Noa laeva ehitamisest V2: ... energiliselt!

 

                            

Maksumaksjate konverentsi jälgedes 

Energeetikast ei tahaks kohe üldse kirjutada. Energiahinna kujundamisest ja selle ümber kihavast rumalusest ei tahaks isegi mõelda. Tunne on, et ainuüksi selle õhustiku nuusutamisest võib mingi pöördumatu nakkuse külge saada, kuid …

Nagu kirjutas minu õpetatud sõber, siis: „Nüüdseks on üle 20 protsendiline inflatsioon mööda majanduse vereringet igasse selle rakku jõudnud.  Kuna see avaldub tootmishindades, siis ekspordist toituvas majanduses ennustab see suuri probleeme tulevikus .“ Ja just sellepärast on meil teiega vaja pöörata tähelepanu energeetikast johtuvale probleemile – energeetika tuules otsivad tõusuruumi palgad ja nende kahe surve toel kallineb kõik muu, tõmmates käima uue inflatsioonikeeru, mis samuti suubub tagasi majanduse vereringesse viies energia ja tööjõu hinna kasvule ehk järgmisele inflatsioonikeerule. Protsessi käigus kukub majandusringest robinal välja firmasid, tekitades probleeme oma tarnijatele/klientidele ja läbi töötuse kasvu vähendades reaalset ostujõudu, mis omakorda … Nii, et meil ei ole üksnes tegemist energiahinnakriisiga vaid juba majandusvereringe probleemiga.

Kumulatiiv „Titanic“

Prognoosides järgmisel aastal inflatsiooni vähenemist on nagu eirata „Titanicu“ kokkupõrget jäämäega. Muide, ega jäämägi ei uputanud „Titanicut“, vaid see käivitas üksteisele järgnevate sündmuste ahela. Need pisikesed valearvestused, pisikesed minnalaskmised, pisikesed …  kogumis uputasidki „uppumatu“ laeva. Aga meie oleme sõitnud kolmikmäe otsa: meditsiinikriis, energiakriis ja sõjaline kriis Ukrainas, mis kõik tingisid omal moel logistika ja infrastruktuuride ümberkujundamist ning topeltinvesteeringuid. Kõik need tegurid toimivad edasi. Energiavaldkonna eripäraks on veel see, et see baseerub legaalkartelli OPEC hinnapoliitikal ja kahel vigasel algoritmil (süsinikukaubanduse ja börsikauplemise). Ka nendes valdkonna hinnakujundust määravates piilarites pole mingeid muudatusi toimunud, mis tähendab, et inflatsiooni kasvu eeldused pole kuhugi kadunud. Kõrgete analüüsimajade arvamuseavaldus, et kui kütuste hinnad viimase aasta jooksul kahekordistusid, siis ega need järgmisel aastal samuti ei kahekordistu on pehmelt öeldes kohatu. „Titanic“ ei pidanud kaks korda jäämäega kokku põrkama,  „Titanic“ uppus kokkupõrkest tekkinud kumulatiivsete mõjude tõttu. Orkester küll mängis veel, kuid … Kuid ega OPEC+ saa ka lõputult hindadega mängida, sest kui hinnad on liiga kõrged, siis jahtub maailmamajandus sellisel määral, et fosiilkütuste nõudlus väheneb tehes haiget OPECi tuludele, teisalt suureneb oht, et võetaksegi kasutusele uued säästlikud tehnoloogiad ja tehnika, mis pole enam surnud mammutite põletamise põhine. See oleks pöördumatu kahju kütusetootjate vennaskonnale, nii et …

Milline kriis? 

Meil olevat kriis. Ilmselt on see tõsi. Ilmselt on ka see tõsi, et meil on mitu kriisi. Ilmselt on tõsi ka see, et meil „tegeletakse“ kriisidega. Kuid kas õige „tegu“ ka konkreetsele kriisile sobib … pole nii kindel. Nagu näiteks vammi ülevärvimine on kasulik … eee … värvitootjale, kuid maja kokkukukkumise vastu see ei aita. Vammikriisis tuleb ehitis lahti võtta, hoolikalt puhastada, kahjustatud osad välja lõigata, tampoonida, immutada vastavate kaitsevahenditega, siis kokku panna ja üle värvida. Elementaarne. Meie praegust kriisi loodab poliitturg lahendada „ülevärvimise teel“.

Igatahes praegu on poliitturu jaoks kõige „populaarsemad“ kriisid energiakriis ja sellest (osaliselt) johtuv elukalliduse kasvu kriis. Selles sektoris „värvitakse“ usinalt. Sõjakriis, meditsiinikriis ja administratiivkriis kipuvad ajas juba hägustuma, kuid toasooja nelja kordne tõus hoiab poliitinimeste meelde ärkvel, sest ka valimised on tulemas. Alustamegi sellest, eks siis jõuame ka kõik teised kriisid ja kriisikesed läbi tuulutada.

Niisiis, meil  on kriis, lobesuuliselt ütleme, et meil on energiakriis.  Kuid kas meil on ikka energiakriis? Võib-olla meil ei ole energiakriisi, vaid meil on energia muundamise hinna kriis? Sellel on tähtis vahet teha, sest defineerimata probleemi tormame lahendama … vale probleemi. Nagu on ka juhtunud. Pealegi on kriis geograafiliselt erinev, sel ajal kui lääs laeb endasse uut kallimat energiat ja ühtlasi kindlustunnet, siis ida laeb endasse odavat energiat ja konkurentsivõimet maailmaturgudel. Nii, et osadel turuosalistel on kriis, osadel on veidi häbi ja osadel on kriis kasulik. Nagu tavaliselt. Turgude, võimu ja mõjukuse ümberjaotamise protsessis võib kasu olla nii ühest kui teisest.

Piiramatu energia

Nagu kirjutas Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 437):  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“ Eks ole vahva: piiramatust piirab teadmiste piiratus ehk teadmatus. „Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski 3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik meetrisüsteemis ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale, mida on vaja selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele tõsta; eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast õuntest). Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt  tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90 minutiga.“

Nii,  et põhimõtteliselt saaks „kasutamata“ päikeseenergiast varustada nii praegust vajadust, kui ka kasvavat vajadust. Mõningate arvamuste järgi suureneb energiavajaduse lähima 10 aasta jooksul 3x. Arvata võib, et see vajadus on alahinnatud. Arvutage hetkeks, kui  palju elektriajamiga vidinaid meil iga päev lisandub. Kui mõelda, siis isegi jalgrattast ja tõukerattast on säilunud suuresti vaid nimed, rattad ise on elektrilised. Ja kui praegu sellele mõttepojukesele vastulauset kirjutate, siis kulutate energiat ja toodate ilmselt CO2, sest nii arvutid, serveriparkide käitamine, kui ka jahutamine on kõik elektripõhine ehk tänapäeval veel suuresti CO2 põhine. Nii, et päikeseenergia oleks ju suurepärane lahendus, kuid vajab tõhusat purki/akut, milles seda säilitada. Siin ongi auk, tõhusaid akusid pole veel, need on meie tänaste teadmiste kohaselt liiga kallid ja neis kasutatavad materjalid piiratud ning raskesti taaskasutatavad.

Nii, et päikeseenergia konserveerimisega tuleb kõvasti vaeva näha. Kuid vaev tasub ära, sest meie tsivilisatsioon on muutunud energeetiliseks tsivilisatsiooniks. Näiteks, kui naabriperemees möödunud aastatuhande viimase sajandi poole peal hakkas pereelamut ehitama, siis kaevati vundamendisüvend käsitsi ja „kundamendi“ valamiseks „sotterit“ saadi niimoodi, et maast välja kaevatud raudkivid taoti pere osavõtul kildudeks ja segu tehti loomulikult käsitsi. (kohalikus murdes kundament tähendab vundamenti ja sotter tähendab killustikku). Ehitus oli pikk ja piinarikas, kuid energiatarve väike. Tänapäeval tõmbab ekskavaator augu maasse, teisaldatavad rakised pannakse paika ja valmisbetoon koos segisti ja lohviga teevad töö kiireks ning … energiamahukaks. Võib arvata, et värkvõrkude ajastul muutub tegevus veelgi kiiremaks, tõhusamaks ja tegevuste mahukasvust johtuvalt ka energiatarve kasvab.

