Uudiseid
kliimamuutustest ja vajadusest nendele reageerida kuuldub üha tummisemalt.
Tegudega on lood natuke lahjemad. Kuid omaette probleemiks on see, et
lahendused mida pakutakse on tihtilugu lühinägelikud või lühiajalised. Lihtsad,
kiired ja … valed. Kurvastusega tuleb tõdeda, et pikemas perspektiivis võivad
kiired universaallahendused olla looduskeskkonda hoopistükis kahjustavad,
lisandada soovimatut saastet. Kaks suursaaste valdkonda on energeetika ja
transport. Mõlemas on EL tasandil vastu võetud ka eesmärgid, mida oleme kinnitanud
oma kohustustena, kuid … Kuid kui poliitinimesed tulevikupäästmise manu
sattuvad, kuuled kõige kummalisemaid ja põhjendamatuid ettepanekuid. Võib
muidugi olla, et teadlikult nihutatakse esile mingeid huvisid. Mõnikord
tunduvad ettepanekud esimese hooga (tavalise tähelepanelikkuse juures) täiesti
mõistlikud, kuid kui neid analüüsima hakata, siis läheb areng rappa. Näiteks uudis,
et „keskkonna seisukohalt on maanteetransport suur murelaps ja valitsuse
plaanid rajada neljarealisi teid on vastuolus vastutustundliku
kliimapoliitikaga“ on ju süüvimatul lugemisel täiesti … loetav. Kuid kas
raudteede eelisarendamine 21 sajandil 18 sajandi tehnoloogiale tuginedes on
ikka parim lahendus? Eks ole, hea küsimus. Äkki me sammume vales suunas? Vaadake vananenud maailmapildist lähtudes
tulevikuotsuste tegemine on ohtlik. Tervist ja keskkonda kahjustav. Miks siis
ometi? H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018. Lk 13/15) kirjeldab
olukorda järgmiselt: „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu
sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade,
hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete
mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on
lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi
dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused
erakordselt kehvad.“. „ Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on
paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on
hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist –
hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned
neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige
kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel.
Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt
valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti.
Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on halvemad juhuslikest vastustest: need on
halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid
inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“. Selline lugu siis, et me
teeme tänaseid otsuseid suuresti viiekümneaasta taguste kogemuste põhjal.
Sel
ajal, kui maailma innovaatilisemad ettevõtjad on sihiks võtnud lennu Marsile,
kui lähikümnendil hakkab meie elu kujundama nii üldiselt, kui liikuvuselt
värkvõrgu arengutase, miilutseme meie ikka raudteearengu ümber. Kahju. 5G tulevik
on seotud inimkonna ja keskkonna arengutega, sest võimaldavad (potentsiaalselt)
kasutada maailma ressursse tõhusamalt. 5G pole mitte vaid „kassipiltide“ kiire
saatmise võimalus vaid paneb aluse läbi värkvõrkude täiesti uuelaadsele
transpordisüsteemide ja logistika ülesehitusele. Kõik sammud, mis muudavad meie
elu puhtamaks ja ressursi kasutamist tõhusamaks on teretulnud, kuid need peavad
andma ka parima tulemi, mitte olema vaid tegevus tegevuse pärast. Olen mures,
olen mures seepärast, et kõik need sõnajadad, mida meil poliitinimesed erineva
kireastmega välja paiskavad ei muuda meie keskkonda tegelikult puhtamaks.
Tõsiasi on, et meil pole ka terviklikku liikuvuse tulevikustrateegiat, on vaid
pihutäis kilde huvidest ja fantaasiatest. Just seepärast olen segaduses … ja
mures.
Niisiis ...
Olen segaduses. Kui kogu maailm
on mures kliimamuutuste pärast, tegeleb kasvuhoonegaaside emissiooni pidurdamise,
uute energiatehnoloogiate arendamisega, siis meil tundub toimuvat midagi vvastupidist.
