku (või algoritmilise) olemuse, siis ei taha meie teiega ju seda, et nemad meie tegelikku olemust teaksid. Mis aga eriti jõhker, meie teiega ei saa enam ennast enesele … „ilusamaks“ mõelda. Oeh, mida me teeme ilma illusioonita ilusast isiklikust minapildist?

Lisaks:  „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (lk 356)

Vaat selline lugu … tulevikuks. Ja institutsioonide taipamatus (ka eneste) muutusteks sillutavad teed tüdimusele, võib-olla isegi põlgusele valimiste kui piduliku enese tahte väljendamise suhtes. Sellest oleks kahju …

 Demokraatlik masin & masinlik demokraatia.

 Üks tähelepanek/hoiatus Muudatusteseinale veel. Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019  Lk73)  „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele  ka suurandmete algoritmide puhul: neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“. Vaat selline lugu, aastakümneid oleme pidanud halvimat parimaks ja seda halvimat kiitnud … parimaks.  Beigbeder  („17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16) kordab selle veelkord üle oma rahvalikul/sarkastilisel moel: „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“ Nii, et Y. N. Harari hüpoteesil, et kui me peame aastakümnete jooksul halvimat valitsemisvormi parimaks, siis võime ka hakata „uskuma“ algoritmi – a´la „neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“. Mõtlete, et jaburuss, kuid … Kas meie teiega mõtleme sellele, kui palju me oleme oma otsustusõigusest (õigemini otsustuskohustusest) andnud nüüdisajaks algoritmidele? Paljud tehingud toimivad, sotsiaalabi ja tervishoiuteenuse toimingud toimivad vaid algoritmidel. Dr Riik teatas uhkelt, et kavas on käivitada avaliku teenuse tõhustamiseks 50 kratti. Loodetavasti ei ole need meie muinasjuttudest pärit kratid. Nii või teisiti, me loovutame oma isiklikku otsustusõigust, et „osta“ endale juurde kõige defitsiitsemat ressurssi ehk aega. Aega ja vabadust. Just selle koha peal, kui meile tundub (just tundub/näib, mis ei pruugi olla tegelikkus), et valimised (ja eriti isiklikud demokraatlikud valimised) on poliitturu mõttetu mäng, milles meie teiega mingit osa ei mängi kukub kaalukauss kolaki algoritmi kasuks, kõige sellest tulenevaga. Tasub meeles pidada, et poliitturu mängud on pika vinnaga ja need grimassid tulevad poliiturule tagasi. Groteskina? Vihana? Ükskõiksusena? Algoritmina …

 Lõputu otsustamatuse algoritm  

 Kahju küll, kuid selle ükskõiksuse põhja loob poliitturg ise ja  ikka usinamalt. Tundub, et mitte ainult meil. Meil teiega on nüüdisajal piinlikult näitlik lugu Riigipea kandidaadi-kandidaadi-kandidaadi-kandidaadi valimisega/valimatusega. Mis edasi saab, polegi nii oluline, see otsustamatus või mäng süvendab igal juhul valijate umbusku institutsioonide suutlikkuse vastu. Süvendab segadust ja segadus inimestele ei meeldi. Segadus tekitab kas ükskõiksust või viha/trotsi. Mõlemad halvad leemekomponendid.

Juba eelmine Riigipea valimine näitas, et süsteemis on eksistentsiaalne loks, kuid ikka ei osatud seda loksu parandada. Ei osatud? Pigemini ei tahetud, kuna pidukondade  eesmärgiks ei olnud algusanekdooti mugandades „igaühele oma kits „ muretseda, vaid pigem Borissi kitsel kärvata lasta. Pilvepiir on Riigipeavalimise institutsioonina oma kohustustes läbi kukkumas .

PõhiSeaduse  (PS) mõte oli ikkagi selles, et Riigipea valitakse poliitinimeste/pidukondade poolt Pilvepiiril. See ongi PS ainuõige mõte Riigipea valimiseks  parlamentaarse riigikorraldusega riigis – parlamentaarne riigikorraldus eeldab, et Riigipea valib parlament. Punkt.

