Mäletseja sündroom

Nii, Riigiuuendajad on oma ettepanekud teinud, välja on käidud terviklik süsteemikavand, kuidas kohendada riigi toimimist kaasaegsemaks ja pigem isegi tulevikulisemaks. Igipõline dilemma  kolme võimu, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu tegevuste kiirusest, tasakaalust ja lahususest. Kolme võimu arengute variandid on laotatud kõrgeim võim ehk rahva ette vaagimiseks, arutamiseks. Seega oleks mõistlik, et meie teiega nüüd maha ei magaks seda arutelu, mis võib tekitada meile uuelaadse hulka innovaatilisema ja loovama keskkonna. Kui me selles arutluses kaasa ei löö, siis midagi iseenesest ka ei muutu. Mittetegijate ja keeldujate ühendkoor igatahes laulab juba hääli lahti.

Kolmas pakett ettepanekuid koondavad õigusemõistmist ja põhiseaduslikke institutsioone puudutavaid ettepanekuid sh kohtute iseseisvuse suurendamist, menetluse kiiremaks muutmine ja inimestele õiguse andmine pöörduda oma põhiseaduslike õiguste kaitseks otse Riigikohtusse. Miks see arutamiseks tähtis on? Kolmas pakett (õigusemõistmine jne) on riigi toimimises ülimalt tähtis, see on kui  turvakomplekt, viimane ohutusvõrk, mis peaks ebakõlad süsteemi I ja II astmes tekkinud või tekitatud ebakõlad maandama ja lahendama.

Riiireform rahvaluule ainetel

Praegune kuvand võimude võimekusest on kujunenud natuke veidraks. Justkui kõik teaksid, kuidas on õige teha ja toimetada, kuid see teadmine on „naabervõimu“ suhtes, enese suhtes … Enese suhtes teab kuidas õigesti teha jällegi naaber. Ehk selline teadmiste ja tegemiste ringmäng, mis kuidagi kohakuti ei taha sattuda. Muidugi pole see päris niimoodi, kuid  üldlevinud arvamusi ehk rahvaluulet kokku võttes, võiks riiki reformida järgnevalt: Riigikogu „ei oska” seadusi teha, mida näitab see, et Õiguskantsler ja Riigikohus peavad neid ümber tegema. Kui ei oska teha, kahime ära, kokkuhoid olemas. Las seadusandlusega tegelebki Riigikohus Õiguskantsleri abiga. Kuna enamuse seaduseid esitab valitsus  ( min poolt ette valmistatud), siis neid ka pole vaja. Järelikult ka ära kahida. Valitsus „nagunii ei tule mitte millegagi toime“, nii, et kahime ära. Ainsana, kes mõistab midagi valitsemisest on Riigikontroll, mida näitavad ilmekalt selle asutuse suurepärased auditid ja analüüsid. Las siis valitseb. Personali ja hanketegevusega võiks tegeleda Riigiprokuratuur kuna vaid sealt saab lõppkokkuvõttes teada, kes oskab hankeid korraldada ja kes oma omadustelt juhiks sobib. Seega rahvaluuleline riigikorralduse mudel võiks kujuneda järgmiseks: Riigiprokuratuur + Riigikontroll + Riigikohus. Nojah, sellist riiki me ju ei taha? Seepärast peamegi kaasa mõtlema ja rääkima selles, kuidas saada meie toimetamised liikuma võimalikult mugavalt, väiksemate kulutustega ja nobedalt.

Õigussüsteem: süsteemi õigsus või õigus mõista süsteemi?

Kolmas ettepanekute plokk sisaldas ka kohtuvõimuga seotud ettepanekuid, mis enamikule jääb mõistetamatuks tegevusvaldkonnaks. Pole lihtsalt kogemust, kuid on tegelikkuses vägagi tähtis element meie elu korraldamisel ja ka vilgas turg. Kui pensionidega on niimoodi, et III sammas on vabatahtlik, siis kolmas võim, ehk kohtuvõim, on kõige mittevabatahtlikum võim. Milleks meile kohtuvõim? Ilmselt ütleks inimene tänavalt, et karistamiseks, vangi panemiseks ja trahvimiseks. Ka õige, kuid veidi pinnapealne. Nagu Riigiuuendajad väga õigelt märgivad „Eestis on levinud arusaam, et kui kohtutes on palju tööd ja tähtajad on pikad, siis on vaja juurde uusi kohtunikke ning abipersonali. Unustatakse, et kohtute koormust ei reguleerita esmajoones mitte neis töötavate inimeste arvu, vaid vaidluste lahendamise süsteemi ja menetlusreeglitega“. Ja selles on Riigiuuendajatel tuline õigus, kuid ma kaevaks veelgi sügavamalt, nii sügavalt, et „kohtutel ei olekski palju tööd“. Vaadake, kohtuvõimuga, on sedasi, et see lahendab olukordi, mida ei oleks pidanud õige/arusaadava regulatsiooni (st I ja II võimu tegevust) toimumagi. Kohtuvõim on kui järelkorrektsioon meie administratiivmehhanismis. Just seepärast on küll tähtis, et kohtuvõim ise töötaks ladusalt, arusaadavalt ja mõistliku kiirusega, kuid eelkõige on tähtis, et kõik või vähemalt suuremat osa neist tegevused mis võiksid tekitada konflikti ja mida tuleb lahti lõigata kohtuvõimuga, oleksid võimalikult ennetavalt lahenduse leidnud juba enne asjade hapuks minekut. Kui aga probleem vajab kohtu operatiivset sekkumist, siis oleks see tegevus ka kiire ja tõhus.

Õigus mõista

Ladusa süsteemi toimimise eelduseks on et see oleks arusaadav. Tavaliselt mõistetakse õigusemõistmise all vaidluste lahendamist ja kuriteo või väärteo toime pannud isikute süü kindlakstegemist ja nendele karistuse mõistmist. Kuid kui regulatsiooniväli on nagu vaenlase meisterdatud miiniväli (kus põhiliseks inimõiguseks on kaebamisõigus), millel tavakodanik isegi ei aima, et ta on teinud midagi vääralt (seda enam kurjalt), siis on süü kindlakstegemine väga pinnapealne sügamine. Sellisest seadus(etuse)loomest ei tunneta kodanik õigust, veel vähem õiglust, küll aga tekitab vimma. Seega pole kohtuvõim lihtsalt III võim, vaid tema tegevus sõltub suuresti I ja II võimu oskusest teha vahet sellel mida tuleks reguleerida ja sellel mida teps mitte ei peaks reguleerima. Nii nagu enamus inimlikke hädasid parandavad ennast ise, nii kohandab ühiskond ennast ise, luues tavaõiguse baasil käitumismustreid. Seepärast on sügav mõttetus näiteks Dr Riigi jõuga kehtestada regulatsioon, et 4x majades peavad olema liftid. Milleks? Et korter oleks kallim? Või arvatakse kabinetivaikuses, et arendaja ei ehita kiusu pärast ei projekteeri lifte? Ei adu tobukesed klientide vajadusi? See on just see koht kus turg paneb ise nõudmised paika ja Dr Riigi tühikargamine solgib turu arengut ja õigusruumi.

Turvaline turvavõrk

Kuid kohtuvõimul on ka tähtsamaid ülesandeid, kohus kontrollib ka avaliku võimu  aktide seaduslikkust ning nende aktide ja toimingute põhiseaduspärasust. Just sõltumatu kohtusüsteem on olulise tähtsusega mis tahes demokraatliku süsteemi toimimiseks. Just kohtuvõimu ülesandeks, kui viimaseks turvavõrguks, on kaitsta meid täidesaatva riigivõimu seadusvastaste tegude ja seadusandja põhiseadusvastaste aktide eest. Muidugi tundub tavainimestena meile ja teile üpris pelutav, et seadusandlik ja täidesaatev võim võiksid tegeleda seadusvastaste tegude või anda välja põhiseadusvastaseid akte, kuid kui vaadata viimase tosinkonna aastast ravimimüügi regulatsioonijada, siis nii seadusandja, kui täidesaatev võim rikuvad seadust regulaarselt, süstemaatiliselt, täie teadlikkusega ja suure mõnuga. See on ehe, kuid kurb näide seaduskindlusetusest, omandiõiguse põhimõttest eemaldumisest ja naeruvääristab kogu seadusloomet. Vaid kõrgeima kohtuvõimu vahelesegamine on I ja II võimu hullust suutnud tagasi pöörata, kuigi …  mingi imeliku ajaloolise valekäärimise tulemusel muutub see regulatsioon iga järgmise „parandusega“ ikka äädikasemaks. Veider. Vajame ravimit tõhusa ravimiseaduse jaoks? Ilmselt. Mitte ainult inimene pole ekslik, vaid ka võim võib olla ekslik.