Me püüdleme sõnades rohemajanduse poole, kuid tegudes jätkates ikkagi
fosiilkütustel põhinevat majandusmudelit. Püüame päästa maailma pigistades
kivist vett (õigemini õli) välja ja vähendades maanteede ehitust, lootes kõiki
küsimusi (nii liikuvuse, keskkonna, majanduse, regionaalseid) lahendada
raudteeliikluse elavdamisega. „Huvitavad“ mõtted, kuid viivad vaid suurema
saastamiseni ja suuremate trahvideni. Seda enam, et nagu ütles komisjonäär „Õiglase ülemineku fondist ühtegi fossiilse kütusega
seotud investeeringut teha ei saa.“, mis tähendab, et seda, et fossiilideesse
investeerimise peame meie teiega kinni maksma. Üldkokkuvõttes lõhnab selline
taktika „suhkrutrahvide“ taktika järgi, me ei tunnista ühisreegleid, kuni peame
maksma trahve.
Olen segaduses. Pikaajalisi plaane tehes (mida on nii energeetika kui
liikuvus), kus tasuvusaeg ulatub aastakümnetesse, tuleb olla valikutes ülimalt
hoolikas. Tundub, et meil ei tajuta üldse tulevikuarenguid. Nüüd on justkui tõusmas
uus trend, et maanteede arendamine on kurjast, põhirõhk tuleb panna raudteede
ehitamisele. Raudteel on kindlasti oma väärikas koht (olnud) liikuvuse ühe
komponendina just pikkade vahemaade ja suurte hulkade/koguste vedamise puhul.
Meil pole kumbagi. Samas, maailma muutub üha enam väikepartiiliseks ja
individuaalseks. Teha strateegiaid suurehulgalise ja mahulise transpordi arendamiseks,
kui tulevik saab olema väikesemahuline, on tegelikult kahekordne kahju
keskkonnale, esiteks vähekoormatud suuremahuline transport on ebatõhus ja selle
ühiku veo saastejälg on suurem, kui mõõdukohasel liikuvusel. Teiseks kui
ühiskonna vahendid paigutatakse ebatõhusalt, siis (puht enesesäilitamise
instinktist) indiviidid absorbeerivad selle riikliku planeerimise vea omaalgatuslike
individuaalsete lahendustega, mis tähendab, et tekib topeltsaaste. Kuid kui me vaatame ajaliselt natukene
kaugemale, no nii 2-3 valimistsüklit ettepoole, siis peaks meil olema
hulgaliselt odavaid elektriautosid. Kuidas ma tean? Komisjonäär ise ütles, et 5
aasta pärast on elektriautode hind võrdsustunud tänase diiselautoga. Niisiis on
suur tõenäosus, et 10 aasta pärast on maanteetransport puhtam kui
raudteetransport. Vahva. Tegelikult on
juba täna E6 mootori kasutamine ühe koha liigutamiseks vähem saastavam kui
raudteel. Teiseks, pole vaja väga nutikas olla, et pakkuda varianti, et 10-15
aasta pärast on suuresti kasutuses isejuhtivad sõidukid. Mobiilide kiirarengut
ju mäletate? Liikuvuses saavad osaleda nii noored, kui vanad, kui …
No-jah, võiksid saada, kuid meil see niimoodi
ilmselt ei lähe. Miks? Mõttemüür segab, näha tuleviku vajadusi, me teeme praegu
lühinägelikke otsuseid. Esiteks, oleneb kogu majanduse areng energia tõrgeteta
saadavusest, muundamise hinnast ja võimekusest, meie põlevkivienergeetika on
muundunud muundumatuks. Mullu kaotasime pea poole oma elektritoodangust, sest
selle tootmine ei vasta enam ühisreeglitele. Pole probleemi, ostame? Hm, hea mõte,
kuid mida müüme, et osta? Tegelikult oleme hädas, mida on põhjustanud
lühinägelikud otsused ja pikaajalised vassimised. Turg ilukõnesid ei usu nagu