Nüüdisaegne PS näeb ette ka päästepaketi (erand)juhuks, kui pidukonnad oma ülesandega toime ei tule. Sellisel juhul võetakse abiks ka vallarahvas ja vallarahva toel valitakse Riigipea (kasvõi Pilvepiiri kiuste). Tundus mõistlik? Just, kuid siingi on aeg kaasa toonud muudatused. Esiteks kogu Ühisruumi läbiva rafineerituma poliittehnoloogia. Teiseks … vallarahvas pole ka enam vallarahvas (loe maarahvas), vallarahvas on linnastunud ja pidukonnastunud. Tulemus:  eelmised Riigipea valimised läksid ka Valimiskogus lörri … täiega. Valimiskogu osutus … valimisvõimetuks. Piinlik. Jällegi, ei tulnud oma tööga toime.  

PS loojad ei osanud ette näha võimalust (ja võimetust) et Riigipea valimisse sisse on ehitatud võimalus igavesti valimisi jätkata. Ikka Pilvepiirilt Valimiskogusse ja sealt Pilvepiirile ning Pilvepiirilt Valimiskogusse kuni uue Pilvepiiri valimiseni. Pidurit sellele rongile ette nähtud ju pole. Pidurit pole ja valimiskohustus anti tagasi parlamendile.  Kohkunud parlament … Valis mittepoliitiku, isegi mitte poliitinimese, vaid administraatori. Väga hea administraatori. Selline valik siis. Kuna eelmine tuline valimisdebatt kukkus läbi, mis näitas, et pidukonnad on valmis ka kõige tummisemaid kandidaate põrmustama, siis nüüd on olukord veelgi hullem. Tosin päeva enne tärminit on küll üks kandidaat, kuid enamuskandidaati pole. Õigemini on olnud, kuid need on juba plirtsti nagu nepi haavlitega lennukaarelt maha väetud. Kahju,  terendub parlamentaarse riigikorra parlamendi teistkordne läbikukkumine. Tundub, et enamik pidukondadest (meie teiega ka muidugi) on mittevalimisest väsinud. Midagi on vaja teha, kuid mida?

 Kaksiktähe sünnist

 Aegade algusest on pakkunud välja Riigipea kandidaadi-kandidaadi  leidmist läbi rahvaküsitluse või riigipea lausa Riigipea valimist rahva poolt. Otse. Muidugi ka võimalik, kuid … Kuid see ei ole enam küsimus sellest kuidas Riigipead valida, vaid kas meile teiega tundub  (just tundub/näib) tõhusam parlamentaarne riigikorraldus või presidentaalne riigikorraldus. Luua mingit hübriidi, nagu ebastabiilset kaksiktähte tähendab vaid uusi institutsioonidevahelisi konflikte.

Vaadake, kui tekkib rahva poolt (emotsionaalselt, kuid otse) valitud Riigipea institutsioon, siis (kuigi Põhiseadus talle võimu mitte köömetki juurde ei anna) tekib paratamatult hoopis uus võimude (või pigem isiksuste) rivaliteet. Kui selles tasakaalutusvõrrandis Riigipeale rohkem võimu anda, siis … Institutsionaalsed vastasseisud suurenevad ja võimude ning pidukondade tasakaalustamise asemel saame tundma vihameelset pidurdussüsteemis liikumist. Edasi (natukene) või tagasi, pole teada. Eksponentsiaalse arengu mudelile see igatahes ei vasta. meeleolu saab ka olema ilmselt pigem vihameelne.

