Laisalt rannas lebades 2019 V3: Kus on ettevõtluse (ja teaduse) kodumaa?

Laine muudkui rulluvad ja mõttepojukesed ka. Kus on siis ettevõtluse või teaduse kodumaa? Ei tea, kuid tänases ega ka eilses Eestis ettevõtluse kodumaa ei asu. Tänapäeva eesti on rohkem administratiivse riikliku plaanimajanduse kodumaa. Bürokraatia kodumaa ka. Ettevõtluse kodumaa asus Eestis paar aastakümmet tagasi, siis … Siis tahtsime olla nagu „suured poisid“, kuid õppisime ära mitte suurte poiste tarkuse (loovus, vaba mõtlemine, avastamislust), vaid pahed sh piiramise keelamise, käskimise jne. Igatahes niimoodi paistab asjade seis olema laisalt rannas lebades.

Uus arengumood: Investeerides langusse?

Üks neid „mõnikord on vaesuse leevendamiseks tehtud pingutuste tulemuseks veel rohkem vaesust ja ettevõtjad  lähevad pankrotti.“ on seotud nõukaaegse arusaamaga ühistranspordist. Kui Dr Riik teeb panuse „tasuta“ ühistranspordile, siis ta samas tapab turupõhised vedajad, tulumutukad. Dr Riik saab sellest tehingust suureneva eelarvedefitsiidi nii lisandunud dotatsiooni näol „tasuta“ liinidele, kui dotatsiooni ka neile liinidele kus enne toimetasid tulumutukad Dr Riigilt midagi küsimata võttes kogu riski ja tehes investeeringuid oma vahenditest ja makstes Dr Riigile makse. Nüüd peale tulumutukate tapmist ja liikuvuskeskkonna vaesustamist arendab Dr Riik kulumutukaid ehk dotatsiooni jõul sõitvaid liine. Kulu + kulu ei = tulu, vaid topeltkulu (+adminstreerimiskulu). Väheneb nii turupõhine ettevõtlus, kui ka liigirikkus ettevõtluses. Kuid Dr Riik ilmselt ei salli vabasid ettevõtjaid (dotatsiooniettevõtjad pole ju vabad vaid Dr Riigi sõltlased) ja on välja nuputanud uue mooduse kuidas liigirikkust veelgi vähendada. Selleks on lisarongide ost. See otsus on tehtud kas mõttelaiskusest või  mõistmatusest liikuvuse võrgulisest vastastikkusest sõltuvusest või teadlik valik muuta ühistransporti igavest. Muuta nõukogulikuks plaanimajanduseks, kus pole kohta eraalgatusele.

Velorikšad kui vaba ühistranspordi viimane lipulaev?

Vaadake turumajanduses paneb paika suhted pakkumise ja nõudluse vahel hind. Hinnasignaal. Sellega reguleeritaksegi nõudlust. Kuid kui hind on vale, siis on ka nõudluse hindamine võimatu. Vaheriigi ajal hoiti ka suitsuvorsti hinda madala, mis tekitas selle järgi tohutu nõudluse. Tegelikult polnud suitsuvorsti ju kuskil poes „vabamüügil“, seda sai vaid „eripuhvetitest“. Keeruline dotatsioonisüsteem kõigele ja nõudluse-pakkumise mittearvestamine viis selle süsteemi lõppkokkuvõttes lagunemisse. Hinnasignaali mittearvestamine, kui majanduse ühe põhiseaduse rikkumine  toob alati kaasa süsteemi lagunemise. Värskeim näide ju ongi Venetsueela, see maailma suurimate naftavarudega riik. Sama juhtub ka meil üledoteeritud (2/3-3/4 teenuse maksumusest kaetakse dotatsiooniga st meiega teie rahadest) ja ülemahustatud (rongide keskmine täituvus on väidetavalt 25% ringis). Sellisel turul ei suuda enam suurem osa turupõhiseid bussifirmasid võistelda ja ilmselt pankrotistuvad. Kas see tähendab, et Dr Riik planeerid suurendada riigieelarve defitsiiti veelgi, makstes dotatsiooni ka kaugliinidele. Muide „ära kukub“ ka terve rida kaugliinide haru ja jätkuliine, need … Jah te saite aru, need asendatakse doteeritavate bussiliinidega. Osaliselt. Tehtud. Seega võib pidulikult raporteerida, et mannetu (või hoopis sihikindla, eesmärgistatud) transpordipoliitika tulemusena on kogu ühistranspordisektoris turupõhine ettevõtlus likvideeritud. Tulumutukad, kui klass on likvideeritud. Tulupõhist ettevõtluse lippu jäävad ühistranspordis püsti hoidma vaid taksondus ja velorikšad.

Kabinetikindralid ja administratiivarbujad.

Kuid võib-olla ongi niimoodi õige?  Teha kõike ühisest keskusest, ühe juhi (või juhtpidukonna) targal juhtimisel? On parem. On ühiskonnale soodsam. Sedastab ju Ühistranspordiseadus, et ÜT eesmärgiks on ühiskonna kulutuste vähendamine. Tummine eesmärk ju. Vaatame kuidas senine transpordipoliitika vilju on kandnud? TAK-is võeti „ambitsioonikas plaan“ kasvatada ÜT-ga tööl käijate osakaalu 22,8%-lt 2020 aastaks 25%-le (töölkäijate osakaalu seepärast et Dr Riigil puudub ülevaade üldise liikuvuse osakaalude kohta). No minu arvates pole seitsme aastaga 2,2% kasvatamine mingi ambitsioonikas plaan. „Ambitsioon“ 25% on väike, näruselt väike, võiks isegi öelda ambitsioonitu. Kui eesmärgiks oleks seatud 50-60%, siis oleks see olnud ambitsioonikas. Nojah, selle jaoks tuleb muuta esiteks mõttemudelit ja seejärel ka toimimismudelit. Mnjah, kuid kuidas muuta mõttemudelit, kui mõtteid ei ole?  „Ambitsioon“ 25% tundus piinlikult mannetu, kuid … Tuleb välja, et 25% oli tõeline väljakutse, sest vahepeatuses (2018) olukorda kontrollides ilmnes, et ÜT kasutab vaid 20,7% töölkäijatest. TAK pani sellesse meetmesse ligi 700 milj EUR (koos teiste meetmetega julgelt üle miljardi) ja tulemuseks saime tulemusetuse. Tagasimineku. Selline on siis tulemus, kui üks tark juht nügib majandust mitte tulupoliitika vaid riikliku plaanimajanduse poole.

See on nii ilmekas indikaator näitamaks, et ÜT korraldus on meil põhimõtteliselt valesti korraldatud. See korraldus on korraldamatus, vaid hetketujud ja EL dokumentide ümberjutustus ilma enesepoolse „Vau!“ efektita.  Kõik need ilutulestikuraketid tasuta ühistransport, lisarongid jne näitavad vaid üht, süsteemis pole inimesi, kes seda uutele aegadele  ja vajadustele valdaksid. Kui valdkonna spetsiifikat ei vallata, siis kas imiteeritakse tegevust või püütakse mõistatada või nõiduda. Nagu arbumine. Administratiivarbujate paraad. Tähendab, paar väga head valdkonna tippu süsteemis ju on, kuid … neid ei usuta sest: „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „ „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ (T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 lk 30)

Seega üldmentaliteet uute arengukavade kokkusobitamisel on niisugune, et kuna transpordiinsenere ja logistikuid pundis pole, siis pole ka teadmisi kuidas teha ja nii ongi valdavaks tendentsiks, et ikka püütakse vanade harjumuste najal homset ehitada. Ei tule välja. Valmistume homseks ilma oma vigadest õppust võtmata.  Dr Riik on  panustamas valedesse suundadesse, mis tähendab, et saame veel kallima … languse, kõige sellest lähtuvaga: liikuvuse vähenemisega, kasvuhoonegaaside emissiooni kasvu ja kallima, kuid vaesunuma riigi. Palju õnne tere tulemast ebaõnnestujate sekka.

Mutuka hukk ja administratiivjultumus

Nii nagu oma energeetika lipulaevaga eirasime selgeid ohusignaale ja põrutasime täiega kaljude otsa, nii sama on toimumas ka ühistranspordis. Dr Riigi energeetika planeerimise  suur viga oli jääda lootma vaid riiklikule struktuurile ja „suurtele“. Kuid suurtega on see jama, et kui suured põruvad, siis põruvad suurelt. Me ei andnud elektri alternatiivtootjatele piisavalt arenguruumi, et viia energia tootmine läbi väiketootjate laiapõhjaliseks. Enamgi veel, me piirasime neid igal võimalikul ja võimatul moel. Ütleme niimoodi, et keskkonnakaitseliselt oleks tegemist terve rea ettevõtlusvormide ja -liikide väljasuretamisega. Kas keegi on võtnud sõna selles osas, et ettevõtluskeskkond on jäänud vaesemaks? Ei ole? Kuid mutukate liigirohkuse eest võitleme? Ja õigesti teeme, kuid miks me näeme keskkonda nii piiratult?. No vaadake, laiapõhjaline mitmekesine ettevõtlus, oma erinevates vormides ja liikides on samuti ettevõtluse liigirohkuse näitaja. Ökoloogilisnoomilise rikkuse indikaatoriks. Kui kaovad liigid ettevõtluses, kaob ettevõtlustahe ja ettevõtlusjulgus ja jääb vaid administratiivjultumus, siis oleme teel vaesema keskkonna poole.

