Ärgem unustagem, et kõik see mis praegu toimub Riigipea
valimiste ümber ja mitte Muutuste kiirteel oskuslikul navigeerimisel, see kõik see on konkurents poliitturul. Kui ühte
asja teha ei oska (navigeerida näiteks) siis, tehakse teist asja (valitakse
solvunult kandidaadi kandidaati näiteks). Kas see „teine asi“ ka Ühisruumile
vajalik on, see on … nii ja naa. Vahel on, vahel pole. Kui J. Medina („Aju
toimimise reeglid“ Tänapäev 2014Lk 39), kirjutas, et „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu
sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud
liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa
igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu
üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka,
kuidas meist said maailma vallutajad.“, siis käib see reegel suuresti ka
poliitturu kui ühe turusegmendi ehk majanduskeskkonna kohta. Ainukene erinevus
on selles, et poliitturul kipub vahel liga kiiresti kaasaminek kohenemisega
asenduma mugavusega ja toetuma
otsustusprotsessis vananenud andmetele. Nagu H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev
2018 lk 16) kokkuvõtlikult märkis: „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel
oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see
lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid,
aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute,
sest teaksite, et jõuate valesse kohta.
Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad
tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma
organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on
peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada,
milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“Mis on selle jutu mõte?
Vaadake, kui konkurents poliitturul on sama karm kui looduses ja on 99,99%
kõigist kunagi esitatud poliitturu ideedest praeguseks välja surnud ja
tehnika/tehnoloogia arenevad eksponentsiaalselt, kuid poliitturu otsuseid
võetakse vastu 50 aasta taguste teadmiste põhjal, lineaarselt, siis on
tänapäeva nihutajatel ja nihestajatel hunnitud võimalused algoritmide kaudu
meile müüte pakkuda. Ja pakutaksegi. Pidevatest müütidest ja arbumisest
inimesed tüdinevad – väsivad. Mõned heituvad. Oeh, see ongi heidutav, kui poliitturu
GPS näitab pidevalt 50 aasta tagust linnakaarti ja miks just selle kaarti järgi
juhitakse, kui juhtimise mõte on konkureerival turul ennetada teisi
turuosalisi? Kummaline. Poliitturu GPS peab (kindlas kõneviisis) näitama 50
aastat ettepoole. Loogiline? Vaadake, 99,99% väljasuremise põhjus oli selles ja
ainult selles, et ei kohanetud. Ei kohanetud uue keskkonnaga, ei kohanetud
muutustega.
Kuidas tekkivad tüdinud, heitunud ja kodutud poliitturul? Tundub, et ühe võtme selleks annab W.
Churchill. Kaubandusameti juhina 14.03.1908 kirjutas ta, et: „Ma näen üle
asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on
pigem üleriiklik kui ametkondlik
poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma
seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega –
näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et
midagi ei saa teha.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 141). See mantra,
et „tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“ on üks kindel viis kasvatada
tüdinute ringi poliitturul, sest harilikult jõuavad poliitinimesed just siis
sellise järelduseni, „ midagi ei saa teha“, kui midagi on vaja teha.
Ilmtingimata teha.
Niisiis kuidas see koduotsimine toimus? „Kuna Merkel oli konservatiivseid ja rahvuslikke jõude juba ammu enne 2015 aasta pagulaslainet endast eemale tõuganud, jäid need poliitiliselt kodutuks. Nad hakkasid niisiis uut kodu otsima ja leidsid selle natsionalistlike, Euroopa- ja Lääne-vastaste ning – vähem kui sageli väidetakse – antisemiitlike, kuid siiski osaliselt reaktsiooniliste, igatahes kõike muud kui avatud või salliva maailmavaatega, CDUst parempoolsete populistide juures. „ (lk 169) „Aegamööda jäid kodutuks vaid tõelised väärtus- ja kultuurikonservatiivid, kes omalt poolt meedialemmikud ei olnud“
„Nii tekkiski vasemale nihkunud CDUst paremale esinduslünk. Selles lüngas leidis kasvupinda AfD.“ (lk 32). Vaat selline areng Saksa poliitturul. Muide üpris sarnane meiegi poliitturu arengutega, kuna enamus pidukondasid läksid saagijahile võimalikult laiale alale, siis poliitturu ääred jäid katmata.
Parafraseerides eelnevat, siis meie maastikul võiks see kõlada
Edasipoole pidukonna (ja ka Maaisa pidukonna) kohta niimoodi: „Pärast
väsimatult moderniseerimist/reguleerimist, mis läks niivõrd korda, et ka parima
tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles veel konservatiivne (või
liberaalne)“. Sestpeale muutusid nii edumeelsed ettevõtlikud, kui ka konservatiivsed
kodanikud (poliitiliseks) kodutuks. Nende järjepideva nihkumisega
sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on nimetatud pidukondadelt nende olemuse
riisunud“. Paradoksaalsel kombel on selline nihkumine riisunud ka kurakäeliste
olemuse, sest olemusetu liberaal/konservatiivne substants on viinud ellu
peaaegu kõik kurakäeliste ideed/lubadused/piirangud/ümberjagamised. Pole suurt
midagi enam lubada ja kui lubadagi, küll siis …. Teised selle ellu viivad. Milleks
siis valida kurakäelisis kui parempoolsed selle nagunii ära teevad? Kuni
teevad. No ja siis? Võiks ju lohutada ennast vana tarkusega, et mis vahet sel
on mis värvi on kass, põhiline, et ta hiiri püüaks, kuid … Kuid see on libe tee,
kõik poliitturu osalised (ei poliitinimesed ega valijad) ei lähtu vaid
värvipimeda kassi tõhususest. Ühtäkki tekkib küsimus, kas ta püüab ikka hiiri
ja kas ta üldse enam midagi püüab. Mingil momendil võib osutuda, et hiired
(probleemid) siblivad rõõmsalt ringi, kuid värvipime kass vohmib mõõdutundetult
sisse KapiKitti (dotatsiooni) tehistoitu.