 Uus tase: Valimised ilma valitavateta

 See, et institutsioonid vajaksid uuendamist, nende funktsioonid kaasajastamist ja tõhustamist, sest nüüdisaegne institutsioonide töökorraldus enam ei toimi tõhusalt peaks oleme ilmselge Riigipea kandidaadi-kandidaadi valimise protsessi jälgides. Võiks vist öelda, et varjuteatrist on mindud üle absurditeatriks, sest kui  ERR (17.08.21) arutleb tõsimeeli teema üle „Riigikogus võib presidenti valida ka ainsagi kandidaadita“, siis … Mida see järgmises astmes tähendab? Täis absurd? Kuid kurbloolisus on ju selles, et sellise käitumisega diskrediteerib enamus Pilvepiiri pidukondi parlamentaarse riigi korraldust üleüldse. Ajaloolistest (ka meie endi) kogemustest me ju teame, kui ohtlik on selliseid poliitmänge mängida. Ettevaatust! Ainsagi kandidaadita võib ju „valimisi“ korraldada, kuid loodus tühja kohta ei salli. Kandidaatideta koht täidetakse kandidaatidetagi. Sellegi muutuja võiksime oma Muutusteseinale lisada.

 Selle kohta on Y. N. Hararil mõttekilluke, mida tasub riputada muutusteseinale: „ „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma“ (“ 21 õppetundi 21 sajandiks“ PM 2019 Lk 65) Küsimus on selles, mida meilt küsitakse, kas „Kuidas te tunnete …?“ või „Mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“

Kuid kui me tahame säilitada praegust parlamentaarset riigikorraldust, mis põhineb teatavasti samuti tunnetel (ja hetkemeeleoludel valimise hetkel) ja lisada sellele üldrahvaliku Riigipea (samuti tunnetel põhineva)  valimise, siis oleme ilmselt suure tõenäosusega mängimas ennast poliitturu uude pseudoeluseriaali „kirgede tormi, koos tähesõdade ja suitsiidisalgaga“. Niimoodi saamegi kaks tunnetel põhinevat võimukeskust, mis suure tõenäosusega hakkavad üksteisega rivaalitsema ja tasalülitama. Arvestades Muudatusteseina ja selle lisavidinaid poliitiliste pingete kuhjumiste näol ka riikide vahel, oleks see väga ohtlik samm. Pole midagi teha, ühekorraga pole tervislik harrastada parempoolset ja pahempoolset liikluskorraldust. Tuleb otsustada. Võiksime sellegi enda Muudatusteseinale paigutada. 

 Järgneb …

 Targutusi:

 Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014

 Lk 12 „Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja põhiväärtusi ning aitab langetada parimaid otsuseid. Muu keskendumine parandab suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab orienteeruda maailmas selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestatud oma sisemaailmale, on ilma tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need kes ei pööra tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.“

Lk 28 „Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti üelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast“

Lk 30 „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.““

 Ben Macintyre „Spioon sõprade seas“ Ersen 2016

Lk 17 Briti erakoolist „Tänapäeval oleks selline asutus ebaseaduslik, 1925 aastal peeti seda „isiksust vormivaks“ Elliott lahkus algkoolist veendumusega, et „mitte iialgi ei saa enam korduda midagi nii ebameeldivat“, sissejuurdunud põlgusega autoriteedi suhtes ja karmi huumorimeelega. Eton näis kui paradiis pärast Durnfordi „tõelist põrgut (…)“

Lk 16 Etoni koolijuhataja C. Elliott  „Claude jälestas muusikat, mis tekitas temas seedeprobleeme, põlgas ära ükskõik mis vormis kütte, kui „nõrkuse“ ja uskus, et „kui tuleb teha tegemist välismaalastega, siis parim, mida teha, on nende peale inglise keeles karjuda.“

Krõlov „Valmid“

Elevant maavalitsejaks

„Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja  valskust teha – mitte ilmas! Või muidu  lõpp sel lool võib saada sant“. (lk58) „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“

Kvartett

„Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“ ( I. Krõlov Kvartett lk 84)

Wednesday, August 18, 2021

Muudatustesein V2: Niisiis tulevik saabus … eile


 Hakkame visualiseerima, hakkame  … joonistama tulevikku.

Nagu kirjutab  M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ( ÄP 2013 Lk 319): „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“. Väga hea nõuanne, kuid harilikult … Teate isegi, et esimese hooga püütakse muutuste vajadust eitada, sulgeda ennast tegelema juba tuntud turvaliste tegevustega, hoogsa, kuid arenguseisukohalt viljatu tegevusega. Niimoodi sattutaksegi Vearuumi, vaiksesse või kiiresse tagasilangusesse, millest Arenguruumi pöörata on veelgi raskem. Kuid niimoodi enam ei saa, ehk nagu õpetavad Austraalia põuavööndist nutikad uustalunikud: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263). Sama ka Ühisruumi ja riigikorraldusega, seda ei saa enam pidada „nagu varem tavaks oli.“.