Võrdluseks, et me mõistaksime, kuivõrd energiapõhiseks meie tsivilisatsioon on muutunud, siis: „Kiviajal kasutas keskmine inimene 4000 kalorit energiat päevas. Toidu kõrval on arvestatud ka energiat, mis kulus tööriistadele, riietele, kunsti ja lõkke valmistamiseks. Tänapäeval kasutab keskmine ameeriklane päevas 228 000 kalorit energiat ja seda mitte üksnes kõhu täitmiseks, vaid ka auto, arvuti, külmiku ja televiisori „toitmiseks“. Seega kasutab keskmine ameeriklane ligemale 60 korda rohkem energiat kui keskmine kiviajal elanud kütt-korilane. Kas keskmine ameeriklane on 60 korda õnnelikum? Selles võib kahelda.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 42). Vaat selline lugu.

 Nii, et energiavajadus kasvab ja mitte ainult uute vidinate leiutamise läbi vaid ka seeläbi, et eeskuju on nakkav. Mugavus on nakkav.  Poolteist miljardit hiinlast ja miljard indialast (+ ülejäänud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika) tahavad elada ka nagu OECD riigid.

 Vajadus energia järgi kasvab mitte ainult geograafiliselt vaid ka tehnoloogiliselt pidevalt näiteks iseautod, elektrirongid, 5G/värkvõrk jne. Kuid … Millest siis elektrit toota/muundada? Seni on olnud põhiliseks energia muundamise allikaks surnud mammutite põletamine, kuid …  Kas on võimalik põletada kolm korda rohkem surnud mammuteid? Ilmselt mitte. Päikeseenergiat ka hästi purki panna ei oska. Probleem? Või kriis? Energiakriis? Või teadmatuse kriis?  „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas aastas 3000 eksadžauli,  ning püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 438)

 Kliimamuutustest ja inimtarkusest

 Ühel päeval (mõned) inimesed ärkasid  ja märkasid, et ilm on … hukas. Kliimamuutus.  Kuid … kogu inimkonna ajalugu on kliimamuutuste ajalugu. „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 93). Sedagi tasuks meeles pidada kriiside lahendamisel. No nii või teisiti mingite soovimatute protsesside käivitamist oma mõttelaiskusest ka ei soovitaks.

 Kui saame midagi ära teha enese ohutuseks siis tuleb seda teha  Hoiduda kumulatiivsest „Titanicust“. Inimesed näiteks märkasid aastakümneid tagasi, et osooniaugud on suurenenud ning hakkasid kasutama vähem freooni (Montreali protokoll 1989 a) ja olukord paranes. „Kui teadus lahendas ühe lahendamatuks peetud probleemi teise järel, hakkasid paljud uskuma, et inimkond suudab uute teadmistega kõigist probleemidest üle saada. Vaesus, sõjad, näljahädad, vanadus ja isegi surm ei ole enam inimkonna vältimatu saatus. Need on kõigest meie teadmatuse vili.“  (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 344).

Eesmärgid ja vahendid

Varustatud selle teadmisega  asus ka EL julgelt vastu soovimatutele kliimamuutustele (ja mitte ainult kliimamuutustele vaid ka majanduskliima muutustele). EL on energia tarviduse kasvu ja kliimamuutustega olnud paar muret: esiteks paljud fossiilsed allikad on ebakindlad ja teiseks, CO2 määr atmosfääris tõuseb.

Nii on näiteks  sedastab „VALGE RAAMAT Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (2011 a), et: „Järgmistel kümnenditel vähenevad naftavarud ja üha enam hangitakse naftat ebakindlatest allikatest …Kui me ei vähenda sõltuvust naftast, võivad väheneda inimeste suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek ning kõik see võib tõsiselt mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi majanduse üldist konkurentsivõimet.“ Terane tähelepanek.

Lisaks sellele või õigemini koos sellega on EL seadnud eesmärgi märkimisväärselt vähendada maailmas kasvuhoonegaaside heidet ja piirata kliimamuutust nii, et keskmine temperatuur ei tõuseks rohkem kui 2 ºC. Selleks peab EL vähendama heidet 2050. aastaks 80–95 % allapoole 1990. aasta taset,  transpordisektoris 65%,  Eesmärk on muuta transpordisüsteem naftast sõltumatuks, ilma et toodaks ohvriks transpordi tõhusust ja halveneks liikuvus. Seega väga ambitsioonikas plaan, kohati lausa parun Münhausenik enese natti pidi laukast välja tõstmine. Määratleti ära ka arenguteed – uued tehnoloogiad, uued tehnikad, rohkem vähemaga ehk sõltuvuse vähendamine ilma tõhususe halvenemiseta. Paberil näeb hea välja, kuid eluliselt toimub protsess hulka aeglasemalt, nurgelisemalt ja vastuolulisemalt, pealegi … Pealegi algas keset seda suurejoonelist energeetilist ümberrivistumist sõda Euroopa poolsaarel ja mastaapne sanktsioonide pakett andis kogu arengule hoopis uue ilme.

 Kordame üle: eesmärgiks on olnud seega vähendada sõltuvust ebakindlatest allikatest ja alternatiivsete muundamiste ning tehnoloogia arendamisega vähendada CO2 emissiooni. Mõlemad kiiduväärt eesmärgid, kuid … midagi läks tegemise käigus segi. Kas aeti vana kaev liiga ruttu täis või ei kaevatud uut piisavalt usinalt Pealegi kui vaade probleemi lahendamisele on Liidupealinna keskne, siis tekkivadki sellised ideed, et Eest ja Soome peaksid panustama CO“ sidumisse heinamaade taassoostamisega ja põldude metsastamisega. Mismoodi selline 15 sajandisse tagasipommitamine regultsioonirelvaga peaks kohalikku Ühisruumi õnnelikuks tegema jääb sügavalt arusaamatuks. Pöörane mudelmõtlemine ja asjatundmatus on parim energia liidusuhete lõhkumiseks.

 Niisiis tegudele …

Niisiis EL suure plaani mõjul hakati küll tegelema uute taastuvate energiatehnoloogiate arendamisega, kuid … Ja-ah see ahvatlus vana kaev enne täis ajada kuni uut veel polnud, oli liiga suur, et kuulata hoiatajaid. Ilma tegelikkuses uute muundamistehnoloogiate tööstusliku kasutuse saavutamist hakati lõhkuma mammutipõletajaid. Saksamaa sulges oma kivijaamasid ja meie oma kivijaamasid, mingi kummalise vingerpussi ajal hakkasid Saksamaa, Rootsi, Taani sulgema oma tuumajaamasid kuid uus tehnoloogia polnud veel valmis. Tekkiski energiapuue. Elementaarne. Iga kauba puude puhul reageerib turg ainult ühte moodi – tõstab hindu. Lisaks keeras puudele ekstravindi peale kasvav vastasseis Ukrainas ja lääne loobumine sanktsioonide all olevatest kütustest. Siin me nüüd oleme uue ja vana vahel. Otsustamatud. Frustreeritud. Hirmunud. Administratsioonid toodavad iga päev segaseid ja vastuolulisi sõnumeid selle asemel, et äraseletatava plaaniga inimeste ette astuda. Ilmse(lge)lt seda polegi. Igatahes poliitmaalima debatt energia teemal näitas, et kriisi on võimalik lahendada viiel erineval moel, kuid kuna kokkulepet ei saavutata, siis ei edeneta ühegi suunas.

 Mõned aastad tagasi hoiatas meie Riigipea tööandjate konverentsil „Tuulelohe lend“, et ilmselt tuleb meil teha paralleelinvesteeringuid st vanasse nii kaua ja samaaegselt uute muundajatega, et need kataksid meie energiavajaduse seniks kuni  uued tehnoloogiad suudavad asendada vanu muundajaid. Nojah, see põline Vana Kaevu tarkus läks suurel osal poliitinimestel meelest, sest polnud ju atraktiivne. Kuid ka uute tehnoloogiatega oli probleeme, sest samaaegselt on administratsioon sõdinud julmalt ja tuimalt (kuid tulemuslikult) alternatiivenergia projektide mahasurumisega. Siin me nüüd oleme …Haavatavad, kuid debatte kuulates teps  mitte … targemad.

 Mõttemudeli muutusest

 Üldreegel majanduses on selline, et tõusvad hinnad (pikaajaliselt) toovad valdkonda uusi investeeringuid (reeglina). Kuid energiavaldkond vajab midagi enamat kui turg, see vajab vanade dogmade ümberhindamist ja dekarboniseeritud baasenergia võimsustele üleminekut. Juhul muidugi, kui soov CO2 emissiooni vähendada on tõsimeelne, mitte mingi kübaratrikk. Praegu igatahes on seis selline, et eesmärk on, kuid juhitavate võimsuste CO2 vabat tehnoloogiat peale tuumaenergia eriti pole. Kuigi uut tehnoloogiat ei ole, on eesmärgi täitmiseks administratsioonid püüdnud veidi kavaldada. Näiteks arvates, et  gaas ja puit on põletamisväärt kraam puhtama maailma jaoks, kuid sellel on üks põhimõtteline viga man. Esiteks on põletamine ikkagi põletamine ja gaas tuleb suuresti (nagu kogesime) tuleb ebakindlatest allikatest. Oleme jälle ummikus.