Lahususe seotus

Me kuuleme tihti ütlemist, et võimude lahusus on üks demokraatliku riigikorralduse aluseid. Nii see ongi, kuid just lahusus, mitte eristatus. Meil, lähtudes meie „noorusest“, on need asjad kuidagi segi läinud, võimud on küll lahus, kuid eesmärk on ju üks, ladusalt toimiv ühiskond.  „Võimud“ pole ju kolm isoleeritud betoonpunkrit, vaid pigem nagu veise magu mis koosneb küll neljast osast, kuid pingutab ühe eesmärgi nimel. Saate ju aru, et kui üks nendest oma ülesannet ei täida või arvab, et just tema on kõige tähtsam, siis protsess ei toimi. Lehm ka.  Näiteks „ Libediku paigaltnihkumise korral liigub see enamasti vasakule poole kõhuseina ja vatsa vahele, harvem tõuseb paremal pool kõrgemale, tühimiku piirkonda. Nihkumisel tekib seisund, kus gaasid ja toit ei pääse libedikust normaalselt edasi soolestikku (avaus, mida mööda gaasid liikuma peaksid, jääb alla, gaasid teatavasti tõusevad üles) ning libedikku jäädes põhjustavad loomale valu. Mõnikord võib libedik ka keerduda, sulgedes väljapääsu hoopiski. Selle tulemusena võib lehm surra.“ (ML 07.01.09) Just seetõttu, et meid ei tabaks sellised tüsistused peame võime käsitlema riigi toimimist ühtse konveierina, mitte eraldiseisvate bastionitena. Seega kohtusüsteemi tõhustamine algab … seadusandjatest ja paradoksaalsel moel seadusandja töö lõppeb kvaliteedisertifikaadiga Riigikohtus.

Kohtuvõim algab seadus(etuse)loomest

Kui Dr Riik valmistab ette elutu seaduse, siis see tekitabki vastuolusid, mis päädivad sellega, et 2-4 aasta pärast teeb oma otsuse Riigikohus, kuidas asi tegelikult on. Kuid kas te kujutate ette neid sadu tuhandeid töötunde, mis lihtsalt seadusandja nigela töö või edevuse tõttu mõrvatakse? Kui te panete ritta kohtu(te) ajakulu (kohtunikud, kohtusekretärid, kantseleitöötajad, soe tuba, IT, transport jne) saate juba tuhandeid töötunde, mida on tarvis täidesaatva riigivõimu seadusvastaste tegude ja seadusandja põhiseadusvastaste aktide õigeks käänamise jaoks. Kui lisada siia veel seadusaktide tegelikud töömesilased, ministeeriumid, ametid ja Pilvepiir, siis moodustab see sadade inimeste eluea jagu tühja kulutatud aega. Aega - seda taastumatut ressurssi. Kuid seegi pole veel kõik, sest mingit seadusandja valeakti või täitevvõimu seadusvastane tegu ei kõrvaldu iseenesest, vaid sellele peab tekkima vastukaal nende poolt, kelle jaoks need administratsiooni tegevused on väljakannatamatud ehk üksikisikud ja ettevõtjad. Vildakas seadusloome raiskab nende aega ja raha, nende elu. Just seepärast on pelutav Dr Riigi ja Pilvepiiri suhtumine, kui neile seadusloome ettevalmistavas protsessis antakse heatahtlikult märku , et selline või teistsugune regulatsioon ei ole sünnis või ei toimi, et siis kuuleme ülakorruse mõminat "tühja sest, küll kohtud lahendavad olukorra". See on väga vildakas suhtumine, kõige ebatõhusam, kõige ebaõiglasem. Lausa pahatahtlik, mis piirneb kuritahtlikkusega. See kõik lisab tööd kohtusüsteemi, mis ei vaja sellist lisandunud tühjatoimetajate töö õigekskäänamise püsifunktsiooni. Kuid kui te võtate sellise eelpool toodud ereda ja kroonilise  seadus(etuse)loome näite, mis toimub ravimikaubanduses, siis see sarnaneb küll sarimõrvaga. Tegemist on sari ajakaotuse, sari kapitalikaotuse, sari usaldusväärsuse kaotuse ja sari õiguskindluse kaotusega.  Kuid ega see raiskamine pole lõppenud. Saame ilmselt näha üha uusi kohtulahinguid poliitadministratiivse ebakompetentsuse  ja pragmaatiliste majandusseaduste vahel. Kahjuks onkõigel sellel ühiskonna jaoks on hind, mida maksama oma ühisest rahast. Nii see meie ühine raha (ja vastukaalu eraraha) kulub tühisusele ning tähtsatele, elulistele, tegevustele ei jätku ei aega ega raha. Kuidas nii? No näiteks, kui te kuulete raadios üleskutset annetada lastehaiglale vastsündinute stabiliseerimislaua jaoks viis eurot, siis on see sügavalt humaanne üleskutse ja õilis tegu, kuid kui te mõtlete eelnevalt Pilvepiiri poolt egotripi seisundis tehtud regulatsioonides kulunud rahale, ajale ja eludele, siis ... võiks selle ressursi eest soetada igasuguseid laudu Kuuni … ja tagasi. Ühelgi otsusel: ei seadusandlikul-, täidesaatval- ega kohtuvõimul pole niisama otsus, igal otsusel on hinnasilt küljes kas rahas, ajas või … eludes.

Kronometraaži kasulikkusest

Kuidas siis on saanud võimalikuks, et meil näevad ilmavalgust avaliku võimu  ebaseaduslikud aktid ja toimingud, mis eiravad põhiseaduspärasust?  Riigikontroll olukorra mõned aastad tagasi väga tabavalt kokku niimoodi: „Õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt. Kõigi auditeeritud õigusaktide seletuskirjades puudusid mõjuhinnangud rohkem kui pooltes nõutud mõjuvaldkondades. Mõjuhinnangute esitamatajätmise peamiseks põhjuseks on puudulik kontroll mõjuhindamise reeglite täitmise üle ja mõjuhindamise alatähtsustamine. Vähe hinnatakse õigusaktide mõju ka seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Mis äraseletatult tähendab seda, et oskuste, aja ja raha puudusest  johtuvalt lendab kogu seadusandlik praak  otse ventilaatorisse ehk ühiskonda ning Kohtusüsteem on viimane filter (pärast ventilaatorit), mis peab sellestsamusest saia vormima, koormates üle kohtud. See kõik on kaotatud ressurss. Kui Pilvepiiri regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine, siis on sellel ka tagajärjed. No hea küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate stsenaariumide kaupa (maksumustega, väljumisstrateegiate ja -maksumustega), siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel, kasutagem asjatundjate võrgustikku. Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine.  Kui meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse mõistlikult kasutama õppima. Alustada tuleb sellest, et kõigi seaduste “valmimiskulude“ kohta tuleb teha täielik kuluaruanne (nii ajaliselt, kui rahaliselt). Teiseks seaduse mõjude kohta peab ilmtingimata tegema  „täisarvutuse”, nii nagu ärimaailmas. Kolmandaks võrdlevate regulatsioonipakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.