Sama on toimumas transpordis. Kahjuks. Millegi pärast on Dr Riik jõudnud juba jupi aega tagasi veendumusele, et parim taim on riigitaim, katab, hoolitseb, toidab … Ja lämmatab. Niimoodi on eraalgatus välja tõrjutud praamindusest, lennundusest, rongindusest, kõik need valdkonnad toimivad Dr Riigi juhtimisel ja meie raha põletamisel.  Nüüd siis on järg jõudnud  veel viimase iseseisva ja turupõhise ühistranspordi bastioni  bussinduse kätte. Kuidas nii? Me kuuleme ju hurraahõngulisi raporteid kui palju meil rohkem reisijaid on makonnaliinidel ja rongireisjate arv kasvab nagu pärmi peal? Tore ju? Kuid kui jagaks tasuta autosid, kortereid või kasvõi küttepuid, siis kasvaks käive nendes valdkondades samuti toreda raketina.

Tore hetkeemotsioon nagu momentvõte küll, kuid tulupõhised mutukad vedajad surid maakonnaliinidel välja. Tehtud. Jälle samm lähemale riiklikule plaanimajandusele (ärge ajage segi riigikapitalismiga, riiklikus plaanimajanduses pole mitte mingit kapitalismi komponenti, isegi riiklikku mitte).  Nüüd on Dr Riik astumas järgmist sammu riikliku plaanimajanduse lõpliku võidu suunas. Eesmärgiks on hävitada viimane tulumutukas – omatulul põhinev kaugbussiliiklus. Selleks on asutud jõuliselt väetama (jällegi meie ühise rahaga) raudteetaime. Me kõik oleme ilmselt lugenud sellest, et rongides ei jätku kohti, räägitakse, piinlik on reisijate ees ja üldse, rong on parim transpordivahend maailmas. Tegelikkus on muidugi veidi erinev, rongide ületäituvus on probleemiks vaid kahel päeval nädalas, ülejäänud aja on need rängalt alakoormatud. Nüüd on siis Dr Riik asunud rongiliiklust korraldama tipukoormuse järgi. Mis see tipukoormus veel on? Tippkoormus ühistranspordis on tavaliselt nädalalõpus või pühade aegu. Loomulik, siis tahaksid paljud ühel ajal ühes suunas liikuda. Tagasi ka, ikka ühel ajal, kuid selline asjakorraldus ei ole pärismaailmas võimalik, ikka tuleb teha valikuid ja otsida alternatiive, hajutada tipukoormusi.. Nii ka transpordis (ja energeetikas) ei projekteerita süsteeme tipukoormuse järgi, see ei ole ressursikasutuselt lihtsalt võimalik ega majanduslikult jätkusuutlik. „Tippu“ hajutatakse hinnasignaalidega, muutes kasutuse teisel ajal ahvatlevamaks (sama põhimõte kehtib lennunduses, hotellinduses jne). Sama lugu on ka ronginduses, kus  kostab  taevani kaikuv hädakisa, et kohti ei jätku. Kui kohti ei jätku reede õhtul ja pühapäeval ja tahetakse nendes kahes ajaaknas kõiki reisijaid ära vedada,  siis selle järgi ei suudaks ükski riik majandada. Pankrott.  Me laastaksime teised elutähtsad valdkonnad investeeringutest tühjaks. Millised? Näiteks oleme praegu vihased, et teadus ei saanud lisaraha. Õige ka, kuid kas me oleme mõelnud, miks seda lisaraha ei jagunud?  Üks üpris tõepärane seletus oleks, et see raha on olemas, kuid seda planeeritakse põletada nii tasuta ÜTs kui ka ronginduses ja lisaronginduses. Mitte niisama põletada vaid kümneid miljoneid aastas. Mõelda vaid kui me selle raha oleksime suunanud teadusesse? Milliseid unikaalseid lahendusi me oleksime võinud saada teaduselt? Kas me oleme nii rikkad, et teaduse raha põletada üledoteeritud üleelusuurusel raudteel.. Suurtes hulkades? Kindlasti mitte.

Tasakaalupunkt ja hävingutrikkel

Praegu valitseb ÜT-s habras tasakaal. Veel valitseb, kuid mitte kauaks. Mullune tasuta ÜT korralduse sisseviimine maakonnaliinidele kõigutas seda tasakaalu tugevalt. Tuleb tunnistada, et kuigi suurem osa seni toimivaid maakonnaliine on nn avaliku teenindamise liinid (ATL), mis tähendab, et neid doteeritakse meie ühisest rahast (NB! Mitte „riigi rahast“), siis oli seal veel tubli hulk vedajaid, kes suutsid ka turu (ehk tulu) põhist bussiteenust pakkuda. Sealjuures edukalt ja kvaliteetselt. Nad  püüdsid mis püüdsid, kuid „tasuta“ liinidega  lõpmatult võistelda pole võimalik. Toimus nn esimene laine, terve rida liine läks vaikselt hingusele. Keskkond jäi vaesemaks, liikuvus kesisemaks. Siinkohal eputada reisijateveo arvu tõusuga on täiesti kohatu, sama kohatu kui tunda uhkust mutukate tapmise üle. Kuid Dr Riik on uhke, teatades et tühja neist mutukatest, me teeme nende asemele ATL, ehk doteeritavad liinid. Mida me siis saime: saime:  tasuta sõidu, kuid selle tasuta maksime oma isiklikust rahast kinni, tapsime tulumutukad, mis tähendab, et see mis enne oli paindlik ja ei maksnud riigile midagi vaid tõi tulu maksude näol, on nüüd jäik ja vajab eelarvest igaaastaselt lisaraha, mutukamatused on ka kallid üritused (pankrotid, töötajate vallandamine, aiaäärde kasutult seisma jääv ressurss busside näol), sest need kes enne olid iseseisvad tööandjad, maksumaksjad ehk ühiskonnale tulu andjad on nüüd almusenurujad – saajad, saajate lõputus reas. Nüüd on juhtide palgatõus (muide mitte ainuüksi vajalik, vaid möödapääsmatu) ja kütusehinna tõus valmistamas ette uut lahkujate lainet. Need lahkujad pole enam uhked ja iseseisvad turupõhised ettevõtjad vaid just ATL dotilüpsiettevõtjad. See on see sektor, mida ma olen nimetanud meeleheite turuks. Vedajad on teinud ulmeliselt madalaid pakkumisi, et mahuturule pääseda, mis on tegelikkuses päädinud keskmiselt paari sendise kahjumiga igalt veokilomeetrilt. Kuid ikka on loodetud, et ehk veavad välja, sest … lootus sureb viimasena. Nüüd siis on meeleheite turg enda lõplikku palet paljastamas, me nägime siin juba mitmete (näiteks Samati, Atko jne) liinide kokkukukkumist. Meeleheiteturg lõikab oma rikkalikku saaki.  Kuid  tõeline laine on veel tulekul, sest järg jõuab tulupõhiste kaugliinide kätte.  Seekord saab tulumutukaid pudenema nagu loogu

Piilupart, kes teeskles rongijuhti

Nüüd siis rongidest, nendest kahe sajandi vanustest tehnikaimedest. „Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 187). Vaatamata sellele on mul  väga hea meel, kui Dr Riik otsustas osta aastaid tagasi uued kaasaegsed rongid. Tubli. See muutis meie ÜT nägu ja tegu, kuigi tegu olid enne seda muutnud just bussivedajad, viies teenuse täiesti uuele kvaliteeditasandile. Just enne ronge olid bussifirmad tulnud turule uue kvaliteettootega, müües reisijatele mitte ainuüksi vanamoodsalt transporditeenust vaid ka meelelahutust, mugavat kvaliteetaega. Sisuliselt müüdi kliendile lisaaega. Tänuväärt ettevõtmine igatahes. Nii uuenenud bussinduse kontseptsioon, kui ka uued (kahjuks küll hirmkallid ja mitte eriti keskkonnasõbralikud) rongid, tekitasid uuelaadse suhtumise ühistransporti üldse. Me ei tohi siinkohal unustada, et kui kaugliinide bussindus toimib tulupõhiselt ehk niipalju kui meie reisijad oleme nõus teenuse eest maksma, siis niipalju ettevõtjal ressurssi ka on et uut toodet arendada, kuid rongindus ei ole tulupõhine vaid kulupõhine ehk kui palju Dr Riik on nõus teenusele peale maksma. Võrdluseks vaid niipalju, et kaugliinibussindus suudab sama piletihinna eest kinni maksta kõik kulutused, tasud ja riigimaksud ning investeerida uutesse toodetesse ja bussidesse, siis ronginduses maksab Dr Riik üldiselt igale piletile vedajale veed kolm piletihinda (peale selle ostab ka veeremi vabastades vedaja investeerimisriskist). Ah-jaa, et meelest ära ei läheks ega rongiistid ise ronge osta, ikka meie teiega, kuigi enamus meist rongi pole kasutanud ega kasutama ka ei hakka. Kuid siiski ütleme, et rongindus on vajalik. Vanaaegne ja kallis, kuid vajalik. Olen sellega nõus. Puht keskkonna liigirikkuse seisukohalt, mida liigirikkam keskkond seda parem, kuid … Kuid miks tahab Dr Riik paaniliselt ja järjekindlalt hävitada ühistranspordi tulumutukaid? Teie ei tea? Kas Dr Riik on kuskil välja hõiganud, et … tapame kaugbussinduse, tapame tulumutukad? Viimase tulumutuka (välja arvatud taksod ja velorikšad)? Nojah, nii räigelt keegi ei väljendu, kuid muutes keskkonda surevad tulumutukad ise välja. Kuid „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 177)

Kui meie mõttemaailm johtub niisugusest mõttepajukesest, et „Leiti lahendus ratturitele, minister tahab osta neli uut rongi“, siis võiks ju astuda sammukese kaugemale, et igaüks kes ostab ratta saab kauba peale (ministrilt?) … rongi. No nagu lisavarustuse või nii.