Mida me peaksime siis tegema? „ Valgustatud vastus kliimamuutustele on leida, kuidas saada võimalikult palju energiat võimalikult vähese kasvuhoonegaaside emissiooniga.“ „Süsivesikud kraamis, mida põletame koosnevad vesinikust ja süsinikust, mis vabastavad hapnikuga ühinedes energiat, moodustades H2O ja CO2. Vanimad süsinikkütuse, kuiva puidu süttivate süsinikaatomite ja vesinikuaatomite suhe on umbes 10:1. Söel, mis asendas selle tööstusrevolutsiooni käigus, on keskmine süsiniku-vesiniku suhe 2:1. Naftakütusel – nagu petsooleumil – võib see suhe olla 1:2. Maagaas koosneb valdavalt metaanist, mille keemiline valem on CH4 suhtega 1:4.“ ((S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021). Kui nüüd panete sellesse valemisse puidu, mis on küll taastuv kuid pole „puhas“ kogumina siis peaks tekkima küsimus, mis asja meie administratsioonid viljelevad, kui ajavad suurte kivijaamade ahjudesse … puitu? Kus siin CO2 emissiooni kokkuhoid tekkib? Pigem vastupidi. Gaasiga … Gaasiga on küll see lugu, et põletamisel on CO2 emissioon väike, kuid gaas pole taastuv energia. See ongi üks vigadest mida meie poliitinimesed teevad, nad käsitlevad CO2 vaba energiat ja taastuvenergiat sünonüümidena, mida need pole.

 Eesmärgipärane hädavale

 Niisiis valides vähema pahe tee hakati EL-s promoma gaasi kasutamist (mis pole taastuv), kuid unustati, et tegemist on ebakindlate allikatega ja nüüd siin me siis oleme. VF sõda Ukrainas tõi kaasa VF-le sanktsioonipaketi, pannes keelu alla nii gaasi, kui nafta ekspordi sealt. Iseenesest mõjus vahend, kui oled suure … kopsumahuga sukelduja.

Praegune olukord  tundub lühiajalise taktika kasutamisena pikaajalise strateegiana. Võidab see, kes jõuab kauem hinge vee all kinni hoida. Vaatame.

 Aga uut taktikat pole läänemaailm ka suutnud luua, peale surugaasi ekspordi, mis tähendab suure osa taristu ja logistika asendamist, uusi investeeringuid, mis muudavad ka energia kallimaks. Muide (NB!) investeeringud mittetaastuvasse mammutipõletamisse.

 Midagi pole teha, toimub turgude ümberjagamine ebakindlast, kindlustatule. Ida täidab ennast odava energia ja konkurentsieelise ja lääs ennast kindluse ja stabiilsusega. Seega ebakindlate allikate probleem lahendatakse, kuid kallilt, mis toob kaasa jätkuva energiahindade tõusu ja läbi selle spiraali ka inflatsiooni kasvu. MOTT

 Jääv- või jääkprobleem?

 Kuid CO2 probleemi me sellega ikkagi ei lahenda. Meie (st lisaks meile kõik kellel võimalik sh Saksamaa, Poola jne) oleme käima tõmmanud nii kivipõletamise kui puidupõletamise tehes näo et alternatiive ei ole (MT TINA). Ja ega eriti alternatiive lühiajaliselt polegi, kui tahame sellegi talve olla soojas ja valguses. Õppetunnina valikute tegemisel läheks praegune hädaolukord küll arvesse. Samas … Ilmuma hakkavad ka kõige jaburamad taastuvenergia projektid. Paljusid pooleliolevaid energia muundamise või salvestamise projekte võetakse juba kui olemasolevaid, kuid … Need ei toimi veel tööstuslikus mahus. Seda tuleb arvestada, uuest kaevust on vaid mullakamar eemaldatud, kaevu küll kaevatakse, kuid see ei ole veel valmis. Vesinik on tore, kuid ikka veel jututeemaline. Salvestamine on tore, kuid ka jututeemaline, sest akud vajavad nii unikaalseid elemente kui utiliseerimist. Eriti jabur on CO2 ladustamine või kosmosesse saatmine. Jabur seetõttu, et on jaburalt energiamahukad.

 Komistades tulevikule.

 Muide, ärgem unustagem praeguse ajutise gaasihinna languse eufoorias Energia jäävuse seadust, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Muide EJS olulisemaid jäävusseadusi füüsikas. Mis ühtlasi tähendab, et tootmisvõimsused surugaasi tootmiseks olid olemas just sellises mahus, mida (maailma)turg vajas normaaltingimustel, sama lugu oli spetsiaalsete LNG laevadega, neid oli olemas vastavuses turu nõudlusega, mis tähendab, et kui turg nihkus torugaasilt surugaasile, siis hinnalangused võivad olla järsu ostuhulga oludes mingiks ajaks  alanevad, kuid kuna tootmisvõimsus ja logistika vajab uusi investeeringuid ja puht füüsilist tööjõudu ning aega, siis surugaas kallineb nii nagu turumajanduses see ikka käib. Põhimõtteliselt teeks "veits" ärevaks, kui surugaasi, tootmisvõimsusi ja spetslaevu jaguks nüüd ja kohe kõigile nõudlejatele. Miks? See tunduks juba planeeritud tegevusena kõige sellest järelduvana. Õnneks ei ole vandenõuteoreetik, kuid ... ärevaks teeb ikkagi.

Tundub usutav, see kui „Katari energiaminister ütles intervjuus ajalehele Financial Times, et Euroopat ähvardab järgmisel aastal palju karmim energiakriis ja tarnehäired võivad kesta kuni 2025. aastani. Ministri sõnul ammenduvad Euroopa riikide gaasivarud järgmisel aastal.

"Laod on täis ja tuleval talvel probleemi pole. Küsimus seisneb, kuidas täita ladusid järgmiseks aastaks. See on peamine teema kuni 2025. aastani," ütles Katari energiaminister Saad al-Kaabi. 

Katar on maailma suurim veeldatud maagaasi (LNG) eksportija. Paljud Euroopa riigid peavad nüüd Katariga läbirääkimisi, et vabaneda Venemaalt pärit maagaasi kasutamisest. Kaabi hoiatas, et Euroopa ei saa täielikult Venemaalt pärit gaasist vabaneda. 

"Kui see juhtub, siis tekib probleem väga pikaks ajaks. Euroopal pole võimekust, et seda gaasi pikemas perspektiivis asendada," ütles Saad al-Kaabi.“ (ERR 18.10.22). Väärt tähelepanu juhtimine, mis on jäänud tähelepanuta. Nii, et jah … läheb kiireks uute energialahenduste väljamõtlemise ja tööstuslikus mastaabis kasutusele võtuga.

 Aatomiku lugu.

 Seniajani saab inimkond suurema osa juhitavast energiast surnud mammuteid põletades ehk fossiilsetest kütustest, milledest osade põletamine on heitmerohkem, teised vähem, kuid kõik need toodavad CO2. Päike, tuul, vesinik on väärt energiaallikad, kuid need on kas poolikud lahendused või pole juhitavad. Ehhee, nagu öeldakse nende tootmine on looduse meelevallas, mitte inimlikus juhtimises. Praegu on meil vaid üks tehnoloogiline lahend ja see on tuumaenergia. Kuid see pole popp.  „Dekarboniseerumise ajalugu näitab, et majanduskasv ja süsiniku põletamine ei ole sünonüümid. Mõned optimistid usuvad, et kui sellel trendil võimaldataks areneda järgmisse faasi – madala süsinikusisaldusega maagaasist olematu süsinikusisaldusega tuumaenergiani (protsess, mida tähistatakse lühendiga N2N) – ootab kliimat „pehme maandumine“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 180/182).

 Kuid sellel pehmel maandumisel on rida eeltingimusi, muidu see ei toimi. Kuigi jah, gaasi komponent selles võrrandis logiseb juba nüüdki. Kuid siiski „Kes iganes seda teeb ja mis iganes kütust ta kasutab, sõltub süva-dekarboniseermise edu tehnoloogilisest progressist. Milleks oletada, et 2018 aasta oskusteave on parim, milleks maailm suuteline on? Dekarboniseerimine ei vaja läbimurret ainult tuumaenergia osas, vaid ka teistel tehnoloogiarinnetel: see vajab akusid, et ladustada taastuvate energiaallikate katkendlikku energiavoogu; Interneti-laadseid nutivõrke, mis jaotavad hajutatud allikatest pärineva energia hajutatud kasutajate vahel hajutatud aladel; tehnoloogiaid, mis elektrifitseerivad ja dekarboniseerivad tööstuslikke protsesse nagu tsemendi, väetiste ja terase tootmine; vedelaid biokütuseid raskeveokite ja lennukite jaoks, mis vajavad tihedat kaasaskantavat energiat; ning meetodeid CO2 kogumiseks ja ladustamiseks.“ (lk 189) Vaat selline süsteemne vaade tuleviku kujundamiseks.