oma põlevkivienergeetika pealt kogeme. Homses
värkvõrgulises maailmas oleme topelt hädas. Kuid ei ole me kuulutanud välja ei
kriisiolukorda ega rahvahanget, et leida moodus oma taskukohase ja puhta
energia tootmiseks. Ega te arva, et see on võimalik vaid ostuenergiaga
saavutada? Eh, samal ajal püüame sulgeda isegi neid puhta energia allikaid mida
meil veel on, nagu Eesti suurimat hüdroelektrijaama, mis annab protsendikese
taastuvenergia bilansist. Ütleme suureliselt, elekter, mis toidaks ära u 2000 majapidamist pole tähtis, tehkem tee
vabaks lõhedele. Nii, et homseks liikuvusmudeliks pole meil energiat. Ja midagi on viltu meie turumehhanismidega,
kui energiapõllul tärkavad vaid riigituulikud ja eratuulikud känguvad peale
esimest regulatsioonikülma ning päikeseparke lähevad meie ettevõtjad arendama
päikeselisse Poola, mitte kodukamaral. Ilmselt on seal lihtsalt
regulatsioonpäike keskkonnasõbralikum. Vaat sellised rohelembid oleme. Sõnades.
Teiseks, vajame isejuhtide jaoks megahead konkurentsitihedat värkvõrku, kuid me
ei suuda regulatsioonivõrgus isegi värkvõrgu sageduste väljajagamist mõistliku
aja jooksul ära klaarida. Seega kütust pole ja ka värkvõrku pole. Kolmandaks,
kui juhtub ime ja me saame energiatootmise paika ja värkvõrgud toimima, siis …
Siis avastame, et isejuhil pole kuskil liikuda, sest teid pole. Või arvate, et
isejuhid hakkavad liikuma mööda raudteid? Vaat selle koha peal saamegi aru, et
see (rohe)valgus millest meile räägiti pole mitte väljapääs tunnelist
(kriisist) vaid vastutormav rong. Kuid
siis on hilja, sest ühiskond on kogu ehitusmaterjali-, inim- ja raharessursi ära kulutanud raudteid
ehitades ja selle opereerimist doteerides, jättes maanteede võrgustiku
unarusse. Mis aga põhitähtis, arvutamata läbi mõjusid (nii rahalisi, kui
arengulisi) 20 aasta peale ette oleme me ära kulutanud raha, mis oleks võinud,
või õigemini oleks pidanud, kasutama inimeste hüvanguks ja nende väärikuse
pinnalhoidmiseks (tervishoid, sotsiaalteenused vananevale elanikkonnale)
Olen segaduses. Kas elu lõppeb seal, kus lõppeb
raudtee? Raudteed on muidugi ülitähtsad, kuid
maanteed moodustavad Eesti vaates meie liikuvussüsteemi ja majandusarengu
põhikonstruktsiooni. Maanteed pole ainult teed ja autod, vaid kõige painduvam
ja oludega kohanduv liikuvussüsteem, eelkõige küsimus elu võimalikkusest maal.
Kogu maal. Kui me põhimaanteid kiireks ja ohutuks ei muuda, siis vajub kokku
kogu meie unistus maapiirkondade arengust ja sellest, et elu oleks võimalik
igas Eestimaa nurgas. Kui me peame tähtsamaks liikluse rahustamist (loe
segamist), kui külaelaniku muret, et ta jääb päevas paarsada korda tolmutormi
kätte, siis me jällegi ei arvesta elu võimalikkusega maal. Kui me ei arvesta
elamisväärse eluga maal, siis … Jah, siis kolivad kõik linna, kõige sellest
tulenevaga, sest elustandardid on muutunud. Ka maal. Lisaks sellele on tolm üks
eluea lühendajaid. Süsteemitu
tegevuse tulemus on see, et tolmuvabasid teid polegi vaja, kõik on kas ära
kolinud või … ära kolitud. Igavesti. RIP.