 Muutuda , mitte põgeneda – selles on küsimus (Hamlet nüüdisajal).

 Mnjah, tegelikult polegi kuhugi põgeneda, nn Suur Nihe muudab kõike.Tihtilugu ei saa me aru, millest protsessid alguse saavad. Meie ajal (enam kui kunagi varem) saavad protsessid alguse teadmistest ehk haridusest (ja haritusest). Meie teiega valikud ja omandatud eriala/haridus „programmeerivad“ heas mõttes meie tegevust ja ühtlasi neid protsesse, mida me liigutame. „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ (lk 317).

 Kui nüüd mõelda hoolega, … kohe päris hoolikalt, siis algab kõik haridusest. Ja just  haridusega oleme me tõelises jamas. Kuidas nii? Aga meie Pisa testid, aga meie … Eee, tegelikult mitte meie vaid meie laste. See näitab lihtsalt kui hea „toormaterjal“ meil harimiseks on. Tegelikult isegi ”IQ-testid ei mõõda loovust, kuigi loovuse ja intelligentsuse vahel on seos. Testid näitavad vaid võimet teha teste. CVd näitavad vaid seda, mida keegi väidab end teadvat ja oskavat.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 88). Niipalju siis testivõitjatest. CV kirjutajatest võiks mainida seda, et Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja kuigi  Gaiuse (Caligula) ei jätnud endast maha omakäelist CV-d, siis midagi ta maha jättis : „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (lk 322). Nii, et testid jäägu testideks, tore teada.Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Ka tore teada.

 Meie „Jama“ on selles, et me koolitame inimesi lihtsalt koolitamise pärast, et nad oleksid haritud. Muidugi on seegi tore, kuid kui me koolitame neid valedele erialadele, siis tekitame asjatuid õilmitsejaid sinna kus neid vaja pole ja sinna kuhu neid ilmtingimata vaja on, sinna meile inimesi – õige haridusega inimesi – ei jätku. Protsessid sumbuvad. Vaadake, isegi sellises elementaarses ja silmaga nähtavas (kuid töökohtades teravalt tunnetatav) alal nagu IT koolitus on Dr Riigi poolt nii unarusse jäetud, et viimastel aastatel on ettevõtjad avanud tänuväärselt omaalgatuslikult (ja omarahastuslikult)  IT koole ja kolledžeid, kuid ikkagi on u 6000 spetsialisti puudu. Selle puude eest maksame oma liipava heaolutaseme ja sündimata projektidega. Mitu Ükssarvikut sellest sündimata on jäänud? Ei tea? Kuid teised valdkonnad? IT valdkonna puue/kaotus pole vaid IT ja Ükssarvikute kaotus, see on SKT kaotus, mille oleks saanud suunata valdkondadesse, milles samuti järelaitamist vajavad nagu tervishoid ja haridustehnoloogia ise. Kõik kasutamata võimalused. Kuid olukord vajab muutusi, sest areng kiireneb ja meie kaotused vanaaegses institutsioonilises raamistikus vaid kasvavad. IT ja programmikirjutamise oskus peab (kindlas kõneviisis) olema põhikooli standardprogrammi osa. Nüüd ja tulevikus. See on ju homne elementaarne … kirjaoskus.

Nagu Optimist oma teekonnal tulevikku täheldab:  „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ (lk 317). Mida siis teha? Elementaarne, et tehasementaliteet loob üksnes uut tehasementaliteeti, kui sellel on võimalust jätkata samade reeglite ja samade eilsete institutsioonide raames.

Optimisti arvates „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ (lk 319). Uut tüüpi institutsioonid? Mis need veel on? Või kas on üldse vaja muuta … institutsioone? Kaeme perra.

 Algus algab  algusest. Haridus ka.