 Kas kiviaeg lõppes kuna kivid said otsa?

Tulevik on teistsugune, kuid meie oleme harilikult oma visioonides kinni eilsete kogemuste küljes. Asjata.  „Kuna apokalüptiliste ressursipuudujääkide kohta käivad ennustused pole korduvalt täitunud, peab sellest järeldama, et kas põgeneb inimkond imelisel viisil kindlast surmast üha uuesti ja uuesti nagu Hollywoodi märulikangelane, või on apokalüptilisi ressursipuudujääke ennustavas mõtteviisis mingi mõra. Sellele mõrale on osutatud palju kordi. Inimkond ei ime ressursse maapinnast nagu läbi kõrre piimakokteili, kuni lurisev hääl teatab, et nõu on tühi. Kui maapinnast kergesti kättesaadava ressursi varu väheneb, tõuseb hoopis selle hind, kehutades inimesi ressurssi konserveerima, võtma ette raskemini läbipääsetavad leiukohad või leidma odavamad ja rikkamalt leiduvaid aseaineid.“

„Tõepoolest, on arutlusviga mõelda, et inimesed otseselt kindlaid „ressursse vajavad“. Nad vajavad viise toidu kasvatamiseks, ringiliikumiseks, oma kodude valgustamiseks, teabe kuvamiseks ja teisteks heaoluallikateks. Need vajadused rahuldavad nad ideedega: retseptide, valemite, tehnikate, jooniste ja algoritmidega manipuleerimiseks füüsilise maailmaga, et saad, mida nad vajavad. Inimmõistus oma rekursiivse kombinatoorikaga võib uurida lõputut kogust ideid ja seda ei piira konkreetset tüüpi kraami kogus maapinnas. Kui üks idee enam ei tööta, asub selle kohale teine. See ei trotsi tõenäosuse seadusi, vaid allub neile. Miks peaksid loodusseadused olema lubanud täpselt üht füüsilist võimalikku viisi inimese kire rahuldamiseks, ei ühtegi vähem ega rohkem?“

 „Reaalsuses on ühiskonnad alati loobunud konkreetsest ressursist parema kasuks ammu enne seda, kui vana otsa saab. On sageli öeldud, et kiviaeg ei lõppenu, sest maailmast said kivid otsa, ja see on olnud tõsiasi ka energia osas.“ „Palju puitu ja hagu jäi kasutamata, kui maailm läks söe peale üle, „ märgib Ausubel. „Sütt oli külluses, kui nafta esile kerkis. Naftat on külluses, kui metaan (looduslik gaas) tõuseb“. Nagu me näha võime, võib gaas omakorda asendada veel madalama süsinikusisaldusega energiaallikatega kaua enne seda, kui viimane kuupmeeter sinises tules haihtub“

 „Õnnetul kombel väheneb tuumaenergia kasutamine just nüüd, mil see peaks kasvama. Ühendriikides on hiljuti suletud või sulgemisega ähvardatud ühtteist tuumareaktorit, mis tühistaks kogu päikese- ja tuuleenergia kasutuse laiendamisega saadud CO2 heite vähenemise mõju. Saksamaa, mis on oma elektritootmise suuresti tuumaenergiast sõltunud, sulgeb samuti oma tuumajaamu ja asendab need söega köetavate elektrijaamadega, suurendades seega koguheitekoguseid.“ (lk 162/186)

Teel tulevikku

 Vikipeedia: James Ephraim Lovelock (26. juuli 1919 Letchworth Garden City, Hertfordshire – 26. juuli 2022 Abbotsbury, Dorset) oli inglise atmosfäärikeemik, polühistor ja populaarteaduslike raamatute autor. Eluaegne leiutaja Lovelock lõi ja arendas palju teaduslikke instrumente, millest mõned olid mõeldud NASA jaoks tema planeediuuringute programmis. Just NASA konsultandina töötades töötas Lovelock välja Gaia hüpoteesi , mille järgi ta on kõige laiemalt tuntud

Minu üks lemmikvisioone on J. Lovelock´i visioon: „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“  Vahva, eks ole? Selliseid julgeid arvamusi ei leia just tihti ja sellega võrreldes tunduvad tänapäevased apokalüptilistele ressursipuudujääkidele põhinevad visioonid … täieliku kiviajana.

Samas on J. Lovelock hoiatanud ka teisest (mitte nii populaarsest) küljest, et:“ Ma tean, et on ennekuulmatu mõelda reostusest kui millestki heast, aga eluea piiratud skaalal on meie lühikese jäävaheaja Lõuna-Inglismaa olnud ja on praegugi hämmastavalt ilus koht. Aga see on samuti reostuse tagajärg. Jääaegadevahelised perioodidel tõuseb õhus süsihappegaasi sisaldus ja just see on taganud minu pehme parasvöötmekliima.

Kui vaatame tööstusajastueelsele kliimale kui Gaia geoinseneritegevuse soodsale tulemusele, võib see tunduda ihaldusväärne seisund, mille juurde tagasi pöörduda. Aga ma ei arva, et Gaia ise eelistaks jäävaheaja kliimat. Minu meelest näitavad jääkatte andmed (mis saadakse ürgvanast jääst võetud proovide abil), et planeet eelistab pideva jäätumise seisundit. Jämedalt öeldes, Gaia eelistab külma. Külmal Maal on elu rohkem – 70 protsenti selle pindalast moodustab maailmameri ja kui temperatuur tõuseb üle 15 C, on meri peaaegu elutu.

Kui joonistada temperatuuri ajalise muutuse kõver, on see üsna õnnetult saehambuline, kajastades soojade ja külmade perioodide vaheldumist.. Jääb mulje, et kogu süsteem püüab jahtuda, muutuda nii külmaks kui võimalik, aga ei suuda. Aga ta pingutab edasi.

Seega kuigi ma usun, et peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et planeeti jahedana hoida, peame meeles pidama, et süsihappegaasi suhtelise sisalduse alandamine 180 miljondikosani (ppm), nagu mõned soovitavad, ei pruugi viia tööstuseelsesse paradiisi, vaid uude jääaega. Kas seda nad tahavadki.  Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmes oleks elurikkus väga väike või olematu ja meie praegune tsivilisatsioon vaevalt et õitseks kuskil kolme kilomeetri paksuse jääkilbi all.“ ((J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 lk 94/56)

 Vaat selline lugu. Looduse ülemäärane torkimine on nagu inflatsiooni torkimine, kunagi ei tea, kuhu poole selle „heateo“ inerts võib välja pursata. Institutsioonide inflatsiooni „järelaitamise“ mõjusid me juba tunneme, loodetavasti ei pea neid teisi mõjusid tundma. Pehmelt öeldes oleks kolme kilomeetrise jääkilbi all elamine liig, mis liig. Ärge järele proovige.

 CO2, kuid mitte ainult CO2

Lk 254 „(…) planeeti mõjutavad astronoomilised tsüklid, mis määravad ära meieni jõudva päikesekiirguse hulga. Suurem osa viimasest miljonist aastast on see tähendanud, er Maal toimuvad regulaarsed jäätumistsüklid – mille käigus katab jää 100 000 aastaks ligi veerandi maa pinnast -, mida katkestavad lühiaajalised, 10 000 aasta pikkused  soojemad jäävaheajad. Viimane soe periood pidanuks lõppema 2000 aastat tagasi, väidab Ruddiman, kuid põllumajandus on atmosfäärei soojendanud ja selle ära hoidnud. „Põllumajandus pole loodus, „kirjutab ta, „vaid pigem suurim muudatus Maa pinnal, mida inimene eales saavutanud.“ ÜRO aruande „Karjakasvatuse pikk vari“ kohaselt kasutatakse karjatamiseks kokku 26 protsenti planeedi jäävabast maapinnast. Kui see, mida Bruce ja Tony mulle räägivad, on tõsi ja me oleme seda pinda kasutanud nii, et muld kaotab süsinikku, siis on koos põllumajanduse kasvuga suurenenud ka CO2 hulk atmosfääris. Ma ei taha sellega sugugi vähendada fossiilkütuste otsustavat osa kasvu kiirendamises, kuid oleks vale pidada neid ainsaks süüdlaseks.