Keskkonnakatastroof?

Niisiis on meil ühest küljest kõrgkvaliteedilne tulupõhine bussiliiklus (tulumutukad) ja teisalt uueaegne rongindus (kulumutukas), siis võiksid need ju täiendada üksteist, parandada liikuvust. Täiendamist pole, on vaid kivistunud arvamused kahe sajandi vanuse tehnikaime kasulikkusest ja tegelik täiendamine on selline, et bussindus täiendab sõna otseses mõttes ronginduse kassat ehk üks umbes viie aasta tagune bussiistide Pilvepiirile esitatud raportist selgus, et vaid kaugliinidel tegevusest makstakse riigile makse enam-vähem sama palju kui rongindus sai opereerimisdotatsiooni. Vägev. Selline sümbioos siis. Eksistentsiaalne sümbioos. Nii, et sektoris valitseb tasakaal. Kuid kui keskkonda siseneb veel 4+2 rongi, siis on tasakaal rikutud, keskkond muutunud toksiliseks ja tuleb arvestada teiseste ja kolmanda astme mõjudega. Millised need teisesed ja kolmanda astme mõjud võivad olla? Esiteks kaotavad osad bussifirmad reisijaid. Need kes teavad bussituru seisu, teavad ka, et sel tuluõhukesel turul on iga sent tähtis ja  iga reisija võib olla firma olemise või mitteolemise piiriks. Tulumutukad võitlevad iga reisija eest ja toovad oma võidu kokku senthaaval, seal ei ole reserve, et jätkata uut investeerimisringi vähenenud reisijatearvuga, mida lisanduvate rongide puhul loovutatakse just rongile ja … sõiduautodele. . Teiseks sõidavad vedajad paindlikult võrgustikke, teevad just seda, mida rong ei suuda ega suutma ei saagi. Ei kunagi, sest see polegi ronginduse ülesanne ega eesmärk. Kui põhiliinidel tulu väheneb, siis on ainuke võimalus, et välja lõigatakse väheefektiivsed liinid, ehk just need liinid, mida rong ei kata, veel vähem asenda. Mis omakorda tähendab, et Dr Riik peab jälle meie rahakotirauad lahti tegema ja avama seniste tululiinide asemel kululiinid. Kui seda ei toimu, siis saame uue autostumislaine. Õigemini vanaautolaine. Kõik need Antsud, kes seni bussi kasutasid, ostavad odavad „tuhise rondi“, lasevad selle külaseppadel korda teha ja … tuld. Selle tulemusena saame mitte ainult autostumislaine vaid vägevalt lisanduva  CO2 tulva. Kas rongide ostu üks tüüppõhjendusi polnud mitte kahjulike heidete tagasitõmbamine? Ehhee, tagasitõmme osutub ilmselt kalliks edasitõmbeks. Või meie kõigi alttõmbamiseks. Oleme ohvritalleks rumaluse ja raiskamise altaril. „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud.“ .

„Samasugune loogika toimib ka majanduses. 1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit naela.. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“ „Lõpuks, kui me tahame oma minevikuvarjud ära klaarida, peab meie jutustav mina leiutama süžee, mis neile eksimustele tähenduse annab.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 315). „On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida. Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ (lk 313). Meie juhtumi puhul peaks küsima miks meie tulumutukad ülepea peaksid surema … omavahelises mõttetus vennatapusõjas?

Vale lahinguväli

Ning kõige tähtsam, põhimõtteliselt on vale tekitada konkurentsi ühistranspordi ja ühistranspordi vahele (eriti kui üks neist on üledoteeritud, kui eesmärgiks on autostumise vähendamine. Täiesti loomulikult võidab sellest „konkurentsist“ vaid autondus. Kuigi jah selles kontekstis rääkida konkurentsist on konkurentsi pilamine. Kuidas nii? Vaadake, kui üks peab hakkama saama sellega, mida ja kuidas ta suudab pakkuda tarbijale ning sellest sissetulekust, siis teine saab lihtsalt massiivselt rahalist ka kõige ulmelisematele mõttevälgatustele ja lihtsalt … raiskamisele.  „Miks on tehnikas toimuvat arengut, mis tagantjärele vaadates on nii arusaadav, nii raske mõista selle toimumise ajal?“

„Paljude eri valdkondades on uurimistööga jõutud samale järeldusele: just sellepärast, et vanad tegijad on nii asjatundlikud, suurte teadmistega ning status quośse kiindunud, ei märka nad, mis on tulekul, ega oska hinnata uue tehnika potentsiaali ja ja tõenäolist arengut. See fenomen, mida on nimetatud „teadmisneeduseks“ ja „status quo hälbeks“, võib ohustada isegi edukaid ja hästi juhitud ettevõtteid.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 23)

Kui nüüd seda rada pidi edasi astuda, siis on tõsiasi, et lisanduvad rongid võivad suure tõenäosusega enamuse praegustest vedajatest turukeskkonnast välja kahida. Oeh, jälle üks tulumutukate hukkumislaine. Liigilisuse vähenemine. Liikuvuse vähenemine. Mis meile siis jääb? Riiklik rongindus, riiklik praamindus, riiklik lennundus ja riiklik bussindus. Kõik doteeritavad (ja/või riigi käendust nautivad). Osa nendest teenustest on puhta „tasuta“ mis pole tasuta. Ilmselt oleks jälle kord aeg esitada küsimus millal saabub lõplikult täiemahuline riiklik plaanimajandus ja kommunismi võimalikkusest Eesti Vabariigis.

Kuid see, et üha uued valdkonnad lähevad otseselt Dr Riigi opereerimise või sõltluse alla on ju keskkonnakatastroof. Loomingulisuse ja vaba ettevõtluse katastroof. Kui tulumutukad surevad, siis millised võimalused on meil edasi eksisteerida? Kulumutukad tahavad oma osa ikkagi, kuigi tulu enam pole, on keskkonnakatastroof. Just seepärast, nii nagu  ÜRO raporti koostajate hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja praegu siis kõlab see samamoodi ma majanduskeskkonna kohta  

Ärge keerake maailma ja keskkonda sh majanduskeskkonda pöördumatult panni.  Veel on võimalus sellest pikeest välja tulla.

Rumaluse avastamise tarkusest

Kuid neid eelnevaid keskkonnakahistusi ja tulumutukate massitapmist ei kirjeldanud ma mitte niisama, sellel on otsene seos kõige tähtsamaga ehk teaduse arenguga ja selle rahastamisega. Vaadake, kui kuulsin, et Dr Riik ei kasvata teaduse rahastamist järgnevatel aastatel ühe protsendini, siis … Olin ehmunud? Nördinud? Hämmingus? Pettunud? Jah, kõike seda, kuid mõeldes dilolikult teisestele ja kolmandatele tagajärgedele, siis tundub kogu eelnevat kokku võttes, et  Dr Riik siinkohal ilmselt õige otsuse? Kuidas nii? Ma olen isiklikult seisukohal, et teadusesse tuleb investeerida rohkem, tunduvalt rohke, et vastutustundliku majanduse kaudu tõsta meie närust 75+% tootlikkust 150%le. Selline tõus ei ole võimalik ilma teaduse tugeva panuseta, kuid antud juhul tekkis kas ootamatusest, rumalusest või pettekujutelmast ekslik kujutis Dr Riigi võimekusest. „Ekslik“ on siinkohal eksitav termin, sest kaks pidukonda kolmest olid ju selle „eksliku kujutise“ tekke autoriteks.  See kõik mida tänane administratsioon peab lappima on ju eelmise miraažliku administratsiooni tekitatud. Piltlikult öeldes kukkus senine arusaam meie rahalisest suutlikkusest kokku. Kollaps. Sellisel juhul on niipalju, kui mina olen meedikute aruteludest aru saanud arsti esimeseks ülesandeks mitte kohe tulipalavalt ravima hakata (mis võib osutuda fataalseks) vaid stabiliseerida olukord, saada aru, milles probleem ja siis alustada alles siis tõhusat ravi. Arsti esmane ülesanne on mitte halvendada patsiendi olukorda, seejärel … Just see toimuski ja on tore, et Dr Riik võttis aja maha ja stabiliseeris kaks näitajat so. riigikaitse ja teaduse rahastuse, kõik ülejäänud pandi … kunstlikusse koomasse. Mida muud see eelarvete kärpimine on, kui kunstlik kooma ametkonnale. Nii ja kui nüüd Dr Riik analüüsiks, kui palju ta saaks „mittemidagitegmata“ tulumutukate lõputut energiat kasutades  või vähemalt neid mitte tappes ning seeläbi vabastada ressursse ning suunata neid teadusesse, siis me ei peaks rääkima teaduse rahastamise puhul 1% eelarvest vaid ilmselgelt 2% ja … jääks veel ülegi. Y. N. Harari on kirjutanud, et: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223)

Ja veelkord üle korrates „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223). Kahides raha mõttetult riiklikult plaanimajanduselt ning suunates vahendid teadusesse saame me ilmselt tulemused, mis oleks meeldivaks üllatuseks meile kõigile ning aitaks säästa nii ressursse kui … mutukaid. Liigirohkust ja liikuvust. Vahva! Kui me sellest lähtukime, siis oskaksime ka vastata, kus on ettevõtluse ja teaduse kodumaa. Heaolu kodumaa ka.