Surm õigussteriilsusesse

Kuid mitte ainult see, et me ei tea palju seadused maksavad ja milline on nende kaasnev ja järelmõju ei risusta meie kohtusüsteemi vaid ka „õigussteriilsus“, püüdlemine ideaalse süsteemi poole on probleem. Suur ja kallis probleem. Meil on saanud normiks õigussüsteemi loomine süsteemipuhtalt, nii väikesed, kui suured, kiired, kui filosoofilist käsitlust vajavad juhtumid jahvatatakse läbi ühest torust. Just seepärast on ka tulemused niisugused nagu need on ehk kiireid juhtumeid menetletakse liiga aeglaselt, filosoofilisi liiga kiiresti, põhimõttelisi … Just seepärast tundub igati asjakohane Riigiuuendajate ettepanek „Kohtumenetluste lihtsus, kiirus ja usaldusväärsus on ühiskonna arenguks ja tõhusaks toimimiseks oluline. Sestap on edukad riigid (näiteks Holland, Rootsi jt) pööranud tõsist tähelepanu õigusemõistmise süsteemi heale toimimisele. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse:1. laialdaselt kohtueelseid ja -väliseid vaidluste lahendamise viise ning vorme; iga vaidlus ei pea olema lahendatud kohtus, vaid alternatiivselt on võimalik kasutada kindlatele valdkondadele spetsialiseerunud vahekohtuid (seda eriti eriteadmisi nõudvates valdkondades);“. Siinkohal tahaksin lisada kogemuslikku  vürtsi vahe- ja erikohtute osas. Ilmselgelt ei pidanud Riigiuuendajad silmas seda, millest minul on positiivseid kogemusi (vahe- ja erikohtud), kuid ehk paneb mõtteid liikuma. Tekitab uusi ideid kohtusüsteemi koormuse vähendamiseks. Näiteks toimis meil väga efektiivselt Riigihangete vahekohus . Vahekohtu ilu oli selles, et see toimis kiiresti (ja osapooltele tasuta). Kaebus esitati vahekohtule viie tööpäeva jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest. Kaebuse läbivaatamiseks valiti majandusministri poolt kinnitatud vahekohtunike nimekirjast vahekohtunikud, kes  vaatavasid kaebuse läbi 10 tööpäeva jooksul, arvates selle esitamisest. Kui vahekohus leidis, et kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, võis ta määrata puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni 3 tööpäeva. Kõik. Vaidlus lahendati kahe-kolme nädalaga ja turg võis edasi tegeleda oma asjadega mitte paar aastat raha põletada kohtusüsteemis. Kuni justiitstaibud pärast viit aastat vahekohtu edukat eksisteerimist ühe vahekohtus „mittevõitnud“ ettevõtja ja nutikate advokaatide toel tõestasid, et võimalus pöörduda Vahekohtusse ei olnud piisav põhiseadusliku kohtusse pöördumise õiguse realiseerimiseks. Seega ei saanud Vahekohtu otsus olla ka lõplik; vahekohtu otsust pidi saama vaidlustada kohtus. Niisugustele järeldustele jõudis Riigikohus 1999. aasta detsembris ja Vahekohus saadetigi hingusele. Mis me siis asemele saime? Saime kaks aastat kolmes kohtus aega ja raha raisata, selle asemel, et kahe nädalaga teenust pakkuma hakata? Kas Vahekohus polnud usaldusväärne? Hm, miks siis suured rahvusvahelised kontsernid ( sh lennundus ja kaitsetööstuse) ennast sellele allutasid ja selle otsuseid aktsepteerisid? Ilmselt oli tasuta saadud otsus ja ajavõit väärt enamat kui mõttetu täiuslikkuse tagaajamine. Kuid ka uus süsteem jahvatada iga vaidlus põhiseadusliku õiguse korras läbi kohtusüsteemi ei ole täiuslik. Ei saagi olla. Nüüd on kohtuvaidlus ise muutunud üheks turuhõive komponendiks, mis on jõukohane vaid suurtele, mis ei aita kaasa terve konkurentsi tekkeks, vaid kavalama õigusabi võidab. Nojah, nüüdseks on kohtuvaidlustes ka hanked lihvitud nii steriilseks, et vaid hind (mis on ainuke mõõdetav kriteerium) ongi tõe ja õiguse aluseks. Mannetu, visioonitu, hall, igav. . Vaid hinnast lähtuvad odavhanked on paljudel juhtudel viinud terved majandussektorid masendavasse arengupeetuse seisu, pole lihtsalt ressurssi, et investeerida arenguhüppesse. Ah jaa, ärgem unustagem ka kaasnevaid kahjusid ehk neid „pisikesi pudinaid“, kes enne said oma õigust nõutada tasuta Vahekohtus, siis paljudel nendel väiketegijatel pole lihtsalt ressurssi, et 2 aastat kohut käia ja rasket raha „õigusabi“ eest maksta. Nende õiguse eest ei seisa enam keegi, kuid uus süsteem sai muidugi süsteemsem, kahjuks ka aeglasem ja turgu pidurdav. 

Erikohtud

Kuigi Põhiseadus näeb ette ka erikohtute loomise võimaluse, siis meil pole seda võimalust kasutatud. 90date alguses kogudes teadmisi kogu maailmast riikliku hinnasüsteemi asendamisest konkurentsi- ja tarbijakaitse mehhanismide kaudu jäi silma meie põhjanaabrite verivärske konkurentsikaitse süsteem. Soomlased olid selle lähendanud Põhjalale ainuomase  ressursisäästlikul ja tõhusal moel. Eesmärk oli konkurentsi toimimise kindlustamine turul ja sellele oldigi fokuseeritud, kogu muu tilu-lilu visati protsessist välja. Esiteks toimus juhtumi uurimine ametis koostöös ettevõtjatega. Ütleme niimoodi, et tegemist oli osapoolte üllatavalt avameelse aruteluga turul toimuvast, võimalusest esitada mingit administratiivset karistust kartmata oma argumendid. Turg ja konkurents on üks äraütlemata liikuv ja muutuv süsteem, selle üle tulebki arutada ja argumente kuulata. Kui amet tõestas ära, et tegemist on keelatud kokkuleppe või turguvalitseva seisundi kuritarvitamisega, siis tegi ta vastava ettekirjutuse lõpetada turgukahjustav tegevus või taastada rikkumiseelne olukord. Kui ettevõtja oma väärkäitumisest aru sai, pööras ettekirutuse täitmiseks, siis oli juhtum sellega lahendatud. Olete üllatunud? Kedagi ei karistatud? Trahve ei määratud? Ei pandud vangi? „Pehmod vää?“ Ei midagi sellist, millest me alustasime, ressursisäästlikkusest, avaliku ja erasektori ressursside tõhusast ja säästlikkust kasutamisest. Eesmärk oli ju võimalikult ruttu turu loomuliku toimimise ebakohad likvideerida, mitte trahve välja kirjutada ja kurjategijaid „toota“. Eesmärk, konkurentsiolukorra stabiliseerimine saavutatigi nii ressursi, kui ajasäästlikult nii era- kui avalikule sektorile. Elementaarne.

Teisalt, kui ettevõtja ei nõustunud ameti otsusega, siis esitas amet avalduse konkurentsi ja hangetega tegelevale erikohtule, milline selle siis kiireimal võimalikul moel läbi vaatas ja lõpliku otsuse tegi. Erikohus koosnes kohtunikest, kes olid kursis valdkonnaspetsiifiliste nõudmiste ja arengutega.  Vaadake jällegi kiire ja tõhus meetod. Mehhanismi ilu oli veel selles, et kui ka turukohus kinnitas Konkurentsiameti otsust, siis võidi ettevõtjale määrata trahv kuni 10% käibest (NB! Käibest mitte kasumist ja karistuse alla kuulusid firmad mitte füüsilised isikud). Lihtne, selge ja professionaalne protsess. Meil õnnestus sellest käivitada kahitult esimene osa, kuid erikohut otsustati „süsteemi puhtuse“ huvides mitte luua. Tulemus oli juhtumite lõputu venimine läbi kohtusüsteemi kolme astme, täpselt nagu hangete puhulgi. Samal ajal kui õigusasjatundjad omal turul ehk kohtus konkureerisid, oli päristurg hangunud rikkumisseisundisse ja niimoodi aastateks. Samas, kui lihtsama meetodiga oleks turu voolavuse võinud taastada väga kiiresti.