Mõned kommentaatorid muretsevad, et metaani (veel üks väga võimas kasvuhoonegaas) peeretav loomakari on kliima seisukohalt samuti suur probleem ning soovitavad meil vähendada liha söömist. Tõepoolest, metaan on kasvuhoonegaasina 23 korda tugevam kui CO2 ning ÜRO hinnangul tekitab karjakasvatus seda igal aastal 86 miljonit tonni.

Ent kui Bruce´il ja Tonyl on õigus, siis põhjustaks karjade kadumine tõelise katastroofi. Probleem pole selles, et karja oleks liiga palju, vaid selles, et rohtu on liiga vähe. Selleks, et muld muutuks huumuse- ja süsinikurikkamaks, vajab see rohtu. Rohi omakorda vajab loomi, et mitte surra alakarjatamise tõttu.

Õigesti koos töötades toimib see süsteem tohutu loodusliku süsinikupumbana, mis võtab atmosfäärist välja hiiglasliku koguse CO2.“

Veel üks tark vaade ilmneb S. Kean´ raamatust „Ceaseri viimane ohe“ (Argo 2018 Lk 309) „Üheks peamiseks Maa-pealseks metaaniallikaks on tänapäeval veised: iga lehm röhitseb keskmiselt 570 liitrit metaani päevas ja peeretab 30 liitrit sellele otsa. Kogu maailmas teeb see aastas kokku 80 miljonit tonni metaani, millest osa laguneb tänu looduslikele protsessidele, kuid suur osa mitte. Teised gaasid teevad veelgi suuremat kahju. Dilämmastikoksiid (naerugaas) kogub soojust endasse 300 korda rohkem kui süsihappegaas. Üheskoos on CFC-gaasid süüdi veerandi inimtekkelises globaalses soojenemises, kuigi neid on õhus vaid paar osakest miljardi kohta. Ja CFC-d pole isegi veel kõige hullem probleem. Kõige hullem on positiivne tagasiside, mis hõlmab vett. (…) Vesi, tuletagem meelde, on üks parimaid  (st. halvimaid) kasvuhoonegaase, seega talletatakse suurenenud aurumise korral rohkem soojust.“ Nii, et selles kontekstis keskendumine vaid CO2 emissioonile on kuidagi … mannetu.

„Muidugi jätkub elu ka pärast kliimamuutust – küll aga puudub igasugune tagatis, et inimesed selle üle elavad. Niisiis, eeldades, et me ei taha end välja suretada, siis mida võiksime teha? Kahtlen väga, et me vabatahtlikult reostamise lõpetaksime ja tagasi lihtsama elu juurde pöörduksime. Me armastame selleks liha, mobiiltelefone ja kiiret transpordiühendust veidi liiga palju. Ilmselt aitaksid trahvid või maksud tarbimist tagasi tõmmata. Mõned majandusteadlased on pakkunud välja ka heitkogustega kauplemise võimaluse (…)

„Aurumist ja veeauru kaasava positiivse tagasiside tõttu on globaalne soojenemine saanud sisse ähvardava hoo. Planeedi puhul lihtsalt ei saa nii, et soojendame seda natukene ja siis vajutame pausinuppu.“

„Mulle tundub, et ainus reaalne lahendus on kliimatehnoloogia rakendamine – atmosfääri jahutamiseks teaduslike sammude astumine. Selguse mõttes tuleb öelda, et mis  tahes laadi objektiivses taustsüsteemis näib kliimatehnoloogia ühtaegu meeleheitliku ja hullumeelse ettevõtmisena. Me ei saa seda ideed katsetada  väiksemas kui planeetarses mõõtkavas ning on täiesti arusaadav võimalus, et ajame asjad kuninglikult vussi ja muudame olukorra veelgi hullemaks. Aga ükskõik kui palju ma ka ei usu soovimatute tagajärgede seadusesse, usun ma veelgi rohkem inimloomuse püsivusse. Võttes arvesse, et laiskus ja lühinägelikkus on meie käitumises olnud valdavad minevikus, ei näe ma põhjust, miks need ei peaks need olema valdavad ka tulevikus. Ma ei taha rääkida inimestest nii süngelt – mõni mu parimatest sõpradest on inimene. Aga meil on omad puudused, ja püüdluses kliimamuutustega hakkama saada toovad esile neist kõige hullemad. Seevastu probleemile tehnoloogilise lahenduse leidmine, kuigi see pole kerge, võiks aidata ära kasutada kõike seda, mida inimesed teevad hästi – panevad seljad kokku, kui olukord lootusetuks kisub, ja seejärel leiavad mõne niru lahenduse.“

 Niisiis oleks aeg kokku leppida mingis „nirus lahenduses“, sest  kui kogu maailma majandus nii rängalt kokku ei kuku, et maailma energiavajadus väheneks kolmandiku, siis energiahindade vähenemist ette näha pole. Vastupidi kuna püüeldakse puhta energia  (elektri) poole, siis energia hind tõuseb. Nõudlus ju suureneb. Poliitilised tabud ja bürokraatlikud takistused ei luba normaalset investeeringut niivõrd pikaajalisse ja ressursimahukasse valdkonda. Tõsiasi on, et praeguste teadmiste, tehnoloogiata ja tehnika kogumina on meie ainukene kasutatav põhienergia allikas CO2 heitme vähendamise vaates tuumaenergia ja seda toetav taastuv energia oma kirju perekonnaga.

See vajab aega ja investeeringuid ehk enne kasu saamist võib arvata, et energia hind läheb kallimaks, kui just maailma majandus kokku ei kuku ja seoses sellega ka energiatarbimine.

 Seega on maailma majandusel läbi vaja seedida kaks ebameeldivust: esiteks absorbeerida pooleteist kümnendi jooksul majandusse pumbatud katteta raha massi ja toime tulla üha kasvavate energiahindadega. Tundub täiusliku tormi retseptina, milles Nihv-Nihvi inflatsioonilangusele rajatud õlgmaja küll vastu ei pea. „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 233). Ärgem laskem seda avastust unustusehõlma vajuda.

 Järgneb …

Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

 Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“

Lk 455 „Ma ütlesin talle, et ta on kohutav küünik. Ta võttis seda komplimendina ja märkis, et küünik on vaid väljend, mida idealistid kasutavad realistide kohta.“

Lk 463 „Kui sa milleski kahtled, siis eita otsekohe täielikult. Ja kui sa pead valetama, siis valeta sajaprotsendilise veendumusega.“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999

 

Lk 307 „ Ja nagu ma Bernardile selgitasin, võib ekstsentrilisus olla ka voorus: seda tuleb lihtsalt nimetada individuaalsuseks. Bernard oli kogu südamest nõus. „See on üks neist ebareaalsetest verbidest, eks? `Mina olen iseseisva mõtlemisega, sina oled ekstsentrik, tema on peast segane)`“.

 

     Vance „Elon Muski“

 

Lk 199 „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda.

Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““.

Noa laeva ehitamisest V1: „Titanicu“ reisi eripärad

Olin just ette valmistamas Maksumaksjate Liidu sügiskonverentsi ettekandeks, kui  2023 a riigieelarve eelnõu Dr Riigi poolt lukku löödi ja esitati seadusandjale vaagimiseks. Hea ajastus, no mis võiks maksumaksjatele meeldida rohkem, kui nende kogutud raha (järjekordne rekordiline) hulk ja selle kasutamise heaperemehelikkus. Mis siis muud, kui  vaagime meiegi seda natukene, meie teiega oleme ju kõrgeima võimu kandjad. Uhke tunne, kuid ka … vastutus.  Tegelikult järelevalve kohustus ja õigus. Niisiis, läksime … 

Esiteks, eelarve ei  sünni tühjast, see sünnib kõrgete analüüsimajade majandusprognoosidest. Teiseks sünnib see andmete tõlgendamise kogemusest, oskusest ja ka vajadustest ... midagi tõestada, saavutada või varjata. Mida on viimase aasta jooksul prognoosinud kõrged analüüsimajad?