Kui me liikuvussüsteemi artereid
(põhimaanteid) ei hoia hea läbilaskevõimega, ei hoia kapillaare (rajades juurde
tolmuvabasid teid) puhtana, siis selle tagajärjed on teatavasti
fataalsed. Eksistentsile. Vaat selline lugu, lihtsate
valikutega. Enamus valikuid on raskemad, keerulisemad ja seepärast püütaksegi
neid vältida. Loodushoiust ei pääse me kuskile, sellele tuleb pöörata rohkem
tähelepanu, kuid kui lahendused on eluvõõrad, siis raha küll kulub, kuid
tulemused on vastupidised nagu praegusest Transpordi arengukavast (TAK) nähtub.
See näitab, et me teeme midagi juba praegu ja üha süvenenumalt süsteemselt valesti. „Riigitamine“ ei suuda
asendada ettevõtjate pöörast leidlikkust konkureerival turul. Liikuvusturgu ei
sa arendada läbi riikliku plaanimajanduse ja kõige normaalse keelamis/piiramiseliikumatusestrateegia.
See poleks liikuvus, vaid vigane liikumatusestrateegia.
Olen
segaduses. Kas me tahame endale võetud kliimaeesmärke täita või mitte. Praegused
vahekokkuvõtted näitavad igatahes, et me ei suuda endale võetud kohustusi
täita. Hm, kas järjekordne rammus „suhkrutrahv“ tulekul? Kui me panustame vaid
raudteedesse ja teed teeme nagu pooleteist inimese voodid, mis tähendab, et
ühele on liiga palju ja kahele kitsas, siis kas me täidame kliimaeesmärke?
Vaadake, kui elu ei lõppe seal kus lõppeb raudtee, siis kujuneb tegelik elu
selliseks, et raudteetransport ei suuda rahuldada inimeste vajadusi ei
ajaliselt ega geograafiliselt ning kuna ühistranspordi turupõhised vormid on raudteede
eelisarengu ja tarbijale hinnasignaali summutamisega välja suretatud, siis ei
suuda ka riigihankelised lahendused maanteedel samadel põhjustel rahuldada
tegelikke vajadusi. Kuid elu sellest seisma ei jää, see kolib … autodesse.
Liikumine kui üks elusolemise vorme peab ju säilima.
Olen segaduses. Milline on üldse meie liikuvuse strateegia? Muret
tekitav on nii see, et vaatamata senistele arengukavadele, autosid muudkui lisandub
kui ka see kuidas me seda probleemi püüame lahendada. Vaadake, autode
lisandumine ei tulene sellest et meil on sattunud autohullude populatsioon,
vaid seepärast, et meil ei ole teisi alternatiive. Kergliiklusteed, tõuks ja
ratas on muidugi „popid värgid“, kuid tegelikkuses vaid väikese segmendi
harrastus, mitte lahendus. Lahendus oleks mugav/nauditav ühistransport täpselt
selline nagu meil toimid kaugbussiliikluses, millele on usinasti järgnenud ka
raudteesektor. Uus kvaliteeditase ja sage graafik tõi juurde uue tarbijaskonna
(mina nende seas). Miks ma peaksin sõitma Tallinnas Tartusse autoga, kui ma
saan sel ajal kuhja igavaid dokumente läbi lugeda, puhas ajavõit. Olen saanud
kolme elutundi kasutada nagu kuut, puhas võit. Paljud minu tuttavadki on jätnud autod ja
kasutavad nüüd transpordi kvaliteetteenust. Pange tähele, et see kõik toimub
inimeste isikliku valiku alusel, meile
teiega meeldib mugavus ja pealekauba saadud vaba aeg. Kuivõrd erinev on
see riiklikust sunnipoliitikast peaks igaüks aru saama. On ka arusaadav, et
just nauditav ühistransport on see, mis suunab, nügib, meid tegema valikut.