Rõõmuaja kõige kurvem päev

Ja siis tuli süsteemikaitseliste õigusinimeste rõõmupäev, võeti vastu Karistusseadustik, kogu meie elu topiti kahte kasti - väärteokast ja kuriteo kasti. Kuid, kus rõõmu, seal ka kurbust, tasakaalu värk. Järelvalveasutustele oli see üks äraütlemata kurb päev, sest elu ei koosne kahest kastist. Elu on küll protsess, kuid mitte kohtuprotsesside lõputu rida, vaid pidev liikumine. Tavainimesena arvame/loodame me, et sellisesse kastidesse lahterdamine oli kuidagi teaduslikult või mingil muul moel põhjendatud. Aga ei olnud. Näiteks kogu „konkurentsivärk“, kus enne oli kuni 10% trahviähvardus käibest, muutus väärteoks (trahv kuni 50 tuh EEK), mida oleks asunud menetlema politsei. No sellise madala trahviähvardusega u 3200 EUR oleks suurrikkujad võinud endale lasta kirjutada välja kuupileti ja rahulikult jätkata turu solkimist. Selle uudise peale küsis EK, kas me ikka tahame EL liikmeteks saada, sest konkurentsijärelvalve on EL majanduse põhiseaduse järelevalve. Selle peale tõstis Dr Riik konkurentsijärelvalve kriminaalsesse kasti, sest rahaline karistus selles oli jumekam. Tehtud. Kuid kriminaalmenetlus on tohutult jäik (ja peabki tegelike kuritegude puhul olema), et takistas veelgi enam turu pingete kiiret lahendamist. Ühesõnaga tavarelvastuse asemel võeti kasutusele tuumarelv. Nojah, hea et niigi läks, kuid FI nii hästi ei läinud, nemad ei leidnud EL sellist tugevat eestkostjat ja nende trahviähvardus jäigi väärteo trahviähvarduseks ehk 3200 EUR. Kas keegi kujutab ette millist pelgu, lausa "kabuhirmu" võiks üks pank tunda sellise trahvi ees? Õige, ei tundnudki. Vaatamata FI korduvatele ettepanekutele seda korda muuta põrkus see alati Dr Riigi süsteemipuhtuse ihaluse mõistmatuse müüriga. Jäik süsteem, millesse ei ole arvestatud liikuvust puruneb ilmtingimata. Jäikus tähendab planeeritud krahhi, küsimus on vaid millal.  Ning nüüd tuleme me ringiga oma veisemaosisu juured tagasi, see mida Pilvepiir oleks pidanud tegema ja omas osas läbi seedima, lasti tuimalt finantsturu pärusmaale, mis päädiski turu seedimisvõime allakäigu ja turu reostusega. Nüüd siis otsides, kes on süüdi „danskemetsa“ eksimises. Eks ikka Pilvepiir ise peaks ennast peeglist vaatama, miks ei antud Fi-le tõhusamaid seaduslikke instrumente.  Algne 50 tuh EEK trahvivõimalust oli ju naeruväärne. Nüüd püütakse Pilvepiiril luua süümääramiskomisjone, kuid süüdi on ju Pilvepiir ise, kes  saatis FI pangametsa korda looma vaid palveraamatu ja aspiriinipurgiga. Nii oligi, et ühte turgu püüti ravida tuumapommiga ja teist moraalikoodeksiga, valed vahendid mõlemad. Mõistmatus regulatsioonide ja turu toimest ning edevus tegudes on selle asja nimi, mitte ratsionaalne seadusloome, millele järgneb tõhus täitevvõimu tegevus ja üksikute ebakohtade ja erandite silumine kohtusüsteemis. On millele mõelda, mida muuta.

Kui sa ei karista pole sind olemaski 

Kui õiguslikult on osatud meie eluke toppida kahte kasti ehk väärad teod ja kurjad teod, siis päriselus elame rohkem heade tegude sh heategude maailmas. Selles ilmnebki meie tegelike tegude ja administratiivsete sihtide vastuolu.  Poliitinimese valimisloosung võiks olla, „Kui sa ei keela ja karista, siis pole sind olemaski!“. Karistamine kui rahvuslik meelelahutus? Kuigi laste suhtes on meil justkui karistuskeeld: ei tohi nurka pann, ei tohi kompust ilma jätta, rääkimata tutistamisest või … Kuid siis kui inimesehakatis on saamas peaaegu täiskasvanuks, siis hakkame teda karistama täie  pahelise naudinguga. Oleme osanud juba poole elanikkonnast paigutada sujuvalt karistusregistrisse ja ülejäänud  … lihtsalt ootab millal sinna sattutakse. Ei sattu? Lähete iga kord rohelise tulega üle tänava? Igal jopel on helkur? Ei ole? Siis olge valmis. Kuid karistamine ei saa olla ühe rahva meelelahutus (õigem on vist kirjutada meele lahutus) sest see hakkab vormima ka meie meeli, meie maailmapilti. Õigete sihtide seadmine on ka süsteemi funktsionaalsuse seisukohalt ülima tähtsusega.   Vaadake, kui loete, et probleemiks on lokkav vägivald kodudes ja Eesti mees tuleb väärtusruumist, kus vägivald on olnud tavapärane käitumine, siis olen ma segaduses. Kas tõesti? Kus? Kes? Või ei ole ma Eesti mees? Ma ei tea oma seltskonnas kedagi, kes teaks kedagi, kelle kodus lokkaks vägivald. Kuid vaadake, kui sellest kirjutatakse massiliselt, siis hakatakse esiteks seda igas tegevuses ka ette kujutama ja mis veelgi hullem, selline väljaütlemine (lokkab, vägivald tavaline, Eesti mehe väärtusruum), siis annab see neile üksikutele, kel on mingi probleemi alge justkui indulgentsi seda teha. Tavapärane käitumine ju? Ei ole! Ei tule! Kuid kuna juba vormitakse meelt et on, siis tuleb  sellega võidelda, massiliselt. Pahe ju. Poliitpealikud räägivad, korrakaitsjad räägivad, meedia keerab kolm kiirvinti peale ja … Probleemi küll pole, kuid kuvand probleemist on loodud, mida kohe kibekähku kaitsmise ja karistamisega lahendama hakata. Muidugi teevad  pealikud plaane kuidas seda ohjeldada ja siis avastavad, et polegi vägivalda. Vähemalt mitte massiliselt. On ilmselt häbiväärsed üksikjuhtumid, mis enamiku, rõhuva enamiku, jaoks on täiesti vastuvõetamatud (ükskõik kumalt poolt). Arveametniku praktika on kinnitanud tõsiasja, et kui midagi on vaja kontrollimise käigus tuvastada, siis see ka tuvastatakse. Kasvõi vägisi. Kuid tõsiasi on, et Eesti mees ei tule keskkonnast kus vägivald on olnud tavapärane käitumine, ärge tehke üksikute põhjal valejäreldusi ega ehitage mingit paralleelmaailma. Niimoodi kujundab avalik võim ise teadmist, et me tuleme väärtusruumist kus vägivald on tavapärane käitumismudel. Pole olnud ja ei ole, ainuke vägivaldse mudeli evitaja on olnud Dr Riik ise oma hajutatud vastu(tama)tusega ja  karistamisega. Kuid karistamine pole ju eesmärk, eesmärk on teatud korrastatus. Ühiskonna turvalisus. Just seepärast peaksime otsima uusi vorme oma kaaskodanike mõjutamiseks soovitud suunas. Kas näiteks  peaks tegema parkimistrahvi ja vormistama väärteoprotokolli või võiks parkijale müüa selle parkimise eest kui eriteenuse eest VIP pileti? Eriti soolase hinnaga eksklusiivpileti? Sama ka vale tänavaületuse eest? Normaalne ju? Elegantne, vähe ressurssi nõudev, tõhus. Kas karistusteenus on ainus teenus mida Dr Riik pakkuda oskab? Kuid ei, meie juba kujunenud meelelaad ei saa sellisest inimeste positiivsest suunamisest täit naudingut, me äsame talle väärteomenetluse, karistusregistrisse kandmise, rahatrahvi ja siis veel lisakaristuse et kuni karistus kustub ei saa ta minna autojuhieksamitele. Vaat siis tunneme me tõelist naudingut. Tehtud?  Kuid kui „menetletu“ on noor inimene, siis läheb ta siit minema ja kasvatab oma lapsed teises keskkonnas. Siis on küll tehtud. Milline oli meil sellise „õiguse“ kasutegur? Kasutegur oli see, et menetleja sai plaanitäitesse punkti kirja kuid inimese … me kaotasime. Nii see asi eilähe, et me kujundame oma ühiskonda karistamise ja keelamise läbi, lapsi me ju ei löö vaid loome stiimulite süsteemi. Või teie lööte? Ei. järelikult on võimalik ka teisiti, seda "teisitit" tulebki otsida. On odavam, kiirem ja meeldivam kogu ühiskonnale.