Kui kõrvutada Eesti Panga perioodilisi majandusprognoose (muide väga asjalikud ja sisutihedad), kus on võrdlusena toodud ka RAMI, IMF, OECD ja meie eespankade prognoosid 2023 aastaks, siis näeme, et eelmise aasta lõpust selle septembrini on kõrgete analüüsimajade prognoosid olnud pehmelt öeldes heitlikud, muutunud vägagi märgatavalt: SKT reaalkasvu prognoosid on langenud kogumis  3-4 korda,  tarbijahinnaindeksi prognoosid on „vastukaaluks“ kasvanud 2-3 korda. Pole just kiita olukord eelarve meisterdamiseks, kui prognoosides on SKT reaalne juurdekasv 0-4%ni ja tarbijahinna indeksi kasvu prognoos on 0,8-13%-ni. Kuid Dr Riik peab oma valikud tegema. Eelarve koostamine poleks nii keeruline, kui majanduskasv oleks 10-14%, sest kasv oleks märgatav ja oleks mida „jagada“, kuid valida 4%lise „ehku“ ja olematu kasvu vahel … Mnjah, keeruline. RAMI suveprognoosi (ms on üks eelarve koostamise aluseid) kohta tuli hulgaliselt kriitikat nii endiste ministrite kui eelarvenõukogu poolt (ja nende kriitika kohta tuli omakorda kriitikat), kuid midagi tuli aluseks valida ja seekordne Dr Riigi valik materjaliseerus just sellises eelarve eelnõus, kuid kas see on ka „õige“?

„Õigetest“ prognoosidest

 Mida te arvate näiteks sellise prognoosi „õigsusest“? „Rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi kohaselt kasvab Eesti majandus /järgmisel/ aastal 2,6 protsenti, inflatsioon alaneb 6 protsendini, mis tähendab, et meie majandus on kohandumas kiirelt potentsiaali ületanud majanduskasvult jätkusuutlikumale tasemele.“ Vaadates kõrgete analüüsimajade kevad-suviseid prognoose 2023 aastaks tundub see ju päris usutav? Nii üldjoontes prognoositigi – inflatsioon langeb 6-7%-ni ja majanduskasv on paari protsendi ringis. Eks ole, kuid … sellel prognoosi tõsiseltvõetavusel on üks iluviga küljes, seda kirjutas  PM 25.08.2008 ehk siis (eelmise?) finantskriisi lahtirullumisel. See teeb äravaks,  kui arvestada seda, mis tegelikult juhtus. See mis juhtus polnud mitte prognooside poolegi. Eh, isegi lähisugulane mitte.

 „…  sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada…“

 Just niimoodi ütles PM eelmise finantskriisi hakul ja … tal oli õigus. Kuid PM ei mõelnud seda ise välja, vaid ta toetus selle momendi parimatele mudelanalüüsidele  (2007. a oli majanduskasv 6,3%, keskmine brutopalga kasv 20,5%, tööpuuudus 4,7%, valitsussektori reservides 20 mlrd EEK (muide pragu on see enam kui 100 mlrd EEk-iga võlgades)). Muusika mängis. Kuid kriis tuli ikkagi – tuli raskelt, valusalt ja pikalt  (reaal SKT : 2008 langus -4,2%, 2009 -14,1%,  20010 +2,6%). Tagasivaade: „Kui perioodil 2008-2009 kukkus Eesti majandus 19%, siis enamuses Euroopast piirdus SKP langus 3-5%ga.“  (SEB (06.05.20). Niipalju siis majandusprognoosidest, kuid elu tahab elamist ja kulutamised kulutamist.  

 

Nüüd siis oleme jõudnud ennustamisega aastasse 2023, mil  riigieelarves eelnõu tulude kogumaht on võrreldes 2021. a sügisel vastu võetud eelarvega kasvavad 2,19 mld EUR võrra ehk 16,4%, kulude kogumaht on 2023. a kasvanud 2022. aastaga võrreldes 2,59 mld EUR ehk 18%.  Tundub päris jumekas plaan. Samas tänavune inflatsioon on 20% ringis, mis krõbistab tulude tegelikku väärtust märgatavalt madalamaks ja järgmise aasta inflatsioon on prognoositud häbematult ja eksitavalt optimistlikult. Eelarve nominaalne puudujääk ulatub 3,9 protsendini SKP-st, riigi võlakoormus kerkib 19,8 protsendini SKP-st. Valitsussektori võlg suureneb tuleval aastal 780 miljoni EUR võrra 7,65 miljardi EUR-ni. Prognoosi kohaselt ulatub riigi võlakoormus 2026. aastaks 26,2 protsendini SKP-st. Meist on saamas tavaline võlgu teenindav keskpärane Euroopa riik.

Seejuures ärgem laskem ennast segada eufemismist „valitsussektori võlg“, valitsusel ega selle sektoritel pole mingit raha, on ainult meie teiega ühine raha, mida me maksudena ühisteenuste rahastamiseks kokku korjame. Samuti on ka võlg meie teiega oma – meie teiega maksame seda ülekulu Dr Riigi teenuste pakkumise võimekuse ja poliitturu unistuste vahel. Samas pidukondade meeleolu eelnõust on roosiline – kõik said, mida tahtsid. Aga kas meie teiega saime seda mis vaja? Selle koha peal meenuski  mulle  Max Jacobson, kes  on kirjutanud üheksakümnendate alguse Soome kriisi kohta: „Rahvusvahelise Valuutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””. Kas meie oleme esimeses klassis või „Titanicul“? Orkester mängib, aga …

Murtud jala tegur

 Meie teiega ei peakski eriti  paanitsema eelarve „õigsuse“ suhtes, sest see ei ole nagunii … õige. See on momentvõte visioonist mudelarvutuse võtmes. Ehk sellised saavad olema tulud ja kulud sisestatud parameetrite puhul. Tegelikult on niimoodi, et ka kõige rahulikumal ja stabiilsemal ajal ei suudeta kõiki muutujaid arvestada, mis siis praegustel turbulentsetel aegadel.  „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ ( A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018Lk 50).

Palju rohkem kui mudelarvutused peaksime meie teiega tundma muret poliitturu muretu suhtumise pärast inflatsiooni kasvu, mis on saatnud meid eelmise aasta IV kvartalist kui inflatsioon hakkas läbi energiasektori ennast üles kerima. Naivistikud mõttepajukesed (ilmselt küll pigem seosetud jutujadad) a´la „maksulaekumised on nii head, et me kompenseerime hinnatõusud (inflatsioonis inflateerunud rahaga kompenseerimine kisub küll „Nobelinski“ preemia vääriliseks ideeks)“, „majandus kasvab mühinal (oludes kus suur osa sektoreid põletas oma viimaseid varusid, et turu taastumist ära oodata)“, „see meid ei puuduta/mõjuta“, „sellest meie hinnad ei muutu“ „meie varustuskindlused on tagatud“ ja „me ei saa aidata ebavõrdselt ettevõtjaid, seepärast … jätame ettevõtted üldse abita“ on pelutav. Selline suhtumine on väga kehva alus kriisidega toime tulekuks. Strateegiate puudumine nagu LNG terminali maavõistlus, mis lõppes sellega, et meid see ei puuduta. Strateegiliste lahenduste asendamine taktikaliselt lühiaja otsustega on viga. Meie teiega võib-olla aimame millised järjekordse kriisipuntra juurpõhjused ja tuumlahendused, kui Dr Riik ei suuda neid välja hääldada. Need on liiga valusad, et julgeda vastu minna uuele riigi valitsemise hankele – Pilvepiiti/Riigikogu valimistele. Põhiküsimus – riigi meile teiega mõnusaks reformimine – on jäänud lahendamata, kõik muu on … tühikargamine ja värkvõrgu juhtimise katse käsitsijuhtimise ning arvelauaga.

Energeetilise tsivilisatsiooni dilemma.

Mnjah, meil olevat energiakriis. Hm? Y. N. Harari arvab küll, et meil on energia muundamise kriis: „Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus.“ Nii, et mitte energiakriis vaid kriis teadmatusest. Täiesti erinevad probleemid, täiesti erinevad lahendused.  Milline on probleemi (momentvõtteline) juurpõhjus ja milline on (strateegiline) tuumlahendus? Juurpõhjus (momentvõtteline) on  legaalkartell OPEC ja kaks vigast algoritmi (elektribörsi  algoritm ja CO2 kvoodi algoritm). Meid teiega peaks sügavalt imestama panema, et  kõrged analüüsimajad ja administratsioonid vaatavad pealt ja muigutavad – TINA (Margaret Thatceri kasttaud väljend „This is not alternative“).  Kuid see pole TINA, see on teadmatuse rumaluse, torunägemise või kasuahnuse vormis. Vastavad on ka „meetmed“ olukorra leevendamiseks. Riikide poolne hinnakasvu kompenseerimise mehhanism elanikele (NB! Ettevõtjad peavad muidugi ise hakkama saama ja selle tõusu oma toodangu lõpphindadesse immutama ehk kruttima inflatsiooni üles ehk inflatsiooni kütta)  kompenseerimine on kõige veidram. Miks? Kuna Dr Riigil „oma raha“ ei ole (tal on vaid meie teiega raha), siis kompenseerime selle hinnatõusu meie ise iseendale (pluss administreerimise ja laenukulud), samas kui kartell ja algoritmimeistrid lõikavad kasu täiel määral, mahus ja mõnus. See ei ole lahendus, see on silmamoondus.