Olen segaduses. Muidugi on vaja ka tänane „üle elada“, kuid see ei
tähenda, et me egoistlikult homsele punni ette paneme. Tõdeme ükskord, et riigi
senine transpordistrateegia on läbi kukkunud. Kõik need ilusad dokumendid
alates üldplaneeringust kuni TAK-ni, mis püüavad riiklikku plaanimajandust reanimeerida, on kõige rängemalt ebaõnnestunud. Kuidas
teisiti hinnata seda, et TAK perioodil investeeriti sujuvasse ühistransporti
(ÜT) 700+ milj EUR, kuid ÜT kasutajate arv langes võrreldes baasaastaga? Täna
kasutab ÜT tööl käiguks ( NB! Vaid) 20% inimestest, kuigi eesmärk oli 25%, mis
on samuti nutuselt väike võrreldes keskkonnaliste üldeesmärkidega. Miks? Ikka
seepärast, et mõtleme valedes kategooriates. Meil mõeldakse kuidas piirata,
karistad, muuta liikuvust ebamugavamaks, mitte selles, kuidas muuta ÜT
mugavaks, nauditavaks, kuid ilma nauditava ÜT on meie väljavaated nukrad. Kas
meil on tekkinud ületamatu mõttemüür eilsete harjumuste ja homsete vajaduste
vahele? Kas me ei oska enam üldse heatahtlikult planeerida ja korraldada liikuvust.
Vaatad viimaseid arenguid: uus Ingliranna ristmik justkui tore, kuid millegipärast
küürakas, lausa ohtlik ja millegipärast vilguvad kaakide küljes 40 märgid?
Keskpäeval? Kuiva ilmaga? Vähese vooluga? Kas see on mingi Tšehhovi püssi
analoog, et kui süsteem sai ostetud, siis peab see ilmtingimata ka … segama?
Uus tee ja juba puudega, ohtlik ja kehva läbilaskevõimega, kuid jätkuvalt
poliifooriga, mis annab u 10x eelise Lasnamäe suunale võrreldes Pirita/Viimsi
omaga. Õnneks hoidis Linnapealiku otsustavus ära suurima äparduse, ehitada tee
välja nagu poolteiseinimese voodi, ebamugav kõigile. Tee ehitati välja täies
mahus. Tore. Kuid on veel arenguruumi, sest
kui rääkida ÜT-st kui keskkonna ja mugavuse eesmärgist, siis see tekitas
uuel teel nõutust. Nii on bussipeatus Uus-Sadamas ja järgmine, oh üllatust
- Linnahall. Hm, kõik need sajad inimesed,
kes tegelevad igapäevaselt ÜT planeerimisega oleksid ju võinud aru saada, et
Nautica on just see keskne koht, kus peab (kindlas kõneviisis) olema
bussipeatus(ed). Tegelikult mitte ainult bussipeatus, vaid omamoodi etteveo
sõlmjaam, mis seoks Jõe/Liivalaia/Narva
tänavad kesklinna, lennu/bussi/rongi jaamadega.
Oleks ju võinud … kui mõttemüür teha asju harjumuspäraselt poleks
seganud.
Kuid
veidraid liikuvustegevusi leidub teisigi. Kui raha on ikka liiast, aga mõte
jääb mõttemüüri taha, siis kadugu mõistus, tuleb seda ka kulutada. Näiteks viimsilased
ladusid aastalõpus teede vahele libajad
pätsikesed/postikesed (loe: tegid tee kitsamaks).Turvalisuseks? Või
trampliiniks? Polnud raha kuskile panna? Aga oleks ju võinud … mõelda üle
mõttemüüri, keskkonnasõbralikult ja mitte takistada liiklust. Iga ümbersõit on
ju fossilkütuse põletamine. Lisareostus. Kuid ilmselt on šnitti võetud
suuremalt vennalt, Dr Riigilt. Eks veidrused levivad kiiremini, kui uued ideed.