 Kõik algab … haridusest. Üks ebaõnnestunumaid valikuid on, kui me hajutame jätkuvalt enda piskud ressursid, tehes igal pool midagi, kõike seda … valel ajal ja vales kohas. Sellise arengu(peetuse) tõenäosus on vägagi suur, kuna see on mugav, vastutust hajutav ja jätab mulje tormilisest tegevusest. Nii kerge on teha üks regulatsioonike juurde (st veel üks kujutletav kord) ja loota, et nüüd lõpuks on igavene õnn saabunud. Aga võta näpust, nii need asjad ei käi, ega vanasõna asjata ütle, et õlekõrs võib murda kaameli selgroo. Nii ka regulatsioonidega. Samas nüüdisajal, kui kõik räägivad vabadusest ja väärtustest, siis tundub, et iga regulatsioon loob ainult üht vabadust – vabadust trahvida. Selline kujutletav kord ei toimi tõhusalt. Nagu märgib Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012 lk 109): „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” On selline suhtuminegi ju hariduse küsimus.

Teisalt, kui vabaduse mõõduks on see, et tõuks peale kasutamist jäetakse ristseliti keset kõnniteed, kus teised kaasinimesed oma jalad võivad murda, siis on see märk hariduse (liiklushariduse ja paljude muude distsipliinide) ja harituse puudulikkusest.

Muudatused? Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste inimeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Seega tegemist oleks muutumise võtmega või kolme vaalaga, millegi muutumise äratõuke paiga sarnase asjandusega, kusjuures avalik teenistus on teenindus kodanikele, mitte trahvimasin.

Ajumuskli treenimisest 

Niisiis hariduse muudatustest. Haridus ei ole nüüdisajal mitte niipalju tuupimine, kuivõrd treening ajule. Treening mõtlemisele. Treening loovusele. Nagu kirjutab J. Medina  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 65) „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“  „Sama lugu on ka inimestega. (…) Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“ (lk 65/66). See on päris hea võrdlus, et aju on kui muskel, mida tuleb pideva õppimisega treenida. Kuid küsimus on kuidas treenida? Kas meie treeningprogramm on ikka oskuslikult koostatud? J. Medinal on selles suhtes kahtlusi, et mitte öelda muret:  „Mul on meie koolisüsteemi puhul paar muret.

1)    Praegune süsteem põhineb ootustel, et teatud vanuse saabudes tuleks saavutada teatud õpieesmärgid. Ent puudub põhjus uskuda, et õpilaste ajud nende ootustega arvestaksid. Ühevanused õpilased on väga erineva intellektuaalse tasemega.

2)    Sellised erinevused võivad väga palju mõjutada õpilaste sooritust tunnis. Seda on kontrollitud. Näiteks pole umbes 10 protsenti õpilaste ajud piisavalt valmis, et nad suudaksid lugeda vanuses, mil me seda neilt ootame. Paindumatu mudel, mis põhineb pelgalt vanusel, ei sobi kindla peale ajubioloogiaga kokku ja töötab selle vastu.“ (lk 74)

 Aurupumba mudel

 Millised on olnud komplektsed muudatused (sh hariduses) ajaloos. Nagu märgib M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 313/314): „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Taudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad. Tänapäeval ei pea me teed ega kanalisatsiooni tehnoloogiaks. Ometi need on seda. Vint Cerf ütles selle kohta: „Kui kasvad üles koos tehnoloogiaga, siis pole see tehnoloogia. See lihtsalt on.“

- „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

- „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““

- J. S. Brown  „Praegu toimub miski, mida me tsivilisatsiooni ajaloos kunagi varem pole kogenud (…). Kõik varasemad taritud on alguses kujunenud aeglaselt kuni kriitilise massi saavutamiseni, mis seejärel põhjustab plahvatusliku laienemise ja omaksvõtmise. Lõpuks asjad rahunevad ja stabiliseeruvad aastakümneteks, tihti 70-100 aastaks. Minu jaoks on huvitav, et taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt.“

 Nendes väidetes on paar mõttepojukest mida tasub Muudatusteseina komplekteerides tähelepanu pöörata. Esiteks:  ühiskond ehitatakse taristu peale. Teiseks: meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud. Kolmandaks: me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust. Neljandaks: taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt. Kuid kui taristu ega tehnoloogia ei arene enam lineaarselt vaid eksponentsiaalselt, siis millised peaksid olema seda muutust teenidavad/juhtivad/kaitsvad/arendavad institutsioonid? Ilmselgelt ei saa need olla novotseeniaegsed institutsioonid staatilised, ka need peavad olema muutuses. Pidevas?