Süsteemiilu ja Andon-nöör

Ühiskonna toimimises ei ole mingit müstikat, poliitinimesed püüavad seda küll müstifitseerida, kuid see toimib üldkehtivate loodusseaduste järi. Seda saab inimtegevuse tulemusel kohendada veidi tõhusamaks või siis mitte nii tõhusaks. Et seda mõista võime tuua siinkohal ühe autotööstuse näite. „Targem, kiirem, parem“ (C Duhigg ÄP 2017) on kirjeldus Toyota ja GM  vaegtööde parendamise erinevusetest. GM oli konveieri peatamine peaaegu pühaduse teotamine. Defekti ilmnemisel, tehti näiteks uksele märk, et pärast lohistada auto tagahoovi ja viga kõrvaldada. „Selle süsteemi puudus oli, et poldid õigesti kohale asetuksid tuli uks lahti monteerida, viga parandada ja siis kõik uuesti kokku panna pärast seda ei istunud uks selle auto keres enam väga täpselt. Alguses ei märka ostja midagi, kuid mõne aasta pärast tekib uksesse loks. Selline auto on petukaup.„ (lk 170) Kuid  Toyota juurutas hoopis teistsugust süsteemi nn kulusäästlikku tootmise, mis põhineb sellel, et otsustamine toimub kõige madalamal võimalikul tasandil. Koostööliini töölised on  esinevatele tõrgetele kõige lähemal, mistõttu oli mõistlik just neile anda lahenduse leidmiseks suurimad volitused. Andon-nöör oli see märguanne, mis probleemi ilmnemisel seisatas kogu konveieri, et olukord koheselt lahendada. Miks? „Toyota vihkab raiskamist. Süsteem on rajatud igaühe asjatundlikkuse ärakasutamisele.“. Midagi ei veeta tagahoovi, et see pärast suure haamri ja pahtliga „ilusaks“ rihtida, see on ebatõhus. Nii ka meie riigi toimimise konveieriga, me teeme projekteerimisel (seadusloome) praaki, laseme selle praagi tootmisliinil (täitevvõimu aparaadis) rahulikult edasi tiksuda ja loodame, et tagahoovis (kohtusüsteemis) kõik paika haamerdatakse. Tagahoov ei suuda kogu liini praaki, mis saab alguse juba seadusloomest, pidevalt üle haamerdada. See on aeganõudev, ebatõhus.

Me ei peaks süsteemiilule tooma ohvriks süsteemi tõhusust ja kvaliteeti. Kui „Toyota vihkab raiskamist ja süsteem on rajatud igaühe asjatundlikkusele, selle ärakasutamisele, siis miks meie pelgame kasutada seadusloomes asjatundjate võrgustikke ja vaidluste lahendamisel märgatavalt kiiremaid ja professionaalsemaid vahe- ja erikohtuid? Me kasutame oma õigussüsteemi, kui tellitavat mutrivõtit, sobib igale suurusele, kuid … rikume sellega mutreid ja kõrvalpindasid. Meie, teiega võime patentvõtmega oma kodukraani vahetada, kuid kui te sattuksite Toyota volitatud teenindusjaamas ringi jalutama sellise universaalriistaga, siis saaksita töölt lahti  ja kui seda juhtuks nägema emafirma pisteline kontrollija siis oleks firma esindusõigusest ilma. Meie teiega võime tellitavat võtit kasutada, sellega me loome tavaõigust, kuid iga muu õiguse jaoks on vaja spetsiaalvõtit. Saab rutem ja parema kvaliteedi. Ja muide ega veise magu pole niisama mäletsemise rõõmuks arenenud vaid järjestikune kindel tööjaotus on selleks et ka kõige väheväärtuslikumast söödast energiat välja ammutada. Ühesõnaga mäletsemine on energia kõige tõhusam tootmine läbi spetsialiseerumise. Vaat niimoodi.

Targutusi:

M Wolff „Tuli ja raev“ (ÄP 2018)

Lk 78 „Mida ebatõenäolisem on presidendikanditaadi võimule tõusmine, seda kahtlasemad – ja enamasti ka kogenematumad – on tema nõunikud. See tähendab, et küsitav kandidaat kogub enda ümber üksnes küsitavaid abilisi, sest arvestatavad nõunikud liituvad pigem arvestatavate kandidaatidega. Kui see küsitav kandidaat võidab, siis täitub Valge Maja üha pentslikumate inimestega – ning kuna autsaiderid olid iga nelja aasta tagant aina populaarsemad, siis oli küsitava kandidaadi võimule tulek aina tõenäolisem tulemus.“

Lk 345 „Ta juhib fondifondi. Kas te teate, mis asi on fondifond? See ei ole fond. Kuradi haige värk. Me näeme välja nagu kari kloune.“

J Diamond „Võim“ ÄP 2018

 Lk 47 „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“

Lk 50 „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kijutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“

Vaadates silmapiiri taha

Nüüd läheb asi huvitavaks. Riigiuuendajad on esitanud meile teiega kaks omapoolset sisutihedat paketti, kuidas meie eluolu ka tegelikult  mõistlikumalt korraldada. Kuidas neid ettepanekuid hinnata? Üllatav? Võõristav? Tehtav? Möödapääsmatu? Ilmselt on siinkohal igaühel oma arvamus, oleneb kuspool muutustepiiri keegi asub. Kuid üks on kindel,  juba sellise süsteemselt läbikaalutud mehhanismi esitamine on omaette väärtus, see vaatab silmapiiri taha. Nüüd on meile tõsine alus aruteludeks antud.

 Juurprobleem ja tuumlahendus.