Rapla maanteel eksperimenteeritakse juba mitte mõttemüüriga, vaid päris
raudtaraga kahe sõidusuuna vahel (pea 0,5 milj EUR), lisaks juurutati meile, tõbrastele-juhtidele, „karjaväravad“ ja kummisaared. Märgiline on
see, et piirkonna KOV-d nõudsid antud piirkonnas hädavajalikku teelaiendust või
lisaradu, mis oleks ju mõistlik olnud. Kuid ilmselt liiga mõistlik, seepärast
otsustas Dr Riik hoopis kitsendada teed. Paras teile? Mida muud see raudaed on
kui teekitsendus. Aga, kui ihnus ja keelamisharjumus ei lubanud uut rada teha,
siis oleks ju võinud … mõelda välja midagi kaasaegsemat. Näiteks Chichago Lake Drive magistraali S kurvid, kus
kiirus 40 km/h, kus paljud autojuhid ignoreerisid märke ja sõitsid teelt välja, nüüd: „Ohtliku kurvi alguses kohtavad juhid teele
maalitud märki, mis hoiatab neid kiirusepiirangu eest, ning sellele järgneb
asfaldil hulk valgeid vööta. Need vöödid ei pane autot rappuma (tegu ei ole nn
lamavate politseinikega), vaid annavad juhile
visuaalselt märku: Esimest korda
nähtavale ilmudes on vöödid üksteisest üsna kaugel, aga lähenedes kurvi kõige
ohtlikumale lõigule, tuleb neid tihedamalt, mis jätab mulje sõidukiiruse
suurenemisest. Loomulik aje on siis kiirus maha võtta. Sõites seda tuttavat
teed mööda, tunne nagu vöödid tahaksid meile midagi öelda, innustades enne
kurvi kõige järsimat leebelt pidurile vajutama.“ Meile on märku antud kõige
elegantsemal moel, ilma müüri ega karisteta. Seda nimetataksegi nügimiseks,
meie õigesse suunda nügimiseks. Põhimõtteliselt oleme me oma
transpordikorralduses ebaõnnestunud, sest mõtleme keelamise kategooriates,
mitte võimaluste kategooriates.
Olen
segaduses.
Kas sõnad tegude vajadustest päästavadki maailma? Briti loodusuurija David
Attenborough hoiatas asja, et maailm seisab kliimamuutustes silmitsi
kriisihetkega, mil tegutsemist ei ole enam võimalik edasi lükata. Tema sõnum: „Me peame muutuma.“ Kas me teame, mida teha?, Attenbrough ütleb,
et teame küll „kuidas seda lahendada, kuid
keeldume astumast neid samme, lükates neid edasi, tehes nende eesmärkide
saavutamise ikka raskemaks“. Mnjah, muidugi on tal õigus, kuid … Kas need sammud
mida me teame ja need mida me astume, on ikka sammud õiges suunas? Keskkonnasääst
ei ole vaid prügi sorteerimine ja fosiilväärtuste mõistlik väärindamine. Need
on vaid silmatorkavamad probleemid. Keskkond on kõik meie ümber ja meie vahel,
meie otsused ja meie otsustamatus. Kipume kokku hoidma pisiasjades, jättes
suursaastamise ehk juurpõhjuse märkamata. Kurblikult koomiline oli lugeda Vormel
1 maailmameister Lewis Hamiltoni murest
planeedi saatuse pärast. Ta on lausa pahane, et maailma liidrid on kas
harimatud või neid ei huvita edasised arengud. Tema ise … alustas endast ja hakkas 2 aastat tagasi veganiks. Enamgi veel,
enne seda puudus tema elul mõte. Vahva ju? Kui leiad elu mõtte. Kuid kõik oleneb võrdlusest, kui see saast
mida kogu vormelkaruselli hooajaga õhku paisatakse (+ fännide lennud, nännid,
liigtarbitud rämpstoit/jook jne) siis saame võrdluseks kui piisakese pühkimise
võrreldes vannitäie vee läigatamisega (pidevalt) parketile. Nagu piisk ei tee
parketile suurt midagi nii ei muuda keskkonda ka ühe piloodi veganburgerid,
küll aga oleks abi vormelkaruselli olemuse muutmisest, kuid … Seda piloot ju ei
näe, sest ta elab selles keskkonnas. Selleks, et midagi tegelikult muuta
tulebki harjunud keskkonnast väljuda.