Dr Riigi soovitused kriisiks.

Mnjah, tõsiseltvõetavaid soovitusi ju pole (strateegiast rääkimata). Pole ju tõsiseltvõetavad mariantonetlikud soovitused, et kui leiba ei ole, siis söögu kooki, kleepige aknaid või hauguldada Ühisruumi a´la „aga enne te (juba?) nautisite madalaid hindu“. Piinlik. Mamslid köögis võivad üksteisele soovitada, et kleepige aknaid, kütke vähem, kasutage villaseid sokke ja … Oeh, minu vanaemad teadsid seda ja tegid, kuid tänapäeval on enamuses juba pakettaknad, kempsus ajalehega ei käida ja soe vesi on muutunud normiks. Dr Riigilt ei oota meie teiega ju triviaalsusi, vaid konkreetseid tegusid meie teiega hüvanguks. Mitte ainult meie teiega (kui üksikisikud) vaid eeskätt ettevõtlus, see uusi väärtusi genereeriv vajab lahendusi. Kiireid, eluterveid mitte parastamist (aga ise te sõlmisite lepingud enne sõda, täitke nüüd). Meie kõik vajame Head valitsemise teenust. No kasvõi Nutumüüri vormis. Just selle töö peale oleme meie teiega Pilvepiiri ja Dr Riigi valinud ja seda teenust neilt ootame. Kuid poliitmaailm on mingi veidra ajaloolise vingerpussi tõttu libisenud oma olemuslikust tegevusest paralleelmaailma. Meile teiega pakutakse vaid maksu(tõusu) paati ja laenupaati (lisavarustusena vaenupaati ja tinasaapaid). Aga me pole sellist teenust ju tellinud. Meie oleme tellinud igas olukorras juurpõhjuste väljaselgitamise ja nendele tuumlahenduste leidmise. Liimipaberiga seda ei lahenda. Isegi ajutiselt mitte.

Energiavaldkonna lahendus ei asu mitte „meie eneste“ kompenseerimises „meile endile“ – see on energiakulukas väheneva raha keerutamine. Näilik hetkeleevendus sellele järgneva uue inflatsioonikeeruga. Murtud jalaga professor ei tule kinno, kuigi algoritm seda ette näeb, samuti ei saa murtud jalaga elektriturg algoritmi järgi mõistlikke hindu genereerida – professorit pole ju kinos. Professorile võib ja arve väljastada, kuid teda ikkagi ei ole kinos, kuid lint sahiseb edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Algoritm on muutunud destabiliseerivaks ja kahjulikuks, andes valesid tulemusi.

 Dr Riik muigutab pikatoimeliselt, et „Jah, professorit ei ole kinos, aga (kinu)arveid tuleb ikka maksta“. Võtame laenu, tõstame makse ja maksame vigased algoritmid „kangelaslikult“ kinni. TINA. Aga ei ole TINA – kus on meie tegelikud päästepaadid,  kus on meie tootlikkuse kasvu paat, kus on mei loovuse vabaduse paat, kus on meie Medici/Toyotakata efekti paat, kus on meie eksponenntsiaalse kasvu paat, kus on … Päästepaate pole, on ainult maksutõusu paat ja laenupaat ehk astu tinasaabastega betoonpaati. Mulks?

Kuid kui keegi mõtleb nüüd, et elame selle talve üle ja järgmisel aastal on kõik jälle „vinks-vonks“, siis nii see pole. Ilmselt on sama ekslikud järgmise aasta majanduskasvu prognoosid kui olid selle aasta prognoosidki. Loota, et järgmisel aastal on mingisugunegi majanduskasv ja inflatsioon on ühekohaline, siis see on soovmõtlemine. Pigem on (eelmise kriisi kogemusest) majanduslangus 15% ringis ja inflatsiooniga on eksitud suurusjärguga. . Muidugi, prognoosid kriisiolukorras pole heitlikud ainult meil „Sama saatuseinstinkt näib sundivat meid pidama Lääne edusamme iseenesestmõistetavaks, nii näidatakse Lääne majanduse praegust tagasiminekut ajutise ebaõnnena, millest varsti taastutakse. Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi „ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166). Niisiis tuleks valmistuda uueks „normaalsuseks“. Kes sellest esimesena aru saab, see ujub kriisist välja, need kes astuvad tinasaabastega betoonpaatidesse ei uju.

Kristallkuul ja võrgupoi

  Kõik prognoosid eriti mudelprognoosid on omamoodi kristallkuuli keerutamine. Üks on selge: täna on kõik veel hästi, täna on kõik veel odav

Mida näitab meie kristallkuul? Kas võib olla, et senised analüüsid on ekslikud? Eksides suurusjärguga?  Mis meil siis on:

- Kahest eelmisest viiruslainest nõrgenenud majandus

-Segi paisatud hanke ja logistikaahelad.

-Energia(hinna)kriis

-Energiavajaduse kasv (5G, rongid, iseautod, „tõuksid“ …)

-Energia(hinna)kriis jätkub (paralleelinvesteeringud) ja tõukab tagant teiste ressursside kallinemist sh tööjõu hinda

-Sõja- ja taastamiskulud, lisaks põgenike kulud (Viljandi, Paide, Rakvere, Võru ja nüüd ilmselt ka Haapsalu linna jagu inimesi ... kokku)

Kui keegi sellest jadast oskab välja immutada majanduskasvu võimaluse ja inflatsioonilanguse, siis palju õnne talle – ilmselt on ta võitmas Nobeli majanduspreemiat teemal „Kuidas vihamerel laevahukust betoonpaadis tinasaabastega kuiva nahaga pääseda“. Oleks tore, sest nagu me teame, siis igas kriisis on ka võimalus (sic! Räägivad ellujäänud). Teisalt võib kriis olla nagu kulupõleng, kui tuul käändub, siis küla läheb. Nii, et kriisikasutuse hüvede kiitmisega ei maksaks liiale minna.

Päästepaatidest

 Nagu me tänapäeval teame, siis „Titanicul“ ei olnud piisavalt päästepaate, sest laev oli uppumatu. Oleks ju jaburus kulutada raha/ruumi päästepaatidele, kui laev on uppumatu. Nojah, võib-olla oleks asjal mõtet vaid selliseks altruistlikuks eesmärgiks (nagu teiste päästmine). Kuid „Titanic“ ei olnud päästelaev, vaid oma klassi parim, kiireim, luksusliku reisilaev, mis läks püüdma Sinilinti ehk kiirusrekordit. Kuid nagu praktika on näidanud, siis ka kõige kindlam süsteem vajab vahel päästmist-julgestamist-kindlustamist. Millised on meie päästepaadid? No meil on peaaegu nagu „Titanicul“ - päästepaate veel vaja ei ole, sest alles aetakse taga Sinilinti – pääsu uude Riigikokku (Pilvepiir).  Alanud on valimisdebatt  - „Vali mind, vali minu maksud!“ ja „Laename ennast rikkaks!“ ehk valikus on laenupaat ja maksupaat.  Mõistlikus ja sihipärases laenamises pole midagi halba, halb on poliitiliste SMS laenude ülistamine.

Püstivusest, ujuvusest ja mahuarvestusest

 Poliitturul on SMS laenude argumenteerimiseks ainult üks põhjendus: „Aga teised ju teevad ka nii …“ (lasteaialapsed kasutavad seda argumenti tihti pahanduste selgitamiseks).  Näiteks Prantsusmaa valitsus laenab tuleval aastal rekordilised 270 miljardit EUR, et rahastada eelarvet, mis katab ka elektrihindade hinnalae, ütlesid esmaspäeval ametnikud. Eelarvepuudujäägiks peaks kujunema 5% SKT (teatavasti on EL puudujäägi turvatõkke 3% kriisi oludes maha võtnud). Seega lastib prantsuse riigilaev ennast laenuballastiga, aga … Siinkohal tuleb meelde üks Discoveryst nähtud dokfilm WW II, kui USA-l nappis metalli veolaevade ehitamiseks. Mida teha? Nutikatel inimestel nutikad lahendused, hakkasid veolaevasid ehitama … raudbetoonist. Esmapilgul uskumatu, kuid teostatav – kõik vaid erikaalu, füüsika, matemaatika, insenerioskuste  ja valdkonna asjatundjate töö edukas sümbioos. Toimis, ujus, veeti. Sõda läbi -  kasutati kaldakaitseks või märkilaskmiseks. Midagi ei läinud kaduma.  Miks ma seda asjassepuutumatut juttu nüüd laenupaadi juures räägin? Vaadake, kui suurt veolaeva on võimalik ehitada edukalt raudbetoonist, siis väike raudbetoonpaat läheb põhja mulksti. Sellel ei ole ei püstivust ega ujuvust, see on lihtsalt raudbetoonkängar.