Kas Riigiuuendajad vaatavad silmapiiri taha? Kindlasti. Kuid paljud meist ei oska niimoodi vaadata. Liiga keeruline. Harjumatu. Seepärast ongi käibel justkui kaks uuenduspaketti, millest üks on tegelik ja teine kuulujutuline. Lausa kohkusin, kui lugesin esialgseid kommentaare riigiuuenduste II paketile. Kas tõesti nii nutikas seltskond alustas jälle reformidega valest otsast? Alustas primitiiv-mehhaanilisest ametnike kahimisest? Õnneks on  seekord alustatud õigest otsast juurprobleemidest, et jõuda tuumlahendusteni  Meie juurprobleem on selles, et regulatsioone on reguleeritavate kohta ebaproportsionaalselt  palju. Kui kujutada ette meie juurprobleemi lahendust visuaalselt, siis kõige lihtsustatumalt võib seda kujutada kui  nelinurka (Riigirombi) mille nurkadeks on raha, inimesed, aeg ja regulatsioonid. Harilikult alustatakse meil avaliku teenistuse muutmist sellest, et vähendatakse rahalisi ressursse. Või siis inimeste arvu. Tegelikult pole tähtsust kas vähendatakse raha või inimesi, sest need on asendatavad ressursid. Rahaliste ressursside vähendamine tähendab seda, et sellel on otsene mõju inimressursile ehk inimeste arvu tuleb vähendada või palgata väiksema sooritusvõimega inimesi väiksema palgaga. Inimeste vähendamine omakorda toob kaasa, et kõik toimingud/menetlused muutuvad aeglasemaks, inimvõimetel, isegi ametniku võimetel on teatud looduslikud piirid. Kui kõik toimingud võtavad rohkem aega, siis suudetakse teha üha vähem analüüse/järelvalvet/nõustada, menetlusajad pikenevad ja osasid regulatsioone/seaduseid ei suudeta üldse analüüsida/menetleda. Kuid kui osad regulatsioonid on „järelvalveta“ või juhusliku järelevalve all, siis nende olemasolu ei teadvustata ja nende olemasolu ilmneb vaid siis, kui midagi juhtub ehk selline seaduskuhjatis tekitab iseenesest … seadusetust. Harilikult reageerivad poliitinimesed sellele „kui midagi juhtub“ ägedalt uute karistuste ja keeldudega ehk muudavad kogu riigi toimemehhanismi veelgi aeglasemaks, veelgi ebatõhusamaks. Riigiromb näitab selgelt, et inimeste ja raha kahimine süsteemist ei paranda süsteemi tööd, vaid muudab selle veelgi aeglasemaks, veelgi enam inimressursse nõudvaks, maksumaksjale kallimaks ja ebamugavamaks, tuues kaasa seaduskuulekuse languse. Konkurentsivõime languse ka.  Ainuke kokkuhoiu ja tõhustamise koht asub regulatsioonide/seaduste rajus vähendamises. Kui regulatsioone on vähem, siis kulub järelvalvele vähem ressurssi, mis tähendab, et avalikku teenistusse saab palgata vähem ja kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid ning … raha jääb ülegi. Lihtne. Kui te sellest lihtsustusest aru ei saanud, siis sir Hamphrey seletab selle lahti järgnevalt:  „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.( J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 60). Meie juurprobleemiks on see, et meil on ebaproportsionaalselt palju regulatsioone pidevalt vähenevata reguleeritavate kohta. Seepärast on igati mõistetav, et Riigiuuendajad alustavad seekord algusest: „Täitevvõimu tõhususe ja moderniseerimisvajaduse hindamise eeldus on tervikliku ülevaate koostamine kogu täitevvõimu sektori, selle võrgustiku (asutuste) ja tema funktsioonide, sealhulgas seal töötavate inimeste arvu ja tehtavate kulutuste kohta“. Selline tõdemus on heaks põhjaks edasistele arengutele. Regulatsioonide vähendamine ja administreerimise kaasajastamine (iseteenindus ja automaatselt jõustuvad otsused ja ühisauditid koos ettevõtjatega, mitte karistamine) ongi meie tuumlahenduse võti.

Asendustegevuste asendamine

Miks meil siis on olukord, kus oleme lämbumas ülereguleerimisse? Harilikult on ikka niimoodi, kui lastel pole mõistlikku tegevust, siis nad otsivad mingi asendustegevuse, harilikult lolluse. Kui oma alguspäevil pidi Pilvepiir looma tühjale kohale metsikus tempos hädavajalikke uusi seadusi ja regulatsioone, siis see rütm muutus justkui standardiks, kuid rahulikus arengufaasis pole see enam kohane. Just seda põhimõttelist muutust kiire stardikiirenduse ja sellele järgneva liugleva liikumise vahel, pole uued poliitinimesed mõistnud ja põletavad mõttetult seadusloomemootorit edasi. Suures pildis on asi niimoodi, et asendustegevus seadusloomes sai hoo sisse meie astumisega EL-u. Masin, riigimasin,  oli „harjunud“ seadusi tegema ja … polnud kedagi, kes oleks öelnud, et see arengufaas on läbi, tuleb valmistuda teiseks, hoopis teistsuguseks väljakutseks. Meie huvide (ja heaolu) uus väljakutse ei asetse mitte Pilvepiirilt iga inimese tegevuse peenreguleerimises vaid see asetseb EL ümmarguse laua taga.  EL laud on küll ümmargune, kuid väga teravate nurkadega ehk, riikide huvid, mis tähendab. EL-s ei saa ümmargust juttu ajada. See, et kellelegi oma huvisse kaasata, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kui me seda ei suuda, siis libiseb lõplik valik Euroopa Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See omakorda tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele lahinguväljale, mitte lärmata vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised meie (huvide) eest võitlevad. Seega oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui EL-s võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid. Duaalsus seisnebki selles, et kui Pilvepiir ja Dr Riik ei muutu selleks kindralstaabiks, kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et: „Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega …. jne”, siis … Mida milline osa jääb meie Pilvepiirile? Midagi peab ju tegema?  Midagi peab ju tegema? Kunagi avaldas üks visionäär arvamust, et siis hakkab Pilvepiiril toimima vaakumpumba põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise õiguse ja hakkab meie elu peenreguleerima. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi, kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi ja … konkurentsivõime langusele. Seepärast olekski olnud tähtis, et seadusloojad mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik, muutes vahepealse asendustegevuse mõtestatud arenguks. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Pilvepiir täita  ülesannet, mida meie teiega oleme  talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmise. Ilma asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Pilvepiir, atrofeerub vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.

Teenusepakkujad mitte valitsejad

Kuid kui me riiki reformida tahame, siis kõigepealt küsigem endalt, mis see riik siis on? Kas see on: riik, kui pitsatipanija; riik, kui hooldaja; riik, kui (teiste) karistaja; riik, kui põetaja; riik, kui majandusüksus; riik, kui keskkond, igaühe keskkond. Või on riik äkki meie? Kuid siis on see ju meie, mitte kellegi teise regulatsioonid ja majandus? Mis me selle keskkonnateadmisega peale hakkame? Kui vanasti valitsesid kuningad ja keisrid alamaid, siis oligi see valitsemine, nende valitsemise jõud tekkis kas võidmisest või vereliini pidi. Kuid tänapäeva Valitsuse jõud kasvab ju hoopis teisest juurest, see kasvab sellest, kelle kõrgeima võimu esindaja (rahvas muide) valib endale parimat teenust pakkuma. Seega tänapäeva valitsus pole mitte kutsutud valitsema, vaid valitud head teenust pakkuma. Riik ongi keskkond kus me elame ja Pilvepiir ning Dr Riik on selle keskkonna teenuseosutajad. Dr Riik on megasuur teenindussektor. No nii ja kui me nüüd oleme pannud maailma pea pealt jälle jalgele ja teame et meil on tegemist teenindussektoriga, milline pakub avalikke teenuseid, siis oskame me sellesse ka vastavalt suhtuda. Kui meil need põhiasjad on selged, et riik on teenussektor, milline pakub meile teenust ja lahinguid tuleb (meile parima teenuse pakkumiseks) pidada õigel tandril, mitte trügima meie igaühe magamistuppa meile unelaulu laulma, siis on võimalik ka riigiuuendustega alustada.

Professionaalsusest

Kõik ümberkorraldused algavad ja lõppevad  inimestega. Olulised on nii juhid kui igapäevased usintargad töömesilased. Kui me tahame luua süsteemi, kus on strateegiakeskus, ühisministeerium, strateegiakeskus,  minister on kogemustega valdkonna visionäär, siis on omal kohal ka ettepanek ministrite ärakuulamisest ja nende kvalifikatsiooninõuetest. Pole just julgustav minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 29). Me ei taha ju sellist juhti. Just seepärast ongi vaja juhtide teadmisi ja isikuomadusi laiemalt testida ehk „Eesti vajab juhtideks parimaid võimalikke inimesi. Nende leidmisele aitaks kaasa ministrikandidaatide 1) kohustuslik ärakuulamine asjakohases Riigikogu komisjonis ja 2) kohustuslik avalik ärakuulamine Riigikogus“. Sellise süsteemi olemasolu oleks meid säästnud mitmetest piinlikest olukordadest. Avalik ärakuulamine tähendab ühtlasi ülevaadet üldsusele, ehk nagu Peeter Suur oma bojaaridele olevat öelnud, et astugem ette ja kõnelegem, et teada, kes teist on taibu, kes tobu. Ministrite õige valik on ülioluline, juba Machiavelli teadis, et: „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea. Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi  meenutada talle asju, mida tal tarvis pole.“ (N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001lk 167). Nii saamegi juhid paika (muide ka varivalitsuse, kui juhikasvatuse idee on hea), mis lubab meil edasi vaadata kuidas luua tõhusat teenusorganisatsiooni ennast

 Ühisministeerium või ühismüsteerium?