Laisalt rannas lebades 2019 V2: Uued põllukultuurid.

Räägime nüüd asjast. Energia (ja informatsioon) on kõige alus. Kogu meie (st inimkonna) areng lähtub energia kättesaadavusest.  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“ „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas aastas 3000 eksadžauli,  ning püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 (437/438). Sellesse huvitavasse  mõttearendusse on kätketud mitu tähtsat põhimõtet: esiteks, et me avastame üha uusi energiaallikaid, teiseks et energia on piiramatu ja kolmandaks kõik oleneb meie enda teadmistest või teadmatusest.

 Meie oleme oma teadmatuses olnud uhked oma iseseisva energeetika üle, kuid … Kuid moodsad ajad ja moodsad regulatsioonid on muutnud meie põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks. Iganenuks.  Olen ikka imestanud meie inimeste innukat jonnakust  võistelda  õlitootmises meil (mis tähendab kivi sh põleva kivi kaevandamisega ja sellest õli välja pressimise ega vanasõna asjata ütle, et nagu kivist vee välja pigistamine) nendega kellel õli voolab maast välja kui kaameliajamise udja maha kukub. Nüüd, kui meie põlevkivielekter kokku kuivab ja keskkonnareostus väheneb (ning ilmselt Virumaa mentaalne reostus kasvab kordades, kui me sealsetele inimestele mingit alternatiivi ei paku) meie konkurentsivõime üha langeb. Me pole suutnud välja pakkuda mingit tõsiseltvõetavat alternatiivi peale börsilt kalli energia ostu ehk impordi. Kuid mida ekspordime? Uus energeetiline olukord muudab ju kaubavahetuse tasakaalu? Dr Riik pole suutnud vanast mõttemudelist, suurushullustusest, lahti saada.  Kuid  „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:

Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”. „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 32)

Ilmselt seepärast Dr Riik polegi senini  andnud signaali, et „Istutage tuulikuid nagu noormetsa!“ ehk nagu kevadkoristusel ja metsauuendusel „Kõik tuulikuid istutama!“.  Või panustanud sitkelt päikeseenergia tootmisse nagu Lõuna-Euroopas, hüüdlausega „igale kodule (ja ka kodutule) oma päikesefarm!“. Kes on Euroopa lõunaosas ringi sõitnud on ilmselt märganud, et seal on põhiliseks põllukultuuriks muutunud päikesefarmid. Nojah, ütleme niimoodi, et viinamarjad ja päikesefarmid. Aga ei, meil käib uude energeetikasse sukeldumine nagu noormetsa lageraie, kõik maha. Juba juurelt. Maale ei või ehitada ja merre ei saa ka ehitada ja mäe otsa … Segased olete või, tahate mäe otsa tuulikut panna? Kuhu siis oleks võimalik tuulikuid peita? Orgu? Keldrisse? Menetlustoimikusse? Mõttelaiskus.  Kui hiinlased nokitsevad värvi kallal millega võib savionni õlgkatuse üle värvida ja kaks juhet räästa alla seda et elektrit saada, siis mille üle meie mõtleme? Kuidas mitte tuuleparke luua? Kuidas iga võimalik pargipoeg enne koorumist ära hävitada? Oleme hävitanud ühe energiatootmise liigi. Vaesustanud nii ettevõtluskeskkonda, kui energiajulgeolekut. Oleme sõltlased. Pole vist ühtegi sellist eraalgatuslikku tööstuslikku tuuleparki, millele poleks Dr Riik kaikaid tiivikutesse virutanud. Hm. „Huvitav“ energiastrateegia. Ütleme pretsedenditu.

Mõistes valesti maailma

Mõnes asjas oleme me uskumatult vanamoodsad, kinni kunagistest teadmisest nagu „oma põlevkivienergeetika“ või keskkonnasäästlik rong, adumata et maailm on muutunud. Maailm on muutunud, vajadused on individuaalsemad, mis nõuavad väikepartiide ja rätsepalahenduste kasutamist ja mootorid on muutunud. Kui kunagi suurveoste ajastul võis rong ollagi keskkonnasäästlik, siis tänapäeva  nii diisel-, gaasi-, kui elektrimootorid maanteetranspordis  tunduvalt keskkonnasäästlikumad kui rongimootorid, ehk jälle üks näide et maailm on liikumas tagasi rätsepaülikondade poole mis tähendab mitte ešelone vaid väikepartiisid nii kaupade kui reisijate osas, mida veetakse kiirelt kas lennukiga (mis ei ole keskkonnasäästlik, kuid on kiire) või maanteetranspordiga (mis on keskkonnasäästlik ja paindlik). Vananenud teadmised toodavad praaki.

Hans Rosling on käsitlenud seda teemat järgnevalt (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

 Lk 13). „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“

„Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“ (lk 15) „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ (lk 16). Eks ole hea küsimus? Millist GPS teie kasutate?

Ladustatud energia

Vaadake, ega see, et meie ühepäevapoliitika energeetikas meie põlevkivienergeetika seiskab, ega seepärast ei seisku elu meie energeetilises bastionis. Kui energiaplokke võib sulgeda ja jälle avada, siis inimesi konserveerida pole võimalik. See kui pealikud räägivad, et me orienteerume ümber rohkem õlitootmisele (sc! Veelgi rohkem ebatõhusalt ja loodust saastavalt kivist õli välja pressimine) ja jätame energiaplokid reservi, siis on see kõik ajutine ja kulukas. Perspektiivitu ka. Ja kui poliitinimesed seda aru ei saa või ei julge endale tunnistada, siis need kes kohapeal päris tööd teevad saavad väga hästi aru oma perspektiivist või selle kuhtumisest.

Muide õlitootmisest nii palju, et „kivi“ mida kaevandatakse koosneb kolmest osast:

- esiteks see kivi, mis ei põle,

-teiseks see kivi, mis kõlbab õli tootmiseks, kui ka põletamiseks, kuid kasutatakse põhiliselt õli tootmiseks ja

-kolmandaks kivi, mis ei kõlba õli tootmiseks ja kõlbab vaid elektri tootmiseks.

Nagu „kõrvalolevalt pildilt“ näha, siis see kivi, mis ei põle on juba sündides kasutu või  jääde, kuid kui põlevkivielektrit enam ei toodeta, kuid õlitoodangut suurendatakse, siis … Jah, huvitav mis saab sellest põlevkivist, mis õliks ei kõlba ja mida elektriks ei kõrvetata? Arvasite ära? Ei arvanud? See kivi (viisakalt sõnastatult) „ladustatakse“, kuid olemuslikult tekkib sellest jääde. Aja möödudes muutub see jäätmest ohtlikuks jäätmeks. Keskkonnareostus noh! Kõige otsesemas mõttes. Seda meie poliitinimesed lubavadki pidulikult suurendada – keskkonnareostust.

Kuid kõige suurem oht ähvardab meid mitte „ladustatud“ jäätmete näol vaid ladustatud inimeste näol. See on probleem. Kui Eesti Energia saadab 1300 töötajat sundpuhkusele, siis … Kui kauaks? Seaduse järgi võib sundpuhkus olla kuni 90 päeva 12 kuu jooksul.  Sundpuhkusega kaasneb ka palga vähendamine, mis sõltub koormuse vähendamisest (töötasu ei ole väiksem kui miinimumpalk).

Õpetus, kuidas ohutult ladustada 120 000 tuumapommi piiratud alale

Tundub, et kõik oleks justkui paigas, inimesed on hoolitsetud (saadetud sundpuhkusele, Tüütukassa hoolitseb eee … millegi eest, kahe aasta pärast toodetakse rohkem keskkonnakahjustust jne), pealikud räägivad moodsatest tehnoloogiatest ja tehnoparkidast, kuid tõde on see, et aasta jooksul on vähemalt 1300 inimest alakoormatud (kui arvestada, et nad annavad tööd veel paljudele teenusepakkujatele alates juuksurist kuni autolukksepani, siis võib olla löögi all 5-7+ tuh inimest), alarahastatud, alamotiveeritud. Mis aga põhiline, nad on kaotanud turvatunde. Nii, pange kokku turvatunde kaotus, rahaline kaotus ja rohkelt vaba aega piiratud territooriumil, millise energeetilise kokteili te võite saada? Mõtlesite? Mõelge veel! Mõelge teisestele ja kolmanda astme tagajärgedele. Ühest teadusraamatust on meelde jäänud üks mõttepojuke, et inimene ise on tohutu energiaallikas, kui inimene lahti lammutada, no täitsa lahti kohe, siis vabaned energiahulk mis pidi vastama paarikümne tuumapommi plahvatuse energiale. Seega tundub, et oleme  Virumaale ladustamas  26-120 tuhat tuumapommi? Pole just kiita olukord, kuid iseloomustab ilmekalt seda, kui me ei mõtle teisestele ja kolmandatele tagajärgedele. Lootusetus ja tühi aeg moodustavad ülimalt ohtliku segu, kui … sellele sädet anda, siis on kaskaadiefekti oht ebameeldivalt suur.