Kuid
see ei tähenda, et meil ei peaks olema selge suundumus keskkonna hoolivuse
suhtes. Kindlasti peab. Kuid peale sunnistrateegia, mida meil harrastatakse
täie naudinguga, on olemas ka valikustrateegiad. R. H. Thaler, C. R.
Sunstein („Nügimine“, Tänapäev) nimetavad valikukeskkonna loojaid
valikuarhidektideks. Valik ei toimu keelamise ega karistamisega, vaid õigesse
suunda „nügimisega“. „Valikuarhidektil
lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad“ „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab
valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud
suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt
majanduslikke stiimuleid. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema
lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine
pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“ (lk
13/16)
Kui mõelda, et meil on liikuvusstrateegia korraldamises süsteemne
viga, siis meenub esimesena Chris Urmsoni
(Google endine isejuhtiva auto projektijuht) ütlus: „Tavatarkus ütleks, et me
peaksime need autojuhtide abistamise süsteemid vähehaaval paremaks putitama ning aja
jooksul saavadki neist isejuhtivad autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama
hea, kui öelda, et kui ma kõigest hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval
oskan ma lennata. „ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM
2018, lk 74). Ilmselt on see piisavalt reljeefselt väljendatud, et mõista seda,
et lahendus on kõrgelt üle mõttemüüri lendamises, mitte müüri veeres arglikult
hüpeldes. Me ei pea vaid ootama, kuidas „keegi kuskil“ meie eest otsustab või
teeb, mille ehedaks näiteks on ka meie oma loodud ja nüüd ülemaailmne
keskkonnaalane kodanike aktsioon "Let's Do It! World". See sai alguse
ju Eestist, nüüd kaasab/nügib ettevõtmine inimesi üle maailma, et koos kohalikul,
regionaalsel või üleriiklikul tasandil pidada koristustalguid. Tore algatus.
Ühisloome. On
päramine aeg lükata laua keelupaberitest puhtaks ja alustame uue turupõhise
„isejuhtiva liikuvuse“ terviklahenduse arendamist. Miks mitte kasutades
ühisloomet?
Targutusi:
T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“
Tänapäev 2019
Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei
meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme
keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda,
mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka
tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru
saanud. „
„Võib arvata, et kui
oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et
asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga
paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…)
Oma l
keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid
kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju
edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on
tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“
R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004
Lk 181 „Töötanud Senatis kõigest kolm kuud, ütles Jack
ajakirjanikule: „Olen tihti mõelnud, et riigile võiks olla parem, kui meie,
senaatorid, ja jooksupoisid vahetaksid kohad.“.
„Samuti meeldis Jackile väga kaplan Edward Everett Hale´i vastus
küsimusele: „Kas te palvetate senaatorite eest, dr Hale?“ „Ei,“ kõlas vastus,
„ma vaatan senaatoreid ja palvetan riigi eest.“
Y.
N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018
Lk
152 Friedrich Suur sõjavägede
ülevaatusel„ Me seisame siin täielikus turvalisuses ja vaatame 60 000
meest enda ees – nad kõik on meie vaenlased ja nad kõik on meist paremini
relvastatud või tugevamad. Ometi värisevad nad meie ees ja meil ei ole vähimatki põhjust hirmu tunda“