Värvipime kass ei ole probleem, probleem on selles, et kass on parimate lubaduspaladega lapikuks söödetud ja ei püüa ammu juba midagi, nüüdisaegne mõõdikute süsteem ei põhine enam hiirte püüdmisel vaid tühjendatud konservipurkide arvul. Tegelikult on poliitmaastikul tähelepanu hajunud. Probleemiks osutub mitte hiirte püüdmine, vaid äärtele jäänud vaba ruum, need poliitilised kodutud kes pole nõus ülerahvastatud mudaseks tambitud kesksohu kaasa minema. Mida rohkem neid suruda, seda rohkem saame tunda Newtoni III seadust: „Kaks keha mõjutavad teineteist suuruselt võrdsete vastassuunaliste jõududega“. Tüdimus muutub vastujõuks. Rahutus. Tahaks …
Nagu
Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61)
välja toob:“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei
sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga
kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude
paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine
meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Tundub, et see kõik viib poliitturu
killustumisele ja kui mitte päris pihustumiseni siis igatahes väga vihase (ja
mõttetu) vastasseisuni erinevate poliittoodete vahel. Saame Riigi asemele … Hõimuala.
Ja kui poliitturg on niivõrd killustunud, kõik on kõigi vastu, siis
marsivad pidulikult sisse „mainemeistrid“ ja ... Õhutavad vastasseisu veelgi
teravamaks, kuni meie teiega või nemad nendega saavad uue reaalsuse. Kuidas see
toimub ja mis sellest saab toob näite P. Pomerantsev ( „See ei ole propaganda“
Tänapäev 2019 Lk 196) vahendades üht Mainemeistrit:
„Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“
„Sotsiaalmeedia olemus toetab populismi kui strateegi“ enamus“.(…)
Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi,
sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige
rohkem hoolivad.
Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest
tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid
erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end
sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ .
Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures
ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi
varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem
ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad
selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita
tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk
on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“
„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja
vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui
võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see
tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“. Kogu Hõimualal
kunstlikult tekitatud pessimismi, viha
ja pettumuse killud on üheks võluhetkeks (vaid viivuks) kogunenud vastasseisu
ühtluslainesse ja valib … Pöördumatuse?
See saab olema tõe hetk. Oeh!
Lk 151 „Prantsuse valitsus, mis lummava parteipoliitilise mängu
tõttu lakkamatult vahetus, ja Briti valitsus, mis õieti küll vastupidi, kõigi
asjaosaliste nõusolekul harrastatava mahavaikimise tõttu lõpuks samade pahede
ohvriks langes, olid ühtviisi võimetud vähegi drastilist või selgepiiriliseks
väljaastumiseks, ükskõik kui põhjendatud see nii rahulepingu täitmisele kui ka
tavalise ettevaatuse mõttes oli.“
Lk 164 „Kui peamine vastutus 1940 aastal minu õlgadele langes ja
rahvuse elu ja surm sõltus meie võidust õhus, oli mulle suureks kasuks
informeeritud võhiku sissevaade õhusõja probleemidest, mis tulenes nelja aasta
pikkusest uurimistööst ja mõttetegevusest kõige täielikuma ametliku ja
tehnoloogilise materjali põhjal. Ehkki ma pole iial püüdnud tehnilistes
küsimustes asjatundjaks saada, oli see vaimse tegevuse sfäär minu jaoks hästi
valgustatud. Ma tundsin lauale asetatud erinevaid malendeid ja käike ja sain
kõigest aru, mis mulle mängust räägiti.“
Lk 181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed
humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“
Lk 66 „Silmapaistev kirjanik või ettevõtja või senaator või
tarkvarainsener on silmapaistev üksnes tibatillukeste pursete haaval. Ülejäänud
aja teevad nad tööd, mida suudaksid teha peaaegu kõik väljaõpetatud inimesed.“
Lk 68 „Ettevõtte koondamine ümber keskpärase tegijate on liiga
kallis.Keskmise ümber koondumine tähendab, et organisatsioon on vahetanud
erakordse jõudluse ja kõrge tootlikkuse lõputu rongkäigu keskpäraste
tegijatepakutava meelerahu ja turvatunde vastu.“
Lk 69 „Kui sa töötad Hyundai jaoks rehve või Sylvania tarbeks lambipirni hõõgniite, peavad
kõik sinu ettevõttes töötavad inimesed oleme esiteks odavad, teiseks töökindlad
ja kolmandaks kohal. Palka odavaid troone, keda saab juurde võtta ja lahti
lasta, välja vahetada ja halvasti kohelda. Mul pole midagi sellise
äristrateegia vastu. Aga ma ei eelda, et see viib kasvu või suurema kliendilojaalsuseni,
eriti veel muutuste ajastul. Ja mis veel tähtsam: kui otsid tööd, siis pole mul
küll aimugi, miks sa peaksid tahtma sellises ettevõttes töötada. Jäta see
töökoht kellelegi teisele. Sa väärid paremat.“