Hüppajast lendajaks?

Miks seda teemat ehk ökoloogia ja ökonoomika sidusust nii üksipulgi arutada? Vaadake, ettevõtted, nii suured, keskmised kui mikroettevõtted on nagu ökosüsteem, üks ring toidab järgmist (kaubanduspartnerid, alltöövõtjad jne), see on sümbioos, kui üks mutukas (seda enam liik),  vahelt kaob on ökosüsteemi (ehhee, nii ÖKOnoomika kui ÖKOoloogi algavad „öko“-ga) tuksis. Me peame keskkonna küsimusi vaatama hulka laiemalt, vaatama ökosüsteemina ka ökonoomikat. Kui me vanaaegselt lähtume vaid keelamisest, käskimisest ja trahvimisest, siis me edu ei saavuta. Keskkonnaprobleem kui ökosüsteem tuleb siduda ökonoomikaga nii et meie elatustase ei langeks, kuid seejuures me kasutaksime vähem tooret, energiat ja rahalisi ressursse kui kõige paindlikumat ja pidevalt teisenevat rahalist ressurssi. Vaadake lugu on selles, et: „Miljard hiinlast ja miljard indialast tahavad elada samamoodi nagu Ameerika keskklass ega näe ühtegi põhjust oma unistustest loobumiseks, nagu ameeriklased ei ole valmis loobuma oma linnamaastikuautodest ja kaubanduskeskustest..“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 225). Võimatu ülesanne? Hararil on ka lahendus „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (lk 223) Kuid see tähendab, et edaspidi tuleb samade vahenditega teha teistmoodi.  „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad. Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 28)

Samas osaledes praegugi uute arengukavade tegemistes, siis tundub mulle, et me oleme kokku kogunud hunnitu hulga ülihuvitavaid andmeid kuid püüame nende baasil panna tulevikku kokku eilsete teadmiste baasil vana moodi. Väga vana moodi. Ja nii juhtubki, et keegi pole rahul, kuid raha seda universaalset energiat kulub ikka enam ja enam. Enamus tühja. Täitsa tühja. Eh, käisin just ühel seminaril, kus toodi Nitze tsitaat, et ta ei usalda ühtegi lahendust mis on sündinud kirjutuslaua taga, õiged lahendused sünnivad kõndides. Ja siis ma vaatasin sellel seminaril ringi ning nägin … hulganisti kabinetikindraleid, kes valmistuvad nagu päriskindralidki eilseks sõjaks. Kui Prantsusmaa kulutas Maginot liini väljaehitamiseks hunnitu summa, siis oli see eelmisesse sõtta tehtud strateegiline otsus. Valeotsus. Kui kogu see raha oleks kasutatud (kulutamise asemel) mobiilsusesse ehk tankidesse ja lennukitesse siis oleks maailm täna olnud teistsugune. Kuid Magino liin, millest mobiiljõud lihtsalt ringi läksid … Selle kohta ütles kindral Patton tabavalt: See on monument inimlikule rumalusele.“

 Nii need asjad ei tööta. Chris Urmson Google endine isejuhtiva auto projektijuht. „Tavatarkus ütleks, et me peaksime need autojuhtide abistamise süsteemid      vähehaaval paremaks putitama ning aja jooksul saavadki neist isejuhtivad autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama hea, kui öelda, et kui ma kõigest hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval oskan ma lennata.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 74) Me lahendame üksikprobleemi tabamata mis on juurpõhjus ja mis tuumlahend. Kui meil on põrand  pidevalt märg, siis ei pruugi see olla põranda viga, vaid katus laseb läbi. Muidugi on ka põranda kuivatamisest mingit ajutist abi, kuid ilma katust parandamata asjalood paremaks ei lähe.

Mutukamäng

Vaadake, kõik need keskkonnaküsimuse, mis täna on huvigruppide poolt tagant tõugatud ja poliitinimeste jaoks suures tulikirjas ülesse riputatud (mutukate kadumine,  kliima soojenemine, CO2 emissioon, prügi kogumine ja veel paar teemat) on nagu algkursus, esimene aste meie üldise ressursside raiskamissüsteemis. Esmakursus üldise ressursside väärkäsituse süsteemis. Need on ka tähtsad, kuid megaraiskamine ja selle juurpõhjus toimub hoopis muus kohas. Nimelt - me teeme tegusid, toodame asju ja nõuame teenuseid, milleks meil ressurssi ei jätku. Me isegi ei märka, et nõuame asju, mida me ei vaja.

Head tegemise kunst

Kui kuulete et keegi lubab vaesuse vähendamise eest seista, siis on see üllas põhimõte, samas on enamuse nende ideede alus ökosüsteemi ülekoormamine ja liigilisuse vähenemine. Mutukad, kes harjuvad käime üks kord mileeniumis täidetava söödaküna juures langevad olelusvõitlusest välja. Kui lähtuda R. Dalio „Põhimõtted“ arvestada iga otsustuse juures ka teiseseid ja kolmandaid tagajärgi. „Ja mõnikord on vaesuse leevendamiseks tehtud pingutuste tulemuseks veel rohkem vaesust. Saadad mingisse piirkonda tasuta teravilja – ja põllumehed lähevad pankrotti. Järgmisel aastal ei ole lääne abistajaid enam kuskil, nagu ka kohalikke põllumehi, kes on sunnitud seemnevilja ära sööma. „ „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 100). See, et meie nii keeruliselt ette vaadata ei oska on näha meie praegusest riigi rahalisest seisust. Mitmed administratsioonid üksteise järgi pole mõistnud, et nende otsuste „esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“ Ja nad on andnud järgi  kiusatustele, „mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame“. Kiusatusest on kujunenud reegel ja oli selge, et on vaid aja küsimus, millal see talutavuspunkt ületatakse. Eelmise administratsiooni kõigile kõige lubamisega selle piiri ületanud, nüüd … Nüüd on see, mida majandusinimesed juba ammu on rääkinud, rahakapp on tühi ja tuleb tegeleda teiseste ja kolmandate tagajärgedega sh juba võetud kohustustega ja antud lubadustega. Tuleb hakata keset majanduskasvu kärpima, et lappida lubaduste tekki. Me oleme oma karistuse saanud. Hm, peaaegu nagu Venetsueela. Loodame vaid, et Dr Riigil (ja meil kõigil teistel ka) jagub rohkem ettevaatamistarkust et näha enda esmaste valikute taga teiseseid tagajärgi ja paigutada energiat sinna, kus see kõige enam kasu toob. Mitte asjata pole asjad seatud nii et: „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 25). Ärge minge võrdsustamisega liiale, sest kui te annate ajule võrdselt kehakaaluga energiat, siis … UPS! Võib-olla selles Dr Riigi mõttetegevus ja tulevikukirg nii lahjad ongi, et aju mõttetegevust kütab pelgalt võrdsustatud 2% energiat? Hirmutav mõte.  Igal jaotusel on mõte, rääkimata otsustusest või teost. Mõttel on tegelikkuses tagajärg.

Järgneb …

Laisalt rannal lebades 2019 VOL 1: Liikide kadumisest

Rannahooaeg, jälle hea võimalus laineloksu saatel vahel uniselt, vahel krapsakamalt, mõtteid liigutada. Mõttepojukesed rulluvad aeglaselt segunedes rannaliiva ja adruhämuga, tekitades kõige erinevamaid kujundeid ja mõttemustreid. Paneme siis mõttepojukesed nagu lained või järjejutu järjestikku jooksma. Vahva. Mõnus on sooja ilma nautida vahelduseks kehvale suusailmale, mis pidavat olema meie valdav aastaaeg.