 Vanad firmad ja vanad institutsioonid ei saa aru ...

J. Medinal on veel üks väide, mis süüvimisel osutub laiemaks kui ettevõtlus või haridus: „Vanad firmad ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised firmade tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest.“ (lk 316). Kui nüüd panna lausesse „Vanad firmad ei tea …“ firma asemele „institutsioon“, siis saamegi üpris pelutava tulemuse, et: „Vanad institutsioonid ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised institutsioonide tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest.“

Ja kui vaadata firmade tulemusi, siis: „ Peaaegu mitte ükski üle 20 aasta vanune firma pole selleks üles ehitatud. Tegelikult väidan ma, et seda pole isegi viie aasta vanused firmad.“ Me peame kiirelt muutuvas maailmas suhtuma loovalt nii firmade, kui ka institutsioonide arengusse/arendamisse. Seega mitte lihtsalt haridus, vaid loovus ja haritus – kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale.

 Haldusriigist (majaomanikust majahoidjani)

 Niisiis, milline olukord on meil praegu institutsioonide tasandil? Ärgem unustagem, et praegused institutsioonid ei ole midagi müstilist, need on meie eneste poolt loodud kujutletava korra tagamiseks. Milleks meile oli vaja kujutletavat korda? Selleks, et koostöö inimeste vahel sujuks tõhusalt. Nüüdisajaks … Laseme arvata asjatundjatel:

Y. N. Harari kokkuvõte 21 saj alguse institutsioonide võimekusele on üpris karm: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 394).

 „Teatud mõttes on see väga hea. (…) Jumaliku tehnoloogia segamisest suurushullusliku poliitikaga ei saa midagi head tulla. Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“ (lk 395).

Hm, kas selles ongi arengupiduri mehhanism: poliitinimestel pole vajagi aru saada, sest nad ei saa aru? Suutlikkus küünib vaid lihtsa haldamiseni (nagu majahoidja/kojamees), mitte enam juhtimiseni (nagu majaomanik)? Paneme selle tähelepaneku Muudatusteseinale.

Õigustuseks 

Mingil määral toetab ja ühtlasi selgitab kujunenud situatsiooni Henry Kissinger paarikümneaasta tagune suurteos „Diplomaatia“: „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.” (Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 26). Seega sama motiiv mis Y. N. Hararil, et poliitinimene/riigimees on muutunud pigem bürokraatlikuks haldajaks, kui juhiks/õpetajaks. Siiski täpsustab H. Kissinger, et: „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …” (lk 26).  Tundub tõene, kuid … selles on vähe lohutavat, kui tunnistada, et tänapäeva poliitinimestel „on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda“, „valitsusest on saanud lihtsalt ametkond, see haldab riiki, kuid ei juhi seda“. Ütleme niimoodi, et ilma Muutustesinale ülesriputamata, poleks selline seisukoht mingit tähelepanu väärinud. Nüüd vaadates seda kildu paistavad paljud Dr Riigi tegevused hulka … arusaadavamad. Mitte õiged, tõhusad ega nutikad, kuid arusaadavad. Kui meie teiega saame aru, siis oleme juba poole targemad oma … valikutes

Vaadake, meie teiega saame suuremalt osalt  hakkama ka ilma kõrgema „juhtimiseta“, kuid halb on see, kui peenhäälestus ja mikrojuhtimine muutub tööga hakkama saamise raskendavaks komponendiks, nagu täheldatud: „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537).

Järgneb ….

 Targutusi:

 G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo”

 Lk 66 „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas:                 

„Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …” " Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.”

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

 Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”

Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda, mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi. Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga tehakse seda fantastilise töö eest.”