Sama lugu on maksupaadiga – poliitmaailm ütleb, et „Aga teistel  on ju ka …  Neil on varamaksud, astmelised tulumaksud, automaksud, pärimismaksud, maksumaksud" Meie tahame ka. Kuid teised ongi teised. Teistsugused. Ajalooliselt on neil on teised süsteemsused, tootlused ja mastaabid. Kui meie tootlus tilpneb 80% ringis EL keskmisest ja edukamatel on see lausa 160%, siis meie majandus ei genereeri sellist jõukust, mida maksustada poliitturu täitmatust vajadusest. Iga uus maksustus on nagu tinasaabaste lisamine arengukiirusse. Mulksti. Midagi pole teha tootluse kasvu kiirendamine on ainuke päästepaat, mis meil vaja on … ülejäänud ostame pärast. See, et „Aga kõik  ju …“ ei ole meie jaoks määrav, see võib olla pigem hoiatav eeskuju, kuid oma edusüsteemid peame ikka ise püsti panema  Nagu ütles asjatundlik talumees: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ („Ja sada surma V. Beekman „Eesti Raamat Tallinn1978 Lk 67). Määää ….

Vanamoelisusest

Pidage mind vanamoeliseks, kuid mulle on sümpaatne alljärgnev seisukohavõtt laenamise suhtes: „Põlvkondadevaheline võlg on veider asi. Ütleme näiteks, et üks mees ostab maja. Ta võib selle oma lastele jätta, koos hüpoteegivõlaga. Lapsed ei olnud hüpoteegilepingu osapooled, kuid nad võivad pärandi vastu võtta. Majal võib olla hüpoteek või see vajab uut katust. Kingitus on kingitus, koormatud või mitte. Kui see on liiga suurte võlgadega koormatud, siis võivad nad sellest ära öelda; nad ei ole hüpoteeki pakkunud ettevõttega mingit lepingut sõlminud, ning ei ole kohustatud seda maksma.

Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid.

Kuid nüüd pöördume „riigi“ võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi.

Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust“. Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela?

Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 236) Nii see on ehk niisama lihtsalt saame teada, kes hääletavad laenamise poolt ja kes ei hääleta. Sellest johtuvalt saame ka tulemused kõige sellele järgnevaga.  Eriti asjakohane on see väikeste betoonpaatide sutes, millesse trügivad hunnitul hulgal tinasaabastega poliitinimesi.

 Vajadustest

Unustame justkui tõsiasja, et iga maksustamise lisamine võtab majandusprotsessist välja tükikese investeerimisvõimet. Teisalt tekitab iga ühisest rahast makstav abi sõltuvuse raha saajale ja ümbejaotajale – sõltlased. Sõltlased mõlemad. Sõltlased vajavad ikka suuremat doosi, et rahul olla, mis „tekitab vajaduse“ uute maksude järele. Tundub et maksutõusu hulluses peame kahekordset arvepidamist, arvestada ühe tera nii seemneviljaks, kui ka söögiviljaks. Kui me raha investeerimiseks ei jäta, siis see ongi nagu seemnevilja söömine. Kurb. Tegelikult fataalne.  

Ka vajaduspõhine mõttepojukene, et kui tootmisest ei saa ettevõtja raha välja võtta, siis võtame lõpust, me maksustame seda, mis majandusel hinge kinni ei löö a´la „saage rikkaks siis me võtame teilt varamaksudega kõik ära“ on väga lühivaateline.

„Vajadustest“ lähtuv mõtteviis on ohtlik nagu SMS laen – võtta kerge, hallata/tasuda raske. Meiepoolne (maksumaksjate) „vajaduspõhisuse“ jätkumise aktsepteerimine on nagu mängusõltlase viimine kasiinosse, kehutab vaid  poliitinimesi välja mõtlema üha uusi makse – (mängu)vajadust on ju vaja rahuldada. Me ei tohi sõltlasi kehutada. Elu, majanduselu, aluseks on inimeste pürgimus midagi teha/saavutada, elu aluseks ei ole maksustamine. Kuigi maksustamine mõningate meie ühist kasu toovate tegevuste jaoks on vajalik (ühiste teenuste eest tasumiseks), peab see esiteks, olema mõistlik, teiseks … mõistetav. Kolmandaks peab mõistetav olema ka kogutud rahade kasutamine. Neljandaks peab maksustamine vastama kokkulepetele, mitte olema hüplev, ettearvamatu ja sõnamurdlik. Meie arengupeetus (1-2% majanduskasv on vaid statistiline virvendus, mitte areng) tulenebki sellest, et meie elu on muutunud vajaduspõhiseks, mitte panustamispõhiseks. Vajadused on teatavasti on lõputud, kas siis ka vajadus makse tõsta on lõputu?

Meie esmavajadus on olla kiire, paindlik ja muutustega mitte ainult kaasas käiv, vaid neist sammuke ees olla. Meie eeliseks (oli) kiire otsustamine ju mobiilsus/otsustusvõime. See ongi meie põhivajadus, kõik muu tuleb üles ehitada sellest johtuvalt, selle ümber ja seda toetavalt. Nüüd oleme start up riigist muutunud stand up riigiks – kas meie teiega tulevik on astuda tinasaabastega betoonpaati? Mitte mingil juhul.

Noa laevast

Kuskilt on meelde jäänud nutikas tähelepanek, et „„Titanicu“ ehitasid asjatundjad – Noa laeva asjaarmastaja“. Kui ehitaks õige oma Noa laeva? Nüüd ja kohe. See tähendab muidugi  riigieelarve käsitlemist hoopis uue nurga alt – riigi rekombineerimise ja dereguleerimise nurga alt. Ehee, ega Noa laeva ei saa ehitada uppunud „Titanicu“ projekti järgi.  Muide nagu W Buffet teravmeelselt täiendas Noa laeva ehitamist, siis: „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“

Seega, ehitades Noa laeva, siis millest see koosneks?

- Tootlikkuse kasv „Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240)

 

-Tarkuse kui tarviline vara „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223)

 - Medici efekt. Kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. „Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ (F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2)

 -Muutused kui rutiin: " „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. (...) Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.”

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 33/37)

 -Eksponentsiaalse kasvu taotlus: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23)

 -Dereguleerimine  „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita.“

 „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ („Rumsfeldi reeglid“ lk 193/195) Tuletagem siinkohal hea sõnaga meelde ka Google siseprogrammi Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad)

 Ärgem häbenegem huvisid 

Just sellised peavad olema Noa laeva ehitamise materjalid   …. Loominguline, piire purustav innustav keskkond, mis läbi vaba toimimise viib tootlikkuse eksponentsiaalsele kasvule. Need on meie põhivajadused ja juhtmõtted: „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33).

 … orkester mängib „Titanicul“. Ja las see mängib, meie oleme ju Noa laeva ehitamas, kuigi … vihma juba sajab. Kiireks läheb.

 Järgneb ….

Targutusi:

A.    Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

 Lk 11 „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“

Lk 16 „Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest.“

Lk 17 „Raskustes ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha? Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa. Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“

Lk 155 „Ma loodan, et te ei leia ennast sellest õnnetust olukorrast, kus vajaksite südamekirurgi abi. Kui see juhtuma peaks, kas tahaksite siis kõige odavamat kirurgi. Ma kahtlen selles.“

T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022

 Lk 138 „Kõige otsesemas tähenduses ei toimu enamiku sissetuleku puhul üldse mingisugust jaotamist, ei õiglast ega ülekohtust. Turumajanduses tuleb enamik sissetulekust teenida. Selleks tuleb pakkuda midagi, mida soovivad piisavalt palju, et selle eest maksta, kusjuures vahet ei ole, kas makstakse töö, eluaseme või teemantitega. Inimesed, kes ei saa aru, kuidas sai varem John D. Rockefellerril või praegu Bill Gatesil nii palju raha olla, võiksid mõelda, mida need mehed miljonitele inimestele pakkusid ja mille eest nood olid valmis maksma – igaüks pisut, nii et mõlemad mehed said kõigi nende nende maksetega tohutu varanduse kokku ajada. Enamik inimesi aga sellele eriti ei mõtle ja veel vähem teevad seda sissetulekute ümberjaotamise pooldajad."

" Sama loogikaga võiks öelda, et tuntud pesapallur Babe Ruth on teinud ebaõiglaselt palju New York Yankesi kodujookse.“