Kuid siis hakkas üks kiuslik muremõte sumisema, võib-olla polegi see hea, lihtsalt lebada, nautida, … mõelda? Kui poliitinimesi ja massimeedikuid kuulata, siis … Oot-oot, kas see, et juuni alguses on kuumad ilmad, ongi kliima soojenemine? Kas mina olengi see täiskasvanud tõbras, kes selle maailma nii untsu on keeranud? Nii untsu, et noored peavad seda parandama hakkama, nagu riigipea nõudlikult (impersonaalselt) küsis? Küsis umbisikuliselt, kuid paatoslikult. Hm, kas tõesti mina? Mina ka? Teie … Teie ka? Kes veel? Ei tea, meie teiega püüame oma igapäevast elu ontlikult ära elada, lapsi kasvatada ja neile tarkust jagada ja nüüd järsku niimoodi. Mida me oleme teinud valesti? Tõsiasi on, et meil kellelgi pole vaja võltsvagadusse langeda ja arvata, et mitte keegi meist pole teinud vigu, muidugi oleme me teinud vigu ja jätkame ka vigade tegemist. See on inimlik. Meile ei jõua alati kohale, et see mida üks teeb kehvapoolselt või isegi normi piires, siis selle üksiknormaalsuse kumuleerumine toob kaasa katastroofilise kaskaadiefekti.  Iga meie otsus toob kaasa tagajärgi ja tagajärgede tagajärgi. Me kõik oleme indiviidid oma lootuste, rõõmude ja pürgimustega, me otsustame lähtudes oma pürgimustest või mugavusest. Igaüks meist elab justkui omas maailmas (ega asjata mitmed filosoofilised suunad ei väida, et teid ei ole olemaski vaid te olete minu ettekujutuse vili ja ilmselt ka vastupidi kõigest sellest johtuvaga). Pole ka imestada, sest me vaatame ju seestpoolt väljapoole. Igaühel on oma eriline maailm, kuid peale selle (õigemini enne seda) on meil meie ühine elukõlblik maailm.  See on maailm kus iga inimene teeb päevast päeva tuhandeid otsuseid (ka kõige pisemaid nagu prügi sorteerimine või selle maha viskamine), mis muudab maailma. Meie otsustel mis üksikisiku tasandil võivad olla peaaegu normaalsed võib olla kumulatiivselt kaskaadiefekt. Ka iga heategu ei pruugi seda kokkuvõttes olla. Kuid tihti on nii, et me jääme oma maailma jäärapäiselt kinni ja ei adu oma tegevuste teiseseid ja ka kolmanda laine tagajärgi. Me ei suuda (või ei taha) oma otsuste tagajärgi ette näha.  „Ahnus ja isekus tekitavad veel ühe sagedase vea: omakasu nimel rikume ära kõigi ühise asja. Ühiskonnateadustes tuntakse seda möödapanekute liiki „sotsiaalse lõksu“ ja „ühisomandi tragöödiana“, mis tähendab seda, et rühm inimesi käitub viisil, mis üksikisikule näib lühiajalises plaanis igati mõistlik, aga kui nii käitub palju inimesi korraga, siis lähevad asjad pikemas plaanis põhjalikult nihu.“ /Keskkonnareostus/ „See on ühtlasi seotud majandusest tuttava mõistega „negatiivsed välismõjud“ – tehing, mille puhul mõlemad osapooled saavad kasu, kuid kahjud jäävad kuskile mujale kellegi teise kanda, kes polnud üldse tehinguosaline.“ (T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 lk 34)

Tundub, et meie otsuste teisesed mõjud ja nende mõjude mõjud saavad olema meie edenemise või mitteedenemise   võtmeküsimus. Me peame neid ette nägema. Kuid mida me siis ei näe?  „Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need olemas.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 lk 203)

Ökonoomiliste värvipimedate teejuht ökoloogiasüsteemi

Mõningal määral me adume asjade põhjuslikku seost looduses, kuid harva mõtleme, et majandus on meie ökosüsteemi lahutamatu osa. Ei ole? Kuidas siis niimoodi on juhtunud, et  maailma riigid ammendasid mullu aastaga taastuvad loodusressursid juba 1. augustiks ehk praegu tarbib inimkond ressursse keskmiselt 1,7 rohkem kui loodus neid taastada suudab. Kui majandus kasutab 1,7x taastuvressurssi üle Maa võimete, siis on see ju võimas ökosüsteemi osa. Suurmõjutaja. Või pole vajagi taastada?  Tarbime Maa ära ja ostame uue? On ikka. Kuid taastada saab vaid targalt tegutsedes, eelkõige targalt majandades, vähem tarbetult tootes, vähem valsid hinnasignaale andes, vähem „tasuta“ miraaže tekitades ja taaskasutades. Igas asjas. Igas teos. Igas plaanis. Näiteks on mind alati imestama pannud akutööriistade hinnapoliitika, kus aku (või selle täitmine) on kallim kui uus tööriist koos kahe aku, laadija ja puurikomplektiga. Ressursikasutuslikult nonsess ju?  Iga päev lendab ilmselt sadu tuhandeid täiesti töökorras akutrelle prügikasti seepärast, et hinnasignaal on vale. Selline hinnasignaal kutsubki raiskavale tegevusele. Sama kogesin hiljuti ka telefoniga. Minu hea taskukas (ärge ehmatage, seitse aastat vana, kuid kvaliteetne mudel) väsis ära. Ja jällegi, taskukal polnud midagi viga, „funkas“ sama hästi kui esimesel päeval, kuid aku väsis ära. Kuid kui niimoodi aku viib põhitoote kasutusest välja, siis on see ilmselgelt majaduslik/konsumeerlik nipp uute mudelite müügiks, kuid ressursikasutusele hukutav. Kui tähelepanelikult vaadata, siis igalaadset ülekasutamist näeme igal sammul, vaadake vaid tähelepanelikult ja te näete. Kui märkate, siis ilmselt imestate.

Kuid on ka raiskamise teine poolus – alakasutamine. Eriti kurnavastav on et, oleme unustanud  sellise valdkonna nagu inimeste taaskasutus. Vanal ajal tegid taluperes kõik tööd alates pisipõnnist kuni vanataadini. Lastehoiust kuni rehapulga voolimiseni, kõigil oli toimetusi oma olemasolukaare tingimustes, nüüd … Räägitakse, et mingist vanusest alates pole inimene enam kasutatav, kuigi ilmselgelt on mitmekesisus (mitte ainult sooline) paljude võrgustike ja lahenduste alus. Kas 70 aastane raamatupidaja või insener on  miskitmoodi oma rehkendamisoskust kaotanud? Kui nad on ennast pidevalt täiendanud, siis ilmselt mitte. Mu oma kaks head vanemat sõpra pidasid majandusjuhtimises ja turustuses vastu 75 juubelini. Siis arvasid välismaa kabinetikindralid, et „liiga vanad“. Nojah, see oli pigem kabinetikindralite kaotus, kadus suur osa ajaloolisest mälust. Eh, kliendibaasist ka. Jaapanlased kasutavad „liiga vanasid“ mõttekodades, kus nad säilitavad edasi toimetades mõttevärskuse ja suudavad pakkuda just kogemuslikku lisaväärtust. Meil … Meil on see ressurss kasutamata. Kuid kasutamata ressurss kaotab väärtust. Seepärast peab vaatama, kas tähistus on: „kõlblik kuni …“ või „parim enne …“ Selles on suur vahe, et kui vanemaealine ei ole võib-olla nii krapsakas kui noorem, siis on tal kogemused, mida saab väärindada tõhususeks. Eee, ….kogemused, mitte selles mõttes, et seda ei saa teha ja toda ei tohi teha, vaid ta on kui ajalooline mälu, organisatsiooni ajalooline mälu, mis kannab  asendamatut informatsiooni. Kuid me teame ju et energia ja informatsioon on iga edu alus. Miks me siis jätame suure osa ressurssi kasutamata või alakasutame seda? Mnjah, on mida õppida ressursikasutuse parandamiseks.

(Häire)Kella kõla

Nii, et looduse ja majandamise vahel on selge seos. Kas oleks näiteks võimalik hoida pool sellest ressursist kokku parema ressursside kasutamise ja läbimõeldumate otsustega? Otsustega, mis võtaksid arvesse teiseseid ka kolmanda astme tagajärgi? Kui mitte pool, siis veerand kindlasti (esialgu). Kuid asjaga on kiire: „Värskelt avaldatud ÜRO raporti kohaselt hävineb loodus viimase kümne aasta keskmisega võrreldes kümneid või isegi sadu kordi kiiremini. Metsloomadest imetajate biomassi hulk on vähenenud 82 protsenti, looduslikud ökosüsteemid on kaotanud poole oma esialgsest ulatusalast ning miljonid liigid on välja suremise äärel. Raporti kohaselt on inimeste jalajälg tohutu - kolm neljandikku kogu Maa  pinnast on muudetud põllumajanduslikuks maaks või on inimtegevus seda kuidagi muudmoodi mõjutanud, 2/3 merekeskkonnast on samuti mõjutatud kalapüügist, kaubandusest ja isegi sõjategevusest. (6.05.19 Delfi).  Osa meist peab sellist häirekella löömist paanitsemiseks, mõni isegi äriks, kuid pea pooletuhande  teadlase ja diplomaadi  koostatud uuringu hinnangul on suur osa looduse mitmekesisuse vähenemisel just inimkonnal. Kõhedusttekitav järeldus. Koostajate hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja praegu. Vaat nii, kõlab karmilt, kuid tõsiasi on see, et tõhusust peame taotlema kõiges, vaid käskimisest, trahvimisest ja kilekottide sorteerimisest jääb väheks.  Ning, et see „kõiges“ oleks tõesti kõiges peame me ökonoomilisi värvipimedaid juhendama värviküllase analüüsimaailma valikuvõimaluste kirevuses. Mustvalge tummfilmi aega on ammu möödas nüüd elame värvi-, liit- ja virtuaalreaalsuses, sellele uuele maailmale vastavalt tuleb teha ka otsuseid.

Läpakaga prügimäel või läpakad prügimäele?