Üks intrigeerivamaid Riigiuuendajate ettepanekuid on nn ühisministeeriumi loomise võimalus (Riigivalitsus tundub kuidagi kohmakas ja segadusttekitav).  Huvitav ettepanek. Tundub küll võõrastav, kuid kes meist mäletavad selliseid asutusi nagu Varumisministeerium, Ehitusministeerium, Sideministeerium, Aiandusministeerium ja niimoodi veel paarkümmend ministeeriumi? Ei mäleta, sest nende funktsioonid teisenesid ja anti üle uusorganisatsioonile. Tore. Nii, et mõte ühisministeeriumist oleks täiesti arutlemist väärt mõte. Küsimus on pigem selles, kuidas seda sisustada, niimoodi et me saaksime sellest parima teenusepakkuja? Vaadake, igas „ühendamises“ sisaldub ka suur oht, et protsess võtab sisse valekäärimise. Samasugune lugu, kui tahta veini teha, kuid valekäärimine kääritab selle äädikaks. Kuidas panna ühisministeerium „käärima“ õiges suunas on küsimuste küsimus. Kogemused on küll alati näidanud, et mitmepere koera pidamine lõppeb sellega, et ta sööb kõigi kaussidest ja karjaajamise magab maha. Põhimõtteliselt on selline ühisorganisatsioon võimalik, kuid see nõuaks hoopis suuremaid muutusi nii organisatsiooni alustes, rahastamises, kui värbamises. Kokkuvõtvalt võib see toimida kui advokaadi või audiitorfirma, milline suunab ressursse juhtumipõhiselt. Teiseks „valekäärimise“ ohuks on erandid.  Arusaadav, et uuendamiskavalt tahetakse mõningaid vastaseisu maha võtta, selline omamoodi riskijuhtimine või probleemi viilutamine. Kuid harilikult on nii, et erand tähendab tervikliku süsteemi lõhkumist.  Näiteks.„Selleks, et tagada põhivaldkondade, nagu sisejulgeoleku või välissuhtlemise järjepidevus ja stabiilsus, ning rahvuslike huvide ja riigi kaitse ühtse valitsusorganisatsiooni sees, oleks kohane Vabariigi Valitsuse seaduses sätestada n-ö alalised ministeeriumid, s.o välisministeerium, kaitseministeerium, rahandusministeerium ja siseministeerium“. See on siis nagu üldiselt viia kogu liiklus parempoolseks, kuid osad saavad õiguse sõita ka vasakpoolse liikluse reeglite järgi? Mnjah, kui edasi arutada, siis kas sotsiaalkaitseministri valdkond kuulub kaitseministeeriumi või sotsiaalvaldkonda? Heade kavatsuste (paberil) ja „valekäärimise“ hoiatavaks näiteks on Vaheriigi aegne hiiglasliku Agropromi loomine. Ka selle eesmärgiks oli kogu ahelas alates põlluseadmete remondist kuni vorsti tootmiseni kõik ühtsesse süsteemi lülitada. Lülitatigi. Kuid saadi lühiühendus, süsteem muutus juhitamatuks, aeglaseks ja vastuolud eri valdkondade vahel suurenesid mitte ei vähenenud. Otsustamine … Otsustamine muutus lõputuks nõupidanistesarjaliseks otsustamatuseks. Kuigi idee oli hea, siis välja tuli nagu (inimliku faktori puhul) ikka. Nii, et ühisministeeriumi loomine on mõeldav, kuid see vajaks hoopis teistsugust (riigi)teenuse pakkumist ja opereerimist.

Poliitilised ministrid ja ministeeriumi tegevjuhid

Riigiuuendajate ettepanekud on siiski kaugemale (aga võib-olla hoopis algusaegadesse tagasi) minevad, kui vaid ministeeriumide ühendsüsteemi loomine või kompetentsete ministrite väljavalimine ärakuulamise teel. Ka ministrite ja ministeeriumi organisatsioonivaheline seos muutuks. „Riigireformi käigus vajaks korrigeerimist Põhiseaduse § 94 lg 2, mille kohaselt minister juhib ministeeriumit. Tulenevalt pikaajalisest tavast ja kasutatavast sõnast „juhib“, on ministrit samastatud asutuse (ministeeriumi) tegevjuhiga. Tänastes oludes ei ole see enam asjakohane. Minister peab toimima Vabariigi Valitsuse liikmena ning oma vastutusvaldkonna ja kogu valitsuse poliitika kujundajana. Ministeeriumit juhib tegevjuht ehk kantsler.“ Olemuslikult on see just see, mida taheti ellu viia algusaastatel, kui loodi uued ministeeriumid, kahiti ära ministri asetäitjate institutsioon ja kutsuti ellu kantsleri amet. Tol ajal kujutasime meie kõik, kes olid käinud väljaspool kogemusi omandamas, ja uusi seaduseid kibekiirelt kokku kirjutasid just sellist tasandite erinevust, kus minister on poliitiline juht, valitsuseliige ning määrab ära ministeeriumi ja teiste valitsusasutuste (NB! Mitte allasutuste, sest sellist asutust ei eksisteeri, küll aga on olemas ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus) tegevussuunad. Kogu tehnilise töö teeb ära ministeeriumi süsteem, kantsleri juhtimisel. Kuid kes on kantsler, see võõrapärase nimega ametimees?  Kui võtta appi soomlaste kogemus, siis nemad nimetavad oma kantslerit soomekeelselt (nagu nad mitmeid teisigi asju nimetavad omakeelselt mitte laenudena) „kansliapäällikkö“. Seega pole kantsler mingi müstiline ametikoht vaid ta on ümberpandult eesti keelde kantseleipealik. Kantselei pealik korraldabki kantselei tööd. Lihtne ja selge. Kui see nüüd üle korratakse on kõik hästi.

Edasi …

Nüüd on meil uuendatud riigi karkass koos: Pilvepiir tegeleb debattidega ja strateegiliste suundumustega, Dr Riik on ühtne strateegiline poliitikakujundaja mis koosneb kompetentsetest ministritest, on tehtud tegevuste audit ja määratud taktika nende elluviimiseks, kantseleipealike ja ministrite roll on määratletud ja mäng võiks justkui alata. Tundub, et ka eesmärk on paigas, kuna uuendamise  juhtmõtteks riigireformi läbiviimisel on, et „Eesti oleks hästi juhitud ja selge visiooniga ergas riik, mis teenib oma rahvast“. Kõik see on õige, kuid … Järgmine tasandil, mis on  keskastme juhid ja töö organiseerimise tasandil,  tundub, et lahendus pole üle silmapiiri kandunud, vaid on kukkunud maha siiapoole silmapiiri.  Miks?  Mariel Aim prognoosib, et: „Näen, et lähitulevikus on oodata tööde jaotumist kahte põhikategooriasse. Esimesse kuuluvad loomeinimesed ehk näiteks müügiesindajad, äriarendajad ning juhid. Teise kategooria moodustavad IT-süsteemide spetsialistid, sealhulgas arendajad, ärianalüütikud, andmeteadlased ning kontrollfunktsiooni omavad isikud. Mõlemal juhul võtab tehisintellekt peamiselt üle vaid administratiivse loomuga ülesanded, tehes edaspidi hetkega otsuseid, mis on seni nõudnud inimestelt kümneid tunde analüüsimist. Selle tulemusena saame kõik rohkem aega, et keskenduda andmetest juhituna loovamatele tegevustele.“ (PM 28.10.18). Vau! See, tähendab, et paljud riigi tegevused ja teenused tehakse ära „masinlikult“. Kui me planeerime riigiuuendust 2-3 valimistsüklina, siis peame me looma ajastule vastavat (soovitatavalt sellest natuke eespoolasetsevat) teenuskultuuri mitte paikame vana. Kui me vaatame olukorrale arengutele sellise pilguga, kas ei peaks me siis kogu teenustevajaduse ja ressursikasutust ümber hindama? Võib-olla peaks ka avaliku teenistuse, kui teenuse, avama konkurentsile? Mis võiks tähendada, et strateegilise ülesande täitmiseks valitakse konkurentsis meeskonnad, mitte irdjuhte, kellele alluvad irdspetsialistid. Või peaks strateegia olema mitte kaustatäis loosungeid vaid leping selle täitjate ja tellijate vahel? Sellisel juhul mahuks ühendministeerium lahedalt ministeeriumidemajja ja tegeleks vaid tõhusate, ühiskonda vähekoormavate teenuste strateegiate genereerimisega, mitte lõputu enesegenereerimisega? Oleks saavutatud vormi ja sisu ühtsus – ühendministeerium ühes majas.