Mind on ikka hämmastanud, kui ükskõikselt, kuivõrd ühekülgselt me suhtume ökonoomikasse/majandusse arutades ökoloogia/keskkonna küsimusi. Isegi mitte ükskõikselt vaid lausa põlastavalt. Kuid nagu eespool selgeks tegime, on ökonoomika ja ökoloogia  lahutamatud, need võivad üksteist täiendada, andes meile paremad toimetuleku võimalused või luua üheskoos täiusliku tormi efekti. Ettevõtjad on kui "mutukad" oma erinevates liikides ja vormides selles muutlikus keskkonnas, nii loodus-, kui majanduskeskkonnas. Just seetõttu peame rääkima keskkonnaküsimustest läbi targa majanduse. Vaid tark inimene targas majanduses suudab säilitada loodustasakaalu ja edendada elukvaliteeti. Mutukatapjalik riiklik plaanimajandus, mille pole meie kipume kalduma loob vaid ressursi ja liigirohkuse kadu. Kallist hinda maksev kadu.

Esimene lahenduse variant on panustada ja soosida teadust niimoodi, et me suudaksime kasutada iga „jubinat“ maksimaalselt. Toota ja elada nii, et jäätmeid praktiliselt ei tekki. Tuleb tunnistada, et meie teadmised on avardanud meie maailmapilti niimoodi, et paljud eilsed jäätmed on muutunud tänapäeval ressursiks. Ega asjata vanu prügimägesid ümber kaevata ja kasulikke elemente taaskasutusse ei võeta. Kuid ka selline (jäätmetest) ressursi kasutamine on veel algeline, see on nagu must-valgele filmile heliriba lisamine, sellest annab veel mitu sammu edasi minna. Paljud maailma riigid ja firmad on juba pikemat aega kasutanud motot: „Vähemaga rohkem!“. Ütleme niimoodi, et väga õige lööklause, kuid tegevust sellel suunal annab kõigil lihvida. „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“.„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173)

Teine tee, kuid mitte lahendus oleks kõiges, kõiki, kõikjal piirata ehk minna arengus tagasi. Ei kujuta hästi ette kabinetikindraleid ja administratiivarbujaid sõnnikuhaisus ja higilehas oma igapäevast leiba teenimas. Nojah, ega nad enda jaoks seda plaanigi, nad plaanivad käsu-kulumajandust meile teiega. Plaanivad nõudlikult ja isegi põlastavalt meid vaadates: „Mutukas hüppa, kui kästakse!“ kuid miks hüpata ja kuhu hüpata jääb arusaamatuks. Sest vaadake, just see on (isegi mitte valik) vaid teisene tagajärg, kui me ressursse targalt ei kasuta. Kõik kes sellega nõus on tulge jäätmejaama kokku visake puruks oma lapakad, telefonid, fotokad-totakad, deodorandid ja reisivautšerid ja ärge enam kunagi kasutagem neid, sest need kõik on … saaste. Ärge sööge jäätist ega käige kinos, ärge jooge veini ega sööge juustu, sest see on saaste. Ärge …

Aga tegelikkus on see, et „Inimkond on sattunud topeltvõidujooksu. Esiteks tunneme kiusatust teadusarengu  ja majanduskasvu tempot tõsta. Miljard hiinlast ja miljard indialast tahavad elada samamoodi nagu Ameerika keskklass ega näe ühtegi põhjust oma unistustest loobumiseks, nagu ameeriklased ei ole valmis loobuma oma linnamaastikuautodest ja kaubanduskeskustest. Teisalt peame kogu aeg edestama vähemalt sammugagi armageddoni viimsepäevalahingut. Sellise kahekordse võidujooksuga toimetulek muutub iga aastaga üha keerulisemaks, sest iga samm, mis toob Dehli agulielanikud lähemale Ameerika unistuse täitumisele, toob ühtlasi meie planeedi lähemale selle lõpule.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 225). Mis kokkuvõttes tähendab seda, et meie „vanad tõprad“ võime siin oma kolme kilekotti nelja hunnikusse laduda, kuid küsimus on pigem suurem ja laiem. Pole võimalik keelata miljonite Dehli agulielanike unistusi ega ameeriklaste pürgimusi, neid on võimalik vaid asendada millegagi, mis tundub veelgi suurema unistusena.

Ma sündisin …

Lausaline  keelamine (või mõttelaad, et küll riigieelarvest meie mõttetused kinni makstakse),  on paljude kabinetikindralite esmaseks reaktsiooniks. Harjumus. Kui midagi on lahti, siis tuleb kinni keerata. Kuid vanade harjumustega enam edu ei saavuta, me peaksime kaaluma kas ja mida see kaasa toob. Ehk jälle need teisesed ja kolmandad tagajärjed. Keelamine tähendab rohkem järelvalvet, rohkemate inimeste tegelike väärtuste loomisest eemalehoidmist, kõigi inimeste ajaressursi väärkasutamist, rohkem trahve ja majanduse kulukamaks muutmist. Suureneb meie nii ökoloogiline- kui ka bürokraatiline jalajälg. Tegelikult on suur oht, et niimoodi alaneb meie elatustase ja … me käivitamegi regressispiraali, kusjuures jätkates üha suurenevates hulkades ressursside raiskamist ja nii ökoloogiliste kui ökonoomiliste mutukate tapmist. Kas te tahaksite elada Afganistanis? Ei taha? Kuid tahate, et teised elaksid? Teie elate Rootsis, aga teised elagu Afganistanis. Hans Rosling on toonud väga kujundliku näite: „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 60). Mõelge selle üle. Mõtlesite? Kui me jätkame ressursside ebamõistlikku kasutamist, siis toimub sama areng, kuid vastupidi. Niisiis kes teist tahaks elada Afganistanis ….? Paus. Pikk paus. Ei taha? Kuid mida siis teha? Nagu teadlased ÜRO raportis märkisid -  teha tuleb nüüd ja kohe. Küsimus on vaid meetodis ja liikumiskiiruses. Niisiis … millised on kohanemisvõimalused

Kohanemisvõime: kuidas kohaneda?

Tim Harford oma raamatus „Kohanemine” on toonud ära Vene insenerist Paltsinski printsiibi. „Ka Paltsinski mõistis, et enamik tegelikke probleeme on keerukamad kui me arvame. Need sõltuvad inimestest ja kohalikest oludest ning muutuvad tõenäoliselt koos olude muutumisega. Tema meetodi võiks kokku võtta kolme Paltsinski printsiibina. Esiteks, otsi uusi ideid ja katseta uusi asju; teiseks, katseta uusi asju sellises mahus, mille puhul kaotused on talutavad; kolmandaks, kogu tagasisidet ja õpi oma vigadest.” (Tim Harford „Kohanemine”. Hermes 2012 lk 30).

 Kohanemine on üks evolutsiooni põhimehhanisme, kes ei kohane, see ka ei jätka evolutsiooni protsessis. Lihtne ju. Me kobame edasi läbi katse-eksituse meetodi, kuid  „Variatsiooni takistab organisatsioonides kaks loomupärast suundumust. Üks neist on suurushullustus – nii poliitikutele kui ka ärijuhtidele meeldivad suured projektid“. Suurprojektid äratavad ju tähelepanu. Kuid need on olemuslikult vastuolus Paltsinski esimese printsiibiga: talita tasa ja targu, õpi vigadest. Pealegi pole suurprojektid reeglina kohanemisvõimelised muutuvates oludes.“ Pjotr Paltsinski õpetuse järgi tuleks tegutseda sammhaaval, kuid poliitikutele ei meeldi objektiivses mõõdikutega ettevaatlikud pilootprojektid. Osalt on põhjuseks asjaolu, et poliitikutel pole aega. Nende ametiaeg kestab vaid mõne aasta ja selle ajaga ei jõua ükski eksperiment õieti tulemusi anda.” (lk 33). Teine variatsioone summutav tegur on  püüdluses kehtestada kõigele standardid. Lihtne ja mugav on teha kõike ühtemoodi, aga  … siis pole ju arengut. Mõõta on küll mõnus, kuid arengut pole.