Lonkava kiirjooksja sündroom

Veelkord, ärgem unustagem, et avalik teenistus koos Pilvepiiri ja Dr Riigiga pole midagi muud kui teenusepakkuja, mitte mingi müstiline valitseja.  Kogu see sektor tuleb moderniseerida. Mingit kiirjooksu ei tule, kui me ühe jalaga püüame astuda kahemeetrist sammu ja teist järele lohistame. See et Riigiuuendajad tahavad avalikud teenused avada konkurentsile on õige samm, teisiti ei saagi, kuid kui avalikku teenistus, mis on ju samuti teenus, püütakse paika loksutada mõningate otsustusõiguse suurendamiste, siis jääb süsteem lonkama. Reform jääb poolikuks. Poolik reform on luhtunud reform. Õige on, et juhtidele tuleb anda  valiku- ja otsustusõiguse oma töötajaskonna komplekteerimisel, kuid milleks mingi juhi tehtud valiku ülekinnitamine tema otsene ülemuse poolt? Kas valikud on õiged või valed otsustab mitte ülemuse ülekinnitus, vaid see kas mansa tulemus on hea või kehvake.  Ülekinnitamine on vastutuse hajutamine. Kaadrivalik üksikisikute kaupa on üks ebatõhusamaid kaadrivalikuid üldse. Tulemusi toodab ju hästi kokkusobiv mansa, mitte üksikisikute sidumatu kogum.  „Uute inimeste värbamine nõuab aega ja raha, nad on sageli kallimad kui olemasolevad töötajad ning nad peavad alles ametit õppima hakkama – ja isegi siis ei pruugi nad hakkama saada. Professor Boris Groysberrg Harvardi ülikoolist tegi enam kui tuhat investeerimispankade analüütikut hõlmanud uuringus kindlaks, et parimaid analüütikuid tabas uude ettevõtesse siirdudes kohene ja kestev soorituse halvenemine. Nende varasem edu tulenes kaastöötajatest, ressurssidest, teadmistest ettevõtte kultuuri kohta ning isegi isiklikust mainest ehk nende loodud tootemargist.“  (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 211). Kui me tahame tulemusi saada, siis peame korraldama võistluse parimale strateegiale, kus juht tuleb oma meeskonnaga, selgete eesmärkide/tulemustega,  vahefinišiga ehk igaaastase auditiga, kokkulepitud raha ja muude ressurssidega. Selles pole midagi uut, juba pea pool sajandit tagasi esitles JEK (juhtimine eesmärgi kaudu) süsteemi prof. Madis Habakuk. Mõte on lihtne, pole tähtis millal ja kellega teed, peamine et see on tehtud kokkulepitud ajaks, mahus ja kvaliteedis. Säärasel juhul olenev juhi taktikast, kas ta palkab kokkulepitud strateegia elluviimiseks kolm tippadvokaati, neli superaudiitorit ja kaks IT geeniust või 50 keskpärasust. See on juhi otsustada ja märk tema kvaliteedist. Eh, isegi alalist kontorit pole tänapäeval vaja, piisab vastuvõtu teenusest ühisministeeriumis. Mis aga veelgi vahvam, kui luua ühisministeerium ehk Riigivalitsus, milline on sõlminud lepingud kõigi administratsiooni töötajatega, siis on võimalik kasutada tööjõudu veelgi efektiivsemalt, vastavalt vajadusele ehk ühisministeeriumi  sees delegeerida/volitada pädevusi. Mis tähendab, et näiteks Tehnilise Järelevalve strateegiasuuna inimesi saab kasutada vajadusel Konkurentsi strateegiasuuna analüüsides või andmevahetuses. No umbes nagu USA abišerifid, vannutatakse tegema midagi konkreetset, kuni „rahvas teda enam ei vaja“. Töö kiire, vähe ressursse kasutav ja tõhus. Sellises süteemis omandab oma kindla rolli ka ühisministeerium või vähemalt tekkib võimalus et see hakkab toimima tõhusalt. Nüüd arvab kindlasti mõni, et see kõik viib palkade ebavõrdsuseni. Õige, kuid me ei paku ju võrdsete palkade maksmise teenust vaid me tahame saada parimat teenust. Googles arvatakse asjast niimoodi.  „Raske on pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem. Aga palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad.“ (lk 278). Me ei taha ju seda? Või tahame?

Arvan, et Riigiuuendajate ettepanekud on kaasakiskuvad ja huvitavad, on mille üle arutleda, kuid see on (loodetavasti) esimene samm debatis Igaüheriigi poole. Ei midagi keerulist, pusle tuleb olemasolevatest tükkidest vaid õigesti kokku panna. „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…)  Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28). Nii ongi, et uued vajadused ja ideed tuleb kokku viia mitte ainult tarbekaupade ja meelelahutusteenuste turul vaid ka pealisehitusliku, riigi kui teenuseosutaja osas. Piinlik, kui me niivõrd põhimõttelise uute võimaluste paketi taandame vaid mingiks ametikohtade kahimiseks. Lausa häbiväärne.

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 169 „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“

Lk 200 Luganos asuv perefirma Rivopharm tegi ravimitele hinnapakkumise, mis oli madalam kui toorainel „ Esmaspäeva hommikul kell kuus jõuab rongiga kohale aktiivne koostisaine klorakiin. Kolmapäeva pärastlõunaks on transpordivalmis kastidesse pakitud aastane kogus Angola malaariatablette. Neljapäeva hommikuks on need Genova sadamas. UNICEF-i ostujuht kontrollib tanletid üle ja annab allkirja nende kättesaamise kohta ning raha kantakse samal päeval meie Zürichi kontole.“

„Ungarlased annavad meile 30 päeva maksekrediiti ja UNICEF tasub meile juba nelja päeva jooksul. See jätab meile 26 päeva, et teenida meie arvel ootavalt rahalt intresse.“ Kihvt. Mul ei olnud sõnu. Sellele võimalusele ei olnud ma tulnudki.

„Minu mõtteid oli blokeerinud idee, et UNICEF oli hea ja farmaatsiaettevõtted pahad, kes haudusid mingit kurja plaani. Olin olnud täielikus teadmatuses väikeettevõtete innovatsiooni jõust. Selgus, et ka nemad olid head, ja neil oli fantastiline oskus leida uusi lahendusi.“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 458 „See on nii nagu vaielda puhkpilliorkestriga.“

Lk 560 „Mister president, ma ütlen Teile suure lugupidamisega, et maailma pikas ajaloos on see nüüd asi, mida tuleb teha.“

Lk 561 Toiduaineteminister Wooltonile. Ma olen rõõmus, et te ei hinda Teadusliku Komisjoni aruandeid liiga kõrgelt. Peaaegu kõik toidunarrid, keda olen tundnud – pähklisööjad ja muud sellised -, on surnud noorelt pärast pikka nõtrusperioodi. Briti sõduritel on palju rohkem õigus kui teadlastel. Ta hoolib lihast. Ma ei mõista miks meil peaksid olema tõsised raskused toiduainetega, kui vaadata koguseid … mida me impordime. Kindel tee sõja kaotamiseks on brittide sundimine piimadieedile või panna nad sööma kaeratangu, kartuleid ja muud sellist, mida pidulikel puhkudel loputatakse alla väikese laimimahlaga.“