Samas on firmasid millised kasutavad just tasahaaval liikumise printsiipe. Edukalt. Ilmselt on selles kõige tuntum ja pikaajaliselt tulemuslikum „Toyota“. Nende printsiibikogumiku nimi on „Toyota kata“, millest lähtub, et „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”. Mis tähendab, et „Väikesed, järkjärgulised sammud lasevad meid edasiliikumisel õppida, kohenduda ja leida selle raja, kus me tahame olla. Kuna me ei saa näha eriti kaugele ette, ei saa me tugineda ainuüksi eelnevale planeerimisele. Täiustamine, kohanemine ja isegi uuendused tulevad suurel määral väikeste sammude kogunemisest, iga õppetund aitab meil hakkama saada järgmise sammuga ja täiendab meie teadmisi ning võimeid.” See tähendab, et  kõiki protsesse täiustatakse iga päev, igas protsessis, kõigil ettevõtte tasanditel. Igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme, kuid kui aastas tehakse 750 tuh ettepanekut tootlikkuse parandamiseks, millest 2/3 leiavad juurutamist, siis ongi saavutatud pidev ja sujuv edasiliikumine. „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” (lk33)

M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk

Seega keskkonnaprobleemile võib läheneda kahte moodi: esiteks tõhustada Toyota katalikult, iga päev, igas protsessis, igal tasandil väikeste sammude kaupa või fanaatilise usuhulluse kaudu, tormiliste kampaaniatena või kõike keelates. Mnjah, kui ÜRO raportit lugeda, siis võiks lihtsustatult väita et: inimesi liiga palju, söövad liiga palju, kasutavad liiga palju, väljutavad liiga palju, põllumajandust on liiga palju jne. Mnjah, mida siis teha? Kas inimesi vähendada? Tundub absurdne. Kuid erinevalt teadlastest kes otsivad kestlikku lahendust on osa seltskonda läinud lahenduste otsingul lihtsama vastupanu teed, no ütleme, et päris pööraseks.  Näiteks on viljeletud ka mõttepojukesi, et inimeste arengut peaks suunama niimoodi, et sigiksid vaid väiksemad inimesed, kes vajaksid ju vähem ressurssi. See oleks siis selektsioon? Kuid see on juba olnud, koos oma hukatuslike tagajärgedega. Teiste arvates on lihasöömine suurim pahe ja keskkonnaoht (kuigi inimene on alati olnud segatoiduline). Antilihaistid  soovitavad inimesele külge aretada liha talumatuse nagu on näiteks laktoositalumatus. Nojah, kui midagi peaks juhtuma, siis sureksid inimesed ilmselt välja. Mnjah, ilmselt pole need lahendused. Veidrused? Veidrused veidrusteks, kuid põhiline, et veidrused ei muutuks meie arengut suunavateks.

Maailma ajalugu on …

… kliimamuutuste ajalugu. „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 93). Väikesed ja suured külma ja soojaperioodid on pidevalt vahetunud. See, et praegu prognoositakse soojenemist on vaid üks etapp ajaloo käigust. Enamus sellst muutustest ja ajaloost on toimunud ilma inimkonna osaluseta, Maa oma kosmilises arengus lihtsalt asus ühest faasist teise. Esimese aastatuhande keskel läks järsku külmaks, inimesi oli vähe, sõid vähe ja viletsalt, autosid ega keemiatööstust ei olud aga vulkaan oli. Kui see korra köhatas, siis läks elu külmaks ja videvikuliseks päris tükiks ajaks. Inimkond ei saanud sinna midagi parata, küll aga pani see Aasia steppidest liikuma avaarid, hobusekasvatajad, kelle majandamismudel ei kannatanud kliimamuutust välja. Nende endised sõltlased, veisekasvatajad, olles kliima/majandustingimustes paremini toime tulevad lõid endised isandad välja, mistõttu avaarid omakorda olid sunnitud muutma oma senist edukat majandusmudelit ja liikusid tasapisi tolleaegse Euroopa Liidu ehk Rooma riigi poole, muutes omakorda Rooma riigi olemust ja majanduusmudelit. Ajaloolised kliimamuutused, mille tekitajad pole inimesed, on alati toonud kaasa inimeste poolt muudetud uue majandusmudeli. Ka täna on loodus ise kõige kangem muutja ja ettearvamatum muutuja, mäletame ka hiljutist Islandi vulkaani popsutust, mis tõi kõiketeadva ja kõike oskava iseteadva inimese loodud raudlinnud tihkelt maapeale. Jällegi looduse, aga mitte inimese vägevuse näide. Lugesin kuskilt et kümned miljonit aastat tagasi teadusajakirjast et toimus järsk soojenemine, aastakümnega kasvas temperatuur paarkümmend kraadi võrra. Vau! Inimesi polnud, põllumajandust polnud, aga soojenemine juba oli. Mine sa võta kinni, mis kliima muutust põhjustab. Ühest küljest on loogiliselt aru saada, et kui koduski katelt pidevalt kütta ja ventilatsioon on kehvake, siis läheb soojaks ja vinguseks, kuid teisalt arvutas üks kolleeg igaval koosolekul välja, et kui iga neljas inimene panna ujuma Peipsi järve, siis tõuseb veepind viis sentimeetrit. Nii, et väga upsakaks ka ei tasu minna. Samas hakata trikliks mingile apokalüptilisele kaskaadiefektile pole ka just asjalik mõte. Kuigi jah inimesele on  omane piire kombata, tagajärgedega, eriti teiseste tagajärgedega arvestamata. Tagajärgede ettenägemise geeni puudus on tervistkahjustav. Tervistkahjustav on kliimaprobleemidega tegeleda vaid pinnapealsete küsimuste tasandil, teha lihtlahendusi, kuid see hullus on juba levimas. Pinnapealne kliimaprobleemiga tegelemine on kõige keskkonnakahjulikum, kuna jätab tormaka tegevuse mulje. Jätab küll mulje, kuid ei jõua süvamõjutajateni.

Liha kui tuleviku salakaup?

Kuid üks on mulle kui ökonomistile selge, piiramine ja keelamine (sh inimeste selektsioon kasvu järgi või mingite tervisekahjustuste juurdepookimine) on vale tee. Tee mis viib vaid kasuliku ressursi väljalangemiseni ökosüsteemist ja bürokraatliku jalajälje (keskkonnakahjustus) vohamisele.  Hullult vale tee, hullult kallis tee, hullult raiskav tee, hullult hukatuslik tee. Muidugi tuleb hulgakesi koos elades jälgida toimimise tõhusust ja puhtust (reostus on juba puhtuse pidamatus), kuid mitte ainult primitiivses piiramises, näiteks liha muutmises defitsiidiks või veel hullem keelatud kaubaks (loe: salakaubaks, koos bürokraatilise jalajälje suurenemisega), vaid eelkõige ressursside mõistlikus kasutamises.

Iga meie otsus toob kaasa mitte ainult otsese mõju vaid ka teisese ja kolmanda laine mõju. „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173) Vaat niimoodi, teadvustamata kas teadmatusest või lihtsalt  edevusest (või mõttelaiskusest) võime mingi „heateoga“ käivitad hävingu kaskaadiefekti. Ja seda mitte ainult mutukata ega rohulible osas, vaid see põhimõte avaldub kõiges. Ka majanduses. Ka majandusmutukas on ökosüsteemi osa.

Me peame ka  majanduses tagasi minema lihtsate selgete signaalide ja tagasiside tõelisse maailma. Hüvede ümberjagamine konkurentsivõimetutele aladele ja tegevustele on ühise ressursi raiskamine ja keskkonnakoormust suurendav. Bürokraatia ise on juba reostus, suur bürokraatia paljude keeldude ja järelvalvajatega on suurreostus. Keskkonnakahjustus.

Meie praegune ebaloomulik vajaduspõhine ( mille kasv teatavasti on lõputu) majandusmudel peab ümber kohanduma tõhusaks kuid keskkonnasäästlikuks võimalusepõhiseks mudeliks. Me kulutame majanduses ressurssi asjadele, mis meile tegelikult korda ei lähe. Kulutame sest meil on kujundatud arusaam, et niimoodi on moodne, need on „tasuta“, me justkui „aitaks“ kedagi, kuid aeg nende vajaduste järgi on möödunud ja vajadused, võimalused, tulemused on teisenenud. Me üha (taas)toodame eilset ebatõhusust ja saastavat majandusmudelit ära tundmata homseid võimalusi.

Valesse kohta kulutatud ressurss tähendab seda, et energia jäävuse seaduse järgi peame me ressurssi kokku tõmbama vajalikelt ja edasiviivatelt tegevustelt. Tegevustelt mis tegelikult meie elu paremaks, turvalisemaks, kvaliteetsemaks muudaksid. Tehes vaid pinnapealseid otsuseid muudame me enda elu vaesemaks ja ei aita kaasa ka loodusrikkuse säilumisele. Vaadake, kui me teeme panuse sellele, et inimkond lõpetab liha või kala söömise, siis peab selle bilansist väljaarvatud kütuse asendama mingi teise kütteväärtuselt samasuguse produktiga, muidu jäävad inimesed nälga. Kuid me teame, et sellisel juhul süüakse see „teine“ toode pöördumatute tagajärgedega taastumatult ära, nagu on juhtunud mitmete kalade ja muude merelistega.  Ja siis me peame hakkama neid kaitsma jne. jne. Toit sh kõrgkvaliteediline valktoit on vaid energeetiline ressurss inimese käigushoidmiseks, seda ei saa lihtsalt „asendada“, seda saab asendada vaid energia jäävuse seaduse alusel, muidu järgneb suurem näljahäda. Need on just need teisesed ja kolmandad järelmõjud, mida peame arvestama. Hiinlased üritasid 60del päästa riisisaaki varblaste käest varblaste massilise hävitamisega, kuid ei arvestanud teiseseid mõjusid. Teisesed mõjud olid need, et järelejäänud varblased ei suutnud toime tulle riisipõllu röövikutega ja saak kujunes aastate kesiseimaks. Hävis. Kuid hiinlased on targad, nad õppisid enda eksperimendist ja arvestavad nüüd oma tegevuses pikalt ette. Väga pikalt. Igas asjas. Meie … Senini pole me just kõige edukamalt läbinud meie ees olnud „trikiga valikuid“, peame olema edaspidi taibukamad. Järjekordne trikiga valik muuta liha salakaubaks ei ole just inimkonna suurimate saavutuste TOP-is aukohal. Kui siis vast rumaluste TOP-is

Järgneb …